3-22-498/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

19. aprill 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-498

Haldusasi

X kaebus Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.12.2021

korralduse

nr

1337

tühistamiseks

ja

kaebaja

projekteerimistingimuste taotluse nr 2111002/14845

uueks läbivaatamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Vastustaja: Lääne-Harju vald

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. mail 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X

esitas

28.10.2021

ehitisregistri

kaudu

Lääne-Harju

vallale

menetlemiseks

projekteerimistingimuste taotluse nr 2111002/14845 Veskikülas Allikaoja kinnistule

(katastritunnus 43101:001:1809, sihtotstarve 100% elamumaa, pindala 6740 m2 ) (Allikaoja

kinnistu) üksikelamu ja abihoone püstitamiseks (tl 7 ja selle pöördel).

Lääne-Harju Vallavalitsus jättis kaebaja taotluse 28.12.2021 korraldusega nr 1337

„Projekteerimistingimuste andmisest keeldumine“ rahuldamata (tl 8-9p).

2. 28.02.2022 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.12.2021

korralduse nr 1337 tühistamiseks ja kaebaja projekteerimistingimuste taotluse nr

2111002/14845 uueks läbivaatamiseks kohustamiseks.

01.03.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 09.02.2023 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebuse esitaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

3.1. Kaebaja leiab, et vastutaja on jämedalt rikkunud haldusmenetluse reegleid jättes kaebaja

informeerimata sellest, et teeb tema taotluse suhtes negatiivse otsuse ning jätnud kaebaja

ärakuulamata. Kaebaja on seisukohal, et ka vaideotsus ei kõrvalda haldusmenetluses tehtud

viga.

3.2. Üldplaneeringu tekst kasutab legaaldefinitsioonita mõistet „õueala“ ja „aed“. Vastustaja on

mõõtnud õueala kaugust õuemaa kõlviku piirist kõlvikukaardilt, mida ei saa pidada

õiguspäraseks. „Õuemaa“ ei võrdu „õuealaga“. Rohelise võrgustiku toimimise aspektist on

õuemaana ja aiamaana tähtis määratleda ala, mida metsloomad ei julge läbida, kuna see jääb

hoonete vahele ja on inimeste poolt intensiivselt kasutatav.

Kaebaja hinnangul ei saa olla vaidlust, et Jõeäärse kinnistu õueala servast mõõdetud 200 meetrit

võimaldab Allikaoja kinnistule ehitada. Vaidluskohaks on Tooma kinnitust õueala. Vastustaja

on määratlenud Tooma kinnistul „õueala“ hulka põhjakülge jääva hoonete taguse maatüki, kus

asub mets ja veekogu – tiik. Kaebaja hinnangul ei ole rohelise vööndi toimimise eesmärgiga

kooskõlas, kui õueala hulka määratletakse ka metsa, veekogu maa-ala, mis jääb küll kinnistu

koosseisu, kuid ei saa kuidagi takistada metsloomade liikumist. Tegemist on vastupidi alaga,

mis võib metsloomi ligi meelitada (veekogu tõttu). Kaebaja hinnangul on Tooma kinnistu

„õueala“ vastustaja poolt põhjendamatult kaugele ulatuvana käsitletud. Kaebaja leiab, et Tooma

kinnistu „õueala“ tuleb määratleda kuni hooneteni ning mitte arvata metsa ja tiiki õueala hulka.

(vt ka kaebuse lisa 10 tl 26).

Kokkuvõttes, on kaebaja seisukohal, et tema kinnistule on võimalik püstitada elamu ja rajada

ka õueala selliselt, et see vastaks kehtivale üldplaneeringule.

3.3. Juhul, kui kohus peaks leidma, et kaebaja eksib üldplaneeringuga määratud 200 meetriste

vahemaade arvestamisel Tooma ja Jõesaare õuealadest ning Allikaoja kinnistule ei jää mingit

maa-ala, mis jääks kõnealusest piirangust väljapoole, siis on kaebaja veendunud, et

üldplaneeringus sätestatud tingimust on võimalik tõlgendada kaebaja kasuks.

Üldplaneeringu seletuskirja punktis 3.7.5 toodud maa kasutamise ja arendamise põhimõtted

rohevõrgustiku alal on kaebaja hinnangul rakendatavad kogumis ning eesmärgipäraselt.

Kaebaja hinnangul ei saa jätta tähelepanuta, et Allikaoja kinnistu jääb ida suunal

Üldplaneeringu kohase elamumaa juhtotstarbega maa-ala poole, kus metsloomi ei liigu.

Allikaoja kinnistu ei jää rohelisse koridori mitte seetõttu, et seda oleks vaja ida-lääne suunal

rohealade ühendamiseks, vaid seetõttu, et rohekoridor on määratud piki Vasalemma jõge, kus

peab olema tagatud metsloomadel vaba liikumine piki jõe kallast. Kaebaja elamu ei takistaks

kuidagi loomade liikumist jõe kaldal.

Veendumaks, et rohevööndi toimimise suhtes on eeltoodud seisukoht õige, küsis kaebaja

LEMMA OÜ’lt Allikaoja katastriüksuse rohevõrgustiku eksperthinnangut (kaebuse lisa 11 tl

27-34), mis kinnitas kaebaja seisukohta.

3.4. Lisaks eeltoodule, on kaebaja seisukohal, et vastustaja on ka ise seni üldplaneeringus

imperatiivses sõnastuses 200 m vahemaa tingimust tõlgendanud ja rakendanud diskretsiooni

võimaldavalt.

Oma vaides on kaebaja toonud näiteid valla halduspraktikast, kus hiljuti on väljastatud

projekteerimistingimused Männisalu kinnistule Veskikülas (43101:001:0107) elamu ja kuni

kolme abihoone püstitamiseks ja Männisaare kinnistule ehitusloa (nr 2012271/44705) elamu ja

selle teenindamiseks vajaliku hoone püstitamiseks.

Juhul, kui Männisalu ja Männisaare puhul, on vallavalitsus rohekoridori metsa alale näinud

võimalikuks poole aastase vahega uute talukohtade moodustamist ning sealjuures

vahemaadega, mis on oluliselt väiksemad kui 200 m, näitab see seda, et üldplaneeringut on vald

tõlgendanud kaalutlusõigust võimaldavana.

Lisaks vaides toodud näidetele, viitab kaebaja ka Liivatee kinnistule 19.06.2015 väljastatud

ehitusloale 1511219/10113, mille alusel on ehitatud elamu vaid ca 30 meetri kaugusele Allika

kinnistul 86801:001:0800 paiknevast elamust ja külg-külje kõrvale naabri õuealaga. Sealsamas

paarikümne meetri kaugusel vahetult Allika ja Liivatee õuealade küljes asub Allika-Jõe saun-

suvila (katastriüksus: 86801:001:0288), mis on püstitatud Vasalemma vallavalitsuse

31.05.2007 ehitusloa nr 1212 alusel.

3.5. Kaebaja on päri, et õigusvastane halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust. Küll aga

ei nõustu kaebaja sellega, et vastustaja tõlgendus tema enda poolt kehtestatud üldplaneeringust

ei tekita kaebajale õiguspärast ootust. Kaebaja hinnangul on üldplaneering olemuslikult

haldusakt, mille tõlgendamisel tuleb vaadata ka pikaajalist halduspraktikat ning kui

halduspraktika on sageli võimaldanud rohevööndisse jäävatel aladel 200 m vahemaa nõudest

erandeid teha, siis järelikult on tegemist kaalutlusõigust võimaldava tingimusega.

3.6. Kaebaja on oma vaides sedastanud, et rohekoridori funktsiooni ei tohi kahtlemata

arendustegevusega rikkuda, kuid tema soovitud ehitusõigus ei oma ülemäärast negatiivset mõju

rohekoridori toimimisele. Allikaoja kinnistu asub vahetult üldplaneeringu kohase perspektiivse

pereelamute ala kõrval. Faktiliselt ei ole üle Allikaoja kinnistu metsloomade liikumiskoridori

seni eksisteerinud, kuna varasemalt on see olnud elektrikarjustega piiratud karjamaa. Küll aga

on võimalik justnimelt projekteerimistingimustega reguleerida hoonete paigutust kinnistul

selliselt, et liikumisrada metsloomadele tekkida saaks. Projekteerimistingimustega on vallal

võimalik läbi kaaluda hoonestusele selline asukoht, mis rohekoridori toimimise tagaks, seada

ka tingimust kinnistut piirdeaiaga mitte piirata jne.

3.7. Üldplaneeringusse on kantud rohevõrgustik Harju maakonnaplaneeringu põhjal. Harju

maakonnaplaneering 2030+ on kehtestatud riigihalduse ministri 09.04.2018 käskkirjaga nr 1.1-

4/78. Maakonnaplaneeringus on sätestatud üldised põhimõtted: „Ehitusalade valik peab

lähtuma rohelisest võrgustikust. Oluline on jälgida just kohaliku tasandi planeeringutes, et

kavandatav asustus ei häiriks rohelise võrgustiku funktsionaalset toimimist. /…/ Rohelise

võrgustiku aladele ehitiste/rajatiste kavandamine on erandjuhul lubatud, kui sellega säilib

rohelise võrgustiku terviklikkus ja toimimine.“

Seega kinnitab maakonnaplaneering ka erandjuhtudel rohelise võrgustiku alale ehitusõiguse

andmise.

3.8. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-18-1901 otsuse p 14 ja 16 ja leiab, et

ka Vasalemma üldplaneeringu rakendamisel, tuleb õuealade vahemaa nõuet igakordselt

põhjendada mitte piirduda pelga viitamisega sellele tingimusele.

3.9. Kaebaja on soetanud Allikaoja kinnistu 29.09.2021 elamumaa sihtotstarbega kinnistuna,

teinud lisainvesteeringuid seoses puurkaevu projektiga, tellinud ehitusprojekti ja sõlminud

elektriliitumislepingu. Vaidlustatud korraldusega rikutakse kaebaja õigustatud ootust oma

kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada, tekitades sellega mulle olulist kahju. Kaebajal on

elamumaa kinnistu, mida MaakS § 181 lg 1 kohase elamumaa sihtotstarbe kohaselt kasutada ei

lubata. Kaebaja ei saa kasutada kinnistut ka muul otstarbel, sest selleks tuleks katastriüksuse

sihtotstarvet muuta.

MaakS § 18 alusel oleks vastustaja pidanud hindama planeeringute ja piirangute olemasolu juba

kinnistu sihtotstarbe määramisel. Lisaks ei ole üldplaneeringu ja rohekoridoris kehtivate

piirangute tõlgendamine tavakodanikule jõukohane ülesanne.

3.10. Vastustaja poolt on rikutud kaalutlusõigust, jättes kaalutlus sootuks teostamata.

Käesolevas asjas ei ole puudutatud ühegi teise kinnistuomaniku huvid ega õigused. Tegemist

ei ole üldplaneeringust tuleneva tingimusega, mis tekitaks naaberkinnistute omanikele iseseisva

subjektiivse õiguse, kuivõrd kõnealust üldplaneeringu tingimust ei ole kehtestatud mitte

taludele privaatsuse tagamiseks, vaid rohevööndi – keskkonna kaitseks.

3.11. Vastustaja ei nõustunud oma vastuses kaebaja tellitud ekspertarvamusega. Kaebaja leiab

siiski, et rohekoridor on rajatud eesmärgiga tagada loomade liikumine koridori piires. Kaebaja

leiab, et ehitustegevuse tegeliku mõju hindamine rohekoridori funktsionaalsusele konkreetse

kinnistu piires, võiks olla piisav alus ehitusõiguse väljastamiseks. Kui rohekoridor täidab

edukalt oma funktsiooni ka pärast elamu ehitamist Allikaoja kinnistule, siis ei ole ehitusõigusest

keeldumine vajalik, põhjendatud ega proportsionaalne, eriti kuna Allikaoja kinnistu asetseb

rohekoridori servas ja vallavalitsus on 22.06.2021 korraldusega määranud kinnistu

sihtotstarbeks elamumaa.

3.12. Kaebaja soovib täpsustada vastustaja poolt lisatud fotot Lisa 6_Foto 3 Vaade Allika-Salu

kinnistult Allikaoja kinnistule. Allikaoja kinnistu on pildil üksnes kaadri üleval paremas nurgas,

kus on näha ekskavaatori nool, põhikaadris on vaade Uue-Allika kinnistule (katastrinumber

43101:001:1808). Taolist avatud vaadet Allika-Salu kinnistult Allikaoja kinnistule ei avane,

sest kinnistud asetsevad omavahel rohkem diagonaalis ja Allikaoja kinnistu võsa tõkestab

vaate.

3.13. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas on käesolev kaebus seotud kaebaja ostetud Uue-Allika

kinnistuga.

3.14. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 4742 eurot

vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 69 ja 71-73).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

4.1. Vastustaja selgitab, et jättis kaebaja taotluse 28.12.2021 korraldusega nr 1337

„Projekteerimistingimuste andmisest keeldumine“ rahuldamata, kuna: Allikaoja katastriüksus

asub Vasalemma valla üldplaneeringu kohaselt rohevööndis, mille alale eluasemekoha

rajamisel peab kaugus olemasolevast õuealast või aiast olema rohkem kui 200 meetrit. Kuna

olemasoleva hoonestusega õuealad Tooma (katastritunnus 86801:001:0413) ja Jõeäärse

(katastritunnus 43101:001:1725) katastriüksustel asuvad Allikaoja katastriüksusest vähem kui

200 meetri kaugusel (lisa) ning nendest tulenev piiranguala katab terve Allikaoja

katastriüksuse, siis ei ole planeeritav ehitustegevus üldplaneeringu kohane.1

1 Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.12.2021 korraldus nr 1337 „Projekteerimistingimuste andmisest keeldumine“.

Keeldumise alus tuleneb Vasalemma valla üldplaneeringust, arvutivõrgus: https://laaneharju.ee/vasalemma-

vallauldplaneering

4.2. Vastustaja leiab, et projekteerimistingimuste andmisest keeldumine oli õiguspärane.

Kaebajale kuuluv Allikaoja kinnistu jääb täies ulatuses rohevõrgustiku alale.

Maakonnaplaneeringu kohaselt on uute hoonete kavandamine rohelise võrgustiku aladele

võimalik kompaktselt olemasoleva hoonekompleksi juurde sama kinnistu piires. Seni

hoonestamata maa-alale on uusi hooneid võimalik kavandada juhul, kui majapidamiste

omavaheline kaugus on vähemalt 500 m, kui üldplaneeringuga ei ole seda täpsustatud.

Üldplaneeringu täpsustab maakonnaplaneeringut ja selle kohaselt ühe elamuasemekoha

rajamisel ei tohi majade õuealad või kruntidele rajatud aiad olla üksteisele lähemal kui 200 m.

Vasalemma valla üldplaneeringu järgne Vasalemma valla rohevõrgustik on määratletud Harju

maakonna teemaplaneeringuga, mis kanti üle Harjumaa maakonnaplaneeringusse. Nii nagu

täna kehtiva planeerimisseaduse põhimõte, kehtis ka aastal 2011 kehtinud planeerimisseaduse

põhimõte, et maakonna planeering on aluseks valla üldplaneeringu koostamisele. Ka uue

üldplaneeringu koostamisel peavad kohalikud omavalitsused lähtuma riiklikke huvisid

väljendavatest planeeringutest ning kohanduma selle vajadustega, mistõttu ei saa

rohevõrgustiku ala projekteerimistingimustega muuta. Kohalik omavalitsus ei saa minna

vastuollu riigi huvisid väljendavate planeeringutega ning peab võtma arvesse seal kehtestatut.

Kaebaja kinnistu asub täielikult teistest õuealadest ja majapidamistest lähemal kui 200 m,

mistõttu projekteerimistingimuste andmine oleks vastuolus üldplaneeringuga.

4.3. Ehitusseadustiku (EhS) § 32 punkti 2 ja 4 kohaselt tuleb kohalikul omavalitsusel keelduda

projekteerimistingimuste andmisest. Kaebajal ei saa nõuda projekteerimistingimuste andmist,

kui see on vastuolus üldplaneeringuga.

Kaebaja investeeringud enne ehitusloa saamist on tema enda risk. Vastustaja ei ole tekitanud

kaebajale kahju ega sundinud rohekoridoris asuvat kinnistut ostma.

Vastustaja lähtus projekteerimistingimuste andmisest keeldumisel planeeringutest tulenevatest

seaduslikest kitsendustest.

Kaebuses tõi kaebaja välja kohtulahendid, kus kohus leidis, et ärakuulamine on olnud vajalik

ja mõjutas tulemust. Vastustaja nõustub, et on jätnud taotleja Lääne-Harju Vallavalitsuse

28.12.2021 korraldus nr 1337 „Projekteerimistingimuste andmisest keeldumine“ andmisel

ärakuulamata. Vaidemenetluses sai kaebaja siiski esitada oma vastuväited, kuid vaideotsusega

ei muudetud esialgset otsust. Korralduse andmisele eelnenud ärakuulamine ei oleks muutnud

kaebaja kinnistu asukohta ega kinnistu rohevõrgustiku piiranguid ega teiste kinnistute õuealade

kaugust kaebaja kinnistust. Vastustajal ei oleks võimalik olnud ärakuulamise järgselt asuda

teistsugusele seisukohale. Seaduslike piirangute kohaldamine või kohaldamata jätmine ei saa

olla kaalutlusõiguse osa.

4.4. Vastustaja ei ole faktiliselt eksinud. Vastustaja nõustub, et „õueala“ ei ole väga selgelt

sõnastatud. Kui tegemist on määratlemata õigusmõistega, siis selle sisustamine ei ole

kaalutlusõiguse teostamine. Kaalutlusõigus on seotud normi õigusliku tagajärjega, kuid

määratlemata õigusmõiste on seotud normi abstraktse faktilise koosseisuga. Määratlemata

õigusmõistel on konkreetses situatsioonis kindel ja tuvastatav sisu, mis on kohtulikult

kontrollitav. Vahekaugus on kohtulikult kontrollitav.

Planeerimisseaduse kohaselt on rohevõrgustik eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist

tagav ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustav looduslikest ja poollooduslikest

kooslustest

koosnev

süsteem,

mis

koosneb

tugialast

ja

tugialasid

ühendavatest

rohekoridoridest. Maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu eesmärk on säilitada rohevõrgustik.

Vastustaja on õueala mõistet ühetaoliselt ja eesmärgipäraselt rakendanud.

Määratlemata õigusmõistete sisustamisel võib haldusorganil olla nn hindamisruum, millesse

halduskohtulik kontroll ei ulatu. Sarnaselt ulatusliku kaalutlusõiguse alusel antavatele

haldusaktidele on sellises olukorras haldusorgani hinnangu sisuline kontroll piiratud üksnes nö

ilmselguse kriteeriumiga (nt 3-3-1-51-16, p 17.2). Õuemaa kõlvik on vastustaja arvates

ilmselge kriteerium, millest saab mõõtmisel lähtuda, õuemaa kõlviku puudumisel saab mõõta

hoonetest.

Vastustaja on üldplaneeringut tõlgendades arvestanud lisaks grammatilisele tõlgendusele ka

süstemaatilis-loogilise

ja

ajaloolise

tõlgendusega.

Tõlgendamisel

on

lähtutud

maakonnaplaneeringu sõnastusest ja ehitusseadustikust, planeerimisseadustikust ja teistest

seadustest ning arvestatud seadusandja eesmärke ning eelnevat halduspraktikat.

Maakonnaplaneeringu kohaselt uute hoonete kavandamine rohelise võrgustiku aladele on

võimalik kompaktselt olemasoleva hoonekompleksi juurde sama kinnistu piires. Seni

hoonestamata maa-alale on uusi hooneid võimalik kavandada juhul, kui majapidamiste

omavaheline kaugus on vähemalt 500 m, kui üldplaneeringuga ei ole seda täpsustatud.

Kui lähtuda maakonnaplaneeringu mõistest „majapidamine“, siis see võib olla hulga laiema

tähendusega mõiste, kuna eksisteerivad põllumajanduslikud ja metsamajanduslikud, tootmise

ja äri majapidamised. Kui õuemaa kõlvik puudub, saab lähtuda konkreetsetest majast (hoonest),

kuna hooned on õue osa.

Üldplaneering täpsustab maakonnaplaneeringut ja selle kohaselt ühe elamuasemekoha

rajamisel ei tohi „majade õuealad“ või kruntidele rajatud aiad olla üksteisele lähemal kui 200

m. Kaebaja kinnistul on tegemist seni hoonestamata maa-alaga järelikult peab kaugus olema ka

majapidamisest vähemalt 200 m.

Majade õueala piiriks loeb vastustaja Maa-ameti põhikaardil märgitud õuemaa kõlvikut, mis on

konkreetne eristatav õuemaa piir. Õu võib olla ka tootmismaal.

Maakonnaplaneeringu

rohelise

võrgustiku

määramise

põhimõtted

tulenevad

maakonnaplaneeringu rohelise võrgustiku metoodikast2, kus võrgustikuelementide vahekaugus

on valla tasandil ette nähtud minimaalselt 300…500 m ja maksimaalselt 1…2 km, seega on

valla üldplaneeringust tulenev 200 m vahekauguse nõue märgatavalt leebem kitsendus, kui

maakonnaplaneeringu põhimõtted. 200 m vahekaugust ei saa enam tõlgendamisega vähendada.

4.4.2. 200 m vahemaa kaugust ei saa tõlgendada kaalutlusõigusega kaebaja kasuks.

Vastustaja lähtub PlanS § 6 punkti 17 kohaselt kogumis ja eesmärgipärasest tõlgendusest,

eesmärk on tagada rohevõrgustikus eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimise ning asustuse

ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest kooslustest

koosneva süsteemi toimimine. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et 200 m nõue kehtiks

justkui tegelikult tuumaladel ja eesmärk on vaid rohekoridoride läbilõikamise vältimine, kui

maakonnaplaneering näeb ette majapidamiste 500 m kauguse nõude. Kaebaja väide, et

Allikaoja kinnistul on jõe paremal kaldal 300 m ala, ei ole tõsi, kuna juba iseenesest kaebaja

kinnistu jääb jõest 91-263 m kaugusele.

Kaebusele lisatud ekspertarvamuses esitab ekspert väite, et uue Lääne-Harju valla menetluses

oleva üldplaneeringu eelnõu „Rohelise võrgustiku analüüs ja mürahinnang“ (OÜ

Hendrikson&Ko, 2021) rõhutab, et asustusalad ja kavandatavad hooned jm struktuurid ei tohi

läbi lõigata rohevõrgu koridore − sidususe tagamiseks peab looduslikuna säilima vähemalt 100

m laiune katkematu koridori riba, ei ole tõsi. Kui maakonnaplaneering reguleerib

majapidamiste vaheliseks kauguseks isegi 500 m, ei ole loogiliselt võimalik sama eesmärki

saavutada 100 m ribaga. Oluline ei ole siin vaadata vaid rohekoridori läbilõikamist, vaid ka

kaugusi majapidamistest ja teistest õuedest.

2 https://maakonnaplaneering.ee/maakonna-planeeringud/harjumaa/harju-maakonnaplaneering-2030/ Vt

Uuringud ja analüüsid: Rohelise võrgustiku metoodika (2002)

Vastustaja arvates leiab ekspert ekslikult, et rohekoridori koosseisus oleval Allikaoja

katastriüksusel on võimalik valida hoonestusalale asukoht, mille kaugus on naaberhoonetest üle

200 m ja puudub vastuolu kehtiva üldplaneeringuga.

Kaebaja kinnistust ca 20 m kaugusel rohevööndis asub Allika-Salu kinnistu majapidamine, mis

koosneb arvukatest majadest (suvemaja, saunamaja, mängumaja, grillimaja, kuur, pumbamaja)

ja Allika (43101:001:1808) kinnistule jäävatest hoonetest (kasvuhoone, kuur, välikäimla).

Planeeringute sõnastus reguleerib kaugust olemasolevate majade õuealadest, aedadest ja

majapidamistest, täpsustamata kas tegemist peab olema õiguslikul alusel ehitatud

ehitisregistrisse kantud hoonetega. Allika-Salu kinnistu olemasolevate hoonete ja Allikaoja

kinnistu kavandatavate hoonete vahekaugus on liiga väike.

Kaebaja väide justkui vastustaja on ka ise seni üldplaneeringus imperatiivses sõnastuses 200 m

vahemaa tingimust tõlgendanud ja rakendanud diskretsiooni võimaldavalt, ei pea paika.

Vastustaja lükkab ümber väite, nagu oleks antud valesti ehitusõigus Männisalu kinnistule

Veskikülas (43101:001:0107) elamu ja kuni kolme abihoone püstitamiseks. Vastustaja vastab,

et Männisalu kinnistule anti projekteerimistingimused, kuid ei täpsustatud ehitusala. Ehitusala

täpsustatakse ehitusloa menetluses. Kaugust ei pea mõõtma rohekoridorist välja jäävate ehitiste

õuealadest, kuna nendele aladele võib ehitusõiguse anda ilma rohekoridori piirangut

arvestamata, seega on Männisalu kinnistule võimalik elamu ehitada Toomi tee 14

(86801:001:0391) poolsesse kinnistu ossa nii, et ehitised jäävad Männisaare kinnistu hoonest

200 m kaugusele.

See, et vallavalitsus on pidanud võimalikuks väljastada 30.12.2020 Männisalu kinnistu

naaberkinnistule - Männisaare kinnistule ehitusloa (nr 2012271/44705) elamu ja selle

teenindamiseks vajaliku hoone püstitamiseks, ei ole samuti vastustaja arvates õigusvastane ega

kaalutlusõigust võimaldav. Männisaare kinnistule ehitusõiguse andmisel puudusid naabruses

hooned ja polnud ka 200 m läheduses ühtegi õuemaa kõlvikut, mis oleks välistanud

ehitusõiguse andmise. Ehitusubade andmisega ei teki koheselt õuemaa kõlvikut ja siis saab

mõõtmine toimuda olemasoleva hoone piirist. Männisaare ja Männisalu kinnistu ehitiste

vaheline ala jääb 200 m kaugusele.

Vastustaja täpsustab, et kuigi vaideotsuses väitis vastustaja, et on Männisalu kinnistu

projekteerimistingimuste andmisel eksinud, siis eksimus seisneb vaid ehitusala täpsustamata

jätmises, mida parandatakse ehitusloa menetluses.

Vastustaja väidab, et ehitusluba anti Liivatee kinnistu hoonele siis, kui see oli Allika kinnistu

osa, mis ei lähe vastuollu maakonnaplaneeringu põhimõttega - Maakonnaplaneeringu kohaselt

uute hoonete kavandamine rohelise võrgustiku aladele on võimalik kompaktselt olemasoleva

hoonekompleksi juurde sama kinnistu piires. Kuna tegemist oli sama pere liikmetega, pidas

vallavalitsus seda ühtseks majapidamiseks. Kinnistu jagati alles pärast ehitusloa andmist

(14.07.2015). Ühe kinnistu piires kompaktsel õuealel puudusid alused ehitusõiguse

piiramiseks.

Vastustajale teadaolevalt on tegemist samuti Allika kinnistust jagatud kinnistuga, mis on sama

pere pereliikme omanduses ja ühise majapidamise osa. 2007.a ehitusloa andmise ajal puudus

praegu kehtiv Vasalemma valla ÜP, mis sätestab 200 m vahekauguse nõude. Kui 2007.a selline

nõue puudus, siis ei saanud seda ehitusõiguse andmisel rakendada.

Kui vaadata pikaajalist halduspraktikat, siis vald on rakendanud üldplaneeringu rohevõrgustiku

nõudeid ühetaoliselt ega ole teinud erandeid 200 m vahemaa nõudes. Vastustaja leiab, et 200

m nõue ei võimalda erinevaid tõlgendusi ega kaaluda kas üldplaneering ja maakonnaplaneering

kaebaja kinnistu suhtes kehtib või mitte. Samuti ei pea vastustaja põhjendama olemasolevate

planeeringute puhul eraldi neist tulenevate rohekoridori kitsenduste rakendamist, kuna

rohekoridor ei ole valla poolt kehtestatud kitsendus, vaid üleriigilise ja maakonnaplaneeringu

osa.

Kui ehitusõiguse andmisel on välja kujunenud halduspraktika, siis ei saa kaebaja kinnistu suhtes

vastustaja asuda üksikjuhtumi reguleerimisel teisele seisukohale. Haldusorgan võib oma

praktikat muuta vaid siis, kui selleks on arusaadav põhjus ning muudatust hakatakse kohaldama

kõigile uutele juhtudele. Meelevaldne rohekoridori piiri hägustamine ja halduspraktikat järsk

muutmine ei ole põhjendatud.

Isegi kui vald oleks ehitusõigust ebavõrdselt andnud, siis võrdse kohtlemise ega usalduse kaitse

põhimõtetele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (3-3-1-23-

06, p 12; 3-3-1-53-04, p 13).

Vastustaja ei nõustu kaebuses esitatud väitega, et Vasalemma valla ÜP rakendamisel, tuleb

õuealade vahemaa nõuet igakordselt põhjendada, mitte piirduda pelga viitamisega sellele

tingimusele. Vastustaja on keeldumise korralduses toonud välja kinnistud, millest jääb õueala

vahemaa lühemaks, kui 200 m. Hoonestuse tiheduse, kasutuslaadi ja rütmi arvestamisele, tuleb

rohekoridoris arvestada ka õuealade kauguse piirangutega. Kaebaja seisukohtade väljatoomine

ei muuda vahemaade kaugust.

4.5. Vastustaja leiab, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud.

4.6. Vastustaja arvates on vaidlusküsimus lahenenud, sest kaebaja on saanud tegelikult

ehitusõiguse. Vastustaja andis Lääne-Harju Vallavalitsuse 19.07.2022 korraldusega nr 752

Veskikülas asuvale maatulundusmaa sihtotstarbega Uue-Allika kinnistule (43101:001:1808)

projekteerimistingimused üksikelamu või suvila ehitamiseks alale, mis jääb rohekoridorist

välja, samuti andis elamu ehitusloa, mille info on kättesaadav ehitisregistris. Kaebaja on elamu

ehitanud, küll mitte algselt soovitud Allikaoja kinnistule vaid Uue-Allika kinnistule (lisa 3 Uue-

Allika kinnistu hooned).

Vastustajale laekunud avaldustele tuginedes muudetakse tulevikus kinnistu piire nii, et

Allikaoja ja Uue-Allika kinnistust tekib Tähepõllu kinnistu. Sellele tekkivale Tähepõllu

kinnistule on antud ehitusõigus ja ehitatud ehitised jäävad kaebaja omandisse. Vastustaja

arvates on kaebus sisuliselt lahenenud, kuna on ebatõenäoline, et lisaks olemasolevale ehitisele

soovib kaebaja ehitada veel ühe elamu praegusele Allikaoja kinnistule.

4.7. Maa-ameti Geoportaali kaardirakenduses on kantud Allika-Salu õuemaa kõlvik, mis asub

Allikaoja kinnistu vahetus läheduses, seega välistab Allikaoja kinnistu ehitusõiguse lisaks

vaidlusaluses Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.12.2021 korralduse nr 1337 nimetatud Tooma ja

Jõeäärse kinnistu õuemaa ka Allika-Salu kinnistu õuemaa (tl 85 ja selle pöördel Allikaoja

ehitusõiguse kitsendused, mis tulenevad üldplaneeringust ja õuealade vahekaugustest).

4.8. Lääne-Harju valla kavandatavas uues üldplaneeringus Veskikülas roheala ei vähendata,

vaid seda kavandatakse laiendada. Seega ei luba ka tuleviku üldplaneering praegusele Allikaoja

kinnistule elamut ehitada.

4.9. Elamumaa sihtotstarve ei tähenda automaatset ehitusõigust, kuna üldplaneering ei keela

elamumaa moodustamist.

Projekteerimistingimuste alus ei ole maa sihtotstarve, vaid üldplaneering.

Kaebaja ei ole vastustajalt soovinud sihtotstarbe muutmist. Vastustaja andis kaebajale

ehitusõiguse hoopis maatulundusmaa sihtotstarbega maaüksusele, kuna maa sihtotstarve ei ole

ehitusõiguse saamise aluseks.

Vastustaja väljastas 02.02.2022 Allikaoja kinnistule puurkaevu ehitusloa, kuna kaevu ehitamist

üldplaneering ei keelanud.

Vastustaja ei nimetanud Allika-Salu ehitisi projekteerimistingimuste andmisest keeldumise

korralduses, kuna puudus õueala kõlvik ja ehitised olid ehitatud õigusvastaselt. Enne korralduse

väljaandmist ei kontrollituid olukorda kohapeal, samuti ei ole ühtset tõlgendust kuidas

õigusliku aluseta ehitatud hooneid tuleb määratleda. Kui kaebaja nõustub, et need hooned

võiksid alles jääda, siis projekteerimistingimuste taotluse uuesti läbi vaatamisel lähtutakse ka

Allika-Salu õuealast.

4.10. Vastustaja peab lähtuma üldplaneeringuga kehtestatud kitsendustest, ega saa teha

erandeid ning palub kohtul jätta kaebus rahuldamata.

4.11. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Osad menetluskulud ei

ole ka kohtuvaidlusega seotud. Näiteks menetluskulude hüvitamise taotluse lisas 3 on kuluna

näidatud 04.03.2022 Lääne-Harju valla üldplaneeringule ettepaneku-vastuväite koostamine,

kestusega 1 tund, mis on kohtumenetluse väline kulu.

Samuti ei pea vastustaja põhjendatuks ekspertiisikulusid. Vastustaja ei ole leidnud eksperdi

keskkonnamõju strateegilise hindamise litsentsi ega muud kutsepädevustunnistust. Vasalemma

valla üldplaneeringus on rohevõrgustiku ja koridori analüüsinud litsentseeritud eksperdid ning

on ebatõenäoline, et nad oleksid jõudnud valele järeldusele.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.12.2021

korraldust nr 1337 „Projekteerimistingimuste andmisest keeldumine“ (tl 8-10), asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut

veenda ega tõendada, et vaidlustatud haldusakt rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus

seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele.

6. Kaebuse esitaja eesmärgiks on projekteerimistingimuste (PT) andmisest keeldumise otsuse

tühistamine ja vastustaja kohustamine vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja ei ole kaebajat nõuetekohaselt ära kuulanud ega teostanud

korrektselt kaalutlusõigust ning haldusakt ei ole sellest tulenevalt piisavalt põhjendatud.

Vastustaja on valesti tõlgendanud Vasalemma valla üldplaneeringut (Vasalemma valla ÜP),

mis kehtestati Vasalemma Vallavolikogu 28.06.2011 otsusega nr 28, täpsemalt selle

seletuskirja p 3.7.5 alapunkti, mis sätestab, et ühe elamuasemekoha rajamisel ei tohi majade

õuealad või kruntidele rajatud aiad olla üksteisele lähemal kui 200 m ning tuumaladel ei

tohi looduslike alade osatähtsus langeda alla 90% (välja arvatud olemasoleval elamumaal).

Võimalusel säilitada tuumalade äärealade senine maakasutus.

Lisaks viitas kaebaja sellele, et varasemalt on vastustaja pidanud võimalikuks viidatud

Vasalemma valla ÜP punkti osas rakendada kaalutlusõigust ja mitte järgida 200 m nõuet.

Kaebaja väidab ka, et menetluses olev uus valla üldplaneering täpsustab vastavaid nõudeid ja

uue üldplaneeringu järgi oleks võimalik kinnistule elamu rajada.

Vastustaja kaebusega ei nõustu ning leiab, et haldusakt on piisavalt põhjendatud, vastustaja on

kaalunud kaebaja huve ning avalikke huve ning kaebaja on mõistnud Vasalemma valla ÜP-d

valesti. Isegi kui vastustaja on varasemalt valesti rakendanud Vasalemma valla ÜP-d (millega

vastustaja ei nõustu), siis vale halduspraktika ei saa tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et

vastustaja sellega jätkab.

7. Kohus märgib esmalt, et pooled ei vaidle selle üle, et kaebajale kuulub Lääne-Harju vallas

Veskikülas Allikaoja kinnistu (katastritunnus 2 43101:001:1809, sihtotstarve 100% elamumaa,

pindala 6740 m2) (tl 20 ja selle pöördel) (kinnistu).

Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud kinnistu suhtes kehtib Vasalemma valla ÜP3. Maaüksuse

suhtes ei ole kehtestatud ühtegi detailplaneeringut.

8. Kaebaja esitas 28.10.2021 ehitusregistri kaudu projekteerimistingimuste taotluse nr

2111002/14845 kinnistu hoonestamiseks – üksikelamu ja abihoone püstitamiseks (tl 7 ja selle

pöördel).

Taotlus on lahendatud Lääne-Harju valla 28.12.2021 korraldusega nr 1337 (tl 8-10), mis on

käesoleva vaidluse esemeks. Vastustaja otsustas tuginedes ehitusseadustiku (EhS) § 32 punktile

2 ja 4, § 28 ja Lääne-Harju Vallavolikogu 30.01.2018 otsuse nr 7 „Ehitusseadustikus ja

planeerimisseaduses

sätestatud

ülesannete

delegeerimine“

p

alusel

keelduda

projekteerimistingimuste andmisest Veskikülas Allikaoja katastriüksusele (katastritunnus

43101:001:1809) üksikelamu ja abihoone püstitamiseks.

9. Kohus rõhutab esmalt, et kaebaja taotluse lahendamisel tuli vastustajalt lähtuda taotluse

lahendamise ajal kehtinud Vasalemma valla ÜP-st, mis on kehtestatud Vasalemma

Vallavolikogu 28.06.2011 otsusega nr 28.

10. Vaidlust ei ole ka selles, et Vasalemma valla ÜP ei näe ette detailplaneeringu koostamise

kohustust Veskikülas Allikaoja katastriüksusele ühe elamu ja abihoone ehitamiseks.

Ehitusõiguse andmine on seega lubatud projekteerimistingimuste ja üldplaneeringu alusel.

PlanS § 74 lg 5 sätestab, et üldplaneering on kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja

detailplaneeringu koostamise ja detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel

projekteerimistingimuste andmise alus.

11. Asjas ei ole vaidlust ka selles, et Vasalemma valla ÜP p 3.7.5 Maa kasutamise ja arendamise

põhimõtted rohevõrgustiku alal sätestab, et maade arendamisel, mis asuvad rohevõrgustiku alal,

tuleb lähtuda tingimustest: „ühe elamuasemekoha rajamisel ei tohi majade õuealad või

kruntidele rajatud aiad olla üksteisele lähemal kui 200 m ning tuumaladel ei tohi

looduslike alade osatähtsus langeda alla 90% (välja arvatud olemasoleval elamumaal).

Võimalusel säilitada tuumalade äärealade senine maakasutus.“

Küll aga vaidlevad pooled viidatud nõude tõlgendamise üle, milliseid seisukohti käsitleb kohus

alljärgnevalt.

11.1. Kaebaja väidab kaebuses esmalt, et lähtudes Vasalemma valla ÜP-s viidatud

regulatsioonist on Allikoja kinnistul olemas koht, kuhu saab elamu ja abihoone ehitada ning et

vastustaja on lähtunud ebaõigesti vastavate kauguste mõõtmisel õuemaa kõlviku piirist, mitte

aga õuemaast. Kaebaja hinnangul on Tooma õueala vastustaja poolt käsitletud liiga kaugele

ulatuvana. Kaebaja leiab, et Tooma õueala tuleb määratleda kuni hooneteni ning mitte arvestada

metsa ja tiiki õueala sisse.

Kohus kaebaja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et vastustaja on õiguspäraselt

lähtunud 200 m piiri arvestamisel õuemaa kõlviku piiridest. Vastustaja on lisanud ka

vaidlustatud korraldusele asjakohase kaardimaterjali (tl 10), kust nähtub üheselt, et Allikoja

kinnistul ei eksisteeri sellist asukohta, kuhu oleks võimalik rajada eluhoone ja abihoone

Vasalemma valla ÜP p 3.7.5 sätestatud 200 m vahemaa nõuet rikkumata. Kaebaja poolt kohtule

esitatud kaart, mille kaebaja lisas ka vaidele (tl 15p) ega kaebusele (tl 26) ei tõenda vastupidist,

kuivõrd kaebaja on esiteks vaidele lisatud kaardi kohaselt Tooma kinnistu osas võtnud

mõõtmise alguspunktiks Tooma kinnistul asuva Niidu tee ääre jättes tähelepanuta, et ka Niidu

teest Allikoja kinnistu poole asuvad maa-ameti kaardi4 järgi kaks hoonet ja nende taga tiik ja

mets. Kaebusele lisatud kaardilt (tl 26) ei nähtu samuti kuhu kaebaja kinnistul jääks ehitusala,

et täidetud oleks 200 m vahemaa nõue (sh arvestades ka Jõeäärse kinnistuga). Tooma kinnistu

3 Kättesaadav arvutivõrgus: https://laaneharju.ee/vasalemma-valla-uldplaneering

4 Kättesaadav arvutivõrgus: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maainfo

osas peab kohus vajalikuks veel märkida, et ilmselgelt kasutatakse hoonete ja tiigi vahelist ala

samuti õuealana.

Teiseks leiab kohus, et vastustaja on õigesti lähtunud õuemaa kõlviku piiridest. Asjaolu, et

Vasalemma valla ÜP-s on kasutatud sõnastust „majade õuealad või „kruntidele rajatud aiad“ ei

tähenda seda, et vastustaja oleks pidanud faktiliselt kontrollima, kas on rajatud aed ja mõõtmise

teostama vastavast piirist või lähtuma üksnes hoonete vahelisest kaugusest. Asjakohaseks ei saa

pidada ka kaebaja väidet sellest, et maja võib rajada ka nii, et õueala ei olegi. Üldplaneeringut

tuleb tõlgendada lähtudes mõistlikkuse põhimõttest. Kohus leiab, et nii Tooma kui Jõeäärse

kinnistul on õuealad olemas ja see on selgelt nähtav ka maa-ameti kaardilt ning õueala piiri

kindlaks määramisel oli ja on seetõttu asjakohane lähtuda õuemaa kõlviku piiridest. Ka kaebaja

ei ole väitnud, et rajab elamu ilma õuealata. Arvestades, et kaebaja soovis

projekteerimistingimuste taotluse kohaselt rajada üksikelamu ja abihoone, siis tekib

paratamatult ka kaebaja kinnistule igal juhul õueala, millega tuleb eeltoodud vahemaa

arvutamisel arvestada.

MaaKatS § 131 lg 2 sätestab, et kõlvikukaardi andmete alusel arvutatakse vähemalt üks kord

aastas katastriüksuse kõlvikute pindala. Kõlvikukaardile kantakse haritava maa, loodusliku

rohumaa, metsamaa, õuemaa ja muu maa kõlvikud. Keskkonnaministri 14.08.2018 määrusega

nr 30 vastu võetud „Katastriüksuse moodustamise kord“ § 40 lg 3 4 kohaselt katastri

kõlvikukaardile

kantakse

Eesti

topograafia

andmekogu

topograafiliste

nähtuste

põhipindobjektid järgmiselt õuemaa kõlvikuna eraõue ja tootmisõue põhipindobjekt.

Arvestades eeltoodud regulatsiooniga, millest nähtub, et õuemaa kõlviku andmeid uuendatakse

kord aastas ning tegemist on objektiivsete andmetega õuemaa kohta, ei saa kohus nõustuda

kaebajaga selles, et antud juhul oleks tulnud lähtuda teistsugustest kriteeriumitest ning õuemaa

kõlvikute vahemaaga arvestamine oli ebaõige. Isegi juhul, kui kaebajaga saaks nõustuda ja

lähtuda kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud kaardimaterjalidest (tl 15p) ja sellel näidatud

kaugustest, ei oleks kaebaja kohustamiskaebust ikkagi võimalik rahuldada. Nimelt haldusakti

õiguspärasust kontrollib kohus akti andmise seisuga, kuid kohustamiskaebuse lahendamisel

peab kohus arvestama kõiki otsuse tegemise ajaks teadaolevaid asjaolusid. Nimelt on

kohtumenetluse ajal selgunud, et lisaks Tooma ja Jõeäärse kinnistu õuealadega arvestamisele

tuleb kaebajale kuuluva Allikaoja kinnistule ehitusõiguse andmisel arvestada lisaks ka Allika-

Salu kinnistuga (katastrinumber 86801:001:0291), kus asub samuti hoonestus ja õueala. Kui

analüüsida Maa-ameti kaarti, siis ei jää vaieldamatult Allikoja kinnistule sellist vaba ala, kust

mõõdetuna oleks täidetus 200 m vahemaa nõue õuealade vahel. Ka kaebaja ei ole eeltoodud

seisukohti ümber lükanud. Vastustaja on ka asjakohaselt välja toonud, et vaatamata sellele, et

tegemist võib olla õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, mõjutavad need sama moodi

keskkonda nagu õiguslikul alusel ehitatud hooned, sest arvestada tuleb rohekoridori eesmärke.

11.2. Kaebaja leidis järgmiseks, et Vasalemma valla ÜP-s sätestatud tingimust on võimalik

tõlgendada kaebaja kasuks kasutades kaalutlusõigust, kuivõrd kaebaja kinnistule elamu

rajamine ei takistaks kuidagi loomade liikumist jõe kaldal (rohekoridoris). Selle tõendamiseks

esitas kaebaja kohtule Lemma OÜ poolt koostatud Allikaoja katastriüksuse rohevõrgustiku

eksperthinnangu.

Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga nõustuda ei saa. Kohus leiab, et Vasalemma valla

üldplaneeringus sätestatud tingimus ei jäta sellist tõlgendamisruumi ja kaalutlusõiguse

kasutamise võimalust nagu kaebaja leiab. Kohus leiab, et tegemist on imperatiivse tingimusega,

mis peab ehitusõiguse andmisel projekteerimistingimustega olema täidetud. Sellest tulenvalt

tuli vastustajal juhindudes EhS § 32 p 2, mis sätestab, et pädev asutus keeldub

projekteerimistingimuste

andmisest,

kui projekteerimistingimuste

taotlus

ei

vasta

üldplaneeringule, kaebaja taotluse rahuldamisest keelduda. Kaebaja poolt märgitu suhtes tuleks

vastustajal kasutada kaalutlusõigust juhul, kui kaebaja esitaks üldplaneeringut muutva

detailplaneeringu algatamise taotluse. Üksnes sellisel juhul oleks võimalik vastustajal kaaluda,

kas kaebaja kinnistu osas oleks põhjendatud vastavast piirangust mööda minna või mitte ehk

teisisõnu,

kas

selles

osas

oleks

põhjendatud

üldplaneeringu

muutmine.

Projekteerimistingimuste menetlus sellist võimalust, et kohalik omavalitsus jätab

kaalutlusõiguse alusel üldplaneeringus sätestatud piirangu kohaldamata, ette ei näe v.a. juhul

kui ÜP-s endas on selline võimalus ette nähtud. Projekteerimistingimusi on võimalik väljastada

üksnes kooskõlas üldplaneeringuga (vt EhS § 26 lg 3 p 3).

Eeltoodust tulenevalt ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust kaebaja poolt esitatud

Lemma OÜ poolt koostatud Allikaoja katastriüksuse rohevõrgustiku eksperthinnangus (tl 27-

34) märgitud seisukoht, et kindlasti ei lõigata antud asukohas (risti) läbi rohevõrgu koridore –

sidususe tagamiseks jääb looduslikuna säilima vähemalt 100 m laiune katkematu koridori riba.

Seejuures märgib ka ekspert, et: „Koostatavasse ja avalikul väljapanekul olevasse Lääne-Harju

üldplaneeringusse teha ettepanek korrigeerida rohevõrgustiku ehitustingimusi selliselt, et

vältida edaspidi taolisi vaidlusi. Üldnõudena peab säilima ka hajaasustuses võimalus kaaluda

rohevõrgustikku üksiku elamuasemekoha rajamist, kui rohekoridori funktsioon ja

asustusstruktuur seda võimaldavad. Praegune sõnastus on jätkuvalt liiga jäik ja välistab

igasuguse muu kaalutlusõiguse.“ Kohus nõustub eeltoodud seisukohaga ja kordab, et kehtivas

Vasalemma valla ÜP p 3.7.5 sätestatu (ega ka menetluses olev Lääne-Harju valla

üldplaneeringus märgitud, millega antud juhul ei saanud ega pidanudki arvestama, kuid millele

ekspert viitab) ei võimalda 200 m vahemaa nõude osas kaalutlusõigust kasutada.

Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendis 3-18-1901 oli tegemist teistsuguse olukorraga. Seal

oli üldplaneeringus endas konkreetselt ette nähtud kaalutlusõiguse kasutamise võimalus

(kaalutlusõiguse alusel teha erandeid). Vasalemma valla ÜP-s sellist võimalust sätestatud ei

ole, millest tulenevalt ei ole vastav viide asjakohane.

Eeltoodut ei muuda ka see, et Vasalemma valla ÜP-sse on kantud rohevõrgustik Harju

maakonnaplaneeringu põhjal ning maakonnaplaneering kinnitab ka erandjuhtudel rohelise

võrgustiku alale ehitusõiguse andmise. Õige on see, et üldplaneeringute kehtestamisel

lähtutakse maakonnaplaneeringutest ning alama astmega planeeringud peavad vastama

kõrgema astmega planeeringutele (vt ka PlanS § 55 lg 2). Küll aga tuleb arvestada ka sellega,

et maakonnaplaneering ja üldplaneering on erineva täpsusastmega ning üldplaneeringutega

täpsustakse mh maakonnaplaneeringus sätestatut. Antud juhul ongi rohevõrgustikuga

seonduvat täpsustatud Vasalemma valla ÜP p 3.7.5, kus muuhulgas on sätestatud diskretsiooni

mittevõimaldavalt piirang, et ühe elamuasemekoha rajamisel ei tohi majade õuealad või

kruntidele rajatud aiad olla üksteisele lähemal kui 200 m.

11.3. Järgmiseks viitas kaebaja sellele, et vastustaja on varasemalt ka ise Vasalemma valla ÜP-

s imperatiivses sõnastuses 200 m vahemaa tingimust tõlgendanud ja rakendanud diskretsiooni

võimaldavalt. Kaebaja viitas ehitusõigustele, mis on antud Männisalu, Männisaare kinnistutele

ja Liivatee ja Allika ning Allika-Jõe kinnistutele.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlust ei ole selles, et piirkonnas on rohekoridoris antud

ehitusõigust ka nii, mis ei ole käesoleval ajal vastavuses Vasalemma valla ÜP p 3.7.5. sätestatud

200 m piiranguga. Samas tuleks selleks, et võtta seisukoht, kas ehitusõigused on antud

õiguspäraselt või mitte, analüüsida igat haldusakti eraldi ja kontrollida faktilisi asjaolusid akti

andmise seisuga. Vastustaja on seejuures andud ka omapoolsed selgitused, millal ja miks on

vastavad ehitusõigused antud. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all mitte ühegi teise kinnistu

ehitusõigus, millest tulenevalt ei saa kohus võtta ka seisukohta selles, kas ehitusõigused on neil

juhtudel antud õiguspäraselt või mitte (kaebajal oleks olnud võimalik vastavaid akte vaidlustada

seaduses sätestatud korras kui need anti). Kohus mõistab inimlikult seda, et kaebaja tunneb, et

teda koheldakse ebavõrdselt, kuid kohus ei näe siin seaduse mõttes ebavõrdset kohtlemist.

Kaebaja projekteerimistingimuste väljastamise taotlus tuli vastustajal lahendada lähtudes

kehtivast õigusest ning vastustaja on seda ka teinud. Isegi kui vastustaja on teinud varasemalt

vigu ning väljastanud projekteerimistingimusi või ehituslube vastuolus üldplaneeringuga, ei

tekita haldusorgani varasem õigusvastane praktika isikule subjektiivset õigust nõuda

õigusvastase praktika jätkamist.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja viited varasemalt antud ehitusõigustele ei ole

käesolevas asjas asjakohased ega ka siduvad ning kohus ei pea vajalikuks neil pikemalt peatuda.

12. Viimaseks käsitleb kohus kaebaja väidet ärakuulamisõiguse rikkumisest.

Vaidlust ei ole selles, et projekteerimistingimuste menetluses kaebajat ära ei kuulatud ja

kaebajale ei edastatud arvamuse andmiseks haldusakti eelnõud. Küll aga on pooled erimeelt

selles osas, kas eeltoodu peaks kaasa tooma vaidlustatud korralduse tühistamise või mitte.

HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata.

Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada

haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil

põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele.

Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma

eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste

täielikumaks

arvestamiseks

antavas

haldusaktis.

Seetõttu

on

haldusakti

andmine

ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel.

Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige

täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist

ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. Samas

eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida

haldusakti tühistamist. (Vt näiteks Riigikohtu 28.04.2014 lahend nr 3-3-1-52-13)

HMS § 40 lg 3 p 2 järgi võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid

ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta

kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul on

tegemist HMS § 40 lg 3 p 2 nimetatud erandliku olukorraga, millisel juhul ei tulnud kaebajat

täiendavalt ära kuulata, kuna vaidlustatud haldusakt põhines kaebaja enda taotluses esitatud

ning avalikult kättesaadavatel andmetel ning otsuse langetamisel puudus vajadus lisaandmete

saamiseks.

Lisaks eeltoodule puudub kohtul selle kohtuasja materjalidest lähtudes alus kahtluseks, et

kaebaja ärakuulamisõiguse tagamine oleks kaasa toonud kaebaja jaoks soodsama haldusakti

andmise. Arvestades kohtuotsuses eespool välja toodud asjaolusid, tuleb nõustuda vastustajaga,

et korralduse andmisele eelnenud ärakuulamine ei oleks saanud kuidagi muuta kaebaja kinnistu

asukohta, kinnistu suhtes kehtivaid rohevõrgustiku piiranguid ega teiste kinnistute õuealade

kaugust kaebaja kinnistust, millest tulenevalt vastustajal ei oleks olnud võimalik ka kaebaja

ärakuulamise järgselt asuda teistsugusele seisukohale ning kaebaja taotlust rahuldada. Sellest

tulenevalt oli vastustaja ka täiendavate selgitusteta õigustatud HMS § 40 lg 3 p 2 alusel

negatiivse otsuse tegemiseks. Vastustaja ei vajanud selle tuvastamiseks kaebajalt täiendavalt

teavet ega dokumente.

Samas - isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja oleks tulnud täiendavalt enne otsuse tegemist

ära kuulata, siis arvestades, et tema ära kuulamine ei oleks saanud mõjutada asja otsustamist, ei

oleks kaebuse rahuldamine sel põhjusel põhjendatud ka lähtudes HMS § 58, mis sätestab, et

haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et vaidlustatud korralduse tühistamine ei oleks

põhjendatud ka seetõttu, et kohustamisnõuet ei oleks arvestades asjas tuvastatud faktilisi

asjaolusid (lisaks Tooma ja Jõeäärse kinnistule tuleb arvestada ka Allika-Salu kinnistu

õuealaga) võimalik rahuldada (taotletavad projekteerimistingimused ei ole kooskõlas kehtiva

Vasalemma ÜP-ga).

13. Täiendavalt märgib kohus veel, et kaebaja väited seoses kaebaja kinnistule elamumaa

sihtotstarbe määramisega vastustaja poolt väljuvad käesoleva kaebuse esemest ning kohus ei

pea vajalikuks neil peatuda.

14. Arvestades kõike ülaltoodut ei saa kohus nõustuda kaebajaga ka selles, et haldusakti

andmise menetlus oleks läbi viidud oluliste puudustega ning, et vastustaja on jätnud

diskretsiooniõiguse kasutamata ning otsus ei ole kooskõlas vastustaja enda halduspraktikaga ja

Vasalemma valla üldplaneeringuga. Kohtu hinnangul ei esine haldusaktis selliseid vormi- ega

menetlusvigu, mis tooksid käesoleval juhul kaasa vaidlustatud korralduse tühistamise ning

vastustaja kohustamise vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus

tervikuna rahuldamata.

15. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik