3-19-755/61 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-19-755

Haldusasi

PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, LÕ, PN, AK ja CMP

kaebus Saaremaa valla kohustamiseks tegema vajalikud

toimingud, et Tirbi külas asuvat Vanamõisa-Laheküla

teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ning tagatud

oleks juurdepääs Siia lautrikohani

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. septembri 2020. a otsus

Menetlusosalised

Kaebajad – PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, PN, AK, CMP,

esindaja v.adv Rait Sarjas

LÕ, esindaja v.adv Kelli Ristal

Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad KM ja v.adv

Veikko Puolakainen

Kolmandad isikud –

Energialevi OÜ, esindaja JR

RS ja RS

Menetluse alus ringkonnakohtus

Saaremaa valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Kõrvaldada haldusasja nr 3-19-755 menetlusest kolmanda isikuna Energialevi OÜ.

2. Lõpetada haldusasja nr 3-19-755 menetlus LÕ kaebust puudutavas osas.

3. Võtta vastu PN avaldus kaebusest loobumiseks ja lõpetada haldusasja nr 3-19-755

menetlus tema kaebust puudutavas osas.

4. Võtta kaebajate 17. märtsi 2023. a seisukoha lisad 1–3 ning RS 16. märtsi 2023. a

seisukoha lisad 1 ja 3 haldusasja nr 3-19-755 materjalide juurde.

5. Jätta RS 16. märtsi 2023. a seisukoha lisa 2 haldusasja nr 3-19-755 materjalide

juurde võtmata.

6. Jätta rahuldamata Saaremaa valla taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks.

3-19-755

2(16)

7. Rahuldada Saaremaa valla apellatsioonkaebus.

8. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-

755 ning teha uus otsus, millega jätta PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK ja CMP

kaebus rahuldamata.

9. Mõista Saaremaa valla kasuks PrügiAbi OÜ-lt, Saareaare OÜ-lt, AK-lt, PN-lt ja

CMP-lt solidaarselt välja 15 (viisteist) eurot.

10. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. mail 2023 (HKMS

§ 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pihtla Vallavolikogu kinnitas 15.11.2005 otsusega nr 94 teeseaduse § 51 ja § 4 lg 3 alusel

Pihtla valla kohalike teede nimekirja ja Pihtla valla hooldetavate erateede nimekirja. Kohalike

teede nimekiri hõlmas mh Tirbi külas asuvat Vanamõisa-Laheküla teed (tee number 5920004,

pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama teed (tee number 5920005, pikkus 0,78 km).

2. Pihtla Vallavolikogu kinnitas 13.11.2008 otsusega nr 50 Vabariigi Valitsuse 28.07.2005

määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ §-de 9 ja 10

alusel Pihtla valla teede nimekirja, mille järgi olid Vanamõisa-Laheküla tee teeosa nr 1 (tee

number 5920004, pikkus 2014 m) ja Vanamõisa-Laheküla tee teeosa nr 2 (tee number 5920004,

pikkus 701 m) avalikus kasutuses olevad kohalikud teed.

3. PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK, PN, CMP ja LÕ ning veel viis inimest esitasid

Saaremaa Vallavalitsusele 22.03.2018 taotluse määrata Kadaka kinnistu Lautri katastriüksusel

paiknev Vanamõisa-Laheküla tee kuni Siia lautrikohani avalikuks kasutamiseks ning sõlmida

Kadaka kinnistu omanikuga tee avaliku kasutuse leping. Saaremaa Vallavalitsus küsis

23.04.2018 kirjaga nr 6-6/2517-1 Energialevi OÜ-lt kui Kadaka kinnistu omanikult, kas ja mis

tingimustel on ta nõus sõlmima lepingu tee avalikku kasutusse andmiseks. Energialevi OÜ ei

nõustunud 17.05.2018 vastuses tee avaliku kasutusega ja märkis, et Siia lautrikoht on

3-19-755

3(16)

eraomandis. Pihtla osavallakogu leidis 15.11.2018, et Siia lautrikohale on vajalik tagada

juurdepääs mööda ajaloolist Vanamõisa-Laheküla teed. Saaremaa Vallavalitsus otsustas

09.07.2019 korraldusega nr 2-3/1187 mitte algatada sundvalduse seadmise menetlust Lautri

katastriüksusel paikneva Vanamõisa-Laheküla tee avalikuks kasutamiseks määramiseks.

Vallavalitsuse hinnangul ei saa väita, et Lautri katastriüksuse osas on olemas ülekaalukas avalik

huvi või avalik kasutus, mis nõuaks sellele avaliku juurdepääsu määramist (mh puuduvad Lautri

katastriüksuse avaliku kasutuse osas märkused nii Pihtla valla rannikualade üldplaneeringus kui

ka Kadaka kinnistut puudutavates kinnistusraamatu andmetes).

4. PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK, PN, CMP ja LÕ esitasid Tallinna Halduskohtule

22.04.2019 kaebuse kohustada Saaremaa valla tegema vajalikud toimingud, et Vanamõisa-

Laheküla teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ja tagatud oleks juurdepääs Siia

lautrikohani. Siia lautrikoht on aktiivses kasutuses alates 1970ndatest aastatest. Pihtla

Vallavolikogu 13.10.2005 määrusega nr 6 kehtestatud Pihtla valla rannikualade üldplaneeringu

(ÜP) kaardil on Vanamõisa-Laheküla tee ja Laheküla sadama tee märgitud kuni Siia

lautrikohani valla teeks ning tegemist oli munitsipaalteega alates 30.01.1995. Kaebajad

kasutavad Vanamõisa-Laheküla teed juurdepääsuks oma kinnistutele või Siia lautrikoha kaudu

merele, samuti on tegemist juurdepääsuga kallasrajale. Tee avalikuks kasutamiseks määramist

ei ole ühegi aktiga tühistatud. Vanamõisa-Laheküla tee kasutamine on olnud takistatud alates

2017. a suvest, kui Energialevi OÜ sulges tee Kadaka kinnistu Lautri katastriüksuse piiril (vt

tsiviilasi nr 2-18-8986). Vastustaja ei ole lahendanud kaebajate taotlust ega teinud toiminguid,

et tagada Vanamõisa-Laheküla tee avalik kasutus kuni Siia lautrikohani, mis on avalikus

kasutuses alates hiljemalt 1992. a-st. Energialevi OÜ rajas 2016. a-l Lautri katastriüksusele

ehituskeeluvööndisse uue tee, mille kaudu on väidetavalt tagatud juurdepääs lautrikohale, kuid

tee on ebaseaduslik ja sellel ei tohi liigelda. Kohaliku omavalitsuse üksus peab tagama

planeeringu järgimise ja selleks on tal võimalik koostada omanikule ettekirjutus. Vastustaja

jättis sundvalduse seadmise menetluse põhjendamatult algatamata. Seda ei olnud otstarbekas

eraldi vaidlustada, kuna kaebajad olid juba vaidlustanud valla tegevusetuse. Miski ei takista

vallal otsustada uuesti mh sundvalduse seadmise üle või kaaluda vaidlusaluse tee alla jääva maa

sundvõõrandamist. Kaebajate eesmärk on tuvastada, et vaidlusalune tee on avalikult kasutatav

ja Energialevi OÜ takistab selle tee kasutamist õigusvastaselt, ning kohustada valda tegema

vajalikud toimingud, et kõrvaldada takistused tee avalikuks kasutamiseks kuni Siia

lautrikohani. Kui kohus peaks leidma, et tegemist ei ole avalikuks kasutamiseks määratud teega,

on tegemist teega, mille kasutamise vastu on avalik huvi.

5. Saaremaa vald palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Praeguses haldusasjas ei ole

võimalik lahendada küsimusi juurdepääsust kaebajate kinnistutele, sest see on tsiviilõiguslik

vaidlus. Kaebusest ei nähtu, millist toimingut vastustajalt soovitakse. Eratee avalikku kasutust

on võimalik tagada valla kasuks isikliku kasutusõiguse või sundvalduse seadmisega. Vastustaja

otsustas 09.07.2019 korraldusega nr 2-3/1187 Vanamõisa-Laheküla tee Lautri katastriüksusele

jääva osa avalikuks kasutamiseks määramiseks sundvalduse seadmise menetlust mitte algatada.

Kinnistu omanik ei nõustunud valla kasuks isikliku kasutusõiguse seadmisega ja vastustaja ei

näinud piisavat avalikku huvi, mis annaks aluse seada erateele sundvaldus. Samad kaalutlused

on asjakohased ka sundvõõrandamise puhul, mis ei oleks niikuinii lubatud, sest eratee avalikuks

kasutamiseks määramine ei eelda kinnisasja omandamist. Siia lautrikohal puudub igasugune

õiguslik alus ja seda ei käsitle ükski kehtiv planeering (sh Pihtla valla rannikualade ÜP). Lisaks

ei ole ÜP kaardid nii suure täpsusastmega, et nende alusel määrata tee algust või lõppu. Valla

omandis on praegu Vanamõisa-Laheküla tee (tee nr 590004) pikkusega 2,664 km, millest on

moodustatud eraldi kinnistu. Munitsipaalomandis olev tee lõpeb Lautri katastriüksuse piiril.

Lautri katastriüksusel asuv tee ei ole kunagi olnud munitsipaalomandis. Pihtla Vallavolikogu

13.11.2008 otsuses nr 50 on valla teede nimekirjas kaks kohalikku teed nr 59200004 pikkusega

3-19-755

4(16)

2014 m ja pikkusega 701 m. Need erinevad teeregistris märgitust, aga isegi kui tegemist ei ole

mõõtmisveaga, ei viiks ka 2. teeosa pikkusegi 701 m siiski Siia lautrikohani. Kehtiv Saaremaa

Vallavolikogu 12.10.2018 määrusega nr 54 kehtestatud „Saaremaa valla arengukava 2019–

2030“ ei näe ette sadamate ega lautrikohtade korrastamist. Endine Pihtla vald võis küll soovida

taotleda nii Siia lautrikohta kui ka Lautri katastriüksusel asuvat Vanamõisa-Laheküla teed

munitsipaalomandisse, kuid asjaomaseid menetlusi pole kunagi lõpule viidud.

6. Energialevi OÜ palus jätta kaebus rahuldamata. Juba vaidlus tsiviilasjas nr 2-18-8986

kinnitab, et Lautri katastriüksusel ei asu avalikult kasutatavat teed. Teeregistri ja maakatastri

kohaselt lõpeb avalikult kasutatav Vanamõisa-Laheküla tee Kadaka kinnistu Lautri maaüksuse

piiril (ca 100 m enne rannajoont). Kaebajad on esitanud teadlikult ebaõige väite, et kolmas isik

takistab avalikult kasutatava tee kasutamist. Kaebajad taotlevad konkretiseerimata toimingute

tegemist, et kasutada eraomandis olevat Lautri maaüksust. Kaebusega ei ole võimalik saavutada

eesmärki kasutada kolmanda isiku kinnistut mootorsõidukitega juurdepääsuks kallasrajale, sest

tegemist on ranna või kalda piiranguvööndiga. Kaebajatel on olemas pääs avalikule veekogule

nendele kuuluvatelt kallasrajaga kinnisasjadelt.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.09.2020 otsusega kaebuse ning kohustas Saaremaa

valda tegema vajalikke toiminguid, tagamaks, et Tirbi külas asuvat avalikus kasutuses olevat

Vanamõisa-Laheküla teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ning tagatud oleks juurdepääs

Siia lautrikohani. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud

4635 eurot ning jättis kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

Käesoleva haldusasja raames ei ole võimalik lahendada eraõiguslikke küsimusi juurdepääsust

kaebajate kinnistutele, sest sellised vaidlused lahendatakse maakohtus. Kaebajate etteheited on

suunatud vastustaja tegevusetusele olukorras, kus avalikku teed ei ole võimalik kasutada ning

ajalooline juurdepääs kallasrajale ja lautrikohale on takistatud. Keskkonnaseadustiku üldosa

seaduse (KeÜS) § 33 lg 1 ja §-d 37–38 sätestavad igaühe õiguse kasutada avalikult kasutatavaid

teid, avalikke veekogusid ja kallasradu. Kaebajate hinnangul on Vanamõisa-Laheküla tee mh

Lautri katastriüksusel kuni avalikus veekogus oleva Siia lautrikohani avalik tee ning vastustajal

on kohustus tagada selle kasutamise võimalus igaühele, sh kaebajatele. Vaidlust ei ole, et Lautri

katastriüksus piirneb ajaloolise Siia lautrikohaga ning Vanamõisa-Laheküla teed on sõidukitega

liiklemiseks võimalik kasutada üksnes kuni Lautri katastriüksuse piirini. Samuti on tõendatud,

et Lautri maaüksusel asub tee, mis viib mh Siia lautrikohani. Kaebajate arvates tuleneb kohustus

tagada Vanamõisa-Laheküla tee avalik kasutus kuni Siia lautrikohani Pihtla Vallavolikogu

13.10.2005 määrusega nr 6 kehtestatud ÜP-st ning Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusest nr

94 ja 13.11.2008 otsusest nr 50, millega on vaidlusalune tee juba määratud avalikku kasutusse.

Vastustaja ja kolmanda isiku väitel pole Lautri katastriüksusel asuv tee olnud kunagi avalikult

kasutatav, vaid avalik tee lõpeb Lautri katastriüksuse piiril.

Kaebajad esitasid vastustajale 20.03.2018 taotluse tagada läbipääs mööda Vanamõisa-Laheküla

teed kuni Siia lautrikohani ja määrata see avalikult kasutatavaks. Seega on kaebajad esitanud

vastustajale kohustamisnõude eelduseks oleva taotluse. Pärast kaebuse esitamist on Saaremaa

Vallavalitsus otsustanud 09.07.2019 korraldusega nr 2-3/1187 mitte algatada sundvalduse

seadmise menetlust vaidlusaluse teeosa avalikuks kasutamiseks määramiseks. Praegusel juhul

on oluline, et sundvalduse seadmine on üks võimalus veel avalikus kasutuses mitteoleva eratee

avaliku kasutuse tagamiseks, kuid sundvalduse seadmine ei ole asjakohane olukorras, kus tee

on kehtiva haldusaktiga juba määratud avalikuks kasutamiseks.

Pihtla valla rannikuala ÜP seletuskirja p 9 sõnastus ei võimalda üheselt väita, et planeeringuga

sooviti konkreetselt Lautri katastriüksusel olev tee taotleda munitsipaalmaaks. ÜP kaardil on

3-19-755

5(16)

vaidlusalune tee tähistatud vallateena ning ulatub selgelt rannajoone lähedale ja ehituskeelu

vööndi muudatusettepaneku alale, samuti üle Vanamõisa-Laheküla teega ristuva kohaliku tee.

Seejuures ei ole vaidlusalust teed tähistatud avalikuks kasutuseks määratud reserveeritud teena.

Ei saa olla kahtlust, et vallateedena olid ÜP kaardil tähistatud juba avalikus kasutuses olevad

teed, mida kinnitavad ka enne ja pärast ÜP kehtestamist vastu võetud haldusaktid. ÜP kaardi

täpsusastmele vaatamata on sellelt võimalik tuvastada vallatee lõpp-punkti asukoht ehituskeelu

vööndi alas rannajoone lähistel, kusjuures ÜP seletuskirja p 11 järgi on ehituskeeluvööndi laius

100 m. Seega saab järeldada, et tee lõpp-punkt on merele lähemal kui 100 m ja asub seega ka

Lautri katastriüksusel. Võrdlus teeregistri kaardirakenduse andmetega kinnitab, et ÜP kaardil

näidatud tee on ilmselgelt pikem teeregistrisse kantud avalikus kasutuses oleva tee pikkusest.

Kuna samas asukohas pole teist teed olnud, siis ei saa olla kahtlust, et tegemist on sama teega.

ÜP kaardil näidatud tee asukoht ja ÜP seletuskirja lk 17 võimaldavad kogumis järeldada, et tee

avaliku kasutuse üks eesmärke on tagada mh juurdepääs kallasrajale ja ajaloolisele lautrikohale.

Pihtla Vallavolikogu 11.06.1992 otsus taotleda mh Siia paadisadam vallavalitsuse haldusesse

ja Pihtla Vallavolikogu 30.01.1995 otsus taotleda mh Vanamõisa-Laheküla tee (pikkus 2,03

km) ja Laheküla sadama tee (pikkus 0,78 km) munitsipaalomandisse tõendavad, et kohalik

omavalitsus oli küll teinud tahteavalduse tee munitsipaalomandisse taotlemiseks ja ajaloolise

Siia paadisadama haldamiseks, kuid puuduvad tõendid, et munitsipaalomandisse jätmise otsus

oleks tegelikult tehtud. Toimikust nähtuvalt otsustas vastustaja õiguseellane omandireformi

käigus anda Lautri katastriüksuse maa-ala asendusmaana eraomandisse koos sellel olnud teega,

seades samas tingimused tagada läbipääs maaüksuse avalikel teedel ja jätta paadisadama juures

olevast maast 0,1 ha avalikuks kasutamiseks (vt Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldus nr

84). Saaremaa Vallavalitsus on 09.07.2019 korralduses nr 2-3/1187 (p 3.3) kinnitanud, et Lautri

katastriüksuse maa-ala asub Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldusega nr 84 hõlmatud alal.

Kuigi 25.03.1996 korraldus on realiseeritud ja seetõttu kehtivuse kaotanud, nähtub Tallinna

Ringkonnakohtu 19.04.2017 määrusest nr 2-15-19639 (p-d 74–75, 91), et kolmas isik omandas

Kadaka kinnistu tingimusega, et tagab juurdepääsu kaluritele Siia lautrikohani. Järelikult lasub

kolmandal isikul tegelikult lepinguline kohustus tagada juurdepääs lautrikohale. Vastustaja ei

vaidle iseenesest, et 25.03.1996 korralduses mõeldi paadisadamana vaidlusalust lautrikohta ja

asendusmaa saajal tuli tagada läbipääs lautrikohani. Kuigi kinnitust ei ole leidnud, et tee oleks

kuni Siia lautrikohani võetud munitsipaalomandisse, saab järeldada nii ajaloolise tee olemasolu

kuni lautrikohani kui ka Lautri katastriüksusel oleva tee ja Siia lautrikoha avalikku kasutust.

Vaidlust ei saa iseenesest olla selles, et Lautri katastriüksus koos sellel asuva teega on kolmanda

isiku eraomandis.

Arvestades kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1 tulenevat kohaliku

omavalitsuse kohustust korraldada teede korrashoidu ning planeerimisseaduse (PlanS) § 4 lg 2

p-st 6 tulenevat kohustust tagada planeeringu järgimine, on vastustaja kohustatud tagama ÜP-s

näidatud avalikuks kasutamiseks mõeldud teede sihtotstarbelise kasutamise võimaluse. Mida

peab vastustaja selleks tegema, sõltub konkreetsest olukorrast. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb

eratee avalik kasutus tagada selle avalikes huvides omandamise või sundvalduse seadmisega

(vt ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2). Siiski ei saa vastustaja eirata olukorda, kus planeeringus

avaliku kasutusega märgitud eratee on kehtivate haldusaktide alusel juba määratud avalikku

kasutusse. Sellisel juhul tuleb tee avaliku kasutamise tagamiseks leida kohane lahendus. Isik,

kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või tee kasutamist takistada ega keelata (vt ka

asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg 1). Kuni 01.07.2015 kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 järgi

piisas eratee avaliku kasutuse tekkeks vastava lepingu sõlmimisest ja asjakohasest haldusaktist.

Need lepingud ja seega neist tulenev tee avalik kasutus jäid kehtima ka pärast 01.07.2015 (vt

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 24).

3-19-755

6(16)

Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusest nr 94 nähtuvalt on Vanamõisa-Laheküla tee (nr

5920004, pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama tee (nr 5920005, pikkus 0,78 km) kantud valla

kohalike teede nimekirja. Vaidlust ei ole, et need lõigud on lautrikohani viiva tee osad. Otsuse

aluseks olid tollal kehtinud TeeS § 51 ja § 4 lg 3. Seega saab järeldada, et kõnealuse otsusega

on vaidlusalune tee (kogupikkus 2,81 km) määratud avalikku kasutusse tee omanikuga sõlmitud

lepingu alusel. Arvestades otsuse nr 94 õiguslikke aluseid ja sisu, samuti EhSRS § 24 sisu, ei

saa otsust pidada üksnes informatiivseks dokumendiks. Kohalike teede nimekiri on haldusakt

(täpsemalt asja avalik-õiguslikku seisundit muutev üldkorraldus – vt haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 51 lg 2), sest sellest sõltusid mh kohaliku omavalitsuse õigused ja kohustused (nt TeeS

§ 16 lg-d 3–4, § 25 lg 3, § 34 lg 2), samuti tee kasutamise õigus (TeeS § 4 lg 1). Vastustaja ei

ole tõendanud, et seda haldusakti oleks kehtetuks tunnistatud või muudetud. Kehtiva haldusakti

resolutiivosa on igaühele täitmiseks kohustuslik (vt HMS § 60 lg 2). Pihtla Vallavolikogu

13.11.2008 otsusega nr 50 kinnitatud Pihtla valla teede nimekirjas on nimetatud ka vaidlusalune

tee (nr 5920004 kogupikkusega 2715 m, sh Vanamõisa-Laheküla tee 1 pikkusega 2014 m ja

Vanamõisa-Laheküla tee 2 pikkusega 701 m). Ka see otsus on jätkuvalt kehtiv. Kuigi otsustes

on vaidlusaluse tee pikkus erinev (varasemas 2,81 km ja hilisemas 2,72 km), ei ole otsused

omavahel vastuolus. Otsusega nr 50 ei ole otsust nr 94 kehtetuks tunnistatud, mistõttu kehtivad

nimekirjad samaaegselt, kuna HMS § 61 lg-s 2 märgitud kehtivuse lõppemise aluseid ei esine.

Seega on vaidlusalune tee kehtivate haldusaktidega määratud avalikuks kasutamiseks kokku

2,81 km ulatuses. Seda järeldust ei lükka ümber kolmanda isiku esitatud 1943. a topograafiline

kaart ega asjaolu, et teeregistris on tee pikkuseks näidatud 2715 m ja tee lõpeb ca 100 m enne

rannajoont. Teeregistri andmetel on üksnes informatiivne tähendus. Ka asjaolu, et vastustajale

kuuluva transpordimaa sihtotstarbega kinnistuna on kinnistusraamatusse kantud Vanamõisa-

Laheküla tee (kogupikkus 2664 m) kuni Lautri katastriüksuse piirini, ei tähenda, et kolmanda

isiku kinnistul kulgev tee poleks avalikus kasutuses. Avalik kasutus ei eelda, et tee peaks olema

munitsipaalomandis.

Vastustaja varasemad ja kehtivad haldusaktid viitavad, et Lautri katastriüksusel asuva tee avalik

kasutus on määratud vastavalt TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud korrale. Kuigi lepingut ei ole suudetud

leida, tuleb selle sõlmimist eeldada, sest tsiviilasjas nr 2-15-19639 on tuvastatud, et kolmas isik

omandas Kadaka kinnistu tingimusega, et tagab kaluritele juurdepääsu Siia lautrikohale. Kui

eratee on juba määratud avalikuks kasutamiseks ja seda ka faktiliselt sellisel viisil kasutatakse

(st tee avalik kasutus muutub tavaks), ei või eratee igakordne omanik lõpetada ega takistada tee

kasutamist (vt AÕS § 155 lg 1). TeeS § 4 lg 3 alusel kord juba avalikuks kasutamiseks määratud

eratee jätkuvaks kasutamiseks ei ole vaja uue omaniku nõusolekut. Vastustaja ei saa kehtivate

haldusaktidega vastupidiseid haldusakte anda enne, kui eelnevad haldusaktid on HMS §-des

64–70 sätestatud korda järgides kehtetuks tunnistanud või muudetud. Seega tuleb vastustajat

kohustada tagama Vanamõisa-Laheküla tee avaliku kasutamise võimalus kogupikkuses 2,81

km, s.o mh kallasrajani ja Siia lautrikohani. Kuidas ja milliseid meetmeid selleks rakendada,

otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Näiteks on võimalik rakendada EhS-s sätestatud

sunnimeetmeid või KeÜS-s sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid (KeÜS § 38 lg 71, § 622

lg 2). Isegi kui tee avalikku kasutust määratlevad haldusaktid tunnistatakse kehtetuks, tuleneb

kehtivast ÜP-st siiski vastustajale kohustus tagada tee avalik kasutus vähemalt kallasrajani (vt

KeÜS § 38 lg 7; Riigikohtu 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 22). Vastustaja ei saa ennast

seaduses tuleneva avaliku ülesande täitmisest distantseerida mh põhjendusega, et osadel

kaebajatel on ligipääs kallasrajale nende endi kinnistutelt. ÜP järgimiseks võib olla vajalik

kaaluda uuesti kolmanda isikuga kokkuleppe sõlmimist või sundvalduse seadmist. Lautrikoht

ei kuulu kolmanda isiku kinnisomandi juurde (AÕS § 133 lg 1), sest lauter ei ole ehitis, vaid

looduslik randumiskoht ja sellisena avaliku veekogu osa. Isegi kui ÜP senine lahendus vajaks

muutmist, lasuks vastustajal kohustus kaaluda vastandlikke huve ja erinevaid lahendusi, kuidas

3-19-755

7(16)

tagada avalik juurdepääs kallasrajale. Avalik huvi võib väljenduda mh kohalike elanike soovis

jätkata ala ajalooliselt kujunenud kasutust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Saaremaa vald palub 28.10.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 23.03.2023)

halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on asunud

pädevust ületades sisuliselt lahendama kaebajate ja kolmanda isiku vahelist tsiviilõiguslikku

vaidlust Siia lautrikohale juurdepääsuks üle Lautri katastriüksuse. See vaidlus tuleks lahendada

AÕS-s sätestatud alustel ja korras tsiviilkohtus ning sama eesmärki ei ole põhimõtteliselt

võimalik saavutada halduskohtule esitatud kohustamiskaebusega. Neid asjaolusid arvestades

tuleks kaebus jätta HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 151 lg 1 p 1 või § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1

alusel läbi vaatamata. Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte

sisu ja iseloom. Eristada tuleb nõuet juurdepääsuks Siia lautrikohale ja nõuet juurdepääsuks

osadele kaebajatele kuuluvatele kinnistutele. Avalik-õiguslik vaidlus saab kõne alla tulla vaid

esimese puhul. Kinnistutele juurdepääsu küsimus tuleb lahendada tsiviilasjas nr 2-18-8986 või

maakohtule eraldi esitatava avalduse alusel. Juurdepääsuga seotud küsimused on olemuselt

eraõigusliku iseloomuga ning ka praegune vaidlus on tegelikult tsiviilõiguslik, sest kunagised

Pihtla valla aktid ei ole juurdepääsu küsimuses praegusel juhul määravad.

Halduskohus lähtus väärast eeldusest, et kolmanda isiku omandis oleval Lautri katastriüksusel

asuv tee on juba varasemalt määratud avalikku kasutusse. Kohalik omavalitsus võis mh varem

kehtinud õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud

õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema

kinnistule sundvaldus (vt Riigikohtu 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p 11.3). Praegusel juhul

ei ole kohalik omavalitsus sõlminud maaomanikuga lepingut maa kasutamiseks, sest kolmas

isik lükkas ettepaneku tagasi. Samuti otsustas Saaremaa Vallavalitsus 09.07.2019 korraldusega

nr 2-13/1187 sundvalduse seadmise menetlust mitte algatada, sest sundvalduse seadmiseks

puudub faktiline ja õiguslik alus. Seda otsust ei ole keegi vaidlustanud. Kuna eratee avalikku

kasutusse määramiseks ei saa olla muud alust, siis on asjakohatu tugineda Pihtla Vallavalitsuse

25.03.1996 korraldusele nr 84 ja Pihtla valla rannikualade ÜP-le. Kuna sundvaldust pole seatud,

pidanuks halduskohus tuvastama TeeS § 4 lg-s 3 nimetatud lepingu sõlmimise, kuid kohus on

täiesti põhjendamatult leidnud, et lepingu sõlmimist tuleb eeldada. Kohtuotsus ei saa põhineda

oletustel, vaid lepingu olemasolu peaks tõendama menetlusosaline, kes selle olemasolu väidab.

Olukorras, kus TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud lepingu olemasolu eitavad nii kohalik omavalitsus kui

ka kinnistu praegune omanik, pidanuks halduskohus järeldama, et lepingut ei ole sõlmitud.

Omandireformi käigus mh tee avaliku kasutuse tagamise tingimuse seadmist ei saa samastada

TeeS § 4 lg 3 kohase lepingu sõlmimisega. Kuivõrd tuvastatud ei ole kokkuleppe saavutamist

üheski lepingu olulises tingimuses, siis lepingut ei eksisteeri. Kuna kohalikul omavalitsusel ei

olnud ega ole õigust Lautri katastriüksusel asuvat teed kasutada, siis ei ole vastustajal olnud ega

ole võimalik haldusaktiga kehtivalt muuta eratee avalik-õiguslikku seisundit. Isegi kui TeeS § 4

lg-s 3 sätestatule vastav leping oleks sõlmitud, muutub tee avalikult kasutatavaks alles pärast

selle eraldi otsusega avalikult kasutatavaks tunnistamist (vt Riigikohtu 09.11.2016 otsus nr 3-

3-1-57-16, p 15). Valla kohalike teede nimekirja kinnitamine ei ole selliseks haldusaktiks (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2019 otsus nr 2-17-18122, p 34).

Halduskohus on omistanud Pihtla Vallavolikogu 11.06.1992 ja 30.01.1995 otsustele ning Pihtla

Vallavalitsuse 25.03.1996 korraldusele tähenduse, mida neil tegelikult ei ole. Vaidlust ei ole

selles, et munitsipaalomandis olev tee lõpeb Lautri katastriüksuse piiril ja Kadaka kinnistul olev

tee ei ole kunagi olnud munitsipaalomandis. Maareformiga seotud küsimused ei oma vaidluse

lahendamisel tähtsust ega puuduta kinnistu praegust omanikku. Vastustajat ei puuduta ka see,

3-19-755

8(16)

millistel tingimustel kolmas isik kinnistu omandas, sest vastustaja ei ole selle lepingu pooleks.

Ükski otsus ei käsitle vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks määramist. Sellekohast otsustust

ei ole tehtud mh Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94, sest kohalike teede nimekiri

on koostatud eeskätt teehoolduse kontekstis ja on üksnes informatiivne (vt Vabariigi Valitsuse

28.07.2005 määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ §-d

9 ja 10). Nimekirjast üksi ei piisanud, et tegemist oleks avalikult kasutatava teega. Vastustaja

ei oska selgitada, miks tema õiguseellane deklareeris Vanamõisa-Laheküla tee sellises pikkuses

avalikus kasutuses olevana. Kui varasem Pihtla vald oleks näinud vajadust tee avaliku kasutuse

järele suuremas ulatuses kui Lautri katastriüksuseni, siis oleks ilmselt võetud midagi ette, et tee

saaks munitsipaalomandisse või sõlmitaks leping selle avalikuks kasutamiseks. Halduskohus

on asjakohatult lähtunud ka Pihtla valla rannikualade ÜP-st, sest selle põhjal ei ole võimalik

järeldada Siia lautrikoha avalikku kasutust ja ükski planeering ei asenda eratee avalikuks

kasutamiseks määramiseks sõlmitavat lepingut. ÜP ei oma juurdepääsu küsimustes määravat

tähendust (vt PlanS § 74 lg 1). ÜP ei ole ka nii detailne, et selle alusel saaks väita, et seletuskirjas

on peetud silmas just Lautri katastriüksusel asuvat lautrikohta, mida ei ole ÜP-s kusagil eraldi

tähistatud. See muudab väga küsitavaks ka võimaluse koormata konkreetset kinnistut avaliku

kasutusega.

Halduskohus jättis lisaks arvestamata, et vastustaja peab juhinduma kehtivast õigusest ja ei saa

ignoreerida, et kehtiv õigus annab piiratud võimalused eratee avalikku kasutusse määramiseks

(sh sundvalduse seadmiseks). Vastustaja on teinud Kadaka kinnistu omanikule ettepaneku

sõlmida leping Lautri katastriüksusel asuva tee avalikuks kasutamiseks, kuid kolmas isik lükkas

ettepaneku tagasi. Seega puudub maaomaniku nõusolek eraomandi kitsendamiseks ja vastustaja

hinnangul ei esine ka sellist ülekaalukat avalikku huvi, mis õigustaks eraomandi kitsendamist.

Kohalik omavalitsus ei ole teinud EhS § 94 lg-s 1 toodud otsust eratee avalikuks kasutamiseks

määramise kohta ja jättis kehtiva 09.07.2019 korraldusega algatamata ka sundvalduse seadmise

menetluse. Puuduvad alused ka eratee avalikes huvides omandamiseks ja eraõiguslik vaidlus

juurdepääsu üle tuleb lahendada tsiviilkorras. Vastustajale teadaolevalt on Siia lautrikohale

ligipääs olemas, küll mitte mööda sama teed, mille kasutamise tagamist on nõutud kaebuses.

Eeltoodust järelduvalt ei ole kaebajate õigusi rikutud ja kaebajatel puudub seega kaebeõigus,

mistõttu tuleks kaebus jätta läbi vaatamata ka HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel.

Kaebajate subjektiivseid õigusi ei saa rikkuda olukord, kus avalikus kasutuses mitte oleva tee

suhtes ei ole maaomanik ja vald sõlminud teekasutuse lepingut, teele ei ole seatud sundvaldust

ja puudub ka õiguslik alus algatada sundvõõrandamise menetlust. Kohustamiskaebuse

rahuldamise üldised eeldused on täitmata ja halduskohtu otsus ei ole täidetav. Kohtuotsuse

resolutsioon ei vasta HKMS § 5 lg 1 p 2, § 37 lg 2 p 2, § 41 lg 3 ja § 162 lg 1 nõuetele, sest

sellega ei ole kohustatud andma konkreetset haldusakti või tegema konkreetset toimingut ega

ka nende andmist või tegemist uuesti otsustama, vaid kohus on pannud vastustajale abstraktse

tagamiskohustuse. Otsuse resolutsioonist ega põhjendustest ei selgu, milliseid on väidetavalt

vajalikud toimingud, mida vastustaja peaks otsuse täitmiseks tegema. Halduskohtu viidatud

järelevalvemeetmete rakendamist saab puudutatud isik taotleda iseseisvates haldusmenetlustes

ja vajaduse korral pöörduda hiljem kohtusse konkreetse kohustamiskaebusega. Halduskohus ei

saa kohustamiskaebuse lahendamisel piirduda ettekirjutusega, millisele lõpptulemusele peaks

haldusorgan jõudma. Praegusel juhul korraldas vastustaja põhjaliku haldusmenetluse ja kaalus

selle raames erinevaid võimalusi ning jõudis järeldusele, et sundvalduse seadmiseks pole alust.

Seda otsust ei ole kaebajad vaidlustanud. Ringkonnakohtul tuleks täiendavalt kontrollida, kas

22.04.2019 esitatud kohustamiskaebus on tähtaegne, sest praegusel juhul puuduvad nii

vastustaja keeldumine kui ka tegevusetus või viivitus. Viide kaebajate 22.03.2018 taotlusele ei

ole piisav. Kaebajate esitatud täiendavad tõendid ei ole asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta.

3-19-755

9(16)

Saaremaa vald korraldab lumetõrjet nii avalikel teedel kui ka erateedel ning lumetõrjeteenuse

tellimine ei muuda tee staatust ega kinnita avalikku huvi tee kasutamiseks.

9. PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, PN, AK, CMP ja LÕ paluvad 17.12.2020 vastuses

(täiendatud 17.03.2023 ja 24.03.2023) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse läbi

vaatamata jätmiseks ei ole alust. Kaebajad on taotlenud Saaremaa valla kohustamist tagada

Kadaka kinnistu Lautri katastriüksusel kulgeva avalikuks kasutamiseks määratud Vanamõisa-

Laheküla tee avaliku kasutamise võimalikkus. Sisuliselt nõuavad kaebajad vastustaja

õiguseellase kehtestatud õigusaktide täitmist ja vaidlus on seega avalik-õiguslik. Vaidlusalust

avalikku teed soovivad kallasrajale ja Siia lautrikohale pääsemiseks kasutada kõik kaebajad

ning lisaks kasutavad seda teed oma kinnistutele pääsuks PrügiAbi OÜ, PN, CMP ja LÕ.

Ebaõige on väide, et kohalik omavalitsus ei ole sõlminud Kadaka kinnistu omanikuga

kokkulepet maa kasutamiseks ja vaidlusalust teed ei ole kunagi määratud avalikuks

kasutamiseks. Kadaka kinnistu eelmine omanik ja Pihtla vald olid sõlminud TeeS § 4 lg-s 3

sätestatud kokkuleppe enne Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsust nr 94. Seda tõendavad

kinnistu endise omaniku ütlused tsiviilasjas nr 2-15-19639. Asjas on esitatud tõendid, et

teehoidu korraldas endine Pihtla vald riigieelarvest saadud vahenditest. Kaebajatele ei ole teada,

kas leping oli üldse kirjalikult sõlmitud ja on ilmne, et vastustajal ega kinnistu praegusel

omanikul ei ole huvi seda kohtule esitada. Isegi kui puudub kirjalik leping, võis TeeS § 4 lg-s

3 sätestatud tingimustes kokku leppida ka suuliselt. Kaebaja on tõendanud, et näiteks Laheküla-

Tirbi tee määrati avalikuks kasutamiseks Pihtla Vallavolikogu 15.12.2005 otsusega nr 100, kuid

esimesed kirjalikud lepingud sõlmiti selleks alles 2010. a-l. Tähtsust ei oma, et Saaremaa vald

on 09.07.2019 korraldusega keeldunud sundvalduse seadmise menetluse algatamisest, sest

vaidlusalune tee oli juba avalikuks kasutamiseks määratud.

Ebaõige on vastustaja väide, et puudub otsus, millega oleks vaidlusalune tee määratud avalikult

kasutatavaks. Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsus nr 94 tugines TeeS §-le 51 ja § 4 lg-le 3

ning seetõttu erineb praegune olukord haldusasjas nr 3-3-1-57-16 ja tsiviilasjas nr 2-17-18122

käsitletust. Kuivõrd Kadaka kinnistu endise omaniku ja Pihtla valla vahel oli TeeS § 4 lg-le 3

vastav kokkulepe, siis muutis 15.11.2005 otsus tee avalik-õiguslikku seisundit (st määras selle

avalikuks kasutamiseks) ja see on jätkuvalt kehtiv. Kaebajad ega halduskohus ei ole omistanud

Pihtla Vallavolikogu 11.06.1992 ja 30.01.1995 otsustele ega Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996

korraldusele tähendust, mida vastustaja on väitnud. Erinevalt vastustajast leiavad kaebajad, et

ÜP seletuskirjast (lk 17) järeldub, et Siia lautrikoha näol on tegemist avalikkusele ligipääsetava

lautrikohaga, mis peab sellisena ka säilima. Igal juhul peab kinnistuomanik tagama võimaluse

kasutada kallasrada (KeÜS § 38 lg 4), mis piirneb lautrikohaga. Lautrikoha olulisust kinnitavad

Pihtla osavallakogu 15.11.2018 koosolek, kolmanda isiku 25.05.2017 vee erikasutusloa taotlus,

endise Pihtla valla 2015–2021 arengukava p 1.4 alap 7.1 ning kaebajate kohtusse pöördumine.

Vastustaja oletused selle kohta, miks ei taotlenud endine Pihtla vald vaidlusaluse tee alla jäävat

maad munitsipaalomandisse, ei mõjuta asja lahendamist. Tee kasutamise võimaluse tagas juba

selle avalikuks kasutamiseks määramine ja eraldi kinnistute moodustamiseks puudus vajadus.

Ilmselgelt väär on vastustaja seisukoht, et ÜP-ga ei lahendata põhimõtteliselt juurdepääsudega

seotud küsimusi (vt PlanS § 74 lg 3 ja § 75 lg 1 p 11; kuni 30.06.2015 kehtinud PlanS § 8 lg 3

p-d 9 ja 17).

Vastustaja viide haldusasjale nr 3-19-2255 ei ole asjakohane, sest praegusel juhul olid olemas

nii kokkulepe tee avalikuks kasutamiseks määramiseks kui ka asjaomane 15.11.2005 haldusakt,

mis on jätkuvalt kehtiv. Kõnealusest lahendist tulenevalt ei mõjutaks seejuures tee aluse maa

kasutamise õigusliku aluse puudumine tee avalik-õiguslikku seisundit ehk jätkuvalt oleks tegu

avaliku teega. Arusaamatu on seisukoht, justkui oleks Siia lautrikoht Kadaka kinnistu osa, sest

nagu on selgitanud halduskohus ja Saaremaa vald oma 06.03.2018 vastuses teabenõudele, asub

3-19-755

10(16)

Siia lauter Kadaka kinnistuga piirneval merealal. Siia lautrikoha kasutamise vastu esineb avalik

huvi, mida kaebajad on ka tõendanud. Kaebajatel on kaebeõigus, sest rikutud on nende õigust

kasutada avalikku veekogu (KeÜS § 37 lg-d 1 ja 5) ja kallasrada (KeÜS § 38 lg-d 1, 4 ja 7).

Kõik kaebajad omavad läheduses asuvaid kinnistuid ja soovivad kasutada Lautri katastriüksusel

asuvat kallasrada ja sellega piirnevat Siia lautrikohta. Mitu kaebajat soovivad lisaks kasutada

avalikuks kasutamiseks määratud teed pääsemiseks oma kinnisasjadele. Kohustamiskaebuse

rahuldamise eeldused olid täidetud ja kohtuotsus on täidetav. Vastustaja on olnud õigusvastaselt

tegevusetu alates kaebajate 20.03.2018 taotluse esitamisest. Kohtuotsuses tehtud ettekirjutus on

kooskõlas HKMS § 41 lg-ga 3 (vt Riigikohtu 28.06.2017 otsus nr 3-3-1-73-16, p 41). Kuivõrd

vastustaja on olnud tegevusetu, siis ei olnud võimalik kohustada teda midagi uuesti otsustama.

Kohtuotsuse resolutsioonis märgitud „toimingud“ viitavad mistahes meetmetele, olgu selleks

toimingu teostamine või haldusakti andmine. Kohus selgitas vastustajale erinevaid võimalusi,

milliseid vahendeid oleks võimalik soovitud tulemuse saavutamiseks rakendada. Kohus ei saa

vastustajale ette kirjutada, milliseid neist ta peaks kasutama. Vastustaja ülesanne on tagada

seadusest tuleneva kohustuse (juurdepääs kallasrajale) ja enda õigusaktide täitmine (avalikuks

kasutamiseks määratud tee avaliku kasutamise võimalikkus ja üldplaneeringu elluviimine – vt

Riigikohtu 01.03.2017 otsus nr 3-3-1-79-16, p 22). Väide, et Siia lautrikohale on juurdepääs

tagatud, on paljasõnaline ja tuleb jätta tähelepanuta. Avalikku huvi Lautri katastriüksusel asuva

ajaloolise Vanamõisa-Laheküla tee kasutamise vastu kinnitab 24.08.2021 töövõtuleping, mille

järgi teostatakse lumetõrjet mh tee osas, mis jääb Lautri katastriüksusele. Kadaka kinnistu uue

omaniku selgitused ja tõendid on asjassepuutumatud.

10. Saaremaa Vallavalitsus kinnitas 17.11.2020 korraldusega nr 2-3/1946 Saaremaa valla

Pihtla piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja, mille järgi on Vanamõisa-Laheküla tee

(nr 5920004, pikkus 2665 m) avalik maantee ja Vanamõisa-Laheküla tee (nr 5920004, pikkus

2 m) mitteavalik maantee.

11. PrügiAbi OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 22.01.2021 kaebuse Saaremaa Vallavalitsuse

17.11.2020 korralduse nr 2-3/1946 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt selle tühistamiseks

osas, millega kinnitati kohalike teede ja tänavate nimekirja koosseisus Vanamõisa-Laheküla

terviktee pikkusega 2667 m, ning Saaremaa valla kohustamiseks otsustada küsimus uuesti 45

päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (haldusasi nr 3-21-164). Tallinna Halduskohus

jättis 30.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. PrügiAbi OÜ esitas otsuse peale 29.04.2022

apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.03.2023 otsusega apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

12. Saaremaa Vallavolikogu tunnistas 26.02.2021 otsusega nr 1-3/16 tulenevalt teeregistri

andmete korrastamisest ning kohalike teede ja tänavate ajakohaste nimekirjade kehtestamisest

Saaremaa Vallavalitsuse korraldustega õigusselguse huvides kehtetuks õigusaktid, millega olid

ühinemiseelsed omavalitsused kinnitanud kohalike teede andmed. Otsuse p-dega 1.15 ja 1.16

tunnistati kehtetuks ka Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsus nr 94 ja 13.11.2008 otsus nr 50.

13. Gutman & Gutman OÜ (LÕ eriõigusjärglane), AK, CMP, PrügiAbi OÜ ja Saareaare OÜ

esitasid Tallinna Halduskohtule 01.04.2021 kaebuse Saaremaa Vallavolikogu 26.02.2021

otsuse p-de 1.15 ja 1.16 tühistamiseks (haldusasi nr 3-21-700). AMV esitas Tallinna

Halduskohtule 09.04.2021 kaebuse Saaremaa Vallavolikogu 26.02.2021 otsuse p 1.15

tühistamiseks (haldusasi nr 3-21-764). Halduskohus liitis 21.04.2021 määrusega haldusasjad

ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-21-700). Tallinna Halduskohus jättis 14.11.2022

otsusega kaebused rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Gutman &

Gutman OÜ, AK, CMP, PrügiAbi OÜ ja Saareaare OÜ esitasid halduskohtu otsuse peale

3-19-755

11(16)

14.12.2022 apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31.03.2023 otsusega

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

14. Seoses asjaoluga, et Kadaka kinnistu omanikena kanti Energialevi OÜ asemel 29.04.2022

kinnistusraamatusse RS ja RS, kaasas Tallinna Ringkonnakohus 06.02.2023 määrusega

haldusasja menetlusse kolmandate isikutena kinnistu uued omanikud.

15. RS märgib 16.03.2023 seisukohas, et kinnistu uued omanikud on püüdnud leida

kaebajatega kohtuväliseid lahendusi, kuid osadega pole seda õnnestunud saavutada. Tulenevalt

Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2017 määrusest nr 3-15-19639 on täiesti olemas ja igapäevases

kasutuses juurdepääs Siia lautrikohani Vanamõisa-Laheküla teelt mööda Saadu ja Kadaka

kinnistute vahelist piiri kulgevat uut teed. Kadaka kinnistu omanikud kinnitavad, et nad ei

takista liiklemist Saadu ja Kadaka kinnistute piirile rajatud teel, mis on kavas seadustada

detailplaneeringuga. Samuti ei tee liiklemiseks takistusi Saaremaa vald ega Keskkonnaamet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Kolmanda isiku kõrvaldamine

16. Tallinna Ringkonnakohus märkis 06.02.2023 määruses (p-d 14–16), et kohtule ei ole

äratuntav, et pärast Kadaka kinnistu võõrandamist saaks praeguses asjas tehtav kohtulahend

mõjutada Energialevi OÜ õigusi või kohustusi HKMS § 20 lg 1 tähenduses, mistõttu võiks tema

huvi jätkata menetluses kolmanda isikuna osalemist seonduda üksnes sooviga taotleda kantud

menetluskulude HKMS § 108 lg 6 alusel kaebajatelt väljamõistmist (vt Riigikohtu 30.04.2009

määrus nr 3-3-1-33-09, p-d 11–13 ja 16). Kuna Energialevi OÜ ei ole apellatsioonimenetluses

menetlustoiminguid teinud ja haldusasjast nr 3-21-164 võis eeldada, et ta on kaotanud huvi ka

praeguse kohtuvaidluse suhtes, andis ringkonnakohus Energialevi OÜ-le võimaluse esitada 15

päeva jooksul oma seisukoht, kas ta soovib jätkata haldusasja nr 3-19-755 menetluses kolmanda

isikuna osalemist või mitte, märkides ühtlasi, et kui Energialevi OÜ seisukohta ei esita, eeldab

ringkonnakohus, et ta ei soovi menetluses osalemist jätkata ja kõrvaldab ta HKMS § 21 lg 5

alusel haldusasja menetlusest.

17. Energialevi OÜ kinnitas ringkonnakohtu 06.02.2023 määruse kättesaamist 08.02.2023,

kuid ei ole määrusega antud tähtajaks (23.02.2023) ega hiljem oma seisukohta esitanud. Seega

tuleb eeldada, et Energialevi OÜ ei soovi kolmanda isikuna menetluses osalemist jätkata ja ta

tuleb HKMS § 21 lg 5 alusel menetlusest kõrvaldada. Menetlusest kõrvaldamise korral lakkab

isik olemast menetlusosaline ja ta ei saa enam taotleda asjaga seoses kantud menetluskulude

hüvitamist. Seetõttu jäävad Energialevi OÜ 15.06.2020 taotluses märgitud esimese astme kohtu

menetluses kantud esindajakulud (600 eurot) kolmanda isiku enda kanda.

II

Menetluse osaline lõpetamine

18. Praeguses asjas oli üheks kaebuse esitajaks Kõutsi kinnistu (59201:005:0594) varasem

omanik LÕ, kes suri 08.09.2022. Kõutsi kinnistu omanik on alates 10.09.2021 Gutman &

Gutman OÜ. HKMS § 30 lg 1 järgi ei mõjuta vaidlusega seotud eseme omandi üleandmine

iseenesest asja menetlust. HKMS § 30 lg 2 näeb ette, et õigusjärglane võib astuda menetlusse

õiguseelneja asemel, kui õiguseelneja sellega nõustub, samuti kui kohtuotsus ei saaks kohtu

hinnangul ilmselgelt enam mõjutada õiguseelneja õigusi. Praegusel juhul on selge, et LÕ surma

3-19-755

12(16)

tõttu ei saa haldusasja nr 3-19-755 menetlus enam kuidagi mõjutada tema õigusi ja seega tuleb

haldusasja menetlus teda puudutavas osas lõpetada.

19. Gutman & Gutman OÜ ei ole õiguseelneja asemel menetlusse astumist taotlenud, kuigi

ta pidi ilmselgelt olema praegusest vaidlusest teadlik, sest äriühingu juhatuse ainsaks liikmeks

ja ainuosanikuks on TK, kes on lisaks PrügiAbi OÜ juhatuse liige ja üks osanik ning Saareaare

OÜ juhatuse liige. Samuti on Gutman & Gutman OÜ ise üks PrügiAbi OÜ osanikke.

20. PN, kes on Kiti kinnistu (59201:005:0106) üks ühisomanik ja on praeguses asjas üks

kaebajatest, esitas ringkonnakohtule 22.03.2023 avalduse, millega soovib oma kaebusest

loobuda.

21. HKMS § 153 lg 1 näeb ette, et kaebajal on õigus kaebusest loobuda kuni kaebuse kohta

tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. HKMS § 152 lg 1 p 3 ja § 155

lg 4 kohaselt lõpetatakse kaebusest loobumise vastuvõtmise määrusega ühtlasi asja menetlus.

HKMS § 155 lg-st 6 tulenevalt on menetluse lõpetamisel HKMS §-s 43 sätestatud tagajärjed ja

halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik on halduskohtule juba esitanud

kaebuse sama nõudega ja samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse

lõpetamise kohta (HKMS § 43 lg 1 p 2).

22. PN 22.03.2023 avaldusest nähtub, et kaebaja ei ole praegusest vaidlusest enam huvitatud

ja soovib esitatud kaebusest loobuda. Kuigi kaebaja ei ole märkinud, et ta on teadlik esitatud

avaldusega kaasnevatest tagajärgedest, tuleb seda eeldada, sest kaebajaid on esindanud

kogemustega vandeadvokaat (HKMS § 155 lg 1 ls 2). Ringkonnakohus leiab, et PN kaebusest

loobumise avaldus tuleb vastu võtta ning praeguse haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3

alusel tema kaebust puudutavas osas lõpetada.

23. HKMS § 104 lg 6 p 2 sätestab, et kui tasutud riigilõivu suurus ületab 50 eurot, tagastatakse

pool asjas tasutud riigilõivust, kui kaebaja loobub kaebusest. PN on tasunud kaebuselt riigilõivu

15 eurot, mistõttu ei ole alust tasutud riigilõivu kaebajale osaliselt tagastada. HKMS § 108 lg 7

kohaselt kannab kaebusest loobumise korral menetluskulud kaebaja. Seega jäävad PNe

kaebusega seotud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 7 alusel kaebaja

enda kanda. Saaremaa vald on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks kogusummas 3315 eueot (st riigilõiv 15 eurot, esindajakulu 3300

eurot). Riigilõivukulu tuleb PNel kanda proportsionaalselt teiste kaebajatega. Praegune vaidlus

ei ole kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevasest põhitegevusest väljuv, mistõttu jäävad

vastustaja esindajakulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. Kuna ringkonnakohus

kõrvaldas eelnevalt Energialevi OÜ menetlusest ning Lautri kinnistu uued omanikud ei ole

menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, siis jäävad kolmandate isikute võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

II

Taotluste lahendamine

24. Kaebajad on lisanud 17.03.2023 seisukohale täiendavate tõenditena 24.08.2021 sõlmitud

töövõtulepingu lumetõrje tegemiseks Pihtla 1 piirkonna teedel ja platsidel aastatel 2021–2024

(lisa 1), väljavõtte lumetõrje piirkonna kaardist (lisa 2) ning lepingu saatmise kaaskirja (lisa 3).

Kaebajad on soovinud nendega tõendada, et vastustaja käsitab Vanamõisa-Laheküla teed mh

Lautri kinnistule jäävas osas avalikult kasutatavana või avalikes huvides olevana. Vastustaja

arvates ei saa esitatud dokumendid tõendada seda, mida nendega on tõendada soovitud, ning

need tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebajate esitatud tõendid võtta

HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3 alusel asja materjalide juurde, sest nendega on soovitud

3-19-755

13(16)

tõendada vaidluse all olevaid asjaolusid. Mida saab konkreetsest tõendist järeldada, ei ole tõendi

vastuvõtmise, vaid hindamise küsimus. Tõendid ei ole ilmselget asjakohatud ja neid ei olnud

võimalik varem esitada, sest need on saadud 01.02.2023.

25. RS on lisanud 16.03.2023 seisukohale Maa-ameti kaardirakenduse väljavõtte, millel on

tähistatud nn uus tee Saadu ja Lautri kinnistute piiril (lisa 1), Tallinna Ringkonnakohtu

19.04.2017 määruse nr 2-15-19639, millega on Liiva kinnistule (59201:005:0591) juurdepääs

määratud mööda Saadu ja Lautri kinnistute piiril kulgevat teed (lisa 2), ning Keskkonnaameti

21.06.2022 vastuse nr 7-9/22/10754-2, mille kohaselt ei nõua Keskkonnaamet Saadu ja Lautri

kinnistute piirile 2016. a-l rajatud ebaseadusliku tee likvideerimist ega piira selle kasutamist,

kuid peab vajalikuks tee detailplaneeringu menetluse kaudu seadustada (lisa 3). Kolmas isik on

soovinud tõendada, et kallasrajale ja Siia lautrikohale ning naaberkinnistutele juurdepääsuks on

võimalik kasutada Saadu ja Lautri kinnistute piirile rajatud teed. Ringkonnakohus märgib, et

tsiviilasjas nr 2-15-19639 tehtud määrus on haldusasja toimikus juba olemas (Energialevi OÜ

17.07.2019 seisukoha lisa 8), mistõttu ei ole selle täiendavaks juurdevõtmiseks vajadust. Küll

tuleb asja õigemaks lahendamiseks HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel haldusasja toimikusse

võtta Maa-ameti kaardirakenduse väljavõte, mis näitab uue tee asukohta, ja toimikus olevast

Keskkonnaameti 02.11.2018 kirjas (vt kaebajate 30.08.2019 seisukoha lisa 3) toodust erinev

seisukoht kõnealuse uue tee kasutamise lubatavuse kohta.

26. Saaremaa vald on apellatsioonkaebuses mh taotlenud kaebuse läbi vaatamata jätmist kas

HKMS § 121 lg 1 p 1 ja § 151 lg 1 p 1 alusel, sest vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse, või HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel, sest kohustamiskaebusega ei ole

võimalik saavutada eesmärki lahendada probleemid juurdepääsuga oma kinnistutele või Siia

lautrikohale üle teise isiku eraomandis oleva kinnisasja, või HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2

p 1 alusel tulenevalt kaebeõiguse puudumisest, sest kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebuse läbi vaatamata jätmiseks alust. Kaebajad on kohtult

taotlenud Saaremaa valla kohustamist võtta vajalikud meetmed, et tagada Vanamõisa-Laheküla

tee avalik kasutus mh Lautri kinnistul. Seejuures lähtub kaebus hinnangust, et vaidlusalune tee

on juba täies ulatuses (sh Lautri kinnistul) määratud avalikuks kasutamiseks. Kaebajad ei ole

taotlenud juurdepääsu tagamist üle võõra kinnisasja, vaid avalikult kasutatava tee kasutamise

tagamist. Selline vaidlus on olemuselt avalik-õiguslik ja kohustamisnõue on taotletud eesmärgi

saavutamiseks asjakohane õiguskaitsevahend. EhS § 130 lg 2 p-st 6 tulenevalt teostab kohaliku

omavalitsuse üksus riiklikku järelevalvet, kontrollides selleks mh kohaliku tee kasutamise ja

kaitsmise nõuete järgimist (sh EhS § 92 lg 5, § 94 lg 3, § 97 lg 1). Samuti teostab mh kohaliku

omavalitsuse üksus KeÜS § 621 lg 2 kohaselt riiklikku järelevalvet kallasrajaga seonduvate

nõuete (KeÜS §-d 38 ja 39) täitmise üle.

27. Kaebuse taotluse sõnastusest olenemata on kaebajad sisuliselt taotlenud Saaremaa valla

kohustamist teha Lautri kinnistu omaniku tegevuse üle riiklikku järelevalvet (vrd nt Riigikohtu

13.12.2018 otsus nr 3-16-1050). Kuigi kaebajad olid oma 22.03.2018 (dateeritud 20.03.2018)

avalduses taotlenud üksnes vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks määramist, tuleb sellega

hõlmatuks pidada ka taotlust tagada tee avalik kasutus, kui see on juba varasemalt määratud

avalikuks kasutamiseks. Seetõttu olukorras, kus kaebajad olid jõudnud menetluse käigus ise

arusaamisele, et vaidlusalune tee on kehtivas korras juba määratud avalikuks kasutamiseks,

kuid vastustaja oli selgelt teisel seisukohal, ei pidanud nad enne kohtusse pöördumist ootama

ära taotluse lõpplahendust ja 22.04.2019 kohustamiskaebus on HKMS § 46 lg 2 järgi tähtaegne.

Ühtlasi ei mõjuta asja lahendamist seegi, et kaebajad ei ole vaidlustanud Saaremaa Vallavalitsus

09.07.2019 korraldust nr 2-3/1187, millega otsustati sundvalduse seadmise menetlust mitte

algatada. Kaebajad on piisavalt põhistanud vaidlusaluse teelõigu kasutamist ja nende õiguste

3-19-755

14(16)

rikkumist ei saa ilmselgelt välistada, mistõttu on neil kaebeõigus. Kui Saaremaa valla väidetav

tegevusetus puudub või see ei riku kaebajate õigusi, siis tuleb kaebus jätta rahuldamata.

III

Apellatsioonkaebuse lahendamine

28. Asjas on keskseks vaidlusküsimuseks, kas Vanamõisa-Laheküla tee oli Lautri kinnistule

jäävas osas määratud kehtivas korras avalikult kasutatavaks teeks või mitte. Ringkonnakohus

täpsustab siinjuures, et otsuses viidatud Lautri kinnistu ja Kadaka kinnistu Lautri katastriüksus

on samad maaüksused. Kinnistusraamatus registriosa nr 218734 all registreeritud kinnistu, mis

koosnes algselt ühest 4,50 ha suurusest Kadaka katastriüksusest jagati hiljem 2016. a-l neljaks

katastriüksuseks (sh moodustati Lautri katastriüksus) ja 09.10.2019 eraldati kolm katastriüksust

iseseisvateks kinnistuteks, mille tulemusena on praeguseks Kadaka kinnistu koosseisu jäänud

üksnes Lautri katastriüksus (59201:001:0908) suurusega 12 071 m2. Ringkonnakohus nõustub

eespool märgitud põhjendustel halduskohtuga selles, et kui tegemist on avalikuks kasutamiseks

määratud kohaliku teega, saab kohaliku omavalitsuse üksuselt nõuda meetmete rakendamist, et

tee avaliku kasutamise võimalus oleks igaühele (sh kaebajatele) tagatud.

29. Halduskohus järeldas, et Vanamõisa-Laheküla tee on määratud terves ulatuses (s.o kuni

Siia lautrikohani) avalikuks kasutamiseks Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94, mis

oli kohtuotsuse tegemise ajal jätkuvalt kehtiv. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et kohalike

teede nimekirja kinnitamine ei ole informatiivse tähendusega, vaid asja (tee) avalik-õiguslikku

seisundit reguleeriv haldusakt. Vastustaja viidatud otsuses tsiviilasjas nr 2-17-18122 (p 34)

tehtud järeldus haldusasjast nr 3-3-1-57-16 (p 15) on ekslik (nt Riigikohtu 14.06.2017 otsus nr

3-3-1-6-17, p-d 16 ja 19; 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p 11.3). Kuivõrd kehtiva haldusakti

resolutiivosa on igaühele täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2) ning haldusakti kehtivus ei

olene üldjuhul selle õiguspärasusest (v.a HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse aluste esinemise

korral), siis oleks TeeS § 51 alusel kohalike teede nimekirja kantud eratee avalikult kasutatav

sellest sõltumata, kas eratee omanikuga oli sõlmitud TeeS § 4 lg-s 3 sätestatud leping või mitte.

30. Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusega nr 94 kanti Vanamõisa-Laheküla tee (sh selle

osaks olev Laheküla sadama tee) valla kohalike teede nimekirja kogupikkusega 2,81 km, kuid

Pihtla Vallavolikogu 13.11.2008 otsusega nr 50 kinnitatud nimekirja järgi oli vaidlusaluse tee

kogupikkus 2715 m. Seega oli hilisema nimekirja järgi tee pikkus varasemast 105 m lühem.

Halduskohus leidis, et kuna otsusega nr 50 ei ole tunnistatud otsust nr 94 kehtetuks ja ei esine

ka muid HMS § 61 lg-s 2 toodud kehtivuse lõppemise aluseid, kehtivad mõlemad nimekirjad

samaaegselt. Lisaks leidis halduskohus, et nimekirjad ei ole ka omavahel vastuolus, kuid ei ole

seda seisukohta sisuliselt põhjendanud. Pidades silmas, et 15.11.2005 otsus nr 94 ja 13.11.2008

otsus nr 50 reguleerisid sama küsimust ja seejuures mõlemad ammendavalt, ei saanud nendega

kinnitatud nimekirjad ringkonnakohtu hinnangul kehtida samaaegselt, vaid hilisema otsusega

nr 50 kinnitatud nimekiri tunnistas ühtlasi nn konkludentselt (s.o loogilise järelmina) kehtetuks

varasema otsusega nr 94 kinnitatud nimekirja (vrd Riigikohtu 30.09.2003 otsus nr 3-3-1-58-03,

p 14; 07.05.2008 määrus nr 3-3-1-85-07, p 25; E. Vene. Ajaline faktor halduskohtumenetluses

tühistamis- ja kohustamiskaebuse lahendamist ning rahuldamist mõjutava tegurina. Tartu,

2017, lk 25–27). Määravat tähendust ei oma asjaolu, et otsustes olid välja toodud erinevad

õiguslikud alused: otsus nr 94 viitas TeeS §-le 51 ja § 4 lg-le 3 ning otsus nr 50 viitas teeregistri

põhimääruse §-dele 9 ja 10, sest ka teeregistri põhimääruse § 10 lg 1 p-de 2 ja 4 kohaselt sai

kohalike teede registrisse kandmise aluseks olla üksnes TeeS §-s 51 sätestatud kohalike teede

nimekiri. Seega tuleb asuda seisukohale, et alates Pihtla Vallavolikogu 13.11.2008 otsusest nr

50 oli Vanamõisa-Laheküla tee määratud avalikuks kasutamiseks 2715 m ulatuses, mitte 2,81

km ulatuses, ega hõlmanud järelikult Lautri kinnistul kulgevat teeosa vähemasti mitte kuni Siia

3-19-755

15(16)

lautrikohani või kallasrajani (teeregistrist nähtuvalt on tee nr 5920004 kogupikkuseks 2667 m

ja sellest 2 m ulatub Lautri kinnistule, kuid lautrikoht jääb ka n-ö linnulennult kinnistu piirist

vähemalt 90 m kaugusele).

31. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et tõendite puudumisele vaatamata

saab eeldada, et Lautri kinnistul kulgeva Vanamõisa-Laheküla tee osa avalikuks kasutamiseks

määramiseks oli eratee omanikuga sõlmitud TeeS § 4 lg-s 3 ettenähtud leping. Teeregistri

põhimääruse § 7 lg 2 p-st 3, § 10 lg-st 2 ja § 11 lg-st 2 järeldub, et kui tegemist oli erateega,

mis oli määratud avalikuks kasutamiseks, pidid teeregistrist nähtuma mh andmed eratee

omanikuga sõlmitud tee avalikuks kasutamiseks määramise lepingu numbri ja kuupäeva kohta.

Seega viitab teeregistri põhimäärus, et kohaliku omavalitsuse üksuse ja teeomaniku vaheline

kokkulepe pidi olema kirjalikus vormis. Vastasel korral poleks saanud selle andmeid registrisse

kanda. Kadaka kinnistu varasema (11.11.1997–04.01.2016) omaniku GE ütlused Tallinna

Ringkonnakohtu 14.07.2016 kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-15-19639 (vt kaebajate 20.05.2019

määruskaebuse lisa 3) ei tõenda seda, et tee avalikuks kasutamiseks oleks sõlmitud vastustaja

õiguseellasega leping, vaid isik on üksnes selgitanud, et Siia lautrikohani viiv tee on olnud pikka

aega olemas ja vald on nõudnud, et kaluritel oleks seda võimalik kasutada. Samas ei saa üksnes

asjaolust, et endine Pihtla vald on nõudnud kinnistuomanikult tee avaliku kasutuse

võimaldamist, mida kinnitavad mh Pihtla Vallavalitsuse 25.03.1996 korralduse nr 84 p-d 5.2 ja

5.4 (vt kaebajate 03.05.2019 seisukoha lisa), järeldada, et maaomaniku ja valla vahel oleks

sõlmitud TeeS § 4 lg-s 3 sätestatule vastav leping tee avalikuks kasutamiseks määramise kohta.

Vastupidist ei järeldu ka sellest, et kinnistu võõrandamisel võis varasem omanik teavitada uut

omanikku mh valla esitatud nõudest tagada kaluritele juurdepääs Siia lautrikohale.

32. Kaebajate esitatud tõendid, millest nähtuvalt määrati näiteks Laheküla-Tirbi tee avalikuks

kasutamiseks Pihtla Vallavolikogu 15.12.2005 otsusega nr 100, kuid esimesed kirjalikud

lepingud sõlmiti selleks alles 2010. a-l (vt kaebajate 20.05.2019 määruskaebuse lisad 1 ja 2), ei

anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Asjaolu, et Pihtla vald asus veel mitu aastat pärast

Laheküla-Tirbi tee avalikuks kasutamiseks määramist vormistama maaomanikega kirjalikke

lepinguid, kuid Vanamõisa-Laheküla tee munitsipaalomandist väljapoole (st Lautri kinnistule)

jääva teelõigu ulatuses seda ei teinud, viitab pigem sellele, et vaidlusaluse teelõigu osas ei olnud

kinnistuomanikuga olemas mingit varasemat (sh suulist) kokkulepet nimetatud tee avalikuks

kasutamiseks. Põhjendatud ei ole kaebajate kahtlus, et isegi kui leping oli olemas, siis ei ole

vastustajal ilmselt huvi seda kohtule esitada. Mõistlikult ei saa eeldada, et kui eratee avalikuks

kasutamiseks on kinnistuomanikuga sõlmitud jätkuvalt kehtiv leping (vt EhSRS § 24), ei ole

kohaliku omavalitsuse üksusel huvi nõuda lepingu täitmist, vaid ta püüab kinnistuomanikuga

saavutada uut samasisulist kokkulepet (vt Saaremaa Vallavalitsuse 23.04.2018 pöördumine ja

Energialevi OÜ 17.05.2018 vastus – vastustaja 29.04.2019 vastuse lisad 1 ja 2).

33. Kuna kokkuvõtlikult ei saanud Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005 otsusest nr 94 tuleneda

kaebajatele õigust nõuda Vanamõisa-Laheküla tee avaliku kasutamise tagamist Lautri kinnistul

kuni Siia lautrikohani, siis tuli kohustamisnõue jätta rahuldamata, sõltumata hiljem muutunud

asjaoludest (s.o Saaremaa Vallavalitsuse 17.11.2020 korraldusega nr 2-3/1946 Pihtla piirkonna

kohalike teede ja tänavate uue nimekirja kinnitamisest ning Pihtla Vallavolikogu 15.11.2005

otsuse nr 94 ja 13.11.2008 otsuse nr 50 kehtetuks tunnistamisest Saaremaa Vallavolikogu

26.02.2021 otsuse nr 1-3/16 p-dega 1.15 ja 1.16). Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et

kuigi otsust nr 94 ei saanud pärast otsuse nr 50 vastuvõtmist enam pidada kehtivaks, et olnud

Saaremaa vallal takistust seda 26.02.2021 otsusega selguse huvides n-ö ületühistada. Kaebuse

rahuldamist ei saanud tingida ka Pihtla valla rannikuala ÜP-ga seonduvad väited, sest ÜP-ga ei

saa määrata teed avalikuks kasutamiseks, vaid ÜP võib väljendada üksnes avalikku huvi sellise

eesmärgiga menetluse (nt sundvalduse seadmise) algatamiseks, ja kaebajad ei ole vaidlustanud

3-19-755

16(16)

Saaremaa Vallavalitsuse 09.07.2019 korraldust nr 2-3/1187, millega keelduti Lautri kinnistul

asuva tee avalikuks kasutamiseks määramiseks sundvalduse seadmise menetluse algatamisest.

Samal põhjusel ei ole asjakohane, kas avalikku huvi vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks

võivad kinnitada kaebajate viidatud muud allikad (nt endise Pihtla valla arengukava ja Pihtla

osavallakogu 15.11.2018 seisukoht).

IV

Kokkuvõte ja menetluskulud

34. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Saaremaa valla

apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 28.09.2020 otsuse. Ringkonnakohus

teeb asjas uue otsuse, millega jätab PrügiAbi OÜ, Saareaare OÜ, AK ja CMP kaebuse

rahuldamata.

35. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulude

nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta

(HKMS § 109 lg 1).

36. Saaremaa vald ei ole esimese astme kohtumenetlusega seotud menetluskulude kandmise

kohta andmeid esitanud. Apellatsioonkaebuse esitamisel on vastustaja tasunud riigilõivu 15

eurot ja kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 3300 eurot (ilma käibemaksuta,

vastab advokaadi 20 töötunnile hinnaga 165 eurot/tund + KM). Kokku 3315 euro suuruste

kulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on

HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna kohaliku tee avaliku kasutamisega

seotud vaidlus ei välju kohaliku omavalitsuse üksuse igapäevase põhitegevuse raamidest, siis

jääb vastustaja esindajakulu HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. Apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajatelt ja HKMS § 108 lg 7 alusel kaebusest

loobunud PN-lt vastustaja kasuks solidaarselt välja mõista.

37. Kaebajad on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu kokku 180 eurot ning kandsid esimese

astme kohtus esindajakulu 6075 eurot (koos käibemaksuga, vastab advokaadi 33,75 töötunnile

hinnaga 150 eurot/tund + KM). Apellatsiooniastmes on kaebajad kandnud esindajakulu 2000

eurot (koos käibemaksuga, vastab advokaadi 11,75 töötunnile hinnaga 150 või 160 eurot/tund

+ KM). Kokku 8255 euro suuruste kulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja

menetlemisega esimese ja teise astme kohtus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt

tõendatud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud HKMS § 108

lg 1 alusel nende endi kanda.

38. RS ja RS ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

kolmandate isikute võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)