3-21-1172/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1172

Haldusasi

X kaebus kaitseväekohustust võtta sooviva isiku

terviseseisundi hindamise otsuse peale

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja X

Vastustaja Kaitseressursside Ameti arstlik komisjon,

esindajad KK ja dr SS

Vastustaja Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon,

esindaja ELJ

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.10.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada X-l muuta kaebust, täiendades seda nõudega Kaitseressursside Ameti

arstliku komisjoni kohustamiseks kustutada tervise infosüsteemist arstliku

komisjoni poolt sinna 08.04.2021 kaebaja terviseseisundi hindamise kohta tehtud

sissekanne. Jätta see nõue rahuldamata.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Tallinna Halduskohtu 04.10.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu põhjendustele.

4. Jätta X apellatsiooniastme menetluskulu tema enda kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.04.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

3-21-1172

2(9)

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Kaitseressursside Ametile taotluse võtta endale 61-aastaseks saamisel

vabatahtlikult kaitseväekohustus.

2. Kaitseressursside Ameti arstlik komisjon tegi 08.04.2021 otsuse nr 13-4.1/2021/1041,

mille kohaselt ei vasta X terviseseisund kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Otsuse

tegemise aluseks on märgitud diagnoos I26.9 Kopsuveresoonte emboolia. Kopsuarteri

emboolia ägedat kopssüdant mainimata. Otsus tehti kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 31

lg 1 p 3 ning Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määruse nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele

ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded" (määrus nr 45) alusel.

3. Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon jättis 26.04.2021 vaideotsusega X vaide

rahuldamata. Sisehaiguste arst dr AL 26.11.2020 otsusega kinnitatud diagnoos I26.9 on

jätkuvalt aktuaalne, kuna sama otsuse kohaselt on X-le määratud ravi plaanis jätkata kuni 2022.

aasta kevadeni. Kuna ravi jätkub, siis ei ole isik temal diagnoositud haigusest paranenud.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni

08.04.2021 otsuse ning Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni 26.04.2021 vaideotsuse

tühistamiseks.

Kaebajal on hea tervis ja füüsiline võimekus. Õige ei ole lähtuda üksnes ühe arsti pandud

diagnoosist, vaid kaebaja terviseseisundit tuleks täiendavalt uurida. Vastustaja ei ole kaebajat

ära kuulanud ega tema argumente analüüsinud. Verehüübe probleemiga pöördunud patsiente

hoitakse 2 aastat jälgimisel. Kaebaja pöördus 20.03.2022 uuesti dr L poole, kes tunnistas

kaebaja terveks. Määruse nr 45 § 1 lg-s 1¹ on antud võimalus jätta määruse lisas toodud

tervisenõuded kohaldamata, s.o kaebaja puhul andmata individuaalse hinnangu, kas ta saab

teenida täpsuslaskurina. Kaitseministri 26.02.2013 määrus nr 9 on põhiseadusevastane, kuna

see kohustab vastustajat kasutama diagnooside RHK-koode, mitte määruse nr 45 lisas 1 toodud

koode. Samuti on selles jäetud reguleerimata vastustaja kaalutlusõiguse teostamise ja

uurimispõhimõtte rakendamise kord. Määruse nr 9 § 4 lg 1 p 41 väljub epikriisi tervise

infosüsteemi edastamise osas kaitseministrile seadusega antud delegatsiooninormi piiridest.

5. Vastustajad vaidlesid kaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata.

Kaebajal diagnoositud haigus on määruses nr 45 liigitatud nende terviseseisundite alla, mille

puhul isik ei vasta tervisenõuetele. Seda põhjusel, et arstide hinnangul võib see haigus olla

eluohtlik. Terviseseisundi hindamise aluseks on arstide otsus, mitte isiku subjektiivne hinnang.

Tervise infosüsteemi kantud andmetest nähtus, et kaebaja puhul on tegemist diagnoosiga I26.9,

mitte diagnoosiga I74, mida kaebaja arvab endal olevat. Määruse nr 45 § 1 lg-s 1¹ toodud erandi

kohaldamiseks polnud alust, kuna kaebaja ei tuginenud sellele vaides. Ka juhul, kui ta oleks

vaides sellele tuginenud, polnuks alust erandit kohaldada, kuna vaideotsuse tegemise ajal veel

ravi vajanud diagnoosi puhul on tegemist väga kõrge pöördumatu (ja eluohtliku) tervisekahju

võimalikkusega, mis kaalub üles kaebaja subjektiivse hinnangu oma terviseseisundi ja füüsilise

suutlikkuse kohta.

Tervisehäireks, mille tõttu arstlik komisjon tunnistas kaebaja terviseseisundi mittevastavaks

kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele, on 2020. a märtsis-aprillis Covid-19 nakkuse

foonil läbipõetud kahepoolne kopsuarterite trombemboolia ja kopsupõletik, millele järgnes

taastusperiood väljendunud üldise kehalise jõudluse langusega. Ekslik on kaebaja väide, et

3-21-1172

3(9)

temal esines kahepoolne kopsutromboos. Tromboos ja trombemboolia on meditsiinis erinevad

mõisted. Tervise infosüsteemi andmetel on kaebajal diagnoos I26.9 esmakordselt märgitud ITK

EMO arsti dr. KE 28.05.2020 väljavõttes. 3.12.

Kaebaja on olnud jälgimisel ITK arsti dr

AL juures, kes koostas kaebaja jaoks antikoagulandi ja antidepressandi Escitaloprami võtmise

skeemi ning kelle viimane, 26.11.2020 ambulatoorse epikriisi kanne ütleb: “Alates septembrist

redutseeritud doosis antikoagulantravil, tunneb ennast hästi. Planeerin jätkata kuni 2022

kevad, kokku 2 a, seejärel võib otsuse üle vaadata. Escitalopram 10mg x 1 samuti edasi.”

Haiguse tagajärjel on kaebaja saanud vähemalt ühe aasta vältel tugevatoimelist ravi

(verevedeldaja Xarelto, mida kaebaja ekslikult võrdsustab C-vitamiiniga) ja sellele haigusel on

omajagu tüsistusi. Diagnoose kinnitab arst ning kaebajale määratud diagnoos I26.9 jääb tervise

infosüsteemi määramata ajaks kui raske läbipõetud haigus. Asjaolu et 30.05.2020 KT-uuringul

kopsudest ega südame ultraheliuuringul ei avastatud kahjustust, ei tähenda seda, et kaebaja ei

ole rasket haigust läbi põdenud.

Komisjonil on võimalik saata isik täiendavatele uuringutele, kuid see tuleb kõne alla juhul, kui

diagnoosi kinnitamiseks, tervisehäire raskusastme tuvastamiseks või muude asjaolude

väljaselgitamiseks on vajalik täiendav eriarsti konsultatsioon või terviseuuring. Kaebajat polnud

otstarbekas saata täiendavatele uuringutele, sest kaebajal oli kinnitatud diagnoos I26.9.

Hilisemad uuringud kinnitavad paranemist ja kaebajale jääb diagnoos läbipõetud kopsuarteri

trombemboolia. Kuigi arsti visiiti hiljem enam vaja ei olnud, on tüsistuste ja eeskätt korduva

trombemboolia risk jätkuvalt suur, mille tõttu pidi jätkuma ravikuur antikoagulandiga Xarelto

trombemboolia riski vähendamiseks. Kaebajal on kolm riskitegurit, mis tõstavad temal korduva

kopsuarteri trombemboolia riski: 1) eelnev trombemboolia (03.2020); 2) krooniline

veenipuudulikkus (diagnoositud kirurgi poolt 08.2020); ja 3) vanus üle 40 aasta. Kaebaja

tõenäoliselt ei teadvusta põhihaiguse (kopsuarteri trombemboolia) tõsidust ja võimalike

tüsistuste tekkeriske. Kopsuarterite trombemboolia võib kulgeda ilma sümptomiteta või väheste

sümptomitega ning 20% juhtumitest viib see haigus surmani.

6. Tallinna Halduskohus jättis 04.10.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Terviseseisundit hindavad komisjoni kuuluvad arstid objektiivselt ega ole seotud isiku

subjektiivse hinnanguga oma tervislikule seisundile. Arstlikud komisjonid tutvusid kogu

meditsiinilise dokumentatsiooniga ja kõik eriarstid jõudsid ühisele järeldusele. Kohtul puudub

alus kahelda arstide erapooletuses ja professionaalsuses, neil on olemas nõuetekohane haridus

ja kvalifikatsioon. Otsused vastavad objektiivsetele terviseandmetele, mis olid olemas otsuste

tegemise ajal (ravi oli pooleli). Kohus ei saa asendada arstlikku hinnangut oma hinnanguga,

vaid kontrollib, kas komisjonid pidasid nõuetest kinni. Vastustajad ei ole toime pannud

menetlusnormide rikkumisi, mis oleks võinud viia ebaõigete otsusteni.

Tõendatud ei ole väide, et vastustaja jättis tähelepanuta kaebaja hea füüsilise vormi. Nende

käsutuses olid tervise infosüsteemi kantud andmed. Dr AL diagnoosis 26.11.2020 kaebajal

haiguse I26.9 ja määras ravi. Perearst dr PS kinnitas 30.11.2020 diagnoosi I26.9 kaasuva

haigusena ning 28.12.2020 põhihaigusena. Ükski kanne infosüsteemis ei kinnitanud, et kaebaja

oli otsuste tegemiste ajaks paranenud. Kohus saab hinnata haldusakti õiguspärasust selle

tegemise ajal. Isik võib terviseseisundi muutumisel taotleda uut terviseseisundi hindamist ja

uue otsuse tegemist.

Kaitseministri 26.02.2013 määrus nr 9 on põhiseadusega ja Vabariigi Valitsuse määrusega nr

45 kooskõlas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-1172

4(9)

7. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Ühtlasi palub ta lähtuda 14.12.2021 halduskohtule esitatud täiendatud

kaebuse nõuetest, mille halduskohus jättis lahendamata.

Kaebaja ei olnud 08.04.2021 arstliku komisjoni toimumise ajal enam diagnoosiga I26.9 haige,

vaid paranemisjärgsel taastusravil. Seda kinnitavad 30.05.2020 KT-uuringu ja D-dimeeride

analüüsi tulemused. Kaebaja oleks tulnud tunnistada tervisenõuetele mittevastavaks ajutiselt,

mitte alaliselt. Halduskohus hindas alusetult vaid seda, kas kaebaja vastas tervisenõuetele

komisjoni otsuse tegemise ajal. Kaebaja sooviks oli, et tema terviseseisundit hinnataks

kohtumenetluses, kuid kohus tugines otsuses ainult vastustajate seisukohtadele.

Kaitseministri määrus nr 9 on vastuolus Vabariigi Valitsuse määrusega nr 45. Määrus nr 9

kohustab kandma komisjoni otsusesse RHK-koodi, aga tervisenõuded on kirjas määruse nr 45

lisas 45, mitte RHK-s. Kui komisjon oleks lähtunud üksnes määrusest nr 45, oleks kaebaja

diagnoosiks märgitud ilmselt I74 (tromboos). Kaitseminister on jätnud määruses nr 9

reguleerimata selle, kuidas peaks komisjon tegema diskretsioonotsuseid määruse nr 45 § 1 lg

11 järgi. Määrus nr ei võimalda kaitseväekohustuslasel omal initsiatiivil anda selgitusi või

nõuda komisjonilt põhistamisi ja tegeliku olukorra hindamist või mõõtmist. Euroopa Kohus

leidis 15.07.2021 otsuses asjas C-795/19, et normid peavad võimaldama kontrollida, kas isik

on võimeline täitma oma kohustusi vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist. Ei ole

põhjendatud, et komisjoni epikriis edastatakse määruse nr 9 alusel tervise infosüsteemi – see

rikub andmekaitse reegleid ning inimese au ja väärikust. Seega ületab määrus nr 9 KVTS-st

tulenevat volitusnormi.

8. Kaitseressursside Ameti arstlik komisjon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub

jätta halduskohtu otsus muutmata.

Apellandi väide, et diagnoos I26.9 oli Hispaanias täielikult välja ravitud, ei vasta tõele. Kaebaja

toodi 28.05.2020 kiirabiga ITK EMO-sse, sest tal esines tugev hingeldus ja nõrkus ning ta ei

saanud liikuda. Haiglaravile järgnes pikk taastumise periood. Normileid 30.05.2020 KT-

uuringul ei viita diagnoosi mitteaktuaalsusele, vaid peegeldab struktuurset paranemist ravi

tulemusel pärast rasket läbipõetud haigust. Analüüside tegemise ajal on apellandil D-dimeeride

tase püsinud normi piirides ka tänu verevedeldaja Xarelto efektile, mille põhieesmärk on

ennetada trombide teket. Neil asjaoludel on põhjendamatu apellandi väide, et vastustajad ja

halduskohus on jätnud kaebaja tõendid hindamata. RHK-s ei ole olemas sellist seisundit nagu

läbipõetud kopsuarterite trombemboolia või paranemine kopsuarterite trombembooliast. See

tähendab, et apellandi väide, justkui ta on diagnoosist I26.9 täielikult paranenud, ei vasta tõele.

18.10.2021 vastuses selgitas dr AL, et apellandil on Hispaanias diagnoositud kopsuarteri

trombemboolia, mille ravi antikoagulandiga kestab tavaliselt täisdoosis 6–12 kuud ja seejärel

kasutatakse redutseeritud ravimi doosi veel teatud perioodil või ka eluaegselt, otsuse teeb arst

lähtudes kordumisriski võimalusest. Apellandil esineb kolm olulist tegurit, mis tõstavad temal

korduva kopsuarteri trombemboolia riski: eelnev trombemboolia (märtsis 2020), krooniline

veenipuudulikkus (diagnoosis kirurg augustis 2020) ja vanus 62 aastat. Arstlik komisjon ei ole

jätnud apellandi terviseseisundi hindamisel mingeid olulisi asjaolusid või tõendeid tähelepanuta

ega rakendanud määruse nr 45 lisa 1 ebaõigesti. Isiku terviseseisundi vastavaks tunnistamiseks

peab esinema tõsiseltvõetav tõenduslik meditsiiniline alus, mis praegusel juhul puudus.

Määruse nr 45 lisas 1 kasutatakse RHK-koode.

9. Kaitseministeeriumi arstlik vaidekomisjon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning

palub jätta halduskohtu otsus muutmata.

KVTS § 27 lõige 6 sätestab, et Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni otsuse tegemise

aluseks olevad diagnoosid edastatakse tervise infosüsteemi ambulatoorse epikriisina. Arstliku

3-21-1172

5(9)

komisjoni esimehe dr IL 08.04.2021 koostatud ambulatoorsest epikriisi nr 68716 kohaselt on

kaebajal diagnoos I26.9, mis on tuvastatud dr L 26.11.2020 alusel ning otsuseks on, et kaebaja

ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kaebajale oli arstlike komisjonide

otsuste tegemise ajal määratud diagnoosi I26.9 tõttu antikoagulantravi. Antikoagulantravi

foonil trombid teatud aja möödudes kopsudest taanduvad, kuid ravimi tarvitamine on jätkuvalt

näidustatud, vältimaks haiguse kordumisriski ehk trombide teket. Nende asjaolude tõttu oli

vaideotsuse tegemise ajal kaebaja terviseseisundi objektiivne hindamine võimalik tema

terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel, mistõttu puudus 26.04.2021 ja puudub endiselt

vajadus täiendavate terviseuuringute järele. Hilisem negatiivne leid ei tähenda tervisehäire

puudumist. Arstlikud komisjonid ei tuvasta tervisehäireid ega pane diagnoose, vaid märgivad

isiku terviseseisundi hindamise otsusele isikul (tervise infosüsteemi andmetel) eelnevalt

tuvastatud diagnoosi. Seega on apellandil tegemist diagnoosiga I26.9, mille tuvastas dr AL,

mitte diagnoosiga I74, mille apellant pani endale kohtumenetluse ajal. Vastustajad ei eita

kaebaja häid sportlikke saavutusi ja füüsilist vormi, vaid tunnustavad seda.

Diagnoosi I26.9 puhul ei ole võimalik anda terviseseisundile hinnangut „ajutiselt ei vasta

tervisenõuetele“. Määruse nr 45 lisa 1 9. peatükis „Vereringeelundite haigused“ on sätestatud,

et kõikide diagnooside korral, mis jäävad vahemikku I26–I28, tuleb terviseseisund tunnistada

tervisenõuetele alaliselt mittevastavaks. Dr AL 18.10.2021 kirjast nähtub, et tavapäraselt kestab

kopsuarteri trombemboolia ravi täisdoosis 6–12 kuud ja seejärel kasutatakse redutseeritud

ravimi doosi veel teatud perioodil või ka eluaegselt ja selle otsuse teeb arst lähtudes tervisehäire

kordumisriski võimalusest. Arstlik komisjon saab isiku tunnistada tervisenõuetele vastavaks

siis, kui isiku raviarst kinnitab, et isikul eelnimetatud diagnoosi enam ei esine. Kaebajal

tuvastatud tervisehäiret saab määratud ravimit manustades kontrolli all hoida, kuid ravimi

toimel väheneb vere hüübivus, mis omakorda võib põhjustada eluohtlikke verejookse nii väliste

kui ka sisemiste vigastuste korral ning diagnoosi I26.9 puhul on (erinevalt abivahendiga

korrigeeritavast kuulmislangusest, mida käsitleti Euroopa Kohtu otsuses asjas nr C-795/19)

tegemist eluohtliku diagnoosiga. Isikul on õigus omal vastutusel võtta osa spordivõistlustest,

kuid arstliku komisjoni kohustus on tuvastada kaitseväekohustuslase võimalikud terviseriskid

ning isiku enda elu ja tervise kaitseks põhjendatud juhul tunnistada isiku terviseseisund

kaitseväekohustuslase terviseseisundile mittevastavaks. Kõiki selle diagnoosiga isikuid

koheldakse ühtemoodi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsuse

tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Küll tuleb muuta

kohtuotsuse motiive ja lahendada nõue, mis halduskohtul jäi otsuse resolutsioonis lahendamata.

11. Sarnaselt töövõime hindamise otsusega (vrdl Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2022

otsus asjas nr 3-20-2474) on arstliku komisjoni otsuse puhul tegemist hindamisotsusega, mitte

kaalutlusotsusega. KVTS § 27 lg 1 p 1 kohaselt on Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni

ülesanne muu hulgas hinnata kaitseväekohustust võtta sooviva isiku terviseseisundi vastavust

kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. KVTS § 31 lg-st 1 tuleneb, et sellise isiku

terviseseisundi hindamisel teeb arstlik komisjon ühe järgmistest otsustest: 1) vastab, 2) ajutiselt

ei vasta, 3) ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kaitseministri määruse nr

9 § 4 kohaselt hinnatakse terviseseisundit tervise infosüsteemi kantud andmete, arstliku

komisjoni esimehe ja liikme tehtud arstliku läbivaatuse põhjal. Kui terviseseisundit ei ole

võimalik arstliku läbivaatuse või terviseseisundit kajastavate dokumentide alusel objektiivselt

hinnata, suunatakse isik täiendavale eriarsti konsultatsioonile või terviseuuringule. Tervise

infosüsteemi kantud andmed on käsitatavad erialaasjatundja arvamusena, mida arstlik komisjon

3-21-1172

6(9)

saab võtta aluseks ja kõrvutada teiste tõenditega, et kujundada oma seisukoht terviseseisundi

vastavuse kohta. Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber

lükata (vt Riigikohtu viidatud otsuse p 19). Vaatamata sellele, et arstliku komisjoni liikmed on

arstid, jääb komisjon siiski haldusorganiks, kes erinevalt raviarstidest mitte ei ravi inimest, vaid

hindavad avalik-õiguslikus menetluses tema terviseseisundi vastavust kaitseväes teenimiseks

kehtivatele nõuetele.

12. Haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat

kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust.

Siiski võib kohus olla rohkem vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel

kontrollimisel, iseäranis kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust

ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. Kuigi siinses asjas eeldab hindamine

meditsiiniteadmisi, on samas tegemist intensiivse riivega, kuna otsustatakse inimese õiguse üle

osaleda riigikaitses ja tugevalt riivatakse õigust vabale eneseteostusele. Seetõttu ei saa kohus

piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. Haldusmenetluse reeglitest

kinnipidamist ning hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul

kontrollida täielikult. Seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja

prognoosida kaebaja tervisliku seisundi kulgu (vt Riigikohtu viidatud otsus, p 20). Eeltoodu

alusel tuleb ringkonnakohtul muuta halduskohtu põhjendusi kohtuliku kontrolli ulatust

puudutavas osas ja anda hinnang arstlike komisjonide otsuste aluseks olnud tõendite kohta.

13. Arstlikud komisjonid leidsid õigesti, et diagnoosi I26.9 korral ei vasta kaitseväekohustust

võtta sooviva isiku terviseseisund nõuetele. Sisuliselt kehtestab määruse nr 45 lisa 1, et isik

vastab tervisenõuetele, kui ei esine tabelis loetletud diagnoose.

Määruse nr 45 lisas 1 sisalduv tabel näeb asjassepuutuvas osas ette järgmist:

IX. VERERINGEELUNDITE HAIGUSED I00–I99

DIAGNOOS

Vastab

tervisenõuetele

Ajutiselt ei vasta

tervisenõuetele

Ei vasta

tervisenõuetele

...

...

...

...

I26–I28

Kopsutekkene

südamehaigus ja

kopsuvereringe

haigused

Kõik sündroomid

...

...

...

...

On üheselt selge, et lisas 1 sisalduvas tabelis peetakse silmas diagnoose (haigusi ja seisundeid)

RHK (https://rhk.sm.ee/) tähenduses. Seda kinnitab lisa 1 sissejuhatus, milles märgitakse, et

tervisenõuete kohaldamisel võetakse aluseks arstliku läbivaatuse ja terviseuuringute põhjal ning

vastavalt erialaseltside heaks kiidetud ravijuhenditele kindlaksmääratud tervisehäire diagnoos,

tuvastamaks

välistusi,

mis

ei

võimalda

isikul

tema

terviseseisundist

tulenevalt

kaitseväeteenistuskohustust ajateenistuses, õppekogunemisel või tegevteenistuses kas ajutiselt

või alaliselt täita. Erialaseltside heaks kiidetud ravijuhendite alusel kindlaksmääratud

tervisehäire diagnoosid põhinevad RHK klassifikaatorile. RHK ja tabel 1 ei ole arusaadavalt

üksüheselt kattuvad, kuna RHK kajastab kõiki diagnoose, tabel 1 aga vaid raskeimaid

diagnoose, mille puhul terviseseisund ei vasta nõuetele. Mõttekriips „–„ diagnoosikoodide I26

ja I28 vahel tähendab seda, et hõlmatud on kõik RHK diagnoosid, mis jäävad I26 ja I28 vahele,

3-21-1172

7(9)

sh I26.9. Seega on ekslik apellandi väide, et määrus nr 9 on vastuolus määrusega nr 45 ja

põhiseadusega.

14. Ringkonnakohtu hinnangul tegi dr IL 09.04.2021 epikriisis nr 68716 õigesti kindlaks, et

kaebajal on diagnoos I26.9. Tõendamata on kaebaja keskne väide, et temal ei ole haigust I26.9

diagnoositud või ta oli sellest paranenud ning arstlik komisjon kandis selle enda epikriisi ja

tugines sellele oma otsuse tegemisel alusetult. Vastustaja on veenvalt tõendanud, et kaebajal

tekkis 2020. a kevadel Hispaanias viibides kopsuarteri trombemboolia (KATE), mille tõttu ta

viibis pikalt haiglas, sai pikalt antibiootikumi ning sellele järgnes taastumisperiood raske

ärevushäire ja üldise kehalise jõudluse langusega. Kaebaja sai ravi tugevatoimelise

antikoagulandiga, millel võivad olla rasked kõrvaltoimed (verejooksu risk). Diagnoos I26.9

pandi kaebajale juba Hispaanias mh seal teostatud KT-uuringu alusel. Tervise infosüsteemis

kajastub diagnoos I26.9 esimest korda ITK EMO arsti dr. KE 28.05.2020 väljavõttes, see on

pandud märkega “-”, mis tähendab, et tegemist on teise arsti avastatud või varem läbipõetud

seisundiga/haigusega. Kaebaja nõudmisel tehti talle 30.05.2020 uuesti KT-uuring, mida raviarst

dr AL aga vajalikuks ei pidanud. Dr AL märgib 14.10.2021 kirjas, et kui KATE on kord

kompuuteruuringu alusel juba diagnoositud, siis me ei tee uuringuid üle, kuna teame, et trombid

teatud aja möödudes kopsudest taanduvad. Antud pt-i puhul lähtusime Hispaanias tehtud

uuringutest, mille tulemused pt-l paberkandjal kaasas olid. Kaebaja on olnud jälgimisel dr AL

juures, kes koostas kaebaja jaoks antikoagulandi võtmise skeemi ja kelle 26.11.2020

ambulatoorses

epikriisis

on

märgitud:

“Alates

septembrist

redutseeritud

doosis

antikoagulantravil, tunneb ennast hästi. Planeerin jätkata kuni 2022 kevad, kokku 2 a, seejärel

võib otsuse üle vaadata.” Dr AL on kasutanud samuti diagnoosi I26.9. Dr SS selgitas

kohtuistungil, et KATE puhul on tegemist raske, eluohtliku haigusega. Asjaolu, et raviarst dr

AL on plaaninud kaebajale kaheks aastaks tugevatoimelise antikoagulandi kuuri, annab juba

iseenesest arstliku komisjoni liikmetele indikatsiooni, et tegemist on tõsise seisundiga.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja poolt kopsuhaiguste professor AA materjalidele1

tuginevalt tehtud järeldustega, et kopsu- ja südamekahjustuste mittesedastamine 2020. a mais-

juulis tehtud KT- ja UH-uuringutel ei ole tõendiks selle kohta, et kaebaja on KATE-t põdenud.

Ka D-dimeeride taseme kiire langus on seletatav KATE ravi efektiga. Tegemist on haigusega,

mis võib mööduda ka ilma sümptomiteta või väheste sümptomitega. Meditsiiniliselt pole

võimalik teha täpset prognoosi, millal võib embol kopsuarteris uuesti tekkida, kuid selle risk

pole väike ning suremus haigusesse on kahjuks suur. KATE on seisund, mis jääb inimest saatma

terve elu, nagu südame- või ajuinfarkt, sellest pole võimalik mõne nädala või kuuga tervistuda.

See, et raske seisundi põhjustanud tromb ravi tulemusel lõhustub, ei tähenda, et edaspidi enam

riske pole. Asjaolu, et raviarst dr AL ei kutsunud kaebajat hiljem enam vastuvõtule, pole

kinnitus selle kohta, et kaebaja pole rasket haigust läbi põdenud ja tal on jätkuvalt kõrged

terviseriskid. Samuti on patsiendi enda otsustada, kas ta jätkab konkreetse raviarsti juures

käimist. Kaebaja väited, et arstid on kajastanud diagnoosi I26.9 küll ravidokumentides, aga

suuliselt pidanud haigust kergeks või möödunuks, on paljasõnalised ja vastuolus esitatud

dokumentaalsete tõenditega. Juhul kui kaebaja seisund poleks olnud nii tõsine, ei oleks talle

määratud ravimit Xeralto, mida kasutatakse pikaajaliselt ainult eluohtlike haiguste ja tüsistuste

ennetamiseks ning ainult olemasolevate riskitegurite olemasolul, mis on seotud tromboosi ja

emboolia riskiga. Asjaolu, et kaebaja on varem olnud terve ja heas sportlikus vormis ning on

pärast 2020. a haigestumist taastanud füüsilise vormi, ei kinnita, et kaebajal polnud KATE.

15. Kaebaja on üritanud omal käel leida selgitusi oma terviseseisundile, kuid pole esitanud

tõendeid, mis võiksid tõsiseltvõetaval moel seada kahtluse alla arstliku komisjoni arstide ja

https://www.kliinikum.ee/kopsukliinik/pildid/oppetoo/oppematerjal/Kopsuembooliad.Stud.2018.W.KONSPEKT

.pdf

3-21-1172

8(9)

vastustaja esindaja dr SS selgitusi KATE haiguse ja selle riskide kohta. Ringkonnakohtu

istungil selgitati apellandile, et oma väidete tõendamiseks tuleb nt esitada asjatundja

arvamusena arsti hinnang, et diagnoos I26.9 asemel oleks õigem diagnoos I74. Vastustaja on

asjakohaselt selgitanud, et arterite tromboos ja KATE on erinevad haigused. Jaotis I74

(arteriemboolia ja -tromboos) liigitatakse RHK järgi arterite, arterioolide ja kapillaaride

haiguste alla ning seal on selgelt märgitud, et I26 on selle jaotise alt välja arvatud, nagu ka nt

ajuarterite embooliad ja tromboosid (I63), mis on märksa raskemad haigused (liigitatakse

peaajuveresoonte haiguste alla, peaajuinfarkt). Sarnaselt eelmisega liigitub jaotis I26 hoopis

alampeatüki „Kopsutekkene südamehaigus ja kopsuvereringe haigused“ alla. Kaebajal olevat

haigust pole võimalik meelevaldselt liigitada ühe või teise diagnoosi alla sõltuvalt sellest,

milline liigitus tooks kaebaja jaoks kaasa sobivama tagajärje kaitseväeteenistuskohustuslase

tervisenõuetele vastavuse osas.

16. Ringkonnakohus leiab, et arstlikud komisjonid ei pidanud saatma kaebajat täiendavatele

uuringutele ega jätma määruse nr 45 lg 11 alusel lisa 1 nõuded kohaldamata. Dr SS selgitas, et

kuna dr AL 26.11.2020 konsultatsiooni otsusest tulenes, et kaebajale on pandud diagnoos I26.9

ja ta saab pikaajaliselt tugevatoimelist antikoagulantravi, ning kaebajal on kindlaks tehtud kolm

riskitegurit KATE ägeda episoodi kordumiseks, polnud täiendav uurimine vajalik. Kaudselt

kinnitab uuringute tarbetust ka asjaolu, et 30.05.2020 KT-uuring oli kaebajale juba tehtud tema

enda nõudmisel, mitte seetõttu, et arst oleks seda pidanud vajalikuks (vt dr AL 14.10.2021 kiri),

s.o riskid ja ravi jäid samaks sõltumata sellest, mida uuringutulemused näitavad. Sama on

olukord D-dimeeride puhul – asjaolu, et mingil ajahetkel on näitaja normis, ei välista uue

episoodi teket. Asjaolu, et vastustajad ei kirjutanud neid kaalutlusi lahti oma otsustes ja

tuginesid nendele alles kohtumenetluses, ei saanud kaasa tuua sisult ebaõiget otsust

(haldusmenetluse seaduse § 58). Määruse nr 45 lisa 1 sissejuhatavas osas on märgitud, et isik

ei vasta tervisenõuetele, kui tervisehäire on püsiva iseloomuga, tihti korduv või pidevat ravi

vajav, mistõttu isiku igapäevaelu on oluliselt häiritud või mis võib kaitseväeteenistuses

põhjustada olulist riski isiku enda, teiste isikute või keskkonna suhtes. Sellest põhimõttest peab

komisjon lähtuma ka määruse nr 45 § 1 lg 11 kohaldamisel. Määravat tähtsust ei oma see, et

isik on heas füüsilises vormis – see on vaid üks asjaolu muude hulgas, mida terviseisundi

mittevastavaks tunnistamisel arvestatakse (vt määruse nr 45 lisa 1 sissejuhatavas osas „Ei vasta

tervisenõuetele“ p 3 ja märkus). Olukorras, kus meditsiiniliselt on vaieldamatult tuvastatud, et

kaebajal on kõrge terviserisk, mis võib teda ennast ohustada prognoosimatul hetkel, sõltumata

täidetavast ülesandest, ei ole enam mõttekas uurida sobivust töötama konkreetsel ameti- või

teenistuskohal. Kõrge terviseriskiga inimese kaitseväekohustuslaseks lubamine paneb

kaitseväele suure vastutuse ja võib kaasa tuua ka olulisi varalisi kohustusi, kui tervisehäire

peaks avalduma kaitseväes teenistusülesannete täitmise ajal, sh hüvitise maksmine KVTS

alusel. Määruse nr 45 lisa 1 nõuetest kõrvalekaldumine saab olla põhjendatud üksnes juhul, kui

on tõendatud, et kaasaegsete ravimeetodite rakendamise korral on teatud seisundid, mis lisa 1

järgi välistavad vastavuse nõuetele, võimalik lugeda niivõrd väheriskantseks, et pole põhjust

piirata inimese lubamist teenistusse. Vastupidise tõlgenduse korral puuduks kaitseväe

tervisenõuete süsteemil ja poliitikal üldse mõte.

17. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et määrus nr 9 on vastuolus põhiseadusega, kuna ei

võimaldavat arstlikul komisjonil rakendada uurimispõhimõtet ja määruse nr 45 § 1 lg-s 11

sätestatud kaalutlusõigust. Miski määruses nr 9 sätestatust või sätestamata jäetust ei takista

arstlikul komisjonil lähtuda haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusmenetluse normidest ja

hea halduse põhimõttest ega kaalutlusõiguse alusel kohaldada määruse nr 45 § 1 lg-t 11.

Halduskohus on jätnud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse õigesti algatamata.

18. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsus kehtib kuni uue otsuse tegemiseni (KVTS §

31 lg 3 teine lause). Praeguses kohtuasjas saab HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi arvestada

3-21-1172

9(9)

vaid neid asjaolusid ja prognoose, mida oli võimalik teha arstlike komisjonide otsuste tegemise

ajal. Sel ajal oli möödunud kaebaja hospitaliseerimisest ligi aasta ja kestis veel dr AL määratud

antikoagulantravi. Kui kaebaja tervislik seisund peaks pärast ravi lõppemist muutuma niivõrd,

et arstid tunnistavad tema individuaalse riski sedavõrd madalaks, et ta võib teatud ametikohal

töötada või sõjalisel väljaõppel viibida, saab ta esitada uue taotluse ja paluda enda suhtes

määruse nr 45 § 1 lg 11 rakendamist, viitega uutele meditsiinidokumentidele.

19. Halduskohus jättis lahendamata kaebaja taotluse kohustada Kaitseressursside Ameti

arstlikku komisjoni kustutama tervise infosüsteemist komisjoni poolt sinna 08.04.2021 kaebaja

terviseseisundi hindamise kohta tehtud sissekanne. Kaebaja esitas selle taotluse täiendava

nõudena 14.12.2021 menetlusdokumendis. Halduskohus küsis nõude kohta vastustajatelt

18.02.2022 seisukohta, kuid jättis edasises menetluses nõude tähelepanuta. Halduskohus ei

teinud määrust kaebuse muutmise lubamise või sellest keeldumise kohta ega kajastanud

täiendavat nõuet ka kohtuotsuses. Apellant toob apellatsioonkaebuses välja, et tema 14.12.2021

täiendavad nõuded on jäänud lahendamata, s.o on vaidlustanud halduskohtu otsuse selles osas.

Kaebuse muutmine oli praegusel juhul lubatav HKMS § 49 lg 1 alusel. Ringkonnakohus peab

võimalikuks muuta kaebuse nõuet apellatsioonimenetluses, kuna halduskohus on oluliselt

rikkunud menetlusnormi ja nõude uueks arutamiseks saatmine esimese astme kohtule oleks

siinses asjas ebaökonoomne (HKMS § 49 lg 2). Nii kaebaja kui ka vastustaja on saanud nõude

kohta esitada oma seisukohad, asjaolud on selged ja üle jääb anda üksnes õiguslik hinnang.

20. Ringkonnakohus jätab eelmises punktis toodud nõude rahuldamata. KVTS § 27 lg 6

sätestab sõnaselgelt, et kaitseväe arstliku komisjoni, Kaitseressursside Ameti arstliku komisjoni

ja Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni käesoleva seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud

otsuse tegemise aluseks olevad diagnoosid edastatakse tervise infosüsteemi. Sama tuleneb

määruse nr 9 § 4 lg-st 41. Praeguses asjas on tuvastatud, et arstlik komisjon tegi õigesti kindlaks

diagnoosi I26.9. See koos arstlikus komisjonis toimunud arstlike läbivaatuste tulemustega tuli

kanda epikriisis tervise infosüsteemi. Epikriisi osana on mõistlik kanda isiku terviseseisundit

iseloomustava teabena ka otsus, et isik ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele.

Tegemist on faktiga, mis võib omada tähtsust ka edaspidi meditsiiniliste otsuste tegemisel.

Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrusega nr 138 kinnitatud tervise infosüsteemi põhimääruse

§ 17 lg 1 p 4 § 19 kohaselt on andmesubjektil õigus keelata tervishoiuteenuse osutaja juurdepääs

oma isikuandmetele (terviseandmetele). Seega saab apellant ise otsustada, kellele anda õigus

tutvuda teabega, et ta ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Vastustaja poolt

andmete kandmine tervise infosüsteemi ei saa olla eksitav, kuna teistele tervishoiuteenuse

osutajatele, kes neid andmeid teoreetiliselt võivad näha, on teada, et õigusaktide kohaselt

arstlikud komisjonid ei ravi komisjoni ilmunud inimesi, vaid hindavad nende terviseseisundit

olemasolevate andmete alusel. Selleks kontekstis loob tervisenõuetele mittevastavuse kohta

märke tegemine epikriisi pigem parema selguse, et kande teinud arst pole pannud diagnoosi ise

tervishoiuteenuse osutamise käigus, s.o mis oli tehtud toimingute sisu ja eesmärk.

21. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi menetluskulud jäävad

HKMS § 108 lg 1 esimese lause alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)