2-21-3733/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Ahti Kuuseväli ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3733

Kohtuasi

UAB „Napsita“ hagi ESTPANEL osaühingu vastu

15 492 euro 21 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 7. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

ESTPANEL osaühingu apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

18 605 eurot 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) UAB „Napsita“ (Leedu Vabariigi

registrikood

302866054),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Erik Lepikson

Kostja (apellant) ESTPANEL osaühing (registrikood

10857463), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Katrin

Paulus

ja

vandeadvokaadi

abi

Severinas

Jakubauskas

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 7. märtsi 2023. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta ESTPANEL osaühingu apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 7. juuni 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud ESTPANEL osaühingu kanda.

4. Mõista ESTPANEL osaühingult UAB „Napsita“ kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 2400 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

2-21-3733

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. UAB „Napsita“ (hageja) esitas 10. märtsil 2021 Pärnu Maakohtule ESTPANEL osaühingu

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 15 492 eurot

21 senti, 8. märtsi 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1877 eurot 52 senti ning

alates 9. märtsist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel töövõtuleping, mille alusel tegi hageja kostjale

Rootsi Kuningriigis ehitustöid. Hageja esitas tehtud tööde eest kostjale 14. augustil 2019 arve

nr NAP2018 178 summaga 8495 eurot 15 senti (maksetähtaeg 29. august 2019) ning

23. augustil 2019 arve nr NAP2018 189 summaga 6997 eurot 6 senti (maksetähtaeg

7. september 2019). Kostja ei suutnud arveid tasuda ning pooled saavutasid läbirääkimiste

tulemusena 11. augustil 2020 kokkuleppe, millega kostja tunnistas hageja ees võlga

15 492 eurot 21 senti ja kohustus selle tasuma hiljemalt 31. detsembril 2020. Kuna kostja jättis

võla tasumata, asus hageja võlga sisse nõudma inkassoteenust pakkuva Brutus Inkasso OÜ

vahendusel. Kostja palus veelkord maksetähtaega pikendada, väites, et ta puuduvad vabad

vahendid. Hageja pakkus tähtaja pikendamist kuni 12. märtsini 2021, kuid kostja ei vastanud

hagejale. Kostja ei ole võlga tasunud.

1.2. Kuna kostja on võlga 11. augustil 2020 tunnistanud (tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega), ei tule hagejal võlga ja selle aluseks olevaid asjaolusid tõendada. Kostja peab

kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole tunnistatud võlga. Seejuures ei saa kostja

esitada võlale neid vastuväiteid, millest ta võlatunnistust andes loobus. Vastuväited

võlatunnistuse aluseks oleva õigussuhte puudumise kohta pidid olema kostjale teada juba

võlatunnistuse allkirjastamisel ajal, mistõttu ei saa ta võlale neid vastuväiteid enam esitada.

1.3. Kostja väited võla alussuhte kohta ei ole eluliselt usutavad ega loogilised. Ka juhul, kui

kostja kohustus tegema hagejale makseid kolmepoolse kokkuleppe alusel või kolmanda isiku

soovil, olid vastav kokkulepe ja kohustused siiski olemas. Seda, et kostjal olid kohustused,

kinnitab ka asjaolu, et kostja on tasunud hagejale 2019. aastal erinevate ülekannetega kokku

ligi 300 000 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2-21-3733

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on võlatunnistus tühine, sest pooled ei ole sõlminud

töövõtulepingut ning nende vahel ei ole mingit võlasuhet. Rootsi äriühing VBHus AB (õige

ärinimi Vi bygger hus i Norden AB, juhatuse liige FH) tellis kostjalt elementmaju ning hagejalt

nende majade paigaldamiseks ehitusteenust, st Rootsi äriühingul oli lepinguline suhe kostjaga

ja lepinguline suhe hagejaga. Rootsi äriühing palus, et kostja oleks vahendajaks ning maksaks

Rootsist tuleva raha edasi hagejale ning seda kostja ka tegi. Kuna hageja töös olid puudused,

keeldus Rootsi äriühing tööde eest tasumast ega kandnud kostjale hagejale edasikandmiseks

raha üle. Hagi on esitatud vale kostja vastu.

2.2. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Kuna väidetava

töövõtulepingu tõendamine on hageja kontrolli all, pöördub tõendamiskoormis hagejale.

2.3. Juhul, kui kohus ei nõustu kostja arusaamaga, siis kaalub kostja võlatunnistuse allkirja

ehtsuse vaidlustamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus rahuldas 7. juuni 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 15 492 eurot 21 senti, 8. märtsi 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

1877 eurot 52 senti ning alates 9. märtsist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1

II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 7500 eurot koos kohustusega tasuda sellelt

seaduses sätestatud määras viivist.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

kostja kohustus tasuma hagejale arve nr NAP2018 178 alusel 29. augustil 2019

8495 eurot 15 senti ning arve nr NAP2018 189 alusel 7. septembril 2019 6997 eurot

6 senti;

-

pooled leppisid 11. augusti 2020. a võlatunnistuses kokku, et lepingu esemeks on ülal

nimetatud arvetest tulenev võlg ning kui kostja ei tasu võlga tähtaegselt, taastub

võlausaldaja õigus nõuda viivist; kostja tunnistas arvetest tulenevaid nõudeid

15 492 euro 21 sendi ulatuses ja kohutus võla tasuma hiljemalt 31. detsembril 2020;

-

Brutus Inkasso OÜ saatis 15. veebruaril 2021 kostjale võlateate, mille palus kostjal

tasuda võla 17 038 eurot 44 senti;

-

kostja kinnitas 25. veebruari 2021. a e-kirjas hagejale, et kostjal puuduvad vabad

vahendid ning seetõttu ei saa ta hagejale võlga tasuda;

-

kostja on teinud 2019. aastal hagejale kokku 17 ülekannet kogusummaga 277 928 eurot

76 senti;

-

VBHus AB juhatuse liikme FH kinnituskirjast nähtub, et FHl on sõlmitud leping

kostjaga elementmajade ostmiseks koos kohaletoimetamisega ja suuline leping

hagejaga, kes pidi need majad paigaldama ja valmis ehitama, ning temale teadaolevalt

ei ole hageja ja kostja vahel ühtegi lepingut sõlmitud; kostja tegutses vahendajana, sest

FH jaoks oli parem tasuda hagejale Eesti kaudu.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja põhivõla nõue rahuldada.

Kostja võlg tuleneb deklaratiivsest võlatunnistusest VÕS § 30 tähenduses ning tulenevalt

Riigikohtu praktikast (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61) ei saa kostja enam esitada võlale

neid vastuväiteid, mis olid talle teada juba võlatunnistuse allkirjastamise ajal, sh vastuväidet

selle kohta, et võla aluskohustust ei olnud või võlg tulenes muust lepingust kui töövõtuleping.

2-21-3733

Pooled sõlmisid võlatunnistuse. Poolte võlatunnistus on tehinguline ehk õigust siduv tunnistus,

mitte võlgniku ühepoolne tunnistus, kuna pooled taotlevad sellega suhte õigustehnilist

reguleerimist ja tunnistavad sõnaselgelt, et soovivad olla lepingulisest seotud. Poolte võlakiri

on deklaratiivne võlatunnistus, sest poolte eesmärk tunnistuse sõlmimisel oli olemasoleva

kohustuse kinnitamine, mitte uue kohustuse loomine, kuna võlatunnistuses on viidatud selle

sõlmimise aluskohustuseks olevast töövõtulepingust tulenevatele tasu maksmise kohustustele.

Poolte kohtueelne kirjavahetus ja hageja pangakonto väljavõte kinnitavad, et pooltel oli

pikaajaline ärisuhe, kuna kostja tunnistas oma kohustuse olemasolu, lubades selle täita, ning

kostja on teinud 2019. a-l hagejale 17 makset kogusummaga 300 000 eurot, märkides maksete

selgitusse hageja poolt kostjale väljastatud arve. Kui kostjal oleks puudunud vastav kokkulepe

ja kohustus arveid tasuda, siis ei oleks kostja ilmselgelt ülekandeid teinud ega hageja väljastatud

arveid tasunud.

Kuigi VBHus AB juhatuse liige väidab kinnituskirjas, et tema teada ei ole poolte vahel ühtegi

lepingut sõlmitud, ei ole VBHus AB pooltevahelise lepingu pooleks ning tema juhatuse liikme

arvamus ei tõenda asjaolu, kas poolte vahel on lepingulised suhted või mitte. Kostja ei ole

esitanud teisi tõendeid võlatunnistuse sõlmimise aluseks oleva tehingu puudumise kohta.

VBHus AB juhatuse liikme väide, et kostja tegutses vahendajana, kinnitab seda, et poolte vahel

ei olnud küll töövõtulepingust tulenevaid suhteid, kuid olid muust lepingust tulenevad suhted.

Kostja loobus võlatunnistust allkirjastades kõikidest vastuväidetest, mis olid talle

võlatunnistuse allkirjastamise ajal teada, ega saa neid enam esitada. Kohtu ette toodud tõendite

alusel saab kindlalt väita, et võlatunnistust sõlmides kostja teadis või vähemalt pidi teadma, et

võlatunnistuse aluskohustus ei tulenenud töövõtulepingust ning tulenes muust lepingust või

puudus üldse. Sellest teades loobus kostja võlatunnistust sõlmides aluskohustuse puudumise

või selle muust lepingust tulenemist puudutavast vastuväitest.

Võlatunnistuse on allkirjastanud kostja endine juhatuse liige MJSK, kes ei ole väitnud, et

tegemist ei ole tema allkirjaga. Kostja loobus 2. veebruaril 2022 võlatunnistuse ehtsuse

vaidlustamisest.

Hageja esitatud tõendid kogumis kummutavad kostja väite, et võlatunnistus on õigustühine.

Võlatunnistus on kehtiv, hagi on esitatud õige kostja vastu ning hagi tuleb rahuldada ja kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 15 492 eurot 21 senti.

3.3. Hageja viivisenõue tuleb VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 ning § 82¹ lg 1 järgi rahuldada osaliselt,

s.o arve nr NAP2018 178 tasumisega viivitamise eest tuleb alates 30. augustist 2019 (hageja

taotles alates 29. augustist 2019) kuni 8. märtsini 2021 tasuda viivist 1035 eurot 24 senti ning

arve nr NAP2018 189 tasumisega viivitamise eest alates 8. septembrist 2019 (hageja taotles

alates 7. septembrist 2019) kuni 8. märtsini 2021 viivist 838 eurot 88 senti.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi tuleb kostjalt hageja kasuks alates

9. märtsist 2021 kuni põhivõla tasumiseni põhivõlalt välja mõista VÕS § 113 lg 1 II lauses

sätestatud määras viivis.

3.4. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda ning kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 7500 eurot, sh 750 eurot riigilõivu ja 6750 eurot

esindaja kulude hüvitamiseks. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta)

on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning lepingulise esindaja toimingutele

kulunud aeg 45 tundi on olnud kogu ulatuses vajalik ja põhjendatud. Kohtule esitatud

2-21-3733

dokumendid on väga põhjalikud, sisukad ja asjatundlikud. Arvestades kohtuasja keerukust ja

mahtu, on esindaja tasu põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palus kostja teha asjas uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus vaidlust lahendades oluliselt

menetlusõiguse normi, sh selgitamis- ja põhjendamiskohustust ja tõendite hindamise reegleid

ning jaotas vääralt tõendamiskoormise.

Maakohus jättis välja selgitamata võlatunnistuse andmise aluseks olevad asjaolud ja poolte

arvamuse võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte kohta ning nii võlatunnistuse kui ka selle

aluseks oleva võlasuhte eelmenetluses ja otsuses kvalifitseerimata. Maakohtu otsus on

nõuetekohaselt põhjendamata, arusaamatu ja ei põhine tõenditel.

Maakohus jättis võlatunnistuse andmisele eelnenud asjaolud välja selgitamata ning pooltega

arutamata ja välja selgitamata, millisest vastuväidetest oli kostja võlatunnistust andes loobunud.

Hageja pidi tõendama, et kostja esitas enne võlatunnistuse andmist võlasuhte puudumise

vastuväite. Vaid sellest saaks järeldada, et kostja loobus vastavast vastuväitest.

Maakohus selgitas pooltele vääralt tõendamiskoormist, mistõttu loobus kostja kohtu eksitavate

selgituste tõttu ebaõigesti võlatunnistuse ehtsuse vastuväitest. Maakohus leidis läbivalt, et

kostja peab tõendama, et allkirjastatud võlatunnistus ei ole ehtne, kuigi dokumendi ehtsuse

tõendamise koormis lasus hagejal. Samuti jaotas maakohus vaidlust lahendades vääralt poolte

vahel tõendamiskoormuse. Kostjal ei olnud võimalik tõendada negatiivseid asjaolusid

(võlasuhte puudumist, võlatunnistuse andmata jätmist).

4.2. Maakohus jättis arvestamata kostja vastuväite, et kostja tegutses Rootsi äriühingu

käsundisaajana (VÕS § 619), kes üksnes vahendas Rootsi tellija makseid hagejale. Sellest

tulenevalt ei olnud kostjal ka kohustusi hageja ees.

4.3. Juhul, kui kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb vähendada kostja taotletud menetluskulude

hüvitise suurust vastavalt kostja maakohtus esitatud vastuväidetele.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata

ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid kohtuotsuse põhjendusi tuleb muuta ja

täiendada.

7. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale võlatunnistusega

tunnistatud põhivõlg (15 492 eurot 21 senti) ning põhivõla tasumisega viivitamise tõttu

seadusjärgses määras viivist. Seejuures on pooled eri meelt selles, kas ja milline lepinguline

2-21-3733

suhe oli võlatunnistuse andmise aluseks ning kas kostja on nendevahelisest suhtest tulenevat

võlga tunnistanud, st võlatunnistusele alla kirjutanud.

8. Esmalt märgib kolleegium, et kostja etteheited maakohtule seoses võlatunnistuse ehtsust

puudutava tõendamiskoormise väära selgitamise ja sellest tulenevalt dokumendi ebaehtsuse

vastuväitest ekslikult loobumise kohta ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsus

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ega anda kostjale uut võimalust võlatunnistuse

ehtsuse vastuväidet esitada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ega avaldanud ka

ringkonnakohtu istungil soovi esitada apellatsioonimenetluses võlatunnistusele võltsituse

vastuväidet, kuid on heitnud maakohtule ette menetlusõiguse normi rikkumist, mis on viinud

selleni, et tal jäi maakohtus, s.o õigel ajal see vastuväide esitamata. Seega soovib kostja

sisuliselt saada apellatsioonimenetluse kaudu võimaluse esitada hageja nõudele veel uusi

vastuväiteid ning tuua sellest tulenevalt esile uusi asjaolusid ja neid tõendada, taotledes

kohtuasja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8.1. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1

järgi esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited kohtumenetluses nii varakult, kui

menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks

vajalik. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite pärast selleks kohtu

määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui

menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates asja lahendamise viibimist või menetlusosaline

põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi uued faktilised asjaolud aluseks

üksnes niivõrd, kuivõrd nende esitamine on veel lubatud. Ringkonnakohus tuvastab esimese

astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid TsMS § 652 lg 3 järgi üksnes juhul, kui: 1) asjaolu,

millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või 2) asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või

muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu tekkis või sai poolele teatavaks või

kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seega saaks kostja esitada

ringkonnakohtus hageja nõudele tõendi ehtsuse vastuväite ühes vastuväite aluseks olevate

asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega eelkõige juhul, kui see jäi tal maakohtus tegemata, kuna

maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi.

8.2. Toimikust nähtub, et kostja esitas 19. novembril 2021 kohtule menetlusdokumendi (tl 92–

94), mille p-s 24 märkis, et juhul, kui kohus või hageja ei peaks kõigi kostja vastuväidetega

nõustuma, siis vaidlustab kostja võlatunnistusel (väidetavalt) kostja seadusliku esindaja allkirja

ehtsuse, taotledes allkirjaekspertiisi tegemist. Kostja märkis, et menetlusökonoomia

kaalutlustel kostja seda veel ei tee ning otsustab taotluse esitamise sõltuvalt menetluse edasisest

käigust. Maakohus arutas kohtuasja 19. jaanuari 2022. a istungil ja selgitas, et kostja on esitanud

tingimusliku taotluse, mille peale kostja märkis, et kostja ei ole veel taotlust esitanud ja otsustab

selle esitamise menetlus käigus, ning palus kohtul määrata tähtaja, mille peale maakohus andis

kostjale põhistatud taotluse esitamiseks tähtaja kuni 2. veebruarini 2022 (vt kohtuistungi

protokoll, tl 122–123). Kostja esitas 2. veebruaril 2022 maakohtule menetlusdokumendi, milles

märkis, et kostja on otsustanud dokumendi ehtsust mitte vaidlustada (tl 125). Kohtuistungi

protokollist ega muudest toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks selgitanud kostjale

kohtuistungil või muus menetlusdokumendis dokumendi ehtsuse vaidlustamist puudutavalt

tõendamiskoormist kostja väidetud viisil. Ka kostja esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil

viidata ühelegi menetlusdokumendile, millest see nähtuks (vt ringkonnakohtu istungi protokoll,

tl 190–190 pöördel).

2-21-3733

8.3. Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust heita maakohtule ette dokumendi

ehtsust puudutava tõendamiskoormise väära selgitamist ega muul viisil menetlusõiguse normi

olulist rikkumist, mille tagajärjel võinuks kostjal jääda dokumendi võltsituse vastuväide

esitamata. Mh ei saa ka maakohtu kohtuistungil kostja avaldatust ega 2. veebruari 2022. a

menetlusdokumendi sõnastusest kuidagi järeldada seda, et kostja loobus vastuväite esitamisest

maakohtu selgituste tõttu. Pigem saab neist järeldada seda, et kostja ise ei pidanud vastuväite

esitamist vajalikuks.

9. Haginõuete lahendamist puudutavalt leiab kolleegium, et maakohus rahuldas võlatunnistuse

alusel lõppejäreldusena õigesti hageja põhivõla- ja viivisenõude kostja vastu, kuid tegi seda

osaliselt ekslikel põhjendustel ning jättis asjas esitatud tõendid nõuetekohaselt hindamata.

Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused parandada ja põhjendab kohtuotsust järgmiselt.

9.1. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et maakohus ei arvestanud vaidlust lahendades

seda, et hageja on Leedu, mitte Eesti äriühing, ning jättis sellest tulenevalt nõuetekohaselt

kontrollimata, millise riigi õigust tuleb poolte vahelisele õigussuhtele kohaldada. Eeltoodu ei

anna aga alust maakohtu otsust tühistada, sest pooled nõustusid ringkonnakohtu istungil sellega,

et vaidlusele kohaldub Eesti õigus. Sellega leppisid pooled sisuliselt Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 3 lg-te 1 ja 2 tähenduses

kokku nende vahelisele õigussuhtele kohalduvas õiguses ning ringkonnakohus lähtub vaidlust

lahendades sellest, et poolte vahelisele suhtele kohaldub Eesti õigus.

9.2. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on VÕS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt

rahalise kohustuse täitmist (põhivõlana 15 492 euro 21 sendi tasumist) ning selle kohustuse

täitmisega viivitamise tõttu alates võla sissenõutavaks muutumisest kuni põhivõla tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel viivist. Seega on vaidluse põhiküsimus selles, kas kostjal

oli pooltevahelisest võlasuhtest tulenev raha maksmise kohustus ning kas ta on seda rikkunud.

9.2.1. Ringkonnakohus märgib, et kui võlgnik on võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud,

võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi nõuda temalt kohustuse täitmist, sh võib võlausaldaja

VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik rikub

seda kohustust. Sellise nõude rahuldamise eelduseks on see, et võlgnikul on tekkinud

sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus, võlgnik on seda kohustust rikkunud ning vastutab

selle rikkumise eest VÕS § 103 järgi. Oma nõude rahuldamiseks peab võlausaldaja tõendama,

et võlgnikul on tekkinud rahaline kohustus ja ta on seda rikkunud ning vastutusest

vabanemiseks peab võlgnik tõendama, et rikkumine on vabandatav.

Hageja tugineb kostjalt põhivõlga ja viivist nõudes sellele, et pooltel oli suuline töövõtuleping,

mille alusel esitas hageja kostjale 14. augustil 2019 arve nr NAP2018 178 summaga 8495 eurot

15 senti (maksetähtaeg 29. august 2019) (tl 7) ja arve nr NAP2018 189 summaga 6997 eurot

6 senti (maksetähtaeg 7. september 2019) (tl 8), ning kostja tunnistas arvetel märgitud võlga

11. augustil 2020 allkirjastatud võlatunnistusega. Hageja esitas selle kinnituseks kostja

seadusliku esindaja MJSK ja hageja seadusliku esindaja MG allkirjastatud võlatunnistuse ja

makselepingu (leping ja selle tõlge, tl 9–10 pöördel), mille kohaselt oli lepingu esemeks võlg,

mis tulenes tasumata arvetest: arve nr NAP2018 178, väljastatud 14. augustil 2019, summa

8495 eurot 15 senti, ja arve nr NAP2018 189, väljastatud 23. augustil 2019, summa 6997 eurot

6 senti. Lepingu p-s 2.1 kinnitas võlgniku esindaja, et võlgnik tunnistab lepingu sõlmimise

kuupäeva seisuga ülalnimetatud arvetest tulenevaid nõudeid kogusummas 15 492 eurot 21

senti. Lisaks leppisid pooled lepingu p-s 3.1 kokku, et võlausaldaja annab võlgnikule täiendava

tähtaja võlakohustuse vabatahtlikuks täitmiseks ja võlgnik kohustub tasuma võla (15 492 eurot

21 senti) hiljemalt 31. detsembril 2020. Samuti leppisid pooled lepingu p-s 3.2 kokku, et kuni

2-21-3733

täiendava makseperioodi lõpuni peatatakse viivisearvestus ning kui võlgnik ei maksa võlga

õigeaegselt, taastub võlausaldaja õigus nõuda viivist alates võlatunnistuse sõlmimisest. Pooled

ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale arvetel märgitud ja 11. augusti 2020. a lepingus

tunnistatud võlga tasunud. Seega on hageja tõendanud, et kostjal oli raha maksmise kohustus

ning kostja on seda rikkunud. Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastuta rikkumise eest VÕS § 103

tähenduses.

9.2.2. Ringkonnakohus märgib, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadusega luuakse iseseisev kohustus või tunnistatakse kohustuse olemasolu, on VÕS § 30

lg 1 tähenduses võlatunnistus.

Riigikohus on leidnud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes,

kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse

kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle

kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega

üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada

selle sissenõudmist. Kui hageja ei tõenda, et pooltel oli tahe luua iseseisev kohustus, eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922,

p 12.2 ja 3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.2).

Siinsel juhul ei ole hageja väitnud, et tegemist võiks olla konstitutiivse võlatunnistusega, ega

toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et pooled soovisid luua algsest

kohustusest sõltumatu võlakohustuse. Poolte 11. augusti 2020. a lepingu alusel saab järeldada,

et pooled soovisid, et kostja kinnitab olemasolevat võlga ja tasub selle täiendava tähtaja jooksul.

Seega on poolte 11. augusti 2020. a lepingus sisalduv p 2.1 käsitatav deklaratiivse

võlatunnistusena, millega kostja kinnitas võla sissenõudmise lihtsustamiseks olemasolevat

võlga.

9.2.3. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on Riigikohtu

järjepideva praktika kohaselt tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja

tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik

peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Deklaratiivsele

võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid,

kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Seejuures ei piisa üksnes võla

puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada. Kui võlgnik on

tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, võib tõendamiskoormis hea usu põhimõttest

tulenevalt ümber pöörduda, kui tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole

objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast.

Seejuures on aga hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine põhjendatud

üksnes väga erandlikel asjaoludel, eelkõige pankrotimenetluses (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1–13.2, 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-

16, p 22). Lisaks on Riigikohus leidnud, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada

ainult neid vastuväiteid, millest ta ei ole deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud. Kui

võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust

hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (vt Riigikohtu

3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.4).

Ülaltoodut arvestades piisas hagejal oma tõendamiskoormise täitmiseks võlatunnistuse

esitamisest ning kui kostjal oli tunnistatud võla kohta vastuväiteid, millest ta ei olnud

võlatunnistust andes loobunud, tuli kostjal kohtumenetluses oma vastuväidete aluseks olevad

2-21-3733

asjaolud esile tuua ja tõendada. Kostja vastuväidete alusel on maakohus ka kostjale 21. oktoobri

2021. a eelistungil tõendamiskoormist selgitanud ning määranud kostjale tähtaja tõendite

esitamiseks (kohtuistungi protokoll, tl 90–91).

9.2.4. Kostja esitas deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele võlatunnistuse aluseks

oleva õigussuhte (kohustuse) puudumise vastuväite.

Kuna pooled ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid võlatunnistuse andmise aluseks olevaid

asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et kostja on loobunud võlatunnistuse aluseks oleva

õigussuhte olemasolu kohta vastuväidete esitamisest, lähtub ringkonnakohus vaidlust

lahendades sellest, et kostja ei ole sellise vastuväite esitamisest loobunud ning ta saab sellele

kohtumenetluses tugineda.

Hageja väitel tellis kostja hagejalt Rootsi äriühingule müüdud majade püstitamise, hageja

püstitas majad ja esitas kostjale arved (tl 191 pöördel). Kostja väidete kohaselt müüs kostja

Rootsi äriühingule VBHus AB elementmaju ning Rootsi äriühing tellis ise hagejalt nende

majade paigaldamiseks ehitusteenust, seejuures vahendas kostja Rootsi äriühingu makseid

hagejale. Sisuliselt väidab kostja seda, et tal ei olnud võlatunnistuses tunnistatud raha maksmise

kohustust, kuna poolte vahel ei olnud töövõtulepingut – kostjal oli Rootsi äriühinguga sõlmitud

elementmajade müügileping, mille alusel ta pidi tarnima Rootsi äriühingule üksnes majade

elemendid, kuid tal ei olnud Rootsi äriühingu ees kohustust maju püstitada, st teha

paigaldustöid. Tööde tegemiseks oli kostja väitel Rootsi äriühing sõlminud otse hagejaga

töövõtulepingu. Küll aga möönab kostja, et Rootsi äriühing maksis hageja tehtud tööde eest

hagejale kostja vahendusel, s.o esmalt kostjale ning kostja pidi saadud raha edasi hagejale

kandma. Kostja väitel jättis Rootsi äriühing talle raha ülekandmata. Kostja hinnangul tegutses

ta Rootsi äriühingu käsundi alusel.

Oma väidete kinnituseks esitas kostja ainukese tõendina FH allkirjastatud dokumendi (tl 107–

108), milles FH selgitas, et temal oli sõlmitud leping kostjaga elementmajade ostmiseks koos

kohaletoimetamisega ja suuline leping hagejaga, kes pidi need majad paigaldama ja valmis

ehitama; temale teadaolevalt ei olnud kostja ja hageja vahel ühtegi lepingut sõlmitud ning kostja

tegutses vahendajana, sest FH jaoks oli parem tasuda hagejale Eesti kaudu. Kostja väitel oli FH

VBHus AB (õige ärinimega Vi bygger hus i Norden AB) juhatuse liige, mille kinnituseks esitas

kostja Rootsi äriregistri/inforegistri väljavõtte ja Google´i tõlke (tl 110–115).

Esmalt märgib kolleegium, et kostja vastuväite aluseks olevad asjaolud ja neid kinnitavad

tõendid ei haaku omavahel täielikult. Nende alusel ei ole selge, kellega oli kostja sõlminud

elementmajade müügilepingu – kas FH-ga, VBHus AB-ga või Vi bygger hus i Norden AB-ga.

Samuti ei saa FH allkirjastatud dokumendi sisust järeldada, et leping oli sõlmitud Vi bygger

hus i Norden AB-ga, sest kinnituse kohaselt oli FHl leping kostjaga. Kinnitusest ei nähtu, et FH

oleks sõlminud müügilepingu mõne äriühingu esindajana. Arvestades seda, et kostja väitel

müüs ta elementmaju Rootsi äripartnerile, pidi kostjale olema selge, kellega ta vastavates

lepingulistes suhetes oli.

Edasi märgib kolleegium, et ka juhul, kui FH kinnitas enda või mõne oma äriühingu nimel

lepingulisi suhteid hageja ja kostjaga, ei saa ainuüksi selle kinnituse alusel asuda seisukohale,

et kostja on tõendanud, et tal ei ole 11. augustil 2020 tunnistatud võlga. FH kinnitusest ei ole

võimalik järeldada, millal, millistel asjaoludel ja milliste majade ehitamiseks oli ta sõlminud

hageja ja kostjaga lepingud ning kas ja kuidas on need seotud hageja poolt kostjale 14. augustil

2019 esitatud arvega nr NAP2018 ja 23. augustil 2019 esitatud arvega nr NAP2018 189, millele

märgitud rahalisi kohustusi kostja 11. augustil 2020 tunnistas. Ühtegi viidet lepingute

2-21-3733

sõlmimise kuupäevadele, lepingute numbritele ega ehitusobjektidele ei ole kostja välja toonud

ning neid ei nähtu ka FH kinnituskirjast. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul kuidagi võimalik

seostada FH kinnitusi võlatunnistuse aluseks olevate konkreetsete kohustustega. Kostja saanuks

oma vastuväite põhistamiseks tuua esile selged ja täpsed asjaolud ning tõendada neid

dokumentaalsete või isikuliste tõenditega, kuid kostja ei ole seda teinud. Samuti ei ole kostja

tõendanud, et Rootsi äriühing on jätnud talle võlatunnistuse aluseks olevatel arvetel märgitud

hageja tööde eest tasumata.

Seda, et kostja tunnistas 11. augustil 2020 olematust võlasuhtest tulenevat võlga, ei kinnita ka

kostja 2021. a e-kirjavahetus Brutus Inkasso OÜ-ga (tl 11–14, korrektne tekst digitoimikus,

dtl 17–21), millele kostja esindaja viitas ringkonnakohtu istungil. Kostja töötaja Külliki Pärna

25. veebruari 2021. a e-kirjas sisalduvast lausest „Palun mõista situatsiooni, et ESTPANEL on

siin vahendaja rollis, meil puudub ka leping Napsitaga ning meile on tööde tellija võlgu“ ei saa

järeldada, et kostja ja hageja vahel ei olnud võlasuhet ning kostjal ei ole võlatunnistusest

tulenevat rahalist kohustust. Tegemist on kostja töötaja selgitusega inkassofirmale, kes nõudis

võla tasumist. Ainuüksi töötaja kinnitus, et kostja oli vahendaja, ei anna kohtule alust järeldada,

et kostjal ei olnud 11. augustil 2020 tunnistatud võlga.

Tõendamiskoormist puudutavalt ei ole õige ka kostja arusaam, et hea usu põhimõttest tulenevalt

pidanuks hageja tõendama, et poolte vahel oli töövõtuleping, millest tuleneva rahalise

kohustuse jättis kostja täitmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja toonud esile selliseid

erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust pöörata tõendamiskoormis ümber. Õige on see, et

kostjal ei olnud võimalik tõendada seda, et poolte vahel ei olnud töövõtulepingut (negatiivne

asjaolu). Küll aga oli kostjal võimalik selgelt esile tuua ja tõendada, millisest õigussuhtest

tulenevat võlga kostja juhatuse liige tunnistas, kui see ei olnud hageja väidetud töövõtulepingust

tulenev võlg. Seda pole kostja paraku teinud.

Ühtlasi ei ole kostja veenvalt põhistanud, miks tema juhatuse liige kinnitas 11. augusti 2020. a

võlatunnistuses hageja esitatud arvetel märgitud võlga olukorras, kus kostja väitel ei olnud

hageja ja kostja vahel mingeid õigussuhteid. Kostja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil

(tl 191 pöördel), et kostja oli inkassode surve all ja soovis vabaneda maksehäirete registrisse

tehtud kannetest. Samas ei ole kostja tõendanud, et võlatunnistuse allkirjastamise ajal oleks

kostja olnud inkassode surve all. Kostja ja Brutus Inkasso OÜ e-kirjavahetusest (tl 11–14)

nähtub, et Brutus Inkasso OÜ saatis hageja esindajana kostjale võlateatise alles 9. veebruaril

2021, s.o pärast seda, kui kostja oli jätnud täitmata 11. augusti 2020. a kokkuleppe, milles

sisaldus võlatunnistus, ning selle kirjavahetuse kohaselt oli kostja valmis sõlmima

maksegraafiku ning oli äärmiselt huvitatud sellest, et Kreditinfost nõue tagasi võetakse. Seega

ei ole kostja ka tõendanud, et ta andis võlatunnistuse eesmärgiga vabaneda maksehäirete

registrisse tehtud kandest. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev, et äriühing, kellel

ei ole mingeid õigussuhteid teise äriühinguga, kinnitab teise äriühingu ees võlga üksnes selleks,

et vabaneda maksehäirete registrisse tehtud kandest.

Kuna kostja ei ole oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, ei ole tähtsust sellel,

et maakohus ei kvalifitseerinud kostja väidetud asjaolude alusel poolte vahelist õigussuhet.

9.3. Ülaltoodut arvestades jagas maakohus hageja põhinõuet lahendades poolte vahel õigesti

tõendamiskoormise ning asus lõppjäreldusena põhjendatult seisukohale, et hagi, sh hageja

põhinõue tuleb rahuldada. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses viivisenõude kohta eraldi

väiteid esitanud.

2-21-3733

10. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, et maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhjendamatult suure menetluskulude hüvitise, arvestamata

kostja vastuväiteid hageja menetluskulude kohta.

10.1. Kolleegium

selgitab,

et

kui

menetlusosaline

peab

menetluskulude

jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Selle sätte järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse

ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega

ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb

arvestada

mh

kohtuvaidluse

asjaoludega,

asja

keerukuse

ja

mahukuse,

samuti

menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Kõrgema astme kohus sekkub kohtu kaalutlusotsusesse

üksnes juhul, kui kohus on ületanud kaalumispiire (vt Riigikohtu 29. septembri 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-63261, p 14; 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18).

10.2. Siinsel juhul leidis kostja, et hageja lepingulisel esindajal ei saanud kuluda maakohtu

menetluses tehtud toimingutele menetluskulude nimekirjas märgitud mahus aega, kuid

maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega ja leidis, et hageja lepingulise esindaja

toimingutele kulunud aeg (45 tundi) on olnud kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik, arvestades

seda, et hageja lepingulise esindaja koostatud ja esitatud dokumendid olid väga põhjalikud,

sisukad ja asjatundlikud.

Kostja väitel oli järgmiste hageja lepingulise esindaja toimingute ajakulu ülepaisutatud:

-

hagiavalduse koostamiseks kulunud aeg 7,5 tundi (toimingud 2–4);

-

16. märtsi 2021. a menetlusdokumendi koostamiseks kulunud aeg 1 tund (toiming 9);

-

26. aprilli 2021. a määruskaebuse vastuse ja seisukoha koostamiseks kulunud aeg 6,25 tundi

(toimingud 11–13);

-

5. juuli 2021. a seisukoha koostamiseks kulunud aeg 4,25 tundi (toimingud 16–18);

-

30. novembri 2021. a seisukoha koostamiseks kulunud aeg 6,25 tundi (toimingud 24–25);

-

25. veebruari 2022. a kokkuvõtlike seisukohade koostamisele kulunud aeg 4,5 tundi

(toiming 31).

Kuigi maakohus ei võtnud kõigi kostja väidete kohta eraldi seisukoha, ei anna kostja

vastuväited alust hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid

vähendada. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi kostja hinnang hageja lepingulise esindaja

tehtud toimingutele kulunud ajale ei anna alust järeldada, et hageja lepingulise esindaja

toimingutele kulunud aeg on olnud osaliselt põhjendamatu. Ringkonnakohtu hinnangul võis

kohtule esitatud dokumentide sisu ja mahtu ning asja keerukust ja menetluse käiku arvestades

hageja lepingulisel esindajal kuluda 7,5 tundi hagiavalduse koostamiseks, 1 tund hagiavalduse

puuduste kõrvaldamiseks (sh hageja registrikaardi andmete ja selle tõlke saamiseks), 6,25 tundi

kahe erineva menetlusdokumendi koostamiseks (vastus määruskaebusele ja seisukoht

menetluskulude tagatise taotluse kohta), 4,25 tundi kostja vastuväidete kummutamiseks

seisukoha koostamiseks, 6,25 tundi kostja täiendavate vastuväidete ja tõendite kummutamiseks

seisukoha koostamiseks ning 4,5 tundi kohtuasjas kokkuvõtlike seisukohtade koostamiseks.

Lisaks on kostja toonud esile, et hageja kanda tuleks TsMS § 169 lg 3 alusel jätta ka

rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja

vaidlustamisega seotud menetluskulud, kuid kostja ei täpsustanud, milliseid kulusid see

puudutab. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks jätnud mõne hageja taotluse

rahuldamata või arvestamata.

2-21-3733

11. Arvestades ülaltoodud põhjendusi ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu

otsuse resolutsiooni tühistada, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab kohtuotsuse

põhjendusi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

13. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2550 eurot (käibemaksuta). Nimekirjade kohaselt

kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 17 tundi,

sh apellatsioonkaebuse analüüsiks, kliendiga nõupidamiseks ja vastuse koostamiseks

12,5 tundi,

menetluskulude

nimekirja

koostamiseks

1,25

tundi

ja

kohtuistungiks

ettevalmistumiseks 3,25 tundi, millele lisandub kohtuistungil osalemise kulu vastavalt istungi

toimumise ajale. Kohtuistung kestis 1 tund.

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi

hinnangul esindaja apellatsioonkaebuse vastuse koostamiseks tehtud toimingutele kulunud aeg

olnud põhjendatud ja vajalik. Kuna kostja tõstatas apellatsioonkaebuses mitmeid küsimusi,

mille kohta hageja ei olnud maakohtus pidanud seisukohta võtma, siis võis hageja lepingulisel

esindajal kuluda apellatsioonkaebuse kohta seisukoha kujundamiseks ning vastuse

koostamiseks kokku u 1,5 tööpäeva, mis vastab ligikaudu hageja märgitud ajale (12,5 tundi).

Hageja lepingulise esindaja menetluskulude nimekirja koostamiseks ja kohtuistungiks

valmistumiseks kulunud aeg ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul kogu ulatuses põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul võis kogenud advokaadil kuluda menetluskulude nimekirja

koostamiseks kokku 30 minutit ning arvestades kohtuvaidluse sisu ja mahtu kohtuistungiks

valmistumiseks 2 tundi, millele lisandub kohtuistungil osalemine 1 tund. Seega loeb

ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakulu 16 tunni ulatuses.

Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta), mis ei

ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2400 eurot

(16 tundi × 150 eurot/tund = 2400 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Ahti Kuuseväli, Gea Lepik