3-22-2366/60 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

10.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2366

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pikendada

X kinnipidamiskeskuses kinnipidamist

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB

Puudutatud isik X, esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määruse

resolutsiooni p-i 1 peale haldusasjas nr 3-22-2366.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määruse

resolutsiooni p 1 haldusasjas nr 3-22-2366 muutmata.

3. Jätta rahuldamata X menetlusabi taotlus ringkonnakohtu määruse tõlkimise kulude

kandmisest vabastamiseks.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse p-de 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3,

§ 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Armeenia Vabariigi kodanik X (sünd XX.XX.XXXX) saabus koos abikaasaga 03.11.2022

Venemaa Föderatsioonist Koidula piiripunkti. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tuvastas, et X-l

puudub seaduslik sisenemis- ja viibimisalus. X esitas kohe rahvusvahelise kaitse taotluse, mida

põhjendas halva tervisliku seisundiga ning mürgitamise ja tulistamisega Armeenias. PPA pidas

X koos abikaasaga kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel.

2. PPA

esitas

Tartu

Halduskohtule

04.11.2022

taotluse

X

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VRKS § 362 lg 2 alusel, sest esinesid VRKS § 361 lg 2

p-des 4, 5 ja 6 nimetatud kinnipidamise alused. Tartu Halduskohus rahuldas taotluse 05.11.2022

3-22-2366

2(6)

määrusega ning andis loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni

kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (põhjendustega

täiendatud 09.11.2022 määrusega). Halduskohus nõustus PPA-ga, et isiku puhul esineb VRKS §

361 lg 2 p-s 4 nimetatud kinnipidamise alus. Puudutatud isik esitas Tartu Halduskohtu 05.11.2022

määruse peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 21.12.2022 määrusega

rahuldamata. Riigikohus jättis ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse

12.01.2023 määrusega menetlusse võtmata.

3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 27.12.2022 taotluse pikendada VRKS § 362 lg 2 p 4 ja

362 lg 5 alusel puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra.

Puudutatud isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Puudutatud isiku selgitused rahvusvahelise kaitse

vajaduse kohta on üldsõnalised ja vajavad täpsustamist. Kontrollida tuleb päritoluriigi teabega

seotud infot. Põgenemisohule osutavad väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

68 p-des 6 ja 9 sätestatud asjaolud. Puudutatud isik teadis, et tal puudub alus Eestisse

sisenemiseks,

mistõttu

esitas

ta

rahvusvahelise

kaitse

taotluse

lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks. Puudutatud isik on ka menetlust takistanud. Eelmises rahvusvahelise kaitse

menetluses suhtles ta vene keeles, kuid käimasoleva menetluse poole peal hakkas väitma, et ei

oska vene keelt ja vajab armeenia keele tõlki. Puudutatud isik kinnitas 28.11.2022 vestlusel, et

ei soovi Armeeniasse naasta (VSS § 68 p 6). Varasemas rahvusvahelise kaitse menetluses lahkus

puudutatud isik loata ühel korral koos abikaasa ja alaealiste lastega Vao majutuskeskusest ning

proovis kahel korral loata lahkuda Vägeva majutuskeskusest (VSS § 68 p 9). Puudutatud isik on

teist nime kasutades taotlenud rahvusvahelist kaitset Poolas, Hollandis ja kaks korda Saksamaal

ning reisinud menetluse ajal loata teistesse Euroopa riikidesse. Saksamaa kehtestas puudutatud

isiku suhtes sissesõidukeelu ning ta saadeti sealt 2013. a detsembris välja. Passi andmete kohaselt

on puudutatud isikule väljastatud seadusliku viibimisaluse puudumise tõttu sisenemiskeelud

29.01.2019 Poolas, 09.02.2019 Rumeenias, 2021. a septembris Bulgaarias ja 26.09.2022 Leedus.

Puudutatud isiku enda sõnul on ta taotlenud rahvusvahelist kaitset Poolas, Hollandis, Saksamaal,

Eestis, Valgevenes, Lätis ja Moldovas. Seega isik teab, et riiki sisenemisel saab ta rahvusvahelise

kaitse taotluse esitamise korral viibimisõiguse. Taotlusest võib järeldada, et puudutatud isik tuli

Eestisse tegelikult ravi saamise eesmärgil. Kuna ta teab, et viibimisaluse puudumise tõttu oleks

kehtestatud sisenemiskeeld, esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks. VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik

põgenemisohu tõttu tõhusalt kohaldada ning isiku jätkuv kinnipidamine on proportsionaalne ja

kohane abinõu.

4. Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ei soovi jääda kinnipidamiskeskusesse. Ta soovib

vahetada esindajat. Ta ei nõustunud istungil osalema, kuni talle polnud määratud uut esindajat.

Puudutatud isik lahkus kohtuistungilt.

5. Tallinna Halduskohus andis 04.01.2023 määrusega loa isiku kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 04.05.2023 (resolutsiooni p 1) ning jättis rahuldamata taotluse riigi õigusabi

osutaja vahetamiseks (resolutsiooni p 2).

Kinnipidamise tähtaja pikendamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on põhjendatud. Puudutatud

isikuga on toimunud intervjuu ja täiendav vestlus, kuid tema ütluste üldsõnalisuse tõttu peab PPA

kontrollima isiku väiteid rahvusvahelise kaitse vajaduse ja Eestisse tuleku põhjuste kohta ning

võrdlema väiteid päritoluriigi infoga. Nende asjaolude väljaselgitamine võtab aega ja eeldab

puudutatud isiku osalust ja kättesaadavust. Puudutatud isiku taustast ja varasemast käitumisest

on tuletatav tema põgenemisoht vastavalt VSS § 68 p-le 9. Põgenemisohu kindlakstegemiseks

tuleb vaadelda välismaalasega seotud asjaolusid kogumis ning keelatud ei ole arvestada

3-22-2366

3(6)

minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist. VSS § 68 p 9 kohaldamist ei ole piiratud

käimasoleva menetlusega. Praegusel juhul ei saa puudutatud isiku põgenemisohtu pidada

väikseks. Ta lahkus 2016. a-l loata majutuskeskusest, mis annab aluse arvata, et ta ei pruugi ka

seekord olla PPA-le kättesaadav taotlusega seotud asjaolude selgitamiseks. Samuti võib

puudutatud isik asuda vältima enda võimalikku hilisemat väljasaatmist, kui tema taotlus jääb

rahuldamata. Puudutatud isik on väljendanud soovimatust naasta Armeeniasse, mistõttu on

põhjendatud alus arvata, et ta võib selle vältimiseks pakku minna. Põgenemisohtu kinnitab seegi,

et isik on takistanud menetlustoimingute läbiviimist erinevate tõlkide nõudmisega ega ole teinud

koostööd. Ka 04.01.2023 istungil rääkis puudutatud isik vaheldumisi armeenia ja vene keeles.

Täiendavalt kinnitab koostöötahte puudumist isiku kohatu käitumine 04.01.2023 kohtuistungil,

kus ta segas korduvalt vahele, ei võimaldanud tõlgil lauseid lõpuni tõlkida, ei vastanud kohtu

küsimustele ega soostunud ilma esindajata kohtuistungil osalemist jätkama, vaatamata

selgitusele, et kohus soovis esitada küsimusi isikule endale. Puudutatud isiku kinnipidamine on

proportsionaalne ja puuduvad muud leebemad, kuid sama tõhusad sunnimeetmed. Puudutatud

isik on viibinud kinnipidamiskeskuses kaks kuud ja tema kinnipidamine ei ole kujunenud

ebamõistlikult pikaks. Puuduvad andmed, et kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse või

tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Puudutatud isik palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.01.2023 määrus ning

uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest.

Halduskohus ei arvestanud põgenemisohule hinnangut andes kõigi asjaoludega. Puudutatud isik

tuli Eestisse selleks, et taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Seda kinnitab taotluse esitamine

piiripunktis. Eestist põgenemisel ei oleks mõtet, sest ta saadetaks Eestisse tagasi. Puudutatud

isiku tervis on niivõrd halb, et põgenemine ei olegi võimalik. Õige ei ole põgenemisohu

hindamisel arvestada kaheksa aasta taguste sündmustega. Ka soovimatus Armeeniasse naasta ei

ole põgenemisohu jaatamiseks piisav. Asjaolu, et puudutatud isik soovis armeenia keele tõlki, ei

tähenda, et ta ei ole täitnud koostöökohustust. Armeenia keel on puudutatud isiku emakeel ning

ta soovis asjadest õigesti aru saada. Puudutatud isiku käitumine istungil oli põhjustatud

kultuurilisest eripärast ning asjaolust, et istungil ei osalenud tema ja abikaasa soovitud riigi

õigusabi osutaja. Puudutatud isikul oli hirm, et ta peab jääma kinnipidamiskeskusesse pikaks

ajaks. Soovist vahetada esindajat ei saa järeldada põgenemisohtu. Kaalumisel ei ole arvestatud

isiku õigustega. PPA ei ole välja toonud, missuguseid toiminguid on veel vaja teha ja missugust

infot tuleb kontrollida.

Määruskaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus määruse tõlkimise kulude kandmisest

vabastamiseks.

7. PPA palub 01.02.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Määruskaebuses ei ole välja toodud, missugused asjaolud jättis halduskohus loa andmisel

arvestamata. Puudutatud isik valdab vene keelt väga heal tasemel. Nt 25.01.2023 toimunud

istungil rääkis ta vabalt kaks tundi järjest vene keeles ning soovis saada määruse venekeelset

tõlget. Ta on elanud Venemaal ning ka kinnipidamiskeskuses viibides suhtleb ta ametnikega vene

keeles. Istungil osales küll armeenia keele tõlk, kuid isik ei võimaldanud tõlgil tõlkida ning

väljendas oma vastumeelsust vene keeles.

Puudutatud isik loobus 06.01.2023 rahvusvahelise kaitse taotlusest ja PPA lõpetas 09.01.2023

otsusega nr 12211040001-1 tema taotluse menetluse. Seda otsust ei vaidlustatud. PPA pidas isiku

VSS-i alusel kinni ja Tallinna Halduskohus andis 25.01.2023 määrusega nr 3-23-165 loa

paigutada isik kinnipidamiskeskusesse. Puudutatud isik saadeti 30.01.2023 Armeeniasse.

Seejuures üritasid puudutatud isik ja tema abikaasa enda väljasaatmist igati takistada.

3-22-2366

4(6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus võtab puudutatud isiku määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse

esitamine halduskohtu määruse peale, millega halduskohus andis loa puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, on seaduse kohaselt lubatud

(HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des

52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg

1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Määruskaebuse lahendamist ei takista see, et puudutatud isik loobus 06.01.2023

avaldusega rahvusvahelise kaitse taotlemisest, tema taotluse menetlemine lõpetati PPA

09.01.2023 otsusega nr 12211040001-1 ning isik saadeti 30.01.2023 Eestist välja Armeeniasse.

Ringkonnakohus saab hinnata, kas puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine oli

põhjendatud Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 määruse tegemise ajal ja kuni puudutatud isiku

rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemiseni (24.01.2023).

10. PPA tugines taotluses VRKS § 361 lg 2 p-le 4 ja § 362 lg-le 5 ning põgenemisohu osas VSS

§ 68 p-dele 6 ja 9. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel vältimatu

vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle sätte peamine

eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtust omavate

asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist

vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega

(nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust.

Samas aitab sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Kuna vajadus teha

menetlustoiminguid ei tingi taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, peab kinnipidamiseks

esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA

eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-

792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus

nr 3-22-1649, p 11).

11. VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna

seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa

Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda

ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus

nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA järeldas põgenemisohtu

puudutatud isiku Eestisse saabumise asjaoludest, tema vastuolulisest käitumisest rahvusvahelise

kaitse menetluses, sh ütlustest, et ta ei soovi Armeeniasse naasta (VSS § 68 p 6) ning 2016. a-l

loata majutuskeskusest lahkumisest (VSS § 68 p 9). PPA on ka välja toonud, et mitmed Euroopa

riigid on kohaldanud puudutatud isiku suhtes sisenemiskeeldu ning isik on korduvalt taotlenud

rahvusvahelist kaitset erinevatest riikides. Halduskohtu hinnangul osutas põgenemisohule VSS

§ 68 p-s 9 nimetatud asjaolu, soovimatus Armeeniasse naasta ning koostöötahte puudumine

rahvusvahelise kaitse menetluses ja istungil.

12. PPA on asjakohaselt selgitanud, et kuna puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse

taotluses ja 17.11.2022 intervjuul ning 28.11.2022 täiendaval vestlusel oma kaitsevajaduse kohta

üldsõnalisi põhjendusi (halb tervislik seisund, mürgitamine ja tulistamine Armeenias), siis võis

esineda vajadus teda täiendavalt küsitleda ja selleks oli tarvis tagada isiku kättesaadavus. Samuti

tuli isiku väiteid kõrvutada pärituoluriigi infoga. Arvestades VRKS § 181 lg-s 1 sätestatud

rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaega, ei saanud eeldada, et PPA on loataotluse

esitamise ajaks kõik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks vajalikud asjaolud välja

selgitanud. PPA ei olnud menetluse toimetamisel tegevusetu.

3-22-2366

5(6)

13. Ringkonnakohus nõustub lisaks hinnanguga, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseta ei

oleks puudutatud isik tõenäoliselt olnud PPA-le kättesaadav, vaid võinuks põgeneda, mistõttu

esines kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus. Halduskohus märkis õigesti, et

põgenemisohu tuvastamisel on asjakohane VSS § 68 p 9, kuid mitte VSS § 68 p 6.

VSS § 68 p-le 6 (soovimatus täita lahkumiskohustust) tuginemine ei eelda iseenesest seda, et

isikule peab olema tehtud lahkumisettekirjutus ja ta on peetud kinni lahkumiskohustuse

täitmiseks, sest rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine saabki olla põhjendatud üksnes

võimaliku lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks (vt ka põhiseaduse § 20 lg 2 p 6). Küll ei saa

lahkumiskohustuse täitmise tagamine olla rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise

iseseisvaks aluseks (vt VRKS § 10 lg 2 p 2). Praegusel juhul võis puudutatud isiku käitumine (nt

armeenia keele tõlgi nõudmine, kohtuistungi korra rikkumine) küll viidata vähesele

koostöösoovile ning eesmärgile menetlust takistada või venitada, kuid see jääb VSS § 68 p 6

kohase põgenemisohu tuvastamiseks liialt kaudseks, sest isiku käitumise ainsaks ega peamiseks

põhjuseks ei pruukinud olla soovimatus täita võimalikku tulevast lahkumiskohustust. Isikul peab

olema ka võimalus väita, et ta ei soovi päritoluriiki naasta taotluses välja toodud põhjustel.

14. Määruskaebuse väide, et armeenia keele tõlgi nõudmine oli tingitud soovist menetluses

toimuvast aru saada, ei ole veenev. Isikul ei ole alust nõuda, et rahvusvahelise kaitse menetlus

toimuks tema emakeeles, vaid tema õigused on piisavalt tagatud, kui menetlustoimingu käik

tõlgitakse keelde, milles välismaalane suudab ennast suuliselt arusaadavaks teha (vt VRKS § 30

lg 2). Praegusel juhul ei ole PPA taotluses ja määruskaebusele esitatud vastuses toodud asjaolusid

arvestades kahtlust, et puudutatud isik valdas menetluses osalemiseks piisaval määral vene keelt.

15. Halduskohus on õigesti leidnud, et 2016. a-l toimunud rahvusvahelise kaitse menetlusega

seotud asjaolude põhjal oli alust järeldada puudutatud isiku põgenemisohtu VSS § 68 p 9 mõttes

(loata lahkumine määratud elukohast). Vaidlust ei ole selle üle, et 2016. a-l paigutati isik koos

abikaasa ja alaealiste lastega elama rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse. VRKS §

34 lg 1 kohaselt on taotleja kohustatud menetluse ajal elama majutuskeskuses, kui PPA ei ole

andnud isikule VRKS § 34 lg 2 alusel luba elada väljaspool majutuskeskust. Isik lahkus koos

perekonnaga Vao keskusest ning peeti kinni Lätis. Hiljem üritas ta kahel korral loata lahkuda

Vägeva majutuskeskusest. VSS § 68 p-st 9 ei tulene piirangut, et isik peab olema määratud

elukohast loata lahkunud käimasoleva menetluse ajal, vaid põgenemisohu hindamisel saab

arvestada ka varasemates menetlustes toimunud sündmusi. Kuna hinnang põgenemisohule on

prognoosotsus, on selle tegemisel minevikusündmustel oluline tähtsus. Kuigi 2016. a-l loata

lahkumisest VRKS § 29 lg 1 p 1 alusel määratud elukohast on praeguseks möödunud küllaltki

pikk aeg, ei järeldu isiku hilisemast tegevusest (sh korduvad püüded seadusliku aluseta siseneda

erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse) ega 2022. a-l rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta

esitatud üldsõnalistest põhjendustest, et varem toimunu ei saa enam olla asjakohane. Asjaolu, et

isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse piiripunktis, ei kummuta eelnevat. Pigem võib sellest

järeldada, et ta teab, et riiki sisenemisel rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel saab ta

viibimisõiguse. Varem ei ole see takistanud puudutatud isiku edasiliikumist ja teistes riikides

rahvusvahelise kaitse taotlemist. Asja materjalidest ei ole võimalik järeldada, et isiku tervislik

seisund oleks niivõrd halb, et tal ei ole võimalik põgeneda. Määruskaebuses ei ole seda väidet

põhistatud.

16. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks kinnipidamise tähtaja

pikendamist hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise kaitse või turvalisuse kaalutlustel). VRKS

§ 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA

seatavaid reegleid, kuid tuvastatud asjaolud (sh VRKS § 29 lg 1 p-s 1 ettenähtud

järelevalvemeetme eiramine 2016. a-l) ei anna sellise usalduse tekkimiseks alust. Isiku

kinnipidamist kokku kuni kuueks kuuks ei saa põgenemisohu esinemist arvestades pidada

ülemäära pikaks ajaks.

3-22-2366

6(6)

17. Eelneva põhjal jääb puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

04.01.2023 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

18. Ringkonnakohus jätab rahuldamata puudutatud isiku taotluse ringkonnakohtu määruse

tõlkimiseks vene keelde. PPA 01.02.2023 vastuse kohaselt on isik Eestist välja saadetud ning

ringkonnakohtule ei ole teada puudutatud isiku kontaktandmed. Seega ei ole kohtulahendi

tõlkimine põhjendatud ja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

19. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel

asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)