2-21-20466/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-20466

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. märts 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu S.A.CITO hagi V.R. vastu pärandvara ühisuse

lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühing S.A.CITO apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Osaühing S.A.CITO (registrikood

10797175), lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert

Sprengk

Kostja (vastustaja): V.R. (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ingridt

Allemann

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. aprilli 2022. a otsus täies ulatuses ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2(11)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing S.A.CITO (hageja) esitas 31. detsembril 2021 Viru Maakohtule hagi V.R.

(kostja) ja G.P. i vastu pärandvara ühisuse lõpetamiseks. Hageja palus lõpetada hagejale,

G.P. ile ja kostjale kuuluv K.R. pärandvara ühisus selliselt, et müüa pärandvaraks olev

kinnistu, registriosa nr XXXXXXX, XXXXXXX (edaspidi kinnisasi) avalikul

enampakkumisel. Hageja palus jagada kinnisasja müügist saadud raha järgmiselt: hageja

saab 1/8, kostja 3/4 ja G.P. 1/8. Hageja palus nõuda kostjalt, G.P. ilt ja notar Toomas

Saaverilt välja andmed K.R. pärandvara ühisusse kuuluva vara kohta. Hageja palus jagada

pärandvara ühisusse kuuluv muu vara pärandvara ühisuse omanike vahel vastavalt nende

osade suurusele ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Hageja loobus 22. veebruari 2022. a avalduses G.P. i vastu esitatud hagist. Hageja palus

lõpetada hagejale ja kostjale kuuluv K.R. pärandvara ühisus selliselt, et müüa pärandvaraks

olev kinnisasi avalikul enampakkumisel ning jagada kinnisasja müügist saadud raha nii, et

hagejale jääb 1/8 ja kostjale 7/8. Hageja palus nõuda kostjalt ja notar Toomas Saaverilt

välja andmed K.R. pärandvara ühisusse kuuluva vara kohta. Hageja palus jagada

pärandvara ühisusse kuuluv muu vara pärandvara ühisuse omanike vahel vastavalt nende

osade suurusele ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus võttis 10. märtsi 2022. a määrusega hagist loobumise vastu ja lõpetas G.P. i

vastu esitatud hagi osas menetluse. Määrus jõustus 29. märtsil 2022.

Hageja märkis, et K.R. suri XXXX. Rakvere notar Toomas Saaveri XXXX tõestatud

pärimistunnistuse kohaselt olid K.R. pärijad ½ suuruses mõttelises osas kostja, ¼ suuruses

mõttelises osas G.P. ja ¼ suuruses mõttelises osas G.A.. Hageja sai hagi vastusest teada,

et G.P. loovutas enda pärandvara osa kostjale. Hageja loobus sellest tulenevalt G.P. i vastu

esitatud hagist.

Hageja omandas 9. novembril 2020 G.A. pankrotihalduri Peep Lillemäe (edaspidi

pankrotihaldur) korraldatud enampakkumisel G.A.le kuulunud ¼ suuruse mõttelise osa

K.R. pärandvara ühisusest. K.R. pärandvarasse kuulub kinnisasi. Kinnisasi oli pärandi

avamisel K.R. ja kostja ühisomandis. Hagi esitamise seisuga kuulus K.R. pärandvarasse

kinnisasja ½ suurune kaasomandi osa. Hagejale läksid pärandvara osa omandamisega üle

kõik sellega seotud õigused ja kohustused. Hageja sai kinnistusraamatu väliselt kinnisasja

ühisomanikuks. Kinnistusraamatu kanne ei ole õige.

3(11)

Vara enampakkumise akt tõendab, et hageja omandas G.A. pankrotimenetluses K.R.

pärandvara ühisuse mõttelise osa. Vara enampakkumise akt koostatakse täitemenetluse

seadustikus (TMS) ette nähtud korras. Pankrotimenetluses toimunud enampakkumist saab

vaidlustada TMS § 223 ette nähtud korras hagi esitamisega enampakkumise kehtetuks

tunnistamiseks. Hagi tuleb esitada 30 päeva jooksul alates akti kättetoimetamisest.

Enampakkumist ei vaidlustanud. Enampakkumine on seega kehtiv.

Enampakkumise saab kehtetuks tunnistada ainult kohus vastava hagi rahuldamisega. Muu

isik ei saa enampakkumist pärast selle lõppemist kehtetuks tunnistada ega tühistada. Kui

mõni isik on võtnud pärast enampakkumise lõppemist vastu otsuse enampakkumise

tühistamiseks, ei muuda see enampakkumist kehtetuks. G.A. pankrotihalduri korraldatud

enampakkumine on lõppenud. Kui G.A. võlausaldajate üldkoosolek tunnistas

enampakkumise pärast selle toimumist nurjunuks, ei ole sellisel otsusel enampakkumise

tulemuse osas õiguslikku kehtivust. Võlausaldajate poolt sellise otsuse vastu võtmine ei

ole tõendatud.

Kostja oli pärast enampakkumise lõppemist teadlik, et hageja omandas enampakkumisel

pärandvara ühisuse osa. Hageja saatis 15. novembril 2020 ja 8. jaanuaril 2021 kostjale selle

kohta teated. Hageja tellis kinnisasja hindamiseks eksperthinnangu. Ekspert vaatas

kinnisasja 12. detsembril 2020 üle. Kostja tutvustas eksperdile kinnisasja. Kostja ei saanud

omandada G.A.le kuuluvat K.R. pärandvara ühisuse osa seega heauskselt. Kostja ei saanud

olla kinnisasja omandamise osas heauskne.

Kostja ei saanud K.R. pärandvara ainuomanikuks. Pärandvara ühisust ei ole lõpetatud.

Hageja üritas pidada kostjaga läbirääkimisi. Kokkulepet ei saavutatud. Hageja ei saa

kinnisasja kasutada. Hagejal ei ole huvi jätkata pärandvara ühisuse omanikuna. Hageja

soovib pärandvara ühisuse lõpetada.

2. Kostja palus jätta hagi läbivaatamata või alternatiivselt rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

K.R. pärandvara ühisus lõpetati kinnistusraamatust nähtuvalt enne hagi esitamist. Hagiga

taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Hagi tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Hagiavalduses kirjeldatud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Hageja nõuded on paljasõnalised

ja tõendamata.

K.R. pärijaks olnud G.P. võõrandas pärimistunnistuse väljastamise päeval temale kuuluva

¼ suuruse mõttelise osa K.R. pärandvara ühisusest kostjale. Seda kinnitab Rakvere notar

Toomas Saaveri poolt XXXX koostatud ja tõestatud pärandvara ühisuse osa tasu eest

loovutamise leping ja asjaõigusleping. Kostja sai G.P. ile kuulunud pärandvara ühisuse

mõttelise osa omanikuks lepingu notariaalse tõestamise hetkest.

Kostja omandas 2. juulil 2021 G.A.le kuulunud ¼ suuruse mõttelise osa K.R. pärandvara

ühisusest. Seda kinnitab kostja ja G.A. pankrotihalduri vahel 2. juulil 2021 sõlmitud

notariaalne pärandvara ühisuse osa tasu eest loovutamise leping ja asjaõigusleping.

Kostjale läks G.A.le kuulunud pärandvara ühisuse osa omandiõigus üle lepingu notariaalse

tõestamise hetkest.

Kuna K.R. pärijad võõrandasid endi osad pärandvara ühisuses kostjale, lakkas pärandvara

ühisus olemast. K.R. pärandvara ühisusse kuulus üksnes kinnisasja ½ mõtteline osa.

Nimetatud lepingute alusel tehti kinnistusraamatusse kanne, mille kohaselt on kostja

kinnisasja ainuomanik. Kostja oli hagi esitamise ajal kinnisasja ainuomanik.

4(11)

Haldur müüb pankrotiseaduse (PankrS) § 135 lõike 1 kohaselt pankrotivara täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi. Pankrotivara

müük toimub PankrS § 136 lg 1 järgi enampakkumisel täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Kuna enampakkumine toimub

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, tuleb omandi üleminekule kohaldada

täitemenetluse seadustiku sätteid.

Vara enampakkumise akt kinnitab, et hageja osutus G.A. pankrotimenetluses vallasvara

enampakkumisel ülepakkujaks. See ei tõenda, et hagejale läks enampakkumisel müüdud

asjale omandiõigus üle. Enapakkumisel müüdi vallasasjana ¼ suurust mõttelist osa K.R.

pärandvara ühisusest. Kuna hageja poolt enampakkumisel omandatud K.R. pärandvara

ühisuse koosseisu kuulus vaid kinnisasja mõtteline osa, ei piisanud hagejale omandi

üleminekuks üksnes enampakkumise aktist, vaid kinnistusraamatusse oleks tulnud teha

vastav kanne. Kinnistusraamatusse ei tehtud kannet, mis kinnitaks, et G.A. asemel on

kinnisasja ühisomanikuks hageja.

Võlausaldajate üldkoosolek tunnistas pärast enampakkumise toimumist enampakkumise

nurjunuks. G.A. esindajana tegutsenud pankrotihaldur märkis 2. juuli 2021. a lepingu

punktis 2.2.2, et loovutaja ei ole võõrandanud temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara

ühisusest, sh ei ole lepingu eset võõrandatud pankrotivarana ning pankrotimenetluses

(tsiviilasi nr 2-18-4644) 9. novembril 2020 toimunud enampakkumise, mille läbiviimise

aluseks olid PankrS § 136 ja TMS § 88¹, alusel ei ole lepingu ese (selle omandiõigus) üle

läinud kolmandatele isikutele ja keegi ei saa esitada eelnimetatud asjaolude suhtes nõudeid

ega tehingu suhtes vastuväiteid. Kostja ei tea, kas hageja vaidlustas enampakkumise

nurjunuks tunnistamise seaduses sätestatud tähtaja jooksul. G.A. pankrotihaldur tagastas

hagejale hageja poolt K.R. pärandvara osa omandamise eest tasutud ostuhinna 2100 eurot.

Kostja omandas kaaspärijatele kuuluvad K.R. pärandvara ühisuse mõttelised osad

notariaalsete tehingute alusel heauskselt. Kostja tugines lepingute sõlmimisel loovutajate

kinnitustele. Kostja sai hageja saadetud kirjad kätte. Kirjadest ei nähtu, et hageja omandas

enampakkumisel K.R. pärandvara ühisuse osa. Hageja teavitas kostjat, et hageja soetas

enampakkumisel G.A.le kuulunud ühisomandi osa kinnisasjast. Kuna kostja ei näinud

kinnistusraamatus vastavat kannet, jättis kostja kirjale reageerimata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 8. aprillil 2022 hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 914 eurot 76 senti.

Pooled ei vaidle, et K.R. suri XXXX. K.R. pärijateks olid ½ suuruses mõttelises osas

kostja, ¼ suuruses mõttelises osas G.P. ja ¼ suuruses mõttelises osas G.A.. G.P. loovutas

¼ suuruse mõttelise osa K.R. pärandvara ühisusest kostjale. Pooled vaidlevad selle üle, kas

hageja omandas G.A. ¼ mõttelise osa pärandvara ühisuses ja kas pärandvara ühisus

lõpetati enne hagi esitamist.

Hageja esitatud 9. novembri 2020. a vara kordusenampakkumise aktist nähtub, et hageja

tegi suurima pakkumise pankrotivõlgnikule G.A.le kuuluva vara (¼ suurune mõtteline osa

K.R. pärandvara ühisusest) osas. Pankrotihaldur allkirjastas akti 9. novembril 2020.

Kostja esitatud notar Toomas Saaveri poolt 2. juulil 2021 koostatud ja tõestatud pärandvara

ühisuse osa tasu eest loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu kohaselt loovutas G.A. ¼

suuruse mõttelise osa K.R. pärandvara ühisusest kostjale.

5(11)

Pankrotihalduri poolt tsiviilasja nr 2-18-4644 järelevalvemenetluses 12. aprillil 2021

kohtule esitatud ettekandest nähtub, et haldur kinnitas, et enampakkumise võitis hageja.

Haldur kinnitas, et edastas vara kordusenampakkumise akti ja pärimistunnistuse Tartu

Maakohtu kinnistusosakonnale ning kordusenampakkumise akti notar Toomas Saaverile.

Pankrotihaldur teavitas 10. juunil 2021 järelevalvekohtunikku, et G.A. pankrotiasjas

toimus 22. aprillil 2021 võlausaldajate üldkoosolek. Võlausaldajate üldkoosolekul

otsustati võõrandada G.A.le kuuluv ¼ suurune mõtteline osa K.R. pärandvara ühisusest

kostjale 2100 euro eest. Pärandvara ühisuse hulka kuulub 50% kinnisasjast. Ülejäänud

kinnisasja omanik on kostja, kes oli pärandaja abikaasa. Vara müügitehingu tõestas notar

Toomas Saaver 2. juulil 2021.

Pankrotihaldur esitas 11. juulil 2021 järelevalvekohtunikule aruande, mille kohaselt osales

G.A. pankrotiasjas viimasel enampakkumisel kaks isikut: A.A. ja hageja. Enampakkumise

võitis hageja. Pankrotihaldur edastas vara kordusenampakkumise akti ja pärimistunnistuse

Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale. Kinnistusosakonna resolutsioon oli järgmine:

esitada

kinnistusosakonnale

korrektne

kinnistamisavaldus

pärijate

kinnisasja

ühisomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks ja vormikohane pärimistunnistus ning

XXXX sõlmitud leping. Sellise kinnistamisavalduse esitamine osutus võimatuks.

Võlausaldajate üldkoosolek otsustas kuulutada enampakkumine nurjunuks ning

võõrandada pärandvara ühisuse osa sama hinnaga ehk 2100 euro eest kostjale.

Järelevalvekohtunikule esitati üldkoosoleku otsuse protokoll.

Maakohus tuvastas, et 9. novembril 2020 toimunud enampakkumine nurjus. Hageja ei

omandanud G.A. osa pärandvara ühisusest. Maakohtule 12. oktoobril 2021 tsiviilasjas nr

2-18-4644 esitatud kaebusest nähtub, et hageja teadis enne käesolevas tsiviilasjas hagi

esitamist, et hageja ei olnud seoses enampakkumise nurjumisega pärandvara osa omanik

ning et alates 7. juulist 2021 oli kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kantud kostja.

Kuna hageja ei omandanud G.A.le kuulunud ¼ mõttelist osa pärandvara ühisust, ei ole

hagejal kaaspärija õigusi ega kohustusi pärimisseaduse (PärS) § 148 lg 2 mõttes.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega lõpetada hagejale ja kostjale kuuluv K.R.

pärandvara ühisus selliselt, et müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ning jagada

kinnisasja müügist saadud raha nii, et hageja saab 1/8 ja kostja 7/8. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Hageja omandas G.A. pankrotimenetluses enampakkumisel K.R. pärandvara ühisuse

mõttelise osa ning saab seetõttu nõuda pärandvara ühisuse lõpetamist. Kinnisasi kuulub

K.R. pärandvarasse. Hageja saab nõuda selle osas pärandvara jagamist. Seda, et hageja

omandas G.A. pankrotimenetluses toimunud enampakkumisel K.R. pärandvara ühisuse

osa, tõendab enampakkumise akt ning asjaolu, et hageja tasus enampakkumise ostuhinna.

Pärandvara ühisuse omandamist tõendab, et pankrotihaldur esitas Tartu Maakohtu

kinnistusosakonnale avalduse hageja kinnisasja ühe omanikuna kinnistusraamatusse

kandmiseks. Pankrotihaldur sai aru, et pärandvara ühisuse osa müüdi hagejale ja hageja oli

selleks kõik tingimused täitnud.

Pärandvara ühisuse osa omandamise seisukohalt ei ole oluline, kas pärandvara ühisuse

koosseisu kuuluva kinnisasja osas tehakse kinnistustraamatus omanikukande muudatus.

6(11)

Pärandvara ühisuse osa omandamisel on tegemist vallavara omandamisega ja omandamine

toimub vallasja omandamise sätete järgi.

Pankrotimenetluses ei ole võimalik toimunud vallasasja enampakkumist nurjunuks

kuulutada, kui enampakkumise akt on koostatud ja ostuhind on tasutud. Pankrotiseadus ei

näe ette eraldi aluseid enampakkumise nurjunuks tunnistamiseks ja seetõttu peaks see

toimuma täitemenetluse seadustikus sätestatud alustel. Täitemenetluse seadustikus ette

nähtud aluseid enampakkumise nurjunuks tunnistamiseks ei ole tuvastatud. Võlausaldajad

ei ole pädevad enampakkumist nurjunuks tunnistama. Kui üldse eeldada, et võlausaldajatel

on pädevus juba toimunud enampakkumisse sekkuda, saaksid võlausaldajad teha haldurile

ettekirjutuse, kuid enampakkumise peaks nurjunuks tunnistama pankrotihaldur (pädev isik

tehinguks on pankrotihaldur, mitte võlausaldajate üldkoosolek). Pankrotihaldur ei ole

enampakkumist nurjunuks kuulutanud.

Maakohus mõistis hageja poolt 12. oktoobril 2021 tsiviilasjas nr 2-18-4644 esitatud

kaebust valesti. Kaebusest ei nähtu, et hageja teadis enne hagi esitamist, et hageja ei olnud

enampakkumise nurjumise tõttu pärandvara osa omanik. Hageja on kaebuses seisukohal,

et ta on pärandvara ühisuse omanik, kuid pankrotihaldur on selle teistkordselt võõrandanud

olukorras, kus pärandvara ühisuse osa omanik on hageja. Asjaolu, et kinnistusraamatusse

tehti kanne, mille kohaselt on kostja kinnisasja ainuomanik, ei tähenda, et hageja ei ole

pärandvara ühisuse osa omanik.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui põhjendas otsust teise tsiviilasja

toimikus oleva teabe ja tõenditega. Hagejal ei ole nimetatud teabele ega tõenditele

juurdepääsu. Hageja ei saa neid kontrollida. Pooled ei taotlenud nende tõendite kogumist.

Kohus kogus teabe omal algatusel. Hagejal ei olnud vastuväidete esitamise võimalust.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist õigusnormi maakohus otsuse tegemisel rikkus või

missuguse asjaolu ebaõigesti tuvastas.

Hageja poolt kohtule esitatud vara enampakkumise akt tõendab, et hageja osutus

enampakkumisel ülepakkujaks ehk enampakkumise võitjaks. Enampakkumisele järgnevad

toimingud kinnitavad, et enampakkumine tunnistati hiljem nurjunuks ning G.A.le

kuulunud ¼ suurune mõtteline osa K.R. pärandvara ühisusest loovutati notariaalse lepingu

alusel kostjale. Hageja poolt enampakkumisel tasutud ostuhind 2100 eurot tagastati

hagejale. Hageja ei saa olla enampakkumise võitja ja pärandvara ühisuse mõttelise osa

omanik, kui ta ei ole selle eest midagi tasunud.

Hagi esitamise ajaks olid kõik K.R. pärijad oma osad pärandvara ühisusest võõrandanud

(loovutanud) ning pärandvara ühisus lakkas olemast. Kostja on kinnistusraamatuse 6. juulil

2021 tehtud kande kohaselt kinnisasja ainuomanik. Hageja ei lükanud seda tõenditega

ümber.

Pärandvara ühisuse osa omandamisel on registrikandel tähendus. TMS § 96 lg 3 sätestab,

et kui asi tuleb registris vormistada ostja nimele, toimub see enampakkumise akti ärakirja

alusel. Hageja kui enampakkumisel pärandvara ühisuse mõttelise osa omandaja pidanuks

seega nähtuma pärimisregistrist, kuhu teda ei ole kunagi kantud.

Hageja oli enne käesolevas tsiviilasjas hagiavalduse esitamist teadlik, et ta ei olnud

enampakkumise nurjumise tõttu pärandvara osa omanik ning et alates 7. juulist 2021 oli

kinnisturaamatusse kinnisasja omanikuna kantud üksnes kostja. Hageja esitas enne hagi

esitamist pankrotihalduri tegevuse peale kaebuse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja

7(11)

aukohtule. Isegi, kui hageja ei saanud oma õiguslikust staatusest aru, sai sellest aru teda

nõustanud vandeadvokaat, kellel lasus kohustus oma kliendile selgitusi jagada.

See, et maakohus viitas otsuses pankrotihalduri aruandele, kuigi menetlusosalised selle

tõendi kogumist ei taotlenud, ei ole maakohtu otsuse tühistamise alus. Hageja ei saa väita,

et maakohus kogus omaalgatuslikult teavet, mille osas hagejal puudus kontroll ja

vastuväidete esitamise võimalus. Kostja esitatud tõenditest nähtub, et kostja viitas

tsiviilasja nr 2-18-4644 raames toimunud enampakkumisele ning pankrotihalduri poolt 2.

juuli 2021. a lepingu punktis 2.2.2 esitatud kinnitusele. Hagejal oli võimalus taotleda

kohtult kostja viidatud tsiviilasja materjalide asja juurde võtmist või kohtu kaasabi tõendite

kogumisel. Hageja ei teinud seda. Maakohus ei esitanud otsuse põhjendustes andmeid,

mida hageja ei teadnud. Hageja oli samal alusel esitanud 2021. a lõpus mitmeid kaebusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada täies ulatuses. Asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks

samale

maakohtule eelmenetluse

staadiumis.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Pärandvara jagamist võib PärS § 152 lg-te 1 ja 4 järgi nõuda iga kaaspärija. Kui

pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub

pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade

ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata

osades ajaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 mõttes. Üks kaaspärijatest ei või iseseisvalt

käsutada pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid (PärS § 148 lg 1), kuid osas, milles

kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub

kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon. Samal ajal

kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele

kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib käsutada iseseisvalt endale kuuluvat

mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt Riigikohtu 24. märtsi

2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18277/79, p 17.1; 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-

17-4276/69, p 14; 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24,

p 16).

Kui üks kaaspärijatest võõrandab talle kuuluva pärandvara ühisuse mõttelise osa, ei ole

sellise lepingu esemeks konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed. Pärandvara ühisuse

osa omandaja (omandaja) saab endale osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja

kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes. Omandajale ei lähe üle pärija staatus ega sellega seotud

õigused ja kohustused, kuid talle lähevad üle kaaspärija varalised õigused, mis väljenduvad

PärS § 148 lg 2 järgi eelkõige õiguses nõuda seda osa pärandvarast, mille oleks pärandvara

jagamisel saanud talle osa võõrandanud kaaspärija (vt Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-4276/69, p 15). Pärandvara jagamist saab lisaks kaaspärijale nõuda

seega ka isik, kes on teiselt kaaspärijalt kehtivalt omandanud talle kuulunud pärandvara

ühisuse osa.

8. Kuna pärandvara ühisuse võõrandamisel antakse üle pärija varalised õigused ja

kohustused, mitte pärandvarasse kuuluvad konkreetsed asjad, õigused ja kohustused (vt

Riigikohtu 8. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-22-1754/11, p-d 9–10), eeldab

8(11)

pärandvara ühisuse osa kehtiv omandamine, et oleks täidetud pärandvara ühisuse osa kui

õiguse omandamise eeldused. Pärandvara hulka kuuluvate üksikute asjade, sh

kinnisasjade, õiguste ja kohustuste omandamise eelduste täidetus ei ole oluline, kuivõrd

need kuuluvad pärandvara ühisuse osa omandajale ja teistele kaaspärijatele PärS §-st 147

ja § 152 lg 1 teisest lausest tulenevalt ühiselt (vt Riigikohtu 16. aprilli 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-20-4817/35, p 17).

8.1.

Pankrotimenetluses

müüb

haldur

pankrotivara

enampakkumisel

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses

ettenähtud erisusi (PankrS § 135 lg 1 ja § 136 lg 1). Pankrotimenetluses pärandvara

ühisuse osa kui õiguse müümisele kohaldatakse TMS § 110 järgi seega

vallasasjadele sissenõude pööramise sätteid. Omand enampakkumisel müüdud

asjale tekib TMS § 98 järgi asja üleandmisega enampakkumise akti alusel. Omandi

tekkimiseks ei pea TMS § 98 lg 3 järgi olema täidetud asjaõigusseaduses sätestatud

eeldused, eelkõige ei pea tegelikult olemas olema täitedokumendis kajastatud

nõuet, samuti ei pea enampakkumisel müüdud ese kuuluma võlgnikule.

Pankrotimenetluses pärandvara ühisuse osa kui õiguse müümisel tekib omand

seega enampakkumise akti alusel (vt Riigikohtu 8. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas

nr 2-22-1754/11, p 11), mitte pärandvara hulka kuuluva kinnisasja kohta

kinnistusraamatusse omanikukande tegemisega. Kuivõrd pankrotiseadus sätestab

pankrotivara enampakkumisel müümisel erireeglid, s.o tegemist ei ole tehingu

alusel omandamisega, ei kehti pankrotimenetluses pärandvara ühisuse osa

enampakkumisel müümisel PärS § 148 lõikes 4 sätestatud vorminõue.

8.2.

PankrS § 96 lg 3 näeb ette, et kui asi tuleb registris vormistada ostja nimele,

toimub see enampakkumise akti ärakirja alusel. Nimetatud säte ei näe

täitemenetluses enampakkumisel õiguse müümisel omandiõiguse tekkimise

eeldusena ette registrikande tegemist, vaid võimaldab olukorras, kus omandiõiguse

kohta tehakse registrisse kanne, teha kanne enampakkumise akti alusel.

Pärimisregistrisse kantud andmetel on PärS § 1761 lg 1 teise lause järgi

informatiivne

tähendus.

Pankrotimenetluses

pärandvara

ühisuse

osa

enampakkumisel omandamise eelduseks ei ole seega pärimisregistris kande

tegemine.

8.3.

Võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on PankrS § 77 p 5 järgi mh

pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses.

Pankrotiseadusest ega täitemenetluse seadustikust ei tulene aga, et võlausaldajate

üldkoosolek

saaks

pärast

pankrotimenetluses

pärandvara

ühisuse

osa

enampakkumisel müümist ja enampakkumise akti koostamist otsustada, et

pärandvara ühisuse osa ei läinud enampakkumise akti alusel üle. Enampakkumise

nurjunuks kuulutamine on PankrS § 135 lg 1, § 136 lg 1 ja TMS § 99 järgi

pankrotihalduri, mitte võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses. Enampakkumise

nurjumise aluseks ei ole TMS § 99 järgi ka asjaolu, et enampakkumise akti alusel

ei õnnestunud kinnistusraamatusse kannet teha. Pärandvara ühisuse osa

omandiõigus ei teki enampakkumise akti alusel TMS § 98 lg 2 järgi siiski

ennekõike juhul, kui on rikutud enampakkumise olulisi tingimusi ja kohus on

tunnistanud enampakkumise kehtetuks. Kohus tunnistab enampakkumise

kehtetuks TMS § 223 lg-s 1 nimetatud hagi esitamise korral, mitte omal algatusel.

8.4.

Olukorras, kus pankrotimenetluses enampakkumisel parima pakkumuse

teinud isik maksis ostuhinna ja tal tekkis müüdud esemele enampakkumise akti

alusel omandiõigus, ei saa see hiljem ära langeda põhjusel, et haldur kandis talle

9(11)

tasutud ostuhinna tagasi. Kui haldur on kandnud enampakkumise akti alusel eseme

omandanud isikule alusetult raha, saab haldur selle VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi

nõuda.

8.5.

Pankrotimenetluses pärandvara ühisuse osa müümisel läheb pärandvara

ühisuse osa selle omandanud isikule üle seega enampakkumise akti alusel, v.a

juhul, kui kohus on tunnistanud või tunnistab enampakkumise TMS § 223 lg-s 1

nimetatud hagi alusel kehtetuks.

9. Pankrotihalduril on PankrS § 36 lg 1 järgi pankrotivara valitsemise ja käsutamise

õigus. Pankrotihaldur võib PankrS § 137 lg 1 ja 2 järgi müüa pankrotivara

enampakkumiseta, s.o vastavasisulise kohustus- ja käsutustehingu alusel. Pankrotihaldur

saab siiski käsutada neid esemeid, mis kuuluvad pankrotivarasse, s.o mida pankrotihaldur

ei ole juba võõrandanud ja millele omanik ei ole kolmas isik. Kui pankrotihaldur käsutab

esemeid, mis ei kuulu enam pankrotivarasse, on tegemist õigustamatu isiku käsutusega.

Õigustamatu isiku käsutus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 lg 1 järgi

kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek. Kui õigustamata isikul ei olnud

eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub eseme käsutamine

TsÜS § 114 lg 2 järgi kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab käsutuse heaks.

Kui eseme käsutamiseks ei ole õigustatud isiku nõusolekut ega heakskiitu, saaks tehingu

teine pool eseme omandada heauskse omandamise võimalikkuse korral. Heauskne

omandamine on aga AÕS § 95 järgi üldjuhul võimalik ainult kehaliste esemete (asjade

(TsÜS § 49 lg 1)) puhul. Pärandvara ühisuse osa kui mittekehalist eset ei saa heauskselt

omandada, kuna heauskse omandamise puhul põhiliselt kaitstav asjaolu, s.o valduse

saamine, ei tule pärandvara ühisuse omandamisel kõne alla. Seadus ei sätesta pärandvara

ühisuse heauskse omandamise võimalust ka erinormina (VÕS-KommI/Käerdi (2016), §

164, p 4.2.2, lk-d 837–838). Pärandvara ühisuse osa teistkordse käsutamise puhul saab

käsutamiseks õigustatud isiku nõusoleku ja heakskiidu puudumisel lähtuda VÕS § 164 lgst

3 ja lugeda, et pärandvara ühisuse osa kuulub isikule, kes selle esimesel korral kehtivalt

omandas.

10. Olukorras, kus kolmas isik omandas ühe pärija osa pärandvara ühisusest

pankrotimenetluses enampakkumise akti alusel, ei saa teine pärija pärandvara hulka

kuuluvaid esemeid PärS § 148 lg 1 järgi üksi käsutada. Selline käsutus on TsÜS § 87 alusel

tühine, kuivõrd see välistab PärS § 152 lg-test 1 ja 4 tuleneva pärandvarasse kuuluvate

esemete selleks õigustatud isikute kokkuleppel jagamise. Tühisel käsutustehingul ei ole

TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise käsutustehingu alusel

tehtud kinnistusraamatu kanne kuulub AÕS § 65 lg 1 alusel parandamisele. AÕS § 65 lg-

s 1 nimetatud nõuet ei saa esitada üksnes kolmanda heauskse isiku poolt omandatud

asjaõiguste suhtes, mis on kinnistusraamatusse kantud (AÕS § 65 lg 3).

Ühe pärija avalduse alusel pärandvarasse kuuluva kinnisasja suhtes kinnistusraamatusse

tehtud ainuomanikukanne ei tähenda seega, et pärandvara oleks selle kinnisasja osas

jagatud ja et kinnistusraamatusse kantud pärija oleks saanud teise vastavasusulise

tahteavalduseta kinnisasja ainuomanikuks. Kinnistusraamatusse kantud pärija võib olla

saanud kinnisasja ainuomanikuks, kui ta oli kinnisasja ainuomandi tekkimise suhtes

heauskne, s.o ta ei teadnud ega pidanudki teadma kaaspärija ega tema eriõigusjärglase

olemasolust. Olukorras, kus kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna kantud pärija

teab kaaspärijast ning asjaolust, et kaaspärija võõrandas oma osa kolmandale isikule, kuid

on kaaspärja osa kolmanda isiku poolt omandamisele kohalduva õigusliku regulatsiooni

10(11)

osas eksimuses, ei saa pidada pärijat heaukseks ega lugeda, et ta ei pidanudki kaaspärijast

ega tema eriõigusjärglasest teadma.

11. Maakohus tuvastas, et K.R. suri XXXX. Tema pärijateks olid kostja (1/2 osas),

G.P. (1/4 osas) ja G.A. (1/4 osas). Maakohus märkis, et 9. novembri 2020. a vara

kordusenampakkumise aktist nähtub, et hageja tegi G.A. pankrotivarasse kuuluva K.R.

pärandvara ühisuse 1/4 suuruse osa kohta parima pakkumise. Maakohus leidis sellele

vaatamata, et kuivõrd G.A. võlausaldajate üldkoosolek kuulutas enampakkumise

nurjunuks, ei saanud hageja K.R. pärandvara ühisuse 1/4 suuruse osa omanikuks.

Maakohtu järeldus ei ole ülalkirjeldatud menetlus- ja materiaalõiguse normidega

kooskõlas (vt otsuse p-d 7–10). Maakohus rikkus sellest tulenevalt ka TsMS § 442 lg-s 8

sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Need rikkumised võisid tuua kaasa

ebaõige kohtulahendi kohtuotsuse.

12. Kuna maakohus leidis põhjendamatult, et hageja ei saa olla K.R. pärandvara 1/4

mõttelise osa omanik ega seetõttu nõuda K.R. pärandvara jagamist, ei käsitlenud maakohus

hageja pärandvara jagamise nõuet sisuliselt ega viinud selles osas läbi TsMS § 392 lg 1 ja

§ 351 lg 1 kohast eelmenetlust. Maakohus ei selgitanud TsMS § 392 lg 1 p-dest 2 ja 3 ja §

351 lg-st 1 tulenevalt, et pärandvara jagamisel kohaldatakse PärS § 152 lg 3 ja AÕS § 70

lg 6 järgi kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, s.o ennekõike AÕS § 77 lõiget 2, ning

et kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida on hagis või vastuhagis nõutud.

Maakohus

jättis

eelmenetluse

ülesanded

seega

olulises

osas

täitmata.

Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole viia maakohtu eest läbi uut eelmenetlust (vt

Riigikohtu 8. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-4181, p 19). Asi tuleb saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

13. Ülalmärgitut arvestades ei ole välistatud, et hageja on 9. novembri 2020. a vara

kordusenampakkumise akti alusel saanud K.R. pärandvara 1/4 mõttelise osa omanikuks.

Maakohtul tuleb seda asja uuel läbivaatamisel kooskõlas ringkonnakohtu poolt

õigusnormide antud tõlgendusega (vt otsuse p-d 7–10) kontrollida. Kui hageja on saanud

enampakkumise akti alusel K.R. pärandvara 1/4 mõttelise osa omanikuks, on hagejal PärS

§ 152 lg-te 1 ja 4 alusel õigus nõuda pärandvara jagamist. Maakohus peab sel juhul hageja

pärandvara jagamise nõude sisuliselt läbi vaatama. Maakohtul tuleb kostjale eelmenetluses

mh selgitada, et kui kostja soovib pärandvara jagamist muul viisil, kui hageja poolt

hagiavalduses välja pakutud viis, peab kostja esitama selleks vastavasisulise vastuhagi.

14. Ringkonnakohus lisab, et pool määrab TsMS § 5 lg 2 järgi ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus saab

hagimenetluses TsMS § 5 lg 3 järgi ise asjaolusid välja selgitada ja tõendeid koguda üksnes

seaduses ettenähtud juhul. Pärandvara jagamise asjas peavad menetlusosalised TsMS §

230 lg 1 ja 2 järgi ise tõendeid esitama. Kohus saab TsMS § 230 lg 2 järgi teha

menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kohus ei saa TsMS § 236

lõikes 2 nimetatud taotluseta menetlusosaliste eest tõendeid koguda. Maakohus rikkus

hagiasjas ise tõendeid kogudes seega menetlusõigusnorme.

Menetlusosalised said maakohtu kogutud tõenditest teada kohtuotsusest. Maakohus rikkus

seega ka TsMS § 351 lg-st 2 ja § 436 lg-st 4 tulenevat kohustust mitte teha pooltele

üllatuslikku otsust.

15. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus asja

uuel läbivaatamisel.

11(11)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Margit Vutt

Indrek Parrest