2-21-141835/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. aprill 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-141835

Kohtuasi

OÜ ULMA hagi X vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. jaanuari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3279,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ ULMA (registrikood 14840809), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Martin Kirsipuu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. jaanuari 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-141835 osas,

millega mõisteti X-lt OÜ ULMA kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud

1740,50 eurot ületavas ulatuses, samuti sellelt ületavalt summalt arvutatav viivis kuni

kohustuse täitmiseni. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta tühistatud ulatuses

(s.o 537 eurot) X-lt OÜ ULMA kasuks menetluskulud ja viivis välja mõistmata.

2. Ülejäänud osas, s.o põhinõude 3006,28 euro ja sellelt seaduses sätestatud määras

viivise väljamõistmise osas, jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja

täiendades otsuse õiguslikke põhjendusi.

3. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Rahuldada OÜ ULMA hagi.

4.2. Välja mõista X-lt OÜ ULMA kasuks põhinõudena 3006,28 eurot, perioodi

26. oktoober 2021 kuni 4. jaanuar 2023 eest viivist 287,29 eurot ning alates

5. jaanuarist 2023 viivist põhinõudelt (3006,28 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte

rohkem kui 3006,28 eurot.

4.3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

4.4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista X-lt

OÜ ULMA kasuks välja maakohtus kantud menetluskulud 1740,50 eurot ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1200 eurot. Kohustada X tasuma

väljamõistetud menetluskuludelt (2940,50 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ ULMA (hageja) esitas 14. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse X (kostja) vastu 3039,23 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati

maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hageja esitas 20. jaanuaril 2022 (täpsustus 10. veebruaril 2022) Harju Maakohtule kostja

vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3006,28 eurot ja seadusjärgses määras

viivise 26. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 2021. a septembris suulise

töövõtulepingu, mille alusel pidi hageja teostama elektritööd Purde tee 8, Türisalu küla, Harku

vald asuvas elamus. Pooled leppisid kokku, et hageja teostab töid tunnihinna alusel ning kostja

tasub ka materjalide ja transpordi eest. Tunnihinnaks lepiti kokku 25 eurot ja transpordi hinnaks

40 senti kilomeetri eest. Hageja hankis töö tegemiseks vajalikud materjalid, teostas

elektrikaabelduse ja paigaldas peakilbi. Samuti transportis hageja töölisi ja materjale hageja

asukohast töö tegemise kohta. Tööd valmisid 20. oktoobril 2021. Samal kuupäeval esitas hageja

kostjale arve nr 1109 summas 3181,20 eurot maksetähtajaga 25. oktoober 2021.

Kostja arvet ei tasunud. Hageja teavitas 26. oktoobri 2021 e-kirjas hagejat, et kasutab

võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg-st 1 tulenevat õigust tööde teostamise kohustuse täitmisest

keelduda seni, kuni kostja täidab tasu maksmise kohustuse. Hageja poolt jäi teostamata

elektrikilbi pingestamine ning lõpetamata esimese korruse kaabeldus. Kostja tellis viidatud

tööde teostamise E-Service Aktsiaseltsilt, kes esitas kostjale tööde teostamise eest arve summas

174,92 eurot. Hageja vähendas nimetatud summa võrra töövõtutasu.

Hageja ei pidanud tööde käigus jooksvalt dokumentatsiooni kostjale üle andma. Pooled leppisid

kokku, et dokumendid antakse üle pärast tööde valmimist. Tööde dokumendid on hageja

valduses. Elektrikilbi teostusjoonis on tehtud, kuid kostjale edastamata, sest kostja ei ole

tasunud arvet teostatud tööde eest. Kostja ei tellinud Luminec OÜ-lt hageja tehtud töödes

olevate puuduste kõrvaldamist, vaid töid, mida hageja ei jõudnud teha, sest kostja ütles

töövõtulepingu üles. Seetõttu ei saanud hageja ka teise korruse töid teha.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja on poolte vahel sõlmitud töövõtulepingut oluliselt rikkunud, kuna hageja teostatud tööd

olid puudustega. Samuti jättis hageja elamu teise korruse tööd suures mahus tegemata. Hageja

ei teostanud kokkulepitud ja kostja poolt 21. septembril 2021 ja 20. oktoobril 2021 tellitud töid,

mis olid vajalikud küttesüsteemi töödega alustamiseks 25. oktoobril 2021. Hageja esitatud arve

ei vasta nõuetele teostatud tööde ega tasumisele kuuluva summa osas, mistõttu puudub kostjal

kohustus arvet tasuda.

Lisaks jättis hageja kostjale esitamata ehitusdokumentatsiooni. Vastavalt poolte kokkuleppele

pidi hageja laadima tööde teostamise käigus ehitusdokumentatsiooni hageja poolt edastatud

Google Drive lingile. Hageja seda kohustust ei täitnud. Hageja on jätnud esitamata

teostusjoonised, teostatud tööde aktid, kasutatud toodete sertifikaadid ja pildimaterjali.

Kostja ei ole töid vastu võtnud. Hageja on tunnistanud töövõtulepingu rikkumist teostamata

jäetud elektritööde osas ning on vähendanud tasunõuet 174,92 euro ulatuses. Kostja sõlmis

2021. a novembris töövõtulepingu Luminec OÜ-ga, kes teostas hageja poolt tegemata jäänud

tööd ning kõrvaldas puudused hageja teostatud töödes. Kostja on kandnud täiendavaid kulutusi

kokku 4289 eurot. Kostja on oma nõude VÕS § 197 lg 2 alusel tasaarvestanud hageja nõudega,

mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 4. jaanuari 2023. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 3006,28 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 287,29 eurot ja

viivise põhinõudelt alates 5. jaanuarist 2023 kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 3006,28 eurot. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 2277,50 eurot ja neilt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid 2021. a

septembri alguses suulise töövõtulepingu elektritööde teostamiseks. Maakohus leidis, et asja

materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada tööde teostamise tähtaegu ega ka poolte kokkulepet

selle kohta, et tasu sissenõutavus sõltus töö vastuvõtmisest. Maakohus asus seisukohale, et

hageja tasunõue muutus sissenõutavaks VÕS § 637 lg 3 alusel töö valmimisest. Hageja väitel

valmisid tööd 20. oktoobril 2021, v.a E-Service Aktsiaseltsi teostatud tööd summas 174,92

eurot, mille võrra on hageja tasunõuet ka vähendanud.

Maakohtu hinnangul on põhjendamatud kostja väited töövõtulepingu hinna muutmise osas.

Maakohus märkis, et tegemist võib olla tasu arvestamise erinevusega, mitte aga hinna

muutmisega. Kui kostja väitel oli lepinguliste tööde hinnaks 3000–5000 eurot, siis olenemata

tasu suuruse arvestamisest, jääb hageja nõutud summa 3006,28 eurot kostja toodud piiridesse,

moodustades sellest umbes 60%. Hind arvestati maakohtu arvates vastavalt hinnakirjale

tunnihinnaga 25 eurot, millele lisandus materjalide ja transpordi maksumus.

Maakohus tuvastas, et tööde teostamine ja tööde eest tasumine pidi toimuma etapiviisiliselt.

Hageja teostas 20. oktoobriks 2021 tööde viiest etapist kaks, mille eest esitas kostjale ka arve.

Pärast arve tasumist pidi hageja töödega jätkama, sh edastama ka tööde dokumentatsiooni.

Hagejal oli VÕS § 111 lg 1 alusel õigus keelduda tööde jätkamisest seni, kuni kostja täidab tasu

maksmise kohustuse.

Seoses kostja tasaarvestuse väitega märkis maakohus, et VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa

tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Ka ei saa kostja nõuda kahju

hüvitamist, kuna hagejale ei ole antud täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks

(VÕS § 115 lg 2).

Maakohus tuvastas, et kostjal ei ole tasaarvestatavat nõuet hageja vastu, mistõttu ei ole

tasaarvestus võimalik. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd kostja ütles töövõtulepingu

28. oktoobril 2021 üles, siis ei olnud hagejal kohustust järgnevaid töid teostada, kuid kostjal oli

kohustus kuni lepingu ülesütlemiseni tehtud tööde eest tasuda. Kostja väited ei anna alust

töövõtutasu maksmata jätmiseks.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas

uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Lisaks palub kostja

tasaarvestada poolte vastastikused nõuded.

Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, millised tööd pidi hageja töövõtulepingu alusel

teostama. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses tuvastanud, millistes töödes pooled kokku

leppisid. Seega ei saanud maakohus asuda ka seisukohale, et hageja on tööd teostanud ja tasu

tööde eest on muutunud sissenõutavaks. Seejuures ei ole hageja tõendanud, et tööd on valminud

ja teostatud nõuetekohaselt.

Ka on maakohus vääralt tuvastanud tööde maksumuse. Kostja leiab, et pooled leppisid kokku

siduvas eelarves (VÕS § 639). Maakohus on tööde maksumuse tuvastamisel lähtunud vaid

hageja 20. oktoobri 2021. a (ekslikult viidatud 22. oktoober 2021) e-kirjast. Kostja ei vaidlusta,

et tööde maksumus pidi endas hõlmama ka materjalide maksumust. Küll aga ei leppinud pooled

kokku transpordi kulude hüvitamises. Juhul, kui tasu kokkulepet ei ole võimalik tuvastada, siis

saab mõistliku tasu tuvastamisel aluseks võtta OÜ NORD TELEKOM hinnapakkumise

nr 21003, milles on kajastatud samad tööd, mille osas kostja on küsinud hagejalt

hinnapakkumist (VÕS § 637 lg 1).

Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tööd said valmis 20. oktoobril 2021. Maakohus on

tööde valmimise aja tuvastamisel lähtunud hageja paljasõnalisest väitest. Ka ei leppinud pooled

kokku tööde etapiviisilises teostamises ja arveldamises. Vaidlustatud otsuses jääb

arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes maakohus viidatud asjaolud tuvastas. Poolte

kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma tööde eest alles pärast kõigi kokkulepitud tööde

nõuetekohast teostamist.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja kahju hüvitamise nõue oli esitatud ennatlikult. Poolte

vahel puudus kokkulepe tööde etapiviisilise teostamise osas, mistõttu jättis hageja

põhjendamatult kokkulepitud tööd tegemata. Seejuures andis kostja hagejale korduvalt teada,

et hagejal tuleb tööd teostada. Hageja rikkus oluliselt töövõtulepingut ning kostjal oli õigus

leping üles öelda. Maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata kostja kahju hüvitamise nõudega,

mille kostja hageja nõudega tasaarvestab. Kostja hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses

arvestanud vaid hageja esitatud tõenditega. Seejuures ei ole maakohus selgitanud ega

põhjendanud kostja tõenditega arvestamata jätmist.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja maakohtus

kantud menetluskulud 1740,50 eurot ületavas ulatuses, samuti sellelt ületavalt summalt

arvutatav viivis kuni kohustuse täitmiseni. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse,

millega jätab tühistatud ulatuses kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja viivise välja

mõistmata. Ülejäänud osas, s.o põhinõude 3006,28 euro ja sellelt seaduses sätestatud määras

viivise väljamõistmise osas, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

muutes ja täiendades otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli sõlmitud töövõtuleping elektritööde

teostamiseks. Tegemist on töövõtulepingulises suhtega VÕS § 635 mõttes. Pooled vaidlevad

jätkuvalt kokkulepitud töövõtutasu suuruse üle, samuti selle üle, kas kostjal on juhul, kui hageja

lepingut rikkus, õigus töövõtulepingust taganeda ning kas tal on omakorda nõue hageja vastu,

mida saab tasunõudega tasaarvestada.

9. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset tasu 3006,28 eurot ja viivist seaduses sätestatud määras.

Kostja leiab, et nimetatud nõue on tasaarvestusega lõppenud, sest hageja on lepingut rikkunud

ning tal on 4289 euro suurune kahju hüvitamise nõue hageja vastu. Maakohus leidis, et tasu

nõudmise eeldused on täidetud, kostjal ei ole hageja vastu nõuet ning rahuldas hagi. Kuna

maakohus menetles hagi TsMS § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses, võis maakohus kohtuotsuse

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu

järeldused, märkimisega (TsMS § 444 lg 2). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

lõppjäreldusena õigesti hagi rahuldanud.

10. Lepingulise tasu nõude rahuldamise eeldusena tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu

kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt

leppisid pooled kokku tasus 3000–5000 eurot ning konkreetne tasu arvutati vastavalt

hinnakirjale 25 eurot tunnis, millele lisandus materjalide ja transpordi maksumus (maakohtu

otsuse p 7). Kolleegiumi hinnangul on maakohtu lõppjäreldus tasu suuruse arvutamise kohta

õige, kuid kolleegium peab vajalikuks muuta maakohtu põhjendusi.

10.1. VÕS § 637 lg 1 järgi, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud,

kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

Kolleegium märgib, et töövõtuleping on alati tasuline leping ning töövõtjale töö tegemise eest

makstava tasu suurus määratakse eelkõige poolte kokkuleppega. Makstav tasu hõlmab nii tasu

töövõtja poolt tehtud töö eest kui ka hüvitist töövõtja poolt töö tegemiseks kantud kulutuste

eest. Maakohus tugines tasu kokkuleppe tuvastamisel 26. septembri 2021. a ja 20. oktoobri

2021. a e-kirjadele (dtl-d 35–36), leides, et pooltel oli kokku lepitud tingimused hagejale

makstava tasu suuruse arvutamiseks. Kolleegium maakohtuga ei nõustu.

10.2. Kolleegium nõustub kostjaga, et üksnes hageja 20. oktoobri 2021. a e-kirja põhjal ei saa

lugeda tasu suuruse arvutamise ühikuhindade kokkulepet sõlmituks ning ka ükski muu tõend ei

kinnita, et kõnealuses e-kirjas on hageja kinnitanud üle varasema pooltevahelise suulise

kokkuleppe. Kostja ei ole sellisele pakkumusele nõustumust andnud ning ka tema vaikimist ei

saa lugeda nõustumuse andmiseks VÕS § 9 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 4

järgi. Kolleegiumi hinnangul tuleb töö ja tasukokkuleppe olemasolu tuvastamisel lähtuda kostja

26. septembri 2021. a e-kirjast, mis kinnitas üle varasema pooltevahelise suulise kokkuleppe,

ning pärast selle e-kirja saamist läks hageja 29. septembril 2021 objektile töid tegema. Sellega

saab lugeda tõendatuks, et pooled olid kokku leppinud kostja e-kirjas sätestatud tingimustes

(VÕS § 9 lg 2).

10.3. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei tuvastanud, milliste tööde teostamises

pooled kokku leppisid. Kuigi sellise asjaolu tuvastamist maakohtu otsusest ei nähtu, ei nähtu

asja materjalidest ka seda, et pooltel oleks selle üle vaidlus. Kostja küsis hagejalt 1. septembri

2021. a e-kirjaga hinnapakkumist elektritöödele ning saatis hagejale 26. septembril 2021 e-

kirja, milles kinnitas üle varasema pooltevahelise suulise kokkuleppe. Hageja sellele

vastuväiteid ei esitanud ning asus objektil töid teostama (dtl-d 33–35). Hageja 25. oktoobri

2021. a e-kirjas on loetletud samad tööd ning pooled vaidlevad tasu suuruse, tööde ja

dokumentide üleandmise osas (dtl-d 38–39). Eeltoodud tõendite pinnalt saab kolleegium

järeldada, et hagejal tuli objektil teostada järgmised elektritööd: elektrikaabeldus, peakilbi

paigaldamine (vajadusel ehitusaegne elektrikilp), maanduse kontuuri paigaldamine ning kilbiga

ühendamine, pistikupesade ja lülitite

paigaldamine, süvistatavate laevalgustite ja

liikumisanduriga väliprožektori paigaldamine, nõuetekohase dokumentatsiooni üleandmine

ning audit.

Kostja 26. septembri 2021. a e-kirjaga kinnitati üle poolte varasem suuliselt sõlmitud

kokkulepe, et „eelnimetatud tööde + materjalide maksumuseks leppisime 6.09.2021 kokku

3000 - 5000.- eurot“. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist fikseeritud tasuga, s.t kokku ei ole

lepitud kindlas summas. Küll aga saab sellise kokkuleppe põhjal järeldada, et tasu suurus sõltus

tegelike tööde mahust, töövõtja kuludest ja töö tegemiseks vajalikust ajast. Kulupõhise

tasukokkuleppe kohaselt arvutatakse töövõtjale makstava tasu suurus töövõtja poolt tööde

teostamiseks kantud kulude alusel. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et pooled ei

leppinud kokku tasu suuruse arvutamise ühikuhindades.

10.4. Kuigi maakohus leidis kolleegiumi hinnangul vääralt, et pooled leppisid kokku

ühikuhinnas 25 eurot/tund, ei viinud see ebaõige järelduseni, et hagejal on õigus nõuda kostjalt

sellise ühikuhinna alusel tasu, samuti tasu materjalide ja transpordi eest. VÕS § 637 lg-s 1

sätestatud tõlgendusreegli kohaselt tuleb ühikuhinna määramisel lähtuda tavalisest tasust, selle

puudumisel vastavalt asjaoludele mõistlikust tasust. Hageja on esile toonud ja tõendanud, et

sellise töö tegemise eest on kohalik keskmine tasu 25 eurot/tund ja transpordi maksumus 0,4

eurot/km (dtl-d 61–68). Kostjale tasumiseks esitatud arve on koostatud selliste ühikuhindade

alusel (dtl 37) ning ajakulu tõendab objektileht (dtl 43). Maakohus sai objektilehte arvestada

TsMS § 272 lg 1 ja § 405 lg 1 p 5 järgi tõendina, sest sellega dokumenteeriti ajakulu tööde

teostamise käigus. Kostja on väitnud, et ajamaht ei saa olla 70 tundi, vaid saab olla 40 tundi.

Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja oma väidet TsMS § 230 lg 1 järgi tõendanud. Seda, et

tegemist on tavalise tasuga, tõendab ka kostja esitatud OÜ NORD TELEKOM hinnapakkumine

(5497,16 eurot), mis jääb hageja pakkumisega samasse suurusjärku (dtl 114).

Eelnevast tulenevalt on hageja tasunõude arvutatud kooskõlas VÕS § 637 lg-s 1 sätestatuga.

11. Järgnevalt tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7

mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid,

mis välistaks nõude maksmapaneku. Maakohus leidis, et töö sai valmis 20. oktoobril 2021, v.a

elektrikilbi pingestamine. Samuti on maakohus leidnud, et tööde teostamine ja tööde eest

tasumine pidi toimuma etapiviisiliselt. Kolleegium peab vajalikuks selles osas maakohtu otsuse

põhjendusi täpsustada.

11.1. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui

kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja

tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või

loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu

võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline.

Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta

valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

Hageja pidas 20. oktoobril 2021 valminud tööde all silmas arvel märgitud 1 ja 2 etapi töid:

kaabeldus ja peakilp, elektrimaterjalid ja montaaž ning transport (vt hageja 25. oktoobri 2021. a

e-kiri, mille kohaselt on teostatud 1 ja 2 etapi tööd ning arve on väljastatud nende tööde eest;

dtl-d 38–39; arve, dtl 37). Poolte esitatu kohaselt ei olnud hageja nõus tööde tegemisega jätkama

kuni arve maksmiseni ning kostja lõpetas ühepoolselt lepingu (dtl-d 135, 141–142).

11.2. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et pooled leppisid kokku, et tööde teostamine ja

tööde eest tasumine toimub etapiviisiliselt. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse

väitega, et maakohus on selle asjaolu tuvastanud üksnes hageja esitatud tõendeid (e-kirju)

hinnates. Sellise kokkuleppe olemasolule tugineb hageja ja seda kinnitab ka kostja 25. oktoobri

2021. a e-kiri (dtl-d 38–39, 135). Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et pooltel tekkis vaidlus

elektritööde piltide ja dokumentatsiooni Google Drive lingile üles laadimise, tasu suuruse ning

elektrikilbi paigaldamise tähtaja üle (dtl-d 132–133, 135). Kostja lõpetas töövõtulepingu, sest

leidis, et: hageja muutis töövõtutasu suurust, ei esitanud teostatud töödest pilte, ei esitanud

kasutatud materjalide sertifikaate ja jättis 25. oktoobriks 2021 teostamata elektrikilbi

nõuetekohase paigalduse koos selle pingestamisega, sh vastava pingestamise aktiga.

11.3. Selleks, et tellija saaks lugeda töö vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab

töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö

vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja (Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-145-14, p 18). Hageja saatis kostjale arve 20. oktoobril 2021 ning hageja arvates oli see 1

ja 2 etapi tööde valmimise aeg (dtl 131). Hageja andis kostjale teada, millised tööd on teostatud

ja väljastas nende eest tasumiseks arve (dtl 100). Kolleegiumi hinnangul oli kostjal võimalus 1

ja 2 etapi tööd üle vaadata ning kostja keeldus alusetult nende vastuvõtmisest. Puudused töös,

millele kostja tugineb, on üksnes ebaolulised ning seetõttu saab lugeda töö vastuvõetuks.

11.4. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tõendanud, et elektrikaablid olid II korruse

põrandast valest kohast välja toodud ning elektrikilp oli pingestamata. Ülejäänud arvel

märgitud töödest olid kolleegiumi hinnangul teostatud nõuetekohaselt ning kostja esitatud

väited ja tõendid ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale (dtl-d 146–149, 153–189, 191–

194). Kostja küsis hinnapakkumist Luminec OÜ-lt, märkides ise, et hinnanguliselt on 90%

kaabeldustöödest teostatud (dtl 150). Sellega on tõendatud, et hageja teostas enamus

kaabeldustöödest ning paigaldas elektrikilbi. Kostja jätab tähelepanuta asjaolu, et hageja ei ole

küsinud tasu teostamata tööde eest. Luminec OÜ hinnapakkumine sisaldab töid, mida hageja ei

teinud, ja veelgi enam, sellest pakkumisest ei nähtu ühegi puuduse kõrvaldamisega seotud tööd.

Kuna hageja tunnistab, et elektrikilp jäi pingestamata, siis ta on juba oma tasunõuet 174,92 euro

võrra vähendanud.

11.5. Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita

vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 19).

Kostja vastuväiteks on kogu menetluse ajal olnud see, et ta ei pea maksma osalt tegemata ja

puuduliku töö eest. Küll peab kostja arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei

suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja

nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta

hagejale kokkulepitud tasu maksma.

11.6. Kostja leiab, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 järgi.

Kolleegium märgib, et kahju nõude tasaarvestamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi.

Kolleegium leidis eelnevalt, et kostja on tõendanud, et elektrikaablid olid II korruse põrandast

valest kohast välja toodud (dtl-d 21, 190, 228). Hageja ei ole oma väidet elektrikaablite

nõuetekohaselt paigaldamise kohta tõendanud. Vaatamata sellele nõustub kolleegium

maakohtuga, et kostjal ei ole 25 euro suurust kahjuhüvitise nõuet, mida hageja tasunõudega

tasaarvestada (vt maakohtu otsuse p 9). Kostja on hagejat 4. novembri 2021. a e-kirjaga

puudusest teavitanud ning teavitanud ka võimaliku kahju tekkimisest (dtl 45), kuid sellest ei

nähtu, et kostja andis hagejale VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja puuduse

kõrvaldamiseks. Samuti ei nähtu kostja esile toodud asjaoludest, et tegemist võiks olla

VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on esitanud hagejale töövõtulepingu lõpetamiseks

avalduse ja kostja lõpetas lepingu 28. oktoobril 2021 seetõttu, et tema hinnangul rikkus hageja

oluliselt lepingut (dtl-d 135, 141). Maakohus ei ole hinnanud lepingust taganemist olulise

lepingu rikkumise tõttu, vaid on tasunõude lahendamisel kohaldanud VÕS § 195 lg-t 2.

Kolleegium peab vajalikuks maakohtu õiguslikke seisukohti muuta.

12.1. Maakohtu õiguslikest põhjendustest saab järeldada, et maakohus hindas kostja lepingu

lõpetamise avaldust ülesütlemisena VÕS § 195 lg 1 järgi ja kohaldas nõude rahuldamisel sama

sätte lg-t 2 (maakohtu otsuse p 10). Kolleegiumi hinnangul ei saanud maakohus kostja avaldust

kvalifitseerida ülesütlemisavaldusena, sest kostja sellele ei tuginenud. Kuigi kohus peab

tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg 1 esimesest lausest pooltevahelise õigussuhte

kvalifitseerima, ei tähenda see, et kohus peaks kontrollima kostja väidet nendel õiguslikel

alustel, mille alusel ei ole ta nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud (vt

Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4181/75, p 15).

Ka pärast ringkonnakohtu selgitusi tugines kostja jätkuvalt sellele, et tal oli õigus hageja

rikkumise tõttu töövõtuleping lõpetada (vt kostja 20. märtsi 2023. a seisukoha p 4.1).

VÕS § 655 lg 1 esimese lause järgi võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kuna kostja

ei tuginenud sellele, et ta võis tellijana töövõtulepingu igal ajal üles öelda, siis ei saanud

maakohus kohaldada VÕS § 195 lg-t 2 (erinormina VÕS § 655 lg 1 teine lause). VÕS § 655

lg 2 järgi ei kohaldata VÕS § 655 lg-s 1 sätestatut, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu,

et töövõtja rikkus lepingut.

12.2. Kuna kostja tugineb sellele, et hageja rikkus lepingut, siis tuleb kostja avaldust hinnata

taganemisavaldusena VÕS § 188 lg 1 järgi. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise

eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool on lepingut oluliselt rikkunud. Maakohus leidis, et

ehitusdokumentatsiooni ja elektritöödest fotode edastamata jätmist ei saa lugeda puuduseks,

mis annaks õiguse tasu maksmisest keelduda. Samuti ei välista tasunõuet maakohtu hinnangul

see, kui hageja rikkus töö teostamise tähtaega. Kolleegium nõustub maakohtuga ning eeltoodud

asjaolude põhjal tuvastab, et lepingust taganemise materiaalne eeldus, s.o oluline

lepingurikkumine, ei ole täidetud.

12.3. Maakohus leidis, et hagejal oli õigus VÕS § 111 lg 1 järgi keelduda tööde jätkamisest

seni, kuni kostja täidab tasu maksmise kohustuse (maakohtu otsuse p 8). Kolleegium nõustub

maakohtuga ja vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib järgmist.

Töövõtjal on õigus vastusooritusele – tal on nõue tellija vastu tasu maksmiseks. Hageja on

teavitanud kostjat 26. oktoobri 2021. a e-kirjaga sellest, et pärast arve tasumist jätkab ta lepingu

täitmist, sh teostab elektrikilbi pingestamise ning edastab fotod kaabeldusest ja deklaratsiooni

(dtl 40). Seega tööd, mille teostamata jätmist kostja hagejale ette heidab, jäid tegemata, sest

ühelt poolt kasutas hageja täitmata kohustuse vastuväidet ja keeldus edasiste tööde teostamisest

kuni arve tasumiseni ning teiselt poolt lõpetas kostja lepingu hageja väidetava kohustuse

rikkumise tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et pooled leppisid kokku, et hageja pidi talle tööde

käigus edastama dokumentatsiooni ja fotod tehtud töödest. Sellist kohustust ei tulene ka

seadusest. Hageja on kostja e-kirjadega esitatud nõudmistele vastanud, et dokumendid antakse

üle pärast tööde teostamist (vt nt kostja 19. septembri 2021. a e-kiri; dtl 103; 22. oktoobri

2021. a e-kiri; dtl 135; hageja 20. oktoobri 2021. a e-kiri; dtl 100).

13. Maakohus rahuldas viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teise lause ja TsMS § 367 alusel,

kohustades kostjat tasuma hagejale sissenõutavaks muutunud viivist alates 26. oktoobrist 2021

kuni 4. jaanuarini 2023 ning sealt edasi kuni kohustuse täitmiseni. Hageja on piiranud

viivisenõuet põhinõude suurusega.

Apellatsiooniastmes vaidlustab kostja nõude sissenõutavaks muutumise asjaolu ebaõiget

tuvastamist, teisi sisulisi vastuväiteid ei ole ta viivisenõude perioodi ega arvutamise kohta

esitanud. Maakohus tuvastas ja kolleegium nõustub sellega, et tasu sissenõutavaks muutumise

eeldused on täidetud. Seega ei anna kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide alust asuda

viivisenõude rahuldamisel maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus tuvastas, et kostja pidi

hagejale tasu maksma arvel märgitud tähtpäevaks, s.o 25. oktoobriks 2021.

14. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingust taganemine ei ole kehtiv. Hageja kohustuse

täitmisest keeldumise õigus ei ole ka käesolevaks ajaks lõppenud ning kostja esitatu kohaselt

on ta tööd tellinud kolmandalt isikult. Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et töövõtuleping on

konkludentselt lõppenud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kostja ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud

teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus hagi rahuldas.

16. Kostja on vaidlustanud maakohtu kindlaksmääratud ja tema poolt hüvitamisele kuuluvate

menetluskulude rahalise suuruse. Esmalt toob kostja esile arvutusvea, teiseks selle, et maakohus

on hageja lepingulise esindaja ajakulu kontrollimisel rikkunud TsMS § 175 lg-t 1. Kolleegium

nõustub kostja etteheidetega osaliselt.

17. Kolleegium märgib, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud

kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle

esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti

saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Kuna

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse

üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).

17.1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 150

eurot (käibemaksuta) on põhjendatud. Maakohus ei ole tunnitasu suuruse hindamisel

diskretsioonipiire ületanud. Arvestades hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei ületa

tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) oluliselt sarnase õigusabiteenuse keskmist turuhinda.

Tunnitasu suurus ei sõltu reeglina sellest, millises kohtuastmes vandeadvokaat õigusabi osutab.

17.2. Maakohus leidis, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 12 tundi ja 15 minutit on vajalik

ja põhjendatud. Kooskõlas TsMS §-ga 484² mõistis maakohus kostjalt välja maksekäsu

kiirmenetluse kulud 20 eurot, muus osas maakohus ajakulu ei vähendanud. Kostja leiab, et

mõistlik lepingulise esindaja kulu suurus on 1749,60 eurot (käibemaksuga). Konkreetseid

toiminguid, mille kulu ei pea kostja enda arvates kandma, ei ole kostja esile toonud. Vaatamata

sellele peab kolleegium vajalikuks sekkuda maakohtu diskretsiooni, sest maakohus ei ole

nõuetekohaselt hinnanud 12 tunni ja 15 minuti suuruse ajakulu vajalikkust ja põhjendatust.

17.3. Esmalt märgib kolleegium, et 12 tundi ja 15 minutit on 12,25 tundi, mis teeb kokku (12,25

x 150) 1837,50 eurot. Maakohus on minutid küll teisendanud, kuid on ekslikult märkinud 12,25

asemel 12,15. Arvestades, et praegune tsiviilasi ei ole keskmisest keerukam ega mahukam, siis

peab kohus põhjendatuks ajakuluks hagiavalduse koostamisele 3 tundi ja 55 minutit, kostja

vastusega tutvumisele ja 11. aprilli 2022. a menetlusdokumendi koostamisele 4 tundi ja 30

minutit ning menetluskulude nimekirja koostamisele 15 minutit. Kolleegium ei pea

põhjendatuks, et kostja kanda jäävad puuduste kõrvaldamise dokumendile kulunud 1 tund ja 10

minutit, samuti on ülepaisutatud 11. aprilli 2022. a menetlusdokumendi koostamise ajakulu.

Eeltoodust tulenevalt on hageja lepingulise esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu maakohtus

kokku 8 tundi ja 40 minutit (8,67 tundi).

18. Seega on hageja maakohtus kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (20 + 420 +

1300,50) 1740,50 eurot. Kostja on ekslikult lisanud lepingulise esindaja kuludele käibemaksu,

sest hageja on TsMS § 174 lg 10 järgi kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane. Vastavalt

hageja taotlusele tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni täitmiseni.

19. Kuigi ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, jäävad apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda, võttes

arvesse, et TsMS § 178 lg 4 järgi menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata. Hinnanguliselt on menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise

ajakulu 40 minutit (apellatsioonkaebuse vastuse p-d 2.10–2.11).

20. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles

kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud,

määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.

20.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

1475 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutanud õigusabi vandeadvokaat 9

tundi ja 50 minutit tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik

kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses

praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane

(TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

20.2. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mh asjaolu, et kostja esitas

apellatsiooniastmes erineva sisuga menetlusdokumente, millega hageja lepinguline esindaja

pidi tutvuma, on apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute

põhjendatud ajakulu kokku 7 tundi ja 50 minutit, millele lisandub menetluskulude nimekirja

koostamisele kulunud 10 minutit.

20.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 150 eurot ei ületa

sellise tsiviilasja puhul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

21. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses

kantud (8 x 150) 1200 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma

hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)