3-22-1976/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. märts 2023. a, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1976

Haldusasi

X. X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2022 otsuse

nr 15.2-9/313-1 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi kodaniku

passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse läbivaatamiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X. X, volitatud esindajad Toomas Pikamäe ja

Tambet Toomela

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Mirja Sarap

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.04.2023. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X. X (snd xx.xx.xxxx) esitas 21.03.2023 Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Londonis

esmakordse Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse taotluse (dtl-d 2-4), mis võeti menetlusse

26.04.2022 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri kodakondsuse ja rahvusvahelise kaitse

talituse kodakondsuse grupis. X. X. X soovis Eesti kodakondsusesse kuulumist tõendada oma isa Y.

Y. Y (snd xx.xx.xxxx) ja isaema Z. Z (neiupõlvenimi D, snd xx.xx.xxxx) kaudu.

2. PPA keeldus 18.08.2022 otsusega nr 15.2-9/313-1 (dtl-d 38-41) X. X. Xle Eesti kodaniku passi

ja isikutunnistuse väljaandmisest, leides, et taotleja ei ole Eesti kodanik. Otsuse kohaselt ei

omandanud taotleja isa ega taotleja Eesti kodakondsust sünniga, kuna Z. Z vabastati Eesti Vabariigi

Valitsuse 30.11.1939 otsusega Eesti kodakondsusest 02.11.1939.

3. X. X. X esitas 19.09.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.08.2022 otsuse nr 15.2-

9/313-1 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmise taotluse

läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebuse põhjendused:

1. Vaidlustatud otsuse aluseks olev kodakondsuse seadus (KodS) on vastuolus põhiseaduse § 8

lõikega 1, arvestades sealjuures põhiseaduse § 3 lg 1 esimest lauset, ning lõikega 2 osas, milles

KodS ei võimalda Eesti kodakondsust omandada ega taastada Eesti kodaniku, kes kaotas Eesti

kodakondsuse võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, järeltulijal. Kuna KodS ei sätesta

vastavat regulatsiooni, siis on KodS vastavas osas vastuolus põhiseaduse § 13 lõikega 2.

1(10)

2. Kaebajal on õigus taotleda Eesti kodakondsuse taastamist põhiseaduse § 8 lõike 2 alusel. Kuigi

nimetatud normis mainitakse vaid isikut, kes kaotas Eesti kodakondsuse alaealisena, laieneb

normis sätestatud õigus ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanud isiku järeltulijatele. Vastav

järeldus nähtub üheselt Põhiseaduse Assamblee 29.11.19911, 06.12.19912, 14.02.19923

stenogrammides näidatud põhiseaduse koostajate seisukohtadest. Põhiseaduse Assamblee

hilisemate, s.o 28.02.1992, 27.03.1992, 03.04.1992 ja 10.04.1994, istungite protokollidest4 ei

nähtu, et põhiseaduse koostajad oleksid soovinud jätta Eesti kodaniku, kes kaotas

kodakondsuse Eesti anneksiooni või kodakondsuse tõttu, järeltulijaid ilma õigusest omandada

või taastada Eesti kodakondsus. Põhiseaduse § 8 lõike 2 tõlgendamisel tuleb muu hulgas võtta

aluseks selle normi tekkelugu. Põhiseaduse andja tahtena tuleb arvestada peamiselt assamblee

liikmete avaldatud seisukohti, mitte keskmise mõistliku kodaniku arusaama.

3. Kuna kaebaja isaema kaotas Eesti kodakondsuse alaealisena Eesti Vabariigi Valitsuse

30.11.1939 otsusega enne kaebaja isa ja kaebaja sündi, siis ei ole kaebaja Eesti kodanik. Samas

on kaebaja puhul täidetud põhiseaduse § 8 lg-s 2 sätestatud tingimus, kuna kaebaja isaema

kaotas Eesti kodakondsuse võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu.

3.1.

Arhiiviteatise (dtl 7) kohaselt vabastati kaebaja isaema ja tema vanemad Eesti Vabariigi

Valitsuse 30.11.1939 otsusega kodakondsusseaduse (SK 1 1938.3.1)5 § 19 ja Eestis

asunud saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli (RT II 1939.17.29)6

(edaspidi Protokoll) artikkel I alusel Eesti kodakondsusest 02.11.1939. Seega oli kaebaja

isaema kuni Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsuseni Eesti kodanik.

3.2.

Eesti Vabariigi 1938. aasta kodakondsusseaduse § 18 kohaselt kaob kodakondsus Eesti

kodakondsusest vabastamisega või Eesti kodakondsusest väljaheitmisega. Nimetatud

seaduse § 19 järgi vabastab Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsus; sellekohane

sooviavaldus esitatakse Vabariigi Valitsusele Siseministri kaudu, kusjuures alla 18

aastaste isikute kohta on tarvilik esitada vanemate või eestkostjate nõusolek. Eelnev

tõendab, et kaebaja isaema ja tema vanemad loobusid Eesti kodakondsusest, s.o

vastandina olukorrale, kus nad oleks Eesti kodakondsusest ilma jäetud ehk Eesti

kodakondsusest välja heidetud.

3.3.

Kaebaja isaema ja tema vanemate lahkumine Eestist ja sellest tulenevalt nende

vabastamine Eesti kodakondsusest ei toimunud nende vabal tahtel, vaid oli tingitud

hirmust NSV Liidu poolt Eesti Vabariigi annekteerimise ja okupatsiooni ees.

4. Kodakondsuse seaduse § 16 lg 2 ja § 17 lg 2 on vastuolus põhiseaduse § 8 lõikega 2 osas,

milles need sätestavad, et põhiseaduse § 8 lõike 2 alusel Eesti kodakondsuse taastamist taotlev

isik peab loobuma senisest kodakondsusest ja/või peab elama püsivalt Eestis. Põhiseaduse

Assamblee stenogrammidest ei nähtu, et põhiseaduse koostajad soovisid Eesti kodakondsuse

taastamiseks selliseid nõudeid kehtestada. Põhiseaduse § 8 lg 5 ei tähenda, et KodS koostamisel

ja vastuvõtmisel saab kehtestada tingimusi, mis on vastuolus põhiseaduse § 8 lõigetega 1-4 või

jätta reguleerimata küsimused, mille reguleerimise kohustus tuleb põhiseaduse § 8 lg-st 2 või

Põhiseaduse Assamblee protokollidest.

1 Põhiseaduse Assamblee 29.11.1991 istungi stenogramm. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/wpcms/

wp-content/uploads/2015/03/18.-istung.pdf, lk 2.

2 Põhiseaduse Assamblee 06.12.1991 istungi stenogramm. Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/wpcms/

wp-content/uploads/2015/03/19.-istung.pdf, lk 2.

3 Põhiseaduse Assamblee 14.02.1992 istungi stenogramm. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/26.-istung.pdf, lk-d 12-13, 28.

4 Põhiseaduse Assamblee stenogrammid. Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-%20%20ajalugu/pohiseaduse-assamblee/pohiseaduse-

assamblee-stenogrammid/.

5 Kodakondsuse seadus, Riigi Teataja, nr. 39, 20 aprill 1938, art. 357. Täistekst:

https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1938/04/20/12.

6 Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta, Riigi Teataja II osa : Eesti Vabariigi

lepingud välisriikidega. (1939) nr. 17 art. 29, lk. 335-346. Täistekst: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:378564.

2(10)

5. Põhiseaduse § 8 lg-s 2 antud õigus kodakondsuse taastamisele ei ole päritav. Samas kuna

kaebajal on põhiseaduse § 8 lõikes 2 sätestatud õigus isaema alaealisena kaotatud Eesti

kodakondsuse taastamisele, siis ei ole küsimus kodakondsuse päritavusest asjakohane.

Optantide õiguslik olukord ei ole kaebaja õigusliku olukorraga võrreldav. Eesti

kodakondsusega seotud küsimused on optantide ja kaebaja puhul lahendatud erinevates

õigusaktides (vrd Tartu rahulepingu art IV ja põhiseaduse § 8 lg 2). Kui Tartu rahulepingu art

IV eesmärgiks oli muu hulgas Eesti kodanikkonna loomine ja Eesti territooriumile võõrriigi

kodanike ulatusliku kogukonna tekkimise vältimine, siis põhiseaduse § 8 lg 2 eesmärgiks oli

säilitada Eesti kodakondsus ka Eestist lahkunud Eesti kodanikele ja nende järeltulijatele.

6. Alternatiivselt leiab kaebaja, et kuigi tal ei ole praegu Eesti kodakondsust, on ta siiski

sünnijärgne Eesti kodanik. Sõltumata sellest, kas Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus

vastab formaalselt ja materiaalselt haldusakti suhtes novembris 1939 kehtinud nõuetele, on

oluline arvestada 30.11.1939 otsuse andmisel ajal olnud faktilist olukorda. Kaebaja isaema

kaotas Eesti kodakondsuse õigusvastaselt.

6.1.

Eesti Vabariik ei olnud Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsuse andmise ajal

suveräänne riik ning et Eesti Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsus tehti Eesti ja Saksamaa

vahelise 15.10.1939 erilepingu alusel, s.t 23.08.1939 NSV Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel

sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti täitmiseks ning Natsi-Saksamaa survel.

6.2.

Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta on

vastuolus rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetega ja tühine.

6.3.

Kaebaja isaema jäi ümberasumise ja Protokolli tagajärjel kindlalt kodakondsusetuks,

vaatamata asjaolule, et kaebaja isaema vanemad ei teinud avaldust pelgalt Eesti

kodakondsusest loobumiseks, vaid Eesti kodakondsusest Saksa kodakondsusesse

astumiseks.

6.4.

Kaebaja isaema kodakondsusest vabastamine ei olnud kooskõlas sel ajal kehtinud

kodakondsuse seadusega. Sel ajal kehtinud kodakondsuse seaduse § 21 kohaselt jõustus

kodakondsusest vabastamine alles teise riigi kodakondsusesse vastuvõtmise kohta tõendi

esitamisest. Kaebaja isaema kodakondsusest vabastamine pole kunagi jõustunud, kuna ta

ei saanud kunagi esitada tõendit Saksa kodakondsusesse vastuvõtmise kohta. Protokolli

alusel ümberasujate Eesti kodakondsusest vabastamine ei olnud kooskõlas kehtiva

kodakondsuse seaduse formaalsete nõuetega. Protokollile on Eesti Vabariigi poolt alla

kirjutanud mitte peaminister, vaid Vabariigi presidendi esindaja. Seega ei ole Protokoll

sõlmitud (ja seega kodakondsusest vabastamine otsustatud) Vabariigi Valitsuse poolt,

nagu on ette nähtud sel ajal kehtinud KodS §-s 19.

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata:

1. Vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel lähtunud kehtivast KodS redaktsioonist.

2. KodS ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 8.

3. Eesti Vabariigi kodakondsuse saamine ja taastamine ei ole kaalutlusotsus. Kehtiva KodS

redaktsiooni järgi omandatakse Eesti kodakondsus sünniga ning kodakondsust taastada on

võimalik isikul, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse.

3.1. Kui isikut tõendavate dokumentide järgi ei ole kaebaja ema-isa Eesti Vabariigi kodanikud,

siis ei saa ka kaebaja olla sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Seega puudub alus kaebajale

Eesti Vabariigi passi ning isikutunnistuse väljastamiseks.

3.2. Kaebajal ei ole võimalik taastada kodakondust, kuna kaebaja ise ei ole Eesti kodakondsust

alaealisena kaotanud. Üksnes kaebaja isaemal oleks olnud õigus kodakondsuse taastamisele.

Kodakondsuse taastamiseks peab isik vastama ka KodS 4. ja 5. peatükis sätestatud

tingimustele. Kaebaja nendele tingimustele ei vasta.

KOHTU PÕHJENDUSED

3(10)

5. Kohus selgitab esmalt, et käesolevas asjas on vaidluse all kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumine. Kaebaja ei saa käesolevas asjas kaitsta oma lähisugulaste õiguste rikkumisi ka juhul, kui

tegemist võis olla erakordselt ebaõiglase olukorraga või võimalusega valida ainult halbade valikute

vahel. Ka ei saa kaebaja taotleda kaebetähtaja ennistamist ega asuda muul viisil vaidlustama haldus-

akte või toiminguid, mille vaidlustamise aeg on ammu enne kaebaja sündi möödunud.

Selguse mõttes selgitab kohus ka, et:

-

Eesti Vabariigi halduskohtule ei või esitada kaebust välisriigi võimude, rahvusvahelise

organisatsiooni või selle organi tegevuse peale. Seega ei ole käesolevas asjas võimalik

vaidlustada ka Saksamaa tegevust või tegevusetust, sh ei praegu ega minevikus.

-

Kaebaja on oma taotluse kohaselt Ameerika Ühendriikide kodanik (dtl 2). Juba kaebaja ise

sündis Ameerika Ühendriikides (vaidlustatud otsuse lk 1). Kaebaja elukohaks on Suurbritannia

(dtl 2). Seega ei ole kaebaja ise olnud ega muutunud kodakondsusetuks ning tema

elukohajärgseks riigiks ei ole Eesti, mistõttu ei ole tekkinud Eesti Vabariigi suurem

garandikohustus kaebaja kodakondsusetuse kõrvaldamiseks või selle asemel Eestis viibimisaluse

andmiseks.

6. Kohus kontrollib, kas kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja

põlvneb Z. Zst, (sündinud D, xx.xx.xxxx).

6.1. Rahvusarhiivi 06.10.2020 teatises (dtl 7) on toodud:

Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega 30.11.1939 oli Kodakondsuse seaduse (SK 1 1938.3.1) § 19 ja

Eestis asunud saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli (RT II 1939.17.29)

artikkel 1 alusel vabastatud 02.11.1939 Eesti kodakondsusest järgmised isikud:

D, K sündinud xx.xx.xxxx;

D, H. sündinud xx.xx.xxxx;

Z, U. sündinud xx.xx.xxxx.

Perekond Di viimane elukoht Eestis oli Tallinn, Xxxxx xxx-x.

Alus: Riigi Teataja Lisanr 14-15.02.1940, leht 128

Viidatud KodS § 19 sätestas järgmist:

Eesti kodakondsusest vabastamise otsustab Vabariigi Valitsus.

Sellekohane sooviavaldus esitatakse Vabariigi valitsusele Siseministri kaudu, kusjuures alla

18-aastaste isikute kohta on tarvilik esitada vanemate või eestkostjate nõusolek.

Protokolli art I „Kodakondsusest ja sõjaväeteenistusest vabastamine“ sätestab asjakohases osas

järgmist:

1. Saksa Riiki ümberasumiseks võivad käesolevas protokollis ettenähtud korras lahkuda Eesti

kodakondsusest isikud, kes Eesti seadustes ettenähtud korras on kantud saksa vähemusrahvuse

kultuuromavalitsuse rahvusnimekirjadesse või omavad Siseministeeriumi poolt antud tunnistuse

nende kuuluvuse kohta saksa rahvusse, samuti tähendatud isikute abikaasad, lapsed ja vanemad.

2. Eesti kodakondsusest lahkuda soovijate kohta kantakse Siseministeeriumi esindaja

juuresolekul ühisesse avaldusse käesoleva punktile lisandatud avalduse vormis ettenähtud

andmed.

3. Eesti kodakondsusest lahkumiseks avaldavad isiklikult soovi käesoleva artikli p. 1. tähendatud

üle 18-aastased isikud. Alla 18-aastaste isikute lahkumiseks Eesti kodakondsusest avaldavad

soovi nende vanemad või eestkostjad. Vanemate avaldus Eesti kodakondsusest lahkumise kohta

käib ühtlasi nende alla 18.aastaste laste kohta. /…/

6. Ühel ajal Eesti kodakondsusest lahkuda soovija kandmisega avaldusse antakse talle tunnistus,

mis kontrollitakse ja tembeldatakse Siseministeeriumi esindaja poolt. Seejuures võetakse

kodakondsusest lahkujalt ära isikutunnistus või välispass, kui tal on see olemas. Tähendatud

4(10)

tunnistus on kehtiv ainult kodakondsusest lahkuda soovija lahkumiseks Eestist ühel saksa

ümberasustamislaevadest.

7. Käesoleva artikli p. 2. ettenähtud ühised avaldused varustatakse Saksa Saatkonna poolt

märkusega, et Saksa Valitsus nõustub avalduses tähendatud isikuid vastu võtma Saksa Riigi

kodakondsusse.

8. Isikuid, kellele on antud käesoleva artikli p. 6. tähendatud tunnistus, on kohustatud Eestist

lahkuma.

Eeltoodust tuleneb, et Protokolli art I sätestas erisuse KodS §-st 21, mis sätestas, et kodakondsusest

vabastamise otsus jõustub ja kodakondsusest vabanejale antakse välja sellekohane tunnistus

päevast, mil kodakondsusest vabaneja esitab tõendi, et ta on teise riigi kodakondsusse vastu võetud.

Teise riigi kodakondsusesse vastuvõtmise tõendi asemel oli ette nähtud, et avaldus varustatakse

Saksa Riigi märkusega, et Saksa Valitsus nõustub isikuid Saksa Riigi kodakondsusesse vastu võtma

(p 7). Kui Saksa Riik või selle õigusjärglane vastavat kohustust ei täitnud, võib kaebajal olla

rahvusvahelisest lepingust tulenev nõudeõigus Saksamaa vastu, mida aga ei saa lahendada

käesolevas asjas.

Ka Rahvusarhiivi teatise kohaselt vabastati 30.11.1939 otsusega isikud juba 02.11.1939 Eesti

Vabariigi kodakondsusest. Kaebaja isa on selgitanud 1947. aastal, et kolis oma perega 1939. aasta

novembris Posenisse (dtl 14). Kuivõrd novembrikuus on 30 kalendripäeva, siis sai protokolli art I

kohane kodakondsusest lahkumine (p 3); tunnistuse väljastamine (p 6) ning lahkumiskohustuse

täitmine (p 8) toimuda juba enne vabastamise otsuse formaalset vormistamist. Kui Vabariigi

Valitsus vabastas kaebaja esivanemad Eesti kodakondsusest enne KodS §-s 21 sätestatud tähtaega

(mille kohaldamise kohustust kohus eelnevalt ei möönnud), on see siiski haldusakti õiguspärasuse,

mitte kehtivuse küsimus. Ka õigusvastast, kuid kehtivat haldusakti tuleb täita ning kaebaja esitatud

materjalidest ka nähtub, et haldusakt koos sellest tulenevate faktiliste tagajärgedega

(lahkumiskohustus) on täidetud.

6.2. Kohus märgib, et Protokoll on välisleping, mitte kodakondsusest vabastamise otsus. Vaidlust ei

ole selle üle, et kaebaja isaema vabastati Eesti kodakondsusest Vabariigi Valitsuse 30.11.1939

otsusega ning sellisel viisil kodakondsusest vabastamist näeb ette ka KodS § 19. Seetõttu ei ole

väide, et Protokolli ei ole vastu võtnud Vabariigi Valitsus, asjakohane.

6.3. Kohus möönab, et kaebaja vanavanema perekond oli erakordselt keerulise valiku ees, sh

arvestades ka isaemaisa (dtl 14) varasemat osalemist varasemas sõjas ja seega reaalset hirmu

Nõukogude Liidu okupatsiooni ees. Eeltoodu ei muuda Vabariigi Valitsuse 30.11.1939 otsust ega

Protokolli tühiseks. Sisuliselt loodi Protokolli kui välislepinguga täiendav, lihtsustatud võimalus

Eesti kodakondsusest välja astumiseks. Protokoll on sõnaselgelt ka sõnastatud kui kodaniku

võimaluse/soovina, mitte kohustusena.

Kaebaja vanavanavanematel oli õiguslikult võimalik valida Eestisse jäämine ja mitte loobuda

kodakondsusest või valida tavapärane, KodS-kohane kodakondsusest loobumise viis, mille korral

oodatakse ära teise riigi kodakondsuse andmine. Ka põgeneti Eestist ilma kodakondsusest loobumata.

Faktiline olukord võis kallutada perekondi tegema erinevaid otsuseid, mis hõlmasid ka mõnest

õigusest või selle teostamise võimalusest loobumist. Tegemist oli erakordselt keerukate olukordadega

ajal, kui faktiliselt oli Teine maailmasõda juba alanud, Eesti oli jäänud kahe diktatuuririigi vahele

ning puudusid n.ö head valikud. Keerulises olukorras raske valiku tegemine ei muuda valikut

tühiseks tolleaegse administratiivmenetluse seaduse7 alusel ega ka kehtiva HMS § 63 lg 2 kohaselt.

Kohus peab oluliseks austada ka täiskasvanud isikute soove enda ja oma pere elu kujundamisel, sh

kui see on tehtud keerukas olukorras. Kohtul puudub kahtlus, et kaebaja vanavanavanemad proovisid

5(10)

teha selle aja seisuga parima võimaliku valiku. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis 28.02.2018

otsuses nr 3-16-1452, et kohus ei saa tuvastada kodakondsusesse kuulumist selle põhjal, kas

konkreetsel isikul oli lihtne, keeruline või koguni võimatu täita kodakondsuse saamise tingimusi, sh

kas võõrriigi võimud tegid isikutele takistusi (p 13). Kohus leiab, et sama seisukoht on analoogia

korras asjakohane ka käesolevas asjas – st isikute menetluslikud tahteavaldused ei muutu sisutuks,

kui Eesti kodakondsuse säilitamine või enda ja pere elu säästmine muul viisil olnuks keeruline või

lausa võimatu.

6.4. Kohus ei kontrolli käesolevas asjas, mis ajenditel Eesti Vabariik Protokolli sõlmis ja mis oli teise

poole – Saksa Riigi – eesmärk protokolli sõlmimisel. Arvestades ajaloolist tegelikkust, võis olla Eesti

soov proovida agressorriigile järeleandmisi tehes võimalikult pikalt vältida tegeliku sõja jõudmist

Eesti pinnale; ning Saksa Riigi korral ideoloogilised põhjused, kuid see ei muuda rahvusvahelise

õiguse korras sõlmitud dokumente kehtetuks. Toodud Protokollis ei ole kokku lepitud tingimustes,

mis viitaks vastuoludele Viini Konventsiooniga.

6.5. Kaebaja seisukohad Eesti Vabariigi suveräänsuse kaotamise aja kohta juba 1939. aastal kaldub

kõrvale üldlevinud ajalookäsitlusest. Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi 1940. aasta8 juunis ja

viis läbi juunipöörde (s.o lavastatud rahvademokraatlik riigipööre). Ka Ülemnõukogu 12.11.1989

otsus nr 5299 „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“

märgib:

-

kvalifitseerida agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks

Nõukogude Liidu stalinliku juhtkonna 1940. aasta välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti

Vabariigi vastu;

-

lugeda Eesti Vabariigi Riigivolikogu 1940. aasta 14. ja 15. juuli valimised läbiviiduks Eesti

Vabariigi põhiseadust ja valimisseadust rikkudes ning sel viisil moodustatud parlament mitte

õiguspädevaks ja mitte volitatuks vastu võtma Eesti riiklikku staatust muutvaid otsuseid;

-

järeldab, et Eesti lülitamine 1940. aastal Nõukogude Liidu koosseisu ei olnud õiguspärane.

1. Tunnistada Riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli otsus «Deklaratsioon Eesti astumise puhul

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu» õigustühiseks, kuna see ei olnud eesti rahva vaba

tahteavaldus. /…/

3. Teha Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks vaadata läbi 1940. aasta suvel Eesti

Vabariigi presidendi poolt ja 1940. aasta 21. juunil kujundatud Eesti Vabariigi valitsuse poolt

stalinliku režiimi esindajate survel välja antud normatiivaktid ning esitada vastavad järeldused

kinnitamiseks Eesti NSV Ülemnõukogule.

Suveräänse riigi valikuvõimalused rahvusvahelisel areenil võivad konfliktsituatsioonis ja/või

suurvõimude survel aheneda. Mistahes rahvusvahelist lepingut ei saa seada kahtluse alla seetõttu, et

see näib (neutraalsele) kõrvaltvaatajale hiljem ebaõiglane või ebamõistlik või riigil puudus lepingu

läbirääkimistel või sõlmimisel tugev positsioon. Riigi suveräänsuse määr ei ole vahemikus

olemas/puudub, vaid võib ajas muutuda vähehaaval. Siiski oli 1939. aastal võimul seaduslikult

valitud võimukandjad ning Eesti suveräänsust alates nende võimukandjate valimisest varasematel

aastatel ei ole seni kahtluse alla seatud. Eesti suveräänsus katkes de facto 1940. aasta juunis

Nõukogude Liidu poolt Eesti okupeerimisel. Seetõttu ei saa ka ahenenud valikuvõimaluste raames

lugeda, et Eesti Vabariik ei saanud kehtivaid lepinguid sõlmida ega kehtivaid haldusakte vastu võtta

juba 1939. aastal.

7. PS § 8 lg 2 sätestab, et igaühel, kes on alaealisena kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle

taastamisele. Kaebaja käsitlust, et norm kehtiks ka alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanute

järeltulijatele, kui nad kaotasid kodakondsuse Eesti okupeerimise tõttu, normi sõnastus ei toeta.

8 https://pohiseadus.ee/sisu/3466

9 Kättesaadav: https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/253610

6(10)

Kohus kordab eelnevat, et kodakondsuse kaotamise aluseks oli isikute tahteavaldus ning ükski

okupatsioonivõim ei võtnud kaebaja perelt Eesti kodakondsust ära.

7.1. Kohus ei nõustu, et põhiseaduse andja tahtena tuleb esmajärjekorras lähtuda Põhiseaduse

Assamblee istungi protokollides toodust. Põhiseaduse andjaks on rahvas, seega tuleb lähtuda sellest,

kuidas pidi keskmine mõistlik kodanik põhiseadust vastu võttes normist aru saama. Vastupidisel

juhul tuleks lähtuda sõnade tähendustest sellisena, nagu Assamblee liikmed neid sisustasid, mitte

sellisena, nagu inimene, kes põhiseaduse vastuvõtmise poolt hääletas, normist aru saaks. Nii antaks

põhiseaduse sisulise kehtestamise monopol Põhiseaduse Assamblee liikmetele, mitte aga rahvale.

Kohus kordab, et norm ei sisalda okupatsiooni tõttu Eesti kodakondsuse kaotanute järeltulijatele

kodakondsuse taastamise õigust. Norm ei ole ka mitmeti mõistetav. Normile ei saa seletuskirja ega ka

eelnõu koostajate aruteludega anda tähendust, mis selle grammatilisest sõnastusest mistahes viisil ei

nähtu. Põhiseaduse Assamblee istungite protokollide materjalid on väärtuslik allikas tutvumaks

aruteludega ning tegemaks järeldusi, kui norm on lünklik või mitmeti tõlgendatav. Käesoleval juhul

ei ole lünka ega mitmeti tõlgendatavust.

7.2. Ka nähtub sama normi areng ajas (Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, koguteos, Juura,

1997):

-

Jüri Adamsi töögrupi eelnõu § 4 lg 2 – Eestist Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooni tõttu

lahkunud kodanikud säilitavad Eesti kodakondsuse (lk 1170).

-

Eelnõu 15.11.1991 redaktsiooni§ 4 lg 2 – Võõrriigi okupatsiooni ja anneksiooni tõttu poliitiliste-

ja sõjapõgenikena lahkunud Eesti Vabariigi kodanikud ja nende järglased säilitavad Eesti

Vabariigi kodakondsuse (lk 1191).

-

Eelnõu 13.12.1991 redaktsiooni § 4 lg 2 – Eestist lahkunud Eesti kodanikel ja nende järglastel on

õigus säilitada või taastada Eesti kodakondsus (lk 1205).

-

Rahvahääletusel 28.06.1992 vastu võetud põhiseaduse § 8 lg 2 – Igaühel, kes on alaealisena

kaotanud Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele.

Kohus kontrollis ka läbivalt Põhiseaduse Assamblee istungite materjale:

-

18. istung, 29.11.1991, lk 210 – Liia Hänni:

Selle paragrahvi sätete õiguslik analüüs näitas, et siin on veel ikkagi mitmeid probleeme. Üks

probleem seisnes selles, et eelmises formuleeringus, kui me ütlesime, et Eesti Vabariigi

kodanikud, kes on lahkunud võõrriigi anneksiooni ja okupatsiooni tõttu, säilitavad kodakondsuse,

siis oli see tõlgendatav kui Eesti Vabariigi kodakondsuse säilitamine tingimusteta, isiku enda

soovi arvestamata. Me jõudsime järeldusele, et selline määratlus võib põhjustada raskusi

väliseestlastele, kes on juba mõne teise riigi kodanikud, ja juhul, kui nende asukohamaa ei

võimalda kahekordset kodakondsust, siis võiks nendel tulla näiteks raskusi riigiametis

töötamisega. Me pehmendasime seda sätet, formuleerides selle järgmiselt: "… need Eesti

Vabariigi kodanikud ja nende järglased võivad säilitada Eesti kodakondsuse." See annab inimesele

endale otsustusõiguse.

-

19. istung, 06.12.1991, lk 211 – Liia Hänni:

I peatükis on muudatus §-s 4, mis on klassifitseeritav kui redaktsiooniline, aga mõnes mõttes

laiendab ta ka selle paragrahvi sätete tähendust. /…/ me leidsime, et paragrahv tuleb sõnastada

üldisemalt, mitte nimetada siin põhjusi, miks inimene lahkus, sest see muudaks kodakondsuse

säilitamise tingimuslikuks, ja sõnastasime ta üldnormina: "Eestist lahkunud Eesti kodanikel ja

nende järglastel on õigus säilitada või taastada Eesti kodakondsus."

-

24. istung, 06.02.1992, lk 412 – Liia Hänni:

10 https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/18.-istung.pdf

11 https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/19.-istung.pdf

12 https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/24.-istung.pdf

7(10)

Meie eelmises eelnõus sisaldunud teksti kohta oli väga palju kriitilisi märkusi just selles osas, et

see ei võimaldanud täpselt aru saada, kes ikkagi saavad kodakondsuse Eesti Vabariigis sündinuna.

Praegu on § 8 lõikes 1 täpselt lahti kirjutatud sünnijärgsuse põhimõtted. Teine lõige täpsustab seda

ja annab inimesele õiguse taastada sünnijärgne kodakondsus.

-

26. istung, 14.02.1992, lk 2813 – Jüri Adams:

Mul on tunne, et eriti viimases redaktsioonis on tulnud sisse üks äärmiselt põhimõtteline

muudatus. /…/ Viimased kaks lõiku on §-s 8 korras, kuid esimese nelja lõigu puhul tekivad nii

terminoloogilised kui ka juriidilised probleemid. /…/ Teine probleem on see, et redigeerijad ei ole

vist aru saanud, et kodakondsus ei ole mingisugune vahetusese, mida antakse, vahetatakse või

võetakse ära, vaid juriidiline suhe üksikisiku ja riigi vahel. Sellel suhtel on mõlemapoolsed

õigused ja kohustused ning need on väga erinevad olenevalt sellest, millises vanuses on kodanik. /

…/ Kolmandasse lõiku on tekkinud äärmiselt kahtlane sõna "alaealine", mille puhul ma ei oska

tõesti mingit seisukohta võtta. /…/. Siin mõeldakse ikkagi järeltulijaid, ükskõik kas nad on lihased

või lapsendatud või pärast seadustatud.

-

Liia Hänni (samal istungil), lk 41:

Paragrahvi 8, mis käsitles kodakondsust, oli võrreldes eelmise redaktsiooniga lisandunud esimene

lõik, mis tekitas hulgaliselt probleeme. Arutelu viis meid tulemuseni, et kõige õigem on see lõik

praegu välja jätta. Sätestada põhiseaduslikult ainult õigus kodakondsusele, tuues küll samal ajal

sisse sellise institutsiooni nagu Eesti Vabariigi kodakondsus sünnilt. Sel juhul jääb juba

kodakondsuse seaduse reguleerida, kuidas see põhiseaduslik õigus tegelikult realiseerub. Me ei

jõua hakata põhiseaduses üles lugema täpselt neid juhtumeid, kui laps on sünnilt Eesti Vabariigi

kodanik. See on juba sisulisem küsimus ja seetõttu on vaja, et kodakondsuse seadus seda

probleemi eraldi käsitleks. Nii et ettepanek on praegu teile väljajagatud eelnõu redaktsioonis lõige

1 maha kriipsutada.

Seega nähtub vaidlusaluse normi tekkeloost, et kui esmalt otsustati Eesti kodakondsus säilitada

kodanikele, kes lahkusid Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu (J. Adamsi töögrupi eelnõu); muudeti

see hiljem võõrriigi okupatsiooniks ning seati ka tingimusena, et isik lahkus poliitilise või

sõjapõgenikuna. Nii kaotati võimalus nt säilitada Eesti kodakondsus neil, keda ei ole nende tegude

tõttu (nt võõrvõimu abistamise tõttu) võimalik käsitleda põgenikena. Kohus märgib, et normid

lähtusid Eesti kodakondsuse säilimisest, st isikut ei saanud lugeda seda kaotanuks; küll aga ei

käsitlenud normid juba kaotatud, sh vabatahtlikult loobutud kodakondsuse tagasi saamist ehk

taastamist (vrdl 13.12.1991 redaktsioon).

13.12.1991 redaktsioonis on kaotatud igasugune seos okupatsiooni, annekteerimise või sõjaga, vaid

on loodud Eestist lahkunud kodanikele ja nende järglastele õigus säilitada või taastada Eesti

kodakondsus. Normi seletus on toodud 18. istungi ja 19. istungi stenogrammis; sh lahti sidumine

kodakondsuse kaotamise põhjusest.

Hiljem on toimunud normi kitsendamine, mis ei ole üheselt protokollidest jälgitav, kuid taastamise

õigus on jäetud üksnes alaealistele. Alles ei ole jäetud mistahes sõnalist seost, mis viitaks järeltulijate

õigustele esivanema poolt juba varem kaotatud kodakondsuse taastamisele. 26. istungi stenogrammis

on ka selgitatud, et oluline osa jäeti kodakondsuse seaduse ehk sisuliselt seadusandja reguleerida.

Normi lõplikku kuju arvestades, võrreldes ka varasemate sõnastustega, järeldab kohus, et varasem

soov võimaldada põhiseaduse sättega okupatsiooni eel lahkunutele ja nende järeltulijatele Eesti

kodakondsus, on redutseerunud nullini, sest mistahes viide sellele on normist kaotatud. Selle soovi

säilitamist ei nähtu ka Põhiseaduse Assamblee protokollidest normi hilisemat sõnastust jälgides.

7.3. Kohus märgib, et kodakondsuse andmise ja taastamise küsimused on üheks neist küsimusteks,

mis mõjutab seda, kes on rahvaks, kes saab teostada riigivõimu ehk kuidas toimub esmane

legitimatsioon (rahvaesinduse valimine). Seetõttu saab kohus rahva ja seadusandja sõnaselgesse

13 https://www.riigikogu.ee/wpcms/wp-content/uploads/2015/03/26.-istung.pdf

8(10)

tahtesse normide kehtestamisel sekkuda üksnes erandlikel juhtudel, kui ohus on mõni muu oluline

põhiõigus. Sellist põhiõiguse riivet käesolevas asjas ei nähtu.

7.4. Kuna PS § 8 lg 2 ei ole võimalik kaebaja soovitud viisil tõlgendada, sh ei nähtu seda tõlgendust

grammatiliselt ega normi looja (rahva) arusaamast; ka on Assamblee normi sellisest sõnastusest

loobunud; ei ole ka hetkel kehtiv KodS selles osas põhiseadusega vastuolus.

8. Õigus kodakondsuse taastamisele ei ole päritav; s.o alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanud

järeltulijad mitu põlve hiljem, ei saa tugineda oma esivanema poolt kaotatud kodakondsusele. Ka PS

kodakondsust käsitlevates normides on eelnõu arengukäiku jälgides kaotatud viide järeltulijatele.

Kodakondsus kui staatus kandub järeltulijatele edasi. Nii on võimalik oma sünnilt kodakondsust

tõendada vanavanema või ka vanavanavanema kaudu, sest see on isiku automaatne seisund või

omadus, mis tekib sünnilt. Küll aga ei ole menetluslikke õiguseid kodakondsuse saamisel, taotlemisel

või taastamisel võimalik samamoodi oma järeltulijale edasi anda või edasiantuks lugeda. Seega ei saa

järeltulija viia lõpuni tema eelkäija algatatud haldusmenetlust kodakondsuse saamisel (nt

opteerumisel või siis ka PPA-le esitatud naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks esitatud

taotluse menetluses) ega asuda ka eelkäijale antud subjektiivset õigust algusest peale ise teostama (PS

§ 8 lg 2). Kodakondsus on seotud isiku enda ja tema lojaalsussuhtega Eesti Vabariigiga. Ainuüksi

sellest, et lapselaps soovib, et tema vanaema vanemad ei oleks Eesti kodakondsusest loobunud, ei saa

mistahes järeldust teha kaebaja vanaema tahte kohta. Ka ei saa kaebaja isaema (võimalik) tahe Eesti

kodakondsuse taastamisel või sellest õigusest loobumisel kanduda üle lapselapsele ehk kaebajale.

Ka Tallinna Ringkonnakohus on 12.05.2022 kohtuotsuses nr 3-20-2498 leidnud, et kui isikul

(viidatud kohtuasjas kaebaja vanaisa isal) jäi kodakondsuse omandamine lõpuni viimata, ei

omandanud sünnijärgset Eesti kodakondsust ka tema poeg (kaebaja vanaisa) (p 14).

9. Ka juhul, kui järeldada, et kaebajal on oma vanaema alaneja sugulasena ehk õigusjärglasena õigus

kodakondsuse taastamisele PS § 8 lg 2 alusel, ei ole kaebaja täitnud kehtiva kodakondsusseaduse

KodS 4. peatüki tingimusi (§-d 16 ja 17). Ennekõike on kaebajal täitmata tingimus, et Eesti

kodakondsust taastada sooviv isik peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest

kodakondsusest või tõendama, et ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega

(KodS § 16 lg 2).

9.1. Kohus selgitab esmalt, et PS § 8 lg 2 ja ka KodS § 16 lg 1 on sätestatud universaalsena – s.o

igaühel, kes on kaotanud määramata ajal Eesti kodakondsuse, on õigus selle taastamisele. Kumbki

norm ei sätesta erinormi isikute suhtes, kes loobusid Eesti kodakondsusest keerulistel aegadel (nt

okupatsiooni kartes), väga raskete valikute vahel valides. Kohtul puudub kahtlus, et sellise soovi

korral oleks see sõnaselgelt ka põhiseaduses endas või minimaalselt põhiseaduse rakendamise

seaduses erandina sätestatud. Selliselt sõnastamise võimalust kinnitab ka normi arengulugu

(kohtuotsuse p 7.2).

9.2. PS § 8 lg 4 sätestab samuti, et Eesti kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused

ning korra sätestab kodakondsuse seadus. Seega võib seadusandja seada kitsendusi ja piiranguid,

kuni need oma olemuselt ei piira põhiseaduses sätestatud kodakondsusega seotud õiguste tuuma.

Kohus leiab, et tingimus elada Eestis ning loobuda oma muust kodakondsusest ei riiva kodakondsuse

taastamise põhiõiguse tuuma. Need tingimused lähtuvad eeldusest, et isiku poolt kodakondsuse

kaotamine, s.o vabastamise, äravõtmise või muu kodakondsuse vastuvõtmisega (KodS § 22) on olnud

kas pere vabatahtlikud tahteaktid (p-d 1 ja 3) või riigi õiguspärane tegevus (p 2). Riigil on ka

kohustus austada vanemaid või eestkostjaid nende valikutes, kuivõrd vanematel on õigus ja kohustus

kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest (PS § 27 lg 3). A priori ei saa eeldada, et vanemad on

9(10)

teinud Eesti kodakondsusest loobudes vale valiku ja see valik tuleb vahepeal tekkinud olukorda

arvestamata igal juhul ümber vaadata.

Seetõttu saab ka taastamisest keelduda alustel, kui isik ei ole teisest kodakondsusest loobunud (KodS

§ 19 lg 6) või kui isik on (üldistatult) ohuks Eesti Vabariigile (KodS § 21). Nimetatud alused

lähtuvad samuti eeldusest, et kodakondsuse kaotamine on olnud kas isiku pere valik ja/või muul viisil

õiguspärane ning isikul ei tohi olla olulist lojaalsussidet mõne muu riigiga. Lojaalsusside muu riigiga

võib säilida nii muu kodakondsuse säilitamisega kui ka muu riigi huvides ja/või Eesti riigi vastu

tegutsedes. Kohus ei võta käesolevas asjas seisukohta, kas juhul, kui alaealine kaotas sünnijärgse

kodakondsuse, tuleb ka taastatud kodakondsus lugeda sünnijärgseks (alternatiivselt naturalisatsiooni

korras saadule) ning seega jätta muust kodakondsusest loobumine nõudmata. Kohus on eelnevalt

leidnud, et kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ning tema puhul on samuti täitmata püsivalt

Eestis viibimise tingimus.

Taastamine ei ole ka võrdväärne kodakondsuse saamisega, vaid tingimused on oluliselt leebemad

(vrdl §-d 17 ja 12). Taastamisel ei nõuta isikult kinnitust, et ta vastab KodS nõuetele, elulookirjeldust,

haridust ja teenistuskäiku ning legaalset püsivat sissetulekut tõendavaid andmeid; samuti eesti keele

oskuse ega põhiseaduse ja kodakondsusseaduse tundmise tunnistust.

9.3. Sisuliselt nõutakse isikult lisaks formaalsete tingimuste täitmisele üksnes muust kodakondsusest

loobumist (mida kohus käsitles eelnevalt) ning ka püsivalt Eestis viibimist. Püsivalt Eestis viibimise

nõue ei ole samuti alaealisena kaotatud kodakondsuse taastamise põhiõiguse tuumast kõrvale kalduv.

Säte lähtub eeldusest, et Eesti kodakondsuse taastaja soovib reaalselt oma elu Eestiga siduda ning

eelduslikult ka mingi aja jooksul siin viibida ja kodakondsusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi

realiseerida. Käesolevas asjas puudub vajadus täpsemalt analüüsida püsivalt Eestis elamise nõude

proportsionaalsust – seaduslik Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aastas, kusjuures Eestist

eemalviibimine ei või aastas ületada 90 päeva järjest (KodS § 11) – kuivõrd kaebaja ei väida, et oleks

üldse mingil ajal Eestis viibinud, mida saaks käsitleda rohkem kui lühiajalise viibimisena.

Õiguskantsler14 on pidanud võimalikuks, et säte võib mõnel juhul olla põhiseadusega vastuolus,

ennekõike juhtudel, kui isik on elanud Eestis aastakümneid, kuid töö iseloomu tõttu ei viibi ta mitte

ühegi riigi maismaal. Samas seisukohas on lisaks leitud, et riigis viibimine ja elamine väljendavad

küll tavaliselt inimese teadlikku ja tahtlikku valikut, kuid lisaks väljendavad pühendumust ka muud

olulised faktorid nagu nt töötamine, osalemine ühiskondlikus elus, perekondlik side, huvid, laste

hariduse valik jms. Inimene võib olla ühele riigile pühendunud ka juhul, kui ta viibib kas aeg-ajalt

või pidevalt mitmes riigis. Teisisõnu ei ole määrav mitte formaalne seaduse nõuetele vastavus, vaid

inimese ja riigi tegelik vastastikune tihe side (p 36). Kaebaja mistahes tihedat sidet Eesti Vabariigiga

ei väida.

10. Kohus leiab, et kokkuvõttes on vastustaja otsus õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Sealjuures tuli vastustajal lähtuda kehtivast seadusest ning vastustajal puudub võimalus jätta kehtiv

seadus täitmata ka siis, kui see võib olla põhiseadusvastane. Seetõttu ei pidanud vaidlustatud otsus

sisaldama ka käesoleva kohtuotsusega võrreldavat ajaloolist või põhiseaduspärasuse analüüsi.

HKMS § 108 lg 1 alusel jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Sullin

14 Ettepanek nr 17, 04.07.2012 -

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_nr_17_riigikogule_eestis_pu

sivalt_viibimise_absoluutne_noue_kodakondsuse_taotlemisel_kods_ss_6_ja_11.pdf

10(10)