2-22-6034/36 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Meelis Eerik

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.04.2023.a Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-6034

Tsiviilasi

AS Prike (registrikood 10310368, asukoht Peterburi tee 92g

13816 TALLINN) hagi OÜ Estonian Spirit (registrikood

10424155, asukoht Supluse pst 1-409w 11911 TALLINN)

vastu võla nõudes

Hagihind

91 747,59 eurot

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud AS Prike kanda.

3. Määrata rahaliselt kindlaks OÜ Estonian Spirit menetluskulud summas 4170 eurot ja

mõista need välja AS-ilt Prike OÜ Estonian Spirit kasuks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie

kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse

esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.

Hageja nõue ja selle põhjendused

Hageja palub kostjalt välja nõuda põhinõue 44 243,06 eurot, kompensatsioon 44 000 eurot ning

viivised 3504,53 eurot, samuti viivised Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras põhinõudelt ja kompensatsioonilt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni.

Hageja on Baltikumi suurim joogibrände esindav müügi- ja turundusettevõte. Kostja on

alkoholitootja. 01.01.2014 sõlmisid pooled distributsioonilepingu, mille kohaselt on hagejal

ainuõigus edasi müüa ja turundada MOE tooteid, sh MOE piiritusetehase viinasid Eestis, Lätis ja

Leedus 6+6 aasta jooksul ja Muddise õlut. Leping sõlmiti kuueks aastaks tähtajaga 31.12.2020.

Kuna kumbki pool ei teavitanud soovist see leping tähtajal lõpetada, siis vastavalt lepingu p-le 3

pikenes see automaatselt kuueks aastaks, s.o kuni 31.12.2026.

31.12.2020 edastas kostja MOE OÜ nimel avalduse, milles teatas, et tulenevalt

konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 3 ja § 8 on lepingus märgitud ainumüügiõigus tühine. Hageja leidis,

et isegi kui leping on ainumüügiõiguse kohapealt tühine, ei ole seda terve leping.

25.02.2021 soovis kostja esmakordselt turunduskulu arvete aluseks olevaid kuluarveid. Hageja

vastas, et leping ei näe seda ette ning see ei ole ka võimalik konfidentsiaalsuskohustuse tõttu

kolmandate isikutega. Siiski esitas hageja kostjale 2020a II poolaasta kuludokumendid. Hageja

leiab, et lepingu p 4.1 kohaselt on hagejal kohustus esitada kostja nõudmisel toodete turustamist ja

müüki puudutavaid müügi ja majandustegevuse aruandeid, kuid mitte turundamiskulusid

puudutavaid tõendeid. Eelnevalt ei ole praktikas ka selliseid turundamiskulude dokumente

vahetatud.

25.08.2021 teatas kostja hagejale, et kostja peab lepingut kehtetuks, arveid kehtetuks ning lõpetab

hagejale kauba tarnimise. Kostja jättis tasumata arved nr 21000596280, 21000596261 ja

21000675153 kogusummas 44 243,06 eurot.

03.01.2022 ütles hageja lepingu üles alates 04.02.2022 seoses kostja lepinguliste kohustuste

täitmata jätmisega lepingu p 11.2 ja VÕS § 114 lg 4 alusel.

Lepingu p 11.4 järgi on hagejal õigus nõuda kompensatsiooni. Kompensatsiooni suurus on lepingu

järgi nelja aasta turundamisinvesteeringud või turundamiseelarve sõltuvalt sellest, mis on suurem.

Hageja nelja aasta turundamisinvesteeringud on 271 955,08 eurot, millest arveid on kostjale

esitatud 57,02% ulatuses. Kostja poolt tasumata jäänud investeeringud moodustavad 149 792,88

eurot. Investeeringukulud on summas 349 426,09 eurot. Hageja on valmis vähendama

kompensatsiooni suurust 44 000 euroni, mis ei kata isegi kolmandikku hageja

investeerimiskuludest. Hageja leiab, et lepingus kokku lepitud kompensatsioon on Eesti

õiguskorra mõttes käsitatav leppetrahvina, mis ei nõua kahju suuruse tõendamist.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastus

Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

Poolte vahel on sõlmitud turustusleping, kuid hageja ei ole kostjale teenuseid osutanud ning kolm

vaidlusalust arvet on esitatud MOE OÜ-le ja MOE ÕLLEVABRIK OÜ-le. Seetõttu on hagi

esitatud vale kostja vastu.

Kostja leiab, et leping on tühine. Lepingus lepiti kokku, et hageja on kostja toodete ainumüüja

Eestis, Lätis ja Leedus. See kokkulepe on tühine konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 3 ja § 8 järgi.

Leping ei ole osadeks jagatav ja pooled ei oleks lepingut sõlminud ilma selle sätteta. Lepingus oli

kokku lepitud turunduseelarve kõigi kostja toodete reklaamiks ja müügi edendamiseks. Kui

ainumüügiõigus oleks kehtetu, jääks kostjale kohustus finantseerida turunduseelarvet, kuigi seda

peaks ta jagama ka teiste edasimüüjatega. See tekitaks ebaproportsionaalsed müügikulud. Seetõttu

on tühine ka turunduskulude kompenseerimise kokkulepe, sest see on seotud turunduseelarvega.

Hageja ei ole tõendanud milliseid kostja tooteid, kus, kuidas ja millal ta müüs. Kostja pole

lepinguga võtnud ka kohustust finantseerida MOE OÜ või MOE ÕLLEVABRIK OÜ

turunduskulusid. Hageja pole kostjale teenuseid osutanud.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Täiendavalt märgib kostja, et kui hageja turundas MOE ÕLLEVABRIK OÜ tooteid, siis esitas

hageja arve MOE ÕLLEVABRIK OÜ-le, kui hageja ostis MOE ÕLLEVABRIK OÜ tooteid, siis

esitas viimane arve hagejale. Kattuvas osas nõuded tasaarvestati. Sama toimus hageja ja MOE OÜ

vahel. Arvete adresseerimine ühele e-posti aadressile ei muuda nende sisu. Hageja pole tõendanud,

et kostja on tasunud hageja teenuste eest.

Täiendavalt märgib kostja, et ei ole müünud hagejale MOE OÜ tooteid. Kuni 13.12.2016 ei

tootnud MOE OÜ ise alkoholi. Kui ta hakkas seda tegema, siis hakkas oma tooteid ka hagejale

müüma. Kostja pole võtnud endale ka kohustust tasuda MOE OÜ ja MOE ÕLLEVABRIK OÜ

arveid. Leping ei hõlma ka õllesid vaid ainult viinasid.

Hageja arvamus kostja vastusele

Hageja märgib arvamuses kostja vastusele, et kostja on heaks kiitnud ja tasunud kõik varasemad

arved, kostja on aktsepteerinud ka turunduskulusid summas 50-66 tuhat eurot aastas. Hageja leiab,

et leping kehtib hoolimata ainumüügiõigusest ning turunduseelarve ei ole seotud

ainumüügiõigusega. Pooltevaheline leping ei keela ainumüügiõiguse tühisuse korral sõlmida

müügilepinguid ja määrata neis eelarveid ka teiste turundajatega. Kostja on ise kõik eelarved ka

heaks kiitnud.

Täiendavalt märgib hageja, et tal ei ole võimalik esitada kõigi arvete aluseks olevaid

kuludokumente seoses nende suure mahuga. Ühe aasta arveid on rohkem kui 5500tk. Hotellid,

restoranid ja catering ostavad tihti ja vähe (ca 4 müügiarvet kuus), neid kliente on hagejal

suurusjärgus 800. Kaubamärgipõhist arvestust hageja ei pea. Seetõttu ei ole hageja lepingutes ka

kulu tõendamise kohustust ning ka Euroopa Komisjoni soovitus seda ka ei nõua. Samuti on

turunduskulude täies mahus tõendamine ebamõistlik, hageja saab seda teha vaid summas 32 000

eurot. Hageja märgib, et ka kompensatsiooni ei nõua ta tegelikus mahus, vaid oluliselt

väiksemana.

Täiendavalt märgib hageja, et kostja toodab ise ainult piiritust, mida lõpptarbijale ei müüda.

Seetõttu sõlmis kostja lepingu MOE OÜ ja MOE ÕLLEVABRIK OÜ toodangu turundamiseks.

Kostja ainult oma tegevuseks lepingut ei vajanud. Kostja müüs hagejale ka näiteks MOE OÜ

tooteid. MOE OÜ ja MOE ÕLLEVABRIK OÜ võivad olla lepinguga ühinenud, ning VÕS § 178

lg 4 kohaselt tekib sel juhul solidaarkohustus. Algselt esitas hageja arved kostjale, kuid hiljem

soovis kostja, et arved esitatakse otse tootjatele.

Kohtu põhjendused

Puudub vaidlus, et pooled on 01.01.2014 sõlminud turustuslepingu, mille kohaselt kohustus

hageja turustama kostja tooteid ning kostja kohustus selle eest tasuma (I kd lk 23-26). Selle

lepingu alusel esitas hageja kostjale kolm arvet: 25.01.2021 arve nr 21000596280 summas

4735,46 eurot, 21.01.2021 arve nr 21000596261 summas 30 337,64 eurot ja 12.11.2021 arve nr

21000675153 summas 9169,96 eurot (I kd lk 45-47, 53). Need arved on kostja poolt tasumata.

25.08.2021 kirjaga teatas kostja, et eelviidatud leping on kehtetu, millisele seisukohale vaidles

hageja 06.09.2021 kirjaga vastu, 27.12.2021 ütles hageja lepingu erakorraliselt üles (I kd lk 48-52,

54-55). Nendes asjaoludes vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel.

Hageja tugineb oma nõudes lepingule. Kostja väidab, et leping on tühine. Selleks, et lepingule

tugineda, peab leping olema kehtiv. Seetõttu tuleb esmalt anda hinnang lepingu kehtivusele.

Pooltevahelise lepingu p 1.1 järgi on kostja andnud hagejale õiguse turustada enda tooteid.

Seejuures kohustus kostja mitte otsima aktiivselt ilma hageja eelneva kirjaliku nõusoleku või

vastastikkuse suulise nõusolekuta kliente ja seeläbi tarnima tooteid lepingus märgitud

territooriumil territooriumil asuvatele tarbijatele ja kasutajatele ning mitte tarnima tooteid

edasimüügiks ühelegi isikule peale hageja. Hageja aga soetab p 1.2 (a) järgi kõik tooted kostjalt.

Lepingu tähtaeg oli 6 aastat, mida sai lepingu järgi pikendada. Kostja leiab, et viidatud

ainumüügiõigus on tühine tulenevalt Euroopa Liidu toimimise lepingu art 101 (1) b) c) ja (2),

määruse nr 330/2010/EL art 5 (1) 1), konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 3, Vabariigi Valitsuse

määruse „Konkurentsi kahjustavate või kahjustada võivate vertikaalsete kokkulepete sõlmimiseks

loa andmine (grupierand) § 3 lg 3 p 1 ja konkurentsiseaduse § 8 alusel. Hageja leiab, et kui ka

leping oleks ainumüügi tingimuse osas tühine, oleks ta kehtiv ülejäänud osas. Kohus nõustub

mõlema poolega. Kohus leiab, et lepingus sätestatud ainumüügiõigus on tühine tuginedes

konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 3 ja §-le 8. Samas on leping kohtu hinnangul osadeks jaotatav TsÜS

§ 85 mõttes ja seetõttu ülejäänud osas kehtiv. Kostja soovis oma kaupa müüa (sõltumata

ainumüügikokkuleppest) ning hageja soovis seda turustada. Kostja väide, et ainumüügikokkuleppe

puudumine oleks muutnud lepingu kostja jaoks ebamõistlikult kalliks, ei ole argument, mille

pinnalt väita, et leping on tühine. Lepingu on sõlminud mõlemad pooled, sh kostja. Seadus pidi

olema mõlemale majandus-kutsetegevuses osalevale isikule, sh kostjale, teada. Seadusest tuleneva

kehtetuse aluse majanduslikku tulemit kannavad seetõttu ka mõlemad pooled, sh kostja. Seetõttu

peab kostja ka taluma sh enda vea (tühise lepingupunktiga lepingu sõlmimise) majanduslikku

tagajärge. Õiguse mittetundmine ongi kallis, tuleb tõdeda. Kui lepingu pool pärast lepingu

sõlmimist avastab, et ükskõik mis põhjusel on leping tema jaoks liiga kallis, ei muuda see lepingut

tühiseks. Seetõttu leiab kohus, et lepingu punktidele, v.a ainumüügikokkuleppele, võib käesolevas

otsuses tugineda.

Kostja väidab, et hagi on esitatud vale isiku vastu, sest viidatud arved ei ole esitatud kostjale, vaid

MOE OÜ-le ja MOE ÕLLEVABRIK OÜ-le. Hageja väidab, et leping on sõlmitud ka nende

isikute toodangu turundamiseks, kostja soovis, et arved esitatakse otse neile isikutele ning

nimetatud isikud võivad olla lepinguga ühinenud VÕS § 178 lg 4 alusel. Esmalt lahendab kohus

õigussuhte küsimust.

Hageja nõue põhineb pooltevahelisel lepingul ja selle lepingu alusel tasumata kolmel arvel.

Kostjal on õigus, et need kolm arvet ei ole esitatud kostjale: 25.01.2021 arve nr 21000596280

summas 4735,46 eurot on esitatud MOE ÕLLEVABRIK OÜ-le, 21.01.2021 arve nr 21000596261

summas 30 337,64 eurot MOE OÜ-le, samuti 12.11.2021 arve nr 21000675153 summas 9169,96

eurot. Kuigi nende kolme isiku näol (k.a kostja) on tegemist kontserni osalistega - kostja kuulub

hagiavalduse kohaselt mh OÜ-le Fullgate, kellele omakorda kuulub MOE OÜ, kellele omakorda

kuulub enamusosalus MOE ÕLLEVABRIK OÜ-s - on tegemist kolme erineva juriidilise isikuga.

Seda fakti ei muuda ka asjaolu, et kostjal ja MOE OÜ-l on sama juhatuse liige, raamatupidamisega

tegelev isik ning et kostja kinnisasjal toodetakse piiritust MOE OÜ toodete jaoks (I kd lk 8-22,

28-39). Seega ei piisa omandi või esindussuhete tuvastamisest selleks, et kostja peaks tasuma

kolmandate isikute, isegi kui need on kontserni kuuluvad isikud, arveid. Segamini ei saa ajada ka

isikuid kaubamärgiga, sest sama kaubamärki võivad kasutada erinevad isikud. Näiteks kõik kolm

isikut võivad (kaubamärgi omaniku loal) kasutada Moe kaubamärke. Selleks, et kohus saaks

kohustada kostjat tasuma kolmandatele isikutele esitatud arveid, tuleb leida muu alus. Vastavalt

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 „tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest,

seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -

kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.“ Seega peab kohus tuvastama kas

tehingulise aluse või muu toimingu või sündmuse, millega seadus seob tsiviilkohustuste (antud

juhul arve tasumise kohustuse) tekkimise. Seejuures tuleb arvestada, et seadus sätestab ka tava

õiguse allikana. TsÜS § 2 sätestab, et „tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib

käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult

siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.“

Hageja on esitanud poolte õigussuhte aluseks turunduslepingu. Kohus analüüsib järgmisena seda

tehingulist alust.

Turustusleping on sõlmitud hageja ja kostja, s.o Estonian Spirit OÜ vahel. Lepingu p 1.1 järgi on

kostja andnud hagejale õiguse turustada tooteid, nii olemasolevaid kui uusi/tulevikus turule

toodavaid. Mis need tooted on, lepingu see punkt ei täpsusta. Lepingu sissejuhatuse p-s (A) on

märgitud, et kostja on töötanud välja autentsed kvaliteetsed viinad, mille nimekiri on lepingu lisas,

ja rajanud selle tootmise. Kohus märgib, et p-s (A) ei ole tehtud viiteid kolmandatele isikutele

nagu MOE OÜ või MOE ÕLLEVABRIK OÜ. Lepingu p 4.1 (b) sätestab, et hageja pidi tellima ja

soetama tooteid impordiks ja edasimüügiks üksnes kostjalt. Sellest punktist teeb kohus järelduse,

et hageja ei saanud selle lepingu järgi tellida ja turundada tooteid kolmandatelt isikutelt, sh MOE

OÜ-lt või MOE ÕLLEVABRIK OÜ-lt ilma täiendava õigusliku aluseta. Seejuures lubas leping

hagejal kasutada turustamiseks kolmandaid isikuid (p 2). Kohtu jaoks on poolte lepingulised

tahteavaldused selged. Lepingu analüüsi tulemusena jõuab kohus seisukohale, et pooltevaheline

leping hõlmab vaid hagejat ja kostjat ning mitte kolmandaid isikuid. Sellest lepingust ei nähtu, et

kostja peaks täitma MOE OÜ või MOE ÕLLEVABRIK OÜ kohustusi ja tasuma nendele esitatud

arveid. Selle lepingu järgi ei saa osutada ka eraldi turundusteenust nimetatud isikutele, sest lepingu

p 4.1 (b) järgi tuli tooted tellida vaid kostjalt.

Hageja väitel on kostja praktikas aktsepteerinud ka arveid MOE ÕLLEVABRIK OÜ-le. Näiteks

21.09.2016 e-kirjas kirjutab kostja juhatuse liige S I, kes oli ka turunduslepingu kostja nimel

allkirjastaja, et „Õlle turunduse eest tehke arve Moe Õllevabrikule“. 18.09.2017 on ta vastanud

küsimusele „Kellele tuleb Moe viina arve adresseerida?“ – Moe OÜ-le (I kd lk 27, 102p; II kd t lk

9-10). Kohtu hinnangul viitab see kirjavahetus sellele, et MOE OÜ-d ja MOE ÕLLEVABRIK

OÜ-d käsitleti kostjast eraldiseisvalt. Sellega haakub ja järgmisena käsitletav tasaarvestuse

praktika. Kostja e-kirjadest ei nähtu, et kostja aktsepteeris kolmandate isikute arveid vaid

vastupidine – kostja suunas kolmandate isikute arved tasumiseks nendele isikutele. Hageja väide,

et kostja on aktsepteerinud kolmandate isikute arvete tasumise praktikas, ei ole tõendamist

leidnud.

23.11.2017 on kostja raamatupidaja M E olnud nõus tasaarvestama nii MOE ÕLLEVABRIK OÜ

kui MOE OÜ arveid. Lähtudes e-kirja sisust, et viidatud isikutest räägiti kui kolmandatest isikutest

mitte iseendast ning sellest, et raamatupidaja e-posti aadressi lõpp oli estonianspirit.com, peab

kohus M Ei antud suhtes just kostja raamatupidajaks, kuigi ta võis osutada raamatupidamisteenust

ka teistele isikutele. Tasaarvestustega on kostja olnud nõus ka muul ajal (I kd lk 104-122). Need

tõendid aga ei kinnita kohtu hinnangul, et nimetatud äriühingud tegutsesid pooltevahelise lepingu

alusel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 p 2 järgi saab tasaarvestada sissenõutavaks muutunud

nõuet. VÕS § 198 järgi tehakse tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Antud juhul

viitab poolte kirjavahetus aga sellele, et hageja küsis kostja nõusolekut teistes õigussuhetes (s.o

MOE OÜ ja MOE ÕLLEVABRIK OÜ õigussuhetes) tekkinud kohustuste tasaarvestamiseks. Kui

vastastikused nõuded oleksid tekkinud samas õigussuhtes, piisanuks vaid VÕS § 198 alusel

avalduse tegemisest. Käesoleval juhul tähendas kostja nõusolek nende äriühingute kohustuste

tasaarvestamiseks esmalt kohustustega ühinemist, s.o kostja võtab endale kohustuse tasuda need

arved ning kuna nüüd tekivad hageja ja kostja vahel vastastikused kohustused, oleks võimalik

need tasaarvestada. Tegemist on kohtu hinnangul kostja poolt kohustustega ühinemisega VÕS §

178 mõttes. Kohtu hinnangul ei tõenda need tasaarvestused seda, et MOE OÜ ja MOE

ÕLLEVABRIK OÜ oleksid astunud käesolevasse lepingusse. Tasaarvestati nende eraldiseisvaid

kohustusi. Selleks, et kostja peaks tasuma vaidlusalust kolme arvet, peaks kostja sellega nõus

olema, s.o ühinema nende isikute kohustustega. Kostja nende arvete tasumisega nõus ei ole.

Kostja ka ei pea sellega nõus olema ning varasemad nõusolekud kohustusega ühinemiseks ei ole

siduvad, sest need puudutasid vaid konkreetseid üksikuid arveid, mitte tervet lepingulist suhet.

Seetõttu ei saa kohus jõuda järeldusele, et tava alusel peaks kostja tasuma viidatud kolmandate

isikute arveid.

Kohus märgib, et pooled on endale kehtestanud üsna range lepingulise regulatsiooni. Rääkimata

ainuesindusõigusest on pooled lepingu p-s 12.6 märkinud „Et olla kehtivad, peavad kõik

käesoleva Lepingu muudatused olema sõlmitud kirjalikus vormis ja olema allkirjastatud PRIKE ja

MOE poolt“. P 12.7 järgi pidid kõik lepingujärgsed teated olema koostatud kirjalikult, edastatud

isiklikult või posti teel väljastusteatega tähitud kirjaga lepingus märgitud aadressil ja isegi

postimaks pidi tasutud olema. Pooltel on igati õigus sõlmida range leping, kuid sellest tuleb ka

VÕS § 76 lg 1 järgi kinni pidada. Lepingus on TsÜS § 67 lg 1 alusel oluline tahe. Lepingujärgse

tahte kohaselt ei pidanud pooled siduvaks lepingu muudatusi kui need ei ole esitatud rangelt

ettenähtud vormis. Seetõttu ei saanuks e-kirjad või poolte praktika ka mitte teoreetiliselt muuta

lepingut, sest TsÜS § 2 lg 2 alusel on tava õigusallikas kui pooled peavad seda õiguslikult

siduvaks ning muus kui kokkulepitud vormis tehtud lepingumuudatused kehtivad TsÜS § 83 lg 2

järgi siis, kui leping seda võimaldaks. Antud lepingus on selgesõnaliselt märgitud: „et olla

kehtivad“, peavad lepingumuudatused olema tehtud lepingus märgitud ja eelpool kirjeldatud viisil.

Kohus peab andma hinnangu, kas kostja peab tasuma MOE OÜ-le ja MOE ÕLLEVABRIK OÜ-le

esitatud arved. Kohus leiab, et selline kohustus ei tule lepingust, seadusest, tavast ega muust

alusest. Seetõttu jätab kohus nendest arvetest tuleneva nõude summas 44 243,06 eurot

rahuldamata. Kohus ei anna hinnangut hageja õigussuhtele nimetatud kolmandate isikutega, sest

need isikud ei ole käesoleva vaidluse pooled. Samuti ei anna kohus hinnangut hageja ja kostja

õigussuhetele, mis ei puuduta hageja nõuet.

Kohus peab andma hinnangu ja tuvastama asjaolud mis puudutab hageja nõuet kompensatsiooni

saamiseks.

Hageja ütles lepingu üles, kuna kostja ei tasunud viidatud kolme arvet ega soovinud enam hagejale

kaupa tarnida. Ülesütlemises tugines hageja lepingu p-le 11.2. Kostja väidab, et kauba tarnimata

jätmine on paljasõnaline, kauba tarnimisest keeldus MOE OÜ. Kohus leiab, et hageja poolt

lepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Esmalt on kohus tuvastanud, et kostja ei pidanud tasuma

viidatud kolme arvet, mis on lepingu ülesütlemise aluseks. Seetõttu ei saanud hageja sel põhjusel

lepingut üles öelda. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kostja keeldus hagejale kauba

tarnimisest. Kauba tarnimisest on keeldunud MOE OÜ (t lk 48), kes ei ole aga lepingu pool.

Kohtul ei ole võimalik tuvastada kostja poolt hageja viidatud lepingurikkumist ja seetõttu leiab

kohus, et ülesütlemine ei ole kehtiv. Kuna kostja pole lepingut rikkunud, ei saa kostjalt nõuda ka

lepingu rikkumise eest kompensatsiooni lepingu p 11.4 alusel. Seetõttu jääb hageja nõue

kompensatsiooni saamiseks summas 44 000 eurot rahuldamata.

Hagi jääb tervikuna rahuldamata.

Viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust.

TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses.

TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud,

kohtukulud on mh riigilõiv. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva

seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“

Kostja menetluskulud on lepingulise esindaja kulud summas 3475 eurot (lisandub käibemaks).

Lepinguline esindaja tegi tööd 23 h ja 10 minuti ulatuses tunnihinnaga 150 eurot.

Kohus peab kostja menetluskulusid põhjendatuks. Lepingulise esindaja töömaht vastab asja

mahukusele ja keerukusele. Ka hageja ise on välja toonud, et tõendibaas on sedavõrd mahukas, et

seda ei ole võimalik isegi mitte kohtule esitada. Samuti on tegemist erinevate isikute

läbipõimunud suhetega, mis vajasid analüüsi. Seetõttu peab kohus lepingulise esindaja töömahtu

kohaseks. Tunnihind vastab turusituatsioonile. Kohus määrab kindlaks kostja menetluskulud

summas 4170 eurot (koos käibemaksuga) ja mõistab selle hagejalt välja.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

Kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 16.08.2024 lahendiga.