2-20-13246/70 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.04.2023.a. Tallinnas

Tsiviilasja number

2-20-13246

Tsiviilasi

Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel) hagi E Ti vastu

võla ja kahju nõudes

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

8473,26 eurot

Hageja:

Edelweiss

Tallinn

OÜ

(likvideerimisel)

(registrikood 12744036)

Hageja lepinguline esindaja: T RiRivits (e-post: xxx)

Kostja: E T (isikukood xx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Daniil Savitski

(e-post: daniil@kslegal.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

01.03.2023

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt E Tilt hageja Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel) kasuks põhivõlg

summas 7000 eurot ja kahju hüvitis 138 eurot.

3. Välja mõista kostjalt E Tilt hageja Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel) kasuks

kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 1480,65 eurot ja

kohtulahendi tegemisele järgnevast päevast 05.04.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni

viivis põhinõude summalt 7000 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud jätta 10 % ulatuses hageja Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel) kanda ja

90% ulatuse skostja E Ti kanda.

2. Määrata menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2

sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi

taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on

seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud

1. Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel) esitas Harju Maakohtule hagi E Ti vastu, milles

palus E T välja mõista põhinõude summas 7000 eurot, viivised summas 775,26 eurot,

kahjuhüvitise (kohtueelsed õigusabikulud) summas 138 eurot ja jätta kõik menetluskulud täies

ulatuses kostja kanda

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt 24.01.2019.a kandis hageja kostja

arvelduskontole laenuna 7000 eurot. Nimetatud summa kohustus kostja hagejale tagastama

hiljemalt 24.04.2019.a. Maksetähtpäev on saabunud, kuid kohustus on hageja ees tervikuna

täitmata. Seega on kohustus muutunud sissenõutavaks maksetähtpäeva saabumisega

25.04.2019.a. Hageja nõuab kostjalt põhikohustuse täitmist ehk põhivõlgnevuse summas 7000

euro tasumist. Kostja on hageja ees rahalise kohustuse täitmisega viivituses. Hageja arvestab

viivist alates laenu tagastamise tähtpäevale (24.04.2019) järgnevast kuupäevast s.o 25.04.2019

kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse esitamisel on arvestuslik viivis 775,26 eurot.

Edasiulatuvalt nõuab hageja viiviseid hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni võla

täieliku tasumiseni lähtuvalt TsMS § 367 sätestatud põhimõttest. Aastane lisanduv viivis

põhinõudelt 7000 eurolt on VÕS § 113 lg 1 kehtiva määra kohaselt 560 eurot (7000 eurot x

0,08).

3. Hageja on kasutanud oma õiguste maksma panekuks õigusabi. Selles osas tekkis tal kulu

138 eurot, mis vastab lepingulise esindaja 1 (ühele) töötunnile koos käibemaksuga. Ajakulu

seisnes asjaolude analüüsimises ning nõudeavalduse koostamises ja esitamises kostjale. Hageja

poolt kantud kulu on lepingulisele esindajale tervikuna tasutud.

4. Juhul kui kohus peaks jõudma järeldusele, et laenulepingut ei ole sõlmitud, siis palus

hageja kohtul hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

5. Hageja leidis, et kostja ei ole tasaarvestatavat nõuet hageja vastu.

Kostja seisukoht

6. Kostja vaidles hagile vastu.

7. Kostja vastuse kohaselt 02.03.2015. a kanti hageja osanikena äriregistrisse S A ja A T.

Umbes samal ajal (13.04.2015. a) asutasid samad isikud ühiselt Saksamaal ettevõtte xx. Osad

jagunesid mõlemas ettevõttes sarnaselt - S A oli suurosanik ja A T väikeosanik. Siiski saab

öelda, et tegemist oli äripartneritega, kes hakkasid ühiselt mõlema ettevõtte alt pakkuma

transporditeenust.

8. Kostja osutas nii hagejale kui ka EB xxx allhanke korras teenust Saksamaal registreeritud

FIE-na. FIE-na esitas kostja mõlemale ettevõttele ka arveid, millest kaeti reaalseid sõidukulusid.

9. A T on kostja isa, mis selgitab ka mõnevõrra puuduliku dokumentatsiooni töösuhetes

kostja ja hageja vahel. Hageja osanikud said hästi läbi ja kuivõrd üks hageja osanikest oli kostja

lähikondlane, siis usaldas ka kostja hagejat, millest tulenevalt kujunes välja usaldusel põhinev

koostöö. Eelnev tähendas näiteks seda, et kostja ei küsinud hagejalt osutatavate teenuste eest

ettemaksu ja ei esitanud arveid ka väga regulaarselt.

10. 2019. aastal aga äripartnerite suhted halvenesid. S A ei olnud nõus oma hageja osa

müüma A T'le ja kostjale ning soovis algatada hageja likvideerimise protsessi. Oma suurosaniku

õiguseid kasutades kutsus S A 2019. a novembris hageja juhatusest tagasi A T.

11. Ettevõte xxx toimis reaalsuses sarnaselt hagejaga - S A'i, A T ja kostja koostööl. Siiski

oli xxx väikeosanikuks S A'i kõrvale vormistatud kostja ema L Ta, kes oli ka ettevõtte juhatuse

liige ja tegevdirektor.

12. 2020. a veebruaris kohtusid Saksamaal S A, A T ja kostja. Otsustati et ka xxx tuleks

likvideerida. S A nõudis enne likvideerimisprotsessi alustamist ja L Ta lahkumist.

13. xxx juhatusest ja tema osa võõrandamist, millega A T ja kostja ei nõustunud. A T ja

kostja pakkusid välja, et likvideerimisega alustataks ühiselt pärast 2017. a - 2019. a aruannete

lõplikku valmimist. Kuivõrd pooled kokkuleppele ei jõudnud, siis kasutas S A taaskord

suurosaniku õigust ja kutsus xxx juhatusest tagasi L Ta.

14. Kokkuvõtvalt on kostja ja hageja tihedalt seotud, kuivõrd läbi hageja ajasid selle

osanikud ja kostja ühist transpordiäri. Kuivõrd hageja üks osanikest oli kostja isa, siis kujunes

välja usaldusel põhinev ja ebaformaalne töösuhe hageja ja kostja (Saksamaal registreeritud FIE-

na) vahel.

15.

24.01.2019. a kandis hageja kostja arvelduskontole 7 000 eurot. Kostjale teadaolevalt

teostas kõnealuse makse hageja raamatupidaja I D S A'i pinkalkulaatoriga. Arusaamatuks jääb,

miks aga kande selgituseks märgiti "Laen 190124-1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till

24.04.2019", kuivõrd kostja ei ole kunagi hagejalt laenu võtnud. Puudub igasugune

dokumentatsioon laenu andmise kohta ja puudub ka vastavasisuline arutelu poolte vahel. Makse

selgituses viidatakse justkui lepingu numbrile 190124-1, kuid sellist lepingut hagile lisatud ei ole

ja ei saagi olla, kuivõrd seda ei eksisteeri.

16. Kostja ootas hagejalt raha laekumist erinevatel põhjustel. Näiteks oldi A T'le Venemaalt

võlgu ja ta andis võlglastele korralduse võlgnevuse tasumiseks hoopis hagejale, millisest

summast pidi teatud osa saama ka kostja (tema poeg). Samuti kandis kostja 02.11.2018. a oma

sõbra V P'i kontole 4 800 eurot, mille sõber toimetas S A'ile, kes pidi omakorda tagastama

summa läbi hageja.

17. Kuivõrd kostjale oli ette nähtud hagejalt raha laekumine ja makse tegemise hetkel olid

äripartnerite suhted veel korras, siis ei pööranud kostja makse kirjeldusele tähelepanu ning ei

küsinud selgitusi selle kohta, miks makset selgitati laenu andmisega.

18. Kostja oli hagejale teostanud hulgaliselt teenuseid, milliste eest ei olnud veel arvet

esitatud. Hageja poolt tasumata teenused perioodil juuli – september 2019 võttis kostja kokku

kolme arvega: Arve nr 10012021.1, summas 5 980 eurot - 2019. a juulis teostatud ja tasumata

sõitude eest; Arve nr 10012021.2, summas 4 985 eurot - 2019. a augustis teostatud ja tasumata

sõitude eest; Arve nr 10012021.3, summas 8 810 eurot - 2019. a septembris teostatud ja tasumata

sõitude eest.

19. Eelmainitud arved on täies ulatuses tasumata ja seega on hageja põhivõlgnevus kostja

ees kokku 19 775 eurot. Arved on koostatud alles 10.01.2021. a sellel põhjusel, et ettevõtte

likvideerimisel ei olnud vahendeid nende arvete tasumiseks. Seoses käesoleva kohtuprotsessiga

palus kostja oma FIE raamatupidamise üle kontrollida ja kontrolli käigus selgus eelkirjeldatud

mahus teenused, mille eest ei olnud makstud.

20. Kuivõrd hagejale arved esitanud FIE ja kostja puhul on tegemist sama isikuga, siis on

kostjal igal juhul tasaarvestatav nõue hageja vastu.

Kohtuotsuse põhjendused

21. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, kuulanud ära tunnistajad, tutvunud

poolte kirjalike seisukohtade ning toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb

rahuldada osaliselt.

22. Hageja nõuab kostjalt rahasummat, mille on oma kontolt kostja kontole kandnud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium 15. mai 2013 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-57-13 (p 11)

märgitakse, et „Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe võlaõigusseaduse

(VÕS) § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud

lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seejuures tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas

poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev

eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita

asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe (vt ka Riigikohtu 19. juuni 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-12, p 14).“

23. Samuti on Riigikohus mitmetes lahendites selgitanud, et olukorras, kus hageja on

tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt

selle kohta 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11).

24. Asjas ei ole vaidlust, et 24.01.2019 kandis hageja kostja arvelduskontole 7000 eurot

selgitusega „Laen 190124- 1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019“. See on tõendatud

ka kohtule esitatud SEB panga 07.07.2020 tõendiga (I kd tl 5).

25. Hageja esimese eelistusena taotleb selle summa kostjalt väljamõistmist laenulepingust

tuleneva kohustuse täitmisena. Alternatiivselt hageja taotleb sama summa kostjalt välja mõista

alusetu rikastumise sätete alusel, sest kui kohus laenulepingu olemasolu ei tuvasta, on kostja

hagejalt raha saanud õigusliku aluseta.

26. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oleks palunud peale ülekannet selgitusi ülekande

selgituse osas või, et antud raha oleks kostja poolt hageja tagastatud. Samas on kostja selgitanud,

et ta ei ole hagejalt kunagi laenu saanud. Kostja on menetluse väitel andnud erinevaid selgitusi

raha laekumis osas.

27. Juhuks, kui kohus hagi rahuldab, esitas kostja tasaarvestuse vastuväite. Kostja leiab, et tal

on hageja nõudega tasaarvestatav nõue, sest kostja on osutanud hagejale teenuseid, kuid hageja

ei ole kostjale nende teenuste eest tasunud.

28. Hageja väidete kohaselt on hageja ja kostja vahel 24.01.2019 vahel sõlmitud laenuleping,

mille kohaselt hageja andis kostjale laenu kokku 7000 eurot. Laenusumma on kostja kontole

kantud 24.01.2019 ja kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 24.04.2019. Kostja leiab, et

tegemist ei ole hageja poolse laenuväljamaksega kostja arveldusarvele. Kostja ei ole sõlminud

hagejaga laenulepingut

29. Kohus annab esmalt hinnangu hageja laenulepingust tulenevale nõudele ning seejärel

hindab kohus hageja võimalikku alternatiivset nõuet VÕS § 1028 alusel.

30. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja

aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja

sama kvaliteediga.

31. Kostja on järjekindlalt laenusuhet eitanud. Laenulepingu või laenulepingute sõlmimise

tõendamiskoormis on vaidluse korral hagejal (TsMS § 230 lg 1). TsMS § 229 järgi on tõendiks

tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus

seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või

nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.

32. Hageja on suulise laenuleping sõlmimise tõendamiseks esitanud SEB panga tõendi,

millest nähtuvalt 24.01.2019 kandis hageja kostja arvelduskontole 7000 eurot selgitusega „Laen

190124- 1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019 (I kd tl 5). Lisaks on hageja kohtule

esitanud 06.08.2020 kostjale esitatud võlanõude ja hoiatuse (I kd tlk 6-7).

33. Kohus leiab, et poolte vahel laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks tuleb tuvastada hageja

tahteavaldus, millega ta kohustus kostjale laenu andma ja kostja tahteavaldus, millega ta

kohustus saadud laenu tagasi maksma. Raha ülekandmise kohta on hageja kohtule selgitanud, et

hageja esindajale kui raamatupidajale helistas tollane juhatuse liige palvega kanda kostjale üle

7000 eurot, millele I. D vastas, et see saaks toimuda korrektselt üksnes vormistatuna laenuks.

Mõtte kiitis juhatuse liige heaks misjärel I. D sooritaski ülekande. I. D ei pidanud ise sõlmima

laenulepingut, seda pidi tegema juhatus, kellel olid selleks kõik õigused rääkimata seaduse

järgsest hoolsuskohustusest. Hageja raamatupidamises pole kirjaliku laenulepingut. Sellest

kantuna ongi hageja seisukohal, et järelikult pidi olema tegemist suulise lepinguga või

alternatiivselt selle puudumisel oleks pidanud kostja nii ehk nii saadud ülekande tagastama, kui

väidetavalt laenusuhet polnud. Kohus leiab, et hageja väidet tema soovi kohta laenu anda

kinnitab hageja arvelduskonto väljavõte, millest nähtuvalt 24.01.2019 kandis hageja kostja

arvelduskontole 7000 eurot selgitusega „Laen 190124- 1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till

24.04.2019. Hageja arvelduskonto välja võttega loeb kohus tõendatuks hageja poolt

tahteavalduse tegemine TsÜS § 68 lg 1 p 3 alusel laenulepingu sõlmimiseks. Käesoleval juhul

sellele vastavat kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks asjas esitatud tõendite alusel

tuvastada ei saa. TsÜS § 68 lg 4 kohaldamise eeldused ei ole samuti täidetud, kuna pelgalt kostja

vaikimist ei saa käesolevas asjas lugeda laenulepingu sõlmimise tahteavalduseks. Kuna hageja ei

esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada kostja tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks ja

kostja on laenulepingu sõlmimisele vastu vaielnud, siis ei saa lugeda tuvastatuks poolte vahel

laenulepingu sõlmimist.

34. Hageja on esitanud alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete aluse. Hageja leiab, et

juhul, kui kohus ei loe tõendatuks laenulepingu sõlmimist, siis on kostja hagejalt raha saanud

õigusliku aluseta ja kostjal tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel see hagejale välja anda.

35. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hagejal on 24.01.2019 kostja pangakontole kantud

rahasumma 7000 eurot õigus tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel. Samuti seda,

kas hagejal on õigus nõuda nimetatud rahasummalt edasiulatuvat viivist.

36. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab kostja olema hagejalt saanud midagi ilma

õigusliku aluseta, hageja peab väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust

või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab

olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus

on ära langenud või tekkimata jäänud (RKTKo 19.12.2016, 3-2-1-122-16, p 11

37. Käesoleval juhul on kohus eelnevalt tuvastanud, et hageja soovis täita laenulepingust

tulenevat kohustust rahasumma ülekandmisega, kuid tegelikult tal sellist kohustus laenulepingu

puudumisega ei tekkinud, sest laenulepingut ei sõlmitud. Kostja on menetluse väitel andnud

erinevaid selgitusi raha laekumise osas. 13.04.2021 menetlusdokumendis on kostja väitnud, et

kostja ootas hagejalt laekumist erinevatel põhjustel. Näiteks oldi A Tle Venemaal võlgu ja ta

andis võlglastele korralduse võlgnevuse tasumiseks hoopis hagejale, millisest summast pidi

teatud osa saama ka kostja (tema poeg). Samuti kandis kostja 02.11.2018 oma sõbra V P’i

kontole 4800 eurot, mille sõber toimetas S A, kes omakorda pidi tagastama summas läbi hageja.

Kostja on ka selgitanud, et see raha kanti temale üle auto ostuks ja kostja ostis endale selle raha

eest auto xxx.

38. Kohus leiab, et kuna tõendatud on, et hageja soovis enda arvates kostjale täita

vaidlusaluse ülekandega suulisest laenulepingust tulenevat kohustust, tuleb VÕS § 1028 lg 1 ja §

1032 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista vaidlusaluste ülekannete alusel saadud

summa kokku 7000 eurot. Kostja rikastumine hageja arvel nähtub vaidlusaluselt pangateatelt ( I

kd tlk 5). Rikastumise äralangemisele ei ole kostja tuginenud. Kostja ei ole tõendanud, et

sooritust ei tehtud temale või kostjal on tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest

tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Samuti pole kostja

tõendanud seda, et on vabanenud täitmise kohustusest VÕS § 78 lg 1 teise lause või muul alusel.

39. Hageja on palunud mõista kostjalt enda kasuks välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses põhinõudelt 7000 eurot alates 25.04.2019 kuni võla täieliku tasumiseni

lähtuvalt TsMS sätestatud põhimõttest

40. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt

viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab

viivist seadusjärgses määras.

41. Kohus leiab, et kuna tõendamist pole leidnud poolte vahel laenulepingu sõlmine, siis ei

saa hageja viivise nõude puhul tugineda laenu tagastamise tähtpäevale (24.04.2019), vaid hagejal

on õigus VÕS § 1028 lg 1 alusel nõude esitamisel nõuda viivist hagi esitamisest alates

11.09.2020. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras 7000 eurolt alates hagi esitamisest, s.o 11.09.2020.a kuni kohustuse

täieliku täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga (04.04.2023) on kostjalt hageja kasuks

väljamõistetav viivis summas 1480,65 eurot (vaata viivisekalkulaator.ee). Kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista viivis põhinõudelt summas 7000 eurot alates 05.05.2023 kuni põhinõude

kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

42. Hageja nõuab kostjalt ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist. Hagejale on tekkinud

varaline kahju kohtueelsete õigusabikulude näol seoses kostjale nõudekirja edastamisega. Hageja

õigusabikulud kokku on 138 eurot.

43. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kohtueelsete õigusabikulude

väljamõistmist. Täidetud on üldised kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg-te 1 ja 3 alusel.

Kohtueelsed õigusabikulud on hinnatavad otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 3

tähenduses. Kohus leiab, et hagejal tekkinud varalise kahju ärahoidmine on VÕS § 127 lg 2 järgi

hõlmatud kostja poolt rikutud VÕS § 1045 lg 1 p 4 kaitse eesmärgiga. Hagejal tekkinud varaline

kahju pidi kostjatele olema ettenähtav. Hagejal tekkinud varalise kahju ja kostja rikkumise vahel

esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 alusel. Kohtuväliste õigusabikulude hindamisel peab

kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult

võttes vajalik, kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui

õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku

suurusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-128-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi

kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see

pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke võib

vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse

staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju

hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad

44. Kohus tuvastab, et hageja lepinguline esindaja on 06.08.2020 kostjale edastanud

võlanõude ja hoiatuse, milles nõudis kostjalt põhivõlga summas 7000 euro ja viiviseid (I kd tl 6-

7). Kohus tuvastab, et hageja poolt 06.08.2020 edastatud võlanõue on seotud käesoleva

kohtuvaidlusega. Themis Õigusbüroo OÜ esitatud arvest nähtuvalt on võlanõude koostamisele

kulunud 1 tund ja tunnitasu 138 eurot (koos käibemaksuga). Kohtu hinnangul on tegemist

mõistliku tööaja ja tunnitasuga.

45. Eeltoodust tulevavalt tuleb kostjalt välja mõista kahju hüvitis 138 eurot.

46. Juhuks, kui kohus hagi rahuldab, esitas kostja tasaarvestuse vastuväite. Kostja väitel on

hageja koguvõlgnevus kostja ees hagivastuse esitamise seisuga 9528,51 eurot ja kostja palub

kohtul tasaarvestada poolte nõuded kattuvas osas, so summas 7913,26 eurot.

47. VÕS § 186 p 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui

kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu

samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema

kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa

tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

48. Kostja väitel on ta Saksamaal FIE, kes tegutseb läbi ärinime xxx all ja on FIE-na

loovutanud oma nõude kostjale põhinõudes 8955 eurot ja viiviste nõudes. KBTravel poolt

kostjale loovutatud nõue koosneb hageja poolt xxx-le tasumata arvetest summas 8955 eurot.

Sissenõutavaks on muutunud viivised alates 01.01.2020 kuni 202.10.2020 summas 573.51 eurot.

49. Hageja ei tunnista kostja nõuet summas 8955 eurot ja viivisenõuet summas 573,51 eurot.

Hageja leiab samuti, et nõude loovutamine kostjale ei ole tõendamist leidnud.

50. Kostja vastuväite kohaselt tegi ta läbi Saksamaal tegutseva FIE koostööd hagejaga,

pakkudes allhanke korras teenus. Kostja pakkus sisuliselt hagejale nn taksojuhiteenust – kui

hageja poole pöördus klient sooviga sõita ühest punktist teise ja hagejal polnud parasjagu

võimalik tellimust ise täita, siis pöörduti kostja poole, kes täitis ise kliendi tellimuse. Klient tasus

sõidu eest aga hagejale (läbi teenuseplatvormi), teenuseplatvorm võttis endale litsentsitasu ja

ülejäänud kliendi poolt tasutud teenustasu maksti hagejale. Seejärel arveldasid pooled hiljem ise

omavahel. Poolte kokkulepe oli, et kostja poolt teostatud sõitude puhul arvestatakse kõigepealt

maha broneerimisprogrammi haldaja (GetTransfer) vahendustasu, jäägist kuulub 90% kostjale ja

10% hagejale. Oma tasu saamiseks esitas kostja hagejale arved. Pooled leppisid suuliselt kokku

põhilistes käsunduslepingu asjaoludes ning lepingule kohalduvat õigust läbi ei arutanud.

51. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt kohaldub hageja ja kostja lepingulisele suhtele

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Määrus (EÜ) nr 593/2008, 17. juuni 2008, lepinguliste

võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”) artikli 4 lg 1 punkti b kohaselt Saksa

õigus.

52. Kohtule ette toodud asjaoludele kuuluvad kohaldamisele järgmised Saksa Tsiviilkoodeksi

(BGB) sätted: BGB § 611 lg 1 (tavalised lepingulised kohustused teenuse osutamise lepingus):

Teenuse osutamise lepinguga on teenust lubav isik kohustatud lubatud teenust täitma ja teine

pool on kohustatud maksma kokkulepitud tasu. Vaidlust pole selle üle, et kostja ja hageja olid

sõlminud suulise teenuse osutamise lepingu, mille kohaselt kostja sõidutas hageja kliente ja

hageja pidi maksma selle eest tasu.

53. BGB § 387 (tingimused): Kui kaks isikut võlgnevad teineteisele sisuliselt sama laadi

soorituse, võib kumbki pool tasaarvestada oma nõude teise poole nõudega niipea, kui tal on

võimalik nõuda talle võlgnetavat sooritust ja täita tema poolt võlgnetava sooritust. Hageja ja

kostja vastastikused nõuded on mõlemad raha tasumise nõude, s.o. sama laadi ja

tasaarvestatavad.

54. BGB § 388. Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Avaldus on tühine,

kui see on seotud tingimuse või tähtajaga. Kostja väitel poolte omavahelised tasaarvestatud

nõuded lõppesid arvete nr 10012021.1, 10012021.2 ja 10012021.3 sissenõutavaks muutumise

hetkel, s.o 10.01.2021. a. kõnealusest hetkest tuleb lõpetada ka intressi arvestamine hageja

nõudelt.

55. BGB: § 389 (tasaarvestuse tulemus): Tasaarvestuse mõju seisneb selles, et nõuded, nende

ühtivas osas, loetakse tasaarvestamise hetkest lõppenuks ajast, mil neid võis tasaarvestada.

56. BGB § 390 (ei tasaarvestata nõuet millele saab esitada vastuväiteid): Nõuet millele saab

esitada vastuväiteid, ei saa tasa arvestada

57. Kostja väitel on kostja hagejale teostanud hulgaliselt teenuseid, mille eest ei olnud

hagejale veel arvet esitanud. Hageja poolt tasumata teenused perioodil juuli-september 2019

võttis kostja kokku kolme arvega.:

− Arve nr 10012021.1, summas 5 980 eurot - 2019. a juulis teostatud ja tasumata sõitude

eest (I kd tl 78-79 pöördel);

− Arve nr 10012021.2, summas 4 985 eurot - 2019. a augustis teostatud ja tasumata sõitude

eest (I kd tl 80-81 pöördel);

− Arve nr 10012021.3, summas 8 810 eurot - 2019. a septembris teostatud ja tasumata

sõitude eest (I kd tl 82-83 pöördel).

58. Kostja on selgitanud, et eelnimetatud arved on koostatud alles 10.01.2021 põhjusel, et

ettevõtte oli likvideerimisel ja ei olnud vahendeid nende tasumiseks.

59. Kostja

väitel

on

võimalik

kõiki

arvetel

kajastatud

sõite

tõestada

läbi

broneerimisprogrammi. Kostja on kohtule esitanud sõitude väljavõtted broneerimisprogrammist

ajavahemikus juuli-september 2019 (I kd tl 151-216). Kostja väitel on tegemist hageja kontoga

seotud sõitudega programmis. Hageja väitel antud väljavõttes ei nähtu üldse, kelle konto see on,

kas see on hageja oma või kellegi teise. Kohtule esitatud broneerimisprogrammi juuli-september

2019 väljavõttest nähtuvalt sõite on teostanud sõidukitega xxx, xxx, xxx, xx. Kostja väitel on

nende erinevate sõidukitega kõik sõidud teostanud kostja. Hageja väitel mitmed autod olid

hoopis hageja valduses: Näiteks xx nr xx oli xxx ainuomandis/valduses ja seda kasutasid üksnes

hageja töötajad. xxx oli samuti hageja valduses.

60. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud, et broneerimisprogrammi juuli-september 2019

väljavõttest nähtuvad sõidud oleksid kõik kostja poolt teostatud. Nimetatud väljavõttest

nähtuvalt on sõite tehtud erinevate sõidukitega, kuid kõiki nimetatud sõidukeid ei ole võimalik

kuidagi kostjaga seostada. Kuna sõite on teostatud erinevate sõidukitega, siis ei ole ka eluliselt

usutav, et hageja sai teenuseid osutada praktiliselt iga päeva erineva sõidukiga. Kohus leiab, et

nimetatud väljavõttest ei nähtu, kuidas on teenuse eest tasutud (st kas sularahas või ülekande) ja

kes sai selle eest tasu. Seega ei tõenda antud väljavõte, et kliendid on tasunud kõikide sõitude

eest hagejale.

61. Hageja on esitanud kostja nõudele vastuväite, mille kohaselt on ta osaliselt kostja arvetel

märgitud sõitude eest juba tasutud - augustis 1000 euro eest ja septembris 2500 euro eest. Hageja

on oma vastuväite tõendamiseks esitanud kohtule konto väljavõtte nimetatud arvete tasumise

kohta (I kd tl 142, 144). Poole vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on juba tasunud kostjale

järgmiste sõitude eest: 11.08.2019. a toimunud sõit marssruudil Grafenwöhr – Frankfurt,

12.08.2019. a toimunud sõit marssruudil Heidelberg - Europa-Park, 14.08.2019. a toimunud sõit

marssruudil Frankfurt -Osnabrück, 15.08.2019. a toimunud sõit marssruudil Straßburg – Paris,

07.09.2019. a toimunud sõit marssruudil Zürich – Interlaken, 11.09.2019. a toimunud sõit

marssruudil Frankfurt – Markgröningen, 14.09.2019. a toimunud sõit marssruudil München – Au

SG (Schweiz), 15.09.2019. a toimunud sõit marssruudil Migennes – Interlaken, 16.09.2019. a

toimunud sõit marssruudil Basel - Como, Italien, 17.09.2019. a toimunud sõit marssruudil

Frankfurt am Main – Metz, 18.09.2019. a toimunud sõit marssruudil Metz – Frankfurt,

21.09.2019. a toimunud sõit marssruudil Basel - Mailand, Italien. Kostja on 28.01.2022

menetlusdokumendis kinnitanud, et ta on nimetatud sõitude eest hagejalt tasu juba saanud ja

kostja võttis omaks, et arvel 10012021.2 on ekslikult kajastatud 4 juba tasutud sõitu, kokku

summas 1 200 eurot ja arvel 10012021.3 on ekslikult kajastatud samuti 4 juba tasutud sõitu,

kokku summas 1 035 eurot.

62. Kohus leiab, et kostja nõue ei ole leidnud tõendamist. Kohus leiab, et see on ebaharilik, et

väidetavalt 2019 suvel osutatud teenuste eest esitatakse arveid 1,5 aastat hiljem. Kohus on

eelnevalt tuvastanud, et kostja on hagejale esitanud juulis ja augustis 2019 osutatud teenuste eest

arveid summas 1000 euro ja 2500 eurot, mille on hageja tasunud. Kohtule esitatud tõenditest

nähtuvalt on kostja esitanud hagejale ka arve 21.08.2019 summas 2000 eurot, mis on hageja

poolt 24.08.2019 tasutud, 06.09.2019 arve summas 2230 eurot, mis on hageja poolt 06.09.2019

tasutud ja arve 09.10.2010, mis on hageja poolt kostjale 09.10.2019 tasutud (I kd tl 35-40).

Eeltoodust tulenevalt on kohtu jaoks eluliselt ebausutav kostja väide, et kostja ei esitanud

hagejale arveid ülejäänud juuli-september 2019 osutatud teenuste eest, kuna hageja oli

likvideerimisel ja puudusid rahalised vahendid kosja poolt osutatud teenust eest. Kui kostja oleks

tegelikult sellise märkimisväärse summa eest hagejale teenuseid osutanud, siis oleks kostja

hagejale ka selle eest vastava arve esitanud.

63. Kostja väidete ja tõendite ebausaldusväärsust kinnitab kohtu jaoks ka asjaolu, et kostja

poolt 10.01.2021 esitatud arved nr 10012021.1, 10012021.2 ja 10012021.3 sisaldavad tasu nõuet

8 sõidu eest, mille eest kostja on juba varasemalt hagejale arve esitanud ja hageja on selle eest

kostjale esitanud. Kohtu jaoks on ebausutav kostja väide, et kuna arveid koostas kostja nimel

kolmandast isikust administraator, kes edastas ekslikult kostja nimel valed arved. Kohus leiab, et

kostja

on

lihtsalt

käesolevas

kohtumenetluses

tasaarvestuse

vastuväite

esitamiseks

konstrueerinud broneerimisprogrammist ajavahemikus juuli-september 2019 nähtuvate sõitude

koha arved jättes tähele panemata, et mitmete 21.01.2021 esitatud arvete eest oli hageja juba 1,5

aastat tagasi kosjale tasunud.

64. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohal, et kostjal puudub hageja vastu nõue, mida ta

saaks hageja nõudega tasaarvestada.

65. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 7000 eurot, kahju hüvitise 138 eurot, põhinõudelt summas 7000 eurot

kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivises summas 1480,65 eurot ja

edasi TsMS § 367 alusele põhinõudelt summas 7000 eurot alates 05.04.2023 viivised VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

66. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

67. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus on

hagi rahuldanud osaliselt, kuid siiski suuremas osas (kohus jättis rahuldamata osaliselt hageja

viivise nõude summas 720,18 eurot), siis on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskuludest

10% hageja kanda ja 90% kostja kanda.

68. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik