3-21-2047/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.03.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2047

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirvalveameti 25.08.2021 otsuse

nr 4.2-1/6820-2 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks vaadata relvaloa taotlus

uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.01.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 25.01.2022 otsuse nr 3-21-2047 resolutsioon muutmata, kuid muuta

halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.04.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-2047

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 27.06.2021 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuurile taotluse

relvaloa saamiseks sileraudse püstoli liigile enese ja vara kaitse otstarbel.

2. PPA Põhja prefektuur teavitas 23.07.2021 X e-posti teel, et talle keeldutakse relvaloa

väljastamisest, kuna tema osas esinevad relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p-s 3 nimetatud

asjaolud. X esitas 28.06.2021 e-kirjaga PPA-le oma arvamuse ja vastuväited.

3. PPA keeldus 25.08.2021 otsusega nr 4.2-1/6820-2 X-le relvaloa väljastamisest, kuna isik

on oma eluviisi ja käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama.

RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamisest keeldumine ei eelda kehtiva karistuse

olemasolu, samuti seda, et juba kustunud karistus oleks seotud tulirelva või vägivallaga.

Tulirelv on kõrgema ohu allikas ja sellepärast on seatud isikule, kellele relv usaldatakse, kõrged

nõudmised, ta peab olema usaldusväärne. Isiku usaldusväärsuse hindamisel on oluline

igasugune isikuga seotud teave, sh tema varasem käitumine. Ka isiku puhul, kel kehtivad

karistused puuduvad ja kelle lähimineviku käitumises ei ole alarmeerivaid tegusid, võib jõuda

järeldusele, et ta ei sobi tulirelva valdama.

X kohta politsei infosüsteemis talletatud teabe põhjal on ta õigusvastaselt käitunud alates kümne

aasta tagusest ajast kuni tänaseni. Kuigi X väidab, et ta on praegu ja lubab edaspidi olla

seadusekuulekas kodanik, ta on pereinimene ja omandanud kõrghariduse, on ta varem toime

pandud teod siiski suure kaaluga ja arvestades nii nende rohkust kui ka iseloomu (alkohol,

narkootikumid), ei saa pidada X isikuks, kelle valdusesse võiks tulirelva usaldada. Asjaolu, et

kunagine kriminaalkaristus ei olnud seotud vägivalla või relvaga, ei tee toimepandut

vähetähtsamaks. Narkootikumidega seotud kuriteod, eriti veel narkootikumide levitamine, on

rahvatervist ohustav ja ühiskonnas samavõrd taunimisväärne kui vägivallategu. Kuigi X-l ei ole

alkoholi ja narkootikumidega seotud tegusid lähiminevikus pärast 2014. a süüdimõistvat

kohtuotsust, esineb tal mitmeid liiklusalaseid rikkumisi. Liikluses lubatud suurima sõidukiiruse

ületamist ei saa pidada vähetähtsaks, sellise teoga võidakse ohtu panna kaasliiklejad, ka iseend.

Kuigi liiklusalased rikkumised ei pruugi olla nii suure kaaluga kui näiteks vägivalla, relva või

narkootikumidega soetud süüteod, näitavad need antud juhul, et X paneb jätkuvalt toime

seaduserikkumisi, ta ei ole õiguskuulekas. Kuigi ta ei ole toime pannud õigusrikkumisi

tulirelvaga, ei saa tema senise käitumise ja eluviisi pinnalt olla kindel, et ta on võimeline täitma

relvaseaduse nõudeid, mis on seotud tulirelva valdamisega. X väited, et ta on seadusekuulekas

ning liiklusseaduse (LS) rikkumiste pisendamine annavad alust arvata, et ta ei saa aru

relvaomanikule seatud kõrgendatud nõuetest ja võib jätkata tulevikus õigusrikkumiste

toimepanemist.

Relvaloa väljastamisest keeldumine tähendab küll X vaba eneseteostuse õiguse piiramist, kuid

selle kaalub üles avaliku võimu kohustus kaitsta avalikku korda ja teiste inimeste turvalisust.

Tulirelv on äärmuslik enesekaitsevahend. Turvalisust saab tagada ka muude vahenditega,

näiteks valvesüsteem, turvauks, gaasipihusti. Otsus relvaluba mitte väljastada ei tähenda X

jaoks, et tal puudub võimalus end ja oma vara kaitsta.

3-21-2047

3(9)

4. X esitas 08.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hiljem täiendatud) PPA 25.08.2021

otsuse nr 4.2-1/6820-2 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata relvaloa taotlus uuesti

läbi.

Kaebajal puuduvad kehtivad karistused. Kriminaalkaristus on aegunud ja kantud arhiivi.

Rikkumisi polnud ka tingimisi vangistuse katseaja jooksul. Kaebaja ei nõustu, et PPA võtab

arvesse kehtetut kriminaalkaristust, mis pole seotud vägivallaga või RelvS rikkumisega, ning

LS rikkumisega seotud väärtegusid, mis pole rasked ega ole seotud relva omandamisega.

Kaebaja on praegu ja edaspidi seadusekuulekas kodanik, on õppinud nooruses tehtud vigadest

ega puutu kunagi enam kokku keelatud uimastitega. Kaebaja on omandanud viimaste aastate

jooksul 2 kõrgharidust, on pereinimene ning soovib taotleda relvaluba enda ja oma vara

kaitseks.

PPA tugines relvaloa andmisest keeldumisel subjektiivsele hinnangule kaebaja eluviisi osas ja

lähtus kehtetutest karistustest. PPA ei ole selgitanud, millise rikkumise tõttu keelduti kaebajale

relvaluba andmast – kas sellepärast, et kaebaja müüs 7 a tagasi kanepit, või selle tõttu, et ta

sõitis tehnoülevaatuseta autoga. Kuivõrd 2014. a kriminaalkaristuseks määratud tingimisi

vangistuse katseaeg oli läbitud rikkumisteta ning karistus on tänaseks kantud arhiivi, ei tohi

PPA sellele asjaolule viidata. Arusaamatuks jääb ammuste rikkumiste arvesse võtmise põhjus,

sh ka alaealisena toime pandud alkoholiga ja tubakaga ning keelatud ainetega seotud väärteod,

millest on möödunud 11 a. Kaebaja ei ole nõus sellega, et PPA viitab kaebaja LS rikkumistele

nagu kiiruse ületamine kuni 10 km/h ja ilma tehnoülevaatuseta sõiduauto kasutamine liikluses.

Need väärteod ei ole rasked ja tahtlikud ning on sooritatud pigem inimlikkuse ja

tähelepanematuse tõttu, millest enamus on kiirmenetlustega lõppenud ja ei läinud

karistusregistrisse. Seega ei tohiks PPA nimetatud mineviku rikkumisi arvesse võtta.

Kaebaja on alates 2014. a-st olnud seadusekuulekas kodanik. Ta alustas oma karjääri kutselise

maaklerina XXXX. 2021. a jaanuaris sai ta Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor rakendusliku

kõrghariduse diplomi 3,5 aastat kestva ärijuhtimise kava finantsjuhtimise eriala läbimise eest.

Kaebaja on kolme ettevõtte ja kahe korteriühistu juhatuse liige ning pereinimene. 2020‒2021.

a-l sooritas kaebaja C- ja CE-kategooriate sõidueksamid.

Kaebaja esitas relvaloa taotluse, sest aktiivselt kinnisvara arendamisega ja investeerimisega

tegeledes puutus ta viimastel aastatel korduvalt kokku agressiivsete ja joobes isikutega, kes

ähvardasid oma käitumisega tema elu, tervist ja vara. Kaebaja ettevõte Y OÜ tegeleb pankrotis

ja võlgades olevate isikute vara ostmisega kohtutäiturite oksjonitelt ja vara edasimüümisega

kasumi teenimise eesmärgil. Endised kinnisvaraomanikud on tihti pahatahtlikud ja võivad

kaebajat ohustada.

Kaebaja ei ole nõus vastustaja väitega, et kaebaja kätte ei saa suurema ohu allikaid usaldada. Ei

ole usutav, et kaebaja hakkab tulirelva kuritarvitama. Väide, et õigusvastane käitumine on

kaebajale iseloomulik ja võib relva omamisel kaasa tuua ohu relva kuritarvitamiseks, on

vastustaja subjektiivne arvamus. PPA oli pealiskaudne ning võis teha otsuse keelduda relvaloa

väljastamisest töötajate isiklikel põhjustel, sh ka isikliku vaenu tõttu. Kaebaja ei nõustu

vastustaja väitega, et kaebaja pöördumised politseisse 2020. a-l ei olnud tingitud kaebaja elu,

tervise või vara ohustumisega. Kaebaja pöördus korrakaitsjate poole juhtudel, kui esines reaalne

oht. Politsei sündmuskohtadele saabumise ajaks või konfliktide osapooltega ühenduse võtmise

ajaks oli kõik juba rahunenud ja politsei pilgu all ei käitutud enam ohtlikult. Usalduse

puudumine kaebaja suhtes on vastustaja eelarvamus. Kaebaja püüab alati konflikte rahulikult

lahendada. Kaebajal ei ole kunagi olnud vägivallaga või ähvardamisega seotud väärtegusid või

rikkumisi.

5. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

3-21-2047

4(9)

RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvaloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab, et

vastustaja hindab kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaalub, kas see on tema enda või teiste

isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud loa andmisest keeldumine. Sätte eesmärk

on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Vastustaja on kaebajat iseloomustava teabe

kasutamisel lähtunud relvatoimikus sisalduvatest tõenditest, sh politsei andmebaasidesse

sisestatud andmetest, millest nähtub pikaajaliselt kaebaja õigusvastase käitumise korduvus.

Relvaloa väljastamisest keeldumisel on PPA-l suur kaalutlusruum. PPA hindab ühelt poolt

kaebaja eluviisi ja käitumist, st kas kaebaja on usaldusväärne relva kui suurema ohu allikat

käitlema, ning teiselt poolt avalikku huvi ehk kas kaebaja õigus relva omada kaalub üles teiste

isikute õiguste riive ohu näol, mida tulirelv, kui ta on ebausaldusväärse isiku käes, võib

põhjustada kolmandatele isikutele. RelvS-s on kehtestatud relvaloa taotlejale kõrged nõuded,

kuna relva omamisel võib isik kasutada relva ühiskonna ohustamiseks. Vastustaja on hinnanud

kaebaja eluviisi ja käitumist tema poolt toimepandud tegude kaudu pikemal ajaperioodil ning

see kinnitab, et kaebaja ei ole seadusekuulekas, tema õigusvastastes tegudes on muster

korduvuse näol ning kaebaja ei ole asunud oma käitumist muutma. Õigusvastane käitumine on

kaebajale iseloomulik ja võib relva omamisel kaasa tuua ohu relva kuritarvitamiseks.

Puudub vaidlus, et otsuses viidatud kaebaja õigusvastased tegevused 2010‒2021. a-tel, sh

korduvalt lubatud sõidukiiruse ületamine, on aset leidnud. RelvS § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse

relvaluba, kui ei esine RelvS §-des 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid.

Antud juhul esinevad relvaloa andmist välistavad asjaolud – kaebaja ei ole õiguskuulekas ning

kaebaja käitumine ajas ei ole muutunud, mis tähendab, et kaebajal puudub vastutustunne teiste

ühiskonnaliikmete suhtes. Isikule, keda ei saa usaldada, ei saa usaldada relva. Kaebaja ei näe

jätkuvalt enda hoiakutes ja käitumises vigu. Kuna kaebaja ei ole asunud seadusekuulekalt

käituma, on kahtlus, et ta ei suuda relva kui kõrgendatud ohu allika käitlemisel jääda

vastutustundlikuks. Kaebaja ei ole seni aru saanud, et rikkumisi põhjustab kaebaja oma

mõttelaadi ja sellest juhitud õigusvastase käitumisega. Samuti ei ole kaebaja aru saanud või ei

soovi aru saada oma käitumise võimalikest tagajärgedest, sh ohtlikkusest. RelvS § 36 lg 4 p 3

alusel kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada isiku käitumisest tingitud kahjulike

tagajärgede saabumise ohtu. Ei saa välistada, et kui kaebaja ei ole seni oma käitumist ja

suhtumist õiguskorda muutnud, on ka tulevikus oht, et ta võib relva kui suurema ohu allikaga

toime panna õigusrikkumisi. Sellist ohtu tuleb ennetada. Kaebajale inkrimineeritud uue

liiklusalase väärteo toimepanemine 2021. a-l näitab, et eelmised süütegude eest mõistetud

karistused ei suutnud kaebajat mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma ja ta on jätkanud

seadusvastase käitumisega, tegemata eelmistest karistustest järeldusi. Kaebaja suhtub nii

võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on teadlikult ja

jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda ja teised. Avalik huvi on suunatud sellele,

et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele. Antud

juhul kaalub avalik huvi üles kaebaja relvavajaduse. Otsus on proportsionaalne.

Vastustaja ei ole otsust tehes tuginenud karistusregistri arhiivi kantud õigusrikkumistele või

arvesse võtnud mittekehtivaid süütegusid. Vastustaja on välja toonud asjaolud ja on andnud läbi

nende hinnangu kaebaja käitumisele. Politsei andmekogus registreeritud juhtumite sisust

nähtub, et kaebaja 2020. a pöördumised (30.01.2020, 02.02.2020, 08.04.2020 ja 23.12.2020

juhtumid) häirekeskuse poole ei olnud tingitud asjaolust, et kaebaja elu, tervis või vara oli ohus.

Samuti ei saa väita, et kõik juhtumid olid seotud kaebaja tööülesannetega. Pigem on tulirelva

soetamise eesmärk kaebajal tavaelus ette tulevate konfliktide relva ähvardusel lahendamine.

Sellisel eesmärgil relva soetamist ei pea vastustaja võimalikuks. Relva võib omada

usaldusväärne isik. Kaebaja osas selline usaldus puudub.

3-21-2047

5(9)

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.01.2022 otsusega kaebuse, tühistas PPA 25.08.2021

otsuse nr 4.2-1/6820-2 ja kohustas vastustajat kaebaja relvaloa taotlust uuesti läbi vaatama, ning

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot.

Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on kaalumise aluseks

isiku eluviis või käitumine, et anda hinnang sellele, kas esineb küllaldane alus järeldada, et isik

võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust ja on seetõttu sobimatu relva omama (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2021 otsus nr 3-19-1641). Relvaloa andmisest keeldumine on

põhjendatud, kui asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.

Vastustaja ei saa relvaloa andmisest keelduda karistusregistrist kustunud andmetele viidates.

RelvS sätetest tuleneb põhimõte, mille kohaselt karistusandmete kustutamisel ei laiene isikule

enam relvaloa andmise keeld (RelvS § 36 lg 2) või õigus talle relvaloa andmisest keelduda

(RelvS § 36 lg 4 p 5). Karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 16 järgi on PPA-l õigus

saada registri arhiivis asuvaid andmeid RelvS-s sätestatud taustakontrolli tegemiseks. KarRS §

5 lg-2 on loetletud juhud, millal on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik

tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Selle sätte p 7 järgi on

karistusregistrist kustutatud andmetel õiguslik tähendus KarRS § 20 lg 1 p-s 16 nimetatud

seaduses (s.o RelvS-s) sätestatud taustakontrolli tegemisel. RelvS § 8328 lg-s 2 on sätestatud

juhud, mida käsitatakse taustakontrollina relvaseaduse tähenduses. Kaebajal puuduvad

karistusregistris kehtivad karistused. Kuivõrd PPA-l on KarRS § 20 lg 1 p 16 alusel õigus saada

registri arhiivis asuvaid andmeid RelvS-s sätestatud taustakontrolli tegemiseks, mitte aga

relvaloa taotluse lahendamisel läbiviidava eelkontrolli tegemiseks, on vastustaja viited

arhiveeritud süütegudele ja karistatusele lubamatud, vaatamata sellele, et karistusregistris

mittekajastuvad andmed nähtuvad PPA andmebaasist. Olukorras, kus kaebajal puudusid

kehtivad karistused, oli arhiivi kantud andmete arvestamine RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel

ja relvaloa taotluse lahendamisel õigusvastane. Kuivõrd karistusandmetele juurdepääsu õigust

relvaloa eelkontrolli läbiviimiseks ei tulene ka ühestki teisest õigusnormist, ei ole PPA otsuses

kaebaja varem toime pandud süütegudele viitamine ja otsuse kaalutlustes neile süütegudele

tuginemine õiguspärane.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 541 lg-st 3 tuleneb, et mootorsõiduki eest vastutavale

isikule määratav hoiatustrahv ning lühimenetluses määratav mõjutustrahv ei ole süüteo eest

kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo

korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Seega

on õigusvastane mitte üksnes tuginemine karistusregistri arhiivi kantud karistustele, vaid ka

süütegudele (väärteorikkumistele), mille eest määratud trahvid ei ole käsitatavad karistustena.

Seega ei ole kaebaja karistusandmetele viitavad kaalutlused kohased ning vastustaja on teinud

kaalutlusvea.

Kogu vaidlustatud otsus ja prognoos tugineb kaebaja arhiveeritud karistustele ning

lühimenetlusele allutatud väärteorikkumistele. PPA on üksikasjalikult välja toonud kaebaja

varasema karistatuse ning loetlenud kaebaja toimepandud süüteod, sh süüteod, mis on toime

pandud alaealisena (s.o alkoholi tarbimisega seotud süüteod) ning liiklusalased rikkumised.

Ehkki PPA viitab otsuse asjaoludes karistusregistris karistuste puudumisele, on PPA omistanud

otsuse põhjendavas osas peamise kaalu RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel ehk isiku eluviisi ja

käitumise hindamisel esmajoones varasematele arhiveeritud süütegudele ning toonud eriti

taunimisväärsena ja vägivallateoga võrdsustatuna välja narkootikumide levitamisega seotud

varasema kuriteo. Süütegude puhul on toonitatud nende iseloomu just alkoholi ja

narkootikumidega seoses. PPA on seejuures arvestanud ka liiklusalaste rikkumistega, pidades

küll õigustatult lubatud sõidukiiruse ületamist enda ja kaasliiklejate ohtu asetamiseks. Seejuures

on PPA möönnud, et liiklusalased rikkumised ei ole nii suure kaaluga kui narkootikumidega

3-21-2047

6(9)

seotud süüteod. Sellest järeldub, et PPA on relvaloa väljastamisest keeldumisel ning RelvS §

36 lg 4 p 3 kohasel kaebaja eluviisi ja käitumise hindamisel arvestanud esmajoones kaebaja

poolt alaealisena toimepandud alkoholi tarbimisega seotud süütegusid ning Harju Maakohtu

2014. a otsusega nr 1-14-8009 karistatust, ehkki need karistusandmed on arhiveeritud.

Seejuures on PPA pidanud varasemat karistatust alkoholi ja narkootikumidega seotud

süütegude osas kaalukamaks asjaolust, et kaebaja on nüüdseks pereinimene ja omandanud

kõrghariduse ning on lubanud olla seadusekuulekas.

Kaebaja poolne liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ja nende tähtsuse pisendamine viitab

ühelt poolt kahtlusele, et kaebaja ei pruugi hoomata relvaomanikult oodatavaid kõrgendatud

nõudeid. Samas ei ole kohus veendunud, et see asjaolu üksinda õigustab relvaloa andmisest

keeldumist, arvestades, et rikkumiste pisendamise argumendi on kaebaja esitanud vastuväitena

tema relvaloa väljastamisest keeldumisest teavitamisele ning viitega, et tegemist ei ole raskete

rikkumistega.

Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust vastustaja eest (HKMS § 158 lg 3). Et vaidlustatud otsuse

tegemisel puudusid kaebajal kehtivad karistused karistusregistris ja PPA on relvaloa andmisest

keeldumisel tuginenud kaalutlustes esmajoones kaebaja varasemale ja arhiveeritud karistatusele

ning karistusregistrisse mittekantud rikkumistele, omistades varasemale karistatusele tema

eluviisi ja käitumise hindamisel ning prognoosotsuse tegemisel peamise tähenduse, kusjuures

oluline kaal on kaebaja poolt alaealisena toimepandud süütegudel ning kuriteol, mille eest

määrati karistus enam kui 7 aastat tagasi, on vastustaja rikkunud kaalutlusõigust määral, mis

toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Loa andmisest keeldumise otsus peab olema

põhjendatud objektiivsete asjaolude ja asjakohaste kaalutlustega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. PPA palub 18.02.2022 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 25.01.2022 otsus

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

kanda.

Vaidlustatud PPA 25.08.2021 otsus on õiguspärane. RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta

inimeste turvalisust, tervist ja elu. Selleks kogus PPA menetluses tõendeid ja hindas neid

kogumis, sh lähtus relvatoimikus ja politsei andmebaasides olevast teabest. Kogutud tõenditest

nähtub kaebaja õigusvastase käitumise korduvus. Ka liiklusrikkumised võivad kogumis muude

isiksuseomadusi ja käitumist illustreerivate asjaoludega õigustada kaebajale relvaloa

mitteandmist. RelvS § 36 lg 4 p 3 annab PPA-le avara kaalutlusõiguse relvaloa väljastamisest

keeldumiseks nendel juhtudel, kui isiku usaldusväärsus avaliku võimu silmis on langenud

selliselt, et temale ei ole mõistlik relvaluba anda tulenevalt õigusrikkumiste korduvusest.

Praeguses asjas on kohaldatavad Tallinna Halduskohtu 28.05.2021 otsuse nr 3-21-628 (p 8)

seisukohad, sest enne relvaloa väljastamist PPA kaalub ja hindab samu asjaolusid, sh kas

kaebaja suudab täita kohustusi, mis tulenevad talle juhul, kui ta oleks relvaomanik. Kaebaja

varasemast käitumisest nähtub, et ta ei suuda allutada end reeglitest kinnipidamisele, sh ei ole

ta suuteline kontrollima enda käitumist ega olema kõrgema ohu allika valdamisel

õiguskuulekas.

Relvaloa taotluse menetluses ei anna PPA kaebaja tegudele karistusõiguslikku hinnangut ehk

ei anna hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele kriminaalõiguslikus mõttes, vaid selgitab

kaebaja tegude kaudu välja kaebajale iseloomulikud käitumisjooned, -mustri, loomuomase

käitumise, mille järgi on võimalik hinnata, kas kaebaja on sobilik relva kandma, kas kaebajast

võib lähtuda oht nii talle endale kui ka teiste isikute turvalisusele. Avalik huvi on suunatud

3-21-2047

7(9)

sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud

nõudmistele.

PPA on põhjalikult teostanud kaalutlusõigust. PPA on piisavalt põhjalikult analüüsinud ühelt

poolt kaebaja tegudest lähtuvat ohtu teiste isikute turvalisusele ja teisalt seda, mida need teod

räägivad kaebaja suhtumisest õiguskorda. Kohtud on korduvalt väljendanud seisukohta, et

relvaluba on oma olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku

kõrge usaldusväärusus avaliku võimu silmis. Riik ei saa lubada tekkida olukorral, kus relvaluba

omab isik, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb. Selline isik kujutab endast potentsiaalset ohtu

teistele isikutele. Kaebaja isiklik huvi ja soov relva omada ei kaalu üles avalikkuse huvi ega

politseile pandud vastutust avaliku korra kaitsel. Kui tegemist on õigusvastase käitumise

korduvusega, annab see alust järeldada, et isik ei ole aru saanud oma tegude õigusvastasusest

ning õiguskuuleka käitumise vajadusest.

PPA ei ole tuginenud karistusregistri arhiveeritud andmetele ega varasematele süütegudele

karistusõiguslikus tähenduses, vaid kasutanud talle isiku suhtes teadaolevat infot isikut

iseloomustavana. PPA on otsuses märkinud, et liiklusalaste rikkumiste puhul, kus kaebaja on

sõidukiirust ületanud, on tegemist nii kaebaja enda kui ka kaasliiklejate ohtu seadmisega.

Kohtud on korduvalt avaldanud, et nii, nagu liikluses on sõiduk suurema ohu allikaks, on

suurema ohu allikaks ka relvad. Kui kaebaja käitub vastutustundetult ühte liiki suurema ohu

allika – mootorsõiduki – kasutamisel, ei ole välistatud ka teist liiki suurema ohu allika ehk

tulirelva vastutustundetu käitlemine. Ohu tõenäosus on suur juba siis, kui tõendid kinnitavad,

et kaebaja ei ole seadusekuulekas ning on muul viisil teistele ohtlik. Tõendid kinnitavad, et

kaebaja ei ole jätkuvalt olnud seaduskuulekas. Tegemist on isiku varasema käitumise pinnalt

antava ohuhinnanguga. Kuna relv on kõrgendatud ohu allikas ning avaliku võimu ülesanne on

tagada, et relvad oleksid kättesaadavad üksnes usaldusväärsetele inimestele, tuleb korduvalt

süütegusid toime pannud isiku puhul, kes ei suuda olla õiguskuulekas, sellise ohu realiseerumise

võimalust näha keskmisest suuremana. Kaebaja ei ole piisavalt usaldusväärne, et talle usaldada

relva kui suurema ohu allikat. Et kaebaja teod ei pruugi olla ühiskonnaohtlikud

kriminaalõiguslikkus mõttes, ei tähenda, et tema teod (sh ka üksikud käitumisaktid) ei võiks

olla tunnistuseks tema enda või teiste isikute turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest

RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. RelvS § 36 lg 4 p 3 rakendamine ei eelda kehtivaid karistusi.

Relvaloa väljastamisest keeldumine ei ole kaebaja õiguste intensiivne riive, sest kaebajal on

võimalik ka teiste vahenditega või muul viisil kaitsta ennast ja oma vara. Kaebaja ei ole relva

omamise õigust lõplikult kaotanud. Kaebajal on võimalik õigusvastastest tegudest hoidumisega

taastada oma usaldusväärsus, millisel juhul on relvaloa andmine mõeldav.

8. X palub 08.03.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja ei nõustu PPA seisukohaga, et ta ei ole piisavalt usaldusväärne ja seadusekuulekas

relvaloa saamiseks. Kaebaja tegude tõttu ei ole kunagi ükski inimene viga saanud. Kaebaja ei

ole liiklusohtlikke olukordasid tekitanud ega vägivalda kasutanud. Relvaluba on kaebajale

vajalik enda, pereliikmete ja vara kaitseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. PPA apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata,

kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse

põhjendustega.

3-21-2047

8(9)

10. Kaebajale keelduti relvaloa andmisest RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel, mis sätestab, et relvaloa

andmisest võib keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või

käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Sellest sättest tulenevalt on

PPA-l sätte kohaldamisel kaalutlusõigus otsustamaks, kas olukorras, kus isiku puhul on

tuvastatud käitumine enda või teiste isikute turvalisust ohustaval viisil, tuleb temale relvaloa

andmisest keelduda. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik

on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast

eluviisist või käitumisest. Enda või teise isiku turvalisust ohustav eluviis või käitumine hõlmab

ka muid asjaolusid peale kehtiva karistatuse. Siin peetakse silmas laiemalt loa taotleja

isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat

ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust

lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude

asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu

28.04.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik

karistusõiguslikus mõttes (kaebaja viide karistatuse puudumisele), ei tähenda, et sama tegu (ka

üksik käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist

või käitumisest RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust see, kas

esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Isikule loomuomase

käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest

nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi

(lühimenetlus). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende

retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vt RelvS § 36 lg 4 p 5), vaid kasutatakse isiku suhtes

teadaolevat infot isikut iseloomustavana (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr

3-17-2282, 3-20-1675, 3-20-2365). Niisiis iseloomustavad kaebajat lisaks kehtivate karistuste

puudumisele ka politsei andmebaasis fikseeritud kaebajaga toimunud sündmused, sh

lühimenetlustes fikseeritud kiiruseületamised ja muud liiklusrikkumised. Lisaks viitab

ringkonnakohus, et 15.03.2023 jõustus KarRS muudatus, mis võimaldab PPA-l kasutada

karistusregistri arhiivi andmeid ka relvaseaduse nõuetele vastavuse kontrollimisel (KarRS § 20

lg 1 p 16). Sellest sättest saab PPA lähtuda ka kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel.

11. Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal

prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui

ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest

ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri. Ohu mõiste

sisustamine

ning

olukordade

kvalifitseerimine

ohuks

on

kontrollitav

juriidilise

argumentatsiooni ja metoodika abil, mida toetab ka kaalul olev põhiõigus (praegusel juhul vaba

eneseteostus). Järelikult ei ole täitevvõimul ohu ja selle lävenditega seotud mõistete

sisustamisel kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli ja see on kohtulikult

kontrollitav (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545 p 26 ja seal viidatu kohtupraktika).

12. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA kaebajast tõenäoliselt tuleneva ohu hindamisel

(prognoosotsus) teinud vea. Nii nähtub PPA 25.08.2021 otsusest (dtl 5 jj, otsuse lk 2 kolmas

lõik), et PPA on suure kaalu omistanud kaebaja 2014. a süüdimõistvale otsusele kriminaalasjas

nr 1-14-8009 ja ka tema poolt alaealisena toime pandud tegudele, mis on seotud narkootikumide

ja alkoholi tarvitamisega. PPA otsusest nähtub aga ka, et viimane alkoholiga seotud intsident

on fikseeritud 2012. a-l alaealisena ning narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisega

samuti 2012. a-l. Lähiminevikust nähtub kaebajal lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja

tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimine (2021. a-l) ja kahel korral

lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud

sõiduki juhtimine (2019. a-l). Arvestades, et kaebaja teod, mis on seotud alkoholi ja

narkootikumide tarvitamise või edasimüügiga, toimusid siis, kui kaebaja oli alaealine või alles

3-21-2047

9(9)

napilt täisealiseks saanud (teod, mille eest kaebaja kriminaalkorras süüdi mõisteti, pani ta toime

19‒20-aastaselt) ning sellest oli relvaloa taotluse esitamise ajaks möödunud 8 aastat, ei saa

ringkonnakohtu hinnangul pidada alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest tulenevat ohtu

kaebaja puhul enam tema eluviisi või käitumise osaks ja sellisest käitumisest tuleneva ohu

realiseerumist tõenäoliseks. Pigem saab kaebaja kohta esitatud andmetest järeldada, et teda

iseloomustab lubatud sõidukiiruse ületamine (PPA 09.07.2021 õiendi kohaselt mitte suuremas

ulatuses kui 30 km/h, dtl 31) ja tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki

juhtimine, millest ainuüksi ei saa aga järeldada kaebaja turvalisust ohustavat eluviisi ja

käitumist RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. PPA on oma prognoosotsuses omistanud

ebaproportsionaalselt suure tähenduse kaebaja minevikus toime pandud alkoholi ja

narkootikumidega seotud tegudele. Samuti ei ole PPA piisavalt põhjendanud, miks kaebajat

positiivselt iseloomustavad asjaolud (kehtivad karistused puuduvad, pereinimene, omandatud

kõrgharidus) ei anna alust järeldada, et isik on oma eluviisi ja käitumist muutnud, vaid ohustab

jätkuvalt enda või teiste turvalisust. See on toonud kaasa vale prognoosotsuse kaebajast lähtuva

ohu hindamisel.

13. Menetlusosalised ei ole apellatsioonimenetluses esitanud andmeid menetluskulude

väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende

endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)