3-20-1723/61 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1723

Haldusasi

L.N kaebus MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts vastu varalise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: L.N, esindaja advokaat Märt Mürk

Vastustaja: MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts, esindaja

vandeadvokaat Arsi Pavelts

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 22.03.2023 (põhiistung)

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

3. Mõista L.N-ilt (ik XXX) välja MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts (reg.kood 80359494) kasuks

menetluskulu 12 000 eurot.

4. Jätta rahuldamata kaebaja 22.03.2023 vastuväide kohtu tegevusele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 10.05.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.N esitas 10.05.2017 MTÜ-le Sõrve Sääre Jahiselts (SSJ) taotluse jahiloa saamiseks

eesmärgiga küttida väikeulukeid SSJ jahipiirkonnas olevatel kinnistutel (viidatud taotluse

lisas) ning metssea küttimiseks Rõõmu kinnistul. Taotluse kohaselt oli L.N sõlminud

kinnistute omanikega jahipidamiseks lepingud, millega maaomanikud andsid talle õiguse

esindada end kõigis jahiseadusest (JahiS) tulenevates küsimustes, sh õiguse määrata, kes saab

kinnistutel väikeulukijahti pidada.

2. SSJ keeldus 15.05.2017 otsusega L.N-ile jahilube väljastamast. Otsuse põhjenduste

kohaselt on taotluses nimetatud kinnistutel kuni maaomanikega kokkuleppe sõlmimiseni

jahipidamine keelatud ning kui maaomanik on otsustanud oma maal jahipidamise keelata,

laieneb see keeld ka talle endale.

3. L.N vaidlustas jahilubade väljastamisest keeldumise halduskohtus ning Riigikohus

erinevalt madalama astme kohtutest tühistas 13.12.2019 asjas nr 3-17-1268 SSJ 15.05.2017

otsuse ja kohustas L.N taotluse osas uut otsust tegema. Riigikohus asus seisukohale, et

maaomanikul on õigus oma maal korraldada väikeulukite jaht, keelata jahiseltsi korraldatav

jahipidamine ning kasutada ise õigust väikeulukijahi korraldamiseks.

4. SSJ väljastas 25.12.2019 L.N-ile taotletud jahiloa.

5. L.N esitas 15.05.2020 SSJ-le taotluse jahiloa õigusvastasest väljastamisest keeldumisega

tekitatud kahju hüvitamiseks summas 71 400 eurot. Taotlusele oli lisatud jahipidamise

lepingutega hõlmatud kinnistute nimekiri ning Ansepuu OÜ-le1 Silvester Mets OÜ poolt

väljastatud renditasu arved (aastate 2017, 2018 ja 2019 eest, summas 93 600 eurot).

6. SSJ keeldus 14.08.2020 vastusega L.N kahjunõude rahuldamisest selle põhjendamatuse

ja tõendamatuse tõttu.

7. L.N esitas 14.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus SSJ-lt välja mõista

varaline kahju 71 400 eurot. Kohtuistungil 22.03.2023 lõplikult täpsustatu kohaselt koosneb

kahjunõue otsese varalise kahju nõudest summas 30 294,54 eurot ja saamata jäänud tulu

nõudest summas 36 382,09 eurot, mis teeb kokku 66 676,63 eurot.

8. Kohus jättis 22.09.2020 kaebuse käiguta, kuna nõue polnud selge ning lisamata olid

tõendid kaebajale kahju tekkimise kohta. Kohus vabastas 12.01.2021 määrusega kaebaja

riigilõivu tasumisest ja võttis kaebuse menetlusse. Kohus tegi 30.04.2021 määrusega pooltele

ettepaneku kaaluda asja lahendamist kompromissiga ning selgitas samas, et lisaks vastustaja

tegevuse õigusvastasusele tuleb tuvastada kahju tekkimine ja põhjuslik seos, milline

tõendamiskoormis lasub kaebajal. Kohus arutas võimalikku kompromissi eelistungil

06.09.2022. Vastustaja esindaja teavitas 01.12.2022 kohut kompromissläbirääkimiste

luhtumisest. Kohus määras asja läbivaatamisele põhiistungil, mis toimus 22.03.2023.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kaebaja taotleb SSJ-lt varalise kahju hüvitamist. Kaebuse (07.10.2020 (vastus puuduste

kõrvaldamise määrusele); täiendavad seisukohad 25.05.2021, 15.11.2021, 16.02.2023)

põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad.

1) Vastavalt JahiS § 40 lg-le 6 pidi vastustaja kaebajale väljastama jahiload 15.05.2017.

Vastutaja õigusvastase keeldumise tõttu ei ole kaebajal olnud võimalik kaks aastat ja 223

päeva jahipidamisega tegeleda. Vastustaja on sekkunud kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) § 19 lg-ga 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse. Samuti on vastustaja rikkunud

kaebaja PS §-st 29 tulenevat töökoha ja elukutse valiku vabadust. Vastustaja ebaseadusliku

tegevuse tõttu kaotas kaebaja võimaluse tegutseda jäägrina ning täita Ansepuu OÜ-ga sõlmitud

koostöölepingust tulenevaid kohustusi ning seeläbi teenida elatist. Vastustaja tegevuse tõttu

jäi kaebaja ilma sissetulekust ja tekkis kohustus hüvitada Ansepuu OÜ-le renditasud. Kaebaja

arvates pole vaidlust kahju tekitamises, vaid üksnes selle suuruses. (14.09.2020 esitatud

menetlusdokument)

1 Ansepuu OÜ on alates 07.09.2021 pankrotis, kuid kohus kasutab otsuses läbivalt äriühingu nime ilma märketa

„pankrotis“

2(29)

2) Kahju suuruse kindlaks tegemiseks tuleb võrrelda kaebaja praegust olukorda kaebaja

olukorraga, milles ta hüpoteetiliselt oleks, kui õigusi ei oleks rikutud (vt Riigikohus

23.03.2020 lahend asjas nr 3-16-1634, p 30; võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Ehk kui

kaebajale oleks jahiluba väljastatud 15.05.2017.

3) Otsene varaline kahju seisneb rendimaade renditasudes perioodil 15.05.2017 kuni

25.12.2019, s.o kokku 951 päeva eest. Kaebaja on sõlminud kinnistute omanikega

jahipidamiseks lepingud, millega maaomanikud andsid talle õiguse esindada end kõigis JahiS

tulenevates küsimustes, sh õiguse määrata, kes saab kinnistutel väikeulukijahti pidada.

SSJ jahipiirkonna osas hõlmas Silvester Mets OÜ-ga 01.09.2013 sõlmitud jahipidamise leping

nr 10 kaebaja 07.10.2020 menetlusdokumendi punktis 1.3 loetletud katastriüksuseid. Rehe

Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud jahipidamise leping nr 12 hõlmas SSJ piirkonnas asuvaid kaebaja

07.10.2020 menetlusdokumendi punktis 1.4 loetletud katastriüksuseid. Mõlemaid eelviidatud

jahipidamise lepinguid pikendati 10.06.2017 kuni tähtajani 01.09.2028 ning seetõttu vastav

pikendamine ei kajastunud 10.05.2017 kaebaja poolt vastustajale esitatud jahilubade

taotlusele lisatud lepingutes. Jahimaade renditasude osas sõlmisid Silvester Mets OÜ ning

kaebaja eraldi kokkuleppe, mille kohaselt tasutakse jahimaade renditasu üks kord aastas

summas, mis lepitakse igakordselt eraldi kokku, kuid mitte väiksemas summas kui aastas 24

000 eurot + km ehk 2 000 eurot + km kalendrikuu eest. Silvester Mets OÜ ning Rehe

Kinnisvara OÜ juhatuse liige oli nii lepingute sõlmimise, muutmise kui ka käesoleval hetkel

on S.M ning mõlemad äriühingud kuulusid ühte kontserni. Vastavalt Silvester Mets OÜ ning

Rehe Kinnisvara OÜ omavahelisele kokkuleppele lepiti kokku, et renditasud esitab Silvester

Mets OÜ.

Kaebaja ja Ansepuu OÜ sõlmisid 30.12.2016 kokkuleppe, mille kohaselt Ansepuu OÜ tasub

jahimaade rendiarved kaebaja eest Silvester Mets OÜ-le ning kaebaja kohustuseks on kostja

piirkonnas jahituristidele väikeulukijahi ja suurulukijahi korraldamine ning lubade

taotlemine. Kokkuleppe mittetäitmise korral on kaebaja kohustatud renditasud Ansepuu OÜ-

le hüvitama. (30.12.2016 leping, esitatud 07.10.2020 menetlusdokumendi lisana 4)

Eeltoodust lähtuvalt esitas jahimaade renditasu arved OÜ Silvester Mets Ansepuu OÜ-le.

Arved esitati aastase perioodi eest üks kord aastas.

Kuivõrd kaebajale ei

väljastatud õigusvastaselt vastustaja poolt jahiluba, ei olnud kaebajal võimalik OÜ-ga

Ansepuu sõlmitud kokkulepet täita ning kaebajal on kohustus Ansepuu OÜ poolt tasutud

renditasud Ansepuu OÜ-le hüvitada. Eeltoodut tõendab täiendavalt kaebaja ning Ansepuu OÜ

vaheline võlatunnistus (väide ja tõend esitatud 25.05.2021 menetlusdokumendiga).

Ansepuu OÜ tasus OÜ-le Silvester Mets jahimaade renditasude arved tasaarvestuse teel, mida

tõendab äriühingute allkirjastatud saldokinnitus ning arveid kajastavad Ansepuu OÜ

käibedeklaratsioonid (väited ja tõendid esitatud 25.05.2021 menetlusdokumendiga).

25.05.2021 menetlusdokumendi lisana 2 esitas kaebaja Rehe Kinnisvara OÜ ja L.N

suusõnalise kokkuleppe kinnituse (allkirjastatud 06.04.2021), mille kohaselt on Rehe

Kinnisvara OÜ-le kuuluvad kolm katastriüksust (2,53 ha, 2,60 ha, 4,69 ha) ja S.Mile kuuluv

Vakkuma katastriüksus 17,72 ha antud suulise kokkuleppega rendile (samadel tingimustel

Rehe Kinnisvara OÜ 01.09.2013 lepingus nr 12 kokkulepitule) ning leping kehtib kuni

31.12.2033.

Viimases kirjalikus menetlusdokumendis (16.02.2023) kaebaja täpsustab, et Ansepuu OÜ on

tasunud Silvester Mets OÜ-le kõik renditasud tasaarvestuse (mis on suuliselt kokku lepitud)

teel. Seda kinnitab juba varem esitatud saldokinnitus ja Ansepuu OÜ käibedeklaratsioon.

16.02.2023 menetlusdokumendile on lisatud täiendavalt ka tasaarvestuskokkulepete

3(29)

väljatrükid Ansepuu OÜ raamatupidamissüsteemist. Kaebaja täpsustab (vastuseks 17.01.2023

kohtumäärusele), et tal ei ole kohustust Ansepuu OÜ-le midagi tasuda, kuna ta on vastava

nõude (millele Ansepuu OÜ tugineb kaebaja maksejõuetusmenetluses) tasunud. Samuti esitas

kaebaja 16.02.2023 menetlusdokumendi lisana kohtu nõudel 01.11.2016 töölepingu. Sellest

nähtuvalt lõppes tööleping 25.09.2017, kuid kaebaja on seisukohal, et selle kehtivuse

lõppemine ei mõjutanud 30.12.2016 rendi tasumise kokkuleppe kehtivust.

4) Kaebaja 14.09.2020 ja 07.10.2020 menetlusdokumentides on osaline eksimus jahimaade

nimekirjas. Vastav eksimus on tulenenud asjaolust, et jahipiirkondade piirid ja valdade piirid

ei kattu ning ka ühes külas võivad osad kinnistud kuulude ühe jahipiirkonna koosseisu ning

osad teise jahipiirkonna koosseisu. Ekslikult on nimetatud SJS jahipiirkonna maaüksustena

järgnevad maaüksused: Härjapõlve 10,69 ha, Sookandi 4,55 ha, Rajaveere 5,51 ha, Kontpuu

5,06 ha ning Kivipõllu 36,75 ha. Samas on jäänud kaebuses nimetamata mõned maaüksused,

mis asuvad vastustaja jahipiirkonnas ning mille osas on kaebajal samuti jahipidamise lepingud

sõlmitud. Nimelt Rehe Kinnisvara OÜ-ga on sõlmitud kokkulepe järgnevate katastriüksuste

osas: 80701:002:0490 Hänga-Georgi 2,53 ha, Hänga-Georgi katastriüksuse 80701:003:0807

2,60 ha, Kopli katastriüksuse 80701:003:0194 4,69 ha ning S.Miga on sõlmitud kokkulepe

Vakkuma katastriüksuse 80701:003:0123 17,72 ha ehk kokku 27,54 ha. Tegemist oli suuliste

kokkulepetega, mille olemasolu on kokkuleppe osapooled täiendavalt kirjalikult kinnitanud.

Lisaks on kaebajal sõlmitud SSJ jahipiirkonna osas jahipidamise lepingud Nederma-Netsaja

Põllumajandussaadused OÜ-ga Mato katastriüksuse 5,02 ha ning V.S Saare katastriüksuse

80701:002:0386 3,94 ha ehk kokku 8,96 ha. Eeltoodud eksimuse tulemusel muutub

minimaalselt ka vastavas osas esitatud kahjunõue (vt loetelu 25.05.2021 menetlusdokumendi

punkt 9). Sisutu on vastustaja väide, et kaebaja ei tea, kus asuvad tema jahimaad. S.M on e-

kirjavahetuses kaebajaga kinnitanud, et kaebaja teostas metsaraieid ja metsahooldustöid

S.Mile, Silvester Mets OÜ-le ning Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvatel kinnistutel ning on

detailselt teadlik nii kinnistute piiridest, asukohtadest kui kooslusest.

2017. a eest esitati renditasu arve kokku summas 30 000 eurot, 333,12 ha ulatuses, millest

SSJ

jahipiirkonna rendimaad moodustasid vastavalt 152,48 ha, millest lähtuvalt muutub vastavas

osas ka kahjunõude arvestus. Seega ühe hektari renditasu aastas on 90,06 eurot ning kokku

moodustas SSJ jahipiirkonna renditasu aastas 13 732,35 eurot. Arvestades, et jahiluba oleks

tulnud väljastada hiljemalt 15.05.2017, siis kahjunõue on arvestatud alates 16.05.2017 ning

2017. a oli õigusvastaselt jahiluba väljastamata 226 päeva. Seega moodustab kahjunõue

2017. a rendiarvete osas 226 päeva renditasu ulatuses võttes arvesse SSJ jahipiirkonna

rendimaad s.o kokku 8 502,77 eurot (15 732,35:365x226).

2018. a eest esitati renditasu kokku summas 24 000 eurot, 333,12 ha ulatuses, millest SSJ

jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Seega ühe hektari renditasu aastas on 72,05

eurot ning kokku moodustas SSJ jahipiirkonna renditasu aastas 12 698,99 eurot. Arvestades,

et kogu 2018. a oli jahiluba õigusvastaselt väljastamata, moodustab kahjunõue 2018. a

rendiarvete osas kokku 10 986,18 eurot.

2019. a eest esitati renditasu kokku summas 24 000 eurot, 333,12 ha ulatuses, millest SSJ

jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Seega ühe hektari renditasu aastas on 72,05

eurot ning kokku moodustas SSJ jahipiirkonna renditasu aastas 10 986,18 eurot. Arvestades,

et kaebajale väljastati jahiluba 25.12.2019, siis moodustab kahjunõue 2019. a rendiarvete

osas kokku 359 päeva osas s.o kokku 10 805,59 eurot (10 986,18:365x359).

Seega moodustab kaebaja kahju SSJ piirkonnas asuvate jahimaade renditasude näol kokku

30 294,54 eurot.

4(29)

5) Vastustaja märgib, et renditasud olevat ebamõistlikult suured võrreldes RMK

rendihindadega. Jääb arusaamatuks, millist tähendust vastav võrdlus antud vaidluse puhul

omab. Kaebajal ei olnud võimalust soodsamatel tingimustel jahimaid rendile võtta. Tegemist

on reaalsete ja vastavate maade puhul tavapäraste renditasudega. Vastav võrdlus ei ole ka

asjakohane. Kaebaja sõlmis jahimaade osas jahipidamise lepingud, millega andsid

maaomanikud kaebajale ainuõiguse jahipidamiseks koos JahiS-st tulenevate õigustega.

Võrdluseks toodud RMK annab üksnes õiguse konkreetse arvu ulukite küttimiseks, mis ei ole

võrreldav jahipidamise ainuõigusega küttimismahtu piiramata. Samuti on eksitav võrdlus

jahimaade suuruse pinnalt. Jahimaade renditasu hind tavakäibes sõltub jahiulukite

esinemisest. Kaebajaga sõlmitud jahipidamise lepingud hõlmavad kinnistuid, kus on nii

jahiulukeid kui jahilinde külluslikult. Seevastu RMK maade hulgas on alasid, kus loomi on

väga vähe. Lisaks on RMK jahimaadel seatud ulukite küttimise piirid, mida kaebajaga

sõlmitud jahipidamise lepingute puhul ette nähtud ei ole. Seega ei ole tegemist võrreldavate

asjaoludega. Sarnastel tingimustel on sõlmitud jahipidamise lepingud ka mitmetes teistes

piirkondades. Kaebaja informeeris vastustajat kahju tekkimisest 07.04.2018 ning kahju

tekkimine oli vastustajale ettenähtav.

6) Tulenevalt vastustaja keeldumisest jahiluba väljastamast ei olnud kaebajal võimalik

30.12.2016 kokkulepet täita. 30.12.2016 kokkulepet oleks saanud asuda täitma alates 2017. a

jahihooaja algusest. 2017. a mais vastustaja keeldus kaebajale jahiloa väljastamisest. Sellest

lähtuvalt tekkis kaebajal kahju renditasude näol. Vastav kahju on põhjuslikus seoses

vastustaja õigusvastase tegevusega.

7) Kaebaja saamata jäänud tuluks perioodil 15.05.2017 kuni 25.12.2019 on kokku 36 382,09

eurot. 30.12.2016 kokkuleppe sõlmimisel lähtuti eeldusest, et SSJ piirkonnas on võimalik

jahipidamisega tegeleda ning kaebajal on võimalik jäägriteenust osutada. Saamata jäänud tulu

arvestamisel on lähtutud varasematest kogemustest ning sarnase jahipiirkonna (sh Salme

Jahimeeste Selts) jahihooaja küttimise mahtudest, prognoosidest ning jahiturismi

hinnakirjadest.

Õigusvastaselt jahiloa mitteväljastamise tõttu ei olnud võimalik kolmel jahihooajal (2017,

2018 ning 2019) tegeleda linnujahiga. Kahju arvestamisel on lähtutud järgnevatest

jahiperioodidest: kormoran ja metskurvits jahiaeg 1. august - 30. november; kaelustuvi 1.

august - 31. oktoober; haned, lagled 20. september - 30. november; vee ja soolinnud, laanepüü

20. august - 31. oktoober (mere ääres 30. november). Seega oleks olnud võimalik linnujahti

teostada vähemalt 60 päeval linnujahi hooajal ning iga päev oleks jahiturismi korras jahile

viidud keskmiselt kaks jahimeest. Ühe jahimehe päevane minimaalne saatmistasu on 150

eurot ning saatmiskulu on keskmiselt 10 eurot. Seega on ühe jahimehe päevane saatmistasust

teenitav tulu 140 eurot päevas. Arvestades, et keskmiselt oleks viidud jahile kaks jahimeest

kokku 60 päeva jooksul moodustab ühe jahihooaja raames saamata jäänud tulu linnujahi

pidamise võimatuse tõttu 16 800 eurot (140 eurot x 60 päeva x 2 isikut) ning kolmel hooajal

seega kokku 50 400 eurot.

Lisaks linnujahile oleks olnud võimalik teostada väikeulukijahti samuti kokku kolmel

hooajal. Kahju arvestamisel on lähtutud järgnevatest jahiperioodidest: Rebane, kährik, mink,

tuhkur, nugised 1. oktoober - 31. märts vastavalt külmadele kui nahk on trofeekõlbulik; mäger

1. september - veebruari viimane päev; jänes 1. oktoober- veebruari viimane päev.

Väikeulukijahil oleks ühel jahihooajal käinud keskmiselt 50 jahimeest, mille puhul oleks tasu

olnud sama kui linnujahil s.o. 150 eurot ning saatmiskulu 10 eurot. Seega jäi seeläbi ühel

jahihooajal saamata tulu 7 000 eurot (50 x 140 eurot) ning kolmel hooajal kokku 21 000

eurot.

5(29)

Saamata jäänud tulu arvestamisel tuleb vastavast summast maha arvestada jahimaade

renditasud.

8) Riigikohtu 23.03.2020 lahendi asjas nr 3-16-1634 kohaselt tuleb välja selgitada hüpoteetiline

olukord, mis oleks kujunenud vastustaja õiguspärase tegevuse korral. Eeltoodud põhimõtetest

lähtudes ongi kaebaja esitanud saamata jäänud tulu prognoosarvestuse. Ühelt poolt oleks

kaebaja saanud osutada jäägriteenust OÜ-le Ansepuu ning teisalt saanud teenust osutada

iseseisvalt. Seega lähtuski kaebaja prognoosist, et kaebaja ise oleks teeninud jahihooajal kahe

turisti saatmistasud, kuid OÜ Ansepuu oleks teeninud täiendavalt vähemalt samas mahus

jahituristide saatmistasud. Puuduvad mõistlikud kahtlused, et olukorras, kus igapäevaselt

jahindusega tegeleval isikul ei olnud võimalik vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu

jahindusega tegeleda, ei olnud seeläbi kaebajal ka võimalik tulu teenida. Kaebaja on

varasemalt osutanud jäägriteenust, mis eeldab väga põhjalikke teadmisi konkreetse

jahipiirkonna eripäradest ning osaleb ise koos saadetava jahimehega (nn turistiga) jahil.

Samuti on ilmne, et tegemist ei ole tasuta tegevusega. Arvestades, et jahihooaeg on väga

piiratud periood, siis kaebaja enda poolt kahe turistist jahimehe jahile viimine ei ole kuidagi

ebaloogiline või ülepaisutatud. Arvestades üldiseid sarnaste piirkondade jahipidamise mahte,

on tegemist väga konservatiivse prognoosiga.

9) Alusetu on väide, et kaebaja ei ole jahiturismiga tegelenud ega tegele. Vastustaja jätab

mainimata, et vastustaja keeldus kaebajale ka varasemalt väikeuluki jahiloa väljastamisest,

s.o alates 2014. a. Varasem vastustaja õigusvastane keeldumine ei ole käesolevas asjas esitatud

kahjunõudega hõlmatud. Seega ei ole vastustaja jahipiirkonnas kaebajal olnud võimalik

vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu kuus aastat väikeulukijahiga tegeleda ning etteheide, et

kaebaja nõue on seetõttu põhjendamatu, on kohatu.

Samas on kaebaja teistes jahipiirkondades aktiivselt tegelenud jahiturismiga, sh nii linnujahi

kui väikeulukijahiga, mida kinnitab e-kirjavahetus erinevatest perioodidest ja erinevatest

jahtidest (25.05.2021 menetlusdokumendi lisa 9). See, et kaebaja on varasemalt tegelenud

jahiturismiga ning tegeleb jahiturismiga ka käesoleval ajal, kinnitab täiendavalt, et kaebajal

oli kindel soov ja kavatsus ka perioodil 15.05.2017 kuni 25.12.2019 jahiturismiga tegeleda

renditud jahimaadel.

10) Asjaolu, et kaebajal oli tegelik kavatsus ja võimalus jahiturismiga tegeleda, tõendavad

kaebaja ning OÜ Ansepuu vahel sõlmitud 30.12.2016 kokkulepe ning kaebajaga sõlmitud

jahipidamise lepingud. Kinnistute omanikud andsid kaebajale ainuõiguse vastavatel

kinnistutel jahti pidada koos õigusega endaga koos jahitegevusse kaasata teisi isikuid.

Ilmselgelt vastav õigus hõlmab ka jahituristide kaasamise õigust. Kuivõrd vastustaja keeldus

jahiloa väljastamisest põhjendusel, mis ei olnud seotud kaebaja isikuga, siis sai üheselt

järeldada, et mis tahes isikule ei oleks vastustaja kaebaja taotletud maadele jahilube

väljastanud. Puuduvad mõistlikud põhjendused, et isik peaks reklaamima teenust, mille

osutamine on tal võimatu. Tegemist oleks üksnes isikute eksitamisega.

Vastustaja viide Saarte Jahimeeste Seltsi MTÜ-le on asjakohatu. Esiteks, olid kaebajal

sõlmitud maaomanikega kokkulepped valdavalt vastustaja ning Salme Jahimeeste Selts MTÜ

jahipiirkonna maade osas, millest tulenevalt oli kaebaja huviks ja sooviks vastavates

jahipiirkondades jahti pidada. Vastustaja vastusele lisatud Salme Jahimeeste Seltsi MTÜ e-

kirjas on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid. E-kirjavahetusest kaebaja

ja Salme Jahimeeste Selts MTÜ vahel nähtub üheselt, et kaebaja on korduvalt taotlenud

Salme Jahimeeste Selts MTÜ-lt jahilube eesmärgiga jahiturismiga tegeleda (vt 2018-2019 e-

kirjavahetus). Lisaks on Salme Jahimeeste Selts MTÜ kaebajale alusetult ette heitnud,

et kaebaja poolt toodud turist olevat omavoliliselt küttinud (vt 2016 e-kirjavahetus). Veelgi

6(29)

enam, Salme Jahimeeste Selts MTÜ arvas kaebaja õigusvastaselt oma liikmete hulgast välja

põhjendusel, mis oli seotud jahiturismiga. Lisaks esitas Salme Jahimeeste Selts ka

jahiturismiga seonduvalt arveid. Vastavad tõendid kinnitavad, et kaebaja tegeles jahiturismiga

Salme jahipiirkonnas ning Salme Jahimeeste Selts MTÜ esitab tegelikkusele mittevastavaid

andmeid. Lisaks esitab vastustaja valeväite, et Aste Jahiselts MTÜ olevat kinnitanud, et

kaebaja ei olevat nende jahimaadel jahti korraldanud. Lisatud e-kirjas kinnitab Aste Jahiselts

MTÜ sõnaselgelt vastupidist.

11) Kaebaja osaleb ise koos saadetava jahimehega (nn turistiga) jahil. Ilmselgelt eeldab

vastava teenuse osutamine jahipidamisluba. Kaebajal ei olnud võimalik omanike poolt

seatud tingimustest lähtuvalt jahituristi vastavatele aladele lubada iseseisvalt jahti pidama,

vaid seda oli võimalik teha üksnes koos kaebajaga.

12) Kaebaja on välja toonud linnujahtide perioodid, kuid ei ole väitnud, et kõiki vastavaid

linde oleks saanud küttida vastustaja jahipiirkonnas. Kaebaja tõi esile, et tulenevalt

küttimisperioodidest oleks olnud võimalik linnujahti teostada vähemalt 60 päeval linnujahi

hooajal ning iga päev oleks jahiturismi korras jahile viidud keskmiselt kaks jahimeest.

Kaebajale rendile antud kinnistutel on kõige esinduslikumalt esindatud metskurvits, kelle

küttimisperiood on 1. august - 30. november ehk 120 päeva. Kaebaja on esitanud

konservatiivse hinnangu võttes aluseks 60 päeva. Samuti on piirkonnas esindatud kaelustuvi,

laanepüü, kormoran. Asjaolu, et vastavaid linde võib olla vähe, ei tähenda, et neid ei oleks

olnud võimalik küttida. Kaebajale antud kinnistud on ideaalsed piirkonnad just metskurvitsa

jahtimiseks. Seda tõendab kaebajale edastatud ettepanek metskurvitsa jahi korraldamiseks

Itaalia jahituristidele. Vastav ettepanek kinnitab, et Saaremaal peetakse metskurvitsa jahti,

vastava jahi vastu on jahituristidel huvi ning kaebajale rendile antud kinnistuid peetakse

sobivateks piirkondadeks kurvitsajahi korraldamisel. Linnujahil osalevad jahituristid käivad

jahil oma koertega. Kuivõrd metskurvitsa jaht on keerukas, siis seda ei soovita üldjuhul ka

jahituristidele pakkuda. Eeltoodut kinnitab ka e-kiri, kus kaebajale esitati ettepanek

metskurvitsa jahi korraldamiseks seetõttu, et jahiselts ise sellest huvitatud ei olnud.

13) Kaebaja esitatud saamata jäänud tulu prognoosarvestus on teostatud tagasihoidlikult,

võttes arvesse linnujahi puhul 60 jahipäeva ehk poole vähem, kui periood lubaks.

Väikeulukijahi puhul on samuti arvestatud perioodi konservatiivselt – periood on kokku kuus

kuud, mille jooksul oleks prognoosarvestuse kohaselt käinud jahil kokku 50 jahimeest.

Arvestades, et jahituristid käivad üldjuhul 5-liikmeliste gruppidena, teeb see kogu

jahiperioodi kohta kokku 10 jahilkäiku, mida kindlasti ei saa pidada ülepaisutatuks. Kaebaja

prognoosarvestuses on ühe jahimehe päevase minimaalse saatmistasuna arvestatud 150 eurot

ning saatmiskuluna keskmiselt 10 eurot, mis teeb ühe jahimehe päevane saatmistasust teenitav

tulu 140 eurot päevas. Asjaolu, et tegemist on tavapärase tasu suurusega kinnitab muuhulgas

Saaremaal jahiturismiga tegeleva Jurna turimistalu e-kiri hindadest, kus on esile toodud, et

ühele jahimehele maksab nädalavahetuse jaht 595 eurot, mis sisaldab kahel päeval

jäägiteenust ning majutust ja toitlustust. Seega kui võtta aluseks jäägriteenuse tasu 150 eurot

päev, moodustaks nädalavahetuse paketi tasust jäägritasu 300 eurot ning 295 eurot oleks kahe

päeva majutus ja toitlustamine, mis turismitalude hindu arvestades on pigem kõrge tasu ühe

inimese majutusele ja toitlustusele. Asjaolu, kuidas Jurna turismitalu enda hinda erinevate

kululiikide vahel jaotab, ei mõjuta teenuse lõpphinda turisti jaoks. Eeltoodu kinnitab, et

kaebaja poolt esitatud jäägriteenuse hind 150 eurot ei ole kindlasti ülepaisutatud.

Jäägriteenuse osutamise korral turist eraldi maaomanikule makstavat tasu ei maksa ning

vastav kulu on teenuse hinna sees.

14) Kaebajale tekkinud kahju on ilmses põhjuslikus seoses kaebaja õiguste rikkumisega.

Kaebajale tekkinud kahju on hõlmatud kaebaja poolt esile toodud rikkumiste ja normide

7(29)

kaitse-eesmärgiga. Ilmselgelt on jahiloa väljastamise eesmärgiks võimaldada isikul jahti

pidada.

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata (täiendavad seisukohad 15.07.2021,

01.02.2023, 27.02.2023) ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja menetluskulud

palub vastustaja välja mõista kaebajalt.

1) Jahituristi saatja (jääger) ei vaja väikeuluki jahiluba. Vastustaja otsus mitte väljastada

kaebajale väikeuluki jahiluba ei takistanud kaebajal jahiturismi korraldada ja tulu teenida.

JahiS nõuab jahipidamisõigust tõendavate dokumentide olemasolu üksnes isikult, kes jahti

peab (JahiS § 23). Jahisaatjal, kes ise jahti ei pea, kuid on koos jahituristiga jahil, ei pea

jahipidamisõigust tõendavaid dokumente, sh väikeuluki jahiluba olema. Kaebaja väiteid, et

jahituristidele väikeuluki jahi korraldamiseks vajas ta ilmtingimata väikeuluki jahiluba ka

endale, ei saa põhjendada ka Rehe kinnistu (ja teiste kinnistute) loodusliku eripäraga ega

muude selliste asjaoludega. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, mille poolest on rendile

antud kinnistud sedavõrd spetsiifilised, et eeldavad jahituristi saatja osavõttu jahimehena

väikeuluki jahist. Jahisaatja ülesandeks on jahituristi juhatamine ja juhendamine jahituristi

jaoks võõras piirkonnas, ulukite tavapäraste elupaikade kättenäitamine, jahisaagi

väärindamine jne. Sellised tegevused ei eelda JahiS kohaselt väikeuluki jahiloa omamist

jahisaatja poolt. Jahiturismi korraldavate isikute tavalise praktika kohaselt ei osale jahituristi

saatja jahituristile korraldatud jahil jahipidajana. Seda kinnitab ka aastaid Saaremaal

jahiturismi korraldanud O.P ja pikaajalise jahiturismi kogemusega Wildest OÜ. Kuna kaebaja

ei vajanud jahituristile väikeulukijahi korraldamiseks endale väikeuluki jahiluba, siis ei ole

vastustaja ajavahemikul 15.05.2017 kuni 25.12.2019 väikeuluki jahiloa väljastamata

jätmisega kaebajale kahju tekitanud.

2) Kaebaja ei ole taotlenud vastustajalt ega naaberjahiseltsidelt jahituristidele mitte kunagi

väikeuluki jahiluba. See näitab, et tegelikult ei ole kaebaja soovinud jahituristidele väikeuluki

jahti korraldada. Kaebajal oli 07.10.2020 menetlusdokumendi lisade 1 ja 2 kohaselt õigus

Silvester Mets OÜ-le ja Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvatel katastriüksustel jahti pidada alates

01.09.2013. Alates 01.09.2013 kuni käesoleva ajani ei ole kaebaja taotlenud vastustajalt

ühelegi Eestist ega välismaalt pärit jahituristile väikeuluki jahiluba. Seega ei ole vastustaja

mitte kuidagi takistanud kaebajal jahiturismiga tegeleda ja jahituristidele rendile antud

katastriüksustel jahti korraldada. Ka Mõntu Jahimeeste Selts MTÜ ja Salme Jahimeeste Selts

MTÜ kinnitusel ei ole kaebaja esitanud neile ühtegi taotlust väljastada jahituristile väikeuluki

jahiluba. Vaatamata sellele, et Kaavi ja Salme jahipiirkonnas asusid samuti osaühingute

Silvester Mets ja Rehe Kinnisvara poolt jahipidamiseks rendile antud kinnistud, ei ole kaebaja

taotlenud nende jahipiirkonna valdajatelt jahituristidele väikeuluki jahiluba. See näitab, et

tegelikult ei ole kaebaja kunagi jahituristidele väikeuluki jahti korraldanud ega korraldada

plaaninud.

3) Kaebaja ei ole osundanud ühelegi konkreetsele jahituristile, kes oleks soovinud tulla

rendile antud katastriüksustele väikeuluki jahti pidama ja kellele oleks jäänud jaht pidamata

seetõttu, et vastustaja ei olnud väljastanud temale väikeuluki jahiluba. Kaebaja väited, mille

kohaselt ei taotlenud kaebaja ühelegi jahituristile jahiluba, sest vastustaja ei oleks neid nagunii

väljastanud, on ebaõiged. Tulenevalt JahiS § 40 lg-st 4 peab jahipiirkonna kasutaja alati eraldi

otsustama, kas on alust maaomanikule või tema määratud isikule väikeuluki jahiluba

väljastada. Ilma asjakohast taotlust esitamata ei ole võimalik JahiS § 40 lg 4 kohast otsusta

langetada. Kuna ükski kaebaja kutsutud jahiturist ei ole vastustajalt väikeuluki jahiluba

rendile antud katastriüksustel jahipidamiseks soovinud, siis ei ole saanud kaebajale tekkida

vastustaja tegevuse tulemusena kahju.

8(29)

4) Kui isegi lugeda põhjendatuks, et kaebaja jahiturismi korraldamist takistas vastustaja poolt

15.05.2017 väikeuluki jahiloa väljastamisest keeldumine, oleks kaebajal võimalik olnud

jahituriste võõrustada nt Kaavi jahipiirkonnas või Salme jahipiirkonnas asuvatel ja tema poolt

väidetavalt jahipidamise eesmärgil rendile võetud kinnistutel. Kaebaja ei ole esitanud vaidluse

aluseks oleval perioodil ühtegi taotlust Saarte Jahimeeste Selts MTÜ-le, et taotleda välismaalt

pärit jahituristile jahipidamiseks vajalikku jahitunnistust. See näitab, et kaebaja vahendusel ei

olnud 15.05.2017-25.12.2019 tulnud mitte ükski jahituristi Saaremaale jahile.

5) 30.12.2016 Ansepuu OÜ-ga sõlmitud kokkulepe ei tõenda kaebaja kavatsust jahiturismiga

tegeleda. Kokkuleppe kohaselt pidi jahiturismiga tegelema Ansepuu OÜ, mitte kaebaja.

Kaebaja tööks oli Ansepuu OÜ jahituristidest klientidele väikeulukijahi korraldamine ja

väikeulukilubade taotlemine. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et Ansepuu OÜ-l oleks olnud

mõni jahituristist klient, kes oleks soovinud vastustaja hallatavas Torgu jahipiirkonnas pidada

jahti jahilindudele või väikeulukitele. See, et väidetavalt maaomanikega sõlmitud

jahipidamise lepingute kohaselt võis kaebaja rendile võetud katastriüksustel jahitegevusse

kaasata ka teisi isikuid, ei tõenda seda, et kaebaja kavatses korraldada jahiturismi. Kaebaja ei

ole viidanud ühelegi muule tegevusele, mis oleks olnud perioodil 15.05.2017- 25.12.2019 (või

enne seda) suunatud Torgu jahipiirkonnas jahiturismi korraldamise kavatsusele: ta ei ole välja

toonud reklaamide avaldamist vastavates ajakirjades või Internetis, ta ei ole esitanud

kirjavahetust võimalike linnu- ja väikeulukijahi huvilistega Torgu jahipiirkonnas vms.

6) Kui kohus loeb siiski tõendatuks, et vastustaja on õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud kaebaja õigusi, siis on vastustaja seisukohal, et kaebajale ei ole

tekkinud otsest varalist kahju ega saamata jäänud tulu kaebuses toodud summas ja ulatuses.

7) Ansepuu OÜ ei ole nõudnud ja ei saa õigusliku aluse puudumise tõttu kaebajalt nõuda

väidetavalt Silvester Metsale tasutud rendiarvete tagasi maksmist. Kaebaja ei ole esitatud

ühtegi tõendit selle kohta, et tema ema poolt juhitav Ansepuu OÜ oleks kunagi tegelikult

rendiarved Silvester Metsale tasunud. Kaebuse lisas 1 olevad arved ei tõenda, et Ansepuu OÜ

oleks arved tegelikult tasunud. Kui kohus loeb tõendatuks, et Ansepuu OÜ on tasunud

Silvester Metsale rendiarved, siis on vastustaja seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi

tõendit, et Ansepuu OÜ oleks kunagi õiguslikult põhjendatult nõudnud temalt Silvester

Metsale makstud renditasude hüvitamist või et tal oleks kunagi tekkinud kohustus renditasud

Ansepuu OÜ-le hüvitada. Kuna Ansepuu OÜ ei ole kaebaja vastu kahju hüvitamise nõuet

esitanud, siis ei ole kaebajale kahju tekkinud. (09.03.2021 vastus kaebusele)

Ansepuu OÜ-l puudub ka õiguslik alus nõuda kaebajalt kahju hüvitamist 30.12.2016

kokkuleppe rikkumisest tulenevalt. Ansepuu OÜ ja kaebaja vahel 30.12.2016 sõlmitud

kokkuleppe kohaselt on Ansepuu OÜ-l õigus nõuda Silvester Metsale tasutud rendi

tagasimaksmist kaebajalt, kui viimane ei täida kokkuleppe punkte 1.1, 1.2, 1.3 ja 1.4. Viidatud

kokkuleppe punktid ei ole käesoleval juhul tagasinõude osas relevantsed, sest kokkuleppe p-s

1.1 on kirjeldatud üldiselt jäägriteenuse sisu, mille osutamist vastustaja tegevus kuidagi

mõjutada ei saa – ulukihoolet, ulukihaigustega võitlemist, maaomanikuga suhtlemist jne ei

mõjuta see, kas vastustaja väljastab väikeuluki jahiloa või mitte. Kokkuleppe p 1.3 puudutab

Salme Jahimeeste Selts MTÜ-d. Kokkuleppe p 1.4 paneb kaebajale üldise kohustuse osutada

kokkuleppes ette nähtud teenuseid ja kohustab Ansepuu OÜ-d maksma 01.11.2016

töölepingus ette nähtud tasu. Isegi, kui Ansepuu OÜ nõuaks kaebajalt rendimaksete

tagasimaksmist kokkuleppe p-de 1.2, 1.3 või 1.4 alusel, siis ei saa sellise nõude eest panna

vastutust vastustajale, sest väikeuluki jahiloa väljastamata jätmine ei saa olla seotud

kokkuleppe p-de 1.2, 1.3 ja 1.4 väidetava rikkumisega kaebaja poolt.

8) Ansepuu OÜ poolt Silvester Metsale tasutud rendi tagasinõudmisel saab olla asjakohane

üksnes 30.12.2016 kokkuleppe p 1.2. Kaebaja ei ole kunagi saanud 30.12.2016 kokkuleppe

9(29)

punkti 1.2 rikkuda. Kaebaja ei ole ühelgi korral osundanud ega tõendanud, et Ansepuu OÜ

vahendusel oleks mõni jahiturist soovinud rendile antud kinnistutel väikeuluki jahti pidada ja

Ansepuu OÜ oleks andnud kaebajale korralduse jahituristidega tegeleda ning et vastustaja

tegevus oleks Ansepuu OÜ jahituristidele teenuse osutamist takistanud. F.Y, Ansepuu OÜ

seaduslik esindajana ega kaebaja ise Ansepuu OÜ töötajana ei ole kunagi vastustajalt

taotlenud Ansepuu OÜ jahituristile väikeuluki jahiluba ega andnud muul viisil teada, et

sooviks jahituristidele väikeuluki jahti korraldada. Maksu- ja Tolliameti (MTA) avalike

andmete kohaselt ei ole Ansepuu OÜ-l alates 2018. a. neljandast kvartalist ühtegi töötajat.

Seega ei ole alates sellest ajast kaebaja Ansepuu OÜ töötajaks ja jäägriteenuse osutajaks ning

vähemalt alates oktoober 2018 kuni 25.12.2019 ei saa olla ka põhjendatud ükski väide

30.12.2016 kokkuleppe rikkumise kohta kaebaja poolt. Veelgi enam - Ansepuu OÜ 2017 kuni

2019 majandusaasta aruannete kohaselt ei ole OÜ tegevusena märgitud turismi või

jahiturismi. Majandustegevusena on välja toodud üksnes saematerjali tootmine ja

kuivatamine. Äriregistri andmete kohaselt on alates 2017. a olnud põhitegevuseks enda või

renditud kinnisvara üürile andmine ja käitus. Vastustaja ei ole leidnud ühtegi teadet ega

kuulutust Internetist ega muudest allikatest, kus Ansepuu OÜ oleks pakkunud väikeuluki

jahipidamise võimalust Eesti või välismaistele jahituristidele. Seega ei ole Ansepuu OÜ seega

mitte kunagi tegelenud aktiivselt jahiturismi teenuse pakkumisega, mitte ükski jahiturist ei ole

tahtnud Ansepuu OÜ korraldatud väikeuluki jahil osaleda ja kaebajal ei ole kunagi olnud

võimalust ega järelikult ka kohustust Ansepuu OÜ ülesandel jahituristidele väikeuluki jahti

korraldada. Selles tulenevalt ei ole täidetud 30.12.2016 kokkuleppe p-des 2 ja 3 koosmõjus p-

ga 1.2 toodud Ansepuu OÜ tagasinõude eeldused kaebaja vastu. Kuna kaebaja ei ole Ansepuu

OÜ-ga 30.12.2016 sõlmitud kokkuleppe punkti 1.2 rikkunud, siis ei pea ta hüvitama Ansepuu

OÜ poolt väidetavalt tasutud rendimakseid.

9) Kaebaja väidab alles 25.05.2021 menetlusdokumendis ning paljasõnaliselt, et Ansepuu OÜ

on tasaarvestanud Silvester Mets OÜ poolt esitatud renditasude arvetest tulenevad nõuded.

Seejuures on jäetud selgitamata, millised rahalised nõuded Ansepuu OÜ poolt täpsemalt

tasaarvestati või millisest õiguslikust alusest tasaarvestatud nõuded Ansepuu OÜ-l Silvester

Mets OÜ vastu tulenesid. Esitatud ei ole Ansepuu OÜ tasaarvestamise avaldust ega muid

tõendeid tasaarvestamise kohta, samuti tõendeid ja originaaldokumente selliste väidetavate

nõuete kohta, millest tulenevalt on Ansepuu OÜ väidetavalt teostanud tasaarvestuse.

Kaebaja väited Ansepuu OÜ poolt Silvester Mets OÜ-le tehtud tasumiste kohta on ainuüksi

eluliselt ebausutavad, kuna MTA kodulehekülje andmete kohaselt on Ansepuu OÜ alates

21.11.2016 jäänud MTA-le võlgu. See tähendab, et Ansepuu OÜ maksuvõlg on tekkinud juba

enne seda, kui väidetavalt pidi kaebaja hakkama Ansepuu OÜ-le jäägriteenust osutama.

09.07.2021 tehtud väljavõtte kohaselt on Ansepuu OÜ kogu maksuvõlg 127 915,08 eurot,

maksegraafikut sõlmitud ei ole. Alates 06.03.2019 on Ansepuu OÜ-le kuuluv Anseküla külas

asuvale L.N-i kinnistule seatud MTA nõude katteks keelumärge, 14.06.2021 on

kinnistusraamatusse sisse kantud MTA võla katteks keelumärge kohtutäitur Kaire Põlts

algatatud täitemenetluse raames.

Kaebaja on esitanud üksnes Ansepuu OÜ saldoteate, mis kannab kuupäeva 06.02.2020.

Saldoteade on Ansepuu OÜ juhatuse liikme F.Y poolt allkirjastatud ligikaudu 15 kuud hiljem

(05.05.2021). F.Y on saldoteate allkirjastanud üks päev pärast seda, kui oletuslikult Silvester

Mets OÜ nimel on saldokinnituse allkirjastanud S.M. Jääb arusaamatuks, kelle poolt ja millal

tegelikult saldoteade Silvester Mets OÜ-le esitati ja miks on saldoteade allkirjastatud ca 15

kuud hiljem saldoteatel olevast kuupäevast ning miks on saldokinnitus allkirjastatud enne

saldoteadet. On eluliselt ebausutav, et kui 06.02.2020 soovis Ansepuu OÜ ka tegelikult saada

Silvester Mets OÜ-lt kinnitust, et Ansepuu OÜ-l puuduvad Silvester Mets OÜ ees

kohustused, siis ainult „juhuslikult“ allkirjastas F.Y 05.05.2021 juba ca 15 kuud varem välja

10(29)

saadetud saldokinnituse nt selleks, et tagada Ansepuu OÜ raamatupidamisdokumentide

korrektsus ja allkirjastamine ei olnud seotud käesoleva kohtuasjaga ega kaebajale pandud

tõendamiskoormusega. Isegi kui saldoteade on korrektselt väljastatud ja saldokinnitus on

samuti korrektselt tagasi saadetud, siis ei selgu neist, kas Ansepuu OÜ üldse kunagi on

Silvester Mets OÜ-le võlgu olnud. Ansepuu OÜ saldoteate ja Silvester Mets OÜ

saldokinnituse kohaselt oli Ansepuu OÜ võlgnevus Silvester Mets OÜ ees seisuga 31.01.2020

väidetavalt 0,00 eurot. Saldoteatisest ega saldokinnitusest ei nähtu, et tegelikult oleks

Ansepuu OÜ-l üldse kunagi tekkinud mingisugune kohustus Silvester Mets OÜ ees.

Saldoteate ega -kinnituse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et Ansepuu OÜ kohustused võisid

tuleneda jahipidamiseks kasutada antud katastriüksuste renditasudest ja et Ansepuu OÜ on

need renditasud Silvester Mets OÜ-le tasunud. Kaebaja esitatud saldoteatisest ei nähtu

asjaolusid, mida kaebaja soovib saldoteatisega tõendada. Selline tõend on asjakohatu. Seega

ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaksid, et Ansepuu OÜ-l on olnud kohustus

tasuda Silvester Mets OÜ-le katastriüksuste jahindusliku kasutamise eest esitatud rendiarved

või et Ansepuu OÜ oleks Silvester Mets OÜ-le tegelikult midagi tasunud.

11) Kaebaja kohustust hüvitada Ansepuu OÜ-le jahimaade rendiarved ei tõenda kaebaja poolt

25.05.2021 esitatud võlatunnistus. Võlatunnistuse, mille on 09.05.2020 ühelt poolt

digiallkirjastanud kaebaja ja teiselt poolt F.Y, kohaselt võlgneb kaebaja Ansepuu OÜ-le 78

000 eurot. Võlatunnistusest ei selgu, kas kaebajal on üldse mingi võlg Ansepuu OÜ ees

kunagi tekkinud, mida võlatunnistusega n-ö tunnistatakse, millise võlasuhte alusel tunnistatav

võlg on tekkinud, kas see tuleneb 30.12.2016 kaebaja ja Ansepuu OÜ vahel sõlmitud

kokkuleppest või mingist muus võlasuhtest. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tal oleks

tekkinud rendiarvete hüvitamise kohustus Ansepuu OÜ ees.

12) Kaebaja ei ole tõendanud väiteid, mis kinnitavad saamata jäänud tulu nõude aluseks

olevaid asjaolusid. Kaebaja esitatud arvestused on täiesti hüpoteetilised ning meelevaldsed.

Riigikohtu poolt asjas nr 3-16-1634 tehtud järeldused ei ole käesolevale vaidlusele

kohaldatavad, sest Riigikohus käsitles PRIA poolt toetuse andmata jätmise tulemusena

saamata jäänud tulu hüvitamist. Kui kohtu arvates on Riigikohtu poolt eelviidatud haldusasjas

avaldatud seisukohad käesolevale vaidlusele kohaldatavad, siis on kaebaja sisustanud

Riigikohtu suuniseid (p 30) täiesti meelevaldselt ja ebaõigesti. Kaebaja peaks tõendama, et ta

tegeles või et tal oli reaalselt eksisteeriv võimalus tegeleda rendile antud katastriüksustel

jahituristidele väikeuluki jahi korraldamisega. Ühtegi sellist tõendit kaebaja esitanud ei ole.

Kaebaja peab saamata jäänud tulu nõudmiseks tõendama, et ajavahemikul 15.05.2017 kuni

25.12.2019 olid olemas jahituristid, kes reaalselt soovisid rendile antud kinnistutel

väikeulukijahti pidada.

Kaebaja peaks esitama tõendid, mis kinnitavad tema väiteid, et ajavahemikul 15.05.2017 kuni

25.12.2019 oleks igal aastal 120 jahimeest soovinud tulla tema poolt korraldatud metskurvitsa

jahile ning 50 jahimeest rebase, kähriku, mingi, nugise, mägra või jänese jahile, tasudes

seejuures ühe jahimehe eest päevas 140 eurot. Saamata jäänud tulu nõude esitaja peab

tõendama neid elulisi asjaolusid, millel tema väited hüpoteetilise olukorra kohta rajanevad.

13) Kaebaja väidab 25.05.2021 menetlusdokumendis, et on teistes jahipiirkondades tegelenud

aktiivselt jahiturismiga, sh nii linnujahi kui väikeulukijahiga ning on esitanud e-kirjavahetuse,

millest nähtuvalt hr X.Y on tundnud neljal korral (27.06.2015; 18.11.2015; 30.05.2016;

05.06.2016) huvi võimaluse vastu pidada koos mõne jahikaaslasega jahti suurulukitele Salme

Jahimeeste Selts MTÜ, Kaali Jahiselts MTÜ või Aste Jahiselts MTÜ poolt hallatavates

jahipiirkondades. Torgu jahipiirkonna vastu X.Y huvi tundnud ei ole ja kaebaja ei ole ka

ühtegi korda pakkunud võimalust pidada jahti Torgu jahipiirkonna maadel. X.Yi ja kaebaja

vahelisest kirjavahetusest ei ole võimalik ka aru saada, kas tegemist on jahituristide või X.Yi

sõprade/tuttavatega, kellele X.Y soovib Saaremaal korraldada mõne jahiseltsi hallatavas

11(29)

jahipiirkonnas jahikäiku. Kaebaja poolt turismijahi korraldamist ei tõenda ka asjaolu, et

esitatud e-kirjades on viidatud kütitud ulukite hindadele. Jahiseltside tavapärase praktika

kohaselt peavad külalisjahimehed, ka need, kes ei ole tavatähenduses jahituristid,

külastatavale jahiseltsile tasuma tabatud trofeeulukite eest jahiseltsi kehtestatud hinnakirja

kohaselt. Need ei ole kaebaja korraldatud turismijahi hinnad, vaid jahiseltside kehtestatud

hinnad külalisjahimeestele. Seda, et tegemist ei ole kaebaja poolt kehtestatud jahituristide

hinnakirjaga näitab näiteks 22.09.2016 septembri e-kiri (saatja: madis.sink.002@mail.ee),

milles on välja toodu Aste Jahiseltsi turismijahi hinnakiri. 04.07.2017 e-kirjas (saatja:

x.y@gmail.com) on selgelt välja toodud, et: „Hinnad võetud Aste Seltsi hinnakirja järgi.“

Salme Jahimeeste Selts MTÜ vastas e-kirjaga vastustaja päringule, et kaebaja ei ole nende

juures jahituristidele jahti korraldanud. Telefonivestluses kinnitas sama ka Aste Jahiselts

MTÜ juhatuse liige. Seega ei ole 25.05.2021 menetlusdokumendiga esitatud e-kirjades

tegemist kaebaja korraldatud jahiturismiga.

Üheski kaebaja viidatud e-kirjas ei ole käsitletud väikeuluki (rebane, kährik, mäger, jänes,

nugis vms) jahti. E-kirjavahetus on seotud suurulukijahiga, mida kaeba poolt rendile võetud

katastriüksustel nende väiksuse tõttu pidada ei saa (JahiS § 23 lg 7). Ainult kolmel korral on

e-kirjavahetuses mainitud jahilinde: (1) 27.07.2015 e-kirjas (saatja: x.y@gmail.com) on

tuntud huvi pardijahi vastu, aga ei ole võimalik aru saada, kas jaht toimus või mitte; (2)

22.09.2016 on mainitud hanejahti, kuid on teadmata, kas selline jaht toimus või mitte; (3)

29.09.2016 e-kirjas (saaja: m.n@neti.ee) on palutud väikeuluki jahiluba kahepäevaseks

pardijahiks Salme Jahimeeste Selts MTÜ hallatavas jahipiirkonnas. See, et kaebaja pöördus

Salme Jahimeeste Selts MTÜ poole, mitte vastustaja poole, järeldub sellest, et M.N oli kirja

saatmise ajal Salme Jahimeeste Selts MTÜ juhatuse liige, mitte SSJ liige. Seega ei ole kaebaja

esitanud ühtegi tõendit, et ta on kunagi jahituristidele korraldanud jahti väikeulukitele või

jahilindudele.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks kunagi rendile võetud katastriüksustel ise

jahtinud või korraldanud jahituristidele jahti 25.05.2021 menetlusdokumendi p-s 22 nimetatud

jahilindudele. Lisaks on kõik kaebaja esitatud e-kirjad saadetud enne kahjunõude aluseks

olevat perioodi algust, s.o enne 15.05.2017.

14) Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et vastustaja on rikkunud väikeuluki jahiloa

väljastamata jätmisega kaebaja võimalusi jahiturismi korraldamiseks ja selle tulemusena on

kaebajale tekkinud otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, siis on kaebajale tekkinud

otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu oluliselt väiksemad kui kaebuses välja toodud.

15) Kaebajal puudub endal ülevaade, kus asuvad rendile antud katastriüksused, mis näitab, et

tal ei ole olnud kunagi kavas tegelikult jahiturismi korraldada. Keskkonnaregistri andmete

kohaselt asuvad 14.09.2020 menetlusdokumendi p-s 2.12 toodud 29-st katastriüksusest 16

Torgu jahipiirkonnas, mida haldab vastustaja. Vastustaja andmetel asuvad ülejäänud rendile

antud katastriüksustest Kaavi jahipiirkonnas. Vastustajal oli seega õiguslikult võimalik

väikeuluki jahiluba väljastada üksnes 16-l (vt tabel, vastustaja 09.03.2021

menetlusdokumendi p 92) rendile antud katastriüksusel jahi pidamiseks. Ülejäänud 13 rendile

antud katastriüksust Torgu jahipiirkonnas ei asu ja vastustajal ei ole õigust anda jahiluba

nendel katastriüksustel väikeulukile jahi pidamiseks. Kokku on Torgu jahipiirkonnas asuvate

rendile antud katastriüksute pindala 146,57 ha, mitte 161,69 ha. Kaavi jahipiirkonda jäävate

rendile antud katastriüksuste pindala on 97,42 ha. Kaebuse p-s 2.12 toodud katastriüksuste

pindala kokku on 243,99 ha. Alates 17.07.2017 ei olnud Annustemetsa kinnistu, mille pindala

on 10,07 ha, omanikuks Rehe Kinnisvara OÜ, vaid see võõrandati Metskond OÜ-le. Seega on

sellest ajast alates Torgu jahipiirkonda jäävate rendile antud katastriüksuste kogupindala,

millel oleks kaebajal olnud õigus Silvester Metsaga ja Rehe Kinnisvaraga sõlmitud

jahipidamise lepingu alusel jahti pidada, veelgi väiksem – 136,5 ha. Arvestades, et kaebuse p-

12(29)

s 2.12 toodud katastriüksuste keskmine pindala on 8,4 ha, on märkimisväärne, et enda sõnul

suurejoonelist ja suuremahulist jahiturismi kavandanud kaebaja ei teadnud 10,07 ha suuruse

Annustemetsa kinnistu võõrandamisest. Need asjaolud ilmestavad veelgi, et kaebajal ei olnud

ülevaadet tema poolt väidetavalt jahinduslikul eesmärgil rendile võetud katastriüksustest ja

tegelikult ei olnud kaebajal ega temale katastriüksuseid rendile andnud isikutel – Silvester

Metsal ega Rehe Kinnisvaral – reaalest kavatsust jahiturismiga tegeleda. Kõik kokkulepped

kaebaja ja Silvester Mets ja Rehe Kinnisvara vahel on fiktiivsed ja sõlmitud eesmärgiga

nõuda vastustajalt raha.

Kaebaja eksimused (või eksitamine) kahjuhüvitise aluseks olevate katastriüksuste osas on

kandunud üle ka 25.05.2021 menetlusdokumendi p-s 9 esitatud katastriüksuste

koondnimekirjale, mis sisaldab 9 katastriüksust, mis ei asu vastustaja hallatavas Kaavi

jahipiirkonnas. Vastustaja juhtis sellele tähelepanu ka 09.03.2021 vastuses, kuid mingil

põhjusel ei ole kaebaja eemaldanud Torgu jahipiirkonnas mitteasuvaid katastriüksuseid

25.05.2021 menetlusdokumendis esitatud nimekirjast. Katastriüksuste nimekirjast tuleb välja

jätta Kivipõllu, Pärmiku, Peetri, Kähriku, Kopliku, Kitse, Haraka, Kilveti ja Vesiroosi

katastriüksused. Jätkuvalt on kaebaja poolt p-s 9 välja toodud ka Annustemetsa katastriüksus

pindalaga 10,07 h, kuigi vastavalt kinnistusraamatu andmetele võõrandati Annustemetsa

kinnistu juba 17.07.2017 Metskond OÜ-le.

Kahju olemasolul tuleb selle suuruse hindamisel lähtuda üksnes Torgu jahipiirkonda jäävate

kinnistute pindalast, mis on kokku 136,5 ha, mitte 161,69 ha, nagu väidab kaebaja.

16) Silvester Mets OÜ-l ei olnud õigust nõuda renti Rehe Kinnisvara OÜ poolt rendile antud

kinnistute eest. Kui Ansepuu OÜ on nende katastriüksust eest tasunud (tasumist ei ole

tõendatud), siis on need tasutud ilma õigusliku aluseta ja seega ei pea vastustaja Rehe

Kinnisvara poolt rendile antud katastriüksuste eest väidetavalt tasutud renti hüvitama.

Kahjuhüvitise määramisel tuleks lähtuda üksnes Silvester Metsa poolt rendile antud

katastriüksuste pindalast. Kaebaja on selgitanud, et Silvester Metsal on õigus nõuda ka Rehe

Kinnisvara poolt kaebajale rendile antud kinnistute eest renti. Jahipidamise lepingute nr 12;

10; 14; 11; 13 lisa 1 mingit sellist kokkulepet kaebaja ja Silvester Metsa või Rehe Kinnisvara

vahel ei kajasta. Kõnealuse lisa 1 kohaselt tuleb jahimaade renditasu maksta üksnes Silvester

Metsale ja ei ole mitte mingit viidet, et kaebaja peab Silvester Metsa kaudu maksma renti

Rehe Kinnisvara katastriüksuste eest. Ühelegi muule kokkuleppele, millega kaebaja oleks

nõustunud tasuma Rehe Kinnisvara kinnistute eest renti, kaebaja viidanud ei ole. Ainuüksi

lepingu pealkirjast ei saanud kaebajale tulla õiguslikult siduvat kohustust tasuda renti Rehe

Kinnisvara katastriüksute eest.

Seda, et kaebaja ei pidanud tasuma Rehe Kinnisvara poolt rendile antud kinnistute eest renti,

kinnitab ka Ansepuu OÜ-ga 30.12.2016 sõlmitud lepingu p 3, mille kohaselt Ansepuu OÜ

kohustus tasuma ainult Silvester Metsa rendiarved. Seega, kui kohus peab õigeks otsese

varalise kahju hüvitise suuruse arvutamisel lähtuda kaebaja poolt rendile võetud

katastriüksuste pindaladest, siis tuleks lähtuda katastriüksuste kogupindalast 95,49 ha, mis on

rendile antud üksnes Silvester Metsa poolt. Sellega ei ole vastustaja siiski nõustunud, et

kaebajale on väikeuluki jahiloa väljastamata jätmisega tekitatud kahju.

17) Kaebaja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõude aluseks olevat korrektset katastriüksuste

loetelu. Kaebaja on 25.05.2021 väitnud, et Torgu jahipiirkonnas on kaebaja poolt Silvester

Mets OÜ-lt või Rehe Kinnisvara OÜ-lt või S.Milt rendile võetud katastriüksuste pindala

kokku 152,48 ha. Jääb arusaamatuks, milliste katastriüksuste pindalade kokku liitmisel

kaebaja 152,48 ha on välja arvutanud. 25.05.2021 seisukohtades esitatud katastriüksuste

kogupindala ei ole 152,48 ha, vaid on 235,88 ha.

13(29)

Kaebaja on 25.05.2021 seisukohtades lisanud kahjunõude aluseks olevate katastriüksuste

nimekirja kaks Hänga-Georgi katastriüksuse ja Kopli katastriüksuse eest, ning väidetavalt

S.Mi poolt rendile antud Vakkuma katastriüksuse eest. Ebaõige on kaebaja väide, et

01.09.2013 sõlmitud jahipidamise lepingute 12, 10, 14, 11, 13 lisa 1 hõlmas ka Rehe

Kinnisvara OÜ poolt rendile antud katastriüksuseid. Väidetav kokkulepe Rehe Kinnisvara OÜ

ja Silvester Mets OÜ vahel, mis annaks Silvester Mets OÜ-le õiguse nõuda Rehe Kinnisvara

OÜ katastriüksuste eest rendi, ei saa mõjutada kaebaja või Ansepuu OÜ kohustusi.

25.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 esitatud suusõnalise kokkuleppe kinnitus ei sisalda

ühtegi viidet kaebaja või Ansepuu OÜ kohustusele maksta renti. Suusõnalise kokkuleppe

kinnituses on Rehe Kinnisvara OÜ ja S.Mi katastriüksuste puhul viidatud jahipidamise

lepingule nr 12, mis on sõlmitud 01.09.2013, kuid puudub viide jahipidamise lepingute nr 12,

10, 14, 11, 13 lisale 1. Seega isegi kui lugeda tõendatuks, et tõesti sõlmisid kaebaja ja Rehe

Kinnisvara OÜ ja S.M enne 15.05.2017 suusõnalise kokkuleppe kahe Hänga-Georgi

katastriüksuse ja Vakkuma katastriüksuse rendile andmiseks, siis ei tulene 06.05.2021

sõlmitud suusõnalise kokkuleppe kinnitusest, et jahipidamiseks kasutusse antud

katastriüksuste eest tuli tasuda renti. Kui tõesti tulenes kaebaja ja Rehe Kinnisvara OÜ ning

S.M vahelistest varasematest suusõnalistest kokkulepetest kohustus tasuda renti, siis kindlasti

ei ole kohane lähtuda kahjuhüvitise summa arvutamisel Kopli katastriüksuse (tunnus

80701:003:0194) pindalast 4,69 ha, sest Rehe Kinnisvara OÜ omandas Kopli katastriüksuse

alles 23.04.2019.

18) Kaebaja on temale tekkinud otsese varalise kahju summa arvutamisel lähtunud sellest, et

01.09.2013 sõlmitud jahipidamise lepingute nr 10-14 lisa 1 kohaselt tuleb Silvester Metsa

poolt rendile antud kinnistute eest tasuda renti mitte vähem kui 24 000 eurot aastas, millele

lisandub käibemaks. Sellises suuruses jahimaa renditasu on enam kui kakskümmend korda

suurem, kui Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) korraldatud oksjonitel on aastatel

2017-2019 keskmiselt jahiala rentimise eest makstud. Seega isegi kui sellist renditasu on

kunagi makstu, on sellise turuhinda enam kui kakskümmend korda ületava tasu maksmise

näol tegemist kaebaja enda poolt tekitatud kahjuga (kaebaja omaosalus), mis ei saa

põhimõtteliselt kuuluda hüvitamisele (VÕS § 139). Igal aastal korraldab RMK tema poolt

hallatavate jahipiirkondade jahipidamisõiguse võõrandamiseks avalikud enampakkumised.

2017/2018 jahihooajaks olid enampakkumisel ka RMK hallatavad jahipiirkonnad Saaremaal.

Saaremaal asuvate RMK jahipiirkondade keskmiseks rendihinnaks kujunes ühe hektari kohta

4,88 eurot. 2018/2019 jahihooajaks pakkus RMK enampakkumisel jahipidamisõigust

samadele jahipiirkondadele nagu 2017/2018 jahihooajaks. Saaremaal asuvate RMK

jahipiirkondade keskmiseks rendihinnaks kujunes ühe hektari kohta 2,99 eurot. 2019/2020

jahihooajaks RMK jahipiirkonnad Saaremaal muutusid. Enampakkumisel sai teha pakkumisi

kahe jahipiirkonna jahipidamisõiguse omandamiseks – Abruka ja Viidu. Keskmiseks

pakkumise hinnaks ühe hektari kohta kujunes 5,99 eurot. RMK jahipiirkondades, sh

Saaremaal asuvates jahipiirkondades, on alati olnud võimalik küttida ka suurulukeid –

punahirve, põtra, metskitse ja metssiga, kes on kõige hinnatumad jahiulukid. Väikeulukite

küttimise ülempiiri RMK jahipiirkondades ette nähtud ei ole. Kehtestatud on väikeuluki

küttimise alampiir, milleks on 5 väikeulukit 1000 hektari kohta. Aastate jooksul see nõue

muutunud ei ole.

Kaebuse kohaselt pidi kaebaja väidetavalt Ansepuu OÜ kaudu Silvester Metsale tasuma ühe

hektari rendile võetud jahimaa eest 98,17 eurot, mis on ligikaudu 20 korda rohkem (98,17 /

4,88 = 20,11), kui RMK Saaremaal asuvate jahipiirkondade eest 2017/2018 jahihooajaks ühe

hektari eest avalikul enampakkumisel tasuda tuli. 2018/2019 jahihooaja eest tuli avalikul

enampakkumisel tasuda RMK jahipiirkonnas jahipidamisõiguse eest 2,99 eurot ühe hektari

kohta, mis on ligikaudu 26 korda vähem (78,54 / 2,99 = 26,26), kui kaebuse kohaselt Silvester

14(29)

Metsale väidetavalt Ansepuu OÜ poolt tasutud summa. 2019/2020 tasuti avalikul

enampakkumisel 13 korda (78,54 / 5,99 = 13,11) vähem, kui kaebuse kohaselt kaebaja (või

Ansepuu OÜ) Silvester Metsale tasuma kohustus. Seejuures olid kaebaja kasutuses üksteisest

lahus ja temale teadmata asukohas asuvad katastriüksused, millel oli õigus küttida ainult

väikeulukeid ja kelle küttimise eest RMK jahipiirkonna kasutusõiguse omaja ei pea eraldi

üldse maksma (va väikeuluki jahiloa väljastamise tasu ca 6 eurot).

Kaebaja ja Silvester Metsa omavahelisest meelevaldsest ja turutingimustele mittevastavast

kokkuleppest ei saa tulla kahju, mille hüvitamise kohustus on vastustajal. Niivõrd suure

rendihinna tasumise kokkuleppe sõlmimisega on kaebaja ise endale VÕS § 139 lg 1 kohaselt

kahju tekitanud ja seda ei pea vastustaja hüvitama. Kaebaja (või Ansepuu OÜ) poolt Silvester

Metsale makstav õiglane ja turutingimustele vastav ühe hektari renditasu peaks olema

oluliselt väiksem, kui RMK jahipiirkondade jahipidamisõiguse tasu, sest rendile antud

katastriüksustel saab pidada jahti üksnes väikeulukile. RMK lepingu kohaselt on

väikeulukijaht kohustus, mille peab täitma, mitte õigus, mille eest raha tuleb maksta

(jahipidamisvõimaluse kasutamise kokkuleppe p 2.6). Kuna RMK ega keegi teine ei anna tasu

eest kastutada jahipiirkonda, kus võib küttida ainult väikeulukit, siis ei ole vastustajal

võimalik välja tuua õiglast ja turutingimustele vastavat väikeuluki jahipidamiseks ette nähtud

jahimaa renditasu, kuid hinnanguliselt võiks see moodustada mitte rohkem kui 20 % RMK

Saaremaal asuva jahipiirkonna ühe hektari rendihinnast. Jahihooajal 2017/2018 tasuti

Saaremaal asuvate RMK jahipiirkondade eest keskmiselt 4,88 eurot ühe hektari kohta.

2018/2019 jahihooajal oli sama näitaja 2,99 eurot hektari kohta ja 2019/2020 oli vastav tasu

5,99 eurot hektari kohta. Vähendades Saaremaal RMK jahipiirkondade ühe hektari tasu 20%-

ni, tuleks kaebajale 2017. a eest hüvitada ühe hektari kohta 0,97 euro (4,88 * 20% / 100% =

0,97), 2018 a. eest tuleks ühe hektari kohta hüvitada 0,6 eurot (2,99 * 20% / 100% = 0,6).

2019 a. eest tuleks hüvitada ühe hektari kohta 1,2 eurot (5,99 * 20% / 100% = 1,2).

Kui lähtuda kaebajale tekkinud otsese varalise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

rendile antud kinnistute pindalast, mille eest kaebajal tuli Silvester Metsale väidetavalt renti

tasuda, siis tuleks lähtuda katastriüksute kogupindalast 95,49 ha (136,5 ha – 41,01 ha = 95,49

ha). Võttes aluseks kaebuses esitatud arvutused ja: 1) asendades rendile antud katastriüksute

valesti arvestatud pindalad tegelikult Torgu jahipiirkonna maadel asuvate ja tasukohustuslike

katastriüksuste pindalaga – 95,49 ha – ning 2) arvestades ühe hetktari renditasuks 20%

Saaremaal asuvate RMK jahipiirkondade jahipidamisõiguse tasust ühe hektari kohta, siis 3)

tuleks L.N-ile 2017. a eest hüvitada 92,62 eurot, 2018. a eest hüvitada 57,29 eurot ja 2019. a

eest hüvitada 114,59 eurot. Kokku kuuluks hüvitamisele otsese varalise kahjuna mitte rohkem

kui 264,5 eurot.

19) Tõendamata on kaebaja väited, et tal ei olnud võimalust võtta jahimaid soodsamatel

tingimustel rendile ning tegemist on vastavate maade puhul tavapäraste renditasudega.

Arusaamatuks jääb, miks ei soovinud kaebaja võtta mitukümmend korda odavamate

renditasude eest rendile RMK rendijahipiirkondi Saaremaal. Kaebaja väide on ka vastuolus

tema enda poolt 25.05.2021 väidetuga, mille kohaselt on kaebaja võtnud rendile Torgu

jahipiirkonnas Mato katastriüksuse (pindalaga 5,02 ha) ja Saare katastriüksuse pindalaga 3,94

ha. Nederma-Netsaja Põllumajandussaadused OÜ-ga ja V.S jt sõlmitud jahipidamise

lepingutes ei ole jahimaade eest rendi tasumist ette nähtud. Seega on kaebaja saanud

jahipidamiseks kasutusele võtta mitu katastriüksust, mille eest ei pea üldse renti maksma.

Ebaõiged on kaebaja väited, et sedavõrd kõrget rendihinda õigustab asjaolu, et sõlmitud

jahipidamise lepingud annavad neil katastriüksustel ainuõiguse jahipidamiseks ilma

küttimismahu piiranguta ning RMK annab üksnes õiguse konkreetse arvu ulukite küttimiseks.

Erinevalt kaebaja poolt rendile võetud katastriüksustest on RMK rendijahipiirkondades

suuruluki jaht lubatud. Seega on RMK rendijahipiirkondades ette määratud suurulukite

15(29)

küttimismaht, mida kaebaja poolt rendile võetud katastriüksustel eraldiseisvalt üldse jahtida ei

tohi, sõltumata sellest, kas kaebajal on seal jahipidamise ainuõigus või mitte. RMK

jahipiirkonnas ei ole ette määratud väikeulukite küttimismahtu. RMK näeb rendijahipiirkonna

kasutajale ette üksnes väikekiskjate minimaalse küttimismahu. Seega on ka RMK

rendijahipiirkonnas võimalik väikeulukeid või jahilinde jahtida küttimismahu piiranguteta.

Tõendamata on kaebaja väide, et RMK rendijahipiirkondades on alasid, kus loomi on väga

vähe. RMK rendijahipiirkonna kasutaja õigused on suuremad, kui kaebajal tema poolt rendile

võetud väikeste katastriüksuste kastutamisel.

20) Kui kohtu hinnangul tuleb saamata jäänud tulu hüvitada, siis on kaebuses toodud

hüpoteetilised jahituristide arvud ja jahisaatja päevased tasud ebarealistlikult suured. Reaalselt

ei oleks kaebajal õnnestunud mitte kunagi hanedele, lagledele ega muudele vee- või

soolindudele rendile antud katastriüksustel jahti korraldada, sest ükski rendile antud

katastriüksusest ei ole mere või muu veekogu kaldal ega piirne põllu või muu alaga, kus

näiteks läbirändel jahilinnud peatuksid. Kuna kaebaja ei ole tegelikult kunagi rendile võetud

katastriüksustel käinud (mida kinnitab asjaolu, et ta ei tea, kus need asuvad), siis on

arusaamatu, millest lähtuvalt on kaebaja väidetud, et neil katastriüksustel on jahiulukeid, sh

jahilinde külluslikult. Teoreetiliselt oleks võimalik rendile antud katastriüksustel jahti pidada

üksnes metsas elavatele jahilindudele, nt kaelustuvile, metskurvitsale või laanepüüle.

Erinevate jahihooaegade kütitud ulukite statistika põhjal saab väita, et tegelikult ei ole

Saaremaa metsad, sh Sõrve Säärel asuvate jahipiirkondade metsad sobilikud elupaigad

laanepüüle, sest jahihooaegadel 2017/2018, 2018/2019 ja 2019/2020 ei ole Saaremaal kütitud

mitte ühtegi laanepüüd. Ka kaelustuvi arvukus on Saaremaal väga väike, sest alates 2018 on

Saaremaal kütitud keskmiselt 70-80 lindu. Samas Raplamaal, Pärnumaal või Harjumaal on

neid kütitud ligikaudu 2 korda enam. 2017 kütiti Saaremaal 78 metskurvitsat, 2018 aastal

kütiti 202 metskurvitsat ja 2019 aastal kütiti 708 metskurvitsat (Hiiumaal on aastate jooksul

kütitud siiski enam kui kaks korda rohkem metskurvitsat, kui Saaremaal; ka Pärnumaal on

metskurvitsat 2017 ja 2018 aastatel rohkem kütitud, kui Saaremaal). Metskurvitsa jaht on

keerukas ning nõuab väga hästi koolitatud jahikoeri, kes aitaksid jahimehel metsa all kasvavas

rohus varjuva linnu üles leida. Kõigil rendile antud katastriüksustel ei ole võimalik

metskurvitsat jahtida, sest kinnistud on enamasti läbi rajutud ja neil kasvab reeglina tihe võsa,

selliste kohtades metskurvits ei ela (metskurvits eelistab hõredaid metsi, kus peab kindlasti

olema veekogusid, lompe, kraave, samuti ka lagendikke või laiu metsasihte). Seega oleks

kaebaja saanud rendile antud katastriüksustel teoreetiliselt jahituristidele pakkuda üksnes

metskurvitsajahti ja seda ka vähesel määral, sest metskurvitsate arvukus Saaremal ei ole

võrreldav metskurvitsate peamiste jahipaikadega Hiiumaal või Pärnumaal. Lisaks ei ole

kaebajal endal ühtegi sellist jahikoera, kellega metskurvitsale jahti oleks võimalik pidada.

Saare Jahimeeste Selts MTÜ poolt väljastatud kokkuvõte Torgu jahipiirkonnas perioodil

2013-2020 kütitud jahilindudest näitab, et nimetatud aastatel ei ole Torgu jahipiirkonnas

kütitud mitte ühtegi metskurvitsat, mitte ühtegi kaelustuvi ega laanepüüd. Kui neid linde

elutseks Torgu jahipiirkonnas sedavõrd arvukalt nagu väidab kaebaja, siis oleks viimase

seitsme aasta jooksul kütitud (juhuslikult) vähemalt mõni nimetatud jahilindudest. Kaebaja ei

ole esitanud ühtegi sisulist väidet ega tõendit, et tema poolt rendile võetud katastriüksustel

oleks tegelikult võimalik jahtida kaelustuvile, laanepüüle või kormoranile. Tegemist ei ole

kindlasti selliste jahilindudega, mis pakuksid jahituristidele huvi. Neid liike on Euroopa

teistes riikides ja ka Eesti muudes piirkondades piisavalt ning tegelikult puudub suur

jahinduslik huvi nende lindude küttimise vastu. Kaebaja seisukoht, et linnujahihooajal (alates

01. august kuni 30. november) oleks tal olnud kõigil kolmel aastal võimalik 60 päeval

korraldada jahituristidele jahti metskurvitsale, on eluliselt ja jahinduslikult ebausutav. Kaebaja

ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tema poolt rendile võetud kinnistud on ideaalsed piirkonnad

16(29)

just metskurvitsa jahiks. Helena Väli 07.03.2021 e-kiri on saadetud Salme Jahimeeste Selts

MTÜ-le, mitte kaebajale. Tegemist on masspöördumisega paljude jahiseltside poole ning

kirjas ei ole viidet ega selgitust, et kaebaja poolt Torgu jahipiirkonnas rendile võetud

katastriüksused oleksid „ideaalsed piirkonnad just metskurvitsa jahikorraldamiseks Itaalia

jahituristidele“. Isegi kui metskurvitsaid oleks Torgu jahipiirkonnas palju ja nende jaht Torgu

jahipiirkonnas jahituristidele atraktiivne, siis tuleb arvestada, et metskurvitsa peamine jahiaeg

on hilissügis – oktoobrist novembri keskpaigani. Jahiks sobivad eelkõige sombused ilmad, kui

metskurvits otsib sobivatest metsadest endale kehva ilma eest kaitset ja toitu. Kaebaja esitatud

hinnang tähendab, et ta peaks alates oktoobrist kuni novembri lõpuni käima iga päev

jahituristidega jahil. See ei ole reaalselt ettekujutatav.

Eesti Jahimeeste Selts on analüüsinud, kui palju välismaiseid jahituriste tuleb Eestisse

veelinnujahti pidama, mis on jahituristide seas kõige populaarsem väikeulukijaht. Jahituristide

arvu väljaselgitamisel lähtus Eesti Jahimeeste Selts 2017/2018 jahihooajal väljastatud

väikeuluki jahilubade andmetest. Kogutud andmete põhjal väljastati kogu Saaremaal

veelinnujahiks väikeuluki jahiluba 151-le välismaalt pärit jahituristile. Sellises võrdluses on

ebausutav, et kaebaja oleks saanud ajavahemikul 15.05.2017 kuni 25.12.2019 tuua igal aastal

rendile võetud katastriüksustele ainult metskurvitsa jahile ligikaudu 120 jahimeest. See oleks

moodustanud 80% kõigist jahituristidest, kellele 2017/2018 väljastati Saaremaal väikeuluki

jahiluba veelinnujahiks. Niivõrd suure hulgale jahituristidele teenuse pakkumine oleks

tähendanud märkimisväärset turundust (reklaamid, otsepakkumised jne), millele kaebaja

viidanud ei ole. Kaebaja plaan osutada jahiturismi teenust 120 linnujahimehele aastas on

ebarealistlik võrreldes ka aastaid Saaremaal Muha turismitalu pidanud ja jahiturismiga

tegelnud O.Pi kogemusega. Ta toob välja, et ajavahemikul 2007-2019 ei pöördutud kordagi

tema poole palvega osaleda metskurvitsa jahil. Jahituristid olid huvitatud üksnes

suurulukijahist ja sügisesest (vee-)linnujahist. Keskmiselt oli jahiturismiga professionaalsel

tasemel tegelenud O.Pil välisriigi jahituriste aastas 50-70. Eelnevat kinnitab ka Q.R, kes on

üle kümne aasta jahiturismiga tegelenud Wildest OÜ juhatuse liige. Wildest OÜ korraldab

jahituristidele jahte üle terve Eesti, sh Saaremaal. Jahituristide hulgas on kõige nõutumad

jahiulukid suurulukid, veelinnud ja metskurvits. Q.R kinnitusel on parimatel aastatel olnud

jahituriste üle 100, see arv sisaldab ka suuruluki jahile tulnud jahituriste. Jahiseltsi hinnangul

oleks tõenäoliselt kaebaja linnujahi pidamiseks jahiturismi teenuseid kasutada soovinud mitte

rohkem kui 3 jahituristi aastas. Kolme aasta jooksul seega kokku 9 linnujahi jahituristi.

21) Jahisaatja tasu 150 eurot päevas on ebarealistlik, sellist hinda ei oleks mitte keegi olnud

nõus maksma. Nt Saaremaal jahiturismiga tegelenud O.Pi ja Rohevik OÜ hinnakirja kohaselt

oleks jahisaatja tasu jäänud vahemikku 30-75 eurot päevas. Keskmine hind oleks seega oleks

52,5 eurot ((70 + 30) / 2 = 52,5). Erinevalt kaebaja väidetust, ei kinnita Jurna turismitalu poolt

kaebajale saadetud e-kiri, et jahisaatja ühe päeva tasu on 150 eurot. Jurna turismitalu esindaja

hr G.L selgitas vastustaja pöördumisele, et nende poolt pakutava linnujahipaketi koguhinnast

595 eurot moodustab jäägri tasu ühe jahikäigu eest 50 eurot. Kuna päevas tehakse kaks

jahikäiku (hommikul ja õhtul), siis on jahisaatja tasu päevas 100 eurot, millest lähevad maha

jahisaatja kulud – jahiload, maaomanikele makstavad tasud jne. G.L on 11.06.2021

Jahiseltsile saadetud e-kirjas lahti selgitanud, millistest kuluartiklitest linnujahipaketti

koguhind koosneb. Ühe jahikäigus tasu on 50 eurot. Seejuures tuleb arvestada, et Jurna

turismitalu on kaebajale saadetud e-kirjas ja Jahiseltsile saadetud täpsustustes käsitlenud

hindu, mis kehtisid 2020. a. Võrreldes aastatega 2017 kuni 2019 on hinnad 2020 a. mõnevõrra

tõusnud.

Kaebaja väidab, et on „teistes jahipiirkondades aktiivselt tegelenud jahiturismiga, sh nii

linnujahi kui väikeulukijahiga“. Seega peaks olema kaebajal väga lihtne esitada tõendid ka

selle kohta, kui palju temale teistes jahipiirkondades jahituristidele korraldatud jahtide eest

17(29)

tasutud on. Tagantjärele koostatud „võlatunnistusest“ või „kinnitusest“ selleks ei piisa.

Jahituristi poolt jahisaatjale makstav tasu ei erine sellest, millises jahipiirkonnas jahituristile

jahti korraldatakse.

Juhul, kui kaebaja oleks tõesti kavandanud rendile antud katastriüksutel jahituristidele

linnujahi korraldamist, siis oleks hüpoteetiline jahituristide arv, kes oleks suhteliselt väikese

pindalaga katastriüksustel olnud huvitatud üksnes metskurvitsa jahist, olnud 3 jahituristi

aastas. Iga jahiturist oleks jahisaatja tasu maksnud keskmiselt 52,50 eurot päevas. Kokku

oleks seega kaebajal olnud võimalik kolme aasta jooksul teenida mitte rohkem kui 472,50

eurot (52,5 x 3 x 3 = 472,5), millelt oleks tulnud tasuda ka riiklikud maksud. Lähtudes

kaebaja väidetest, oleks ta selle summa pealt pidanud lisaks tasuma veel rendile antud

katastriüksuste renditasu. Kaebaja ei oleks seega teeninud jahituristidele linnujahi

korraldamisega mitte midagi. Jahiselts ei pea saamata jäänud tulu hüvitama.

22) Rebane, mäger, kährik, jänes, tuhkur ja nugis, on Euroopas ja mujal maailmas väga

levinud liigid ja välismaine jahiturist ei tule selleks Eestisse, et neile jahti pidada. Sama kehtib

ka Eesti sisese jahituristi kohta. Sama kinnitavad ka Wildest OÜ juhatuse liige Q.R ja

Saaremaal üle kümne aasta jahiturismi korraldanud O.P. Seega ei oleks ajavahemikul

15.05.2017 kuni 25.12.2019 tulnud mitte ühtegi jahituristi rendile antud katastriüksustele

rebasele, kährikule, mägrale, nugisele, mingile ja jänesele jahti pidama. Rendile antud

katastriüksused ei ole väikeimetajatele atraktiivseteks elupaikadeks. Rebane, mäger, kährik on

loomad, kes elupaiga vahetus läheduses või lausa keskmes (eriti mägral) peab olema maasse

kaevatud urgude süsteem, kus ohu korral varjuda või kus kutsikad üles kasvatada. Kaebaja ei

ole välja toonud, et rendile antud katastriüksustel oleks selliseid elupaiku, kus rebane, mäger,

kährik elada soovis. Rendile antud katastriüksused ei ole sobivaks elupaigaks ka jänesele.

Eesti ja mujal Euroopas arvukalt levinud halljänes elab põldude vahele jäävates

metsatukkades ja metsaservades. Rendile antud kinnistud on valdavalt suurte metsamassiivide

sees, mis ei ole halljänese jaoks sobivad elupaigad. Kuna enamus rendile antud kinnistuid on

läbi raiutud või lausa lagedaks raiutud, siis ei ole tegemist ka sobiva elupaigaga valgejänese

jaoks. Rendile antud katastriüksused ei ole sobivad elupaigad mingile või tuhkrule. Neist

esimese elupaigad on tihedalt seotud veega ja rendile antud katastriüksustel sellist elupaika ei

asu. Mingiga sarnaseid elupaiku jagab ka tuhkur, mistõttu ei ole rendile antud kinnistud

sobilikud ka tuhkru elupaigana. Nugise elupaigaks on küpsed või vanemad metsad, kuid

sellised metsad on rendile antud katastriüksustelt ära raiutud. Seega ei oleks kaebajal olnud

tegelikkuses võimalik jahituristidele rebase, mägra, kähriku, tuhkru, mingi, nugise või jänese

jahti pakkuda, kui isegi mõni jahituristi oleks sellisest jahist huvitatud olnud.

Kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt oleks rendile antud katastriüksutel soovinud

väikeulukijahti pidada mitte rohkem kui üks jahiturist aastas. Kolme aasta jooksul seega

kokku kolm jahiturist. Võttes ühe jahituristi saatmise tasuks samuti 52,50 eurot päevas nagu

metskurvitsa jahi puhul, oleks kaebajal jäänud jahituristidele korraldatavatest jahtidest

saamata kolme aasta jooksul kokku 157,50 eurot (3 x 52,5 = 157,5). Kogu seda summat ei

oleks kaebaja endale saanud, sest maha tuleks arvata riiklikud maksud ja Silvester Metsale

tasumisele kuuluv maade rent. Seega ei oleks kaebaja tulu väikeimetajate jahiga teeninud.

23) Reaalsete prognooside kohaselt oleks kaebajal olnud võimalik, kui ta ka tegelikult oleks

soovinud ajavahemikul 15.05.2017 kuni 25.12.2019 korraldada rendile antud katastriüksustel

väikeulukijahti, teenida kolme aasta jooksul kokku 630 eurot (472,5 + 157,5 = 630). Kaebaja

on toonud välja, et jahituristide makstavate päevatasude arvelt oleks ta pidanud tasuma ka

Silvester Metsale renti. Kuna väidetav rendi summa kolme aasta peale kokku (35 017,91

eurot) ületab summat, mida kaebaja oleks reaalselt saanud jahiturismiga teenida, siis seega ei

oleks kaebaja teeninud mitte mingit tulu jahiturismi korraldamisega.

18(29)

24) Kui kohus jõuab järeldusele, et vastustaja peab kaebajale kahju hüvitama, esinevad

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p 5 toodud muud asjaolud, mille alusel on ebaõige

kahju hüvitamine täies ulatuses. 15.05.2017 otsuse tegemisel, millega vastustaja keeldus

kaebajale väikeuluki jahiluba rendile antud katastriüksustel pidamiseks väljastamast, lähtus

vastustaja Keskkonnaministeeriumi kodulehel avaldatud juhistest. Täiendavalt lähtus

vastustaja ka Keskkonnaameti poolt 25.05.2014 antud selgitusest, et kui maaomanik on

keelanud enda maal jahipidamise, siis ei ole kohustust ega õigust väljastada jahilube sellistele

kinnistutele. Vastustaja ja kaebaja vaidlus haldusasjas nr 3-17-1268 lõppes Riigikohtu

otsusega, millega Riigikohus kohustas vastustajat väljastama kaebajale väikeuluki jahiloa.

Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti juhised ning madalama astme kohtute lahendite

tühistamine Riigikohtu poolt näitavad, et vastustaja ja kaebaja vahel tekkinud õiguslik

küsimus väikeuluki jahiloa väljastamisel oli õiguslikult komplitseeritud. Kuni Riigikohtu

otsuse tegemiseni 13.12.2019 oli jahindusega seotud ametkonnad seisukohal, et vastustajal ei

ole kohustus kaebajale väikeuluki jahiluba väljastada. Riigikohtu 13.12.2019 otsus muutis

senist halduspraktikat ja JahiS § 40 lg 4 rakendamist oluliselt. Kindlasti ei olnud vastustajal

soovi seadust rikkuvalt käituda ja kahju tekitada. Sellele viitab ka vastustaja käitumine, kui

25.12.2019 väljastati koheselt pärast Riigikohtu otsuse kättesaamist ja otsusega tutvumist

kaebajale väikeuluki jahiluba. Täiendavalt palub vastustaja kaaluda kohtul RVastS § 13 lg 2

rakendamist saamata jäänud tulu hüvitamata jätmisel.

25) 27.02.2023 menetlusdokumendis on vastustaja kokkuvõtvalt seisukohal, et kaebaja pole

senini tõendanud väikeulukijahist (või mistahes jahist) tulu teenimist. Ansepuu OÜ pole isegi

mitte tasaarvestuse teel kaebaja eest rendimakseid tasunud, kuna vastastikku tasaarvestatavad

nõuded ei tulene arvetest või tasaarvestuse kokkuleppest, isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et

L.N-il pole kunagi olnud kohustust Ansepuu OÜ-le tema eest väidetavalt tasutud

rendimakseid hüvitada. Ansepuu OÜ ja Silvester Mets OÜ vahel jahimaade eest rendi

maksmise kokkulepe puudub, mistõttu VÕS § 197 lg 1 alusel nõuete tasaarvestust toimuda ei

saanud. Vastastikused tasaarvestatavad nõuded puuduvad. Silvester Mets OÜ-l puudub õigus

Ansepuu OÜ-lt renditasude maksmist nõuda. Kaebaja poolt alles 16.02.2023 esitatud

töölepingu osas märgib vastustaja, et see sai kehtida vaid kuni töölepingu rikkumiseni

(töölepingu p 1.3) ning nähtuvalt lepingust see ka lõpetati 25.09.2017 ehk eelnevat kõrvale

jättes ei saanud ka sellest tulenevalt olla Ansepuu OÜ-l kohustust L.N eest rendimakseid

tasuda. Tööleping (01.11.2016) ja 30.12.2016 leping (töölepingu lepingu lisa või täiendamise

kokkulepe) on ilmselgelt seotud lepingud, mistõttu lõppes ka 30.12.2016 leping töölepingu

lõpetamisega samaaegselt. Kui sellega mitte nõustuda, ei saanud tööleping igal juhul kehtida

alates oktoobrist 2018 (III kvartali lõpp), millal Ansepuu OÜ-l puudusid töötajad. Kaebaja on

enda ja oma lähisugulaste kontrolli all olevate ettevõtete kaudu loonud erinevaid tõendeid;

toime pannud maksupettuse (vt 12.12.2022 Harju maakohtu määrus); väitnud esmases

kaebuses, et tal on kohustus Ansepuu OÜ-le tasuda rendimaksete võlg, mida tõendab

võlatunnistus ning tsiviilasjas nr 2-22-13165 väidab võla puudumist (see on rahatu või

tasaarvestatud). Ehk esitab vastuolulisi väiteid ja skeemitab, mistõttu tuleb kaebajat pidada

ebausaldusväärseks. Kaebaja pole senini ühelgi viisil tõendanud tulu teenimist enne ja pärast

vaidlusalust perioodi, mistõttu on eluliselt ebausutav, et ta vaidlusalusel perioodil oleks tulu

teeninud lausa kümnetes tuhandetes eurodes.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab kokkuvõtlikult, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata, kuna

kaebaja pole tõendanud kahju tekkimist.

12. Riigikohus leidis 13.12.2019 otsuse punktis 13 (haldusasjas nr 3-17-1268), et

maaomanikul on õigus korraldada oma maal väikeulukijahti ning jahiselts on kohustatud

19(29)

andma väikeulukijahi loa maaomanikule endale või tema määratud isikule. JahiS § 6 p 1

kaitseb viidatud lahendi kohaselt maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust.

SSJ väljastas L.N poolt taotletud jahiloa 25.12.2019, milles vaidlus puudub.

Kaebaja oli sõlminud 01.09.2013 vaidlusaluste kinnisasjade osas kinnisasja jahipidamiseks

kasutamise lepingud (JahiS § 25 lg 1). Keeldumine jahiloa väljastamisest väikeulukite

(hõlmab ka jahilinde) küttimiseks kaebaja 10.05.2017 taotluses näidatud ja Torgu

jahipiirkonda jäävatel kinnistutel võis ühtlasi rikkuda kaebaja õigust seal jahti pidada ja

kaasata sellesse enda poolt valitud isikuid.

13. Kaebaja väitel (14.09.2020 kaebuse punktid 2.3-2.4) võeti SSJ poolt jahiloa väljastamisest

õigusvastase keeldumisega temalt võimalus tegeleda jahipidamise kui armastatuima

harrastusega ja elatist teenida (PS § 19 lg 1 ja § 29 rikkumine).

14. Kahju hüvitamise eeldused on: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju

tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus

suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise

hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3).

RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 järgi tuleb varalise kahju hüvitisega luua varaline

olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 7 lg 3 järgi

hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et kui

seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega,

kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka

eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu,

mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.

15. Puudub vaidlus, et SSJ tegutseb jahilube väljastades avalik-õiguslikus suhtes. Ei saa olla

mõistlikku vaidlust, et vastustaja keeldumine jahiloa väljastamisest oli õigusvastane. See

riivas lisaks maaomaniku omandiõigusele (mida sedastas Riigikohus viidatud lahendis) ka

kaebaja eelviidatud põhiõigusi (mille kohta Riigikohtu viidatud lahendis otseselt seisukoht

puudub). Ühes sellega ka kaebaja poolt lepinguga omandatud jahimaade kasutamise õigust

(kaebajale antud ainuõigus).

Vastustaja keeldumise õigusvastasust ei välista kohtu arvates ka see, et vastustaja tugines

jahiseaduse tõlgendamisel Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti juhistele, millel

põhines väidatavalt kõigi jahiseltside tolleaegne halduspraktika. Avalik-õiguslikku ülesannet

täitev jahiselts vastutab enda väljaantud haldusaktide või tehtud haldustoimingute

õiguspärasuse ja sellega tekitatud kahju eest seaduses ettenähtud korras. Vastustaja palub

levinud halduspraktika ja pädevate haldusorganite poolt juhiste andmisega arvestada saamata

jäänud tulu nõude lahendamisel ja kaaluda vastutuse piiramist RVastS § 13 lg 1 p 5 või lg 2

alusel, kui kohus peaks muud kahju hüvitamise eeldused lugema täidetuks.

16. Kohtu hinnangul on tõendamata vähemalt üks kahju hüvitamise eeldus – ehk sellise

varalise kahju tekkimine, mille hüvitamist kaebaja kaebuses nõuab. Seetõttu puudub vajadus

hinnata, kas kõik muud eeldused (loetletud kohtuotsuse p-s 14) on täidetud.

Kaebus jääb rahuldamata vaatamata sellele, et kohtule on usutav kaebaja eelnimetatud

20(29)

põhiõiguste riive vastustaja õigusvastase keeldumisega vähemalt osas, mis puudutab kaebaja

enda poolt väikeulukijahi pidamist maaomanikega sõlmitud (jahi)lepingutega hõlmatud

kinnistutel. Ehk seal jahiloa olemasolul oma harrastusega tegelemine.

Samas, isegi õiguste rikkumise tuvastamisest ei järelduks automaatselt varalise kahju

tekkimine. Kahju tekkimist peab tõendama kaebaja (HKMS § 59 lg 1), isegi kui nõude

(saamata jäänud tulu osas) suuruse hindamisel tuginetakse HKMS § 61 lg-le 5 (kahjunõude

suuruse määramine kohtu siseveendumuse kohaselt, kui suuruse kindlakstegemine on oluliselt

raskendatud või ebamõistlikult kulukas). See norm pole siiski mõeldud kohaldamiseks

olukorras, kus kaebaja väidab (praeguses asjas kaebaja väited kohtuistungil), et jahinduses on

varimajandus ja sularaha liikus käest-kätte ehk siis sisuliselt võib järeldada, et ka kaebaja

väidetavad tulud (enne vastustaja õigusvastast keeldumist) on teenitud mitteametlikult (nö

mustalt), jättes riigile tulud deklareerimata ja maksud tasumata. Tulude deklareerimise korral

oleks kaebajal olnud võimalik oma väidetavaid tulusid hõlpsalt tõendada füüsilise isiku

tuludeklaratsioonidega (12.01.2023 usaldusisiku aruandest tsiviilasjas nr 2-22-13165 nähtub,

et 2020. ja 2021. a pole kaebaja tuludeklaratsioone isegi esitanud). Halduskohtu

uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg 4) ei ulatu selleni, et kohus peaks hakkama tuvastama

varimajanduse ulatust jahindussektoris ning selle põhjal siseveendumusele tuginedes

määrama kindlaks kaebaja osa selles, et siis teenuse osutamise kulude ja riigile tasuda tulnud

maksude mahaarvamisest allesjääv osa lugeda kaebaja poolt hüpoteetiliselt vaidlusalusel

perioodil teenimata jäänud tuluks, mille peaks vastustaja hüvitamata. Kohus on menetluses

läbivalt selgitanud kaebaja tõendamiskoormist ning ka vastustaja on juhtinud korduvalt

vastuväidetes kaebusele tähelepanu tõendamata asjaoludele ja kaebaja esitatud tõendite

ebausaldusväärsusele ja kontrollimatusele. Kui kaebaja on valinud riigi petmise, siis ei saa ta

hiljem kaevelda selle üle, et tal ei ole võimalik oma väidetavalt saamata jäänud tulu

kontrollitavalt tõendada ega oodata kohtult tõendamata nõude rahuldamist. Kuigi kaebajal on

vabadus valida, milliste tõenditega ta oma väiteid kahju tekkimisest tõendab, pole kaebaja

praeguses asjas varalise kahju tekkimist mitte ühegi tõendiga usutavalt tõendanud.

17. Samuti on kohus seisukohal, et kui kaebaja eelmainitud põhiõigusi riivati, oli see riive

vähene, isegi kui pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja oleks vaidlusalusel perioodil Torgu

jahipiirkonnas kaebaja sõlmitud lepingutega kaetud kinnistutel väikeulukijahti pidanud.

Vastustaja õigusvastane keeldumine võis küll kaasa tuua nende jahimaade kasutamise

piirangu ajaperioodil 15.05.2017-25.12.2019, piirates sellega ühtlasi PS § 19 lg-s 1 sätestatud

eneseteostusvabadust ning lühiajaliselt ka PS §-s 29 sätestatud töökoha ja elukutse valiku

vabadust (kuni 25.09.2017 töölepingulise suhte lõppemiseni, kui eeldada, et töösuhet

tegelikult sooviti tekitada). Kohus ei nõustu aga kaebajaga, et tema kõnealuste põhiõiguste

kasutamine vaidlusalusel ajaperioodil oli SSJ-i keeldumise tõttu võimatu. SSJ-i keeldumisel

oli kaebaja õigustele küll ajaliselt ja territoriaalselt piirav mõju, kuid sellega ei võetud

kaebajalt täielikult jahipidamise võimalust. Põhiseadus ei taga kaebajale õigust tegeleda

jahipidamisega üksnes konkreetsetel kinnistutel Saaremaal. SSJ-i 15.05.2017 otsus ei

välistanud kaebajal tegelemast väikeulukite (sh jahilinnud) jahiga oma tarbeks või

jahisaatjana (nii omades jahiluba või ka ilma) teistel SSJ-i jahipiirkonda jäävatel kinnistutel

või piirnevatel teiste jahiseltside jahimaadel, kus kaebaja oli enne vaidlusalust perioodi ja on

ka pärast seda ise ja/või koos jahisõpradega jahti pidanud (vt nt Salme JS 09.02.2021 e-kiri

vastustaja 09.03.2021 menetlusdokumendi lisa 2; väljavõte JAHIS-est vastustaja 23.02.2023

menetlusdokumendi lisa 1). Kui kaebaja otsustas mujal jahipidamisega mitte tegeleda, siis oli

see kaebaja enda valik, mitte SSJ-i 15.05.2017 keeldumise tagajärg. Seejuures on õige

vastustaja osundus, et jahisaatjaks olemine ei eelda saatjal endal jahiloa olemasolu (JahiS §

23) ning jahiturismi puhul on tavaks see, et laskmise õigus ja võimalus on jahituristil.

Jäägriteenuse sisu nähtub ka kaebaja ja Ansepuu OÜ 30.12.2016 lepingust (punkt 1.1). Samas

21(29)

nõustub kohus kaebajaga selles, et kui vastustaja keeldus temale vaidlusalustel kinnistutel

jahiloa andmisest põhjusel, et jahikeeld kehtib ka maaomanikule endale ja tema määratud

isikule, polnud kaebajal mõistlikku põhjust arvata, et jahituristi puhul tõlgendataks sama

normi teisiti.

Õiguste riive vähesus ei välista iseenesest siiski seda, et kaebaja väidetav jahiturismist

(väikeulukijahist) saadav tulu ei oleks saanud kõnealusel perioodil selle tulemusel väheneda.

Samuti ei välistaks õiguste riive vähesus seda, et kaebajal poleks saanud tekkida tulu

vähenemise tõttu raskusi jahimaade2 kasutustasu (rendi) maksmisega. Viimatine järeldus

eeldab, et kaebajal oli tegelikult kohustus renti tasuda ning Ansepuu OÜ tegelikult rendi

kaebaja eest tasus ja oli selleks ka õiguslikult kohustatud ning on esitanud tagasinõude

kaebaja vastu.

Kaebaja nõue otsese varalise kahju hüvitamiseks

18. Kuna haldusasjas nr 3-17-1268 ei tuvastatud, et jahimaade kasutusse andmiseks

01.09.2013 sõlmitud tsiviilõiguslikud lepingud poleks kehtivad ning vastustaja pole ka sellele

väitele tuginenud, eeldab kohus, et selles vaidlus puudub. Seejuures sõlmis kaebaja Torgu

jahipiirkonnas ja mujal jahimaade kasutuslepinguid ka mitmete teiste isikutega (nt V.S,

Nederma-Netsaja Põllumajandussaaduses OÜ), küll ilma kasutustasu kokkuleppeta.

Kohtu arvates on vastustaja põhjendatult seadnud kahtluse alla kaebaja 07.10.2020

menetlusdokumendi lisana 3 esitatud 01.09.2013 Silvester Mets OÜ ja L.N vahel sõlmitud

jahipidamise lepingute nr 11, 12, 13, 14 lisa 1 ehk rendi tasumise kokkuleppe.

Selle kohaselt kohustus L.N tasuma renti jahirendimaade eest Silvester Mets OÜ-le üks kord

aastas minimaalselt 24 000 eurot (käibemaksuga). Seejuures rendi täpne suurus lepitakse

igakordselt (võib ka suuliselt) kokku enne arve esitamist Silvester Mets OÜ poolt L.N-ile.

Vastustaja leiab, et tegemist on fiktiivse lepinguga, mille eesmärk on nõuda vastustajalt raha

ning see ei kajasta ka Rehe Kinnisvara OÜ või S.Mi enda kinnistute, mis Torgu

jahipiirkonnas jahimaadena kasutusse anti, rendiarvete esitamise või rendi tasumise kohustust,

kuna S.M on selle allkirjastanud Silvester Mets OÜ esindajana ja ka kokkuleppe sisust ei

nähtu teisiti. Üksnes lepingu pealkirjas on märgitud, et tegemist on lepingute nr 11-14 lisaga

1, mistõttu kohtu hinnangul pole välistatud, et S.M esindas allkirjastamisel kõiki kolme, kuid

selle tuvastamine asja lahendamise seisukohalt pole oluline. Arved on esitanud Silvester Mets

OÜ enda nimel ja mitte L.N-ile, vaid Ansepuu OÜ-le. Silvester Mets OÜ ja Ansepuu OÜ

vahel jahimaade rendi tasumise kohustuse ja arvete esitamise kokkulepe puudub. Vastustaja

on asjakohaselt põhjendanud (15.07.2021 menetlusdokumendi p-s 4.1.2), miks on tegemist

ilmselgelt majanduslikult ebamõistliku, turutingimustele mittevastava ja ebaõiglase

kokkuleppega, mis muudab selle tegeliku sõlmimise eluliselt ebausutavaks, mh arvestades

kõiki tõendeid kogumis, samuti nende tekkimise ja kohtule esitamise aega. Tunnistaja S.Mi

sõnul pole tal teiste isikutega sellistel, Silvester Mets OÜ-le ülisoodsatel, tingimustel

rendilepinguid sõlmitud. Kaebaja ei vaidlustanud vastustaja esitatud andmeid, et aastatel

2017-2020 oli RMK hallatavate jahipiirkondade enampakkumisel kujunenud keskmine

rendihind hektari kohta 2,99-5,99 eurot, kaebaja rendilepingutes aga 98,17 eurot. Tunnistaja

ei osanud ka üheselt vastata, kas L.N lepingu poolena on rendiarveid saanud või tasunud enne

30.12.2016, kui kaebuses väidetu kohaselt Ansepuu OÜ L.N eest rendimaksete tasumise

kohustuse võttis. Raha saamist L.N-ilt renditasuna tunnistaja ei mäletanud ega ka seda, kas

või milliseid nõudeid L.N-iga tasaarvestati ajal, kui L.N pidanuks ise renti tasuma. Samuti ei

osanud tunnistaja öelda, kes või kas on tasunud jahimaade renti Silvester Mets OÜ-le

2021/2022. a eest ja millal viimane tasaarvestus toimus. Tunnistajal puudus teadmine ka

2 Silvester Mets OÜ, S.M ja Rehe Kinnisvara OÜ poolt kaebajale kasutamiseks antud jahimaad, mille juurde on

vormistatud väidetavalt 01.09.2013 rendilepingud (lepingute nr 10, 11, 12, 13, 14 lisa 1).

22(29)

sellest, mis alusel üldse Ansepuu OÜ, kellele Silvester Mets OÜ on arved vormistanud, pidi

L.N eest renti tasuma. Tunnistaja ei mäletanud, kas arvete tasumise kokkuleppe (30.12.2016,

mida tunnistajale istungil näidati) pool oli ka Silvester Mets OÜ. Küll mäletas tunnistaja hästi

seda, et L.N on teinud Silvester Mets OÜ kinnistutel võsalõikamise jm metsatöid, mille eest

tasuti L.N esitatud arve alusel ja ülekandega L.N-ile, kuid mis käesolevas asjas tõenduslikku

tähendust ei oma. Silvester Mets OÜ pole esitanud tunnistaja sõnul nõudeid Ansepuu OÜ

pankrotimenetluses ega L.N maksejõuetusmenetluses, kuigi nimetatud äriühing ja L.N on

viimased aastad maksevõimetud (kohus vabastas L.N seetõttu aastal 2020 riigilõivust;

Ansepuu OÜ on 2018. a IV kvartalist ühegi töötajata ja 09.07.2021 seisuga maksuvõlas riigi

ees summas 127 915 eurot ning maksuvõlg hakkas tekkima juba 2016. a lõpus), kuid

rendileping peaks justkui kehtima. Kohtu hinnangul viitavad ka tunnistaja ütlused sellele, et

renditasu kokkulepe oli näilik (TsÜS § 89 lg 1), isegi kui see vormistati selles märgitud ajal,

mitte tagantjärele kohtumenetluses kaebaja väidetele mingigi katte leidmiseks. Asjas kogutud

tõendite põhjal ei saa ka välistada rendilepingu vormistamist käibemaksupettuse läbiviimise

eesmärgil. Tunnistaja S.M vastas kohtu küsimusele, miks jahimaade kasutusse andmist jätkati

kui L.N-il puudus jahiloa andmata jätmise tõttu võimalus seal jahti pidada, et jätkab

lepinguid, kuna jahiseltsi onupojapoliitika tuleks ära lõpetada. Sellest võib järeldada, et nii

maade kasutusse andmise lepingud kui nende lisa 1 (rendikokkulepe) olid sõlmitud

eesmärgiga mõjutada jahiseltsi (vastustaja) tegevust, mitte sooviga äriühingu poolt rendile

andmisest ausalt tulu teenida. Rendimaksete tasumist ei tõenda usutavalt antud asjas ükski

tõend, isegi kui eeldada, et rendileping kehtis.

19. Jahimaade rendi tasumist Ansepuu OÜ poolt Silvester Mets OÜ-le L.N eest pole kunagi

toimunud pangaülekandega või sularahas, mida kinnitab ka kaebaja. Kaebaja väidab, et

renditasu tasuti tasaarvestamisega.

Kohus nõustub vastustajaga, et arved Silvester Mets OÜ-lt Ansepuu OÜ-le (14.09.2020

kaebuse lisa 5); Ansepuu OÜ käibedeklaratsioonides nende arvete kajastamine, 06.02.2020

saldoteade Silvester Mets OÜ ees seisuga 31.01.2020 võlgnevuste puudumisest (25.05.2021

menetlusdokumendi lisa 3 esitatud saldokinnitus ja lisa 4 esitatud käibedeklaratsioonid);

väljavõtted Ansepuu OÜ raamatupidamissüsteemist (16.02.2023 menetlusdokumendi lisad 1-

5) tasaarvestuskokkulepete (väidetavalt suuliste) kohta ei tõenda usutavalt, et toimus Silvester

Mets OÜ ja Ansepuu OÜ nõuete tasaarvestamine. Tõendid ja isegi selgitused, milliseid

nõudeid vastastikku tasaarvestati, puuduvad. Vastustaja on õigesti selgitanud, et nõuded

saavad põhineda üksnes tegelikel elulistel asjaoludel, s.o üksnes tegelikul kaupade müügil või

teenuste osutamisel. Selliseid asjaolusid kaebaja tõendanud ei ole.

Kaebaja on kohtumenetluses algusest peale küll väitnud Ansepuu OÜ poolt rendi tasumist

kaebaja eest Silvester Mets OÜ-le, väites ühtlasi sellest endale võlakohustuse tekkimist, mis

tuleb tal Ansepuu OÜ ees täita, kuid pole oma väiteid tõendanud. 25.05.2021 esitatud kaebuse

täpsustuses, s.o 8 kuud pärast kohtule kaebuse esitamist, on kaebaja esitanud digitaalselt

09.05.2020 allkirjastatud võlatunnistuse (milles L.N tunnistab võlga summas 78 000 eurot

Ansepuu OÜ ees, mis on tekkinud seisuga 31.01.2020 tulenevalt 30.12.2016 lepingust) ning

samast ajast asunud ka väitma, et Ansepuu OÜ pangakonto väljavõtet pole kohtul mõtet

nõuda, kuna Ansepuu OÜ on kaebaja eest tasumisele kuulunud rendimaksed Silvester Mets

OÜ-ga tasaarvestanud, esitamata seejuures tõendeid või isegi selgitusi nõuete kohta, mida

vastastikku tasaarvestati. Veel hiljem (16.02.2023 menetlusdokumendis) on kaebaja väitnud,

et renditasude tasaarvestus on äriühingute vahel suuliselt kokku lepitud, jättes jätkuvalt

selgitamata ja tõendamata, milliseid nõudeid vastastikku tasaarvestati. Ansepuu OÜ juhatuse

liige F.Y on kaebaja ema ning kaebaja väitis kohtuistungil, et suhtleb emaga pidavalt, mistõttu

ei saanud kaebajal olla takistusi vastava info ja tõendite saamiseks. F.Y keeldus tunnistajana

kohtusse tulemast (F.Y ülekuulamist taotles seejuures vastustaja, mitte kaebaja). Kohus saab

23(29)

eelneva põhjal loogiliselt järeldada, et tasaarvestatavate nõuete kohta selgituste andmine ja

tõendite esitamine oli võimatu ning seda põhjusel, et nõudeid tegelikult ei eksisteerinud.

Lisaks eelnevale asus kaebaja 16.02.2023 menetlusdokumendis ka väitma, et ta ei ole enam

kohustatud Ansepuu OÜ-le rendimakseid tasuma, kuna on nõude tasunud. Kaebaja

maksejõuetusmenetluses esitatud usaldusisiku 12.01.2023 aruandest nähtub, et kaebaja ei

tunnista Ansepuu OÜ nõuet summas 78 000 eurot, millises summas võlga ta on tunnistanud

09.05.2020 võlatunnistusega.

Kohus nõustub vastustajaga (27.02.2023 menetlusdokument, p 3), et VÕS § 197 lg 1 alusel

oli Ansepuu OÜ ja Silvester Mets OÜ vaheline tasaarvestus välistatud. Tasaarvestada saab

üksnes vastastikuseid nõudeid. Puudub vaidlus, et Silvester Mets OÜ ja Ansepuu OÜ vahel

polnud sõlmitud lepingut, millest oleks tulenenud Ansepuu OÜ-le jahimaade renditasude

maksmise kohustus. Sellise kokkuleppe olemasolu ei kinnitanud ka tunnistaja S.M.

20. Eelnevale lisaks polnud Ansepuu OÜ-l ka kohustust L.N eest rendimakseid tasuda

tulenevalt 30.12.2016 kokkuleppest (07.10.2020 menetlusdokumendi lisa 4), millele kaebaja

tugineb.

Esialgses kaebuses (14.09.2020, p-s 2.4) väidab kaebaja, et tal on tekkinud kohustus Ansepuu

OÜ-le renditasud hüvitada, perioodi eest 15.05.2017-25.12.2019, kuna ta ei saanud täita

Ansepuu OÜ ees võetud lepingulist kohustust, s.o korraldada SSJ jahipiirkonnas

jahituristidele väikeulukijahti ja taotleda selleks jahilube (14.09.2020 kaebus, p-d 2.10-2.11;

sama 07.10.2020 puuduste kõrvaldamise avalduses). Vaatamata töö mittetegemisele tasus

Ansepuu OÜ kaebaja sõnul tema eest kõik rendimaksed Silvester Mets OÜ-le tasaarvestuse

teel, millise väite esitas kaebaja esmakordselt alles 25.05.2021 menetlusdokumendis (p-s 16),

lisades sellele ka Ansepuu OÜ (allkirjastaja kaebaja ema F.Y kui juhatuse liige) ja kaebaja

vahel 08.05.2020 koostatud (09.05.2020 allkirjastatud) võlatunnistuse. Võlatunnistuse

kohaselt on kaebaja võlg Ansepuu OÜ ees 78 000 eurot. Kaebaja viimasest kirjalikust

menetlusdokumendist (16.02.2023, p-s 7) selgub, et kaebaja on kohustused Ansepuu OÜ ees

täitnud. Harju Maakohtu 12.12.2022 määruse kohaselt tsiviilasjas nr 2-22-13165, väidab

kaebaja nõude loovutamist 05.01.2020 Ansepuu Mets OÜ-lt L.N-ile summas 94 367,50 eurot

ning 15.05.2020 tasaarvestuskokkuleppe sõlmimist Ansepuu OÜ ja L.N vahel, mille sisuks on

Ansepuu OÜ nõude L.N vastu tasaarvestamine kattuvas ulatuses L.N poolt loovutamisega

omandatud nõudega3. Ehk kaebaja oli enda väitel kohustuse Ansepuu OÜ ees 2020. a

maikuus täitnud, s.o enne kui ta esitas halduskohtule kaebuse (14.09.2020), milles ta

vaatamata sellele väidab kohustuse olemasolu.

Isegi kui eeldada, et 30.12.2016 kokkulepe polnud fiktiivne, lõppes see 25.09.2017 ehk

kaebajal polnud sellest alates kohustust teha tööd Ansepuu OÜ-le. Ansepuu OÜ-ga oli

kaebaja 01.11.2016 sõlminud töölepingu jäägrina tööle asumiseks (esitatud alles 16.02.2023

menetlusdokumendi lisana 6). Kohtu arvates oli kaebaja viivitus töölepingu kohtule esitamisel

pahatahtlik, kuna lepingust nähtub, et see on lõpetatud 25.09.2017. Isegi kui eeldada, et

30.12.2016 lepingu sõlmisid pooled eesmärgiga seda tegelikkuses ka täitma asuda, siis

nõustub kohus vastustaja käsitlusega (27.02.2023 menetlusdokumendi p-d 20-23), et

30.12.2016 sõlmitud leping oli 01.11.2016 töölepingut täiendav leping (mh viidates p-s 1.4

töötasu saamisele vastavalt 01.11.2016 lepingule; ka töö sisu p 1.1 kattub täielikult

01.11.2016 töölepingu p-ga 1.4). 30.12.2016 leping (p 3) sisaldas kaebaja väidetava rendi

maksmise kohustuse üleandmist Ansepuu OÜ-le, mille eest oli kaebaja kohustatud tegema

tööd jäägrina ehk korraldama Ansepuu OÜ klientidele väikeulukijahti SSJ-i jahipiirkonnas ja

3 Kohtule nähtuvalt on Harju Maakohus on 12.12.2022 määruse p-des 13-16 tuvastanud, et Ansepuu Mets OÜ-l

ei olnud nõuet, mida Ansepuu OÜ-le loovutada, kuna tööde tegemist ei toimunud, vaid toime pandi

käibemaksupettus (tuvastatud 17.01.2019 MTA maksuotsusega).

24(29)

taotlema selleks lube (30.12.2016 lepingu p-d 1.1 ja 1.2). Ehk 30.12.2016 lepingus on rendi

tasumise kohustus ühemõtteliselt seotud tööülesannete täitmisega ning lepingu p-s 3 on

märgitud, et kui kaebaja ei täida tööülesandeid (praeguse vaidluse kontekstis p-st 1.1 ja 1.2

tulenevaid kohustusi), ei ole Ansepuu OÜ-l kohustust renti kaebaja eest tasuda. Seega on õige

vastustaja järeldus, et kaebaja töölepingu lõppemisega 25.09.2017 lõppes ühtlasi Ansepuu OÜ

kohustus tasuda kaebaja eest rendimakseid Silvester Mets OÜ-le. Lisaks tõendab töösuhte

lõppemist ka asjaolu, et 2018. a IV kvartalist alates pole Ansepuu OÜ-l töötajaid (01.02.2023

menetlusdokumendi lisa 1).

Seega puudus Ansepuu OÜ-l alates 25.09.2017 õiguslik alus tasuda kaebaja eest rendimakseid

Silvester Mets OÜ-le, kellega Ansepuu OÜ rendilepingut sõlminud ei olnud ning Ansepuu

OÜ polnud ka L.N ja Silvester Mets OÜ vahelise 01.09.2013 rendilepingu osapool. Seega,

eeldades rendi tasumise kohustuse kehtivust, oleks 25.09.2017 alates pidanuks kaebaja ise

tasuma rendimakseid aga kaebaja selle tegemist ei väida. Samuti pole tunnistaja S.Mi ütluste

kohaselt Silvester Mets OÜ esitanud kaebaja maksejõuetusmenetluses nõuet rendivõla tõttu.

Küll nõuab väidetavalt 30.12.2016 lepingu alusel tekkinud rendimaksete võlga kaebaja

maksejõuetusmenetluses Ansepuu OÜ, millele kaebaja selles menetluses aga vastu vaidleb,

samal ajal väites rendimaksete tasumise kohustust Ansepuu OÜ-le käesolevas haldusasjas

14.09.2020 esitatud kahjunõudes.

21. Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt kaebajale otsese varalise kahju tekkimine

tõendamata.

Kaebaja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks

22. Kohus märgib esmalt, et käesolevas asjas pole vaidlust selles, kas kaebaja käis ise

jahipidamise mõttes tulutooval suurulukijahil ja viis suurulukijahile jahituriste või jahisõpru

ning teenis sellest tulu. Seetõttu on asjassepuutumatud ka kõik suurulukijahti puudutavad

tõendid. Kaebaja kaebus tugineb väikeulukijahi võimatusele vastustaja keeldumise tõttu.

23. Seega praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas kaebaja on eluliselt usutavalt tõendanud

kahju (saamata jäänud tulu) tekkimist, milline väide tugineb kaebaja väljatoodud asjaoludel,

et ta oleks ajavahemikul 15.05.2017 kuni 25.12.2019 igal aastal ise ja Ansepuu OÜ jäägrina

osutanud väikeulukijahil jäägriteenust (eelkõige lubade hankimine ja saatmine jahil) 120-le

jahimehele, kes oleks soovinud tulla linnujahile (eelkõige metskurvitsa) ning 50-le

jahimehele, kes oleks soovinud tulla rebase, kähriku, mingi, nugise, mägra või jänese jahile,

tasudes seejuures ühe jahimehe kohta päevas 140 eurot. Seejuures seostab kaebaja

jahiturismiga tegelemise soovi kinnistutega, mis olid antud temale jahipidamiseks kasutada

01.09.2013 lepingute alusel.

24. Kohus eelnevalt juba märkis, et kaebaja enda valik oli vaidlusalusel perioodil väljaspool

SSJ Torgu jahipiirkonda väikeulukijahti mitte pidada ning sellise valikuga seotud kahju ei pea

hüvitama vastustaja. Vastustaja on ära näidanud, et väljaspool Torgu jahipiirkonda olnuks

kaebajal võimalik väikeulukijahti pidada nt Kaavi ja Salme jahipiirkonnas, kus on samuti

Silvester Mets OÜ ja Rehe Kinnisvara OÜ poolt kaebajale ainuõigusega kasutada antud

jahimaad. Samuti on vastustaja välja toonud, et kaebaja väidetav jahiturismiga tegelemise

maht on ilmselgelt ebaadekvaatne, isegi kui eeldada, et kaebaja tegelikult oleks sellega

tegeleda soovinud. Kui EJS andmetel anti 2017/2018 jahihooajal Saaremaal veelindude

küttimiseks 151 väikeulukiluba välimaistele jahituristidele (millist väidet kaebaja ei

vaidlusta), siis kaebaja väidab, et ta oleks igal aastal teenindanud ligi 120 jahituristi, kes oleks

eelkõige huvitunud metskurvitsajahist. Kaebaja on jätnud tõendamata mitte üksnes selle, et ta

vaidlusalusel perioodil väljaspool Torgu jahipiirkonda tegeles väikeulukijahi korraldamisega

jahituristidele (ise või Ansepuu OÜ töötajana), vaid kaebaja pole jahiturismiga tegelemist

väikeulukijahi korraldamisel ja sellest tulu teenimist Torgu jahipiirkonnas või ümberkaudsete

25(29)

jahiseltside jahimaadel tõendanud ka enne ja pärast vaidlusalust perioodi. Seega pole võimalik

asuda seisukohale, et kaebaja oleks hüpoteetiliselt tulu (VÕS § 128 lg 4) saanud. Kohus peab

eluliselt usutavaks vastustaja väidet, et kaebaja väidetavas mastaabis jahiturismi korraldamine

(mh ka välismaistele jahituristidele) väikeulukite küttimiseks eeldab ettevalmistusi ja eeltööd.

Praegusel juhul pole kaebaja tõendanud, et Ansepuu OÜ-l oleks olnud mõni jahituristist

klient, rääkimata klientide nimekirja esitamisest või äriplaan või kokkulepped majutusasutuste

jm vajalike jahiturismiks vajalike teenuste pakkujatega ning tehtud pole mingit turundust,

mida sellises mastaabis jahiturismiga tegelemine eeldaks. Kaebaja väidetav tööleping

Ansepuu OÜ-ga ja selle täiendav kokkulepe on sõlmitud vastavalt 01.11.2016 ja 30.12.2016

ehk mitmeid kuid enne SSJ-i keeldumist jahiloa väljastamisest. Viidatud ettevalmistustega

oleks äriühing ja kaebaja selleks ajaks juba pidanud vähemalt alustama. Ansepuu OÜ

tegevusala pole 2017-2018 majandusaasta aruannete kohaselt isegi olnud turism või

jahiturism, milles vaidlus puudub. Seega pole kaebaja tõendanud, et tal oli tegelik kavatsus ja

võimalus tulu teenida väikeulukijahi korraldamisest jahituristidele.

25. Kaebaja väited muudab eluliselt ebausutavaks ka see, et ta ei taotlenud vaidlusalusel

perioodil SSJ Torgu jahipiirkonnas muudel (kaebajaga sõlmitud lepingutega katmata)

jahimaadel väikeulukitele jahi pidamiseks jahilube enda või väidetavatele Ansepuu OÜ

jahituristidele. Vastustaja väitel pole kaebaja taotlenud jahihooajal 2021/2022 ühtegi jahiluba

jahituristidele väikeulukijahiks Torgu jahipiirkonnas, samuti mitte jahihooajal 2022/2023

(27.02.2023 menetlusdokumendi p 45) ehk ajal kui koroonapiirangud ei takistanud turistide

liikumist. Kaebaja pole esitanud tõendeid jahiturismist tulu teenimise kohta enne 15.05.2017

ega pärast 25.12.2019, mis võimaldaksid teha järeldusi tulu teenimise võimaluste kohta

vaidlusalusel perioodil.

Näiteks Salme JS 09.02.2021 e-kirja (09.03.2021 vastuse lisa 2) kohaselt on L.N tagastatud

väikeulukilubade alusel küttinud jahilinde ja –ulukeid järgnevalt: 2015/16 – 10 parti 2016/17

– 9 parti 2017/18 – 7 parti 2018/19 – 2 parti, 1 kähriku, 1 rebase 2019/20 – ei ole küttinud

midagi. Samas kirjas on öeldud, et jahituristidele pole ta ühtegi väikeulukiluba taotlenud.

Seda, et Salme jahipiirkonnas pole kaebaja kunagi jahituristidele jahte korraldanud,

kinnitatakse ka 14.07.2021 e-kirjas (15.07.2021 menetlusdokumendi lisa 6). Saarte JS

16.06.2021 e-kirja kohaselt pole L.N 2017-2018 taotlenud välisturistidele jahitunnistuse

väljastamist (15.07.2021 menetlusdokumendi lisa 7). Aste Jahiselts MTÜ juhatuse liikme e-

kirja (kaebaja 15.11.2021 seisukohtade lisa 5) kohaselt on kaebaja Aste Jahiselts MTÜ

jahipiirkonda viinud jahile jahisõpru ja -tuttavaid, mis ei tõenda jahiturismi korraldamist

väikeulukite küttimiseks ega sellest tulu saamist. Jahisõpradega jahil käimine ja jahiturism

(sellest tulu teenimine) pole samad asjad. Sama 15.11.2021 menetlusdokumendi lisas 4 on

kaebaja esitanud Salme Jahimeeste Selts MTÜ poolt väidetavalt temale esitatud turismijahi

eest tasumise arve nr 14144. Selts palus Salme Jahimeeste Selts MTÜ-l kontrollida, kas arve

nr 14144 on neil registreeritud. Salme Jahimeeste Selts MTÜ raamatupidamise kohaselt on

nende raamatupidamises arve nr 14144 olemas. Erinevalt kaebaja esitatud arvest nr 14144 on

Salme Jahimeeste Selts MTÜ raamatupidamise kohaselt arve nr 14144 väljastatud hr Yile,

tasumisele kuulus summa 2 735,00 eurot (lisa 4 – Salme Jahimeeste Selts MTÜ arve nr

14144). Salme Jahimeeste Selts MTÜ ei osanud selgitada, kuidas või miks erineb kaebaja

esitatud arve nr 14144 nende raamatupidamises olevas arvest nr 14144. Selge on üksnes see,

et Salme Jahimeeste Selts MTÜ-le on arve nr 14144 alusel tuli turismijahi eest tasuda X.Yil,

mitte L.N-il . Tasuda tuli seejuures kütitud suurulukite eest ehk see arve ei puuduta

väikeulukite küttimist. Seega ei kinnita ka 15.11.2021 selgituste lisas 4 esitatud arve kaebaja

poolt väikeulukite jahiturismi korraldamist Salme Jahimeeste Selts MTÜ jahipiirkonnas.

Kaebaja poolt 16.02.2023 menetlusdokumendi lisana 13 ja 14 esitatud e-kirjavahetus M.Niga

puudutab suurulukeid, samuti sama menetlusdokumendi lisa 12 (sisaldades mh pelgalt

26(29)

küsimust, kas kõnealustel jahimaadel ka haned peatuvad, mis ei ole tõend linnujahi toimumise

ja sellest tulu teenimise kohta). Sama menetlusdokumendi lisa 11 (Läti jahimehe 10.02.2023

e-kiri, milles ta kinnitab kahel korral linnujahil käimist ja tasumist sularahas L.N-ile; Saarte

Jahimeeste Seltsi poolt 17.10.2016 väljastatud jahitunnistus) on ainus tõend selle kohta, et

välismaine jahiturist on Saaremaal jahil käinud ning maksnud sularahas 3600 eurot L.N kätte

kuid, kas selle näol oli tegemist L.N või kellegi teise tuluga, tõendatud ei ole. Samuti ei nähtu

e-kirjast, millistel jahimaadel jahil käidi.

26. Kohtu hinnangul pole kaebaja suutnud tõendada, et ta oleks vaidlusalusel perioodil võinud

väikeulukijahist saada tulu (ja töötasu, mida kaebaja saamata jäänud tulu arvestuses eraldi

välja ei too). Isegi kui eeldada, et mõni üksik jahiturist oleks soovinud tulla väikeulukijahile,

ei ole kaebaja esitanud mõistlikke selgitusi, miks polnud neile ka vaidlusalusel perioodil

võimalik korraldada jahti jahimaadel, millel jahipidamist vastustaja õigusvastane keeldumine

ei takistanud. Asjaolust, et kaebaja soovis väidetavalt jahti korraldada Torgu jahipiirkonnas

tema pool ainuõiguse alusel kasutatavatel jahimaadel ei tulenenud võimatust korraldada

väikeulukijahti muudel kinnistutel.

27. Saamata jäänud tulu nõue tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata.

28. Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Menetlusosaliste muudele väidetele vastamine

asja lahendamise seisukohast tähtsust ei oma.

Menetluskulud

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt tema enda kanda.

30. Vastustaja taotleb menetluskuluna kokku 18 141,40 euro (koos käibemaksuga) välja

mõistmist kaebajalt (vt 24.03.2023 taotlus). Vastustaja on esitanud tähtaegselt menetluskulude

nimekirja ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Vastustaja poolt 05.04.2023 e-toimikusse

esitatud arved on eelnevalt paberkandjal esitatud 22.03.2023 istungil, st need on samuti

esitatud tähtaegselt. Esindajakulu kandmise kohustus seoses käesoleva haldusasja

menetlusega on advokaadibüroo arvetega nõuetekohaselt tõendatud (HKMS § 109 lg 11).

Esitatud taotlusest nähtuvalt vastab kulu 104 h ja 48 min vandeadvokaadi töötunnile.

31. Kohtupraktikas on rõhutatud, et reeglina peab kohtuasi väljuma haldusorgani igapäevase

põhitegevuse raamidest, et õigustada kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabiteenuse

kulude väljamõistmist. Lisaks võib arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid (nt

kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras). Välise

õigusabiteenuse kasutamine peab olema vajalik ja põhjendatud (nt Riigikohtu 14.05.2007

otsus nr 3-3-1-16-07, p 14; 19.06.2007 otsus nr 3-3-1-24-07, p 16; 01.04.2021 otsus nr 3-18-

1442, p 32). Kahjunõuetes on välise õigusabiteenuse kasutamist aktsepteeritud nt

olukorras, kui kahjunõue eeldab spetsiifiliste mõistete ja regulatsiooni analüüsimist, mis

väljub vastustaja igapäevatöö raamest (Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p 32).

Kohus leiab, et käesolevas asjas oli vastustaja poolt välise õigusabi kasutamine õigustatud.

Vastustajaks on avaliku ülesande täitjana väike jahiselts, kelle struktuuris puuduvad juriidilist

kõrgharidust nõudvad töökohad. Kohtu hinnangul ei saa käesolevat vaidlust pidada jahiseltsi

tavapärase tegevuse raamidesse jäävaks – vaidluse all ei olnud jahiseltsi tegevuse

õigusvastasus, vaid küsimus sellest, kas see tegevus sai kaebajale põhjustada kaebuses

väidetud kahju. Ilma õigusabi kasutamata polnuks vastustajal võrdväärset võimalust

kohtumenetluses osaleda, eriti sellise keeruka kahjunõude nagu saamata jäänud tulu vaidluses.

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja taotletud menetluskulu täiel määral põhjendatud (HKMS

§ 109 lg 6). Kaebusele ja kaebaja täiendavatele seisukohtadele vastamiseks kulutatud aeg ei

ole kohtu hinnangul kogu ulatuses põhjendatud ja taotletavat menetluskulu tuleb selles osas

27(29)

vähendada – arvestades, et kohus juba menetluse alguses tehtud määrustes selgitas, et kaebaja

väited on tõendamata, polnud vastustajal vajadust asuda kaebaja tõendamata väiteid sedavõrd

suuremahuliselt ümber lükkama. Samuti sisaldavad vastustaja menetlusdokumendid kohati ka

korduvaid seisukohti, mille esitamine ei ole käsitatav vajaliku kuluna. Kaebajalt ei saa nõuda

05.03.2021 ja 09.03.2021 toimingutega (s.o määruskaebuse projekti ülevaatamine ja

täiendamine kliendilt saadud parendusettepanekutega) seotud õigusabikulu (s.o kokku 8 h 30

min) hüvitamist, kuivõrd käesolevas asjas ei ole toimunud määruskaebemenetlust.

Ülepaisutatud on 05.09.2022 ja 06.09.2022 eelistungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise

kulu (kokku 10 h) – eelistung kestis 1 h ja 8 min ning mõistlikuks ei saa pidada selleks ca 9

tunnist ettevalmistust. Samuti tuleb jätta vastustajale välja mõistmata 10.01.2023,

18.01.2023–20.01.2023, 23.01.2023 ja 26.01.2023 Silvester Mets OÜ esitatud kaebuse

analüüsimisega ja kolmanda isiku seisukoha koostamisega seonduvad kulud (kokku 12 h

ulatuses) – Silvester Mets OÜ ei ole käesolevas asjas menetlusosaliseks ning toimikust ei

nähtu, et vastustaja oleks sel perioodil kohtule mingeid menetlusdokumente esitanud. Seega

pole kohtul võimalik kontrollida selle kulu seotust käesoleva haldusasjaga.

22.03.2023 istungil osalesid nii vastustaja vandeadvokaadist esindaja (Arsi Pavelts) kui ka

nõustaja (Indrek Niklus, eelkõige jahindust puudutavates küsimustes). HKMS § 103 lg 1 p 1

kohaselt on kohtuvälised kulud ka nõustajate kulud. Nõustaja pädevus piirdub koos

menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega (vt HKMS § 36 lg

2; Riigikohtu 03.03.2009 otsus nr 3-3-1-93-08, p 16; 22.04.2010 otsus nr 3-3-1-92-09, p 50

ning 21.03.2012 otsus nr 3-3-1-5-12, p 15). Praegusel juhul võib vastustaja seega 22.03.2023

istungiks ettevalmistumise ja sellel osalemisega seoses nõuda nii esindaja- kui ka

nõustajakulu väljamõistmist. Tegemist ei ole dubleerivate kuludega. Küll aga on esindaja ja

nõustaja istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise kulu (s.o 7 h + 7 h) ülepingutatud

ning kohus peab vajalikuks väljamõistetavaid menetluskulusid ka selles osas vähendada.

Vastustaja kasuks kaebajalt menetluskulude väljamõistmisel tuleb samas arvestada, et kohus

selgitas kaebajale kohtumenetluse kestel, et kaebuse perspektiiv on tõendamisprobleemide

tõttu vähene ning soovitas korduvalt kaaluda kompromissi sõlmimist (nt 30.04.2021 ja

30.08.2021 määrused). Vastustaja oli 21.10.2022 tehtud kompromissettepaneku kohaselt

valmis väljastama kaebajale kolme aasta jooksul metssigade küttimislubasid ja samuti

kaasama kaebaja Torgu jahipiirkonnas hirve ühisjahtidele võrdsetel alustel seltsi liikmetega

(vt vastustaja esindaja 01.12.2022 e-kiri). Kaebaja keeldus antud olukorras igati mõistlikust

kompromissist (hüvitamaks põhiõiguse kasutamise vähest piirangut) ning pidi seega

arvestama võimalusega, et kannab kaebuse rahuldamata jätmisel ka vastaspoole

menetluskulud. Ühtlasi oli ka kaebajal endal teatud määral võimalik ära hoida vastustajal

täiendavate kulude tekkimist, kui ta oleks tulenevalt HKMS § 59 lg-s 1 sätestatud

tõendamiskoormust arvestades esitanud kohtule kõik vajalikud tõendid korraga menetluse

alguses (koos kaebusega), mitte kogu pika menetluse vältel eri aegadel ja ositi.

Arvestades nii eeltoodut kui ka vaidluse mahtu ja keerukust, peab kohus põhjendatuks mõista

kaebajalt vastustaja menetluskulude katteks välja 12 000 eurot (koos käibemaksuga). Muus

osas tuleb vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda.

32. Vastustaja taotleb ka, et talle hüvitatavatelt menetluskuludelt mõistetaks välja viivis

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuna HKMS ei näe ette

võimalust menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks (vt ka Riigikohtu 06.06.2019 otsus nr 3-

17-842, p 37; 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 27), jääb see vastustaja taotlus

rahuldamata.

Vastuväide kohtu 06.03.2023 määrusega kaebaja taotluse rahuldamata jätmisele

28(29)

33. Kohus tegi 06.03.2023 määruse, millega jättis HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata

kaebaja taotluse R.J tunnistaja ülekuulamiseks. Kaebaja esitas sellele vastuväite (HKMS § 90)

alles kohtuistungil, mis oli määratud põhiistungina ehk istungina, millega kohus planeeris

lõpetada asja läbivaatamise. HKMS § 51 lg 1 sätestab, et avaldused tuleb esitada nii varakult,

kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks

vajalik. Kohus on sellele sättele juba 12.01.2021 kaebust menetlusse võttes viidanud. Kuigi

kohtu hinnangul pole vastuväidet (mis on samuti käsitatav avaldusena kohtule HKMS § 51

mõttes) esitatud tsiteeritud sätet järgides vastab kohus vastuväitele sisuliselt. Kaebaja taotluse

kohaselt võinuks R.J kinnitada, et majutas jahituriste Järve Turismitalus, millega kaebaja

arvates saab tõendada, et kaebaja tegeles jahiturismiga. Kohus leidis, et taotlusest ei nähtu,

millise ajaperioodi kohta tunnistaja ütlusi anda võiks ning milline oleks nende täiendav

tõenduslik väärtus juba esitatud tõendeid arvestades. Lisaks ei nähtu taotlusest, et tunnistaja

saaks anda ütlusi selle kohta, mis praeguses asjas tõendamist vajab ehk kaebaja poolt

vaidlusalusel perioodil eelduslikult väikeulukite jahiturismist tulu teenimine. Kohtuistungil

selgitas kaebaja, et tunnistaja saanuks anda selgitusi ka selle kohta, et vastustaja 01.02.2023

menetlusdokumendi lisaks 4 olev 12.11.2016 arve nr 14144 (vastustaja sõnul ja arvest

nähtuvalt väljastatud eraisik Yile) tõendab tegelikult kaebaja poolt jahiturismiga tegelemist (et

tegemist oli kaebaja jahituristiga). Kaebaja arvates oleks kohus pidanud laskma taotlust

täpsustada, mitte seda rahuldamata jätma. Kohus jääb määruses toodud seisukoha ja

põhjenduste juurde ega korda neid. Kaebaja viidatud arvest nähtuvalt on Salme Jahimeeste

Selts väljastanud arve ajujahi teenuse ja selle käigus kütitud suurulukite eest 2016. a

hilissügisel ehk kõnealune arve ja selle kohta antavad tunnistaja ütlused ei saa tõendada

väikeulukite ja linnujahi jahituristidele eeldatavat korraldamist kaebaja poolt jahiloa

õigusvastase väljastamata jätmise perioodil ning kaebaja poolt väikeuluki- ja linnujahist tulu

saamist. Seega on vastuväide põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

29(29)