2-19-8026/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8026

Kohtuasi

AS

KC

Kinnisvara

hagi

Neticom

OÜ

vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr

022/2019/2069

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. oktoobri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS KC Kinnisvara apellatsioonkaebus

Neticom OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

AS KC Kinnisvara apellatsioonkaebuse hind 6000 eurot

Neticom OÜ apellatsioonkaebuse hind 6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja AS KC Kinnisvara (registrikood 10481880),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp

Kostja Neticom OÜ (registrikood 10650512), seaduslik

esindaja JR

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-8026 osas,

millega kohus jättis hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr

022/2019/2069 65 000 euro osas rahuldamata, lugedes sundtäitmise nimetatud osas

lubatavaks, ning menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tervikuna ja jätta

menetluskulud maakohtus Neticom OÜ kanda.

2. Jätta Harju Maakohtu 27. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioon muus osas

muutmata, kuid osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Neticom OÜ kanda.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-19-8026

4.1. Rahuldada AS KC Kinnisvara hagi Neticom OÜ vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/2069.

4.2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2019/2069 tervikuna lubamatuks.

4.3. Tühistada Harju Maakohtu 6. juuni 2019. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, millega peatati täiteasjas nr 022/2019/2069 menetlus kuni

tsiviilasjas nr 2-19-8026 kohtulahendi jõustumiseni.

4.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Neticom OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS KC Kinnisvara (hageja) esitas 28. mail 2019 Harju Maakohtule hagi Neticom OÜ (kostja)

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2019/2069 (täiteasi).

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on kohtutäitur Elin Vilippus algatanud

täitemenetluse, mille aluseks on Tallinna notar Aivar Mesikäpa 28. märtsil 2019 tõestatud

konstitutiivne võlatunnistus ja kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta nr 900 (28.

märtsi 2019. a kokkulepe) ning kostja täitmisavaldus.

1.2. Sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks kehtiva täitedokumendi puudumise tõttu. Hageja

on tühistanud täitemenetluse aluseks oleva 28. märtsi 2019. a kokkuleppe 17. mai 2019. a

tühistamisavaldusega, mis on kostjale kätte toimetatud 20. mail 2019. Tühistamise põhjuseks

oli asjaolu, et hageja tollane juhatuse liige HH sõlmis kokkuleppe pahatahtlikult ja teadvalt

vastuolus hageja huvidega ning kostja oli või vähemalt pidi olema sellest teadlik. HH oli hageja

juhatuse liige alates 10. märtsist 1999 kuni 1. maini 2019. HH rikkus 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe sõlmimisega juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning ei arvestanud

kokkuleppe sõlmimisel hageja huvidega.

1.3. HH võõrandas kostjale ja allutas 28. märtsi 2019. a kokkuleppega kohesele sundtäitmisele

suures osas iseendaga seotud nõuded hageja vastu, mida tegelikult ei eksisteerinud. 28. märtsi

2019. a kokkuleppe p-s 1.1.2 on märgitud, et sissenõutav võlgnevus 90 000 eurot tuleneb HH

ja hageja vahel 10. septembril 2013 sõlmitud laenulepingust. Tegelikult ei ole HH hagejale

selles summas laenu andnud ja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud tal hageja

vastu nõudeid. Hoopis hagejal olid nõuded HH vastu. Järelikult ei saanud HH võõrandada

kostjale 90 000 euro suurust nõuet hageja vastu. Hageja 2013–2016. a majandusaasta

aruannetest, mille HH on ise juhatuse liikmena allkirjastanud, on näha, et 2016. a majandusaasta

lõpuks ei olnud hagejal HH ees enam ühtegi kohustust.

2-19-8026

1.4. Hageja huvidega on ilmselges vastuolus ka 28. märtsi 2019. a kokkuleppega hageja vastu

konstitutiivse võlatunnistuse tekitamine ja selle kohesele sundtäitmisele allutamine. Sisuliselt

on HH hageja esindajana 28. märtsi 2019. a kokkuleppega muutnud enda olematu nõude

sundtäidetavaks. Kuna selline tehing väljub hageja igapäevasest majandustegevusest, pidanuks

selleks olema hageja nõukogu nõusolek. Sarnane oleks tulemus olnud siis, kui HH oleks esmalt

hageja nimel tunnistanud kohustust HH enda ees ja seejärel loovutanud nõude kostjale.

Tehingute järjekord ei muuda kokkuleppe eesmärki. Sisuliselt tegi HH hageja juhatuse liikmena

tehingu enda huvides ja hageja kahjuks.

1.5. Samuti puudus HH-l hageja juhatuse liikmena igasugune mõistlik põhjus tunnistada 28.

märtsi 2019. a kokkuleppega kostja ees võlgnevust 35 000 eurot, mis kokkuleppe p 1.1.2

kohaselt tuleneb väidetavalt 14. oktoobril 2014 sõlmitud käenduslepingust. Ka 35 000 euro

suuruse käenduse tunnustamine on igapäevasest majandustegevusest väljuv tehing, milleks

oleks pidanud olema hageja nõukogu nõusolek. Isegi kui käenduskohustus oleks olemas,

puudub igasugune mõistlik põhjus loobuda kokkuleppega vastuväidetest käendusnõudele, sh

võimalikust aegumise vastuväitest, arvestades et väidetav käendusleping on sõlmitud 14.

oktoobril 2014 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohane aegumistähtaeg on

kolm aastat.

1.6. Mingit kasu 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisest hagejale ei tulenenud. Eelnevast

tulenevalt on HH tegutsenud kokkuleppe sõlmimisel vastuolus hageja huvidega ning jätnud

täitmata juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse, tekitades hageja vastu kohesele

sundtäitmisele allutava täitedokumendi nõuete osas, mida ei eksisteeri.

1.7. Kostja pidi olema HH rikkumisest teadlik. Kuna HH käitumine 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe sõlmimisel oli ilmselgelt pahatahtlik ja vastuolus hageja huvidega, pidi kostja aru

saama, et selline käitumine on vastuolus äriühingu juhatuse liikme kohustustega. Arvestades

kokkuleppe majandustegevusest väljuvat ja äärmiselt ebatavalist sisu, pidi kostja möönma, et

ilma hageja nõukogu nõusolekuta ei pruugi tehing kehtida ja võib olla tühistatav. Seega oli 28.

märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamine hageja poolt TsÜS § 131 lg 1 alusel põhjendatud. TsÜS

§ 90 lg 1 kohaselt, kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest

peale kehtetu. Seega ei saa 28. märtsi 2019. a kokkulepe olla täitemenetluse aluseks.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2.1. Kostja leidis, et hageja tühistamisavaldusel ei olnud õiguslikke tagajärgi. 28. märtsi 2019.

a kokkuleppega tunnistas hageja kostja ees tegelikku võlgnevust 125 000 eurot, millest 35 000

eurot tuleneb poolte vahel 14. oktoobril 2014 sõlmitud käenduslepingust ja 90 000 eurot tuleneb

HH ja hageja vahel 10. septembril 2013 sõlmitud laenulepingust, mille nõudeõiguse on kostja

omandanud HH-lt 28. märtsil 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga.

2.1.1. Poolte vahel 14. oktoobril 2014 sõlmitud käendusleping on allkirjastatud ja nõue on

sissenõutavaks muutunud. Hageja ei ole hagis väitnud ega tõendanud, et tal ei ole kostja ees

käenduslepingu alusel 35 000 euro suurust võlgnevust.

2.1.2. Võlgnevuse 90 000 euro kohta selgitas kostja, et aastal 2013 otsis HH hageja kauaaegse

juhatuse liikmena hagejale laenu. Selleks pidas ta muu hulgas läbirääkimisi ML-ga, kes avaldas,

et hagejale laenu ei anta, kuid võidakse anda HH-le kui füüsilisele isikule. MR hageja nõukogu

liikme ja aktsiaid kontrolliva isikuna oli sellest teadlik ja sellega nõus. 10. septembril 2013

2-19-8026

sõlmisid Fortuuna Capital OÜ ja HH laenulepingu, mille alusel HH laenas Fortuuna Capital

OÜ-lt hagejale edasilaenamiseks 45 000 eurot. Laenulepingu kohaselt oli laenu tagastamise

tähtaeg 10. märts 2014 ja intress 2% kuus; HH kinnitas, et tegemist ei ole tarbijalaenuga, vaid

tema igapäevase ettevõtlusega seonduvalt edasilaenamise eesmärgil võetud laenuga; HH

kohustus tasuma intressi iga kuu ning kohustuste täitmisega viivitamisel rakendus viivis 0,35%

laenusummalt iga viivitatud päeva eest. HH tasus laenulepingu alusel iga kuu intresse, mille

hageja talle erinevate kontserni kuuluvate ettevõtete kaudu kompenseeris. Samal päeval, s.o 10.

septembril 2013 sõlmiti laenulepingu lisana nr 1 käsipandileping, mille kohaselt hagejaga ühte

kontserni kuuluv AS KC Grupp andis HH laenulepingu täitmise tagamiseks laenuandja

valdusse endale kuuluva vara: Milena ZeVu 2006–2007. a kunstiteose „Crystal Ball Painting“,

1,4 m × 1,4 m.

2.1.3. 1. juunil 2015 sõlmisid HH ja Fortuuna Capital OÜ 10. septembri 2013. a laenulepingu

ja käsipandilepingu muutmise kokkuleppe, millega pikendasid laenu tagastamise tähtaega 1.

septembrini 2015. Lepingu allkirjastas AS KC Grupp juhatuse liikmena ka MR. HH ei

tagastanud laenu ka pikendatud tähtaja jooksul ja 14. septembril 2015 pikendati laenu

tagastamise tähtaega 30. detsembrini 2015. Ka selleks ajaks ei tagastanud HH ega hageja laenu.

HH ja Fortuuna Capital OÜ pidasid veel 2016. aastal läbirääkimisi ja pikendasid lühiajaliselt

laenu tagastamise tähtaega, kuid alates 21. juulist 2017 makseid (intressi, viivise) ei toimunud.

Fortuuna Capital OÜ loovutas 10. septembri 2013. a laenulepingust ja selle lisadest tuleneva

nõude HH vastu Külmalaine Invest OÜ-le.

2.1.4. Pärast seda, kui HH oli saanud Fortuuna Capital OÜ-lt 10. septembri 2013. a

laenulepingu alusel laenusumma 45 000 eurot, kandis ta selle üle hagejale ja viimase soovil

osaliselt ka AS-le KC Grupp. Seega oli HH ja hageja vahel sõlmitud 10. septembril 2013

laenuleping, millega hageja laenas HH-lt 45 000 eurot, samadel tingimustel, millega HH laenas

selle summa Fortuuna Capital OÜ-lt. Sellele laenulepingule ongi 28. märtsi 2019. a

kokkuleppes viidatud ja see on täitemenetluse aluseks. Laenulepingu sõlmimist samadel

tingimustel kinnitab see, et hageja ja temaga samasse kontserni kuuluvad isikud hüvitasid HH-

le intressimakseid. Hageja ei tasunud hiljemalt 30. detsembriks 2015 võlgnevust HH-le ja HH

omakorda ei saanud seda tasuda Fortuuna Capital OÜ-le.

2.1.5. Fortuuna Capital OÜ asemel võlausaldajaks saanud Külmalaine Invest OÜ nõudis

võlgnevust HH-lt, esitades kohtuväliselt võlanõuded ja pankrotihoiatused 15. veebruaril 2018

ja 29. novembril 2018. HH teavitas sellest hageja 90% aktsionäri AS KC Grupp juhatuse liiget

MR. HH teavitas MR ka 30. novembril 2019 HH vastu esitatud võlanõudest ja

pankrotihoiatusest, mille peale MR arvas, et võlausaldajale võiks pakkuda Kuu-uurija saatega

ähvardamise kaudu saadavat nõuet. 20. detsembril 2018 esitas Külmalaine Invest OÜ hagi HH

vastu nõudega mõista HH-lt välja põhivõlg ja enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks

muutunud viivis, kokku 85 286,41 eurot. HH nõude kostjale loovutamise ajal oli nõude suurus

vähemalt 90 000 eurot.

2.2. Hageja juhatuse liige ei tegutsenud vastuolus hageja huvidega ja tal puudus isiklik huvi.

Hageja on 28. märtsi 2019. a kokkuleppes tunnistanud tegelikke sissenõutavaks muutunud

võlgnevusi. Hagis toodust ei nähtu, milles seisnes sundtäitmisele allumise kokkuleppe

kahjulikkus hagejale. Ebaõige ja tõendamata on see, et hageja juhatuse liige oleks saanud

kokkuleppe sõlmimisest kasu. Hageja oli võlgnevuste tasumisega aastaid viivituses ja sellises

olukorras võis hageja kasu seisneda ka kohtumenetluse vältimises. Hageja juhatuse liikme

kohustused ei laiene tema enda võlasuhetele, s.o HH-l kui füüsilisel isikul oli õigus loovutada

oma nõue hageja vastu mis tahes teisele isikule. HH ei saanud tehingust hüvesid. Hageja väide,

et kostja pidi teadma, et hageja juhatuse liige tegutses vastuolus hageja huvidega, on

2-19-8026

tõendamata. Kostjal ei olnud kohustust kontrollida hageja juhatuse liikme tegevuse

õiguspärasust sisesuhtes hagejaga. Ei võlatunnistust ega ka sundtäitmisele allumise kokkulepet

ei saa pidada hagejale majanduslikult kahjulikuks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 27. oktoobri 2021. a otsusega hagi osaliselt ja tunnistas

sundtäitmise täiteasjas lubamatuks summas 60 000 eurot. Kohus märkis, et sundtäitmine

täiteasjas on lubatav summas 65 000 eurot. Maakohus tühistas Harju Maakohtu 6. juuni 2019.

a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega oli peatatud täiteasjas menetlus kuni

praeguses tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle, mille

kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning otsuses viidatud

tõendite alusel tuvastatuks:

-

kostja esitas sissenõudjana 28. märtsil 2019 kohtutäiturile täitmisavalduse hagejalt

125 000 euro sissenõudmiseks;

-

täitedokumendiks täiteasjas on 28. märtsi 2019. a kokkulepe. Täitedokumendi kohaselt

tuleneb võlgnevus 35 000 eurot 14. oktoobril 2014 kostja ja hageja vahel sõlmitud

käenduslepingust ja 90 000 eurot 10. septembril 2013 HH ja hageja vahel sõlmitud

laenulepingust, millise nõudeõiguse on kostja omandanud 28. märtsi 2019. a

nõudeõiguse loovutamise lepinguga;

-

hageja esitas 17. mail 2019 kostjale avalduse 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

tühistamiseks TsÜS § 131 lg 1 alusel;

-

hageja kutsus HH 1. mail 2019 juhatusest tagasi.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas hageja tühistamisavaldusel on õiguslikud tagajärjed.

3.2. Maakohus leidis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppest selgub, et hageja on tunnistanud kostja

ees võlgnevust summas 35 000 eurot, mis tuleneb 14. oktoobril 2014 kostja ja hageja vahel

sõlmitud käenduslepingust, ning summas 90 000 eurot, mis tuleneb 10. septembril 2013 HH ja

hageja vahel sõlmitud laenulepingust, millise nõudeõiguse on kostja omandanud 28. märtsi

2019. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga. Seega on pooled selle kokkuleppega reguleerinud

varasematest lepingutest tulenevaid võlasuhteid ja võla suurust. Kohtu hinnangul on tegemist

deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse

vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

3.3. Kuna hageja väitel puudub kostjal hageja vastu nõue, sest HH-l ei olnud hageja vastu nõuet,

mida ta oleks saanud kostjale loovutada, siis kontrollis maakohus, kas kostjal on hageja vastu

nõue.

3.3.1. Maakohus tuvastas, et Fortuuna Capital OÜ ja HH vahel 10. septembril 2013 sõlmitud

laenulepingu kohaselt oli laenu tähtaeg 10. märts 2014 ja intress 2% kuus. HH kinnitas, et

tegemist ei ole tarbijalaenuga, vaid tema igapäevase ettevõtlusega seonduvalt edasilaenamise

eesmärgil võetud laenuga. Rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel rakendus viivis 0,35%

laenusummalt iga viivitatud päeva eest. Asja materjalidest nähtub, et HH on laenusumma

45 000 eurot 10. septembril 2019 kätte saanud. Samuti nähtub kohtule esitatud

maksekorraldustest, et 10. septembri 2013. a laenulepingu alusel on HH kandnud 30 000 eurot

AS-le KC Grupp ja 12 000 eurot hagejale ning 11. septembril 2013 veel 3000 eurot hagejale.

2-19-8026

Asja materjalidest ei nähtu, et HH oleks 10. septembri 2013. a laenulepingu alusel kandnud

hagejale veel 30 000 eurot.

3.3.2. Äriregistrist nähtub, et 10. septembri 2013. a seisuga oli AS KC Grupp ainus aktsionär

MR ning nõukogu liikmed KR, OR ja KR. Hageja aktsionäriks oli AS KC Grupp ning nõukogu

liikmed olid KR, MR ja KR. MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI aktsionär oli hageja

ning nõukogu liikmed KR, KR ja nõukogu esimehena MR.

3.3.3. Maakohus nõustus kostjaga selles, et ilmselgelt võttis HH laenu MR-le kuuluvate

ettevõtete huvides. Sellele viitab mh laenuandja esindaja ja HH laenulepingu sõlmimisele

eelnev kirjavahetus, millest selgub, et MR-le ja AS-le KC Grupp laenu ei anta. HH on edastanud

selle kirjavahetuse teadmiseks ka MR-le. Seega saab viidatud kirjavahetusest ja 10. septembri

2019. a laenulepingust kogumis teha järelduse, et HH ei võtnud laenu isiklikes huvides, vaid

KC gruppi kuuluvate ettevõtete tarbeks. Seda kinnitab ka asjaolu, et AS KC Grupp on andnud

HH saadud laenu tagatiseks AS-le KC Grupp kuuluva kunstiteose.

3.3.4. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et laenuleping HH ja hageja vahel on

äriseadustiku (ÄS) § 307 lg 3 järgi tühine, kuna puudus hageja nõukogu nõusolek. Hageja väide

nõukogu nõusoleku puudumise kohta ei ole veenev. Kohtu hinnangul on HH tegutsenud laenu

otsides kooskõlastatult hageja nõukogu liikme MR-ga. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid,

millest saaks teha järeldusi nõukogu nõusoleku kohta, kuid vähemalt käsipandilepingu

sõlmimist ja selle hilisemaid muutmise kokkulepped saab käsitada nõukogu heakskiiduna

laenulepingu sõlmimisele. Hageja on laenusumma vastu võtnud ega ole seda HH-le tagastanud.

3.3.5. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et HH on andnud hagejale laenu summas 45 000

eurot. Kohus tuvastas, et HH kandis 10. septembril 2013 AS-le KC Grupp 30 000 eurot ning

10.–11. septembril 2013 hagejale kokku 15 000 eurot. Kohtule ei ole esitatud kirjalikku

laenulepingut, mille kohaselt just hageja sai 45 000 eurot laenu ja 30 000 eurot on AS-le KC

Grupp antud üle hageja juhiste alusel. Seega ei saa kohus teha järeldust, et hageja on saanud

HH-lt laenu 45 000 eurot. Eelnevat kinnitavad ka AS KC Grupp ja teiste samasse kontserni

kuuluvate ettevõtete poolt HH-le tehtud intressi tagasimaksed 300 eurot kuus, st 2% kuus

summalt 15 000 eurot. Seega on HH andnud hagejale laenu 15 000 eurot. Kuigi AS KC Grupp

ja hageja kuuluvad samasse kontserni, on nad erinevad juriidilised isikud, mistõttu ei olnud

HH-l enne nõude loovutamist õigust nõuda hagejalt kogu 45 000 euro tasumist. Kohtu ette ei

ole toodud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja või mõni kolmas isik oleks HH-le või tema

laenuandjale hageja kohustuse summas 15 000 eurot tasunud. Seega oli HH-l hageja vastu

põhinõue 15 000 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded.

3.3.6. Kohtul ei ole alust eeldada, et HH andis hagejale laenu teistsugustel tingimustel, kui ta

oma laenuandjaga kokku leppis. HH laen oli võetud hageja ja AS KC Grupp huvides. Ei ole

eluliselt usutav, et isik, kes võtab laenu selleks, et seda edasi laenata, sõlmiks laenu edasi

laenates lepingu enda jaoks kehvematel tingimustel. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja tasus ja

hageja eest tasuti HH-le laenuintressi samas määras, nagu HH oli oma laenuandjaga kokku

leppinud, s.o 2% kuus. Seega lähtus maakohus kõrvalnõuete suuruse kindlaksmääramisel

eeldusest, et hageja ja HH laenusuhtes tuleb kohaldada samasugust intressi- ja viivisemäära,

nagu HH oli leppinud kokku Fortuuna Capital OÜ-ga. Samuti tuleb lähtuda samast laenu

tagastamise tähtajast.

3.3.7. Kohus ei nõustunud hagejaga, et HH nõue oli loovutamise hetkel aegunud.

2-19-8026

Asja materjalidest nähtub, et HH ja tema laenuandja vahelise 10. septembri 2013. a

laenulepingu tähtaega pikendati korduvalt ja kohtule esitatud laenulepingu muutmise

kokkulepetest nähtuvalt jäi laenu tagastamise lõpptähtajaks 30. detsember 2015. Samas nähtub

asja materjalidest, et HH ja Fortuuna Capital OÜ pidasid 2016. aastal läbirääkimisi ja Fortuuna

Capital OÜ nõustus võla tagastamise tähtaega pikendama 2016. aasta lõpuni tingimusel, et HH

tasub selle aja eest jätkuvalt intressi. HH tasus intressi, kuid ei tagastanud laenu ka 31.

detsembriks 2016. Pärast seda ei ole Fortuuna Capital OÜ sõlminud HH-ga kokkuleppeid võla

tagastamise tähtaja pikendamise kohta. Seega saab järeldada, et laenu tagastamise lõpptähtajaks

lepiti tegelikult kokku 31. detsember 2016. Seda kinnitab ka asjaolu, et aastatel 2016 ja 2017

on HH tasunud laenuandjale intressi. Järelikult oli ka hageja ja HH laenusuhtes laenu tasumise

tähtpäev 31. detsember 2016. Seega pidi Fortuuna Capital OÜ nõue HH vastu ning ka HH nõue

hageja vastu TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aeguma 31. detsembril 2019. Kuna HH võõrandas oma

nõude hageja vastu kostjale 28. märtsil 2019, ei olnud nõue võõrandamise hetkel aegunud.

Nõue ei olnud aegunud ka juhul, kui lähtuda kirjalikes menetlusdokumentides toodust, et laenu

tagastamise tähtaeg saabus 30. detsembril 2015. HH-le on tasutud hageja eest laenuintressi ka

pärast laenulepingu tähtaja möödumist. Nõude tunnustamine TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi,

millega aegumine katkeb ja algab uuesti, võib seisneda ka intresside maksmises. Hageja ise

tasus HH-le intressi viimati 3. septembril 2014. MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS

tasus HH-le hageja eest intressi viimati 15. juulil 2016 ja OÜ Bona kv viimati 21. aprillil 2017.

Nõude aegumine võib katkeda korduvalt ja ka aegumise peatumise ajal. Kuna kolmandad isikud

on tasunud HH-le hageja eest 10. septembri 2013. a laenulepingu alusel intressi pärast nõude

sissenõutavaks muutumist ja enne nõude aegumist viimati 21. aprillil 2017, katkes ja algas nõue

aegumine uuesti viimati 21. aprillil 2017. Seega ei olnud HH nõue hageja vastu TsÜS § 146 lg

1 järgi nõude loovutamise ajal, s.o 28. märtsil 2019 aegunud.

3.3.8. HH ei nõua hagejalt tasumata jäänud intressi, vaid loovutas kostjale põhivõlgnevuse koos

viivistega. Põhivõla suurus on kohtu tuvastatu kohaselt 15 000 eurot. Kuigi HH ja hageja

kontodelt nähtub, et HH kontole on 17. septembril 2013 kantud 10. septembri 2013. a

laenulepingu osalise tagasimaksena 3500 eurot, on edaspidi arvestatud intressi ikkagi summalt

15 000 eurot. Seega on laenulepingu pooled käsitanud põhivõlgnevusena summat 15 000 eurot

ning kohus lähtub samuti sellest. Kohus tuvastas, et laenukohustus 15 000 eurot muutus

sissenõutavaks 1. jaanuaril 2017. Arvestades kokkulepitud viivisemäära 0,35%, võlgnes hageja

28. märtsi 2019. a seisuga HH-le viivist summas 42 892,50 eurot.

3.4. Maakohtu hinnangul oli olemas ka nõue summas 35 000 eurot, mida HH hageja juhatuse

liikmena tunnistas ja mille osas leppis kostjaga kokku, et nõue allub kohesele sundtäitmisele.

3.4.1. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 14. oktoobril 2014

käenduslepingu, millega hageja tagas kõiki kostja nõudeid „AS KC Grupp ja/või MAARDU

KATLAMAJA AKTSIASELTS ja/või MR vastu, mis tulenevad Lepingust, sealhulgas Lepingu

muudatustest, täiendustest ja lisadest (AS KC Grupp, MAARDU KATLAMAJA

AKTSIASELTS ja MR koos edaspidi nimetatud võlgnikud); kõik võlausaldaja nõuded AS KC

Grupp ja/või MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja/või MR vastu, mis tulenevad

MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS, AS KC Grupp, MR ja võlausaldaja vahel

tsiviilasjas nr 2-13-14836 sõlmitud kompromissist, sealhulgas nimetatud kompromissi

muudatustest, täiendustest ja lisadest; kõik võlausaldaja nõuded MAARDU KATLAMAJA

AKTSIASELTS vastu, mis tulenevad MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja

võlausaldaja vahel tsiviilasjas nr 2-13-15295 sõlmitud kompromissist, sealhulgas nimetatud

kompromissi muudatustest, täiendustest ja lisadest“. Pooled leppisid kokku, et käendaja

vastutuse rahaline maksimumsumma on 35 000 eurot.

2-19-8026

3.4.2. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust taganenud

või selle tühistanud. Seega on käendusleping kostja ja hageja vahel jätkuvalt kehtiv. Tsiviilasjas

nr 2-13-14836 tehtud kompromissilepingut kinnitavast kohtumäärusest selgub, et MAARDU

KATLAMAJA AKTSIASELTS, AS KC Grupp ja MR (võlgnikud) kohustuvad ühiselt ja

solidaarselt tasuma kostjale võlgnevuse summas 500 000 eurot (võlgnevus). MAARDU

KATLAMAJA AKTSIASELTS, AS KC Grupp ja MR tunnustavad oma võlgnevust kostja ees

tingimusteta

ja

vastuvaidlematult.

Pooled

käsitavad

MAARDU

KATLAMAJA

AKTSIASELTSI, AS KC Grupp ja MR võlgnevuse summas 500 000 euro tunnustamist

konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes, mis loob iseseisva abstraktse kohustuse.

MAARDU KATLAMAJA AS, AS KC Grupp ja MR kohustuvad võlgnevuse 500 000 eurot

tagastama kostjale hiljemalt 1. augustil 2016. MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSIL,

AS-l KC Grupp ja MR-l on igal ajal õigus tagastada võlgnevus kostjale ennetähtaegselt osaliselt

või täies ulatuses. Summade osalisel tasumisel kustutatakse esmajärjekorras intressid ja muud

kõrvalkohustused ning viimases järjekorras võlgnevus (Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 2-13-14836).

3.4.3. Vaidlust ei ole selles, et Harju Maakohtu menetluses oli AS KC Grupp, MR, MAARDU

KATLAMAJA AKTSIASELTSI ja Mittetulundusühingu Oandu Watermill hagi kostja vastu

täitemenetluste lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2016/4391, nr 022/2016/4393,

nr 022/2016/4392, nr 158/2016/1173 ja nr 158/2016/1174 (tsiviilasi nr 2-16-12561). Harju

Maakohus jättis 19. märtsi 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja tunnistas täitemenetlused

nimetatud täiteasjades lubatavaks. Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsusega

jäeti hagejate apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu 19. märtsi 2018. a otsus muutmata.

Riigikohus keeldus 2. augusti 2019. a määrusega hagejate kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest ning Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsus ja Harju Maakohtu 19.

märtsi 2018. a otsus jõustusid 2. augustil 2019. Kassatsioonkaebusest selgub, et vaidlus käis

mh ka Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-14836 kinnitatud

poolte 31. juuli 2013. a kompromissilepingu ja Harju Maakohtu 3. septembri 2019. a

kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-15295 kinnitatud 31. juuli 2013. a kohtuliku kompromissi

kehtivuse üle.

3.4.4. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja 35 000 euro suurune nõue hageja vastu on

aegunud. Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-14836

kinnitatud kompromissilepingu kohaselt pidid AS KC Grupp, MR ja MAARDU

KATLAMAJA AKTSIASELTS tasuma kostjale 500 000 eurot hiljemalt 1. augustil 2016.

Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunuks käenduslepinguga tagatud nõuded 1. augustil 2019.

Kuna hageja toonane seaduslik esindaja tunnustas nõuet 28. märtsil 2019, ei olnud nõue

aegunud.

3.5. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostjal on hageja vastu 14. oktoobri 2014. a

käenduslepingust tulenev nõue 35 000 eurot. Kohus tuvastas, et HH põhinõue hageja vastu sai

olla 15 000 eurot, millele lisandus 28. märtsi 2019. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

42 892,50 eurot. Kohtupraktika kohaselt peab põhivõlast suurema viivisenõude korral

võlausaldaja tõendama vastava kahju olemasolu. HH ei ole sellise kahju olemasolu tõendanud.

Seega loovutas HH kostjale viivisenõude 15 000 eurot, mistõttu kostja omandas HH-lt hageja

vastu nõude kokku 30 000 eurot.

3.6. TsÜS § 131 lg 1 järgi võib esindatav tühistada esindaja tehtud tehingu, mille tegemisel

esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu,

mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi

teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu

2-19-8026

iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast

õigussuhtest tulenevaid kohustusi.

3.7. Maakohtu hinnangul ei ole HH rikkunud oma kohustusi juhatuse liikmena ega teinud 28.

märtsil 2019 kostjaga hagejat kahjustavat tehingut.

3.7.1. HH andis hagejale laenu, mida hageja ei ole HH-le tagastanud. Hageja ei ole esile toonud,

et ta oleks enne 28. märtsi 2019. a võlatunnistuse andmist asunud eitama HH-lt saadud laenu.

Vastupidi, intresside tasumisega on hageja seda laenu tunnustanud. HH-l kui füüsilisel isikul

oli õigus oma nõue hageja vastu loovutada ning tal ei olnud keelatud loovutada seda kostjale.

Hageja ei ole põhistanud, miks on hagejat kahjustav ja keelatud tunnistada kohustust ja sõlmida

kokkulepet sundtäitmise kohta. Samuti ei ole hageja põhistanud ega tõendanud, et kostja pidi

HH väidetavast õigusvastasest käitumisest teadlik olema. Hageja väide, et võla tunnistamine

teda kahjustas, on põhjendamatu olukorras, kus hageja ei ole varem oma kohustuse olemasolu

eitanud. Võlatunnistuse ja sundtäitmisele allumise kokkulepe sõlmimine ei ole tavatu või

hagejat kahjustav tegu.

3.7.2. Kohtule jäid arusaamatuks hageja etteheited HH-le ka selle osas, et viimane tunnistas

kostja ees 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenevat võlgnevust 35 000 eurot ja leppis

kostjaga kokku selles, et nõue on koheselt sundtäidetav. Kostja on korduvalt avaldanud, et ta

oleks igal juhul pöördunud 14. oktoobri 2014. a käenduslepinguga tagatud nõude hagejalt

väljamõistmiseks kohtusse. Kohus tuvastas, et poolte vahel oli kehtiv käendusleping ja sellega

tagatud nõuded olid läbinud juba kaks kohtuastet. Hagejat ei kahjusta see, et tema toonane

seaduslik esindaja hindas realistlikult tsiviilasja nr 2-16-12561 perspektiivi ja ka võimaliku

tulevase käenduslepingu alusel toimuva kohtuvaidluse perspektiivi ning otsustas säästa

menetluskuludelt. Lisaks olid pooled 14. oktoobri 2014. a käenduslepingus kokku leppinud, et

käendaja vastutab võlgnike kohustuste täitmise eest ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja

nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite (sh võlgniku pankroti

korral), aegumise vastuväite või lepingu või kompromisside kehtetuse, tühisuse või taganemise

vastuväite (lepingu p 3.2.4). Seega ei pidanud HH hageja esindajana ootama tsiviilasjas nr 2-

16-12561 tehtava lahendi jõustumist, sest sõltumata asja tulemusest oli käendajal igal juhul

kohustus võlg tasuda. Kui kostja oleks hageja vastu kohtusse pöördunud, oleks kostja hagi

äärmiselt suure tõenäosusega rahuldatud. Hagile põhjendamatult ja ebamõistlikult vastu

vaieldes oleks hageja tekitanud endale vaid menetluskulusid ja oleks sunnitud hüvitama ka

vastaspoole menetluskulud. Seega ei nõustunud kohus hagejaga, et HH tegutses vastuolus

hageja huvidega. Vastupidi, kohtu hinnangul käitus HH kohustust tunnustades mõistlikult ja

kooskõlas hea usu põhimõttega.

3.7.3. Kokkuvõttes leidis kohus, et täidetud ei ole 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise

materiaalsed eeldused TsÜS § 131 lg 1 järgi. Hageja tühistamisavaldusel ei ole õiguslikku

toimet ja see tuleb jätta tähelepanuta.

3.8. Kohus tuvastas, et kostjal on hageja vastu nõue kokku 65 000 eurot. Arvestades, et

sundtäitmisel on kostja nõue hageja vastu summas 125 000 eurot, tuleb hageja nõue rahuldada

osaliselt ja sundtäitmine täiteasjas tunnistada lubamatuks 60 000 euro osas.

3.9. Arvestades kaasuse asjaolusid ja seda, et kohus rahuldas hagi 48% ulatuses, pidas kohus

õiglaseks jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

2-19-8026

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud, ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja

tunnistada sundtäitmine täiteasjas täies ulatuses lubamatuks ning jätta menetluskulud kostja

kanda. Alternatiivselt palub hageja saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud hagimenetluse põhimõtteid,

hinnanud esitatud tõendeid selgelt ebaõigesti ja vastuoluliselt ning jätnud hindamata hageja

esitatud seisukohad ja viidatud õigusaktid, esitamata selle kohta ühtegi põhjendust (TsMS § 5

lg-te 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1, § 436 lg-te 1 ja 4 ning § 442 lg 8 rikkumine). Maakohtu otsusest ei

ole võimalik aru saada, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes on maakohus otsuses

järeldusi teinud. Tõendite ja poolte väidete analüüs on olulises osas puudu. Kirjeldatud

rikkumised tõid kaasa ebaõige otsuse.

4.2. Maakohus ei ole 28. märtsi 2019. a kokkulepet korrektselt analüüsinud ega mõistnud, et

see sisaldab endas mitut eri tehingut, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Täiteasjas

täitemenetluse algatamine sai võimalikuks 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-s 2 sisalduva

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 18 kohase sundtäitmisele allutamise kokkuleppe

tõttu. Kui seda punkti ei oleks, oleks kostja pidanud esmalt kohtusse pöörduma, mille raames

oleks saanud selgeks vaielda, kas hageja on 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivalt tühistanud.

Seejuures põhinesid hageja nimel kohesele sundtäitmisele allutatud nõuded 90 000 euro

ulatuses HH enda väidetaval nõudel hageja vastu, mille ta oli vahetult enne 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe sõlmimist tasu eest kostjale loovutanud, ja 35 000 euro ulatuses kostja väidetaval

käenduslepingust tuleneval nõudel, mille osas oli pooleli kohtuvaidlus käendatud nõude

kehtivuse üle, millest kostja oli vaidluse osapoolena teadlik.

Juhatuse liikme enda väidetava nõude hageja vastu, mis on väidetavalt kostjale loovutatud,

kohesele sundtäitmisele allutamine väljub ÄS § 307 lg 3 mõttes hageja igapäevasest

majandustegevusest ja on ilmselgelt hagejat kahjustav. HH tegutses hageja juhatuse liikme

kohustusi rikkudes, enda ja kostja huvides ning hagejat kahjustades.

4.3. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel piisab

hageja tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks, TsMS § 235 mõttes), et

sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja

vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia.

Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine lubamatuks

tunnistada (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Kostja ei ole

tõendanud, et tal oleks mõni kehtiv nõue hageja vastu või ta oleks omandanud hageja vastu

nõude loovutamise teel.

4.4. Maakohtu otsuses on vastuolusid ja loogikavigu. Näiteks leidis maakohus otsuse p-s 41, et

HH-l olid hageja vastu laenulepingust tulenevad nõuded kokku 30 000 eurot, mitte 28. märtsi

2019. a kokkuleppes väidetud 90 000 eurot. Seejärel asus maakohus otsuse p-des 42–44

seisukohale, et HH ei ole hageja juhatuse liikmena oma kohustusi rikkunud, ehkki maakohus

oli ise sedastanud, et HH allutas alusetult 60 000 eurot kohesele sundtäitmisele ja tekitas seeläbi

hagejale kahju.

2-19-8026

4.5. Maakohus leidis otsuse p-des 26 ja 27 õigesti, et HH ja teiste ühingute vahelisi tehinguid

ei saa lugeda HH ja hageja vahel sõlmitud laenulepinguks ja tehinguteks. Seejärel aga selgitas

maakohus otsuse p-des 28–37 vastuoluliselt, et kolmandate isikute vahelistel tehingutel ja

ülekannetel saab olla tähtsust hageja ja HH vahelises laenusuhtes. Nõukogu otsust ei ole

võimalik tuletada ühe nõukogu liikme väidetavast teadmisest mingitest asjaoludest. Maakohus

ei analüüsinud otsuses hageja 2013–2016. a majandusaasta auditeeritud aruandeid, mis on HH

enda poolt allkirjastatud ja millest nähtub, et 2016. a majandusaasta lõpuks ei olnud hagejal HH

ees enam ühtegi kohustust. Kuna hageja juhatuse allkirjastatud ja eelnevalt nõukogule

kinnitamiseks esitatud majandusaasta aruannete kohaselt ei olnud HH-l hageja vastu nõudeid,

siis ei oleks hageja nõukogu 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimist heaks kiitnud. Maakohtu

viidatud ülekanded said olla seotud üksnes muude tehingutega.

4.6. ÄS § 307 lg-st 3 tuleneva reegli tõttu ei saanud hageja ainsa juhatuse liikme poolt endale

tehtud ülekannetel olla aegumist katkestavat toimet.

4.7. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel kahjustas HH hageja huve. HH rikkus 28. märtsi

2019. a kokkuleppe sõlmimisega TsÜS §-s 35 toodud hoolsus- ja lojaalsuskohustusi ning ei

arvestanud hageja huvidega, minnes vastuollu TsÜS §-dega 32 ja 138 ning VÕS §-ga 6. HH-l

puudus 28. märtsi 2019. a kokkuleppe allkirjastamiseks igasugune mõistlik põhjus. Tegelikult

ei olnud HH-l hageja vastu 90 000 euro suurust nõuet, mistõttu ta ei saanud seda ka kostjale

võõrandada. Hageja huvidega oli ilmselgelt vastuolus hageja vastu konstitutiivse võlatunnistuse

tekitamine ja selle kohesele sundtäitmisele allutamine nõude osas, mida tegelikult ei

eksisteerinud. 28. märtsi 2019. kokkuleppe sõlmimiseks oleks pidanud olema ÄS § 307 lg 3 ja

§ 317 lg 1 kohaselt hageja nõukogu nõusolek, sest selle sõlmimine väljub igapäevasest

majandustegevusest ja on tehtud HH poolt huvide konflikti olukorras. HH tegi hageja juhatuse

liikmena tehingu enda või kostja huvides ja hageja kahjuks. Kokkuleppe alusel alustati hageja

vastu põhjendamatult täitemenetlust summa osas, mida hageja tegelikult ei võlgne. Ükski

äriühingu huvides tegutsev juhatuse liige ei sõlmiks äriühingu nimel 28. märtsi 2019. a

kokkuleppega sarnastel tingimustel lepingut.

4.8. Kostja pidi olema HH rikkumisest teadlik. Kuna HH käitumine 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe sõlmimisel oli ilmselgelt pahatahtlik ja vastuolus hageja huvidega, pidi kostja aru

saama, et selline käitumine on vastuolus äriühingu juhatuse liikme kohustustega. Arvestades

kokkuleppe majandustegevusest väljuvat ja äärmiselt ebatavalist sisu, pidi kostja möönma, et

ilma hageja nõukogu nõusolekuta ei pruugi selline tehing kehtida ja võib olla tühistatav.

4.9. Käenduslepingust tulenevate nõuete sundtäitmisele allutamine 28. märtsi 2019. a

kokkuleppega oli ilmselges vastuolus hageja huvidega, millest kostja pidi igal juhul teadlik

olema. Hageja oli 14. oktoobri 2014. a käenduslepinguga käendanud 31. juuli 2013. a lepingust

ning tsiviilasjades nr 2-13-14836 ja nr 2-13-15295 sõlmitud kompromissidest tulenevaid

kohustusi. Samal ajal oli hageja ja kostja vahel pooleli kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-16-12561

nii 31. juuli 2013. a lepingu kui ka tsiviilasjades nr 2-13-14836 ja 2-13-15295 sõlmitud

kompromisside kehtivuse osas, millest HH pidi tsiviilasjas nr 2-16-12561 menetlusosaliseks

oleva MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI ainsa juhatuse liikmena teadlik olema.

Vaieldamatult pidi vaidlusest olema teadlik ka kostja, kes oli tsiviilasjas nr 2-16-12561 kostja.

Menetlus tsiviilasjas nr 2-16-12561 lõppes alles 2. augustil 2019, mil Riigikohus otsustas

kassatsioonkaebust menetlusse mitte võtta. Kassaatorite (MAARDU KATLAMAJA

AKTSIASELTS, MR ja AS KC Grupp) seisukoht oli, et käenduslepinguga tagatud nõudeid ei

eksisteeri, st käendusleping ei taga ühtegi nõuet. Seega ei saanud 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

sõlmimise ajal olla kahtlust, et kokkuleppe sõlmimine ei ole hageja huvidega kooskõlas.

2-19-8026

4.10. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel esines ka TsÜS § 131 lg 1 teises lauses

nimetatud olukord, sest HH hageja juhatuse liikmena tunnistas konstitutiivses võlatunnistuses

ja allutas sundtäitmisele mh HH-le endale kuulunud 90 000 euro nõude, mille ta oli kostjale

loovutanud. Arvestades kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja eesmärki, saab järeldada, et HH

tegi sisuliselt tehingu iseendaga hageja kahjuks ning iseenda ja kostja huvides.

4.11. 28. märtsi 2019. a kokkuleppes viidatud nõuded hageja vastu on aegunud. ÄS § 307 lg-st

3 tuleneva reegli tõttu ei saanud hageja ainsa juhatuse liikme poolt endale tehtud ülekannetel

olla õiguslikke tagajärgi, nt aegumist katkestavat toimet. HH ja Fortuuna Capital OÜ vahel 10.

septembril 2013 sõlmitud laenulepingust tulenev maksetähtaeg saabus 30. detsembril 2015.

Järelikult aegusid kõik nõuded TsÜS § 146 lg 1 järgi 30. detsembril 2018. HH ei ole esitanud

hageja vastu hagi enne 30. detsembrit 2018. Hageja ei nõustu maakohtuga, et esines aegumist

katkestavaid asjaolusid. Kuna 28. märtsi 2019. a kokkulepe langeb selle tühistamise tõttu ära,

siis aegusid kostja käenduslepingust tulenevad nõuded hageja vastu igal juhul 31. juulil 2019.

Kostja ei ole esitanud hageja vastu hagi käenduslepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks.

4.12. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe õigel tõlgendamisel ja tõendite igakülgsel hindamisel oleks

maakohus pidanud hagi täies ulatuses rahuldama ja jätma menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-de

1, 2 ja 5 osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

6.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et 28. märtsi

2019. a kokkuleppes sisaldub deklaratiivne võlatunnistus. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et

dokumendi p 1.3 kohaselt on võlgnik ja võlausaldaja kokku leppinud, et nad käsitavad võlgniku

kokkuleppes sätestatud võlgnevuse tunnistamist konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30

mõttes, mis loob võlgnikule iseseisva, abstraktse, tingimusteta ja tagasivõtmatu kohustuse

võlausaldaja ees. Seega võeti kokkuleppega uus sõltumatu kohustus.

6.2. Maakohus ei põhjendanud, kas tühistamisavaldus on kehtiv või mitte ning miks. Asjas ei

ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja teadis või oleks pidanud teadma hageja juhatuse

liikme kohustuste väidetavast rikkumisest. Järelikult ei ole tühistamisavaldus kehtiv.

6.3. Kostja ei nõustu sellega, et HH oli laenu andnud osaliselt AS-le KC Grupp. Ebaõige on

maakohtu lähenemine, et see tuleb tuvastada maksekorralduste abil. Kuna HH oli laenulepingu

sõlmimise ajal hageja juhatuse liige, siis ta teadis, kellega laenuleping oli sõlmitud. See oli

hagejaga. See, et mõlemad kasutasid laenusummat, võib tähendada hoopis seda, et tegemist on

ühiste võlgnikega. Tõenditest tuleb teha teistsugused järeldused kui tegi maakohus.

6.4. HH ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Hageja majanduslik seis ei ole objektiivselt

kahjustunud.

6.5. 28. märtsi 2019. a kokkulepe ei olnud hageja huvidega vastuolus juba ainuüksi seetõttu, et

sellega välditi pankrotimenetlust. Hageja eesmärk oli jätta raha maksmata ja venitada, sest

2-19-8026

hageja ei ole maksnud ka käendussummat 35 000 eurot, mida ta iseenesest tunnistab. Hagejal

lihtsalt ei ole raha.

7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas

tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

tervikuna ja jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Muus osas tuleb TsMS § 657

lg 1 p 21 järgi jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja

täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse, kostja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ka apellatsioonimenetluse kulud.

9. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja

sundtäitmise lubamatuks tunnistamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kostja vaidlustas

maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja sundtäitmise lubamatuks tunnistas,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Seega on maakohtu otsus vaidlustatud täies ulatuses.

10. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses praeguse otsuse p-s 3.1 nimetatud maakohtu

tuvastatud asjaolude üle, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 2 p 1 järgi

apellatsioonkaebuste lahendamisel aluseks. Lisaks ei vaidle pooled menetluses mh selle üle, et

HH oli ajavahemikul 10. märts 1999 – 1. mai 2019 hageja juhatuse liige (I kd, tl-d 32–33, 43

pöördel).

11. Hageja on esitanud hagi TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi alusel toimuva

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitamine lepinguks oleva täitedokumendi alusel tähendab materiaalõigusliku

vaidluse avamist täitedokumendi üle. Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230

lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla

sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva

sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine)

tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse

täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei

pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue

(sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda

tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (vt nt

Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16 ja seal viidatud

kohtulahendid).

12. Tuvastatud asjaoludel sisaldub täiteasjas täitedokumendiks olevas 28. märtsi 2019. a

kokkuleppes võlatunnistus, kuid pooled on eri meelt selles, kas tegemist on deklaratiivse või

konstitutiivse võlatunnistusega. Kui esimesel juhul pööraks võlatunnistuse andmine ümber

selles tunnistatud võla olemasolu tõendamise koormuse, mistõttu sõltumata eelmises punktis

kirjeldatud ümberpööratud tõendamiskoormusest lepinguks oleva täitedokumendi alusel

toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses, tuleks hagejal tõendada

võlatunnistuses tunnistatud (sundtäidetava) kohustuse puudumist, siis konstitutiivse

võlatunnistuse korral tulenekski täitemenetluses täidetav kohustus võlatunnistusest endast.

2-19-8026

Lisaks sõltub 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivusest see, kas täitemenetlus toimub kehtiva

täitedokumendi alusel. Seetõttu on maakohus põhjendatult hinnanud praeguse vaidluse

lahendamisel kõigepealt seda, kas hageja on 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivalt tühistanud.

13. TsÜS § 131 lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille

tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi

tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või

pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu

iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast

õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 131 lg 1 kohaldub ka

äriühingu seadusliku esindaja tehtud tehingu puhul, kui selle tegemisel on rikutud äriühingu ja

juhatuse liikme sisesuhtest tulenevaid kohustusi, tehing tehakse vastuolus esindatava huvidega

ja kolmas isik on rikkumise suhtes pahauskne, st teab või peab rikkumisest teadma (vt

Riigikohtu 14. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-15, p-d 12 ja 13).

TsÜS § 131 lg 2 kohaselt ei või esindatav lõikes 1 nimetatud juhul tehingut tühistada, kui: 1) ta

teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt sama paragrahvi lõikele

1 tühistada, ja andis nõusoleku esindaja poolt sellise tehingu tegemiseks; 2) ta ei tühistanud

tehingut mõistliku aja jooksul pärast seda, kui esindaja oli talle teatanud asjaoludest, mis

annavad õiguse tehing vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 tühistada. Lõike 3 kohaselt võib

esindatav tehingu vastavalt lõikele 1 tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada

asjaoludest, mis annavad õiguse tehing tühistada. Tehingut ei või tühistada pärast kolme aasta

möödumist tehingu tegemisest. TsÜS § 98 lg 1 esimese lause järgi toimub tehingu tühistamine

avalduse tegemisega teisele poolele.

Seega tuleb tehingut tühistada soovival poolel lähtuvalt TsÜS § 131 lg-s 2 ja § 98 lg-s 1

sätestatust toimetada tühistamisavaldus teisele poolele kätte hiljemalt kuue kuu jooksul, arvates

ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis andsid õiguse tehing tühistada TsÜS § 131 lg 1 järgi

(Riigikohtu 30. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-11, p 14). TsÜS § 90 lg 3

kohaselt võib tühistada tehingu osa, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing

oleks tehtud ka tühistatud osata.

14. Hageja on tuginenud praeguses menetluses sellele, et HH tegi 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

vähemalt osaliselt sisuliselt iseendaga, sest ta tunnistas selles hageja nimel ja allutas

sundtäitmisele nõude, mis oli algselt temal endal hageja vastu ja mille ta oli samal päeval

loovutanud kostjale. Seetõttu tuleks hageja arvates TsÜS § 131 lg 1 teise lause kohaselt eeldada

esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevate kohustuste rikkumist (vt ka hageja

apellatsioonkaebuse p 1.1.17). Hageja arvates ei muuda tehingute järjekord kokkuleppe

eesmärki, sest tulemus oleks olnud sarnane, kui HH oleks esmalt hageja nimel tunnistanud

kohustust iseenda ees ja alles seejärel loovutanud nõude kostjale (vt ka hageja

apellatsioonkaebuse p 1.1.11).

Kolleegium märgib, et juhul, kui käsitada 28. märtsi 2019. a kokkulepet mingis osas tehinguna,

mille HH tegi hageja nimel iseendaga, tuleks selles osas tehingu tühistamise asemel (TsÜS §

131 lg 1 järgi) kõne alla hoopis tehingu tühisus ÄS § 307 lg 3 järgi (vt ka Riigikohtu 29.

septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 15). Nimetatud sättest tuleneb, et

aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud

nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses

kauba või teenuse turuhinna alusel. TsÜS § 85 kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa

teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka

tühise osata. Seega, kui 28. märtsi 2019. a kokkuleppega oleks HH osas, mis puudutas HH-lt

2-19-8026

kostjale loovutatud 90 000 euro suurust nõuet, teinud tehingu sisuliselt iseendaga, võiks

kokkulepe olla selles osas tühine, kuid see ei pruugiks mõjutada kokkuleppe kehtivust osas, mis

puudutas käenduslepingust tulenevat 35 000 euro nõuet.

Kolleegium on seisukohal, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel ei teinud HH üheski

osas tehingut iseendaga. Hageja väidetud järeldust ei saa teha asjaolust, et väidetav 90 000 euro

suurune nõue, mida HH hageja nimel kostja ees tunnistas ja sundtäitmisele allutas, oli varem

kuulunud HH-le endale. 28. märtsi 2019. a kokkuleppest nähtuvalt oli HH kokkuleppe

sõlmimise ajaks loovutanud oma väidetava nõude hageja vastu kostjale. Samuti on 28. märtsi

2019. a kokkuleppe pooleks hageja kõrval kostja, mitte HH.

15. Pooled ei ole menetluses vaielnud selle üle, et hageja 17. mai 2019. a tühistamisavaldus (I

kd, tl-d 29–30) on esitatud TsÜS § 131 lg-st 3 tuleneva tähtaja jooksul. Kostja ei ole

vaidlustanud hageja väidet, et kostja sai avalduse kätte 20. mail 2019 (kirja saatmise kinnitus:

I kd, tl 31). Seega on avaldus esitatud tähtaegselt.

16. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas täidetud olid materiaalsed eeldused 28. märtsi

2019. a kokkuleppe tühistamiseks. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et TsÜS § 131 lg-s 1

sätestatud eeldused 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamiseks ei olnud täidetud, mistõttu

hageja tühistamisavaldusel ei olnud õiguslikku toimet (vt maakohtu otsuse p 46). Hageja on

maakohtu sellekohase järelduse apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Kolleegium hindab

maakohtu järelduse kontrollimisel esmalt seda, kas HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkulepet

sõlmides hageja esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi (I), seejärel, kas

28. märtsi 2019. a kokkulepe oli vastuolus hageja huvidega (II) ning kolmandaks, kas kostja

teadis või pidi HH kohustuste rikkumisest teadma ning kuidas eelnimetatud küsimustes tehtud

järeldused mõjutavad täiteasjas toimuva sundtäitmise lubatavust (III).

I

17. Menetluses on hageja heitnud HH-le juhatuse liikme kohustuste rikkumisena ette seda, et

ta sõlmis 28. märtsi 2019. a kokkuleppe ilma hageja nõukogu nõusolekuta ning rikkus

kokkulepet sõlmides juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Seega hindab kolleegium

järgnevalt nende kohustuste rikkumist.

17.1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et TsÜS § 131 lg 1 teise lause alusel tuleks eeldada, et

HH rikkus 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisel hageja esindamise aluseks olevast

õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Sarnaselt ÄS § 307 lg 3 kohaldamisega tuleks ka TsÜS §

131 lg 1 teise lause kontekstis leida, et HH ei teinud 28. märtsi 2019. a kokkulepet hageja nimel

sõlmides tehingut iseendaga.

17.2. Hageja nimel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimiseks hageja nõukogu nõusoleku

vajalikkuse põhjendamisel on hageja tuginenud menetluses ÄS § 307 lg-le 3 ja § 317 lg-le 1 (vt

ka hageja apellatsioonkaebuse p 1.1.13).

17.2.1. Nagu kolleegium eespool leidis, ei sõlminud HH 28. märtsi 2019. a kokkulepet hageja

nimel iseendaga, mistõttu ÄS § 307 lg 3 sellele tehingule ei kohaldu.

17.2.2. ÄS § 317 lg 1 kohaselt on nõukogu nõusolek vajalik aktsiaseltsi nimel tehingute

tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest. Kolleegium on seisukohal, et

tehing, millega juhatuse liige tunnistab vaieldavate kohustuste (vt praeguse otsuse p-d 18.4–

18.6 ja 18.10–18.12) olemasolu ja muudab need täitedokumendi loomise teel sundtäidetavaks

2-19-8026

olukorras, kus kohustused ise ei tulene äriühingu igapäevasest majandustegevusest, vaid

seonduvad juhatuse liikmelt väidetavalt võetud laenuga ja äriühingu antud käendusega, väljub

äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest. Seda kinnitab asjaolu, et ÄS § 317 lg 1 p 7

kohaselt loetakse igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaks mh laenude andmine ja

võlakohustuste tagamine. Nimetatutega sarnanevad oma olemuselt ka laenu võtmine ja sellest

tulenevate kohustuste tunnistamine ning kolmanda isiku võlakohustuste tagamiseks antud

käendusest tulenevate kohustuste tunnistamine.

17.2.3. Asjas esile toodud asjaolud ja tõendid ei võimalda järeldada, et 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe sõlmimiseks oleks olnud hageja nõukogu nõusolek, sh hilisema heakskiidu näol (vt

TsÜS § 111). Kostja ei ole seda ka väitnud. Järelikult rikkus HH 28. märtsi 2019. a kokkulepet

hageja nimel sõlmides hageja esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevat kohustust

saada tehingu tegemiseks nõukogu nõusolek.

17.3. Lisaks nõukogu nõusoleku puudumisele on hageja menetluses heitnud HH-le ette hageja

juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuste rikkumist 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

sõlmimisel.

17.3.1. Kolleegium selgitab, et äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda

seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte sõlmitud kokkulepetest.

Kõige üldisema kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille

kohaselt peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid

kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule

lojaalsed. Aktsiaseltsi juhatuse liikme puhul täpsustab hoolsuskohustust ÄS § 315 lg 1, mille

kohaselt peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega.

Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema

heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud

ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas

kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke (või endaga seotud kolmanda

isiku) huve äriühingu omadele (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-

15, p 14; 18. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-10474, p 25). Hindamisel, kas juhatuse

liige kui äriühingu esindaja on tehingut sõlmides oma kohustusi rikkunud, tuleb lähtuda ärilise

kaalutluse reeglist (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 14).

Riigikohus on selgitanud, et ärilise kaalutluse reegli nõudeid saab lugeda täidetuks juhul, kui

juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab

vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse

liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides

(Riigikohtu 24. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17).

17.3.2. Võttes arvesse praeguse otsuse p-s II tuvastatut, leiab kolleegium, et HH rikkus 28.

märtsi 2019. a kokkulepet sõlmides oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees, sõlmides

hageja nimel põhjendamatult tehingu, mis oli hageja huvidega vastuolus ning mis teenis üksnes

kolmanda isiku ning potentsiaalselt ka HH enda huve. Tehing vastas kostja huvidele ja

kahjustas hageja huve eelkõige järgmistel põhjustel: 1) võlatunnistuse andmisega pöördus

ümber tunnistatud nõuete tõendamise koormus; 2) võlatunnistuse andmisega võis hageja

loobuda võimalikest vastuväidetest, mis olid talle võlatunnistuse andmise ajal teada; 3) nõuete

tunnistamisega katkes ja algas uuesti nende aegumine; 4) kohesele sundtäitmisele allutamise

kokkuleppe tagajärjel sai kostja hageja vastu täitedokumendi, mis võimaldas tal algatada

täitemenetluse ilma vajaduseta pöörduda oma nõuetega kohtusse; 5) eelnevaga ei kaasnenud

kostja poolt hagejale vastusooritusi ega muid järeleandmisi. Asjas esitatu ei võimalda lõplikult

2-19-8026

tuvastada, kas HH sai 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisest ka isiklikult kasu.

Kolleegiumi hinnangul on võimalik, et HH sai tasu oma nõude loovutamise eest kostjale ning

selle kokkuleppe tingimus võis olla ka see, et HH tunnistab hageja nimel loovutatud nõude

olemasolu ja nõustub selle kohesele sundtäitmisele allutamisega. Kolleegium nõustub hagejaga,

et mõistlikult hoolas ja äriühingu huvides tegutsev juhatuse liige ei sõlmiks äriühingu nimel 28.

märtsi 2019. a kokkuleppega sarnastel tingimustel lepingut (vt hageja apellatsioonkaebuse p-d

1.1.12–1.1.13). Kokkuvõttes saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et HH rikkus 28. märtsi

2019. a kokkulepet sõlmides hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees, kuna ta tegi hageja nimel

tehingu, mis ei olnud hageja huvides ja mida sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse

liige ei oleks teinud ning mille sõlmimisel ta eelistas kostja – ja võimalik et ka enda – huve

hageja huvidele.

17.4. Eelnevast tulenevalt on täidetud TsÜS § 131 lg 1 alusel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

tühistamise esimene eeldus, s.o hageja esindajana tegutsenud HH rikkus kokkulepet sõlmides

esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi.

II

18. Kolleegium on erinevalt maakohtust seisukohal, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

sõlmimine ei vastanud hageja huvidele.

18.1. Seda, kas kokkulepe vastas hageja huvidele TsÜS § 131 lg 1 mõttes, tuleb hinnata tehingu

sõlmimise aja seisuga (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 14).

Pooled ei vaidle selle üle, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisaldub võlatunnistus, millega

hageja tunnistas kostja ees 125 000 euro suurust võlgnevust, millest 35 000 eurot tuleneb 14.

oktoobril 2014 poolte vahel sõlmitud käenduslepingust ja 90 000 eurot 10. septembril 2013 HH

ja hageja vahel sõlmitud laenulepingust, millise nõudeõiguse oli HH loovutanud kostjale

(vaidlus on selles, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega), ning lisaks

ka kokkulepe võlatunnistuses nimetatud võlgnevuse kohesele sundtäitmisele allutamise kohta

TMS § 2 lg 1 p 18 tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja mingit vastusooritust 28.

märtsi 2019. a kokkuleppe alusel ei saanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kokkuleppe

alusel oleks kostja teinud hageja suhtes muid järeleandmisi. Kostja ei ole menetluses

vaidlustanud hageja väidet, et mingit kasu hageja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisest ei

saanud (vt 27. mai 2019. a hagiavalduse p 5.2).

18.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisalduv

võlatunnistus on deklaratiivne, mitte konstitutiivne. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu

otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse p 20) ning neid ei korda (TsMS § 654 lg 6).

Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väide, et kokkuleppe p 1.3 („Võlgnik ja

Võlausaldaja on kokku leppinud, et Pooled käsitlevad Võlgniku käesolevas Kokkuleppes

sätestatud Võlgnevuse tunnistamist konstitutiivse võlatunnistusena võlaõigusseaduse … § 30

mõistes, mis loob Võlgnikule iseseisva abstraktse tingimusteta ja tagasivõtmatu kohustuse

Võlausaldaja ees“) põhjal tuleks asuda seisukohale, et tegemist oli konstitutiivse

võlatunnistusega.

18.2.1. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis

konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole iseenesest piisav, et lugeda

võlatunnistus konstitutiivseks (24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). See,

kas tegemist on konstitutiivse (ehk abstraktse, VÕS § 30) või deklaratiivse (ehk kausaalse)

võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse

kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on tuvastada

2-19-8026

poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi

kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu

ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid

läbirääkimisi, poolte huve. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et

pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja

sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Kui sellist abstraktse

kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest

loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr

2-19-5601, p 16.2 ja seal viidatud kohtulahendid).

18.2.2. VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel

aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu

või soovist varjata oma tegelikku tahet.

18.2.3. Praegusel juhul tuleb poolte tahte väljaselgitamiseks hinnata kokkulepet tervikuna,

arvestades ka selle muid punkte peale kostja viidatud p 1.3. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-st

1.1 nähtuvalt (I kd, tl-d 27–28) on kostja (võlausaldaja) ja hageja (võlgnik) selles avaldanud ja

kinnitanud mh järgmist:

„1.1.1. Võlgnik võlgneb Võlausaldajale seisuga 28.03.2019.a kokku ükssada kakskümmend

viis tuhat (125 000) eurot, edaspidi nimetatud Võlgnevus, mille maksetähtaeg on saabunud

ehk Võlgnevus on muutunud sissenõutavaks.

1.1.2. Võlgnevus tuleneb summas kolmkümmend viis tuhat (35 000) eurot 14.10.2014

Neticom OÜ ja AS KC Kinnisvara vahel sõlmitud käenduslepingust ning summas

üheksakümmend tuhat (90 000) eurot 10.09.2013.a. HH’i ja AS KC Kinnisvara vahel

sõlmitud laenulepingust, millise nõudeõiguse on Neticom OÜ omandanud 28.03.2019.a.

Neticom OÜ ja HH’i vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga.

1.1.3. Käesoleva Kokkuleppe punktis 1.1.1 nimetatud nõue on muutunud sissenõutavaks,

nimetatud nõue ei ole lõppenud ning Võlgnik ei ole Võlgnevust Võlausaldajale tähtaegselt

tasunud, s.t Võlgnik ei ole Võlausaldaja nõuet rahuldanud.“

Lisaks on hageja kokkuleppe p-s 1.2 avaldanud ja kinnitanud, et „Võlgnik tunnistab käesoleva

Kokkuleppe punktis 1.1.1. nimetatud Võlgnevust tingimusteta ja vastuvaidlematult ning et

Võlgnikul puuduvad nimetatud Võlgnevuse osas mistahes vastuväited Võlausaldaja vastu.“

18.2.4. Eeltoodud lepingupunkte koos p-ga 1.3 hinnates on kolleegium seisukohal, et maakohus

on põhjendatult leidnud, et pooled reguleerisid 28. märtsi 2019. a kokkuleppes varasematest

lepingutest tulenevaid võlasuhteid ja võla suurust, soovides kinnitada olemasolevat võlga ja

lihtsustada selle sissenõudmist. Hageja sissenõutavaks muutunud võlgnevuse suuruse

fikseerimine 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise kuupäeva seisuga võis olla tingitud ka

asjaolust, et TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse

põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks

muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt Riigikohtu 17. märtsi 2021. a

otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 15.3). Poolte kokkulepet tervikuna hinnates ei ole võimalik

järeldada, et nende tahe oleks olnud luua hagejale abstraktne kohustus VÕS § 30 järgi, st nende

eesmärk oleks olnud luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas seniste võlasuhete asemele või

nende kõrvale. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse nimetamine

2-19-8026

p-s 1.3 konstitutiivseks ei mõjuta eeltoodud järeldust poolte tegeliku tahte ja eesmärgi kohta

kokkuleppe sõlmimisel ning VÕS § 29 lg 2 järgi ei saa seda võtta võlatunnistuse tõlgendamisel

aluseks. Seejuures viitab ka p 1.3 sõnastus sellele, et pooled ei loonud nimetatud punktiga

hagejale eraldi kohustust, vaid nad käsitasid (ekslikult) p-s 1.1 sisalduvat võlgnevuse

tunnistamist konstitutiivse võlatunnistusena.

18.2.5. Deklaratiivse võlatunnistuse õiguslike tagajärgede kohta on Riigikohus selgitanud, et

selle andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult

sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus

tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja

sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik

ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse

andmisega loobunuks. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud

vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks

vastupidist

tõendada.

Selles

osas

on

deklaratiivne

võlatunnistus

võrreldav

kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtul välja

selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust,

poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p-

d 16.3 ja 16.4 ning seal viidatud kohtulahendid).

18.3. Kolleegium märgib, et kuna maakohus ei olnud menetluses pooltega arutanud seda, kas

28. märtsi 2019. a kokkuleppes konstitutiivseks nimetatud võlatunnistus võib tegelikult olla

deklaratiivne võlatunnistus, võis maakohtu sellekohane järeldus olla pooltele üllatuslik. Siiski

ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, kuna kostja ei ole apellatsioonkaebuses

väitnud, et tal oleks sel põhjusel jäänud mingid väited või tõendid esitamata, ning kostja sai

oma vastuväited maakohtu seisukohale esitada apellatsioonimenetluses. Ehkki maakohtu

menetluses olid pooled nimetanud 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisalduvat võlatunnistust

konstitutiivseks, ei olnud hageja võtnud omaks seda, et kokkuleppe osapoolte tahe oleks olnud

luua seniste võlasuhete asemele või kõrvale iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Seda ei olnud

selgelt väitnud ka kostja. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hagejal olid kostja ees

võlatunnistuses tunnistatud kohustused (s.o väidetav hageja ja HH vahelisest laenulepingust

tulenev kohustus 90 000 eurot ja 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenev kohustus

35 000 eurot) või mitte, mis omab tähtsust deklaratiivse võlatunnistuse korral. Igal juhul ei

mõjutaks aga see, kas 28. märtsi 2019. a kokkuleppes sisaldus deklaratiivne või konstitutiivne

võlatunnistus, asja lahendust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse selles lubatud sooritusele

iseseisev, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude alus ning võlatunnistusest

tulenevale nõudele vastuväidete esitamine on veel piiratum kui deklaratiivse võlatunnistuse

puhul, kuna sellele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust

vaidlustavaid vastuväiteid (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06,

p 13; 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p-d 16.5, 18–18.2 ning seal viidatud

kohtupraktika). Seega, kui järgnevalt leiab kinnitust, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppega

deklaratiivse võlatunnistuse andmine ei vastanud hageja huvidele, siis ei oleks hageja huvidele

vastanud ka konstitutiivse võlatunnistuse andmine.

A) Väidetav laenulepingust tulenev nõue 90 000 eurot

18.4. Maakohus leidis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vastuolu hageja huvidega välistab HH-

lt väidetavalt saadud laenu osas see, et hageja on intresside tasumisega laenu saamist

tunnistanud ning ei olnud enne 28. märtsi 2019 asunud laenu saamist ja oma võlgnevust eitama

(vt maakohtu otsuse p 44). Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus ei ole kõnealuse

2-19-8026

kohustuse kohta võlatunnistuse andmise ja sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimise

vastavust hageja huvidele ammendavalt hinnanud.

18.5. Kolleegium leiab, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vastavuse hageja huvidele välistab

juba ainuüksi see, et HH-l ei olnud hageja vastu sellist nõuet, nagu ta väidetavalt kostjale

loovutas ja mida ta 28. märtsi 2019. a kokkuleppega tunnistas ja kohesele sundtäitmisele allutas.

18.5.1. Maakohus on ise vaidlustatud otsuses leidnud, et HH oli andnud hagejale laenu 15 000

eurot, tema viivisenõue oli 28. märtsi 2019. a seisuga 42 892,50 eurot ning kostjale loovutas

HH põhinõude ja viivisenõude kokku summas 30 000 eurot (vt maakohtu otsuse p-d 26, 34 ja

41). Sel juhul on HH aga tunnistanud hageja võlga kostja ees 28. märtsi 2019. a kokkuleppes

vähemalt 60 000 euro osas põhjendamatult, pöörates võlatunnistuse andmisega ümber nõude

olemasolu, sh suuruse tõendamise koormuse, ja allutanud kostja nõude hageja vastu selles osas

alusetult sundtäitmisele. Nimetatud osas oleks 28. märtsi 2019. a kokkulepe hageja huvidega

vastuolus ka juhul, kui järgida maakohtu otsuse põhjendusi. Eelnevat arvestades nõustub

kolleegium hagejaga selles, et maakohtu järeldus, et 28. märtsi 2019. a kokkulepe ei

kahjustanud hageja huve, ei ole kooskõlas maakohtu tuvastatud asjaoludega (vt hageja

apellatsioonkaebuse p 1.1.6).

18.5.2. Erinevalt maakohtust on kolleegium aga seisukohal, et esile toodud asjaolude ja tõendite

põhjal tuleb järeldada, et hageja ja HH vahel ei olnud sõlmitud kehtivat laenulepingut. Vaidlust

ei ole selles, et väidetava laenu andmise ajal 10. septembril 2013 oli HH hageja juhatuse liige.

Seega eeldanuks laenulepingu sõlmimine ÄS § 307 lg 3 järgi hageja nõukogu nõusolekut.

Praegusel juhul ei võimalda asja materjalid järeldada, et selline nõusolek oleks enne tehingu

tegemist või ka tagantjärele nõukogu poolt antud.

Maakohus leidis, et ehkki kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks teha järeldusi

nõukogu nõusoleku kohta, siis on nõukogu andnud laenulepingu sõlmimisele heakskiidu

käsipandilepingu ja selle hilisemate muutmiskokkulepete sõlmimisega; samuti viitas maakohus

sellele, et hageja on laenusumma vastu võtnud ja ei ole seda HH-le tagastanud, ning HH

tegutses laenu otsides kooskõlastatult hageja nõukogu liikme MR-ga (vt maakohtu otsuse p 25).

Kolleegium maakohtuga ei nõustu. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja nõukogu oli kõnealusel

ajal kolmeliikmeline ning sinna kuulusid MR, KR ja KR (vt ka I kd, tl 44 – 44 pöördel).

Käsipandilepingu ja selle muutmise kokkulepped on allkirjastanud MR. Ka HH tegevus laenu

otsimisel oli asja materjalidest nähtuvalt kooskõlastatud üksnes MR-ga (vt kirjavahetus, millest

nähtuvalt MR oli sellest tegevusest teadlik (I kd, tl-d 208 – 208 pöördel); MR poolt

allkirjastatud käsipandileping HH kohustuste tagamiseks Fortuuna Capital OÜ ees (I kd, tl-d

219–220) ning HH ja Fortuuna Capital OÜ laenulepingu ja käsipandilepingu pikendamise

kokkulepped (I kd, tl-d 221–224)). Asja materjalid ei võimalda järeldada, et ülejäänud kaks

nõukogu liiget oleksid olnud isegi teadlikud sellest, et HH ja hageja vahel sõlmitakse

laenuleping, ning sellega nõustunud või selle heaks kiitnud. Põhjendatud on hageja

apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht, et nõukogu heakskiitu laenulepingule ei saa

tuletada sellest, kui üks nõukogu liige sellega seotud asjaolusid teadis (vt hageja

apellatsioonkaebuse p 1.1.7). Sellele, et teised nõukogu liikmed ei pruukinud väidetavast

laenust isegi teadlikud olla, viitab asjaolu, et hageja väidetavad kohustused HH ees ei

kajastunud hageja auditeeritud majandusaasta aruannetes aastatel 2013–2016 (vt I kd, tl-d 54,

66, 77, 85 pöördel).

Kuna väidetav laenuleping on hageja nõukogu nõusoleku puudumise tõttu ÄS § 307 lg 3 järgi

tühine, ei olnud HH-l hageja vastu laenulepingust tulenevat nõuet. Selle asemel võis HH-l olla

hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue hagejale tühise lepingu täitmiseks üle kantud

2-19-8026

summa ulatuses TsÜS § 90 lg 1 teise lause ning VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause

alusel.

18.5.3. Eelnevat arvestades ei nõustu kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väitega, et HH oli

andnud hagejale laenuna 45 000 eurot. Samas, isegi kui juhatuse liikmega laenulepingu

sõlmimiseks oleks olnud hageja nõukogu nõusolek või hilisem heakskiit, leidis maakohus

põhjendatult seda, et asjas esitatud tõendid ei võimaldaks järeldada, et HH oleks andnud

hagejale laenu rohkem kui 15 000 eurot (vt maakohtu otsuse p 26). Tõenditest nähtuvalt on HH

kandnud 10. septembril 2013 hageja kontole 12 000 eurot ja 11. septembril 2013 veel 3000

eurot (I kd, tl-d 95, 228 ja 229). Vaidlust ei ole selles, et ülejäänud summa, s.o 30 000 eurot,

kandis HH 10. septembril 2013 AS-le KC Grupp (vt ka maksekorraldus: I kd, tl 227).

Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et tõendid ei võimalda järeldada, et nimetatud 30 000

euro osas oleks olnud tegemist hagejale antud laenuga, sh hagejale ja AS-le KC Grupp ühiselt

antud laenuga, mis oleks kantud AS KC Grupp pangakontole hageja korraldusel. Ka kostja

poolt menetluses esitatud kirjavahetusest HH ja ML vahel (I kd, tl-d 206–207) ei saa järeldada,

et HH-le oleks antud laenu just hagejale edasilaenamiseks. Kirjavahetuses on räägitud üldiselt

„KC“-st, mis aga võis tähendada ka AS-i KC Grupp. Isikut, kellele HH Fortuuna Capital OÜ-

lt laenatud raha edasi laenas, ei võimalda tuvastada ka HH ja Fortuuna Capital OÜ vahel

sõlmitud laenuleping (sh selle p 2.2, vt I kd, tl-d 209–211). Sellele, et HH võis laenata raha

osaliselt edasi ka AS-le KC Grupp, viitab asjaolu, et ajavahemikul 11. september 2013 – 27.

august 2019 on AS KC Grupp teinud HH-le ülekandeid 10. septembri 2013. a laenu

intressikulude hüvitamiseks ning ka MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja OÜ Bona

kv on teinud HH-le mh selliseid ülekandeid, mis selgitusest nähtuvalt on tehtud 10. septembri

2013. a laenu intressikulude hüvitamiseks „KC Grupp“ eest (vt I kd, tl-d 215 – 218 pöördel).

Ka käsipandi HH kohustuste tagamiseks Fortuuna Capital OÜ ees andis AS KC Grupp (I kd,

tl-d 219–220).

18.6. Igal juhul aga oli see, kas ja kui suur nõue HH-l hageja vastu oli ning millisel õiguslikul

alusel see nõue oli tekkinud, vähemalt vaieldav. Hageja on HH-l hageja vastu nõude

olemasolule menetluses vastu vaielnud. Väidetava laenulepingu kohta ei ole esitatud kirjalikku

dokumenti ning ka maakohus on selle olemasolu tuvastamisel tuginenud üksnes kaudsetele

tõenditele. Seejuures on asjas ka tõendeid, mis seavad hagejal HH ees kohustuste olemasolu

kahtluse alla. Esiteks on hageja esitanud auditeeritud majandusaasta aruanded aastate 2013–

2016 kohta, mis on HH enda poolt allkirjastatud ja millest ei nähtu, et hagejal oleks olnud 2016.

a majandusaasta lõpus tegev- ja kõrgema juhtkonna ees kohustusi (vt I kd, tl-d 54, 66, 77, 85

pöördel). Teiseks on hageja välja toonud, et 17. septembril 2019 oli tehtud HH-le väidetava 10.

septembri 2019. a laenulepingu alusel ka tagasimakse 3500 eurot, mida kinnitab hageja

kontoväljavõte (I kd, tl 95). Seega oli HH-l hageja vastu tunnustatud suuruses nõude olemasolu

28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal vähemalt vaieldav. Kokkuleppe p-s 1.2 on hageja

aga avaldanud ja kinnitanud, et ta tunnistab kokkuleppe p-s 1.1.1 nimetatud võlgnevust

tingimusteta ja vastuvaidlematult ning tal puuduvad selle osas mistahes vastuväited.

Kolleegium leiab, et vaieldava nõude kohta võlatunnistuse andmine, mis pöörab ümber

tõendamiskoormuse nõude olemasolu küsimuses ja võib välistada nõudele hiljem (vähemalt

osade) vastuväidete esitamise, ning sellise nõude sundtäitmisele allutamine ei vasta kohustatud

isiku huvidele. Notariaalse täitedokumendi korral TMS § 2 lg 1 p 18 tähenduses ei ole ükski

sõltumatu vaidlusi lahendav organ kontrollinud sundtäitmise eelduste täitmist või vaadanud läbi

poolte vahel tekkinud vaidlust. Seega võib sissenõudja esitada kohtutäiturile täitmiseks nõude,

mille rahuldamiseks kohtumenetluses alust ei oleks. Hageja on põhjendatult viidanud sellele, et

täiteasjas täitemenetluse algatamine hageja ja HH väidetavast laenulepingust tuleneva nõude

osas sai võimalikuks üksnes 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-s 2 sisalduva kohesele

2-19-8026

sundtäitmisele allutamise kokkuleppe tõttu. Selle kokkuleppe puudumise korral oleks kostja

pidanud

enne

sundtäitmise

algatamist

nõudega

kohtusse

pöörduma

(vt

hageja

apellatsioonkaebuse p 1.1.3).

18.7. Lisaks eelnevale oli vähemalt vaieldav see, kas HH võimalik nõue hageja vastu oli 28.

märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajaks aegunud või mitte.

18.7.1. Hageja on menetluses väitnud, et hageja väidetav 10. septembri 2013. a laenulepingust

tulenev kohustus HH ees oleks olnud 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal aegunud (vt

nt hageja 27. aprilli 2020. a seisukoha p 6.2). Maakohus tuvastas, et HH ja Fortuuna Capital

OÜ vahelise 10. septembri 2013. a laenulepingu tähtaega pikendati korduvalt ja kohtule esitatud

laenulepingu muutmise kokkulepetest nähtuvalt jäi laenu tagastamise lõpptähtpäevaks 30.

detsember 2015. Kui väidetav laenuleping HH ja hageja vahel sõlmiti samadel tingimustel,

võinuks väita, et ka hagejal tuli tagastada laen HH-le 30. detsembril 2015. Sel juhul oleks HH

nõue aegunud 30. detsembril 2018 (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1) ja olnud 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe sõlmimise ajal aegunud. Nõude aegunuks lugemise välistamiseks tuleks leida, et

HH ja Fortuuna Capital OÜ 2016. a-l peetud läbirääkimiste tulemusel pikendati laenu

tagastamise tähtaega 2016. a lõpuni ning tähtaja muutmine laienes ka hageja ja HH vahelisele

laenusuhtele, või et MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI ja OÜ Bona kv poolt hageja

eest ajavahemikul 6. mai 2015 kuni 21. aprill 2017 HH-le tasutud intressimakseid saab lugeda

kohustatud isiku poolt nõude tunnustamiseks, millega nõude aegumine TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2

järgi katkes ja uuesti algas.

18.7.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et HH ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu

kehtivuse korral ei oleks HH laenulepingust tulenevad nõuded olnud 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe sõlmimise ajaks aegunud (vt maakohtu otsuse p-des 29–33 toodud põhjendused,

millega kolleegium nõustub). Seejuures ei nõustu kolleegium hagejaga, et ÄS § 307 lg-st 3

tuleneva reegli tõttu ei saanud aegumist katkestada sellised ülekanded, mille hageja oli ainsa

juhatuse liikmena ise endale teinud (vt hageja apellatsioonkaebuse p-d 1.1.8 ja 1.1.18).

Nimetatud säte käib aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vaheliste kahepoolsete tehingute kohta ning

see ei mõjuta hageja poolt juhatuse liikmele väidetava lepingulise suhte raames tehtud maksete

käsitamist nõude tunnustamisena. Lisaks tegid pärast 30. detsembrit 2015 hageja eest HH-le

väidetava laenulepingu alusel makseid MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja OÜ Bona

kv, mitte hageja ise (I kd, tl-d 215, 218 – 218 pöördel).

18.7.3. Vaatamata sellele, et kokkuvõttes tuleks asuda seisukohale, et hageja ja HH väidetava

laenulepingu kehtivuse korral ei oleks sellest tulenev HH nõue olnud aegunud, oli nõude

aegumine vähemalt vaieldav. Seetõttu ei olnud selle nõude kohta deklaratiivse võlatunnistuse

andmine hageja huvides, kuna sellega võinuks kaasneda nõude aegumise vastuväitest

loobumine. Lisaks, arvestades, et nõude tunnustamisega kaasneb TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi

ka nõude aegumise katkemine ja aegumise uuesti algamine, vastaks äriühingu huvidele üldjuhul

vaid selliste nõuete tunnustamine, mille olemasolus äriühing ei kahtle, ning ärilise kaalutluse

reeglist lähtudes oleks ka sel juhul nõude tunnustamine ja seega selle aegumise edasilükkamine

põhjendatud eelkõige juhul, kui äriühing saaks selle eest mingi vastusoorituse või teine pool

vastaks mingi omapoolse järeleandmisega. Selliseid tingimusi 28. märtsi 2019. a kokkuleppes

ei olnud. Seega ei olnud nõude tunnustamine ja sellega nõude aegumise edasilükkamine

objektiivselt hageja huvides.

18.8. Kostja väide, et kui 28. märtsi 2019. a kokkulepet ei oleks sõlmitud, oleks ta esitanud

hageja vastu pankrotiavalduse (vt nt 3. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:59:20

2-19-8026

ja 01:03:32), on tõendamata. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et hageja oleks olnud

püsivalt maksejõuetu ja et oleks olnud alus esitada avaldus tema pankroti väljakuulutamiseks.

18.9. Eeltoodud kaalutlustel leiab kolleegium, et osas, milles hageja andis enda ja HH

väidetavast laenulepingust tuleneva ja kostjale loovutatud nõude 90 000 euro osas kostjale

võlatunnistuse ja nõustus kohesele sundtäitmisele allumisega, oli 28. märtsi 2019. a kokkulepe

hageja huvidega vastuolus.

B) Väidetav käenduslepingust tulenev nõue 35 000 eurot

18.10. Maakohus leidis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppe vastuolu hageja huvidega välistab

käenduslepingust tuleneva nõude 35 000 euro osas see, et käenduslepingust tulenev nõue oli

olemas; vaidlus tsiviilasjas nr 2-13-14836 tehtud kohtumääruse kehtivuse üle oli läbinud

tsiviilasjas nr 2-16-12561 juba kaks kohtuastet; 10. oktoobri 2014. a käenduslepingu p 3.2.4

kohaselt vastutab käendaja ka juhul, kui võlgnik esitab võlausaldaja nõudele vastuväite; kostja

on avaldanud, et ta oleks pöördunud käenduslepingust tulenevate nõuetega igal juhul kohtusse,

ning sel juhul oleks nõue suure tõenäosusega rahuldatud. Eelneva põhjal leidis maakohus, et

28. märtsi 2019. a kokkuleppega hoidis HH ära kohtuvaidluse hageja ja kostja vahel ning säästis

menetluskuludelt, mis oli mõistlik tegevus (maakohtu otsuse p 45). Kolleegium sellega ei

nõustu ja leiab, et maakohus ei ole kõnealuse kohustuse kohta võlatunnistuse andmise ja

sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõlmimise vastavust hageja huvidele ammendavalt

hinnanud.

18.11. Kolleegium leiab, et kuna 28. märtsi 2019. a seisuga oli veel pooleli vaidlus

käenduslepinguga tagatud nõuete olemasolu üle, oli käenduslepingust tuleneva kohustuse kohta

võlatunnistuse andmine ja selle osas kohesele sundtäitmisele allumine kokkuleppe sõlmimise

ajal hageja huvidega vastuolus.

18.11.1. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et 14. oktoobri 2014. a

käenduslepinguga (I kd, tl-d 202–205) käendas hageja kostja ees põhivõlgnike AS KC Grupp,

MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTS ja MR järgmisi kohustusi:

1) kõigi põhivõlgnike kohustused, mis tulenevad 31. juulil 2013 sõlmitud notariaalsest

lepingust (koostatud ja tõestatud Tallinna notar Ragne Tehver asendaja Kersti Paeveer

poolt, notari ametitegevuse raamatu registri nr 1684) (II kd, tl-d 80–87);

2) kõigi põhivõlgnike kohustused, mis tulenevad tsiviilasjas nr 2-13-14836 sõlmitud ja

Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusega kinnitatud kompromissist (II kd, tl-d 88–

91);

3) MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI kohustused, mis tulenevad tsiviilasjas nr

2-13-15295 sõlmitud ja Harju Maakohtu 2. augusti 2013. a määrusega kinnitatud

kompromissist (II kd, tl-d 92–94).

Samuti ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud maakohtu tuvastatut, et Harju Maakohtu

menetluses oli AS KC Grupp, MR, MAARDU KATLAMAJA AKTSIASELTSI ja

Mittetulundusühingu Oandu Watermill hagi Neticom OÜ vastu täitemenetluste lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2016/4391, nr 022/2016/4393, nr 022/2016/4392, nr

158/2016/1173 ja nr 158/2016/1174 (tsiviilasi nr 2-16-12561). Harju Maakohus jättis 19. märtsi

2018. a otsusega hagi rahuldamata ja tunnistas täitemenetlused nimetatud täiteasjades

lubatavateks. Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2018. a otsusega jäeti hagejate

apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu 19. märtsi 2018. a otsus muutmata. Riigikohus

2-19-8026

keeldus 2. augusti 2019. a määrusega hagejate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ning

maa- ja ringkonnakohtu otsused jõustusid (II kd, tl-d 5–22, 99).

Maakohus tuvastas, et 14. oktoobri 2014. a käenduslepingus leppisid osapooled kokku, et

käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 35 000 eurot. Praeguses menetluses ei ole

kostja täpsustanud, millise käendatud kohustuse täitmata jätmisest põhivõlgnike poolt tema

nõue hageja kui käendaja vastu täpselt tuleneb, vaid on selgitanud, et nõue vastab käendaja

vastutuse maksimumsummale (vt kostja 8. juuli 2021. a seisukoha p 10). Maakohus leidis

vaidlustatud otsuses, et kostjal oli ja on hageja vastu 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust

tulenev nõue 35 000 eurot (vt maakohtu otsuse p 41).

18.11.2. Maakohtu tuvastatust ja asja materjalidest nähtuvalt tunnistas HH nõude kohta

võlatunnistuse andmisega hageja nimel 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenevat nõuet,

mille osas hagejaga samasse kontserni kuuluvad äriühingud olid seisukohal, et käendatud

kohustust ei ole tekkinud. Tsiviilasjas nr 2-16-12561 Riigikohtule 14. jaanuaril 2019 esitatud

kassatsioonkaebuse (II kd, tl-d 5–23) p-dest 1.3 ja 1.5 nähtuvalt olid kassaatorid (MAARDU

KATLAMAJA AKTSIASELTS, kes on hageja tütarettevõte (II kd, tl 25); MR, kes oli sel ajal

hageja nõukogu liige (I kd, tl-d 44 – 44 pöördel) ja ka AS KC Grupp ainuaktsionär (II kd, tl

102); ja AS KC Grupp, kes on hageja 90% aktsionär (I kd, tl 44)) seisukohal, et

käenduslepinguga tagatud nõudeid (s.o 31. juuli 2013. a lepingust ning tsiviilasjades nr 2-13-

14836 ja 2-13-15295 sõlmitud kompromissidest tulenevaid nõudeid) ei eksisteeri, kuna

põhivõlgnikud olid 31. juulil 2013 sõlmitud tehingute kogumist taganenud. Kostja ei ole hageja

väitele, et tsiviilasjas nr 2-16-12561 vaieldi 14. oktoobri 2014. a käenduslepinguga tagatud

nõuete olemasolu üle, menetluses vastu vaielnud. Seejuures pidi HH olema kohtuasjast

tsiviilasjas nr 2-16-12561 teadlik, kuna ta oli sel ajal menetlusosalise MAARDU

KATLAMAJA AKTSIASELTS ainus juhatuse liige (II kd, tl 25 pöördel). Võlatunnistuse

andmisega pöördus aga ümber käenduslepingust tuleneva kohustuse olemasolu tõendamise

koormus. Lisaks võis võlatunnistuse andmine piirata hageja õigust käenduslepingust tulenevale

nõudele vastuväiteid esitada.

18.12. Lisaks, andes 14. oktoobri 2014. a käenduslepingust tulenevate nõuete osas kostjale

TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi, võimaldas HH kostjal alustada kohe täitemenetlust,

ilma vajaduseta esitada käenduslepingust tuleneva nõude osas esmalt hagi kohtusse.

Võimalikus kohtuvaidluses oleks hageja saanud esitada vastuväiteid nii käendatud nõuete

olemasolule kui ka võimalikke vastuväiteid, mis võisid tuleneda käenduslepingust endast. 28.

märtsi 2019. a kokkuleppe tõttu sai aga kostja pöörduda kohe kohtutäituri poole, mille tagajärjel

hageja vara täitemenetluses arestiti ning hageja pidi ise esitama sundtäitmise lõpetamiseks

kohtule hagi selle lubamatuks tunnistamiseks. Seega ei välista 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

vastuolu hageja huvidega käenduslepingut puudutavas osas ka see, et kostja väitel oleks ta igal

juhul oma nõudega hageja vastu kohtusse pöördunud (vt nt kostja 8. juuli 2021. a

menetlusdokumendi p 12). Seda, et eelnev ei vastanud hageja huvidele, ei mõjuta ka maakohtu

viidatud asjaolu, et juba 14. oktoobri 2014. a käenduslepingus endas oli piiratud käendaja õigust

esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid. Ka nende piirangute kehtivus ja mõju võinuks vajada

kohtumenetluses selgeks vaidlemist.

18.13. 28. märtsi 2019. a kokkulepe oli hageja huvidega vastuolus ka seetõttu, et sellel oli ka

käenduslepingust tuleneva nõude osas nõude aegumist katkestav ja uuesti alustav toime.

Maakohus tuvastas, et käenduslepinguga käendatud põhivõlgnike kohustus, mis tulenes Harju

Maakohtu 2. augusti 2013. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-14836 kinnitatud

kompromissist, muutus sissenõutavaks 1. augustil 2016, mistõttu see oleks TsÜS § 146 lg 1

järgi aegunud 1. augustil 2019 (vt maakohtu otsuse p 40). Samadel kuupäevadel muutus

2-19-8026

sissenõutavaks ja eelduslikult aegus ka põhivõlgnike 31. juuli 2013. a lepingust tulenev

kohustus (vt lepingu p 5.3, II kd, tl 82 pöördel). Tsiviilasjas nr 2-13-15295 sõlmitud

kompromissist nähtuvalt ei tulenenud sellest kostjale vahetult rahalisi nõudeid. Riigikohus on

selgitanud, et võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad

aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu, mistõttu aeguvad nõuded

põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samal ajal (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei olnud 14. oktoobri

2014. a käenduslepingust tulenev nõue 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimise ajal veel

aegunud, kuid sellega, et HH hageja nimel seda nõuet tunnustas, katkes nõude aegumine 28.

märtsil 2019 ja algas uuesti (TsMS § 158 lg 1) uueks kolmeaastaseks perioodiks.

18.14. Kolleegium möönab, et nõude tunnustamist ja kohesele sundtäitmisele allutamist ei saa

alati lugeda võlgniku huvidega vastuolus olevaks. Siiski on see eelduslikult võlgniku huvide

vastane olukorras, kus võlgnikuga seotud isikud, sh võlgniku 90% aktsionär ja nõukogu liige,

on seisukohal, et käenduslepingust tulenevaid nõudeid tegelikult ei eksisteeri, ning

kokkuleppega kaasneb nõudele vastuväidete esitamisest loobumine ja nõude aegumise

edasilükkamine. Praegusel juhul ei olnud nõude tunnustamiseks ja kohesele sundtäitmisele

allutamiseks ka mõistlikku põhjust, mh ei saanud hageja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe alusel

kostjalt mis tahes sooritust ega muud õigust või järeleandmist.

18.15. Eeltoodud kaalutlustel leiab kolleegium, et 28. märtsi 2019. a kokkulepe oli hageja

huvidega vastuolus ka osas, millega hageja andis väidetava käenduslepingust tuleneva nõude

35 000 euro osas kostjale võlatunnistuse ja nõustus kohesele sundtäitmisele allumisega.

18.16. Eelnevast tulenevalt on täidetud TsÜS § 131 lg 1 alusel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe

tühistamise teine eeldus, s.o hageja nimel tehtud tehing oli vastuolus hageja huvidega.

III

19. Kolleegium leiab, et kostja teadis või vähemalt pidi teadma sellest, et HH rikkus 28. märtsi

2019. a kokkuleppe sõlmimisel oma kohustusi hageja juhatuse liikmena.

19.1. Kostja teadis, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppega sundtäitmisele allutatud 90 000 euro

suurune nõue tulenes väidetavalt hageja ja HH enda vahel sõlmitud laenulepingust. See nähtub

mh 28. märtsi 2019. a kokkuleppe p-st 1.1.2. Seega oli kostja teadlik sellest, et HH tunnistas

hageja nimel ja allutas kohesele sundtäitmisele nõude, mis oli varem kuulunud talle endale ning

mille ta oli 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sõlmimisega samal päeval kostjale loovutanud.

Olukorras, kus see nõue ei tulenenud kirjalikust laenulepingust ja selle kohta ei olnud muid

otseseid tõendeid, pidi kostja aru saama, et sellise nõude kohta hageja nimel võlatunnistuse

andmine ja selle allutamine kohesele sundtäitmisele, ilma et hageja saaks vastutasuks mingi

soorituse või järeleandmise kostja poolt või mis tahes muu õiguse kostja vastu, ei vasta

objektiivselt hageja huvidele, vaid on üksnes kostja enda (ja võimalik, et ka HH, kui ta sai

kostjalt nõude loovutamise eest mingi vastutasu) huvides, mistõttu HH rikkus kokkuleppe

sõlmimisel oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees. Samuti pidi kostja aru saama, et

sellise kokkuleppe sõlmimine väljub hageja tavapärase majandustegevuse raamest ning selleks

on vaja hageja nõukogu nõusolekut. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe sisu ja muid asja materjale

arvestades ei olnud kostjal alust arvata, et hageja nõukogu oleks sellise kokkuleppe

sõlmimisega nõustunud.

19.2. Samuti teadis kostja seda, et 28. märtsi 2019. a kokkuleppega tunnustatud ja kohesele

sundtäitmisele allutatud 35 000 euro suuruse nõude osas, mis tulenes 14. oktoobri 2014. a

2-19-8026

käenduslepingust, oli 28. märtsi 2019. a seisuga käimas kohtuvaidlus käendatud kohustuste

olemasolu üle (tsiviilasi nr 2-16-12561). Kostja pidi sellest teadma, sest ta oli tsiviilasjas nr 2-

16-12561 vaidluse üheks pooleks (II kd, tl 5). Kostja pidi aru saama, et käenduslepingust,

millega tagatud nõuete olemasolu üle on pooleli kohtuvaidlus, tulenevate nõuete tunnustamine

võlatunnistuse andmise teel ja nende nõuete allutamine kohesele sundtäitmisele ei vastanud

objektiivselt hageja huvidele, eriti kuna hagejale ei kaasnenud sellega ühtegi vastusooritust,

järeleandmist ega muud õigust, vaid teenis üksnes kostja huve. Seega pidi kostja aru saama, et

HH rikkus kokkuleppe sõlmimisel oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust hageja ees. Samuti pidi

kostja aru saama, et sellise kokkuleppe sõlmimine väljub hageja tavapärase majandustegevuse

raamest ning selleks on vaja nõukogu nõusolekut. Asja materjalide põhjal ei olnud kostjal alust

arvata, et hageja nõukogu oleks sellise kokkuleppe sõlmimisega nõustunud.

19.3. Järelikult on täidetud ka TsÜS § 131 lg 1 alusel 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise

kolmas eeldus, s.o tehingu teine pool teadis või pidi teadma esindaja kohustuste rikkumisest.

20. Eelnevast tulenevalt on täidetud kõik TsÜS § 131 lg 1 eeldused 28. märtsi 2019. a

kokkuleppe tühistamiseks hageja poolt. Asjas esile toodud asjaoludest ei nähtu, et praegusel

juhul esineks TsÜS § 131 lg-s 2 nimetatud asjaolusid, mis välistaks hageja õiguse tehing

tühistada. Vaidlust ei ole selles, et hageja on järginud tehingu tühistamisel TsÜS § 131 lg-s 3

sätestatud tähtaega. Seega on hageja 28. märtsi 2019. a kokkuleppe kehtivalt tühistanud. TsÜS

§ 90 lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras

tühistatud, on see algusest peale kehtetu.

21. 28. märtsi 2019. a kokkuleppe tühistamise tõttu ei ole täitemenetluse korraldamiseks

kehtivat täitedokumenti. Kuna täitemenetlus täiteasjas toimub ilma kehtiva täitedokumendita,

tuleb see tunnistada TMS § 221 lg-te 1 ja 11 alusel täies ulatuses lubamatuks. Maakohtu otsus

tuleb tühistada osas, milles maakohus luges sundtäitmise täiteasjas lubatavaks, ja teha

tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi tervikuna. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja

apellatsioonkaebus rahuldada ja kostja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

22. Maakohtu otsust ei ole alust tühistada osas, millega maakohus tühistas 6. juuni 2019. a

määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täiteasjas menetlus kuni praeguses

tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohtutäitur

täitemenetluse mh kohtulahendi esitamisel, millega sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks.

Selleks, et kohtutäitur saaks täitemenetluse täiteasjas lõpetada, on vaja peatatud täitemenetlus

esmalt uuendada.

Menetluskulude jaotus

23. Maakohus jättis vaidlustatud otsuses menetluskulud poolte endi kanda. Kuna

ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi

muuta ka menetluskulude jaotust. Ühtlasi tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 1 järgi jaotada

apellatsioonimenetluse kulud.

24. Kuna hagi rahuldatakse tervikuna, hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ja kostja

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

25. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust,

ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise

2-19-8026

suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse

jõustumist.

26. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude

jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa