3-17-70/64 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-17-70

Haldusasi

AS Eesti Pagar kaebus Majandus- ja Kommunikatsiooni-

ministeeriumi tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ning

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamiseks ja

keelamiseks või alternatiivselt avalik-õiguslikus suhtes

tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. detsembri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Eesti Pagar, esindajad v.adv Reesa Laur ja

v.adv Triin Biesinger

Vastustajad –

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeerium,

esindaja GL

Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (Ettevõtluse

Arendamise Sihtasutuse õigusjärglane), esindaja

v.adv Kati Jakobson-Lott

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Eesti Pagar apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

22. märts 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Eesti Pagar apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

31. detsembri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-17-70 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. mail 2023 (HKMS

§ 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-17-70

2(18)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhatus rahuldas 10.03.2009 otsusega nr 1.1-

5.1/09/424 AS Eesti Pagar 24.10.2008 taotluse toetuse saamiseks projektile „Investeering AS

Eesti Pagar vormileiva ja röstsaia tootmisliini“ ning toetus 526 300 eurot maksti välja.

2. EAS nõudis 08.01.2014 otsusega nr 1.1-5.1/14/50 AS-lt Eesti Pagar tagasi eeltoodud

projekti raames välja makstud toetuse 526 300 eurot, millele lisandub liitintress alates toetuse

väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni (p 1). Liitintressi summa alates väljamakse

tegemisest (28.08.2009) kuni tagasinõudmise otsuse tegemiseni on 98 454 eurot (p 1.1 ja lisa

1). Alates tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamisest kuni toetuse tagasimaksmiseni võetakse

aluseks intressimäär, milleks on kuue kuu euribor + 5% aastas (360 kalendripäeva), ning seda

arvestatakse tagasinõutavalt summalt ja kuni tagasinõudmise otsuse tegemiseni arvutatud

liitintressi summalt (p 1.2). Toetus ja liitintress tuli kanda 90 kalendripäeva jooksul otsuse

kehtima hakkamisest Rahandusministeeriumi pangakontole (p 2). Kui AS Eesti Pagar ei tagasta

toetust kogusummas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab ta tasuma tagasimaksmisele kuuluva

toetuse summa jäägilt viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest

(p 3). Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb projekti alguseks lugeda AS Eesti Pagar ja Kauko-

Telko OY 28.08.2008 ostu-müügileping sõlmimine, mis toimus enne 24.10.2008 abitaotluse

esitamist ning seega puudus toetusel ergutav mõju ja ebaseaduslik riigiabi tuleb tagasi nõuda.

3. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) jättis 21.03.2014 vaideotsusega nr

14-0003 rahuldamata AS Eesti Pagar vaide EAS-i 08.01.2014 otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

4. AS Eesti Pagar esitas Tallinna Halduskohtule 21.04.2014 kaebuse EAS-i 08.01.2014

otsuse nr 1.1-5.1/14/50 tühistamiseks või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks või

alternatiivselt otsuse tühistamiseks intressinõude osas ja EAS-i kohustamiseks anda nõutava

intressi kohta haldusakt, samuti MKM-i 21.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-

14-387). Tallinna Halduskohus jättis 17.11.2014 otsusega kaebuse rahuldamata ning Tallinna

Ringkonnakohus jättis 25.09.2015 otsusega AS Eesti Pagar apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata. Riigikohus rahuldas 09.06.2016 otsusega nr 3-3-1-8-16 AS

Eesti Pagar kaebuse osaliselt ning tühistas EAS-i 08.01.2014 otsuse p 1.1 tervikuna ja p 1.2

intressi osas, mida tuli arvestada p 1.1 kohaselt arvutatud liitintressi summalt, ning saatis

ülejäänud osas asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Vastuseks Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2017 määrusega esitatud eelotsusetaotlusele

selgitas Euroopa Kohus 05.03.2019 otsuses nr C-349/17, et kui AS Eesti Pagar võttis enne

24.10.2008 abitaotluse esitamist tingimusteta ja õiguslikult siduvaid kohustusi, siis ei olnud tal

õigust abi saada, olenemata lepingutest väljumise kulu suurusest. Üldise grupierandi määrust

(Euroopa Komisjoni 06.08.2008 määrus (EÜ) nr 800/2008) ekslikult kohaldades antud abi tuleb

3-17-70

3(18)

liikmesriigi asutusel tagasi nõuda ning abisaajal ei teki õiguspärast ootust, et abi on seaduslik.

Abi tagasinõudmisele kohaldub nõukogu 18.12.1995 määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 art 3

lg-s 1 sätestatud 4-aastane tähtaeg. Liikmesriigi asutus on kohustatud intressi nõudma vastavalt

riigisisestele õigusnormidele. Abisaajat tuleb kohustada intressi maksma kogu ajavahemiku

eest, mille vältel ta sai abi kasutada, ja määras, mis on samaväärne sellega, mida oleks

kohaldatud, kui ta oleks pidanud abisumma selleks ajavahemikuks turult laenama.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.06.2019 otsusega AS Eesti Pagar apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et 28.08.2008, 29.09.2008 ja 13.10.2008 tehinguid tuleb

vaadelda kogumis ning kaebajale makstud toetusel puudus ergutav mõju, sest ta oli juba enne

abitaotluse esitamist võtnud endale õiguslikult siduvad lepingulised kohustused. Tõendatud ei

ole, et EAS oli teadlik või isegi soovitas sõlmida siduvaid lepinguid enne abitaotluse esitamist

ning EAS-i tegevus ei vabasta kaebajat kohustusest ebaseaduslik riigiabi tagastada. Kohaldatav

on 4-aastane aegumistähtaeg, mis hakkas kulgema 10.03.2009 ning katkes EAS-i 22.01.2013

kirjaga, seega ei ole EAS-i 08.01.2014 otsuse tegemisel ületatud aegumistähtaega. Riigikohus

jättis 18.12.2019 määrusega AS Eesti Pagar kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

7. AS Eesti Pagar esitas Tallinna Halduskohtule 09.01.2017 kaebuse, mille lõplikeks

nõueteks jäid:

–

mõista MKM-lt välja varalise kahju hüvitis 695 497,17 eurot koos lisanduva viivisega või

alternatiivselt õiglane hüvitis kohtu äranägemisel;

–

kohustada EAS-i rahuldama AS Eesti Pagar 13.01.2020 ajatamistaotlus või alternatiivselt

kohustada EAS-i võtma vastu otsus kaebaja ajatamistaotluse kohta;

–

keelata EAS-l nõuda 08.01.2014 otsuse alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viivist või

alternatiivselt keelata EAS-l nõuda tagasi nõutavalt toetussummalt viivist aja eest, mil

otsuse täitmine oli peatatud ja ajatamistaotluse menetlus oli pooleli, samuti ulatuses, mis

on vastuolus Euroopa Liidu (EL) otsekohalduva õigusega ja põhiseadusega (PS);

–

alternatiivselt keelamisnõudele kohustada EAS-i arvestama 08.01.2014 otsuse alusel

tagasi nõutavalt toetussummalt nõutav viivis ümber nii, et viivist sisse ei nõuta (st viivise

summa on 0 eurot) või sissenõutav viivis oleks kooskõlas EL-i õigusega ja PS-ga ning

viivist ei nõuta aja eest, mil otsuse täitmine oli peatatud ja ajatamistaotluse menetlus oli

pooleli;

–

alternatiivselt keelamis- ja kohustamisnõuetele tuvastada, et EAS ei ole 08.01.2014

otsusega viivist nõudnud või kaebajal ei ole kohustust maksta EAS-i 08.01.2014 otsuse

alusel tagasi nõutavalt toetussummalt viivist või kaebaja peab viivist tasuma minimaalses

võimalikus kohtu poolt määratud summas, mis ei ole suurem kui 1 päeva viivise tasu.

AS Eesti Pagar esitas 15.11.2021 taotluse kaebuse täiendamiseks EAS-i 08.01.2014 otsuse p 3

tühistamise nõudega ja selles osas kaebetähtaja ennistamiseks. Samuti taotles kaebaja EAS-i

kohustamist esitada kõik haldustoimiku materjalid, sh viiviste ja/või intressidega seonduvad

õiguslikud analüüsid.

8. Tallinna Halduskohus jättis 31.12.2021 otsusega rahuldamata AS Eesti Pagar taotluse

täiendavate tõendite kogumiseks, keeldus kaebuse täiendamisest EAS-i 08.01.2014 otsuse p 3

tühistamise nõudega ja jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse läbi vaatamata, jättis kaebuse

rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ühtlasi tühistas halduskohus

07.12.2020 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse.

Viivsenõue esitati kaebajale EAS-i 08.01.2014 otsuse p-ga 3. Tegemist ei olnud pelgalt kaebaja

teavitamisega viivise tasumise kohustusest, vaid sisaldas EAS-i tahteavaldust nõuda perioodi

3-17-70

4(18)

2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS2007_2013) § 28 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmist

seoses konkreetse toetuse tagasinõudmisega (vrd Riigikohtu 17.05.2017 määrus nr 3-3-1-88-

16, p 11). EAS-i 08.01.2014 otsuse p 3 tekitas kaebajale siduva kohustuse maksta viivist juhul,

kui ta ei maksa tagasi nõutud toetust tagasi p-s 2 nimetatud tähtaja jooksul. Seega on asjakohatu

väide, et EAS ei ole viivisenõuet esitanud. Viivisenõue oli selge ja kaebaja ei ole põhjendanud,

miks pidi see talle jääma arusaamatuks. Konkreetse summa puudumine ei muuda viivisenõuet

ebaselgeks ning viivisenõude sellisel kujul esitamine on põhjendatud ja tavapärane. Viivis tuli

kaebajal endal välja arvutada ja see ei saanud olla ülemäära keeruline. Kuna viivise maksmise

kohustus oli seaduses ette nähtud, siis ei saanud viivisenõue olla ka üllatuslik. Määravat tähtsust

ei oma seegi, et otsuses puudus viide STS2007_2013 § 28 lg-le 5, sest viivisenõue on toetuse

tagasinõudmise otsuse kohustuslik element (vt Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278

„Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud

rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ § 11 lg 2 p 8). Viivisenõude olemasolu ei

mõjuta asjaolu, et menetlusosalised sellega seonduvat haldusasjas nr 3-14-387 ei käsitlenud.

Kuna kaebaja viivisenõude õigusvastasust ei väitnud, siis ei olnud kohtutel vajadust põhjendada

viivisenõude õiguspärasust. EAS ei pidanud andma pärast toetuse tagasimaksmise tähtpäeva

möödumist viivise nõudmiseks uut haldusakti, kuivõrd EAS-l puudus kaalutlusõigus, kas ja

millises määras ning millistel tingimustel viivist nõuda, kui tagasinõutud toetus jääb tähtaegselt

tagastamata. Kaebajat ei saanud eksitada ka ringkonnakohtute vastuoluline praktika (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 11.06.2020 määrus ja 08.10.2021 otsus nr 3-20-851; Tartu Ringkonnakohtu

02.08.2016 ja 07.09.2017 määrused nr 3-16-1305), sest viidatud lahendid on tehtud pärast

haldusasjas nr 3-14-387 kaebuse esitamist. Seega jääb rahuldamata nõue tuvastada, et EAS ei

ole 08.01.2014 otsusega kaebajalt viivist nõudnud.

Kaebaja on taotlenud 08.01.2014 otsuse p 3 tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist juhul, kui

kohus leiab, et viivise maksmise kohustus tuli EAS-i 08.01.2014 otsusest. Kaebaja vaidlustas

EAS-i 08.01.2014 otsuse tervikuna haldusasjas nr 3-14-387. Riigikohtu 09.06.2016 otsusega nr

3-3-1-8-16 tühistati EAS-i 08.01.2014 otsuse p-d 1.1 ja 1.2, kuid ülejäänud osas jätsid kohtud

kaebuse rahuldamata ja EAS-i otsuse muutmata. Kohtumenetlus lõppes Riigikohtu 18.12.2019

määrusega. Kuna kaebaja on EAS-i 08.01.2014 otsuse tühistamiskaebusega juba vaidlustanud

haldusasjas nr 3-14-387, siis ei saa ta mh otsuse p 3 peale enam esitada uut tühistamisnõuet

(HKMS § 43 lg 1 p 1). Kuna sellise nõude esitamine ei ole lubatav ja selle osas tuleks menetlus

HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel lõpetada, ei luba kohus kaebajal kaebust muuta (HKMS § 49 lg 1)

ja jätab tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatamata. Kuna viivisenõue esitati EAS-i 08.01.2014

otsuses, mis on läbinud kohtuliku kontrolli, siis ei saa enam vaielda selle üle, kas kaebajal on

viivise tasumise kohustus ning kas viivis ja selle määr on kooskõlas PS-ga ja EL-i õigusega.

Sellekohased väited tulnuks esitada haldusasjas nr 3-14-387. Kuna viivisenõue esitati juba

toetuse tagasinõudmise otsuses (st enne viivise maksmise kohustuse tekkimist), siis ei saa

viivisenõue olla aegunud. Kuna haldusasja nr 3-14-387 tulemusel jäi EAS-i 08.01.2014 otsus

viivisenõude osas kehtima, siis on tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku (sh kohtutele)

haldusaktiga, sõltumata väidetavast õigusvastasusest. Seetõttu puudub võimalus tuvastada, et

kaebajal ei ole kohustust viivist maksta, ja kohus ei saa keelata EAS-l kehtiva haldusakti alusel

viivist nõuda. Seega jäävad rahuldamata kaebaja nõuded, mille eesmärk on keelata EAS-l nõuda

viivist ulatuses, mis on vastuolus PS-ga ja EL-i õigusega. Kuna kaebaja ei saa praeguses asjas

vaidlustada EAS-i 08.01.2014 otsusega nõutavat viivist ja kohtul puudub võimalus

viivisenõude õiguspärasust analüüsida, siis ei ole vajadust küsida Euroopa Kohtult eelotsust

viivisenõude kooskõlast EL-i õigusega ega algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet.

Praeguses asjas saab vaielda selle üle, millise perioodi eest on kaebaja kohustatud viivist

maksma, st kas haldusakti täitmise või kehtivuse peatamine peatas ka viivise arvestuse, ja kas

viivist tuleb maksta aja eest, mil EAS viivitas kaebaja ajatamistaotluse lahendamisega. Kuna

3-17-70

5(18)

EAS-i 08.01.2014 otsus ei näinud ette nõuete täitmise järjekorda, saab vaidluse esemeks olla

ka nõuete täitmise järjekord. Tallinna Halduskohus peatas 23.04.2014 määrusega nr 3-14-387

EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmise kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

Kuna esialgse õiguskaitsega reguleeritakse õigussuhteid ajutiselt, siis ei saa selle tulemuseks

olla seadusest tulenevast ja haldusaktiga täpsustatud kohustusest vabanemine olukorras, kus

kaebus jääb rahuldamata. Seda eriti olukorras, kus viivise üks eesmärke oli toetuse õigeaegseks

tagastamiseks motiveerimise kõrval ka toetuse tagasimaksmisega hilinemisega riigile tekkinud

võimaliku kahju tasandamine. Esialgse õiguskaitse kehtimise ajal ei olnud kaebajal kohustust

toetust tagasi maksta ega viivist tasuda. Kohtumenetluse lõppedes taastus EAS-i 08.01.2014

otsuse kehtivus tagasiulatuvalt osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ning kaebajal tuli tagastada

nii toetus kui ka maksta viivist tagasiulatuvalt alates ajast, mil möödus toetuse tagasinõudmise

tähtpäev. Haldusakti täitmise peatamise ja kehtivuse peatamise sisuline erinevus avaldub

esialgse õiguskaitse kehtimise ajal, kuid ei oma tähtsust pärast esialgse õiguskaitse abinõu

kehtivuse lõppemist, kui kaebus on jäetud rahuldamata. Viivise arvestamise aluseks on EAS-i

08.01.2014 otsuses määratud toetuse tagastamise tähtpäev, mitte haldusasjas nr 3-14-387 tehtud

kohtuotsuse jõustumine või mõni muu kuupäev. Kuna kaebaja ei tagastanud toetust 08.01.2014

otsuses määratud tähtajaks, siis tuleb tal maksta toetuse tagastamisega viivitatud aja eest viivist.

Kaebaja pidi arvestama, et kaebuse rahuldamata jätmise korral haldusakti kehtivus taastub.

Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu puudus kaebajal kohustus toetust kohtumenetluse ajal

tagastada, kuid esialgne õiguskaitse ei võtnud temalt õigust seda teha ja vältida sellega viivise

tasumist.

STS2007_2013 § 28 lg 5 ei näinud kuni 31.12.2018 viivisele ette ülemmäära. Alates 01.01.2019

kehtiva redaktsiooni järgi lõpeb viivise arvestamine, kui viivise summa ületab tagasinõutava

toetuse suuruse. EAS-i seisukohtadest nähtub, et kaebajalt ei nõuta viivist suuremas summas

kui tagasinõutav toetus. Kuna 08.01.2014 otsuse alusel toetuse tagasimaksmise tähtaeg lõppes

09.04.2014 ja kaebaja ei ole toetust seniajani tagastanud, hakkas viivise arvestus kulgema alates

10.04.2014. Kuna viivise määr on 0,1% toetuse summa jäägilt päevas, saavutas viivis toetusega

sama suuruse 1000 päeva möödudes ehk 04.01.2017. Kaebaja esitas EAS-le ajatamistaotluse

13.01.2020 ehk pärast viivisearvestuse lõppemist. Ajatamistaotluse lahendamisega viivitamine

ei mõjuta seetõttu kaebajalt nõutava viivise suurust. Sel põhjusel jäävad rahuldamata kaebaja

nõuded, mille eesmärk on vältida viivise tasumist ajatamistaotluse menetlemise aja eest. Kuna

STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivis on avalik-õiguslik rahaline kohustus, mida ei ole

võimalik poolte kokkuleppel vähendada, siis ei saa ka kohus seadusega vastuolus vähendada

kaebaja poolt tasumisele kuuluva viivise summat, kohustada EAS-i viivisenõuet vähendama

või tuvastada, et kaebajal ei ole viivise tasumise kohustust või see on seaduses sätestatust

väiksem. Kaebaja sellekohased kohustamis- ja tuvastamisnõuded tuleb jätta rahuldamata.

Väide, et intressi ja viivist nõutakse sama aja eest, ei anna võimalust vaidlustada viivisenõuet,

sest selle kohta on olemas jõustunud kohtulahendid. Lisaks on EAS-i 08.01.2014 otsus intressi

osas tühistatud Riigikohus 09.06.2016 otsusega nr 3-3-1-8-16 ning EAS ei ole kaebajale uut

intressinõuet esitanud (sh puuduvad andmed sellise kavatsuse kohta). Seega ei nõuta kaebajalt

sama aja eest intressi ja viivist ning puudub alus tuvastada EAS-i õigusvastast käitumist.

Kaebaja on vaidlustanud ka STS2007_2013 § 28 lg-s 8 sätestatud nõuete täitmise järjekorra (st

esmalt loetakse tasutuks viivis, siis intressid alustades varaseimast ning viimasena tagastatav

toetus alates varaseimast võlgnevusest). Sarnase rahalise kohustuste täitmise järjekorra näeb

ette ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8. Seega on tegu tavapärase nõuete täimise järjekorraga,

mille eesmärk on tagada, et võlgnik täidaks mh temal lasuvad kõrvalkohustused ega viivitaks

võla tasumisega. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas selline nõuete täitmise järjekord rikub

tema õigusi või miks see on õigusvastane. Nõuete täitmise järjekorra muutmine ei mõjutaks

kaebaja olukorda, sest tema puhul on viivise arvestus lõppenud.

3-17-70

6(18)

Vaidlus on mh selle üle, kas ebaseadusliku riigiabi korral saab taotleda tagasinõutava toetuse

tagasimaksmise ajatamist. Puudub vajadus analüüsida, kas ajatamine on alati keelatud. Kaebaja

puhul ei ole ajatamine lubatav, sest ebaseaduslik riigiabi tuleb tagasi nõuda viivitamata (vt ka

nõukogu 13.07.2015 määruse (EL) 2015/1589 art 16 lg 3 ja põhjendus 25; Euroopa Kohtu

11.09.2014 otsus nr C-527/12, p 40; Euroopa Komisjoni teatis 2019/C 247/01, p 73). Kaebaja

13.01.2020 ajatamistaotluse esitamise ajaks oli toetuse tagasimaksmise tähtpäevast möödas

enam kui 5 aastat. Sellises olukorras ajatamise võimaldamine läheks vastuollu EL-i õigusest

tuleneva kohustusega nõuda ebaseaduslik riigiabi tagasi viivitamata. Kaebaja pidi arvestama

võimalusega, et kaebus jääb rahuldamata ja tal tuleb toetus tagastada. Viited majanduslikele

raskustele ei ole asjakohased, sest kaebajal on olnud aega, et hankida toetuse tagasimaksmiseks

vajalikke vahendeid. Kaebaja on ületanud ajatamistaotluse esitamiseks ettenähtud tähtaega, sest

STS2007_2013 § 27 lg 2 ja määruse nr 278 § 13 lg 1 järgi tuleb taotlus esitada 30 kalendripäeva

jooksul tagasinõudmise otsuse kättesaamisest arvates või enne tagasinõudmise otsuse tegemist.

Kaebaja sai tagasinõudmise otsuse kätte 09.01.2014, kuid taotles ajatamist alles 13.01.2020 ehk

viivitas nii kaua, et tähtaega ei saa ka ennistada (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3)

ja taotlus tuleks läbivaatamatult tagastada (HMS § 14 lg 6 p 1). Seda, et ajatamist ei saa taotleda

pärast tagasinõudmise tähtpäeva möödumist, kinnitab ka Euroopa Komisjoni teatise 2019/C

247/01 p 126. Ajatamist ei saa nõuda ka põhjendusega, et EAS on kaebajale ajatamist lubanud.

Ebaõigele lubadusele vaatamata tuleb EAS-l järgida oma tegevuses kehtivaid õigusnorme ja

kaebaja ei saa tugineda õigustatud ootusele ega nõuda õigusvastase halduspraktika jätkamist.

Ajatamisest keeldumine ei mõjuta kuidagi kaebaja õigusi. Kuna 13.01.2020 ajatamistaotlus on

senini lahendamata, siis on EAS ilmselgelt rikkunud ettenähtud tähtaega (määruse nr 278 § 13

lg 5 kohaselt 15 tööpäeva) ja viivitust ei saa kuidagi pidada mõistlikuks. Tähtaja ületamine ei

anna samas alust nõuda taotluse rahuldamist. Ajatamistaotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu

ei saa kaebaja nõuda taotluse sisulist lahendamist, vaid EAS-l tuleb taotlus jätta läbi vaatamata.

Seega tuleb ka kaebaja kohustamisnõuded jätta rahuldamata.

Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsuses nr 3-14-387 (p 18) toodud

hinnanguga kaebaja esitatud tõenditele EAS-i väidetavalt eksitava tegevuse kohta. Kaebaja ei

ole esitanud uusi tõendeid, mis annaksid alust teha teistsugune järeldus. Tunnistajad kinnitasid,

et EAS soovitas sõlmida üksnes eelkokkuleppeid / eellepinguid. Kaebaja ja EAS-i vahelise n-ö

eelnõustamise kohta puuduvad kirjalikud dokumendid ning tõendatud ei ole, et koos taotlusega

oleks EAS-le esitatud ka allkirjastatud lepingud. Seega ei ole tuvastatav, et EAS teadis enne

toetuse määramist, et kaebaja on sõlminud siduvad lepingud. Ka kaebaja äriplaan ega ettemaksu

(5% müügihinnast) tegemine ei tõenda vältimatult, et tegemist oli siduva lepingu sõlmimisega.

Toetuse andmist reguleeriva määruse adressaat on spetsiifilises valdkonnas tegutsev isik, kellel

on kõrgendatud kohustus tunda toetuse saamist reguleerivad õigusakte, kasutades vajadusel

asjakohast nõustamist. Hoolas ettevõtja peab suutma üldjuhul kindlaks teha, kas abi andmisel

järgiti ettenähtud menetlust (nt Euroopa Kohtu 20.09.1990 otsus nr C-5/89, p 14; 08.12.2011

otsus nr C-81/10 P, p 59). Kaebaja pidi olema teadlik ergutava mõju tingimustest, mida EAS

oli kaebajale enne toetuse taotlemist selgitanud. Lepingu sõlmimine oli kaebaja kontrolli all ja

ainult tema saab vastutada selle eest, et leping sõlmiti siduvana, mis rikkus riigiabi tingimusi.

EAS ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega talle kahju tekitanud. Kaebajalt on nõutud tagasi toetus,

mille saamiseks tal puudus õigus. Tegemist ei ole karistusega, vaid õigusvastaste tagajärgede

(konkurentsieelise) kõrvaldamisega (määruse nr 2988/95 art 4 lg-d 1 ja 4, art 5). Kaebaja pidi

sellise võimalusega arvestama. Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmist ei saa käsitada kaebajale

õigusvastaselt tekitatud kahjuna. Tagasinõutava toetuse ulatuses kahjuhüvitise maksmine oleks

käsitatav uue ebaseadusliku riigiabi andmisena, sest asetaks kaebaja samasse olukorda, kus ta

oli õigusvastast abi saades (nt Euroopa Kohtu 19.03.2015 otsus nr C-672/13, p 78; 29.06.2004

otsus nr C-110/02, p 43).

3-17-70

7(18)

Kaebajale tekitatud kahjuks ei saa pidada ka intressi, sest EAS-i 08.01.2014 otsus on selles osas

tühistatud. Isegi kui EAS peaks esitama uue intressinõude, ei oleks tegemist kaebajale tekkinud

kahjuga, vaid kaebaja asetamisega olukorda, kus ta oleks olnud juhul, kui ta ei oleks saanud

ebaseaduslikku riigiabi. Kaebaja sai oma ettevõtluses kasutada võõrast raha ja peab selle eest

maksma tasu, nagu ta oleks pidanud tegema siis, kui oleks raha mujalt laenanud. Hüvitamisele

kuuluvaks kahjuks ei saa pidada ka viivist, mille tekkimise põhjustas kaebaja ise, kui jättis

toetuse ettenähtud tähtajaks tagastamata. Viivise maksmise kohustus pidi olema ettenähtav, sest

EAS oli sellele 08.01.2014 otsuses viidanud. Kaebajale tekkinud kahju hulka ei tule arvata ka

toetuse tagasimaksmiseks võetud või võetava laenu kulusid. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja

ei oleks ilma EAS-i toetuseta uusi tootmisliine ostnud. Tegemist pidi olema kaebaja ettevõtluse

jaoks olulise investeeringuga, sest vastasel juhul ei oleks talle toetust antud. Seega oleks kaebaja

vaidlusalused tootmisliinid soetanud varem või hiljem ning kandnud sellega seotud laenu- ja

intressikulud. Isegi kui kaebajal ei olnuks võimalik turult saada liinide soetamiseks vajalikku

laenu, on kaebaja praegu paremas olukorras, sest tal on liinid olemas ja ta on teeninud nendega

juba aastaid tulu. Kõnealust tulu ei ole kaebajalt välja nõutud. Seega ei ole kaebajale tekkinud

hüvitamisele kuuluvat kahju. Kuna puudub EAS-i õigusvastane tegevus, mis oleks kaebajale

kahju tekitanud, siis jääb hüvitamisnõue rahuldamata, olenemata sellest, kas hüvitamisnõuet

tuleks menetleda EL-i õiguse või riigisisese õiguse alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. AS Eesti Pagar palub 31.01.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 02.03.2022)

tühistada halduskohtu otsus ning uue otsusega rahuldada tema kaebus ja jätta menetluskulud

vastustaja kanda, või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ettevõtluse

ja Innovatsiooni Sihtasutus (EIS) on 18.02.2022 e-kirjaga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14

lg 6 p 1 alusel kaebaja 13.01.2020 ajatamistaotluse tagastanud ning kaebaja taotleb vajadusel

sellest tulenevalt kaebuse muutmist. Halduskohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ning

mitmes osas vastuoluline, samuti on halduskohus rikkunud kohtumenetluse norme ja hinnanud

ebaõigesti tõendeid. Kaebaja jääb ka varasemalt esitatud seisukohtade juurde.

Viivisenõudega seonduvalt on kaebaja peamine eesmärk, et ta ei peaks üldse viivist maksma

või alternatiivselt saaks temalt viivist nõuda üksnes minimaalses võimalikus summas ehk ühe

päeva eest. Viivisenõudega seotud nõuete rahuldamisest sõltub ka kahjunõude suurus. Kohus

on kohaldanud STS2007_2013 § 28 lg-t 5 ja määruse 278 § 11 lg 2 p-i 8 ebaõigesti ning jätnud

alusetult kohaldamata määruse nr 2988/95. Kaebaja leiab jätkuvalt, et EAS ei ole 08.01.2014

otsuses viivisenõuet esitanud ja otsuse p 3 on üksnes informatiivse tähendusega. Halduskohus

ei ole kaebaja seisukohti arvestanud (vt 16.10.2020 seisukoha p 3.2.1; 19.11.2020 seisukoha

p-d 3.2.1–3.2.4). Nõude esitamisena ei saa käsitada STS2007_2013 § 28 lg 5 kordamist otsuse

p-s 3. Viivisenõuet ei saanud otsuses esitada juba ainuüksi põhjusel, et otsuse tegemise ajal ei

olnud viivisenõue sissenõutav. Halduskohus sisustas Riigikohtu 17.05.2017 määrust nr 3-3-1-

88-16 (p 11) ebaõigesti ning ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ta pidas õigemaks lähtuda just

Tallinna Ringkonnakohtu praktikast. Olukorras, kus ringkonnakohtud on mõistnud küsimust

erinevalt, ei saa kaebajale ette heita, et ta ei mõistnud EAS-i 08.01.2014 otsuse p 3 viisil, nagu

Tallinna Ringkonnakohus seda aastaid hiljem sisustas. Kaebaja positsiooni toetab ka Riigikohtu

02.11.2015 otsus nr 3-3-1-22-15 (p 10). Väidetav viivisenõue oli lisaks ebaselge, sest erinevalt

samas otsuses esitatud intressinõudest ei olnud viivist määratud kindla summana. Halduskohus

ei ole üldse käsitlenud kaebaja väidet, et toetuse tagasinõudmise otsuse p-dest 1 ja 4 nähtub, et

viivisenõuet ei ole esitatud, sest need viitavad, et nõue koosneb toetussummast ja intressist.

Määruse nr 278 § 11 lg 2 p 8 on asjakohatu, sest sellele ei ole 08.01.2014 otsuses viidatud. Ka

ei vastaks otsuses sisalduv väidetav viivisenõue sisuliselt kõnealuse normi nõuetele (puudub

arvutuskäik). Otsuses puudub viide STS2007_2013 § 28 lg-le 5.

3-17-70

8(18)

Väidetav viivisenõude esitamine STS2007_2013 § 28 lg 5 alusel oleks vastuolus EL-i õigusega

ja tuleks jätta HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata. Halduskohtu otsus on ebajärjekindel, kas

viivisenõude vastuolu EL-i õigusega saab praeguses asjas hinnata või mitte, samuti on alusetu

väide, et viivisenõude kooskõla PS-ga ja EL-i õigusega on hinnatud kohtuasjas nr 3-14-387.

STS2007_2013 § 28 lg 5 kooskõla EL-i õigusega saab ja tuleb hinnata praeguses vaidluses.

Seda nõuab juba HKMS § 158 lg 4. Määruse nr 2988/95 kohaselt saab eeskirjade eiramise eest

rakendada kas art 4 haldusmeetmeid (toetussumma tagasinõudmine koos intressiga) või olulise

rikkumise puhul kohaldada ka haldussanktsiooni (nt Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsus nr C-

349/17, p 122; 01.10.2020 otsus nr C-743/18, p 60). Muid meetmeid ei ole lubatud rakendada

(vt määruse nr 2988/95 art 1 lg 1 ning art 3 lg-d 1 ja 3). STS2007_2013 § 28 lg-s 5 ettenähtud

viivis ei ole paigutatav ühegi määrusega nr 2988/95 lubatud meetme alla. Halduskohus ei ole

põhjendanud seisukohta, et haldusakti (08.01.2014 otsuse p 3) ei saa jätta HKMS § 158 lg 4

alusel kohaldamata, kuigi seda nõuab Euroopa Kohtu praktika (vt kohtuasjad nr C-224/97,

C-274/04, C-118/00). Lisaks tuleks viivise väljaarvestamiseks kohaldada STS2007_2013 § 28

lg-t 5, mis on EL-i õigusega vastuolus ning samal põhjusel ei ole võimalik STS2007_2013 § 28

lg 8 alusel lugeda esmajärjekorras tasutuks viivis. Ka on väga küsitav, kas viivisenõue on

täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 21 tähenduses. Viivisenõude

aluseks olev STS2007_2013 § 28 lg 5 on ebaproportsionaalne ja seega vastuolus ka PS-ga (vt

19.11.2020 seisukoha p 3.2.4; 16.10.2020 seisukoha p 3.2.2). Isegi kui STS2007_2013 § 28 lg

5 oleks kohaldatav, tulnuks viivisenõue esitada konkreetses summas pärast sissenõutavaks

muutumist, kuid sellist haldusakti pole kunagi antud ja see nõue oleks ka aegunud. Igal juhul

on põhjendatud vastuväide, et viivise tasumise nõue on vastuolus hea halduse põhimõttega (vt

16.10.2020 seisukoha p 3.2.7), kuid halduskohus pole seda käsitlenud.

EAS-i 08.01.2014 otsusest ei nähtu ka kaalutlusi seoses viivisenõude esitamisega ja otsuse

resolutsiooni p 3 tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel tühistada (vt HMS § 54). Halduskohtu väide

kaalutlusõiguse puudumisest on põhjendamata. STS2007_2013 § 28 lg 5 sätestab toetuse saaja

kohustuse viivist maksta, kuid ei kohusta EAS-i viivist nõudma. Kui EAS esitab konkreetse ja

kaalutletud viivisenõude, siis võib toetuse saajal tekkida kohustus viivist maksta, kuid praegu

ei ole EAS sellist nõuet esitanud ja täpse nõudeta ei ole kaebajal võimalik (ega ka kohustust)

viivist maksta. Kaebajale teadaolevalt on EAS teinud erinevate ettevõtjatega kokkuleppeid nii

intresside kui ka viiviste osas, sh lubades need jätta tasumata või tasuda osaliselt. Euroopa

Komisjoni teatis 2019/C 247/01 reguleerib ainult liikmesriigi poolt komisjoni otsuste täitmist.

Igal juhul saab praeguses asjas vaielda viivise nõudmise perioodi üle ja sellest tuleneb ka EAS-i

kohustus teostada kaalutlusõigust. Kaebajalt ei saa viivist ühelgi juhul nõuda perioodi eest, mil

haldusasjas nr 3-14-387 kohaldati esialgset õiguskaitset, ning ka ajatamistaotluse menetlemise

perioodi eest. Kuna esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal ei pidanud kaebaja kohustust täitma, siis

ei saa sama ajavahemiku eest hiljem viivist arvestada ega nõuda tagantjärgi, sest kaebaja ei ole

kohustust rikkunud. Vastasel korral ei täidaks esialgne õiguskaitse oma eesmärki. Alusetud on

halduskohtu põhjendused seoses viivise eesmärkidega. Kui esialgse õiguskaitse tõttu ei pea

põhikohustust täitma, siis ei lisandu ka viivist. Lisaks ei näe konkurentsiseaduse (KonkS) § 42

lg 9 ette tagasinõutavalt riigiabilt viivise nõudmist, vaid näeb ette üksnes intressi nõudmise.

Intressinõude osas on EAS-i 08.01.2014 otsus tühistatud. Intressi ja viivist ei saa nõuda sama

perioodi eest.

Halduskohus jättis põhjendamatult läbi vaatamata kaebaja taotluse ennistada EAS-i 08.01.2014

otsuse p 3 peale esitatud tühistamiskaebuse tähtaeg, kuigi selleks esinesid mõjuvad põhjused.

Kaebaja jääb taotluse juurde ja palub ringkonnakohtul see rahuldada või saata lahendamiseks

halduskohtule. Halduskohus on vastuoluliselt leidnud, et kuigi haldusasjas nr 3-14-387 ei olnud

viivisenõue vaidluse all, oleks kaebus otsuse p 3 tühistamiseks samas korduv ja seega lubamatu.

Kuigi kaebaja oli haldusasjas nr 3-14-387 vaidlustanud EAS-i 08.01.2014 otsuse tervikuna, ei

3-17-70

9(18)

lahendanud kohtud sisuliselt tema kaebust otsuse p 3 osas, kuivõrd valitses arusaamine, et

viivisenõuet ei olnud esitatud. HKMS § 2 lg-t 4 rikkudes ei selgitanud kohtud haldusasjas nr 3-

14-387 kaebajale, et vastupidiselt ringkonnakohtu tollasele praktikale tuleb ka viivisenõude

peale esitada eraldi tühistamisnõue ning ei piisa otsuse tervikuna vaidlustamiseks. HKMS § 158

lg 4 kohaldamiseks ei pea kaebaja esitama taotlust ega tooma ise välja vastuolu EL-i õigusega.

EIS tagastas 18.02.2022 e-kirjaga kaebaja 13.01.2020 ajatamistaotluse HMS § 14 lg 6 p 1 alusel

läbivaatamatult, korrates sisuliselt halduskohtu otsuse põhjendusi, ehkki see on jõustumata ja

kaebaja on selle mh ajatamistaotlust puudutavas osas vaidlustanud. EIS-i 18.02.2022 e-kiri ei

ole haldusakt, vaid menetlustoiming. Kaebaja taotleb jätkuvalt EIS-i kohustamist 13.01.2020

ajatamistaotlus rahuldada või alternatiivselt teha taotluse kohta sisuline otsus. Kaebaja ei ole

viivitanud ajatamistaotluse esitamisega, sest haldusasjas nr 3-14-387 oli kohaldatud esialgset

õiguskaitset ja kaebajal puudus kohustus toetust tagasi maksta. Kaebajalt ei saa mõistlikult

eeldada, et ta oleks taotlenud sellel perioodil viivise ajatamist, ja EAS poleks saanud taotlust

lahendada ainuüksi põhjusel, et viivis ei olnud sissenõutav. Kaebaja taotles ajatamist 30 päeva

jooksul haldusasja nr 3-14-387 lõppemisest. Määrus (EL) 2015/1589 ei ole asjakohane, sest

viidatud sättes reguleerivad vaid Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud otsuste elluviimist (vt

ka lahend nr 349/17, p-d 109–110 ja 113). Ka Euroopa Komisjoni teatis 2019/C 247/01

reguleerib ainult liikmesriigi poolt komisjoni otsuste täitmist. Lisaks on EAS andnud kaebajale

täiesti selgeid ja ühemõttelisi lubadusi ajatamistaotlus kokkulepitud tingimustel rahuldada (vt

16.10.2020 seisukoha II ptk). Sellises olukorras ei saanud EIS ajatamistaotlust läbivaatamatult

tagastada (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 14; 27.01.2010 otsus nr 3-3-1-

79-09, p 15).

EAS on tekitanud kaebajale kahju sellega, et andis talle õigusvastaselt toetust. Samuti on EAS

tekitanud kaebajale kahju sellega, et võttis temalt võimaluse saada toetust õiguspäraselt. EAS

ei ole tekitanud kaebajale kahju sellega, et kaebaja peab toetussumma tagasi maksma. Kuigi

tagasi makstav toetus ei ole kahju, ei ole siiski välistatud, et EAS on tekitanud kaebajale samas

summas kahju, mis tuleb riigisisese õiguse alusel kaebaja kasuks välja mõista. Asjaolu, et EAS

andis kaebajale toetust õigusvastaselt, ei ole enam vaidluse all. EAS oleks pidanud kaebajale

toetuse andmisest keelduma. EAS on toetuse taotlemise eelselt ja kogu toetusega seonduvas

protsessis kaebajat ebaõigesti juhendanud. See tegevus oli õigusvastane. Kaebaja on esitanud

kahjunõude riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel ning tal oli vaieldamatult õigustatud ootus,

et EAS ei riku haldusmenetluse põhimõtteid ja asjassepuutuvaid sätteid. Asjaolu, et kahjunõuet

ei saa väidetavalt esitada EL-i õiguse alusel, ei välista kahju hüvitamise nõuet RVastS-i alusel.

Ebaõige on seisukoht, et kahjunõude rahuldamine kujutaks endast samuti riigiabi (nt Euroopa

Kohtu 27.09.1988 otsus nr C-106/87, p 24). Väidetav konkurentsimoonutus on kõrvaldatud

sellega, et kaebaja tagastab toetussumma.

10. MKM palub 03.03.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus

leidis õigesti, et EAS-i 08.01.2014 otsus sisaldas selget viivisenõuet ja viivise sissenõudmiseks

puudus kohustus anda eraldi haldusakt. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et otsuses ei saanud

viivisenõuet esitada, sest viivis ei olnud veel sissenõutav. EAS oli STS2007_2013 § 28 lg-st 5

ja määruse nr 278 § 11 lg 2 p-st 8 tulenevalt kohustatud lisama toetuse tagasinõudmise otsusesse

viivisenõude ning tal puudus selles osas kaalutlusõigus. Kaebaja eksib, leides, et otsuse p 3 oli

pelgalt informatiivne. Nii intressi kui ka viivise nõuded sisaldusid EAS-i 08.01.2014 otsuse

resolutsioonis, mistõttu on arusaamatu, kuidas sai üks neist nõuetest olla selge ja teine ebaselge.

Viivisenõuet ei muuda ebaselgeks asjaolu, et otsuses puudub viide STS2007_2013 § 28 lg-le 5.

Kuna viivisenõue esitati 08.01.2014 otsuses, siis on aegumistähtaega järgitud, nagu tuvastati

haldusasjas nr 3-14-387. Kaebaja lähtub väärast eeldusest, et viivise nõudmiseks tuli koostada

eraldi haldusakt. KonkS § 42 lg 9 ei ole asjassepuutuv, sest jõustus 01.07.2021, kuid viivisenõue

3-17-70

10(18)

on esitatud 08.01.2014 otsusega. Halduskohus jättis EAS-i 08.01.2014 otsuse p 3 tühistamiseks

kaebetähtaja ennistamise taotluse õigesti läbi vaatamata, sest tegemist on korduva kaebusega.

Kaebaja taotles haldusasjas nr 3-14-387 otsuse tühistamist tervikuna, kuid ei esitanud nõudeid

otsuse resolutsiooni p 3 suhtes. Kohtud ei ole viivisenõuet käsitlenud, sest kaebaja ei esitanud

sellele vastuväiteid. Seetõttu on alusetud ka etteheited kohtute selgitamis- ja uurimiskohustuse

rikkumisest. Kaebaja 13.01.2020 ajatamistaotluse esitamise hetkeks oli toetuse tagasinõudmise

otsuse tegemisest möödunud üle kuue aasta. Seega esitati taotlus ilmselgelt määruse nr 278 § 13

lg-s 1 ettenähtud tähtaega rikkudes. Esialgset õiguskaitset kohaldati haldusasjas nr 3-14-387

eesmärgiga vältida sundtäitmist ajal, mil EAS-i 08.01.2014 otsus on kohtus vaidlustatud.

Kaebaja pidi arvestama võimalusega, et kaebus võib jääda rahuldamata. Toetuse põhisumma

tagasimaksmine vältinuks viivise arvestamist. Halduskohus tuvastas ka õigesti, et kaebajale ei

ole kahju tekkinud. Haldusasjas nr 3-14-387 leiti, et pole tõendatud, et EAS olnuks teadlik, et

kaebaja sõlmis siduvad lepingud enne toetuse taotluse esitamist. Seega ei olnud haldusorgan

taotluse esitamise ajal teadlik riigiabi andmist välistavast asjaolust. Kaebaja ei ole vastupidist

tõendanud. Tagasi nõutud ebaseaduslik riigiabi ei ole käsitatav abi saajale tekkinud kahjuna.

11. EIS palub 03.03.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes ka varem

esitatud vastuväidete juurde. Selge ja siduv viivisenõue esitati kaebajale juba EAS-i 08.01.2014

otsuses (vt 02.11.2020 seisukoha p-d 15–23 ja 47–55). Mitte miski ei viidanud, et otsuse p 3 on

üksnes informatiivse tähendusega ja tulenevalt selle sisaldumisest otsuse resolutiivosas, ei ole

usutav, et kaebaja võis mõista viivisenõuet mittesiduvana (vt HMS § 60 lg 2). Asjaolu, et sama

kohustus tuleneb ka seadusest (STS2007_2013 § 28 lg 5), ei muuda otsuses sisalduvat nõuet

vähem siduvaks. Viivisenõuet ei muuda ebaselgeks, et nõutava viivise suurust ei olnud otsuses

võimalik välja tuua, sest summa oli hõlpsasti välja arvutatav (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

08.10.2021 otsus nr 3-20-851, p 19). Praeguses asjas ei saa hinnata viivisenõude suhtes esitatud

sisulisi vastuväiteid, sest need tulnuks esitada juba haldusasjas nr 3-14-387. Kaebaja ei pidanud

tõenäoliselt lihtsalt viivisenõudele eraldi vastuväidete esitamist vajalikuks, sest ei näinud selles

vastuolu kehtiva õigusega ja hindas ilmselt esialgse õiguskaitse abinõu äralangemise tagajärgi

ebapiisavalt. Selline hooletus ei muuda aga viivisenõude teistkordset vaidlustamist lubatavaks

(vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2021 otsus nr 3-20-851, p-d 21–24). Isegi kui kohus

peaks hindama viivisenõude kooskõla EL-i õiguse ja PS-ga, on viivisenõue igati õiguspärane

(vt 02.11.2020 seisukoha p-d 26–44; 28.12.2020 seisukoha p-d 18–33 ja 41–44). Viivisenõue

ei saa olla ka aegunud, sest see esitati 08.01.2014 otsuses. Halduskohus leidis õigesti, et EIS-l

ei ole viivisenõude esitamisel ja viivise suuruse määramisel kaalutlusõigust. STS2007_2013 §

28 lg 5 on sõnastatud imperatiivselt. Kaebaja suhtes lõpetati viivise arvestamine, kui viivise

summa võrdsustus tagasinõutava toetuse suurusega. Viivist on õiguspäraselt arvestatud mh

haldusasjas nr 3-14-387 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kehtivuse aja eest (vt ka

Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2021 otsus nr 3-20-851, p-d 25–29). EIS jääb varasemate

vastuväidete juurde (vt 02.11.2020 seisukoha p-d 25 ja 61; 28.12.2020 seisukoha p-d 34–40),

sh nõuete täitmise järjekorra osas (vt 28.12.2020 seisukoha p-d 63–64). Halduskohus jättis

kaebetähtaja ennistamise taotluse õigesti rahuldamata (vt 29.11.2021 seisukoha p-d 6–16).

EIS tagastas 18.02.2022 kirjaga kaebaja 13.01.2020 ajatamistaotluse õiguspäraselt ja kaebajal

ei olnud õiguspärast ootust, et esitatud ajatamistaotlus rahuldatakse. EIS jõudis ajatamistaotluse

hindamise käigus järeldusele, et seda ei ole õiguspäraselt võimalik rahuldada. Lisaks leidis EIS,

et asus kaebaja ajatamistaotlust ennatlikult ja õigusliku aluseta sisuliselt menetlema. Kujunenud

õigusvastase olukorra lõpetamiseks ja ebaõige halduspraktika vältimiseks oli ainus võimalus

ajatamistaotlus läbivaatamatult tagastada, millega taastati õiguspärane olukord. Vaidlust ei ole

selles, et EIS-i 18.02.2022 e-kiri on menetlust lõpetav toiming. Tagastamine on õiguspärane ja

seda tulnuks teha juba 2020. a jaanuaris, sest 13.01.2020 ajatamistaotlus oli esitatud ilmselgelt

määruse nr 278 § 13 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes ja tähtaja ennistamine ei olnud lubatav

3-17-70

11(18)

(HMS § 14 lg 6 p 1, § 34 lg 3). Ajatamistaotluse õigeaegset esitamist ei takistanud ka EAS-i

08.01.2014 otsuse täitmise peatamine haldusasjas nr 3-14-387. Esialgse õiguskaitse abinõu ei

mõjutanud otsuse kehtivust, vaid takistas üksnes selle sundtäitmist. Kaebaja käsutuses olid kõik

võimalused tulevast viivisenõuet vältida, sh võimalus taotleda toetuse tagasimakse ajatamist.

Kaebaja pidi arvestama, et tema kaebus võib jääda rahuldamata. Kuigi vastustaja asus 2020. a-l

ajatamistaotlust ebaõigesti sisuliselt menetlema, ei tulene sellest kaebajale alust nõuda ebaõige

halduspraktika jätkamist. Halduskohus jättis õigesti rahuldamata ka kahjunõude (vt 28.03.2020

seisukoht; 02.11.2020 seisukoha p-d 2–11 ja 65–69; 28.12.2020 seisukoha p-d 51–60).

12. Tallinna Ringkonnakohus luges 10.02.2023 määrusega EAS-i asemel vastustajaks tema

üldõigusjärglase EIS-i, võttis AS Eesti Pagar 02.03.2022 menetlusdokumendile lisatud EIS-i

18.02.2022 e-kirja haldusasja materjalide juurde ning jättis rahuldamata kaebaja taotluse nõuda

EIS-lt välja AS Eesti Pagar 13.01.2020 ajatamistaotluse kohta tellitud õiguslik analüüs koos

selle võimalike lisadega. Ringkonnakohus rahuldas AS Eesti Pagar taotluse ja lubas kaebajal

muuta 13.01.2020 ajatamistaotluse rahuldamiseks või alternatiivselt selle lahendamiseks

kohustamise nõude alust vastavalt AS Eesti Pagar 02.03.2022 menetlusdokumendis toodule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Viivisenõude kehtivus ja täitmine

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p-ga

3 esitati kaebajale piisavalt selge ja täitmiseks kohustuslik viivisenõue, mitte ei olnud tegemist

pelgalt informeerimisega STS2007_2013 § 28 lg-s 5 sätestatud viivise tasumise kohustusest.

Suuremat osa kaebaja tõstatatud küsimustest seoses viivisenõudega on varasemalt analüüsitud

analoogses vaidluses tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2021 otsuses nr 3-20-851 (jõustus

Riigikohtu 11.01.2022 määrusega), milles PharmaEstica Manufacturing OÜ vaidlustas asjaolu,

et tema poolt 30.01.2020 tasutud tagasinõutava toetuse summa loeti tasutuks viivise katteks.

Seejuures oli haldusasjas nr 3-15-113 vaidlustatud PharmaEstica Manufacturing OÜ suhtes

tehtud EAS-i 29.09.2014 otsuse resolutsiooni p 5 sõnastus (vt 08.10.2021 otsuse nr 3-20-851 p

16) sisuliselt identne haldusasjas nr 3-14-387 vaidlustatud AS Eesti Pagar suhtes tehtud EAS-i

08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 sõnastusega ning kumbki EAS-i otsus ei sisaldanud viidet

STS2007_2013 § 28 lg-le 5. Praeguses asjas ei ole toodud esile selliseid uusi asjaolusid või

põhjendusi, mis annaksid ringkonnakohtule alust varasemaid järeldusi muuta.

14. EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 sätestab järgmist: „Kui Toetuse saaja ei tagasta

toetust kogusummas käesolevas otsuses ettenähtud tähtpäevaks, peab Toetuse saaja tasuma

viivist 0,1% tagasimaksmisele kuuluva toetuse summa jäägilt, iga toetuse tagasimaksmisega

viivitatud kalendripäeva eest.“ Vaidlust ei ole selles, et otsuse kõnealune punkt sisuliselt kordab

STS2007_2013 § 28 lg-s 5 (alates 01.01.2019 sätte esimeses lauses) sätestatut, kuigi otsuses ei

ole sellele normile eraldi viidatud. Ringkonnakohus ei nõustu, et toetuse tagasinõudmise otsuse

resolutsiooni p 3 on vaid informatiivse tähendusega. Viivisenõue sisaldub arusaadavalt otsuse

resolutiivosas ja otsusest ei ole võimalik teha järeldust, et mingi osa selle resolutsioonist ei oma

regulatiivset tähendust, vaid on üksnes hoiatava iseloomuga. Vastupidist ei saa järeldada ka

STS2007_2013 § 28 lg 5 sõnastusest, mis ei jäta haldusorganile kaalutlusõigust, ega määruse

nr 278 § 11 lg 2 p-st 8, mis kohustab toetuse tagasinõudmise otsuses märkima mh intressi ja

viivise määra ning nende arvutamise alused. Isegi kui STS2007_2013 § 28 lg 5 ei kohustaks

EAS-i viivist nõudma, oli selline nõue praegusel juhul toetuse tagasinõudmise otsuses esitatud.

Halduskohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu 17.05.2017 määrusele nr 3-3-1-88-16 (p 11),

milles rõhutati muu hulgas, et ka seadust dubleeriv haldusakt ei ole pelgalt informatiivne, vaid

3-17-70

12(18)

loob adressaadi kohustusele täiendava õigusliku aluse. Tähtsust ei oma, et otsuses puudus viide

STS2007_2013 § 28 lg-le 5, sest võimalik põhjendamisviga ei muuda otsuse resolutsioonis

sätestatut olematuks. Riigikohtu 02.11.2015 määrus nr 3-3-1-22-15 (p 10) ei ole asjakohane

juba ainuüksi põhjusel, et selles asjas ei olnud tegemist haldusaktiga. Samas EAS-i 08.01.2014

otsuse resolutsiooni p-st 3 nähtub arusaadavalt vastustaja tahe panna kaebajale õiguslikult siduv

kohustus (tasuda viivist) juhuks, kui kaebaja ei kanna otsuse resolutsiooni p-des 1 ja 2.1

märgitud toetuse summat resolutsiooni p-s 2 toodud tähtaja jooksul riigile üle.

15. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks lähtuda EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3

tõlgendamisel kaebaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahenditest haldusasjas nr 3-16-1305,

milles leiti, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 02.03.2016 otsusega

kuni 31.12.2022 kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse

§ 114 lg 1 alusel esitatud analoogne viivisenõue on üksnes informatiivse tähendusega, sest nagu

viidati juba haldusasjas nr 3-20-851 tehtud otsuses (p 18), ei ole ka Tartu Ringkonnakohtu enda

praktika olnud järjepidev. Seisukohta EL-i toetuse tagasinõudmise otsuses sisalduva seadust

kordava viivisenõude informatiivse tähenduse kohta on tõesti väljendatud mitmetes lahendites

(nt Tartu Ringkonnakohtu 08.11.2018 otsus nr 3-17-1360, p 18; 16.12.2020 otsus nr 3-16-1305,

p 44), kuid samas on mitmetes lahendites peetud samasugust viivisenõuet ka regulatiivseks (nt

Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2019 otsus nr 3-18-1493, p 19; 30.04.2019 otsus nr 3-18-777, p

33). Kuna kõik viidatud kohtulahendid on tehtud mitu aastat pärast EAS-i 08.01.2014 otsuse

andmist, siis ei saanud ringkonnakohtute vastuoluline praktika kaebajat ka kuidagi eksitada.

Halduskohus märkis õigesti, et kuna viivise maksmise kohustus oli seaduses ette nähtud, siis ei

saanud toetuse tagasinõudmise otsuses viivisenõude esitamine olla kaebaja jaoks üllatuslik ega

ka vastuolus hea halduse või hea usu põhimõttega. Kuna haldusasjas nr 3-14-387 on tuvastatud,

et EAS-i 08.01.2014 otsuse tegemisel ei ole rikutud määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 ettenähtud

aegumistähtaega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsus nr 3-14-387, p-d 22–23), siis

ei saa aegunud olla ka samas otsuses esitatud viivisenõue.

16. Asjakohane ei ole vastuväide, et viivisenõue on esitatud enne kohustuse sissenõutavaks

muutumist, sest viivisenõue oligi nähtud ette tingimuslikult ja viivise tasumise kohustus tekkis

alles siis, kui kaebaja jättis tagasi nõutava toetuse summa 90 kalendripäeva jooksul tasumata.

Kui kaebaja oleks kandnud temalt tagasi nõutud toetuse 526 300 eurot Rahandusministeeriumi

pangakontole hiljemalt 09.04.2014 (st 90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise otsuse

kättetoimetamisest 09.01.2014), siis ei oleks viivise tasumise kohustust üldse tekkinud. Seetõttu

ei saa mingit sisulist tähendust omistada asjaoludele, et EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni

p 1 järgi nõutakse üksnes toetuse summat ja liitintressi ning Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsuse

nr C-349/17 p-s 26 ei ole vaidluse asjaolude kirjelduses samuti toodud eraldi välja, et EAS oleks

08.01.2014 otsusega nõudnud kaebajalt ka viivist (sh ei käsitlenud eelotsusetaotluses esitatud

küsimused viivisenõuet). Küsimust, millised nõuded EAS 08.01.2014 otsuses esitas, on pädev

hindama vaidlust sisuliselt lahendav liikmesriigi kohus, mitte Euroopa Kohus, kelle pädevus

eelotsusetaotlusele vastamisel piirdub EL-i õiguse tõlgendamisega.

17. Viivisenõue on ka piisavalt selge ja täidetav, sest sisaldab kõiki olulisi tingimusi viivise

tasumise tähtaja ja viivise suuruse arvutamiseks. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi objektiivset

põhjust, miks ta poleks saanud viivisenõuet täita, vaid tugineb üksnes väidetele, et viivisenõuet

kas ei olegi üldse esitatud või on viivise nõudmine vastuolus EL-i õigusega. Kohtupraktika ei

toeta kaebaja väidet, et kohtutäitur ei saaks EAS-i 08.01.2014 otsuse sundtäitmise korral viivist

ise välja arvutada. Toetuse tagasinõudmise otsus on STS2007_2013 § 26 lg-st 4 tulenevalt

täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 21 tähenduses ning täitemenetluse korras saab sisse nõuda ka

viivise (TMS § 56 lg-d 1 ja 3; nt Riigikohtu 02.06.2008 määrus nr 3-2-1-42-08, p 14). Kuivõrd

kohtutäitur ei arvutaks viivist vahetult STS2007_2013 § 28 lg 5 alusel, vaid EAS-i 08.01.2014

3-17-70

13(18)

otsuse resolutsiooni p 3 alusel, siis ei saaks kohtutäitur keelduda täitmisest viivisenõude aluseks

oleva sätte väidetava vastuolu tõttu EL-i õigusega või PS-ga. Toetuse tagasinõudmise otsuses

esitatud viivisenõude täidetavust kinnitab kaudselt Riigikohtu 12.06.2019 otsus nr 2-18-7296,

milles oli mh esitatud hagi kuni 31.12.2022 kehtinud kalandusturu korraldamise seaduse § 69

lg 4 alusel tehtud PRIA 16.06.2015 otsusega sissenõutava viivise sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, kuid kohtud ei pidanud põhivõla ulatuses viivise sissenõudmist õigusvastaseks.

Ka selles asjas täitedokumendiks olnud PRIA 16.06.2015 otsuses ei olnud viivisenõuet esitatud

kindla summana, vaid sisuliselt üksnes korrati seaduses sätestatut, kuid Tartu Ringkonnakohus

leidis 07.03.2017 otsuses nr 3-15-2542 (p 9), et tegemist oli viivisenõude esitamisega ja sama

on hiljem järeldanud tsiviilkohtud TMS § 221 alusel esitatud hagi lahendamisel.

18. Kuna viivisenõue sisaldus juba EAS-i 08.01.2014 otsuses, mille kaebaja oli vaidlustanud

haldusasjas nr 3-14-387 tervikuna ja jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2019 otsusega

on tema kaebus toetuse tagasinõudmise otsuse resolutsiooni p 3 peale jäetud rahuldamata, siis

ei saa HKMS § 177 lg 1 kohaselt praeguses asjas enam vaielda selle üle, kas viivisenõue on

kooskõlas EL-i õiguse ja PS-ga või kas otsuses oli selle nõude esitamist piisavalt põhjendatud.

Seejuures ei ole määravat tähtsust asjaolul, et haldusasjas nr 3-14-387 ei ole menetlusosalised

ega kohtud viivisenõude õiguspärasust eraldi käsitlenud, sest jõustunud kohtuotsus on HKMS

§ 177 lg 1 järgi menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue

kaebuse aluseks olevatel asjaoludel (s.o vaidluse eseme piirides – vt HKMS § 41 lg-d 1 ja 2).

Haldusasjas nr 3-14-387 oli kaebuse esmaseks nõudeks EAS-i 08.01.2014 otsuse tühistamine,

mille kohtud on jätnud viivisenõuet puudutavas osas rahuldamata. Kaebuse aluseks oli kaebaja

subjektiivsete õiguste väidetav rikkumine vaidlustatud haldusaktiga (HKMS § 5 lg 3; RVastS

§ 3 lg 1). Kaebuse alus ei sõltu kaebaja esitatud konkreetsetest õiguslikest väidetest või nende

puudumisest. Jõustunud otsusega lõppenud kohtumenetluse taasavamine on võimalik üksnes

seaduses sätestatud teistmise aluste esinemisel (HKMS § 240 lg 2). Kui kaebaja hinnangul jätsid

kohtud haldusasjas nr 3-14-387 menetlusnorme rikkudes tema kaebuse viivist puudutavas osas

sisuliselt lahendamata, tulnuks sellekohased väited esitada kohtuotsuste peale edasi kaevates.

EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutiivosa on viivist puudutavas osas kehtiv ja igaühele täitmiseks

kohustuslik haldusakt (HMS § 60 lg 2), sõltumata selle võimalikust õigusvastasusest (vt HMS

§ 61 ja § 63 lg 2).

19. Kaebaja seisukoht, et EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3 tuleb jätta praeguse asja

lahendamisel HKMS § 158 lg 4 alusel kohaldamata tulenevalt selle vastuolust EL-i õigusega,

ei ole põhjendatud. Halduskohus on küll aktsepteerinud kaebaja esitatud keelamisnõuet (keelata

viivise nõudmine ülemäärases suuruses ning otsuse täitmise peatamise ja ajatamistaotluse

menetlemise aja eest) ja seda sisuliselt kordavat alternatiivset kohustamisnõuet (st arvestada

viivis ümber selliselt, et see ei oleks ülemäärase suurusega ega arvestataks viivist aja eest, mil

otsuse täitmine oli peatatud ja vastustaja menetles ajatamistaotlust) ning mõlemale eeltoodule

alternatiivset tuvastamisnõuet (st tuvastada, et EAS-i 08.01.2014 otsusega ei ole viivist nõutud

või kaebajal ei ole kohustust maksta viivist rohkem kui minimaalses suuruses), kuid nende

taotluste lahendamisel saab hinnata üksnes seda, kas ja millised kohustused tulenevad kaebajale

EAS-i 08.01.2014 otsusest, aga mitte kontrollida uuesti kõnealuse haldusakti õiguspärasust.

20. Euroopa Kohus on selgitanud, et õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei nõua ka EL-i

õigus, et liikmesriigi haldusorganid on alati kohustatud tunnistama kehtetuks haldusakti, mis

on küll EL-i õigusega vastuolus, kuid mis on samas mõistlike kaebetähtaegade möödumise või

õiguskaitsevahendite ammendumise tagajärjel muutunud lõplikuks. Kohtupraktikas on samas

esitatud mõningad tingimused, millal haldusasutus on lojaalse koostöö põhimõttest tulenevalt

siiski kohustatud haldusakti uuesti läbi vaatama ja võib-olla kehtetuks tunnistama (vt Euroopa

Kohtu 14.05.2020 otsus nr C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU, p-d 186–188; 12.02.2008 otsus nr

3-17-70

14(18)

C-2/06, p-d 34–46; 13.01.2004 otsus nr C-453/00, p-d 24–28). Need tingimused puudutavad

aga üksnes haldusmenetluse uuendamist ja haldusakti muutmist või kehtetuks tunnistamist,

mitte jõustunud kohtuotsuste teistmist. Jõustunud kohtulahendi seadusjõu põhimõte on õiguse

ja õigussuhete stabiilsuse tagamiseks veelgi tähtsam, mistõttu ei kohusta EL-i õigus liikmesriigi

kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis omistavad kohtuotsusele seadusjõu,

ja seda isegi siis, kui see võimaldaks kõrvaldada kõnealuse otsusega toime pandud EL-i õiguse

rikkumise (nt Euroopa Kohtu 14.05.2020 otsus nr C-924/19 PPU ja C-925/19 PPU, p 185;

24.10.2018 otsus nr C-234/17, p-d 52–53; 10.07.2014 otsus nr C-213/13, p 59; 16.03.2006 otsus

nr C-234/04, p-d 20–24).

21. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud halduskohus hindama kaebaja väiteid EAS-i 08.01.2014

otsuse resolutsiooni p 3 või selle aluseks oleva STS2007_2013 § 28 lg 5 kooskõlast PS-ga ja

EL-i õigusega ning sellekohased väited (samuti 01.07.2021 jõustunud KonkS § 42 lg-ga 9

seonduvad väited) jätab kõrvale ka ringkonnakohus. Kuna praeguses asjas ei saa asuda uuesti

hindama küsimusi, mida tulnuks hinnata haldusasjas nr 3-14-387, siis ei tule asja lahendamiseks

küsida ka Euroopa Kohtult eelotsust või algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

Halduskohus keeldus HKMS § 49 lg 1 alusel põhjendatult AS Eesti Pagar 15.11.2021 kaebuse

muutmise avalduse vastuvõtmisest, sest kaebaja soovis täiendada oma kaebust nõudega, mille

esitamine ei oleks HKMS § 43 lg 1 p 1 kohaselt lubatav. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja taotles

haldusasjas nr 3-14-387 EAS-i 08.01.2014 otsuse tühistamist tervikuna (sh resolutsiooni p 3

osas). Ringkonnakohus märkis juba eespool, et kaebuse alus ei sõltu sellest, milliseid õiguslikke

väiteid on varasema menetluse käigus esitatud ja analüüsitud. Seega olnuks tühistamiskaebus

korduv ja halduskohus keeldus kaebuse muutmise lubamisest õiguspäraselt. Kuna kohus ei

võtnud kaebuse muutmise avaldust vastu, siis ei olnud kohtul vajadust ega võimalust vaadata

sisuliselt läbi taotlust kaebetähtaja ennistamiseks.

22. Seonduvalt küsimusega, mis ulatuses on kaebaja kohustatud EAS-i 08.01.2014 otsuse

resolutsiooni p 3 alusel viivist tasuma, ei ole vaidlust, et kaebaja ei ole temalt EAS-i 08.01.2014

otsusega tagasi nõutud toetuse summat üheski osas seniajani riigile üle kandnud. Halduskohus

on arvutanud, et viivist tuli alates 10.04.2014 arvestada kogu tagasi nõutava toetuse summalt

(526 300 eurot) ja see saavutas toetusega sama suuruse 04.01.2017. EAS on kaebajale korduvalt

kinnitanud (nt EAS-i 26.02.2020 e-kiri – vt AS Eesti Pagar 16.10.2020 seisukoha lisa 1), et ei

nõua kaebajalt viivise tasumist suuremas ulatuses kui 526 300 eurot (vt 01.01.2019 jõustunud

STS2007_2013 § 28 lg 5 teine lause), ja vastupidine käitumine oleks tõenäoliselt ka õiguslikult

perspektiivitu (vrd Riigikohtu 12.06.2019 otsus nr 2-18-7296, p 23).

23. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna haldusasjas nr 3-14-387 peatas

Tallinna Halduskohus 23.04.2014 määruse resolutsiooni p-ga 3 esialgse õiguskaitse korras

EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmise kuni kohtumenetluse lõpuni (s.o kuni Riigikohtu 18.12.2019

määruse tegemiseni) ja kaebajal ei olnud seega kohtumenetluse ajal kohustust toetuse summat

tagasi maksta, siis ei saa temalt selle perioodi eest nõuda ka viivise tasumist. Rahalise kohustuse

täitmise peatamise tagajärjeks on see, et isik ei pea täitma rahalist kohustust ega kõrvalnõudeid

ajal, mil peatamine kestab. Kui aga täitmise peatamine lõpeb, ent vaidlustatud haldusakt jääb

kehtima, siis mõjub täitmise peatamise äralangemine tagasiulatuvalt ehk isikul tekib kohustus

tasuda nõutav rahasumma ja sellelt arvestatavat intressi või viivist alates haldusaktis ettenähtud

ajast (vrd Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p-d 17 ja 19; 16.06.2008 otsus nr 3-3-1-

21-08, p 8). Esialgse õiguskaitse abinõuna haldusakti täitmise peatamine ei muuda iseenesest

vaidlustatud haldusakti sisu, sh ei lükka edasi haldusaktis määratud tähtaega rahalise kohustuse

täitmiseks ega välista haldusakti täitmisega viivitamise eest ettenähtud meetmete rakendamist.

3-17-70

15(18)

24. Asjakohatu on kaebaja väide, et kui ta peaks maksma viivist tagantjärele, siis ei täidaks

esialgne õiguskaitse oma eesmärki. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist

eesmärgiga vältida EAS-i 08.01.2014 otsusega nõutava rahasumma tasumist enne, kui otsuse

õiguspärasus on selgeks vaieldud. Selle eesmärgi kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamisega

ka saavutas ja seda ei muuda kuidagi olematuks, et temalt nõutakse täiendavalt viivist aja eest,

mil haldusakti täitmine oli peatatud. Seda, et kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu välistab

üksnes toetuse tagasinõudmise otsuse kohtumenetluse ajal täitmisele pööramise, oli kaebajale

selgitatud juba Tallinna Halduskohtu 23.04.2014 määruse põhjenduste p-s 5. AS Eesti Pagar

13.01.2020 ajatamistaotluse esitamine ei saanud mõjutada viivisearvestust, mis oli selleks ajaks

juba lõppenud. Seejuures ei lükkaks ka ainuüksi ajatamistaotluse menetlemine toetuse summa

tagastamise tähtaega edasi ega mõjutaks viivise tasumise kohustust, sest ajatamine on vastustaja

kaalutlusotsus (vrd nt Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus nr 3-19-1421, p 34) ning

määruse nr 278 § 13 lg 4 teise lause kohaselt peab toetuse saaja ajatamise taotluse rahuldamisest

keeldumise korral toetuse tagasi maksma tagasinõudmise otsuses sätestatud tähtajaks. Kaebajal

ei olnud esialgse õiguskaitse kohaldamisele vaatamata takistust maksta temalt nõutud toetuse

summa tähtajaks tagasi või esitada ajatamistaotlus juba ajal, mil otsuse täitmine oli peatatud (vt

ka Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p 17).

II

Ajatamistaotluse lahendamine

25. AS Eesti Pagar esitas EAS-le 13.01.2020 avalduse, milles soovis tasuda tagasinõutava

toetuse põhisumma viieaastase maksegraafiku alusel (s.o tasudes 2020–2024 iga kalendriaasta

lõpuks 105 260 eurot). EAS tagastas 18.02.2022 e-kirjaga ajatamistaotluse HMS § 14 lg 6 p 1

alusel läbivaatamatult, sest määruse nr 278 § 13 lg-s 1 sätestatud tähtaega ei saaks HMS § 34

lg 3 järgi enam ennistada. Täiendavalt märkis EAS, et aastaid hiljem esitatud ajatamistaotluse

rahuldamine oleks vastuolus ebaseadusliku riigiabi viivitamatu tagastamise nõudega. Kaebaja

on taotlenud EAS-i kohustamist ajatamistaotlus rahuldada või alternatiivselt teha taotluse kohta

sisuline otsus.

26. STS2007_2013 § 27 lg 2 kohaselt võidakse toetuse tagasimaksmine põhjendatud juhul

toetuse saaja taotlusel ajatada, nõudes vajaduse korral tagatist. Määruse nr 278 § 13 lg 1 näeb

ette, et otsustaja võib põhjendatud juhtudel võimaldada toetuse tagasimaksmise ajatamist, kuid

selleks peab toetuse saaja esitama otsustajale 30 kalendripäeva jooksul tagasinõudmise otsuse

kättesaamisest arvates või enne tagasinõudmise otsuse tegemist toetuse tagasimaksmise

ajatamise põhjendatud taotluse koos tagasimaksmise ajakava, toetuse saaja finantsseisu

kajastavate dokumentide ja edasise tegevuskavaga. Praegusel juhul on taotlus esitatud 30 päeva

jooksul haldusasjas nr 3-14-387 tehtud kohtuotsuse jõustumisest (st esialgse õiguskaitse abinõu

kehtivuse lõppemisest) arvates, kuid EAS-i 08.01.2014 otsuse kättesaamisest (09.01.2014) oli

möödunud enam kui kuus aastat. Määruse nr 278 § 13 lg-st 3 saab järeldada, et kui rahuldatakse

selline ajatamistaotlus, mis on esitatud pärast tagasinõudmise otsuse tegemist, siis sätestatakse

tagasimaksete ajatamine toetuse tagasinõudmise otsuse muudatuses. Arvestades ka määruse nr

278 § 13 lg-s 5 sätestatud taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaega (15 tööpäeva), on selge,

et ajatamistaotlus peaks üldjuhul olema lahendatud enne STS2007_2013 § 27 lg-s 1 ja määruse

nr 278 § 12 lg-s 1 toodud toetuse tagasimaksmise tähtpäeva (90 kalendripäeva otsuse kehtima

hakkamisest) saabumist.

27. EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmisega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu 05.03.2019

otsusest nr C-349/17 (p 127) tulenevalt kuulus praeguses asjas ebaseaduslikult makstud toetuse

tagasinõudmise suhtes kohaldamisele määrus nr 2988/95, mis näeb lisaks aegumistähtajale ette

minimaalse tähtaja otsuse täitmiseks. Seetõttu ei ole iseenesest asjakohased halduskohtu viited

3-17-70

16(18)

määrusele (EL) 2015/1589 ja Euroopa Komisjoni teatisele 2019/C 247/01. Määruse nr 2988/95

art 3 lg 2 esimene lõik sätestab, et halduskaristuse otsuse täitmiseks on aega kolm aastat, mis

algab lõpliku otsuse langetamise kuupäevast. Määruse nr 2988/95 art 3 lg 2 teise lõigu kohaselt

reguleeritakse otsuse täitmise katkemist ja peatamist riigisisese õigusega ning art 3 lg 3 jätab

liikmesriikidele võimaluse kohaldada ka pikemat aegumistähtaega. Ehkki määruse nr 2988/95

art 3 lg 2 toob välja üksnes halduskaristused, kohaldub see täitmise miinimumtähtaeg ka art 4

lg-s 1 sätestatud haldusmeetmeid puudutavatele otsustele (vt Euroopa Kohtu 07.04.2022 otsus

nr C-447/20 ja C-448/20, p 83). Seejuures hakkab määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 2 ettenähtud

täitmise tähtaeg kulgema alates päevast, mil alusetult saadud summade tagasimaksmise otsus

muutub lõplikuks ehk kui seda otsust ei saa kaebetähtaja möödumise või õiguskaitsevahendite

ammendumise tõttu enam vaidlustada (vt otsus nr C-447/20 ja C-448/20, p-d 103–105). Pärast

määruse nr 2988/95 art 3 lg 2 esimeses lõigus ettenähtud täitmise tähtaja või art 3 lg 3 alusel

pikendatud täitmise tähtaja möödumist ei saa eeltoodud otsust enam täitmisele pöörata (vt otsus

nr C-447/20 ja C-448/20, p-d 85–91).

28. Eelmises punktis märgitud küllaltki pikki (ja pikendatavaid) aegumistähtaegu arvestades

ei ole alust pidada toetuse tagasimaksmise ajatamist põhimõtteliselt EL-i õiguse eesmärkidega

vastuolus olevaks. Toetuse tagasimaksmise ajatamine saab aga toimuda üksnes STS2007_2013

§ 26 lg 6 alusel kehtestatud määruse nr 278 §-s 13 sätestatud tingimustel ja korras. Halduskohus

on õigesti märkinud, et sõltumata mõjuvast põhjusest ei oleks EAS saanud HMS § 34 lg-st 3

tulenevalt ajatamistaotluse esitamiseks määruse nr 278 § 13 lg-s 1 sätestatud tähtaega ennistada,

sest sellest oli möödunud juba rohkem kui üks aasta. Sellises olukorras tuleb taotlus HMS § 14

lg 6 p 1 kohaselt jätta läbi vaatamata. Nagu eespool märgitud, ei takistanud esialgse õiguskaitse

kohaldamine kaebajal ajatamistaotluse esitamist juba haldusasja nr 3-14-387 menetluse ajal (vt

Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p 17). Asjakohatu on kaebaja väide, et kuna viivis

ei olnud veel muutunud sissenõutavaks, siis ei olnudki tal võimalik taotleda viivise ajatamist,

sest kaebaja on ka 13.01.2020 taotlenud üksnes toetuse summa, mitte viivise tasumise ajatamist.

STS2007_2013 § 27 lg 2 ega määruse nr 278 § 13 ei näe üldse ette viivise tasumise ajatamist.

Ajatamistaotluse rahuldamist ei saa tingida ka EAS-i algsed lubadused põhivõlg ajatada, sest

esitatud kirjavahetusest nähtuvalt takistas lõpliku maksegraafiku osas kokkuleppe saavutamist

poolte vahel tekkinud vaidlus viivise tasumise kohustuse üle. Seetõttu ei ole alust väita, et kõik

tingimused ajatamiseks olid juba kokku lepitud. Liiati ei saaks ka EAS-i võimalikud eksitavad

lubadused õigustada teadvalt õigusvastase haldusakti andmist või selle andmiseks kohustamist,

vaid need võiksid üksnes anda aluse nõuda usalduskahju hüvitamist (nt Riigikohtu 22.09.2014

määrus nr 3-3-1-59-14, p 14).

29. Kuigi praeguses asjas ei ole vaidluse all EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmise võimalikkus,

märgib ringkonnakohus siiski, et ehkki määruse nr 2988/95 art 3 lg 2 esimesest lõigust tulenev

minimaalne tähtaeg, mille jooksul oli otsust võimalik täitmisele pöörata, möödus 18.12.2022

(s.o kolm aastat haldusasja nr 3-14-387 menetluse lõppemisest, millega toetuse tagasinõudmise

otsus muutus lõplikuks), ei saa sellest veel järeldada, et EAS-i 08.01.2014 otsust ei olegi enam

võimalik täitmisele pöörata, vaid määruse nr 2988/95 art 3 lg 3 kohaselt tuleb hinnata ka Eesti

õiguses sätestatud aegumise normistikku. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lg-te 1 ja 2

kohaselt on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva

nõude täitmise aegumistähtaeg 10 aastat, mis hakkab kulgema kohtulahendi jõustumisest või

muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Seega

võiks haldusasjas nr 3-14-387 tehtud kohtuotsusega tunnustatud nõude (TMS § 2 lg 1 p 2)

täitmine aeguda kõige varem 18.12.2029 ning isegi kui lähtuda aegumistähtaja arvestamisel

EAS-i 08.01.2014 otsusest kui täitedokumendist (TMS § 2 lg 1 p 21; STS2007_2013 § 26 lg

4), saaks toetuse tagasimaksmise nõude täitmine aeguda kõige varem 09.04.2024 (s.o 10 aastat

nõude sissenõutavaks muutumisest).

3-17-70

17(18)

III

Kahju hüvitamise nõue

30. AS Eesti Pagar on lisaks nõudnud varalise kahju hüvitamist vähemalt 695 497,17 eurot,

millele lisandub võimalik EAS-i 08.01.2014 otsuse alusel tasutava viivise summa ja VÕS § 113

lg 1 alusel nõutav viivis alates 09.01.2017 kuni kohase täitmiseni. Hüvitamiskaebuse alusena

on välja toodud EAS-i õigusvastane tegevus 10.03.2009 otsusega kaebajale toetuse andmisel.

Kahju tekkimisest sai kaebaja teada EAS-i 08.01.2014 otsusest, millega toetus nõuti tagasi koos

liitintressi ja viivisega. Kuna kaebus on esitatud 09.01.2017, siis on hüvitamisnõue RVastS § 17

lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 kohaselt tähtaegne.

31. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja väidetest tulenevalt hüvitamiskaebuse aluseks

pidada mitte EAS-i 10.03.2009 otsust, millega tema toetusetaotlus rahuldati, vaid pigem EAS-i

poolt uurimis- ja/või selgitamiskohustuse väidetavat rikkumist. Kaebajaga ei saa nõustuda, et

haldusasjas nr 3-14-387 oleks tuvastatud, et EAS tegutses kaebaja toetusetaotluse menetluses

õigusvastaselt. Sellist järeldust ei saa teha ainuüksi asjaolust, et EAS tuvastas hilisema kontrolli

tulemusel, et kaebajale 10.03.2009 otsusega antud riigiabi oli ebaseaduslik ja nõudis selle tagasi

08.01.2014 otsusega, mis on ka kohtumenetluse tagajärjel jäänud põhiosas kehtima. Haldusakti

õigusvastasust ei pruugi alati tingida haldusorgani õigusvastane tegevus, sest ka haldusorgani

vabandatav mitteteadmine konkreetse sisuga haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda

keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalselt õiguspäraseks (nt Riigikohtu 21.02.2020

otsus nr 3-12-1512, p 12; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 19; 15.03.2017 otsus nr 3-3-1-7-17,

p 11). Praegusel juhul on ringkonnakohtu arvates tegemist samasuguse olukorraga.

32. Õiguslikult siduvad lepingud enne abitaotluse esitamist, millest tuli järeldada abimeetmel

ergutava mõju puudumist ja mis tingis saadud riigiabi ebaseaduslikkuse ning selle hilisema

tagasinõudmise, sõlmis kaebaja iseseisvalt. Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.06.2019 otsuses

nr 3-14-387 (p 18), et tõendatud ei ole, et EAS oli teadlik või isegi soovitas abi taotlejatel (sh

kaebajal) sõlmida siduvaid lepinguid juba enne abitaotluse esitamist, vaid EAS rääkis üksnes

eellepingute sõlmimise lubatavusest. Samuti ei esitanud AS Eesti Pagar lepinguid EAS-le koos

taotlusega (vt kaebuse lisas 11 toodud kontroll-lehel märgitud taotluse dokumendid), vaid need

esitati EAS-le alles 06.07.2009 koos projekti lõpparuandega. Praeguses asjas ei ole esitatud

mingeid uusi tõendeid, mis annaks ringkonnakohtule põhjust asuda viidatud otsusega võrreldes

teistsugusele seisukohale. Kuigi kaebaja esitas koos taotlusega äriplaani (vt poolikult kaebuse

lisas 7; terviklikul kujul olemas haldusasjas nr 3-14-387 esitatud AS Eesti Pagar 10.09.2014

seisukoha lisas 1), ei olnud äriplaanis (nt p-s 8.4 „Tootmisliini rahastamine“) viidatud projekti

raames soetatava tootmisliini tarnimiseks või tehingu rahastamiseks lepingute sõlmimisele,

vaid viidati üksnes kahe pakkumuse saamisele. Kuigi äriplaanis (lk 40) oli mh välja toodud, et

AS Eesti Pagar eelistuseks on Soome firma LT-Kone (Kauko-Telko OY allüksus) pakkumine

seadmete lõppmaksumusega 2,77 miljonit eurot, mis vastab Kauko-Telko OY-ga 28.08.2008

sõlmitud lepingu nr 15082008 hinnale (2 770 000 eurot), ei nähtu äriplaanist lepingu sõlmimist.

Eeltoodut arvestades ei saanud EAS-i tegevus AS Eesti Pagar 24.10.2008 taotluse menetlemisel

tekitada kaebajas usaldust, et antav abi on seaduslik (vt ka Euroopa Kohtu 05.03.2019 otsus nr

C-349/17, p-d 104–106; Riigikohtu 19.12.2019 otsus nr 3-15-241, p 29). Olukorras, kus kaebaja

oli juba enne abitaotluse esitamist sõlminud siduvad lepingud ja järelikult toetuse saamisest

sõltumatult projekti alustanud, ei saa ta mõistlikult väita, et EAS oleks võtnud temalt võimaluse

saada toetust õiguspäraselt. Võimalik soov näidata oma projekti kunstlikult abikõlblikuna ei

vääri õiguskaitset. Kuna ei ole tuvastatud EAS-i õigusvastast tegevust kui RVastS § 7 lg 1 järgi

ühte kohustuslikku kahjunõude rahuldamise eeldust, siis jättis halduskohus hüvitamiskaebuse

põhjendatult rahuldamata.

3-17-70

18(18)

33. Halduskohus on lisaks õigesti märkinud, et EAS-i 08.01.2014 otsuse resolutsiooni p 3

alusel kaebajalt nõutavat viivist ei saa käsitada EAS-i poolt kaebajale tekitatud kahjuna, sest

viivise tasumise kohustuse tingis kaebaja enda poolne rikkumine (st toetuse summa tähtajaks

tagasi maksmata jätmine).

IV

Kokkuvõte ja menetluskulud

34. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb AS Eesti Pagar apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.12.2021 otsus muutmata.

35. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

AS Eesti Pagar on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1050 eurot ja kandnud

apellatsioonimenetluses esindajakulu 10 421 eurot (ilma käibemaksuta, vastab advokaatide

61,3 töötunnile hinnaga 170 eurot/tund + käibemaks). Esindajakulu kandmise kohustus seoses

praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud (HKMS §

109 lg 11). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS

§ 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MKM ja EIS ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid

esitanud, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS

§ 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)