4-23-789/6 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-23-789

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. aprill 2023, Tallinn

Väärteoasja number

4-23-789 (2315,23,000365)

Kohtunik

Märt Toming

Väärteoasi

Q.I (Q.I) kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse

kohtu-esindusgrupi

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 07.02.2023 otsusele nr

2315,23,000365 Q.I karistamises LS § 201 lg 1

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindus-

grupp

Menetlusalune isik: Q.I; ik: XXX; elukoht: XXX-i , e-

post: XXX.

Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras

RESOLUTSIOON

1. Jätta Q.I kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi juhtivspetsialisti Aivar Hirs 07.02.2023 otsusele nr 2315,23,000365

Q.I karistamises LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot, rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 07.02.2023 otsus nr 2315,23,000365 Q.I karistamises LS §

201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses,

s.o 400 eurot, muutmata ja tühistamata.

3. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv summas 400 (nelisada) eurot tuleb

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 12.05.2023 täies ulatuses tasuda vaidlustatud

otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku

viitenumbri 10220235009426.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt VTMS §-le 202

lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia,

millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 12.04.2023. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

on 12.05.2023. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub

kohtuotsus 13.05.2023.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi

juhtivspetsialisti Aivar Hirs 07.02.2023 otsusega nr 2315,23,000365 karistati Q.I LS § 201 lg

1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot

selles, et menetlusalune isik 17.01.2023 kell 12.00 Raudkivi tee 1, XXX-i juhtis

mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Juhtimisõigus

taastamata alates 24.05.2022 LS § 129 lg 1 sätete kohaselt. Nimetatud käitumisega rikkus

menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 keeldu ning pani toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Käesolevaga vaidlustan Politsei- ja Piirivalveameti üldmenetluse otsuse nr. 2315,23,000365

Selgitan, miks. Aastal 2021 võeti mul ära juhtimisõigus. 9 kuuks. Nõustusin täielikult

karistusega, ei vaidlustanud seda. Juhtimisõigus taastus 23.05.2022. Peale seda olen püüdnud

olla eeskujulik liikleja. Mitte ühtegi liiklusrikkumist pole ma vahepeal toime pannud. Tahan

ka olla edaspidi eeskujulik liikleja.

Nüüd tuli nagu välk selgest taevast 17.01.2023, et minu juhtimisõigus on taastamata! Kuidas

ma oleksin pidanud seda teadma?! Heas usus olin olnud 9 kuud jalamees, kandnud oma

karistuse.

Antud juhul ei tohiks kehtida väljend “seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest”.

Protokolli vormistanud ega ka menetlust läbi viinud PPA ametnikud, ei Raul Annuka, ei

Omari Askileiskiri ega ka Margus Pihl, kordagi nad ei maininud, et peale karistuse kandmist

tuleb lisaks veel ka teooria eksam sooritada. Ei suuliselt ega kirjalikult, ei protokollides ega ka

otsuses. Ei saa ju ometi eeldada, et tavakodanik jälgib järjekindlalt pidevalt muutuvat

seadusandlust, antud juhul siis liiklusseadust, mille viimane redaktsioon on jõustunud

27.06.2022.

Teiseks, koheselt, samal päeval, kui sain teada, et vajalik on taastada juhtimisõigus,

registreerisin ennast teooria eksamile. Eksami sai läbitud. Esimesel korral. Juhtimisõigus

taastus. Osalen jälle liikluses. Eks nõustume kõik, et PPA poolne infovahetus ei ole olnud

antud juhtumis täies mahus see, mis ta võiks olla ning mina, menetlusalune isik, olen teinud

endast maksimumi, mida antud olukorras teha sai, olen tegutsenud kiirelt, et olukord

lahendada.

Taotlen väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Alternatiivselt palun vähendada

rahatrahvi summa suurust. Kindlasti tasun selle.

Kaebuse esitamise järgselt teatas kaebuse esitaja, et on nõus kaebuse läbivaatamisega

kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Seoses kaebusega kohtuvälise menetleja otsuse peale anname teada, et kohtuväline menetleja

nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Edastame Teile Q.I väärteoasjas nr

2315,23,000265 väärteotoimiku ja kirjaliku seisukoha. Toimiku palume vajaduse möödumisel

tagastada.

Kaebuses Harju Maakohtule selgitab Q.I, et aastal 2021 võeti temalt üheksaks kuuks ära

mootorsõiduki juhtimisõigus. Nõustudes täielikult karistusega, isik seda ei vaidlustanud ning

oli arvamusel, et juhtimisõigus taastus 23.05.2022. Peale seda on kaebaja olnud eeskujulik

liikleja ning ühtegi rikkumist toime pole pannud. Nüüd tuli talle üllatusena, et tema

juhtimisõigus on taastamata, kuivõrd kaebaja arvates oli tema karistus kantud. Q.I leiab, et

väljend „seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest“ antud hetkel ei kehti, kuivõrd keegi ei

ole talle öelnud, et peale karistuse kandmist on vajalik teooriaeksami tegemine. Kaebaja leiab,

et tavakodanik ei pea jälgima pidevalt muutuvat liiklusseadust. Lisaks kõigele registreeris

kaeba end kohesele teooriaeksamile ning tänaseks päevaks juhtimisõiguse taastanud. Q.I

leiab, et PPA poolne infovahetus on olnud puudulik ning tema on antud olukorras andnud

endast maksimumi, et asi lahendada. Kaebaja taotleb menetluse lõpetamist otstarbekuse

kaalutlusel või alternatiivselt vähendada rahatrahvi summat.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et Q.I süüline käitumine liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p

1 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas

kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi.

Menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 30 ja § 27 alusel

õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

Transpordiameti liiklusregistri 23.01.2023 väljavõtte kohaselt oli menetlusaluse isiku

juhtimisõigus taastamata alates 24.05.2022. Seega juhtides 17.01.2023 kell 12:00 Peetri

alevikus Raudkivi tee 1 juures mootorsõidukit Volkswagen T-Roc, registreerimisnumbriga

xxxxxx, puudus menetlusalusel isikul vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.

Kohtuväline menetleja on teinud kaebaja väite kontrollimiseks väljavõtte Transpordiameti

liiklusregistrist. 01.02.2023 a. väljavõtte kohaselt on menetlusalune isik taastanud

mootorsõiduki juhtimisõiguse alates 25.01.2023. Seega oli menetlusaluse isiku juhtimisõigus

taastamata alates 24.05.2022 kuni 24.01.2023a.

22.07.2021 koostas kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule otsuse, millega võeti isikult

karistusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheksaks (9) kuuks. Otsuses on muuhulgas

märgitud LS § 127 kohaselt, et kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse

jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Transpordiameti

liiklusregistri 23.01.2023a. väljavõtte kohaselt on juhiloa olek registris "kätteantud

19.04.2018", seega ei viinud isik oma juhiluba hoiule vaid hoidis seda karistuse ajal enda

käes.

LS § 129 lg 1 sätestab, et kui isikult on mootorsõiduki juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena

ära võetud vähemalt kuueks kuuks, kuid vähemaks kui 12 kuuks, saab mootorsõiduki

juhtimisõiguse taastada juhul, kui isik sooritab edukalt liiklusteooriaeksami. Kaebuse üks

argumente on asjaolu, et menetlusalune isik ei ohud sellisest liiklusseaduse punktist teadlik,

seega ei tohiks talle nõude rikkumist ette heita. Kohtuväline menetleja leiab, et kui

menetlusalune isik oleks oma juhiloa seadusekohaselt hoiule viinud, oleks teda

Transpordiametis vastavast sättest teavitatud.

KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS §

17 lg 1 aga märgib, et kui isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab

süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses

sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Lõike 3 kohaselt ei välista

seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust.

On positiivne, et menetlusalune isik on oma juhtimisõiguse taastanud ning saab taas liikluses

seaduslikult osaleda. Küll aga ei ole juhtimisõiguse taastamine karistust kergendavaks

asjaoluks, sest sellekohase kohustuse täitmine oli menetlusalusel isikul seaduslikult liikluses

osalemiseks ainuvõimalik käitumisviis.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebajaga, et infovahetus on ohud puudulik vaid leiab, et

olukord ja sellele järgnenud rikkumine on tulenenud menetlusaluse isiku enda tegevusetusest

ja nõuete täitmata jätmisest. Juhtimisõiguse taastamisel ei ole teooriaeksamil mitte formaalne

eesmärk vaid sellekohane nõue on liiklusseadusesse lisatud põhjusel, et juhtimisõiguse

kaotanud juht on eelnevalt toime pannud tõsise õigusrikkumise. Seega soovib seadusandja

olla kindel, et juhil on liikluses osalemiseks piisavad teadmised ning läbi eksami saab neid

juhile ka taas meelde tuletada.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-6-

17 viidanud kohtupraktikas välja kujunenud seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb

lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel

tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud KarS § 57 ja 58 tulenevad karistust kergendavad

ja raskendavad asjaolusid.

Kaebaja on taotlenud väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või alternatiivselt

vähendada rahatrahvi summat, mille lubab kindlasti tasuda. LS § 201 lg 1 ettenähtud

rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, s.o 800 eurot. Menetlusalust

isikut karistati rahatrahviga 100 trahviühikut ehk 400 eurot, mis on sanktsiooni keskmises

määras. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud rahatrahv on kooskõlas rikkumise

asjaoludega, täidab karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki ning väärteomenetluse

lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei ole põhjendatud. Seega palub kohtuväline menetleja

jätta kaebus rahuldamata ning otsus muutmata.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas

Menetlusalune isik on nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Taolisest

seisukohast saab järeldada, et kaebuse esitaja ei soovi kohtuistungist osa võtta. Samuti

nõustus kirjaliku menetlusega ka kohtuväline menetleja oma kohtule esitatud kirjalikus

seisukohas. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist

osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Siinkohal juhib kohus tähelepanu ka

asjaolule, et kirjalikus menetluses tugineb kohus vaid kohtule esitatud ja väärteotoimikus

olevatele tõenditele ning täiendavaid tõendeid ei kogu.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja

kohtuvälise menetleja esindaja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis

aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud

menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4),

kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo

menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas

menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise

alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8)

ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud

alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste

komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse

kohaselt LS § 201 lg 1 ettenähtud süüteo toimepanemist, kuivõrd menetlusalune isik rikkus

LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu. LS § 201 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki,

maastikusõiduki või trammi juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki või trammi

juhtimisõiguseta isiku poolt. Kuivõrd väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja otsuse

kohaselt heidetakse Q.I ette mootorsõiduki juhtimist ilma juhtimisõiguseta, siis analüüsib

kohus, kas Q.I on 17.01.2023 juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta.

Nii väärteoprotokollis kui –otsuses on kohtuväline menetleja leidnud, et Q.I tegevus tuleb

kvalifitseerida mootorsõiduki juhtimisena ilma juhtimisõiguseta isiku poolt põhjusel, et isik

on rikkunud LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu, kuivõrd isikul puudus vastava kategooria

juhtimise õigus.

LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria

või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt ei olnud Q.I temale inkrimineeritud teo

toimepanemise ajal ega ka liiklusregistrist väljatrüki tegemise aja, s.o 23.01.2023 seisuga

kehtivad juhilubasid. Liiklusseaduse § 94 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel

on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud,

ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud. Maanteeameti

liiklusregistri väljavõtte kohaselt Q.I seisuga 23.01.2023 juhtimisõigus puudus, kuivõrd

juhtimisõigus oli Põhja prefektuuri 22.07.2021 otsusega nr 2302,21,008737 üheksaks kuuks

ära võetud ja see oli taastamata alates 24.05.2022. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg

1 p 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava

kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimise õigust.

Eeltooduga on seega tõendamist leidnud ning seda ei ole ka menetlusalune isik vaidlustanud,

et Q.I juhtis 17.01.2023 kell 12.00 mootorsõidukit Volkswagen T-Roc reg.märgiga xxxxxx

Paatri alevikus Raudkivi tee 1, liikudes Veesaare tee 2 suunas. Sealjuures oli menetlusalusel

isikul juhtimisõigus liiklusseaduses sätestatud korras taastamata ja seega ei olnud sel ajahetkel

Q.I ka vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust.

Seega arvestades eeltoodut leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et Q.I on täitnud LS § 201

lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu ehk juhtinud mootorsõidukit ilma

juhtimisõiguseta.

Menetlusalune isiku esitatud kaebuse kohaselt tuli temale üllatusena, et juhtimisõigus ei kehti,

kuna oli endale määratud karistuse, juhtimisõiguse äravõtmise 9 kuuks, ära kandnud ning ei

olnud teadlik, et juhtimisõiguse taastamiseks on vaja teha liiklusteooria eksam. Samuti heidab

menetlusalune isik ette, et politseiametnikud ei selgitanud temale, et liiklusteooria eksam

tuleb uuesti sooritada ning tema ise ei pea end pidevalt muutuva liiklusseadusega kursis

hoidma.

Kohus peab vajalikuks osundada, et LS § 129 lg 1 sätestab, et kui isikult on mootorsõiduki

juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena ära võetud vähemalt kuueks kuuks, kuid vähemaks kui

12 kuuks, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada juhul, kui isik sooritab edukalt

liiklusteooriaeksami. 22.07.2021 väärteootsusesse nr 2302,21,008737, millega määrati Q.I

karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine 9 kuuks, on teise lehekülje lõpuosasse, pärast karistust,

kirjutatud paksus kirjas, et vastavalt LS § 127 tuleb juhiluba 5 tööpäeva jooksul pärast

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsuse jõustumist loovutada Transpordiameti

liiklusregistri büroole. Kaebusest ei nähtu, et menetlusalune isik ei saanud otsust kätte või ei

teadnud otsuse sisu. Vastupidi, kaebusest tulenevalt asus menetlusalune isik seda otsust

täitma, kuid tegi seda vaid osaliselt. Väärteotoimikus olevatest menetlusdokumentidest saab

järeldada, et juhiloa loovutamise kohustust ta ei täitnud, sest vastasel juhul ei oleks ta

karistuse kandmise järgselt juhiluba tagasi saanud ja teda oleks Transpordiametis

informeeritud eksami tegemise vajalikkusest. Seejuures ei nähtu väärteoasjast, ega saa ka

nähtuda, kas Transpordiamet, saades kohtuvälise menetleja jõustunud lahendi, täitis LS § 128

lg 1 sätestatud ettekirjutuse koostamise ja süüdlasele saatmise kohustuse, millega antakse

tähtaeg juhiloa loovutamiseks ning juhul, kui ettekirjutus jäetakse täitmata, on

Transpordiametil õigus rakendada sunniraha. Samas ei asenda ettekirjutus menetlusaluse isiku

otsuse lugemisoskust, mille rakendamisel pidi menetlusalune isik aru saama, et kohtuvälise

menetleja otsusega kaasnevad lisaks sõiduki juhtimise õigusest loobumisele ka muud

kohustused. Kui menetlusalune isik oleks temal LS § 127 sättest tulenevat kohustust, mille

olemasolule on otsuses üheselt viidatud, täitnud, poleks võib-olla kohasel viisil käitumise

puhul väärtegu toime pandud. Samas leiab kohus, et juhul, kui isikut karistatakse mõne

eriõiguse äravõtmisega, siis peab isik, kellele see eriõigus on eluliselt vajalik, ka ise huvi

tundma selle vastu, kuidas seda eriõigust tagasi saada või taastada. Vastasel juhul riskib ta

sellega, et ta võib eriõiguse puudumisel eriõigust vajava tegutsemise korral toime panna uue

süüteo. Seega on huvi tundmata jätmine isiku enda risk ja huvi puudumist ei saa ette heita

menetlejale. Menetleja ei ole isikut kinni pidades, menetlusdokumente koostades või isikule

karistust määrates kohustatud menetlusele allutatud isikule ette lugema kõiki liiklusseadusega

juhile kehtestatud keeldusid, kohustusi ja tagajärgi kui isik mingeid nõudeid rikub.

Liiklusjärelevalve teostajal ja menetlejal on õigus eeldada, et liikluses osalev juht, kellele on

omistatud mootorsõiduki juhtimise õigus, tunneb liiklusnõudeid, teab juhile kehtestatud

keeldusid ja kohustusi ning nõuete rikkumisega saabuvaid tagajärgi.

Kui isik soovib juhina liikluses osaleda, peab ta ka liiklusseaduses sätestatud keeldusid,

kohustusi, tagajärgi teadma ning vajadusel neid teadmisi ka kaasajastama. Vastasel juhul ei

sobi isik liikluses juhina osalema ja ta võib olla teistele liiklejatele ohtlik. Juhtimisõiguse

äravõtmisel juhiloa loovutamise kohustus kehtis Liiklusseaduse uue redaktsiooni

kehtestamisest alates 01.07.2011, kuid juhtimisõiguse taastamise tingimused ja kord on

sisuliselt muutumatud olnud alates 01.02.2001, mil kehtis veel liiklusseaduse n.n vana

versioon. Ainus vahe on selles, et vana versiooni kohaselt tuli juhtimisõiguse taastamiseks

liiklusteooria eksam teha juhul, kui juhtimisõigus on ära võetud rohkem kui kuueks kuuks

ning uue versiooni kohaselt vähemalt kuueks kuuks. Seega kaebuse esitajale ei saanud olla

üllatuseks, et juhul, kui juhtimisõigus on ära võetud üheksaks kuuks, mida on rohkem kui

kuueks kuuks, pidi ta juhtimisõiguse taastamiseks tegema liiklusteooriaeksami.

Seega leiab kohus, et antud juhul on menetlusaluse isiku enda poolne kohustuste mitte

täitmine ja liiklusseaduses sätestatud tingimuste ja korra vastu huvi puudumine tinginud selle,

et ta ei tundnud huvi juhiloa taastamise korra vastu. Menetlusalune isik teo toime pannud

ettevaatamatusest hooletuse vormis, kuivõrd ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu

esinemist, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks pidanud seda ette

nägema. KarS § 17 lg 3 kohaselt seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust

ning KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega

menetlusalune isik rikkus vähemalt ettevaatamatusest LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu.

Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud

keeldu ning pani sellega toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki

juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt.

Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti

kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on

tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle

on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Samuti on tuvastatud, et menetlusalune isik

juhtis sõidukit isikuna, kelle puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Seega

on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes

on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes,

mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises

menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata

väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati

menetlusalust isikut LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. LS § 201 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi

kuni 200 trahviühikut, s.o kuni 800 eurot või aresti kuni 30 päeva. Seega järeldub, et

kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises

määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise

kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse

lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks

ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.

Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke.

LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200

trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse määramisel/mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning sellises määras on

kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule karistuse ka määranud. Seejuures ei ole

tegemist väärteoga, milles sisalduva süü suurust saaks mõõta, s.t ei ole tegemist ei lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise ega ka lubatud alkoholipiirmäära ületamisega, milliste

mõõtetulemusest lähtudes saaks hinnata süü suurust. Seega saab asuda seisukohale, et

tegemist on keskmise süüga.

Kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.

Kohus ei ole vastavaid asjaolud tuvastanud ka kohtumenetluses.

Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole

eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle

puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja

tema käitumist liikluses üldises plaanis. Arvestades seda, et menetlusalusel isikul on üks

varasem karistus süüteo toimepanemise eest ja seda 22.07.2021 otsuse järgi, siis saab

karistuse määrata ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, kuivõrd eripreventiivne

eesmärk ei nõua karistuse kohaldamist keskmist määra ületavas määras, kinnistamaks varem

karistatud süüdlases arusaama keelunormi kehtivusest.

Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

siia alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele

mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures võib mootorsõiduki

juhina liikluses osaleda vaid isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.

Kaebuse esitajal see õigus puudus. Kaebuse esitaja on õigustanud end sellega, et tema ei

olnud teadlik, et ta peab juhtimisõiguse taastamiseks sooritama liiklusteooria eksami.

Seadusandja on aga leidnud, et juhul kui raskema liiklusalase süüteo puhul võetakse

sõiduõigus ära rohkemaks kui 6 kuuks, peab karistuse saanud isik enne juhtimisõiguse

taastamist enda teadmisi liikluskorrast taas eksami vormis tõestama ning samal ajal ka meelde

tuletama. Antud kohustust menetlusalune isik ei täitnud, seega ei olnud tal ka juhtimisõigus

taastunud. Kindlasti ei ole kohus nõus ka menetlusaluse isikuga, et justkui politseiametnikud

on tema teadmatuses süüdi ja menetlusaluse isikule ei selgitatud karistusega kaasnevaid

lisakohustusi, tegemist on pigem menetlusaluse isiku eneseõigustamisega. Antud juhul

menetlusalune isik ei lugenud väärteootsust piisava tähelepanelikkusega ega täitnud otsusest

tulenevaid kohustusi, mis omakorda tingis antud väärteo karistuse. Kohus leiab, et senikaua,

kuni isikul vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus puudub, puudub tal ka õigus selle

kategooria mootorsõiduki juhina liikluses osaleda. Seega kui liikluses peetakse kinni ja

karistatakse isikuid, kes osalevad liikluses juhina selleks õigust omamata, tagatakse ka teiste

liiklejate turvatunnet, millega tagatakse ka liikluskord. Kohtu hinnangul tuleb eeltoodud

põhjendustel määrata menetlusalusele isikule karistus ettenähtud sanktsioonimäära keskmises

määras.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus on

proportsionaalne nii kaebuse esitaja süü suuruse kui ka kaebuse esitaja isikuga, samuti eri- ja

üldpreventiivsete eesmärkidega ning loodetavasti sunnib see karistus kaebuse esitajat edaspidi

õiguskuulekusele ja annab signaali ka teistele liiklejatele õiguskuulekuse vajalikkusest

liikluses.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud

otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/