3-21-1048/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1048

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 17.02.2021 käskkirja nr 5-

2/21/86 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja AK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.04.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.04.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-1048 muutmata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.04.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1048

2(5)

1. Tallinna Vangla määras 13.01.2021 käskkirjaga nr 5-3/21/35 X ajavahemikul 14.01.–

05.03.2021 vangla majandustöödele abitööliseks.

2. Tallinna Vangla karistas 17.02.2021 käskkirjaga nr 5-3/21/86 X vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest noomitusega.

VangS § 67 p 1 kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks alluma vanglaametniku

seaduslikele korraldustele. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval kohustus töötada.

Kaebaja määrati 13.01.2021 käskkirjaga majandustööde abitööliseks. Vanglaametnik andis

kaebajale 17.01.2021 korralduse minna tööle, kuid kaebaja keeldus korralduse täitmisest.

Vanglaametniku korraldus ei olnud tühine, mis oleks õigustanud selle täitmata jätmist

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2; Riigikohtu 30.05.2012 otsus nr 3-3-1-14-12, p 10).

Kaebaja

tõi

vanglaametniku

korralduse

täitmisest

keeldumise

põhjusena

välja

terviseprobleemid. VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes ei

ole selleks võimeline tervislikel põhjustel. Sotsiaalkindlustusameti andmetel määrati kaebajale

alates 16.05.2012 politseiametniku töövõimetuspension ning alates 31.05.2015 on kaebaja

töövõime kaotuse määr 80%. Tallinna Vangla arsti LS hinnangul võib kaebaja töötada. Kaebaja

on paigutatud kambrisse üksinda ja ta on saanud hakkama oma kambri puhastamise ja

korrastamisega. Vangla sisekoristustöid tehakse samamoodi. Seega ei saa kaebaja füüsilised

võimed olla töö tegemisel takistuseks.

VangS § 63 lg 1 p 1 alusel tuleb kaebajale määrata karistuseks noomitus. Mitteallumine

vanglaametniku korraldusele asuda tööle on raske rikkumine. See raskendab korra ja julgeoleku

tagamist vanglas ning vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist (vt ka Riigikohtu

01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06). Kaebajal puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused,

mistõttu on noomitus proportsionaalne karistus, arvestades rikkumise raskust ja juhtumi

asjaolusid. Eeldatavalt mõjub see kaebajale heidutavalt, et ta saaks aru oma rikkumise tõsidusest

ja hoiduks edaspidi distsipliinirikkumiste toimepanemisest.

3. Kaebaja esitas käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 15.04.2021 vaideotsusega

nr 5-15/21/154-2 rahuldamata.

Vangla arst on hinnanud kaebaja töövõimet enne 13.01.2021 käskkirja andmist ning ka

03.02.2021 tuvastanud, et kaebaja võib teha töid, mis ei ole seotud vasaku käe füüsilise

koormusega. Koristamine on tavaline, olmeline tegevus. See pole füüsiliselt raske ega

intensiivne töö, selle käigus ei pea tõstma raskeid esemeid ja seda võib teha ühe käega ning

kaebaja enda valitud tempos. Rikkumine on tõendatud ja karistus on proportsionaalne (vt ka

Riigikohtu 10.10.2017 otsus nr 3-15-3133, p 17).

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada Tallinna

Vangla 17.02.2021 käskkirja nr 5-2/21/86 õigusvastasus.

Vastustaja ei arvestanud, et kaebaja on töövõimetuspensionär. Kaebaja jäi töövõimetuks pärast

haavata saamist. Selle tulemusel peab kaebaja regulaarselt tarvitama ravimeid, mille

kõrvaltoimena on häiritud kaebaja keskendumisvõime ja koordinatsioon. Kaebaja ei keeldunud

17.01.2021 üldiselt töö tegemisest, kuid kaebaja saab teha üksnes kergemat tööd ja ühe käega.

Koristustööd ei sobi kokku kaebaja tervisliku seisundiga, sest nõuavad suuremat füüsilist

koormust ja kiirust, kui kaebaja suudab taluda. Koristustööde tegemise tulemusel võib kaebaja

tervis halveneda ja töövõimetus süveneda. Vastustaja pole selgitanud, kuidas saab koristustööd

teha ühe käega.

3-21-1048

3(5)

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 17.02.2021 käskkirja ja

15.04.2021 vaideotsuse põhjenduste juurde.

Vangla arst LS hindas 16.06.2020 kaebaja töövõimet ja leidis, et ta võib töötada vangla

majandustöödel. LS andis 04.11.2020 kaebajale loa töötada ka kokkupuutel toidu ja joogiveega.

Vangla arst oli teadlik, et kaebajal on alates 31.05.2015 osaline töövõime. Kaebajat ei tabanud

17.01.2021 mingi ootamatu terviserike, vaid ta viitas tööst keeldudes oma üldisele

terviseseisundile. Seega ei olnud kaebaja terviseseisund muutnud, võrreldes ajaga, kui arst

hindas kaebaja võimeliseks tegema vangla majandustöid. Arst hindas kaebaja töövõimet uuesti

03.02.2021 ega tuvastanud tervisest tulenevaid takistusi majandustööde tegemiseks, täpsustades

vaid, et kaebaja saab teha töid, mis ei ole seotud vasaku käe koormusega. Vestluses inspektor-

kontaktisikuga on kaebaja avaldanud, et soovib minna kutsekooli õppima abikokaks ja asuda

pärast vanglast vabanemist tööle kokana. Koka töö on ilmselgelt keerukam kui koristustööd ja

nõuab tegutsemist kahe käega.

6. Tallinna Halduskohus jättis 12.04.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Kohus nõustus vastustaja 17.02.2021 käskkirja ja 15.04.2021 vaideotsuse

põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Õige pole kaebaja seisukoht, et ta ei keeldunud 17.01.2021 üldiselt tööle minemast, vaid soovis

lihtsalt kergemat tööd. Vanglaametniku 17.01.2021 ettekandest nr 1-21-408 saab järeldada

vastupidist. Kergema töö tegemise soovile viitas kaebaja alles distsiplinaarmenetluse käigus

esitatud seletuskirjas. Vangla arst oli kontrollinud kaebaja võimet teha vangla majandustöid.

Kaebaja ei saanud 17.01.2021 veel teada, et tööd, mida tal tuleb teha, käivad talle üle jõu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Kohus ei hinnanud üldse kaebaja väiteid, vaid nõustus lihtsalt kõigi vastustaja põhjendustega.

Jääb selgusetuks, kuidas kaebaja oleks saanud korralduse andmise hetkel teada, et korraldus on

tühine. Kohtu seisukoht viitab asjaolule, et kaebajal polegi õigust tervislikel põhjustel tööst

keelduda ning ta peab laskma alandada enda inimväärikust, täites kõigepealt vangla tühise

korralduse ning alles siis (võib-olla) on tal õigus see vaidlustada. Kaebaja on selgitanud, et talle

on alates 16.05.2012 määratud töövõimetuspension, tal tuvastati alates 31.05.2015 töövõime

kaotus 80% ning säilinud 20% töövõime osas tehti ranged ettekirjutused võimalikult kerge töö

tegemiseks. Kaebaja saab teha tööd, mis ei eelda korraga mõlema käe kasutamist. Vastustaja

pakutud töö ei vastanud sellele tingimusele. Vastustaja on teadlikult alandanud kaebaja

inimväärikust, sest sundis tegema tööd, milleks kaebaja ei ole oma tervisliku seisundi tõttu

võimeline. Kaebaja ei keeldunud 17.01.2021 üldiselt töö tegemisest, vaid soovis kergemat tööd,

sest ei saanud vangla pakutud tööga oma tervise tõttu hakkama. Kaebaja tarvitab pidevalt tugeva

toimega ravimeid ja töö tegemine võiks kaebaja olukorda veelgi halvendada. Vanglas ei ole

kaebaja saanud vajalikku arstiabi. Vanglas puuduvad vahendid, millega määrata kindlaks

kaebaja terviseseisund, mingeid uuringuid ei ole kaebajale tehtud. Kaebaja on käinud

spordisaalis, kuid seal on tema roll olnud pigem passiivne. Kaebaja on püüdnud säilitada

füüsilist vormi nii palju kui tema tervislik seisund võimaldab. Ka jalgpalli mängib kaebaja

passiivselt, põhimõtteliselt seistes. Kaebaja on vanglale väljendanud soovi end arendada ja

omandada keevitaja kutse, kuid see ei tähenda, et ta peaks keevitajana tööle asuma. Kaebajal

oli VangS § 37 lg 2 p 3 alusel õigus tööst keelduda. Kaebaja tervislikku seisundit arvestades on

karistus ebaproportsionaalne.

8. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3-21-1048

4(5)

Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja igapäevane käitumine vanglas ei

kinnita apellatsioonkaebuses toodud kirjeldust oma terviseseisundist. Esindaja pole kaebaja

tervisega piisavalt kursis või püüab teadlikult näidata kaebaja tervislikku seisundit tegelikust

kehvemana. Kaebaja on avaldanud soovi töötada tulevikus abikokana. Kaebaja märkis

23.12.2021 pöördumises, et soovib minna kutsekooli ja omandada keevitaja elukutse ning

tulevikus selles valdkonnas töötada. See näitab kaebaja valmisolekut ja võimekust teha rasket

füüsilist tööd, milleks on vaja kasutada mõlemat kätt. Kaebaja külastab aktiivselt vangla

spordisaali ning tema igapäevases tegevuses ei ole olnud märgata tugevate ravimite mõju. Nt

22.06.2022 pöördumises avaldas kaebaja pahameelt, et tal ei võimaldatud osaleda vangla

korraldatud jalgpalliturniiril. Sellest saab järeldada, et kaebaja enda hinnang oma füüsilisele

seisundile on piisavalt hea ja ta ei muretse füüsilise koormuse pärast. Häiritud

keskendumisvõime ja koordinatsiooni korral ei oleks kaebaja võimeline jalgpalli mängima.

Töövõime teeb kindlaks arst, mitte meditsiiniseade. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et vanglas

töötamise võimekuse tuvastamiseks peaks tegema konkreetseid terviseuuringuid. Kutseõpe

vanglas ei tähenda vaid teooriat, vaid ka praktilist tegevust. Seega pole praeguse vaidluse puhul

tähtsust, kas kaebaja asub tulevikus keevitajana tööle.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

10. Vastustaja määras kaebaja 13.01.2021 käskkirjaga nr 5-3/21/35 (dtl 48) ajavahemikul

14.01.–05.03.2021 vangla majandustöödele abitööliseks. See oli 17.01.2021 seisuga kehtiv

haldusakt, mis oli kaebajale täitmiseks kohustuslik – seda hoolimata asjaolust, et kaebaja

keeldus andmast allkirja käskkirjaga tutvumise kohta. Vanglateenistuse ametnik andis kaebajale

17.01.2021 korralduse asuda tööle, kuid kaebaja ei täitnud seda korraldust. Halduskohus

selgitas õigesti, et tõendite järgi ei soovinud kaebaja 17.01.2021 lihtsamat tööd, vaid keeldus

tööst põhjendusega, et on invaliid ega saa tööd teha (dtl 50). Nõusolekule teha kergemaid töid

viitas kaebaja alles 29.01.2021 seletuskirjas (dtl 54).

11. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse

ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1). Vanglaametniku antud korralduse

täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab tühise

haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu 30.05.2012 otsus nr 3-3-

1-14-12, p 10). HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine järgmistel juhtudel: 1) sellest ei

selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole

andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise või 5) sellest ei selgu

õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel

kellelgi võimalik täita. Kaebajale 17.01.2021 antud korraldus asuda tööle ei vasta ühelegi tühise

haldusakti tunnusele. Seega oli kaebajal kohustus täita vanglaametnike korraldus ja asuda tööle.

Kaebaja inimväärikust ei alanda see, et tal on kohustus täita vanglaametniku kehtiv korraldus

ja selle õiguspärasust kontrollib kohus tagantjärele.

12. Töötama ei ole kohustatud kinnipeetav, kes ei ole selleks võimeline tervislikel põhjustel

(VangS § 37 lg 2 p 3). Kinnipeetava võib töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui

kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma, sh ajutise töövõimetuse tõttu (VangS § 38 lg

22; justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja

töölt vabastamise kord“ § 5 lg 2 p 5). Vanglas töötamisele kohaldub ka töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4, mille alusel on töötajal õigus keelduda tööst või peatada töö,

mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise. Samas ei saanud kaebaja keelduda

vanglaametniku korralduse täitmisest põhjendusega, et kaebaja enda arvates ohustaks

3-21-1048

5(5)

koristustööde tegemine tema tervist. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse

tööd teha kindlaks arst.

13. Kaebaja haigujuhtude väljavõtte (dtl 32 jj) kohaselt tuvastas vangla arst 16.06.2020 kaebaja

töölevõtmise eelsel läbivaatusel, et kaebaja võib töötada. Vangla arst tegi 04.11.2020 veel ühe

töölevõtu eelse läbivaatuse, sest kaebajat sooviti määrata tööle, mis on seotud toiduga, ning

järeldas, et kaebaja võib töötada ka toiduga. Kaebaja ei väida ja ka tema terviseandmetest ei

nähtu, et tal oleks 17.01.2021 tekkinud mingi ootamatu terviserike (sh puuduvad kaebaja

terviseloos kanded ajavahemikul 06.12.2020–02.02.2021). Vangla arst hindas kaebaja

töövõimet uuesti 03.02.2021 (s.o distsiplinaarmenetluse ajal) ja leidis, et kaebaja saab teha töid,

mis ei ole seotud vasaku käe koormusega. Seega on arst hinnanud kaebaja võimet teha vanglas

majandustööde abitöid ega tuvastanud selleks tervisest tulenevaid takistusi. Õigusaktid ei näe

vanglas töötamise võime kindlakstegemiseks ette mingeid konkreetseid uuringuid, vaid

töövõime üle otsustab arst konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades.

14. Asjaolu, et kaebajal on 2015. a-l tuvastatud 80% töövõimetus, on kirjas kaebaja terviseloos

ja oli seega vangla arstile teada. Töövõime osaline kaotus iseenesest ei välista töötamist vangla

majandustööde abitöölisena. Vangla on selgitanud, et kaebajalt eeldati lihtsate koristustööde

tegemist, mis oma olemuselt ei erine neist töödest, millega kaebaja oli varem hakkama saanud

oma kambrit korras hoides. Koristustöid saab teha kaebaja füüsilisele seisundile sobivas

tempos. Lisaks pole vaidlust, et kaebaja teeb vanglas sporti, samuti on avaldanud soovi

omandada kutseharidust abikoka või keevitaja erialal, mille õppeprotsessi osaks on füüsilist

koormust nõudev praktika. See toetab vastustaja seisukohta, et kaebaja püüab näidata oma

terviseseisundit tegelikust halvemana ning kasutada seda ettekäändena vanglas mitte töötada.

15. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole asjakohased kaebaja argumendid, mis puudutavad

üldisemalt vangla osutatavate tervishoiuteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Need asjaolud ei

andnud kaebajale õigust jätta täitmata vanglaametniku 17.01.2021 korraldust asuda tööle.

16. Distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse osas nõustub ringkonnakohus 17.02.2021

käskkirja ja 15.04.2021 vaideotsuse põhjendustega neid üle kordamata (HKMS § 165 lg 2).

17. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg

1).

(allkirjastatud digitaalselt)