3-22-2413/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2413

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.09.2022 otsuse nr

15.3-3.2/807-1 tühistamiseks, Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus ning väljastama

kaebajale elamisluba

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X, esindaja Ljudmila Bariševski

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta X. X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

02.05.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X esitas 16.11.2021 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) §

118 punkti 9 alusel. 07.03.2022 vormistati taotlus ümber tähtajalise elamisloa taotluseks

välislepingu alusel rahvuselt eestlasena.

2. PPA keeldus 06.09.2022 otsusega nr 15.3-3.2/807-1 X. Xle tähtajalise elamisloa andmisest VMS

§ 123 p 2 alusel põhjendustega, et taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.

Taotleja esitas enda korduva sünnitunnistuse koopia, kuhu oli taotleja ema rahvuseks märgitud

eestlane ja taotleja isa rahvuseks ukrainlane. Lisaks on taotleja esitanud originaaldokumentidena

oma ema korduva sünnitunnistuse, kuhu taotleja vanaema rahvuseks oli märgitud eestlane ja

vanaisa rahvuseks ukrainlane; vanaema abielutunnistuse, kus vanaisa rahvuseks oli märgitud

ukrainlane ja taotleja vanaema rahvuseks eestlane ning vanaema reisidokumendi originaali, kus

tema rahvuseks on märgitud eestlane. Taotleja korduva sünnitunnistuse põhjal võib taotleja olla nii

eestlane kui ka ukrainlane, aga kuna tegemist on korduva sünnitunnistusega, mille andmeid on

võimalus korduva dokumendi taotlemisel muuta, siis ei saa nimetatud dokumendil olevaid rahvusi

tõsikindlalt õigeteks lugeda. Taotleja ema võib samuti korduva sünnitunnistuse põhjal olla nii

eestlane kui ka ukrainlane. Taotleja vanaema sünnitunnistust taotlusele lisatud ei ole, aga esitatud

on taotleja vanaema abielutunnistus, mille kohaselt abielludes oli taotleja vanaema rahvus eestlane

ja vanaisa rahvus ukrainlane. Taotleja on taotluses selgitanud, et pidi 2013. a esitama

sõjaväeteenistusse astumiseks oma sünnitunnistuse, s.t 2013. a oli taotlejal sünnitunnistuse

originaal olemas. Korduva sünnitunnistuse taotles taotleja 2021. a. Kuna esitatud on korduva

sünnitunnistuse koopia, ei saa välistada asjaolu, et taotleja originaalsünnitunnistusel võisid taotleja

vanemate kohta olla andmed, mida ta PPA-le esitada ei soovitud. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et

esitatud dokumentide põhjal on taotleja rahvus eestlane, sest taotleja võib olla esitatud

dokumentide kohaselt rahvuselt nii eestlane kui ka ukrainlane.

3. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end

tähtajalist elamisluba taotledes välislepingu alusel rahvuselt eestlasena. Rahvuselt eestlaseks

olemist peavad kinnitama teatud objektiivsed kriteeriumid. Eesti rahvusesse kuulumine tuleb

taotlejal endal ära tõendada. Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna

keelekeskselt, s.t ühiskond on rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt. PPA on arvamusel, et

põhiliselt just keele kaudu antakse edasi rahvuse tunnetus ja keele kandjaks ning edasiandjaks on

reeglina perekonnas ema. Kuna taotleja ema on sündinud Venemaal, elanud ja töötanud kogu elu

Venemaal, abielus olnud vene rahvusest isikuga ja ukraina rahvusest isikuga, kasvatanud Venemaal

üles neli last ja viibinud kogu oma elu venekeelses keskkonnas, võib taotleja ema oma emakeeleks

vene keelt nimetada. Kuna taotleja on emakeeleks märkinud vene keele, siis ei ole taotleja

esivanemad soovinud taotlejale eesti keelt kui kõige olulisemat tegurit eesti rahvuse määratlemisel

edasi anda, s.t taotleja vanemad ja vanavanemad ei ole taotlejat kasvatanud eestluse vaimus.

Taotleja ei õppinud koolis eesti keelt ega ole seda kuni praeguse taotluse esitamiseni õppinud.

Taotleja on selgitanud, et praegu õpib ta eesti keelt iseseisvalt, aga dokumente ta eesti keele

õppimise kohta esitanud ei ole, ehkki nende esitamise vajalikkust on talle korduvalt selgitatud.

Konsul on taotlust vastu võttes selgitanud, et taotleja ei oska eesti keelt. Ei saa jaatada taotleja eesti

rahvusesse kuulumist taotleja keeleoskuse kaudu, sest taotleja ei ole iseseisev keelekasutaja ning

suhtleb igapäevaselt vene või mõnes muus keeles. Taotleja selgitas, et nende perekond hoidis alati

alles traditsiooni, mälestusi, kodumaa soojust kodustel pidustustel. Esitatud selgitus on väga üldine,

kuna ta ei ole isegi täpsustanud, kuidas nende perekond tähtpäevi tähistas. Seega on taotleja

selgitused on paljasõnalised. Taotleja on selgitanud, et külastas Eestit esimest korda 2016. a ja

pärast seda tekkis tal huvi Eesti vastu. Lisaks on taotleja selgitanud, et ta on kogu aeg tundnud

ennast natuke erilisemana kui teised inimesed Venemaal. Taotleja on sündinud, kasvanud, koolis

käinud mitmetes koolides Venemaal. Kuigi taotleja on Eestis viibinud, on ta kasutanud Eestit n-ö

transiitmaana. Taotleja on Eestis viibides kasutanud võõrastemaju, ei ole Eestis elu- ja töökohta

otsinud, kuni praeguseni puudunud eriline seos Eestiga, puuduvad Eestis sugulased. PPA on

arvamusel, et tegelikult soovib taotleja valitud alusel taotleda tähtajalist elamisluba mingil muul

põhjusel, mida taotleja ei ole PPA-le avaldanud. 20.10.2022 edastas X. X lepinguline esindaja

PPA-le vaide PPA 06.09.2022 otsuse nr 15.3-3.2/807-1 vaidlustamiseks.

4. PPA jättis 31.10.2022 vaideotsusega nr 15.3-3.6/151 vaide rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtule saabus 10.11.2022 X. X kaebus PPA 06.09.2022 otsuse nr 15.3-3.2/807-

1 tühistamiseks, PPA kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus ning väljastama kaebajale

elamisluba.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. Kaebaja on eestlane. Kaebaja esitas PPA-le tõendid, et tema ema ning vanaema olid eestlased.

Lisaks selgitas kaebaja, et tema peres elati eestlaste traditsioonide kohaselt. PPA keeldus

motiveerimata otsusega elamisloa väljastamisest.

7. VMS-s ei ole sätestatud eraldi regulatsiooni ega alust eesti rahvusest isikutele elamisloa

väljastamiseks. VMS § 115 p 1 sätestab üksnes selle, et eestlasi ei arvestata sisserände piirarvu

sisse. PS § 36 lg 3 järgi on igal eestlasel õigus asuda elama Eesti Vabariiki, sh kaebajal.

8. Kohased ei ole PPA selgitused osas, et kaebaja on soovinud esmalt taotleda elamisluba etnilise

eestlasena ning on seejärel n-ö meelt muutnud. Olukorras, milles seadusandja ei ole reguleerinud

eestlastele elamisloa väljastamist, ei ole selline eksimus etteheidetav. Ametnik, kes võttis kaebaja

taotluse vastu, ei selgitanud talle olukorda. Kaebaja esitas taotluse juurde dokumendid, et tõendada

eestlaseks olemist. PPA ei täitnud selgitamiskohustust, kuigi andis välja keelduva haldusakti. PPA-

l ei olnud diskretsiooniõigust. PPA seisukohad seisnevad üksnes oletustel ja subjektiivsel

arvamusel, mis on vaid PPA-le teada. PPA on seadnud küsimuse alla Eesti Vabariigi järjepidevuse

üldse.

9. Vaidlustatud otsuses ei sea PPA kahtluse alla, et kaebaja ema ja vanaema olid eestlased, kuid

seda tehakse vaideotsuses. Pole tähtis, et kaebaja ema ja vanaema on terve elu elanud Venemaal.

Kaebaja esivanemal on Eesti kodakondsus ning ta ei ole Eestisse kolinud võimatuse tõttu.

Tõlgendus, et Eesti kodakondsuse omandamiseks tuli de jure asuda faktiliselt ümber Eestisse, on

antud u 100 aastat hiljem. Lõplik selgus puudub tänase päevani. PPA on otsinud üksnes põhjuseid,

miks jätta kaebaja taotlus rahuldamata. PPA on seadnud kaebaja esitatud dokumentide ehtsuse

kahtluse alla ning ei ole analüüsinud rahvuse määratlust tulenevalt õigusaktidest. Tänases

õigusruumis on rahvus enesemääramise küsimus ning seda ei saa määratleda vanemate rahvuse

järgi. Vaidlustatud otsus on vastuolus PS-ga, mille järgi on kaebaja põhiõigus asuda elama

Eestisse. Seaduslik alus sellise põhiõiguse piiramiseks puudub ning PPA ei ole vastavale sättele ka

viidanud. Põhiõiguse piiramist ei ole PPA selgitanud ka n-ö ühiskondliku vajadusega.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajal ei ole põhiseaduslikku õigust Eestisse

elama asuda, kuna vastav õigus on PS § 36 lg 3 kohaselt eestlastel, kuid elamisloa menetluse

käigus ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks eestlane. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS sätteid.

PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas

seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.

11. Õige on kaebaja väide, et VMS ei sätesta otsesõnu võimalust taotleda tähtajalist elamisluba

rahvuselt eestlasena Eestisse elama asumiseks. Kaebaja on õigesti taotlenud elamisluba

välislepingu alusel. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel on sõlmitud leping, mille

kohaselt on eestlastel võimalik Eestisse elama asuda. Õige on ka kaebaja viide PS § 36 lg-le 3 osas,

et eestlastel on alati õigus Eesti Vabariiki elama asuda. Selleks, et kolmanda riigi kodaniku suhtes

kohalduks PS § 36 lg-s 3 sätestatud õigus, tuleb eelnevalt tuvastada, et välismaalane on eestlane.

12. PPA on tuvastanud, et kaebajat ei saa lugeda rahvuselt eestlaseks ning PPA on sellist

seisukohta vaidlusaluses otsuses ka põhjendanud. Kuna PPA on tuvastanud, et kaebaja ei ole

rahvuselt eestlane, ei saa ka tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oluliselt riivata kaebaja

õigusi. Välismaalasel ei ole põhiseadusest tulenevat õigust Eestis elamiseks ning riigil on

suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki saabumise ja riigis viibimise üle.

13. PPA selgitas kaebajale 26.01.2022 saadetud e-kirjas, et kaebajal ei ole võimalik saada

tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks, kuna kaebajal ei ole varem elamisluba

olnud ja sellest tulenevalt ei vasta taotleja püsivalt Eestisse elama asumiseks antava elamisloa

tingimustele. Lisaks selgitas PPA, et konsuli kaaskirjast nähtuvalt soovib kaebaja taotleda

elamisluba kui etniline eestlane, kuid sellist alust elamisloa taotlemiseks ei ole. Tulenevalt konsuli

kaaskirjast järeldas PPA, et kaebaja soovib taotleda tähtajalist elamisluba välislepingu alusel kui

rahvuselt eestlane. Sellise PPA selgituse peale muutis kaebaja elamisloa taotlemise alust ning

kinnitas, et soovib taotleda tähtajalist elamisluba välislepingu alusel kui rahvuselt eestlane. Seega

muutis kaebaja tähtajalise elamisloa taotlemise alust. PPA ei ole eelnevat kaebajale etteheitnud. On

tavapärane praktika, et kui PPA menetluse käigus tuvastab, et esitatud taotlust ei ole võimalik

rahuldada, selgitab PPA taotlejale, et tal on võimalik esitada taotlus mõnel muul talle sobival

alusel. PPA ei ole otsuses väitnud justkui oleks kaebaja menetluse käigus meelt muutnud.

14. Siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning

pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“

(määrus nr 7) § 25 lg 1 sätestab, et kui välismaalane soovib, et tema suhtes ei kohaldata sisserände

piirarvu, peab ta esitama dokumendi, mis tõendab, et ta on eesti rahvusest. Määruse nr 7 § 25 lg 2

ja 3 defineerivad ühtlasi selle, et eesti rahvusest isikuks tuleb lugeda inimest, kelle vanem või

vanavanem on eesti rahvusest.

15. Määrus nr 7 § 25 lg 1 ja lg 2 järgi peab kaebaja tõendama enda eesti rahvusesse kuulumist enda

dokumentide kaudu ning kui see ei ole võimalik, siis on tal võimalik seda tõendada muul viisil, sh

vajadusel vanemate ja vanavanemate kaudu. Kaebaja ei esitanud elamisloa menetluse käigus

dokumente, kus teda oleks määratletud rahvuselt eestlasena. Kui isiku enda dokumentidest ei ole

võimalik rahvust tuvastada, siis sellisel juhul on isikul võimalik tuvastada enda rahvust

esivanemate dokumentide kaudu. See aga ei tähenda, et kui isiku vanaema sünnitunnistusel on

märgitud vanavanaema rahvuseks eestlane, et siis peab PPA ka järeltulijad pidama eestlasteks. Kui

taotleja dokumentidest nähtuvalt on isik muust rahvusest, siis ei ole PPA-l vajalik asuda tuvastama

ja tõendama kaugema ringi sugulaste (praegusel juhul vanavanemate) rahvust. Sellisel juhul peab

isik ise muude asjaolude kaudu tõendama, et ta on eestlane, kelle suhtes põhiseaduse § 36 lg 3

kohaldub.

16. Kodakondsusesse kuulumine ei tähenda automaatselt rahvuskuuluvust. Kaebaja on Venemaa

Föderatsiooni kodanik, kuid ei pea ennast rahvuselt venelaseks. Samamoodi ei saa kaebaja

esivanemale antud kodakondsuse pinnalt teha järeldust tema rahvuse kohta. Lisaks ei saa ka

järeltulijate rahvuskuuluvuse kohta teha järeldusi vanemate rahvuskuuluvuse pinnalt.

Rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised objektiivsed ja subjektiivsed tunnused (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 19.12.2019 otsus asjas nr 3-19-184). PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest,

et isik ise määratleb end eestlasena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2018 otsuse asjas nr 3-16-

96, punkt 16). Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed tunnused.

17. Elamisloa menetluse käigus on kaebajale selgitatud dokumentidega seonduvat ning antud

kaebajale võimalus esitada tõendeid enda rahvuskuuluvuse kohta. PPA selgitas juba vaideotsuses,

et menetluse käigus palus PPA kaebajal esitada selgitusi ja dokumentaalseid tõendeid, mille põhjal

hinnata muid objektiivseid asjaolusid, nt keeleoskus, ema ja vanaema keeleoskus, Eestis elamine ja

viibimine jne. Selliselt kogus PPA tõendeid, et saada selgust, kas objektiivsed asjaolud näitavad, et

kaebaja võiks eesti rahvusesse kuuluda.

18. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed tunnused. PS kommentaaride

kohaselt on tegemist eelkõige rahvusliku enesemääratlemise küsimusega, mille objektiivsete

kriteeriumidena võivad kõne alla tulla eesti keele oskus või põlvnemine eestlasest, kuid nende

tunnuste alusel ei saa veel üheselt ja kindlalt väita, kas konkreetne isik on eestlane või mitte. Lisaks

saab arvestada ka eesti juurte olemasolu, kodakondsust ja kultuurilisi tegureid, näiteks

emotsionaalset sidet Eestiga, kultuurilist ja sotsiaalset seotust ning haridust. Kuna kaebaja enda

dokumentidest ei nähtunud tema eestlaseks olemine, tuli tal oma rahvuskuuluvust muud moodi

tõendada. PPA on vaieldavas otsuses põhjalikult käsitlenud kõiki kaebaja esitatud tõendeid ja

selgitusi ning jõudnud õiguspärasele järeldusele, et kaebajat ei saa lugeda rahvuselt eestlaseks.

19. Sisuliselt on kaebajal õigus, et praeguses olukorras puudus PPA-l diskretsiooniõigus, kuna

kaebaja ei vastanud elamisloa andmise tingimustele ning VMS § 123 p 2 sätestab imperatiivselt, et

tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane ei vasta elamisloa andmise

tingimustele. Vastustaja ei nõustu aga kaebajaga, et PPA on otsuse tegemisel lähtunud menetleja

subjektiivsest arvamusest. Otsuses on välja toodud kaebaja esitatud selgitused ja tõendid ning PPA

hinnang neile ning enne otsuse tegemist on kaebajale antud võimalus ka PPA seisukohtade osas

oma arvamus ja vastuväited esitada. Sisuliselt ei ole kaebaja väitnud, et PPA oleks mõnd kaebaja

selgitust vääralt mõistnud või tõendit vääralt hinnanud, kaebaja lihtsalt ei nõustu PPA seisukohaga,

et esivanemate dokumentidest ei piisa rahvuskuuluvuse määratlemiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna PPA otsus on õiguspärane. Vaidlustatud otsuses võttis

PPA õigesti aluseks kaebaja esitatud väited ja seisukohad ning hindas neid koosmõjus esitatud

tõenditega. PPA ei ole vaidlustatud otsust teinud tuginedes ametniku subjektiivsele hinnangule,

vaid otsuses on välja toodud selle aluseks võetud asjaolud ja tõendid.

21. Kohus ei nõustu kaebaja hinnanguga, et tulenevalt määruse nr 7 §-st 25 annab esivanema

sünnitunnistusel olev märge eestlasest esivanema kohta aluse automaatselt tunnustada eestlasena ka

tema järeltulijat. Määruse nr 7 § 25 lg 1 sätestab, et Eesti rahvusest taotleja, kes soovib enda suhtes

sisserände piirarvu kohaldamata jätmist, esitab lisaks käesolevas määruses sätestatud tähtajalise

elamisloa taotlemisel nõutud dokumentidele enda eesti rahvusesse kuulumist tõendava dokumendi.

Dokument peab sisaldama andmeid taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta

(määruse nr 7 § 25 lg 2). Kui taotleja esitab dokumendi oma vanema või vanavanema eesti

rahvusesse kuulumise kohta, lisab ta dokumendi, mis tõendab taotleja põlvnemist nimetatud eesti

rahvusest isikust (määruse nr 7 § 25 lg 3).

22. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik (dtl 86). Kaebaja esitas PPA-le enda korduva

sünnitunnistuse koopia, kuhu oli kaebaja ema rahvuseks märgitud eestlane ja kaebaja isa rahvuseks

ukrainlane (dtl 87). Lisaks on kaebaja esitanud originaaldokumentidena kaebaja ema korduva

sünnitunnistuse, kuhu kaebaja vanaema rahvuseks oli märgitud eestlane ja vanaisa rahvuseks

ukrainlane (dtl 88). Esitatud on ka kaebaja vanaema abielutunnistus, kus kaebaja vanaisa rahvuseks

oli märgitud ukrainlane ja kaebaja vanaema rahvuseks eestlane (dtl 90). Eelnevate tõendite alusel

võib kaebaja olla nii eestlane kui ukrainlane. Ka kaebaja ema võib esitatud tõendite alusel olla nii

eestlane kui ukrainlane. Tuginedes eelnevatele andmetele ja esitatud tõenditele, leiab kaebaja, et tal

on õigus asuda elama Eestisse kui rahvuselt eestlane. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba Eesti

välisesinduses välislepingu alusel rahvuselt eestlasena, millise taotluse jättis vastustaja

rahuldamata.

23. PS § 36 lg 3 järgi on eestlastel alati õigus Eesti Vabariiki elama asuda. VMS-s puudub säte,

mille alusel on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba rahvuselt eestlasena Eestisse elama

asumiseks. Vastavalt PPA selgitustele (vt dtl 100-101) taotles kaebaja õigesti luba vastavalt Eesti

Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud lepingule, mille kohaselt on eestlastel võimalik

Eestisse elama asuda. Seega on alusetud kaebaja etteheited, et vastustaja ei selgitanud, millised

tingimused peavad olema täidetud vaadeldava elamisloa saamiseks. Samuti ei ole PPA välja

toonud, et kaebaja esitas elamisloa taotluse valel õiguslikul alusel.

24. Kaebaja leiab, et tema õigus Eestisse elama asumiseks tuleneb PS § 36 lg-st 3. Kohtupraktikas

on leitud, et tuleb eristada kodakondsust ja rahvust. PS § 36 lg-s 3 sätestatud põhiõigus on seotud

just eestlaseks olemise (nn eestlaseõigus), mitte kodakondsusega. Samas ei ole õigusaktides

täpsustatud, keda määratleda eestlasena ja keda mitte. Rahvuskuuluvuse määratlemisel ei piisa

sellest, et isik määratleb end ise eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud

objektiivsed kriteeriumid. Rahvuskuuluvuse määratlemise objektiivsed kriteeriumid on näiteks

eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu, kodakondsus ja

kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning

haridus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 kohtuotsus haldusasjas nr 3-19-184).

25. Ka praeguses haldusasjas selgitas Tallinna Ringkonnakohus 08.12.2022 määruse p-s 12: „ …/

…/isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel tuleb hinnata rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid

kogumis ning kuigi määruse nr 7 § 25 näeb ette erandi HMS §-s 38 sätestatud

tõendamiskoormusest, kehtib haldusmenetluses jätkuvalt uurimispõhimõte ja haldusorganil on

kohustus koguda muid tõendeid. Määruse nr 7 § 25 tuleb seega tõlgendada selliselt, et see nõuab

lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest,

kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada muid

asjakohaseid tõendeid (Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8–10;

17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p-d 11–12). Viimati nimetatud lahendis leidis ringkonnakohus, et

kui taotleja vanavanem on määratlenud end eestlasena, ei tähenda see, et ka taotlejat tuleb pidada

automaatselt eestlaseks. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka muud objektiivsed kriteeriumid

peale eestlasest põlvnemise. Seaduse mõtteks ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu

arvestamata neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne,

kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga (Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus nr

3-19-184, p 15).

26. Eelnevast tulenevalt ei saa nõustuda kaebajaga, et kuivõrd ta on esitanud määruse nr 7 §-s 25

nimetatud dokumendid, ei saanud PPA elamisloa andmisest keelduda ega arvestada otsuse

tegemisel ka muid asjaolusid, nt kaebaja keeleoskust, kultuurilist, emotsionaalset ja sotsiaalset sidet

Eestiga. Seega eesti rahvusele tuginedes välismaalasele tähtajalise elamisloa andmine ei ole seotud

ainult sellega, kuidas kaebaja ennast ise määratleb, vaid see põhineb ka sellel, kuidas kaebaja

vanem või vanavanem on ennast määratlenud, millised andmed isiku rahvuse kohta nähtuvad tema

sünnitunnistuselt ning kas tulenevalt eelnevatest asjaoludest eraldiseisvalt või kogumis saab

taotleja olla rahvuselt eestlane. Kohus hindab järgnevalt, kas kaebaja on välja toonud asjas muid

objektiivseid asjaolusid, millest nähtuvalt oleks vastustaja saanud järeldada, et kaebaja on eestlane.

27. Kohtu hinnangul tugines PPA õigesti vaidlustatud otsuses prof. Martin Ehala rahvusidentiteedi

määratlemise võimalikele viisidele, kuivõrd vastav võrdlus on aluseks võetud ka korduvalt

kohtumenetluses (vt nt haldusasjad nr 3-19-184, nr 3-19-492).

28. Arvestades kaebaja esitatud tõendeid, sh sünnitunnistusel toodut, oli kaebaja vanematel

võimalus märkida kaebaja rahvuseks vastavalt kas eestlane või ukrainlane. Nagu kohus eelnevalt

välja tõi, on inimesel õigus määratleda ise oma rahvust. Kaebaja selgitas 07.03.2022 PPA-le vene

keeles, et tal puuduvad dokumendid, mis kinnitavad tema eesti keele õppimist, kuid ta on õppinud

iseseisvalt eesti keelt ning oskab eesti keelt algtasemel. Eesti keelt rääkis üksnes kaebaja vanaema.

Kaebaja ema saab eesti keelest aru, kuid ei räägi seda. Kaebaja ema soovis 90-ndatel aastatel asuda

Eestisse elama, kuid Eestis ei olnud sugulasi ning puudus raha kolimiseks või reisimiseks.

Kolimisplaani katkestas kaebaja isa surm. Kaebaja ei ole oma vanematega Eestis elanud. Kaebaja

selgitas, et tema vanaema ja vanavanaema perekonnas tähistati Eesti pühasid, kuid hilisemalt mitte.

Kaebaja tõi välja, et tema emakeel on vene keel, kuid see oli sugulaste valik. Kaebaja ei tunne end

venelasena ning kannatab sellepärast, mis Venemaal praegusel ajal toimub. Peale kaebaja vanaema

surma kadusid seosed Eestis elavate kaugemate sugulastega. Kaebaja on Eestis viibinud

lühiajaliselt palju kordi. Kaebaja ei ole Eestis aktiivselt tööd otsinud. (dtl 109-111, tõlge

vaidlustatud PPA otsuses).

29. Eelnevad kaebaja selgitused kinnitavad vastustaja seisukohta, et kaebaja ei ole tõendanud oma

eestlust ning teda ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast. Eestlaseks võiks pidada ka Eestist

lahkunud isiku järeltulijaid, kelle vanavanemad ja vanemad või üks vanematest on eestlane ning

keda on kasvatatud viisil, et isik vaatamata oma kodumaale tunneks, et ta on rahvuselt eestlane.

Asja materjalidest ja kaebaja selgitustest võib pigem järeldada, et kaebajate esivanemad on

soovinud end siduda Venemaa ja vene rahvusega. Samuti ei nähtu, et kaebaja või tema perekond

oleks soovinud määratleda end kui ukrainlasi. Asjaolust, et kaebaja vanaema ning omakorda

vanaema ema tähistasid kaebaja kinnitusel Eesti kommete kohaselt pühasid, ei saa järeldada

eestluse edasikandmist, sh kaebajale. Pigem nähtub kaebaja esitatud seisukohtadest, et kaebaja ema

Eesti pühi ei tähistanud ning eestlust edasi ei kandnud. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et jõule

ja jaanipäeva tähistatakse paljudes kultuurides, millisest tegevusest ei saa eestluse edasikandmist

järeldada.

30. Kaebaja selgitas PPA-le, et ta on kogu aeg tundnud ennast natuke erilisemana kui teised

inimesed Venemaal. Nimetatud väitest ei saa välja lugeda, et erilisus tuleneb just asjaolust, et

kaebaja esiemad olid eestlased. Kaebaja on sündinud, kasvanud, koolis käinud Venemaal ning ka

töökoht asub Venemaal. Eelnevast saab järeldada, et kaebaja on määratlenud end venelasena ning

eelistanud elada Venemaal. Kaebaja ei ole lükanud ümber PPA seisukohti, et kaebaja on Eestis

viibinud lühiajaliselt reisimise vahepeatusena. Kaebaja soovimatust siduda end Eestiga püsivamalt

näitab ka asjaolu, et ta ei ole otsinud Eestis elu- ega töökohta. Kohus nõustub, et kaebaja väited

erilise seose kohta Eestiga ei ole veenvad ega millegagi tõendatud.

31. Kohtu hinnangul saab kaebaja seisukohtadest järeldada, et kaebaja esitatud elamisloa taotluse

eesmärgiks on eelkõige vältida võimalikku mobiliseerimist Venemaa Föderatsioonis, kuna tema

väidete kohaselt ei toeta ta Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukrainas. Eelnev aga ei ole aluseks

elamisloa väljastamisel kaebaja taotletud tingimustel.

32. Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA on otsinud vaideotsuses põhjuseid kaebaja taotluse

rahuldamata jätmiseks. Ka vaidlustatud otsuses on PPA välja toonud, et taotlus jäeti rahuldamata

põhjusel, et kaebaja ei ole tõendanud, et ta on rahvuselt eestlane ja teda ei ole kasvatatud kui

rahvuselt eestlast. Kaebaja ei ole täiskasvanueas Eestis elanud ega omandanud eesti keele oskust.

PPA selgitused eestluse määratlemisest ning eestlaseks olemise tõendamisest on kohtu hinnangul

põhjendatud ning tegemist ei ole üksnes ametniku subjektiivse arvamusega. Kohus peab

võimalikuks, et kaebaja esivanemad pidasid end eestlasteks, kuid kaebajat ei ole kasvatatud

eestluse edendamise vaimus.

33. VMS § 123 punkti 2 kohaselt keeldutakse isikule tähtajalise elamisloa andmisest, kui

välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Kaebaja ei vasta VMS § 201 ja

määruse nr 7 §-i 25 tingimustele, mistõttu on PPA vaidlustatud otsus õiguspärane. Kohus jätab

kaebuse tühistamis- ning kohustamisnõudes rahuldamata.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)