1-22-3412/31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2023, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-22-3412

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Urmas Miško-Ordõnski süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3

järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 11. jaanuari 2023

otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav

Urmas

Miško-Ordõnski

kaitsja

vandeadvokaat Kalju Kutsar

Prokurör

ringkonnaprokurör Külli Saks

Süüdistatav

Urmas Miško-Ordõnski, isikukood: 37304222752,

asukoht: Tartu Vangla; kriminaalkorras karistatud

Kaitsja

vandeadvokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2023 otsus jätta muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Adokaadibüroo Valge ja Uiga kaudu 129 (ükssada kakskümmend üheksa) eurot

60 senti, sealhulgas käibemaks 21 (kakskümmend üks) eurot 60 senti,

vandeadvokaat Kalju Kutsarile süüdistatav Urmas Miško-Ordõnski määratud

korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.

3. Punktis 2 nimetatud menetluskulud jäävad süüdistatav Urmas Miško-Ordõnski

kanda.

Süüdistatav Urmas Miško-Ordõnskil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud

makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded

pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Urmas Miško-Ordõnskit süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, keda

on karistatud Harju Maakohtu 30.11.2016 otsusega asjas nr 1-16-10003 KarS § 121 järgi ja

Harju Maakohtu 14.08.2018 otsusega asjas nr 1-17-8502 KarS § 118 lg-te 1, 2 ja KarS § 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, kasutas 31.01.2022

kella 13.10 paiku Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 12. osakonna olmeruumis

kaaskinnipeetav V.K. i suhtes füüsilist vägivalda, haarates kaelast, väänates tema vasakust käest

ära televiisori puldi ning lüües teda tekkinud sõneluse käigus ühe korra vasaku käega paremale

oimupiirkonda ja jätkates tõuklemisega. Kirjeldatud teoga põhjustas U. Miško-Ordõnski V.K.

ile tervisekahjustused: paremal oimupiirkonnas ebamäärase kujuga punetava ala ning vasaku

käe neljandal sõrmenukil 0,5cm läbimõõduga marrastuse.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 11.01.2023 otsusega karistati U. Miško-Ordõnskit KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

31.01.2022 enda vasaku rusikas käega V.K. i paremasse oimukohta löömises, sellega valu ja

kehavigastuse tekitamises, 3 kuu vangistusega.

KarS § 65 lg 2 alusel liideti U. Miško-Ordõnskile mõistetud 3-kuulisele vangistusele Harju

Maakohtu 28.02.2018 otsusega asjas nr 1-17-8502 mõistetud karistuse (6 aastat 7 kuud 24

päeva kandmise algusega 15.05.2017) ärakandmata osa, s.o 11 kuud 27 päeva vangistust, ning

U. Miško-Ordõnskile mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud 27 päeva

vangistust kandmise algusega alates kohtuotsuse kuulutamisest 11.01.2023.

3. Kannatanu V.K. i kohtuistungil antud ütluste kohaselt leidis kõne all olev konflikt aset peale

lõunat, s.o peale kella ühte, kui Tartu Vanglas E12 olmeruumi uks tehti lahti – seal asub ka

televiisor. Pärast olmeruumi ukse lahti tegemist läks V.K. olmeruumi, vaatas, et kedagi seal

ei ole ning võttis telekapuldi ja hakkas muusikakanalilt muusikat kuulama. Mingi aja pärast

sisenes olmeruumi keegi, keda kannatanu ei mäleta ja hiljem veel ka süüdistatav U. Miško-

Ordõnski. U. Miško-Ordõnski vahetas pärast olmeruumi sisenemist telekakanalit,

televiisoripult oli samal ajal kannatanu käes. Kannatanu hinnangul oli konflikti põhjustaja

U. Miško-Ordõnski – ta tuli olmeruumi, vahetas lihtsalt kanalit ja siis pani sinna mingi kleepsu

või midagi peale, sellega tekitaski konflikti. Kannatanu süüdistatavat löönud ei ole, küll ta aga

tõukas. V.K. i arusaamist mööda tõukamine on selline, et ta lihtsalt võib inimest endast eemale

ajada, löömine aga võib tekitada füüsilist kahjustust. Kannatanu arvates tema süüdistatavale

ka põhjust enda löömiseks ei andnud. V.K. il enne kõne all olevat sündmust enda sõnul U.

Miško-Ordõnskiga varasemalt kokkupuudet ei ole olnud ja ta ei teadnud süüdistatavat nägu

ega nimepidi. Varasemalt analoogseid intsidente vanglas kannatanu sõnul temal olnud ei ole.

4. Kohtuistungil ütlusi andnud tunnistaja Leana Müürsepp töötab Tartu Vanglas valveõena.

31.01.2022 fikseeris ta pärastlõunasel ajal kannatanu V.K. i vigastusi, sest kannatanul oli

konflikt teise kaaskinnipeetavaga. Sellel kuupäeval tuvastas tunnistaja V.K. il värsked

vigastused, täpsemalt oli kannatanu oimupiirkonnas paremal punetav ala, samuti oli vasaku

käe kahel nukil punetus ja ühel nukil oli marrastus. Objektiivne leid: parema oimu piirkonnas

ebamäärase kujuga punetav ala, vasaku käe IV sõrmenuki piirkonnas ca 0,5 cm läbimõõduga

marrastus. Teisi vigastusi ei täheldatud. V.K. i vigastused nähtuvad ka tunnistaja

ülekuulamisele 18.03.2022 lisatud fotodelt. Mõne aja möödudes kannatanu V.K. i vigastuste

fikseerimisest toodi tunnistaja vastuvõtule U. Miško-Ordõnski, kellel läbivaatusel tunnistaja

kehavigastusi ei täheldanud.

5. Tunnistaja G.K. , kes töötab Tartu Vangla teabe- ja uurimiseosakonnas, on istungil

selgitanud, et üks tema tööülesannetest on Tartu Vanglas õigusrikkumiste väljaselgitamine ja

menetlusliku seisukoha võtmine. Tunnistaja mäletab, et V.K. il oli kaela peal mingi punetus

tekkinud. U. Miško-Ordõnskil ühtegi vigastust ei olnud. Vigastuste kohta sai tunnistaja

andmed meditsiiniõe poolt koostatud õiendist. Asjaolude meeldetuletamisel KrMS § 288 lg 9

p 3 alusel tunnistaja kinnitas, et V.K. il oli näol punetav ala ehk punetus. Tunnistaja samuti

selgitas kohtule, et sarnane juhtum juhtus täpselt kaks kuud tagasi, kui U. Miško-Ordõnski

läks samamoodi olmeruumi, kus üks teine kinnipeetav vaatas televiisorit. Ta läks jõuga,

tõmbas tal telekapuldi käest ära, mille tulemusena teine osapool reageeris samamoodi, tuli

püsti, toimus tõuklemine. U. Miško-Ordõnski võttis võitlusasendi sisse ja tollel korral

sekkusid

kaaskinnipeetavad.

U. Miško-Ordõnskil

on

olnud

ka

vangistuses

distsiplinaarrikkumisi.

6. Maakohus on 17.02.2022 DVD-plaadile salvestatud 31.01.2022 Tartu Vangla

videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-12 eluosakonna valvekaamerate nr 3130 ja nr

K39 E12-1 videosalvestiste vaatlusprotokolliga (fotod nr 5.1. – 5.41.) ja videosalvestisega

tutvunud ning ei pea vajalikuks otsuses asitõendi vaatlusprotokollis väljatoodutd refereerida,

sest nimetatud tõendite sisu käsitletakse järgmises lõigus. Kohtu hinnangul asitõendi

vaatlusprotokollis väljatoodu riimub videosalvestistel tuvastatuga.

7. Peamiselt puhkeruumi turvakaamera videosalvestistele kui objektiivsele mitteisikulisele

tõendile tuginedes saab 31.01.2022 Tartu Vangla E-12 eluosakonna puhkeruumis

ajavahemikul kella 13.08.35 – 13.12.03 kujunenud sündmusi tõsikindlalt tagantjärele

tuvastada järgmiselt. Kella 13.08 paiku vaatab kinnipeetav V.K. üksinda olmeruumis

televiisorit. Puhkeruumi sisenevad samal sekundil asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt

kinnipeetavad S.S. ja U. Miško-Ordõnski. S.S. viitab videosalvestise järgi kätega, et ta soovib

teleka vaatamiseks V.K. ilt telekapulti saada. V.K. teeb midagi paremas käes oleva

telekapuldiga, kuid ei anna seda ära. Edasi küsib V.K. ilt telekapulti videosalvestisel kajastuva

selge kehakeele järgi juba U. Miško-Ordõnski. Selle peale V.K. paneb puldi enda parema

külje juurde, et seda ilmselt varjata, ja teeb sellega midagi teleka suunas. U. Miško-Ordõnski

jätkuvalt soovib saada pulti. Seejärel suundub U. Miško-Ordõnski teleka juurde ja 1-2 minuti

vältel teeb seal midagi – turvakaamera salvestiselt süüdistatava täpsem tegevus ei nähtu. Selle

peale kella 13.09.45 ajal V.K. tõstab enda parema käe telekapuldiga teleri suunas üles ja

vajutab pöidlaga korduvalt tõstetud käega puldile. U. Miško-Ordõnski jätkuvalt askeldab

teleri juures. Vahepeal on puhkeruumi sisenenud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt

kinnipeetavad V.P. , D.L., A.U., J.P. ja A.K. . Kella 13.10.05 ajal suundub V.K. samuti teleka

juurde koos puldiga ning tõmbab koheselt teleka juhtme seinast välja. Kell 13.10.13 U. Miško-

Ordõnski järgneb V.K. ile ja võtab tema kaelast oma vasaku käega kinni ning surub ta jõuliselt

ruumi keskele, üritades füüsiliselt kannatanu käest telekapulti ära võtta. U. Miško-Ordõnski

tõmbab V.K. i käest ajavahemikus kella 13.10.21-13.10.24 telekapuldi vasaku käega enda

kätte, kasutades selleks oma parema käega ka V.K. i vastupanu murdmiseks käe allapoole

surumise võtet. Selle käigus U. Miško-Ordõnski teeb oma vasaku käega, millega ta hoiab

pulti, ka ähvardava löömisliigutuse V.K. i suunas. Edasi toimub kannatanu ja süüdistatava

vahel vestlus. Siis liigutakse koos teleka juurde, mille käigus, ilmselt kuna kannatanu on U.

Miško-Ordõnskile väga lähedal, viimane kell 13.10.27 tõukab V.K. it käega õlga, mille

tagajärjel kannatanu veidi astub eemale. Kannatanu üritab süüdistatavalt pulti kätte saada,

toimub tõuklemine ja rähklemine. Kell 13.10.33 paneb V.K. enda prillid malelaua juures

asuvale pingile, seejärel toimub kinnipeetavate vahel vestlus ja liigutakse uuesti telerile

lähemale. Pult on jätkuvalt U. Miško-Ordõnski vasakus käes. Kell 13.10.44 tõmbab V.K.

uuesti teleka juhtme seinast välja (ilmselt jõudis U. Miško-Ordõnski selle vahepeal seina

tagasi panna, mis aga turvakaamera videosalvestisel selgelt ei kajastu). U. Miško-Ordõnski

paneb uuesti juhtme vooluvõrku ja asub teleka juures askeldama. Kell 13.10.55 V.K. kahe

käega ilmselt tõukab U. Miško-Ordõnskit, nende juures viibib samal ajahetkel kinnipeetav

A.K. , keda konflikti ei tõmmata ja kes lahkub pingile istuma. V.K. i ja U. Miško-Ordõnski

vahel toimub teleka juures intensiivne vestlus. Kell 13.11.16 toimub tõuklemine mõlema

osapoole poolt. Kell 13.11.17 teeb V.K. U. Miško-Ordõnski keha ülaosa suunas mõlema

käega kokku 1-2 löömisliigutust ja astub tagasi. Kell 13.11.19 astub U. Miško-Ordõnski

otsustavalt V.K. i suunas, tõstab oma vasaku käe rusika ja lööb V.K. it parema oimu piirkonda

(rusika ja oimupiirkonna kokkupuude on videosalvestiselt selgelt nähtav kell 13.11.19.410).

Selle peale V.K. astub või inertsist kukub pikema sammu tagasi, kuid jääb püsti. U. Miško-

Ordõnski näitab kell 13.11.21 vasaku käe nimetisõrmega V.K. i suunas, viimane liigub uuesti

Urmas Miško-Ordõnski poole ja vehib enda kätega. Kell 13.11.26.128 U. Miško-Ordõnski

uuesti teeb enda vasaku rusikas käega löögiliigutuse V.K. i näo suunas, kuid viimane jõuab

löögi ilmselt enda kätega ära tõrjuda, s.o löögiga pihtasaamist videosalvestiselt ei tuvasta.

V.K. seejärel astub uuesti teleka juurde U. Miško-Ordõnski lähedusse ja tõukab teda oma

parema käega. U. Miško-Ordõnski paneb telerijuhtme uuesti pistikusse, kinnipeetavad

omavahel vestlevad, hetke pärast kannatanu eemaldub ja kell 13.11.39 V.K. võtab pingi pealt

enda prillid. Samal hetkel sisenevad ruumi valvurid, kes suunavad kõik ruumis viibinud 6

kinnipeetavat välja. Kell 13.11.52 võtab U. Miško-Ordõnski teleka juhtme pistikust välja.

8. Võrreldes kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi Tartu Vangla E-12 eluosakonna

puhkeruumi turvakaamera salvestisel kajastatuga, asus maakohus järgmisele seisukohale. On

ilmselge, et kinnipeetavad V.K. , U. Miško-Ordõnski, D.K. ja S.S. ei ole soovinud

kohtuistungil rääkida täit tõde videosalvestise järgi kell 13.11.19.410 aset leidnud U. Miško-

Ordõnski poolse V.K. i löömise kohta. Kohtu jaoks on selline käitumine inimlikult iseenesest

mõistetav, sest üldteadaolevalt vangla subkultuuris ei ole soositud üksteise peale kaebamine

ja ütluste andmine. Seega tuleb kohtul sündmuse tegelikud faktilised asjaolud käesoleval juhul

teha kindlaks peamiselt objektiivsetele mitteisikulistele tõendiallikatele, s.o puhkeruumi

videosalvestistele tuginedes.

9. Kannatanu V.K. i ütlused on usaldusväärsed osas, mis kirjeldavad konflikti asetleidmise

aega, kohta, põhjust (teleka vaatamisega seonduv) ja kellega konflikt aset leidis, samuti osas,

mis kirjeldavad olmeruumi hiljem lisandunud isikuid mälu järgi, konflikti kulgemise etappe

(küll aga nähtub videosalvestiselt, et süüdistatava ja kannatanu vahel siiski leidis enne

telekanalite vahetamist aset mingi kontakt, s.o vestlus, sest U. Miško-Ordõnski küsis V.K. ilt

telekapulti), näo paremale poole löögi saamise tunnet, süüdistatava poolse ühekordse löömise,

tekkinud vigastuste, samuti konfliktile järgnenu osas. Samas videosalvestisele tuginedes ei

saa asuda üheselt seisukohale, et kannatanu oleks tegutsenud ainult kaitsepositsioonis, sest nii

V.K. kui ka U. Miško-Ordõnski tegelikult mõlemad andsid konflikti kulminatsiooni

saabumisse suhteliselt võrdväärse panuse, s.o nii süüdistatav kui ka kannatanu ei andnud järele

ja nii sõnaliselt kui ka füüsiliselt hakkasid jõuliselt oma õigusi telekavaatamisele maksma

panema. Seega tuleb kannatanu V.K. i ütlused lugeda ebausaldusväärseteks ja jätta tõendite

kogumist kõrvale osas, mis ei riimu videosalvestisel sedastatuga.

Usaldusväärseteks tuleb lugeda tunnistajate G.K. na ja L.M. ütlused. Tunnistaja L.M. on aga

kirjeldanud meditsiiniosakonnas V.K. il esinenud vigastuste tuvastamise protseduuri ja

asjaolu, et U. Miško-Ordõnskil vigastusi ei tuvastatud, millele ei ole ka menetluse osapooled

vastu vaielnud.

Ei ole eluliselt usutavad tunnistaja S.S. i ütlused selle kohta, et ta enda sõnul mingit konflikti

sellel päeval puhketoas ei mäleta, ja tema ütlused tuleb nimetatud osas lugeda

ebausaldusväärseks.

Kohus ei nõustu prokuröriga selles, et tunnistaja D.K. ütlused tuleks kõrvale jätta. Vastupidi,

tema ütlused on kõikide kinnipeetavate omadest kõige usaldusväärsemad. Videosalvestiselt

nähtub, et peaaegu 2 minuti vältel jälgis kinnipeetav D.K. katkematult teleri juures ja

läheduses omavahel konfliktis olnud V.K. it ja U. Miško-Ordõnskit. Videolt on näha, et

puhkeruumi tulles D.K. ka seisatas hetkeks, olles kehaga tülitsejate suunas, ja tundus, nagu

ta oleks soovinud tülile vahele minna, kuid siiski ei läinud, s.o seisis natukene vaadates edasi

ja siis istus malelaua juures olevale pingile. Videost on ka selgelt sedastatav, et kinnipeetav

D.K. nägi ilmselgelt pealt löömist, sest ta vaatab sellel hetkel konflikti osapoolte suunas.

Tunnistaja lahkus ruumist siis, kui tulid valvurid. Seega riimuvad tunnistaja D.K. i

kohtuistungil antud ütlused enamuses videosalvestisel tuvastatuga ning kohus nõustub ka

kaitsjaga, et D.K. oli sündmuse asetleidmise ajal selle läheduses piisavalt pikka aega, et selle

kohta tõepäraseid ütlusi anda. Küll aga ei saa kohus nõustuda tunnistajaga selles, et V.K. i ja

U. Miško-Ordõnski vahel toimus puhkeruumis ainult tõuklemine, samuti on võimalik telekat

vaadata nii seistes kui ka istudes - videosalvestiselt nähtuvalt osad kinnipeetavad seisid ja osad

istusid. Kohus aga nõustub tunnistajaga selles, et konflikti osapooled, sh V.K. provotseerisid

omavahel konflikti jätkumist.

10. Süüdistatava U. Miško-Ordõnski ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseks osas, milles

süüdistatava sõnul oli tema puhkeruumi tulles ees mitu inimest, sest videosalvestisel on näha

ainult V.K. it istumas malelaua ääres. Samuti ei lükanud pärast esimest telekajuhtme pistikust

väljatõmbamist kannatanu süüdistatavat teekannuga askeldavale vanamehele selga – ühtegi

teist inimest sellel ajahetkel teleka läheduses paiknenud osapoolte juures ei olnud. Kaelast

kinnivõtmisele eelnevalt kannatanu süüdistatavat ei lükanud, vaid kõndis temast eemale. Puldi

käest võtmisel käte väänamine videolt küll ei ole tuvastatav, kuid U. Miško-Ordõnski kasutas

selleks muuhulgas ilmselgelt õpitud käevõtet (ühe käega objektist haaramine ja teise käega

vastase käe allasurumine, et lõdvendada vastase haaret). On samas tuvastatav, et pärast puldi

süüdistatava kätte jõudmist konflikt eskaleerub, küll aga kannatanu ei asunud vahetult U.

Miško-Ordõnskit ründama või tõuklema, lööma, kannatanut tõukas hoopis süüdistatav ise.

Süüdistatav samas lükkas kannatanut endast vähemalt paar korda eemale. Kindlasti ei vasta

tõele, et U. Miško-Ordõnski lõi V.K. it enda parema käega, sest videosalvestiselt on tuvastatav

selgelt kannatanu vasaku rusikas käega löömine. Ka süüdistatav ise on kohtus kinnitanud, et

ta on mõlemakäeline. Löök ka ei olnud aeglane, vaid kiire ja sihitud kannatanu näo suunas.

Seega ei ole eluliselt usutav, et U. Miško-Ordõnski sooritas aeglaselt löögi selleks, et

kannatanu saaks eest ära minna – vastupidi, kiire löök oli kantud ilmselgelt vastasele

pihtasaamise tahtest. Kuigi ei saa sugugi välistada, et süüdistatav ei tahtnud iseenesest

kakelda, siis paraku tehtud lööki see olematuks ei muuda. Veelgi enam, U. Miško-Ordõnski

tegi veel ka teise vasaku rusikas käega löögi kannatanu näo suunas, mis küll õnnestus V.K. il

ära tõrjuda. Järelikult ei ole ka tõena arvestatav, et süüdistatav soovis enda tegevusega ainult

valvurite tähelepanu saada ja et kannatanu temast eemalduks – videosalvestiselt nähtav

käitumine viitab ikkagi enda füüsilise üleoleku kehtestamisele muuhulgas löömise teel.

Süüdistatava ütlused valvurite tähelepanu soovimise osas on ka oma sisult vastuolulised, sest

kohtuistungil U. Miško-Ordõnski kõigepealt selgitas, et ta ei pidanud vajalikuks valvureid

tülitada, samas aga hiljem lisas, et siiski tegi löömisliigutuse ja rääkis kõvema häälega, karjus,

et valvurite tähelepanu saada. Nimetatud osades tuleb süüdistatava ütlused jätta

tõendikogumist osaliselt kui ebausaldusväärsed kõrvale (vt nt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–

14).

11. Eelnevale tuginedes on kohtu hinnangul leidnud üheselt tõendamist, et süüdistatav

U. Miško-Ordõnski 31.01.2022 kell 13.11.19.410 lõi Tartu Vangla E-12 eluosakonna

puhkeruumis enda vasaku rusikas käega vastu kannatanu V.K. i paremat oimupiirkonda, mis

põhjustas valu ja tekitas kannatanule paremale oimupiirkonda ebamäärase kujuga punetava

ala. V.K. i hinnangul nimetatud löök temale valu ei põhjustanud. Kohus seda siiski eluliselt

usutavaks ei pea. Nimelt Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe L.M. a 04.02.2022 ettekandest

nr 2-22-768 nähtub, et 31.01.2022 kella 13.34 paiku leiti kannatanult objektiivse leiuna

parema oimu piirkonnas ebamäärase kujuga punetav ala ja vasaku käe IV sõrmenuki

piirkonnas ca 0,5 cm läbimõõduga marrastus. V.K. i vigastused nähtuvad ka tunnistaja

ülekuulamisele 18.03.2022 lisatud fotodelt. Kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et nimetatud

leide ei saaks käsitleda vigastusena KarS § 121 lg 1 esimese teoalternatiivi mõttes, isegi kui

eitada kannatanul valu tekkimist teise teoalternatiivi alusel. Siinkohal kohus on seisukohal, et

isegi kui kannatanu eitab endal valu tajumist, kuid samas objektiivsele tõendile (nt

videosalvestisele, meditsiinispetsialisti ettekandele, ütlustele) tuginedes on keskmisele

mõistlikule inimesele tajutav, et süüdistusaktis kirjeldatud löök võib valu põhjustada, on

võimalik kohtul sisustada ka KarS § 121 lg 1 teine teoalternatiiv. Käesoleval juhul see kohtu

seisukohalt nii ongi – V.K. ile tekkisid süüdistatava poolt tehtud löögi tagajärjel nii vigastus

paremale näopiirkonda kui ka kannatanu suure tõenäosusega tundis löögi tagajärjel valu (vt

ka RKKKo 1-18-7833, p 27). Kuna kannatanu sõrmenukkidele tekkinud vigastuse tekkimise

mehhanismi ei ole võimalik üheselt tuvastada, ei heida seda kohus ka süüdistatavale ette. Küll

aga tuleb kannatanu oimupiirkonna vigastustega kaasnevad tagajärjed U. Miško-Ordõnskile

nii põhjuslikult kui ka õiguslikult omistada (süüdistatava löök põhjustas vigastuse). Kohus

nõustub kaitsjaga, et Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määruses nr 266 „Tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2 kohaselt tervisekahjustus käesoleva määruse mõttes

on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste

funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise,

füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. V.K. i näol olevat

punetust saab kohtu hinnangul kindlasti käsitada muuhulgas koe anatoomilise terviklikkuse

häirena, kuna vastasel korral inimese keha ei reageeriks füüsilise mõjutamise (löögi) tagajärjel

tekkinud muutustele punetusega. Et vangla meditsiiniosakonna õe sõnul pidi nimetatud

vigastus tekkima surve avaldamise tagajärjel, tähendabki kohtu seisukohalt, et ka rusikalöök

avaldab näopiirkonnale survet, seda aga ajalises mõttes väga lühikese aja jooksul, kuna

mõjutab kudesid. Järelikult pani U. Miško-Ordõnski toime kehalise väärkohtlemise KarS §

121 lg 1 mõlema teoalternatiivi mõttes, s.o tekitas kannatanu V.K. ile valu ja ka kahjustas

kudede anatoomilist terviklikkust (vt ka RKKKo 1-18-7833, p-d 22, 24, 27, 29). Tegemist ei

olnud kannatanu keha vähese intensiivsusega mõjutamisega (nt kinnihoidmise, pigistamise,

tõukamise või trügimisega). Rusikaga näkku löömisel on objektiivse kõrvalseisja seisukohast

hinnatav valuaistingu tekkimine süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Videosalvestiselt on ka

nähtav, et süüdistatava poolt tehtud löögi intensiivsus oli selline, mille tagajärjeks on kas

valuaisting ja/või kudede kahjustamine.

12. Seoses kuriteo süüdistatavale omistamisega peab kohus vajalikuks veel selgitada järgmist.

Kohus täpsustas tõenditele kogumis tuginedes löögi toimumise ajahetke ja löömise viisi

(rusikaga). Sellise kohtu poolse toimimisega ei ole ka süüdistatava kaitseõigust rikutud, sest

süüdistatav teab, millist tegu talle ette heidetakse ning ta on ka selle kohta saanud

kohtuistungil ütluseid anda.

Kohus tuvastas tõendeid uurides, et U. Miško-Ordõnskile süüdistusaktis etteheidetav

käitumine – V.K. i kaelast kinnivõtmine, puldi käest äravõtmine ja tõuklemine – on tõendatud.

Kohtu arvamuse kohaselt on need teod olulised asjaolud kirjeldamaks süüdistatava tegevust

kannatanu suhtes, kuid ei täida iseseisvalt KarS § 121 koosseisu.

Kuna U. Miško-Ordõnskil on juba kehtivad kriminaalkaristused kuritegude eest, mille

koosseisuliseks tunnuseks on (muuhulgas) vägivalla tarvitamine, siis tuleb süüdistatava

kuritegu (rusikaga näkku löömine) kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 korduva kehalise

väärkohtlemisena. Süüdistatava teos esineb juriidiline retsidiiv ehk korduvus (vt nt RKKKo

1-19-5146, p-d 8-11).

Kohtu hinnangul pani U. Miško-Ordõnski kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. aga on

Videosalvestiselt on selgelt nähtav, et U. Miško-Ordõnski on väliselt kannatanust tugevama

kehaehitusega ja tema löök kannatanu parema näopoole pihta oli tehtud otsusekindlalt ja

suunatult, sihitult ning jõuliselt. Tegemist ei olnud niisama kätega vehkimisega süüdistatava

poolt ning aeglase või õrna sihtimata löögiga. Järelikult süüdistatav rusikalööki sooritades

teadis, et ta oma löögiga (eriti näo suunas) mõjutab füüsiliselt kannatanu keha, s.o kas tekitab

valu ja/või vigastuse.

13. Kohus ei tuvastanud U. Miško-Ordõnski süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul hädakaitseseisundit ei esinenud. Videosalvestisel

kajastuva alusel nähtub, et süüdistatav järgnes kannatanule, haaras kaelast ja surus kannatanu

ruumis keskele. Kinnipeetavad jagelesid puldi pärast, süüdistatav tõmbas puldi kannatanu

käest enda kätte „kasutades selleks oma parema käega ka V.K. i vastupanu murdmiseks käe

allapoole surumise võtet“. Süüdistatav tegi korduvaid löömise liigutusi kannatanu suunas,

lükkas kannatanut eemale. Toimus tõuklemine mõlema osapoole poolt. Kell 13.11.17 tegi

kannatanu U. Miško-Ordõnski keha ülaosa suunas mõlema käega kokku 1-2 löömisliigutust

ja astus tagasi. Süüdistatav otsustas lüüa pärast seda, kui kannatanu oli tagasi astunud. Seega

oli ilmselt süüdistatav peamine agressor ja hädakaitseseisundit ei esinenud. Süüdistataval oli

võimalik kasutada teisi vahendeid kannatanu poolse agressiivsuse lõpetamiseks või seda

vähemalt valvurite saabumiseni ründaja endast eemalehoidmiseni. Videosalvestiselt nähtav

olukord ei õigusta mingil moel tõukleva inimese rusikaga näkku löömist.

14. Karistuse osas oli kohtu seisukohtu järgnev.

Karistuse mõistmiseks vajalikke asjaolusid vaagides pidas kohus põhjendatuks mõista U.

Miško-Ordõnskile karistuseks 3 kuud vangistust. Kolme kuu pikkune vangistus tuleb

omakorda liita KarS § 65 lg 2 alusel U. Miško-Ordõnskile Harju Maakohtu 28.02.2018

otsusega nr 1-17-8502 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis on 10.01.2023 seisuga

on 11 kuud ja 27 päeva ning liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis tuleb U. Miško-Ordõnskile

1 aasta 2 kuud ja 27 päeva vangistust, mille kandmist arvestatakse alates otsuse kuulutamisest

11.01.2023.

Apellatsioon ja vastus apellatsioonile

15. Tartu Maakohtu 11.01.2023 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav U. Miško-

Ordõnski kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja mõista

süüdistatav õigeks. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust.

15.1. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et V.K. i ja U. Miško-Ordõnski vahel toimus

31.01.2022 kella 13.10 paiku Tartu Vanglas konflikt, mis arenes rüseluseks. Vangla

turvakaamera salvestusel on küll näha rüselus, kuid nii kannatanu kui süüdistatav jäävad

osaliselt kaamera vaateväljast väljapoole ning seetõttu ei ole selge, kas U. Miško-Ordõnski lõi

kannatanut esimesena või püüdis ta ennast kaitsta.

15.2. Kannatanu agressiivset käitumist kinnitab ka turvakaamera salvestuselt nähtav tegevus,

kus V.K. süüdistatavaga tekkinud konflikti käigus eemaldub süüdistatavast, võtab endal prillid

eest, asetab need pingile ning läheneb seejärel uuesti U. Miško-Ordõnskile. Taoline tegevus

viitab sellele, et V.K. valmistus füüsiliseks kontaktiks ning seega on usutav U. Miško-Ordõnski

väide, et kannatanu lõi teda esimesena.

15.3. Maakohus on vaidlustatud otsuses möönnud, et 31.01.2022 kell 13.11.17 teeb V.K. U.

Miško-Ordõnski keha ülaosa suunas mõlema käega kokku 1-2 löömisliigutust ja astub tagasi.

Vahetult pärast seda teeb löögiliigutuse süüdistatav ning kohtu hinnangul ta tabas kannatanut

pea piirkonda. Juhul, kui U. Miško-Ordõnski vastas kannatanu löökidele (sellist võimalust

möönab ka maakohus), siis ei saa olla tegemist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava

kuriteoga, kuna V.K. i rünne ei olnud lõppenud ning süüdistatav vastas kannatanu tegevusele

kohase vahendiga.

15.4. Lisaks eelkirjeldatud puudustele kohtulahendi põhjendamisel on maakohus apellandi

hinnangul eksinud menetlusnormide kohaldamisel.

KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi. Käesoleval juhul on maakohus U. Miško-Ordõnskile esitatud süüdistuse

piiridest väljunud ning mõistnud ta süüdi teos, mille kohta talle süüdistust esitatud ei ole.

U. Miško-Ordõnskile esitatud süüdistuse kohaselt põhjustas ta oma löögiga kannatanule

tervisekahjustuse: paremal oimupiirkonnas ebamäärase kujuga punetava ala ning vasaku käe

neljandal sõrmenukil 0,5cm läbimõõduga marrastuse.

Eeltoodust nähtuvalt ei heidetud U. Miško-Ordõnskile süüdistuses ette kannatanule valu

põhjustamist, s.o KarS § 121 teist teoalternatiivi. Sellele vaatamata on maakohus leidnud, et

U. Miško-Ordõnski lõi kannatanut ning põhjustas talle sellega valu ning kehavigastuse.

Süüdistatav on seisukohal, et mõistes ta süüdi valu tekitamises, ületas maakohus süüdistuse

piire.

Käesoleval juhul ei ole kannatanu V.K. i puhul tuvastatud ühtegi eelnimetatud erandlikku

asjaolu, mistõttu on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et V.K. pidi tundma U. Miško-

Ordõnski tegevuse tulemusena valu, sest „keskmisele mõistlikule inimesele tajutav, et

süüdistusaktis kirjeldatud löök võib valu põhjustada“ /kohtuotsuse lk 11-12/. Olukorras, kus

kannatanu ise eitab valu tundmist ei piisa süüdimõistva kohtuotsuse põhjendamiseks väitest, et

löök võis valu põhjustada.

Kannatanu V.K. on kinnitanud, et tema oimukohal tuvastatud punetus ei põhjustanud talle

mingeid tajutavaid ebameeldivusi. Sündmuskohal viibinud tunnistajad kannatanul mingeid

vigastusi ei märganud. Seega ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et U. Miško-Ordõnski

põhjustas V.K. ile kehavigastuse, kuna tegemist oli punetusega. Kannatanu ei tajunud vigastust

oma kudede anatoomilise terviklikkuse häirena, see ei põhjustanud talle valu ning kõrvalised

isikud seda ei märganud.

Arvestades asjaolu, et V.K. il tuvastati oimukohal ebamäärase kujuga punetav ala, siis oli

tegemist kannatanu keha vähese intensiivsusega mõjutamisega, mida ei saa pidada

tervisekahjustuseks KarS § 121 mõttes.

16. Tartu Ringkonnakohtu 27.01.2023 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti

menetlusosalistele apellatsiooni seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamise tähtajaks

hilisemalt 10.02.2023.

17. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha apellatsiooni kohta prokurör, kes vaidleb vastu

U. Miško-Ordõnski kaitsja apellatsioonile ja palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata.

17.1. Prokurör leiab, et maakohtu otsus U. Miško-Ordõnski süüdimõistmise ja karistamise

kohta on kooskõlas seadusega ja kohtupraktikaga ning on piisavalt põhistatud. Kohtuotsuses on

jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine tõenditele kogumis hinnangu andmisel. Esimese

astme

kohtuotsuses

on

kajastatud

kohtu

seisukohad

süüdistatava

kaitsja

poolt

apellatsioonikaebuses esile tõstetud materiaalõiguse kohaldamise kohta.

17.2. Apellandi väidete kohaselt saab U. Miško-Ordõnski reaktsiooni kannatanu tegevusele

vaadelda enesekaitsena. Seda põhjendab kaitsja järeldusega, et juhul, kui U. Miško-Ordõnski

vastas kannatanu löökidele, siis ei saa olla tegemist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava

kuriteoga, kuna V.K. i rünne ei olnud lõppenud ning süüdistatav vastas kannatanu tegevusele

kohase vahendiga. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus piisavalt selgitanud, miks ei saa Urmas

Miško-Ordõnski reaktsiooni kannatanu tegevusele vaadelda enesekaitsena ning seega on

kohtuotsus olulises osas motiveerimata. Prokurör sellega ei nõustu. Kohus on otsuses selgelt

märkinud asjaolud, millest tingituna kohus järeldab hädakaitseseisundi puudumist. Kohus on

peaasjalikult tuginenud videosalvestisele kui objektiivsele tõendile ning jõudnud sellelt nähtuva

alusel veendumusele, et süüdistatav oli peamine agressor, kes lõi kannatanut siis, kui kannatanu

oli süüdistatava juurest tagasi astunud. Seejuures ei esinenud objektiivselt süüdistatava elule ja

tervisele reaalset ohtu. Kokkuvõttes leidis kohus, et videosalvestiselt nähtav olukord ei õigusta

mingil moel tõukleva inimese rusikaga näkku löömist.

17.3. Lisaks on maakohus apellandi hinnangul eksinud menetlusnormide kohaldamisel, kuna

väljus U. Miško-Ordõnskile esitatud süüdistuse piiridest ning mõistis ta süüdi teos, mille kohta

talle süüdistust esitatud ei ole. Apellatsiooni kohaselt ei heidetud U. Miško-Ordõnskile

süüdistuses ette kannatanule valu põhjustamist, s.o. KarS § 121 teist teoalternatiivi.

Prokurör ei nõustu ka selle kaitsja seisukohaga. Süüdistatav teadis, millist tegu talle ette

heidetakse ning ta on ka selle kohta saanud kohtuistungil ütluseid anda. Füüsilise valu kui KarS

§

121 sätestatud ühe teoalternatiivi omistamisega ei rikkunud kohus oluliselt

kriminaalmenetlusnorme. Kohus on otsuses käsitlenud süüdistuses kirjasolevat ja kohtuistungil

uuritud tegu ning kannatanule valu põhjustamise ette heitmisega ei ületanud kohus süüdistuse

piire.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

18. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, maakohtu istungi protokolli, otsust

ja esitatud apellatsiooni ning prokuröri vastust apellatsioonile, leiab, et Tartu Maakohtu

11.01.2023 otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

19. Kaitsja apellatsioonis taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist ja leitakse, et maakohus

kohaldas asjas lahendit tehes ebaõigesti materiaal- ja menetlusõigust. Jätkuvalt korratakse juba

maakohtus esitatud kaitsepositsiooni, et süüdistatav pole kannatanu suhtes vägivalda

kasutanud.

20. Kolleegium uuris apellatsiooni etteheiteid maakohtu otsusele, kuid materiaal- ja

menetlusnormide rikkumist ei tuvastanud. Samuti on otsuses selgelt jälgitav kohtu

siseveendumuse kujunemine ja tõendite analüüsis süüdimõistva kohtulahendini jõudmine.

Maakohtu otsuse põhiosas esitatud põhjalikke motiive ja järeldusi ei pea ringkonnakohus

vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1 vajalikuks korrata.

21. Maakohus tuvastas, et tegemist on Tartu Vanglas süüdistatava ja kannatanu vahel

asetleidnud konfliktiga, mille käigus süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku.

22. Kolleegium uuris samuti Tartu Vangla eluosakonna turvakaamera videosalvestust ja

vastavat protokolli ning sellest nähtub üheselt kuidas süüdistatava poolt sihitud vasaku käe löök

tabab kannatanut paremale oimupiirkonda. Tegemist polnud mingi juhusliku kogemata löögiga.

Süüdistatav lõi lihtsalt kannatanut näkku ja sel hetkel ei ähvardanud kannatanu tegevus mingil

moel U. Miško-Ordõnski tervist ega elu. Kannatanu poolt ohtu ründeks polnud. Süüdistataval

ei olnud vajadust kaitsetegevuseks, mida apellatsioonis püütakse väita. Maakohus on otsuses

juba detailselt analüüsinud, millest kohus järeldab hädakaitseseisundi puudumist (Ko To tl

116). Kohus on samm-sammult käsitlenud süüdistatava ja kannatanu liigutusi ning

kehaasendeid ja jõudnud õigele järeldusele. Kohus on siinjuures osundanud videosalvestisele

kui objektiivsele tõendile ning tõdenud, et süüdistatav oli aktiivne ründaja, kes lõi kannatanut

rusikaga näkku siis, kui kannatanu oli süüdistatava juurest tagasi astunud.

Tõepoolest oli süüdistatava ja kannatanu vahel tekkinud televiisori kanalite vaatamise pinnalt

konflikt, kuid süüdistataval ei olnud mingit põhjust ega õigust lahendada seda vägivalla abil ja

kaasvangi näkku lüüa. Kannatanu tajus eelneva süüdistatava ülbe ja peremehetseva käitumise

põhjal endale ohtu. Maakohus asus õigustatult seisukohale, et videosalvestiselt nähtav olukord

ei õigusta mingil moel kannatanu rusikaga näkku löömist. Kaitsja väidab, et konflikti

algatajaks oli kannatanu ja tema lõi esimesena süüdistatavat. Maakohus on seda kaitseväidet

juba käsitlenud ja selle ümber lükanud.

23. Kaitsja väidab, et maakohus on süüdistuse piiridest väljunud ja süüdistatava süüdi

tunnistanud teos, milles talle süüdistust pole esitatud. Süüdistuses pole nimetatud süüdistatava

löögi tagajärjel kannatanule valu põhjustamist, süüdistus nimetab lihtsalt tervisekahjustuse

tekitamist. Kolleegium leiab, et tunnistades süüdistatava süüdi valu ning kehavigastuse

tekitamises ei ületanud kohus sellega süüdistuse piire. Üldteadaolevalt põhjustab

tervisekahjustus ka inimkehale valuaistingut. Maakohus asus vastavaid põhjendusi esitades

seisukohale, et kohtu poolt valu tuvastamisega ei ole süüdistatava kaitseõigust rikutud, sest

süüdistatav teadis, millist vägivallategu talle ette heidetakse ning ta sai selles osas maakohtus

ütlusi anda. (Ko To tl 114-115) Rusikalöök avaldas kannatanu näole lühikese ajahetke jooksul

survet, mõjutades kudesid, mille tagajärjel tekkis punetus. Süüdistatav pani toime KarS § 121

lg 1 ehk kehalise väärkohtlemise mõlema teoalternatiivi mõttes, s.o tekitas kannatanule valu ja

kahjustades näokoe anatoomilist terviklikkust.

24. Kannatanu ise on väitnud, et ta valu ei tundnud. Maakohus on õigustatult leidnud, et

olukorras, kus kannatanu eitab valu tajumist, on siiski objektiivsete tõendite olemasolul

võimalik keskmisel mõistlikul inimesel tajuda, et süüdistatava rusikalöök, millega kaasnes

oimupiirkonnas punetus, põhjustas kannatanule valu, mis tähendab KarS § 121 lg 1 teise

teoalternatiivi olemasolu. Tegemist ei olnud inimkeha väheolulise intensiivsusega

mõjutamisega. Vanglas asetleidvate vägivallategude puhul eitavad kannatanud tihti ründeid ja

neile vigastuste tekitamist, kuna vanglasisene subkultuur ei toeta süüdimõistetute seas teineteise

peale kaebamist. Sellele seisukohale asus juba maakohus. Tulenevalt eeltoodust on mõistetav,

miks kannatanu ei soovi kaasvangist süüdistatava vägivaldse tegevuse osas kõiki detaile rääkida

või kohati lausa püüab keelduda ütluste andmisest. Maakohus on sellele juba tähelepanu

omistanud ja analüüsivalt leidnud, et kannatanu ja süüdimõistetutest tunnistajad pole soovinud

täit tõde V.K. i löömise asjaolude kohta avaldada. Süüdistuse seisukohalt olulisema, s.o

vägivaldse tegevuse osas – rusikalöök näkku – on jäänud kannatanu endale kindlaks. (Ko To tl

82) Uuritava sündmuse puhul on peamine objektiivne tõendiallikas – videosalvestus.

Kannatanu ütlused, mis pole kooskõlas videosalvestusel tuvastatuga, luges maakohus

põhjendatult mitteusaldusväärseks ja jättis tõendite kogumist kõrvale.

25. Süüdistatava kaitseõigust pole rikutud, sest ta teadis millist vägivallategu talle süüdistuses

ette heidetakse ja ta sai selles osas ütlusi anda. Kolleegium nõustub maakohtuga selleski, et

konflikti arenemist ei saa panna süüks ainult süüdistatavale või kannatanule, aga vägivallateo

kehalise väärkohtlemise mõttes pani siiski toime süüdistatav U. Miško-Ordõnski.

Rusikalöögiks ei olnud mingit vajadust.

26. Kaitsja Kalju Kutsar on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni

koostamiseks 120 minutit, mille eest taotleb tasu 129,60 eurot, sh käibemaks 21,60 eurot.

Ringkonnakohus, hinnates kaitsja toiminguid ja apellatsiooni mahtu, leiab, et tasutaotlus tuleb

lugeda põhjendatuks.

27. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu

otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle

huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud summas 129,60 eurot

süüdistatava U. Miško-Ordõnski kanda.

28. Tulenevalt eeltoodust ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 11.

jaanuari 2023 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Ingeri Tamm

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)