3-21-2905/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2905

Haldusasi

MTÜ Eesti Õdede Liit kaebus riikliku lepitaja tegevuse

õigusvastasuse

tuvastamiseks

ja

kahju

hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Õdede Liit, volitatud esindaja Tiia-

Edith Tammeleht

Vastustaja – riiklik lepitaja, volitatud esindaja vandeadvokaat

Triinu Hiob

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada MTÜ-le Eesti Õdede Liit 15.02.2023 esitatud tõendid.

2. Võtta asjale juurde dokument „Eesti Tervishoiutootajate Kutseliit pohikiri“.

3. Jätta MTÜ Eesti Õdede Liit kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.04.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööandjate esindajad Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit ning töötajate esindajad Eesti

Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Õdede Liit (kaebaja) sõlmisid

kollektiivlepingu1, milles mh lepiti kokku arstide, eriarstide, arst-residentide, õdede,

ämmaemandate, tervishoiu tugispetsialistide, kiirabitehnikute, erakorralise meditsiini tehnikute

1 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 5.

3-21-2905

2(13)

ja hooldustöötajate töötasu alammäärad alates 01.04.2019 ja 01.04.2020. Leping kehtis kuni

31.12.2020. Lepingut laiendati tööandjate poolel kõigile asutustele ja ettevõtetele, kes osutavad

tervishoiuteenuseid Terviseameti poolt väljastatud tegevusloa alusel ja kelle tegevust

rahastatakse Eesti Haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel või riigieelarvest,

ning töötajate poolel kõigile lepingus nimetatud töötajatele, kes töötavad nimetatud asutustes ja

ettevõtetes. Sotsiaalministeerium avaldas laiendatud kollektiivlepingu tingimuste teate

kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 5 alusel 17.12.2018 Ametlikes Teadaannetes.

2. Kaebaja saatis 15.06.2020 Eesti Arstide Liidule ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidule

kirja2, milles tegi ettepaneku minna ühiselt kollektiivläbirääkimistele. Selle tingimuseks oli, et

adressaadid aktsepteerivad kaebaja palgasoovi.

Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit vastas 18.06.20203, et ei pea mõistlikuks minna

läbirääkimistele märtsis kokkulepitud tunnitasudega.

Eesti Arstide Liit vastas 18.06.20204, et kaebaja esitatud palgasoov ei lähtu viimase kohtumise

arutelust, mistõttu ei peeta võimalikuks ühises delegatsioonis selliseid nõudmisi kaitsta.

3. Kaebaja esitas 25.06.2020 Eesti Haiglate Liidule ettepaneku alustada läbirääkimisi

üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimiseks aastateks 2021-2022. Eesti Haiglate Liit teavitas

02.07.2020 kirjas5 valmisolekust alustada läbirääkimisi, kuid teatas 29.01.2021 kirjas6, et Eesti

Haigekassa 2021. a eelarveprognooside põhjal ei ole võimalik kaebajale soovitud pakkumist

teha.

4. Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide

Kutseliit esitasid 22.03.2021 riiklikule lepitajale (vastustaja) avalduse7 kollektiivse töötüli

lahendamiseks. Nimetatud töötajate esindajad olid esitanud 19.06.2020 tööandjate esindajatele

Eesti Haiglate Liidule ja Eesti Kiirabi Liidule ettepaneku läbirääkimiste alustamiseks ja esitasid

kollektiivlepingu projekti. Kohtumised toimusid 22.09.2020 ja 03.11.2020. Konsulteeriti

Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassaga. Tööandjate liidud ei nõustunud kollektiivlepingu

projektiga ega esitanud omapoolset pakkumist. 2020. a detsembris soovisid tööandjad

läbirääkimised peatada ja neid ei ole õnnestunud enam jätkata.

5. Kaebaja esitas 19.04.2021 vastustajale avalduse8 kollektiivse töötüli lahendamiseks

kaebaja ning tööandjate (Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit) vahel.

6. Tööandjate esindajad Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit ning töötajate esindajad Eesti

Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit

sõlmisid 28.04.2021 kollektiivlepingu9, milles mh lepiti kokku arstide, eriarstide, arst-

residentide, abiarstide, õdede, ämmaemandate, tervishoiu tugispetsialistide, kiirabitehnikute,

erakorralise meditsiini tehnikute, kliiniliste psühholoogide ja hooldustöötajate töötasu

alammäärad alates 01.04.2021 ja 01.04.2022. Leping kehtis kuni 31.12.2022. Lepingut laiendati

tööandjate poolel kõigile asutustele ja ettevõtetele, kes osutavad tervishoiuteenuseid

Terviseameti poolt väljastatud tegevusloa alusel ja kelle tegevust rahastatakse Eesti

Haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel või riigieelarvest, ning töötajate poolel

2 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 2.

3 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 3.

4 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 4.

5 Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 2.

6 Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 3.

7 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 7.

8 Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 5.

9 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 6.

3-21-2905

3(13)

kõigile lepingus nimetatud töötajatele, kes töötavad lepingus nimetatud asutustes ja ettevõtetes.

Sotsiaalministeerium avaldas laiendatud kollektiivlepingu tingimuste teate KLS § 4 lg 5 alusel

12.05.2021 Ametlikes Teadaannetes.

7. Vastustaja tegi 17.05.2021 kaebajale ettepaneku10 ühineda 28.04.2021 sõlmitud

tervishoiusektori laiendatud kollektiivlepinguga. Sama ettepanekuga ühines ka Eesti Haiglate

Liit 25.05.2021 kirjas11.

8. Kaebaja teatas 20.05.2021 kirjas12, et volikogu tegi 19.05.2021 otsuse mitte ühineda

kollektiivlepinguga, kuna sõlmitud kollektiivlepingus puuduvad kaebaja jaoks olulised

kokkulepped. Seetõttu sooviti jätkata kollektiivläbirääkimisi.

9. Vastustaja otsustas 04.06.2021 otsusega13 nr 3-1/3.13 lõpetada kollektiivse töötüli

lepitusmenetluse kaebaja ning Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu vahel kollektiivlepingu

sõlmimise küsimuses leppimust saavutamata. Vastustaja kohtus töötüli osapooltega 06.05.2021

ning pidas lepituskoosoleku 17.05.2021 ja 31.05.2021. Tööandjate esindajad nõustusid

vastustaja ettepanekuga, kaebaja mitte.

Vastustaja 01.06.2021 eriarvamuste protokollist14 nr 3-1/3.12 nähtub, et kaebaja taotles

kollektiivlepingu projektiga õdede miinimumtunnitasu tõusu 2021. a-l 17,5% ja 2022. a-l

10,6%, samuti eriõdede ja kutsega hooldustöötajate miinimumtunnitasu fikseerimist.

Lahendamaks kollektiivse töötüli osapoolte erimeelsused ja arvestades Eesti Haigekassa teavet

ravikindlustuse eelarve võimalustest 2021.-2022. a-ks, samuti asjaolu, et 28.04.2021 sõlmiti

tervishoiusektori laiendatud kollektiivleping aastateks 2021-2022, mis tõstab õdede

miinimumtunnitasu vastavalt 5% ja 7,7% ning hooldustöötajatel 5% ja 8,6%, tegi vastustaja

17.05.2021 lepituskoosolekul kaebajale ettepaneku ühineda kollektiivlepinguga. Kaebaja

vastustaja ettepanekuga ei nõustunud ja avaldas soovi alustada uusi läbirääkimisi eesmärgiga

sõlmida kollektiivleping, mis määraks kindlaks eriõdede ja kutsega hooldustöötajate

miinimumtunnitasud aastaks 2022. Eesti Haiglate Liit nõustus vastustaja ettepanekuga. Seoses

sotsiaalpartnerite poolt põhimõtteliselt erinevatele seisukohtadele jäämisega lõpetab vastustaja

töötüli lepitusmenetluse kaebaja ning Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu vahel leppimust

saavutamata.

10. Kaebaja esitas 15.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 04.01.2022

määrusega menetlusse nõuetes tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus ja mõista välja

kahju hüvitis.

11. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja kokkuvõtlikud seisukohad:

12.1. Vastustaja rikkus oluliselt kollektiivse töötüli lahendamise seaduse (KTTLS) § 8 lg-s 1,

Vabariigi Valitsuse 30.11.1993 määrusega nr 372 kinnitatud „Riikliku lepitaja põhimääruse“

(põhimäärus) p-s 3, ametiühingute seaduse (AÜS) § 5 lg-s 3, § 16 lg-s 1, § 17 lg-tes 1 ja 7, § 18

lg 1 p-s 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 138, Eesti Vabariigi põhiseaduse §-des 11 ja 2

sätestatud kohustusi, samuti rahvusvahelise tööõiguse põhimõtteid, jättes kaebaja kaasamata

10 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 10.

11 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 11.

12 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 12.

13 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 9.

14 Vastustaja 03.02.2022 esitatud lisa 8.

3-21-2905

4(13)

tervishoiusektoris kollektiivse töötüli lepitusmenetlusse ning piirates seeläbi oluliselt kaebaja

tegevust oma liikmete huvide esindamisel. Sellega kohtles vastustaja kaebajat ebavõrdselt teiste

tervishoiusektori tööturupooltega, mille tulemusena sõlmiti 2021.-2022. a tervishoiusektori

kollektiivleping ilma kaebaja osaluseta ja tema huvidega arvestamata. Lisaks keeldus vastustaja

sisuliselt lepitamast, sh oma pädevuse raames otsimast ja pakkumast lahendust, mis oleks

lõpetanud kaebajat diskrimineeriva olukorra.

12.2. Vastustaja ületas oma pädevuse piire ja rikkus väga olulisel määral kaebaja põhiõigust

ühinemisvabadusele. Viide põhimääruse p-le 31 on asjakohatu ega puuduta kaebaja kaasamist

menetlusse, sest kaebaja on sama sektori, samade läbirääkimiste ja sama töötüli üks osapool.

Kaebaja välistamine menetlusest oli väär ja diskrimineeriv. Kaebajat on üleriigiliselt ja

ajalooliselt tunnistatud õdesid ja kutsega hooldustöötajaid esindava organisatsioonina ning

kollektiivlepingu osapoolena. Asjaolu, et kaebaja oli otsustanud esindada läbirääkimistel oma

liikmeid ja mitte alluda Eesti Arstide Liidu survele teha ühistel läbirääkimistel järeleandmisi

oma nõudmistes, ei ole vastustajale aluseks määratleda kaebajat kui eraldiseisvat üksust ühistes

läbirääkimistes, sundides teda läbima eraldi lepitusmenetlust. Vastustaja soovitas formaalselt

läbi viidud lepitusmenetluses kaebajal liituda tema selja taga sõlmitud kollektiivlepinguga.

Kaebaja keeldumisel lõpetas menetluse kiirelt ja tulemusteta, ehkki oleks saanud tekkinud

olukorra lahendamiseks toetada pooli täiendava kollektiivlepingu sõlmimisel. Sellisel juhul

oleks aastatel 2021-2022 kehtinud tervishoiusektoris kaks kollektiivlepingut, millest üks

põhilepinguna ja teine lisalepinguna õdedele ja kutsega hooldustöötajatele kokku lepitud

täiendavate tingimustega. Seadus ei keela enama kui ühe kollektiivlepingu sõlmimist, eriti kui

lepingutega reguleeritakse erinevate töötajagruppide töötingimusi.

12.3. Vastustaja ei olnud erapooletu ja sõltumatu. Ühestki õigusaktist ei tulene vastustajale

keeldu kaasata menetlusse osalised, kes on vahendatava töötüli pooleks. Vastustajal puudus

kohustus küsida selleks kellegi nõusolekut. Nõusoleku mittesaamisel puudus kohustus sellega

arvestada. Vastasel korral tekib vastuolu sõltumatuse kriteeriumiga. Vastustajal oli kohustus

kaasata kaebaja menetlusse, kuna peab aitama kaasa töötüli erapooletule lahendamisele.

Lepitaja ei saa välistada menetlusest teistele ebamugavat osapoolt. See, et Eesti Arstide Liit ja

Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ei toetanud kaebaja seisukohti ja ettepanekuid, ei tohi

mõjutada kaebaja osalemist läbirääkimistel, kuna iga organisatsioon esindab läbirääkimistel

vaid oma liikmete huve. Vastustaja teadis, et lepitusmenetluses osalenud töötajate

esindusorganisatsioonidel puudus volitus kaebaja liikmete eest läbirääkimisi pidada ja lepingut

sõlmida. Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu soovil kaebaja kõrvale

jätmisega asus vastustaja erapoolikult kaitsma esimeste huve. Lisaks aitas ta kaasa tüli

eskaleerumisele ja menetluse venimisele ning lõi olukorra, kus kaebaja ei saanud osaleda ega

kaasa rääkida tema liikmete töötingimusi hõlmava kollektiivlepingu läbirääkimistel. Sellise

diskrimineeriva tegevusega piiras vastustaja nii otseselt kui kaudselt kaebaja tegevust, mistõttu

jäid kaebaja liikmete huvid kaitseta. Samuti kahjustati kaebaja mainet. Vastustaja tegevus saatis

selge sõnumi, et ühtedel töötüli osapooltel on õigus ja võimalus soovi korral teisi osapooli

diskrimineerida ja survestada alluma oma tahtele. Vastustaja on lepitusmenetlust teostades

mõistnud valesti oma õiguslikku positsiooni, kui leidis, et tal puudub õigus ja kohustus kaasata

kaebajat lepitusmenetlusse. Vastustaja sekkus põhjendamatult kaebaja põhiõigusesse oma huve

efektiivselt kaitsta ja rikkus selle tulemusena ka rahvusvahelist õigust. ILO järelevalveorganid

on korduvalt rõhutanud, et ametiühingute diskrimineerimine on üks tõsisemaid

ühinemisvabaduse rikkumisi, kuna see võib seada ohtu ametiühingu eksistentsi tervikuna. On

tõenäoline, et vastustaja osales teadlikult Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate

Kutseliidu ja Eesti Haiglate Liidu surveavalduses kaebajale nõustuda õdede jaoks halvemate

lepingutingimustega. Teadaolevalt on tervishoiukriisi olukorras tervishoiutöötajatel sisuliselt

võimatu korraldada oma huvide kaitseks aktsioone.

3-21-2905

5(13)

12.4. Ebaõige on arusaam, et kaebaja ei olnud kollektiivse töötüli osapooleks. Töötajate

organisatsioonid ei pea moodustama kollektiivseteks läbirääkimisteks ühist delegatsiooni.

Samuti ei pea nad ühise delegatsioonina lepitusmenetluses osalema. Iga lepitusmenetluses

osalev organisatsioon esindab oma liikmete huve ega sõltu teiste organisatsioonide tahtest.

Asjaolu, et kollektiivse töötüli ühed osapooled esitasid avalduse töötüli lahendamiseks enne

teisi, ei muuda üht kollektiivset töötüli mitmeks erinevaks töötüliks. Vastasel juhul poleks

saanud sõlmida kollektiivlepingut osas, mis puudutab kaebaja liikmeid. Asjakohatu on arutlus

esinduslikkuse kriteeriumi üle. Küsimuse all ei ole, kellel on rohkem liikmeid, vaid faktis, et

kaebajalt võeti võimalus oma liikmeid esindada, kuigi kaebaja avaldas selleks tahet. Kaebaja ei

volitanud ühtegi teist oma liikmeid esindama. Kõik läbirääkimistel osalenud ühingud teadsid,

et kaebaja esindab oma liikmeid ise. Tervishoiusektoris on tööandja esindajad tihti kas ise arstid

või väga tihedalt seotud arstidega. Kokkulepe oli arstide poole kaldus, kuna nägi ette eriarstide

töötasu diferentseerimise võimaluse, samas kui õdede ja hooldustöötajate puhul sama võimalus

puudus. Õdede ja hooldustöötajate reaalpalga tõus võrreldes arstide palgatõusuga oli

ebaproportsionaalselt väike, kuna õdede ja hooldustöötajate palganumbrid on oluliselt

väiksemad arstide palganumbritest. Koormus, mida õdede nappuse tõttu kannavad õed ja mida

kannavad arstid, võttes arvesse, et viimased teevad vabal ajal tasulisi vastuvõtte, on

võrreldamatu. Kollektiivläbirääkimistel on jõupositsioonil pigem tööandjad. Tööandjate

soovimatus töötajate esindusorganisatsioonidega üheaegselt suhelda või ka kaebaja kui suurt

osa töötajaist esindava organisatsiooniga olulisi teemasid sisuliselt arutada näitab, et kaebajale

püüti „kohta kätte näidata“, kui õed esmakordselt ajaloos oma õiguste eest välja astusid. Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidu võimekus end kehtestada on tagasihoidlik. Kaebaja osalemisel

lepitusmenetluses oleks kollektiivleping olnud suure tõenäosusega märksa rohkem tasakaalus.

Kuna kaebaja jäeti kõrval, oli arstidel parem võimalus endale parim tulemus välja kaubelda.

Vastustaja ei pidanud vajalikuks kaasata kaebajat lepitusmenetlusse, kuid samas eeldas, et

kaebaja kõrvalseisjana liitub kollektiivlepinguga. Kui lugeda kaebaja vaidlust tööandjaga

teiseks vaidluseks ja teiseks lepitusobjektiks, siis jääb arusaamatuks, miks keeldus vastustaja

pooli sisuliselt lepitamast ja väitis, et ainus võimalus on liituda juba olemasoleva lepinguga.

12.5. Vastustaja erapoolikust näitavad ka 17.05.2021 ja 31.05.2021 lepituskoosolekutel välja

öeldu ning lepituskoosoleku 01.06.2021 protokollist ebatäpsuste kõrvaldamata jätmine.

12.6. Kaebaja on kandnud nii varalist kui mittevaralist kahju. Varalise kahju hulka kuuluvad

kulutused meediategevusele suurusjärgus 6000 eurot, õigusabile summas 2840 eurot ja saamata

jäänud liikmemaksutulu ligi 7500 eurot. Kokku on kaebajale tekitatud varalist kahju üle

19 000 euro. Kaebaja liikmete arvestuslik kahju moodustab 9 miljonit eurot. Kaebaja liikmete

töötasust sõltub ka kaebaja sissetulek, seega on tegemist kaebajale tekkinud kahjuga. Saamata

jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kaebaja oodatav tunnitasu

tõus olnuks realistlik ja lepitusmenetluses kaitstav, kuna 2021. a kevadeks oli õdede suurest

puudusest tingitud tervishoiusüsteemi haavatavus juba laialdaselt teada. Ka meedia- ja

õigusabikulud on seotud vastustaja tegevusega. Kaebaja on varem kollektiivses töötülis ja

lepitusmenetluses osalenud ega vajanud selleks kõrvalteenuseid. Küll aga oli vastustaja

seekordne käitumine sedavõrd erakordne, et kaebaja vajas olukorrast õigusliku adekvaatse pildi

saamiseks ja selle kommunikeerimiseks täiendavat abi. Kaebajal ei oleks selliseid kulusid ja

sellisel määral tekkinud, kui vastustaja oleks kaebaja lepitusmenetlusse kaasanud. Kaebaja

palus kohtul mõista välja õiglane summa oma äranägemisel. Mainekahju seisneb kaebaja

ohustatud võimekuses olla edaspidi oma liikmete usaldusväärne ja tõsiseltvõetav

esindusorganisatsioon ning muudele asjassepuutuvatele asutustele väärikas ja tõsiseltvõetav

tööturu osapool. Kaebaja peab tegema mainekahju taastamiseks täiendavaid jõupingutusi, sh

kulutama ressursse. Kaebaja liikmed olid häiritud protsessist, kus kaebajast justkui ei sõltunud

midagi. Kaebaja on sunnitud siiani selgitama oma liikmetele ja avalikkusele, mis põhjusel neid

3-21-2905

6(13)

ei kaasatud läbirääkimistesse ja miks nad ei liitunud ka tagaselja sõlmitud kollektiivlepinguga.

Kaebaja juurest lahkus 2021. a-l 200 liiget valdavalt põhjendusega, et kaebajat ei peeta

kollektiivläbirääkimistel arvestatavaks partneriks ja see võib mõjutada tulevast sissetulekut.

Kahju hüvitamiseks annab aluse AÜS § 26. Kaebajal puudus võimalus kahju vältida, sest kahju

tekitamine ei sõltunud temast. Kaebaja püüdis selgitada vastustajale oma staatust

läbirääkimistel ja õigust olla kaasatud lepitusmenetlusse. Vastustaja pidi teadma, et kaebaja

mittelubamine lepitusmenetlusse võib tuua kaebajale kaasa varalise ja mittevaralise kahju.

12.7. Tuvastamisnõude esitati preventiivsel eesmärgil, sest kaebajal tuleb ka edaspidi

kollektiivläbirääkimistel ja võimalikus lepitusmenetluses osaleda.

12.8. Vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmine oleks kaebaja suhtes ebaõiglane ja

mõistlik oleks jätta need kulud vastustaja enda kanda.

13. Vastustaja kokkuvõtlikud seisukohad:

13.1. Kaebaja etteheide, nagu oleks vastustaja takistanud tema kui ametiühingu tegevust ja

rikkunud sellega AÜS-i ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 09.07.1948 konventsiooni

nr 87 „Ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsioon“15 sätteid, on ainetu,

sest vastustaja ei ole käsitletav avaliku ega täitevvõimu ega riigiasutusena nende õigusaktide

mõttes. Vastustaja on sõltumatu isik, kes püüab töötüli pooli toetada leppimise otsimisel.

Lepitusmenetlus toimub töötüli ühe või mõlema poole avalduse alusel. Töötüli pooltel on

lepitusmenetluses õigus kas lepitaja ettepanekutega nõustuda ja leppimiskokkulepe sõlmida või

mitte. Vastustajal ei ole pädevust töötüli kumbagi poolt sundida mingiks lahenduseks, mis pole

neile vastuvõetav. Vastustajal ei ole sellist võimufunktsiooni, mille kaudu ta saaks ametiühingut

laiali saata, keelustada või tema tegevust piirata. Kollektiivse töötüli lepitusmenetlust (mille

algatamine on vabatahtlik) ega vastustaja toetavat rolli töötüli lahendamisel ei saa samuti

käsitleda võimu teostamisena või riigivõimu sekkumisena ametiühingute tegevusse.

13.2. Vastustaja ei ole ka sisuliselt takistanud kaebaja kui ametiühingu tegevust, vaid on

toiminud seaduspäraselt. Läbirääkimisi tervishoiusektori kollektiivlepingu sõlmimiseks

perioodiks 2021-2022 alustati 2020. a suvel. Kaebaja tegi Eesti Arstide Liidule ja Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidule ettepaneku minna ühiselt kollektiivlepingu läbirääkimistele ja

soovis, et teised ametiühingud aktsepteeriksid selle eeldusena tema palgasoovi. Teised

ametiühingud ei teinud seda, mistõttu alustasid Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate

Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit kollektiivläbirääkimisi Eesti Haiglate Liidu

ja Eesti Kiirabi Liiduga ilma kaebaja osaluseta. Eesti Haiglate Liit küll julgustas kaebajat teiste

ametiühingutega koostööle, kuid kaebaja seda ei teinud. Seetõttu tekkis Eesti Arstide Liidu,

Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu, Eesti Haiglate

Liidu ja Eesti Kiirabi Liidu vaheline töötüli ilma kaebaja osaluseta. Eesti Arstide Liit, Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliit esitasid selle töötüli

lahendamiseks avalduse vastustajale, vastustaja võttis selle menetlusse ja viis läbi

lepitusmenetluse, mis lõppes leppimiskokkuleppega ja kollektiivlepingu sõlmimisega. Kaebaja

pidas samaaegselt Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga eraldi läbirääkimisi, milles

samuti kokkulepet ei saavutatud. Kaebaja esitas selle töötüli lahendamiseks samuti vastustajale

avalduse lepitamiseks. Vastustaja võttis ka selle menetlusse ja viis läbi lepitusmenetluse, mis

lõppes edutult, kuna kaebaja ei nõustunud vastustaja poolt lepitusmenetluses tehtud

ettepanekuga. Kaebaja heidab ette seda, et ta ei saanud osaleda Eesti Arstide Liidu, Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu, Eesti Haiglate Liidu

ja Eesti Kiirabi Liidu vahel toimunud töötüli lahendamisel. Kaebaja ei arvesta loogikaga, et

töötüli on siiski vaidlus, mis on tekkinud konkreetsete poolte vahel ja mille need konkreetsed

15 https://www.riigiteataja.ee/akt/13149637.

3-21-2905

7(13)

pooled või üks neist on esitanud lahendamiseks. Vastustaja ei saa sundida pooli vaidlema

kellegi teisega. Vastustaja küll tegi selle töötüli osalistele ettepaneku kaasata lepitusmenetlusse

ka kaebaja, kuid teised ametiühingud sellega ei nõustunud. Kaebaja samastab kollektiivlepingu

läbirääkimised ja kollektiivse töötüli lepitamise. Selline lähenemine on ekslik. Kollektiivsed

läbirääkimised toimuvad ilma vastustajata ja läbirääkijate ringi määravad pooled ise. Vastustaja

ei saa määratleda kollektiivlepingu läbirääkijate ringi, kaebajat sinna kaasata ega sealt

kõrvaldada. Kollektiivse töötüli puhul on tegemist vaidlusega, mis on välja kasvanud

varasemalt

peetud

läbirääkimistest.

Kuna

töötüli

on

tekkinud

varasematest

kollektiivläbirääkimistest, oli osalejate ring formeerunud läbirääkimiste osaliste kaudu. Seda ei

saanud mõjutada vastustaja. Kaebaja frustratsioon on tingitud sellest, et ta jäi

kollektiivläbirääkimistes tööandjate ühendustega üksi. Kaebaja tegi sisulise otsuse minna

läbirääkimistele oma kollektiivlepingu projektiga ja sattus eraldi töötülisse. Ka juhul, kui

ametiühingud ei oleks pöördunud vastustaja poole töötüli lahendamiseks, oleks kaebaja

samamoodi jäänud läbirääkimistest kõrvale, sest teised ametiühingud ei nõustunud kaebajaga

delegatsioonis läbirääkimisi pidama. Seega ei saa eeldada, et teiste ametiühingute poolt

lepitusmenetluse alustamisel pidanuks vastustaja kaebaja positsiooni parandama, kaasates ta

töötülli, mille aluseks olevatel kollektiivläbirääkimistel ta ei osalenud. Kaebaja märgib

kaebuses, et tegemist oli teiste ametiühingute surveavaldusega kaebajale nõustuda õdede jaoks

halvemate lepingutingimustega. Samas ei kuulu ametiühingute vaheliste erimeelsuste

lahendamine vastustaja pädevusse. Need tuleb lahendada pooltel endil või pöördudes kohtu või

sõltumatu vahekohtuniku poole. Seega ei tegutsenud vastustaja õigusvastaselt, kui ei asunud

lepitama kaebaja ja teiste ametiühingute vahelisi erimeelsusi ja kui ta püüdis võrdselt lepitada

kõiki talle lahendamiseks esitatud töötülisid, kuid ei sundinud kummagi töötüli pooli osalema

teise poole töötülis. Vastustaja ei saa vastu töötüli poolte tahtmist liita ise kollektiivse töötüli

lahendamise menetlusse muid pooli, kes ei osale vastava kollektiivlepingu läbirääkimistel.

Oluline ei ole, et kaebaja tegutseb samas sektoris Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate

Kutseliidu ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliiduga. Vastustaja kutsuti lepitama

konkreetset töötüli. Kaebaja ei olnud selle töötüli pooleks.

13.3. Ekslik on kaebaja arusaam, et tal on ainuõigus meditsiiniõdesid ja nende huve esindada.

Selline väide on vastuolus rahvusvahelise tööõiguse ja Eesti õigusega. Need ei sätesta

kollektiivsete töösuhete ühegi poole jaoks ainuesindusõigust. ILO konventsioonidest ja nende

rakendamise

praktikast

tulenevad

õigus

ühinemisvabadusele

ja

õigus

pidada

kollektiivläbirääkimisi, mis rõhutavad kõigi vabalt moodustatud sõltumatute ühingute võrdset

õigust esindada nende liikmeskonda kuuluvaid töötajaid, sh kollektiivläbirääkimiste pidamisel

ja kollektiivlepingute sõlmimisel. Liikmeskonna arvukus on küll esinduslikkuse kriteerium,

kuid mitte ainus ega tähtsaim asjaolu. Eesti seadustes puudusid sedalaadi kriteeriumid nii

2020. a suvel, kui algasid kollektiivläbirääkimised, kui ka 2021. a kevadel, mil vastustaja võttis

menetlusse kaks kollektiivset töötüli. Selliseid kriteeriume ei ole ka täna. Seega on õigus pidada

kollektiivläbirääkimisi kõigil ametiühingutel, mis vastavad AÜS §-s 1 sätestatule. Järelikult

võisid meditsiiniõdede huvide kollektiivläbirääkimisi pidada ka teised ametiühingud peale

kaebaja. Kollektiivleping, mis ametiühingute ja tööandjate liitude vahel sõlmiti, tagas

palgatõusu muude meditsiinitöötajate kõrval ka meditsiiniõdedele.

13.4. Vastustaja ei ole kaebajat diskrimineerinud. Vastustaja menetles mõlemat talle esitatud

töötüli. Vastustaja tegi ka kaebaja töötüli lahendamise menetluses pooltele ettepaneku töötüli

lahendamiseks. Ettepanekuga nõustusid Eesti Haiglate Liit ja Eesti Kiirabi Liit, kuid kaebaja

mitte. Vastustaja ei saa töötüli pooli leppimisele sundida. Seega on kaebaja etteheited vastustaja

aadressil ainetud. Vastustajale ei saa ette heita, et lepitusettepaneku sisu ei vastanud kaebaja

palgaootusele. Ettepaneku tegemine ja selle sisu määratlemine on vastustaja pädevuses.

Vastustaja aitab leida kompromisslahendust, mis paratamatult eeldab pooltelt järeleandmisi.

3-21-2905

8(13)

Ühe poole algse taotluse esitamine lepitusettepanekuna ei viiks lepitusmenetluses

kokkuleppeni, sest selles ei saavutatud läbirääkimistel kokkulepet. Tervishoiusektori

kollektiivläbirääkimiste eripära on, et kuigi töötajad ja tööandjad on eraõiguslikud isikud, on

tööandjate sissetulekud ja seega vahendid, mida kasutada palga maksmiseks, suures osas

riiklikult reguleeritud. Tööandjate sissetulek sõltub ravikindlustuse eelarvest. Seetõttu ei saa

praktikas

kollektiivlepingud

sündida

ilma

Eesti

Haigekassa

sisendita

kollektiivläbirääkimistesse. Vastustajal tuli ettepanekute tegemiseks selgitada välja

rahastamisega seonduvad asjaolud. Esimesena alanud lepitusmenetluse käigus sõlmiti

28.04.2021 kokkulepe, millega Eesti Haigekassa võttis töö- ja terviseministri toetusel kohustuse

töötada välja ja esitada Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks teenuste hinnakiri teatud

palgakomponentidega. Tegemist oli põhimõtteliselt poliitilise lubadusega selle kohta, millised

summad eraldab riik tervishoiusektori töötajate palkadeks. Need summad olid eelduseks

tervishoiusektori kollektiivlepingule ja vastavalt leping sõlmitigi. Vastustaja sai ka kaebajale

teha ainult sellise lepitusettepaneku, mis lähtus sellest, millises ulatuses on riik lubanud

tervishoiusektorit rahastada. Seetõttu oli põhjendatud teha kaebajale ettepanek liituda

kollektiivlepinguga, mis lähtus riigi poolt lubatud rahastusest.

13.5. Kaebaja ei ole sisustanud ega tõendanud kahjunõude peamisi eeldusi, sh kahju tekkimist

ja suurust ning kahju põhjuslikku seost väidetava rikkumisega, riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 7 lg 1 nõuete täidetust. Vastustaja toimis õiguspäraselt. Kaebaja ei ole esile toonud ega

tõendanud, milline olnuks tema olukord siis, kui kahe lepitusmenetluse asemel oleks toimunud

üks, milles kaebaja osalenuks koos teiste ametiühingutega, kes tema palganõudmisi ei toetanud.

Kaebaja ei ole tõendanud oma väidetava kahju tekkimist vastustaja tegevuse tagajärjel ja nende

kulude puudumist teistsuguse lepitusmenetluse korral. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata

õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. Kaebaja ei ole näidanud, et ta oleks esmased

õiguskaitsevahendid ammendanud. 2020. a meediategevuse kulud ei saa olla seotud vastustaja

tegevusega. Osa õigusabikulust on tekkinud enne lepitusmenetlust, seega tekkinuks see

sõltumata sellest, kas kaebaja osales lepitusmenetluses üksi või koos teiste ametiühingutega.

Halduskohtule kaebuse ettevalmistamise kulu ei ole kahju, vaid menetluskuluna käsitletav.

Kaebaja liikmete (töötajate) saamata jäänud tulu ei ole kaebaja, vaid töötajate kahju. Kaebaja

ei ole tõendanud, et teistmoodi läbi viidud lepitusmenetluse korral oleksid Eesti Haiglate Liit ja

Eesti Kiirabi Liit nõustunud sõlmima kaebajaga kollektiivlepingu õdede palgakasvuga kaebaja

soovitud ulatuses, mis ületas kordades teiste ametiühingutega kokku lepitud palgakasvusid.

Kaebaja arvutus põhineb nende palgasoovil, mitte sellel, milline palgatõus olnuks võimalik

saavutada. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal jääks üldse liikmemaks saamata ja et see oleks

mingis seoses vastustaja läbi viidud lepitusmenetlusega, rääkimata saamata jääva tulu suurusest.

Kaebaja ei ole tõendanud, et tema liikmeskond vähenes vastustajast tulenevalt. Kui ka õdede

usaldust kaebaja vastu kõigutas fakt, et kaebaja jäi kollektiivläbirääkimistel välja ametiühingute

ühisdelegatsioonist, pole see omistatav vastustajale. 28.04.2021 sõlmitud kollektiivlepinguga

tõsteti meditsiiniõdede palgamäära 2 aasta peale kokku 13,1%, seega suurenes kaebaja

liikmemaksu tulu, mitte ei vähenenud. Varalist kahju ja selle suurust tuleb tõendada. Õiglane

hüvitis kohtu äranägemisel on ette nähtud eeskätt mittevaralise kahju nõuete jaoks (HKMS § 38

lg 2). Vastustaja vastutust piirab ka RVastS § 13. Vastustaja tegutses lepitusmenetluse

läbiviimisel vajaliku hoolsusega. Ta ei saanud näha ette kahju tekkimist. Kaebaja väljajäämise

teiste ametiühingute peetavatest läbirääkimistest ja töötülist tõi kaasa kaebaja enda käitumine –

teiste ametiühingute palgakasvu mitmekordselt ületav kasusoov, mitte vastustaja tegevus.

13.6. Vastustajal ei ole ega peagi olema võimekust pidada oma jõududega kohtumenetlust.

Seega on põhjendatud välise õigusabi kasutamine ja nende kulude hüvitamine kaebaja poolt.

3-21-2905

9(13)

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Praeguse vaidluse esemeks on vastustaja tegevus lepitusmenetluse läbiviimisel 2021. a

kevadel. Vaidluse eset arvestades ei ole asjakohased kaebaja selgitused vastustaja tegevuse

kohta 2022.-2023. a toimunud lepitusmenetluse läbiviimisel. Sellekohased põhjendused

väljuvad vaidluse raamides. Kohus ei luba kaebajal ka kaebust muuta, sest see pikendaks

menetlust. Kaebajal on soovi korral võimalik algatada uus kohtumenetlus. Seetõttu jätab kohus

kaebaja 15.02.2023 seisukohad tähelepanuta ja tagastab talle samal päeval esitatud tõendid.

15. Kaebaja peab vastustaja tegevust 2021. a kevadel toimunud lepitusmenetluse läbiviimisel

õigusvastaseks, sest vastustaja ei kaasanud kaebajat Eesti Arstide Liidu, Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu algatatud

lepitusmenetlusse. Kaebaja leiab, et kuna ta oli sama töötüli osapooleks, siis tulnuks ta kaasata

selle lepitamise menetlusse. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohus leiab, et vastustaja käitus

õiguspäraselt ja vastavalt kehtivatele normidele. Vastustaja on oma seisukohti ja tegevust

kaebajale selgitanud. See, et kaebaja nendega ei nõustu ja tõlgendab norme teisiti, ei anna alust

tema kaebuse rahuldamiseks.

16. Kaebaja ebaõige tõlgenduse üheks lähtekohaks on tema ekslik arusaam, mida ta väljendas

ka 19.06.2020 kirjas16 teistele ametiühingutele, et temal on ainueesõigus pidada

kollektiivläbirääkimisi

ja

sõlmida

kollektiivlepinguid

õdede,

eriõdede

ja

kutsega

hooldustöötajate õiguste ja huvide eest seismisel. Kaebajal puudub selline ainu- ja/või eesõigus.

Vastustaja juhtis õiguspäraselt kaebaja tähelepanu ühinemisvabadusele17. AÜS § 4 lg 1 järgi on

isikutel õigus vabalt ilma eelneva loata asutada ametiühinguid, nendega ühineda või mitte

ühineda. AÜS § 7 lg 1 järgi võivad ametiühingu asutada vähemalt 5 töötajat. AÜS ei sätesta, et

töötajaid on ainupädevus või eesõigus esindada vaid suurima liikmete arvuga ametiühingul või

et ühe eriala töötajatel võib olla ainult üks ametiühing. Seega võivad õdede, eriõdede ja kutsega

hooldustöötajate õiguste ja huvide kaitsmise eesmärgil tegutseda ka teised ametiühingud. Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidu põhikirja18 p 3.1 järgi võib selle ühingu liikmeks olla

tervishoiusektoris töötav füüsiline isik. Seega on ka Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidul õdede,

eriõdede, kutsega hooldustöötajate jm tervishoiusektoris töötavate isikute õiguste ja huvide

esindamise õigus.

17. Ekslik on ka kaebaja arusaam, et kui peetakse läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks

konkreetses sektoris (praegusel juhul tervishoiusektoris), siis tuleb läbirääkimistesse kaasata

kõik selle valdkonna ametiühingud. KLS19 § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik

kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu,

samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate

vahelisi töösuhteid. KLS § 7 lg 1 järgi sõlmitakse kollektiivleping samas seaduses ettenähtud

lepingupoolte vahel läbirääkimiste teel vastastikuse usalduse ja vajaliku informatsiooni alusel.

Sama paragrahvi lg 2 järgi valmistab kollektiivlepingu projekti ette läbirääkimiste algataja ja

esitab selle kirjalikult teisele poolele koos teatega soovist läbirääkimisi alustada. Eeltoodud

sätetest järeldub, et kollektiivläbirääkimised toimuvad konkreetsete töötajate või nende

ühingute ja tööandjate või nende ühingute vahel, kes arutavad konkreetset kollektiivlepingu

projekti,

st

läbirääkimiste

subjektideks

on

ühelt

poolt

lepinguprojekti

esitanud

töötajad/tööandjad ja teiselt poolt töötajad/tööandjad, kellega soovitakse seda lepingut sõlmida.

KLS ei sätesta, et kollektiivläbirääkimisi tuleb pidada korraga mitme erineva kollektiivlepingu

16 Kaebaja 15.12.2021 esitaud lisa 1.

17 Kaebaja 15.12.2021 esitatud lisa 6.

18 Kohtu poolt äriregistri juurde võetud dokument „Eesti Tervishoiutootajate Kutseliit pohikiri“.

19 Kohus lähtub asja lahendamisel seaduse kuni 21.11.2021 kehtinud redaktsioonist, st redaktsioonist, mis kehtis

vaidlusaluse lepitusmenetluse ajal.

3-21-2905

10(13)

projekti üle, kaasates sellesse menetlusse kõigi nende pooled. Selliseid läbirääkimisi oleks

äärmiselt keeruline pidada, sest kõigi huvid oleksid erinevad, lepinguprojektid oleksid erinevad

ning ühisosa välja toomine või kokkuleppe saavutamine kõigi osaliste vahel oleks väga

problemaatiline. Kuigi selliste ühiste läbirääkimiste pidamine ei ole iseenesest keelatud, ei ole

nende pidamine kohustuslik. Igal juhul eeldab see kõigi osaliste nõusolekut selliste

läbirääkimiste pidamiseks.

18. Vaidluse all ei ole, et kaebaja ei soovinud teiste ametiühingutega koos läbirääkimisi pidada,

sest tema palgasoov erines teiste ametiühingute nägemusest õdede palgatõusust. Seetõttu

pidasid Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide

Kutseliit töötajate ühingutena Eesti Haiglate Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga kui tööandjate

ühingutega erinevad kollektiivläbirääkimisi ja esitasid neile erineva kollektiivlepingu projekti.

Kaebaja ei osalenud nendel kollektiivläbirääkimistel, vaid algatas omalt poolt Eesti Haiglate

Liidu ja Eesti Kiirabi Liiduga teised kollektiivläbirääkimised ning esitas neile omalt poolt teise

kollektiivlepingu projekti. Seega ei toimunud tervishoiusektoris ühed, vaid kahed

kollektiivläbirääkimised kahe erineva kollektiivlepingu projekti üle. Ekslik on kaebaja arusaam,

et samas sektoris ei saa toimuda paralleelselt erinevaid kollektiivläbirääkimisi. KLS seda ei

keela ega välista. Iseenesest on mõistlik, kui töötajate ühingud saavutavad omavahel

kokkuleppe kaitstavate nõuete osas ja esitavad ühise projekti, sest sellisel juhul on neil oma

huvide ja õiguste kaitsmisel suuremad perspektiivid ja nö suurem läbirääkimisjõud, kuid see ei

välista kokkuleppe mitte saavutamisel tööandjate ühingutega erinevate kollektiivläbirääkimiste

pidamist, erinevate kollektiivlepingu projektide arutamist ja sõlmimist

19. KTTLS § 2 lg 1 järgi on kollektiivne töötüli lahkarvamus tööandja või tööandjate ühingu

või liidu ja töötajate või töötajate ühingu või liidu vahel, mis on tekkinud kollektiivlepingute

sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste kehtestamisel. KTTLS § 6 järgi pöörduvad

pooled kirjalikult riikliku lepitaja poole, kui läbirääkimiste käigus kokkulepet ei saavutata ning

tekib töörahu katkemise oht. Eeltoodud sätted kinnitavad vastustaja seisukohta, et

lepitusmenetluse aluseks on eelnevalt toimunud kollektiivrääkimised, milles kokkulepet ei

saavutatud, st lepitusmenetlus toimub nende konkreetsete ühingute osas, kes pidasid

kollektiivläbirääkimisi. Eesti Arstide Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Kliiniliste

Psühholoogide Kutseliit pidasid Eesti Haiglate

Liidu ja Eesti Kiirabi

Liiduga

kollektiivläbirääkimisi, ei saavutanud kokkulepet ja pöördusid lepitamiseks vastustaja poole.

Kaebaja ei osalenud nende kollektiivläbirääkimistel, st ta ei olnud nende läbirääkimiste pool,

seega ei saanud ta olla ka nende läbirääkimiste pinnalt algatatud lepitusmenetluse pooleks.

Vastustajal ei olnud alust teda Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja Eesti

Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu algatatud lepitusmenetlusse kaasata. Samamoodi nagu

kollektiivläbirääkimiste pidamine paljude erinevate poolte ja lepinguprojektide vahel on

äärmiselt keeruline, on seda ka lepitusmenetluse läbi viimine. Lepitaja ülesanne on lepitada

konkreetse töötüli osapooli, kes vaidlevad konkreetse kollektiivlepingu projekti üle, mitte

hakata laiemat vaidlust lahendama, mille lahendamist ei ole temalt taotletud.

20. Ebaõige on kaebaja arusaam, et tal ei võimaldatud oma liikmete huve ja õigusi kaitsta.

Kaebaja sai pidada tööandjate ühendustega tema esitatud kollektiivlepingu projekti üle

läbirääkimisi, milles kokkulepet ei saavutatud. Samuti sai ta pöörduda selle töötüli lepitamiseks

vastustaja poole, kes võttis tema avalduse menetlusse ja menetles ka seda avaldust. Seega oli

kaebajale tagatud võimalus oma liikmete huve ja õigusi kaitsta. See, et kaebaja ei saavutanud

ka lepitusmenetluse tulemusena oma soovitud eesmärki, ei tähenda, et vastustaja oleks tema

õigusi rikkunud. Lepitaja ei ole kohus, kellel oleks õigus otsustada ühe poole nõudmiste

põhjendatuse üle ja kohustada teist osapoolt sunnijõuga neid nõudmisi täitma. Lepitaja

ülesandeks on aidata töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust (KTTLS § 8 lg 1). See, kas

pool on nõus leppima ja kokkulepet saavutama, on poolte enda vaba valik. Lepitaja ei saa neid

3-21-2905

11(13)

selleks sundida. Vastustajale ei saa ette heita seda, et kaebaja ei saavutanud õdedele soovitud

palgatõusu. Tööandjate ühingud ei nõustunud kaebaja nõudmistega ei tema algatatud

kollektiivläbirääkimistel ega ka lepitusmenetluses. Lepitaja tegi omalt poolt pooltele

samasuguse ettepaneku, nagu ta tegi ka teises lepitusmenetluses. Kaebaja soovimatus selle

ettepanekuga nõustuda oli tema valik.

21. See, et kaebajal ei avanenud võimalust osaleda Eesti Arstide Liidu, Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidu, Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu, Eesti Haiglate Liidu

ja

Eesti

Kiirabi

Liidu

kollektiivläbirääkimistel

ning

selle

tulemusena

algatatud

lepitusmenetluses, oli tingitud kaebajast endast. Tema valik oli mitte pidada läbirääkimisi koos

teiste ametiühingutega, vaid eraldi ja erinevaid nõudmisi esitades. Kuna kaebaja pidas eraldi

läbirääkimisi, sattus ta ka eraldiseisvasse töötülisse ja eraldiseisvasse lepitusmenetlusse. Ehk

teisisõnu, kuna kaebaja ei osalenud Eesti Arstide Liidu, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ja

Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliiduga ühistes läbirääkimistes, siis ei saanud ta olla

nendega samas töötülis osapooleks ega olla samas lepitusmenetluses osaliseks. Vastustaja ei

saanud kaebajat sellesse lepitusmenetlusse kaasata, vähemalt mitte teiste menetlusosaliste

nõusolekuta. KTTLS ega põhimäärus ei näe ette, et lepitusmenetlusse saaks kaasata muid

isikuid peale asjatundjate, ekspertide ja pädevate ametiisikute (KTTLS § 10 lg 2, põhimääruse

p 15 ap 3). Kaebaja nende hulka ei kuulu. Teistelt lepitusmenetluse osalistelt kaebaja

kaasamiseks nõusoleku küsimine ja selle mitte saamisel kaebaja kaasamata jätmine ei näita

vastustaja sõltuvust teistest ametiühingutest ega tema erapoolikust, vaid menetluse läbiviimist

õigusnormidele vastavalt. Seega on kaebaja etteheited tema kaasamata jätmise kohta teiste

ametiühingute poolt algatatud lepitusmenetlusse põhjendamatud. Vastustaja ei ole kaebajat

kaasamata jättes tegutsenud õigusvastaselt.

22. KLS § 4 lg 1 järgi laieneb kollektiivleping neile tööandjatele ja töötajatele, kes kuuluvad

kollektiivlepingu sõlminud organisatsioonidesse, kui kollektiivlepingus ei ole ette nähtud teisiti.

Seega saavad töötajate ja tööandjate ühingud sõlmida kollektiivlepinguid reeglina enda liikmete

õiguste ja kohustuste suhtes. Siiski võimaldab KLS § 4 lg 4 sõlmitud kollektiivlepingut

laiendada poolte kokkuleppel sama seaduse § 6 lg 1 p-des 1 ja 3 (palga-, töö- ja puhkeaja

tingimused)

määratud

tingimuste

osas.

Laienemise

ulatus

määratakse

kindlaks

kollektiivlepingus. Praegusel juhul laiendati 28.04.2021 sõlmitud kollektiivlepingut töötasu

alammäärade osas, öötöö, puhkepäevadel tehtava töö ja ületunnitöö hüvitamise osas, töö- ja

puhkeaja ning puhkuse osas ja töökoormuse osas kõigile asutustele ja ettevõtetele, kes osutavad

tervishoiuteenuseid Terviseameti poolt väljastatud tegevusloa alusel ja kelle tegevust

rahastatakse Eesti Haigekassaga sõlmitud ravi rahastamise lepingu alusel või riigieelarvest,

samuti kõigile töötajatele, kes töötavad neis asutustes ja ettevõtetes (lepingu p 8).

Sotsiaalministeerium avaldas laiendatud kollektiivlepingu tingimuste teate 12.05.2021

Ametlikes Teadaannetes, seega jõustusid lepingu tingimused 13.05.2021 (KLS § 4 lg 5).

Järelikult kehtivad sõlmitud kollektiivlepingu tingimused ka nende tööandjate ja töötajate

suhtes, kes ei osalenud selle kollektiivlepingu läbirääkimistel ja selles osas toimunud

lepitusmenetluses, sh kaebaja liikmete suhtes. Kuna seadus võimaldas kollektiivlepingut

selliselt laiendada, ei saa sellisena mh kaebaja liikmete töötasu osas kokkulepete sõlmimine olla

õigusvastane vaatamata sellele, et kaebajal endal ei olnud võimalust selle lepingu

läbirääkimistel ja lepitusmenetluses osaleda. Samamoodi kehtivad lepingu tingimused teiste

tööandjate ja töötajate suhtes, kelle esindusühingud läbirääkimistel ei osalenud või kes ühtegi

esindusühingusse ei kuulu. Selline võimalus on ette nähtud ebavõrdse kohtlemise vältimiseks.

Kuna kollektiivlepingu tingimused ei või olla töötajate jaoks õigusaktides ettenähtust halvemad,

siis saab kollektiivlepingu sõlmimine ja selle laiendamine kõigile asjakohastele töötajatele vaid

parandada töötajate tingimusi, mitte neid halvendada, st tegemist on nende huvides toimuva

tegevusega.

3-21-2905

12(13)

23. Alates 22.11.2021 kehtima hakanud KLS-i sätted reguleerivad täpsemalt, mis tingimustel

ja kellele saab sõlmitud kollektiivlepingu sätteid laiendada. Muu hulgas reguleeritakse

esinduslikkuse küsimust, informeerimise ja konsulteerimise kohustust ja lepingutingimuste

riiklikku kontrolli. Kuna need sätted hakkasid kehtima pärast vaidlusaluse kollektiivlepingu

sõlmimist, siis ei oma need vaidlusaluse kollektiivlepingu laiendamise küsimuses tähtsust.

24. Eeltoodu ei välistanud töötajate, kes soovisid saada teisi või veel soodsamaid tingimusi,

võimalust tööandjaga eraldi läbi rääkida ja eraldi kokkulepet saavutada. Ka kaebajal oli

võimalik pidada tööandjate ühingutega eraldiseisvaid läbirääkimisi meditsiiniõdedele suurema

palgatõusu tagamise küsimuses. Asjaoludest nähtuvalt ei olnud aga kaebajal edu. Tööandjate

esindajad ei olnud valmis soovitud palgatõusu tagama ja kaebaja eesmärk jäi saavutamata.

Eesmärgi mitte saavutamist ei mõjutanud vastustaja väidetavalt õigusvastane tegevus, vaid

kaebaja ebapiisav läbirääkimisjõud ja/või tööandjate ebapiisavad majanduslikud võimalused.

25. Praeguse vaidluse esemeks ei ole teiste ametiühingute ega tööandjate ühingute tegevus,

seepärast ei saa kohus kontrollida, kas kollektiivlepingus arstidele absoluutsummas suurema

palgatõusu ettenägemine kohtles meditsiiniõdesid ebavõrdselt ja alaväärtustas nende tööpanust.

Vaidluse all on vastustaja tegevus, kelle ülesandeks oli pooli lepitada ja pakkuda omalt poolt

kokkuleppe võimalusi. Vastustaja ülesandeks on pakkuda välja pooli rahuldavaid võimalikke

lahendusvariante või suunata pooli leppimisele põhiliselt nende endi ettepanekute alusel

(põhimääruse p 20). Seega tuleb vastustajal kokkuleppe ettepanekute tegemisel arvestada

mõlema poole seisukohtadega, mitte üksnes ühe poole soovidega. Vastustaja ei saanud teha

lepitusettepanekut üksnes meditsiiniõdede suurt töökoormust ja madalat palka arvestades, vaid

hinnates ka tööandjate majanduslikke võimalusi palgatõusu tagamiseks. Vastustaja selgitas,

kuidas ta uuris eelnevalt Eesti Haigekassa ravikindlustuse eelarve võimalusi ja tegi ettepaneku

kõigi töötajate gruppide palkade tõstmiseks. Sealjuures tegi vastustaja ettepaneku tõsta õdede

palku suuremal määral kui arstide palku. Eeltoodust ei nähtu kuidagi, et vastustaja oleks

meditsiiniõdesid diskrimineeritud, olnud erapoolik ja ebaprofessionaalne. Kuigi kaebaja

lepitusmenetluse ajaks oli kollektiivleping juba sõlmitud ja kaebajale pakuti võimalust sellega

ühineda, ei tähenda see, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud. Kaebajale pakuti täpselt sama

kokkulepet, mida vastustaja pakkus ka teises lepitusmenetluses ja mis leidis teises

lepitusmenetluses aktsepti. See, et kaebaja soovis saavutada õdedele suuremat palgatõusu, ei

muuda vastustaja tegevust õigusvastaseks. Tööandjad ei olnud nõus õdedele kõrgemat

palgatõusu võimaldama ja vastustajal puudus ka põhjus kaebaja poole kallutatud

lepitusettepanekut teha, kuna talle olid eelnevalt toimunud lepitusmenetlusest teada ravi

rahastamise eelarvelised võimalused. Vastustaja tegevuse õiguspärasuse osas tuleb tähele

panna, et vastustaja ei lahenda õigusküsimusi, mille puhul saab öelda, et õige on ainult üks

lahendusvariant. Vastustaja lepitusettepanek on sisuliselt hinnanguline otsustus, milles

arvestatakse olemasolevaid asjaolusid, töötüli poolte soove, huve, võimalusi, järeleandmise

valmidust jms asjaolusid. Vastustaja esitatud kokkuleppe ettepanek ei ole pooltele

siduv/kohustuslik järgimiseks, vaid üks võimalik lahendus, milles mõlemad pooled teevad

mingis osas järeleandmisi ja saavutavad mingis osas oma eesmärgi. Seda, kas ettepanek on

poolele vastuvõetav, otsustab pool ise. Poole jaoks ebasobiva ja tema arvates tema õigusi

ebapiisavalt arvestava ettepaneku esitamist ei saa pidada vastustaja poolseks kohustuste

rikkumiseks, mis annaks aluse tunnistada vastustaja tegevus õigusvastaseks. Kaebaja ei saa

lepitusmenetlust algatades eeldada, et kõik tema nõudmised saavad rahuldatud ja soovitud

tulemuse mittesaavutamises on süüdi vastustaja. Kui poolele ei sobi vastustaja ettepanek, on tal

võimalik sellest keelduda ja püüda ise uuesti teise poolega kokkulepet saavutada. Kaebaja

pahameel vastustaja suhtes on ilmselt tingitud asjaolust, et avastas üksi tööandjatega

kollektiivläbirääkimisi pidades, et tema läbirääkimisjõud ei ole piisav soovitud eesmärgi

saavutamiseks, ning soovib nüüd oma maine päästmiseks süüdistada eesmärgi mitte

3-21-2905

13(13)

saavutamises vastustajat. Selline lähenemine ei ole aga kooskõlas vastustaja pädevuse ja

võimalustega lepitusmenetluse läbiviimisel.

26. Põhimääruse p-st 22 nähtub, et leppimiskokkuleppe projektiga mittenõustumise korral

otsustab riiklik lepitaja, kas jätkata lepitamist või lõpetada lepitamine. Põhimääruse p 23 järgi

vormistatakse poolte mitteleppimise korral eriarvamuste protokoll, millele kirjutavad alla

poolte esindajad ja riiklik lepitaja ning lepitusmenetlus lõpetatakse. Põhimääruse p 26 järgi

vormistab riiklik lepitaja otsused menetluse peatamise ja lõpetamise kohta kirjalikult. Praegusel

juhul tegi vastustaja kaebajale ettepaneku ühineda sõlmitud kollektiivlepinguga. Sisuliselt oli

tegemist kaebajale samasuguse lepitusettepaneku esitamisega, nagu teises lepitusmenetluses.

Vastustaja nõustus vastustaja ettepanekuga, kaebaja mitte. Vastustaja otsustas seepeale

lepitusmenetluse lõpetada, koostas eriarvamuste protokolli ja tegi otsuse menetluse lõpetamise

kohta. Kuna kaebaja nõudmiste saavutamiseks ja teistsuguste kokkulepete saavutamiseks

puudus perspektiiv, siis lõpetas vastustaja põhjendatult lepitusmenetluse.

27. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. AÜS § 26 järgi on ametiühingul, mille õigusi rikuti,

õigus nõuda rikkumise lõpetamist, kohustuse täitmist ning tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamist. Kuna kohus leidis, et vastustaja tegevus oli õiguspärane ja ta ei ole kaebaja

õigusi rikkunud, siis puudub viidatud sätetes kahju hüvitamise nõude eelduseks olev

õigusvastane tegevus ja kahju hüvitamiseks puudub alus. Juba ainuüksi see annab aluse jätta

kaebaja kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Puudub vajadus analüüsida täiendavalt, kas ja

millises ulatuses on kaebaja kahju kandnud, kas kahju saab olla põhjuslikus seoses vastustaja

tegevusega ning kas kahju suurus on piisavalt tõendatud.

28. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebus terves ulatuses rahuldamata.

29. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja taotles tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Vastavalt

pikaajalisele valitsevale kohtupraktikale ei mõisteta vastustaja menetluskulusid kaebajalt välja,

kui vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamides (vt nt Riigikohtu 10.01.2023 otsus asjas

nr 3-20-1280, p 15). Vastustaja peab olema suuteline oma põhitegevust ja selle raames tehtud

otsuseid ise kohtus kaitsma. Praegune vaidlus toimus vastustaja põhitegevuse üle. Seetõttu ei

ole vastustaja haldusvälised õigusabikulud vajalikud ega põhjendatud (HKMS § 109 lg 6) ning

nende väljamõistmine kaebajalt ei ole õigustatud. Seetõttu jätab kohus vastustaja menetluskulud

tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/