2-21-19701/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Margit Vutt

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-19701

Tsiviilasi

S.T. hagi NOVATEX OÜ vastu töötasu, puhkusetasu ja

hüvitise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1967 eurot 51 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

NOVATEX OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. märts 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) NOVATEX OÜ (registrikood 14562078),

lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Vastustaja (hageja) S.T. (isikukood XXXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2022. a otsus muutmata.

2. Jätta NOVATEX OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud NOVATEX OÜ kanda.

4. Mõista NOVATEX OÜ-lt S.T.i kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 468

eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates käesoleva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.T. (hageja, töötaja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse NOVATEX OÜ (kostja,

tööandja) vastu. Kostja esitas samuti avalduse hageja vastu, paludes tuvastada töötaja esitatud

töölepingu lõpetamise avalduse tühisuse.

2. Töövaidluskomisjon rahuldas 29. oktoobri 2021. a otsusega hageja avalduse osaliselt ja

kostja avalduse täies ulatuses. Töövaidluskomisjon:

1) tuvastas hageja töötasu suuruse 2021. aastal;

2) mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja 2021. a juuni töötasu 1303 eurot 63 senti ja

juuli töötasu 38 eurot 86 senti;

3) mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja 460 euro 4 sendi suuruse puhkusetasu

ajavahemikus 12. juulist 2021 kuni 23. juulini 2021 kasutatud puhkuse eest;

4) mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja kahe kasutamata puhkusepäeva eest

puhkusehüvitise 76 eurot 67 senti;

5) mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja 88 euro 31 sendi suuruse kuluhüvitise;

6) jättis rahuldamata töötaja hüvitise ja keskmise töötasu nõude ning töölepingu

lõppemise tuvastamise nõude;

7) rahuldas tööandja avalduse ja tuvastas töötaja 30. juulil 2021 esitatud töölepingu

ülesütlemise avalduse tühisuse. TVK luges töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4

alusel alates 29. augustist 2021.

Väljamõistetud summad olid netosummad.

3. Tööandja esitas 16. detsembril 2021 taotluse vaadata töötaja töövaidluskomisjonile esitatud

avaldus rahuldatud osas läbi hagimenetluses.

4. Hageja esitas hagi, milles palus mõista tööandjalt töötaja kasuks netosummana välja:

1) 2021. a juuni töötasu 1303 eurot 63 senti ja 2021. a juuli töötasu 38 eurot 86 senti;

2) puhkusetasu 460 eurot 4 senti ajavahemikus 12. juulist 2021 kuni 23. juulini 2021 kasutatud

puhkuse eest;

3) puhkusehüvitise 76 eurot 67 senti kahe kasutamata puhkusepäeva eest;

4) 88 eurot 31 senti kulutuste hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt pidasid pooled alates 29. oktoobrist 2020 koostööläbirääkimisi.

12. jaanuaril 2021 saatis tööandja esindaja hagejale Viber messengeri kaudu palgapakkumise.

Hageja asus kostja juures tööle 18. jaanuaril 2021, kuid kostja temaga kirjalikku lepingut ei

sõlminud. Pooled leppisid kokku, et hageja netotööasu on 1500 eurot ja tunnitasu 8,929 eurot

(1500/168 ehk arvestusega, et ühes kuus on keskmiselt 168 töötundi).

Hageja tegi 2021. a juunis tööd 146 tundi ja juulis 67 tundi. Kostja ei maksnud juunis hageja

kontole töötasu, saamata jäi 1303 eurot 63 senti. 29. juulil 2021 kandis kostja hageja kontole

550 eurot 38 senti selgitusega "palk". Seega on hagejal saamata 2021. a juuli töötasu 38 eurot

86 senti. Töötaja viibis 12. juulist 2021 kuni 23. juulini 2021 puhkusel, s.t kasutas

12 puhkusepäeva. Kasutamata jäi 2 puhkusepäeva. Hageja oli 23. veebruarist 2021 kuni

8. märtsini 2021 ehk 14 päeva haiguslehel.

Lisaks eelnevale palus hageja hüvitada kahju 88 eurot 31 senti seoses sellega, et hageja ostis

tööülesannete täitmiseks Hydroscand AS-ist pneumoliitmikud. Hageja tasus nende eest isikliku

pangakaardiga ja esitas tööandjale kulude hüvitamise avalduse, kuid tööandja ei ole kulusid

hüvitanud.

Hageja selgitas kohtuistungil, et tema tööaeg oli 7.00–18.00, aga vahel ka rohkem. Hageja pidas

ise töötundide arvestust ja saatis selle info tööandjale kas sõnumi või e-kirjaga kuu aja kohta

korraga. Hageja kinnitas, et on saanud kostjalt pärast töövaidluskomisjoni istungit 665 eurot 10

senti ja avaldas, et tema lõplik tasunõue on 1214 eurot 11 senti. Pneumoliitmikute kohta selgitas

hageja, et talle helistati töölt ja öeldi, et neid on vaja. Hagejal ei oleks nende

pneumoliitmikutega midagi teha, neid kasutatakse õhutrasside jaoks.

5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja väited alusetud, valed, paljasõnalised ja tõendamata.

Töötasu arvestus käis töötatud tundide alusel ning hageja ei ole tõendanud ühtegi oma töötasu

nõude aluseks olevat asjaolu. Kostja on oma kohustused täitnud. Ka kulude hüvitamise nõue

on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja ei ole kostjale midagi ostnud ega üle andnud, kostjal ei

olnud pneumoliitmikuid vaja.

Kohtuistungil selgitas kostja, et töötasu arvestuse aluseks peaks olema 1500 euro suurune

brutotasu ning tööandja arvestus oli päevades. Kostja ei osanud öelda, kas hageja töötas 8 tundi

päevas. Töövaidluskomisjoni menetluse käigus tegi kostja hagejale kaks ülekannet – 665 eurot

10 senti ja 550 eurot 38 senti. Kostja palus arvestada hagejale tasutud summadega.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja netosummadena töötasu 686 eurot 39 senti, puhkusetasu 460 eurot 4 senti ja

puhkusehüvitise 76 eurot 67 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kulude

hüvitise 88 eurot 31 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 520 euro suurused menetluskulud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled hageja töötasu suuruse üle. Hageja

selgituste kohaselt leppisid pooled kokku, et netotöötasu on 1500 eurot. Tegelikult maksti

töötasu tunnitasuna 8,929 eurot tunnis. Hageja arvutuste kohaselt on tunnitasu aluseks 1500

euro suurune netokuutasu, mis tuleb jagada kalendriaasta keskmise ühe kuu töötundide arvuga,

mis on 168 tundi. Töötaja esitas oma väite tõendamiseks töövaidluskomisjonis sõnumivahetuse

kuvatõmmise,

mille

kohaselt

töötasu

pidi

sõltuma

tööandja

käibest.

Tööandja

töövaidluskomisjonis antud selgituste kohaselt leppisid pooled kokku, et 1500 eurot on

brutokuutasu, kuid selle arvestus käis järgmiselt: 1500 eurot tuli jagada töötatud kalendrikuu

normtundidega kuus ja saadud tunnitasu korrutada töötaja tehtud tegelike töötundidega kuus.

Seega ei olnud töövaidluskomisjonis poolte vahel vaidlust selle üle, et pooled lähtusid töötasust

1500 eurot ning see tuli ümber arvutada tunnitasuks. Kohtuistungil asus kostja seisukohale, et

töötasu arvestuse aluseks peaks olema 1500 eurot bruto ning tööandja arvestas töötasu

tööpäevade alusel.

Hageja on esitanud palgaarvutused (dtl 29), kostja on esitanud omapoolsed arvutused (dtl 271).

Mõlema poole arvutustest nähtub, et hageja brutotöötasu oli jaanuaris 578 eurot 86 senti,

märtsis 1481 eurot 92 senti, aprillis 1736 eurot 63 senti ja mais 1620 eurot 85 senti. Kostja ei

ole osanud menetluse kestel arusaadavalt selgitada, milliste arvutuste järgi hagejale tasu maksti.

Näiteks on tööandja tabeli kohaselt töötajale makstud aprilli 28 tööpäeva eest 1736 eurot 63

senti ja mai 29 tööpäeva eest 1620 eurot 85 senti. Seega ei ole usutav tööandja kohtuistungil

esitatud väide, et hagejale maksti päevatasu. Kohus peab usutavaks seda, et hagejale maksti

tunnitasu.

Hageja kohtuistungil antud selgituste kohaselt tegi ta näiteks märtsikuus 128 töötundi. Kostja

ei ole hageja esitatud töötundidele vastu vaielnud ega öelnud, et tööandja pidas ise tööaja

arvestust. Kuna hageja arvele laekus märtsis 1142 eurot 86 senti (netosumma), oli tema

netotunnitasu 8,92 eurot. Seega on hageja selgitused töötasu arvutamise kohta kooskõlas varem

makstud tasudega ja usutavad. Hageja on teinud usutavaks, et pooled lähtusid netosummast

1500 eurot ning hageja teatatud tundidest. Kostja on hageja väidetele vastu vaielnud, kuid ei

ole suutnud omalt poolt välja tuua, millised olid hageja töötasu arvutamise alused. Kostja

väited, et tegelikult maksti päevatasu, ei lähe kokku kostja enda nimetatud tööpäevadega.

Tunnitasu arvutamise viisi kohta ei ole kostja ühtegi mõistlikku selgitust esitanud. Seega lähtus

maakohus hageja esitatud arvutuskäigust. Hageja on juuni töötunnid ja töötasu arvutuse kostjale

saatnud 16. juuli 2021. a e-kirjaga (dtl 66) ja juuli töötunnid 26. juuli 2021. a e-kirjaga (dtl 67-

69). Kostja ei ole neile kirjadele vastu vaielnud ega avaldanud, et hageja töötunnid või hageja

arvutuskäik ei ole õiged.

Maakohus luges hagejalt kostjale saadetud tööaja arvestusega tõendatuks, et juunis tegi hageja

146 tundi ja juulis 67 tundi tööd. Arvestades töötasu 8,92 eurot tund (neto) pidi hageja saama

netotöötasu juunis 1303 eurot 63 senti ja juulis 598 eurot 24 senti. Kokku pidi hageja saama

nende kahe kuu eest 1901 eurot 87 senti. 29. juulil 2021 laekus hageja kontole 550 eurot 38

senti selgitusega „palk“ (dtl 71). Tegemist peab olema juuni või juuli töötasuga ja järelikult jäi

töötajal nende kuude eest saamata töötasu 1351 eurot 49 senti. Poolte vahel ei ole vaidlust selle

üle, et lisaks eelnimetatule tasus kostja hagejale 17. septembril 2021 veel 665 eurot 10 senti

selgitusega „Palk juuli 7 t.p. ,puhkus 14 p., lepingu lopp“ (dtl 270). Maakohus leidis, et

eelnimetatud laekumine oli esialgu saamata töötasu makse ja leidis, et seega peab kostja

maksma hagejale TLS § 28 lg 2 p 2 alusel töötasu veel 686 eurot 39 senti.

Lisaks nõuab hageja saamata puhkusetasu ja hüvitist kasutamata puhkuse eest. Poolte vahel ei

ole vaidlust, et hageja oli 12. juulist kuni 23. juulini 2021 ehk 12 päeva puhkusel. Puhkuse

kasutamise kuule eelneva kuue kuu netotöötasu oli kokku 6625 eurot 6 senti ja hageja on sel

ajal tööl olnud 143 kalendripäeva. Hageja kalendripäeva tasu on 46 eurot 33 senti ja

12 puhkusepäeva tasu on seega 555 eurot 96 senti. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista

kasutamata kahe puhkusepäeva tasu, s.t tal on õigus saada veel 92 eurot 66 senti. Maakohus

arvestas kogu 17. septembril 2021 makstud summa töötasu katteks ja seega tuleb puhkusetasu

ja hüvitis TLS § 70 ning § 71 alusel välja mõista. Hageja on hagiavalduses palunud mõista välja

puhkusetasu 460 eurot 4 senti ja puhkusehüvitise 76 eurot 67 senti. Kuna kohus ei või ületada

hageja nõude piire, mõistab kohus puhkusega seotud summad välja hageja nõutud ulatuses.

Töötaja palus kostjalt välja mõista ka 88 euro 31 sendi suuruse pneumoliitmikute ostmise kulu.

Hageja on selle kulu tõendamiseks esitanud kostja nimele koostatud 2. juuli 2021. a arve

(dtl 38). Lisaks on 26. juuli 2021. a sõnumist näha, et hageja on kostjaga suhelnud

pneumoliitmikutele kulunud raha tagasi saamiseks (dtl 69). Tööandja vastas töötaja kirjale, kuid

ei rääkinud vastuses pneumoliitmikutest. Töötaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei ole

need koduses majapidamises kasutatavad. Tööandja ei ole hageja selgitust vaidlustanud. Kohus

leiab, et kuna tööandja ei ole sõnumivahetuses vaielnud vastu sellele, et töötaja ostis

töövahendeid ja neid ei saa kasutada eratarbimises, siis ei saanud hageja osta neid endale.

Sellele, et kauba ostja ei ole eraisik, vaid müüja äripartneriks olev äriühing, viitavad nii arve

aadress kui ka allahindluse protsent. Eeltoodust tulenevalt mõistis maakohus kostjalt TLS § 40

lg 1 ja VÕS § 628 lg 2 alusel hageja kasuks välja ka 88 euro 31 sendi suuruse kulu.

Menetluskulude kohta märkis maakohus, et kuna hageja lepinguline esindaja osales ainult

kohtuistungil on põhjendatud õigusabi ajakulu 4 tundi. Kohtuistung kestis 1 h 36 min, lisaks

tuli esindajal tutvuda esitatud tõendite ja töövaidluskomisjoni otsusega. Seega mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja 520 euro suuruse menetluskulu (4 h × 130 eurot/h).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme,

kui ei arutanud pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses ega osundanud

õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada. Kuna asi on keskmise keerukusega, siis oleks

maakohus pidanud selgitama, milliseid asjaolusid tuleb tõendada ja tegema ettepaneku esitada

täiendavaid tõendeid. Maakohus ei teinud seda. Samuti ei selgitanud maakohus

tõendamiskoormust. Maakohus ei andnud kostjale võimalust esitada täiendavaid tõendeid ja

leidis ekslikult, et kostja oleks pidanud tõendid esitama juba hagile vastates.

Maakohtu järeldus, et poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja töötasu oli 1500 eurot, ei ole

arusaadav ega tulene asjaoludest. Maakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust.

Samuti on maakohtu otsus vastuoluline, sest maakohus on ühelt poolt märkinud, et kostja ei ole

hageja esitatud töötundidele vastu vaielnud, kuid samas on märkinud ka seda, et kostja on

hageja väidetele vastu vaielnud.

Kokkulepitud brutotöötasu oli 1500 eurot kuus, mis jagati hageja tegelikult tööl käidud

päevadega. See, et suurema kalendripäevade arvu korral on tasu olnud väiksem, on tingitud

raamatupidaja eksimusest päevade arvutamisel.

Hageja oleks pidanud oma nõudeid tõendama, kuid ei teinud seda. Seega tulnuks hagi jätta

rahuldamata. Maakohus rikkus ka tõendite hindamise kohustust, sest otsusest ei ole võimalik

aru saada, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et hageja nõuded on põhjendatud. Tegelikult on

kõik tasud hagejale välja makstud.

Lisaks ei kajasta kohtuistungi protokoll kogu istungi käiku.

Maakohus jaotas menetluskulud valesti, sest ei arvestanud, et tegelikult rahuldas kohus hageja

nõude ainult osaliselt. Haginõue oli suurem kui väljamõistetud summa. Kulud tulnuks jagada

proportsionaalselt. Samuti on maakohus pidanud põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks

liiga suurt summat. Maakohtu istung kestis ainult 1,5 tundi ja lepinguline esindaja esindas

hagejat ainult istungil. Istungiga seotud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ei saa ületada

2,25 tundi (1,5 tundi istungil osalemiseks ja 45 minutit istungiks valmistumiseks).

8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja heidab maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist, kuid kaebusest ei selgu, milles

rikkumine seisnes. Maakohus on pooltega arutanud vajalikus ulatuses kõiki asjassepuutuvaid

asjaolusid ja suhteid, mida kinnitavad ka kohtuistungi protokollid. Kostja esindaja on maakohtu

menetluses olnud ebaprofessionaalne ja jätnud korduvalt kohtu määratud tähtajad järgimata

ning tõendeid esitamata. Maakohus on andnud kostjale võimaluse tõendeid esitada ja kliendiga

õiguslikku olukorda arutada, kui kostja ei ole seda teinud. Kostja on keeldunud kompromissi

sõlmimast ja venitanud kohtumenetlust, raisates nii kõigi aega.

Ekslik on kostja arusaam, et maakohus pidanuks selgitama õigusteadmistega esindajale

detailselt ja korduvalt kõiki asjassepuutuvaid sätteid ning juhendama esindajat iga järgmise

sammu tegemisel. Kostja arusaam ületab mitmekordselt mõistliku selgitamiskohustuse piiri.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega ja kuulanud

pooled ära kohtuistungil, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ükski

apellatsioonkaebuse väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud

hinnangu kõigile esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme

ning rahuldanud hagi õigesti. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustub

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

10. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ei viinud asjas läbi nõuetekohast

eelmenetlust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus arutas pooltega vaidlusaluseid

asjaolusid ja täitis selgitamiskohustust nõuetekohaselt, arvestades mh seda, et tegemist oli

töösuhtest tuleneva vaidlusega, mille kohta töövaidluskomisjon oli juba otsuse teinud. Hagejale

pidi olema arusaadav, milliseid õigusnorme kohus asja lahendamisel kohaldab. Tegemist ei ole

õiguslikult keeruka, vaid pigem keskmisest lihtsama vaidlusega. Hageja nõuab kostjalt saamata

jäänud töötasu, puhkusetasu, kasutamata puhkuse kompensatsiooni ja kulude hüvitist ning

maakohtu kohaldatud nõuete alusnormid olid samad, mida kohaldas ka töövaidluskomisjon.

Seega ei saa kostja tugineda sellele, et maakohus tegi tema jaoks üllatusliku otsuse.

11. Isegi kui maakohus oleks kostjat õigusliku kvalifikatsiooniga üllatanud, ei ole kostja

apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet, millest saaks järeldada, et kui maakohus oleks talle

kohtuistungil loetlenud kõik nõude aluseks olevad normid, oleks ta teinud menetluses midagi

teisiti. Kui kostja väidab, et ta sai alles apellatsioonkaebusest aru, milline on pooltevahelise

õigussuhte kvalifikatsioon, siis oleks ta pidanud apellatsioonkaebuses esile tooma kõik selle,

mis tal väidetavalt jäi maakohtus esile toomata. Kuid kostja ei ole suutnud ei

apellatsioonkaebuses ega ka ringkonnakohtu istungil näidata, milles seisnes maakohtu

materiaalõiguslik eksimus ja miks tuleks asi lahendada teisiti kui selle lahendas maakohus.

12. Lisaks esindas kostjat menetluses õigusteadmistega esindaja, kellele pidi olema arusaadav,

mida tähendab hagimenetluse tõendamiskoormus. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab

kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. See tähendab, et kui vaidluse all on töötaja töötasu

suurus ja hageja esitab temal olemasolevad tõendid töötasu suuruse kohta, siis peab kostja

esitama hageja väidete ümberlükkamiseks oma tõendid. Kostja, selle asemel, et esitada hageja

töötasu kohta oma tõendid, valis menetlusliku positsiooni, kus ta eitas hageja tõendeid ja jäi

järjekindlalt seisukohale, et tema ei pea midagi tõendama, kuna tema arvates ei ole hageja

tõendid piisavad. Õigusteadmistega lepinguline esindaja peab teadma, et sellise menetlusliku

positsiooniga võtab kostja riski, et kui kohus loeb hageja tõendid piisavaks ja rahuldab hagi,

siis on kostja kaotanud võimaluse edaspidises menetluses oma tõendeid esitada. Lisaks ei

taotlenud kostja ka ringkonnakohtult ühegi tal maakohtus väidetavalt esitamata jäänud tõendi

vastuvõtmist. Ringkonnakohtu küsimusele, kas ja kuidas tööandja üldse töötaja töötunde

arvestas, vastas kostja lepinguline esindaja, et varasema aja töötasu arvestusest pole mõtet

rääkida, kuna see pole vaidluse all, ja et vaidlusaluste kuude kohta ei oska ta vastata, kuidas

hagejale arvestatud töötasu täpselt kujunes, sest tal ei ole neid andmeid.

13. TLS § 28 lg 2 p 4 kohaselt on tööaja arvestuse pidamine tööandja kohustus. Sama lõike p

12 järgi peab tööandja andma töötaja nõudmisel andmeid temale arvutatud ja makstud või

maksmisele kuuluva töötasu kohta ning muid töötajat või töösuhet iseloomustavaid teatisi.

Riigikohus on rõhutanud, et töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on

töötajal võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (RKTKo 2-20-5834/36,

p 16), seda mh ka olukorras, kus vaieldakse tööaja arvestuse üle. Kuna tööaja arvestuse

pidamise kohustus on tööandjal, peab tööandja mh pidama tööaja arvestust ja olema valmis

seda ka tõendama (vt TLS § 28 lg 2 p-d 4 ja 12).

14. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus ei andnud talle võimalust esitada

täiendavaid tõendeid. Milliseid tõendeid ta oleks esitada tahtnud, see jääb aga ebaselgeks.

Apellatsioonkaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit, samuti ei ole kostja taotlenud tõendite

kogumist. Vastupidi, ta on ise kohtuistungil kinnitanud, et ta tegelikult ei tea, kuidas hageja

töötasu arvestati. Ringkonnakohus märgib ka seda, et kostja lepinguline esindaja ei ole

menetlusõigusi kasutanud heauskselt, sest asja materjalidest nähtuvalt on tema eesmärk kogu

menetluse vältel olnud menetlust venitada. Juba töövaidluskomisjoni istungil taotles kostja

esindaja, et istung lükataks edasi, kuna ta soovis väidetavalt konsulteerida oma esindatavaga,

et selgitada välja hagejale töötasu maksmise asjaolud. Sama kordus ka maakohtu istungil.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja väited, et maakohus ei võimaldanud tal

oma vastuväiteid tõendada, on ainetud, sest tegelikult ei tea kostja lepinguline esindaja siiani,

kuidas hageja töötasu arvestus toimus ja küsitav on seegi, kas kostja ise seda teab.

15. Kostja on väitnud ka seda, et ta arvas, et maakohus kutsub teda eelistungile, mitte

kohtuistungile, mistõttu oli tema jaoks üllatuslik, et kohus asja menetlusega lõpuni läks. Asja

materjalidest nähtub aga selgelt, et kohus on pooled kutsunud kohtuistungile (dtl 377–378),

mistõttu ei saanud kostja lepingulise esindaja jaoks ka siin mingit üllatust olla.

TsMS § 398 lg 1 näeb ette, et kohus võib määrata eelmenetluses eelistungina korraldava

kohtuistungi, kui kohtu arvates saab nii paremini ette valmistada asja arutamist põhiistungil või

kui eelistungil on rohkem väljavaateid lõpetada menetlus kompromissiga või muul viisil

kokkuleppel. Seega on eelistungi korraldamine kohtu õigus, mitte kohustus.

16. Ringkonnakohus ei nõustu ka sellega, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust.

Maakohtu otsusest on aru saada, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et hagi tuleb rahuldada.

Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi omapoolset arusaadavat tööaja ja töötasu

arvutust, samuti ei selgitanud ta ringkonnakohtu istungil, milline töötasu arvutus oleks tema

arvates õige. Kostja on menetluses küll väitnud, et poolte vahel oli kokkulepe, et hageja

brutotöötasu oli 1500 eurot, kuid selle kohta ei ole kogu menetluse vältel esitatud ühtegi tõendit.

Seega võis maakohus lähtuda hageja esitatud töötundide ja töötasu arvutustest, arvestades mh

seda, et hageja saatis oma juunikuu töötunnid ja töötasu arvutuse kostjale 16. juuli 2021. a

sõnumiga (dtl 66) ja juulikuu töötunnid 26. juuli 2021. a sõnumiga (dtl 67–69). Kostja ei ole

omapoolset tööaja arvestust esitanud ja ta ei ole ka väitnud, et ta oleks hagejalt eelviidatud

sõnumite saamisel neile vastu vaielnud. Niisuguses olukorras lähtus maakohus õigesti nendest

tõendtest, mis hageja oli kohtule esitanud ja rahuldas õigesti hagi.

17. Kostja väidetel rikkus maakohus menetlusõiguse norme ka sellega, et kohtuistungi protokoll

ei kajasta kogu istungi käiku. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu, sh kohtuistungi

protokoll kajastama istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku

edasikaebamise

seisukohalt

olulist.

Protokollis

tuleb

minimaalselt

märkida

TsMS § 50 lg 1 p-des 1–13 nimetatud asjaolud. Mh peab kohtuistungi protokollis märkima

menetlusosaliste avaldused ja taotlused (TsMS § 50 lg 1 p 6) ning poolte ja teiste

menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule

esitatud kirjalikes dokumentides (TsMS § 50 lg 1 p 8). Lisaks on menetlusosalisel TsMS § 50

lg 2 järgi õigus istungil taotleda, et asjas esitatud asjaolu või seisukoht protokollitakse.

18. Seega ei ole kohtuistungi protokoll stenogramm. Apellatsioonkaebuses on kostja peamine

etteheide maakohtu istungi protokollile see, et protokoll ei kajasta seda, kuidas hageja

lepinguline esindaja käitus lugupidamatult. Seda aga ei olegi vaja protokolli kanda. Samuti

väidab kostja, et protokolli ei ole kantud tema terviklikke vastuväiteid. Eelviidatud

seadusesätetest nähtuvalt kantakse protokolli eelkõige menetlusosaliste väited ja vastuväited,

mida ei ole kirjalikes dokumentides esitatud. Lisaks ei ole kostja apellatsioonkaebuses ka

täpsustanud, millised olulised vastuväited jäid maakohtu istungi protokolli märkimata ja kuidas

see mõjutas asja lahendamise tulemust.

19. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on asjas esitatud tõendeid arvestades

põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata.

20. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse. Ta leiab, et

maakohus rahuldas hageja nõude vaid osaliselt ja seega pidanuks maakohus jaotama

menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.

21. Iseenesest on õige, et kohtule esitatud hagiavalduses oli hageja nõue suurem, kui see, mille

maakohus rahuldas. Selle põhjuseks oli aga asjaolu, et kostja oli osa hageja nõudest rahuldanud

pärast seda, kui töövaidluskomisjoni istung oli juba toimunud. Töövaidluse lahendamise

seaduse § 58 lg 1 kohaselt on poolel, kes töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustu, õigus

pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse. Kohtu poole pöördus kostja ja hageja

pidi seejärel esitama hagiavalduse. Ringkonnakohus leiab, et hageja võis esitada kohtule samad

haginõuded, mis ta esitas ka töövaidluskomisjonile (ja mille töövaidluskomisjon rahuldas).

Töötajat ei esindanud hagi esitamisel õigusteadmistega lepinguline esindaja ja ta võis lähtuda

sellest, et seaduse järgi menetleb kohus samu nõudeid, mida menetles töövaidluskomisjon.

Maakohtu istungil vähendas hageja oma nõuet ja maakohtu menetluses oli kogu aeg vaidlus

vaid selle nõudeosa üle, mida kostja ei olnud hagejale veel tasunud. Sellises olukorras oli õige

jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu arvates ei ole praegusel juhul tegemist

hagi osalise rahuldamisega selle tavapärases menetlusõiguslikus tähenduses, mistõttu ei ole

põhjust menetluskulude jaotust muuta.

22. Kostja leiab, et maakohus pidas hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks liiga suurt

summat. Kostja arvates ei saanud kohtuistungiga seotud vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud ületada 2,25 tundi (1,5 tundi istungil osalemiseks ja 45 minutit istungiks

valmistumiseks).

Ringkonnakohus märgib, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates ning millesse kõrgema astme kohus sekkub

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKÜKo 3-2-1-134-16, p 56 ja

samas lahendis viidatud teised Riigikohtu lahendid). Maakohus ei ole menetluskulude

kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud ja seega ei ole põhjust maakohtu otsust ka selles

osas muuta.

23. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

24. Hageja

esitatud

menetluskulude

nimekirja

järgi

on

tema

menetluskuluks

apellatsiooniastmes 624 euro suurune õigusabikulu (koos käibemaksuga). Kokku on hagejale

osutatud õigusteenust 4 tundi. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja esindajal

kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele 20 minutit, kohtumäärusega tutvumisele ja

konsultatsioonile kliendiga 1 tund 15 minutit, vastuse koostamisele ja esitamisele 1 tund 45

minutit, kliendiga konsulteerimisele 25 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamisele ja

esitamisele 15 minutit. Kohtuistungil kinnitas hageja esindaja, et see arve sisaldab ka istungil

osalemise kulu. Hageja kinnitab menetluskulude nimekirjas, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva kohtumenetlusega.

25. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218

kohaselt. Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud vandeadvokaat.

26. Hageja esindaja tunnitasu (130 eurot ilma käibemaksuta ja 156 eurot koos käibemaksuga)

on mõistliku suurusega.

27. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja apellatsiooniastme õigusabi maht mõnevõrra

ülepaisutatud. Hageja esindaja esitas apellatsiooniastmes vastuse apellatsioonkaebusele, milles

tulenevalt

apellatsioonkaebuse

pealiskaudsusest

ei

olnud

vaja

käsitleda

keerulisi

õigusküsimusi. Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks

menetluskuluks apellatsioonimenetluses kokku 3 tundi ehk 3 × 156 = 468 eurot (koos

käibemaksuga). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks ka välja mõista.

28. TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise

taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Margit Vutt