3-22-2566/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2023. a, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2566

Haldusasi

X. X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.11.2022 otsuse nr

15.2-6/177-1 tühistamiseks või alternatiivselt tühisuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X., volitatud esindaja Yaroslav Radziwill

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja P.R

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.04.2023 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X. sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 18.09.1992 otsusega nr

61. X. X.l taastati Leedu Vabariigi siseministri 14.07.2020 käskkirjaga nr 1V-683 Leedu Vabariigi

kodakondsus (dtl 16-18). Isik teavitas PPA-d Leedu kodakondsuse saamisest 26.09.2020 (dtl 22).

PPA tegi 09.11.2022 otsuse, millega luges X. X. KodS § 29 lg 1 alusel Eesti kodakondsuse kaotanuks

(dtl 29 jj). Otsuse põhjendused:

-

Otsuse õiguslikuks aluseks on KodS § 1 lg 2, § 22 p 3 ja § 29 lg 1. KodS sätestab üheselt, et Eesti

kodanik ei või samal ajal olla mõne muu riigi kodakondsuses ning näeb ette Eesti kodakondsuse

kaotamise korra. PPA on kohustatud lugema isiku Eesti kodakondsuse kaotanuks olukorras, kus

on tuvastatud Eesti kodaniku poolt mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmine (kuulumine mõne

muu riigi kodakondsusesse). Seejuures ei näe KodS ette võimalust kodakondsuse kaotanuks

lugemisel kaalutlusõiguse rakendamiseks.

-

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 8 kohaselt ei tohi kelleltki võtta sünniga omandatud Eesti

kodakondsust. X. X. ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga, mistõttu tuleb ta lugeda Eesti

kodakondsuse kaotanuks vastavalt KodS § 29 lg 1. Asjaolusid, mis välistaksid X. X. Eesti

kodakondsuse kaotamise, tuvastatud ei ole.

2. X. X. esitas 02.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 09.11.2022

otsuse nr 15.2-6/177-1 tühistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks.

1(6)

1. Kaebajale anti kodakondsus Vabariigi Valitsuse poolt, mistõttu saab selle ära võtta ka üksnes

Vabariigi Valitsus. KodS on ebaselge, millal on tegemist kodakondsuse äravõtmisega ja millal

loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

2. Kuna kaebajal taastati sünnijärgne Leedu kodakondsus, tuleb kaebaja lugeda Leedu kodanikuks

alates sünnilt ja Eesti ei saa lugeda kaebajat kodakondsuse kaotanuks. Kaebaja ei võtnud vastu

teise riigi kodakondsust, vaid see taastati.

3. KodS § 1 lg 2 on vastuolus PS §-ga 10, s.o õiguspärase ootuse põhimõttega, sest kaebaja on Eesti

kodanikuks saanud üle 30 aasta tagasi. Kaebajat tuleb kohelda võrdselt sünnijärgse Eesti

kodanikuga. Kaebaja olukord on unikaalne, kuna Leedu oli sarnaselt Eestiga okupeeritud ja

tegemist ei ole seega potentsiaalselt ebalojaalse kodanikuga. Kaebajale kodakondsuse lubamine ei

tooks kaasa massilisi ebasoovitavaid tagajärgi ning kohalduks üksnes kolme Balti riigi kodanike

osas.

4. Vastustaja on rikkunud põhjendamis- ja kaalumiskohustust. Kaebaja ei taju otsust enda suhtes

õiglasena, kuna seda ei ole piisavalt põhjendatud. Vastustaja ei ole arvestanud, et kaebaja taotles

otsuse tegemise edasilükkamist, seoses keerulise ning pingelise regionaalpoliitilise olukorraga,

mis on tingitud sõja puhkemisest Ukrainas.

5. KodS § 1 lg 2 ei kohaldu isikute osas, kes omandasid naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse

ja teise riigi kodakondsuse enne 01.04.1995, s.o enne KodS kehtestamist.

6. Kaebaja on vandetõlk, mistõttu tema igapäevaste ülesannete täitmiseks vajab ta Eesti ID-kaarti.

ID-kaarti vajab ta oma igapäevatoimingute jaoks. Kaebajal ei oleks võimalik ka osaleda Riigikogu

valimistel.

3. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.

1. Vastustaja pädevus haldusakti andmiseks tuleneb KodS §-st 29. Seetõttu ei pea kodakondsuse

kaotanuks lugemist otsustama Vabariigi Valitsus. Normide piiritlemise aluseks on see, kas isik on

teinud tahteavalduse teise riigi kodakondsuse saamiseks.

2. Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. KodS sätestab üheselt, et Eesti kodanik ei või

olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Sama on kaebajale selgitatud ka haldusmenetluse

käigus.

3. Menetluse edasi lükkamine ei vii teistsuguse järelduseni ega KodS teistsuguse tõlgenduseni.

4. ID-kaart väljastatakse ka Eestis elamisõiguse alusel elavale Euroopa Liidu kodanikule.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. KodS § 28 lg 1 p 3 kohaselt võetakse Eesti kodakondsus Vabariigi Valitsuse korraldusega ära

isikult, kes on mõne muu riigi kodakondsuses, kuid ei ole vabastatud Eesti kodakondsusest. KodS §

29 lg 1 alusel loetakse isik PPA kui Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt Eesti

kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest

loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks.

Kohtupraktikas on normide kohaldamisala eristatud viisil, et KodS § 29 kuulub kohaldamisele juhul,

kui teise riigi kodakondsuse vastuvõtmist saab lugeda isiku otseseks tahteavalduseks (Tallinna

Ringkonnakohtu 09.04.2015 otsuse nr 3-14-50605 p 21 ja 29.05.2015 otsuse nr 3-14-374 p 10). Sama

on leidnud ka õiguskantsler oma 12.11.2013 seisukohas1 „Soovitused õiguspärasuse ja hea halduse

tava järgimiseks. Õiguspärase ootuse põhimõtte arvestamine, kui isik omandas topeltkodakondsuse

enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist“.

1 https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/soovitus-enne-taasiseseisvumist-omandatud-

topeltkodakondsuse-%C3%B5igusp%C3%A4rane-ootus, samuti kaebuse lisa 9

2(6)

Käesolevas asjas on kaebaja esitatud kirjavahetuse alusel tõendatud, et kaebaja taotles ise Leedu

kodakondsuse taastamist (dtl 15, 22). Seega on kaebaja saanud teise riigi kodakondsuse enda otsese

tahteavalduse alusel.

5. Käesolevas asjas ei oma tähtsust, kas kaebaja on saanud Leedu kodakondsuse alates Leedu

Vabariigi siseministri 14.07.2020 käskkirjast või on tal taastatud kodakondsus sünnilt. Mõlema

tõlgenduse korral on tänaseks kaebajal Leedu kodakondsuse olemasolu aluseks olnud kaebaja enda

tahteavaldus Leedu ametivõimudele. Seetõttu on ka PPA-l pädevus käesolevas asjas lugeda kaebaja

Eesti kodakondsusest loobunuks (KodS § 29). Vastustajal pädevuse olemasolu tõttu ei ole

vaidlustatud haldus-akt tühine (HMS § 63 lg 2 p 3).

6. Kohtu järeldust ei muuda ka õiguskantsleri seisukohad, millele kaebaja on tuginenud. Kohus

kordab, et kaebaja sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras pärast Eesti taasiseseisvumist, s.o

18.09.1992. Kaebaja kirjavahetusest ja esitatud Leedu seadusandlusest nähtub, et kaebaja taotles ise

Leedu kodakondsuse taastamist, mille kohta anti vastav käskkiri 14.07.2020.

Kohtuasjas nr 3-14-374 ja ka õiguskantsleri 29.11.2018 seisukohas (kaebuse lisa 10) on selgitatud,

et Ülemnõukogu 26.02.1992 otsuse p 4 ja 1938. a KodS § 1 lg 2 koosmõjus (viited vastavas

seisukohas) ei või Eesti kodanik olla samal ajal mõne teise riigi kodanik ning seda kohaldatakse

isikute suhtes, kes omandavad Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras pärast Ülemnõukogu

26.02.1992 otsuse vastuvõtmist. Halduskohus selgitas kohtuotsuses nr 3-14-374, et de facto toimis

ülemnõukogu seadusandjana (vt http://pohiseadus.ee/ptk-4/), mida tagantjärele legitimeeriti ka

rahvahääletusel põhiseaduse rakendamise seaduse § 1 lg-tega 2 ja 3. Ka Riigikohus on korduvalt

käsitlenud ülemnõukogu otsuseid seadusandja aktidega võrdväärsena (vt nt Riigikohtu 21.12.1994

otsus nr III-4/A-10/94, 23.11.1998 otsus nr 3-4-1-8-98, 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02, 27.06.2005

otsus nr 3-4-1-2-05). Samuti Riigikogus 19.01.1995 toimunud KodS kolmandal lugemisel leidis

juhtivkomisjoni juht Mart Nutt, et kõik, mis on vastavalt ülemnõukogu poolt taasjõustatud

kodakondsuse seaduse ja rakendusotsuse alusel toimunud, on jõus2. Seega lähtus uue KodS

andmisel ka Riigikogu ise sellest, et ülemnõukogu otsused on seadusandliku jõu poolt antud.

Eeltoodust kehtis topeltkodakondsuse piirang ka kaebaja suhtes, kuivõrd kaebaja ei ole sünnijärgne

Eesti kodanik; ka ei ole ta omandanud Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras enne Eesti

taasiseseisvumist ega ka enne Ülemnõukogu 26.02.1992 otsust. Seega erineb kaebaja olukord

oluliselt isikutest, kelle näiteid on kaebaja viidatud seisukohtades käsitletud ning kes said Eesti

kodakondsuse naturalisatsiooni korras Nõukogude okupatsiooni ajal (nt Eesti kodanikuga abielludes)

ja/või omandasid muu riigi kodakondsuse enne Eesti taasiseseisvumist. Kaebaja viidatud

õiguskantsleri seisukohad ei ole seetõttu käesolevas asjas asjakohased:

-

12.11.2013 seisukoht (kaebuse lisa 9) puudutas olukorda, kus isik omandas Eesti kodakondsuse

abiellumisega 1971. aastal ja teise riigi kodakondsuse 1988. aastal, seega enne Eesti

taasiseseisvumist.

-

29.11.2018 seisukoht (kaebuse lisa 10) puudutas olukorda, kus isik omandas Eesti kodakondsuse

abiellumisega 1982. aastal ja teise riigi kodakondsuse 2005. aastal. Õiguskantsler asus ka

seisukohale, et kõnealusel juhul ei ole kodakondsuse kaotanuks lugemine vastuolus õiguspärase

ootuse põhimõttega, kuna teise riigi kodakondsust vastu võttes pidi isik topeltkodakondsuse

keelust teadma.

7. PS § 10 sätestab, et selles peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid

õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja

vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Õigusriigi

põhimõtte osaks on ka õiguspärane ootus.

2 http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=790502640#pk1900002158

3(6)

Riigikohus selgitas 20.10.2020 otsuse nr 5-20-3 p-s 73, et õiguspärase ootuse põhimõte peab andma

isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Igaühel on õigus tegutseda mõistlikus

ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja

vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi

olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on tingitud

isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal oli

mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima.

Kaebajalt ei ole kodakondsust võetud tema veendumuste tõttu (PS § 8 lg 4). Eesti kodakondsuse

saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ning korra sätestab kodakondsuse seadus (PS § 8 lg 5),

kuid Eesti kodakondsuse kaotamise eest on põhiseadusega kaitstud Eesti kodanikud, kes on

omandanud Eesti kodakondsuse sünniga (PS § 8 lg 3).

Põhiseadus ega ka KodS ei ole andnud naturalisatsiooni korras Eesti kodanikuks saanule

õiguspärast ootust, et talt ei saa Eesti kodakondsust ära võtta, sh et teda ei ole võimalik lugeda Eesti

kodakondsust kaotanuks – selles seisnebki sünniga ja naturalisatsiooniga omandatud kodakondsuse

erinevus. Puudub norm, mis sätestaks, et naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanu loetakse

kõik samad õigused omandanuks, mis on sünnilt Eesti kodanikul. Seega ei saanud kaebajal ka

vastavat õiguspärast ootust tekkida.

Kohus ei välista, et kaebajal võis tekkida lootus topeltkodakondsusele, arvestades Siseministeeriumi

selgitusi (kaebuse lisa 1). Siiski ei oma see käesolevas asjas tähtsust – kaebaja suhtes algatati juba

15.10.2020 haldusmenetlus, mille käigus tal oli võimalik valida, kumma kodakondsuse ta säilitab

(dtl 29), ehk tal oli valiku tegemiseks aega rohkem kui 2 aastat. Seega oli kaebajal võimalik valida

nii uue (kaebajal on üksnes Leedu kodakondsus) kui ka varasema olukorra (kaebajal on üksnes

Eesti kodakondsus) vahel.

8. Kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused on riigivõimu teostamise kesksed

küsimused, sest sellest sõltub, kes on see isikute ring ehk rahvas, kellel on võimalik kõrgeimat

riigivõimu teostada (PS 3. ptk), valida parlamendi liikmeid ja sellega legitimeerida kogu ülejäänud

riigivõimu teostamist. Seega on kodanike ringi moodustamine ja sealt isikute välistamine

parlamendireservatsiooni osaks, kuhu kohus saab sekkuda erandlikel juhtudel. Üksnes parlament

saab otsustada, kas teiste Balti riikide kodanikele lubada topeltkodakondsust või mitte. Kohtule ei

nähtu kaebaja ühegi põhiõiguse riivet, kui kaebajal ei ole võimalik kodanikuõiguseid teostada kahes

erinevas riigis.

Kaebajal võib olla soov omada tihedat sidet kahe riigiga – sünnijärgsega (Leedu) ning elukohaks

oleva riigiga (Eesti), kuid see ei tähenda, et Eesti Vabariik peab sellisele soovile vastu tulema ning

võimaldama kodanikuõiguseid teostada mõlemas riigis. Õiguskirjanduses on märgitud, et kuivõrd

Eesti ei ole liitunud Euroopa Nõukogu kodakondsuse konventsiooniga, ei eksisteeri siduvaid

rahvusvahelisi norme, mis otseselt piiraksid Eesti seadusandja otsuseid mitmekordse kodakondsuse

vältimisega seonduvate reeglite kehtestamisel (Ü. Madise (peatoim.). Eesti Vabariigi põhiseadus:

kommenteeritud väljaanne. Tartu: Iuridicum 2020, § 8 kommentaar nr 41).

9. KodS § 29 ei anna vastustajale kaalutlusõigust, st et mõjuvatel põhjustel, kui isik võttis küll

otsese tahteavaldusega muu riigi kodakondsuse vastu, saaks talle jätta Eesti kodakondsuse alles.

Seetõttu ei saanud ega ka tohtinud vastustaja arvestada kaalutlusi, miks kaebaja võiks soovida olla

topeltkodakondsusega. Haldusakti andmiseks piisas selles toodud faktide olemasolu tuvastamisest

ning neist ja õigusaktidest nähtuva tagajärje omistamisest haldusakti resolutsioonis.

Eesti kodakondsuse kaotamisel ei ole kaebajal võimalik hääletada ega kandideerida Riigikogu

valimistel. Siiski on kaebajal võimalik teostada kõiki õiguseid, mis tulenevad talle Leedu kodaniku

4(6)

staatusest, milleks on õigus teostada valimisõigust Leedu parlamendivalimistel ning õigus valida

Eestis kohaliku omavalitsuse volikogu ja Euroopa Parlamendi liikmeid. Euroopa Liidu kodanikuna

on kaebajale tagatud ulatuslikult muud õigused, v.a need mis on reserveeritud üksnes Eesti

Vabariigi kodanikele.

10. Vastustajal on ennekõike kaalumisruum selles, et isikul jääks mõistlik aeg valiku tegemiseks ja

elu ümber korraldamiseks. Käesoleval juhul on kaebajal olnud aega rohkem kui kaks aastat.

Kaebaja seisukohtadest ei nähtu piisavat põhjendust, miks ei saanud kaebaja otsust teha seetõttu, et

Venemaa ründas Ukrainat. Nii Eesti kui ka Leedu on Venemaa naabruskonnas ning kaebajale

tekkiv mõju ei erine oluliselt sõltuvalt sellest, kumma riigi kodanik kaebaja on. Arvestades Eesti ja

Leedu sarnast ajaloolist saatust viimase aastasaja jooksul suhetes Venemaaga ning ka mõlema

kuulumist nii Euroopa Liitu ja NATOsse, on kaebaja õigused samaväärselt tagatud rahvusvahelisel

tasemel ja Euroopa Liidus, sõltumata kaebaja kodakondsusest.

Kaebajale on selgitatud juba 15.10.2020 kirjas nr 15.2-6/142-1, et kui ta säilitab Leedu

kodakondsuse, kuid elab alaliselt Eestis ja omab Eestis registreeritud elukohta, siis on tal õigus

saada Eestis elamisõigus ja taotleda Euroopa Liidu kodaniku isikutunnistust (dtl 23). Kaebajal on

Leedu Vabariigi kodakondsus, seega saab kaebaja teostada ka oma õiguseid Euroopa Liidu

kodaniku staatusest tulenevalt. Euroopa Liidu kodaniku seaduse (ELKS), tuginedes Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende

perekonnaliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil3, § 7 lg 1 sätestab, et

Euroopa Liidu kodanikul on õigus Eestis viibida kehtiva reisidokumendi või isikutunnistuse alusel.

Kui kaebaja on Leedu Vabariigi kodanik, ei nähtu mõistlikku põhjust, miks kaebajal ei peaks

vastavat Leedu Vabariigi dokumenti olema või võimalik seda Leedult taotleda. Euroopa Liidu

kodanik omandab Eestis tähtajalise elamisõiguse viieks aastaks, kui ta registreerib elukoha Eestis

rahvastikuregistri seaduses sätestatud korras (ELKS § 13 lg 1). Viie aasta möödudes pikeneb

tähtajalise elamisõiguse tähtaeg automaatselt viieks aastaks, kui Euroopa Liidu kodaniku elukoht on

jätkuvalt Eestis registreeritud ja Euroopa Liidu kodaniku tähtajaline elamisõigus ei ole lõppenud või

seda ei ole lõpetatud (§ 13 lg 2). Elamisõigus lõppeb ja lõpetatakse erandlikel asjaoludel, mille risk

ei ole käesolevas asjas asjakohane (vt §-d 15 ja 16). Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on (juba)

kehtiv tähtajaline elamisõigus.

Seega on kaebajal nii õigus kui ka kohustus taotleda endale isikutunnistust, mis tõendab Euroopa

Liidu kodaniku tähtajalist elamisõigust (ELKS § 14). Isikutunnistus on Eesti kodaniku ja Eestis

elava või riigikaitseseaduse alusel viibiva Euroopa Liidu kodaniku siseriiklik ning digitaalne

dokument. Isikutunnistus antakse välja Eestis elavale Euroopa Liidu kodanikule, kellel on kehtiv

elamisõigus (ITDS § 19 p 2). Seega on kaebajal võimalik taotleda uut isikutunnistust, mille alusel

on tal võimalik teha kõiki tööks ja igapäevaeluks vajalikke digitaalseid toiminguid. Uue

isikutunnistuse saamisel kaotab kaebaja juurdepääsu senistele tema andmetega krüpteeritud

dokumentidele, kuid krüpteerimine on üksnes andmete turvalise edastamise, mitte andmete

säilitamise viis. Kaebaja kaotaks krüpteeritud andmetele juurdepääsu ka siis, kui tema

isikutunnistus muutuks muul põhjusel kasutuskõlbmatuks.

Kaebaja otsusega säilitada Leedu kodakondsus pidi olema kaebajale ka arusaadav, et sellega

kaasnevad ebamugavused, s.o ennekõike dokumentide ümbervormistamise vajadus. Kaebajal oli

võimalik neid tagajärgi pika aja jooksul kaaluda ja teha kaalutletud otsus. Tegemist ei ole

erakordselt mahukate või kulukate toimingutega, mis ei olnud kaebajale ettenähtavad. Pärast

ühekordselt dokumentide vormistamist ei mõjuta kaebaja otsus, mis tõi kaasa Eesti kodakondsuse

kaotanuks lugemise, kohtule nähtuvalt ka oluliselt kaebaja igapäevaelu.

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02004L0038-20110616&from=EN

kehtiv

konsolideeritud versioon

5(6)

11. Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata, kuivõrd vastustaja otsus on õiguspärane; ka oli

vastustajal pädevus otsuse tegemiseks. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Sullin

6(6)