3-20-2066/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2066

Haldusasi

XX kaebus Kuusalu valla tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Kaili-Helina Kolts

Vastustaja – Kuusalu vald, esindaja vandeadvokaat Rivo

Kaldvee

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.05.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 21.03.2023

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.05.2022 otsuse haldusasjas nr 3-20-2066

resolutsiooni p 2 ning teha uus otsus, millega rahuldada XXu kaebus järgmiselt:

1) jätta rahuldamata põhinõue mõista Kuusalu vallalt XXu kasuks välja varalise

kahju hüvitis 4320 eurot;

2) rahuldada alternatiivne nõue ning mõista Kuusalu vallalt XXu kasuks välja

varalise kahju hüvitis 120 eurot;

3) mõista Kuusalu vallalt XXu kasuks välja võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis 120 eurolt alates 23.10.2017 kuni kahjuhüvitise täieliku

tasumiseni.

3. Mõista Kuusalu vallalt XXu esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja

1600 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.05.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-20-2066

2(10)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXule kuulub Kuusalu vallas Y kinnistu (katastritunnus 42301:002:0438) pindalaga 0,19

ha ja sihtotstarbega ärimaa.

2. Kuusalu Vallavolikogu kinnitas 04.12.2013 otsusega nr 67 Kuusalu valla kohalike teede

nimekirja, kuhu kanti mh 943 m pikkune Kalda tee (tee nr 3530431), mis kulgeb ligikaudu 56

meetrit Y kinnistul.

3. Kuusalu Vallavolikogu seadis 30.09.2015 otsusega nr 42 Y kinnistule valla kasuks

sundvalduse Kalda tee ehk 170 m2 ulatuses. XX esitas otsuse nr 42 tühistamiseks kaebuse, mille

Riigikohus rahuldas 14.06.2017 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-6-17. Riigikohus selgitas, et

Kalda tee on Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsusest nr 67 tulenevalt avalikult kasutatav (p

16). Otsus nr 67 on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik, s.o kuni see haldusakt kehtib, peab XX

järgima avalikult kasutatava tee puhul seadusest tulenevaid kitsendusi (p-d 16 ja 19). Sellest ei

piisa siiski sundvalduse seadmiseks, sest eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub

sundvalduse alusel, mitte vastupidi (p 17). Asja materjalidest ei nähtu alust, mis seaduse järgi

lubaks

seada

sundvalduse

Y

kinnistule

(s.o

üld-

või

eriplaneering

või

projekteerimistingimused), samuti piiratud asjaõigust, mille omandamiseks sundvaldus seati (p

18).

4. Kuusalu vald esitas 18.08.2016 Harju Maakohtule XXu vastu hagi, milles palus anda

vallale üle Y kinnistut läbiva Kalda tee valdus, tulenevalt Kuusalu Vallavolikogu 30.09.2015

otsusest nr 42, ning kohustada XXut hoiduma valduse rikkumisest (tsiviilasi nr 2-16-12551).

Harju Maakohus rahuldas 19.08.2016 määrusega osaliselt Kuusalu valla hagi tagamise taotluse

ning keelas XXul kuni tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni teha mistahes takistusi Y

kinnistul kulgeval Kalda teel liiklemiseks. XX ei vaidlustanud hagi tagamise määrust. Harju

Maakohus jättis 21.01.2020 otsusega Kuusalu valla hagi rahuldamata ja tühistas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg 4 alusel 19.08.2016 määrusega kohaldatud

hagi tagamise. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.04.2020 otsusega Kuusalu valla

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus

24.08.2020.

5. XX esitas Kuusalu Vallavalitsusele 02.10.2020 taotluse Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013

otsuse nr 67 osaliseks muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, teeregistri andmete

parandamiseks ja Kalda tee asukoha ümberkujundamiseks. Kuusalu Vallavalitsus vastas

20.10.2020 kirjaga nr 8-5/3162-1, et taotlus on võetud menetlusse, kuid selle lahendamise aega

ei ole võimalik öelda.

6. XX esitas Kuusalu vallale 13.10.2020 taotluse hüvitada tekitatud kahju tulenevalt asjaolust,

et Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsusega nr 67 arvati Y kinnistul kulgev eratee kohalike

3-20-2066

3(10)

teede hulka ja määrati avalikuks kasutamiseks, kuigi vallal puudus selleks õiguslik alus

(kokkulepe maaomanikuga või sundvalduse seadmise otsus). Kuusalu vald jättis 19.10.2020

otsusega nr 3.2-4/3313-1 taotluse rahuldamata ja esitas XXule nõude avada Y kinnistul kulgev

Kalda tee lõik avalikuks kasutamiseks.

7. Kuusalu Vallavolikogu 25.11.2020 otsusega nr 52 muudeti vallavolikogu 04.12.2013

otsust nr 67 ja arvati Kuusalu valla kohalike teede nimekirjast välja mh Kalda tee lõik, mis läbib

Y kinnistut.

8. XX esitas Tallinna Halduskohtule 21.10.2020 kaebuse Kuusalu valla tekitatud varalise

kahju hüvitamiseks. Pärast kaebuse täpsustamist ja halduskohtu 04.01.2022 määrusega

menetluse osalist lõpetamist jäi menetlusse põhinõue hüvitada kaebajale ajavahemikul

23.10.2017–22.10.2020 tekitatud varaline kahju 4320 eurot (iga aasta eest 1440 eurot), millele

lisandub selle ajavahemiku eest arvestatud viivis 1853,34 eurot. Alternatiivselt taotles kaebaja

selle ajavahemiku eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja palus kohtul määrata, et

vastustaja maksaks kaebajale väljamõistetud hüvitiselt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud määras kuni hüvitise tasumiseni.

Enne Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsuse nr 67 vastuvõtmist oli Y kinnistut läbiv teelõik

eratee. Vastustaja tohtis määrata eratee avalikuks kasutamiseks alles pärast seda, kui tal oli

tekkinud õigus kasutada teealust maad. Selleks oleks tulnud sõlmida maaomanikuga leping või

seada kinnistule sundvaldus. Kaebaja ja vastustaja vahel ei ole olnud lepingut eratee avalikuks

kasutamiseks. Riigikohus tühistas 14.06.2017 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-6-17 Kuusalu

Vallavolikogu 30.09.2015 otsuse nr 42, millega seati Y kinnistule valla kasuks sundvaldus.

Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsusest nr 67 tulenevalt oli igaühel õigus kaebaja kinnistut

kasutada, kuid kaebajal puudus kohustus seda taluda. Sellegipoolest ei muutnud vastustaja

otsust nr 67 ega arvanud kaebaja kinnistul kulgevat teelõiku kohalike teede nimekirjast välja.

Kaebaja on pidanud aastaid taluma oma kinnistu õigusvastast avalikku kasutust selle eest tasu

saamata. Harju Maakohtu 19.08.2016 hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-16-12551 on

Tallinna Ringkonnakohus 17.04.2020 otsusega tühistanud. Tühistatud, s.o algusest peale

kehtetu hagi tagamise määrus ei saanud olla õiguslik alus kaebaja kinnistu kasutamiseks.

Kaebaja õiguste rikkumine lõpetati alles Kuusalu Vallavolikogu 25.11.2020 otsusega nr 52.

Enne seda oli vald õigusvastaselt tegevusetu.

Kaebajale on tekitatud varaline kahju sellega, et vastustaja hoidis kaebaja kinnistul kulgevat

teed õigusvastaselt, sh sundvaldust seadmata ja selle eest tasu maksmata, avalikult kasutatavate

teede nimekirjas (vrd Riigikohtu 13.10.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-2250). Kahjuhüvitise

suurus on arvestatud kaebajal saamata jäänud sundvalduse tasu eeldatavate määrade põhjal (vrd

kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 39 lg 6).

9. Kuusalu vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajale ei ole tekkinud kahju ajal, kui Y kinnistul asuv tee oli suletud või kui see oli avatud,

kuid tee avatuna hoidmiseks oli olemas õiguslik alus. Kuni 17.08.2015 oli vaidlusalune teelõik

liikluseks avatud ja kaebaja ei teinud selle kasutamiseks takistusi ega esitanud vastustajale

mingeid rahalisi nõudmisi. Pole tähtsust, et tee kasutamiseks puudus kirjalik kokkulepe.

Ajavahemikul 18.08.2015–08.02.2017 oli tee faktiliselt suletud (kaebaja oli paigaldanud teele

värava), mis oli ka põhjus, miks vastustaja seadis kaebaja kinnistule sundvalduse ning oli

sunnitud pöörduma hagiga maakohtusse. Ajavahemikul 09.02.2017–04.06.2020 oli kaebaja

kinnistul asuv tee liikluseks avatud tsiviilasjas nr 2-16-12551 tehtud hagi tagamise määruse

alusel, mille täitmiseks tuli kasutada kohtutäituri abi. Maakohtu 19.08.2016 hagi tagamise

määrus ei olnud selle tegemise ajal õigusvastane ega tühine, vaid ringkonnakohus tühistas hagi

3-20-2066

4(10)

tagamise kohtuotsuses põhjusel, et see ei olnud enam kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik.

Alates 05.06.2020 on Y kinnistul asuv teelõik taas liikluseks suletud ja tee avamine ei ole

õnnestunud ka kohtutäituri abil. Kaebajale ei saanud tekkida kahju pelgalt asjaolust, et Y

kinnistul asuv teelõik oli kantud Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsusega nr 67 kohalike

teede nimekirja ja määratud seeläbi avalikuks kasutamiseks. Vastustaja ei ole olnud Kuusalu

Vallavolikogu 04.12.2013 otsuse nr 67 muutmisega õigusvastases viivituses. Vastustaja

otsustas muudatuse tegemise mõistliku aja jooksul pärast kaebaja nõude esitamist ehk

25.11.2020.

Kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Kaebaja ei ole

hoolimata kohtu suunistest arusaadavalt selgitanud kahjuhüvitise suuruse kujunemist ning

kahju ulatus ei ole tõendatud.

10. Tallinna Halduskohus jättis 10.05.2022 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse tagastada

vastustaja esitatud tõendid (resolutsiooni p 1) ja kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning

menetluse osalise lõpetamise tõttu tagastas osa kaebaja tasutud riigilõivust (resolutsiooni p 3).

Ajavahemikul 23.10.2017–24.08.2020 ei saanud kaebajale kahju tekkida asjaolust, et Y

kinnistul asuv teelõik oli lisatud Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsusega nr 67 kohalike

teede nimekirja. Sel ajal oli kaebajal kohustus hoida teed avalikus kasutamises tulenevalt Harju

Maakohtu 19.08.2016 hagi tagamise määrusest tsiviilasjas nr 2-16-12551. Kaebaja ei

vaidlustanud hagi tagamise määrust. Hagi tagamise määrusega tekitatud kahju hüvitatakse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 391 ettenähtud korras.

Ajavahemikul 25.08.2020–22.10.2020 oli kaebaja kinnistul asuv tee liikluseks suletud, mistõttu

ei saanud kaebajale selle avalikust kasutamisest kahju tekkida. Kaebaja pole tõendanud, et mõni

isik püüdis omavoliliselt teed siiski läbida. Vastustaja ei viivitanud ebamõistlikult Y kinnistul

asuva teelõigu kohalike teede nimekirjast väljaarvamisega. Kohtuotsus tsiviilasjas nr jõustus

24.08.2020 ja kaebaja tee arvati kohalike teede nimekirjast välja 25.11.2020. Samas on

kahjunõude aluseks olev ajavahemik 23.10.2017–22.10.2020 ning sellest hilisemat viivitust ei

tulegi hinnata.

Kahju tekkimine on tõendamata. Kaebaja ei saanud eeldada, et sundvaldus kindlasti seatakse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ning teha

uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja taotles vastustaja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist (riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 7 lg 2). Halduskohus ei ole välja toonud, millisel õiguslikul alusel võis vastustaja

kaebaja kinnisasja tasuta kasutada. Kaebaja ja vastustaja vahel puudus leping eratee avalikuks

kasutamiseks ja kaebaja kinnistule sundvalduse seadmise otsuse on Riigikohus tühistanud.

Vastustaja ei algatanud kaebaja kinnistu sundvõõrandamise menetlust. Kaebajale tekkis kahju

eratee tasuta avalikus kasutuses hoidmisest. Kaebajale tekkinud kahju on olemuselt saamata

jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4), mille suurus on võimalik arvutada KAHOS § 39 lg-s 5 sätestatud

põhimõtete alusel (vt ka Riigikohtu 13.10.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-2255).

Omandiõigus on kaitstud, tulenevalt põhiseaduse (PS) §-st 32. Vastustaja on rikkunud kaebaja

omandiõigust, jättes pärast Riigikohtu 14.06.2017 otsust haldusasjas nr 3-3-1-6-17, millega

tühistati sundvalduse seadmise otsus, kaebaja kinnistul asuva tee endiselt avalikult kasutatavaks

(vt ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1). Puudub kokkulepe, et kaebaja erateed võiks avalikult

kasutada tasuta. Kaebajale tuleb seega hüvitada ajavahemikul 23.10.2017–22.10.2020 eratee

avalikus kasutuses olekuga tekitatud kahju.

3-20-2066

5(10)

Kohtuotsus on vastuoluline ja ebaloogiline ning olulised asjaolud on jäänud tuvastamata.

Kohtuotsusest ei ole aru saada, millised kahju hüvitamise eeldused on kohtu hinnangul täidetud

ja millised mitte. Halduskohtu seisukoht seoses tsiviilasjas nr 2-16-12551 tehtud hagi tagamise

määrusega ei ole õiguspärane. Hagi tagamine oli algusest peale tühine ja seega õigusvastane

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 90 lg 1). Seega pole vastustajal kunagi

olnud õiguslikku alust kaebaja kinnistu tasuta kasutamiseks. Kaebajale tekkis tegelikult kahju

juba Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsuse nr 67 vastuvõtmisega, mistõttu pole hagi

tagamise määrusel ka tähtsust.

Vastustaja oleks pidanud tunnistama Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsuse nr 67 kaebaja

kinnistut läbiva tee osas kehtetuks kohe pärast Riigikohtu 14.06.2017 otsust haldusasjas nr 3-3-

1-6-17, sest kohus tühistas sundvalduse seadmise otsuse ja vastustajal ei olnud muud õiguslikku

alust kaebaja kinnistu kasutamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg 3). Kui vastustaja

poleks pärast 15.06.2017 hoidnud vaidlusalust teelõiku kohalike teede nimekirjas, ei oleks

kaebaja omandiõigust riivatud. Seega on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja

kaebajale tekkinud kahju vahel. On ilmne, et vastustaja tegevusetus oli tahtlik (VÕS § 104 lg

1) ja vastustaja pole ära näidanud, et tema tegevuses puudus süü (RVastS § 13 lg 2). Saamata

jäänud tulu suuruse oleks pidanud tuvastama kohus. Kaebaja taotles õiglast hüvitist kohtu

äranägemisel, sest kaebajal ei olnud esitada sarnaseid juhtumeid, kus tee avalikuks

kasutamiseks muutmise eest oleks määratud sundvalduse tasu (VÕS § 127 lg 6). Puuduvad

kahjuhüvitise vähendamise alused (RVastS § 13 lg 1).

Halduskohus on menetluskulud valesti jaotanud.

12. Kuusalu vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade

juurde.

Kaebaja kahjunõue on piiritletud ajavahemikuga 23.10.2017–22.10.2020. Seega ei saa

arvestada kaebaja seisukohaga, et kahju tekkis juba varem, samuti muude kaebaja väidetega,

mis väljuvad kaebuse esemest. Kaebajale ei ole Kuusalu Vallavolikogu 04.12.2013 otsuse nr

67 kehtimise tõttu ajavahemikul 23.10.2017–22.10.2020 varalist kahju tekkinud või vähemalt

ei ole kaebaja tõendanud, milles kahju seisnes ja kuidas see on põhjuslikus seoses vastustaja

tegevusega. Kaebaja ei saa nõuda kahju hüvitamist aja eest, kui vaidlusalune teelõik oli

liikluseks suletud või selle liikluseks avatuna hoidmise kohustus tulenes maakohtu hagi

tagamise määrusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

14. Kaebaja taotleb Kuusalu valla õigusvastase toiminguga ajavahemikul 23.10.2017–

22.10.2020 tekitatud varalise kahju hüvitamist. Kaebaja põhinõue on mõista vastustajalt välja

varalise kahju hüvitis 4320 eurot (iga aasta eest 1440 eurot) või alternatiivselt õiglane hüvitis

kohtu äranägemisel. Mõlema nõude puhul palub kaebaja välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud määras kuni hüvitise täieliku tasumiseni.

15. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja põhinõue tuleb jätta rahuldamata, kuid alternatiivne nõue

koos viivisenõudega tuleb rahuldada. See tähendab kokkuvõttes kaebuse täielikku rahuldamist

(vt Riigikohtu 05.03.2021 otsus haldusasjas nr 3-16-245, p 34 ja 11.08.2020 otsus haldusasjas

nr 3-18-830, p 12)

Kahju tekkimine vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel

3-20-2066

6(10)

16. Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes

rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega

kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (RVastS

§ 7 lg 1).

17. Kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tema kahju hüvitamise nõuete aluseks on

asjaolu, et vastustaja hoidis kaebaja kinnistul asunud teed ajavahemikul 23.10.2017–22.10.2020

kohalike ja seega avalikult kasutatavate teede (vt enne 01.07.2015 kehtinud teeseaduse § 4 lg 1

ja alates 01.07.2015 kehtiva ehitusseaduse (EhS) § 92 lg 5) nimekirjas, kuigi selleks puudus

õiguslik alus. Tegemist on kogu kahjunõude aluseks olevat ajavahemikku hõlmava jätkuva

toiminguga.

Puudub vaidlus, et ajavahemikul 23.10.2017–22.10.2020 ei olnud kaebaja ja vastustaja vahel

lepingut Y kinnistut läbiva teelõigu avalikuks kasutamiseks. Samuti ei olnud sel ajavahemikul

haldusakti, mis oleks reguleerinud kaebaja kui maaomaniku ja vastustaja vahelisi suhteid

kõnealuse tee avalikul kasutamisel, sest Kuusalu Vallavolikogu 30.09.2015 otsuse nr 42,

millega seati Y kinnistule sundvaldus, tühistas Riigikohus 14.06.2017 otsusega haldusasjas nr

3-3-1-6-17. Seega oli vastustaja tegevus ajavahemikul 23.10.2017–22.10.2020 õigusvastane,

sest puudus alus hoida Kalda teed (Y kinnistut puudutavas osas) Kuusalu Vallavolikogu

04.12.2013 otsusega nr 67 kehtestatud kohalike teede nimekirjas.

Eeltoodud järeldust ei muuda asjaolu, et Harju Maakohus rahuldas 19.08.2016 määrusega

tsiviilasjas nr 2-16-12551 osaliselt Kuusalu valla hagi tagamise taotluse ning keelas kaebajal

kuni tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni teha mistahes takistusi Y kinnistul kulgeval

Kalda teel liiklemiseks. Määruse põhjenduste järgi oli XX paigaldanud oma kinnistule värava,

mis takistas inimestel liikumist oma kodude ja avalikult kasutatava riigimaantee vahel. Seega

keelas maakohus hagi tagamise korras kaebajal tee kasutamist takistada, kuid ei loonud

vastustajale õiguslikku alust tee kasutamiseks, s.o ka tee hoidmiseks kohalike teede nimekirjas

(vrd Riigikohtu 13.10.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-2255, p 16). Seda, kas kaebaja takistas

kahjunõuete aluseks oleval ajavahemikul faktiliselt tee avalikku kasutust hoolimata maakohtu

19.08.2016 määrusest, saab arvestada kahjuhüvitise ulatuse kindlaks määramisel.

Seetõttu on täidetud kahju hüvitamise esimene eeldus ehk vastustaja tegevuse õigusvastasus.

18. Kahju hüvitamise teise eeldusena peab kaebajal olema tekkinud kahju. Kaebaja käsitab

varalise kahjuna saamata jäänud sundvalduse tasu.

Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (RVastS § 7 lg 4 ja

VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara

halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju

tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sh mõistlikud kulud kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, mh kahju kindlaks tegemiseks ja kahju

hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 128 lg 3). Saamata jäänud

tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste

tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises (RVastS § 7 lg 4 ja

VÕS § 128 lg 4).

Kuna kaebaja ja vastustaja vahel ei olnud lepingut tee avalikus kasutuses hoidmiseks, oleks

tulnud seada tee avalikuks kasutuses hoidmiseks kaebaja kinnistule sundvaldus. Sundvalduse

korral makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse tasu, kui asjaosalised ei lepi kokku teisiti

(KAHOS § 39 lg 5). Lisaks tuleb kinnisasja omanikule hüvitada sundvalduse seadmise tõttu

tekkiv varaline kahju (KAHOS § 39 lg 6). Riigikohus leidis 13.10.2020 määruses haldusasjas

3-20-2066

7(10)

nr 3-19-2255 (p 13), et kui kohaliku omavalitsuse üksus hoiab teise isiku kinnistul kulgevat teed

avalikult kasutatavate teede nimekirjas õigusvastaselt ilma sundvaldust seadmata ja selle eest

tasu määramata, võib maaomanikule olla tekkinud varaline kahju nii saamata jäänud

sundvalduse tasu kui ka muu varalise kahju kompenseerimata jätmise tõttu.

Seega on täidetud kahju hüvitamise teine eeldus ehk kaebajal kahju tekkimine.

19. Kui vastustaja poleks hoidnud ajavahemikul 23.10.2017–22.10.2020 Y kinnistut läbivat

Kalda teed kohalike teede nimekirjas, ei oleks vastustaja tegevuse tulemusena esinenud kaebaja

omandiõiguse riivet. Omandiõiguse riive edasisel jätkamisel avalikes huvides oleks aga tulnud

teatud ulatuses tasu maksta.

Seega esineb kahju ja vastustaja tegevuse vahel põhjuslik seos.

Kahju ulatus

20. Kaebaja põhinõue oli mõista vastustajalt ajavahemiku 23.10.2017–22.10.2020 eest välja

kahjuhüvitis 4320 eurot (iga aasta eest 1440 eurot), millele lisandub viivis. Alternatiivselt

taotleb kaebaja, et kohus määraks varalise kahju hüvitise suuruse kohtu õiglasel äranägemisel,

millele lisandub viivis kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

21. Tekkinud kahju suurust peab reeglina tõendama kahjustatud isik. Saamata jäänud tulu

puhul peab siiski arvestama VÕS § 128 lg-s 4 sätestatuga, mis kergendab kahjustatud isikul

lisaks kahju tekkimisele ka selle ulatuse tõendamist, arvestades, et tegemist on oletusliku tuluga.

Kahju tekitanud isik omakorda peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel

poleks kaebaja seda tõenäolist tulu sellises suuruses saanud.

Sundvalduse tasu avalikult kasutatava tee osas tuleb määrata KAHOS § 12 lg-s 2 sätestatud

korras (KAHOS § 39 lg 5). KAHOS § 12 lg 2 sätestab, et vajaduse korral tellitakse kinnisasja

või piiratud asjaõiguse väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt või

selgitab väärtuse välja Maa-amet maakatastriseaduse § 9 lg 21 alusel peetavas tehingute

andmebaasis sisalduvate tehinguandmete ja turuanalüüsi alusel. Viimati nimetatud sätte teine

lause sätestab, et menetluse läbiviija võib väärtuse määrata, lähtudes maa hindamise seaduse,

looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase seaduse alusel kinnitatud

metoodikast. Praegusel juhul pole kutsetunnistusega hindaja ega Maa-amet välja selgitanud

väärtust, mille alusel määrata sundvalduse tasu. Kohus ei määra kutselise hindaja asemel

KAHOS § 12 lg 2 alusel väärtust, mille alusel arvutada sundvalduse tasu suurust.

Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja põhinõude puhul ei ole kahjuhüvitise ulatuse kujunemine

arusaadav ega kontrollitav. Kaebaja möönis kahjunõude ulatuse tõendamata jätmist ka

ringkonnakohtu istungil. Seega ei ole kaebaja tõendanud, et tal jäi tulu saamata 4320 euro

ulatuses. Kaebaja põhinõue tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

22. Kaebaja taotles alternatiivselt temale tekitatud varalise kahju õiglast hüvitamist kohtu

äranägemisel põhjusel, et ta ei suutnud kohtule esitada võrdlusmeetodi abil analoogseid

juhtumeid, kus tee avalikuks kasutamise muutmisega oleks määratud sundvalduse tasu, samuti

ei olnud tal esitada kutseliste hindajate ekspertiisi akte, millega määratakse kindlaks

sundvalduse tasu aluseks olev kinnisasja väärtus.

Kuna kahju tekitamine on kindlaks tehtud – eelduslikult on teise isiku vara kasutamine tasuline

–, kuid kahju täpset suurust pole võimalik kindlaks teha, tuleb kahju hüvitise suurus otsustada

kohtul (VÕS § 127 lg 6). Kohtul on kahju ulatuse kindlakstegemisel ulatuslik otsustusruum

(vrd Riigikohtu 14.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-13-481, p 43).

3-20-2066

8(10)

23. Kõige lähem olukord praegusele juhtumile on AÕS § 156 alusel avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu ja selle eest ette nähtava tasu määramise olukord. Olemuslikult ja mõlema

meetmete funktsioonilt ei ole suuri erinevusi selles, kui kohus määrab juurdepääsu avalikult

kasutatavale teele või kui haldusorgan peaks määrama sundvalduse, et isikud pääseksid juurde

avalikult kasutatavale teele. Mõlemal juhul on tegevuste mõtteks tagada teekinnistu omaniku

kasutuseelise vähenemise ja omandiõiguse riive arvelt teistele isikutele juurdepääs avalikult

kasutatavale teele. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus võimalikuks lähtuda vaidlusaluse

saamata jäänud tasu suuruse kindlakstegemisel AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest (vt

Riigikohtu 16.01.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12; 20.03.2019 määrus tsiviilasjas

nr 2-16-7011, p-d 12 ja 14; 15.03.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-19-517, p-d 15 ja 16; vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-19-2255, p 17.3). Ringkonnakohus

märgib siiski, et tee avalikuks kasutamiseks määramine on kinnistuomaniku jaoks eeldatavalt

koormavam, sest erinevalt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisest ei piirduks võimalike

teekasutajate hulk konkreetsete kinnistute omanike ja nende külalistega, vaid avalikult

kasutatavat teed võib kasutada igaüks.

24. Kaebaja väidab, et tema kinnistut läbiva teelõigu avaliku kasutuse tõttu on tee lagunenud,

kuid ei ole esitanud mingeid tõendeid, millest nähtuks, et ta on kandnud tee ja teehoiutöödega

seotud kulusid. Avalikult kasutatav tee andis avalikkusele kasutuseelise ja seeläbi riivati

kaebaja omandiõigust. Kaebaja omandiõiguse riive ulatus on Kuusalu Vallavolikogu

30.09.2015 otsusest nr 42 tulenevalt 170 m2. Kahjunõude aluseks on ajavahemik 23.10.2017–

22.10.2020. Vastustaja on selgitanud, et ajavahemikul 09.02.2017–04.06.2020 oli kaebaja

kinnistul asuv tee liikluseks avatud tsiviilasjas nr 2-16-12551 tehtud hagi tagamise määruse

alusel, kuid alates 05.06.2020 on Y kinnistul asuv teelõik taas liikluseks suletud ja tee liikluseks

avamine ei õnnestunud ka kohtutäituri abil. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis need väited

ümber lükkaks. Seega raskendas kaebaja vaidlusalusel perioodil oma tegevusega tee kasutamist,

mistõttu eelduslikult vähenes tee kasutamise koormus. Lisaks tuleb arvestada sellega, et

tegemist ei olnud kaebaja kinnistu väärtuse alalise, vaid ajutisega vähenemisega, sest Kuusalu

Vallavolikogu arvas 25.11.2020 otsusega nr 52 kaebaja kinnistul kulgeva Kalda tee lõigu

kohalike teede nimekirjast välja. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus kaebaja õiguste riive

põhjendatud tasuks kogu vaidlusalusel perioodil kokku 120 eurot. Eelduslikult hüvitab see

summa ka vaidluse tee aluse maa eest tasumisele kuuluva maamaksu. Ringkonnakohus märgib,

et kaebajale välja mõistetud hüvitis on maamaksust oluliselt suurem. Y kinnistu on 100%

ärimaa ja asub Maa-ameti kaardirakenduse kohaselt hinnatsoonis H0423015, kus maa

maksustamishind on olnud 0,96 eurot/m2. Seega 170 m2 maksustamishind on 163,20 eurot.

Samas hinnatsoonis on ärimaa maamaksumääraks olnud kogu vaidlusalusel perioodil 2,3% ehk

170 m2 eest tuli kaebajal tasuda maamaksu aastas ca 3,75 eurot (163,2 x 0,023 = 3,7536).

Kaebajale väljamõistetud hüvitis on üldjoontes samas proportsioonis hüvitisega, mille

ringkonnakohus mõistis sarnastel asjaoludel kaebajale välja haldusasjas nr 3-19-2255.

25. RVastS § 13 lg 2 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud tulu üksnes juhul, kui see on tekitatud

süülise käitumisega. Süü vormid on VÕS § 104 lg-te 2–5 kohaselt hooletus, raske hooletus ja

tahtlus. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise

ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4)

eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid,

millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. RVastS § 13 lg 3 kohaselt

tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel arvestada ka seda, kas avalikku ülesannet

täideti vajalikku hoolsust täielikult järgides ning kas vajaliku hoolsuse järgimine oleks kahju

tekkimise ära hoidnud. Erandjuhul võivad hüvitise vähendamist tingivad asjaolud olla sedavõrd

kaalukad, et välistavad hüvise väljamõistmise üldse (Riigikohtu 15.04.2008 otsus nr 3-3-1-6-

08, p 14; 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 58; 26.02.2015 otsus nr 3-3-1-80-14, p 11). Avaliku

3-20-2066

9(10)

võimu kandja vastutuse piiramise või välistamise aluseks olevad asjaolud peab välja tooma

kahju tekitaja (vt nt Riigikohtu 11.12.2014 otsus nr 3-3-1-64-14, p 10; 08.05.2014 otsus nr 3-

3-1-9-14, p 56).

Ringkonnakohtu hinnangul hoidis vastustaja kaebaja kinnistut läbivat teelõiku Kuusalu valla

avalike teede nimekirjas tahtlikult. Vastustaja ei ole välja toonud mingeid objektiivseid

takistusi, mille tõttu ei saanud kaebaja kinnistut avalike teede nimekirjast välja arvata kohe

pärast seda, kui jõustus Riigikohtu 14.06.2017 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-17. Vastustaja on

viidanud vastutust piirava asjaoluna üksnes sellele, et kaebaja sulges tee väravaga ja ei

võimaldanud osa aega tee avalikku kasutamist, kuid seda on arvestatud juba eespool õiglase

hüvitise määramisel.

26. Kaebaja taotles hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras. Kui avalik-õiguslikus suhtes on tekitatud kahju, on selle hüvitamisel õigus

nõuda ka VÕS § 113 lg 1 alusel viivist (Riigikohtu 14.06.2019 otsus haldusasjas nr 3-13-481,

p 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuna kaebaja alternatiivne kahjunõue rahuldatakse, tuleb mõista kaebajale välja ka viivis kuni

otsuse resolutsioonis välja mõistetud hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Kohtul ei ole võimalik viivise lõplikku suurust ise välja arvutada.

Menetluslikud otsustused ja menetluskulud

27. Eelneva põhjal tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

otsuse resolutsiooni p-i 2 ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse. Kaebaja põhinõue

mõista Kuusalu vallalt välja varalise kahju hüvitis 4320 eurot jääb rahuldamata, kuid rahuldada

tuleb alternatiivne nõue mõista vastustajalt välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

Ringkonnakohus mõistab Kuusalu vallalt kaebaja kasuks välja õiglase hüvitise 120 eurot,

millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kõnealuse hüvitise

täieliku tasumiseni.

28. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja

kannab menetluskulud menetluse lõpetamise korral (HKMS § 108 lg 4; sama paragrahvi lg-tes

6 ja 7 toodud erandid ei ole praeguses asjas kohaldatavad). Menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS

§ 109 lg 1). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg

6). Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu

isik (HKMS § 109 lg 5).

29. Kuna otsus tehakse vastustaja kahjuks, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema

enda kanda.

30. Kaebaja menetluskulud halduskohtus olid riigilõiv 250 + 133,93 eurot ning õigusabikulud

1020 eurot koos käibemaksuga, mille eest esitatud arve on tasutud (dtl 215 jj).

Kaebaja määratles esialgu kahjunõude aluseks olevaks ajavahemikuks 04.12.2013–25.11.2020

ning põhinõude hüvitise suuruseks 10 005,81 eurot, millele lisandub viivis. Kaebaja täpsustas,

et ajavahemikul 04.12.2013–22.10.2017 tekkinud kahju suurus on 5585,80 eurot, ajavahemikul

23.10.2017–22.10.2020 tekkinud kahju suurus 4320 eurot ning ajavahemikul 22.10.2020–

25.11.2020 tekkinud kahju suurus 100 eurot. Kõigile summadele lisandub viivis. Alternatiivselt

taotles kaebaja kogu ajavahemiku eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, millele lisandub

viivis. Halduskohus lõpetas 04.01.2022 määrusega haldusasja menetluse ajavahemiku

04.12.2013–22.10.2017 osas, sest kaebetähtaeg oli möödunud ja tähtaja ennistamiseks ei olnud

3-20-2066

10(10)

alust. Halduskohus selgitas kõnealuse määruse p-s 9, et kahjunõude aluseks olevaks

ajavahemikuks jääb üksnes 23.10.2017–22.10.2020, s.o kuni kaebuse esitamiseni, mitte avalike

teede nimekirja muutmiseni. Halduskohtu määrus jõustus edasi kaebamata. Samamoodi

määratles halduskohus kahjunõude aluseks oleva ajavahemiku 23.02.2022 määruses. Kaebaja

ei vaielnud kahjunõude määratlusele vastu 25.03.2022 seisukohas ja kinnitas ka ringkonnakohtu

istungil, et nõustub sellise kahjunõude aluseks oleva ajavahemiku määratlemisega.

Kuna halduskohus lõpetas ajavahemikku 04.12.2013–22.10.2017 puudutava kahjunõude osas

menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu, jäävad kaebaja õigusabikulud selles osas kaebaja enda

kanda. Sellega seoses on halduskohus otsuse resolutsiooni p-s 3 kaebajale tagastanud osa

kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust (133,93 eurot). Kumbki pool ei ole halduskohtu otsuse

resolutsiooni p-i 3 vaidlustatud. Kaebaja on esitanud halduskohtule 27.07.2022 taotluse

enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Halduskohus on selgitanud, et riigilõivu saab kaebajale

tagastada pärast kohtuotsuse jõustumist, nagu on määratud kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3.

Seega ei arvesta ringkonnakohus riigilõivu 133,93 eurot vastustajalt kaebaja menetluskulude

väljamõistmisel.

Arvestades asja mahtu ja keerukust, menetluse käiku, sh menetluse osalist lõpetamist, loeb

ringkonnakohus kaebaja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks halduskohtus 500 eurot

koos käibemaksuga. Selle lisandub riigilõiv 250 eurot, mis on samuti vajalik kulu.

31. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus olid riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulud 600 eurot

koos käibemaksuga, mille eest esitatud arve on tasutud (dtl 293 jj). Ringkonnakohtus käis

vaidlus üksnes ajavahemikku 23.10.2017–22.10.2020 puudutava kahjunõude üle.

Riigilõiv on täies ulatuses vajalik kulu. Asja mahtu ja keerukust ning apellatsioonimenetluse

käiku (sh ringkonnakohtu istungi tegelikku kestust) arvestades loeb ringkonnakohus teise

kohtuastme vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks 500 eurot koos käibemaksuga.

32. Seega kokku tuleb vastustajalt kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks

välja mõista 250 + 500 + 350 + 500 = 1600 eurot.

33. Pooled arutasid pärast ringkonnakohtu istungit võimalust lõpetada vaidlus kompromissiga.

Vastustaja teatas 28.03.2023 e-kirjas kaebajale, on nõus lõpetama menetluse kompromissiga

tingimusel, et maksab kaebajale tekitatud varalise kahju ja käesoleva menetlusega seotud

menetluskulude katteks kokku 240 eurot. Kaebaja keeldus 29.03.2023 e-kirjas sellisest

kompromissist ja vastustaja palus 03.04.2023 kohtule esitatud avalduses jätta kaebaja

menetluskulud HKMS § 108 lg 3 alusel täies ulatuses kaebaja enda kanda, kui ringkonnakohus

rahuldab kaebuse ulatuses, mida vastustaja pakkus kaebajale kompromissina.

HKMS § 108 lg 3 sätestab, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on

kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna

või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Selle sätte kohaldamise

eeldused ei ole täidetud ainuüksi seetõttu, et ringkonnakohus rahuldas kaebuse täies ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)