3-23-320/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2023, Tallinn Haldusasja number

3-23-320

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Katri

Bergmann ja Ekaterina Kouru

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist –

X, volitatud esindaja v.adv Ilya Zuev

Asja läbivaatamine

12.04.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

Anda luba Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.08.2023 (kaasa

arvatud).

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 10.04.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse Vene

Föderatsiooni kodaniku Xi (puudutatud isik) kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja

pikendamiseks kuni neljaks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

25 lg 2 alusel, tuginedes VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud alustele. Taotluse kohaselt jääb

PPA 15.02.2023 taotluses toodud põhjenduste juurde, tuues välja järgneva:

1.1.

Puudutatud isik vabanes 17.02.2023 Viru Vanglast. Talle on 02.09.2021 tehtud

sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Vastavalt Tartu Halduskohtu 17.02.2023 loale

pidas PPA puudutatud isiku 17.02.2023 kinni ja paigutas ta kinnipidamiskeskusesse.

3-23-320

2(5)

1.2.

Jätkuv kinnipidamine on vajalik isiku dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse

lõpule viimiseks. Isiku reisidokumendi taotlemine on pooleli. PPA esitas 27.02.2023 Vene

Föderatsioonile taotluse isiku dokumenteerimiseks, kuid vastust ei ole veel tulnud.

1.3.

Jätkuvalt esineb põgenemisoht. Isik on kahel korral kriminaalkorras karistatud. Teda on

karistatud reaalse vangistusega. Varasemad karistused viitavad sellele, et isik suhtub

õiguskorda negatiivselt. Alates kinnipidamisest ei ole tema käitumine ja hoiakud muutunud.

Isik ei soovi Eestist lahkuda ega täida kaasaaitamiskohustust. Ta keeldub koostööst enda

dokumenteerimiseks. PPA pakkus 27.02.2023 vestlusel isikule võimalust minna taotlema

tagasipöördumistunnistust, kuid ta keeldus sellest. Pole eluliselt usutav, et vabaduses viibides

asuks ta PPA-ga koostööle enda dokumenteerimiseks või oleks väljasaatmiseks PPA-le

kättesaadav. Isik on vaidlustanud otsuse, millega PPA tunnistas tema tähtajalise elamisloa

kehtetuks, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas kolmeaastast sissesõidukeeldu.

Asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse korras on isiku Eestist väljasaatmine keelatud kuni

menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (haldusasi nr 3-21-2346). Esialgne õiguskaitse ei

vabasta siiski isikut kaasaaitamiskohustusest ega välista tema kinnipidamiskeskusesse

paigutamist. 1.4. Isik ei soovi kodakondsusjärgsesse riiki minna. Isiku sõnul ei soovi ta Eestist

lahkuda. Soovimatusega end dokumenteerida takistab isik enda väljasaatmist. PPA praktika

kohaselt on isikutega koostöös võimalik Vene Föderatsiooni kodanikele dokumendid hankida

umbes poole aastaga. Tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam ning

võib võtta aega umbes 1,5 a.

1.5. Leebemate meetmete tulemuslik kohaldamine ei ole võimalik, arvestades isiku varasemat

õigusvastast käitumist ja sellest tulenevat usalduse puudust, isiku soovimatust Eestist lahkuda

ja väljasaatmist vältida ning kahtlust, et vabaduses viibides hakkaks isik ennast varjama ega

täidaks järelevalvemeetmeid.

2. Puudutatud isik vaidles 11.04.2023 seisukohas jätkuvale kinnipidamisele vastu.

3. PPA jäi 12.04.2023 kohtuistungil taotluse juurde. Põgenemisoht tuleneb eelkõige isiku

varasemast karistatusest, millest järeldub soovimatus õiguskuulekalt käituda. Nii isik kui

ka tema esindaja peavad täitma kaasaaitamiskohustust. On vajalik, et isik oleks õigeaegselt

kättesaadav, kui Vene Föderatsioon kutsub PPA taotlusest tulenevalt isiku saatkonda

vestlusele.

Vastasel juhul loetakse vestlusele mitteilmumine PPA-poolseks rikkumiseks ja Vene

Föderatsioon ei võta isikut vastu.

4. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ei soovi kinnipidamiskeskusesse jääda. Ta on

nõus järgima kõiki nõudeid ja ettekirjutusi ning ilmuma, kuhu vaja ja igati koostööd

tegema. Käitumiskontrolli nõuete rikkumine ajal, kui ta tingimisi vabastati, tulenes

asjaolude halbadest kokkulangemistest ja seda põhjustas mh asjaolu, et sel ajal sündis isiku

kolmas laps. Isik soovib olla koos perega. Ta kahetseb nõuete rikkumist. Pere on teda

kinnipidamiskeskuses kolm korda külastanud.

Puudutatud isiku esindaja põhjendas, et põgenemisoht on nii taotluses kui istungil jäänud

täielikult sisustamata. Isikul on elukoht ja alaealised lapsed, põgenemisoht puudub.

Kaasaaitamiskohustuse täitmisega seonduv ei puutu asjasse. Kinnipidamine ei ole

proportsionaalne, kasutada saaks leebemaid meetmeid.

3-23-320

3(5)

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Seaduses sätestatud

juhul annab kohus haldustoimingu

tegemiseks

loa

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 264 lg 1).

6. PPA tugineb taotluses kinnipidamise alusena VSS § 23 lg 1 p-dele 1–3. Need võimaldavad

välismaalast kinni pidada, kui esineb tema põgenemise oht (p 1), ta ei täida

kaasaaitamiskohustust (p 2) või tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid

või viibib nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist (p 3). Isiku kinnipidamiseks

piisab ka neist ühe aluse esinemisest.

VSS § 25 lg 1 kohaselt pikendab halduskohus välismaalase lahkumiskohustuse täitmiseks PPA

taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 4 kuu kaupa, kuid

kõige kauem 6 kuuks arvates kinnipidamiskeskusesse paigutamisest, kui esineb kinnipidamise

alus ja VSS § 23 lg-s 11 nimetatud põhimõtted (VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole

võimalik tõhusalt kohaldada, kinnipidamine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega,

kinnipidamisel arvestatakse igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid).

VSS § 25 lg 2 alusel pikendab halduskohus pärast 6 kuu möödumist väljasaadetava välismaalase

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega 4 kuu kaupa, kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt

kaasaaitamiskohustust või kui tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine viibib.

7. VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemisohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud loetleb

Eesti õiguses VSS § 68. Sättes nimetatud asjaolud peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks olema tõendatud. Siiski ei ole põgenemisohu jäik sidumine üksnes VSS

§-s 68 nimetatud asjaoludega proportsionaalne, mis tähendab, et põgenemisohu lõplikuks

kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ja hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit

iseloomustavaid asjaolusid (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemisoht

on prognoosotsus, mis peab põhinema isikuga seotud objektiivsetel asjaoludel.

8. PPA tugineb VSS § 68 p-dele 4 ja 6. Nende kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht

juhul, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud

kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4) ning samuti juhul, kui välismaalane on

PPA-le teada andnud või see järeldub tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita (p 6).

9. PPA taotluse ning kohtute infosüsteemist nähtuvate andmete kohaselt on puudutatud isikut

kahel

korral

kriminaalkorras

karistatud,

neist

viimasel

korral

vangistusega

karistusseadustiku

§ 114 p 1 järgi (VSS § 68 p 4). Lisaks isiku karistatuse faktile on PPA arvesse võtnud ka muid

temaga seotud asjaolusid. PPA on juba 15.02.2023 taotluses viidanud, et puudutatud isik on

varasemalt eiranud katseaja nõudeid, kuigi oli teadlik, et nõuete eiramine (kohustus alkoholi

mitte tarvitada, kohustus mitte lahkuda oma elukohast) toob kaasa vanglakaristuse täitmisele

pööramise. PPA järeldas sellest põhjendatult, et isikut ei motiveerinud sel juhul õiguskuulekale

käitumisele isegi reaalse vangistuse oht. Ehkki isikul on pere ja kolm last, on põgenemisohu

hindamisel põhjendatud arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist.

Kohus nõustub, et isiku varasem teguviis süvendab praegusel juhul kahtlust, et ta ei pruugi suuta

vabaduses viibides järgida talle seatud järelevalve meetmeid ning olla PPA ametnikele

kättesaadav. Tema varasem käitumine tingimisi vabastamise ajal ning kohtulahendist

tulenevate kohustuste eiramine olukorras, kus kaalul olid isiku jaoks olulised väärtused –

võimalus osaleda laste kasvatamises ja elada koos oma perega – viitab hoolimatule suhtumisele

3-23-320

4(5)

talle pandud kohustustesse või vähemalt suutmatusele neid alati nõuetekohaselt järgida.

Põgenemisohtu ei maanda piisavalt ka asjaolud, et toimepandud kuriteost on möödunud ligi 12

aastat ning isik on vanglas viibimise ajal käitunud eeskujulikult, samuti väide, et rikkumised ei

olnud tahtlikud, vaid tingitud ravimata jäänud alkoholismist.

10. Samuti on põhjendatud PPA seisukoht, et põgenemisoht tuleneb isiku soovimatusest

lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Isik kinnitas kohtuistungil, et ta ei soovi Venemaale

minna, seega ei ole tema seisukoht lahkumiskohustuse täitmise küsimuses muutunud.

Soovimatus Eestist lahkuda on viidatud sätte tähenduses sisustatav põgenemisohuna.

11. Seega arvestades praeguse juhtumi asjaolusid ning puudutatud isiku seisukohta

lahkumiskohustuse täitmise suhtes, on tõenäoline, et vabaduses olles lähtub isikust

põgenemisoht VSS § 68 p-de 4 ja 6 ning VSS § 23 lg 1 p 1 mõttes.

12. Lisaks põgenemisohu esinemisele tugineb PPA taotluses ka kaasaaitamiskohustuse

täitmata jätmisele (VSS § 23 lg 1 p 2) ning sellele, et isikul puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid ja nende hankimine vastuvõtvast riigist viibib (VSS § 23 lg 1 p 3).

Kohus ei nõustu seisukohaga, et kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine ei ole praegu

asjakohane. Tegu on seadusest tuleneva kinnipidamise alusega ning selle aluse

analüüsimine on asjakohane. Isik on väljendanud, et ta ei soovi Eestist lahkuda ning

reisidokumenti taotleda, kuid reisidokumentideta ei ole riigist lahkumine võimalik. Sellega

rikub ta kaasaaitamiskohustust. Kohus märgib siiski, et asjakohane ei ole viidata isiku

esindaja kaasaaitamiskohustusele, sest kinnipidamiskeskusesse paigutamise aluseks VSS §

23 lg 1 p 2 tähenduses saab olla üksnes välismaalase enda kaasaaitamiskohustuse täitmata

jätmine.

13. VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus eeldab samuti, et isik ei aita endale

dokumentide hankimisele kaasa. Lisaks tuleb kohtul välja selgitada, mida isik oleks

pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu

16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11). PPA selgitas taotluses, et isik ei ole olnud

nõus enda dokumenteerimisega ja on selles osas keeldunud PPA-ga koostööd tegemast.

Isikule on

27.02.2023 pakutud võimalust taotleda endale tagasipöördumistunnistust, kuid ta on sellest

keeldunud. Seega on ka VSS § 23 lg 1 p 3 eeldused täidetud.

14. PPA on asjakohaselt viidanud kohtupraktikale, milles Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi

esialgse õiguskaitse kohaldamine (lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise peatamine)

ei tähenda, et isik tuleks kinnipidamiskeskusest vabastada (vt Riigikohtu 15.09.2015

määrus nr 33-1-32-15, p-d 11–12). Sellega ei lange väljasaatmine lõplikult ära, vaid on

üksnes peatatud. Praegusel juhul on esialgse õiguskaitse määruses ka selgesõnu viidatud,

et see ei keela isiku kinnipidamist. Seda, kas kinnipidamise alus on jätkuvalt olemas ning

kinnipidamine on eesmärgipärane ja proportsionaalne, kontrollib kohus praeguses

haldusasjas.

15. Kohus leiab, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole isikust lähtuva

põgenemisohu tõttu põhjendatud. Põgenemisoht, sh oht, et isik hakkab siseriiklikult

menetlusest kõrvale hoiduma, ei ole ülaltoodut arvestades väike. Põgenemisoht võib muuta

muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks. Kuna isik on näidanud, et ta ei järgi kohtulahendist

tulenevaid kohustusi, esineb põhjendatud kahtlus, et ta ei pruugi elada kindlaksmääratud

elukohas, ilmuda määratud aegadel PPA-sse või minna nõutaval ajal Vene Föderatsiooni

3-23-320

5(5)

saatkonda intervjuule, mis nurjaks tema väljasaatmise. Siiani ei ole isik soovinud täita ka

kaasaaitamiskohustust. Kuna isikul puudub kehtiv reisidokument, ei saa seda hoiule võtta.

Kohtule ei nähtu, et PPA oleks taotluses omistanud mistahes tähtsust asjaolule, et

puudutatud isik on kohtus vaidlustanud PPA 02.09.2021 otsuse. Seega on vastav etteheide

alusetu.

16. Kuna isikut on praeguseks kinni peetud 2 kuud, on tema kinnipidamise pikendamine kuni

4 kuuks võimalik VSS § 25 lg 1 alusel. Samuti ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset

lubatud pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg 2).

17. Kohtule ei nähtu, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema

turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega.

18. Kinnipidamise

aluse

äralangemisel

tuleb

puudutatud

isik

viivitamatult

kinnipidamiskeskusest vabastada.

(allkirjastatud digitaalselt)