3-21-2706/21 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-21-2706

Otsuse kuupäev

18. aprill 2023

Kohtunik

Kadri Palm

Haldusasi

Xi kaebus Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S

õigusvastaseks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks ning

Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaanika Reilik-

Bakhoff

Vastustaja – Kaitsevägi, volitatud esindaja Katrin Lehtla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Kohtute infosüsteemist haldusasja nr 3-21-2710 materjalide juurest

käesoleva kohtuasja materjalide juurde Kaitseväe juhataja 14. märtsi 2022. a

käskkiri nr 446 koos töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi ja tegevuskavaga.

2. Rahuldada Xi kaebus osaliselt.

3. Tunnistada Eesti Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S

õigusvastaseks.

4. Mõista Eesti Kaitseväelt Xi kasuks hüvitis 19 kuu kuupalga ulatuses, võttes

aluseks kaebaja viimase kolme Eesti Kaitseväes töötatud kuu keskmise palga.

5. Kohustada Eesti Kaitseväge ühe kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva

summa suurus ja maksma see kaebajale välja.

6. Jätta rahuldamata Xi kaebus Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-i 4

tühistamiseks.

7. Jätta läbi vaatamata Xi kaebus Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-i

8 tühistamiseks.

8. Mõista Eesti Kaitseväelt Xi kasuks välja 3672,60 eurot menetluskulude katteks.

9. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. mail 2023.

3-21-2706

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe juhataja kinnitas 30. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 79 dokumendi „Töökeskkonna

ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ (dtl 142-143, riskianalüüs dtl

144-153).

2. Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos

tegevuskavaga (dtl 46-47, seletuskiri dtl 48-53, riskianalüüs dtl 54-73, tegevuskava dtl 74-75).

3. Kaitsevägi esitas Xile 27. septembril 2021 teatise nr LuK-1.1-8/21/5114 (dtl 79), milles

märkis, et 24. septembri 2021. a seisuga ei ole kaebaja Kaitseväe juhataja nõutud dokumenti

esitanud. Seega esineb kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav

asjaolu, mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks. Tegevteenistuse jätkamiseks anti

kaebajale tähtaeg kuni 4. oktoobrini 2021 puudus kõrvaldada ning selgitati, et nõutava

dokumendi esitamata jätmisel lõpetab Kaitsevägi kaebajaga teenistussuhte alates 5. oktoobrist

2021.

4. Kaitsevägi vabastas 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr LuK-134P-S kaebaja ametikohalt ja

tegevteenistusest 4. oktoobril 2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega

ning arvas reservi alates 5. oktoobrist 2021 (väljavõte dtl 207-209).

5. Kaitsevägi esitas 21. oktoobril 2021. a tõendi nr LuK-1.1-8/21/5114-2, mille kohaselt

vabastati kaebaja Kaitseväe luurekeskuse ülema 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr 134P-S

Kaitseväest tegevteenistusest ja ametikohalt (dtl 80).

6. Tallinna Halduskohtusse saabus 3. novembril 2021 kaebaja kaebus (registreeritud algselt

haldusasjana nr 3-21-2513). Kaebaja esitas 17. novembril 2021 täpsustavalt individuaalse

kaebuse (registreeritud asja nr 3-21-2513 eraldamisel haldusasjana nr 3-21-2706) (dtl 1-21).

7. Tallinna Halduskohus andis 24. novembri 2021. a määrusega kaebuse haldusasjas nr 3-21-

2706 kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule (dtl 87-89).

8. Tartu Halduskohus jättis 4. jaanuari 2022. a määrusega kaebuse käiguta, andes selles

esinevate puuduste kõrvaldamiseks 7-päevase tähtaja (dtl 90-92).

3-21-2706

9. Kaebaja esitas 6. jaanuaril 2022 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märkis, et palub

kohtul ennistada Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamise

kaebuse esitamise tähtaeg ning tühistada Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-d 4

ja 8 või alternatiivselt tuvastada käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 õigusvastasus (dtl 93-98). Samuti

palus kaebaja tuvastada 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr 134P-S õigusvastasus ning mõista

Kaitseväelt välja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitis,

suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 19,57 kuu keskmise töötasuni, st

vähemalt 44 185,21 euroni.

10. Tartu Halduskohus rahuldas 4. veebruari 2022. a määrusega kaebaja taotluse

kaebetähtaja ennistamiseks, tagastas kaebuse osas, milles kaebaja esitas alternatiivse nõude

Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 õigusvastasuse tuvastamiseks, ning

võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse (dtl 111-116). Lisaks tunnistas kohus vastustajaks

Kaitseväe, kohustas vastustajat kaebusele vastama ning võttis haldusasja nr 3-21-2071

materjalide juurest praeguse haldusasja materjalide juurde Terviseameti 31. detsembri 2021. a

arvamuse.

11. Kaitsevägi esitas 7. märtsil 2022 vastuse kaebusele (dtl 128-141).

12. Kaitseväe juhataja tunnistas 14. märtsi 2022. a käskkirjaga nr 446 kehtetuks Kaitseväe

juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud „Töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos tegevuskavaga. Sama käskkirjaga

kinnitati uus Kaitseväe „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur.

COVID-19" koos tegevuskavaga.

13. Kaebaja esitas 10. märtsil 2023 lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja ning

kuludokumendid (dtl 233-262).

14. Kaitsevägi esitas 10. märtsil 2023 täiendavad seisukohad (dtl 263-270) ja 20. märtsil

2023 seisukoha kaebaja menetluskuludele (dtl 271-273).

15. Kaebaja esitas 20. märtsil 2023 vastuväited ja täiendava menetluskulude nimekirja

(dtl 274-285).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

16. Kaebaja taotleb Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks

tunnistamist ja hüvitise väljamõistmist ning Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162

p-de 4 ja 8 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt.

16.1.

Seadusandja eesmärk kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 86 p-i 7 kehtestamisel oli

„muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud“ piiritleda seaduses sätestatud nõuetega.

16.2.

Antud juhul on tegevteenistusest vabastamise käskkirjas kaebajale sisuliselt ette

heidetud seda, et kaebaja ei ole Kaitseväele esitanud kas COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise alustamise tõendit, vaktsineerimiskuuri läbimise tõendit või COVID-19

läbipõdemise tõendit. Sellise tõendi esitamise kohustus tuleneb Kaitseväe juhataja

käskkirja nr 162 p-st 4. Viidatud käskkiri nr 162 on antud töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3, kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 111

3-21-2706

ning Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest

mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144) alusel.

16.3.

Käskkirja nr 162 näol on tegemist vastustaja poolt antud haldusakti mitte seadusega.

Tänase päeva seisuga ei ole Riigikogu seadnud Kaitseväes töötamise või teenistusse

vastuvõtmise aluseks COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist või COVID-19 tõendi

esitamist. Sellist tõendi esitamise kohustust ei tulene KVTS-ist, KKS-ist, TTOS-ist,

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest (NETS) ega ühestki muust seadusest. Seega

ei esine kaebaja suhtes muid seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistavaid

asjaolusid, mille alusel oleks vastustajal õigus kaebajat teenistuskohustuste täitmisest

vabastada, ning seetõttu ei ole tegevteenistusest vabastamise käskkiri kooskõlas selles

viidatud õigusliku alusega. Riigikohus on korduvalt märkinud, et õigusliku aluse

puudumisel on haldusakt ebaseaduslik (otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-97).

16.4.

KVTS § 140 lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg 1, mis sätestab, et tegevväelane

vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui

ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise sama seaduse §

83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab otseselt, et need

asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse võtmisel.

16.5.

Tegevteenistusest vabastamise käskkiri oleks pidanud vastama vähemalt järgmisele

küsimusele: kui tegevteenistusest vabastamise käskkirja õiguslikuks aluseks on KVTS §

139 lg 2 koosmõjus KVTS § 140 lg 1 p-ga 4 ning KVTS § 86 p-ga 7, siis millised on

need konkreetsed seadusest tulenevad nõuded, millele kaebaja ei vasta.

16.6.

Tegevteenistusest vabastamise käskkirja otseseks aluseks olev Kaitseväe juhataja 31.

augusti 2021. a käskkiri nr 162 on õigusvastane, mistõttu on seda ka tegevteenistusest

vabastamise käskkiri, mis viidatud käskkirjale tugineb.

16.7.

Käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle kohta, miks

vastustaja on jõudnud järeldusele, et teenistujate nakkusohutuse tõendamiseks sobib

üksnes immuniseerimine, aga mitte testimine ja/või isikukaitsevahendite kasutamine.

16.8.

Käskkirjast nr 162 peaks nähtuma, millised kaalutlused osutavad sellele, et sellise

piirangu kehtestamine oli oma eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Käskkirja nr 162 p-s 4 on kehtestatud kohustus, mida ei ole ette nähtud riskianalüüsis,

nagu nõuab TTOS § 134 lg 2. Sisuliselt on läbi viidud riskianalüüs ning siis koostatud

tegevuskava ning käskkiri nr 162, millega on ilma põhjendamata kehtestatud meetmed,

mille vajalikkust pole tuvastatud riskianalüüsiga.

16.9.

Riskianalüüs ja tegevuskava näevad ette vaid vaktsineerimise võimaluse tagamise.

Samuti ei ole ei riskianalüüsis ega tegevuskavas välja toodud, kuidas on võimalik esitada

nakkusohutuse tõend.

16.10. Vastustaja ei ole suvatsenud riskianalüüsi kaasata teenistujaid ega nende arvamust

välja selgitada, vaid on loonud isikupuutumatust raskelt riivava kohustuse. Sellise

käitumisega on vastustaja rikkunud otseselt TTOS-i nõudeid ning ei ole kaebajat ära

kuulanud. Vastustaja on jätnud selliselt käitudes täitmata oma uurimiskohustuse ning ei

ole käitunud riskianalüüsi vastu võttes seaduspäraselt ega ka mõistuspäraselt.

16.11. Kaebajale jääb arusaamatuks, millise konkreetse sätte alusel on käskkiri nr 162 vastu

võetud. Vaktsineerimise tagamise meede on ettenähtud § 6 p-des 7 ja 11 ning

nakkusohutuse tõendi esitamise kohustus §-s 6 p-s 11, kuid vastustaja ei ole

põhjendanud, miks on ta valinud niivõrd suure riivega meetme, arvestamata § 6 lg-s 22

pakutavaid alternatiive, mida on ettenäinud ka riskianalüüs.

16.12. Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik, kuni Riigikogu pole otsustanud

vastavat seadust vastu võttes teisiti. Käskkirjas nr 162 toodud üldine viide määrusele nr

144 ei anna selgust, millisele õiguslikule alusele täpselt tuginetakse ning miks –

3-21-2706

määruses ei ole ühtegi sätet, mis näeks ette kohustusliku vaktsineerimise kehtestamise

võimaluse tööandjale.

16.13. Käskkiri nr 162, mis kohustab teenistujaid vaktsineerima, ei ole kooskõlas Kaitseväe

teenistujate õigusi reguleeriva Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 124 lg-ga 3.

16.14. Tegevteenistusest vabastamise käskkirjad koosmõjus käskkirjaga 162 riivavad

teenistujate õigust valida endale vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta.

16.15. Kaebajal on väga spetsiifiline väljaõpe, mis piirab olulisel määral tema väljavaateid

tööturul. Seega on vastustaja kaebaja õigusvastase tegevteenistusest vabastamisega

tekitanud olukorra, kus kaebaja on sunnitud vahetama elukutset vastu enda tahtmist.

16.16. Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaitseväe sekkumine

inimese enesemääramisõigusesse ja sundvaktsineerimine võib olla iseenesest mõne

nakkushaiguse leviku korral õigustatud, kuid see eeldab, et sundvaktsineerimiseks on

seaduslik alus ja ülekaalukas avalik huvi ning puuduvad muud leebemad vahendid

viiruse tõrjeks.

16.17. Teenistujate haigestumise ja viiruse edasikandmise tõenäosus ei erine vaktsineeritud ja

vaktsineerimata teenistujate puhul. Vaktsineerimine kaitseb eelkõige vaktsineeritud

isikut ennast, suurendades nakatumise korral tõenäosust haiguse kergemaks

läbipõdemiseks, ega välista viiruse levitamist ning teiste isikute nakatamist. Selliste

asjaolude korral on aga keeruline õiguslikult põhjendada, kuidas COVID-19 vastu

vaktsineerimine peaks tagama ülekaalukat avalikku huvi, kui see ei täida seatud eesmärki

ehk ei vähenda olulisel määral viiruse levikut. Lisaks on vaktsineerimise kõrval oluliselt

leebemaid ning põhiõigusi vähem riivavaid meetmeid viiruse tõrjumiseks, nagu näiteks

isikukaitsevahendite kasutamine, isikliku hügieeni tagamine ning vajadusel sobiva

meetmega regulaarne testimine kui seda peetakse proportsionaalseks ja vajalikuks

meetmeks.

16.18. Antud juhul ei ole käskkirja nr 162 kehtestamisel õiguspärase ootuse põhimõttest

lähtutud, kuivõrd alles 30. juulil 2021. a teavitati teenistujaid e-kirja teel, et

vaktsineerimata isikutel on iganädalane testimisekohustus. Selliselt loodi teenistujates

ettekujutus, et nakkuse leviku takistamiseks aktsepteerib vastustaja ühe meetmena ka

teenistujate testimist COVID-19 suhtes. Lisaks olid teenistujad saanud oma kohustusi

täita ilma vaktsineerimata eelneva 1,5 aasta jooksul, mil Eestis (ja ülejäänud Euroopas)

on toimunud SARS-CoV-2 viiruse levik ning ka perioodil, mil puudusid vaktsiinid.

16.19. Kaks nädalat ei ole aeg, mil saaks sisse viia täiesti uue nõude, ilma et keegi oleks

sellest teavitanud, õiguspäraselt põhjendanud ning sobivust erapooletult kaalunud.

16.20. Määruse nr 144 § 6 lg 22 kohaselt võib tööandja SARS-CoV-2 viiruse nakkusohutuse

tagamise tõendamiseks lugeda sobivaks meetmeks näiteks viiruse läbipõdemist kinnitava

tõendi (p 1), vaktsineerimiskuuri läbimise tõendi (p 2), läbipõdemise järgselt saadud

vaktsiinidoosi tõendi või pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haiguse läbipõdemise

tõendi (p 3), koroonaviiruse testi (p 4), antigeeni-RTD testi (p 5). Tegemist on seega

kaalutlusnormiga, mis annab tööandjale õiguse otsustada meetmete sobivuse üle ning

selle põhjal neid rakendada. Kui üks alternatiivne meede valikust eemaldada, muutub

valiku sisu. Kaitsevägi on eemaldanud valikust testimise nõude, saades tulemuseks

sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamise.

16.21. Kaebaja viimase kuue kuu keskmine palk on 2257,80 eurot (bruto) (dtl 24-26).

Kaebaja hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada asjaolu, et 3. aprillil 2022. a, st ca

poole aasta pärast oleks tema tegevteenistuse staaži määr jõudnud 26-aastani, mis oleks

suurendanud tema pensioni väljamakset 2,5 protsendi võrra. Kuivõrd kaebaja brutopalk

on 1900 eurot, teeb 2,5 protsenti sellest 47,5 eurot kuus ning 570 eurot aastas, mis

kaebajal pensionilisana enneaegse teenistusest vabastamise tõttu saamata jääb. Kui

lähtuda sellest, et kaebaja eeldatav eluiga on 80 aastat, jääb kaebajal pensionil olles 30

3-21-2706

aastaga saamata 17 100 eurot. Seejuures ei ole selle arvestuse puhul arvestatud iga-

aastase riigipoolse indekseerimisega, mis omakorda suurendaks kaebajale tekkivat kahju.

16.22. Esitatud PCR testi ning antikehade testi põhjal nähtub, et kaebaja on COVID-19

haiguse läbi põdenud ning tal on tekkinud vastavad antikehad (dtl 22-23). Terviseameti

koostööpartneri Synlabi Tallinna labori infektsioonhaiguste valdkonna juht Paul Naaber

on avalikus meedias avaldanud, et antikehade olemasolu vaktsineerimata inimesel sama

kindel läbipõdemise kinnitus kui PCR test, seega on üheselt selge, et ka kaebaja on

COVID-19 haiguse läbi põdenud.

16.23. Kaebaja palub suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist vähemalt

19,57 kuu ulatuses, st vähemalt 44 185,21 euroni.

17. Kaitsevägi ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on

kokkuvõtvalt järgmised.

17.1.

COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris

2021 ning toonaseks eesmärgiks oli välja selgitada valdkondade põhiselt nakatumise

riskid. Samal ajal oli alles alustatud Kaitseväes vaktsineerimise võimaldamisega ning

esmalt suunati võimalus vaktsineerimiseks kõrgema riskiga valdkondade teenistujatele.

Riskianalüüsi tulemusena nähtus, et riskitase on kõrgem tegevväelaste,

julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondades võrreldes

väljaõpet toetavate valdkondadega. Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi 30. märtsi

2021. a käskkirjaga nr 79 (dtl 142jj).

17.2.

Kinnitatud riskianalüüsis hinnati nakatumisriski läbi 8 kontrollküsimuse, millest

üheks küsimuseks oli, et RA (rahuaja) tegevused on laiendatavad SA (sõjaaja)

tegevustele. Sõjaline väljaõpe RA ametikohal on eeldus edukaks teenistusülesannete

täitmiseks SA ametikohal, st et SA ametikohale valmistutakse järjepideva väljaõppega.

SA tegevused sisalduvad igapäevastes RA tegevustes. Valmisolek SA tegevusteks

tähendab, et iga tegevväelane peab viivitamatult olema valmis SA tegevuste

käivitamiseks, kus puudub võimalus hoida distantsi ning puutuma kokku erinevate

gruppidega (ajateenijad, reservväelased, liitlasüksused, teenistujad teistest üksustest ja

linnakutest jne).

17.3.

Tabeli 1 p-des 12-20 on toodud tegevväelaste tegevuste valdkonnad. Riskitasemed on

hinnatud tabelis 5, reastatud nakatumisvõimaluste hinnangu järgi tabelis 6 ning

toimepidavuse järgi tabelis 7. Riskianalüüsi kokkuvõtte p-s 5 on järeldus, et

vaktsineerimine on hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega

valdkondadele teadaolevalt parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks.

17.4.

Kaebaja oli tegevväelane vanemallohvitseri ametikohal. Kõik Kaitseväe juhataja

üldkäskkirjaga kinnitatud töökorralduslikud dokumendid tehakse asutuse

dokumendihaldusprogrammi vahendusel teatavaks Kaitseväe teenistujatele. Kaebaja on

kinnitanud, et ta oli teadlik Kaitseväe juhataja käsust (dtl 27-31).

17.5.

Kaebaja oli piisavalt pikka aega olnud tegevteenistuses, järelikult pidi ta aru saama

ametikohtade jaotusest ja oma positsioonist Kaitseväes. KKS § 10 kohaselt kinnitab

Kaitseväe juhataja Kaitseväe koosseisu teenistuskohtadena ning kõiki, kes Kaitseväes

töötavad, nimetatakse ühiselt teenistujad. Vajadusel eristatakse teenistuskohti ja seda on

ka tehtud. 30. märtsi 2021 käskkirjaga nr 79 kinnitatud riskianalüüs nägi ette

vaktsineerimise nõude ainult tegevväelastele.

17.6.

Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja

riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud

domineerivaks.

3-21-2706

17.7.

17. augustil 2021 jõustusid TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel kehtestatud määruse nr

144 muudatused. Muudatuste eesmärk oli tagada SARS-CoV-2 viiruse laialdase leviku

ajal töökohtadel töötajate tervise ja ohutuse nõuetekohane kaitse. Määruse täpsustamine

puudutas kõiki tööandjaid ja töötajaid, kes töökeskkonnas puutuvad kokku SARS-CoV-2

viirusega, suunates tööandjat riskianalüüsi uuendama ja rakendama sobivaid meetmeid.

17.8.

23. augustil 2021 vastu võetud Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 „COVID-19

haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“2 (korraldus nr 305) p 25

kohaselt levis deltatüvi 60% paremini kui alfatüvi, samuti nakatusid deltatüve tõttu

teisesed juhud kolmandasi juhte hõlpsamini ning viiruse peiteaeg on lühem. Viirus levib

paremini halvasti ventileeritud ja suure inimeste hulgaga siseruumides, kus inimesed

viibivad pikka aega. Samuti on SARS-CoV-2 viirusega nakatumise oht õues, kus

viibitakse paljude inimestega lähedases kontaktis.

17.9.

Terviseameti 2. augusti 2021. a koostatud analüüsi kohaselt oli nakatamiskordaja üle-

eestiliselt 1,55 (piirid 1,45–üle 1,6). R on kasvutrendis. Kasv on seotud nii Delta tüve

domineerimisega kui ka ürituste läbiviimisega. Erinevatel üritusel osalemisega seoses on

tekkinud 16 kollet. Nakatumiste arvu suurenemine on suuresti põhjustanud

nooremaealiste nakatumistest.

17.10. Kaitsevägi korraldab ajateenijate väljaõpet, ühisõppuseid ja õppekogunemisi, millest

võtab osa lisaks ajateenijatele ja tegevväelastele ka suur hulk reservväelasi. 2022. aastaks

on õppekogunemistel osalevate reservväelaste koguarvuks kehtestatud 8295

reservväelast. Delta tüvi levis ka nooremaealiste hulgas, järelikult tuli sellele suuremat

tähelepanu pöörata.

17.11. Rakendusviroloogia professor Andres Merits väitis, et Delta tüve puhul on vaktsiinide

efektiivsus ülikõrge. Ka professor Lutsar kinnitas, et elanikkonna vaktsineerimine kahe

doosiga on ennekõike see, mis selle vastu aitab võidelda.

17.12. Kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad eeldavad teenistusalaseid kontakte, millega

kaasneb inimeste vaheline nakatumisrisk. Riigikaitselist töökohustust asutakse täitma

riigi kaitseseisundi muutmisel, mille toimumist ei ole võimalik ette näha ning seega x

päeval tuleb tagada kogu Kaitseväe isikkoosseisu kohene valmisolek.

17.13. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse

alusel nõutava dokumendi. Riskianalüüsi uuendamise käigus selgus, et piisav meede

Kaitseväes nakkusohutuse tagamiseks on vaktsineerimine, mille tulemusel on Kaitseväe

juhataja kehtestanud kaitseväe korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes

kohustuse esitada nakkusohutuse tõendamiseks käskkirja nr 162 p-s 4 ettenähtud tõend.

Kaitseväes vaktsineerimisnõude kehtestamine halduse siseaktiga on põhjendatud,

arvestades adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigiga.

17.14. Riskianalüüsi eesmärk on töökeskkonnas vastavate riskide esinemise ja esinemiste

tasemete välja selgitamine sh riskide maandamise võimaluste välja selgitamine. TTOS §

13 lg-ga 2 on sätestatud tööandja õigus kehtestada asutuses õigusaktides ettenähtust

rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Sellest tulenevalt on põhjendamatu

väide, et jättes riskianalüüsi koostamisel töötajate arvamuse välja selgitamata, on

tööandja rikkunud TTOS nõudeid.

17.15. Kaitsevägi on võtnud kasutusele kõik riskianalüüsis kajastatud meetmed COVID-19

nakkusohu minimaliseerimiseks. Töökeskkonnas viibivatele isikutele erinevaid

võimalusi (nt pidev testimine) tagades selgus, et pikaajaliselt järjepidevalt nakkusohutust

kinnitavate tõendite kontrollimise ja töötajate testimise korraldamiseks rakendatavad

meetodid toovad kaasa Kaitseväe teenistujatele oluliselt suurenenud koormuse, mis ei ole

seotud Kaitseväe põhifunktsioonide elluviimisega.

17.16. Kaebaja ei saa eeldada, et kui tööandja sätestaks testimise kohustuse, siis oleks

kaebaja ainuke testitav töötaja. Tööandja peab arvestama võimalusega, et meede kehtib

3-21-2706

kõigile. Kaitseväes on ca 4500 teenistujat. Kui kõiki teenistujaid kaks korda nädalas enne

tööle tulemist testida, siis oleks see ebamõistlik ressursi kulu.

17.17. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele COVID-19 eest on kehtestatud piirangute

eesmärgiks tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete

täitmine, sh kaitsevõime tagamine. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega haigus, mis

levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik

kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja ka piiranguid, et

nakkushaiguse levikut tõkestada.

17.18. Kaebaja ei ole selgitanud, millise teistsuguse meetmega saavutaks Kaitsevägi

märkimisväärse osa kaitseväelaste vaktsineerituse, mille tagajärjel kaebajal oleks õigus

eeldada, et tema puhul kaalutakse erandi tegemist. Kaebaja soovib põhjendamatult enda

õiguste kõrgemale seadmist teiste õigustest.

17.19. Kaitseväes kohaldub tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele. Võrdse

kohtlemise põhimõtet ettekäändeks tuues ei ole isikul subjektiivset õigust enda

kohtlemiseks tema soovitud viisil. Ebavõrdne kohtlemine tuleks kõne alla juhul, kui

tööandjal puudub sõltumatu õiguspärane põhjendus mitte aktsepteerida töötaja

veendumusi. Praegusel juhul tugineb tööandja seisukoht objektiivsel riskianalüüsil.

17.20. Vaktsineerimisnõude eesmärk oli teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi

riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. Nõue oli proportsionaalne –

sama tõhusaid leebemaid meetmeid seni polnud. Leebema meetmena ei olnud massiline

testimine samaväärne. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida väljaspool teenistust

nakatumist. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu

üleüldse. Nakatunud teenistujate tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete

järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid

andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt

kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole.

17.21. Teatud tegevusvaldkondades tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid

ka avalike huvidega ning sellest tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele

avalikke huve.

17.22. Õigustatud ootust tööle ei ole olemas. Alati on olemas risk töökaotuseks. PS §-s 29

sätestatud õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töökoht ei ole absoluutne. See

õigus on kaebajal küll olemas, kuid teisest küljest tuleb Kaitseväel tagada teenistujate

ohutus, asutuse toimepidevus ning laiemalt riigi kaitsevõime. Need on kaalukamad

kaebaja huvist töökoha säilitamiseks.

17.23. Kuna tõendite puhul on tegemist eriliigilisi isikuandmeid sisaldava dokumendiga, siis

andmete kogumise ja säilitamise õiguspärasuse tagamiseks sätestati käskkirja 162 p-ga 4

vaktsineerimistõendite esitamise tähtaeg ja kord.

17.24. Käskkirja nr 162 p 8 näol on tegemist riskianalüüsi kinnitava käskkirja regulatiivse

sättega, mille tühistamine ei tooks kaebajale neid õiguslikke tagajärgi, mille vältimist ta

seeläbi loodab saavutada. Kuna kaebaja teenistuskoht oli luurekeskuses, mis on

riigisaladusega kaitstud struktuuriüksus, siis vastavalt käskkirja nr 162 p-le 9 tema suhtes

p 8 ei kohaldunudki.

17.25. Riskianalüüsis ettenähtud nõude täitmiseks andis Kaitseväe juhataja eraldi tähtaja

nõude täitmise tõendamiseks hiljemalt 14. september 2021. Seega ei vasta tõele kaebuse

p-s 3.32 toodud väide, et nõude täitmisest etteteatamise aeg oli ainult kaks nädalat.

Kaebajal oli kokku võimalik nõuet täita kuue kuu jooksul.

17.26. Kaebaja on esitanud 23. novembril 2020 koroonaviiruse analüüsitulemuse ja 6.

septembril 2021 tehtud koroonaviiruse antikehade analüüsitulemused (dtl 22-23).

Määruse nr 144 § 6 lg 22 p 1 kohaselt kehtib läbipõdemise tõend 180 päeva alates

positiivse SARS-COV-2 PCR testitulemuse andmisest. Seega, kui kaebaja tegi

3-21-2706

koroonaviiruse PCR testi 23. novembril 2020, siis oli tema läbipõdemise tõend kaotanud

kehtivuse.

17.27. KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu

seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Lähtudes käskkirjast nr 162

kehtib Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue.

Kuna kaebajal tõend puudus, siis ei olnud teda võimalik määrata ka ühelegi Kaitseväe

ametikohale. Kaitsevägi ei nõustu kaebaja seisukohaga, et KVTS § 145 lg 1 ei näe ette

asjaolusid, mis tekivad teenistuses olemise ajal.

17.28. Kaebaja vabastati tegevteenistusest ja ametikohalt 4. oktoobril 2021.

Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse (KVTRS) § 393 lg 1 kohaselt on

50-aastasel isikul, kellel on vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž õigus jääda

tegevteenistuspensionile. Kaebaja tegevteenistusstaaž täitus 2016. aastal. Kaebaja sai

50-aastaseks 21. jaanuaril 2022, mis tähendab, et tal saabus õigus tegevteenistuspensioni

vormistamiseks enne 26. staažiaasta täitumist. Pensioni suuruseks 20-aastase

tegevteenistusstaaži puhul on 50 protsenti isiku pensioni suuruse arvutamise aluseks

oleva ametikoha palgaastmestiku keskmisest. Teenistujal on õigus saada iga aasta eest,

mille võrra tema tegevteenistusstaaž ületab 20 aastat, pensioni suuruse 50 protsendile

juurde 2,5 protsenti (KVTRS § 393 lg 7). Kaebaja 50-aastaseks saamise ajaks oli kaebaja

pensionile lisandunud viie aasta eest juurde 12,5 protsenti.

17.29. Kaebaja on tegevteenistuspensionär, mis tähendab, et tal olemas püsiv ja stabiilne

sissetulek riigilt, mis annab kõigest 50-aastasele inimesele võimaluse pühenduda uue

eriala leidmisele ning selle omandamisele ükskõik, mis taseme õppes. Asjakohatud on

kaebaja etteheited selle kohta, et ta ei leia tänu oma spetsiifilisele väljaõppele enam uut

tööd. Kaitseväes on palju tegevteenistujaid, kes valmistuvad tegevteenistuspensioniea

saabumiseks ning õpivad teenistuse kõrvalt lisaeriala, et hiljem oleks võimalik end siiski

kasulikuna tunda ning leida eneseteostust teises valdkonnas.

17.30. Vastustaja ei saa nõustuda kaebaja väidetega selle kohta, et ta oleks teenistuses olnud

kuni täitub 26 aastat tegevteenistusstaaži, kuna taolised väited on oletuslikud.

17.31. Kaebuse p-s 3.45 loetletud hüvitise suurendamise alused on paljasõnalised,

tõendamata ja pahatahtlikud. Hüvitise suurendamisel ei ole põhjust aluseks võtta ka ohtu

riigikaitsele, sest see ei ole kuidagi vahetult kaebajaga seotud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Eesti Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkiri nr 162

18. Eesti Kaitseväe juhataja kinnitas 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 Kaitseväe

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ koos

tegevuskavaga. Käskkirja p-i 4 sõnastus oli järgnev: „Tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ Kaitseväe teenistujatel esitada üks

järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene

doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile

meditsiin@mil.ee või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe

nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. Andmete esitamise, kontrollimise ja

säilitamise suunised on toodud käesoleva käskkirja seletuskirjas.“ Käskkirja p 8 sätestas: „J1

ülemal algatada menetlustoimingud punktis 7 nimetatud isikute suhtes töölepingu seaduses,

avaliku teenistuse seaduses ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel.“ Seejuures peeti

J1 all silmas personaliosakonda ning p-s 7 nimetatud isikud olid isikud, kes ei esitanud

nõutavat tõendit ühe nädala jooksul käskkirja p-s 4 nimetatud kahenädalase tähtaja

saabumisest.

3-21-2706

19. Esmalt märgib kohus, et võtab Kohtute infosüsteemist haldusasja nr 3-21-2710

materjalide juurest käesoleva kohtuasja materjalide juurde Kaitseväe juhataja 14. märtsi 2022.

a käskkirja nr 446 koos töökeskkonna ohutegurite riskianalüüsi ja tegevuskavaga. Kaitseväe

juhataja tunnistas 14. märtsi 2022. a käskkirjaga nr 446 kehtetuks käesolevas asjas vaidluse all

oleva Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 kinnitatud "Töökeskkonna

ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos tegevuskavaga. Samas

kinnitati uus Kaitseväe "Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur.

COVID-19" koos tegevuskavaga.

20. Seejuures peab kohus võimalikuks võtta käskkiri nr 446 asja materjalide juurde ilma

menetlust uuendamata. Pole kahtlustki, et vastustajale on see käskkiri teada ning kohus leiab,

et suure tõenäosusega on käskkirjast teadlik ka kaebaja, kuna kaebaja esindaja praeguses

haldusasjas ja asjas nr 3-21-2710 on sama. Lisaks ei oma käskkiri nr 446 tähtsust Kaitseväe 4.

oktoobri 2021. a käskkirja nr LuK-134P-S õigusvastaseks tunnistamise ja hüvitise

väljamõistmise nõuete lahendamisel. Kohus ei pea vajalikuks ka Kaitseväe 31. augusti 2021. a

käskkirja nr 162 p-de 4 ja 8 tühistamisnõude muutmist õigusvastasuse tuvastamise nõudeks.

Kuna varasem riskianalüüs tunnistati kehtetuks seoses uue riskianalüüsi kinnitamisega alates

14. märtsist 2022, on käskkiri nr 162 tunnistatud kehtetuks edasiulatuvalt. Kui Kaitsevägi

oleks käskkirja nr 162 tunnistanud kehtetuks tagasiulatuvalt, ei oleks kohtul võimalik seda

täiendavalt tühistada. Sellise olukorraga praegu aga tegemist ei ole. Edasiulatuv kehtetuks

tunnistamine tähendab, et haldusakt muudetakse kehtetuks alates selle kehtetuks tunnistamise

hetkest ning sellega soovitakse muuta õigussuhteid alates selle kehtetuks tunnistamise hetkest,

st 14. märtsist 2022.

21. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja teenistuskoht oli luurekeskuses, mis on

riigisaladusega kaitstud struktuuriüksus, siis vastavalt käskkirja nr 162 p-le 9 kaebaja suhtes p

8 ei kohaldunudki. Kohus märgib, et eelpoolnimetatud vastustaja väidet tuleb vastavalt

HKMS § 2 lg-le 4 ja § 151 lg 2 p-le 1 tõlgendada taotlusena kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

käskkirja nr 162 p-i 8 tühistamisnõude osas. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga. Käskkirja

nr 162 p 9 näeb tõepoolest riigisaladusega kaitstud struktuuriüksuste isikkoosseisule tõendite

kontrolli struktuuriüksuse siseselt ning Kaitseväe personaliosakonna ülem ei algatanud

menetlustoiminguid kaebaja suhtes. Seega rahuldab kohus vastustaja taotluse ja jätab kaebaja

nõude Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p-i 8 tühistamiseks läbi vaatamata.

22. Kuigi kohus leiab, et kaebaja teenistusest vabastamine KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1

alusel oli õigusvastane sõltumata 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 sisulisest

õiguspärasusest või õigusvastasusest, peab kohus käskkirjaga nr 162 seonduvalt vajalikuks

märkida järgmist (kohus ei kontrolli Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimisnõude

proportsionaalsust ega tee põhjalikku analüüsi, kas riskianalüüs on õigesti läbi viidud, sest

sellest ei sõltu asja lahendamise tulemus).

23. Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrusest haldusasjas nr 3-21-2071 tuleneb, et

käskkirjaga nr 162 kehtestatud nõue on mõjult võrdväärne vaktsineerimiskohustusega.

Kohustus esitada käskkirja p-s 4 märgitud tõend tähendab terve ja haigust mittepõdenud

inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimise kohustust, kuna vaktsineerimine on teenistussuhte

jätkamise eelduseks. Kuivõrd selle tõendi saamine olukorras, kus isik ei olnud haigust

põdenud, eeldas enda vaktsineerimist, oli korraldus sisuliselt suunatud kohustamiseks end

vaktsineerida. Seda on leidnud ka Tartu Ringkonnakohus 23. jaanuari 2023. a otsuses

tsiviilasjas nr 2-21-17265 (p 7.2) ja 1. juuli 2022. a otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17151 (p 10).

3-21-2706

24. Kaebaja leiab, et käskkirja nr 162 põhjendustest peaks nähtuma, miks oli vältimatult

vajalik kehtestada nõue, et Kaitseväe teenistujatel tuleb esitada kas COVID-19 haiguse

vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos) tõend, vaktsineerimiskuuri läbimise tõend

või COVID-19 läbipõdemise tõend ning miks ei piisa enda nakkusohutuse tõendamiseks

hoopis (nt iganädalase) testimisnõude kehtestamisest (negatiivne testi tulemus on ainuke

meede, mis ka tegelikult kinnitab isiku nakkusohutust!), milline võimalus on ette nähtud ka

riskianalüüsis.

25. Käskkirja nr 162 seletuskirjas on eraldi alapunkt pealkirjaga „Kas Kaitseväe isikkoosseisu

ohutuse tagamiseks on vaktsineerimine ainus maandav meede?“ (dtl 48). Viidates ametlikule

vaktsineerimisinfole veebilehel https://vaktsineeri.ee, märgiti seletuskirjas (dtl 49), et antud

hetketeadmiste kohaselt aitab üksnes vaktsiin tõhusalt vähendada haigestumist või raskelt

haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Igapäevaselt on rakendatud meetmed

käte hügieen, võimalusel distantsi hoidmine ja ühiskasutatavates ruumides maski kandmine.

Samas on seletuskirjas märgitud (dtl 50), et tõhusateks meetmeteks nakkusohutuse tagamisel

saab eelkõige lugeda vaktsineerimisvõimaluste toetamist, nakkusohutuse tõendamist COVID-

19 haiguse läbipõdemise, testimise või vaktsineerimise tõendiga ning töötajate testimist.

Kohus nõustub kaebajaga, et käskkirja nr 162 seletuskirjas puudub vastustaja mõttekäik selle

kohta, miks vastustaja on jõudnud eelnevale vaatamata järeldusele, et teenistujate

nakkusohutuse tõendamiseks sobib üksnes immuniseerimine, aga mitte testimine ja/või

isikukaitsevahendite kasutamine.

26. Käskkirjaga nr 162 kinnitatud riskianalüüsis on märgitud (dtl 61), et nakkusohutuse

tagamise meetmeteks on määruse nr 144 kohaselt: 1) teenistujate COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise tagamine; 2) SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimine; 3)

teenistujate testimine SARS-CoV-2 testiga. Eestis kogutud statistika näitab, et

koroonaviirusega nakatumine on mitu korda väiksem neil, kes on vaktsineeritud või viiruse

läbi põdenud. Fakti illustreerib joonis 4 (dtl 61), millest järeldub, et läbipõdemine kaitseb

kõige paremini uuesti nakatumise eest. Siiski on mõistlik eelistada vaktsineerimist, kuna

viiruse läbipõdemine on seotud oluliste terviseriskidega. Kohtu hinnangul ei sätesta vastustaja

poolt viidatud määrus nr 144 haldusorgani õigust nõuda teenistujatelt enda vaktsineerimist.

Määrus nimetab vaktsineerimistõendi kontrolli vaid ühena mitmetest alternatiividest, mida

tööandja saab kasutada.

27. Vastuses kaebusele on vastustaja p-des 2.38, 2.39 ja 2.41 selgitanud (dtl 135), et testimise

võimaluse jätkamine ei oleks olnud sama tõhus meede, sest ei takista testi teinud isiku

nakatumist ega viiruse levitamist. Samuti näitab test vaid hetkeolukorda ega ole seega

usaldusväärne pikemaajalises perspektiivis. Testi tegemine ei välista, et kaebaja võib juba olla

nakatunud või nakatuda kohe pärast testimist ja nakatada teisi. Testimine ei asenda viirusohu

tõrjel vaktsineerimist. Kaitseväes on ca 4500 teenistujat. Kui kõiki teenistujaid kaks korda

nädalas enne tööle tulemist testida, siis oleks see ebamõistlik kulu. Testimine võtab olulise aja

ühe inimese tööpäevast. Samal ajal jäävad ta ametijuhendijärgsed ülesanded täitmata. Iga testi

tegemise peale kulub 15 minutit, et olla kindel, et testi on teinud just õige teenistuja ja just

õigel hommikul. Isegi kui tööandja korraldaks töö selliselt, et testimist lubada, siis puuduvad

Kaitseväel võimalused, et kõik hommikul tööle tulnud teenistujad saaksid oma testi eraldatult

teha. Ei ole mõeldav, et ühes üksuses olevad teenistujad (100-300) seisavad pääslas 2

meetriste vahedega oodates oma testi tulemust. Kuigi ühe testi tulemuse ootamine võtab aega

15 minutit, siis oma järjekorra ootamine ja testi tegemine võib kokkuvõttes võtta mitu tundi

tööaega. Sellisel kujul teenistujate ühes kohas kogunemine on omakorda suurem risk kui

3-21-2706

hajutatult hommikul tööle tulemine. Töökeskkonda kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni

töötaja nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise eelselt või järgselt vahetult

nakatudes kasvõi ühte inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Vaktsineerimisnõude üks

eesmärke on vähendada lisakoormust, mis tekiks immuniseerimata teenistujate nakkusohutuse

tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu.

28. Ka Riigikohus leidis 25. novembri 2021. a määruses 3-21-2241, et Kaitseväes kehtestatud

vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei

aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja

vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse.

Samuti on Riigikohus leidnud, et praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide

efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate,

ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (p-d 27–28).

29. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt.

Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et käskkirja nr 162 kehtestamise ajal oleva info

kohaselt sai eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse

korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal

määral viiruse ülekandumist. Vaktsineerimisnõude eesmärgid olid kahtlemata äärmiselt

kaalukad (s.o teiste isikute elu ja tervise kaitse). Tallinna Ringkonnakohus pidas 30. novembri

2021. a määruses asjas nr 3-21-2237 vajalikuks täiendavalt märkida (p 10), et lisaks viimati

nimetatud eesmärkidele tuleb kaalukaks eesmärgiks pidada ka riigi kaitsevõime tagamist igas

ettenägematus olukorras. Riigil võib olla vajalik oma kaitsevõimet iga hetk reaalselt kasutada

ja sellisel hetkel kaitsevõime kasutamine erineks märgatavalt tavaolukorras tegutsemisest.

Kaitseväes olevate inimeste üheaegsel kasutamisel riigi julgeoleku tagamiseks ei oleks

eelduslikult võimalik järgida neid meetmeid, mis aitaksid vaktsineerimata inimestest lähtuvat

nakkusohtu vähendada kuni nullini. Kaitsevõime kasutamist raskendaks see, kui vajalikud

inimesed, kes ei ole vaktsineeritud, ei saaks kriitilisel hetkel tulenevalt COVID-19 haigusest

oma ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ühiselt täita. Tingimusliku vaktsineerimise

kohustuse osas on olemas piisavad lisatagatised: vaktsiini ohutuse hindamine, võimalike

vastunäidustuste hindamine, kasutusel olevate vaktsiinide seire, kaitseväelastele

hüvitamismehhanism (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 25. novembri 2021. a määrus asjas nr

3-21-2241, p 31).

30. TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka

SARS-CoV-2 viiruse leviku korral, rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse meetmed, kui

tulenevad õigusaktidest. Riigikohtu hinnangul võivad TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 144 § 6

lg 2 p 11 anda käskkirja nr 162 p-le 4 piisava õigusliku aluse (Riigikohtu 25. novembri 2021.

a määrus asjas nr 3-21-2241, p 24). TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste

teenistustingimustele niivõrd, kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud

õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS § 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud

õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses) töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust

ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2 lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides

ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate

tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.

31. Kohus on aga seisukohal, et Eesti Kaitseväe 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 ei

saanud ühepoolselt muuta ametniku tervisele seatud nõudeid selliselt, et nõue muutub

sisuliselt üleöö teenistusülesannete täitmise eelduseks. Selliseks muudatuseks oli käskkirjaga

kehtestatud vaktsineerimisnõue, kuivõrd nõude täitmiseta polnud teenistuses võimalik jätkata.

3-21-2706

Seega oli tegemist muudatusega, mille rakendamine eeldas ametniku nõusolekut, ning kaebaja

teenistusest vabastamisel oleks tulnud ta koondada KVTS § 149 lg 1 alusel teenistuse

ümberkorraldamise tõttu. Sarnasele järeldusele on jõudnud kohtud, lahendades analoogseid

tsiviilasju (Tartu Ringkonnakohtu 1. juuli 2022. a otsus asjas nr 2-21-17151 ja 23. jaanuari

2023. a otsus asjas nr 2-21-17265).

Eesti Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S

32. Asja materjalide kohaselt vabastas Eesti Kaitsevägi kaebaja tegevteenistusest ja

ametikohalt 4. oktoobri 2021. a käskkirjaga nr LuK-134P-S. Käskkirja õiguslike alustena

viitas Eesti Kaitsevägi KVTS §-le 120, § 133 p-le 2, § 139 lg 1 p-le 1, lg-tele 2, 3 ja 5, § 140

lg 1 p-le 4, lg-le 6, § 141 lg-le 1, § 145 lg-le 1, § 214 lg-le 1, lg 2 p-le 2, ATS §-le 56,

Vabariigi Valitsuse 21. juuni 2018. a määruse nr 45 „Kaitseväe põhimäärus“ § 9 lg 2 p-le 1,

Kaitseväe juhataja 16. juuni 2014. a käskkirja nr 167 „Kaitseväe peastaabi põhimäärus“ § 9

lg-le 2, Kaitseväe juhataja 28. juuni 2018. a käskkirja nr 140 „Volitused tegevväelaste

tegevteenistusse võtmiseks, tegevteenistusest vabastamiseks ja rahuaja ametikohale

nimetamiseks ja ametikohalt vabastamiseks“ p-le 1, Kaitseväe juhataja 2. aprilli 2013. a

käskkirja nr 78 „Kaitseväe sisekorraeeskiri“ p-le 55.

33. KVTS § 120 sätestab, et tegevväelase tegevuse seaduslikkusele, üldistele kohustustele,

teenistusalaste korralduste täitmise kohustusele, korralduse täitmisest keeldumise alustele,

avaldamisele mittekuuluva teabe hoidmisele ning asjaajamise ja vara üleandmise kohustusele

kohaldatakse ATS-i. KVTS § 133 p 2 näeb ette, et rahuaja ametikohalt vabastatakse

tegevväelane kelle tegevteenistussuhe lõpeb. KVTS § 139 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb

tegevväelase tegevteenistussuhe tegevteenistusest vabastamisega. Sama sätte lg-te 2, 3 ja 5

kohaselt lõpetab tegevväelasega tegevteenistussuhte Kaitseväe juhataja või tema volitatud

ülem, kui samas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tegevväelase vabastamisel loetakse

tegevteenistussuhe lõppenuks käskkirjas märgitud kuupäevast arvates, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Tegevteenistussuhte lõpetamise käskkiri peab sisaldama vähemalt järgmisi

andmeid: 1) tegevväelase ees- ja perekonnanimi ning auaste; 2) rahuaja ametikoha nimetus,

millel tegevväelane teenis; 3) tegevteenistussuhte lõppemise põhjendus; 4)

tegevteenistussuhte lõppemise alus täpse viitega seaduse sättele; 5) tegevväelasele makstav

hüvitis, sealhulgas hüvitis kasutamata puhkusepäevade eest, kui vabastamisega kaasneb

hüvitise maksmine; 6) tegevteenistussuhte lõppemise kuupäev; 7) vaidlustamisviide. KVTS §

140 lg 1 p 4 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise

nõuetele mittevastavuse korral. Sama sätte lõike 6 kohaselt loetakse tegevväelane reservis

olevaks isikuks teenistusest vabastamisele järgnevast päevast arvates, kui samas seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Teenistusest vabastamisest teavitatakse Kaitseressursside Ametit. KVTS

§ 141 lg 1 näeb ette, et tegevteenistusest vabastamisel maksab asutus, kus asus tegevväelase

viimane rahuaja ametikoht, tegevväelasele lõpparve hiljemalt teenistusest vabastamise päeval.

KVTS § 145 lg 1 sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse

nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema

tegevteenistusse võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. KVTS § 214 puudutab vaide

esitamist ja ATS § 56 asjaajamise ning vara üleandmise kohustust. Määruse nr 45 viidatud

sätte kohaselt on Kaitseväe peastaabi põhiülesandeks mh toetada Kaitseväe juhatajat ja

Kaitseväe juhataja asetäitja tegevust ning tagada nende käskude täitmine.

34. Vaidlusaluse käskkirja põhjendustest nähtub, et kaebaja vabastati ametikohalt ja

tegevteenistusest, kuna ta ei esitanud nõutavat dokumenti – täpsemalt käskkirjaga nr 162

kehtestatud ühte järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

3-21-2706

alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend.

Vastustaja leidis, et lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162, kehtib Kaitseväes

teenistusse võtmise tingimusena käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud dokumendi nõue ning

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus on tegevteenistuse vabastamise alus.

35. Riigikohtu üldkogu on 15. märtsi 2022. a otsuses asjas nr 5-19-29 p-des 60 ja 61 leidnud,

et ATS § 15 p-i 5 ja § 95 lg 1 järgi tuleb asjaolud, mille ilmnemine või tekkimine välistab

isiku olemise vanglateenistuses, sätestada seaduses. Asjaolud, mis välistavad isiku

vanglateenistusse võtmise või vanglateenistuses olemise, on sätestatud ATS § 14 lg-s 1, § 15

p-des 1-4 ja VangS § 114 lg-s 1. Ükski nimetatutest ei näe vanglateenistuse ametniku

teenistusse võtmist või teenistuses olemist välistava asjaoluna ette tema mittevastavust

tervisenõuetele. Nõue, et absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistab isiku

vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise, on sätestatud määruse

nr 12 § 5 lg 2 esimeses lauses. Hoolimata mõningatest tõlgendusraskustest on asjaolu, et osale

tervisenõuetele mittevastav isik ei sobi teenistusse, tagasiviidav seadusliku aluseni, sest

VangS § 146 lg-s 1 sätestatud vanglateenistuse ametniku tervisekontrolli eesmärk on

tuvastada muu hulgas ametnikule pandud kohustuste täitmist takistavate tervisehäirete

puudumine.

36. Kohus lähtub ka praeguse asja lahendamisel Riigikohtu üldkogu eelpool esitatud

seisukohtadest, sest ATS § 15 p 5 sätestab sarnaselt KVTS § 86 p-le 7, et teenistusse ei võeta

isikut, kui esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Seega peaks

tingimus, mis välistab isiku teenistusse võtmise, olema sätestatud seaduses. Praegusel juhul

sellise olukorraga tegemist ei ole. KVTS § 31 lg 6 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise

ajal, et kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise

tervisenõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Selleks määruseks oli Vabariigi

Valitsuse 21. märtsi 2013. a määrus nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele

teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“. Määruses nr 45 ega selle lisades ei

sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Kuna tegevväelase vaktsineerimiskohustus

kehtestati Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav

tervisenõue seadusest ega olnud antud määrusena seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses,

mistõttu ei sätestanud viidatud aktid seaduslikku eeldust kaebaja vabastamiseks KVTS § 140

lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. Sellel seisukohal on olnud ka Tallinna Ringkonnakohus 16.

märtsi 2023. a otsuses asjas nr 3-21-2712 (p 28). Lisaks on ringkonnakohus viidatud otsuses

selgitanud, et TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

töötaja enda tervise kaitseks (TTOS § 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid

asutuse toimepidevuse tagamiseks. Need tulenevad teenistussuhteid reguleerivatest seadustest

ja määrustest. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis

reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolses

korras muutmist.

37. Seega ei ole asjakohane ka vaidlusaluses tegevteenistusest vabastamise käskkirjas toodud

viide KVTS § 83 lg 2 p-le 5. KVTS § 83 lg 2 sätestab, et tegevteenistusse asuda sooviv isik

peab Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu:

1) allkirjastatud taotluse koos kinnitusega, et ta vastab seaduses sätestatud nõuetele; 2)

elulookirjelduse; 3) tunnistuse või diplomi nõutava kvalifikatsiooni või hariduse kohta; 4)

isikut tõendava dokumendi; 5) muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid.

Seega nähtub ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, et nõutavad dokumendid on kehtestatud seadusega

või seaduse alusel.

3-21-2706

38. Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole teenistuskohustuse täitmiseks antav käsk

KKS tähenduses, vaid täiendav tervisenõue isikule teenistussuhte jätkamiseks (16. märtsi

2023. a otsuses asjas nr 3-21-2712 p-s 27). Isegi kui tegemist oleks käsuga

teenistuskohustuste täitmiseks, saaks käsu täitmata jätmise eest isiku teenistusest vabastada

eelkõige distsiplinaarmenetluse tulemusena (KVTS § 140 lg 1 p 7, § 148, § 166, § 177), kuid

sellise olukorraga praegu tegemist pole olnud.

39. Eeltoodust tulenevalt ei saanud Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjast nr 162

tuleneva nõude järgimata jätmine kaebajale kaasa tuua tema teenistusest vabastamist KVTS §

140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel. Järelikult oli Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-

134P-S kaebaja teenistusest vabastamise kohta õigusvastane ning tähtsust ei oma

vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguspärasus. Kohus rahuldab kaebaja kaebuse

tunnistada Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S õigusvastaseks.

40. Kohus märgib täiendavalt, et nõustub kaebajaga, et seadusandja eesmärgiks KVTS § 86

p-i 7 kehtestamisel oli "muud teenistusse võtmist välistavad asjaolud" piiritleda seaduses

sätestatud nõuetega. Kaebaja viitab ka sellele, et KVTS § 140 lg 1 p 4 erinormiks on § 145 lg

1, mis sätestab, et tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele

mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse

võtmise sama seaduse § 83 või § 86 kohaselt. Nimetatud sätte grammatiline tõlgendus viitab

kaebaja sõnul otseselt sellele, et need asjaolud oleks pidanud esinema juba teenistusse

võtmisel. Selle kaebaja seisukohaga kohus ei nõustu. KVTS § 145 lg 1 sõnastusest saab

järeldada, et isik on juba tegevteenistuses ja teenistuses olemise ajal tulevad ilmsiks asjaolud,

mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise. KVTS § 86 näeb ette eeldused, mil isikut ei

võeta tegevteenistusse. Nii näiteks ei võeta tegevteenistusse isikut, kes on kriminaalasjas

kahtlustatav või süüdistatav; kes on erakonna liige; kelle valimiskomisjon on registreerinud

Riigikogu, Euroopa Parlamendi või kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandidaadina.

Kõik KVTS §-s 86 sätestatud eeldused võivad realiseeruda alles tegevteenistuse ajal ja saavad

seetõttu olla tegevteenistusest vabastamise aluseks.

Hüvitiste väljamõistmise taotlus

41. Õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral ettenähtud nõudeõigused on sätestatud ATS

§-s 105. ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus

nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest

vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema

poole huve. ATS § 105 lg 3 järgi lg-s 1 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati

teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.

42. Kaebaja palub kohtul Kaitseväelt kaebaja kasuks välja mõista hüvitis vastavalt ATS § 105

lg-le 1 (dtl 20). Kaebaja palub kohtul suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat

hüvitist, suurendades seda kohtu õiglase äranägemise järgi vähemalt 19,57 kuu keskmise

töötasuni, st vähemalt 44 185,21 euroni.

43. Kohtul on lai diskretsioon hüvitise suuruse muutmise üle vastavalt teenistussuhte

lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele. Hüvitis peab olema kohane ja

proportsionaalne. Riigikohus selgitas 18. oktoobri 2016. a otsuses asjas nr 3-3-1-13-16, p-s

29, et ATS § 105 lg-st 1 saab järeldada, et kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise

väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase

3-21-2706

lõpetamise. Kui tahetakse määrata eelnimetatust suuremat (või väiksemat) hüvitist, tuleb

lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise

asjaolusid ja mõlema poole huve.

44. Kaebaja hinnangul tuleb tema hüvitise suuruse määramisel arvestada asjaolu, et 3. aprillil

2022. a, st ca poole aasta pärast oleks tema tegevteenistuse staaži määr jõudnud 26-aastani,

mis oleks suurendanud tema pensioni väljamakset 2,5 protsendi võrra (dtl 18). Kohus nõustub

kaebajaga, et kaebajale tuleb välja mõista hüvitis ning kohane hüvitis peab olema suurem kui

kaebaja kolme kuu keskmine palk.

45. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu kaebajaga, et kõik tema poolt kaebuse p-s 3.45 välja

toodud asjaolud on äärmiselt olulised ning vajalikud, et kohus saaks oma kaalutlusõigust

teostada. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et vastustaja on vihjanud,

et teenistujad, kes ei soovi end vaktsineerida, on rumalad; et vastustaja on kuni teenistusest

vabastamiseni ähvardanud teenistujaid distsiplinaarkaristusega, eesmärgiga survestada

teenistujaid vaktsineerima; et vastustaja on teenistujaid survestades andnud teenistujatele

mõista, et teenistujatel ei ole mõtet oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, kuna Kaitsevägi

võidab niikuinii; et vastustaja on teenistujaid solvanud, paigutades teenistujad avalikult n-ö

samasse kasti vaktsiinivastastega, ehkki teenistujad ei ole vaktsiinivastased selle mõiste

tavapärases tähenduses. Samuti ei oma hüvitise väljamõistmisel tähtsust, kas vastustaja järgis

riskianalüüsi koostamise reegleid või kas riskianalüüsist nähtus vaktsineerimiskohustuse

kehtestamise võimalikkus.

46. Samas on asjakohane kaebaja seisukoht, et endisel kaitseväelasel on keeruline kui mitte

võimatu leida uut kutsealast tööd. Sõjaväelise auastmega ametikohad on vaid Kaitseväes ja

Kaitseliidus (KVTS § 12 lg 1). Seda enam, et kaebaja vabastati teenistuskohalt, mis on seotud

riigisaladusega (dtl 140). Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks tõsine

tagajärg, mis riivab elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Kaebaja 10. märtsi 2023. a

menetlusdokumendist nähtub (dtl 246), et käesolevaks hetkeks ei ole tal endiselt õnnestunud

tööd leida ning tema ainsaks sissetulekuks on pension, ent arvestades elukalliduse

märkimisväärset tõusu viimastel aastatel, ei piisa sellest mugavaks äraelamiseks ning peale

teenistusest vabastamist ja sellest tuleneva sissetuleku vähenemist on tema elukvaliteet

seetõttu oluliselt halvenenud. Usutav on kaebaja väide, et ehkki tal ei ole võimalik

ametinimetuse ja teenistusülesannete salastatuse tõttu täpsemalt lahata oma oskuste ja

elukutsega seonduvat, kinnitab kaebaja, et tsiviilis on selles valdkonnas töö leidmine pigem

keeruline.

47. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teenistujaid ebavõrdselt kohelnud. Teenistujate

ebavõrdne kohtlemine esineks olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid

ebavõrdselt koheldakse. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldus Kaitseväes tõendi esitamise

nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei koheldud ühtegi töökohta erisustega ning kaebajat ei

vabastatud teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kaebaja

ei ole kohtule esitanud diskrimineerimise tõendamiseks piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole

selles asjas põhjendatud hüvitise suurendamine ATS § 105 lg 3 alusel võrdse kohtlemise

põhimõtete rikkumise tõttu.

48. Kaebaja tegevteenistusest vabastamise käskkirjast nähtub, et kaebaja kaitseväeteenistuse

staaž seisuga 4. oktoober 2021 on 25 aastat, 6 kuud ja 2 päeva (dtl 209). KVTRS § 39 3 lg 1

sätestab, et isikul, kes on 2019. aasta 31. detsembril tegevteenistuses ja jätkab katkematult

teenistust, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile, kui tal on pensionile jäämise ajaks

3-21-2706

vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž. Vastustaja selgitustest nähtub, et kaebaja 20-aastane

tegevteenistusstaaž täitus 2016. aastal (dtl 140). Kaebaja sai 50-aastaseks 21. jaanuaril 2022,

mis tähendab, et tal saabus õigus tegevteenistuspensioni vormistamiseks enne 26. staažiaasta

täitumist. Kaebaja 50-aastaseks saamise ajaks oli kaebaja pensionile lisandunud viie aasta eest

juurde 12,5 protsenti. KVTRS § 393 lg 4 kohaselt on pensioni suuruseks 20-aastase

tegevteenistusstaaži puhul 50 protsenti isiku pensioni suuruse arvutamise aluseks oleva

ametikoha palgaastmestiku keskmisest. KVTRS § 393 lg 7 sätestab, et isikul, kes on sama

paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustel kaitseväeteenistuses, on õigus saada iga aasta

eest, mille võrra tema tegevteenistusstaaž ületab 20 aastat, pensioni suuruse 50 protsendile

juurde 2,5 protsenti.

49. Ajavahemik kaebaja teenistusest vabastamise ja 2,5 protsenti suurema lisapensioni

saamise õiguse tekkeks vajaliku vanuse täitumise vahel oli lühike, seega on üsna tõenäoline,

et kaebajal oleks vanuse täitumisel tekkinud õigus saada 2,5 protsenti suuremat pensioni, sest

vajalik staaž oli tal olemas. Seega välistas kaebaja õigusvastane teenistusest vabastamine

suure tõenäosusega tema õiguse saada suuremat pensioni. Kaebajal tekkinud kahju ulatust on

raske kindlaks teha, sest pole ettenähtav, kui pikk on kaebaja eluiga ja kuidas muutub ajas

pensioni suurus või pensionisüsteem. Kaebaja on arvutanud (dtl 18), et kuivõrd tema

brutopalk on 1900 eurot, teeb 2,5 protsenti sellest 47,5 eurot kuus ning 570 eurot aastas, mis

kaebajal pensionilisana enneaegse teenistusest vabastamise tõttu saamata jääb. Kaebaja leiab,

et kui lähtuda sellest, et tema eeldatav eluiga on 80 aastat, jääb kaebajal pensionil olles 30

aastaga saamata 17 100 eurot. Seejuures ei ole selle arvestuse puhul arvestatud iga-aastase

riigipoolse indekseerimisega, mis omakorda suurendaks kaebajale tekkivat kahju veelgi.

Täiendavalt tuleb kaebaja hüvitise määramisel veel arvesse võtta kaebaja eriala spetsiifilisust

ning sellest tulenevat uue töö- või teenistuskoha leidmise keerukust. Kohus nõustub

kaebajaga, et talle väljamõistetava hüvitise puhul tuleb arvesse võtta pensioni väljamakse

suurendamise võimaluse kaotamist 2,5 protsendi võrra.

50. Vastustaja poolt esitatud palgalehtede ja kaebaja poolt esitatud TSD koondandmete (dtl

24) kohaselt on kaebaja 2021. a eest saanud tasu järgmiselt: 1) aprillis 2477,38 eurot (dtl 194,

ülekanne panka 1910,55 eurot); 2) mais 2411,78 eurot (dtl 195, ülekanne panka 1859,96

eurot); 3) juunis 2060,67 eurot (dtl 196, ülekanne panka 1589,19 eurot); 4) juulis 2271,08

eurot (dtl 197, ülekanne panka 1751,46 eurot); 5) augustis 2176,61 eurot (dtl 198, ülekanne

panka 1678,60 eurot); 6) septembris 2149,30 eurot (dtl 199, ülekanne panka 1691,93 eurot);

oktoobris -632.10 eurot (dtl 200, ülekanne panka -497,59 eurot). Seega on kaebaja brutopalk

suurem, kui 1900 eurot, millele kaebaja on viidanud. Kohus ei pea vajalikuks hakata välja

selgitama, kui suur oleks võinud olla kaebaja pension vastavalt KVTRS § 393 lg-le 7.

51. HKMS § 167 lg 1 sätestab: "Kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või

väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks

rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva

rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine

kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja

väljamaksmise üldtingimused." Kohus leiab, et HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on

käesoleval juhul põhjendatud teha täpse rahasumma kindlaksmääramine ülesandeks

vastustajale, andes talle rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks aega üks kuu

kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas.

52. Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid kogumis, sh seda, et vastustaja on eksinud

seaduse kohaldamisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et seda oleks tehtud tahtlikult

3-21-2706

eesmärgiga kaebajast vabaneda, ja arvestades mõlema poole huve, peab kohus põhjendatuks

suurendada ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist, suurendades seda 19 kuu

keskmise töötasuni.

Menetluslikud otsustused

53. Arvestades, et kaebus rahuldati sisuliselt kõigi põhinõuete osas, peab menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

54. Kaebaja on esitanud taotluse jätta kõik menetluskulud Kaitseväe kanda ning mõista

Kaitseväelt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 3672,60 eurot (dtl 281). Kaebaja

lepingulise esindaja tunnihinnaks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaebajal on

tekkinud käesolevas haldusasjas õigusabikulud summas 3048 eurot ja lisaks on tasunud

kaebaja riigilõivu summas 15 eurot (dtl 99), mis kõik kokku on koos käibemaksuga 3672,60

eurot, mida tõendavad Mittetulundusühingule Eesti Tsiviilallianss väljastatud arved (4.

veebruari 2022. a arve nr 221117 ja arve spetsifikatsioon, dtl 259-260; 10. märtsi 2023. a arve

nr 231201 ja arve spetsifikatsioon, dtl 261-262; 20. märtsi 2023. a arve nr 231220 ja arve

spetsifikatsioon (dtl 284-285)). HKMS § 109 lg 5 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist

menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik ning seda kinnitab ka kohtupraktika

(Riigikohtu 15. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-63-15, p 16).

55. Kaitsevägi ei pea põhjendatuks kaebuse koostamise ajakulu 8 tundi ja 20 minutit. Kaebaja

esindaja on loonud ühe kaebuse põhja, mida on kasutanud õigusteenuse otsustamisel kõikides

kaitseväelastega seotud asjades kus vaidlusalused küsimused on samad. Kuna esindamine ei

ole käesoleval juhul seotud ainult kaebajaga, vaid ühelaadsete ja -sisuliste kaebustega, on

põhjendatud käesoleval juhul vähendada kaebaja esindaja tasu. (Riigikohtu 23. detsembri

2020. a määrus asjas nr 1-20-3926, p 23). See, et kaebus ei ole koostatud ainult kaebajast

lähtudes, nähtub kaebuse lisadest 4-6. Samasuguses kohtuasjas (3-21-2710) on kaebaja

esindaja individuaalkaebuse koostamise ajakuluks märkinud 1 tund ja 5 minutit.

56. Kohus selgitab, et kohtupraktikas on järjekindlalt kinnitatud, et teise isiku poolt ja teises

asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul

menetluskulude väljamõistmist (nt Riigikohtu 24. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-55-

05, p 8; 18. mai 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09, p 12). Nimetatud seisukoht on

kohaldatav ka praeguses asjas, kuna sama advokaat on esindanud erinevaid isikuid sarnaste

otsuste vaidlustamisel. Seega pole alust menetluskulusid vähendada põhjusel, et Kaitseväe 31.

augusti 2021. a käskkirja nr 162 ja Kaitseväe teenistusest vabastamise käskkirjad on

halduskohtus vaidlustanud ka teised isikud, keda esindab sama advokaat, kes esindab ka

kaebajat.

57. Riigilõiv kui menetluskulu on HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalik ja põhjendatud,

mistõttu tuleb tasutud riigilõiv vastustajalt täies ulatuses välja mõista. Toimingute ajakulu on

spetsifikatsioonide kohaselt kokku 25 tundi ja 24 minutit. Kaebaja esindajakulu on kohtu

hinnangul põhjendatud, seotud praeguse haldusasjaga ja mõistlikus suuruses. Kokkuvõttes

mõistab kohus vastustajalt kaebaja menetluskulude hüvitamiseks välja 3672,60 eurot.

58. Kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

3-21-2706

Kadri Palm

kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2024 otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 27.08.2024 otsus

Resolutsioon

1. Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18. aprilli 2023. a otsuse resolutsiooni punktid 2, 3, 4, 5

ja 8.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata kaebuse nõuded tunnistada

Kaitseväe 4. oktoobri 2021. a käskkiri nr LuK-134P-S õigusvastaseks ja mõista

kaebaja kasuks välja hüvitis.

4. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus menetluse peatamiseks.

5. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus TTOS § 13 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamiseks.

6. Jätta kaebaja menetluskulud halduskohtus ja apellatsioonimenetluses tema enda kanda.

7. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.