2-17-19444/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.03.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-19444

Tsiviilasi

1PARTNER Ehitus OÜ hagi Sonfase OÜ vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.11.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Sonfase OÜ apellatsioonkaebus, hind 22 471, 54 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja 1PARTNER Ehitus OÜ (registrikood 11226150),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Tambet Toomela ja

vandeadvokaadi abi Artjom Luik

Kostja Sonfase OÜ (registrikood 12347594), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 28.11.2022 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 1PARTNER Ehitus OÜ (hageja) esitas 29.12.2017 Harju Maakohtule hagi Sonfase OÜ

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 21 040, 02 eurot, viivise perioodi

04.08.2014 – 29.12.2017 eest summas 5760,83 eurot ning viivise edasiulatuvalt alates

30.12.2017 kuni võlasumma täies ulatuses tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt pöördusid MK (kostja seaduslik esindaja ja ainuomanik) ja tema

elukaaslane JL 2014. aasta jaanuaris hageja poole sooviga tellida hagejalt eramu projekteerimis-

ja ehitustööd XXX asuvale ja kostjale kuuluvale kinnistule. Hageja esindaja ÜH edastas

17.01.2014 kostja seadusliku esindaja elukaaslasele JL-le, kes tegutses kostja seadusliku

esindaja nimel, eelarve projekteerimis- ja ehitustööde teostamiseks. 29.01.2014 edastas hageja

JL-le projekteerimis- ja ehitustööde ajagraafiku ning ettepaneku valida koostöövorm koos

selgitustega. 03.02.2014 teatas JL, et sai hageja poolt edastatud materjalid kätte, konsulteerib

nende osas kostja seadusliku esindajaga ning annab teada vastused. JL 05.02.2014 e-mailist

nähtuvalt nõustus kostja seaduslik esindaja kostja nimel eelarve ja ajagraafikuga ning valis

hagejaga koostöövormi. JL tegutses kostja seadusliku esindaja nimel ning tema korralduste

alusel. Seetõttu tuli lugeda kõiki JL tahteavaldusi tehtuks kostja seadusliku esindaja eest ning

kostja nimel.

Kuna hageja esitas kostjale eelarve, millele järgnes kostja poolt kiri, kuidas maksta soovitakse,

siis oli mõistlik järeldada, et pooled leppisid kokku nii tööde eelarves kui ka nende eest

maksmise viisis. Kuna hageja esitas kostjale eelarve, pidi kostja aru saama, et hageja pakub

talle teenust just selle eelarve raames. Pärast kostja nõustumist eelarve ja ajagraafikuga ning

koostöövormi valimist, asus hageja täitma projekteerimis- ja ehitustöid. Tööde tulemusena

valmisid ja anti kostjale üle järgnevad töötulemused Rohuneeme tee 47 osas: ehitusgeoloogiline

uuring, topo-geodeetiline uurimustöö, lammutusprojekt ja ehitusluba lammutustööde

teostamiseks, konstruktiivne ja eriosade projekt (jahutuse-, vee-, kanalisatsiooni-,

ventilatsiooni- ja küttesüsteemide eskiisid) ja villa energiasüsteemide majanduslik

tasuvusanalüüs. Lisaks eelnevale teostas hageja umbes 10 kuu vältel (veebruar 2014 kuni

november 2014) projektijuhtimist. Projektijuhtimise käigus tegi kostja järgnevaid toiminguid:

projekteerimiskoosolekute korraldamine ja nendel osalemine, projektide tellimine ja

teostamine, nende kooskõlastamine kostjaga ning nende muutmine ja täiendamine,

detailplaneeringu arutamine, asjaajamine ja esindamine Viimsi vallas, kaasomanikuga

probleemide lahendamisel osalemine. Kostja käitus pahatahtlikult lastes hagejal pärast eelarve

kättesaamist töö osaliselt ära teha ning asudes peale tööde teostamist väitma, et ta ei andnud

nõusolekut eelarves olevatele tasudele ning ei mõista, miks hageja arve esitas ja selle tasumist

nõudis. Isegi kui eelarve osas kokkulepet ei olnud, ei tähenda see, et pooled ei oleks

töövõtulepingu sõlmimises kokku leppinud.

Hageja esitas kostjale juulis 2014 teostatud tööde akti, mille kohaselt akteeris hageja töid

summas 21 040,02 eurot. Vaatamata poolte peetud kirjavahetusele seoses tasu maksmisega, ei

tasunud kostja hagejale tehtud tööde eest. 18.10.2017 esitas hageja kostjale nõudekirja summas

21 040,02 eurot. Hageja arvestas viivist alates 04.08.2014. Hageja saatis kostja seaduslikule

esindajale 04.07.2014 sõnumeid seoses esitatud aktiga. Aktis märgitud tasu maksmise tähtaeg

oli hiljemalt 04.08.2014.

Kostja vastuväidetele vastas hageja, et ta ei viinud projekteerimis- ja ehitustöid lõpule seetõttu,

et kostja ei tasunud vaatamata korduvatele meeldetuletustele hageja väljastatud esimest arvet

ega teatanud hagejale, kuidas ta soovib projektiga edasi minna. Kostja teadis, et kokkulepitud

projektis tegutseb hageja peatöövõtjana ning hakkab tellima töid alltöövõtjatelt. Hageja ei

väitnud, et konstruktiivne projekt ja eriosade projekt olid valmis tehtud projektid. Kuigi

nimetatud töid ei tehtud lõpuni, tehti need siiski olulises osas ning seetõttu oli hagejal õigus

küsida tööde eest tasu. Enne kohtumenetlust peetud läbirääkimiste käigus pakkus hageja

kõikide tehtud tööde üleandmist olemasolevas valmimisstaadiumis kostjale eeldusel, et kostja

tasub teostatud tööde eest, kuid kostja keeldus tasu maksmisest. Kõigi hageja poolt kostjale

tehtud tööde osas oli pooltel kokkulepe nende tegemiseks, vastavad tööd olid kostjaga

kooskõlastatud ning kõigi tööde tulemused anti kostjale üle. Eelarves kokkulepitud tasu ei

ületanud selliste tööde tavalist ega mõislikku tasu.

Kostja vastuväited hagile

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja tellis XXX asuva olemasoleva hoone lammutusprojekti. Puudus vaidlus selle üle, et

lammutusprojekti ja lammutusloa hankimise osas oli poolte vahel töövõtukokkulepe. Kostja

vaidles vastu sellele, et JL esindas kostja seaduslikku esindajat. Samuti välistas kostja, et MK

esindamist saab samastada kostja esindamisega. Poolte vahel ei olnud kokkulepet ehituseelarve

osas (hagiavalduse lisa nr 2.1.). Puudus MK poolne tahteavaldus hageja poolt esitatud

hinnapakkumise aktsepteerimiseks. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja nõustus

ehituseelarvega.

Kuna puudus kokkulepe töövõtutasus, siis pidi kostja võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 1

kohaselt hagejale maksma tavalise tasu või selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku

tasu. Kostja nõustus hagejale maksma tavalise tasu või selle puudumisel vastavalt asjaoludele

mõistliku tasu lammutusprojekti koostamise eest. Lammutusprojekti maksumuse osas pidas

kostja mõistlikuks tasuks 860 eurot + käibemaks. Kostja hindas lammutusprojekti koostamise

korraldamise ja lammutusloa hankimise osakaaluks perioodil juuni-juuli 2014 ja juuni-oktoober

2014 maksimaalselt 500 eurot.

Kostjale üle antud jooniseid ei saa samastada projektiga. Kui poolte vahel oleks olnud

kokkulepe hageja poolt nimetatud tööde teostamiseks, siis oleks tasunõude sissenõutavuse

eelduseks iga projekti üleandmine kostjale. Ainus projekt, mille hageja kostjale valmiskujul üle

andis, oli lammutusprojekt. Üksikute jooniste maksumuseks ei saa kostja arvates hinnata üle

500 euro. Kuna tegemist ei olnud valmisprojektidega, siis ei saanud hageja küsida nende eest

sama suurt tasu. Konstruktiivse projekti ja eriosade projekti joonised koostati projekteerija

mitte hageja poolt ja tegemist ei olnud projekteerimistöö lõppresultaadiga. Villa

energiasüsteemide majanduslik tasuvusanalüüsi maksumuseks hindas kostja 500 eurot. Hageja

ei kooskõlastanud kostjaga ehitusgeoloogilise uuringu ja topo-geodeetilise uurimustöö tegemist

ning ei esitanud kostjale uuringute tulemusi. Topo-geodeetilise uuringu järele puudus vajadus.

Kõikide toimingute eest oli mõistlik ja keskmine tasu 3701 eurot, millele lisandus käibemaks.

Menetlusele eelnev käik

4. Maakohus rahuldas 09.10.2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 4441,2 eurot, 04.08.2014 kuni 29.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise

1216,02 eurot ning viivise alates 30.12.2017 kuni võlasumma täies ulatuses tasumiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Hageja palus 08.11.2019 apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ulatuses, milles

kohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

6. Ringkonnakohus tühistas 28.05.2020 otsusega maakohtu 09.10.2019 otsuse osas, millega

jäeti hagi rahuldamata ja saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule

eelmenetluse staadiumis. Maakohtu otsus jõustus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevus 4441,20 eurot, perioodil 04.08.2014 kuni 29.12.2017 sissenõutavaks

muutunud viivis 1216,02 eurot ning viivis alates 30.12.2017 kuni võlasumma täies ulatuses

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu 28.11.2022 otsus

7. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt põhivõlgnevuse

summas 16 598,82 eurot ja viivise võlasumma tasumisega viivitamise eest perioodil 04.08.2014

kuni 29.12.2017 4 544,81 eurot ja edaspidi alates 30.12.2017 kuni võlasumma täies ulatuses

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid täies ulatuses

kostja kanda.

Kohus hindas käesolevas asjas esmalt lepingu kehtivuse küsimust, seejärel analüüsis poolte

kokkulepet tööde etapiviisiliseks teostamiseks ja tasumiseks ja poolte kokkulepet

projektijuhtimise kulude hüvitamiseks.

Lepingu kehtivus

8. VÕS § 116 lg 1 kohaselt lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Käesoleval juhul ei esinenud asjaolusid, mis

viitasid hagejapoolsele lepingu rikkumisele. VÕS § 655 lg 1 sätestab töövõtja õiguse saada

kokkulepitud tasu juhul, kui tellija ütleb lepingu üles. Juhul, kui kostja ütles lepingu üles VÕS

§ 655 lg 1 alusel, oli töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest arvati maha see, mille ta

lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega

omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Olenemata kostja vastuväidetest, puudus

vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid töövõtulepingu XXX asuva hoone lammutusprojekti

tegemiseks ja samale kinnistule ühepere elamu projekteerimiseks. Töövõtulepingu tasus lepiti

kokku hageja 17.01.2014 esitatud eelarvega. 2014. aasta juulis esitas hageja kostjale

töövõtulepingu alusel teostatud tööde akti (hagiavalduse lisa 25), mille kohaselt akteeris hageja

töid summas 21 040.02 eurot (s.h käibemaks). Hageja esitas kõik akti kohaselt tellitud ja

teostatud projekteerimistööd kostjale ülevaatamiseks ja võimaldas tööd üle vaadata. Kostja sai

akti kätte, kuid ei allkirjastanud seda ja keeldus tööde eest tasumisest. Kohus leidis, et teostatud

tööde eest tasumata jätmisega, hageja kirjadele ja meeldetuletustele vastamata jätmisega, mis

viis poolte koostöö ja suhtlemise katkemiseni, tegi kostja hagejale kaudse tahteavalduse, mis

oli tõlgendatav töövõtulepingu ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 tähenduses. VÕS-i

kohaselt ei ole ülesütlemisavaldusele vorminõuet ette nähtud. Seega sai lepingu üles öelda mh

teisele lepingupoolele kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Käesoleval juhul

ei sõlminud pooled kindlas vormis kokkulepet lepingu ülesütlemiseks, kuid lõpetasid faktiliselt

lepingu täitmise. Poolte vahel puudus koostöö üle kuue aasta, samuti puudus võimalus ja

valmisolek koostöö jätkamiseks. Kostja keeldus töid vastu võtmast ja hagejale tehtud tööde eest

maksmast. Sellega näitas kostja, et ta ei soovinud töövõtulepingu alusel koostööd jätkata ega

soovinud, et hageja jätkaks lepingu täitmist. Seega väljendas kostja lepingu lõpetamise tahet,

mis oli tõlgendatav kaudse ülesütlemisavaldusena TsÜS § 68 lg 3 ja VÕS § 655 lg 1 järgi.

VÕS § 655 lg 1 alusel ei ole töövõtulepingu ülesütlemise korral tähtsust sellel, kas kostja võttis

tööd vastu. Kokkulepitud tasu nõudmiseks pidi hageja tõendama, et tööd, mille eest tasu nõuti,

olid lepingus kokku lepitud ja nende tööde eest lepingu järgi makstava tasu suuruse. Hageja

nõudis tasu töövõtulepingu ja kostjaga kokku lepitud eelarve alusel teostatud tööde eest.

Eeltoodust tulenevalt teostas hageja tööd töövõtulepingus ja lepingu täitmise käigus kostjaga

kokkulepitud tingimustele vastavalt ning akteeris ja esitas teostatud tööde eest arve kostjaga

kokkulepitud eelarve järgi. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 655 lg 1 järgi

kokkulepitud tasu. Kohus leidis siiski, et eeltoodule vaatamata teostas hageja tööd ja andis need

kostjale üle, mistõttu oli kostjal tasumiskohustus sõltumata VÕS § 655 lg 1 kohaldamisest.

Poolte kokkulepe tööde etapiviisiliseks teostamiseks ja tasumiseks

9. Puudus vaidlus selle üle, et hageja ei teostanud kõiki eelarvejärgsed töid ja hageja nõudis

kostjalt esimeses vaheaktis akteeritud tööde eest tasumist. Kohus tuvastas, et hagejal oli õigus

nõuda töövõtutasu VÕS § 655 lg 1 järgi, mistõttu ei omanud hageja tasunõude tuvastamisel

tähtsust poolte kokkulepped etapiviisilise tasustamise kohta. Isegi kui asuda seisukohale, et

lepingut ei lõpetatud, oli hagejal siiski tekkinud sissenõutavaks muutunud tasunõue esimese

teostatud tööde akti alusel, sest esimeses teostatud tööde aktis akteeritud tööd teostati vastavalt

kokkuleppele ja anti kostjale üle. Pooled leppisid akteeritud tööde eest tasumises kokku.

Täiendavalt kinnitas poolte kokkulepet etapiviisilise tasustamise kohta asjaolu, et kostja

tunnistas ja nõustus, et tal oli esimese etapi tööde eest tasu maksmise kohustus.

VÕS § 637 lg 4 teine lause sätestab, et kui töövõtulepinguga on kokku lepitud töö üle andmine

ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel.

Poolte kehtis töövõtuleping, mille üheks osaks oli vaidlusaluste tööde teostamine. Kostja

vaidlustas vaid tasunõude summa ja mitte teostatud tööde eest tasu saamise õiguse. Tasunõuet

tunnistades tunnistas kostja enda kohustust tasuda osa eest. Seega järeldas kohus VÕS § 637 lg

4 teise lause järgi, et töövõtulepingu hind määrati ositi, samuti määrati ositi tööde üleandmine

ning pooled leppisid kokku tööde etapiviisilises tasustamises.

Puudus vaidlus selle üle, et hageja ei teostanud kõiki eelarvejärgsed töid. VÕS § 637 lg 5 järgi

ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. VÕS

§ 638 järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud

või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija

ei võta alusetult valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

Kõik tellitud ja teostatud projekteerimistööd esitati kostjale ülevaatamiseks ning kostja ei

teatanud puudustest esitatud töödes. Seega puudusid alused tööde vastuvõtmisest keeldumiseks

ja tööd tuli lugeda VÕS § 638 järgi vastuvõetuks. Kuna akteeritud tööd loeti kostja poolt

vastuvõetuks ja poolte vahel oli kokkulepe etapiviisilises tasustamises, muutus hageja tasunõue

VÕS § 637 lg 4 teise lause järgi sissenõutavaks vastavate tööde vastuvõtmisel.

VÕS § 643 kohaselt peab tellija, kes on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või

kutsetegevuses, viivitamata tehtud töö üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 644 lg 1

kohaselt peab tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja

jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada

saama. Kostja ei esitanud seisukohti ega tõendeid selle kohta, et töö ei vastanud

lepingutingimustele. Seega esitas hageja kostjale üle vaatamiseks lepingutingimustele vastavad

tööd.

Projektijuhtimise kulu

10. Kokkulepitud eelarves ja teostatud ehitustööde aktis puudus eraldiseisev projektijuhtimise

kulurida. Mõlemas dokumendis märgiti kuluridadena projekteerimine, erinevad ehitustööd ja

ehitusplatsi korraldus- ja üldkulud. Et hageja teostas projektijuhtimist ning kokkulepitud

eelarves eraldi projektijuhtimise kulurida märgitud ei olnud, pidi projektijuhtimise tasu

kuuluma teostatud tööde aktis akteeritud projekteerimise või ehitusplatsi korraldus- ja

üldkulude kulurea alla. Käesoleval juhul oli projektijuhtimine olulisel määral seotud

projekteerimisega. Projektijuhtimise ebaselge mõiste ja kohati projekteerimisega eristamatu

seose tõttu ei olnud võimalik üheselt määrata, missuguste tegevuste korral oli tegemist

projektijuhtimise teostamisega. Tulenevalt projektijuhtimise olemusest oleks eelarves eraldi

projektijuhtimise kulurea üle arvestuse pidamine olnud problemaatiline. Seega märkis hageja

põhjendatult eelarvesse projektijuhtimise kulurea asemel ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude

eelarve rea, mille alla kuulus ka projektijuhtimise kulu. Pooled leppisid eelarves kokku nii

projekteerimise kui ka ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude eest maksmises ja hageja akteeris

teostatud tööd kooskõlas kokkulepitud eelarvega. Teostatud tööde akti järgi oli korraldus- ja

üldkulude reas ette nähtud tegevusi teostatud 5% ulatuses lepingu kogumahust. Seega oli hageja

tasunõue 5% ulatuses ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude eest (4 498.35 eurot käibemaksuta)

põhjendatud. Kostja pidi kokkulepitud eelarve alusel teostatud tööde eest tasuma. Kostja sõnul

ei olnud projektijuhtimise kulu eelarves eraldi nähtud, vaid iga kulurida hõlmas endas ka

projektijuhtimise tasu. Kohus leidis, et isegi kui puudus kokkulepe selle kohta, et

projektijuhtimise tasu oli ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude kulureas, ei saanud sellest

järeldada, et iga kulurida hõlmab endas ka projektijuhtimise tasu, sest vastavat kokkulepet

pooled ei sõlminud. Juhul, kui asuda seisukohale, et kokkulepet projektijuhtimise tasu osas

puudus, kuulus maksmisele tavaline tasu VÕS § 637 lg 1 järgi. Kohtule esitatud riikliku

eksperdi arvamuse kohaselt oli projektijuhtimise tegevuste eest tavaline või mõistlik tasu 36

000 eurot (sh käibemaks) ja tehtud tööde eest kokku 41 832 eurot (sh käibemaks). Hageja

nõudis akteeritud tööde eest töövõtutasu oluliselt väiksemas summas võrreldes vastavate tööde

tavalise tasuga. Seega oli hageja tasunõude summa põhjendatud ja mõistlik.

Kostja apellatsioonkaebus

11. Kostja palus tühistada maakohtu 28.11.2022 otsuse täies ulatuses ja teha uus, millega jätta

hagi vaidlustatud osas rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Asjaolude ebapiisava tuvastamise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu asus

maakohus põhjendamatult seisukohale, et kostja väljendas lepingu lõpetamise tahet, mis oli

tõlgendatav kaudse ülesütlemisavaldusena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 ja

VÕS § 655 lg 1 järgi. Kostja tõendas, et ta ei öelnud töövõtulepingut VÕS § 655 lg 1 alusel

üles, vaid hageja loobus ehitustööde teostamisest. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 655 lg

1. Antud juhul pidi kohus kohaldama VÕS § 186 p-i 4, mille alusel lõpeb võlasuhe võlasuhte

lõpetamise kokkuleppega. Käesoleval juhul loobus kostja ehitustööde teostamise nõudest

hageja suhtes ja hageja loobus töövõtutasu nõudest kostja suhtes.

Maakohus asus ebaõigele seisukohale, et pooled sõlmisid töövõtulepingu nii hoone

lammutusprojekti tegemiseks kui ka samale kinnistule ühepere elamu projekteerimiseks.

Hageja ja kostja vaheline koostöö piirdus lammutusprojekti koostamise ja lammutusloa

taotlemisega, mille eest tasumisest kostja ei keeldunud. Kõigi hageja teostatud toimingute eest

oli mõistlik hind 3701 eurot, millele lisandus käibemaks. Antud summa osas jõustus kohtuotsus

ning selle osas apellatsioonmenetlust ei toimunud. Pooled ei sõlminud töövõtulepingut XXX

asuvale kinnistule elamu projekteerimiseks ja projektijuhtimise teenuse osutamiseks.

Maakohus ei tuvastanud, millest nähtus kostja tahteavaldus hageja poolt 17.01.2014 esitatud

pakkumise aktsepteerimiseks. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja faktiliste

väidetega ja rikkus seega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1. Maakohtu otsus

polnud seaduslik ja põhjendatud.

Olukorras, kus pooled ei sõlminud töövõtulepingut kinnistule elamu projekteerimiseks ja

projektijuhtimise teenuse osutamiseks, oli ebaõige ja ekslik maakohtu seisukoht, et pooled

leppisid kokku tööde etapiviisiliseks teostamiseks ja tasumiseks. Pooltevaheline lepinguline

suhe lõppes lammutusprojekti koostamise ja lammutusloa taotlemisega. Arusaamatu ja ebaõige

oli maakohtu seisukoht, et hageja nõudis kostjalt esimeses vaheaktis akteeritud tööde eest

tasumist ja kostja, vaidlustades vaid tasu suuruse, võttis tasu maksmise kohustuse akteeritud

tööde eest omaks. Maakohtu otsuses puudus viide tõendile või kostja esitatud

menetlusdokumendile, millest antud omaksvõttu järeldada saaks. Põhjendamatu oli maakohtu

seisukoht, et hagejal oli õigus nõuda väidetavalt akteeritud tööde eest tasu. Maakohtu otsuses

sedastatu, et kõik tellitud ja teostatud projekteerimistööd esitati kostjale ülevaatamiseks ning

kostja ei teatanud puudustest ülevaatamiseks esitatud töödes oli ebaõige. Hageja ja kostja

vaheline koostöö piirdus lammutusprojekti koostamise ja lammutusloa taotlemisega ja kostja

ei pidanud vaatama üle tööd, mida ta ei tellinud. VÕS § 637 lg-st 4 tuleneb, et tööde ositi üle

andmisel tuleb iga töö eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 638 alusel tuleb vastu

võtta valminud tööosa. Kui töö vastuvõtmises lepiti kokku etapiviisil, kuid tegemist oli

mittetäitmisega, ei muutu töövõtja tasunõue selle etapi tööde eest sissenõutavaks.

Maakohus leidis ekslikult, et hagejal oli õigus nõuda projektijuhtimiskulude hüvitamist. Selline

järeldus oli vastuoluline ja nõuetekohaselt põhjendamata. Kuivõrd pooled ei sõlminud

kõnealust töövõtulepingut, puudus hagejal kostja vastu tasunõue. Isegi kui pooltel oleks olnud

kokkulepe elamu projekteerimiseks ja projektijuhtimise teenuse osutamiseks vastavalt hageja

esitatud eelarvele, ei toodud eelarves projektijuhtimist eraldi kuluna välja. Kostjale

arusaadavalt hõlmas iga kulurida endas ka projektijuhtimise tasu, kuivõrd hageja esitatud

eelarve oli suunatud kompleksse projektijuhtimise teostamiseks. Vastuoluline oli maakohtu

järeldus, et projektijuhtimise olulisusest tulenevalt oli eelarves eraldi projektijuhtimise kulurea

üle arvestuse pidamine problemaatiline, mistõttu märkis hageja põhjendatult eelarvesse

projektijuhtimise kulurea asemel ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude eelarve rea, mille alla

kuulub ka projektijuhtimise kulu. Samuti oli põhjendamatu maakohtu järeldus, et juhul, kui

kokkulepet projektijuhtimise tasu osas ei olnud, kuulub maksmisele tavaline tasu VÕS § 637

lg 1 järgi. Kuna projektijuhtimine oli olulisel määral seotud teiste hageja eelarves toodud

töödega ning hageja kavatses ka nimetatud tööde eest nende teostamise järel tasu nõuda, siis

viiks eraldi projektijuhtimistasu nõudmine olukorrani, kus hageja küsib sama töö eest erinevate

kuluridade kaudu tasu. Ebaõige oli maakohtu järeldus, et teostatud projektijuhtimistööde

tavapäraseks hinnaks oli ligikaudu 30 000 eurot. Kostja sõnul oli kõigi hageja teostatud

toimingute eest mõistlik hind 3701 eurot, millele lisandus käibemaks.

Vastustaja seisukoht

12. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu

otsus muutmata ja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei

rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme

õigesti. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6

tulenevalt neid ei korda. Vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Apellant on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud tõendite ebaõiget hindamist ja

materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist, mille tulemusena ei ole kohtuotsus seaduslik ega

põhjendatud. Ringkonnakohus kostja etteheidetega ei nõustu.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud

seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast.

Kuivõrd

maakohtu

otsuses

on

piisava

põhjalikkusega

käsitletud

ka

enamust

apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele

veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud

ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud

asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades

maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse

tühistamiseks.

15. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et pooled sõlmisid töövõtulepingu nii Rohuneeme

tee 47 hoone lammutusprojekti tegemiseks kui ka samale kinnistule ühepere elamu

projekteerimiseks. Kostja maakohtus ja apellatsioonkaebuses korratud väide, mille kohaselt

piirdus poolte koostöö lammutusprojekti koostamise ja lammutusloa taotlemisega, ei ole

põhjendatud ega kooskõlas asjas olevate tõenditega. Samuti ei leidnud tõendamist, et pooled

pidasid läbirääkimisi üksnes elamu rajamise üle, kuid läbirääkimiste luhtumisel leping lõpetati

kokkuleppel ning hageja loobus ehitustööde teostamisest ja töövõtutasu nõudest.

16. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et lisaks hageja poolt tehtavatele

töödele, oli pooltel kokkulepe tööde tegemise eelarves. 05.02.2014 teatas kostja seadusliku

esindaja elukaaslane, et hageja 17.01.2014 edastatud eelarve ühes kaaskirjaga (I kd, lk 7-10) ja

29.01.2014 edastatud ajagraafik ühes ettepanekuga valida koostöövorm, on kätte saadud.

03.02.2014 teatas JL, et konsulteerib kostja seadusliku esindajaga ja 05.02.2014 teatas JL e-

kirjaga, et kostja on nõustunud eelarvega, ajagraafikuga ja valinud hagejaga koostöövormi (I

kd, lk 7-8). Ebaõige on kostja väide, et riikliku eksperdi hinnangul oli hageja teostatud tööde

hinnaks muu kui poolte kokkulepitu.

17. Ringkonnakohus nõustub maakohuga selles, et tuvastada, kas hagejal on tasu nõue, tuli

tuvastada, kas ja millistel asjaoludel oli poolte töövõtuleping lõppenud. Vaidlus puudus, et

poolte koostöö oli lõppenud. Nõustuda saab maakohtuga, et leping oli lõppenud kostja poolt

hagejale tehtud kaudse tahteavaldusega, mida sai tõlgendada ülesütlemisavaldusena VÕS § 655

lg 1 tähenduses. Asjas leidis tõendamist, et hageja esitas kostjale ülevaatamiseks ja võimaldas

üle vaadata kostja poolt tellitud ja hageja teostatud projekteerimistööd, energiasüsteemide

majandusliku tasuvusanalüüsi, eriosade eskiisprojektid, lammutusprojekti ühes lammutusloaga

jm dokumendid. Tõendamist leidis, et kostjal oli võimalik tutvuda kõigi tellitud

projekteerimistööde tulemustega ja ta ei teatanud puudustest ülevaatamiseks esitatud töödes.

2014 juulis esitas hageja kostjale töövõtulepingu alusel teostatud tööde akti, mille kohaselt oli

hageja akteerinud töid 21 040,02 euro maksumuses. Et suurem osa töödest lepingu järgi olid

veel ees (eelarve oli kokku 1 060 216,19 eurot), oli tegemist esimese vaheakteerimisega.

Maakohus tuvastas õigesti, et pooled leppisid kokku tööde etapiviisilises teostamises ja

tasumises. Kuna kostja vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele, sõnumitele ja

kirjavahetusele arvet ei tasunud, peatus poolte koostöö lepingu alusel tööde tegemiseks. Hageja

teatel pidi töödega jätkatama, kui arve saab makstud. Tõendamist leidis, et kostja oli teadlik, et

hageja jätkab töödega siis, kui kostja on esimese etapi tööde eest maksnud. Kuigi pooled ei

olnud sõlminud kindlas vormis kokkulepet lepingu ülesütlemiseks, näitas kostja oma

käitumisega tahet, et ei soovi lepingu alusel koostööd jätkata. Seega tegi kostja hagejale kaudse

töövõtulepingu ülesütlemisavalduse ja leping lõppes maakohtu tõlgendusel kostjapoolse VÕS

§ 655 lg 1 kohase ülesütlemisega. Kostja väited lepingu kokkuleppel lõpetamisest tõendamist

ei leidnud, samuti nagu ka kaebuse väited, mille kohaselt hageja olevat tasunõudest loobunud.

18.Maakohus tuvastas tõendeid hinnates ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult kostjal

akteeritud tööde eest maksmise kohustuse. Kuigi kostja väidab kaebuses, et tal tasu maksmise

kohustust ei ole, on ta samas maakohtu menetluses avaldanud vastupidist, so nõustunud nii

lammutustasu kui ka asjaajamistasu hüvitamisega (I kd, lk 74). Kuivõrd lepingus oli kokku

lepitud nii lammutusprojekti kui ka projekteerimistööde tegemises, siis nõustudes ühe tööosa

eest maksmise kohustusega, on kostjal kohustus maksta tehtud tööde eest ehk tasuda

etapiviisiliselt.

19. Kuivõrd maakohus luges tõendatuks, millega ringkonnakohus nõustub, et kõik tellitud ja

teostatud projekteerimistööd olid kostjale ülevaatamiseks esitatud, kostja puudustest

ülevaatamiseks esitatud töödes ei teatanud, oli kostja keeldunud tööde vastuvõtmisest

põhjendamatult. Maakohus luges tööd VÕS § 638 järgi vastuvõetuks ja hageja tasunõue VÕS

§ 637 lg 4 teise lause järgi sissenõutavaks. Kostja on kaebuses korranud maakohtus esitatud

väiteid, millistele on maakohus vastanud ja tõendeid hinnates tuvastanud kostja vastuväidete

paikapidamatust.

20. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal on õigus saada tehtud töö eest

kokkulepitud tasu. Maakohus leidis õigesti, et hagejal on õigus nõuda ka kostjalt

projektijuhtimiskulude hüvitamist. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt on projektijuhtimise

kulu hõlmatud projekteerimise kulureaga, kuivõrd projektijuhtimise alla kuulusid tegevused (nt

kirjavahetuse pidamine kostja lepingulise esindajaga, kostja esindamine vaidluses

kaasomanikuga jms), mis polnud projekteerimisega seotud. Kokkulepitud eelarves ei ole eraldi

projektijuhtimise kulurida märgitud, samuti kostjale esitatud teostatud ehitustööde aktis.

Mõlemas dokumendis on kuluridadena märgitud projekteerimine, erinevad ehitustööd ja

ehitusplatsi korraldus- ja üldkulud. Nõustuda saab maakohtuga, et projektijuhtimine pidi

kuuluma ehitusplatsi korraldus- ja üldkulude alla, kuna hageja oli teostanud projektijuhtimist

kogu lepingu täitmise käigus umbes 10 kuu vältel. Nõustuda saab hagejaga, et ehitusplatsi

korraldus- ja üldkulude kulurida oligi mõeldud just selletaoliste üldiste ja raskesti

määratletavate kulude jaoks nagu seda on projektijuhtimine. Põhjendatud on hageja arvutus,

mille kohaselt oli ta teostanud korraldus- ja üldkulude reas ette nähtud tegevusi 5% ulatuses

lepingu kogumahust, s.o 4 498.35 eurot (käibemaksuta) ning kostja on kohustatud kokkulepitud

eelarve alusel teostatud tööde eest tasuma. Kostja väide, et iga kulurida hõlmas endas ka

projektijuhtimise tasu, ei leidnud asjas tõendamist ja selles osas puudus ka poolte kokkulepe.

Ringkonnakohus ei korda vastavas osas TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendusi,

vaid nõustub nendega.

21. Kokkuvõtteks märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väited ei ole edukad ega anna

alust otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite

hindamisel TsMS § 232 lg 1 nõuet. Kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtu seisukoha

kujunemine on jälgitav ja otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg 8 nõuetega. Kaebuse väited

otsusega mittenõustumise kohta ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ega jõuda

apellatsioonkaebuses soovitud tulemuseni.

Arvestades eeltoodud põhjendusi ei kuulu kostja apellatsioonkaebus rahuldamisele ega anna

alust maakohtu otsust tühistada ega muuta.

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja põhinõude 21 040, 02 eurot täies ulatuses

rahuldanud. Maakohtus mõistis 09.10.2019 otsusega kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuse

katteks 4441,20 eurot ja perioodil 04.08.2014-29.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise

1216,02 eurot ja viivise alates 30.12.2017 kuni võlasumma täies ulatuses tasumiseni seaduses

ettenähtud määras. Selles osas on otsus jõustunud. Seega on praeguse vaidlustatud otsusega

(21 040,02-4 441,20) 16 598,82 euro väljamõistmine ja perioodi 04.08.2014-29.12.2017 eest

täiendava viivise 45544,81 eurot ning viivise alates 30.12.2017 väljamõistmises kuni

võlgnevuse tasumiseni summalt 21 040,02 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhjendatud ja seaduslik.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1

alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei

tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2).

(allkirjastatud digitaalselt)