2-21-10832/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise koht ja aeg

13. aprill 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-10832

Tsiviilasi

SIA Privatbuve hagi OÜ Hansura vastu põhivõla ja

viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

10 271,59 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Hansura apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: OÜ Hansura (kostja), rk 10403012, esindaja

Jaanus Silm

Vastustaja:

SIA

Privatbuve

(hageja),

Läti

rk

44103038925; esindaja Vassili Kosteitšuk

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022 otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud OÜ Hansura kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. SIA Privatbuve (hageja) esitas hagi OÜ Hansura (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 8000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1632,44 eurot ja

jooksva viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 9. juulist 2021 kuni

põhinõude täieliku täitmiseni.

Pooled sõlmisid 17. detsembril 2018 müügilepingu, mille järgi kohustus kostja müüma

hagejale veoauto Volvo koos tõstemehhanismiga (registrimärk 329 TKP). Veoauto müügihind

oli 74 000 eurot, millest 10 000 eurot kuulus tasumisele ettemaksuna. Ettemaksu tasumiseks

esitas kostja hagejale arve, arve alusel tasus 19. detsembril 2018 hageja 10 000 eurot.

Pärast ettemaksu tasumist teatas kostja, et ta ei saa lepingut täita. Pooled leppisid kokku, et

kostja tagastab saadud ettemaksu. 16. augustil 2019 tagastas kostja vaid 2000 eurot. Ülejäänud

ettemaks jäi tagastamata. Kostjal on kohustus tagastada veel tagastamata ettemaks 8000 eurot.

Tasuda tuleb ka viivist seadusjärgses määras.

Kostja ei ole esitanud ühtki tõendit 2018. a sõlmitud lepingu täitmise kohta. Kostja ei ole asja

valmis pannud ega valmispanekust hagejale teatanud. Kostja on veoauto võõrandanud

kolmandale isikule, sellega rikkus kostja müügilepingut.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Poolte vahel on jätkuvalt kehtiv müügileping. Hagejal on tasumata müügihinnast 64 000

eurot. Enne müügihinna tasumist ei pidanud kostja lepingu järgi lepingueset üle andma. Kuna

müügileping on kehtiv, ei saa hagejal olla VÕS §-s 1028 sätestatud nõuet. Hageja ei saa nõuda

ka viivist, kuna ta on ise viivituses müügihinna tasumisega.

Kui hageja taganemine lepingust 10. augustil 2021 loetakse õiguspäraseks, on hageja olnud

müügihinna tasumisega viivituses 18. detsembrist 2018 kuni 20. augustini 2021, mille eest

kostja arvestas viivist 13 550,46 eurot. See summa tuleb hageja nõudega tasaarvestada, kui

hagejal on õigus 8000 eurot tasumist kostjalt nõuda.

Müügilepingu ese ei pea olema müüja omandis. Omanikuvahetus ei ole lepingurikkumine.

2000 eurot on hagejale tagastatud põhjusel, et hageja teatas kostjale raha puudumisest

müügihinna tasumiseks ja uuris võimalust lepingu lõpetamiseks. Kostja tegi ettepaneku

lõpetada leping nii, et kostja tagastab 2000 eurot ja sellega loetakse vastastikused nõuded

lõppenuks. Algselt hageja nõustus, kuid hiljem on asunud nõudma ka 8000 euro tagastamist.

Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud kokkulepet lepingu lõpetamiseks, kuulub 2000 eurot

hagejalt kostjale tagastamisele VÕS § 1028 lõike 1 alusel.

Kostja märkis, et tasutud ettemaks oli käsiraha VÕS § 156 mõttes ja kuna leping jäi hageja

süül täitmata, võis kostja käsiraha endale jätta.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas 23. veebruari 2022 otsusega hagi, mõistis kostjalt välja hageja kasuks

9613,12 eurot (põhivõlg 8000 eurot, viivised 23. veebruari 2022 seisuga 1613,12 eurot) ning viivise

VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 8000 eurolt alates 24. veebruarist 2022 kuni põhivõla

tasumiseni. Menetluskulud jäeti kostja kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulude

katteks 1275 eurot.

Pooled on leppinud kokku, et ostja teeb makse müüjale enne seadme üleandmist. VÕS § 209 lg 1

järgi peab sellele eelnema müüja teade asja ostjale üleandmiseks valmispanekust. Kostja ei ole

teatanud VÕS § 209 lg 1 tähenduses asja ostjale üleandmiseks valmispanekust ja ei ole seega

täitnud müügilepingust tulenevat üleandmiskohustust. Kostja ole ka muul viisil (näiteks arve

esitamisega) määratlenud kohustuse sissenõutavaks muutumise aja algust. Seega ei saa lugeda, et

hageja kohustus müügihinna tasumiseks algas 17. detsembril 2018.

Maakohus luges hageja ja kostja antud selgitustega tõendatuks, et pooled leppisid omavahelise

suulise suhtlemise teel kokku müügilepingust tulenevate kohustuste lõpetamises. VÕS § 186 p 4

järgi lõpeb võlasuhe võlasuhte lõpetamise kokkuleppega.

Poolte huvi puudumisele lepingut jätkata osutab tegelik olukord. Kaks kuud pärast müügilepingu

sõlmimisest on müügilepingu esemeks olev veoauto Volvo 329TKP registrist ajutiselt kustutatud,

teatatud võõrandamisest ja 27. märtsil 2019 on tehtud registrikanne „kustutamine riigist välja“.

Müügilepingus lepiti kokku kostja omandis oleva veoauto müümises.

Kuna pooled on juba aastal 2019. a leppinud kokku müügilepingu lõpetamises kokkuleppel, puudub

hagejal vajadus lepingust taganeda kohtumenetluse raames.

Maakohus leidis, et lepingu kokkuleppel lõpetamise puhul tuleb lähtuda taganemise sätetest.

VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu

alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.

Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Seega, lepingu lõpetamisel poolte

kokkuleppel olukorras, kus kumbki pool ei ole huvitatud lepingu jätkumisest, tuleb kostjal kui müüjal

tagastada hagejale kui ostjale kogu hageja poolt ettemaksuna tasutud summa 10 000 eurot.

Maakohus märkis, et viivisenõue VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras on põhjendatud

alates päevast, mil pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel ja tekkis ettemaksu tagastamise kohustus.

Kostja tasus ettemaksust 2000 eurot 16. augustil 2019, s.t. tasumata summalt 8000 eurot algab viivise

maksmise kohustus 17. augustil 2019.

Kostja viivisenõue ja tasaarvestusavaldus ei kuulu rahuldamisele, kuna hageja kohustus tasuda

ostuhinast 64 000 eurot ei ole muutunud sissenõutavaks.

Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on valesti tuvastanud, et pooled leppisid kokku lepingu lõpetamises. Müügilepingu p-i 7.2

kohaselt oli võimalik lepingut lõpetada üksnes kirjalikus vormis. Sellist kirjalikku kokkulepet ei ole

sõlmitud ning kohus ei ole ka tuvastanud lepingu lõpetamiseks kirjaliku kokkuleppe olemasolu.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 9 lg-t 1 ja lg-t 3. Maakohus on otsuses leidnud

üldsõnaliselt, et pooled leppisid kokku müügilepingu lõpetamises. Maakohus ei ole oma otsuses

kuskil kajastanud seda, millistel tingimustel müügilepingu lõpetamises kokku lepiti.

Kui pooled leppisid kokku lepingu lõpetamisel kohustuste lõppemises, siis ei saa sellisest

kokkuleppest tekkida kostjale uut kohustust 10 000 eurot või 8000 euro tagastamiseks. Maakohus

kohaldas ebaõigesti VÕS §-s 189 sätestatut. Antud juhul ei ole maakohus tuvastanud, et lepingust

oleks taganetud või, et pooled oleksid leppinud kokku lepingu lõpetamises ja VÕS § 189

kohaldamises.

Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei ole hageja jaoks asja valmis pannud. Lepingu eseme

valmispanekust oli VÕS § 209 kohaselt kostjat teavitatud poolte vahel sõlmitud müügilepingus.

Maakohus ei tuvastanud seda, et hageja oleks tulnud pärast lepingu sõlmimist Avinurme ja seal ei

oleks olnud valmis pandud lepingu eset.

Müügilepingu eseme omanikuks ei pidanud olema kostja, et saaks müügilepingut täita. Selleks, et

kostja oleks saanud omandi üle anda, oleks hageja pidanud kogu hinna tasuma.

Isegi juhul, kui hageja oleks saanud lepingust taganeda, pole seda VÕS § 118 lg 1 alusel tehtud

mõistliku aja jooksul.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Raha tagastamisega (16. augustil 2019 summas 2000 eurot) on kostja kinnitanud, et poolte vaheline

leping on lõppenud. Kostja ei ole andnud mistahes usutavaid selgitusi selle kohta, miks ta on

nimetatud tagasimakse teinud. Seega tuleb leping poolte kokkuleppel (või taganemisega) lõppenuks

lugeda alates 16. augustist 2019 (kuupäev, mil tehti tagasimakse) ning poolte vahel on tekkinud

tagasitäitmise võlasuhe (VÕS § 189 lg 1 ja 3).

Kostja väide selle kohta, et olevat olnud sõlmitud kokkulepe, mille järgi pidi ta hagejale tagastama

ainult 2000 eurot, ei ole millegagi tõendatud.

Õige on maakohtu otsuse põhjendus, et müüja esmase kohustusena tuli täita asja üleandmise kohustus

VÕS § 209 lg 1 tähenduses – teha müüjapoolsed toimingud, mis on vajalikud selleks, et teha

võimalikuks müügilepingu objektiks oleva asja valduse ja omandi üleminek ostjale.

Asjaolu, et pooled leppisid lepingus kokku, et müügihinna makse tuleb teha enne seadme üleandmist

(lepingu p 3.1.), ei tähenda, et müüja vabaneb kohustusest asi ostja jaoks valmis panna ja sellest

ostjale teatada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, tutvunud toimikuga ja poolte seisukohtadega, et maakohtu otsus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jõudis õiguspäraselt seisukohale, et leping lõppes poolte

kokkuleppel. VÕS § 13 lg 1 sätestab, et lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte

kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Nagu ka lepingu sõlmimiseks, on

vajalik selle kokkuleppel lõpetamiseks mõlema poole tahteavaldus. Esitatud asjaoludel on selge, et

mõlemad lepingupooled on kaotanud huvi lepingu täitmise vastu. Seda kinnitab asjaolu, et kubki pool

ei ole nõudnud lepingu täitmist ja kostja on hagejale osa ettemaksust (2000 eurot) juba tagastanud.

Seega on TsÜS 68 lg-te 4 ja 5 kohaselt pooled enda käitumisega väljendanud tahet leping lõpetada.

8. Kuigi lepingu p-i 7.2. järgi tuleb lepingut muuta kirjalikus vormis, ei ole VÕS § 13 lg 3 alusel see

kokkulepe siduv, kuna pooled on enda käitumisega nõustunud lepingu lõpetamises teistsuguses

vormis. Kostja on hagejale tagastanud osa müügihinnast vormistamata selle kohta kirjalikku

kokkulepet. Samuti ei ole hageja esitanud nõuet müügieseme üleandmiseks. Seega nõustusid pooled

VÕS § 13 lg 3 mõttes lepingu lõpetamiseks teistsuguses vormis.

9. VÕS § 186 p 4 alusel lõpeb võlasuhe selle kokkuleppel lõpetamisega. Kuna poolte käitumisest on

tuvastav tahe leping lõpetada, pidi kostja tõendama TsMS § 230 lg 1 alusel enda vastuväidet selle

kohta, et kokkuleppe kohaselt ei olnud kostjal kohustust kogu ettemaksu tagastada. Kostja ei ole selle

väite kohta tõendeid esitanud. Kui ei ole tõendatud teistpidist, tuleb eeldada, et lepiti kokku kogu

võlasuhte lõpetamises ja lepingu alusel üleantu tuleb täita tagasi, vt ka RKTKo 3-2-1-104-11, p 26.

Seega kohaldas maakohus õigesti tagasitäitmise sätet (VÕS § 189 lg 1).

10. Kui leping on kokkuleppel lõpetatud, ei ole tähendust küsimusel, kas kostja pani VÕS § 209 lg 1

kohaselt hageja jaoks asja valmis ja andis sellest teada. Kuna leping on kokkuleppel lõpetatud, ei pea

kohus tuvastama lepingurikkumist.

11. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb TsMS § 172 lg 1 alusel jätta menetluskulud

kostja kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/