2-22-13962/84 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-13962

Kohtuasi

X avaldus laste tagastamiseks Rootsi Kuningriiki

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 14. novembri 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

F määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(isa)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Ants Kuningas

Puudutatud isik I (laps) C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud

isik II

(laps)

Q

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Laste esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Meelis

Masso

Puudutatud

isik III

(ema)

F

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras

advokaat Toomas Metsma

Saaremaa vald (Saaremaa Vallavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde F 29. novembril, 20. detsembril 2022, 20. jaanuaril ja

20. veebruaril 2023 esitatud tõendid.

2. Võtta asja materjalide juurde X 23. detsembril 2022, 26. jaanuaril, 2. märtsil, 6.

märtsil, 22. märtsil ja 4. aprillil 2023 esitatud tõendid.

3. Võtta asja materjalide juurde Saarema Vallavalitsuse 23. jaanuaril 2023 esitatud

tõendid.

4. Jätta vastu võtmata X 7. detsembri 2022 vastuväitega esitatud Politsei ja

Piirivalveameti vastuskiri (lisa 1).

5. Jätta vastu võtmata F 10. aprillil 2023 esitatud tõlgitud dokumendid (lisa 3).

2-22-13962

6. Täiendada Pärnu Maakohtu 14. novembri 2022 määruse resolutsiooni sundtäitmise

korraga vastavalt tervikresolutsiooni p-le 8.4. Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu

14. novembri 2022 määrus muutmata.

7. Jätta F määruskaebus rahuldamata.

8. Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgnev:

8.1. Rahuldada X avaldus.

8.2. Tagastada lapsed C ja Q Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel Rootsi Kuningriiki.

8.3. Määrata laste C ja Q Rootsi Kuningriiki tagastamiseks kindlaks järgmine

määruse täitmise kord:

8.3.1. Lapsed C ja Q lahkuvad Eestist ning naasevad Rootsi Kuningriiki koos laste

isa X-ga. Laste Eestist lahkumise kuupäev peab olema kooskõlastatud laste

isa X-ga ning laste emal F-l tuleb lapsed C ja Q nende tagastamiseks Rootsi

Kuningriiki anda üle laste isale X-le Paldiski Põhjasadamas kuupäeval ja

kellaajal, mis on loetud sobivaks laste vanemate kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis saavutatud kooskõlastuse tulemusena, kokkuleppele

mittejõudmisel hiljemalt laste isa X poolt kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis laste emale F-le esitatud nõudes märgitud kuupäeval ja

kellaajal.

8.3.2. Laste C ja Q emal F-l on võimalik kohtumäärust vabatahtlikult täita ja

lapsed C ja Q Rootsi Kuningriiki tagastada 30 (kolmekümne) päeva jooksul

arvates käesoleva määruse jõustumisest. Juhul kui laste ema F kohtumäärust

vabatahtlikult ei täida, on F kohustatud andma lapsed koos kehtivate

reisidokumentidega nende tagastamiseks Rootsi Kuningriiki üle nende isale

X-le vastavalt käesoleva määruse resolutsiooni punktis 8.3.1. märgitud

korrale ja tingimustele.

8.4. Lubada kohtutäituril täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 4 ja § 28 lg 2

alusel kasutada käesoleva määruse sundtäitmisel vajadusel kohustatud isiku F

suhtes vahetut jõudu ning siseneda F nõusolekuta tema valduses olevatesse

ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Ruumide

ja maatüki läbiotsimist peavad taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses

ruum või maatükk on (TMS § 28 lg 3).

8.5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, välja arvatud lastele ja laste emale riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-22-13962

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas 20. septembril 2022 Pärnu Maakohtule X

(avaldaja; laste isa) avalduse C (puudutatud isik I; vanem laps) ja Q (puudutatud isik II; noorem

laps) (lapsed) tagastamiseks Rootsi Kuningriiki Haagi 25. oktoobri 1980 lapseröövi suhtes

tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) alusel.

Avalduse kohaselt on lapsed elanud Rootsis. Laste ema F (puudutatud isik III; laste ema) viis

lapsed 4. juunil 2022 Rootsist Eestisse avaldaja teadmata. Pärast laste äraviimist ei ole avaldaja

lastega kontakti saanud. Rootsi kohtu poolt on paika pandud avaldaja ja laste suhtluskord, mida

laste ema ei ole alates 2022. aasta maikuust korrapäraselt täitnud. Eelnevast tulenevalt võib

konventsiooni art 3 mõttes tegemist olla laste õigusvastase kinnihoidmisega Eestis. Lapsed ja

ema elavad Eestis Kuressaares. Justiitsministeerium edastas 26. augustil 2022 pöördumise

Saaremaa Vallavalitsusele laste olukorra kindlakstegemiseks, lastele tagatud elamistingimuste

väljaselgitamiseks ning palus ühtlasi uurida võimalusi tekkinud olukorra rahumeelseks

lahendamiseks. Vabatahtliku tagastamise menetlus ei õnnestunud.

Avaldusele lisatud materjalidest nähtuvalt on nii vanemad kui ka lapsed Eesti Vabariigi

kodanikud. Vanemad on elanud Rootsis alates 2013. aastast. Lapsed on küll sündinud Eestis,

kuid elanud Rootsis kogu oma elu. Laste ja nende ema viimane elukoht Rootsi Kuningriigis

on olnud XXX. Laste isa elukoht on CCC.

Vanemad vaidlevad Uppsala maakohtus alates 27. maist 2021 laste hooldusõiguse, püsielukoha

ja suhtluskorras üle. 19. aprilli 2022 kohtuotsusega on kinnitatud laste ema ja laste isa vaheline

kompromiss ja määratud, et: 1) lapsevanematel on ka edaspidi laste suhtes ühine hooldusõigus;

2) laste püsielukoht on laste ema juures; 3) lastel on õigus isaga suhelda vastavalt kohtuotsuses

kindlaksmääratud korrale. Uppsala maakohtu 27. septembri 2022 määrusega on ajutise

meetmena määratud laste püsielukoht laste isa juurde ning 3. oktoobri 2022 seisuga on laste

registreeritud elukoht Rootsis isa elukoht. Uppsala maakohtu 27. septembri 2022 määrusest

nähtub mh, et avaldaja on pöördunud Rootsis kohtusse laste elukoha määramiseks laste isa

juurde. Laste ema soovib koos lastega Eestisse elama asuda, aga laste isa soovib Rootsi elama

jääda ja on vastu laste Eestisse kolimisele. 2022. aasta aprillis sõlmitud kokkulepe poolte vahel

hoolduse, elukoha ja suhtluse osas, mille alusel maakohus tegi oma otsuse, põhines eeldusel, et

laste ema ja lapsed jäävad Rootsi elama. Olukord on muutunud. Ühise hooldusõiguse puhul ei

tohi hooldaja, kelle juures laps elab, üksinda otsustada, kas laps kolib koos temaga mujale. Kui

hooldajad ei jõua kokkuleppele, kus laps peaks elama, jääb laps elama sinna, kus ta elab. Kui

üks vanem kolib koos lapsega mujale ilma asja teise vanemaga kooskõlastamata ja ilma

vastuvõetava põhjuseta, võib see olla märgiks, et hooldusõigust või lapse elukohta tuleb muuta.

Uppsala maakohus leidis, et ei ole ilmsiks tulnud midagi, mis kinnitaks, et laste emal oleks

olnud vastuvõetavad põhjused omal algatusel lapsi Eestisse kaasa võtta ja koos nendega seal

elama asuda. Laste jaoks on parem jääda elama Rootsi kuni kohtuasja lahenemiseni, mistõttu

peavad nad jääma elama laste isa juurde.

Avaldaja selgituse kohaselt nägi ta lapsi viimati 8. mail 2022, kui laste isa kodus tähistati

vanema lapse sünnipäeva. Suhtluskorrast ei ole laste ema kinni pidanud. Laste ema hoiab lapsi

laste isast eemale, laste isa ei saa lastega kontakti mh ka telefoni teel. 21. juunil 2022 teatas

laste ema avaldajale, et ta lapsi suvevaheajaks isa juurde Rootsi ei too. 19.–20. juuli 2022 soovis

laste isa lastega Eestis kohtuda, kuid see ei õnnestunud, kuna laste ema kutsus politsei.

2-22-13962

Laste isa seletas ärakuulamisel 25. oktoobril 2022 täiendavalt, et tõendamata on laste ema

väited selle kohta, et laste isa on laste ema või laste suhtes vägivaldne, alkohoolik ja

hasartmängusõltlane. Rootsis on läbi viidud vastavad sotsiaaluuringud ja isa väidetavat

vägivaldsust pole kindlaks tehtud. Ka alkoholi tarbimise osas on uurimine läbi viidud ja seda

pole tuvastatud. Avaldaja on majanduslikult kindlustatud, käib tööl ja kogu pere on olnud tema

ülalpidamisel. Ta on ehitanud maja ja lastele on kõik tingimused Rootsis olemas. Laste isa ei

ole andnud laste emale nõusolekut laste elama asumiseks Eestisse, vaid sõiduks koolivaheajale.

Ta on üritanud laste emaga Rootsi naasmise teemadel kokkuleppele jõuda, kuid see pole

võimalik. Menetlus Rootsi kohtus on pooleli. Lapsed on ema poolt mõjutatud ja nad on valinud

ema poole.

Puudutatud isikute seisukohad ja menetluse käik

2. Lastele määratud esindaja palus avalduse jätta rahuldamata. Laste ema viibis Rootsis lastega

turvakodus, mis annab tunnistust sellest, et laste emal on reaalne hirm enda ja laste turvalisuse

pärast. Laste ema poolt lastega Eestisse tulek ei olnud õigusvastane Haagi konventsiooni

mõistes. Vastupidi, laste ema tegutses laste turvalisuse ja heaolu tagamise eesmärgil. Laste

tagastamine Rootsi Kuningriiki võib kahjustada oluliselt laste heaolu, kuna laste ema väitel ei

saa laste isa hakkama laste igapäevase hooldusega. Lapsed on harjunud viibima emaga, kellega

neil on lähedane emotsionaalne side ja kes tagab nende parima igapäevase hoolduse.

3. Eestkosteasutus Saaremaa Vallavalitsus leidis, et lapsi ei peaks tagastama Rootsi. Lastel on

tagatud Eestis kõik eluks vajalik, nende elu ja tervis ega turvatunne ei ole emaga koos

ohustatud. Edasiste vaidluste vältimiseks ja laste stabiilse elukorralduse tagamiseks on lastele

oluline stabiilne elukoht, turvalise täiskasvanu olemasolu, kindel päevakava ja elukorraldus.

Viibimiskoha otsustusõigus tuleks anda üle laste emale.

4. Laste ema avaldusega ei nõustunud. Laste ema kinnitusel lahkus ta lastega Eestisse Rootsi

politsei soovitusel, kuna ta kartis laste isa ähvarduste tõttu enda ja laste elu pärast. Lapsed olid

nõus sellega, et nad jäävad Eestisse päriselt elama. Tänaseks käivad lapsed XXX koolis ja nad

on rahul. Rootsis oli laste isaga kooselu vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne. Laste ema elas

lastega 2021. aastal Rootsis turvamajas ja 2021. aasta oktoobris kolisid elama laste isast eraldi.

Laste isa ja laste kohtumiseks on määratud suhtluskord, kuid laste isa nendest aegadest kinni ei

pidanud. 25.–28. mail 2022 viibisid lapsed isaga ja peale seda nad ei soovinud isa juurde enam

minna, kuna isa oli nendega kuri, süüa ei olnud. Ärakuulamisel selgitas laste ema, et laste isa

andis talle 2021. aastal nõusoleku, et ta võib lastega 2022. aasta koolivaheajal ajutiselt Eestisse

tulla üheks kuuks. Tuttavad ütlesid, et laste ema võib lastega Eestisse elama jääda, sest

kokkuleppes pole kirjas, kus laste ema elama peab. Juunis küsis laste isa, millal nad tagasi

tulevad ja siis teatas laste ema laste isale, et nad ei tule enam tagasi Rootsi.

5. Maakohus kuulas menetlusosalised ära 25. oktoobril 2022 ja Eestis viibiva vanema lapse

28. oktoobril 2022. Noorem laps viibis laste isa juures Rootsi Kuningriigis.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Pärnu Maakohus rahuldas 14. novembri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) laste isa

avalduse ja määras, et lapsed tuleb tagastada 25. oktoobri 1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni alusel Rootsi Kuningriiki ning tagastamiseks

määruse täitmise korra. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lastele

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda.

2-22-13962

6.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on konventsiooni art 3 järgi lapse äraviimine või

kinnihoidmine õigusvastane, kui sellega rikutakse isikule, institutsioonile või muule organile

ühiselt või üksi antud hooldusõigusi selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse alaline elukoht enne

äraviimist või kinnipidamist (p a), ja äraviimise või kinnipidamise ajal neid õigusi tegelikult

kasutati kas ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või

kinnipidamist (p b). Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on

täidetud konventsiooni art-s 3 sätestatud mõlemad eeldused (p-d a ja b). Seega tuleb lapse

tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema

hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki

naasmist.

6.2. Maakohus tuvastas, et vanemate kooselust on sündinud kaks alaealist last: XX.XX.XXXX

C (sünnikoht Eesti Vabariik) ja XX.XX.XXXX Q (sünnikoht Eesti Vabariik). Mõlemad

vanemad ja lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud. Eesti Rahvastikuregistri andmetel on

vanematel ühine hooldusõigus. Laste ema seisukoha järgi kolisid vanemad Rootsi 2008. aastal

seoses laste isa tööga. Lapsed on küll sündinud Eestis, kuid elanud kogu oma elu Rootsis (v.a

aprill–oktoober 2018. aastal, mil ema elas ajutiselt lastega Eestis), käinud seal lasteaias ja

koolis. Laste ja laste ema viimane elukoht Rootsi Kuningriigis on olnud XXX. Laste isa elukoht

on CCC. Uppsala maakohtus on toimunud alates 27. maist 2021 vanemate vaheline vaidlus

laste hooldusõiguse, püsielukoha ja suhtluskorras osas. 19. aprilli 2022 kohtuotsusega on

kinnitatud vanemate vaheline kompromiss ja määratud, et: 1) lapsevanematel on ka edaspidi

laste suhtes ühine hooldusõigus; 2) laste püsielukoht on laste ema juures; 3) lastel on õigus laste

isaga suhelda vastavalt kohtuotsuses kindlaksmääratud korrale (I kd, tl 13 pöördel jj). Uppsala

maakohtu 27. septembri 2022 määrusega on ajutise meetmena määratud lapsed elama laste isa

juurde ning 3. oktoobri 2022 seisuga on laste registreeritud elukoht Rootsis isa elukoht s.o CCC

(I kd, tl 47, 51–53). Vanemate seletuste kohaselt tuli laste ema 2022. aasta juunis (isa väitel

4. juunil, ema väitel 12. juunil) lastega Eestisse. Laste isa väitel tuli laste ema lastega Eestisse

tema teadmata ja nõusolekuta. Laste ema väitel oli talle laste isa andnud 2021. aastal nõusoleku,

et laste ema võib lastega ajutiselt koolivaheajaks üheks kuuks Eestisse tulla. Eestis otsustas

ema, et ta ei lähe Rootsi enam tagasi, kuna kohtu kinnitatud kokkuleppes pole kirjas, kus ta

elama peab. Ka lapsed soovisid Eestisse jääda ja alustasid 1. septembril 2022 õpinguid XXX

koolis. Maakohus tuvastas, et laste vanematel ei olnud ühist tahet lastega püsivalt Eestisse

elama asuda, laste ema kinnitusel lubas isa lastega Eestisse tulla koolivaheajaks vaid üheks

kuuks. Maakohus leidis, et lapsed olid kuni väidetava kinnipidamiseni rohkem seotud Rootsiga

ja laste harilik viibimiskoht oli Rootsis.

6.3. Laste väidetava kinnipidamise ajal oli Uppsala maakohtu 19. aprilli 2022 otsuse kohaselt

vanematel laste ühine hooldusõigus, st ka otsustusõigus laste viibimiskoha suhtes. Uppsala

maakohtu 27. septembri 2022 määrusega on laste isa esitatud nõude alusel ajutise meetmena

määratud lapsed elama isa juurde (I kd, tl 51–53). Laste isa Rootsi välisministeeriumile

15. augustil 2022 esitatud avaldusele kohaselt nägi ta lapsi viimati 8. mail 2022. Laste ema ei

ole suhtluskorra aegadest kinni pidanud ega lapsi temale toonud 20–22. mai, 3–5. juuni,

11. juuli – 7. august 2022. Laste ema hoiab lapsi nende isast eemal, ei ole toonud lapsi tagasi

Rootsi kooli ja temaga pole võimalik koostööd teha. Laste isa ei ole peale laste äraviimist

Eestisse laste ema ega lastega telefoni teel kontakti saanud. Suvel on ta saanud neli korda

noorema pojaga telefoni teel rääkida, kuid vanema pojaga mitte kordagi. 21. juunil 2022 teatas

laste ema, et ta lapsi Rootsi ei too. 19.–20. juuli 2022 sõitis laste isa Eestisse, et lastega kontakti

saada, kuid laste ema kutsus talle politsei. Eeltoodust järeldas maakohus, et laste isa ei loobunud

laste väidetava kinnipidamise ajal vabatahtlikult laste hooldusõiguse teostamisest.

2-22-13962

6.4. Seega on tõendamist leidnud, et lapsed olid kuni väidetava kinnipidamiseni rohkem seotud

Rootsi Kuningriigiga, laste harilik viibimiskoht oli Rootsi Kuningriigis ning laste väidetava

kinnipidamise ajal oli vanematel laste ühine hooldusõigus, mida isa teostas laste suhtes kuni

laste kinnipidamiseni.

6.5. Maakohtu hinnangul ei ole konventsiooni art 13 lg 1 lit b eeldused täidetud laste

tagastamata jätmiseks. Konventsiooni art 13 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või

kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, s.o kui lapse tagastamine kahjustaks

äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule,

mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Oht lapse heaolule peab olema tõendatud.

6.6. Maakohus leidis, et asjas esitatud tõenditest ja asjaoludest ei ole tuvastatav, et laste

tagastamine Rootsi Kuningriiki kahjustaks äärmiselt tõsiselt nende heaolu. Rootsi Östhammari

sotsiaalhoolekande uurimismenetluse aruandest (I kd, tl 89–103, 115 jj) nähtub, et laste kooli

avalduse, mille kohaselt kahtlustatakse koduvägivalla esinemist, alusel alustatud menetlus on

lõpetatud abinõusid rakendamata, sest puudub vajadus toetus-/kaitseabinõude järele.

Psühhoterapeut AA on välja toonud, et mõlemad lapsed on kogenud komplekstraumat suhetes.

See omakorda mõjutab nende kognitiivseid võimeid, emotsioonidega ja sotsiaalsete

olukordadega toimetulekut ning kohanemisvõimet. Vanem laps on pürginud perehierarhias

vanemate vahele. Vanem laps, kes on laste isaga olnud lähedasem kui noorem laps, näitab laste

isa suhtes suuremat solvumist. Ta on kujunenud vanemlikustatud lapseks, kes selle asemel, et

tegeleda eakohaste emotsioonidega, püüab olla laste ema ja venna suhtes hoolitsev. Seega ei

saa asuda seisukohale, et laste võimalik psüühiline seisund on kannatada saanud eelkõige laste

isa käitumise tagajärjel, seda enam, et miski ei viita, et laste isa oleks laste suhtes varasemalt

olnud vägivaldne. Tõendites kirjeldatud laste ema hirmud võivad olla mõjutanud laste

suhtumist oma isasse. Lastekaitsespetsialisti kodukülastuse ajal 5. oktoobril 2022 laste ema ja

laste uues kodus helistati koos lastega nende isale. Laste isa hääles oli tunda rõõmu laste

helistamise üle. Vestluses küsis isa lastelt erinevaid igapäevaelu tegemistega seotud küsimusi,

millele nad vastasid (I kd, tl 61 jj). Seega ei vasta tõele laste ema väited, et lapsed suhtlust isaga

ei soovi ja on tema ees hirmul.

6.7. Asjaolu, et laste ema ja eeskosteasutuse väidetel on lapsed Eestis kohanenud, käivad koolis,

saanud teraapiat ning lastel väljakujunenud elukorralduse muutmine kahjustaks väidetavalt

nende heaolu, ei anna tõendeid kogumis hinnates alust laste tagastamata jätmiseks Rootsi

Kuningriiki. Maakohus järeldas XXX kooli sotsiaalpedagoogi 6. oktoobri 2022 kirjeldusest (tl

66), et lapsed ei ole tänaseks veel uue keskkonnaga harjunud. Maakohus möönis, et laste

tagastamine võib neile esialgu tekitada järjekordsest elukorralduse muutusest tingitud teatavaid

ebamugavusi, kuid leidis, et need mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse

ega saa olla tagastamata jätmise aluseks. Eelduslikult on ka Rootsi haridussüsteem võimeline

nii pere kui ka laste arengut parimal moel toetama.

6.8. Laste tagastamata jätmiseks ei anna alust ka asjaolu, et laste tagasisaatmisel võib juhtuda,

et nad eraldatakse oma emast, kuna laste emal puudub Rootsis elu- ja töökoht, majanduslik

võimekus ja tugivõrgustik lähedaste näol. Maakohtul puudus kahtlus, et laste ema ei oleks

võimeline Rootsis leidma elukohta või tööd. Laste isa on ärakuulamisel mh kompromissina

pakkunud välja, et laste ema tuleb Rootsi tagasi elama samasse linna ning ta on valmis üürima

laste emale ja lastele korteri ning tasuma sissemakse.

6.9. Maakohus ei tuvastanud vanema lapse ärakuulamisel olulist vastuseisu Rootsi naasmisele

konventsiooni art 13 lg 2 tähenduses. Samas ei ole vanema lapse vanus ja küpsus jõudnud ka

2-22-13962

sellisele arengutasemele, et saaks ainuüksi tema arvamusega arvestada. Nooremat last ei olnud

maakohtul võimalik ära kuulata, kuna laste isa viis ta Rootsi.

6.10. Vaidluse sisu arvestades on õiglane jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172

lg 1 alusel iga menetlusosalise kulud tema enda kanda, v.a laste riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub

vajadus avaldaja ja laste ema menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

Määruskaebus

7. Laste ema esitas määruskaebuse, paludes vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus määrus,

millega jätta laste isa avaldus rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a

laste esindaja õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud arvestamata asjaoludega, mis tõendavad laste

seotust Eesti Vabariigiga, sh et laste harilik viibimiskoht oli Eestis. Lapsed on sündinud Eestis,

nende sissekirjutus on olnud alates sünnist Saaremaal. Iga aasta viibis pere nii Eestis kui

Rootsis. Seega laste seotus Eestiga ei ole kunagi katkenud. Kui pere elas Rootsis, siis suheldi

tihedalt Eestis elavate sugulastega. Pere plaanis 2015. aastal Rootsist Eestisse kolimist, milleks

soetati 8. oktoobril 2015 Saaremaale XXX külla kinnistu, kuhu ehitati ka elumaja. Ka laste isa

soov oli muuta senist vahelduva elukohaga elukorraldust nii, et pere elaks alaliselt Eestis. 2017.

aasta kevadest kuni 2018. aasta kevadeni käisid lapsed XXX lasteaias Saaremaal. Peale Rootsi

tagasi kolimist käidi Eestis 4–5 korda aastas. Rootsis elamine oli ajutise iseloomuga. Rootsis

olles puudus perel ühtne kindel elukoht, kuivõrd elati erinevates üürimajades. Lastele

osutatakse Eestis vajalikke tugiteenuseid kohaliku omavalitsuse ja spetsialistide poolt. Lapsed

on Kuressaare Perearstikeskuse nimekirjas ning käinud perearsti vastuvõtul alates 2012. aastast.

Lastel on Eestis olemas koolikoht koos vajaliku tugiteenusega (logopeed) ning tugev ja tihe

koostöö Saaremaa Toetava Haridus Keskusega. Kooli iseloomustuse kohaselt on vanema lapse

arengud olnud Eestis koolis käies üldiselt positiivsed. Maakohus on jätnud arvestamata, et lastel

oli vaatamata mitme aastase Rootsis koolis käimise järel ikkagi raskusi rootsi keelega. Samuti

on maakohus jätnud arvestamata laste sotsiaalsed suhted Eestis. Lastel on Eestis emapoolsed

lähedased, kellega on lastel head ja turvalised suhted. Lapsed peavad oma koduks Eestit.

Laste isal on raskusi noorema lapse tervise ja hariduse eest hoolitsemisel. Nooremale lapsele

pole tagatud ilmastikule vastavaid rõivaid ja laste isa ei ole ostnud nooremale lapsele tal

diagnoositud külmetusastma ravimit. Maakohus ei ole arvestanud vanemate senist osalemist

laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel.

Kuna laste isa on kasutanud noorema lapse suhtes vägivalda, ei ole laste huvides nende

tagastamine Rootsi, kus nad seatakse otseselt ohtu ja/või ohtlikkusse seisu. Laste isa suhtes on

alustatud kriminaalasi, kus kannatanuks on noorem laps.

Menetlusosaliste seisukohad

8. Laste isa palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud laste ema kanda, v.a laste

esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

9. Lastele määratud esindaja leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Eestkosteasutus leidis, et põhjendatud oleks viibimiskoha otsustusõiguse osas

hooldusõiguse üleandmine laste emale ja suhtluskorra kindlaksmääramine. Eestkosteasutus tõi

20. jaanuaril 2023 esile, et laste ema tõi noorema lapse Rootsist 18. jaanuaril 2023 Eestisse.

2-22-13962

Menetluse edasine käik

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

12. Ringkonnakohus kuulas 5. aprillil 2023 ära noorema lapse.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

(koosmõjus §-ga 659) muutmata, välja arvatud osas, milles ringkonnakohus seda täiendab.

Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määruse resolutsiooni määruse sundtäitmise korraga.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

14. Määruskaebemenetluses on mõlemad vanemad ja eestkosteasutus esitanud täiendavaid

tõendeid ja taotlenud nende vastuvõtmist. Ringkonnakohus keeldub vastu võtmast lapse ema

10. aprillil 2023 esitatud tõlgitud dokumente (lisa 3) ja laste isa 7. detsembri 2022 vastuväitega

esitatud Politsei ja Piirivalveameti vastuskirja (lisa 1), kuna need on esitatud korduvalt.

Kolleegium võtab vastu resolutsiooni p-des 1–3 märgitud tõendid, kuna need on asjakohased ja

ringkonnakohus võtab need vaidluse lahendamisel aluseks.

15. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis

hinnates õigesti tuvastanud laste õigusvastase kinnipidamise konventsiooni art-te 3 ja 4

tähenduses. Maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire laste kinnipidamisele eelnenud

hariliku viibimiskoha määramisel, kinnipidamise õigusvastasuse tuvastamisel, kinnipidamisele

eelnenud ühise hooldusõiguse kindlakstegemisel ja tagastamist välistavate asjaolude

puudumise tuvastamisel. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1

ja § 442 lg 8 (koosmõjus § 463 lg-ga 2) tähenduses ning maakohtu põhjendused on loogilised

ja arusaadavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks

neid korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium

järgmist.

16. Ringkonnakohus märgib, et Nõukogu määruse (EL) 2019/1111, 25. juuni 2019, mis käsitleb

kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite

tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) art 1 lg 3 kohaselt

kohaldatakse määruse III ja VI peatükki lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise

suhtes, kui see puudutab rohkem kui ühte liikmesriiki, ning need täiendavad 1980. aasta Haagi

konventsiooni.

17. Konventsioon on ellu kutsutud selleks, et eelkõige vanema poolt lapse röövimise korral

tagada lapse võimalikult kiire naasmine tema hariliku viibimiskoha riiki, kus selle konkreetse

riigi kohtud saavad lahendada vanemate vahelised vaidlused ning otsustada lapse

hooldusõiguse üle. Sellise menetluskorra eesmärgiks on esimesel võimalusel taastada olukord,

mis oli enne lapseröövi toimumist, seejuures last ja tema huve võimalikult vähesel määral

kahjustades. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu

tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate

huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse

lahendamiseks lapse esialgse elukoha järgsesse kohtusse ning on takistatud ühel vanemal saada

lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti

2-22-13962

on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei vii

last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid

erandlikel asjaoludel. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud

konventsiooni art-tes 12 (2), 13 ja 20 (vt Riigikohtu 6. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-123-06, p 17).

18. Konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last

õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Seega tuleb lapse tagastamise

küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku

viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist

(vt Riigikohtu 10. oktoobri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12, p 15 kolmas lõik).

19. Maakohus tuvastas õigesti, et laste harilikuks viibimiskohaks praeguses menetluses tuleb

lugeda Rootsi Kuningriik ning et laste ema hoiab lapsi õigusvastaselt Eestis kinni. Laste ema

leiab määruskaebuses, et laste harilik viibimiskoht ei olnud Rootsi, kuivõrd lapsed on sündinud

Eestis, nad on sünnist saati olnud Saaremaale sisse kirjutatud, pere on plaaninud 2015. aastal

Eestisse kolimist, lapsed on käinud 2017.–2018. aastal Eesti lasteaias, nad on Kuressaare

Perearstikeskuse nimekirjas, kus lapsed on vastuvõtul käinud 2012. aastast, ja Rootsis elades

käidi Eestis 4–5 korda aastas. Maakohus tuvastas laste hariliku viibimiskoha riigi

kindlakstegemiseks, et laste vanematel ei olnud ühist tahet lastega püsivalt Eestisse elama asuda

ja laste isa lubas lastega Eestisse tulla vaid koolivahejaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka

laste ema väited maakohtu järeldust ümber.

Maakohus on tuvastanud ja laste vanemad ei vaidle, et kuigi lapsed on sündinud Eestis (vanem

laps 2012. aastal ja noorem laps 2014. aastal), on nad sisuliselt kogu oma elu elanud Rootsis.

Määruskaebuse kohaselt on lapsed elanud Eestis üksnes lühiajalise perioodi 2017 kevadest

2018 kevadeni, kui nad käisid Saaremaal lasteaias. Seejärel on lapsed elanud kuni 2022 juunini

Rootsis ja käinud Rootsi koolis (I kd, tl 137 pöördel). Ka lastele määratud esindaja leiab

vastuses määruskaebusele, et lapsed on kõige tihedamalt seotud Rootsiga, kuna on terve oma

teadliku elu elanud Rootsis ja tõendamata on laste ema väited, et Rootsis elamine oli ajutine.

Laste sissekirjutus Saaremaale ei lükka ümber tuvastatud asjaolu, et nad on elanud pea terve

elu Rootsis. Ringkonnakohus nõustub lastele määratud esindajaga, et 4–5 korda aastas Eestis

viibimisest ei saa järeldada Eestis alalist elamist. Laste ema esitatud Kuressaare

Perearstikeskuse tõendid kinnitavad, et laste ema on koos lastega Eestit külastanud ja arsti

vastuvõtul käinud (II kd, tl 34 – 41 pöördel). Enne 2022 juunis Eestisse tulemist käisid lapsed

Eestis arsti vastuvõtul 2018. aastal, mil laste ema viibis määruskaebuse kohaselt lastega ühe

õppeaasta Eestis (II kd, tl 37 pöördel, tl 40 pöördel). Määruskaebuse kohaselt avastati nooremal

lapsel 2022. aasta veebruaris külmetusastma. Järelikult on lapsed käinud ka Rootsis arsti

vastuvõtul ning Eestis arstil käimisest ei saa järeldada, et nende harilik viibimiskoht oleks olnud

Eestis. Lapsed räägivad nii eesti kui ka rootsi keelt. Laste ema esitatud tõendist, millest

nähtuvalt käis noorem laps 3–4 korda nädalas eripedagoogi juures, arendamaks rootsi keelt

lugemises, rääkimises ja kirjutamises, ei nähtu, et nooremal lapsel oleks Rootsi koolis või rootsi

keelega selliseid raskusi, mis välistaks tema tagastamise Rootsi Kuningriiki (II kd, tl 115, tõlge

tl 120). Laste ema väited, et pere plaanis 2015. aastal Eestisse elama kolida, on tõendamata.

Euroopa Kohtu praktika järgi peab vanemate kavatsus lastega teatud liikmesriiki elama asuda

väljenduma konkreetsetes aktiivsetes meetmetes (vt 2. aprilli 2009 kohtuotsus A, C-523/07,

EU:C:2009:225, p 40, 28. juuni 2018 kohtuotsus HR, C‑512/17, EU:C:2018:513, p 46). Laste

isa ei ole laste ema kolimise väidet kinnitanud. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et

laste vanemad kavatsesid 2015. aastast alates Eestisse kolida, arvestades, et laste ema oli lastega

Eestis 2017–2018 ühe õppeaasta ja seejärel naasti Rootsi, kus lapsed alustasid kooliteed (I kd,

tl 135 pöördel). Jääb selgusetuks, miks laste ema on Eestis elanud koos lastega

2-22-13962

sotsiaaleluruumis, kui pere on määruskaebuse kohaselt 2015. aastal soetanud Saaremaale XXX

külla kinnistu, kuhu ehitati ka elumaja. Asjaolu, et lastele osutatakse Eestis alates nende

kinnipidamisest vajalikke teenuseid, ei ole asjakohane kinnipidamisele eelneva hariliku

viibimiskoha kindlaksmääramisel. Kuna lastel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta, nad on

Eestis viibinud lühiaegselt ja esitatud asjaolud ning tõendid ei kinnita nende tugevamat seotust

Eestiga, on maakohus õigesti tuvastanud, et lapsed on tihedamalt seotud Rootsi Kuningriigiga,

mistõttu tuleb see lugeda laste harilikuks viibimiskohaks.

20. Maakohus tuvastas, et laste isa lubas laste emal lastega Eestisse tulla üksnes koolivaheajaks

üheks kuuks, kuid kauemaks Eestisse jäämiseks laste isa nõusolekut ei andnud. Laste ema on

määruskaebemenetluses väitnud, et Rootsis oli talle ja lastele määratud andmete salastatuse

kaitse ja seetõttu ei pidanud ta teatama elukoha vahetusest (II kd, tl 117–119). Ringkonnakohus

leiab, et andmete salastatuse kaitse ei asenda laste isa nõusolekut laste Eestisse elama jäämiseks.

Seega on maakohus leidnud õigesti, et laste ema hoiab lapsi Eestis õigusvastaselt kinni.

21. Määruskaebuses leitakse, et lastel on Eestis kasvamiseks kõik võimalused ja Eestis on

tagatud neile vajalikud teenused. Ka eestkosteasutus on enda seisukohtades rõhunud peamiselt

sellele, et lastel on laste emaga turvaline ja stabiilne kasvada ning tagatud on kõik eluks ja

arenguks vajalik. Ringkonnakohus selgitab, et viidatu puhul ei ole tegemist asjaoludega, mis

annaks aluse jätta lapsed tagastamata. Juhul, kui tuvastatud on lapse õigusvastane äraviimine

või kinnihoidmine, saab kohus lapse tagastamata jätta üksnes konventsiooni art-s 13 sätestatud

alustel, st kui tõendatud on, et avaldaja on jätnud lapse kinnipidamisel oma hooldusõiguse

teostamata või nõustunud lapse kinnihoidmisega (lg 1 lit a) või et lapse tagasitoomine võib talle

põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse

olukorda (lg 1 lit b). Samuti võib kohus keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on

jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi

tagasi tulla (lg 2). Lisaks võib art 20 kohaselt lapse tagastamisest art 12 alusel keelduda, kui

taotluse saanud riik järgib inimõiguste ja põhivabaduste neid printsiipe, mille kohaselt ei saa

last tagastada. Seega ei saa seadusest tulenevalt olla laste tagastamata jätmise aluseks asjaolu,

et laste kasvatamiseks Eestis on kõik võimalused olemas ja neile on tagatud vajalikud teenused.

Ringkonnakohtul puudub põhjus kahelda, et lastele on ka Rootsis vajadusel erinevad

tugiteenused tagatud. Vastupidiseid asjaolusid ei ole asjas esitatud. Vanemate toimetulek ja

võimalused laste eest hoolt kanda kuulub hindamisele vanemate vahelises hooldusõiguse

vaidluses. Seetõttu on asjakohatu ka määruskaebuse väide, et maakohus ei ole arvestanud

vanemate senist osalemist laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel. Eeltoodust

tulenevalt jätab kohus vastavad määruskaebuse väited praeguses asjas tähelepanuta.

22. Laste ema ja eestkosteasutuse määruskaebemenetluses esitatud väidetest saab järeldada, et

nende hinnangul välistab laste tagastamise Rootsi Kuningriiki konventsiooni art 13 lg 1 lit b.

Riigikohus on selgitanud, et konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel saab jätta õigusvastaselt

äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse

tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu. Seejuures peab oht lapse heaolule olema

erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel ei saa jätta

last tagastamata üksnes seetõttu, et lapsele on oluline ema hoolitsus, laps on seni pidevalt olnud

koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b avara

tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine (vt Riigikohtu

2. detsembri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-7510, p 19 ja 6. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-123-06, p 18).

23. Maakohus on asjakohaselt hinnanud laste ema esitatud väiteid laste isa vägivaldsuse ja

alkoholi- ning hasartmängusõltuvuse kohta, sellega seonduvaid tõendeid ja laste isa

2-22-13962

vastuväiteid. Maakohus on analüüsinud ka laste sotsiaalset tausta kajastavaid Rootsi

Östhammari sotsiaalhoolekande uurimismenetluse dokumente. Maakohus on põhjendatult

leidnud, et arvestades esiletoodud asjaolusid ja esitatud tõendeid, ei ole alust konventsiooni

art 13 lg 1 lit b kohaldamiseks. Samuti puuduvad lastele määratud esindaja arvates asjas

tõendid, millest nähtuks või mille pinnalt saaks teha järeldusi, et laste isa on või on olnud laste

suhtes vägivaldne.

Laste isa on välja toonud, et kui ta sõitis 31. oktoobril 2022 koos noorema lapsega Rootsi,

kontrollisid sadamas politseiametnikud, et lapse heaolu oleks tagatud ja et Rootsi sõitmine oleks

ka tema soov. Eeltoodu leidis Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirjast nähtuvalt ka kinnitust

(II kd, tl 134). Seega on vähemalt noorema lapse heaolu ja vastuvõtlikkust tema isa suhtes

hiljuti Eestis kontrollitud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et ka Rootsi Uppsala maakohus on

laste elukoha laste isa juurde määramisel olnud teadlik laste ema väidetest laste isa alkoholi

tarvitamise ja vägivaldsuse kohta, kuid see ei takistanud kohtul laste elukoha määramist laste

isa juurde (Uppsala maakohtu 24. veebruari 2023 otsus, II kd, tl 153 – 154 pöördel). Rootsi

kohus leidis, et oht laste isa või tema lähedase poolt varasemalt või tulevikus vägivalla

tarvitamise kohta on väike (II kd, tl 154 pöördel). Lastel tekkinud stressi ja ärevust, mida

kirjeldatakse Saaremaa Toetava Hariduse Keskuse vastuskirjas (II kd, tl 145 – 145 pöördel), ei

ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik tõenditele tuginedes järeldada laste isa vägivaldsusest

või vastumeelest Rootsi tagasipöördumise vastu, vaid eelkõige laste pidevast elukorralduse

muutusest ja vanematevaheliste konfliktide vahele sattumisest.

Eestkosteasutuse ja laste ema väited, et laste isa või tema elukaaslane on noorema lapse suhtes

olnud tema Rootsis viibimise ajal vägivaldsed, on tõendamata. Eestkosteasutus esitas

kuvatõmmise noorema lapse 15. jaanuaril 2023 tehtud kõnedest kell 2 öösel (II kd, tl 124).

Eestkosteasutuse esitatud epikriisist nähtuvalt oli nooremal lapsel 19. jaanuaril 2023 kaks

kollakat ebaselgelt piirdunud hematoomi mõõtmetega ca 1,5 cm diameetrit parema küünarvarre

dorsaalpinnal ja ca 1,5 cm x 1 cm vasaku reie eespinnal (II kd, tl 126 pöördel). Laste isa suhtes

alustati

nimetatud

intsidendiga

seoses

kriminaalasi

kuriteo

kvalifikatsiooniga

karistusseadustiku § 121 lg 2 p 2 järgi (II kd, tl 144). Kriminaalmenetlus aga lõpetati

kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 ja § 206 alusel (II kd, tl 147), mille kohaselt

kriminaalmenetlust ei alustata, kui puudub kriminaalmenetluse alus. Laste isa on esitanud ka

karistusregistri väljavõtte, mille kohaselt tal 23. detsembri 2022 seisuga kehtivad karistused

puudusid (II kd, tl 102). Samuti on tõendamata laste ema väited, et laste isa püüdis last koolist

füüsilist jõudu ja vägivalda kasutades kaasa viia. Nimetatud väidet ei kinnita ka

eestkosteasutuse 3. aprilli 2023 kirjalik kokkuvõte juhtunust.

Seega

ei

ole ka

määruskaebemenetluses välja toodud tõsiseltvõetavaid väiteid ega tõendeid laste isa

vägivaldsuse kohta laste suhtes.

Laste ema väited selle kohta, et laste isa ei ole suutnud ega suuda tulevikus tagada laste heaolu,

ei anna alust jätta lapsi tagastamata. Laste ema on esitanud määruskaebemenetluses tõendina

foto nooremast lapsest, kes on laste ema selgituse kohaselt ilmastikule mittevastavalt riides (II

kd, tl 48). Samuti esitas laste ema kuvatõmmised vestlusest laste isaga, kus laste ema küsib

noorema lapse ravimite kohta ajal, kui noorem laps viibis laste isa juures Rootsis (II kd, tl 42,

44–46). Nimetatud tõenditelt ei nähtu, et noorema lapse või mõlema lapse tervis võiks sattuda

Rootsis ohtu. Asjas ei ole esitatud tõendeid ega väited, mille põhjal saaks kindlalt väita, et laste

isa ei tagaks lastele vajadusel arstiabi ega hoolitseks nende tervise eest. Täiendavalt on laste

ema väitnud, et laste isa ei pruugi tagada noorema lapse koolikohustust. Samas on laste isa

esitanud väljavõtted laste e-kooli keskkonnast, millest nähtuvalt on lapsed just Eestis elamise

ajal koolist väga palju puudunud (II kd, tl 96–101, 139–141, 167–169, 170–180). Laste ema

enda 20. jaanuaril 2023 esitatud tõendist nähtub, et noorem laps sai Rootsis viibimise ajal

2-22-13962

täiendavalt rootsi keele tunde (II kd, tl 115, tõlge tl 120) ja laste isa esitatud tõendist, et laste

ema võttis noorema lapse 17. jaanuaril 2023 koolist ära (II kd, tl 136–137). Seetõttu ei pea laste

ema kahtlus laste isa poolt laste koolikohustuse täitmata jätmise kohta paika. Laste ema ei ole

toonud esile muid konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et laste isa ei

suuda tagada laste heaolu, ega neid tõendanud.

Kuna laste isa vägivaldsus laste vastu või muu oluline tagastamisega seonduv oht lastele on

tõendamata, ei esine konventsiooni art 13 lg 1 lit b sätestatud alust laste tagastamata jätmiseks.

Seega otsustas maakohus õigesti laste tagastamise Rootsi.

24. Laste ema ja eestkosteasutus on menetluses tuginenud väitele, et lapsed ei soovi Rootsi

tagasi minna. Laste ema väitel on maakohus jätnud tähelepanuta vanema lapse soovi elada

emaga Eestis, mitte Rootsis ja isaga. Konventsiooni art 13 lg 2 järgi saab keelduda lapse

tagastamist nõudmast, kui laps ei soovi tagasi minna, üksnes juhul, kui ta on jõudnud vanusesse

ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab

laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme ning igal konkreetsel juhul tuleb hinnata

lapse vanust ja küpsusastet ning selgitada välja, kas need on piisavad selleks, et lapsel oleks

kujunenud välja iseseisev tahe. Maakohus on põhjendanud, et vanema lapse arvamusega ei saa

arvestada seetõttu, et maakohus veendus peale vanema lapse ärakuulamist, et lapse vanus ja

küpsus ei ole jõudnud sellisele arengutasemele, millisel juhul saaks tema arvamusega arvestada.

Maakohus on esitanud piisavad põhjendused selle seisukoha kinnitamiseks. Ringkonnakohus

kuulas 5. aprillil 2023 ära noorema lapse. Noorem laps oli suhtlemisel avatud, kuid tal ei ole

välja kujunenud harjumust arutleda ega oma arvamust avaldada teda ümbritseva suhtes. Seega

noorema lapse vanust, mis oli ärakuulamise hetkel kaheksa aastat, ja küpsusastet hinnates,

veendus ringkonnakohus, et noorema lapse vanus ega arengutase ei võimalda iseseisvalt enda

tahet avaldada. Seetõttu ei esine alust konventsiooni art 13 lg 2 alusel laste tagastamisest

keeldumiseks.

25. Kuigi lapse tagastamata jätmiseks annab aluse ka konventsiooni art 20, ei ole praegusel

juhul alust selle sätte kohaldamiseks ning menetlusosalised ei ole sellele alusele ka tuginenud.

Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mille järgi võiks laste tagastamist takistada üldiste inimõiguste

ja põhivabaduste ning lapse õiguste turvalisusele, haridusele ja tervise kaitsele järgimine.

26. Määruskaebuses on maakohtule ette heidetud ka õigusliku ärakuulamise põhimõtte

rikkumist, kuna laste emal ei võimaldatud lõplikke seisukohti esitada. Laste ema ei ole aga esile

toonud, kuidas on lõpliku seisukoha esitamiseks tähtaja määramata jätmine mõjutanud

praeguses asjas tehtud lahendit. Maakohus määras 1. novembril 2022 menetluskulude

nimekirjade esitamiseks ja nendele vastuväidete esitamiseks tähtajad 7. ja 10. novembrini 2022

ning teatas lahendi tegemise aja. Laste ema ei esitanud määratud kuupäevadeks ühtegi sisulist

seisukohta. Samuti oli laste emal võimalik maakohtus esitamata jäänud seisukohad esitada

määruskaebuses.

27. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses kindlaks määranud määruse sundtäitmise korda.

Selleks, et tagada lahendi täitmine, tuleb kohtulahendi resolutsioonis ette näha ka see, mis saab

juhul, kui laste ema jätab vabatahtlikult lapsed välisriiki tagastamata ning rikub seejärel

kohtulahendist tulenevat alternatiivset kohustust anda laps kohtulahendiga kindlaks määratud

tähtaja jooksul isale üle. TMS § 179 lg-st 4 tulenevalt võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse

üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes

kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude

vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine

2-22-13962

ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik

saavutada (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-14, p 22).

28. Ringkonnakohus ei ole asja materjalide põhjal kindel, et laste ema asub laste tagastamiseks

kohustavat määrust vabatahtlikult täitma. Kohtulahendi kiire täitmine on vajalik konventsiooni

eesmärgist lähtuvalt ning on laste huvides. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks vastavalt

TMS § 179 lg-le 4 näha määruse resolutsioonis ette kohtutäituri õiguse rakendada vajadusel

laste ema kui laste tagastamiseks kohustatud isiku suhtes vahetut jõudu ning täiendada seega

vaidlustatud määruse resolutsiooni. Arvestades luba kasutada kohustatud isiku suhtes jõudu,

annab ringkonnakohus kohtutäiturile täiendavalt TMS § 28 lg 2 alusel loa siseneda määruse

täitmiseks laste ema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil

ja need läbi otsida. Vastavalt TMS § 28 lg-s 3 sätestatule peavad ruumide ja maatüki

läbiotsimist taluma ka isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on.

Ringkonnakohus selgitab, et TMS § 179 lg-te 1 ja 2 kohaselt teeb kohtutäitur lapse üleandmise

asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku

omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Kui kohustatud

isik takistab sundtäitmist, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku

kohustatud isiku trahvimiseks. Hagita menetluses on avaldajaks sissenõudja ja puudutatud

isikuks võlgnik. Trahv nõutakse sisse riigieelarvesse. Kohtutäituril on õigus kohustatud isikut

TMS § 179 lg-test 2¹–2³ tulenevalt trahvida või määrata talle arest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

29. TsMS § 173 lgs-t 1 juhindudes märgib ringkonnakohus määruskaebemenetluses kantud

menetluskulude jaotuse.

30. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni art 26 lg-s 3 nimetatud

reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses art 26 teises lõikes nimetatud

kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja

arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu.

Riigikohus on art 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni

art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei

võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi

süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord.

Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel TsMS § 172

lg 1 (vt Riigikohtu 15. märtsi 2017 kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 25).

31. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite

või tõendi. TsMS § 172 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta hagita perekonnaasja

menetluse kulud täielikult või osaliselt riigi kanda.

32. Laste emale ning lastele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulud jäävad TsMS § 172

lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta

menetlusosaliste endi kanda, kuna vaidluse sisu arvestades ei ole praeguses asjas võimalik

kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks või huvides lahend tehakse. Seetõttu on õiglane

jätta iga menetlusosalise kulud tema enda kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus

2-22-13962

neid rahaliselt kindlaks määrata. Riigi õigusabi esindajate tasutaotlused lahendab kohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)