3-21-1174/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.04.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1174

Haldusasi

X kaebus keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 1-

2/21/214

tühistamiseks,

Eesti

Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

kohustamiseks

algatama

menetlus

Männasaare

ja

Mõurasaare

katastriüksuste

riigile

omandamiseks

ning

hinnapakkumise tegemiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindajad v.adv Indrek Kukk ja v.adv

Indrek Leppik

Vastustaja – Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), esindajad LV, JA ja MA

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.02.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

24.03.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.02.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-1174 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.05.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-21-1174

2(12)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru Maavalitsuse

komisjoni 09.07.1996 otsustega nr 26-159 ja 27-159 tunnistati X 1/6 osas Tudulinna vallas

asuvate endiste Männasaare ja Mõurasaare talu maade tagastamise õigustatud subjektiks.

09.01.1997 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga omandas X mõlema talu maa osas

kogu tagastamise nõudeõiguse.

2. Keskkonnaministri 10.07.1997 käskkirjaga nr 172 jäeti riigi omandisse Ida-Viru

maakonnas Tudulinna vallas asuv Riigimetsa Majandamise Keskuse Iisaku metskonna maatükk

nr 22 katastritunnusega 81501:004:0180, pindalaga 1230,8 ha, sihtotstarbega kaitsealune maa.

Nimetatud maaüksus paiknes 63,51 ha ulatuses endise talu Männasaare A-50 maadel ja 75,87

ha ulatuses endise Mõurasaare A-47 maadel.

3. Keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirjaga nr 454 tunnistati keskkonnaministri

10.07.1997 käskkiri nr 172 kehtetuks, sama käskkirja p 3.1 kohaselt jäeti maatükk nr 22 uuesti

riigi omandisse katastritunnusega 81501:004:0180, pindalaga 1230,8 ha, sihtotstarbega

kaitsealune maa. Tudulinna Vallavalitsus andis 05.06.2002 korraldused nr 80 ja 81 tagastamata

jäetud Männasaare ja Mõurasaare talu maade eest kompensatsiooni määramise kohta, kuna

nimetatud maad olid jäetud riigi omandisse.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja nr 454

p-i 3.1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-05-170). Tallinna Halduskohtu 03.05.2006 otsusega jäeti

kaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2007 otsusega apellatsioonkaebus

rahuldamata. Riigikohus rahuldas 11.10.2007 otsusega nr 3-3-1-37-07 X kassatsioonkaebuse

ning tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja tegi uue otsuse, millega tühistas

keskkonnaministri 03.10.2000 käskkirja nr 454 p-i 3.1.

5. Riigimetsa Majandamise Keskus Keskkonnaministeeriumi volitatud esindajana algatas

Iisaku metskonna maatüki nr 22 maa riigi omandisse jätmise menetluse uutes piirides (välja

arvates endiste Männasaare ja Mõurasaare talu maad) kaitsealuse maana.

6. Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 tagastati X-le endise

Männasaare talu maa suuruses 62,15 ha (Männasaare katastriüksus katastritunnusega

81501:004:0149) ja endise Mõurasaare talu maa suuruses 87,97 ha (Mõurasaare katastriüksus

katastritunnusega 81501:004:0150). Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks on määratud

kaitsealune maa. Kinnistusraamatusse on X maaüksuste (mõlemad katastriüksused kuuluvad

kinnistusraamatu registriossa nr 4606508 kantud kinnistu koosseisu) omanikuna kantud

18.08.2009.

7. Kinnistu omandamise hetkel olid nii Männasaare kui ka Mõurasaare maaüksuse

kasutamise sihtotstarve kaitsealune maa. Kinnistu paiknes täies ulatuses Muraka

looduskaitsealal, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 09.05.2007 määrusega nr 135 kinnitatud

„Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri“. Männasaare maaüksus asus täies ulatuses Muraka raba

3-21-1174

3(12)

sihtkaitsevööndis ja Mõurasaare maaüksus asus osaliselt Muraka sihtkaitsevööndis ja osaliselt

Suuressaare sihtkaitsevööndis.

8. X esitas 30.10.2009 Keskkonnaministeeriumile avalduse võõrandada riigile kinnistu nr

4606508 koosseisu kuuluvad ja Muraka looduskaitsealal asuvad Männasaare ja Mõurasaare

katastriüksused.

9. Keskkonnaministri 09.06.2010 käskkirjaga nr 808 (käskkiri nr 808) jäeti kaebaja avaldus

looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg-le 11 alusel rahuldamata, kuna maaüksused olid omandatud

pärast nende kaitse alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks,

võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud

omandatud pärimise teel ega viidatud sättes loetletud isikutelt.

10. X esitas 13.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri käskkirja nr 808

tühistamiseks (haldusasi nr 3-10-1814). Tallinna Halduskohus jättis 10.11.2010 otsusega

kaebuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2011 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse ja otsus jõustus 15.06.2011.

11. Keskkonnaameti 02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega keelduti katastriüksuste

omandamise menetluste uuendamisest, sest Muraka looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja

omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise

lubatavust LKS § 20 lg 11 alusel, ei olnud võrreldes 2010. a-ga muutunud.

12. Vabariigi Valitsuse 17.12.2020 määruse nr 97 „Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri“

kehtestamisega tunnistati kehtetuks Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri. Alutaguse

rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisega Männasaare katastriüksuse kaitserežiim ei

muutunud; Mõurasaare katastriüksuse osas muutus kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati

täies ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndisse (varasemalt kuulus Mõurasaare katastriüksus

12,5% ulatuses Suuressaare sihtkaitsevööndisse, kus oli lubatav ka jahipidamine ning kaitseala

valitseja nõusolekul metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eeskirjale).

13. X esitas 12.02.2021 Keskkonnaministeeriumile taotluse kinnistu täies ulatuses riigile

võõrandamiseks, kuivõrd kinnistut ei ole võimalik sellel lasuvatest looduskaitsealastest

piirangutest lähtuvalt kasutada; kinnistul lasuvad piirangud on sedavõrd ranged, et sisuliselt on

tegemist kinnistu sundvõõrandamisega; kinnistul on suur looduskaitseline väärtus.

14. Keskkonnaminister keeldus 29.04.2021 käskkirjaga nr 1-2/214 kinnistu riigile

omandamisest, kuivõrd kinnisasja omandamine ei ole LKS § 20 kohaselt lubatav. X omandas

kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist ning oli teadlik omandatavatel maadel lasuvatest

looduskaitselistest kitsendustest. Riik ei omanda LKS § 20 lg 11 alusel kinnisasja, kui isik on

kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas

informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning LKS § 20 lg 11 p-s 4 toodud erand ei kohaldu.

15. X esitas 31.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis jäi kohtu menetlusse nõuetes

tühistada keskkonnaministri 29.04.2021 käskkiri nr 1-2/21/214 ning kohustada Eesti Vabariiki

(Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

algatama

menetlus

Männasaare

katastriüksuse

(81501:004:0149) ja Mõurasaare katastriüksuse (81501:004:0150) riigile omandamiseks ning

hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 32

sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse

turuhinda.

Kinnistu omandamiseks LKS § 20 lg 11 tähenduses tuleb lugeda hetk, mil kaebaja loeti

õigustatud subjektiks.

3-21-1174

4(12)

LKS § 20 lg 11 kohaselt ei ole ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli looduskaitselistest piirangutest

teadlik, maa riigile omandamisest keeldumise aluseks. LKS § 20 lg 11 p 4 kohaselt esineb alus

keeldumiseks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamiseks on antud

enne 07.06.1996. Viidatud säte kehtivas sõnastuses lisandus LKS-i 15.04.2013 jõustunud

muudatusega. LKS vastuvõtmisel sellesisuline piirang puudus. Seega, kui kaebaja suhtes oleks

maa tagastamise menetlus viidud läbi mõistliku aja jooksul, oleks puudunud ka takistus LKS §

20 lg 11 näol kinnistu riigile võõrandamiseks. Menetlus oleks tulnud läbi viia hiljemalt 2006. a

lõpuks. Kohtumenetluses haldusasjas nr 3-3-1-37-07 selgus 11.10.2007, et vara tagastamata

jätmine ei olnud õiguspärane. Haldusorgan oleks pidanud käituma juba algusest peale

õiguspäraselt ja vara tagastama ca aasta pärast vara tagastamise avalduse esitamist.

Ajal, mil kaebaja tunnistati kinnistu osas õigustatud subjektiks, puudusid kinnistul piirangud,

mis oleksid välistanud kinnistu mõistliku majandusliku kasutamise, sh kinnistu kasutamise

metsamajanduslikul eesmärgil. Omandi kande tegemine viibis vastustaja õigusvastase tegevuse

tõttu. Maa omandamine toimus enne piirangute kehtestamist.

Kui kohus leiab, et omandamise hetkeks ei saa lugeda õigustatud subjektiks tunnistamise aega,

siis esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kinnisasja omandamist LKS § 20 lg 11 p-

des 1‒4 toodud asjaoludel. LKS § 20 lg 11 p 1 kohaselt on erandiks olukord, kus kaitsekord

muutub rangemaks. Praegu on kaitsekord kinnistu kui terviku osas muutunud rangemaks. Sättes

ei räägita sellest, et kaitsekord muutub oluliselt rangemaks või intensiivsemaks.

LKS § 20 lg 11 p-s 4 toodud piirang, mille kohaselt kuulub kinnistu riigi poolt omandamisele,

kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 07.06.1996,

on vastuolus PS §-ga 12. Kaebaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamiseks. Asjaolu, millal algatati ja millise tähtaja jooksul viidi tema suhtes läbi

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise menetlus ning maa tagastamise menetlus, ei

allunud kuidagi kaebaja tahtele. Asjaolu, millal kohalik omavalitsus andis maa tagastamise

korralduse, ei saa omada tähtsust ka seetõttu, et õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja

nende õigusjärglasi tuleb kohelda võrdselt. Kaebajal võis küll tekkida õigus loobuda

looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest, kuid see ei saa olla asjaoluks, mille alusel

piirata kaebaja õigust nõuda vastustajalt kinnistu riigile võõrandamist. Loobumisõiguse

teostamisega ei oleks ta saanud hüvitist, mis vastaks kinnistu tegelikule väärtusele. Võrreldavad

grupid on need, kelle osas viidi menetlus läbi viivituseta ja need, kelle puhul viivitati. PS-ga on

kooskõlas säte selliselt, et erand kohaldub õigusvastaselt võõrandatud tagastamise kohta piirava

tähtajata. Praegusel juhul venis protsess kaebajast olenemata asjaoludel ning õiguskord muutus.

Kui vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ei oleks maa tagastamise protsess viibinud, ei

oleks esinenud takistusi maa võõrandamiseks. Seega on põhjendamatu kaebaja ebavõrdne

kohtlemine võrreldes isikutega, kelle suhtes viidi läbi menetlus mõistliku aja jooksul.

Tegelikkuses on kogu LKS § 20 lg 11 PS-ga vastuolus ning seda ei saa kohaldada juhtumitel,

mil tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga.

16. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) palus jätta kaebuse rahuldamata.

Keskkonnaamet on oma 02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega keeldunud katastriüksuste

omandamise menetluse uuendamisest, sest Muraka looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja

omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise

lubatavust LKS § 20 lg 11 alusel, ei olnud võrreldes 2010. a-ga muutunud. Asjas nr 3-10-1814

on kohtud andnud põhjalikud selgitused vaidlusaluste maade omandamise osas ning viidatud

kohtuvaidluste ja Keskkonnaameti 2012. ja 2018. a kirjadega võrreldes on vahepeal muutunud

vaid kaitsekord.

3-21-1174

5(12)

Alutaguse rahvuspargi moodustamisega 01.01.2021 muutus kaitsekord. Seetõttu vaadati

asjaolud uuesti üle ja tehti uus otsus. Männasaare katastriüksus paiknes omandamise ajal ja

paikneb käesoleval ajal tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndis. Mõurasaare katastriüksus

paiknes omandamise ajal 87,5% ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndis. Alutaguse rahvuspargi

moodustamisega arvati Mõurasaare katastriüksus tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndisse.

Seega on kaitsekord pärast omandamist muutunud rangemaks üksnes Mõurasaare

katastriüksusel 12,5% ulatuses katastriüksuse pindalast.

LKS § 20 lg 11 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 (määrus nr 242) § 31 lg-

t 7 tõlgendatakse selliselt, et kaitsekord on muutunud kinnistute suhtes rangemaks siis, kui

lisandunud piirangutega ala on suurem (rohkem kui 50% kinnisasjast), kui seniste piirangutega

ala. Juhul kui tegemist on sihtkaitsevööndi laienemisega või uue kaitsekorra kehtestamisega,

siis selles kinnisasja osas, mis varasemalt juba oli sihtkaitsevööndis, ei ole kaitsekord

rangemaks muutunud, vaid on jäänud samaks. Seega hinnatakse kaitsekorra rangemaks

muutumisel ainult seda kinnisasja osa, kuhu piirangud lisandusid või muutusid rangemaks

pärast omandamist ja riigile on võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada siis, kui lisandunud

oluliste piirangute ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast.

Kinnistu omandamise hetk LKS § 20 lg 11 mõistes ja LKS § 20 lg 11 erandite mittekohaldamine

on juba selgeks vaieldud haldusasjas nr 3-10-1814. Samuti on kohtupraktika olnud seisukohal,

et LKS § 20 lg 11 ei jäta haldusorganile kaalutlusruumi. Praegusel juhul ei ole täidetud LKS §

20 lg-s 11 toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja

looduskaitselistest piirangutest teadlik. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus riik omandab

kaitstava loodusobjektiga kinnistud isikutelt, keda on piirangutest teavitatud.

LKS § 20 lg-s 11 sätestatud isikute ring, kellelt riik maad omandab, sätestati 01.04.2007 ja kehtis

samal kujul kuni 15.04.2013. Nimetatud ajavahemikku langes ka kinnistu riigile omandamisest

keelduv otsus (käskkiri nr 808) ning isikute ringist puudus õigusvastaselt võõrandatud vara

tagasi saanud isikute erisus. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooniga laienes isikute ring, kellelt

riik siiski maad omandab. Kuivõrd maa tagastamise korraldus on antud pärast 07.06.1996, siis

ei rakendu LKS § 20 lg 11 p-s 4 sätestatud erisus.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ja LKS § 20 alusel maa riigile

omandamise menetlus on kaks teineteisest sõltumatut menetlust. Tähendust ei oma, mis tingis

vara tagastamise korralduse viibimise ning tähtsust ei saa omada tagastamismenetluse pikkus.

LKS eesmärgiks on olnud pidurdada selliste kinnisasjade riigi poolt omandamist, kus

looduskaitseliste piirangutega kinnistud on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi müüa.

LKS § 20 lg 11 p 4 sätestamise põhjendus on, et maareformi seaduses (MaaRS) sätestatud

võimalus loobuda looduskaitseliste piirangutega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest

jõustus 07.06.1996. Enne seda puudus õigus loobuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole LKS § 20 lg

11 p 4 PS-ga vastuolus.

Kuna kinnisasja riigile omandamise menetlust ei ole alustatudki, ei ole asjakohane kaebaja nõue

kohustada vastustajat hinnapakkumise tegemiseks. Et kinnisasja riigile omandamine ei ole

lubatav, ei ole võimalik teha ka hinnapakkumist. Seetõttu tuleks kaebus selles nõudes HKMS §

121 lg 2 p 2 alusel tagastada.

Looduskaitseliste piirangute kehtestamine ja LKS § 20 alusel maa omandamine ei ole

sundvõõrandamine, vaid omandikitsendus PS § 32 lg 2 mõttes. Seda on leitud ka

kohtupraktikas. Põhjalikult on käsitletud olukorda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15.06.2021 lahendis nr 5-21-3.

3-21-1174

6(12)

17. Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2022 otsusega rahuldamata vastustaja taotluse jätta

kaebus läbi vaatamata nõudes kohustada vastustajat tegema maa riigile omandamise menetluses

hinnapakkumine (resolutsiooni p 1); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2), ning

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

Kaebaja omandas kinnistu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tulemusena, maa

tagastati kaebajale 23.02.2009 korralduste alusel ning kaebaja kanti kinnisasja omanikuna

kinnistusraamatusse 18.09.2009, seega pärast kinnistu osas looduskaitseliste piirangute

seadmist.

Kohtud on haldusasjas nr 3-10-1814 andnud hinnangu 01.04.2007 jõustunud LKS § 20 lg 11

sisule seonduvalt kaebaja väitega, mille kohaselt tuleb sätte tähenduses lugeda kinnisasja

omandamise hetkeks omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise aeg. Tallinna

Ringkonnakohus on lahendis nr 3-10-1814 seoses LKS § 20 lg 11 (jõustus 01.04.2007)

kohaldamisega välja toonud, et väited, mille kohaselt saab õigustatud subjektiks tunnistamise

otsust käsitada võõrandamistehinguna, on ekslikud. Maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa

maa omanikuks enne selle tagastamist. Omandiõigus tagastatud maale tekib kinnistusraamatu

kande tegemisest. Küsimus sellest, kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane

viivitus, võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt

omandamist (p 14). LKS § 20 lg-t 11 tuleb mõista selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte

tähenduses peetakse silmas ka maa tagastamise korraldust. See tõlgendus on asjakohane ka

vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel. Ka alates 15.04.2013 jõustunud LKS § 20 lg

11 redaktsiooni sõnastus ei võimalda jõuda teistsugusele järeldusele. Kaebaja ei saanud

maatükkide omanikuks mitte õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemisel, vaid nende

tagastamisel ja kinnistamisel. Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektiks

tunnistamise otsusele ei järgne ilmtingimata vara tagastamist, kuna vara võidakse ka

kompenseerida. Isik saab maa omanikuks alles pärast seda, kui see otsustatakse tagastada. Seega

on kinnisasja omandamisena LKS § 20 lg 11 tähenduses käsitletav ajahetk, mil isik kantakse

kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ning võõrandamistehinguks on õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korraldus. Kaebaja omandas vaidlusaluse kinnisasja 23.02.2009

võõrandamistehingute (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldused nr 20 ja 21)

alusel 18.09.2009, mil kaebaja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse.

Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, mille kohaselt tuleb LKS § 20 lg-t 11 mõista selliselt, et

sättes ei peeta silmas juhtumeid, kus vara on omandatud tagastamise teel ning säte on

kohaldatav vaid tavapäraste võõrandamistehingute puhul. Tallinna Ringkonnakohus on sätte

kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni analüüsides leidnud, et selline tõlgendus oleks vastuolus

sätte tolleaegse sõnastusega, mis nägi ette tingimused, millal keskkonnaministril kaalutlusõigus

maa omandamisest keeldumisel puudub. Nendeks tingimusteks on, et kui kinnisasi on

omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava

loodusobjekti kohta. Ka alates 15.04.2013 jõustunud LKS § 20 lg 11 sõnastus ei võimalda

kaebaja poolt soovitud tõlgendust. Selle sätte sõnastuse kohaselt ei ole riigil kaalutlusõigust

maa omandamise küsimuse otsustamisel juhul, kui isik on omandanud kinnisasja pärast selle

kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti

kohta. Sättes toodud erandid käsitlevad kinnisasja omandamist pärimise teel ning omandamist

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel.

Võõrandamistehingutena käsitatavate Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldusetega nr

20 ja 21 tagastati kaebajale Männasaare talu maa suuruses 62,15 ha ja endise Mõurasaare talu

maa suuruses 87,97 ha. Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks on märgitud kaitsealune maa ning

korraldustes on välja toodud, et maaüksuste osas kehtivad piirangud tulenevalt Vabariigi

Valitsuse 25.02.1997 määrusest nr 43. Seega on kinnisasi omandatud kaebaja poolt pärast

3-21-1174

7(12)

looduskaitseliste piirangute seadmist ning kaebaja oli omandamisel piirangutest teadlik. LKS §

20 lg 11 ei jäta haldusorganile otsuse tegemisel kaalutlusruumi ning antud juhul ei ole täidetud

sättes toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja

looduskaitselistest piirangutest teadlik. Puudub vaidlus, et kinnistu kaebajale tagastamise hetkel

oli nii Männasaare kui ka Mõurasaare maaüksuste sihtotstarve kaitsealune maa.

Seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamisega 17.12.2020 ei

muutunud Männasaare katastriüksuse kaitsekord. Mõurasaare katastriüksuse osas muutus

kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndisse.

Seega muutus seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamisega kaitsekord rangemaks üksnes

Mõurasaare katastriüksusel 12,5% ulatuses. Kinnisasja omanikul ei ole LKS § 20 lg 11 p 1 järgi

õigust nõuda kinnisasja omandamist sõltumata sellest, millises ulatuses on kaitsekord

rangemaks muutunud. LKS § 20 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt omandab riik vaid sellise

kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist piirab ala kaitsekord oluliselt. Nimetatud üldreegel

kohaldub ka LKS § 20 lg 11 p-s 1 toodud erandi sisustamisel, mis tähendab, et riik omandab

vaid sellise kinnisasja, mille suhtes piirab kohaldatav kaitsekord oluliselt kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist. Seega tuleb tuvastada piirangute ulatus, arvestades, et LKS § 20 lg

11 p-s 1 sätestatud erand ei muuda printsiipi, mille kohaselt ei hüvitata kinnisasja omanikule

juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid. Nimetatud asjaoludest on lähtunud ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 15.06.2021 otsuses nr 5-21-3 (II

osa). Riigikohus rõhutas nimetatud lahendis, et isikul ei saanud millegi põhjal tekkida

õigustatud ootust, et riik hüvitab talle nende piirangute mõju soodsamatel tingimustel, kui see

ette on nähtud (p 34). Riigikohus selgitas ka, et riive intensiivsuse hindamisel tuleb esmalt

arvesse võtta, millise osa moodustas lisandunud piirangutega ala kinnisasja kui terviku pindalast

ja teiseks, kui suurel määral välistasid rangemaks muutunud kaitsekorrast tulenevad piirangud

kaebajal kinnisasja senise valdamise, kasutamise ja käsutamise. Seega ei ole kaebajal õigus

selles, et isikul on õigus nõuda kinnisasja omandamist ainuüksi tulenevalt faktist, et kaitsekord

muutus rangemaks. Oluline on tuvastada, et kaitsekord muutus oluliselt rangemaks. Kaebaja

eksib selles, et piirangute ulatuse hindamisel ei ole kohaldatav määrus nr 242. Nimetatud

määrus sätestab, milliste kriteeriumite alusel loetakse kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt piiravaks, st täpsustab LKS § 20 lg-s 1 sätestatu sisu. Seega tuleb LKS § 20

lg-t 11 ja määruse nr 242 § 31 lg-t 7 tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 5-21-3 p-dest 34 ja 35

tõlgendada selliselt, et kaitsekord on muutunud oluliselt rangemaks, kui lisandunud

piirangutega ala on suurem, kui esialgsete piirangutega ala. Seega on õige vastustaja käsitlus,

mille kohaselt on riigile võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada vaid siis, kui lisandunud

oluliste piirangutega ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Nimetatud kriteerium

ei ole praegusel juhul täidetud, kuna kaitsekord muutus rangemaks üksnes 12,5% Mõurasaare

katastriüksusest ning arvestades kinnistu üldpindala, muutus kaitsekord rangemaks alla 8%

kinnistu pindalast. Seega ei olnud kinnisasja omandamine LKS § 20 lg 11 p 1 kohaselt lubatav.

Kaebaja taotluse lahendamisel ei olnud kohaldatav LKS § 20 lg 11 p-s 4 sätestatud erand,

kuivõrd korraldus maa tagastamise kohta on antud pärast 07.06.1996. LKS § 20 lg 11 p 4 ei ole

PS-ga vastuolus. LKS § 20 lg 11 üldiseks eesmärgiks tuleb pidada selliste kinnisasjade

omandamise piiramist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad on soetatud teadlikult, et

need hiljem riigile edasi võõrandada, st vältida loodusväärtuslike kinnisasjadega kauplemist.

Muudatuse kehtestanud seaduseelnõu seletuskirjas (289 SE) on selgitatud LKS § 20 lg 11 p 4

sätestamise põhjendusena, et kuivõrd MaaRS-s sätestatud võimalus loobuda õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamisel looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest hakkas kehtima

alates 07.06.1996 jõustunud muudatusega (enne seda puudus tagastamise õigustatud subjektil

võimalus loobuda looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest), on vajalik luua alus, mille

kohaselt ei laiene säte enne viidatud kuupäeva antud kohaliku omavalitsuse korralduse alusel

3-21-1174

8(12)

maa tagasi saanud isikutele. Sätte sõnastus kaebaja poolt soovitud viisil tekitaks olulise eelise

isikutele, kes omandavad maatüki tagastamise teel olukorras, kus nad on piirangutest teadlikud.

Nimetatud isikud oleksid eelisseisundis võrrelduna nende isikutega, kes omandavad

looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid tavapärase võlaõigusliku tehingu alusel.

Võrreldavad grupid praeguses asjas on isikud, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid

sisaldavad maatükid tavapärase võlaõiguslike tehingute alusel ja isikud, kes omandavad

looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

teel. Õige ei ole kaebaja käsitlus, mille kohaselt on võrreldavateks gruppideks isikud lähtuvalt

ajast, mil nad õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi said, kuivõrd vara tagastamine ning

looduskaitseliste piirangutega maa omandamine on erinevad menetlused ning need ei ole

omavahel võrreldavad. Kaebaja poolt esile toodud käsitlus seonduvalt õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamisega viivitamisega on asjakohane üksnes kahju hüvitamise nõuetega

seonduvalt, kuivõrd kaebaja poolt kirjeldatud juhtumil võis riik või kohalik omavalitsus olla

kaebajale tekitanud viivitamisega vara tagastamise menetluse läbi viimisel kahju. Nimetatud

seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 02.03.2011 lahendis nr 3-10-1814 (p 14).

Viivitus vara tagastamise menetluse läbiviimisel võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, kuid

ei muuda LKS § 20 lg 11 p-i 4 PS-ga vastuolus olevaks. Kaebaja on kahju hüvitamise taotlemise

võimaluse praeguseks minetanud.

Põhjendatud ei ole kaebaja käsitlus, mille kohaselt on kogu LKS § 20 lg 11 PS-ga vastuolus,

kuna säte ei peaks kohalduma õigusvastaselt võõrandatud vara puhul. Säte sätestab üldise

printsiibi, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast

selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti

kohta. Käsitlus, mille kohaselt oleks riigil igal juhul kohustus omandada looduskaitselisi

piiranguid sisaldav kinnisasi omandireformi õigustatud subjektilt, looks ebaproportsionaalse

eelise nendele isikutele, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldava kinnisasja vara

tagastamise teel ning oleks vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

18. X palub 23.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.02.2022

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

Maa omandamise hetkeks tuleb LKS § 20 lg 11 mõttes lugeda kuupäev, mil kaebaja tunnistati

vaidlusaluse maa osas õigustatud subjektiks. Kuna kinnistu tagastamine venis vastustajast

tingitud õigusvastase tegevuse tõttu ligi 13 aastat, ei ole põhjendatud jätta kaebajat ilma

võimalusest võõrandada looduskaitseliste piirangutega maatükk riigile. Oluline on eristada neid

omandireformiga seotud toiminguid, mis olid kaebaja kontrolli all ja neid, mis ei olnud. Asjaolu,

millal algatati ja millise tähtaja jooksul viidi läbi kaebaja suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks tunnistamise menetlus ning maa tagastamise menetlus, ei allunud mingil moel

kaebaja tahtele. Kohus ei ole neid kaebaja põhjendusi käsitlenud.

Kohtuotsuse viide maa tagastamise õigusvastase viivituse korral kahju hüvitamise nõude

esitamise võimalusele on hüpoteetiline ja sisustamata. Arusaamatuks jääb, mis on konkreetselt

see õigusvastane tegevus, millega kaebajale kahju tekitati ning millisel hetkel oleks pidanud

kaebajale olema äratuntav kahjunõude esitamise vajadus. Kui selleks on 03.10.2002 käskkiri nr

454, tulnuks kahju hüvitamise nõue esitada hiljemalt 03.10.2005. Samas ei sisaldanud kuni

01.04.2007 kehtinud LKS § 20 lg 1 ühtegi piiravat tingimust looduskaitselise maa

omandamiseks, mistõttu olnuks kahjunõude esitamine välistatud. Kaebajal ei saanud tekkida

õigust nõuda maa omandamist riigile enne, kui oli selle ise eelnevalt omandanud, s.o

3-21-1174

9(12)

18.08.2009. Selleks hetkeks oli möödunud enam kui 13 aastat kaebaja õigustatud subjektiks

tunnistamisest ning enam kui 17 aastat alates tagastamise avalduse esitamisest. Eeldades, et

kahjunõude esitamisel kuuluvad kohaldamisele riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 toodud

tähtajad, oleks kaebaja võimalikud nõuded aegunud veel enne, kui kaebajal oleks üldse tekkinud

õigus nõuda kinnistu omandamist riigi poolt.

LKS § 20 lg 11 p 4 on PS-ga vastuolus osas, mis piirab tagastamise teel omandatud kinnistu

võõrandamist riigile juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta

on antud pärast 07.06.1996. Esineb ilmne vastuolu PS §-ga 12, kuivõrd maa tagastamise hetk

ei saa olla määravaks, kas isik saab nõuda maa riigi poolt omandamist või mitte, sest maa

tagastamise õigustatud subjekt ei saa mõjutada maa tagastamise menetlemise kulgu. Ehkki

kaebajal võis tekkida õigus loobuda looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest, ei saa see

olla aluseks, millega piirata kaebaja õigust nõuda vastustajalt kinnistu riigile võõrandamist.

Loobumisõiguse teostamisega ei oleks kaebaja saanud õiglast hüvitist. Võimalik

kompensatsioon oleks olnud marginaalne. Metsamaa ja sellel kasvava metsa hindamise akti

kohaselt hinnati 2000. a-l kogu kinnistu (nii Männasaare kui Mõurasaare katastriüksuste)

väärtuseks 2 903 805 krooni. Tudulinna Vallavalitsuse 05.06.2002 korraldusega nr 81 pakuti

63,51 ha suuruse Männasaare A-50 maa eest kompensatsiooniks 240 500 EVP krooni

(kompensatsioonist loobumise avaldus ja Tudulinna Vallavalitsuse teade). Seejuures jäi

erastamisväärtpaberite keskmine turuhind 2002. aastal 0,7825 krooni juurde. Seega pakuti

Männasaare katastriüksuse eest üksnes 188 191,25 krooni.

LKS § 20 lg 11 p 1 ei näe ette, et riik omandab kinnistu üksnes juhul, kui kaitsekord on oluliselt

rangemaks muutunud. Sätte sõnastuse kohaselt peab kaitsekord olema muutunud üksnes

rangemaks. Vaidlust ei ole selles, et kohaldatav kaitsekord on muutunud rangemaks. Määrus nr

242 on kehtestatud LKS § 20 lg 3 alusel ning selle sisuks on vastavalt LKS § 20 lg-s 3 toodud

volitusnormile üksnes täpsustada riigi poolt maa omandamise menetluslikke küsimusi ning

tingimusi, millisel juhul loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt

piiravaks. LKS § 20 lg 3 ei anna volitusnormi, kehtestamaks tingimusi, millisel juhul loetakse,

et kaitsekord on muutunud rangemaks. Seega on Vabariigi Valitsuse volitused konkreetselt

määratletud ning LKS § 20 lg 11 p-s 1 sätestatud kriteeriumit ei saa sisustada määruse nr 242

kaudu. Samasugusele seisukohale on mh asunud vastustaja ja Tallinna Halduskohus haldusasjas

nr 3-13-2207. Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 5-21-3 ei ole asjakohane, sest see ei puuduta

LKS § 20 lg 11 kohaldamist, vaid metsaga kinnisasja väärtuse määramist ning seda puudutava

regulatsiooni põhiseaduspärasust, täpsemalt LKS § 20 lg 22 ning määruse nr 242

põhiseaduspärasuse kontrolli. Riigikohus ei asunud viidatud lahendis seisukohale, et LKS § 20

lg 11 p-i 1 kohaldamiseks peaks kinnisasja osas kohalduv kaitsekord muutuma oluliselt

rangemaks.

19. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) palub 02.05.2022 vastuses jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasema seisukoha juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

21. Kohtud on haldusasjas nr 3-10-1814 tuvastanud, et seisuga 30.10.2009, mil X esitas

Keskkonnaministeeriumile avalduse võõrandada riigile Männasaare ja Mõurasaare

katastriüksused, ei olnud tal selleks õigust. Selles asjas asus Tallinna Ringkonnakohus

02.03.2011 otsuses seisukohale, et: LKS § 20 lg 11 ei ole kaalutlusnorm ning näeb siduvalt ette

alused, mille esinemise korral tuleb maa omandamisest keelduda (p 7); LKS § 20 lg-t 11 ei saa

3-21-1174

10(12)

mõista nii, et selles sättes ei peeta silmas juhtumeid, kus vara on omandatud tagastamise teel

või kus vara tagastamise nõudeõigus oli kinnisasja omandanud isikul enne LKS § 20 lg 11

jõustumist (p 12); kaebaja omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist ja küsimus sellest,

kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane viivitus, võib tuua kaasa kahju hüvitamise

nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt omandamist (p 14); LKS § 20 lg-t 11 tuleb mõista

selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte tähenduses peetakse silmas ka maa tagastamise

korraldust (p 17) ja Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldused sisaldasid teavet selle

kohta, et kinnistud paiknevad Muraka looduskaitsealal sihtkaitsevööndis (p 19).

Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel. Ka Riigikohus on 12.11.2018 otsuses nr 3-16-

selgitanud,

et

LKS § 20

lg 11 tähenduses

omandatakse

kinnisasi

omanikuna

kinnistusraamatusse kandmisega ja omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase

võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust (p 12.1). Eelnevast järeldub, et

kaebaja omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist ja kuna LKS § 20 lg 11 ei ole

kaalutlusnorm, ei oma asja lahendamisel tähendust kaebaja poolt välja toodud subjektiivsed

asjaolud (nt see, kas maa tagastamisel toimus õigusvastane viivitus; millised õiguslikud

võimalused oleksid kaebajale avanenud siis, kui maa oleks tagastatud viivitusteta; kas maa eest

kompensatsiooni võtmisel ja maa tagastamisest loobumisel oleks kaebaja rahaliselt kaotanud

jne), vaid üksnes see, kas konkreetsetel faktilistel asjaoludel on normi kohaldamise eeldus

täidetud. Kohtute poolt selles haldusasjas kaebajale esitatud viide selle kohta, et tal on

võimaluse esitada kahjunõue, kui kaebaja leiab, et maa tagastamise menetlusega on

õigusvastaselt viivitatud ja kaebajale on sellega tekkinud kahju, ei olnud sisutühi.

Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine on RVastS § 7 lg 2 alusel võimalik ja tähtaeg sellise

kaebuse esitamiseks hakkab reeglina kulgema ajast, mil viivituse sai lugeda õigusvastaseks. Kui

tegevusetusega (viivitusega) põhjustatud kahju seisnes selles, et kaebaja ei saanud pärast maa

omanikuks saamist vahepeal toimunud seadusemuudatuse tõttu maad riigile turuhinnaga

võõrandada, siis ei saanud kahju selguda enne, kui kaebaja oli saanud maa omanikuks ja riik

keeldunud selle temalt omandamisest. Kahjunõude esitamise 10-aastane tähtaeg oli selleks

ajaks küll möödunud, kuid see tähtaeg on ennistatav (vrd Riigikohtu 11.10.2022 määrus nr 3-

19-1340). Kas kaebajal oleks maa tagastamisel õigusvastase viivituseta olnud võimalik maa

riigile võõrandada, on põhjusliku seose tõendamise küsimus.

22. Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud LKS ja kinnisasja

sundvõõrandamist reguleeriva seaduse (praeguse vaidluse kontekstis KAHOS) kohaldamise

vahekorda: riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane

hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud

looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse

teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud

juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt

omandamise

menetlus

ei

ole

ette

nähtud

sundvõõrandamise

olukorra

tarbeks.

Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on

märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised,

kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks

kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel

(seletuskirja lk 6). Praegusel juhul kehtestati looduskaitselised piirangud kaebaja kinnistule

enne seda, kui kaebaja sai kinnistu omanikuks, st kaebaja omandas piirangutega kinnisasja,

ning ka faktilised asjaolud ei anna alust arvata, et tegemist oleks de facto sundvõõrandamisega:

Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt on Muraka raba sihtkaitsevööndis lubatud

viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi; kaitseala valitseja nõusolekul

telkida ja teha lõket; sõita sõidukiga ja jalgrattaga; lubatud on jahipidamine 1. septembrist 31.

jaanuarini (v.a linnujaht) ja kuni kümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks

ettevalmistamata kohas ning kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on

3-21-1174

11(12)

kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Kaitseala valitseja

nõusolekul on lubatud rohkem kui kümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks

ettevalmistamata kohas ning rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on

kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Kaitseala valitseja

nõusolekul on lubatud koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Lisaks on kinnistut

võimalik müüa vabal turul. Seetõttu tuleb praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda LKS-st ja

keskenduda sellele, kas pärast Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2011 otsuse nr 3-10-1814

tegemist on kinnisasja looduskaitselises režiimis või õigusnormides toimunud selline

muudatus, mis annaks kaebajale õiguse taotleda looduskaitselise piiranguga kinnisasja

võõrandamist riigi poolt.

23. Võrreldes kohtuasjaga nr 3-10-1814, on praeguse vaidluse puhul muutunud see, et

Alutaguse rahvuspargi moodustamisega 01.01.2021 muutus ala kaitsekord. Käesoleval ajal

paikneb kinnistu tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndis. Alutaguse rahvuspark moodustati

Vabariigi Valitsuse 17.12.2020 määrusega nr 97 „Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri“.

Omandamise ajal paiknes kinnistu kogu ulatuses Muraka looduskaitsealal, kus kehtis Vabariigi

Valitsuse 09.05.2007 määrusega nr 135 „Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri“ kinnitatud

kaitsekord. Männasaare katastriüksus paiknes tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndis.

Mõurasaare katastriüksus paiknes 10,97 ha ulatuses hooldatavas Suuressaare sihtkaitsevööndis

ja ülejäänud osas Muraka raba sihtkaitsevööndis. Seega muutus kaitsekord pärast omandamist

rangemaks üksnes Mõurasaare katastriüksusel, 12,5% ulatuses katastriüksuse pindalast. Kui

võrrelda Mõurasaare katastriüksuse piirangute intensiivsust erinevate kaitserežiimide ajal, st

Vabariigi Valitsuse määruseid nr 135 ja 97, nähtub, et ehkki muutus sihtkaitsevööndi nimetus,

ei muutunud oluliselt piirangu intensiivsus. Kaebaja on kaebuse p-s 9 toonud välja, et varem

oli Suuressaare sihtkaitsevööndis lubatud jahipidamine ja kaitseala valitseja nõusolekul

metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eeskirjale ja nii on märgitud ka vastustaja

29.04.2021 keeldumises. Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirjast nähtub aga, et samad õigused

kehtivad praegu ka Muraka raba sihtkaitsevööndis (vt määruse nr 97 § 5 lg 6 p 2 ja § 10 lg 3 p

5), kuid jahipidamisest on välistatud linnujaht (§ 5 lg 6 p 3). Mõlemal juhul oli keelatud

majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Järelikult on vastustaja eksinud kaitsekorra

rangemaks muutumise intensiivsuse hindamisel, kuid on teinud seda kaebaja kasuks. Möönda

tuleb siiski, et kaitsekord muutus Mõurasaare katastriüksuse osas rangemaks jahipidamise osas,

kui välistati linnujaht. Kaitsekord muutus rangemaks aga üksnes 12,5%-l katastriüksusest ning

sellega lisandunud piirangut ei saa pidada oluliseks LKS § 20 lg 11 p 1 ja määruse nr 242 § 31

lg 7 tähenduses.

24. LKS § 20 lg-t 1 ja lg 11 p-i 1 ning LKS § 20 lg 3 alusel kehtestatud määrust nr 242 tuleb

tõlgendada nende koosmõjus ja vastastikuses seoses. Kuna kinnisasja on lubatud LKS § 20 lg

1 alusel võõrandada üksnes siis, kui ala kaitsekord piirab maa sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt, peab ka kaitsekorra muutumine rangemaks (LKS § 20 lg 11 p 1) ületama selle lävendi.

Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt

piiravaks, on LKS § 20 lg-s 3 sisalduva konkreetse volitusnormi alusel kehtestatud määrusega

nr 242. See tähendab, et mitte igasugune kaitsekorra rangemaks muutumine ei too kaasa õigust

nõuda kinnisasja võõrandamist, vaid üksnes selline muutumine, mis toob varasemaga võrreldes

kaasa olulise piirangu LKS § 20 lg 1 ja määruse nr 242 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt on

vastustaja ja halduskohus kohaldanud õigesti LKS § 20 lg 11 p-i 1 ja määruse nr 242 § 31 lg-t

7. Neid sätteid tuleb tõlgendada selliselt, et kaitsekord on muutunud kinnisasja suhtes

rangemaks siis, kui lisandunud oluliste piirangutega ala on suurem (rohkem kui 50%

kinnisasjast) kui esialgsete piirangutega ala. Seega hinnatakse kaitsekorra rangemaks

muutumisel ainult seda kinnisasja osa, kuhu piirangud lisandusid või muutusid rangemaks

pärast omandamist ja riigile on võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada siis, kui lisandunud

3-21-1174

12(12)

oluliste piirangute ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Praegusel juhul see nii

pole. Riigikohus on 15.06.2021 otsuses nr 5-21-3 selgitanud, et sõltumata sellest, kui

intensiivselt kaitsekord kaebaja omandivabadust riivab, ei tulene põhiseadusest kohustust

hüvitada kaebajale juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (p 34).

25. Lisaks on pärast asjas nr 3-10-1814 tehtud ringkonnakohtu otsust muutunud LKS. Kaebaja

on seisukohal, et LKS § 20 lg 11 p-s 4 toodud piirang, mille kohaselt ei kuulu kinnistu riigi

poolt omandamisele, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on

antud pärast 07.06.1996, on vastuolus PS §-ga 12, mis sätestab võrdsuspõhiõiguse. 15.04.2013

jõustunud redaktsiooniga laienes isikute ring, kellelt riik looduskaitseliste piirangutega maad

omandab. Kuivõrd praeguses asjas on korraldus maa tagastamise kohta antud pärast

07.06.1996, ei rakendu LKS § 20 lg 11 p-s 4 sätestatud erisus. LKS § 20 lg 11 sätestamise

eesmärgiks on olnud pidurdada selliste kinnisasjade riigi poolt omandamist, kus

looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi

müüa, st vältida loodusväärtuslike kinnisasjadega kauplemist. Sellest eesmärgist on kantud ka

LKS § 20 lg 11 p-i 4 sätestamise põhjendus: kuna MaaRS-s sätestatud võimalus loobuda

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest

hakkas kehtima alles 07.06.1996 (enne seda puudus tagastamise õigustatud subjektil võimalus

loobuda looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest), anti isikutele, kel loobumise võimalust

ei olnud, õigus nõuda maa riigile omandamist (looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, 289 SE, XII Riigikogu). Riigikohus on 15.06.2021

otsuses nr 5-21-3 põhjalikult käsitlenud üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduste

hüvitamist. Riigikohus selgitas, et isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud

kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12

tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega.

Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes

huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud

vahendeid ja ressursse. Sedalaadi hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end

oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma

intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (p 40). Seega on LKS § 20

lg 11 p-s 4 koheldud põhjendatult erinevalt neid omandireformi kaudu looduskaitselise

piiranguga kinnisasja omanikuks saanud isikuid, kel oli võimalik loobuda maa tagastamisest,

nendest isikutest, kel see võimalus puudus – esimesel juhul taluvad isikud omandiõiguse

piiranguid oma tahtest sõltuvalt ja teisel juhul oma tahtest sõltumatult. Selles kontekstis ei oma

tähtsust, miks osadele tagastati maa enne 07.06.1996 ja osadele pärast seda kuupäeva. Tegemist

ei ole põhiseadusega vastuolus oleva normiga. Seejuures ei ole asjassepuutuv kaebaja väide, et

maast loobumise tulemusel oleks ta saanud kompensatsioonina vähem raha kui maa riigile

võõrandamisel. Küsimus maa eest makstava kompensatsiooni suurusest oleks asjakohane

vaidluses, mis puudutab maa tagastamata jätmisel makstud kompensatsiooni suurust.

26. Eelnevast tulenevalt jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja ja vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)