2-20-9620/44 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. märts 2023, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-20-9620

Tsiviilasi

Holm Bank AS-i hagi Foorum Puit OÜ (pankrotis), P. K. i

ja Foorum Puit OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela

vastu nõude tunnustamiseks Foorum Puit OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Holm Bank AS; registrikood 14080830; asukoht Posti

tn 30, Haapsalu linn, Haapsalu linn, 90504, Lääne maakond

Hageja esindaja: S. V.

e-post XXX

Kostja I: Foorum Puit OÜ (pankrotis); registrikood

11533171; asukoht Piiroja, Lossimäe küla, Elva vald, 61009,

Tartu maakond

Kostja II: P. K. ; isikukood XXX; elukoht XXX

Kostja III: Foorum Puit OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Sirje Tael; asukoht Jaama 76, Tartu linn, 50605, Tartu

maakond; e-post sirje@stael.ee

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Holm Bank AS-i hagi Foorum Puit OÜ (pankrotis), P. K. i ja Foorum Puit OÜ

(pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela vastu nõude tunnustamiseks Foorum Puit OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses osaliselt.

2. Tunnustada HOLM BANK AS-i lepingust nr XXX tulenevat nõuet Foorum Puit OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses II rahuldamisjärgu (pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2)

nõudena summas 15 818 eurot 84 senti.

3. Jätta hagiavaldus rahuldamata osas, milles HOLM BANK AS palub tunnustada lepingust

nr XXX tulenevat nõuet Foorum Puit OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses II

rahuldamisjärgu (pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2) nõudena suuremas summas kui 15 818

eurot 84 senti.

4. Toimetada otsus pooltele kätte.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi 1, 51010, Tartu; e-post

tarturk.menetlus@kohus.ee)

apellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

alates

otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Holm Bank AS (endise ärinimega AS Koduliising) (hageja) esitas 3. juulil 2020 Tartu

Maakohtu Tartu kohtumajale hagi Foorum Puit OÜ (pankrotis) (kostja I), P. K. i (kostja II) ja

Foorum Puit OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela (kostja III) vastu nõude tunnustamiseks

Foorum Puit OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses II rahuldamisjärgu nõudena summas 23 438

eurot 18 senti (rendimaksed 22 971 eurot 93 senti, viivis 473 eurot 25 senti ja trahvid 50 eurot).

Hageja palub jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse (tl 2-10) ja hageja hilisemate seisukohtade (tl 78-80, 84-86) kohaselt sõlmisid

hageja ja kostja I 3. märtsil 2017 rendilepingu nr NOR 17-0019 (edaspidi: leping), mille

kohaselt andis hageja kostjale I rendile kauba hinnaga 27 000 eurot (käibemaksuta).

Rendimakse oli 741 eurot 3 senti kuus. Leping sõlmiti 48 kuuks. Rendimakse tuli tasuda arve

alusel jooksva kuu viimaseks päevaks.

Kostja I seaduslik esindaja allkirjastas 13. aprill 2017 üleandmise-vastuvõtmise akti, millega

võttis müüjalt Nord Varaliising OÜ-lt rendiobjekti vastu.

Kostja I ei täitnud rendilepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Rendimaksed on tasutud

kuni 30. juuni 2018 rendimakseni. 30. juuli 2018 rendimakse on tasutud osaliselt summas

605 eurot 5 senti. Hilisemad rendimaksed on tasumata.

Hageja edastas kostjale I 28. jaanuaril 2019 rendilepingu ülesütlemisavalduse. Vastavalt

rendilepingu üldtingimuste punktile 9.7.4 kohustub rentnik lepingu ülesütlemise korral maksma

kõik tasumata rendimaksed perioodi lõpuni. Rendiobjekti hind ei oma kohustuste suuruse

arvestamisel tähtsust. Ülesütlemise avalduse esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud

võlg 23 495 eurot 18 senti (rendimaksed 22 971 eurot 93 senti, viivis 473 eurot 25 senti ja

trahvid lepingu rikkumise eest 50 eurot). Poolte kokkuleppel jäi rendiobjekt kostja I valdusesse

hoiule.

Tartu Maakohtu 11. detsembri 2019 määrusega kuulutati tsiviilasjas nr 2-19-10335 välja

kostja I pankrot ja pankrotihalduriks nimetati kostja III. Hagejani jõudis 11. detsembril 2019

teave kostja I pankrotist. Hageja asus pärast seda tegelema vara müügiga. See ei ole tulemusteni

viinud. Hageja ei saa nõuet vara müügi ulatuses vähendada.

Hageja esitas pankrotihaldurile tähtaegselt nõudeavalduse. Hageja nõue jäeti 4. juuni 2020

võlausaldajate üldkoosolekul tunnustamata, kuna kostja I ja kostja II esitasid vastuväite hageja

kogunõudele 23 945 eurot 18 senti ning kostja III vaidles hageja nõudele vastu summas

523 eurot 27 senti.

Lepingu sõlmimise hetkel ei saanud kostjal I või tema esindajatel tekkida kahtlust võlausaldaja

osas. Leping on kolmepoolne rendileping, rendiobjekti finantseerija on hageja, kes saab

rendiobjekti omandiõiguse ja lepingujärgsed igakuised rendimaksed. Rendiobjekti müüja on

Nord Varaliising OÜ, kes on lepinguga seotud küsimustes kontaktisikuks. Kostja I kinnitas, et

tutvus ja nõustus lepingu põhi- ja üldtingimustega. Kostja I sai kogu senise rendiperioodi vältel

hagejalt arveid rendimaksete tasumiseks ning meeldetuletuskirju, kui rendimakse jäi tähtaegselt

tasumata. Tasumata rendimaksete võlg on lepingu ülesütlemise seisuga 22 971 eurot 93 senti.

Hageja arvestas viivist lepingujärgses määras 0,15% päevas perioodi 30. august 2018 kuni

28. jaanuar 2019 eest kokku 473 eurot 25 senti.

Hageja esitas 9. augustil 2018 kostjale I võla meeldetuletuse ja leppetrahvi nõude 50 eurot.

Kostja I kohustub lepingu üldtingimuste p 7.2 alusel igakordse rendimakse osalise või täieliku

tasumisega viivitamise korral tasuma leppetrahvi 200 eurot iga osaliselt või täielikult viivitatud

rendimakse eest.

2. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata (tl 61-64).

Leping sõlmiti 3. märtsil 2017 Nord Varaliising OÜ-ga. Hageja märgiti lepingul väikeses kirjas.

Hageja puudus pakkumuselt. Lepingu sisuks oli Haapsalu Metal AS-is toodetud järkaja.

Haapsalu Metal AS oli seadme müüja. Seadme maksumus oli 27 000 eurot + km. Kostja I tasus

sissemakse 5400 eurot + km. Liisingusse tuli seega võtta 21 600 eurot + km. Kostja I tasus

2017. aasta eest 4940 eurot 16 senti + km ja 2018. aasta eest 4940 eurot 16 senti + km. Kostja I

tasus seadme eest kokku seega 15 280 eurot 32 senti + km.

Rendilepingu juurde lisatud üldtingimused on tüüptingimused, mis on vastuolus kokkulepituga,

sh kasutusrendi olemusega ning ebamõistlikult kahjustavad. Need on tühised.

Müüja on Haapsalu Metal OÜ, kellega on sõlmitud allkirjastatud müügileping. Väide, et leping

on kolmepoolne ning müüjaks on Nord Varaliising OÜ, ei ole õige.

Hageja nõue sisaldab käibemaksu, millelt omakorda arvestatakse viivist, mille suurus ei ole

õige. Viivise suurus peaks olema üldtingimuste tühisuse tõttu seadusjärgne.

Kuna hageja ütles lepingu üles, käivet ei tekkinud ega teki. Selle pealt ei ole kõrvalnõuete

arvutamine õige ja korrektne.

Arved peavad sisaldama kindlustust, kuid ei sisaldanud, mistõttu on hageja rikkunud

kindlustuskohustust.

Rendilepingu üldtingimused on tühised, kuna lähevad seadusega vastuollu, sest lepingus

keelatakse rentnikul kõige elementaarsemad õigused - kui leping on allkirjastatud, puudub

igasugune õigus taganeda.

Lepingute üleandmise/jagunemiste teateid ei edastatud kostjale I.

Kuna tegemist on kasutuslepinguga, on kostja nõus nõude summaga ulatuses ja suuruses kuni

lepingu ülesütlemiseni. Hageja ei esitanud rohkem arveid.

3. Kostja III vastuse (tl 50-52) kohaselt esitas kostja III nõudele vastuväite summas 523 eurot

27 senti. Kostja III ei vaielnud ülejäänud nõude osas vastu. Kostja I tasus hagejale enne lepingu

ülesütlemist 15 784 eurot 60 senti. Lepingu ülesütlemisel oli kostja I võlg hageja ees 4582 eurot

16 senti.

Kostja I pidi lepingu kohaselt vara hagejale tagastama seitsme päeva jooksul. Kostja I ei

tagastanud hagejale vara. Hageja ei ole vara kostjalt tagasisaamiseks midagi teinud. Hageja ei

ole midagi teinud, et vähendada vara müümise kaudu enda nõudeid kostja I vastu. Kostja I ei

ole teinud takistusi vara äraviimisele ega selle müügile.

Hageja esitas vara eest tasumiseks nõude kostja I pankrotimenetluses, sh selle perioodi eest, mil

leping oli üles öeldud. Enne lepingu ülesütlemist tekkinud võla kohta esitas hageja arved koos

käibemaksuga. Hageja lisas ülesütlemise järgselt nõutavatele rendimaksetele käibemaksu.

Hageja nõue peaks pärast lepingu ülesütlemist nõutavate rendimaksete osas olema käibemaksu

võrra, s.o 3826 euro võrra, väiksem, kuna hageja ei pea ise selle eest riigile käibemaksu maksma

ning hageja ei esitanud kostjale I arvet, et kostjal I tekiks võimalus käibemaks tagasi küsida.

Hageja kõrvalnõuded ja leppetrahv on ebamõistlikud. Kostja III esitas vastuväite tuginedes

võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 162. Kostja III esitas taotluse kõrvalnõuete vähendamiseks

summas 523 eurot 27 senti.

4. Tartu Maakohus rahuldas 17. märtsi 2021 otsusega (tl 95-98 pöördel) hagi ning tunnustas

hageja rendilepingust tulenevat nõuet kostja I pankrotimenetluses II rahuldamisjärgu nõudena

summas 23 438 eurot 18 senti. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et ei ole aru saada, kes

on lepingu poolteks. 3. märtsil 2017 on sõlmitud Nord Varaliising OÜ (müüja), Koduliising

OÜ (rendileandja) ja Foorum Puit OÜ (rentnik) vahel rendileping nr XXX kappimismasina

rentimiseks vastavalt Haapsalu Metal OÜ pakkumisele. Leping vastab oma sisult ja olemuselt

VÕS §-s 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele. Rendilepingu üldtingimused võivad olla

tüüptingimused VÕS § 35 mõttes, kuid need ei ole ühte lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustavad. Asjaolu, et kostja I ei ole hagejale rendiobjekti tagastanud, ei tähenda seda, et

kostjal ei tuleks tasuda rendimakseid lepingu p 4.3 ja üldtingimuste p 9.7.4 järgi, mis näeb ette,

et lepingu lõppemise või ülesütlemise korral on rentnik kohustatud maksma kõik tasumata

rendimaksed perioodi lõpuni. Lepingu p-s 4.3 märgitud rendimaksele lisandub käibemaks. Arve

mitte kättesaamine ei vabasta rentnikku rendimakse tasumisest. Viivise ja leppetrahvi

vähendamine ei ole põhjendatud, arvestades hageja õigustatud huve, võlgnevuses oldud

perioodi pikkust, võlgnetava summa suurust ning põhivõlgniku majanduslikku seisundit.

Menetluskulud jättis maakohus 49% ulatuses kostja I kanda, 49% ulatuses kostja II kanda, 2%

ulatuses kostja III kanda ja määras need rahaliselt kindlaks.

5. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 115-118), milles palus

maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega rahuldamata.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 3. novembri 2021 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks (tl 131-134

pöördel). Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ja kostja I sõlmitud leping on

liisinguleping. Lepingu eseme ostuhind oli 27 000 eurot, millest kostja I tasus otse müüjale

5400 eurot. Hageja finantseeris lepingu eseme omandamist 21 600 euro ulatuses. Lepingu

kohaselt pidi kostja I hagejale tasuma 48 osamakset suurusega 617 eurot 53 senti, s.o kokku

29 641 eurot 44 senti. Järelikult hõlmasid kostja I lepingujärgsed maksed ka intressi, mida

hagejal pärast lepingu ülesütlemist VÕS § 367 lg-te 1 ja 2 kohaselt ei ole õigust nõuda. Hageja

ei ole maakohtus esitanud nõude arvestust selliselt, et kohtul oleks võimalik kindlaks teha,

millises ulatuses hageja nõue sisaldab intressi. Lepingu üldtingimuste p 9.7.4, mille kohaselt

peab kostja I ka lepingu ülesütlemisel tasuma lepingujärgseid makseid kuni lepinguperioodi

lõpuni, on VÕS § 42 lg 1 kohaselt kostjat I ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine

tüüptingimus, kuivõrd sellega rikutakse oluliselt lepingupoolte lepingu ülesütlemisest

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu. Nimelt peaks selle tingimuse kohaselt kostja I

jätkama vaatamata ülesütlemisele lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, samas kui hagejal

on õigus nõuda lepingu eseme tagastamist, st lõpetada enda põhikohustuse täitmine. Maakohtus

esitatud poolte seisukohtadest võib järeldada, et lepingu eseme omand jäi hagejale. Poolte

seisukohad on ebaselged selles osas, kas ja millal on eseme valdus hagejale üle antud ning

milline oli liisingueseme väärtus üleandmise ajal. Olukorras, kus hageja on saanud lepingu

eseme valduse, ei ole asja lahendamisel oluline, kas ta on selle müünud. VÕS § 367 lg 3

kohaselt on oluline eseme väärtus ajal, mil hageja valduse sai. Hageja liisingulepingujärgne

nõue saab hõlmata endas eelkõige lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud ja

tasumata osamakseid ning VÕS § 367 kohaselt ülesütlemise ajale järgnevate osamaksete

põhivõla osa, millest on lahutatud liisingueseme väärtus selle tagastamise aja seisuga. Viivist

saab hageja nõuda VÕS § 113 lg 6 järgi põhivõla, mitte aga intressi tasumisega viivitamise eest.

7. Asja uuel arutamisel andis kohus 16. veebruaril 2022 ja 7. novembril 2022 pooltele tähtaja

seisukohtade ja tõendite esitamiseks (tl 136-139, 177-177 pöördel).

8. Hagejate seisukohtade (tl 163-165, 180-181) kohaselt on lepingu nr XXX puhul tegemist

rendilepinguga, mitte liisingulepinguga. Hageja pakub koostöös Nord Varaliising OÜ-ga

juriidilistele isikutele kasutusrendi teenust (täisteenusrent) erinevate varade kasutusse

võtmiseks. Poolte vahel sõlmiti rendileping, mille põhitingimuste alusel kohustus Holm Bank

AS (endise ärinimega Koduliising OÜ) andma Foorum Puit OÜ-le (rentnikule) kasutamiseks

rendilepingu eseme (kappimismasina) ning rentnik kohustus tasuma selle eest renti igakuiste

arvete alusel. Rentnik on lepingu allkirjastamisega kinnitanud, et nõustub lepingu tingimustega.

Hageja poolt esitatud arvete kirjelduses on näha, et tasuda tuleb rendilepingu XXX varade

rendi eest.

Hageja edastas nõude vara tagastamiseks kirjalikult rendilepingu ülesütlemisavalduses. Pärast

lepingu ülesütlemist sõlmiti suuline kokkulepe, et lükata kostja I kohustust anda

kappimismasina valdus hagejale edasi või tasuda ettevõtte majandusliku seisu paranemisel

lepingujärgsed maksed kostjate poolt lõpuni ja saada vara omandiõigus endale. Vara müügiga

tegeles Nord Varaliising OÜ.

Hageja ei ole rendiobjekti valdust tagasi saanud. Hagejale kuuluv vara on hageja teadmata

kostja III poolt koos pankrotivaraga maha müüdud. Hageja sai vara müügist teada kostja II

vahendusel 7. märtsil 2022.

Rendilepingu alusel oli igakuine rendimakse ilma käibemaksuta 617 eurot 53 senti (koos

käibemaksuga 740 eurot 32 senti). Peale rendilepingu ülesütlemist muutusid rendilepingu alusel

sissenõutavaks kõik ülesütlemisele järgnenud 26 rendimakset. Kõik ülesütlemisavaldusele

järgnenud tasumata rendimaksed ilma käibemaksuta on summas 16 055 eurot 78 senti ja koos

käibemaksuga 19 248 eurot 32 senti. Hagejal on õigus nõuda kõiki rendimakseid koos

käibemaksuga.

Viimased rendimaksed on hagejale laekunud 10. augustil 2018, kuid hageja poolt nõutav viivis

on arvestatud üksnes rendilepingu ülesütlemisavalduse kuupäevani. Rendilepingu poolteks on

kaks juriidilist isikut ning ettevõtjate finantsilise võimekuse piir on kõrgem kui tarbijal. Hageja

poolt nõutav viivis ei ole ebamõistlikult kahjustav või tühine tüüptingimus.

Hageja nõuab kostjalt I leppetrahvi summas 50 eurot. Leppetrahvi nõue on esitatud hageja poolt

9. augustil 2018, hetkel kui poolte vahel oli kehtiv rendileping ning rentnik rikkus rendimaksete

tasumise kohustust. Arvestades võlgnevuse tasumisega viivitamise perioodi pikkust, võla

suurust ning hageja õigustatud huvisid, ei ole leppetrahv ebamõistlikult kahjustav ja tühine

tüüptingimus.

9. Kostja II kordas 28. märtsi 2022 ja lõplikus 10. veebruari 2023 seisukohas oma varasemaid

seisukohti (tl 153-158, 197-200). Hageja ei ole arusaadavalt selgitanud, millest hageja nõue

koosneb (põhiosa, intress). Lepingu kohaselt pidi kostja I vara tagastama seitsme päeva jooksul,

kuid esmalt lepiti kokku, et vara saab jääda hoiule. Vara ei tagastatud, kuna hageja ei andnud

selleks lisajuhiseid ega teinud midagi, et vara saaks tagastatud neile sobival ajal neile sobivasse

kohta. Hageja lasi kostjal III rendieseme müüa 2021.a enampakkumisel tervikvarana koos

kinnisasjaga. Hageja ei ole tegelenud vara müügiga nõuete rahuldamise eesmärgil. 2019. a

detsembris võttis kostja III kogu vara üle kostjalt II ja kostjal I puudus õigus vara hallata. Kostja

II palub menetluskulud jätta hageja kanda.

10. Kostja III selgitas 22. novembri 2022 seisukohas (tl 190-191), et OÜ Foorum Puit pankrot

kuulutati välja 11.detsembril 2019. Hageja ei esitanud vara välistamise avaldust. Hageja esitas

võlausaldajana 31. detsembril 2019 nõude pankrotimenetlusse. Hageja on soovinud olla

võlausaldaja pankrotimenetluses. Hageja oli vara välistamise õiguse kaotanud hiljemalt 11.

detsembriks 2020. OÜ Foorum Puit tervikvara hulgas oli kinnisasjal asuvas tootmisüksuses

tootmisliin Kartro-Randek koos selle juurde kuuluvate oluliste osade ja päraldistega.

Pankrotihaldur müüs OÜ Foorum Puit tervikvara 9. augustil 2021 ning selle omandas

notariaalse ostu- müügilepingu alusel OÜ Taga-Suitsu Talu.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas kostjate vastu hagi nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses II

rahuldamisjärgu nõudena summas 23 438 eurot 18 senti.

12. Pankrotiseaduse § 106 lg 1 (hagiavalduse esitamise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt kui

nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei

tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui

nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku

kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja,

on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles.

13. Kohtule esitatud seisukohtadest järeldab kohus, et vaidlust ei ole järgmises:

-

Nord Varaliising OÜ, Koduliising OÜ (hageja õiguseelneja) ja Foorum Puit OÜ vahel on

3. märtsil 2017 sõlmitud leping, mis on pealkirjastatud kui „Rendileping nr XXX “

(edaspidi leping nr XXX , tl 11-14);

-

Foorum Puit OÜ jäi lepingust nr XXX tulenevate osamaksete tasumisega võlgnevusse

ning AS Koduliising (hageja õiguseelneja) ütles 28. jaanuari 2019 ülesütlemisavaldusega

lepingu nr XXX ettehoiatamata erakorraliselt üles (tl 18-20);

-

Tartu Maakohtu 11. detsembri 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10335 kuulutati välja

Foorum Puit OÜ pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Sirje Tael;

-

Hageja esitas Foorum Puit OÜ pankrotimenetluses nõude lepingust nr XXX tulenevate

tasumata rendimaksete, viivise ja leppetrahvi tasumiseks kogusummas 23 438 eurot 18

senti;

-

Hageja nõudele esitasid vastuväited pankrotivõlgnik (kostja I) ja võlausaldaja P. K.

(kostja II) kogu summas ja pankrotihaldur Sirje Tael (kostja III) summas 523 eurot 27

senti (tl 27-29);

-

4. juunil 2020 toimus kostja I võlausaldajate üldkoosolek, kus jäeti hageja nõue summas

23 495 eurot 18 senti tunnustamata (võlausaldajate üldkoosoleku protokoll, tl 21-26).

14. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et Nord Varaliising OÜ on 28. veebruaril 2017 teinud

Foorum Puit OÜ-le pakkumuse, mille sisuks oli seadme rent vastavalt Haapsalu Metalli

pakkumisele (tl 53, 65). Sisuliselt samadel tingimustel on 3. märtsil 2017 sõlmitud Nord

Varaliising OÜ (müüja), Koduliising OÜ (rendileandja) ja Foorum Puit OÜ (rentnik) vahel

rendileping nr XXX kappimismasina rentimiseks vastavalt Haapsalu Metalli pakkumisele (tl

11-14). Lepingu üldtingimuste (tl 12-13) p 1.1 kohaselt rendileandja finantseerib rentniku

poolt välja valitud rendiobjekti kasutamist lepingus sätestatud tingimustel ja korras ning

garanteerib kokkulepitud ulatuses rendiobjekti ostuhinna tasumise tingimusel, et rentnik on

tasunud müüjale avansilise makse ja lepingutasu ning kõik muud kokkulepitud eeltingimused

on täidetud. Rendiobjekt omandatakse rendileandja poolt ja antakse rentniku kasutusse ning

rentnik kohustub tasuma rendiobjekti kasutamise eest kokku lepitud rendimakseid ja muid

käesolevast lepingust ja seadusest tulenevaid makseid. Üldtingimuste p 2.1. ja 2.2. järgi kuulub

rendiobjekti omandiõigus kogu lepingu perioodi kestel rendileandjale, kes müüb selle lepingu

perioodi lõppedes tagasi müüjale. Üldtingimuste p-st 2.2. nähtub ka, et rentnikul on õigus

rendiobjekt müüjalt lepingu lõppedes välja osta.

Hageja on väitnud, et pooled on sõlminud rendilepingu. Kohus leiab, et lepingule antud

pealkiri „Rendileping nr XXX “ ei oma lepingu sisu tõlgendamisel tähtsust. Rendilepingule on

VÕS § 339 kohaselt iseloomulik, et rendileandja võimaldab rentnikule rendilepingu esemest

korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Hageja ei ole esile toonud, milles seisneb

antud lepingu puhul kappimismasinast korrapärase majandamise reeglite järgi vilja saamine.

Samuti ei ole rendilepingule iseloomulik kolmanda osapoole (müüja) osalemine lepingus ega

rentniku õigus lepingu lõppedes rendilepingu ese välja osta.

Kohus leiab, hageja ja kostja I vahelisest lepingust nr XXX (tl 11-14) nähtuvad selgelt

liisingulepingu olemus ja sellele tüüpilised kohustused. VÕS § 361 kohaselt kohustub

liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme

ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme

kasutamise eest tasu. Ka lepingu nr XXX puhul esineb nn kolmnurksuhe müüja, liisinguandja

(hageja) ja liisinguvõtja (kostja) vahel. Lepingu üldtingimuste p-st 1.1 nähtub, et lepingu ese

antakse kostja I kasutusse, hageja finantseerib seda ja tagab ostuhinna tasumise. Kostja I

omakorda kohustus maksma selle eest hagejale tasu. Lepingu üldtingimuste nähtub ka see, et

riskijaotus on liisingulepingule tüüpiline – kõiki liisingulepingu objektiks oleva esemega

seotud riske alates selle kostjale üleandmisest kannab kostja (vt p 3.6 ja 4.2). Ka lepingupoolte

tahe viitab sellele, et nad soovisid sõlmida liisingulepingut. Pakkumuses on viidatud

paindlikule liisinglahendusele ning kasutusrendile (tl 65). Ka kostja I on sõlmitud tehingut

käsitlenud liisinguna, nt liisingu graafikut küsides (tl 69-69 pöördel). Lähtudes VÕS §-s 29

sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest, on kohus seisukohal, et hageja ja kostja I vahel 3.

märtsil 2017 sõlmitud leping nr XXX on liisinguleping.

Kohtu hinnangul on lepingu nr XXX puhul tegemist kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga,

kuna lepingust nr XXX ei tulene kostja kohustust lepinguese lepingu lõppedes omandada (mis

on iseloomulik kapitalirendi tüüpi liisingulepingule).

15. Kohus leiab, et kostja I väited selle kohta, et ta ei saanud aru, kes on lepingu pooled, ei ole

tõsiseltvõetavad. Lepingu p 9.1 kohaselt kinnitavad lepingu allkirjastamisega rentnik ja tema

esindaja ja käendaja, et on lepingu ja üldtingimustega tutvunud ja nõus. Sama on rentnik

kinnitanud üldtingimuste p-s 12.6. Seega pidi kostja I juhatuse liige P. K. lepingut nr XXX

(milles ta mh andis isikliku käenduse lepingust tulenevate kohustuste tagamiseks 42 210 euro

ulatuses) allkirjastades ja 13. aprilli 2017 vara üleandmise-vastuvõtmise akti (tl 16-17)

allkirjastades ning rendiobjekti vastu võttes mõistma, kellega ja millistel tingimustel ta tehingu

sõlmis. Ka P. K. i 5. aprilli 2017 e-kirjast Nord Varaliising OÜ-le (tl 69), milles kostja I andis

teada, et rendiobjekt on komplektselt kohal, ning küsis liisingu graafiku kohta, leiab kinnitust,

et kostja I sai aru, kes on tehingu pooled. Kohtule esitatud arvetest (tl 166-175) ja kostja I konto

väljavõttest (tl 73-74) nähtuvalt tasuti igakuiseid rendimakseid 741 eurot 3 senti Koduliising

AS-ile. Äriregistri andmete kohaselt on OÜ Koduliising (registrikood 10892531) varad

jagunemise käigus (jõustus 26. aprillil 2017 registrikaardile jagunemiskande tegemisega)

läinud üle Koduliising AS-ile ja ning alates 8. aprillist 2020 on hageja nimeks Holm Bank AS.

Seega on hageja Koduliising AS õigusjärglane.

16. Liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saavad kõne alla tulla enne lepingu lõppemist

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks ka

lõpetamisega seotud tagasitäitmise nõuded ja lepingu rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise

nõuded. Kahju hüvitamise nõuete puhul on VÕS §-s 367 seejuures ette nähtud erikord: lepingu

lõpetamisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue on ette nähtud VÕS § 367 lg-s 1 (seda

täpsustavad VÕS § 367 lg-d 2 ja 3) ja ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamise nõue VÕS

§ 367 lg-s 4 (vt Riigikohtu 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 26).

17. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt I enne lepingu nr XXX ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist, s.o tasumata osamaksete tasumist ning

viivist.17.1. Poolte seisukohtadest ja kohtule esitatud tõenditest nähtub, et lepingu eseme

ostuhind oli 27 000 eurot (Haapsalu Metalli pakkumine, tl 53, 65; lepingu nr XXX p 2.1, tl

11). Kostja I tasus 24. märtsil 2017 lepingu üldtingimuste p 1.1. ja lepingu nr XXX p 4.2 ja

4.4. alusel otse müüjale avansilise makse 5400 eurot (millele lisandus käibemaks) ja

lepingutasu 150 eurot (maksekorraldused tl 67-68). Seega finantseeris hageja lepingu eseme

omandamist 21 600 euro ulatuses. Lepingu nr XXX p-des 4.1 ja 4.3 kokkulepitu kohaselt pidi

kostja I hagejale tasuma 48 osamakset suurusega 617 eurot 53 senti, s.o kokku 29 641 eurot 44

senti (millele lisandub käibemaks). Lepingu üldtingimuste p 6.2 järgi kohustus kostja I tasuma

makseid lepingus kokkulepitud summades ja tähtaegadel ning p 6.1. kohaselt on maksete

tasumise tähtpäev jooksva kuu 30. päev.

Kostja I konto väljavõtte (tl 73-74) kohaselt tasus kostja I perioodil 27. aprillist 2017 kuni 10.

septembrini 2018 hagejale kokku 12 597 eurot 51 senti, s.o 17 osamakse eest (koos

käibemaksuga). Seega osamaksed, mis kuulusid tasumisele alates lepingu sõlmimisest 3.

märtsist 2017 kuni 30. juulini 2018, on kostja I poolt tasutud.

Pooled ei vaidle selle üle, et alates 11. septembrist 2018 ei ole kostja I hagejale rohkem makseid

teinud ning seetõttu on hageja 28. jaanuari 2019 ülesütlemisavaldusega lepingu nr XXX

erakorraliselt üles öelnud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja I on ülesütlemisavalduse kätte

saanud ning ülesütlemine on kehtiv.

Enne ülesütlemist muutusid sissenõutavaks tasumata osamaksed perioodi august 2018 kuni

detsember 2018 eest, s.o viis osamakset summas 741 eurot 3 senti, kokku 3705 eurot 15 senti

(koos käibemaksuga).

Kuna kostja I rikkus lepingust nr XXX ja selle üldtingimustest tulenevat osamaksete tasumise

kohustust, on hagejal VÕS § 108 lg 1 alusel õigus nõuda enne lepingu nr XXX ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata kohustuste täitmist summas 3705 eurot 15 senti.

17.2. Hageja on palunud tunnustada tema nõuet ka tasumata viivise ulatuses lepingujärgses

määras 0,15% päevas perioodi 30. august 2018 kuni 28. jaanuar 2019 eest kogusummas 473

eurot 25 senti.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 alusel

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Viivist ei ole VÕS § 113 lg 6 järgi lubatud nõuda intressi, sh viivise, ega muu raha kasutamise

tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on

tühine.

Lepingu üldtingimuste p 7.1 kohaselt kohustus kostja mistahes makse tasumisega viivitamise

korral tasuma viivist 0,15% päevas tähtajaks tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva

eest kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Kostja II väidab, et lepingu nr XXX tüüptingimused on tühised. Kohus kohustas pooli 16.

veebruari 2022 määrusega esitama seisukoht, kas viivise kokkulepe määras 0,15% päevas

(lepingu üldtingimuste p 7.1) on VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 5 ja § 44 mõttes ebamõistlikult kahjustav

ja tühine tüüptingimus. Pooled ei esitanud kohtule selliseid seisukohti, mille kohaselt viivise

kokkulepe määras 0,15% päevas on VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 5 ja § 44 mõttes ebamõistlikult

kahjustav ja tühine tüüptingimus. Arvestades lepingu sõlmimise eesmärki, olemust ja kaaludes

lepingupoolte huve, ei saa kohtu hinnangul lepingu üldtingimuste p 7.1 pidada ühte

lepingupoolt ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult kahjustavaks; viivise vähendamise

taotlust analüüsib kohus allpool.

Kohus selgitas hagejale 16. veebruari 2022 määruses, et hagejal tuleb esitada VÕS § 113 lõikes

6 sätestatud piirangut arvestades uus viivise arvestus. Hageja ei esitanud kohtule uut viivise

arvestust. Kohus leiab, et viivise õigeks arvestamiseks tuleb esmalt leida, millises summas

sisaldasid osamaksed lepingueseme ostuhinda. Eespool on kohus tuvastanud, et hageja

finantseeris lepingu eseme omandamist 21 600 euro ulatuses ning leping nr XXX nägi ette 48

osamakset suurusega 617 eurot 53 senti, s.o kokku 29 641 eurot 44 senti (millele lisandub

käibemaks). Jagades lepingueseme ostuhinna 21 600 eurot osamaksete arvuga, saab

tulemuseks 450 eurot (21 600:48=450). Seega sisaldas igakuine osamakse lepingueseme

ostuhinda 450 euro ulatuses (koos käibemaksuga 540 euro ulatuses) ning ülejäänu osamakse

osa saab lugeda intressiks.

Kohus arvestab viivist järgnevalt:

Kostja on 30. augustiks 2018 tasumisele kuulunud osamakse lepingueseme ostuhinna osa 540

euro tasumisega 28. jaanuari 2019 seisuga viivitanud 151 päeva ning sellelt arvestatava viivise

summa on 28. jaanuari 2019 seisuga 122 eurot 31 senti.

Kostja on 30. septembriks 2018 tasumisele kuulunud osamakse lepingueseme ostuhinna osa

540 euro tasumisega 28. jaanuari 2019 seisuga viivitanud 120 päeva ning sellelt arvestatava

viivise summa on 28. jaanuari 2019 seisuga 97 eurot 2 senti.

Kostja on 30. oktoobriks 2018 tasumisele kuulunud osamakse lepingueseme ostuhinna osa 540

euro tasumisega 28. jaanuari 2019 seisuga viivitanud 90 päeva ning sellelt arvestatava viivise

summa on 28. jaanuari 2019 seisuga 72 eurot 90 senti.

Kostja on 30. novembriks 2018 tasumisele kuulunud osamakse lepingueseme ostuhinna osa

540 euro tasumisega 28. jaanuari 2019 seisuga viivitanud 59 päeva ning sellelt arvestatava

viivise summa on 28. jaanuari 2019 seisuga 47 eurot 79 senti.

Kostja on 30. detsembriks 2018 tasumisele kuulunud osamakse lepingueseme ostuhinna osa

540 euro tasumisega 28. jaanuari 2019 seisuga viivitanud 29 päeva ning sellelt arvestatava

viivise summa on 28. jaanuari 2019 seisuga 23 eurot 49 senti.

Eeltoodust tuleneb, et hagejal on õigus nõuda kostjalt I viivist perioodi 30. august 2018 kuni

28. jaanuar 2019 eest summas 363 eurot 69 senti.

17.3. Kostja III on taotlenud kõrvalnõuete vähendamist VÕS § 162 alusel 523 euro 27 sendi

võrra, leides, et vara eest võlgnetava summa kahekordne ulatus (kostja III arvestuse järgi

2x11 215 eurot) on piisav, et katta nii müügikulud kui võlgnetava summaga kaasnevad

kõrvalnõuded. Kohus selgitas 16. veebruari 2022 määruses, et kostjal III tuleb välja tuua viivise

ja leppetrahvi vähendamise aluseks olevad asjaolud ja esitada oma väiteid kinnitavad tõendid.

Kostja III selgitusi ega tõendeid ei esitanud.

Kohus võib VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust kostja I poolt, hageja õigustatud huvisid ja poolte

majanduslikku seisundit.

Kostja tasus kokkulepitud 48-st osamaksest 17 osamakset, s.o vähem kui poole osamaksetest.

Kostja I kontoväljavõttest nähtub, et kostja on makseid tasunud viivitusega juba enne seda, kui

kostja I osamaksete tasumise täielikult lõpetas. Hageja nõuab viivist ainult perioodi eest alates

30. augustist 2018 kuni lepingu ülesütlemiseni 28. jaanuaril 2019. Lepingupoolteks on

äriühingud, kelle finantsilise võimekuse piir on kõrgem kui tarbijal. Seetõttu on kohus

seisukohal, et viivisemäär 0,15% päevas ega viivise kogusumma 363 eurot 69 senti ei ole

ebamõistlikult suur ning viivise vähendamiseks puudub alus.

18. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt I pärast lepingu nr XXX ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist.

18.1. Lepingu üldtingimuste p 9.7.4 kohaselt peab kostja I lepingu ülesütlemise korral tasuma

lepingujärgseid makseid kuni lepinguperioodi lõpuni. Kohus leiab, et lepingu üldtingimuste p

9.7.4 on VÕS § 42 lg 1 kohaselt kostjat I ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus,

kuivõrd sellega rikutakse oluliselt lepingupoolte lepingu ülesütlemisest tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu. Nimelt peaks selle tingimuse kohaselt kostja I jätkama vaatamata

ülesütlemisele lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, samas kui hagejal on õigus nõuda

lepingu eseme tagastamist, st lõpetada enda põhikohustuse täitmine.

18.2. Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lõikes 1 nimetatud kulude

kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud

liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad,

mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (VÕS § 367 lg 2).

Lepingu nr XXX p-st 4.3 nähtuvalt pidi kostja I tasuma osamakseid summas 617 eurot 53

senti kuus (lisandub käibemaks). Hageja kinnitusel sisalduvad osamaksetes intress ja muud

lepinguga nr XXX seotud tasud. Hageja leidis, et lepingu nr XXX puhul on tegemist

rendilepinguga, ning ei esitanud kohtule arvestust selle kohta, mis summas sisaldab iga

osamakse lepingueseme omandamisega seotud kulusid, mis summas intressi ning mis summas

muid kulusid/tasusid.

Kohus on eespool (vt otsus p 17.2) tuvastanud, et hageja finantseeris lepingueseme

omandamist 21 600 euro ulatuses ning igakuine osamakse 617 eurot 53 senti sisaldas ostuhinna

maksumust 450 euro ulatuses (ilma käibemaksuta). Arvestades, et kokku oli lepitud 48

osamakses, millest 17 osamakset olid tasutud ning viie osamaksega oli kostja I 28. jaanuari

2019 seisuga viivituses, jäi kostjal I pärast lepingu nr XXX ülesütlemist tasuda veel 26

osamakset. Eeltoodust tuleneb, et hagejal on õigus nõuda kostjalt I liisingueseme

omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamist kokku 11 700 eurot (26x450).

18.3. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet

korrigeerida (vähendada) VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades viidatud sätte järgi liisingueseme

väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ehk jääkväärtust (vt Riigikohtu 11. juuni 2014

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 31).

Liisinguandja peab liisingueseme väärtuse oma liisinguvõtja vastu suunatud kulutuste

hüvitamise nõudest maha arvama siiski ainult juhul, kui liisinguvõtja tagastab liisingueseme

liisinguandjale.

Lepingu üldtingimuste p 9.3 järgi lasus kostjal lepingu ülesütlemise korral, juhul kui ta ei tasu

ülesütlemise avalduse saamise päevale järgnevaks esimeseks tööpäevaks hagejale kõiki

rendiperioodi rendimakseid ning muid lepingu alusel võlgnetavaid summasid, kohustus anda

lepingueseme valdus hagejale üle seitsme päeva jooksul. Ka VÕS § 363 p 3 alusel on lepingu

lõppemisel liisingueseme tagastamine liisinguandjale liisinguvõtja kohustus. Riigikohus on

leidnud, et üldjuhul ei saa olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid

toiminguid liisingueseme tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise

kohustus ning liisingueseme kadumist või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja

(vt Riigikohtu 11. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-15, p 13).

Hageja on lepingueseme tagastamise nõude esitanud 28. jaanuari 2019 ülesütlemisavalduses

(tl 18-20). Kohtule esitatud e-kirjavahetuse kohaselt jäi pärast lepingu ülesütlemist lepinguese

kostja juurde hoiule kuni kostja ja teise võlausaldaja vahelise kohtuvaidluse lõpuni (tl 81-81

pöördel, 182-184 pöördel). Hageja selgituste kohaselt hõlmas selline kokkulepe pigem seda,

et lükata kostja I kohustust anda kappimismasina valdus hagejale edasi või tasuda ettevõtte

majandusliku seisu paranemisel lepingujärgsed maksed kostjate poolt lõpuni ja saada vara

omandiõigus endale (tl 180). Kohus tõlgendab poolte kokkulepet nii, et sellega lükati edasi

ülesütlemisavalduses kostjale I esitatud lepingueseme tagastamise nõude täitmine. Kohtule

esitatud e-kirjavahetusest (tl 183-185) nähtub, et alates 26. novembrist 2019 on kostja I ja

hageja arutanud lepingueseme müümist, millega kostja I on lõplikult nõustunud 13. detsembril

2019. Kohus leiab, et alates kokkuleppest lepinguese müüa, s.o 13. detsembrist 2019, tuli

kostjal I vastavalt üldtingimuste p-le 9.3 anda lepingueseme valdus hagejale üle seitsme päeva

jooksul.

Poolte seisukohtadest ja kohtule esitatud tõenditest (hageja e-kiri 22. novembrist 2021, tl 186)

ilmneb siiski, et 4. juuni 2020 nõuete kaitsmise koosoleku toimumise hetke seisuga ei olnud

kostja I hagejale lepingueset tagastanud (ega hageja seda võõrandanud).

Kostja III on selgitanud, et müüs kostja I tervikvara, mille hulgas oli kinnisasjal asuvas

tootmisüksuses tootmisliin Kartro-Randek koos selle juurde kuuluvate oluliste osade ja

päraldistega 9. augustil 2021 notariaalse ostu-müügilepingu alusel kolmandale isikule. Hageja

sai väidetavalt lepingueseme võõrandamisest teada 7. märtsil 2022 (tl 162, 176).

Kuna kostja I ei tagastanud hagejale lepingueset, ei tule VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet

VÕS § 367 lg 3 alusel lepingueseme väärtuse võrra vähendada.

18.4. Kasutusrendi näol on tegemist teenuse osutamise lepinguga ning sellest tulenevaid

liisingumakseid maksustatakse kui nn teenuse müüki. Liisinguvõtja ja -andja vahelises suhtes

ei loeta kasutusrendi puhul käibemaksuga maksustatavat käivet tekkinuks liisingueseme

valduse liisinguvõtjale üleandmisel, vaid iga perioodi möödumisel, millega liisinguleping seob

liisinguvõtja tasu maksmise kohustuse tekkimise, mistõttu käibemaksu arvestatakse

liisingumaksetelt (P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura

2019, § 361, p 3.2.3.c).

Ka Riigikohus on 9. detsembri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 leidnud, et

kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse käibemaksu igakuiselt

makselt, mh intressilt. Tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta (vt p 23., 24.)

Seega ei lisandu pärast ülesütlemist tasumata liisingumaksetele enam käibemaksu ning hageja

nõue on selles osas põhjendamatu.

19. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt I lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi

maksmist summas 50 eurot.

19. 1. Leppetrahvi nõude tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused:

-

poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe) (VÕS § 158 lg 1);

-

võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

-

võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku

teistsugune vastutusstandard (VÕS §‑d 103 ja 160);

-

võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise

avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2).

Lepingu üldtingimuste p 7.2 näeb ette, et kostja I kohustub igakordse rendimakse osalise või

täieliku tasumisega viivitamise korral tasuma leppetrahvi 200 eurot iga osaliselt või täielikult

viivitatud rendimakse eest. Hageja ei nõua leppetrahvi täies mahus, vaid 50 euro ulatuses.

Kostja II väidab, et lepingu nr XXX tüüptingimused on tühised. Kohus kohustas pooli 16.

veebruari 2022 määrusega esitama seisukoht, kas lepingu üldtingimuste p 7.2 on VÕS § 42 lg

1, lg 3 p 5 ja § 44 mõttes ebamõistlikult kahjustav ja tühine tüüptingimus. Pooled ei esitanud

kohtule selliseid seisukohti, mille kohaselt lepingu üldtingimuste p 7.2 on VÕS § 42 lg 1, lg 3

p 5 ja § 44 mõttes ebamõistlikult kahjustav ja tühine tüüptingimus. Arvestades lepingu

sõlmimise eesmärki, olemust ja kaaludes lepingupoolte huve, ei saa kohtu hinnangul lepingu

üldtingimuste p 7.2 pidada ühte lepingupoolt ebaproportsionaalselt ja ebamõistlikult

kahjustavaks; leppetrahvi vähendamise taotlust analüüsib kohus allpool.

Lepingu üldtingimuste p 6.1. järgi pidi kostja I igakuise osamakse tasuma jooksva kuu 30.

päevaks. Kostja I konto väljavõtte (tl 73-74) kohaselt tasus kostja I küll 17 esimest osamakset,

kuid tegi seda hilinemisega. Kostjal I oli leppetrahvinõude (tl 30-31) esitamise ajaks, s.o 9.

augustiks 2018 hagejale tasumata 2018.a juulikuu osamakse summas 741 eurot 3 senti. Seega

rikkus kostja I lepingust nr XXX tulenevat kohustust tasuda igakuiseid osamakseid

õigeaegselt. Tegemist ei ole vabandatava kohustuse rikkumisega.

Hagejale pidi kohustuse rikkumise avastama koheselt pärast maksetähtaja möödumist, s.o 31.

juulil 2018. Hageja esitas kostjale I 2. augustil 2018 meeldetuletuse võlgnevuse tasumiseks (tl

32), millele 9. augustil 2018 järgnes leppetrahvinõude esitamine. Kuigi mõlemas

meeldetuletuses on viidatud laenulepingule nr 0283702280, sisaldub 2. augusti 2018

meeldetuletuses ka viide hagejapoolsele lepingu allkirjastamise ajale 28. veebruar 2017,

müüjale Nord Varaliising OÜ-le ja kaupadele XXX , mis võimaldavad meeldetuletused siiski

siduda lepinguga nr XXX ; liisinguleping on ühtlasi ka krediidileping ning pooled ei ole

väitnud, et nende vahel oleks sõlmitud veel teisi krediidilepinguid. Vaidlust ei ole selle üle, et

kostja I sai leppetrahvinõude kätte. Kohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõudmisest kostjale

I teatanud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist (kümne päeva jooksul).

Seega on leppetrahvi nõude tekkimise üldised eeldused täidetud. Hagejal on õigus nõuda

kostjalt I leppetrahvi tasumist summas 50 eurot.

19.2. Kostja III on taotlenud kõrvalnõuete vähendamist VÕS § 162 alusel 523 euro 27 sendi

võrra, leides, et vara eest võlgnetava summa kahekordne ulatus (kostja III arvestuse järgi

2x11 215 eurot) on piisav, et katta nii müügikulud kui võlgnetava summaga kaasnevad

kõrvalnõuded. Kohus selgitas 16. veebruari 2022 määruses, et kostjal III tuleb välja tuua

leppetrahvi vähendamise aluseks olevad asjaolud ja esitada oma väiteid kinnitavad tõendid.

Kostja III selgitusi ega tõendeid ei esitanud.

Kohus võib VÕS § 162 lg 1 järgi vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust kostja I poolt, hageja õigustatud huvisid ja poolte

majanduslikku seisundit.

Kostja I kontoväljavõttest nähtub, et kostja on makseid tasunud viivitusega juba enne seda, kui

hageja esitas temale leppetrahvi tasumise nõude. Hageja nõuab leppetrahvi ainult veerandi

ulatuses sellest, milleks tal üldtingimuste p 7.2 järgi on õigus. Lepingupoolteks on äriühingud,

kelle finantsilise võimekuse piir on kõrgem kui tarbijal. Kostja I hilisem maksekäitumine

näitab, et kostja tegi 10. septembril 2018 veel ainult ühe makse ning seejärel maksete tasumine

lõppes. Hageja ei ole täiendavat leppetrahvinõuet esitanud. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi

summa 50 eurot ei ole asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ning selle vähendamiseks

puudub alus.

20. Kohus on seisukohal, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõuet tuleb

tunnustada kostja I pankrotimenetluses II rahuldamisjärgu (pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 2)

nõudena summas 15 818 eurot 84 senti, mis sisaldab enne lepingu nr XXX ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud, kuid tasumata kohustusi summas 3705 eurot 15 senti, viivist perioodi

30. august 2018 kuni 28. jaanuar 2019 eest summas 363 eurot 69 senti, VÕS § 367 lg 1, 2 järgi

liisingueseme omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamist kokku 11 700 eurot ning leppetrahvi

50 eurot.

Menetluskulude jaotus

21. Kohus jätab menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 alusel hagi osalise

rahuldamise tõttu poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik