3-22-1118/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E

e

s

t

i

V

a

b

a

r

n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1118

Haldusasi

X. X kaebus tuvastada Keskkonnaameti 14.04.2022 otsuse nr

7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine

Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel“ õigusvastasus ja

kohustada Keskkonnaametit vaadata vastav 27.12.2021 esitatud

taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X. X

Vastustaja: Keskkonnaamet

Kaasatud haldusorgan: Saaremaa vald

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta X. Xi kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.04.2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaameti (edaspidi ka KeA) 14.04.2022 otsusega nr 7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi

vähendamisest keeldumine Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel“ otsustas KeA, et ei anna

nõusolekut Saare maakonnas Saaremaa vallas Koovi külas Kapa-Koovi kinnistul

(katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx) Läänemere ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks esitatud

Kapa-Koovi kinnistu detailplaneeringu alusel.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 18.05.2022 X. X kaebus tuvastada KeA 14.04.2022 otsuse nr

7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine Kapa-Koovi detailplaneeringu

alusel“ õigusvastasus ja kohustada KeA-d vaadata vastav 27.12.2021 esitatud taotlus uuesti läbi.

3. 19.05.2022 määrusega otsustas kohus võtta X. Xi kaebuse menetlusse. 21.02.2023 määrusega

määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele

lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub tuvastada KeA 14.04.2022 otsuse nr 7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi

vähendamisest keeldumine Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel“ õigusvastasus ja kohustada

KeA-d vaadata vastav 27.12.2021 esitatud taotlus uuesti läbi. Kaebaja põhjendab oma seisukohti

alljärgnevaga.

4.1. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus ei põhine ei faktidel ega seadustel, tegemist ei ole ka

kaalutlusotsusega nagu seda tüüpi otsus peaks olema. Otsuse põhjenduses on palju faktide

moonutusi või eksitamisi täiesti antud detailplaneeringu alaga mitte seotud looduskaitselise

tekstiga - kaugel naabruses asuvad hoiualad ja nendel kaitstavad looduskooslused või käsitletud

on pikalt Eestis mittepesitseva rändlinnu, väikeluige kaitset, keda väidetavalt olevat keegi näinud

kinnistu lähedal oleval lahel 7 aastat tagasi korraks peatumas.

4.2. Kapa- Koovi kinnistu on mereäärne kinnistu Lääne-Saaremaal Koovi külas (vt

Asukohaskeem. DP-1 Kapa-Koovi asukoha plaan, tl 39). Praegune Kapa-Koovi kinnistu

suurusega 2,35 ha asub tervenisti ranna ehituskeeluvööndis.

4.3. Kaebaja selgitab, et on Kapa-Koovi kinnistu detailplaneeringutega tegelenud alates aastast

2008 ja neid erinevaid variante on olnud rohkem kui neli. Muudatused on tingitud nii looduse

muutumisest kui ka kaebaja soovide muutumisest. Kaebaja nägi käesoleva kaebusega seotud

detailplaneeringuga seoses 2019 aastal, et looduse muutumine (kadakate kuivamine) on kätte

mänginud palju parema ja igati sobiliku õueplatsi tekkimise ja kaebaja otsustas alustada hoopis

uue detailplaneeringuga. Planeeringu põhimõte muutus täielikult. Kui varem püüdis kaebaja

jääda oma ehitusplaanidega 100 m kaugusele merest, siis seekord, seoses looduslike tingimuste

muutumisega, soovis kaebaja uues DP variandis tuua garaaž-abihoone merele lähemale, et ei

oleks vaja praktiliselt meetritki uut teed teha, kuna 65 m kaugusel merest on paralleelselt merega

säilinud praegu ka sõiduautoga hästi sõidetav vana talutee, mis algselt viis vana Viigipõllu talu

hooneteni mere ääres. (50 m kaugusel merest oli selle talu ajalooline hoonetekompleks rohkem

kui sajand tagasi ja praegune Kapa-Koovi kinnistu on selle ajaloolise suurtalu ühtse kiviaiaga

piiratud õuega ühenduses olnud territooriumi osa.) Selliselt hooneid paigutades ei tule kaebajal

teha mitte uut teed, vaid veidi parendada vana teed olemasolevas asukohas. Kinnistu merepoolne

osa on kõrge kruusane seljandik, kus vesi ei ole kunagi peal ja maapind on ehitamiseks

planeeritud alal tasane, reljeefi muutma ei pea.

Seetõttu on ka ajalooline asustus, sealjuures talutee olnud mere lähedal (Viigipõllu talu) ja ka

praegu olemasolev Koovi kinnistul olev elumaja on umbes 50 m kaugusel merest. See

aastaringselt elamiseks kasutatav maja on ehitatud umbes 25 aastat tagasi ja on ühel osal vanast

Viigipõllu talu maast. Maja asub kaebaja kinnistust vähem kui 300 m kaugusel ja seal lähedal

asub ka elektrialajaam. Lisaks teele on rannas kogu vana Viigipõllu talu maa ulatuses merest

paarikümne meetri kaugusel vana kiviaed. Kaebaja kinnistul on ka kaev, kuid see on pärit

mingist uuemast ajast. Lisaks on mööda üldkasutatavat Otsetnina ranna teed 200 m kaugusel

asfaldiga maantee ja 500 m kaugusel bussipeatus. Kõik see viitab praegusel ajal piisava asustuse

olemasolule, mis on ka eelduseks asustuse edasisele taastumisele külas.

4.4. KeA on toonud alati oma mittekooskõlastamistes ja ehituskeeluvööndi vähendamisest

keeldumistes ettekäändeks, et kahjustatakse väärtuslikku rannakooslust, täpsustamata kordagi,

mida konkreetselt, sest kinnistul ühtegi kaitstavat liiki ei ole teada. Vastustaja ei taha tunnistada,

et ehitusalal ja teel ei ole tähelepanu väärivat looduskooslust. Ikka veel eksitatakse KeA

juhtkonda, kes dokumendi peavad allkirjastama, et kahjustatakse „Läänemere ranna

looduskooslust“ nagu viimases keeldumisotsuses kirjas oli. Samuti kirjutatakse mingist pühast

poollooduslikust kooslusest (niidetavast, karjatatavast), mida aga sellises mõistes antud kinnistul

ei ole. Ka heakorrastamine lõpeb ära, kui kaebaja seal ise isegi kõndida ei või, nagu on Y. Y

väljendanud oma 2019. aasta augusti keeldumisotsuses, kus ta väljendab, et just nimelt omanik ja

tema pere tallavad kinnistu ära (täpsustades samas, et „alal ei leidu tallamistundlikke kooslusi“),

mitte aga suvel selle maa kasutamine valla puhkemajandusmaa täiendusena, kus telgitakse ja

veedetakse vaba aega omaniku teadmata. Antud DP lahenduse korral ei tule peale kahe maja

vundamendi mitte midagi enam kaevata, sest üks kämpingmaja jääb endisele kohale kuurina

algul alles, teise kämpingmajakese kohale tuleb elumaja. Tee jääb samale vanale kohale ja

kaebaja parendab seda natuke kruusaga. Kuna õue ala on värskelt kujunenud, ei ole ka seal mitte

midagi, mis hävida saaks, võib-olla tuleb paar poolkuivanud kadakat veel maha võtta.

4.5. Teiseks esitas KeA argumendi: ,,Esitatud planeeringulahendus ei sisaldanud varasemate

menetlustega võrreldes oluliselt muutunud planeeringulahendust või muud uut infot, mis oleks

saanud tingida varasemate kaalumistega võrreldes teistsugust lõppjäreldust“. Selle väite

ümberlükkamiseks ei hakka kaebaja varasemaid plaane rohkem kirjeldama, kui et on olnud

plaanides mitu maja, s.h 2 puhkemaja, erinevaid tiike, linnuvaatlustorn ja paadikuurid ja muidugi

teed teise koha peal, kuid kaebaja lisab kaebusele varasemate detailplaneeringute põhiplaane.

2008. aasta digitaalset plaani kaebajal ei ole ja 2011. aasta DP-l on olnud ka teine variant

koostöös külaseltsiga paadi- ja mõrrakuurid ning linnuvaatlustorn kaebaja maa peal Otsetnina

puhkemajandusmaa kõrval, kuid sellest on alles vaid paberil versioon, mida kaebaja ei edasta.

Uuest infost niipalju, et kui varem käsitles kaebaja kinnistul olevat madalala looduslikuna, siis

nüüd on kaebaja kindel, et see on inimtekkeline kaevandatud ala ja ei ole käsitletav enam

väärtusliku poolloodusliku kooslusena, millel peab olema inimese poolt ajalooline niidetav või

karjatatav mõju. Alal puudub praegu maa, mida oleks võimalik kasutada põllumajanduslikul või

metsanduslikul otstarbel, kõlvikuliselt on tegu muu maaga, mille ainus sobilik kasutusotstarve

merepoolses kõrgemas osas on ehituseks sobiv maa, sest selleks on maa ideaalse pinnasega,

kõrgusega ja tasase reljeefiga. Puid ehitusala lähedal on ainult üks noorepoolne mänd, mille

kindlasti jätab kaebaja alles. Kiviaia ääres olev vana kadakaga segunenud põõsastik aga varjab

meretuulte eest ja isoleerib täielikult mereäärse kallasraja muust kinnistust ja õuealast. (Kaebaja

lisab ka sellest pildi, kus on näha jalgraja koht hoonestusala poolt läbi kiviaia kallasrajale. Pildil

P1010354 jpg (tl 42) on ka näha, et kadakad kiviaia servas on ka peaaegu kuivanud ja kurvalt

inetud praegu). Kallasrada teisel pool kiviaeda ja selle ääres olevat põõsastikku on just ligi

kolmekümne meetri laiune ja väga privaatne, kuid vajab omaniku poolset niitmist ja meresodist

koristamist. Kallasrajale pääseb valla puhkemajandusmaalt või selle kõrval olevalt teelt.

4.6. Kaebaja leiab, et Y. Y ei ole olnud erapooletu menetleja ega kohelnud kaebajat võrdselt

teiste kinnistute omanikega. KeA on Saaremaal (dokumentide menetleja on olnud Y. Y) andnud

väga lahkelt ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekuid ja seetõttu eeldab kaebaja, et kui kuskil

üldse see võimalik on olnud, siis peaks see võimalik olema ka kaebaja kinnistul. Vaata näiteks

Matise DP Atla külas (Vilsandi Rahvuspargis) mere ja Lahuksi järve vahel (järves on

apteegikaan), kus kirjelduste järgi on rand madal: „Erakordselt suurte tormidega võib lainetus

jõuda hooneteni“ aga Y. Y: „Hoonestusala rajamise mõju rannikul asuvate looduskoosluste

säilitamise aspektist lähtuvalt võib pidada ebaoluliseks“. „Alal ei eeldata tallamiskoormuse suurt

kasvu“. „Ei ole eeldada, et tallamiskoormus tõuseks niipalju, et see rannaniitu negatiivselt

mõjutama hakkaks“. „KeA on seisukohal, et kavandatav tegevus rannakooslusi ei kahjusta“.

Samas asustust püütakse tõestada mingi rootsiaegse Westerbassi talu kohaga.

Kaebaja viimase DP vastuvõtmine vallavolikogus oli 2021. aasta detsembri lõpus. Samal päeval

võeti vastu ka Tongrite DP Ninase külas, millest luges kaebaja välja, et see asub Küdema lahe

hoiualal ja Küdema lahe loodusalal ja sellel on 2. ja 3. kategooria kaitstavaid liike. Kuid juba

kooskõlastamisel oli KeA Y. Y sõnastusega andnud sellele rohelise tule (eelteate, et saab ka

ehituskeeluvööndi vähendamise), kuid vallale saadetud „Kapa-Koovi DP kooskõlastamine“

12.10.2021 nr 6-2/21/19691-2 lõpus on kirjas ähvardus: „Kooskõlastamiseks saadetud

planeeringuga kavandatakse ehitustegevust samas asukohas ja uus lahendus ei erine olulisel

määral varasemast planeeringulahendusest (hoonestuse rajamine ranna ehituskeeluvööndisse

(pool)looduslike koosluste alal). Esitatud uus lahendus on ka vastuolus ranna kaitse-

eesmärkidega ning suure tõenäosusega KeA ei nõustu ehituskeeluvööndi vähendamisega“.

Kaebaja palus KeA-l DP menetlejaks ehituskeeluvööndi vähendamisel võtta keegi teine, mitte Y.

Y, sest ähvardamine juba näitas, et tuleb samasugune tekst, mida 2019. aastal oli kaebaja

pidanud juba lugema ja kaebaja ütles, et meil on juba aja jooksul tekkinud isikute vaheline

konflikt.

Selle peale tuli 3 kuud täiendavat menetlusaega, aga lõpuks ikkagi sama Y. Y varasemale tekstile

rajanev otsus.

Kaebaja leidis, et sellisele haldusotsusele võib vaide teha ka ametile endale juhtkonna tasemel

asja tähelepanelikumaks ülevaatamiseks (vaie 06.05.2022 tl 26-29), kuid sai 10.05.2020 KeA-lt

vaide tagastamise otsuse. Kaebaja palub arvestada ka vaides toodud argumentidega:

1) kaalutud ei ole tegelikke faktilisi asjaolusid. Arusaamatu on, millist kooslust kaebaja kaitsma

peab (pole välja toodud ühtegi taime-, looma- ega linnuliiki).

2) Otsus on tehtud Y. Y varasematele alusetutele väidetele tuginedes, süübimata üldse uue väga

hästi põhjendatud DP sisusse ja uude kinnistul kujunenud olukorda, mille tõttu sündiski uus DP

idee. Paremini sellel kinnistul seda asja teha ei ole võimalik. Otsuse esimesel lehel on antud küll

lubadus LKS § 34 alusel anda antud dokumendis kaalutletud seisukoht iga selles seadusepunktis

mainitud asjaolu kohta, kuid seda ei ole tehtud. On mitmeid faktivigu, mis ei ole tulenenud

detailplaneeringu tekstist (vt 06.05.2022 vaie).

4.7. Kui vaidlustatud KeA otsus jääb jõusse, siis muudaks see kinnistu täiesti

kasutamiskõlbmatuks, sest muud kasutamisvõimalust sellel kinnistul ei ole. Kaebaja algsed

aastatetagused planeeringud olid palju mahukamad, aastatega on tookordsetest plaanidest järele

jäänud vaid väike elamine mere ääres pensionipõlve pidamiseks ja see on ikka veel palju tahta.

4.8. Kaebaja toob välja, et iga kuu keskmiselt annab KeA Saaremaal mõnele mereäärsele

kinnistule ehituskeeluvööndi vähendamise, nii et see ei ole mingi eriline erandi tegemine, vaid

läbi detailplaneeringu iga kinnistu oludega seaduslik parem tutvumine ja ühine planeerimine.

4.9. Seoses 28.06.2022 KeA-lt saadud vastusega, märgib kaebaja järgmist, et KeA keskendub

liiga palju varasemate detailplaneeringute vastulausetele, unustades vahepeal ära, milline oli

viimane KeA keeldumine ja millise üle käib vaidlus. Ka antud kirjas on punkt 1.14 viga, sest

kaebaja ei esitanud antud vaiet 13.08.2019 keeldumise peale, vaid 14.04.2022 uue

detailplaneeringu KeA keeldumise peale.

4.10. 28.02.2023 edastas kaebaja värsked fotod Kapa-Koovi kinnistult, kus on näha väga suur

metssigade poolt tehtud kahjustus sellel talvel. Ilma lumeta fotod on tehtud 28. 01.2023, lumega

fotod on tehtud 28.02.2023, mis näitab, et kahjustused jätkuvad praegu kogu aeg.

Fotod tõendavad DP ja kaebaja väidet, et kinnistu vajab inimese aastaringset kohalolekut, sest

vastasel juhul kinnistul olev looduskeskkond hävib, s.h. ka väike hooldatud kadakatevahe vana

talutee ja kiviaia vahel, mida võib nimetada jah ka poollooduslikuks koosluseks, kuna kaebaja on

seda rohkem kui 20 aastat muruniitjaga niitnud, kuna see oli kasutusel telkimisplatsina. KeA

väide, et poollooduslikul kooslusel ei tohi inimjalg astuda, et omanik tallab oma maal

aastaringsel viibimisel oma kinnistu ära, on äärmiselt küündimatu ja paneb imestama, et kas

tõesti KeA mõni ametnik ei tea, mis asi on poollooduslik kooslus. Poollooduslik kooslus on

inimtegevuse abil hooldatud/kujundatud kooslus, mille säilimise eelduseks on jätkuv

inimtegevus. Ilma inimeseta see hävib nagu ka lisatud fotodelt nähtub. Metssead muudavad

niidud hooldamatuteks ja kui neid ei tasandata, kasvab seni niidetud maa täis võsa ja kulu.

Samuti hävitavad metssead paljusid looduskaitse all olevaid liike, eriti meeldivad neile käpaliste

juured. Lisaks võivad hävida ka kadakad, sest nende juured on paljaks küntud. Üles küntud on ka

vana talutee koht ja muide ka üldkasutatava Otsetnina ranna tee keskmine rohune riba.

Samuti on üles küntud põhjalikult kunagise karjääri põhi, kinnistu madalam koht

paakspuuvõsaga. Paakspuu võsas on neil väga hea ennast varjata. Saaremaal on metsead

rannakülade rohumaadel meeletult palju paha teinud, kuid neil on ju hea seal toimetada, kui

inimesed seal elada ei või.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ja palub jätta selle rahuldamata

alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Ranna ja kalda kaitse eesmärgid on sätestatud LKS §-is 34, mille kohaselt on ranna või

kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest

lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning

seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.

5.2. Kuna loodusolud ja asustustavad Eesti randades on piirkonniti väga mitmekesised, on jäetud

seadusesse võimalus vähendada ehituskeeluvööndit kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja

planeeringu alusel. Seega kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada - üldreeglina on

ranna ja kalda ehituskeeluvööndi piires uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ning

ehituskeeluvööndi vähendamine on üksnes erand, millel peab olema selge põhjendus.

5.3. Ehituskeeluvööndi peamist eesmärki, kaitsta ranna ja kalda looduslikku kooslust liigse

arendussurve eest ning tagada elanikkonnale alade avatus, kinnitab ka Riigikontroll oma 2007.

aasta aruandes. (Riigikontrolli 21.11.2007 aruanne „Ehitustegevus ranna- ja kaldaalal”, punkt 10,

kättesaadav:

https://www.riigikontroll.ee/tabid/206/Audit/2013/Area/15/language/et-EE/

Default.aspx (27.06.2022).) Nimetatud aruandest tuleneb, et piiratud ehitusõigusega ala kinnistu

omanik ei saa omandiõiguse puutumatusele tuginedes eeldada, et avalikes huvides seatud

piirangut peab olema igal juhul võimalik tema kasuks muuta.

5.4. KeA leidis 14.04.2022 otsuses, et detailplaneeringuga kavandatud hoonestusalade

määramisel Kapa-Koovi katastriüksusele ei ole arvestatud piirkonna ajaloolise ja tänapäevase

hoonestuse paiknemisega ning Läänemere ranna looduskooslustega. Tegevus kahjustab alale

omast asustusstruktuuri ja looduskooslusi.

KeA lähtus 14.04.2022 otsuse tegemisel planeeringualal ning selle lähiümbruses olevast

olukorrast looduses, kontaktalast, planeeringu olemusest ning LKS-s sätestatud

otsustuskriteeriumitest ja koos maaomanikuga teostatud paikvaatlusel tuvastatust. Kõike

eelnimetatut arvestades ja hinnates jõudis KeA järelduseni, et ehituskeeluvööndi vähendamine

Kapa-Koovi kinnistul ei ole põhjendatud. KeA on ka välja toonud, et planeeringualal ega vahetus

läheduses ei ole asunud ajaloolist hoonestust ja ehitustegevusega ning sellele järgneva hoonete

kasutusega kahjustataks looduskooslusi. Samas otsuses nimetas KeA, et kuni 12.12.2016, so

ajani, kui praegune Otsaste katastriüksus (tunnus 43301:001:0415) eraldati Kapa-Koovi

kinnistust, oli Kapa-Koovi kinnistu hoonestamine võimalik ka väljaspool ehituskeeluvööndit,

praegusel Otsaste katastriüksusel. KeA hinnangul on 14.04.2022 otsus õiguspärane, kaalutletud

ja tehtud kõiki asjaolusid arvestades.

5.5. KeA kooskõlastas Kapa-Koovi kinnistu detailplaneeringu 12.10.2021 kirjaga nr 6-

2/21/19691-2, kuna see ei olnud ühegi õigusaktiga vastuolus. KeA andis detailplaneeringu

kooskõlastamisel esmase hinnangu, et detailplaneeringu lahendus (hoonestuse rajamine ranna

ehituskeeluvööndis (pool)looduslike koosluste alal) on vastuolus ranna kaitse-eesmärkidega ning

suure tõenäosusega KeA ei nõustu ehituskeeluvööndi vähendamisega.

5.6. Varasemalt on Kapa-Koovi kinnistul vaidlusaluse detailplaneeringuga soovitud ehitusalal

ranna ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldutud lisaks 14.04.2022 otsusele ka 21.05.2008,

18.06.2015, ja 29.06.2016 otsustega.

5.7. Kaebaja esitas 06.05.2022 KeA-le vaide (kaebuse lisa), mille KeA luges selgitustaotluseks

(27.06.2022 vastuse lisa 5). Vastuse selgitustaotlusele esitas KeA 02.06.2022 kirjaga nr 1-

7/22/84-3 (27.06.2022 vastuse lisa 6; edaspidi 02.06.2022 kiri).

5.8. Kaebuses on leitud, et ehitusalaks valitud loopealse ja kadastiku ala ei ole oluline

looduskooslus. KeA selle väitega ei nõustu. KeA peab vajalikuks selgitada täiendavalt

looduskoosluste mõistet ranna ja kalda kaitse eesmärkide kontekstis. KeA selgitas 02.06.2022

kirja p-s 1 maaomanikule, et ranna- ja kaldaalad on ökoloogilises mõttes ökotonid, kus kohtuvad

erinevate ökoloogiliste näitajatega keskkonnad – merelised (ranniku) ja maismaa kooslused.

Tegemist on liigirikaste piirkondadega. Sellest tuleneb ka vajadus rannikualade kaitseks ja sellest

lähtuvalt on riik kehtestanud rannikute kaitseks vastava regulatsiooni LKS-is. 14.04.2022 otsuses

on KeA nendele eesmärkidele ka tuginenud.

KeA andis 14.04.2022 otsuse ptk-s 2 (Rannal asuvate looduskoosluste säilitamine) ja 02.06.2022

kirja erinevates osades ülevaate detailplaneeringuga kavandatud ehitusala looduskooslustest ja

ehitustegevuse mõjudest kaitse eesmärkidele. KeA leidis analüüsi tulemusena, et

detailplaneeringu lahenduse elluviimine kahjustab rannikukoosluseid ja ehituskeeluvööndi

vähendamine ei ole võimalik. Tegevus on vastuolus ranna kaitse eesmärkidega.

Planeeringuala ei asu küll ühelgi kaitstaval alal LKS § 4 tähenduses, kuid alal esinevad

väärtuslikud looduslikud või poollooduslikud rannikukooslused. KeA selgitab, et kinnistu

ehitusala on kavandatud poollooduslikele kooslustele lood ja kadastikud. See on kõnealuse maa-

ala ajalooline maakasutus ning ehitustegevusega muutuks ala õuealaks. Lisaks hävivad

kooslused ehitiste alusel alal. Kooslused on üks osa rannikumaastike kompleksist ja LKS § 34

tähenduses kaitstavad.

LKS § 34 ja § 40 ei määratle looduslikke kooslusi väärtuslikeks ja vähemväärtuslikeks. Kõik

ehituskeeluvööndi looduskooslused on ranna kaitse eesmärkidest lähtuvalt säilitamist väärt, kuna

LKS § 34 alusel on ranna kaitse üks eesmärk rannal asuvate looduskoosluste säilitamine. KeA

nõustub, et kui alal on tehislikke või väga tugeva inimmõjuga koosluseid, mida ei saa lugeda

looduslikeks kooslusteks, on need LKS mõistes vähemväärtuslikud. Kapa-Koovi kinnistule

kavandatud hoonestusalal vähemväärtuslikke koosluseid ei esine. Ka planeeringuala

kirdepoolses osas olev madal liigniiske ala (kuhu hoonestust ei kavandata), mis on tõenäoliselt

tekkinud kunagise kruusa kaevandamise tulemusena, on kaetud põõsastikuga ja hakanud

metsastuma (seal kasvavad üksikud puud).

Keskkonnaregistrisse kaitstavaid liike detailplaneeringuala piires kantud ei ole. Nimetatud LKS-i

sätetes ei ole aga märgitud, et alal peaks esinema kaitsealuseid liike. Ala võib pidada

looduskaitseliselt väärtuslikumaks, kui seal esineb mitmeid kaitsealuseid liike, kuid

ehituskeeluvööndi vähendamise otsustamisel ei ole kaitsealuste liikide esinemine iseseisvaks

kriteeriumiks või otsustamise aluseks. KeA käsitleb looduskooslusi terviklike

rannikumaastikena, kus kaitsealused liigid nende esinemisel on üheks ökoloogiliseks

elemendiks. Ehituskeeluvööndi eesmärgiks LKS-i alusel ei ole otseselt kaitsealuste liikide

elupaikade kaitse, vaid rannal asuvate looduskoosluste kui terviksüsteemide säilitamine

süsteemidena (sh puittaimestik, taimekamar, mullastik, kogu elustik ja nende säilimiseks

vajalikud keskkonnatingimused, nt veerežiim). Kaitsealuste liikide esinemise tõenäosus

rannikukooslustel on reeglina suur ja seetõttu tuleb nende koosluste säilimine tagada. Tihti ei ole,

arvestades rannikualade suurt pindala ja rahalist kulukust, tehtud nendel aladel ulatuslikke

kaitsealuste liikide inventuure.

Vastavalt LKS § 34 on ranna või kalda kaitse eesmärk ka inimtegevusest tuleneva kahjuliku

mõju piiramine. Lisaks konkreetsele ehitustegevusele, mis otseselt hävitab osa looduslikust

ökosüsteemist, ohustab rannaalade kooslusi ja liike ka konkreetsete ehitusalade ümbruses toimuv

maakasutuse muutus. Rannaalade kasutuselevõtul elamumaadena muudetakse KeA praktika

kohaselt hooneid ümbritsevad alad tihti õuealadeks/muruplatsideks. Veekogude ääres

põhjustavad õuealad hajureostust, kuna madalmurused või sillutatud alad ei seo veekogu poole

valguvast pinnaveest toitaineid nagu looduslik taimestik. Sellel kõigel on aga kokkuvõttes juba

palju suurem mõju kui vaid ühe elumaja püstitamisel. KeA hinnangul tekib katastriüksusele

püsiasustuse rajamisel püsiv inimkoormus, üksikelamuga seonduvat inimkoormuse teket (sh ka

tallamiskoormust) ei ole 14.04.2022 otsuse kujunemisel peetud siiski määrava tähtsusega

asjaoluks.

5.9. KeA ütles 14.04.2022 otsuses, et detailplaneeringualal on liigniiske ala, mis tõenäoliselt on

tekkinud kruusa kaevandamise tulemusel. Kruusavõtmise ulatust ei ole võimalik hinnata, kuna

see ala on nüüdseks taimestunud. Sellele alale ei ole hoonestust kavandatud, sh ei ole see

võimalik tulenevalt liigniiskusest. Alale on planeeritud võimalik maaküte. KeA arvestas otsuses

võimaliku kruusavõtmise kohaga planeeringualal. KeA on seda aspekti käsitlenud 02.06.2022

kirja p-s 7.

Praegune Kapa-Koovi kinnistu suurusega 2,35 ha asub kogu kinnistu ulatuses ranna

ehituskeeluvööndis. Omanik on põhjendanud, miks väljaspool ranna ehituskeeluvööndit tema

hinnangul ehitamine mõistlik ei ole: otsaste katastriüksusel ehituskeeluvööndi ja maantee

vahelisel alal (st väljaspool ehituskeeluvööndit) asub savialuspõhjal kevaditi üleujutatav märjem

mets, leidub vanemaid puid, mis välistab üldplaneeringuga määratud maakasutuse ellu viimist.

KeA andis selle aspekti kohta selgitused 02.06.2022 kirja p-s 6. KeA täpsustab, et varasemalt

ulatus ehitusõigust taotlev Kapa-Koovi kinnistu (tollane kinnistusraamatu registriosa nr 728734

ja katastritunnus 44001:004:0290) riigimaantee ja merevahelisele alale. Kinnistul oli ehitusõigus

olemas väljaspool ranna 200 m laiust ehituskeeluvööndit, sh üldplaneeringuga määratud

väikeelamumaadel (EVr) ja ärimaadel (Br). Ehituskeeluvööndi vähendamise 2015. a otsuses

(18.06.2015 otsus nr HLS 14-9/15/10725-3) keeldus KeA muuhulgas ka seetõttu

ehituskeeluvööndi vähendamisest. Maaomanikule antud selgituste kirjas (09.11.2015 nr HLS 14-

9/15/10725-6; lisa 7) kirjutas KeA: „Lisaks peame vajalikuks märkida, et maaüksusel asub

ehituskeeluvööndist välja jääv olemasolev lagendik, kuhu ehitamine ei eelda metsa raadamist.

Siinjuures märgib KeA täiendavalt, et nimetatud lagendik ei ole üleujutatav või märg.“.

5.10. KeA on jätkuvalt seisukohal, et kõnealuse Kapa-Koovi kinnistu (kinnistusraamatu

registriosa 728734, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) paiknemine tervikuna ranna

ehituskeeluvööndis ei saa tekitada maaomanikule õigustatud ootust kinnistu hoonestamiseks.

Kaalumisel saab KeA lähtuda kinnistu kohta käivatest piirangutest (ranna ehituskeeluvöönd) ja

tegevuse mõjudest ranna kaitse eesmärkidele. Kaalutlemisel ei hinda KeA teiste piirkonda

jäävate kinnistute ehitusõigust või ehitustingimusi, eriti olukorras, kus kinnistud asuvad

väljaspool ranna ehituskeeluvööndit.

5.11. Vaidlust ei ole selles, kas praegune Kapa-Koovi kinnistu asub osaliselt või tervikuna ranna

ehituskeeluvööndis. Maaomanik on teadlikult teostanud maakorraldustoimingud, et osa

varasemast kinnistust jääks kruntimise tulemusena tervikuna ranna ehituskeeluvööndisse. Kui

kinnistu asumine tervikuna ranna ehituskeeluvööndis tekitaks omanikule õiguse kinnistu

hoonestamiseks, tähendaks see automaatselt, et kõik kinnistud, hoolimata piirangutest, peaksid

saama ehitusõiguse ranna ehituskeeluvööndisse. Sellist õigust aga LKS ei sätesta. See muudaks

ranna kaitse eesmärkide saavutamise võimatuks, kuna iga ehituskeeluvööndis asuva kinnistu

hoonestamisega ei täidetaks seadusega määratud ranniku ja selle eripära säilitamise põhimõtet

(vältida looduskoosluste kahjustamist, järgida asustusstruktuuri jmt). Lähtudes sellest tuleb

vähendamist igakordselt kaaluda ja hinnata selle vastavust ranna kaitse-eesmärkidele.

5.12. Väljaspool ranna ehituskeeluvööndit olevatel üldplaneeringu kohastel väikeelamu-ja

ärimaadel ehitamine on maaomaniku otsus, mis võib sõltuda ka muudest asjaoludest (nt kohaliku

omavalitsuse tingimused). Maaomanik saab hinnata seal oleva metsa ja lagendike väärtust ja

sellest tulenevat ehitamise põhjendatust.

5.13. Kaebuse lk 2 on leitud, et KeA põhjendused seoses ranna eripära arvestava asustusega ei

ole veenvad.

Selgitused ajaloolise ja tänapäevase asustuse kohta andis KeA 14.04.2022 otsuse p-s 4 ja

02.06.2022 kirja p-s 8. Neid aspekte KeA täiendavalt üle ei korda, kuid kokkuvõtvalt leiab, et

maaomanik ei ole esitanud tõendeid, mis viidatud seisukohti muudaks. KeA jääb jätkuvalt

seisukohale, et Kapa-Koovi maaüksusel ei ole ajaloolist talukohta või muud hoonestust olnud

ning ala hoonestamine lõhub piirkonnale omast asustusmustrit.

KeA on ajaloolise hoonestuse all silmas pidanud ajaloolise talukoha või elamukoha olemasolu.

Teatud juhtudel arvestatakse ka muud püsivat hoonestust ning hinnatakse ajaloolist

asustusmustrit ja hoonestuse sobitumist sellesse. KeA vaatleb ka tänapäeval väljakujunenud

(seaduslikku) asustusstruktuuri ja hindab, kas konkreetse kinnistu hoonestamine sobitub sellesse

asustusmustrisse või mitte, sh hinnatakse, et kui hoonestus sobituks asustusmustriga, kas

ehitamist võimaldaks ka teised ranna või kalda kaitse eesmärgid (nt kas looduskooslused

säiliksid).

On paratamatu, et Saaremaa rannikualad on läbi ajaloo olnud inimeste kasutuses, kuid see ei

tähenda, et seda varasemat valdavalt ekstensiivset maakasutust saaks kasutada argumendina ala

hoonestamiseks. Näiteks praegusel juhul on Kapa-Koovi kinnistul olnud ajalooline karjamaa,

mis näitab selle ala kasutust inimeste poolt, kuid hoonestust seal asunud ei ole. Hoonestus jäi

ligikaudu 400 m võrra eemale, karjatamine ei ole eeldanud hoonestuse olemasolu alal.

Kariloomad viidi hommikul karjamaale ning õhtul koju tagasi. Suur osa Saaremaa rannikust on

olnud ajalooliselt sarnase maakasutusega, kusjuures külad on tihti asunud ranna karjamaadest

eemal sisemaal (tänapäevases mõistes väljaspool ranna ehituskeeluvööndit). Rannikule lähemal

on asunud üldreeglina vaid kalurikülad, kuid antud piirkonnas kalurikülasid olnud ei ole.

KeA ei tuvastanud paikvaatlustel ega ka ajalooliste kaardimaterjalide alusel hoonestuse asumist

Kapa-Koovi kinnistul. Seda ei ole tõendanud ka maaomanik. Puudub alus väitmaks, et Kapa-

Koovi kinnistul on asunud ajalooline hoonestus. Seda arvestas KeA ka kaalutlust tehes. KeA

leidis, et arvestades nii ajaloolist kui ka väljakujunenud asustust, ei ole Kapa-Koovi kinnistu

hoonestamine põhjendatud. Valdav osa piirkonna asustusest on jäänud riigimaantee äärde, sh

ranna ehituskeeluvööndist väljapoole, siinjuures on asustuse sellist kujunemist arvestanud ka

üldplaneering. Üksikud talud ehituskeeluvööndis on ajaloolised ega moodusta ehitusjoont, mis

toetaks Kapa-Koovi kinnistu hoonestamist.

5.14. Kaebuses on viidatud KeA argumendile, et esitatud planeeringulahendus ei sisaldanud

varasemate menetlustega võrreldes oluliselt muutunud planeeringulahendust või muud uut infot,

mis oleks saanud tingida varasemate kaalumistega võrreldes teistsugust lõppjäreldust.

Keskkonnaamet vastas sellele küsimusele 02.06.2022 kirjas ning jääb selles esitatud

seisukohtade juurde.

5.15. Kaebuses on esitatud väide, et KeA on teinud varasemalt ehituskeeluvööndi vähendamise

otsuseid, mis kaebuse esitaja hinnangul ei ole olnud põhjendatud. Näitena on viidatud ranna

ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekutele Saaremaa vallas Atla külas asuval Matise

maaüksusel ja Ninase külas asuval Tongrite maaüksusel. KeA ei nõustu esitatud väitega. Ranna

ehituskeeluvööndi kaalumine on asukohapõhine kaalutlusotsus, mis tehakse iga kinnistu kohta

käivatest asjaoludest tulenevalt. Antud juhul puudub nimetatud maaüksuste puhul seos Kapa-

Koovi kinnistuga, st nende kohta käivad asjaolud on erinevaid ning Matise (27.06.2022 vastuse

lisa 8) või Tongrite (27.06.2022 vastuse lisa 9) maaüksustel toimunud ehituskeeluvööndi

vähendamist ei saa aluseks võtta Kapa-Koovi kinnistu ehituskeeluvööndi vähendamisel.

Saaremaa vallas Atla külas Matise detailplaneeringu (Materjalid kättesaadavad:

https://gis.saaremaavald.ee/failid/DP/DP-20-004/ (27.06.2022)) alusel ranna ehituskeeluvööndi

vähendamine toimus praeguseks moodustatud Matise (tunnus 71401:001:3044) ja Kadariku

(tunnus 71401:001:3045) katastriüksustel ajaloolise talukoha õueala ulatuses. Talukoht ja selle

õueala on säilinud (kiviaiaga piiratud ala), kuid endised hooned hävinud (vundamendid, korstnad

säilinud). KeA leidis, et ajaloolise talukoha taastamine ei ole ranna kaitse-eesmärkidega

vastuolus. Kuna ehitusalal ei ole Vilsandi rahvuspargi kaitse-eesmärgiks seatud koosluseid, ei

ole vastuolu ka rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Kapa-Koovi maaüksusel ei ole ajaloolist

talukohta asunud ja tegemist ei ole võrreldavate olukordadega.

Tongrite maaüksusel (katastritunnus 48301:001:0027) nõustus KeA ranna ehituskeeluvööndi

vähendamisega detailplaneeringu „Saaremaa vald, Ninase küla, Tongrite kinnistu

detailplaneering

koos

lisadokumentidega“

(Materjalid

kättesaadavad:

https://gis.saaremaavald.ee/failid/DP/DP-21-001/

(27.06.2022)) alusel. Maaüksusel on

olemasolev puhkemajanduslik hoonestus, mis on valdavalt rajatud väljapoole alal kehtiva Ninase

poolsaare üldplaneeringuga vähendatud ranna ehituskeeluvööndit (KeA lähtus ehituskeeluvööndi

määratlemisel 100 m laiusest vööndist, mitte üldplaneeringu joonisele ebaõigelt kantud joonest).

Kaks hoonet olid rajatud küll ebaseaduslikult ranna ehituskeeluvööndisse, kuid detailplaneeringu

alusel olid need kavandatud likvideeritavateks. Hoonestust sellele alale hakati rajama juba

1990ndate keskel. Alal on võrdlemisi tugev inimmõju, mis tuleneb maaüksuse pikaajalisest

puhkemajanduslikust kasutusest, sh ka seaduslikult rajatud hoonete kasutamisest.

Ehituskeeluvööndi vähendamist sooviti selle inimmõjuga ala piires, kus looduskoosluseid ei

esine. Üldplaanilt oli planeeringu eesmärgiks hoonestuse ümberpaigutamine juba olemasoleva

inimmõjuga ala piires. KeA jõudis kaalutluse tulemusel järeldusele, et tegevus ei ole vastuolus

ranna kaitse-eesmärkidega.

Viidatud juhtum ei ole Kapa-Koovi kinnistuga võrreldav, kuna seal toimub olemasoleva

puhkekompleksi ümberehitamine ja teatav laiendamine inimtegevusest tugevalt mõjutatud alal.

Mõju asustusstruktuurile ei ole oluline arvestades olemasolevat hoonestust.

5.16. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine on olnud

õiguspärane ning taotluse uuesti läbivaatamine ei ole põhjendatud. Vastustaja palub jätta kaebuse

rahuldamata. Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda.

ARVAMUSE ANDMISEKS KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT

6. Saaremaa vald märgib, et Saaremaa Vallavolikogu 16.12.2021 otsusega nr 1-3/81 „Koovi

külas Kapa-Koovi detailplaneeringu vastuvõtmine ja avalikule väljapanekule suunamine“ võeti

planeering vastu. Otsuse kohaselt paikneb Kapa-Koovi katastriüksus täieulatuslikult ranna

ehituskeeluvööndis, mistõttu puuduvad maaüksusel alternatiivsed ehitusalad. Seetõttu on valitud

ehitamiseks kõige sobilikumad alad, mille osas taotletakse käesoleva detailplaneeringuga ranna

ehituskeeluvööndi vähendamist planeeritud hoonestusalade ning juurdepääsutee ulatuses,

ligikaudu 65 meetri kaugusel põhikaardijärgsest kaldajoonest. Vastuvõtmise otsusega on

vallavalitsus hinnanud, et planeeringu lahendus sobib ja on selle heaks kiitnud.

Samas on KeA keeldumine ehituskeeluvööndi vähendamise kohta vallavalitsusele siduv, st

vallavalitsus ei saa planeeringut soovitud kujul kehtestada (ehituskeeluvööndi osas). Kas

keeldumine ehituskeeluvööndi vähendamise osas on põhjendatud või mitte, ei oska vallavalitsus

hinnata.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.

8. Ranna ja kalda kaitse seaduse (vastu võetud 22.02.1995, kehtis 01.04.1995 kuni 10.05.2004,

mil kehtestati looduskaitseseadus) seletuskirja kohaselt on rannad ja siseveekogude kaldad

käsitletud loodusvarana ehk rahvusliku rikkusena. Ranna ja kalda kaitse seaduse eesmärk oli

tagada randade kaitse ja avalikkuse juurdepääs. Eesmärgid on omakorda lähtunud kahest

põhimõttest: seni valdavalt looduslikus seisundis rannik on siiani Eesti suurimaid ühiseid rikkusi,

ning juurdepääs Eesti randadele peaks olema vaba. 2004. aastal, kui hakkas kehtima

looduskaitseseadus (LKS), integreeriti ranna ja kalda kaitse seaduse põhimõtted LKS-i. Ranna ja

kalda kaitse eesmärgid on sätestatud LKS §-is 34, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse

eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku

mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja

juurdepääsu tagamine.

Seaduses on ka sätestatud võimalus vähendada ehituskeeluvööndit kohaliku omavalitsuse

esitatud taotluse ja planeeringu alusel (vt LKS § 40 lg 1 ja 3). Seega kehtestab seadus põhimõtte,

millest tuleb kinni pidada - üldreeglina on ranna ja kalda ehituskeeluvööndi piires uute hoonete

ja rajatiste ehitamine keelatud ning ehituskeeluvööndi vähendamine on üksnes erand, millel peab

olema selge põhjendus.

Kohaliku omavalitsuse vastava taotluse alusel viib Keskkonnaamet (KeA) planeeringumenetluse

käigus läbi ehituskeeluvööndi vähendamise nõusoleku andmise otsustamiseks menetlustoimingu

(LKS § 40 lg 4). LKS § 40 lg 5 kohaselt hindab KeA ehituskeeluvööndi vähendamise vastavust

ranna või kalda kaitse eesmärgile ja LKS § 40 lg-s 1 sätestatule. LKS § 40 lg 1 kohaselt võib

ranna ja kalda ehituskeeluvööndit suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse

eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast

teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. LKS § 40 lg 3 alusel tehtav otsus on

kaalutlusotsus.

Haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi

asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

9. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et Saaremaa Vallavalitsus esitas 27.12.2021 KeA-le

taotluse ranna ehituskeeluvööndi vähendamiseks kaebajale kuuluval Kapa-Koovi kinnistul

(Kinnistusraamatu registriosa 728734, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) vastavalt Kapa-Koovi

kinnistu detailplaneeringule (Osaühing DP Projektbüroo töö nr 04-20-DP, edaspidi ka DP)

(Registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis 27.12.2021 numbriga 7-

13/21/26764, kättesaadav arvutivõrgus: https://adr.envir.ee/et/document.html?id=62add5c2-

ae26-4e2d-876e-6c239983d2a3). Vaidlust ei ole ka selles, et DP (Osaühing DP Projektbüroo töö

nr 04-20-DP, seletuskiri august 2020, joonised kuupäevaga 29.05.2020. Detailplaneering on

algatatud Lääne-Saare Vallavolikogu 29.06.2016 otsusega nr 1-3/16/54 ning võetud vastu

Saaremaa Vallavolikogu 16.12.2021 otsusega nr 1-3/81) eesmärk on ehitusõiguse määramine

üksikelamu, abihoonete ehitamiseks, ranna ehituskeeluvööndi vähendamine, sihtotstarbe ja

liikluskorralduse määramine, tehnovõrkude lahendamine ning keskkonnatingimuste seadmine.

Kapa-Koovi kinnistule on DP-ga kavandatud kaks hoonestusala, kuhu on kokku lubatud kuni

kolme hoone (1 üksikelamu ja 2 abihoonet) ehitamine maksimaalse ehitisealuse pinnaga 300 m².

Kavandatud on ka vajalikud tehnovõrgud. Ehituskeeluvööndi vähendamine hõlmab Kapa-Koovi

kinnistule planeeritavaid hoonestusalasid ning kinnistule jäävat juurdepääsuteed. Kavandatavad

hoonestusalad asuvad Läänemerest umbes 60 m ja 100 m kaugusel. Vastustaja on asjakohaselt

välja toonud, et ehituskeeluvööndi vähendamise vajadust ei ole taotluses põhjendatud, lisaks

ehitamise soovile ei ole nimetatud põhjuseid, miks on vajalik teha erand üldkehtivale normile.

Taotlus keskendub eelkõige kavandatud hoonestusala ehitamiseks sobivuse toonitamisele.

10. Kohus peab siinkohal vajalikuks kaebajale selgitada, et nagu ka vastustaja on asjakohaselt

välja toonud, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks nõusoleku andmise menetlus toimub LKS §

40 lg 4 alusel PlanS kohaselt pärast planeeringu vastuvõtmist. Seega ei saa KeA LKS-st lähtudes

anda planeeringu kooskõlastamise protsessis (mis antud juhul viidi samuti läbi)

ehituskeeluvööndi vähendamise nõusolekut või keelduda nõusoleku andmisest enne planeeringu

vastuvõtmist. KeA võib lähtuvalt ranna kaitse eesmärgist ka keelduda ehituskeeluvööndi

vähendamisest, vaatamata asjaolule, et detailplaneering on varasemalt hinnatud õigusaktidega

kooskõlas olevaks ehk on kooskõlastatud. Lõpliku seisukoha ehituskeeluvööndi vähendamisele

annab KeA siis, kui detailplaneering on vastu võetud ning kohalik omavalitsus on KeA-le

esitanud põhjendatud taotluse.

Käesoleval juhul on vastav põhjendatud taotlus esitatud 27.12.2021. KeA jättis vastava taotluse

oma 14.04.2022 vastusega nr 7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi vähendamisest keeldumine

Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel“ rahuldamata.

Vaidlus seisneb selles, kas vastustaja on teinud õiguspärase kaalutletud otsuse jättes taotluse

ehituskeeluvööndi vähendamiseks Kapa-Koovi DP alusel rahuldamata.

11. Kohus märgib, et käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse näol tegemist menetlustoiminguga,

millele ei kohaldu täies mahus HMS § 56. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis peab vastama

kaalutlusotsuse reeglitele, mis tulenevad HMS § 4 lg 2. Kohus leiab erinevalt kaebajast, et

vastustaja on nõusoleku andmisest keeldumisel viidatud HMS § 4 lg 2 nõudeid järginud.

12. Vastustaja on kohtu arvates põhjendatult märkinud, et ehituskeeluvööndi vähendamise

otsustamisel on ta lähtunud LKS § 40 lg 1 sätestatud tingimustest: arvestatud ranna- ja kalda

kaitse eesmärke ning lähtunud taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest,

olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest ning LKS § 34 sätestatust,

mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste

säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava

asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine.

KeA on nimetatud norme 14.04.2022 otsuses järginud ja andnud oma seisukoha

ehituskeeluvööndi vähendamisele eelpool nimetatud kriteeriume arvestades. Seega on KeA

menetlustoimingu teinud seaduses sätestatud eesmärgil ja alustel. KeA on vaidlustatud otsuse

tegemisel lähtunud planeeringualal ning selle lähiümbruses olevast olukorrast looduses ning

LKS-s sätestatud alustest.

Pooled ei vaidle selle üle, et DP ala jääb tervikuna Läänemere ranna piiranguvööndisse ja

ehituskeeluvööndisse. Tulenevalt LKS § 38 lg 1 p on meresaarte rannal ehituskeeluvöönd 200 m

laiune. Samuti puudub vaidlus selles, et DP alal puuduvad muud looduskaitselised piirangud. DP

ala ei asu kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ega kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis.

Samuti ei ole tegemist Natura 2000 alaga. Vaidlust ei ole, et Keskkonnaregistri andmetel ei esine

planeeringualal kaitsealuste liikide elupaiku.

Kohus selgitab, et ehituskeeluvööndi eesmärk on märksa laiem kui näiteks konkreetsete

kaitserežiimide eesmärk, milleks on kaitsta konkreetseid kaitse-eeskirjas märgitud loodusobjekte

(vt LKS § 10-11). Ehituskeeluvööndi puhul kaitstakse näiteks muuhulgas ka vaateid, maastiku

üldist säilimist, püütakse saavutada teatud liiki püsiva inimtegevuse vältimist jne., mis ei ole

looduskaitse- ja hoiualade kaitse-eeskirjades konkreetselt määratletud.

Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased kaebaja väited sellest, et vastustaja oleks pidanud

konkreetselt välja tooma, millist kooslust (taime-, looma või linnuliiki) kaebaja kaitsma peab.

LKS sätestatud ranna ehituskeeluvöönd kaitseb väärtuslikku rannakooslust tervikuna.

Ka kaebaja viited sellele, et otsuses on põhjendamatult pikalt käsitletud rändlinnu valgeluige

kaitset, keda seal ei pesitse ega ela, ei lükka eeltoodut ümber. Nimelt ei ole keeldumist

põhjendatud valgeluige kaitse vajadusega, vaid rannakoosluse kaitsmise vajadusega.

13. Kohus märgib, et talle jäävad kaebaja väited nagu oleks KeA juhtkonda eksitatud sellega, et

DP alal on tähelepanuvääriv looduskooslus, mida tuleks kaitsta, arusaamatuks. Kaebaja leiab

veel, et ehitusalal ei ole sellist looduskooslust, mida tuleks kaitsta. Kohtule nähtub vaidlustatud

otsusest, et ehituskeeluvööndi vähendamisest on keeldutud selleks, et tagada kõikide rannal

asuvate looduskoosluste säilitamine ja vältida inimtegevuse kahjulikke mõjusid. Kaebaja viide

nagu tagaks selle eesmärgi kõige paremini poolloodusliku kooslusega alade hoonestamine ei ole

loogiliselt põhjendatud ega tõendatud. Poolloodusliku kooslusega ala ja rannaga piirneva ala

hoonestamine ei saa loogiliselt võttes kuidagi täita LKS § 34 sätestatud eesmärki, milleks on

rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju

piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja

juurdepääsu tagamine. Pigem kaasneb hoonestuse ja sellega kaasneva inimtegevusega just

vastupidine tulemus. Kohus möönab küll, et ala hoonestamisel võib inimtegevus mõningatel

juhtudel ja teataval määral ka keskkonnaeesmärkide saavutamisele kaasa aidata (näiteks

niitmine, meresodist koristamine jne), kuid märgib, et sellise tegevuse tegemine sõltub

subjektiivselt kinnistu omaniku tahtest ja võimalustest ja seetõttu ei saa seda käsitleda hoonete

püstitamisega ja alal püsiva inimasustuse tekkega paratamatult ja loogiliselt kaasas käiva ja

püsiva tulemusena.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastutaja ei ole oma otsuses võimalikule positiivsele mõjule

tähelepanu pööranud ega vastavat asjaolu kaalunud. Samas - arvestades, et tegemist on

menetlustoimingu, mitte haldusaktiga, mille motiveerimiskohustus on madalam, leiab kohus, et

tegemist ei ole sellise veaga, mis tingiks otsuse õigusvastasuse. Lisaks sõltub võimalik positiivne

mõju eelkõige kinnistu igakordse omaniku tahtest ja pole õiguslikult garanteeritud nagu kohus

juba märkis.

14. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja on lähtunud mitteasjakohastest ja ka

ebaõigetest kaalutlustest viidates, et esitatud DP lahendus ei sisaldanud varasemate menetlustega

võrreldes oluliselt muutunud planeeringulahendust või muud uut infot, mis oleks saanud tingida

varasemate kaalumistega võrreldes teissuguse lõppjärelduse.

Esmalt tõi kaebaja siinkohal välja, et ehitusmaht on võrreldes varasemate detailplaneeringutega

oluliselt vähenenud ja vastava asjaoluga ei ole vastustaja arvestanud ega seda läbi kaalunud.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et käesolevas asjas vaidlustatud otsuse aluseks olevas DP-s on

ehitusmahtusid vähendatud (planeeritud on üks üksikelamu ja 2 abihoonet kokku ehitusalase

pinnaga 300 m2), sellele ei ole vastu vaielnud ka vastustaja, kuid muutunud ei ole asjaolu, et

ehitusõigust soovitakse ranna- ja kalda ehituskeeluvööndisse. Veelgi enam, võrreldes varasemate

detailplaneeringutega on hoonestusala DP-ga nihutatud veelgi enam mere poole selliselt, et

hoonestusalad paiknevad Läänemerest u 60 m ja 100 m kaugusel (vt DP „Põhijoonis

tehnovõrkudega“ tl 38 ja selle pöördel) võrreldes kaebaja enda poolt välja tooduga, kus

varasemate DP-dega jäi hoonestusala 100 m kaugusele. Pelgalt asjaolu, et ehitusmahtu on

vähendatud ei tähenda seda, et DP ei omaks mõju ranna- ja kaldaalale. Vastustaja on piisavalt

põhjendanud, miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole seaduses sätestatud reeglist erandi

tegemine põhjendatud lähtudes LKS § 34 sätestatud eesmärkidest.

15. Kaebaja tõi veel välja, et vastustaja ei ole otsuse langetamisel kaalunud seda, et antud ala ei

sobigi millekski muuks kui üksnes hoonestamiseks, kuna sellel puudub põllumajanduslik

väärtus. Kaebaja leiab veel, et kuivõrd tegemist on inimtekkelise kaevandatud alaga, siis ei ole

see käsitletav ka poolloodusliku kooslusena, mis peab olema inimese poolt ajalooline niidetav

või kasutatav karjatamiseks. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu.

Kohus selgitab esmalt kaebajale, et kaebaja väide nagu ei sobi DP ala muuks kui üksnes

hoonestamiseks, ei ole asjakohane arvestades, et LKS-st tulenevalt ei ole ranna- ja kaldakaitse

alad mõeldud hoonestamiseks. Teiseks on vastustaja ka oma otsuses asjakohaselt välja toonud, et

vaidlusalune ala jääb rohelise võrgustiku alale. (Teemaplaneering „Asustust ja maakasutust

suunavad keskkonnatingimused“ ptk 4.2.1., lk 18 ). Saare Maakonnaplaneeringus 2030+, mis on

kehtestatud riigihalduse ministri 27.04.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/94, on p 3.3.1 (lk 38,

kättesaadav arvutivõrgus: https://www.saaremaavald.ee/maakonnaplaneering) märgitud, et mere

rand piiranguvööndi ulatuses – üldjuhul 200 m, millele korduva üleujutusega randadel lisandub

üleujutatava ala laius. Arvestades maakonna saarelisust on mere rand üks tähtsamaid koridore

võrgustiku sidususe ja territoriaalse terviklikkuse tagamiseks. Saare Maakonnaplaneeringu

kohaselt on rohelise võrgustiku toimimise kõige olulisem meede

võrgustiku

terviklikkuse/sidususe tagamine. Selleks on rohelise võrgustiku aladel Saare maakonnas

sätestatud mh tingimused: Tuleb võimalikult sidusana säilitada seal asuvad looduskooslused ning

piirata inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju. Peamine sidusust ohustav tegevus on randadele

ja kallastele ehitamine; Mere rannal ning jõgede ja ojade kaldal toimub ehituskeeluvööndi

vähendamine eelistatult üldplaneeringu alusel. Olulisim argument ehituskeeluvööndi

vähendamisel on olemasolev või ajalooline asustus. Vaidlust ei ole selles, et alal, mida kaebaja

soovib hoonestada ei ole ajaloolist asustust asunud. Seega kaebaja väited sellest, et ala ei sobi

muuks otstarbeks kui hoonestamiseks, ei ole kooskõlas ei kehtiva seaduse ega selle alusel antud

haldusaktidega. Seejuures ei peagi rannaala olema sobilik põllumajanduseks. Samuti ei saa

ehituskeeluvööndi vähendamist kaasa tuua asjaolu, et metssead kahjustavad rannaalasid ja

nendega piirnevaid alasid hävitades taimi ja pinnast kui inimesed seal kohapeal ei ela. Vastupidi

vastav asjaolu näitab, et ala toimib efektiivselt rohelise võrgustikuna, mida kasutavad ka

metsloomad.

16. Samuti ei muuda kohtu hinnangul vaidlustatud otsust õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja

kinnistu asub tervikuna ehituskeeluvööndis ja ilma ehituskeeluvööndit vähendamata ei ole

võimalik sinna midagi ehitada ning kaebajale muutub kinnistu kasutuks. Kaebaja soovib

pensionipõlve veeta mere ääres ja privaatselt temale kuuluval kinnistul.

Kohus nõustub siinkohal täielikult vastustaja seisukohaga selles, et praegu kõnealuse Kapa-

Koovi kinnistu (kinnistusraamatu registriosa 728734, katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx)

paiknemine tervikuna ranna ehituskeeluvööndis ei saa tekitada maaomanikule õigustatud ootust

kinnistu hoonestamiseks.

Kaebaja on teadlikult teostanud maakorraldustoimingud (Otsaste katastriüksus on eraldatud

Kapa-Koovi kinnistust ja moodustatud 12.12.2016 iseseisev kinnistu registriosa nr 6195850), et

osa varasemast kinnistust jääks kruntimise tulemusena tervikuna ranna ehituskeeluvööndisse.

Kui kinnistu asumine tervikuna ranna ehituskeeluvööndis tekitaks omanikule õiguse kinnistu

hoonestamiseks, tähendaks see automaatselt, et kõik kinnistud, hoolimata piirangutest, peaksid

saama ehitusõiguse ranna ehituskeeluvööndisse. Sellist õigust aga LKS ei sätesta. See muudaks

ranna kaitse eesmärkide saavutamise võimatuks, kuna kõigi ehituskeeluvööndis asuvate

kinnistute hoonestamisega ei täidetaks seadusega määratud ranniku ja selle eripära säilitamise

põhimõtet (vältida looduskoosluste kahjustamist, järgida asustusstruktuuri jmt). Lähtudes sellest

tuleb vähendamist igakordselt kaaluda ja hinnata eelkõige selle vastavust ranna kaitse-

eesmärkidele. Käesoleval juhul on vastustaja seda nõuetekohaselt teinud.

Kohus nõustub vastustajaga ja märgib veel, et ranna kaitse-eesmärk on muuhulgas ka rannaala

eripära arvestava asustuse suunamine (LKS § 40 lg 1). Seega oli otsuses piirkonna ranna

asustuse välja toomine põhjendatud.

17. Kaebaja leiab ka, et vastustaja menetleja on erapoolik, kuivõrd isikute vahel on juba

varasemate menetluste tulemusena tekkinud konflikt, millest tulenevalt ei ole menetleja kaalunud

uue DP lahendust sisuliselt, vaid on jätkanud juba varasemat praktikat, samuti ei ole taotluse

rahuldamist soosivaid asjaolusid (kaebaja väitel ei ole võimalik paremini asja lahendada) üldse

kaalutud. Kohus ei nõustu ka kaebaja väidetega vastustaja erapoolikusest. Vastustaja on kohtu

arvates oma vaidlustatud otsustuses põhjendatult ja piisavalt selgelt kirjeldanud kinnistuga

seotud asjaolusid ja kohtumenetluses selgitanud, miks ta ei ole arvestanud kaebaja

seisukohtadega. Kohus leiab veel, et kaebaja väited vastustaja menetleja erapoolikusest või

koguni korruptsioonist ehituskeeluvööndiga seotud otsuste langetamisel on paljasõnalised ja

tõendamata.

18. Viimaseks leidis kaebaja, et teda on koheldud ebavõrdselt teiste isikutega, kes on saanud

vastustajalt nõusoleku Saaremaal mereäärsetele kinnistutele ehituskeeluvööndi vähendamiseks.

Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et ehituskeeluvööndi vähendamise kaalumine on

asukohapõhine kaalutlusotsus, mis tuleb teha iga kinnistu kohta käivates asjaoludest tulenevalt.

Kaebaja poolt viidatud kinnistud (Matise, Tongrite) ei oma mingit seost kaebaja kinnistuga ning

nende kohta käivad asjaolud on erinevad. Ka kaebaja ei väida, et asjaolud oleksid üks-ühele

samad. Kohus leiab, et vastustaja on oma seisukohti, miks viidatud kinnistutel on

ehituskeeluvööndi vähendamist võimalikuks peetud, vastuses kaebusele piisavalt põhjendanud

ning kohus ei pea vajalikuks hakata neid seisukohti kordama. Lisaks ei ole käesolevas asjas

vaidluse all viidatud kinnistutele antud nõusolekute õiguspärasus. Asjaolu, et seaduse alusel on

kusagil ehituskeeluvööndit vähendatud, ei tähenda seda, et kaebajat oleks koheldud ebavõrdselt

olukorras, kus keeldumine on olnud põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt ei too ka vastavad

kaebaja väited tema ebavõrdsest kohtlemisest kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust ning

kaebuse rahuldamist.

19. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud KeA toiming ehituskeeluvööndi vähendamiseks

nõusoleku andmisest keeldumine (KeA 14.04.2022 otsuse nr 7-13/22/7293 „Ehituskeeluvööndi

vähendamisest keeldumine Kapa-Koovi detailplaneeringu alusel“) on õiguspärane. Otsus on

piisavalt motiveeritud. Otsuse tegemisel on õiguspäraselt kasutatud kaalutlusõigust ning lähtutud

LKS § 34 ja § 41 lg 1 sätestatud kriteeriumitest.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb

rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub

lisaks ülal toodule ka nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses (tl 6-

11) ja kaebaja vaidele, mis tagastati, kuid milles esitatud seisukohtadele vastustaja vastas oma

02.06.2022 vastuses nr 1-7/22/84-3 (tl 84-88), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja

selgitustega (tl 63-68), mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus

kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda

kaebuse rahuldamata jätmisel eeltoodud selgituste ja põhjendustega.

20. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval

juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude

hüvitamise taotlust, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik