2-20-6407/86 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.04.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6407

Kohtuasi

X hagi SA Tallinna Hambakliinik vastu kahju

hüvitamise ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.09.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7705,89 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Vladimir Makarov

Kostja: SA Tallinna Hambakliinik (endine SA Tallinna

Hambapolikliinik, registrikood 90008465), lepingulised

esindajad Danil Lipatov ja Jelena Karžetskaja

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 21.03.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Harju Maakohtu 08.09.2022 otsus osas, milles maakohus jättis hagi

3486 euro ulatuses rahuldamata ja viivised osaliselt hageja kasuks välja mõistmata.

Rahuldada hagi osaliselt, vastavalt p-s 3 toodud tervikresolutsioonile.

3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt ning mõista SA-lt Tallinna Hambakliinik X kasuks

välja 3486 eurot. Jätta hagi rahuldamata 3486 eurot ületavas osas.

3.2. Mõista SA-lt Tallinna Hambakliinik X kasuks välja sissenõutavaks muutunud

viivis 53,34 eurot alates 21.02.2020 kuni 30.04.2020 ning rahuldatud

põhinõudelt (3486 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivis alates 01.05.2020 kuni põhivõla tasumiseni.

3.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud 50 % ulatuses kostja ja 50 %

ulatuses hageja kanda.

2-20-6407

3.4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega

pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 30.04.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse SA Tallinna Hambakliinik

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 7020 eurot, viivise 124,29 eurot

perioodi 10.02.2020 - 30.04.2020 eest ning seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni

võlgnevuse tasumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.12.2015 tervishoiuteenuse osutamise lepingu,

mille alusel pidid hambaarstid dr C ja dr F osutama hagejale erinevaid hambaraviteenuseid.

Täiendavalt sõlmisid hageja ja kostja 22.05.2018 implantaatide paigaldamise lepingu. Kostja

osutas hagejale tervishoiuteenust kuni 13.03.2019. Hageja on tasunud kostjale perioodil

17.01.2015 – 13.03.2019 kokku 7020 eurot. Kostja osutatud teenus ei olnud kvaliteetne.

Protseduuride tulemuseks oli igeme taandumine implantaatide juures ja D11 esihambal.

Probleemideks on implantaatide paiknemine, luudefitsiit, igemedefitsiit, puudulik esteetika,

võimatu hügieen ja igemepõletik. Samuti esineb ulatuslik kudede kaotus ülemises frontaalses

piirkonnas, st mitte ainult implantaatidel, vaid ka D11 on umbes 1/3 kinnitust kaotanud.

Implantaadid ei ole täiesti luuharja sees. Esihammas D11 on üldse luukontuurist väljaspool.

Tulemuseks on tulevikus esihamba kaotus.

3. 21.11.2019 pöördus hageja OÜ Quantek ja 11.02.2020 OÜ Hambakliinik ODE poole

arvamuse saamiseks. Konsultatsioonide ajal tehti selgeks, et pikas perspektiivis olemasolev

tulemus ei toimi ja vajab täielikku ümbertegemist. Seega on leidnud kinnitust, et kostja osutatud

teenus ei vastanud nõuetele.

4. 10.02.2020 pöördus hageja kostja poole ning palus olukorra parandamiseks vajalike kulude

katmist kostja poolt. Kostja väitis vastuseks, et tema ei vastuta tehtud töö eest, ei paranda

mittekvaliteetselt teostatud töid ega hüvita hageja kulusid.

5. Kuna kostja on lepingut rikkunud, siis on hagejale tekkinud teenuse eest tasumisega kahju

7020 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 758 lg 1, § 115 lg 1). Hageja arvestab kahjunõudelt

viivist alates 10.02.2020, kuivõrd kostja pidi olema hiljemalt 10.02.2020 teadlik hageja

2-20-6407

kahjunõudest. Hageja oli enne seda kuupäeva korduvalt väljendanud oma rahulolematust

teenusega ning teatanud soovist saada vastava kvaliteediga teenust või makstud tasu tagasi.

6. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja on jätnud olulised toimingud

tegemata, sh implantaadi paigaldamiseks vajalikud uuringud (3D uuring) ja rikkunud

dokumenteerimiskohustust. Kostja ei ole tõendanud, et tema osutatud teenus vastas nõuetele.

7. Hageja ei nõustu tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) hinnanguga. TKE

komisjoni protokolli kohaselt oli D11 suure luukao tõttu liikuv juba ravi alustades ja dr F tegi

kohe ettepaneku see hammas eemaldada. Hageja märgib, et eeltoodu ei vasta tõele, kuivõrd

enne tervishoiuteenuse osutamise algust, s.o 05.04.2016, oli hageja lõualuu korras. Lisaks ei

ole kostja tõendanud oma väiteid selle kohta, et D11 oli suure luukao tõttu liikuv.

8. Ekspert dr Q arvamust ei saa lugeda erapooletuks hinnanguks, kuna ekspert töötab SA

Tallinna Hambapolikliinik suukirurgia osakonnas. Lisaks on ekspertarvamus ebaselge ja

vasturääkiv. Hagejat ei ole teavitatud D11 hamba liikuvusest enne ravi alustamist, vastav info

ei ole kirjas ka hambaravikaartidel. Hageja ei ole saanud dr F-lt igeme taandumise kohta

selgitust. Selgusetuks jääb ka, miks oli vaja teha igemeplastika operatsioone, kui piltide järgi

on näha, et luuplokk on resorbeerunud. Hageja ravimisel tehti mitu raviviga.

9. Hageja tugineb ka ekspert dr Q istungil antud ütlustele, et kostja ei teostanud kõiki

implantaadi paigaldamisega kaasnevaid toiminguid. Kostja ei veendunud selles, et luu oli

täielikult kinni kasvanud ja luuplokk oli implantaadi paigaldamiseks valmis ning sinna oli

võimalik teha proteetika. Lisaks ei tehtud enne implantaadi paigaldamist 3D röntgenit ega

suuõõne hammaste skanneeringu järgi digitaalset planeeringut. Ka selgus eksperdi

ülekuulamisel, et kostja teostatud gingivoplastika ja vestibuloplastika olid mõttetud, kuna

luuplokk oli resorbeerunud ning ei olnud teostatud 3D uuringut luuploki seisundi

tuvastamiseks. Samuti selgus eksperdi ülekuulamisel, et kostja rikkus olulisel määral

implantaadi paigaldamise reegleid: a) implantaadid paigaldati lubatust sügavamale; b) D21

läheb tipu osas väga lähedale D22-le, lähemale, kui on soovituslik kaugus, kuid on lai kanali

siivus, millesse ei ole soovituslik implantaati panna; c) olid tekkinud igemetaskud.

Kostja vastuväited

10. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

11. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi

rikkunud. Kostja on taganud hagejale nõuetekohase hambaravi. Kostja ei ole rikkunud VÕS §-

s 762 sätestatud hoolsuskohustust. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja TKE 21.05.2020

koosoleku protokolli, milles TKE tegi järgmise kokkuvõtte: “Dr F ja dr W on patsiendi

komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolega ning tegutsenud kaasaegsete

võimaluste ja hea tava kohaselt (punkt 27.3). Dr F ja dr W, kes hagejale hambaraviteenust

Tallinna Hambapolikliinikus osutas, on tunnustatud erialaspetsialistid.“

12. Hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt

arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud teenust tavaliselt

oodatava hoolega. VÕS § 770 lg-st 3 tulenevalt on tervisekahju hüvitamise nõude lahendamisel

raviteenuse osutaja vastutuse aluse tõendamise kohustus hagejal. Hageja peab tõendama

tervishoiuteenuse osutaja ravivea ja endal kahju tekkimise ning põhistama seejuures, miks ta

arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks tal kahju tekkinud. Hageja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et tervishoiuteenuse osutaja on teinud hageja suhtes

diagnoosi- või ravivea. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud ning

2-20-6407

puudub põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ning kostja tegevuse vahel. VÕS

§ 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile

soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimist tulevikus. Isegi kui hageja

terviseprobleemi lahendamiseks võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et

tervishoiuteenuse osutaja käesoleval juhul määratud ravi oleks olnud ebaõige. Ravitulemust

võivad mõjutada hagejast endast tulenevad asjaolud.

13. Kohtu määratud ekspert dr Q järeldas, et ravi on läbi viidud üldtunnustatud norme

arvestades. Ekspert ei tuvastanud, et hageja ravimisel oleks tehtud raviviga. Ekspert selgitas, et

antud olukorras on osutatud hagejale võimalikult head ravi, mis vastab põhieesmärkidele.

Maakohtu otsus ja põhjendused

14. Harju Maakohtu 08.09.2022 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

15. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus, et kostja osutas

hagejale tervishoiuteenust. Tervisekahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on järgmiste

asjaolude esinemine:

-

tervishoiuteenuse osutaja on teinud diagnoosi- või ravivea (VÕS § 762 või § 763);

-

patsiendil on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida

(VÕS § 770 lg 4);

-

patsiendil on tekkinud varaline kahju;

-

kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, mille

suhtes VÕS § 770 lg 4 on erinormiks).

16. Osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded sätestab VÕS § 762, mille kohaselt peab

tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda

tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab

tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.

Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise

rikkumise eest. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja

vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse

osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et

terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

17. Kohus leidis, et kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud. Tõendatud ei

ole, et kostja oleks hagejale tervishoiuteenuse osutamisel süüdi diagnoosi- või raviveas

(VÕS § 770 lg 1). Tõendatud ei ole kostja VÕS §-s 762 sätestatud kohustuste rikkumine.

VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile

soovitud tulemust või välistada mistahes täiendavaid ravivajadusi tulevikus.

18. Hageja ei ole esitanud tõendeid ravivea kohta. Hageja esitatud dokumentaalseid tõendeid,

milles OÜ Hambakliinik ja OÜ Quantek hambaarstid on kirjeldanud ravitoiminguid, saab

hinnata kui võimalikke edasisi raviteenust puudutavaid toiminguid, mitte seostada ebaõige või

ebakvaliteetse eelnevalt osutatud teenusega. Kostja on kohtule esitanud TKE 21.05.2020

koosoleku protokolli, kus on antud hinnang hagejale osutatud raviteenuse kvaliteedile. Kohus

leiab, et TKE-l on õigus anda hinnanguid, mida saab käsitleda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 229 lg 2 mõttes dokumentaalse tõendina. TKE on leidnud, et dr F ja dr W on patsiendi

komplitseeritud ravijuhtumisse suhtunud oodatava hoolsusega, tegutsenud kaasaegsete

võimaluste ja hea tava kohaselt.

2-20-6407

19. Kohus määras 01.04.2021 asjas tähtsust omavate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude

selgitamiseks ekspertiisi. Ekspert Q on jõudnud järeldusele, „et patsiendi ravi on läbi viidud

üldtunnustatud norme arvestades, luukadu d11 juure mesiaalsel küljel on tingitud protseduuri

tüsistusest, igeme taandumise põhjus on tõenäoliselt luuploki resorbeerimine; proteetiliselt on

D22 implantaadi asend väga hea ning D21 asend hästi abutmendi nurgaga kompenseeritav;

Implantaadid on paigaldatud luupriirist sügavamale, terved implantaadid on luuga kontaktis,

luuploki resorbeerumise tõrru on implantaatide kaela osa luust paljastunud; implantaatide

igemetaskud on tõenäoliselt tingitud luuploki resorbeerumisest; ravimisel ei ole viga, enne ravi

tehtud CBCT – l on näha kerge periodontaalpilu laienemine D11-l, mis võib tähendada, et

hambal on liikuvus juba siis; D11 prognoos on halvenenud tõenäoliselt mitte armi, vaid luu

resorptsiooni tõttu juure distaalsel küljel; tegemist on komplitseeritud juhtumiga, enne ravi

alustamist oli ulatuslik luukoe defekt; luuplokkide siirdamise tulemust ei ole võimalik 100%

ette määrata, proteetiline ravi on teostatud vastavalt üldtunnustatud normidele ning antud

olukorras on patsiendile osutatud võimalikku head ravi, mis vastav põhieesmärkidele“.

07.04.2022 kohtuistungil selgitas ekspert Q, et jääb oma vastuste juurde – D11 hammas on

funktsionaalselt toimiv ning head esteetikat on sellele hambale raske anda.

20. Ekspert on põhjendanud ja selgitanud oma järeldusi ning kohtul puudub alus nendes

kahelda. Hageja viited eksperdi isikule ei ole asjakohased. Eksperdi järeldused on kooskõlas

teiste asjas esitatud tõenditega. Raviviga ei ole tuvastatud ka TKE menetluses, kuhu hageja

esitas tõendina dr Z 21.11.2019 konsultatsiooni kokkuvõtte. Hageja väiteid ei kinnita ka Tartu

Ülikooli Hambaarstiteaduse Instituudi lektori dr D arvamus ravijuhtumile. Esitatud

dokumentaalsed tõendid ja hinnangud viitavad üheselt väga komplitseeritud juhtumile, kus

traumadest tingitud luudefektide taastamine on keeruline protseduur ning lõpptulemust on

raske prognoosida. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et kostja on oluliselt rikkunud

implantaadi paigaldamise reegleid. Kuivõrd eksperdile on esitatud konkreetsed küsimused

vaidlusaluse asja juhtumi osas, on need kohtu jaoks usaldusväärsed. Hageja tugineb dr Z

konsultatsioonile ja on esile toonud teadusartikleid. Dr Z kirjeldab implantaatide paigaldust,

kuid ei seosta terviseteenust hageja traumast põhjustatud olukorraga ja võimalustega.

21. Sisulisel läbivaatamisel esitatud tõendeid hinnates saab järeldada, et kostja ei ole rikkunud

VÕS §-s 762 sätestatud hoolsuskohustust.

Apellatsioonkaebus

22. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on tõendeid ja

asjaolusid ebaõigesti hinnanud. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust.

23. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti tõendamiskoormist, rikkudes seeläbi VÕS § 758 lg-

t 1, § 766 lg-t 1 ja TsMS § 230 lg-t 1. Kostja ei ole tõendanud, et ta teavitas hagejat vajalikest

töödest, töö mahust ja maksumusest (VÕS § 766 lg 1). Patsiendi teavitamist peab tõendama

tervishoiuteenuse osutaja. Dokumenteerimiskohustuse rikkumiseks peab hageja kostja kirjaliku

kinnituse puudumist, et luu oli täielikult kinni kasvanud ja et luuplokk oli implantaadi

paigaldamiseks valmis. Hageja heidab ette 3D röntgeni ja suuõõne hammaste skaneeringu

tegematajätmist. Juhul kui rikutakse dokumenteerimiskohustust, muutub VÕS § 770 lg 3 järgi

tõendamiskoormis. Kostja pidi tõendama nii teenuse nõuetelevastavust kui ka seda, et tema

osutatud teenusest tingituna ei saanud hagejale kahju tekkida. Kostja seda teinud ei ole.

24. Olukorras, kus kostja ei suuda tõendada, et osutatud teenus vastas nõuetele ning oli vajalik,

tuleb hageja kahjuks pidada nii kostjale tasutud teenuse hinda kui ka täiendava ravi vajadusest

2-20-6407

tekkinud kulusid. Isegi kui kostja osutatud ravi oli mingis osas nõuetekohane ning vajalik, saab

see mõjutada vaid kahjuhüvitise suurust, kuivõrd täiendava ravi vajadus näitab, et vähemalt osa

kostja osutatud teenusest ei olnud nõuetekohane. Seda, millises ulatuses oli osutatud teenus

nõuetekohane ja vajalik, peab tõendama kostja. Kuna kohus ei ole seotud poolte õigusliku

hinnanguga (TsMS § 436 lg 7), siis oleks kohus saanud kahju välja mõista ning selle suuruse

kindlaks määrata TsMS § 233 lg 1 alusel.

25. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja ei ole rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud

hoolsuskohustust, et raviviga ei ole tuvastatud ning et kostja ei ole oluliselt rikkunud

implantaadi paigaldamise reegleid. Terviseteenuse osutamisel ei tehtud implantaati

paigaldamiseks vajalikke 3D uuringuid, mille kaudu oleks olnud võimalik tuvastada

paigaldatava implantaadi läbimõõt ja teostada paigaldus nii, et luuplokk oleks mõlemalt poolt

vähemalt 1 mm. Kostja rikkus implantaatide paigaldamisel paigaldustehnoloogiat ehk

minimaalset implantaatide vahekaugust, mis peaks olema 3 mm või rohkem. Lisaks tuleb

implantaadid paigaldada üksteisega paralleelselt. Samuti on implantaadid paigaldatud u 10 mm

liiga sügaval, mis viib igemetasku tekkemiseni.

26. Hageja ei nõustu, et hageja viited eksperdi isikule ei ole asjakohased. Lisaks jättis maakohus

tähelepanuta hageja seisukoha eksperdihinnangu ja teiste ekspertide kohta. Hageja on võtnud

ühendust ja konsulteerinud mitmete Eestis praktiseeritava spetsialistidega, kes tegelevad

proteesimise, implantoloogia ja suukirurgiaga. Spetsialistid leidsid, et kostja osutatud

raviteenus oli ebakvaliteetne ning parema tulemuse saavutamiseks oleks õigem hamba 11 ning

implantaatide 21 ja 22 eemaldamine, ajutine proteesimine, luu- ning igemeplastikad, seejärel

uute implantaatide paigaldamine ning esmalt ajutised kroonid implantaatidele ja siis lõplike

kroonide paigaldamine. Samuti kinnitati, et implantaat 22 on u 10 mm liiga sügaval ja luu

defitsiit on ülisuur. Implantaat ja tugikruvid tuleks eemaldada ja teostada uus nn

augmentatsioon. Sellest taastumine saab olema ülikeeruline eelkõige pehmete kudede defitsiidi

tõttu.

27. Seadusega kooskõlas ei ole maakohtu seisukoht, mille järgi tuleb tervishoiuteenuse

osutamisel arvestada ka asjaoluga, et tervishoiuteenuse osutamisega võivad kaasneda riskid,

mis tähendab, et ka korrektse tervisehoiuteenuse osutamise korral ei pruugi igakordselt saabuda

soovitud tagajärg.

Vastustaja seisukoht

28. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

29. Hageja on esitanud kaebuses väiteid, millele ta ei ole maakohtu menetluses tuginenud

(dokumenteerimise kohustuse rikkumine, dr Ö vastus). Kostja palub jätta need arvestamata.

30. Kohus ei ole tõendamiskoormist ebaõigesti jaotanud. Terviserikkest tulenevat kahju peab

tõendama hageja. Kuna hageja ei ole väitnud, et kostja on rikkunud dokumenteerimise

kohustust, siis puuduvad alused tõendamiskoormise ümberpööramiseks.

31. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et tervishoiuteenuse

osutaja on teinud hageja suhtes diagnoosi- või ravivea või rikkunud VÕS §-s 762 sätestatud

hoolsuskohustust. Kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisel oma kohustusi rikkunud. Hagejale

tagati VÕS § 762 tingimustele vastav tervishoiuteenus. Teenuse nõuetelevastavus on tõendatud

2-20-6407

dr Q arvamuse ja TKE 21.05.2020 koosoleku protokolliga. Ekspert dr Q ei ole kinnitanud, et

vahepealsete 3D uuringute puudumine on rikkumine, vaid et uuringu tegemise otsustab raviarst.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi

3486 euro ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldab hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 3486 eurot. Samuti rahuldab

ringkonnakohus osaliselt hageja viivisenõude. Hagi jääb rahuldamata 3486 eurot ületavas osas.

Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebus

rahuldatakse

osaliselt.

Ringkonnakohus

määrab

kindlaks

apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

33. Kuna hageja vaidlustas maakohtu 08.09.2022 otsuse tervikuna, siis kontrollib

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651

lg 1). Ringkonnakohus kvalifitseerib esmalt vaidlusaluse õigussuhte ja määratleb poolte

tõendamiskoormise (I), hindab seejärel hageja nõude põhjendatust ja tõendatust (II) ning jagab

poolte menetluskulud (III).

I Pooltevaheline õigussuhe ja tõendamiskoormis

34. Ringkonnakohus on tuvastanud, et 03.12.2015 pöördus hageja kostja kliinikusse

hambaraviteenuse saamiseks (I kd, tl 1 pöördel, 11 pöördel) ning 22.05.2018 sõlmisid hageja

ja kostja lepingu nr 3-5/18/50 implantaatide paigaldamiseks (I kd, tl 12–13). Kostja koostatud

ravikaart hageja kohta hõlmab perioodi 03.12.2015 – 29.03.2019 (I kd, tl 8–11 pöördel). Hageja

leidis hagiavalduses, et osutatud hambaraviteenus ei olnud nõuetekohane. Hageja esitas varalise

kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115, § 127, § 128) ja nõudis lepingurikkumisele tuginedes

kostjalt tagasi perioodil 17.01.2015 – 13.03.2019 kokku tasutud 7020 eurot. Kostja oli

seisukohal, et hambaraviteenus vastas VÕS § 762 sätestatud nõutavale tasemele, raviviga ei ole

tehtud ning puudub põhjuslik seos hageja kahju ja kostja tegevuse vahel.

35. Seega ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise

leping ning asjas kuuluvad kohaldamisele VÕS-i asjaomased sätted (eelkõige VÕS § 758, 762,

769, 770).

36. VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmisel,

s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi

teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud

tegevus. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Riigikohus on selgitanud, et arstiteaduse üldisest tasemest madalamal

tasemel ravimine tähendab raviviga. Seega tähendab arstiteaduse üldise taseme

kindlakstegemine vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt

nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet

oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga

(Riigikohtu 03.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 12).

37. VÕS § 770 sätestab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse. VÕS § 770 lg 1 järgi vastutab

tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja

2-20-6407

ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest.

Tervishoiuteenuse osutamise asjades on üldjuhul tõendamiskoormis patsiendil (VÕS § 770 lg-

d 3-4). Patsient peab tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal

terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab et õige diagnoosi ja ravi korral ei

oleks kahju tekkinud. Küll aga peab tervishoiuteenuse osutaja oma vastutuse välistamiseks

tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos

diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (Riigikohtu 31.10.2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-8533, p 15; vt ka 08.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16).

38. Seega selleks, et tervishoiuteenuse osutajal – antud juhul kostjal – tekiks tõendamiskoormis,

peab hageja esmalt tõendama diagnoosi- ja/või ravivea olemasolu. Tõendamiskoormis pöördub

kostja kahjuks ümber ka siis, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud täitmata VÕS §-st 769

tuleneva

tervishoiuteenuse

osutamise

dokumenteerimise

kohustuse.

Dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise korral pöördub VÕS § 770 lg 3 kohaselt

tõendamiskoormis ümber tervishoiuteenuse osutaja kahjuks (Riigikohtu 27.02.2019 otsus

tsiviilasjas 2-17-12477, p 15; 31.10.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 14).

39. Niisiis on TsMS § 230 lg-st 1 (kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited) tehtud tervishoiuteenuse osutamise lepingu

puhul kaks erandit – dokumenteerimiskohustuse rikkumisel ning ravi või diagnoosivea korral

läheb tõendamiskoormis üle tervishoiuteenuse osutajale (VÕS § 770 lg-d 3 ja 4; vt ka P. Varul

jt, Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, § 770 p 3.2 jj).

40. Käesolevas asjas vaidlevad pooled esiteks selle üle, kas hageja on tõendanud, et kostja tegi

ravivea või osutas hoolsusnõuetele mittevastavat ravi. Seega sõltub kostja tõendamiskoormis

sellest, kas hageja on tõendanud tervishoiuteenuse lepingu ebakohase täitmise. Kuna

tõendamiskoormis pöördub ümber ka dokumenteerimiskohustuse rikkumisel, siis tekib kostjal

tõendamiskoormis ka nende asjaolude puhul, millele ta tugineb, kuid mis ei ole kohaselt

dokumenteeritud. Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul sellisteks asjaoludeks, mille

puhul tõendamiskoormis läheb üle kostjale, eelkõige piisavalt kindla luu olemasolu tõendamine

enne implantaatide paigaldamist (vt käesoleva otsuse p 47–54) ning hageja D11 hamba

väljatõmbamist puudutav (vt käesoleva otsuse p 46 koos alapunktidega).

41. Mis puudutab hageja apellatsioonkaebuse üldist viidet dokumenteerimiskohustuse

rikkumisele, samuti väidet, et kostja pidi tõendama, et tema osutatud teenus oli nõuetekohane,

siis ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ringkonnakohus on eespool selgitanud, millistel

erandlikel juhtudel pöördub tõendamiskoormis ümber ning on märkinud, millised on need

erakorralised asjaolud käesolevas asjas. Muus osas ei ole tõendamiskoormis ümber pöördunud

ning hageja pidi tõendama kostja lepingurikkumist kõigis muudes aspektides, mis puudutasid

implantaatide paigaldamisele eelnenud hambaravitöid, tal endal tekkinud kahju ning

põhjuslikku seost rikkumise ja kahju vahel.

II Hageja kahjunõude põhjendatus ja tõendatus

42. Edasi hindab ringkonnakohus, kas kostja on rikkunud tervishoiuteenuse lepingut (VÕS

§ 762); kas hagejal on tekkinud terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida

(VÕS § 770 lg 4); kas hagejal on tekkinud varaline kahju (VÕS § 115, § 128 lg 3) ning kas

kahju tekkimine on põhjuslikus seoses diagnoosi- või raviveaga (VÕS § 127 lg 4, § 770 lg 4).

(i)

Tervishoiuteenuse lepingu rikkumine

2-20-6407

43. Hageja leiab, et kostja on teostanud valesti nii alates 2015. aasta detsembrist alustatud

implantaatide paigaldamise eeltöid kui ka paigaldanud valesti kaks implantaati (D21 ja D22).

Lisaks on osutatud teenusega kaasnenud D11 hamba seisundi halvenemine. Eelkõige on hageja

maakohtus ja apellatsiooniastmes tuginenud sellele, et kostja ei ole piisavalt kontrollinud, et luu

oleks täielikult kinni kasvanud ja luuplokk implantaadi paigaldamiseks valmis ning et sinna

oleks võimalik teha peale proteetika (kokkuvõtlikult hageja teesid, II kd, tl 2). Hageja heidab

ette, et kostja ei teostanud enne implantaatide paigaldamist 3D röntgenit, mille põhjal oleks

saanud tuvastada, kas hagejal on piisavalt luud implantaatide paigaldamiseks. Samuti ei ole

kostja teinud digitaalset planeeringut selle kohta, milline oleks paigaldatavate implantaatide

kõige optimaalsem asend. Kuna viimast ei tehtud, siis ei ole implantaadid paigaldatud

nõuetekohaselt – need on luusse pandud lubatust sügavamalt, D21 ja D22 on tipu otsast lähemal

kui soovituslik kaugus, implantaadid ei ole täiesti luuharja sees, tekkinud on igemetaskud (II kd,

tl 2). Hageja väidab ka, et on arusaamatu, miks talle tehti veel 2019. aastal gingivoplastika ja

vestibuloplastika – kui luuplokk resorbeerub ja luud ei ole, siis ei ole ka igemeplastika

õnnestumine tõenäoline (II kd, tl 2). Hageja väitel on kostja teostatud protseduuride tulemuseks

ka igeme taandumine implantaatide juures, samuti D11 esihambal, mis on muutunud mobiilseks

ja mille puhul on oht selle hamba kaotuseks. Hageja ei kahtle kostja diagnoosis, vaid ravis

(08.10.2020 istungi protokoll, ajamärge 00:37:55, I kd, tl 102 pöördel).

44. Ringkonnakohus toob alustuseks välja, et kuigi hageja nõuab kostjalt kahju alates

17.01.2015, on hagiavalduses märgitud, et hageja pöördus kostja poole 03.12.2015 (I kd, tl 1

pöördel). Ka kohtule esitatud ravilugu algab 03.12.2015 (I kd, tl 8–11 pöördel). 21.03.2023

ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ka perioodil 17.01.2015 – 10.10.2015 tehtud tööd on

seotud implantaatide paigaldamise ettevalmistustöödega, kuid möönis, et toimikus selle kohta

tõendeid ei ole (II kd, tl 64-65, ajamärge 00:24:29). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole

tõendanud perioodil 17.01.2015 – 10.10.2015 kostja tehtud tööde seost implantaatide

paigaldamise ega sellele eelnenud eeltöödega, samuti on tõendamata kostjapoolne

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumine sel perioodil.

45. Mis puudutab hageja ravilugu kostja juures alates 03.12.2015, siis ei ole hageja täpsustanud,

millised implantaatide paigaldamise eeltööd on käsitatavad ebakvaliteetse teenuse osutamisena.

Hageja ei täpsustanud ka ringkonnakohtu istungil oma etteheiteid eeltööna osutatud teenustele

(II kd, tl 64-65, ajamärked 00:28:24 – 00:30:24). Kuna lepingutingimustele mittevastava

teenuse osutamist, eelkõige ravivea olemasolu, pidi tõendama hageja, leiab ringkonnakohus, et

hageja ei ole tõendatud kostja ebakvaliteetset tööd või raviviga implantaatide paigaldamisele

eelnenud teenuse osutamisel.

46. Ringkonnakohus leiab siiski, et osaliselt kandus tõendamiskoormis kogu raviskeemi valiku

ja sellest tulenevate tagajärgede osas üle kostjale, kuna tõendamata on kostja väide, et hageja

keeldus kohe protseduuride alguses D11 esihamba väljatõmbamisest (vt käesoleva otsuse p 40).

Nimelt vaidlesid pooled maakohtu menetluses selle üle, kas kostja selgitas hagejale ravi

alustamisel, et parema ravitulemuse saamiseks tuleks D11 hammas välja tõmmata.

Ringkonnakohus tuvastab, et toimikus olevas kostja koostatud raviloos, mis hõlmab perioodi

03.12.2015 – 29.03.2019, ei ole ühtegi märget selle kohta, et kostja pakkus hagejale parema

tulemuse saamiseks D11 hamba väljatõmbamist, kuid hageja keeldus sellest. Kostja möönis

ringkonnakohtu istungil, et ei tea, kas selle kohta on ravilugu toimikus või mitte (II kd, tl 64-

65, ajamärge 00:35:44).

46.1. Samas on kostja seostanud hageja keeldumise hageja vastutusega selle eest, et edasised

protseduurid olid keerulisemad. Kostja on väite hageja D11 hamba väljatõmbamisest

keeldumise kohta esitanud esmalt TKE-le, kes tugines oma arvamuse andmisel mh hageja

2-20-6407

eelnimetatud keeldumisele (I kd, tl 76-77). Teiseks esitas kostja sellele väitele tugineva

küsimuse kohtu määratud eksperdile dr Q-le. Viimane selgitas vastuseks kostja küsimusele, et

[kui patsient oleks olnud nõus D11 hamba eemaldama] „tõenäoliselt oleks saanud luuplokki

paremini kinnitada ning luu tasapinna madalamale tuua. D11 positsioonis oleks olnud

tõenäoliselt paremad tingimused implantaadi kinnitamiseks“ (vt vastused kostja küsimustele nr

4 ja 5, I kd, tl 158 pöördel).

46.2. Ringkonnakohus leiab, et kuna raviloos ei ole dokumenteeritud, et kostja oleks hagejale

selgitanud D11 hamba väljatõmbamise vajadust ja seda, et nii oleks luuploki kinnitamine

hõlpsam – ega seda, et hageja sellest hoolimata keeldus asjaomasest protseduurist –, ei saa

kostja tugineda sellele, et hagejale tehtud protseduuride suurem risk tulenes hageja

keeldumisest. Järeldada saab hoopis seda, et kuna kostja leidis, et D11 hamba väljatõmbamine

oleks andnud parema aluse järgmiste protseduuride tegemiseks, kuid ta ei tõmmanud D11

hammast välja, siis ei pakkunud kostja hagejale hageja jaoks parimat ravi. Kuigi see iseenesest

ei tähenda, et kostja teostatud ravi tervikuna ei vastanud lepingule, tuleb edaspidi TKE

arvamuse ning kohtu määratud eksperdi arvamuse ja ütluste hindamisel võtta arvesse, et kostja

väited hageja keeldumise kohta on tegelikult tõendamata. Seetõttu ei tõenda nende spetsialistide

järeldused ravivea puudumise kohta üheselt seda, et kostja ei ole rikkunud ravi osutamisel

hoolsuskohustust.

47. Edasiste protseduuride kohta pärast eeltööde tegemist, on hageja väitnud, et kostja ei

kontrollinud enne implantaatide paigaldamist, kas luu oli piisavalt kinni kasvanud ja luuplokk

oli implantaadi paigaldamiseks valmis. See on hageja hinnangul toonud kaas implantaatide

ebakohase paigaldamise, mis omakorda on viinud tänase olukorrani, kus hageja peab laskma

kõik ümber teha. Ringkonnakohus leiab esiteks, et puudub vaidlus, et implantaatide

paigaldamine eeldab piisavalt kindla luumassi olemasolu. Kostja ise on kinnitanud, et hagejale

oli esmalt vaja paigaldada operatsioonipiirkonda kunstluu (vt nt I kd, tl 47 pöördel). Ka kostja

esitatud TKE hinnangus on kajastatud, et hagejal püüti kaks korda luud asendada – kasutades

nii allotransplantaati kui ka patsiendi enda luud – kuid ei saavutatud esteetiliselt ja

funktsionaalselt rahuldavat tulemust (I kd, tl 76). TKE hinnangus ja selleks sisendi andnud dr D

arvamuses on märgitud, et luu siirdamise protseduuri õnnestumine sõltub patsiendi pehmete

igemekudede hulgast ja elastsusest. Ulatuslike defektide täitmine (nagu hagejal) nõuab

tavaliselt korduvaid siirdamisi, kuna osa siirdatud luud resorbeerub (I kd, tl 76 pöördel, tl 77).

Seda, et implantaatide paigaldamise eelduseks on piisava luu olemasolu, kinnitavad ka kõik

hagejale hiljem kostja tehtu ümbertegemiseks esitatud raviplaanid, mis näevad ette

luusiirdamise protseduuri enne uute implantaatide panekut (I kd, tl 28 ja pöördel, 38 pöördel,

46).

48. Seega on käesolevas asjas oma ala spetsialistide selgitustega tuvastatud, et implantaatide

paigaldamise eelduseks on – kokkuvõtlikult öeldes – piisava ja tugeva luumassi olemasolu.

Tuvastatud on ka see, et ajaks, mil hageja pöördus teiste spetsialistide poole (OÜ Hambakliinik

ODE, OÜ Quantek, I kd, tl 28 ja pöördel, 38 pöördel), samuti kui TKE andis oma hinnangu

(I kd, tl 76-77) ja kohtu määratud ekspert oma arvamuse ja ütlused (I kd, tl 158-159; tl 220–

222), oli hagejal mh luudefitsiit ning olukorra parandamiseks oleks vaja teha kõik tööd uuesti,

sh siirdada luud. Seega tuleb tuvastada, kas hageja on tõendanud, et tema tänane probleem

tuleneb sellest, et implantaadid paigaldati luumassile, mis ei olnud piisavalt kindel, või on

luudefitsiit üksnes implantaatide paigaldamise tüsistus. Viimasel juhul oleks tegemist hageja

riskiga, millest teda oli ka 22.05.2018 implantaatide paigaldamise lepingu p-s 2.4 hoiatatud

(I kd, tl 12 pöördel).

2-20-6407

49. Esmalt märgib ringkonnakohus asjas kogutud tõendite kohta, et hageja on käesolevas asjas

nii maakohtus kui ka apellatsiooniastmes seadnud kahtluse alla TKE pädevuse ja kohtu

määratud eksperdi erapooletuse. Ringkonnakohus on juba otsuse p-s 46.2 märkinud, et TKE

arvamust ja kohtu määratud eksperdi ütlusi tuleb võtta reservatsiooniga, kuna need tuginevad

osaliselt kostja tõendamata väidetele. Hageja on lisaks toonud välja, et TKE koosseisus on

hageja juhtumi kohta hinnangu andmisel osalenud vaid üks hambaarst (dr D), kelle hinnang on

esitatud sisuliselt TKE hinnanguna (vrdl I kd, tl 77 ja tl 76 ja pöördel). Samuti tõstatas hageja

maakohtu menetluses korduvalt kohtu määratud eksperdi dr Q sõltumatuse küsimuse, kuna veel

enne kirjaliku eksperdiarvamuse andmist asus ekspert tööle kostja juures (I kd, tl 144 ja pöördel,

154-156, 164–166). Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole seotud eksperdiarvamusega ning

kohtul on alus ja võimalus revideerida ekspertide arvamust ja õigus kahelda ekspertide

arvamuse õigsuses (Riigikohtu 03.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-06, p 14). Samuti ei

leia ringkonnakohus käesoleval juhul selliseid menetlusõiguse rikkumisi, mis annaksid alust

kordus- või täiendava ekspertiisi määramiseks (TsMS § 304). Seega leiab ringkonnakohus, et

TKE ja kohtu määratud eksperdi dr Q ütlusi saab arvestada koos muude asjas kogutud

tõenditega. Ringkonnakohus asub aga erinevalt maakohtust seisukohale, et tõendid kogumis

annavad alust jõuda järeldusele, et hagejale osutatud hambaraviteenus ei olnud tervikuna

lepingule vastav ja kostja ei tegutsenud enne implantaatide paigaldamist nõutava hoolsusega.

Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse tõendamiskoormise ümberpöördumist (käesoleva

otsuse p 40).

50. Ringkonnakohus leiab, et ka kohtu määratud eksperdi dr Q arvamusest ja ütlustest nähtuvad

osutatud ravi puudused, kuigi ekspert on oma kirjalikes vastustes talle esitatud küsimustele

leidnud, et ravi viidi läbi üldtunnustatud norme arvestades ning et luukadu on tingitud

protseduuri tüsistusest (I kd, tl 158). Samas on ekspert 07.04.2022 istungil selgitanud vastuseks

hageja küsimusele selle kohta, millised on võimalused ja meetmed luuploki seisundi

kontrollimiseks enne implantaadi paigaldamist (I kd, tl 208), et radioloogiliseks uuringuks on

tavapraktikas röntgeni ülesvõte, „kas koht või tomogramm“ ning kui arst leiab, et see ei ole

piisavalt täpne, siis võib teha 3D röntgeni (I kd, tl 221, ajamärge 00:18:31). Ekspert märkis, et

hageja asjas oli enne protseduuri (st enne kui alustati kõigega) tehtud 3D uuring, aga vahepealne

3D uuring ei ole rutiinne ning selle otsustab arst (ajamärge 00:13:45). Samal istungil vastas dr

Q ka hageja küsimusele, kuidas on võimalik õiget implantaadi asukohta enne paigaldamist

planeerida ja valida ning hiljem kontrollida (I kd, tl 208). Ekspert selgitas, et tuleb vaadata,

kuidas on luu olukord, ning märkis, et viimastel aastatel on läinud populaarsemaks digitaalsed

planeeringud, „kus 3D röntgeni ja suuõõne hammaste planeeringu järgi tehakse digitaalselt

enne planeering, kus on luud, kuhu kroonid peavad tulema, mis on implantaadile kõige

optimaalsem asenda ja prinditakse välja operatsiooni juht“ (ajamärge 00:21:45).

51. Ringkonnakohus märgib, et toimikust nähtuvalt on 22.05.2018 hagejale tehtud

„kontrollröntgen panoraam“ (I kd, tl 10). Hageja selgitas selle kohta ringkonnakohtu istungil,

et see oli „tavaline röntgen“ (st kahemõõtmeline), mitte 3D (II kd, tl 64-65, ajamärge 00:42:53)

ning kostja omakorda kinnitas, et 3D röntgenit hagejale tehtud ei ole (ajamärge 00:43:29). Kuigi

VÕS § 762 ei nõua kõige uuemate meetodite kasutamist ning kohtu määratud eksperdi vastust

arvestades võib järeldada, et 3D uuring ega ka digitaalne planeering ei ole hambaravis

kohustuslikud, seega nende tegematajätmine ei ole raviviga, siis on käesolevas asjas oluline ka

ümberpööratud tõendamiskoormis. Esiteks ei sisalda kostja koostatud ravilugu teavet luu

seisundi kohta enne implantaatide paigaldamist, seega pöördub tõendamiskoormis

dokumenteerimiskohustuse täitmata jätmise tõttu ümber. Kui hageja väidab, et enne

implantaatide paigaldamist ei tehtud kindlaks, kas luu on implantaatide paigaldamiseks valmis,

siis peab vastupidist tõendama kostja. Kostja ei ole seda tõendanud. Teiseks võtab

ringkonnakohus arvesse käesoleva otsuse p-s 45–45.2 kajastatut, st seda, et kostja

2-20-6407

tõendamiskoormis hõlmab laiemalt kogu raviskeemi valikut. Kuna kostja ei ole tõendanud, et

hageja keeldus D11 hamba väljatõmbamisest, mis oleks võimaldanud paremini luuplokki

kinnitada ja andnud hiljem paremad tingimused implantaadi kinnitamiseks, oleks ta pidanud

enne implantaatide paigaldamise algust olema eriliselt hoolikas. Ringkonnakohus võtab arvesse

ka seda, et kostja ise pidas hageja seisundit väga komplitseerituks (vt nt I kd, tl 47 pöördel).

52. Luu olukorra kontrollimine ei omaks eraldiseisvat tähtsust siis, kui ravi lõpptulemus vastaks

eesmärgile, kuid käesoleval juhul see nii ei ole. Erinevad erialaspetsialistid on tuvastanud, et

hagejale paigaldatud implantaadid ei ole paigaldatud nõuetekohaselt. Ka kohtu määratud

ekspert on 07.04.2022 istungil selgitanud implantaatide paigaldamise juhiseid ning möönnud,

et D21 implantaat läheb tipu otsast D22-le lähemale, kui on soovituslik (I kd, tl 221 pöördel).

Ekspert leidis, et see ei ole ideaalne positsioon, kuid hageja olukorda arvestades oleks teine

variant implantaat paigaldamata jätta (I kd, tl 221 pöördel). Dr Z on oma kokkuvõttes märkinud,

et ravitulemust ei saa pidada normaalseks ega vastuvõetavaks, sh ei ole implantaadid luuharja

sees ja reg11 implantaat on üldse luukontuurist väljas (I kd, tl 38 pöördel). Samuti on dr Z

leidnud, et implantaadi sondeerimisel avastatud sügav igemetasku ei ole normi piiresse jääv

leid (I kd, tl 31), implantaat on enamasti luust väljas (I kd, tl 31 pöördel), samuti paistavad

implantaadid olevat tipuosas kontaktis (I kd, tl 31 pöördel). Ebakvaliteetset lõpptulemust

tõendavad kogumis ka erinevate spetsialistide, sh kostja enda välja pakutud raviplaanid, milles

kõigis on peetud olukorra parandamiseks vajalikuks vähemalt järgmisi töid: olemasolevate

implantaatide eemaldamine, uute luuplokkide siirdamine, uued implantaadid (I kd, tl 28, 34–

36, 46).

53. Ringkonnakohus märgib esiteks, et ei nõustu hagejaga selles, et raviprotseduuri edutu

lõpptulemus tähendab alati raviviga või hooletust. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus

siiski, et tõendid kogumis annavad alust järeldada, et kostja ei ole implantaatide paigaldamisel

käitunud nõutava hoolsusega (VÕS § 762). Võttes arvesse, et hageja peab laskma olukorra

parandamiseks kostja paigaldatud implantaadid ära võtta ja uuesti esmalt luud siirdada, saab

ümberpööratud tõendamiskoormise olukorras asuda seisukohale, et kostja ei ole kontrollinud

piisavalt hoolikalt enne implantaatide paigaldamist luumassi olukorda ega seda, kas ja kuidas

saab implantaadid paigaldada. Seetõttu vastutab kostja selles osas hagejale tekkinud kahju eest

(vt käesoleva otsuse p 61-62).

54. Ringkonnakohus märgib veel hageja esitatud tõendite kohta ja vastuseks kostja

apellatsioonkaebuse vastusele, et kohus ei saa võtta arvesse hageja apellatsioonkaebuse teksti

sees viidatud dr Olev Ö väidetavat 20.02.2022 e-kirja, kuna seda e-kirja ei ole esitatud

maakohtule

ega

ringkonnakohtule

tõendina.

Kuna

hageja

ei

ole

põhjendanud

apellatsioonkaebuses, miks ta ei esitanud asjaomast tõendit maakohtule ega ole seda esitanud

tõendina ringkonnakohtule, siis jätab kohus apellatsioonkaebuses sisalduva viite tähelepanuta

(TsMS § 237 lg 1, § 652 lg 4). Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja

apellatsioonkaebuses sisalduvad joonealused viited väliskirjandusele. Viidatud implantaatide

paigaldamise juhiseid ei ole oma ala asjatundjad hageja asjas esitatud tõendites seostanud

hageja olukorraga. Kohus ei ole meditsiiniala asjatundja ega saa ise teha järeldusi internetis

avaldatud erialaartiklite ja hageja seisundi seoste kohta (TsMS § 238 lg 1).

(ii)

Hageja terviserike

55. Hageja väitel on protseduuride tulemuseks igeme taandumine implantaatide juures ja D11

esihambal. Hageja väitel esineb ulatuslik kudede kaotus ülemises frontaalses piirkonnas, mitte

ainult implantaatidel, vaid ka D11 on mobiilne. Paigaldatud implantaadid ei ole täiesti luuharja

sees. Esihammas D11 on üldse luukontuurist väljaspool. Tulemuseks on tulevikus esihamba

2-20-6407

kaotus. Probleemideks on luudefitsiit, igemedefitsiit, puudulik esteetika, võimatu hügieen ja

igemepõletik (vt ka eespool käesoleva otsuse p 43). Ringkonnakohus leiab, et hageja terviserike

on tõendatud nii hageja kui ka kostja esitatud tõenditega. Hageja eelnevalt kirjeldatud seisundit

on 25.02.2020 kajastanud Hambakliiniku ODE arstid Ü ja S (I kd, tl 28 ja pöördel), samuti OÜ

Quantek arst Z (I kd, tl 29-38 pöördel). Mõlemas hinnangus on leitud, et pikas perspektiivis

olemasolev tulemus ei toimi ning hageja peab probleemiga tegelema (I kd, tl 24, 38 pöördel).

Ka kostja ei ole eitanud probleemide olemasolu, kuid on sidunud selle hageja juhtumi

erakordsusega (ulatuslik luukadu eemaldatud hammaste piirkonnas) ning pidanud oluliseks, et

hagejat on riskidest teavitatud (I kd, tl 47 pöördel). Kostja esitatud TKE hinnangus on samuti

mööndud, et tegemist oli komplitseeritud ravijuhtumiga (I kd, tl 76 ja pöördel). Luukao ja

implantaatide igemetaskud on tuvastanud ka kohtu määratud ekspert dr Q (I kd, tl 158-159).

56. Mis puudutab seda, kas hageja praegust olukorda oleks saanud vältida teistsuguse raviga,

siis on selles osas tõendamiskoormis kostja kahjuks ümber pöördunud. Esiteks on juba

tuvastatud, et kostja väide, et ta selgitas hagejale D11 hamba väljatõmbamise vajadust, kuid

hageja keeldus sellest, on paljasõnaline ja tõendamata (käesoleva otsuse p-d 46–46.2). Samas

tõendab kostja selline väide, et ta ise möönis, et parem raviplaan oli olemas, kuid ta ei järginud

seda. Hageja väidab ka, et mh 3D uuringu tegemisega oleks välditud implantaatide liiga varajast

ja/või ebakohast paigaldamist. Ringkonnakohus on juba tuvastanud, et kostja ei ole

dokumenteerinud hageja luu seisundit enne implantaatide paigaldamist. Kuna kostja seda ei

teinud, siis on tõendamiskoormis pöördunud, kuid kostja ei hageja väidet ümber lükanud.

57. Ringkonnakohus järeldab eeltoodust, et kostja oleks saanud pakkuda hagejale paremat

raviplaani ja/või vältida teatud protseduuride ennatlikku tegemist teenuse hoolikama

osutamisega.

(iii)

Hageja varaline kahju ning selle seos lepingurikkumisega

58. Hageja on hagiavalduses kajastanud, et ta tasus kostjale tervishoiuteenuse osutamise eest

perioodil 17.01.2015 – 13.03.2019 kokku 7020 eurot (I kd, tl 1 pöördel – 2, 14-15 pöördel).

Hageja nõuab tagasi kostjale teenuse eest tasutud raha (VÕS § 115, § 128). Ringkonnakohus

eristab hageja kahjunõudes järgnevalt kolme perioodi: 17.01.2015 – 10.10.2015; 03.12.2015 –

10.01.2018 ning 22.05.2018 – 13.03.2019.

59. Ringkonnakohus on juba leidnud, et hageja ei ole tõendanud perioodil 17.01.2015 –

10.10.2015 kostja osutatud teenuse seost käesoleva hagi alusega (käesoleva otsuse p 45). Kuna

puudub lepingurikkumine, siis ei ole alust sel perioodil tasutud 861 euro tagasinõudmiseks ning

hagi jääb selles osas rahuldamata.

60. Edasi on hageja esitanud teabe kostjale tehtud maksete kohta alates 04.12.2015 –

13.03.2019, kokku 6159 eurot. Need maksed hõlmavad osaliselt n-ö eeltöid ja seejärel

implantaatide

paigaldamisega

seotud

töid.

Ringkonnakohus

nõustub

hageja

apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et vähemalt osa teenusest ei olnud nõuetekohane ning

kahju tuleks osaliselt hüvitada. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et tegemist on TsMS

§ 233 lg 1 olukorraga, kus kohus mõistab kahju välja oma siseveendumuse kohaselt, kuna kahju

täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste

raskuste või ebamõistlike kuludega. Käesoleval juhul on tegemist varalise kahju nõudega

nõuetele mittevastava hambaraviteenuse osutamise eest, mille koosseisu ja suurust on võimalik

kindlaks määrata. Kuna hageja ise on jäänud üldise väite juurde, et ka eeltööd olid puudulikud,

siis määratleb ringkonnakohus tulenevalt ravis tuvastatud puudustest, mis ajast alates saab

lugeda hagejal kahju tekkinuks tulenevalt kostja tegevusest.

2-20-6407

61. Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb

kasutada nn conditio sine qua non testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust

toimunud (vt nt Riigikohtu 07.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05; 26.09.2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06). Kahju tekkimise põhjusliku seose tuvastamisel raviveaga tuleb

lähtuda VÕS § 127 lg-st 4 ja selle suhtes erinormiks olevast VÕS § 770 lg-st 4.

Ringkonnakohus on juba eelnevalt tuvastanud, et kostja ei osutanud teenust nõuetekohaselt ja

piisava hoolega alates implantaatide paigaldamisest (käesoleva otsuse p 47–53). Implantaatide

paigaldamise järgselt on hageja sattunud olukorda, kus ta peab laskma kostja tehtud töö

sisuliselt tervikuna ümber teha – kostja paigaldatud implantaadid tuleb ära võtta, uuesti luud

siirdada, uued implantaadid panna. Uus ravi on pikaajaline ja raskesti ette prognoositav ning

ebaõnnestumise risk on varasemate tüsilike operatsioonide tõttu tavapärasest suurem (I kd,

tl 28; tl 34 pöördel – 38 pöördel). Eelnevast tulenevalt peab kohus kahjuna käsitatavaks tasu,

mille hageja on maksnud kostjale 22.05.2018 implantaatide paigaldamise lepingu alusel tehtud

tööde eest. Ringkonnakohus leiab, et sellest ajast alates osutatud teenus on põhjuslikus seoses

hagejal tekkinud terviserikkega, kuna hageja peab kordama kogu implantaatide paigaldamise

protsessi.

62. Toimikus olevatest tõenditest nähtub, et alates 22.05.2018 – 13.03.2019 on hageja tasunud

kostjale 3486 eurot (I kd, tl 2, tl 15 ja pöördel). Ringkonnakohus leiab, et see summa tuleb

hagejale kostjalt välja mõista.

63. Mis puudutab hageja ülejäänud nõuet, st makseid kostjale 03.12.2015 kuni 10.01.2018

kokku 2673 eurot, siis ei ole hageja ringkonnakohtu hinnangul tõendanud kostjapoolset

lepingurikkumist implantaatide paigaldamisele eelnevate eeltööde puhul. Seega jääb hagi selles

osas rahuldamata.

64. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hagi osaliselt, st 3486 euro ulatuses, ning

jätab hagi seda ületavas nõudes rahuldamata.

65. Hageja on koos põhinõudega esitanud ka viivisenõude, milles ta taotleb, et kohus mõistaks

viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (TsMS

§ 367 teine lause). Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist 124,29 eurot (alates

10.02.2020 kuni hagi esitamiseni 30.04.2020) ning edasiulatuvalt põhisummalt vastavalt VÕS

§ 113 lg-le 1 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

66. Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi kuulub rahuldamisele 3486 euro ulatuses, siis on

põhjendatud ka viivisenõude osaline rahuldamine. Hageja arvestas viivist alates 10.02.2020,

kuna ta pöördus 10.02.2020 kohtuvälise nõudega kostja poole. Ringkonnakohus leiab, et hageja

ei saa viivist nõuda alates enda nõude esitamisest, vaid alates kostja 20.02.2020 eitavast

vastusest (I kd, tl 47 ja pöördel). Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi 3486 euro ulatuses, siis

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis alates

21.02.2020 – 30.04.2020 kokku 53,34 eurot ning edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivis alates 01.05.2020 kuni põhivõla tasumiseni.

III Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

67. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hagi osaliselt, siis

muudab ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab kindlaks menetluskulude

jaotuse ringkonnakohtus (TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1, § 173 lg 1, 3 ja 4).

2-20-6407

68. Maakohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Hagi osalise

rahuldamise tõttu jagab ringkonnakohus poolte hagiga seotud menetluskulud proportsionaalselt

hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1). Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi sisuliselt

pooles ulatuses, siis jäävad maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 50 % ulatuses

kostja kanda ja 50 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).

69. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

(TsMS § 174 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt