3-21-425/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-425

Haldusasi

X kaebus Tallinna linna, Rae valla ja Rapla valla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Reimo Mets

Vastustaja I – Tallinna linn, esindaja TK

Vastustaja II – Rae vald, esindaja TK

Vastustaja III – Rapla vald, esindaja vandeadvokaat

Kelli Ristal

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde Rapla valla apellatsioonkaebusele lisatud

dokumentaalsed tõendid: Politsei- ja Piirivalveameti 18.02.2022 kiri nr 1.2-3/6-2 ja

13.04.2022 kiri nr 5-20/135-2.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-425 muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.05.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-425

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 28.02.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linnalt, Rae vallalt ja Rapla

vallalt mittevaralise kahju tekitamise eest solidaarselt hüvitise väljamõistmiseks kohtu

äranägemisel.

Vaidluse esemeks on vastustajate tegevus alates 25.12.2020, millega rikuti kaebaja ja kaebaja

alaealise lapse õigusi. Kuni 25.12.2020 rikkus suhtluskorda ema, kuid alates 25.12.2020 olid

rikkuvateks isikuteks Tallinna Linnavalitsus (vastustaja I), Rae Vallavalitsus (vastustaja II) ja

Rapla Vallavalitsus (vastustaja III) kõik koos ning igaüks ka eraldivõetuna.

Vastustajad I ja II aitasid aktiivselt kaasa isa ja lapse vahel kohtu kehtestatud suhtluskorra

(nädal-nädal suhtluskord) rikkumisele ning asusid omaalgatuslikult reguleerima isa ja lapse

kohtumisi ja suhtlust, soosides lapse ema ja ema perekonna poolset lapsega suhtlemist,

kinnistades lapse viibimist emapoolsete vanavanemate juures. Pärast lapse ema surma jäid

vastustajad vaikivalt tegevusetuks ning võimaldasid olukorral kujuneda omasoodu, kuigi

kaebaja nõudis, et laps antaks peale ema surma viivitamatult talle üle.

Vastustaja I (Mustamäe Linnaosa Valitsus (Mustamäe LOV)) pöördus 30.10.2020 esialgse

õiguskaitse korras Harju Maakohtu poole avaldusega piirata isa suhtlust ja hooldusõigusi.

Kohus jättis avalduse 20.11.2020 määrusega rahuldamata. Vastustaja I kaasatus on

arusaamatu, sest ükski kaebajat ja tema last puudutav küsimus ei kuulu Mustamäe LOV-i

haldusalasse. Seega on vastustaja

I ületanud oma pädevuse piire, rakendades

haldustoiminguid tegema asjassepuutumatu isiku. Sellega tekitati kaebajale mittevaralist

kahju.

Lastekaitseseaduse (LasteKS) § 7 lg 2 kohustab kohalikku omavalitsust vastavalt oma

pädevusele toetama lapsevanemat lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Lapse huvides on elada

koos oma hooldusõigusliku vanemaga. Ainsa elusoleva vanema halvustamine, tema eraelu

puutumatuse rikkumine ning omaalgatuslik lapse elu reguleerimine ei ole õiguspärane.

Vastustajad I ja II on teostanud haldustoiminguid teadlikult, omamata seaduslikku alust ning

kasutades äärmuslikke meetmeid (lapse eraldamine isast, suhtlemise takistamine, kohtumistel

privaatsuse mittetagamine jne). Vastustajad diskrimineerisid kaebajat rahvuse, soo ja keele

põhjal. Sellest annab tunnistust nt eestluse ülistamine. Vastustajad I ja II võtsid selge

positsiooni eelistada hooldusõiguslike küsimuste lahendamisel alaealise lapse eestlastest

vanavanemaid, mitte aga iraanlasest isa ja iraanlastest vanavanemaid. Vastustajad eirasid

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 10 tulenevaid erapooletuse nõudeid.

Vastustajad I ja II rikkusid ka ärakuulamise nõudeid (HMS § 40 lg 2). Nad korraldasid lapse

suhtlust isaga vastuolus kehtivate kohtulahenditega, jättes kaebaja seejuures ära kuulamata.

Lisaks rikkusid vastustajad uurimispõhimõtet (HMS § 6), võttes juba alguses positsiooni, et

lapse eestlastest perekond on kindlam ja parem kui tema Iraani päritolu suguvõsa.

Tõendamata on lapse hädaohus olek enne 11.10.2020 tehtud äärmuslikku toimingut.

Vastustajad ei uurinud lapse isapoolsete vanavanemate sobilikkust lapsega suhtlemisel.

Vastustajate tegevus on vastuolus ka HMS §-ga 36, sest täidetud pole selgitamiskohustust.

Vastustaja III on olnud õigusvastaselt tegevusetu. LasteKS § 5 p 3, § 6, § 7 lg 2, § 8 ja § 17

nõuavad vastustajalt tegutsemist kaebaja ja tema alaealise lapse huvides. Vastustaja III

3-21-425

3(9)

tegemata toimingud koormasid kaebajat äärmiselt ebamõistlikult nii mentaalselt kui ka

finantsiliselt. Kaebajale ei võimaldatud vajalikku toetust olukorras, kus pädev kohalik

omavalitsus oli kohustatud reageerima.

Kaebaja on Rapla valla elanik. Seetõttu oli valla lastekaitseosakonnal kohustus astuda

aktiivseid samme, et lõpetada vastustajate I ja II aktiivne sekkumine kaebaja ja lapse eraellu.

Vastustaja III oleks pidanud sekkuma, kui laps ei olnud kaebajat näinud mitu kuud. Vastustaja

pole esitanud ühtegi tõendit, mida vald tegi selleks, et laps saaks olla koos isaga ja temaga

kohtulahendi põhiselt kohtuda.

2. Tallinna linn ja Rae vald palusid jätta kaebus rahuldamata.

Tallinna linna 10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 toimingud on kaebuse esemeks haldusasjas nr

3-20-2200 ning nendega seotud asjaolusid pole vaja praeguses vaidluses analüüsida. Alates

09.11.2020 on kaebaja elukohaks Rapla linn. Vastustaja I saab olla vastutav üksnes enne seda

kuupäeva teostatud toimingute osas. Kaebaja märgib, et perioodil 12.10.2020–25.12.2020

rikkus tema õigusi lapse ema. Järelikult pole ka nimetatud periood praeguse vaidluse

kontekstis asjakohane. Siiski heidab kaebaja vastustajale I ette tsiviilasjas nr 2-19-12293

tehtud 26.05.2020 määruse täitmata jätmist.

Kuigi peale 09.11.2020 ei elanud keegi osapooltest Tallinna linna territooriumil, vahendas

vastustaja I siiski lapse kohtumisi. Kuna leiti, et suhtlemine isaga on lapse huvides ja muul

viisil ei olnud seda võimalik tagada, lepiti lapse vanavanematega kokku, et nad toovad lapse

Mustamäe LOV-i ruumides toimuvatele kohtumistele ja vastustaja I tagab, et laps lahkuks

ruumidest üksnes vanavanematega. Kui vastustaja I poleks sellist kokkulepet sõlminud, ei

oleks laps ja kaebaja tõenäoliselt kuni vastava kohtumääruseni asjas 2-19-12293 üldse

kohtunud.

Vastustajad I ja II sõlmisid 11.02.2021 halduslepingu, millega vastustajat I volitati

korraldama lapse õiguste ja huvide kaitset kõigi seadusest tulenevate eestkosteasutuse

õigustega, sh osalema esindajana kõigis last puudutavates kohtuasjades. Alates 11.02.2021

tehtud toimingud tuleb seega omistada vastustajale II.

Vastustajale I ei saa ette heita menetluslike õiguste kasutamist ja vastustaja II esindamist

seonduvalt tsiviilasjadega nr 2-19-12293 ja nr 2-20-19305. Nendes kohtuasjades kasutas

edasikaebamise õigust ka lapse vandeadvokaadist esindaja. Edasikaebamise tingis

veendumus, et lapse ainuhooldusõiguse andmine kaebajale seab lapse hädaohtu ning

kahjustab pöördumatult lapse vaimset tervist ja heaolu. Tänaseks ongi reaalselt nii juhtunud,

sest kaebaja saatis lapse juba 2021. a juuli alguses Iraani, väidetavalt vanavanemate juurde

elama. Alates 28.06.2021, mil jõustus kaebajale lapse ainuhooldusõiguse tagastanud lahend,

ei ole laps näinud oma emapoolseid vanavanemaid ega venda ka veebi vahendusel. Äsja ema

kaotanud 5-aastane laps ei ela ka koos oma isaga, ei käi talle tuttavas lasteaias ega ela Eestis,

kus veetis terve oma senise elu. Kaebaja ei ela koos lapsega. Ta viibis Raplast eemal vaid

mõne nädala novembris. Kaebaja deklareerib, et ei kavatse ise Raplast lahkuda ega last

Eestisse tagasi tuua. Laps elab seega vanemliku järelevalveta ebademokraatlikus riigis, kus

kaebaja ise on väidetavalt surma mõistetud.

Maakohtu 26.05.2020 määrus reguleeris üksnes kaebaja ja lapse ema suhtlemist lapsega.

Vastustaja II ei olnud määruse osapooleks ega pidanud seda täitma. Lapse ema surmaga ei

läinud ema õigused ja kohustused üle vastustajale II. Kohtumääruse täitmise korraldamine oli

hoopis kohtutäituri kohustus. Laps ei ole kunagi olnud vastustaja II hooldusel ning lapse

vanavanematest eraldamiseks ei eksisteerinud enne 2021. a-l tehtud kohtumääruseid ühtegi

legaalset alust. Kohalik omavalitsus ei saa surnud hooldusõigusliku vanema elukohaks olnud

eluruumis koos lapsega elavatelt vanavanematelt last ära võtta ja isale üle anda.

Perekonnaseaduse (PKS) § 126 lg 1 annab lapse väljanõudmise õiguse vanemale, kuid

3-21-425

4(9)

kaebaja ei ole sellist nõuet lapse vanavanemate vastu esitanud. Väär on kaebaja seisukoht, et

peale lapse ema surma andis vastustaja II haldusakti selle kohta, et laps antakse

vanavanematele kasvatada. Nimetatud argument oli kaebuse esemeks haldusasjas nr 3-21-

494.

3. Rapla vald palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja heidab vastustajale III ette tegevusetust perioodil 26.12.2020–30.03.2021, leides

ekslikult, et kuna kaebaja asus sel perioodil Raplasse elama, oli Rapla valla kohustuseks täita

Harju Maakohtu 26.05.2020 kohtumäärust nr 2-19-12293 ning tagada talle võimalus veeta iga

teine

nädal

lapsega.

Samuti

on

kaebaja

hinnangul

õigusvastane

lasteaiakoha

mittevõimaldamine.

Kaebaja pole viidanud ühelegi normile, kust tulenes vastustaja kohustus täita tsiviilasjas nr 2-

19-12293 tehtud kohtulahendit ning tagada lasteaiakoht lapsele, kes ei elanud Rapla vallas

ning kelle osas puudus kaebajal sel ajal hooldusõigus viibimiskoha määramise osas.

Vastustajale ei tekkinud mingeid kohustusi ka lapse ema surma järgselt. Laps oli vahetult

kaotanud ema ning leinas koos oma vanavanematega. Laps ei olnud hädaohus, vaid oli hoitud

ja armastatud ning elas Rae vallas oma kodus edasi koos vanavanematega. Lapse ema surma

tõttu ei olnud enam isikut, kes oleks olnud kohustatud täitma suhtluskorda ning isal puudus

lapse üle hooldusõigus. PKS § 138 lg-st 2 tuleneb üheselt, et ühe vanema surma korral ei

taastu teise vanema hooldusõigus automaatselt, vaid kohus peab selle andma tagasi.

Hooldusõiguse taastamine toimub vanema sellekohase avalduse esitamisega maakohtule,

mida kaebaja ka tegi. Asjaolu, et Harju Maakohus ei kuulutanud tsiviilasjas nr 2-20-19305

kohtulahendit viivitamata täidetavaks ega rahuldanud ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust

ja viivitas toimiku Tallinna Ringkonnakohtule edastamisega, ei saa pidada vastustajate

tegevusetuseks. Samuti pole õigusvastane vastustaja II otsus määruseid vaidlustada, sest lapse

huvid vajasid kontrollimist. Paralleelselt vaidlustas määruse ka lapse esindaja. Seega puudus

perioodil 26.12.2020–30.03.2021 mistahes toiming, mida Rapla vald oleks olnud kohustatud

sooritama.

Kaebaja püüab põhjendamatult jätta muljet, et tema on süsteemi ohver. Samas perioodil

21.02.2020–11.10.2020 ei saanud laps veeta aega emaga ega viibida ema juures, sest kaebaja

takistas seda. Ka pärast Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määruse tsiviilasjas nr 2-19-

12293 jõustumist ei läinud olukord paremaks. Kohe pärast Tallinna Ringkonnakohtu

30.03.2021 kohtumääruse jõustumist tsiviilasjas nr 2-20-19305 viis kaebaja lapse Eestist ära,

olles selleks vajalikud reisidokumendid tellinud juba aprillis 2021. Alates 20.09.2021 on lapse

elukohaks rahvastikuregistris märgitud Iraan ehk riik, kus kaebaja ei saa oma väidete kohaselt

ise viibida. Kaebaja saabus Eestisse tagasi nädal pärast lapse Iraani ära viimist ning nimetas

Rapla valla poolt lasteaiakoha pakkumist enda ahistamiseks.

Kaebaja on ise tekitanud olukorra, mida ta heidab ette vastustajatele. Kaebaja ei ela koos

lapsega ning laps on pärast ema kaotust täiesti võõras keskkonnas ka ilma isata. Kaebuses

väidetakse, et kaebajale on lapse kui kõige kallima vara äravõtmisega tekitatud kahju ning

alusetult piiratud tema suhtlemist lapsega. Kaebaja väitel on riigi ja kohalike omavalitsuste

tegevus kogumis tekitanud jõuetuse tunde, depressiooni ning hingelised läbielamised. Samas

ei ole kaebusega hõlmatud perioodil ükski vastustaja kaebajalt last ära võtnud ega piiranud

tema suhtlemist lapsega, vaid pigem püüdnud koordineerida ja korraldada seda ajal, mil

maakohus menetles kaebaja hooldusõiguse taastamise avaldust.

4. Tallinna Halduskohus jättis 24.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vastustajad lähtusid oma tegevuses lapse parima huvi põhimõttest ning vanemate õigustest ja

kohustustest. Vastustajad olid asetatud keerulisse olukorda, kuna lapse vanemad ei suutnud

saavutada kokkulepet lapse hooldusõiguse jagamise, sh viibimiskoha üle. Vaidlused pidi

3-21-425

5(9)

lahendama kohus. Õigusaktidest ei tulene kohalikele omavalitsustele õigust otsustada enne

vastava kohtulahendi jõustumist lapse viibimiskoha üle. Vastustajal III puudus seega õigus

peale lapse ema surma laps tema senisest elukohast ära võtta ja kaebajale üle anda. Kohaliku

omavalitsuse ülesandeks ei ole korraldada jõustunud kohtulahendite täitmist, sest see ülesanne

on täitemenetluse seadustikuga (TMS) pandud kohtutäituritele.

Kaebaja väidab põhjendamatult, et kohalik omavalitsus käitus eestkosteasutusena taunitavalt

ka tsiviilasjade menetlemisel. Menetlusosalised võivad kohtulahendeid vaidlustada kõrgema

astme kohtus. Nimetatud õiguse teostamist ei saa neile ette heita. Tsiviilvaidluste asjaolude

pinnalt ei saa järeldada, et vastustajad tegutsesid vastuolus lapse huvidega.

Asjakohatud on kaebaja väited tema diskrimineerimisest rahvuse ja soo alusel. Kohatu on ka

kaebaja väidetu, et „laps oli see, kes keeldus koostööst, mitte isa nagu näilikult püütakse

väita“. Nii väikese lapse puhul ei saa rääkida mingist koostööst täiskasvanutega ega lapsele

koostööst keeldumist ette heita.

Õige pole kaebaja seisukoht, et vastustajad I ja II on järjepidevalt sekkunud kaebaja

hooldusõiguse teostamisse ning takistanud teda vanemlike kohustuste täitmisel ja

hooldusõiguse teostamisel. Hooldusõiguse vaidlused on tsiviilõiguslikud vaidlused (nt PKS §

138 lg 2). Kaebaja soovis lapse suhtes ainuhooldusõigust peale lapse ema surma ning selle

kohus talle ka andis. Samas toimetas ta lapse Iraani sugulaste juurde, elades ise jätkuvalt

Eestis. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta ei ole koos lapsega,

kelle suhtes ainuhooldusõiguse saamise eest ta võitles. Eesti on kaebajale ja tema lapsele

turvaline riik, kus isa ja laps võivad koos elada. Iraanis viibiva lapse, kes on Eesti kodanik,

kohta ei ole mingeid andmeid. Puudub igasugune teave, kuidas laps end seal tunneb ja

hakkama saab. Emapoolsetel vanavanematel ja poolvennal puudub lapsega side sellest ajast,

mil ta Eestist ära viidi. Kindlasti ei ole lapse huvides tema täielik isoleerimine Eestis elavatest

lähedastest sugulastest. Väike laps elab vanemliku järelevalveta ebademokraatlikus riigis, kus

kaebaja ise on väidetavalt oma joonistuste eest surma mõistetud.

Kaebaja väidab alusetult, et tal ei võimaldatud last Eestis kasvatada ning ainus võimalus oli

laps viivitamatult Eestist ära viia. Vastustaja III kinnitas, et lapsele oleks eraldatud koht

lasteaias, kui laps oleks elanud Rapla valla territooriumil. Lapse hooldusõiguse kohtuvaidlus

lõppes kaebaja jaoks soodsalt ning tal on ainuhooldusõigus oma lapse suhtes. Kaebaja on aga

rahul olukorraga, kus 5-aastane laps elab ilma ühegi vanemata teises riigis. On jäänud mulje,

et kaebajal oli ainuhooldusõigust vaja vaid selleks, et viia laps Eestist Iraani.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise

kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamise

korral. Vastustajad ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitanud. Tsiviilvaidlused on kohtus

lahendatud ning kaebaja on saavutanud oma eesmärgi ehk lapse ainuhooldusõiguse. Kaebaja

on korduvalt rõhutanud, et lapse jaoks on kõige tähtsamad vanemad, kellega lapsel on

kiindumussuhe ning laps peab elama vanemaga, mitte vanavanematega. Faktiline olukord on

aga vastupidine – laps ei ela oma isaga, vaid isapoolsete vanavanematega või sugulastega

Iraanis. Alaealise lapse hooldusõiguse üle vaidlesid maakohtus tema vanemad. Kohtu poolt

määrati suhtluskord, mida pooled pidid järgima. Kohtuvaidluste ajal suri lapse ema, kellel oli

ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha otsustamise suhtes. Lapse isa hakkas kohtus taotlema

ainuhooldusõigust ja sai selle. Vastustajad ei takistanud lapsel isaga suhtlemast, vaid

tegutsesid lapse huvidest lähtuvalt ning jõustunud kohtulahenditele tuginedes. Kohalikku

omavalitsust ei saa süüdistada selles, et lapse isa ja vanaisa vahel tekkis konflikt lapsega

kokkusaamise ajal, või selles, et täiskasvanud inimesed ei saa omavahelisi lahkhelisid

lahendada rahumeelselt ja last traumeerimata.

3-21-425

6(9)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Kohus jättis tähelepanuta, et kaebajal ei ole Eestis turvaline last kasvatada. Turvalisus puudub

riigis, kus lapse ema võib esitada kohalikule omavalitsusele välja mõeldud põhjendustega ja

psühholoogilt arvatavasti ostetud arvamusega teate hädaohus oleva lapse kohta ning kohalik

omavalitsus teeb selle alusel lapse perest eraldamise otsuse, mida täites rünnatakse ette

teatamata kaebaja kodu ja lõhutakse maha korteri uks. Ei saa olla kindel, et kui laps tuua

Eestisse, ei kordu sama asi. Kohtud on seda absurdsust tolereerinud, mistõttu puudub kaebajal

lapse kasvatamise vaates Eestis piisav turvatunne. Iraanis on lapse elamistingimused head või

isegi paremad, kui lapse Eestis elavate vanavanemate juures.

Kui tegemist on lapse emaga, leiavad kohalikud omavalitsused, et kui laps ei näe ema juba 1

nädal, tekib lapsel abivajadus, ning kui 1 kuu, satub laps hädaohtu (haldusasi nr 3-20-2200).

Isa puhul tuuakse aga välja, et isegi siis, kui laps pole isa näinud mitmeid kuid, ei saa lapsel

abivajadust tekkida (haldusasi nr 3-21-425). Oluline pole mitte see, kas lapse viibimiskoha üle

saab otsustada kohalik omavalitsus, vaid see, kas kohalik omavalitsus oleks pidanud

reageerima, kui laps polnud isa näinud mitu kuud, ja tegelema sellega, et laps isast ei

võõrduks. Praegusel juhul on võõrandumise jutt ainult ema puhul. Kohtud ja kohalikud

omavalitsused

on

teadlikud

kõrvale

kaldunud

poolte

võrdsest

kohtlemisest

ja

võrdõiguslikkusest.

Punktis 32.4 tõi kohus välja Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) väite, et veendumus hädaohus

või abitus seisundis olevast lapsest tekkis korterist kostuva nutu tõttu. Kohus leidis, et ehkki

veebikaamera salvestistest ei ole otseselt kuulda lapse nuttu, ei tähenda see, et uksele lähedal

viibinud ametnik ei võinud nuttu kuulda. Selline kohtu seisukoht on kummaline.

Kohtumenetlus ei saa toimuda nii, et ükskõik, mida ametiasutus ütleb, siis selles ei kahelda.

Kohtu seisukoht, et lapse huvides ei ole tema isoleerimine Eestis elavatest lähedastest

sugulastest, on ühekülgne ja emapoolseid vanavanemaid soosiv. Vastupidisel juhul oleks

pidanud arvestama ka sellega, et lapse huvides ei ole tema isoleerimine isast, kellega lapsel on

tihe emotsionaalne side. Vastustajate väited, et kaebaja elab Eestis, on paljasõnalised. Pole

välja toodud mingeid konkreetseid kuupäevi, millal kaebaja Eestis viibis. On küsitav, kas isa

ei tohigi vahepeal last vanavanemate hoole alla jätta, kui tal on seoses äritegevusega või muul

põhjusel vaja reisida teise riiki. Lapse vanavanemate hoolde jätmine ei ole vaid ema privileeg.

Kohus jättis tähelepanuta, et juba ema elus oleku ajal oli laps isapoolse vanaemaga pidevalt

koos.

Kohtu seisukoht, et kohtuvaidlused lõppesid kaebajale kokkuvõttes positiivselt, on solvav ja

äraspidine. Sisuliselt võeti isalt kohalike omavalitsuste abil vabadus kasvatada enda last,

temaga suhelda ja säilitada lähedane kiindumussuhe. Kohus lähtub vastustajate paljasõnalisest

väitest, et kaebaja on kogu aeg lapsest eraldi. Asjaolud ja elulised sündmused, kuidas kaebaja

pärast lapse tagasi saamist oma hooldusõigusi teostab, ei saa olla kaebuse rahuldamata jätmise

aluseks.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on paljudes lahendites (vt apellatsioonkaebuse p-d 40–48)

rõhutanud riigi olulisust lapse ja vanemate suhtlemise tagamisel ning mõistnud välja rahalisi

hüvitisi, kui lapse ja vanema suhtlust ei tagatud. Ka Riigikohus leidis asjas nr 3-2-1-142-13, et

lapse heaolu tagamiseks tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ning aitavad

vanema ja lapse sidet tugevdada. Perekonna autonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal

õigus oma last kasvatada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-121-13). PKS § 116 lg 1 kohaselt on

vanematel oma laste suhtes üldjuhul võrdsed õigused. Hooldusõiguse muutuste korral

3-21-425

7(9)

taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui hooldusõiguse taastamine

vastab lapse huvidele (PKS § 1231 lg 1). Seda on tsiviilkohus asjas nr 2-20-19305 leidnud ja

kinnitanud. Seega ei esine kahtlusi, et lapse elu või heaolu oleks kuidagimoodi ohustatud.

Praegusel juhul on täidetud kõik RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenevad kahju hüvitamise

tingimused.

Suhtluskorra lahendite tagamist võimaldav õiguslik regulatsioon tuleb tunnistada

põhiseadusevastaseks.

6. Tallinna linn ja Rae vald paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

Vastustajale I ei saa ette heita enda menetluslike õiguste kasutamise ja vastustaja II esindamist

seonduvalt tsiviilasjadega 2-19-12293 ja 2-20-19305. Kõnealustes asjades tehtud lahendite

edasikaebamise tingis veendumus, et lapse ainuhooldusõiguse andmine kaebajale seab lapse

hädaohtu ja kahjustab pöördumatult lapse vaimset tervist ja heaolu. Tänane olukord näitab, et

selleks kartuseks oli alust. Juba enam kui aasta vältel pole teada, millises asukohas ja kelle

hoole all laps viibib. Kaebaja on kättemaksuks vanavanematele, ametnikele ja lapse surnud

emale jätnud lapse ilma tuttavast elukorraldusest, kultuuriruumist, vennast ja senisest

tugivõrgustikust.

Vastustajatel I ja II ei olnud kohustust ega õigust täita 26.05.2020 kohtumäärust nr 2-19-

12293, mille osapooleks nad polnud. Laps ei ole kunagi olnud vastustajate I, II või III

hooldusel ning lapse vanavanematest eraldamiseks ei eksisteerinud enne 2021. a

kohtumääruseid ühtki seaduslikku alust. Hooldusõiguse saab teisele vanemale anda vaid

kohus (PKS § 138 lg 2).

Asjakohatud on viited EIK lahenditele. Üheski neist pole juttu olukorrast, kus lapsel puudub

hooldusõiguslik vanem, nagu oli praeguses asjas kuni 28.06.2021.

7. Rapla vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Kaebus on tervikuna sisult vastuoluline, selles toodud etteheited on ebamäärased ja

laialivalguvad ning neis puudub reaalne õiguslik sisu, mida saaks vastustajatele süüks panna.

Arusaamatu on kaebuse eesmärk. Ilmselt on selleks rahaline hüvitis, kuid välja pole toodud,

milles seisneb kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ning põhjuslik seos vastustajate

tegevuse ja tekkinud kahju vahel.

Kaebaja varasemat ja hilisemat käitumist iseloomustavad asjaolud ei ole asjakohatud, sest

nendest joonistub välja mitte niivõrd soov olla oma lapsega koos ja tagada lapse parimad

huvid, vaid kättemaks lapse emale ja tema vanematele.

Viidatud EIK lahendid pole asjakohased olukorras, kus vastustajateks on kohalikud

omavalitsused, kellel puudub seaduslik alus täita kohtulahendeid ja määrata nende täitmata

jätmisel vanemale sunnivahendeid, samuti tagada, et kehtiv õigus tagaks kohtulahendite

efektiivse täitmise. Muu hulgas tuleb arvestada, et praegusel juhul on kaebaja ise eelnevalt

kahjustanud pikalt lapse huve ja takistanud lapsel kohtuda emaga, rikkudes seeläbi jõustunud

kohtulahendeid.

Tsiviilasjas nr 2-21-5629 esitatud PPA vastustest nähtub, et kaebaja ei ole lapsega kindlasti

kohtununud perioodil 15.07.2021–09.11.2021 ning ilmselt ka 30.11.2021–13.04.2022. Siit

tekib küsimus, kas side lapsega on kannatada saanud vastustajate või hoopis kaebaja enda

tegevuse tõttu. Nimetatud tõendid tuleb asja õigemaks lahendamiseks võtta toimiku

materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3).

3-21-425

8(9)

Kõik kolm vastustajat tegid peale lapse ema surma koheselt koostööd ning kaebajal oli

perioodil 26.12.2020–30.03.2021 võimalik kohtuda lapsega Mustamäe LOV-i ruumides, kuhu

vastustajate vahendusel tõi lapse tema vanaisa 21.01.2021, 05.02.2021, 16.02.2021,

19.02.2021 ja 26.02.2021. Sellele järgnevalt jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 30.03.2021

määrus nr 2-19-12293, millega kohus reguleeris esialgse õiguskaitse korras lapse suhtluskorra

isaga kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning mida Rapla vald aitas täita, kuigi kaebaja ei

näidanud selles osas üles mingit koostöövalmidust ega head tahet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Vastustaja III lisas apellatsioonkaebuse vastusele PPA 18.02.2022 ja 13.04.2022 kirjad,

millest nähtuvad kaebaja piirületused. Vastustaja soovib nimetatud dokumentidega tõendada,

et kaebaja pole lapsega pikalt kohtunud. Ringkonnakohus võtab tõendid HKMS § 198 lg 3

alusel asja õigemaks lahendamiseks toimiku materjalide juurde. Tõendid võivad olla vajalikud

mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Põhjendatud pole kaebaja taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks suhtluskorra

tagamist puudutav õiguslik regulatsioon. Nagu halduskohus ja vastustajad on õigesti

märkinud, on kohtulahendiga määratud suhtluskorra täitmine kohtutäituri, mitte kohaliku

omavalitsuse ülesanne (TMS § 179 lg 1). Kohtutäiturite tegevus ei ole praeguse kohtuvaidluse

esemeks.

11. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist, mis eeldab vastustajate poolset õigusvastast

tegu (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2) ning süülist kaebaja väärikuse alandamist, tervise kahjustamist,

vabaduse võtmist, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumist või au või hea

nime teotamist (RVastS § 9 lg 1). Kaebaja on olnud ebamäärane küsimuses, millist

eelnimetatud hüve on vastustajad rikkunud, viidates peamiselt võlaõigusseaduse normidele

ning füüsilisele ja hingelisele valule ja kannatustele. Samas märgib ringkonnakohus, et

olukorras, kus ilmneb, et vastustajad on rikkunud kaebaja õigusi oma lapsega suhtlemisel,

võib eeldada vähemalt eraelu puutumatuse rikkumist.

12. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole vastustaja I tegevus seoses Mustamäe LOV-i

10.10.2020 otsusega, mis päädis 11.10.2020 lapse kaebajast eraldamisega. Sellega seotud

nõuded, sh mittevaralise kahju hüvitamise nõue on läbivaatamisel haldusasjas 3-20-2200, kus

29.12.2022 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsus ei ole veel jõustunud. Ringkonnakohus ei

hinda seega neid apellatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad Mustamäe LOV-i 10.10.2020

otsust ja selle otsuse täitmisel 11.10.2020 aset leidnud sündmusi.

13. Vastustajate tegevuse õiguspärasuse hindamisel ei ole asjakohane tugineda sellele, et

kaebaja viis lapse kohe peale 30.03.2021 määruse jõustumist Iraani, naastes ise Eestisse.

Kaebaja vaidlustab vastustajate tegevust perioodil 25.12.2020‒28.02.2021, s.o alates lapse

ema surmast kuni kaebuse esitamiseni ning kohus hindab haldusakti või toimingu

õiguspärasust selle andmise või tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Eeltoodule

tuginedes jätab ringkonnakohus vastustajate tegevuse õiguspärasuse hindamisel samuti

tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited, millega kaebaja selgitab lapse Eestist äraviimist.

Asjaolu, et isa viis lapse 2021. a juunis Eestist ära ega ela ise koos lapsega, saaks seega

hindamisele tulla mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (RVastS § 13).

14. Kaebaja on vastustajate väidetava õigusvastase tegevuse piiritlemisel viidanud erinevatele

LasteKS-i ja PKS-i üldistele normidele, kust ei tulene kohalikele omavalitsustele konkreetseid

3-21-425

9(9)

kohustusi. Kaebaja jätab tähelepanuta, et Harju Maakohtu 29.11.2019 määrusega tsiviilasjas

nr 2-19-12293 lõpetati vanemate ühine hooldusõigus osaliselt lapse viibimiskoha osas ning

anti selles osas ainuhooldusõigus lapse emale (Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.05.2020

määrusega maakohtu määruse selles osas muutmata). Samuti määrati kindlaks suhtluskord,

kuid nagu eespool viidatud, puudus kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada kohtulahendi

täitmist ehk suhtluskorra järgimist vanemate poolt.

Ka lapse ema surma järgselt, s.o alates 25.12.2020 ei saanud kohalikud omavalitsused

otsustada lapse senise (lapse ema poolt määratud) viibimiskoha muutmise üle, sest PKS § 138

lg 2 järgi annab ainuhooldusõigusega vanema surma korral hooldusõiguse teisele vanemale

kohus. Kaebajal puudus seega kuni 28.06.2021, mil jõustus Tallinna Ringkonnakohtu

30.03.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12293, hooldusõigus lapse viibimiskoha osas. Asjaolu,

et vastustajad toetasid kohtumenetluses lapse emapoolseid vanavanemaid ning kasutasid

edasikaebeõigust, ei saa vaadelda õigusvastase tegevusena või kaebaja diskrimineerimisena.

Puuduvad mistahes viited, et vastustajad kasutasid oma menetlusõigusi pahauskselt. Samuti ei

tehtud kaebajale takistusi asuda peale kohtumääruse jõustumist oma hooldusõigust teostama.

Kaebaja viited erinevatele EIK lahenditele pole praeguse vaidluse puhul asjakohased, sest

nagu juba eelnevalt märgitud, puudus kaebajal kuni 28.06.2021 õigus otsustada lapse

viibimiskoha üle. Järelikult puudus tal ka subjektiivne õigus nõuda, et kohalikud

omavalitsused võtaksid tarvitusele abinõusid, et laps elaks koos isaga. Samuti puudus

kohalikel omavalitsusel pädevus, et asuda lapse ema asemel täitma tsiviilasjas nr 2-19-12293

26.05.2020 kohtulahendiga paika pandud suhtluskorda.

15. Kaebaja väidab muu hulgas ebavõrdset kohtlemist põhjusel, et kui kaebaja rikkus

kohtulahendiga sätestatud suhtluskorda, otsustati laps Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsusega

isast eraldada, kuid kui peale lapse ema surma suhtluskorda ei täidetud, ei teinud kohalikud

omavalitsused midagi. Kaebaja jätab tähelepanuta, et 10.10.2020 otsuse tegemise ajal oli lapse

viibimiskoha osas ainuhooldusõigus emal. Kaebaja takistas lapsel emaga kohtumast alates

21.02.2020. Vastustaja I ei täitnud 10.10.2020 otsust tehes suhtluskorda, vaid hindas lapse

seisundit LasteKS-i normide alusel. Küsimus, kas 10.10.2020 otsus oli õiguspärane, pole

praeguse menetluse ese. Kohtuvaidlus on selles osas pooleli. Kaebajal puudub subjektiivne

õigus nõuda, et kohalik omavalitsus oleks pidanud lapse hiljem samadel alustel emast või

vanavanematest eraldama. LasteKS-i normid (§ 30 jj) ei ole ette nähtud suhtluskorra

täitmiseks. Laps peab olema hädaohus faktiliselt. Asjaolu, et tsiviilkohtumenetluses on hiljem

tuvastatud, et lapsel on turvaline viibida koos isaga, ei tähenda, et 10.10.2020 otsus oli

õigusvastane või et laps oli ema või emapoolsete vanavanematega hädaohus.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud

tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)