3-21-1933/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1933

Haldusasi

OÜ

Velma

Mööbel

kaebus

Keskkonnaameti

kohustamiseks

keskkonnaloa

taotluse

menetlusse

võtmiseks ja menetlemise jätkamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. veebruari 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Velma Mööbel, esindaja v.adv Tanel Pürn

Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja MM

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Velma Mööbel apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Velma Mööbel apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

15. veebruari 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-1933 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. mail 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-1933

2(9)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Velma Mööbel esitas Keskkonnaametile (KeA) 19.02.2021 paiksest heiteallikast

saasteainete välisõhku väljutamise keskkonnaloa (õhusaasteloa) esmataotluse, mis registreeriti

keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS menetlusena nr M-114865. OÜ Velma Mööbel

valmistab eritellimusel mööblit ning luba taotletakse seoses uue tootmishoone rajamisega Tartu

vallas Vahi alevikus. Mööbli tootmine on kavandatud kolmes vahetuses tööpäevadel kuni 6000

tundi aastas. Taotluse kohaselt tagastavad saepuru ja puidutolmu pneumotranspordisüsteemid

väljatõmmatava õhu pärast filtris puhastamist tagasi tootmisruumidesse ning välisõhku tahkeid

osakesi seega ei eraldu. Suurim tegevusega kaasnev keskkonnahäiring on lenduvate orgaaniliste

ühendite heitmed puitpindade värvimisel. Tootmisvõimsuse täies mahus rakendamisel ületab

käitisest eralduvate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkogus 0,5 tonni aastas ja õhusaasteluba

on keskkonnaministri 14.12.2016 määruse nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete

heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“ (määrus

nr 67) lisa järgi seega kohustuslik.

2. KeA andis 17.03.2021 kirjaga nr DM-114865-2 OÜ-le Velma Mööbel tähtaja 30.04.2021

taotluse puuduste kõrvaldamiseks. Muu hulgas märgiti, et kuna ettevõtte selgitusel kasutatakse

kütmiseks aastas ca 10 000–12 000 m3 maagaasi, siis tuleb taotluse andmeid täiendada ning

põletusseadmetest väljutatavate saasteainete heitkoguste leidmiseks täita taotluse osaks oleva

lubatud heitkoguste projekti tabel 4.4.7 „Kütuse ning jäätmete või koospõletamisel välisõhku

väljutatud saasteainete heitkogused“. OÜ Velma Mööbel palus 19.03.2021 kirjas täpsustada ja

selgitada taotluse puudusi ning märkis ühtlasi, et tema tootmishoonesse on paigaldatud kaks

gaasikatelt Wolf CGB-100, mille võimsus on kummalgi 94 KW, ja kütteseade Garmant K280

võimsusega kuni 300 KW. KeA esitas oma selgitused 05.04.2021 kirjaga nr DM-114865-4 ja

palus esitada parandatud taotlus hiljemalt 30.04.2021. OÜ Velma Mööbel esitas 30.04.2021

parandatud ja täiendatud keskkonnaloa taotluse. KeA teavitas 14.05.2021 kirjaga nr DM-

114865-6 OÜ-d Velma Mööbel, et parandatud taotluses esinevad jätkuvalt mõned puudused

ning palus need kõrvaldada hiljemalt 10.06.2021. Muu hulgas heideti ette, et OÜ Velma

Mööbel ei ole KeA 17.03.2021 kirjale vaatamata täitnud taotluse tabelit 4.4.7. KeA palus täita

taotluse tabel 4.4.7 või selgitada, miks ei ole nimetud vorm asjakohane. OÜ Velma Mööbel

esitas 07.06.2021 veelkord parandatud taotluse, milles märkis tabeli 4.4.7 juures, et vorm ei ole

asjakohane, sest OÜ Velma Mööbel katelde võimsused ei ületa 0,3 MW, mistõttu seadmed ei

vaja õhusaasteluba ja registreeringut.

3. KeA selgitas 25.06.2021 kirjas nr DM-114865-8, et õhusaasteluba hõlmab kõik käitise

tootmisterritooriumil paiknevad heiteallikad (atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 89 lg 1

p 3 ja § 106 lg 1; määruse nr 67 § 2) ning palus OÜ-l Velma Mööbel täita taotluse tabel 4.4.7

ja vajadusel täiendada taotluse tabelis 4.2 „Heiteallikad“ heiteallikate nimekirja, samuti paluti

korrigeerida saasteainete heitkoguseid taotluse tabelites 4.5 ja 4.6 (st märkida kogused nõutava

täpsusega 0,001 g/s ja 0,001 t).

4. OÜ Velma Mööbel esitas KeA 25.06.2021 kirja peale 09.07.2021 vaide, milles taotles

keskkonnaloa taotluse menetlemise kohest jätkamist ja keskkonnaloa väljastamist. Vaides leiti,

et KeA-l puudub õiguslik alus nõuda kütteseadmete kasutamiseks keskkonnaloa olemasolu (vt

määruse nr 67 § 3 lg 6 ja määruse eelnõu seletuskiri) ning keskkonnaotsuste infosüsteem või

KeA peaks vajalikud andmete ümardamised ise ära tegema. KeA jättis 22.07.2021 käskkirjaga

nr 1-7/21/67-4 (vaideotsus) OÜ Velma Mööbel vaide rahuldamata ja luges vaideotsuses toodud

3-21-1933

3(9)

põhjendused KeA 25.06.2021 kirja täiendavateks selgitusteks. Praegusel juhul saab vaidlustada

üksnes viivitust (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 72 lg 3 p 1). Viivitusega on tegemist siis,

kui haldusmenetluse lõpptähtajaks ei ole haldusorgan akti andnud või toimingut sooritanud.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 49 lg-test 1 ja 11 tulenevalt otsustatakse

keskkonnaloa andmine 90 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates, kusjuures

taotluses puuduste kõrvaldamise aega ei arvestata tähtaja hulka. Vaide esitamise seisuga ei ole

KeA-le esitatud nõuetekohast taotlust. HMS § 15 lg-te 2 ja 3 alusel on KeA andnud täiendava

tähtaja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, selgitades puuduste sisu, ning hoiatanud,

et andmete tähtajaks esitamata jätmisel on KeA-l õigus jätta taotlus läbi vaatamata. Järelikult

ei viivita KeA toimingu sooritamisega. KeA selgitas täiendavalt, et katelde kasutamisel eraldub

välisõhku saasteaineid ning vastavalt AÕKS § 91 lg 2 p-le 3 ja § 98 lg 1 p-le 3, kui käitise

heiteallikatest eraldub mingit saasteainet üle 1 kg kogu käitise peale, tuleb taotlusel märkida

kõik heiteallikad, kust saasteinet eraldub. Seega tuleb arvestada ka katelde kasutamisel eralduva

saasteaine heitkogustega ning KeA on kohustatud kandma nimetatud katlad keskkonnaloale.

KOTKAS programm ei näita arvutatud saasteainete heitkoguseid ebakorrektselt, vaid ülearuse

täpsusega ning programmi arendus andmete ümardamiseks vajaliku täpsusastmeni on tellitud,

kuid hetkel veel realiseerimata. KeA ei saa loa genereerimisel hakata andmeid ise ümardama,

sest sellisel juhul tekiks vastuolu taotlusega. KeA ei saa võtta menetlusse taotlust, mis ei vasta

AÕKS-s ning keskkonnaministri 23.10.2019 määruse nr 56 „Keskkonnaloa taotlusele

esitatavad täpsustavad nõuded ja loa andmise kord ning keskkonnaloa taotluse ja loa

andmekoosseis“ (määrus nr 56) § 26 lg-tes 4 ja 5 toodud nõuetele.

5. OÜ Velma Mööbel esitas Tallinna Halduskohtule 23.08.2021 kaebuse, milles taotles KeA

kohustamist võtta keskkonnaloa taotlus menetlusse ning jätkata menetlust nr M-114865. KeA

ei nõustunud 17.09.2021 kirjaga nr DM-114865-11 pikendama lisaandmete esitamise tähtaega

ja jättis OÜ Velma Mööbel keskkonnaloa taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna

vaideotsus saadeti pärast 25.06.2021 kirjaga lisaandmete esitamiseks antud tähtaja lõppemist,

saatis KeA taotlejale 23.08.2021 meeldetuletuse lisaandmete esitamiseks tähtajaga 15.09.2021.

OÜ Velma Mööbel juhatuse liige teatas 09.09.2021 telefoni teel KeA ametnikule, et ei soovi

taotlust korrigeerida ega täiendada, kuid samas esitas OÜ Velma Mööbel 15.09.2021 taotluse

pikendada lisaandmete esitamise tähtaega kuni kohtumenetluse lõpuni. KeA ei nõustu tähtaja

pikendamisega, sest seda on juba korduvalt pikendatud ehk ettevõttele on antud piisavalt aega

puuduste kõrvaldamiseks. Samuti on OÜ Velma Mööbel teatanud nii kaebuses halduskohtule

kui ka suuliselt KeA-le, et ta ei soovi puudusi kõrvaldada ega lisaandmeid esitada. Määratud

tähtaja jooksul (viimati 15.09.2021) ei ole taotluse puuduseid kõrvaldatud ega lisaandmeid

esitatud. Seepärast jääb OÜ Velma Mööbel 19.02.2021 esitatud keskkonnaloa taotlus läbi

vaatamata. See ei võta õigust esitada igal ajal uus taotlus.

6. OÜ Velma Mööbel esitatud kaebuse lõplikeks nõueteks jäid taotlused kohustada KeA-d

võtma kaebaja 19.02.2021 keskkonnaloa taotlus menetlusse ja jätkata menetlust nr M-114865.

Kaebaja vaidlustab KeA tegevust lisaandmete nõudmisel. Puudub vaidlus, et keskkonnaloa

taotlemine on vajalik ja gaasikateldest eraldub saasteaineid. AÕKS § 91 lg 2 p 3 ja § 98 lg 1 p

3 reguleerivad siiski vaid nende heiteallikate kohta loa taotlemist ja väljastamist, mille puhul

on õhusaasteluba kohustuslik. Kaebaja põletusseadmed ei ületa määruse nr 67 § 3 lg-s 1

märgitud nimisoojusvõimsust, mistõttu ei ole kaebaja gaasiseadmetele õhusaasteluba nõutav

(sh pole määruse nr 67 § 3 lg 6 kohaselt oluline, millised on künniskogused) ja järelikult puudub

vajadus neid käsitleda taotluses ning märkida õhusaasteloale. Seetõttu on vastustaja nõuded

alusetud ja taotluse lahendamisega on õigusvastaselt viivitatud. Vastustaja lähtub sellest, et kui

õhusaasteluba on määruse nr 67 § 2 kohaselt nõutav teiste heiteallikate tõttu, siis ei kohaldu

enam erand põletusseadmele, sest luba antakse kogu käitisele. Samas võidakse õhusaasteloa

väljastamisel heiteallikaid vaadelda sõltuvalt olukorrast kas koos või eraldi. Käsitus, et erandid

3-21-1933

4(9)

kohalduvad ainult siis, kui üldreegli järgi pole luba samuti nõutav, ei põhine õigusaktidel ning

ei ole ka sisuliselt õigustatud ega proportsionaalne. Kaebaja ei taotle luba gaasikateldele, sest

neile ei ole õhusaasteluba nõutav. Endine Keskkonnainspektsioon hindas 11.11.2020 objekti

kontrollimise protokollis, et katlad ei vaja isegi registreeringut, loast rääkimata.

Vaidluse all on ka see, kas infosüsteemi KOTKAS puudusi on kohustatud kõrvaldama kaebaja

või vastustaja. Kaebaja hinnangul on saasteainete heitkoguste ümardamise nõude mittetäitmine

olnud taotluse läbi vaatamata jätmise iseseisev ja õigusvastane alus. Määruse nr 56 § 26 lg-d 4

ja 5 näevad tõepoolest ette, millise täpsusega tuleb andmed esitada (kolm kohta peale koma),

kuid andmed on esitatud täpsemalt (viis või enam kohta peale koma), nagu KOTKAS on need

välja arvutanud. Samas tuleneb määruse nr 56 § 26 lg 5 sõnastusest, et andmeid võib esitada ka

täpsemalt ning miski ei takista vastustajal taotlust menetlemast ja vajadusel liiga täpseid

andmeid ümardamast. Kui kaebajat sunnitakse esitama taotlus infosüsteemi kaudu ja seejuures

programmi genereeritud andmeid käsitsi parandama, ei ole tegemist protsessi lihtsustamisega.

Infosüsteemi parandamiseni tuleb vastustajal endal viia andmed soovitud täpsusastmesse.

7. Keskkonnaamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Õhusaasteloa taotluse osaks

olev lubatud heitkoguste projekt peab sisaldama väljutatavate saasteainete nimetusi ja andmeid

saasteainete heitkoguste kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja

õigusaktides ei ole sätestatud teisiti ning andmed igast üksikust heiteallikast väljutatavate

saasteainete heitkoguste kohta tehnoloogiaprotsesside kaupa (vt AÕKS § 91 lg 2 p-d 3 ja 4).

Taotluse materjalidest selgus, et käitises on gaasikatlad, mida ei olnud õhusaasteloa taotlusele

märgitud ega arvutanud neist eralduvate saasteainete heitkoguseid. Kaebaja selgitas üksnes, et

gaasikatlad ei ületa määruses nr 67 toodud künnisvõimsusi ega vaja seetõttu õhusaasteluba.

Vastustaja hinnangul kuuluvad gaasikatlad loataotluse andmekooseisu ning kui gaasikateldest

emiteeritavad saasteained väljutatakse välisõhku läbi heiteallika, tuleb nimetatud heiteallikas

kanda õhusaasteloale (AÕKS § 98 lg 1 p 3, § 106 lg 1). Kaebajalt nõuti tabeli 4.4.7 täitmist

õiguspäraselt ning puuduse kõrvaldamata jätmise korral võis taotluse jätta läbi vaatamata (HMS

§ 15 lg 3), sest taotluses esinenud puudused takistasid taotluse sisulist lahendamist (vt lisaks

Riigikohtu 20.06.2013 otsus nr 3-3-1-34-13, p 9). Tabel 4.4.7 oli puudulik juba 19.02.2021

esmataotluses ja puuduste kõrvaldamist on esmakordselt nõutud 17.03.2021 kirjaga. Taotluse

puudusi on kaebajale korduvalt selgitatud. Kaebaja tegevuseks on puitmaterjali töötlemine ja

viimistlemine erinevate lahustite ja lahusteid sisaldavate kemikaalidega ning vaidlust ei ole, et

õhusaasteluba on määruse nr 67 § 2 kohaselt nõutav. Määruse nr 67 § 3 ei ole praegusel juhul

asjakohane, sest keskkonnaluba antakse käitisele (KeÜS § 6 lg 1), mitte eraldi heiteallikatele

(mida on taotluse kohaselt kaks: viimistlusruum ning lao- ja kuivatusruum). Kaebaja taotluses

ei ole esitatud andmeid kahe gaasikatla ja kütteseadme kasutamisel eralduvate saasteainete

heitkoguste ja nende välisõhku juhtimise kohta. Õhusaasteluba peab sisaldama kõigist käitise

tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku iga väljutatava saasteaine nimetust ja

andmed summaarse lubatud heitkoguse kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt 1

kg. Kuna kaebaja ei ole taotlenud õhusaasteluba gaasikateldele ega kütteseadmele eraldi, vaid

kogu käitisele, siis ei ole määruse nr 67 § 3 asjassepuutuv.

Seonduvalt tabelites 4.5 ja 4.6 esitatud andmete täpsusastme korrigeerimise nõudega vastavalt

määruses nr 56 toodule, tuleb arvestada, et eraldiseisvalt ei oleks see takistanud taotluse sisulist

lahendamist. Nimetatud puuduse kõrvaldama jätmine ei olnud kaebaja taotluse läbi vaatamata

jätmise aluseks ja üksnes korrigeerimise nõude täitmata jätmise pärast ei oleks jäetud taotlust

läbi vaatamata. Vastustaja ei saa võtta menetlusse mittenõuetekohast taotlust ega jätkata

õhusaasteloa taotluse menetlust nr M-114865. Kaebajal tuleb keskkonnaotsuste infosüsteemis

esitada AÕKS-s ja määruses nr 56 toodud nõuetele vastav uus keskkonnaloa taotlus.

3-21-1933

5(9)

8. Tallinna Halduskohus jättis 15.02.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab,

et vastustaja on põhjendamatult viivitanud keskkonnaloa väljastamisega, nõudes 25.06.2021

kirjaga alusetult taotluse täiendamist ja lõpetades 17.09.2021 kirjaga õigusvastaselt taotluse

menetlemise. Kaebaja soovib vastustaja kohustamist võtta tema taotlus menetlusse ja jätkata

menetlust nr M-114865. Sisuliselt ei nõustu kaebaja sellega, milliste puuduste kõrvaldamist ja

milliste täienduste esitamist on temalt nõutud ning leiab, et tema taotlus (07.06.2021 täiendatud

kujul) oli nõuetekohane ja vastustaja väidetud puudused ei takistanud taotluse menetlemist.

Kohustamiskaebuse rahuldamine eeldaks tuvastamist, et vastustaja on põhjendamatult nõudnud

kaebajalt taotluse täpsustamist ja lisaandemete esitamist.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli kohustatud taotlema õhusaasteluba. Vaidluse all on see, kas

kaebaja oli kohustatud loataotluses esitama andmed mh kahe gaasikatla ja kütteseadme kohta.

KeA selgitas 25.06.2021 kirjas ja 22.07.2021 vaideotsuses, et AÕKS § 91 lg 2 p-st 3 ja § 98 lg

1 p-st 3 ning määruse nr 67 §-st 2 tulenevalt on vastustaja kohustatud kandma ka nimetatud

seadmed keskkonnaloale ja arvestama mh neist eralduvate saasteainete heitkogustega. Kaebaja

hinnangul ei kohaldus AÕKS §-d 91 ja 98 heiteallikatele, mille puhul ei ole õhusaasteluba

kohustuslik (vt määruse nr 67 § 3 lg 6). Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et määruse nr 67

§ 3 on käsitatav erinormina sama määruse § 2 suhtes. Sätete sõnastusest nähtuvalt ei sõltu nende

kohaldamine mitte vastustaja valikust, vaid sellest, kas konkreetsel juhul on õhusaasteluba

nõutav tulenevalt saasteainete heitkogustest või seadmete võimsusest. Viimaseks puhuks on

sätestatud erisused, mil heidete künniskogustest ei lähtuta. Puudub vaidlus, et kaebaja ei oleks

üksnes põletusseadmete omamise tõttu kohustatud õhusaasteluba omama. Seda ei ole vastustaja

temalt ka nõudnud. Vaidlus on selles, kas olukorras, kus kaebaja on õhusaasteloa omaja, tuleb

õhusaasteloale märkida ka nimetatud põletusseadmed.

AÕKS-st ega määrusest nr 67 ei nähtu seadusandja soovi välistada teatud seadmeid

õhusaasteloale märkimise kohustusest. Seletuskirja kohaselt on määruse eesmärk vältida seda,

et õhusaasteloa omamist nõutakse väiksematelt käitistelt, mille tegevusest keskkonnaohu või

keskkonnariski tekkimine on vähetõenäoline. Seetõttu on määruses nr 67 lähtutud põhimõttest,

et luba peaks omama põletusseade alates 1 MWth. Eelnevast ei tulene samas, et eraldi võetuna

õhusaasteluba mitte vajavaid põletusseadmeid ei tuleks märkida õhusaasteloale olukorras, kus

luba on nõutav muudel põhjustel. Määruse nr 67 § 3 kohta on seletuskirjas näitlikult selgitatud,

et kui ettevõttel on mitu põletusseadet ühel tootmisterritooriumil ning üks nendest töötab alla

500 töötunni aastas, siis seda seadet võimsuste liitmisel ei arvestata, kui aga ülejäänud (üle 500

töötunni aastas töötavate) põletusseadmete võimsused ületavad liitmisel künnisvõimsust ning

loa omamine on kohustuslik, märgitakse loale ka alla 500 töötunni aastas töötav põletusseade.

Seega olukorras, kus kaebajal juba on õhusaasteloa omamise kohustus, tuleb loale märkida ja

ka taotluses käsitada mh tootmisterritooriumil asuvaid gaasiseadmeid, mis muidu eraldiseisvalt

õhusaasteluba ei vajaks. Eeltoodud järeldust ei väära kaebaja viide Keskkonnainspektsiooni

11.11.2020 objekti kontrollimise protokollile, sest see tehti olukorras, kus kaebajal ei olnud

veel tootmismahtude tõttu keskkonnaloa kohustust. Vastustaja on õigesti lähtunud käitisele,

mitte eraldi heiteallikatele õhusaasteloa andmisest. Ka AÕKS lähtub õhusaasteloa vajaduse

määratlemisel eelkõige käitisele õhusaasteloa andmisest, ehkki seaduse sätetes on defineeritud

ja käsitatud ka eraldi heiteallikatega seonduvat. Kui kaebaja on õhusaasteloa omaja, ei ole tal

võimalik valida, milliseid heiteallikaid ta õhusaasteloal käsitab.

Seoses nõudega korrigeerida andmeid tabelites 4.5 ja 4.6 on vastustaja selgitanud, et tegemist

ei olnud puudusega, mis takistanuks taotluse läbivaatamist, kuid see nõue esitati mh põhjusel,

et andmed vajanuks nagunii korrigeerimist pärast tabeli 4.4.7 täiendamist. Vastustaja kinnitusel

ei olnud kõnealune nõue eraldiseisvalt keskkonnaloa taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks.

Vastustaja selgitusi arvestades ei ole alust pidada ka seda nõuet põhjendamatuks. Vastustajale

3-21-1933

6(9)

ei ole etteheidetav, et ta ei võtnud menetlusse mittenõuetekohast taotlust (vt ka HMS §-d 4, 6

ja 15) ning KeA ei ole nõudnud kaebajalt taotluse täpsustamist ja lisaandmeid põhjendamatult.

Kuna kaebaja ei esitanud nõutud andmeid, mis olid vajalikud taotluse sisuliseks lahendamiseks,

siis andis vastustaja õiguspäraselt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning samuti oli õiguspärane

taotluse HMS § 15 lg 3 alusel läbi vaatamata jätmine, kui kaebaja jättis määratud tähtaja jooksul

kõrvaldamata taotluse sisulist lahendamist takistavad puudused. Seega ei ole vastustaja taotluse

lahendamisega õigusvastaselt viivitanud ega menetluse läbiviimisest õigusvastaselt keeldunud,

mistõttu jääb kohustamisnõue rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. OÜ Velma Mööbel palub 17.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja

on jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Puudub vaidlus, et kaebajal on vaja taotleda

õhusaasteluba ja samas ei tekiks tal õhusaasteloa taotlemise kohustust üksnes põletusseadmete

omamisest. Vaidlus on selles, kas taotlusele (ja loale) tuleb märkida andmed mh gaasikatelde

ja kütteseadme kohta. Kaebaja selgitab, et on avaldanud vastustajale andmed põletusseadmete

olemasolu, konkreetsete mudelite ja nende võimsuste ning tarbitava gaasi koguste kohta (sh on

need kajastatud taotluses). Küll ei soovi kaebaja seda, et vastustaja kannaks kõnealused andmed

õhusaasteloale ja seetõttu ei kandnud kaebaja neid ka tabelisse 4.4.7. Määruse nr 67 § 3 lg 6

sätestab üheselt, et sama määruse § 3 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nimisoojusvõimsusest ja töötamise

ajast allapoole jäävate põletusseadmete suhtes ei kohaldata määruse nr 67 §-i 2. Arusaamatu on

kohtu seisukoht, et seadusest ega määrusest ei nähtu soovi välistada teatud seadmete märkimist

õhusaasteloale. Kui seadusandja oleks soovinud, et õhusaasteloa kohustuse olemasolul tuleb

sellele märkida ka need seadmed, mis muidu luba ei vaja, siis pidanuks see õigusaktidest selgelt

nähtuma. Kohus tugines vaid määruse seletuskirjale, kuid mitte ühelegi õigusaktile. Seejuures

erineb eelnõu, mille kohta seletuskiri koostati, märgatavalt alates 19.12.2017 kehtiva määruse

tekstist (st eelnõu sõnastus oli rangem, nõudes õhusaasteluba ka põletusseadmete summaarse

võimsuslävendi ületamise korral). Järelikult ei ole eelnõu seletuskiri õigusakti tõlgendamiseks

kasutatav. Kohtu viidatud AÕKS-i sätted ei kinnita järeldust, et AÕKS lähtub eelkõige käitisele

õhusaasteloa andmisest. Seejuures sätestab AÕKS § 98 lg 1 p 3 võimaluse näha õigusaktides

ette teisiti ning seda ongi tehtud määruse nr 67 § 3 lg-tes 1, 2 ja 6. Selleks, et jõuda otsuses

märgitud seisukohale, et kui juba õhusaasteluba on, tuleb sinna märkida kõik seadmed, tuleb

vältimatult viidata konkreetsele õigusaktile, mis selle ette näeb.

Tabelites 4.5 ja 4.6 sisalduvate andmete korrigeerimise osas on halduskohus justkui tuvastanud

kaebuse osalise õigeksvõtu, kuid ei ole kaebust ka osaliselt rahuldanud, vaid luges vastustaja

väiteid kriitikavabalt õigeks. Kui andmete ebakorrektsus ei takistanud taotluse läbivaatamist,

siis pole arusaadav, miks nende kõrvaldamise nõue üldse esitati. Õige pole ka see, et andmed

vajanuks pärast tabeli 4.4.7 täitmist niikuinii korrigeerimist. Vastustaja seisukohtadest nähtub

üheselt, et tabelites 4.5 ja 4.6 nõuti andmete korrigeerimist samadel alustel muude nõuetega

ning kaebajale ei olnud kuidagi arusaadav, et see nõue polnuks eraldiseisvalt keskkonnaloa

taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks. Järelikult tulnuks kaebus selles osas rahuldada.

10. Keskkonnaamet palub 19.04.2022 vastuses (täiendatud 08.03.2023) jätta OÜ Velma

Mööbel apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb varem

esitatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Kuna taotluses välja toodud

tegevuse kirjeldusest oli vastustajale teada, et kaebaja käitises on gaasikatlad, siis paluti need

kajastada ka taotluse tabelis 4.4.7 ning ühtlasi täpsustada heiteallikas ja teostada saasteainete

heitkoguste arvutused. Kaebaja on selgitanud, et põletusseadmed ei ületa künnisvõimsust ega

vaja õhusaasteluba, kuid pole täpsustanud saasteainete heitkoguseid ega ka heiteallikat, kuhu

3-21-1933

7(9)

saasteained juhitakse. Käitises olevad gaasikatlad tuleb loataotlusel kajastada ning kui neist

emiteeritavad saasteained väljutatakse välisõhku läbi heiteallika, tuleb see heiteallikas märkida

loataotlusele. See nõue tuleneb AÕKS § 98 lg 1 p-st 3 ja määruse nr 67 §-st 2. Kuna nõutud

andmed ei esitatud, oli taotluse sisuline läbivaatamine takistatud. Vastustaja jääb varasemate

põhjenduste juurde, miks ei ole määruse nr 67 § 3 praeguses vaidluses asjakohane. Seonduvalt

keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS arendustega on tabelite numeratsioon muutunud ning

asjas viidatud tabel 4.4.7 („Kütuse ning jäätmete või koospõletamisel välisõhku väljutatud

saasteainete heitkogused“) on nüüd tabel 5.4.7.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Tartu valda Vahi alevikku rajatava OÜ Velma Mööbel

tootmishoone täisvõimsusel töötamise korral väljutataks välisõhku saasteaineid koguses, mis

ületab määruse nr 67 lisas toodud künniskogust (s.o lenduvaid orgaanilisi ühendeid rohkem kui

0,5 tonni aastas) ja seega on kaebajal määruse nr 67 § 2 järgi kohustuslik omada õhusaasteluba

ning kaebaja esitaski sellekohase taotluse 19.02.2021. Vaidlus on eeskätt selles, kas kaebajal

on lisaks kohustus märkida taotlusesse samas tootmishoones kasutatavatest põletusseadmetest

väljutatavate saasteainete heitkogused ja vastustajal tuleb need kanda ka väljastatavale loale.

Puudub vaidlus, et kaebaja tootmishoones olevad põletusseadmed (kaks gaasikatelt Wolf CGB-

100, mõlemad võimsusega 94 KW, ja kütteseade Garmant K280 võimsusega kuni 300 KW)

eraldivõetuna õhusaasteluba ei vaja, sest nende nimisoojusvõimsus ei ületa 1 MWth (vt määruse

nr 67 § 3 lg 1).

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et kui ületatakse juba saasteainete

heidete künniskoguseid või tegevuse künnisvõimsust, millest alates on nõutav õhusaasteluba,

siis antakse õhusaasteluba käitisele tervikuna ning see hõlmab andmeid kõigist heiteallikatest

väljutatavate saasteainete kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja

õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. See tuleneb piisavalt arusaadavalt AÕKS § 91 lg 2 p-st 3

ja § 98 lg 1 p-st 3 ning määruse nr 67 §-st 2. Kuigi kaebaja käitises kasutatavad põletusseadmed

ei vajaks määruse nr 67 § 3 lg-te 1–3 kohaselt iseseisvalt õhusaasteluba ega ka registreeringut,

siis põhjusel, et kaebaja käitise puhul on õhusaasteluba nõutav määruse nr 67 § 2 ja lisa alusel,

tuleb õhusaasteloale kanda ka muud kaebaja käitises olevad heiteallikad ja neist väljutatavate

saasteainete heitkogused. Kaebaja hinnangul järeldub AÕKS § 91 lg 2 p-s 3 ja § 98 lg 1 p-s 3

sisalduvast lauseosast „ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti“, et õhusaasteloal kajastatakse

ainult neid heiteallikaid või tegevusi, mille puhul on määruses nr 67 toodud kriteeriumite järgi

õhusaasteluba nõutav. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest lauseosa „ja õigusaktides ei ole

sätestatud teisiti“ viitab üksnes sellele, et õigusaktides võib näha mõne saasteaine puhul ette ka

teistsugused loal kajastatavate heitkoguste piirmäärad kui 1 kg. Kaebaja kirjeldatud olukorras

tuleks samuti esitada üks keskkonnaloa taotlus (vt KeÜS § 41 lg 4 ja § 42 lg 6), kuid sellest ei

järeldu, et õhusaasteluba ei peakski kajastama muid heiteallikaid ja saasteaineid. Vastupidisele

viitab mh AÕKS § 106 lg 1 ja lisaks ka määruse nr 67 eelnõu seletuskiri (EIS toimik 16-1268),

millele tuginemist ei ole alust halduskohtule ette heita, sest seletuskirjas märgitu on kooskõlas

seaduses ja määruses sätestatuga.

13. Täiendavalt on kaebaja vaidlustanud nõude esitada taotluse tabelites 4.5 ja 4.6 märgitud

saasteainete heitkoguste arvväärtused määruse nr 56 § 26 lg-tes 4 ja 5 nimetatud täpsusastmega

(s.o kolm kohta pärast koma). Vaidlust ei ole selles, et kõnealustes tabelites toodud heitkogused

arvutab infosüsteem KOTKAS automaatselt, kuid põhjusel, et infosüsteem teeb seda täpsusega

neli kohta pärast koma, on vastustaja nõudnud kaebajalt arvutuste tulemuste käsitsi ümardamist

vajaliku täpsusastmeni. Taotluse tabelites 4.5 ja 4.6 toodud arvväärtuste täpsusastme vastuolule

määruse nr 56 § 26 lg-tega 4 ja 5 on vastustaja juhtinud tähelepanu ning palunud see puudus

3-21-1933

8(9)

kõrvaldada 14.05.2021 ja 25.06.2021 kirjades ning vastava nõudega seonduvat on käsitletud ka

22.07.2021 vaideotsuse p-des 3.9–3.10. Arvestades vaideotsuse p-s 3.10 toodud põhjendusi, et

kui vastustaja ametnik ümardaks loa genereerimisel ise heitkogused määruse nr 56 nõuetele

vastavateks, siis tekiks taotluse ja loa vahel vastuolu, ja seega ei saa KeA võtta menetlusse

taotlust, mis ei vasta mh määruse nr 56 nõuetele, ei ole veenev vastustaja kohtumenetluses

väljendatud seisukoht, et tabelites 4.5 ja 4.6 andmete korrigeerimata jätmine ei olnud selline

puudus, mis oleks takistanud taotluse sisulist menetlemist ja puudus see ei oleks eraldiseisvalt

tinginud ka taotluse läbi vaatamata jätmist. Sellist järeldust ei saa lisaks teha KeA 17.09.2021

kirjast, sest selles ei ole eristatud, millised kõrvaldamata jäänud puudused olid taotluse läbi

vaatamata jätmise aluseks.

14. Eeltoodu ei mõjuta siiski vaidluse lahendamist, sest esiteks nõudis vastustaja kaebajalt

õiguspäraselt taotluse täiendamist põletusseadmete tekitatud saasteainete heitkogustega ja selle

nõude tähtajaks täitmata jätmise tõttu ei olnud taotlust nagunii võimalik sisuliselt menetleda.

Teiseks ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga, et kui vastustaja kinnitusel ei olnud tabelite 4.5 ja

4.6 korrigeerimata jätmine puuduseks, mis oleks takistanud taotluse menetlemist, siis ei saanud

vastustaja üldse õiguspäraselt nõuda selle puuduse kõrvaldamist ja vastustaja on nimetatud osas

kaebuse õigeks võtnud ning kaebus tulnuks seega osaliselt rahuldada (HKMS § 159 lg 1). HMS

§ 15 lg-st 2 ei tulene, et puuduse kõrvaldamist on taotlejalt võimalik nõuda üksnes tingimusel,

et tegemist on sellist laadi puudusega, mille kõrvaldamata jätmise korral ei saakski haldusorgan

taotlust sisuliselt läbi vaadata. Haldusorgan võib taotlejalt nõuda taotluses igasuguste puuduste

kõrvaldamist ja otsustab puuduste tähtpäevaks kõrvaldamata jätmise korral kaalutlusõiguse

alusel, kas taotlus jätta läbi vaatamata või mitte (HMS § 15 lg 3 teine lause). Sisulist vaidlust ei

ole olnud selles, et tabelites 4.5 ja 4.6 kajastatud arvväärtuste täpsusaste ei vasta määruse nr 56

§ 26 lg-tes 4 ja 5 nõutule, mistõttu oli vastustajal õigus nõuda kaebajalt nende korrigeerimist.

Seoses väitega, et kaebajalt andmete käsitsi parandamise nõudmise asemel tulnuks vastustajal

tellida vajalik keskkonnaotsuste infosüsteemi arendus, et arvutuste tulemusi kuvataks soovitud

täpsusega, märgib ringkonnakohus, et sõltumata asjaolust, et määruse nr 56 § 1 lg 1 kohaselt

tuleb keskkonnaloa taotlus kohustuslikus korras esitada infosüsteemi kaudu, mis võimaldab osa

vajalikke andmeid genereerida automaatselt, on taotluses korrektsete andmete esitamine siiski

taotleja kohustuseks, mille täitmisest ei saa keelduda viitega, et mugavusteenust oleks võimalik

veelgi edasi arendada.

15. Kokkuvõtlikult on vastustaja kaebajalt õiguspäraselt nõudnud nii taotluse täiendamist

põletusseadmete kasutamisel väljutatavate saasteainete heitkoguste märkimisega (st tabeli 4.4.7

täitmist) ja vajaduse korral heiteallikate loetelu täiendamist (tabelis 4.2) ning samuti tabelites

4.5 ja 4.6 toodud heitkoguste korrigeerimist (sh ümardamist nõutava täpsusastmeni ja vajadusel

muutmist tulenevalt tabeli 4.4.7 täitmisest). Kaebajale puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega

on korduvalt pikendatud (viimati kuni 15.09.2021) ning kaebajat on ka korduvalt hoiatatud, et

puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmise korral võidakse tema taotlus jätta HMS § 15 lg 3 alusel

läbi vaatamata. Kuna kaebaja hiljemalt 15.09.2021 puudusi ei kõrvaldanud ja seejuures ei ole

kaebaja väitnud, et puuduste kõrvaldamine oleks mingil põhjusel raskendatud või võimatu, vaid

ta üksnes ei soovinud või ei pidanud vajalikuks nõutud andmeid esitada, siis jättis vastustaja

17.09.2021 kirjaga nr DM-114865-11 taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata. Vastustajale ei ole

ette heidetav, et ta keeldus puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamisest kuni praeguse

haldusasja menetluse lõppemiseni, sest kaebuse esitamine ei võtnud kaebajalt kohustust KeA

nõudmisi täita ja Tartu Halduskohus jättis 30.08.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata. Kaebaja 19.02.2021 taotluse läbi vaatamata jätmine ei võta talt võimalust

esitada vastustajale uus keskkonnaloa taotlus.

3-21-1933

9(9)

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb OÜ Velma Mööbel apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.02.2022 otsus muutmata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

OÜ Velma Mööbel on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 20 eurot, kuid pole esitanud

andmeid muude ringkonnakohtus kantud menetluskulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema

enda kanda. Keskkonnaamet ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu

jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)