2-21-140784/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

31. märts 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-140784

Tsiviilasi

AS-i Aktiva Portfolio hagi X vastu laenulepingust

tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 27. oktoobri 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

3824,94 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): AS Aktiva Portfolio (registrikood

16013522), lepinguline esindaja Irina Metsler-Verner

Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepingulised esindajad Alar Liivamägi ja Inna

Bodagovskaja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 17. jaanuari 2023 taotlus sama kuupäeva vastusele

lisatud dokumentaalse tõendi (Finantsinspektsiooni soovituslik juhend, dtl 228–244)

vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 27. oktoobri 2022 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2 (9)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AS Aktiva Portfolio (hageja) esitas 8. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 3545,02 euro nõudes. Kostja esitas vastuväite ja asja

lahendamine anti üle Harju Maakohtule (edaspidi: maaohus). Hageja esitas maakohtule

18. jaanuaril 2022 hagiavalduse, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla

2836,18 eurot, intressi 132,02 eurot, haldustasu 6 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

484,87 eurot ja põhivõla summalt edasiulatuva viivise määraga 12,9% aastas.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostja ja AS Inbank (edaspidi: pank) sõlmisid 26. oktoobril 2017 väikelaenu lepingu

nr L89001254070 (edaspidi: leping), millega kostja sai pangast laenu 4900 eurot.

Kostja ja pank muutsid lepingut 19. detsembri 2019 kokkuleppega;

-

kostja kohustus tagastama pangale laenu vastavalt lepingus kokku lepitud

maksegraafikule. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt,

mistõttu pank saatis talle 2. septembril 2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse ja ütles

seejärel lepingu 21. septembril 2020 üles;

-

pank loovutas 23 septembril 2020 lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale;

-

kostja tasus põhiosa katteks 1858,82 eurot ja täiendavalt 205 eurot, millest tulenevalt

on põhivõlg 2836,18 eurot (= 4900 – 1858,82 – 205);

-

lepingu kohaselt on intressimäär 12,90% aastas. Kostja võlgneb intressi alates

5. osamaksest (tähtaeg 15. juuni 2020) kuni ülesütlemisele eelnenud 8. osamakseni

(tähtaeg 15. september 2020) kokku 132,02 eurot;

-

lepingus lepiti kokku, et kostja kohustub tasuma lepingu haldustasu 1,50 eurot kuus.

Ülesütlemise teatise seisuga oli kostjal tasumata nelja kuu haldustasu 6 eurot;

-

lepingu alusel tuleb kostjal tasuda viivist põhivõlalt lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast alates, st 22. septembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse

määraga 12,9% aastas.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

leping ja selle muutmise kokkulepe on tarbijakrediidilepingud. Lepingutest puuduvad

krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused, mistõttu on

lepingud tühised. Kui lepingud on tühised, ei olnud pangal nende alusel nõuet. Pangal

võis olla vaid alusetust rikastumisest tulenev nõue laenusumma ulatuses. Sellist nõuet

hagejale ei loovutatud. Hageja esile toodud asjaoludel tal endal alusetu rikastumise

nõuet kostja vastu pole, sest hageja ei ole kostjale midagi maksnud;

-

lepingutes on krediidikulukuse määr avaldatud põhjendamatu suvalise numbrina, mille

kujunemine ei ole jälgitav ega kontrollitav, sest puuduvad vajalikud andmed ja

eeldused. Suvalise numbri avaldamist tuleb käsitleda krediidikulukuse määra

avaldamata jätmisena. Puudused krediidikulukuse määra lähteandmete lepingus

avaldamisel tähendavad, et lepingu alusel ei tekkinud intressi maksmise kohustust ja

kõik kostja tasutud maksed tuleb ümber arvestada põhivõla tasumiseks. Sel juhul ei

olnud kostjal ülesütlemise teate koostamise ajal panga ees võlga, mis oleks õigustanud

lepingu ülesütlemist. Lepingu ülesütlemine on tühine ja nõue pole muutunud

sissenõutavaks;

3 (9)

-

pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pank ei oleks tohtinud kostjale

laenu anda, sest kostja ei olnud krediidivõimeline. Tal olid kohustused teiste võla-

usaldajate ees ja puudus piisav sissetulek. Pank ei kontrollinud kostja maksevõimet ega

kogunud piisavaid andmeid. Panga küsimused laenutaotluse ankeedis olid ebapiisavad,

osalt võõrkeelsed ja arusaamatud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel

kohaldub võlaõigusseaduse (VÕS) § 403⁴ lg 7. Kostjal ei tekkinud lepingu alusel

intressi maksmise kohustust ja ta võlgneb ainult laenusumma. Lepingu sõlmimisest

alates oli VÕS § 94 järgne intressimäär 0%. Kõik kostja maksed tuleb ka sel alusel

arvestada ümber põhivõla tasumiseks ja pangal ei olnud õigust lepingut üles öelda;

-

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju (lepingu

sõlmimise negatiivsed tagajärjed), mille kostja tasaarvestab hageja nõudega;

-

põhivõlg ei ole sissenõutav mh põhjusel, et pank ega hageja pole koostanud kostjale

vähenenud intressi arvestades uut tagasimaksete graafikut;

-

ebaõige on hageja väide, et kostja sai lepingu alusel laenu 4900 eurot, millele lisandus

lepingutasu 98 eurot, kokku 4998 eurot. Tegelikult oli lepingutasu lepinguga võetud

kõrvalkohustus, mitte laenusumma. Lepingust nähtub laenusumma 4900 eurot, millest

sissemakse oli 98 eurot, mis tasuti enne lepingu sõlmimist. Seega lepingu sõlmimisel

oli õige põhivõlg 4802 eurot (= 4900 – 98). Kõik kostja maksed tuleb lugeda põhivõla

katteks, mille tulemusel ei olnud pangal alust lepingut üles öelda:

-

viivist on arvestatud valelt põhivõla jäägilt ja tühise viivisemäära alusel. Lepingutes oli

intressimäär 12,9% aastas. Viivisena on pooled kokku leppinud 12,9% aastas ja 0,04%

päevas. Kuivõrd viivisemäär oli kõrgem VÕS § 113 lg-s 1 ette nähtust ja kõrgem ka

lepingus kokku lepitud intressimäärast, on viivise määra kokkulepe tühine. Viivise

määr 0,04% päevas ehk 14,60% aastas ületab kolmekordselt seadusjärgset

viivisemäära ja on tüüptingimusena tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Hagejal ei saa

nõuda viivist enam kui seadusjärgses määras. Lisaks tuleb viivist vähendada nii, et

kõrvalnõuded kokku ei ületaks põhivõlga

-

loovutamisteates teatati kostjale uue võlausaldaja andmed, kuid ei teatatud uue

võlausaldaja konto numbrit, kuhu võlg tasuda. Hageja on sattunud vastuvõtuviivitusse.

Alternatiivselt on nõude loovutamine ilma võlgnikule uue võlausaldaja makserekvisiite

teatamata vastuolus hea usu põhimõttega;

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 27. oktoobri 2022 otsusega (vaidlustatud otsus), mõistes kostjalt

hageja kasuks välja 3459,07 eurot (sh põhivõlg 2836,18 eurot, intress 132,02 eurot, haldustasu

6 eurot ja viivis 484,87 eurot) ning põhivõlalt viivise määraga 12,9% aastas alates

19. jaanuarist 2022. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Ühtlasi rahuldas maakohus

hageja taotluse otsuse täitmise korra määramiseks menetluskulude tasumise osas.

3.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

kostja ja pank sõlmisid 26. oktoobril 2017 laenulepingu;

-

kostja ja pank sõlmisid 19. detsembril 2019 lepingu muutmise kokkuleppe;

-

lepingu alusel pidi kostja tasuma laenu igakuiste osamaksetega vastavalt lepingus

kokku lepitud maksegraafikule;

-

kostja jättis maksegraafikus märgitud maksed tasumata ning pank saatis talle

2. septembril 2020 lepingu ülesütlemise hoiatuse ning ütles seejärel lepingu

21. septembril 2020 üles;

-

pank loovutas 23. septembril 2020 nõude kostja vastu hagejale ning kostjale saadeti

nõude loovutamise teatis.

4 (9)

3.2. Maakohus kohaldas VÕS § 402 lg 1, § 403¹ lg 1 p-te 7 ja 9 ja lg 4, § 403⁴ lg-d 1, 5, 9

ja 13, § 406 ja § 408 ning rahandusministri 13. oktoobri 2010 määruse nr 51 „Tarbijakrediidi

kulukuse määra arvutamise kord” (edaspidi: määrus nr 51) § 2 lg 1. Nende sätete põhjal leidis

maakohus, et krediidikulukuse määr on arvutatud ja lepingus kajastatud kohaselt.

3.2.1. Lepingus on märgitud laenu kogukulu 6467,03 eurot ja krediidi kulukuse määr aastas

15,87%. Lepingule ja selle muudatusele lisati maksegraafikud. Samuti lisati lepingule Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, milles oli selgitati detailselt krediidiga seotud kulusid.

Lepingu muutmise kokkuleppes on märgitud krediidi kulukuse määr 15,20% aastas ja krediidi

kogukulu 1582,85 eurot. Laenulepingu muutmisega ei suurendatud laenu summat, vaid

suurendati igakuiste osamaksete arvu ja vähendati nende suurust.

3.2.2. Lepingu ja selle muutmise kokkuleppe hinnang näitab, et krediidi kulukuse määr on

arvutatud kooskõlas määrusega nr 51. Kostja on menetluses paljasõnaliselt ja ilma põhistusteta

väitnud, et krediidi kulukuse määr oli suvaline number. Kostja ei esitanud ühtegi seaduse ega

määruse nr 51 metoodikat kohast arvutust, mille järgi ei oleks lepingutes märgitud andmed

õiged. Alusetu ja paljasõnaline on kostja väide, et krediidi kulukuse määr märgiti lepingusse

tegelikust madalamana. Paljasõnalise vastuväite alusel ei saa jätta hageja nõuet rahuldamata.

3.3. Kooskõlas VÕS §-ga 170 on nõude loovutamine kostja suhtes toimunud. Alusetud on

kostja etteheited, et kuna nõude loovutamise teatises ei olnud märgitud uue võlausaldaja konto

numbrit, oli hageja ise vastuvõtuviivituses. Kostja tasus hagejale kokku 205 eurot, st talle olid

kättesaadavad andmed, mille abil kohustust täita.

3.4. Lepingus on selgelt välja toodud viivise aasta- ja päevamäär, mistõttu ei ole põhjendatud

kostja väited, et nende määrade puudumise tõttu on lepingud tühised.

3.4.1. Leping ei sisalda intressi päevamäära, mis oleks viivise päevamäärast eksitavalt erinev.

Intressi ja viivise määrad ei ole märgitud tüüptingimustesse, vaid lepingu ossa, milles pooled

sõlmisid sisulise kokkuleppe. Kostja ei tõendanud, et tal puudus võimalus määrad läbi rääkida.

3.4.2. Sisuliselt ei tulene seadusest ega kohtupraktikast, et intressimäärale vastavas määras

viivises ehk 12,9% aastamäärale vastavas viivises tarbijaga kokku leppida ei tohi ning selline

kokkulepe on tühine. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise määr aastas 8%, mille

kolmekordne on 24%. Kostjaga lepi kokku madalam määr (12,9% aastas), mis ei ole teda kui

tarbijat ebamõistlikult kahjustav.

3.4.3. Eeltoodust lähtuvalt ei ole põhjendatud kostja väited, et hageja viivisenõue on alusetu,

hageja on viivist ebaõigesti arvestanud ning sellest tulenevalt on kogu nõude arvestus vale.

Intressinõudele kostja sisulisi vastuväiteid ei esitanud. Kostja taotlus viivise vähendamiseks on

paljasõnaline. VÕS § 162 alusel tuleb viivise vähendamist taotleval poolel tõendada asjaolusid,

millele tuginedes ta taotleb viivise vähendamist. Kostja on küll väitnud, et tal on väga raske

majanduslik olukord, kuid need väited on jäänud tõendamata. Kostja ei toonud esile ega

tõendanud, oma igakuiseid sissetulekuid ja kohustusi ega varalist olukorda. Järeldusi kostja

majandusliku seisundi kohta ei saa teha üksnes täitmata maksehäiretest.

3.5. Kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis annaks aluse kahelda vastutus-

tundliku laenamise põhimõtte järgimises.

3.5.1. Lepingu muutmise kokkuleppega kostja kohustusi ei suurendatud, ei muudetud

krediidisummat ega krediidi ülempiiri, vaid hoopis võimaldati kostjal laen tagasi maksta

igakuiste väiksemate maksetega. Seega on alusetud kostja väited, et pank oleks pidanud

2019. aastal uuesti hindama kostja krediidivõimelisust.

3.5.2. Kostja on paljasõnaliselt väitnud, et tal ei olnud lepingu sõlmimise ajal krediidi-

võimeline, sest tal olid suured kohustused teiste võlausaldajate ees. Maksehäirete raporti

kohaselt oli tal seisuga 30. jaanuar 2017 võlg OMEGA INVEST OÜ ees 3200–12800 eurot.

5 (9)

Puuduvad muud tõendid lepingu sõlmimise aegsete kohustuste või ebapiisava sissetuleku

kohta. Maksehäirete raportist saab järeldada, et kostjal tekkisid võlad 2019. aastal. Pank kostja

olukorda 2019. aastal ei halvendanud, vaid hoopis kergendas, sest võimaldas igakuiseid

makseid väiksemates summades.

3.5.3. Täiendavalt esitas kostja tabeli, mille järgi oli kostjal mitmeid täitemenetlusi 2020. ja

2021. aastal. Varasemalt oli kostjal täitemenetlusi 2010., 2011. ja 2013. aastal. Täitemenetluste

toimumisest ei saa järeldada, et kostjal esinesid makseraskused ja ta oli krediidivõimetu lepingu

sõlmimise ajal.

3.5.4. Kostja täitis laenutaotluse veebikeskkonnas. Taotluses on märgitud kostja isikukood,

kuid ei ole märgitud ees- ja perekonnanime. Võib eeldada, et kuna taotlus täideti

veebikeskkonnas, oli kostja isik keskkonda sisenemisel tuvastatud ning järelikult puudus

vajadus lisada taotlusele ees- ja perekonnanimi. Puudub vaidlus, et leping sõlmiti nimelt

kostjaga ja tema isik tuvastati enne lepingu sõlmimist. Taotlusest ei järeldu, et kostja oleks

pidanud mõnele küsimusele vastama inglise keeles, sest kõik küsimused olid esitatud eesti

keeles.

3.5.5. Tõendamata on kostja väited, et pank kallutas teda jätma õiged andmed esitamata.

Taotluses on märgitud kostja igakuised kohustused 0 eurot ja sissetulek 700 eurot. Kostja ei

tõendanud, et need andmed ei vastanud lepingu sõlmimise ajal tõele. Kostja väide sissetuleku

puudumise kohta on paljasõnaline. Panka ei vastuta olukorra eest, kus laenutaotleja esitab

teadlikult ebaõigeid andmeid. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, milliste andmete alusel pidi

pank aru saama, et kostjal tegelikult puudub sissetulek ja tal on suured kohustused.

3.5.6. Kostja väited krediidivõime puudumise kohta on vastuolus asjas kogutud tõenditega.

Kostja kliendikonto väljavõttest nähtub, et ta tasus nõuetekohaselt igakuiseid osamakseid

132,72 eurot kuni lepingu muutmiseni 19. detsembril 2019. Seejärel nähtub kliendikonto

väljavõttest, et kostja tasus igakuiseid osamakseid 65,09 eurot kuni maini 2020. Järelikult oli

kostja krediidivõimeline lepingu sõlmimise ajal ja vahetult pärast seda mitme aasta jooksul.

Kostjal tekkisid makseraskused alles 2020. aastal.

3.6. Kokkuvõtvalt ei anna kostja vastuväited alust jätta hageja nõuded rahuldamata. Kostja ei

tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, mistõttu on tema tasaarvestuse

avaldus toimetu. Kuivõrd etteheited viivise ja intressi suurusele on alusetud, puudus hagejal

vajadus kostja makseid ümber arvutada. Kohtule on hageja nõude suurus ja selle kujunemine

arusaadavad. Kostja ei ole selgelt põhistanud, millises osas pole nõude kujunemine arusaadav.

Alusetu on kostja etteheide, et kuna ta ei tasunud lepingute sõlmimisel lepingutasusid, millise

summa arvelt tasaarvestas pank väljamakstava laenu suurust, polnudki kostjal kohustust

lepingutasusid maksta, tegu on kõrvalkohustusega ja saadud laen oli väiksem. Kostja ei

nimetanud ühtegi õigusnormi, mis välistaks laenuandja õiguse tasaarvestada väljamakstavat

laenu summat laenu saaja kohustusega tasuda lepingutasu.

3.7. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1955 eurot, millest 455 eurot

on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv ja 1500 eurot on kulud õigusabile. Hageja kulud

õigusabile on mõistlikud ja põhjendatud. Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv on kooskõlas

seadusega. Hageja taotluse alusel tuleb kostjalt välja mõista menetluskuludelt viivis. Menetlus-

kulud tuleb tasuda hageja näidatud isiku arvelduskontole.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks kohaldas maakohus vääralt VÕS § 403⁴ lg 3 ja pööras ekslikult ümber

tõendamiskoormise. Hageja ei tõendanud, et pank täitis vastutustundliku laenamise kohustust.

6 (9)

4.1.1. Pangale oli maksehäirete registri teave kättesaadav, kuid ta ei kontrollinud seda ega

küsinud samasisulist teavet kostjalt. Pank oleks saanud küsida andmeid täitemenetluste kohta

nii kostjalt kui ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojalt, kuid ei teinud seda.

4.1.2. Hageja ei esitanud kohtule lepingueelset krediidivõime analüüsi. Lepingu muutmise

kokkuleppe kohta avaldas hageja, et enne seda kostja krediidivõimet ei kontrollitud. Lepingu

muutmise kokkulepet sõlmides oli kostja juba makseraskustes. Uus laenusumma moodustus

varasema lepingu täitmata jäänud kohustustest, sh intressist, viivisest, kahjuhüvitisest ja

haldustasust. Sel viisil on uue laenusumma kujundamine lubamatu, sest intressi ja viivist

arvestatakse nüüd varasema intressi- ja viivise võlalt.

4.1.3. Pangal peavad olema tarbija krediidivõime hindamiseks kehtestatud eeskirjad, mille

alusel saaks hinnata, kas panga reeglid tarbija krediidivõime hindamiseks on kooskõlas seaduse

nõuetega, kas neid reegleid konkreetsel juhul täideti ja õige krediidiotsus tehti. Hageja ei

esitanud panga eeskirju, seega ei oleks maakohus tohtinud asuda seisukohale, et krediidivõimet

hinnati vastutustundlikult ja õigesti ning vastutustundliku laenamise kohustust ei rikutud.

4.1.4. Ainsa asjasse puudutava tõendina esitas hageja laenutaotluse. Laenutaotluse küsimused

on sedavõrd pealiskaudsed ja puudulikud, et vastuse põhjal neile polegi võimalik nõuetekohast

krediidivõime analüüsi teostada. Ilma tarbija käest piisavalt põhjalikke andmeid küsimata pole

võimalik teha vastutustundlikku laenuotsust. Kohus on selle põhjendamatult tähelepanuta

jätnud ja valesti hinnanud. Tarbija ei tea ega peagi teadma, milliseid andmeid pank krediidi-

kõlbulikkuse hindamiseks vajab. Mingeid täpsustavaid küsimusi pank ei küsinud.

4.1.5. Laenutaotluses on küsitud kostja sissetuleku kohta, kuid pole täpsustatud, mis liiki

sissetulekut küsitakse, millise aja jooksul kostja sellist sissetulekut sai ja kas ta seda ka edasi

saab. Seega ei tundnud pank huvi tegeliku sissetuleku vastu, mida võiks krediidivõime

hindamisel arvestada (nt palk). Samuti puudus pangal huvi sissetuleku jätkumise suhtes. Panka

ei häirinud taotluses kostja nime puudumine. Seegi näitab panga vastutustundetust. Lisaks

leppis pank avaldusega, et kostja igakuiste kohustuste summa on null. Selliseid andmeid ei

oleks vastutustundlik isik tohtinud uskuda, vaid pidanuks esitama täiendavaid küsimusi.

Seejuures pole kostja elamis- või muude kulude (transport, side, vaba aja jms) kohta midagi

küsitud. Loetletu viitab vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisele, mille maakohus

oleks pidanud tuvastama.

4.1.6. Pank ei küsinud ka kontoväljavõtet. Kui pank oleks seda kohustust täitnud, nähtunuks

väljavõttelt kostja ebapiisav sissetulek, suured kohustused ja juba tekkinud makseraskused.

Kontoväljavõtte küsimine on sisuliselt möödapääsmatult vajalik vastutustundliku laenamise

kohustuse kohaseks täitmiseks. Maakohus pidanuks tuvastama panga kohustuse rikkumise, sest

VÕS § 403⁴ lg 5 kohaselt ei või pank soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidi-

võimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma.

4.1.7. Ka lepingu muutmise kokkulepet sõlmides ei täitnud pank vastutustundliku laenamise

kohustust, sest ei hinnanud kostja krediidivõimet. Lisaks ei leevenenud kostja olukord, sest ta

pidi tasuma lepingutasu ja pikenenud laenuperioodi eest intressi.

4.1.8. Kuna pank rikkus vastutustundliku laenamise kohustust, tuleb kohaldada VÕS § 403⁴

lg-st 7 tulenevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära 0% aastas ning muid kulusid kosta

lepingu alusel ei võlgne. Seega lepingu sõlmimisest alates ei olnud kostjal intressi ega muude

kulude tasumise kohustust, mistõttu tuli kostja maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal oli

õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest, sest pank ei koostanud uut maksegraafikut ilma

intressi ja kõrvalkulude arvestuseta.

4.2. Teiseks ei arvestanud maakohus kostja vastuväidet krediidi kogukulu märkimata jätmise

kohta lepingus. Lepingu muutmise kokkuleppes on laenusumma 3102,99 eurot, kuid krediidi

kogukuluks on märgitud 1582,85 eurot. Seega õiget tasumisele kuuluvat summat selgelt ja

7 (9)

kokkuvõtlikult esitatud ei ole, nagu nõutud VÕS § 404 lg 2 esimeses lauses. VÕS § 408 lg 4

järgi ei tekkinud kostjal kõrvalkohustusi.

4.3. Kolmandaks ei kontrollinud maakohus kostja tehtud makseid ja mille katteks tasutud

summasid arvestati. Kostja sai lepingu järgi laenu 4900 eurot, aga tegelikult 98 euro võrra

vähem. Ta tasus algse lepingu kehtivuse ajal 3029,84 eurot ja lepingu muutmise kokkuleppe

täitmiseks 260,36 eurot. Lisaks tasus kostja hagejale 205 eurot. Kõik need summad tuleb lugeda

laenu põhiosa tagastuseks. Seega maksis kostja lepingu täitmiseks kokku 3383,44 eurot ja võla

jääk on maksimaalselt 1418,56 eurot (= 4900 – 98 – 3383,44).

4.4. Neljandaks ei arvestanud maakohus sellega, et lepingu ülesütlemine on tühine. Pank

rikkus vastutustundliku laenamise kohustust ning kostjal ei olnud kohustusi lepingus märgitud

ulatuses. Seega puudusid eeldused lepingu ülesütlemiseks. Lepingu muutmise kokkuleppe

kohaselt on viimase osamakse tähtaeg 15. jaanuar 2026. Hageja pöördus kohtusse nõudega, mis

ei ole muutunud sissenõutavaks.

4.5. Viiendaks ei arvestanud maakohus, et kohaldamisele kuulub seadusjärgne viivisemäär.

Lepingus ja selle muutmise kokkuleppes on viivise aasta- ja päevamäärad erinevad ja eksitavad.

Viivisemäär on märgitud 12,90% aastas ja 0,04% päevas, kuid 0,04% päevas teeb aastaseks

määraks 14,6%. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda viivist intressimäärast kõrgema

viivisemäära alusel. Seega on viivise määra kokkulepe tühine ning kohaldamisele kuulub VÕS

§ 113 lg 1 teine lause.

4.6. Kuuendaks on hageja õigusabikulud põhjendamatud. Hageja oleks saanud kohtus oma

õigusi teostada ilma sisseostetud õigusabiteenuseta, sest nõuete omandamine ja nende sisse-

nõudmine, mh kohtumenetluses, on hageja igapäevase majandustegevuse põhisisu. Vaidluse

vähese keerukuse tõttu oleks hageja saanud oma eesmärgid saavutada ka välise õigusabita.

Hageja soovib kostja arvelt täiendavalt teenida, mitte katta vältimatuid, põhjendatud ja

vajalikke menetluskulusid.

5. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab

menetluskulud mõlemas kohtuastmes.

7. Hageja esitas kaebusele vastates uue dokumentaalse tõendi (finantsinspektsiooni juhend

seisuga 13. juuni 2016). Hageja vastusest ei nähtu põhjendusi, miks esitas ta tõendi alles

apellatsioonimenetluses, kuigi see oli objektiivselt olemas enne maakohtu otsuse tegemist. Uue

asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama.

Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus

selle tähelepanuta, v.a juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja

vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohus tegi

17. veebruari 2023 määruses hagejale ettepaneku tõendi hilist esitamist täiendavalt põhistada,

aga hageja eiras kohtu ettepanekut. Kuivõrd hagejal oli võimalik esitada sama tõend

maakohtule ja tõendist ei nähtu, et see oleks ilmselt vajalik asja õigeks lahendamiseks, siis jääb

hageja taotlus TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata. Viidatud tõend tagastatakse hagejale

elektrooniliselt.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise ja selle muutmise, samuti kostja

tehtud maksete, panga hoiatuse ja ülesütlemisavalduse kohta. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus

maakohtu õigusliku kvalifikatsiooniga panga ja kostja vahelisele suhtele kui laenulepingule,

millele kohalduvad tarbijakrediidi sätted. Maakohus tuvastas õigesti panga nõude hagejale

loovutamise asjaolud ja andis sellelegi kohase õigusliku hinnangu.

8 (9)

9. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga aga selles, et pank järgis laenulepingu sõlmimisel

ja muutmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtte rikkumise tõttu

polnud pangalt hagejale loovutatud nõue sissenõutav ja hagi jääb rahuldamata. Põhjendused on

järgmised.

9.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et laenuleping sõlmiti 26. oktoobril 2017

ja seda muudeti 19. detsembril 2019. Mõlemal korral lepiti kokku laenu tagastamises

maksegraafikuga. Samuti pole vaidlust, et kostja sõlmis lepingud tarbijana. Seega kohalduvad

mõlemale lepingule alates 21. märtsist 2016 kehtivad tarbijakrediidi sätted. VÕS § 402 lg 1

järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Need tingimused

on mõlemad täidetud. VÕS § 4034 lg 1 esimene lause kohustab krediidiandjat tarbijakrediidi

andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sama sätte teise lause kohaselt

tähendab see, et ta peab omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline

krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus, p 1) ja ka

vastava hindamise teostama (p 2). VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha

hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe

kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kui krediidiandja ja

tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises

pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 9 järgi ajakohastama

tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija

krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist.

9.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgmise tõendamise kohustus tekib krediidiandjal alles pärast seda, kui tarbijast krediidisaaja

on esitanud tõendeid oma krediidivõime puuduste kohta. Maakohtu otsuse p-s 100 viidatud

Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 käsitles varasemat õiguslikku

olukorda. Nimetatud otsuse p 26 kolmandas lõigus märgib Riigikohus selgelt, et kehtiva VÕS

§ 4034 lg 13 järgi peab kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama

vaidluse korral krediidiandja. Hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et pank järgis

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Osaliselt esitatud taotluse andmetest (dtl 96) pole

võimalik järeldada, et pank oleks kogunud ja nõudnud mingeidki andmeid kostja tegeliku

maksevõime, sh tulude ja kulude kohta. Isegi kui nimetu taotluse andmetes esitatu lugeda

seotuks kostjaga, siis pole kindlasti piisav sissetuleku märkimine summas 700 eurot ja

kohustuste kajastamine summas 0 eurot. Asjakohane on kostja kaebuse p-s 18 sisalduv viide

ringkonnakohtu senisele praktikale: hageja pidanuks tooma esile ja tõendama, et pank nõudis

kostjalt vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud

varasem praktika). Käesoleval juhul pole tõendatud, et pank oleks üldse kostjalt mingeid

dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Samuti ei esitanud hageja

tõendeid kostja krediidivõime hindamise muude toimingute kohta. Nii võimaldavad asjas

esitatud tõendid teha järelduse, et pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.

9.3. VÕS § 4034 lg 6 lubab krediidiandjal tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui

krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressi-

määrast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud

esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidi-

võimelisust valesti.

9 (9)

9.4. Käesoleval juhul ei tuvastanud ringkonnakohus, et pank oleks kogunud andmeid kostja

krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks

tahtlikult jätnud esitamata panga küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus pank

VÕS § 4034 lg 6 ja selle tagajärjena tuleb sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi lugeda

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Vaidlusalusel ajavahemikul alates lepingu

sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli see 0% aastas. Ühtlasi ei võlgnenud kostja

pangale muid tasusid. Järelikult oli kostjal pangale üksnes laenusumma tagasimaksmise

kohustus maksegraafikutes põhivõlana kajastatud osasummade ulatuses.

9.5. Pooled ei vaidle tegelike rahaülekannete üle. Hageja tõi esile ja kostja nõustus sellega, et

pank andis faktiliselt kostja käsutusse 4802 eurot (vaidlus on selles, kas 98 eurot peeti

väljamaksest õiguspäraselt kinni). Kostja märkis kaebuse p-s 28 pangale ja hagejale makstud

kogusumma 3383,44 eurot (sh 3178,44 eurot enne lepingu ülesütlemist, dtl 98–116), millele

hageja ei esitanud vastuväiteid (maakohtus esitatud väidete järgi on vaidlus selles, kas kõik

maksed saab lugeda põhikohutuse katteks või oli kostjal kohustus maksta intressi, viivist ja

tasusid).

9.6. Algse

lepingu

maksegraafiku

(dtl 32)

järgi

tuli

enne

lepingu

muutmist

16. novembril 2019 teha põhiosa tagasimakseid 2244,63 eurot (graafiku ridade 1–25 summa

tulbas „Põhiosa“). Muudetud graafiku (dtl 37) kohaselt pidi kostja enne ülesütlemisavalduse

koostamist tasuma veel 184,15 eurot (ridade 1–8 summa). Niisiis oli kostjal kohustus

graafikutesse märgitud summade alusel 2428,78 eurot (= 2244,63 + 184,15). Kostja oli samaks

ajaks tasunud 3178,44 eurot, st ettenähtust vähemalt 749,66 eurot (= 3178,44 – 2428,78)

rohkem. Järelikult polnud panga ülesütlemisavalduse tegemise ajal täidetud VÕS § 416 lg 1

esimese lause tingimus, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbija-

krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või

osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Ülesütlemise aluse

puudumise tõttu on panga 21. septembri 2020 avaldus (dtl 43) toimetu ja sellel pole õiguslikke

tagajärgi.

9.7. Kuni hagi esitamiseni 18. jaanuaril 2022 muutusid täiendavalt sissenõutavaks muudetud

graafiku ridadel 9–24 kajastatud põhiosa maksed summas 552,04 eurot. Kuivõrd kostjal oli

tehtud enammakseid vähemalt summas 749,66 eurot, siis ei olnud ka hagi esitamise ajaks

tekkinud põhiosa tagastamisel võlga. Hageja ei ole oma nõuet täiendanud taotlustega mõista

välja menetluse ajal või tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlga. Eelnenud arvutuste tõttu pole

vaja täiendavalt kontrollida, kas kostja kohustus põhivõla tasumisel on 4900 eurot või

4802 eurot, samuti seda, kas maksegraafiku muutmisel lähtuti õigest põhivõla summast. Ka

hagejale (ja pangale) kõige soodsamate arvutuste kohaselt polnud kostja hagi esitamise ajaks

lepingut rikkunud, st temalt ei saanud kohtus nõuda rahalise kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1

alusel.

9.8. Hagi põhivõla saamiseks jääb neil kaalutlustel rahuldamata. Nagu märgitud eespool

p-s 9.3, ei võlgne kostja pangale ega nõude loovutuse teel saanud hagejale intressi või muid

tasusid. Niisiis jääb hagi rahuldamata ka kõrvalnõuete osas. Kokkuvõttes tühistab ringkonna-

kohus hageja kasuks tehtud maakohtu otsuse ja jätab hagi tervikuna rahuldamata. Seetõttu pole

vaja käsitleda kostja muid vastuväiteid.

10. Kõik menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude

jaotuse. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud vajalikus osas rahaliselt

uuesti kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21

esimene lõik).

(allkirjastatud digitaalselt)