3-22-1064/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

17. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1064

Haldusasi

X kaebus Justiitsministeeriumi tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2022. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja JD

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2022. a

määruse haldusasjas nr 3-22-1064 resolutsiooni punkti 1 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2022.

a määruse haldusasjas nr 3-22-1064 resolutsiooni punkt 1 muutmata, kuid muuta

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

3. Tõlkida määrus vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Halduskohtule 21.04.2022 kaebuse Justiitsministeeriumi (JM)

tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on sünnijärgne Eesti

kodanik, kes kannab Pihkva oblastikohtu XX.XX.XXXX otsuse nr X-XX-XXXX alusel

eluaegset vanglakaristust Venemaa Föderatsiooni Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas

Priuralski rajoonis asuvas paranduskoloonias nr 18 (karistuse kandmise algus alates

04.11.2003). Kaebaja esitas JM-le 10.12.2018 taotluse Venemaal mõistetud karistuse edasiseks

kandmiseks Eestis. JM taotluse ei vastanud, kuid algatas menetluse kaebaja karistuse kandmise

jätkamiseks Eestis. Harju Maakohus tunnistas YY.YY.YYYY määrusega nr Y-YY-YYYY

lubatavaks kaebajale Venemaal määratud eluaegse vangistuse täitmise Eestis. Jamali Neenetsi

autonoomse ringkonna kohus keeldus 19.01.2021 otsusega kaebaja Eestisse üleviimisest, kuna

Eesti pädevad asutused ei ole andnud garantiid kaebaja kohtuotsuse täideviimise kohta kaebaja

3-22-1064

2(6)

vastu esitatud tsiviilhagi osas (nõue 88 718,50 rublat ehk ca 1000 eurot). Kohus selgitas, et

kuna kaebajal puudub raha ja tasuv töö, siis tuleb tal pöörduda Eesti ametiasutuste poole, et

saada abi olemasoleva haginõude kustutamiseks või garantii hagi täideviimise kohta tema

Eestisse üleviimisel. JM on selgitanud, et tema ei tegele tsiviilhagiga seotud küsimuste

lahendamisega. Kaebaja esitas Eesti võimudele taotluse anda Venemaa kohtule garantii

tsiviilhagi Eestis täideviimise kohta, kuid kaebaja ega tema üleviimise üle otsustav Venemaa

kohus ei ole saanud JM-lt vastust kaebaja pöördumisele.

Seega on JM-i ametnikud oma tegevusetusega rikkunud kaebaja põhiõigusi (põhiseaduse §-d

12–14, 16, 18 ja 28) ning tekitanud temale mittevaralist kahju. Venemaal põhjapolaarjoone taga

asuvas vanglas viibimine on oluliselt kahjustanud kaebaja tervist ning tal ei ole võimalik saada

Venemaal vajalikku arstiabi. Kaebaja on pidanud viibima ebasõbralikus riigis piinavates ja

inimväärikust alandavates tingimustes. JM-i tegevusetuse tõttu on kaebaja jäänud ilma temale

vajalikust abist, mis oleks talle tagatud kodakondsusjärgses riigis. JM-i tegevusetus on suunatud

kaebaja tervise kahjustamisele ja see on kaebajat alavääristav. Kaebaja on Venemaal oldud 20

aasta jooksul korduvalt pöördunud Eesti ametiasutuste poole, kuid pole saanud abi ega sisulisi

vastuseid. Kaebaja abipalved pidid olema Eesti välisesindustele teada, kuid ta on lihtsalt jäetud

Venemaa ebainimliku süsteemi meelevalda. Kaebaja palus menetlusabi riigilõivu tasumiseks

ja menetlusdokumentide tõlkimiseks.

2. Justiitsministeerium leidis 10.06.2022 vastuses, et kaebus tuleb tagastada, sest kaebuse

menetlemisega ei oleks võimalik saavutada selle eesmärki. JM on kaebaja 10.12.2018 taotluse

alusel pöördunud Venemaa justiitsministeeriumi poole kaebaja Eestisse ületoomiseks vajalike

dokumentide saamiseks. Kõigile kaebaja pöördumistele on JM vastanud: 10.12.2018 taotlusele

vastati 09.05.2019, 20.06.2019 pöördumisele vastati 16.08.2019 ning 26.10.2020 ja 23.11.2020

pöördumistele vastati 12.03.2021. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 476 alusel on JM

pädev võtma vastu taotlusi mh välisriigis vangistusega karistatud isikute Eestisse ületoomiseks.

Kaebaja heidab ette, et JM ei ole andnud Venemaa kohtule garantiid tsiviilhagi Eestis täitmise

kohta, mille tõttu keeldus Venemaa kohus kaebaja Eestile üleandmisest. Kaebaja vangistuse

kandmise jätkamiseks Eestisse ületoomise menetluse aluseks on „Kohtulikult karistatud isikute

üleandmise Euroopa konventsioon“, mis on üle võetud KrMS-i. Konventsiooni alusel toimuv

menetlus ei hõlma tsiviilhagi täitmise tagamist, mida on kaebajale selgitanud Harju Maakohus

YY.YY.YYYY määruses nr Y-YY-YYYY ja mida JM on selgitanud Venemaa

justiitsministeeriumile 16.07.2020 kirjas. JM ei saa anda Venemaa ametiasutustele garantiid

kaebaja tsiviilhagi Eestis täitmise kohta, sest selleks peab Eesti kohus esmalt tunnistama

Venemaa kohtu otsuse, millega mõisteti kaebajalt kannatanu kasuks välja kahjuhüvitis, Eestis

täitmise lubatavaks. Tsiviilhagi täitmisega seonduv otsustatakse eraldiseisvas menetluses

tsiviilkohtus. Selleks, et kohus saaks seda küsimust üldse arutada, tuleb Venemaa pädeval

asutusel saata Eestisse õigusabitaotlus süüdimõistva kohtuotsuse tsiviilhagi puudutava osa

tunnustamiseks ja täitmiseks vastavalt Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud õigusabilepingule

(„Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-,

perekonna- ja kriminaalasjades“). JM on seda kaebajale selgitanud 12.03.2021 kirjas. Venemaa

justiitsministeerium ei ole JM-le saatnud täiendavaid küsimusi, õigusabitaotlust ega muid

dokumente seoses kaebaja tsiviilhagi tunnustamise ja täitmisega, samuti ei ole JM-le saabunud

otsust kaebaja Eestile üleandmisest keeldumise kohta. Eelneva põhjal puudub kaebajal alus

nõuda JM-lt mittevaralise kahju hüvitamist.

3. Tallinna Halduskohus jättis 15.09.2022 määrusega rahuldamata X taotluse riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta ja andis

kaebajale 350 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse resolutsiooni p 1

jõustumisest arvates. Halduskohus hoiatas, et puuduse kõrvaldamata jätmise korral tagastatakse

3-22-1064

3(6)

kaebus läbivaatamatult. Halduskohus rahuldas menetlusabi taotluse menetlusdokumentide ja

kohtulahendite tõlkimiseks ning vabastas kaebaja tõlkekulude kandmisest.

Kaebaja heidab JM-le ette tema pöördumistele vastamata jätmist ning leiab, et JM-i tegevusetus

rikub tema kõige olulisemaid põhiõigusi ja tekitab temale mittevaralist kahju. Kaebuse aluseks

tuleb seega pidada JM-i tegevusetust ja kaebuse eesmärgiks on mittevaralise kahju hüvitamine.

Kuna kaebusest ei selgu kahjunõude suurus, järeldab kohus, et kaebaja taotleb õiglast hüvitist

kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2). Kaebaja kirjeldatu õigsust eeldades on HKMS § 111

lg-s 1 nimetatud menetlusabi andmise majanduslikud eeldused täidetud. Menetlusabi andmine

eeldab lisaks, et kaebusel on piisavad eduväljavaated. Perspektiivitute vaidluste pidamiseks ei

ole menetlusabi andmine põhjendatud. Halduskohtu hinnangul on esitatud hüvitamiskaebus

perspektiivitu. Mittevaralise kahju nõue tugineb väärikuse alandamisele ja kaebaja heidab ette,

et JM on jätnud tema pöördumistele vastamata ja tsiviilhagi täitmisega seoses abi osutamata.

Samas nähtub JM-i vastusest ja lisatud dokumentidest, et kaebaja pöördumistele on vastatud.

JM saatis 16.07.2020 Venemaa justiitsministeeriumile Harju Maakohtu YY.YY.YYYY

määruse nr Y-YY-YYYY ja Eesti Vabariigi nõusoleku tuua kaebaja karistuse kandmise

jätkamiseks Eestisse ning palus esitada lõplik nõusolek kaebaja Eestisse ületoomise kohta.

Seniajani ei ole Venemaa justiitsministeerium sellist nõusolekut edastanud. JM selgitas

kaebajale 12.03.2021 kirjas, et tema ületoomine saab toimuda alles pärast Venemaa pädeva

asutuse lõpliku nõusoleku saamist.

Tsiviilhagi täitmise tagamise osas selgitas JM 12.03.2021 kirjas, et tsiviilhagi tunnustamine ja

täitmine otsustatakse eraldi menetluses ning seda ei reguleeri mitte kohtulikult karistatud isikute

üleandmise Euroopa konventsioon, vaid Eesti ja Venemaa õigusabileping. JM märkis, et Eesti

kohus saab nimetatud küsimust arutada siis, kui Venemaa pädev asutus saadab õigusabipalve

kaebaja süüdimõistva kohtuotsuse tsiviilhagi puudutava osa tunnustamiseks ja täitmiseks. Sama

on JM 16.07.2020 kirjas selgitanud Venemaa justiitsministeeriumile, märkides, et JM ei saa

Venemaa pädevale asutusele garanteerida tsiviilhagi täitmist Eestis. JM kinnitab, et Venemaa

justiitsministeeriumist ei ole tulnud täiendavaid küsimusi, õigusabitaotlust ega muid dokumente

seoses tsiviilhagi tunnustamise ja täitmise küsimusega. Venemaa justiitsministeerium ei ole ka

keeldunud kaebaja vangistuse kandmise jätkamiseks Eestile üleandmisest.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 2 tulenevalt eeldab tegevusetusega tekitatud kahju

hüvitamine, et avaliku võimu kandja on rikkunud õigusaktist tulenevat konkreetset kohustust.

Eeltoodud asjaoludest ei nähtu JM-i õigusvastast tegevusetust, mis saaks olla hüvitamiskaebuse

aluseks. JM on kaebaja pöördumistele vastanud ning tsiviilhagi tunnustamise ja täitmise korda

selgitanud. Asjaomase menetluse alustamise kohustus ei lasu JM-l. Õigusabilepingu art 51 p 2

kohaselt tuleb taotlus Venemaa kohtuotsuse Eestis täidetavaks tunnistamiseks esitada esmalt

otsuse teinud Venemaa kohtule, kes edastab taotluse JM-i kaudu Eesti kohtusse, kes on pädev

seda taotlust lahendama. Sellise taotlusega ei saa kaebaja pöörduda otse Eesti Vabariigi poole.

Lisaks ei ole kaebaja viidatud kahju tekkimine kohtule äratuntav. Kuna kavandatav menetluses

osalemine ei oleks HKMS § 111 lg 1 tähenduses edukas, jääb riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamise taotlus rahuldamata. HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 3 kohaselt tuleb

kaebajal tasuda riigilõiv 350 eurot. Kui kaebaja riigilõivu ei tasu, tagastab kohus kaebuse.

4. Tallinna Halduskohus tagastas 29.12.2022 määrusega X kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2

alusel läbivaatamatult. Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määrus saadeti kohtust välja

26.09.2022 ning jõudis 07.10.2022 Venemaale, kus see väljastati postiasutusest 17.10.2022.

Sellest tulenevalt lõppes edasikaebamise tähtaeg 01.11.2022 ning riigilõiv tuli tasuda hiljemalt

17.11.2022. Kaebaja ei ole seniajani riigilõivu tasunud ega taotlenud riigilõivu tasumiseks ka

täiendavat tähtaega.

3-22-1064

4(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub 24.01.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 15.09.2022 määruse

resolutsiooni p 1 ja rahuldada tema menetlusabi taotlus. Kaebaja sai määruse kätte 20.01.2023.

Eluaegset vangistust kandva kinnipeetavana ei ole tal Venemaa vanglas tasutatud tööd ja

puuduvad igasugused tuluallikad, millest oleks võimalik riigilõivu tasuda või soetada

hädavajalikke esmatarbekaupu. Kaebaja ei ole saanud JM-lt ühtegi kirja, millele kohtumääruses

viidatakse. Määrusest ei nähtu tõendeid, et kaebaja on JM-i vastused kätte saanud. Halduskohus

on jätnud tähelepanuta kõik kaebaja argumendid Eesti välisesinduste tegevusetuse kohta. Kõik

Eesti ametiisikud on suhtunud kaebaja pöördumistesse ükskõikselt ja talle ei ole antud mingit

abi olukorra lahendamiseks, kuigi ta on sünnijärgne Eesti kodanik. Kaebajat hoitakse Venemaal

ebainimlikes vanglatingimustes ning tema füüsiline ja vaimne tervis halvenevad iga päevaga.

Kaebaja arreteeriti 2003. a-l väljamõeldud süüdistuse alusel eriti raske kuriteo eest ning ka siis

ei õnnestunud tal saada abi Venemaa uurimisasutuse ja kohtu omavoli eest.

Kaebaja kannab alates 11.01.2005 vangistust põhjapolaarjoone taga asuvas paranduskoloonias

ja ebainimlikes tingimustes veedetud 19 aastat on mõjunud tema tervisele laastavalt. Ööpäevas

tuleb 23 tundi viibida väga külmas kambris, kus on hapnikupuudus ja puudub päikesevalgus.

Kaebajal (sündinud 1966) on raskelt haiged jalad (ähvardab amputeerimine), kõrgvererõhutõbi

ja halvenenud silmanägemine. Venemaa vanglas puuduvad vahendid kaebaja ravimiseks ning

ta ei ole saanud mingit abi (ega isegi vastuseid) ka Eesti välisesinduselt. Viimaste tegevusetuse

tõttu on kaebaja pöördunud nii JM-i, Vabariigi Presidendi kui ka õiguskantsleri poole. Kaebaja

on viimased 20 aastat olnud eraldatud ka eesti keelest, kultuurist ja usust. Suhtluse puudumise

tõttu on ta hakanud unustama eesti keelt. Venemaal ei ole kaebajal inimesi, kes suudaksid anda

talle materiaalset abi isegi elutähtsate asjade soetamiseks (nt seep, hambapasta, WC-paber,

kirjapaber, postmargid). Eesti diplomaatiliste ja konsulaarteenistuste ametiisikute tegevusetus

rikub jämedalt kaebaja põhiõigusi. Kaebaja jaoks on kõige raskem see, et ta ei saa reaalselt teha

mitte midagi oma olukorra parandamiseks peale kaebuse esitamise. Kaebaja palub vaadata tema

kaebus sisuliselt läbi ning kohustada Eesti diplomaatilisi ja konsulaarteenistusi tagama kaebaja

rikutud õiguste ja vabaduste taastamine, samuti osutada kaebajale vajalikku abi ja tagada tema

huvide kaitse Venemaal kuni kaebaja Eestisse ületoomiseni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Kuna kohtute infosüsteemi andmetel toimetati Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määrus

kaebajale kätte 13.01.2023, tuleb 24.01.2023 määruskaebus lugeda tähtaegseks (HKMS § 204

lg 1). Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmist puudutavas osas on määruskaebuse

esitamine seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1) ja määruskaebus vastab piisavalt HKMS

§-de 52–54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104

lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Tallinna Halduskohtu 29.12.2022 määrust, millega kaebus

tagastati riigilõivu tasumata jätmise tõttu, ei ole kaebajale seni kätte toimetatud (määrus saadeti

koos tõlkega välja 10.01.2023), mistõttu ei saa määruskaebust lugeda esitatuks selle määruse

peale. Ringkonnakohus võtab X määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 15.09.2022 määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab

määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

7. Tallinna Halduskohus lahendas 15.09.2022 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja taotluse

vabastada ta JM-i tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel

ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest. Kuigi kaebus sisaldab mitmeid etteheiteid mh Eesti

välisesinduste tegevusetuse kohta, on kaebaja vastustajana selgelt määratlenud JM-i. Seega ei

3-22-1064

5(6)

ole määruskaebuses toodud nõuded Eesti diplomaatiliste ja konsulaarteenistuste kohustamiseks

asjassepuutuvad (st väljuvad vaidluse piiridest) ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta.

8. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kohtusse pöördumine eeldab seaduses sätestatud

riigilõivu tasumist ja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmiseks

ei piisa ainuüksi sellest, et kaebaja on maksejõuetu, vaid HKMS § 111 lg-test 1–3 tulenevalt

peaks riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine olema ka sisuliselt põhjendatud. Riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamine eeldab seetõttu, et kaebusel on arvestatavad eduväljavaated,

vaidlus on kaebaja jaoks tähtis ja kaebusega on võimalik saavutada kaebaja taotletud eesmärki.

9. Kaebaja on väitnud mittevaralise kahju tekkimist seoses sellega, et JM-i ei ole vastanud

tema pöördumistele ja ei ole osutanud abi tsiviilhagiga seotud küsimuste lahendamisel (sh ei

ole andnud Venemaa kohtu nõutud garantiid tsiviilhagi Eestis täitmise osas), mis on takistanud

kaebaja vangistuse edasiseks kandmiseks Venemaalt Eestisse ületoomist. JM on tõendanud, et

kõigile kaebaja taotlustele on vastatud (09.05.2019, 16.08.2019 ja 12.03.2021 kirjadega). Kuigi

puuduvad andmed, kas ja millal on kaebaja kõnealused vastused kätte saanud (JM on esitanud

tõendid üksnes kirjade väljasaatmise kohta), nähtub kaebaja 26.10.2020 pöördumisest, et ta on

saanud 03.06.2019 kätte JM-i 09.05.2019 kirja, milles teavitati, et üleviimise taotlust menetleb

edasi Venemaa justiitsministeerium. Sellest tulenevalt, isegi kui kaebaja oli teadmatuses oma

taotluse lahendamise seisust, ei saa seda heita ette JM-le. Kaebaja 23.11.2020 pöördumisest

järeldub ka, et hiljemalt Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna kohtu 18.11.2020 istungi ajaks

oli kaebaja saanud tutvuda mh tema Eestisse üleviimist puudutavate dokumentidega ning talle

sai selgeks, et üleandmist takistas tsiviilhagi Eestis täitmise kohta garantii puudumine. Kuigi

21.04.2022 kaebuse põhjal ei ole kaebaja saanud kätte JM-i 12.03.2021 kirja nr 12-1/200-2,

milles selgitati mh tsiviilhagi täitmisega seonduvat ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust

välistada, et pikaajaline teadmatus selle kohta, kas tal on võimalik jätkata vangistuse kandmist

Eestis, võis rikkuda kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigusi (nt inimväärikust või eraelu

puutumatust) ja tekitada temale mittevaralist kahju, on hüvitamiskaebus siiski perspektiivitu.

10. Kaebaja on sisuliselt heitnud JM-le kui KrMS § 435 lg-ga 1 määratud rahvusvahelise

kriminaalmenetlusalase koostöö keskasutusele ette viimase tegevusetust välisriigi kohtuotsuse

tunnustamise ja täitmise menetluses, mille aluseks on kohtulikult karistatud isikute üleandmise

Euroopa konventsioon ja mida reguleerivad täpsemalt KrMS §-d 4751–4871. Seega on kaebaja

nõudnud rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö toimingutega temale põhjustatud

mittevaralise kahju hüvitamist. Sellise kahju hüvitamist ei ole võimalik nõuda riigivastutuse

seaduse alusel halduskohtult, vaid selleks tuleb süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduse (SKHS) alusel pöörduda maakohtusse (vt SKHS § 2 lg 4 p 2, § 4, § 7, § 17 lg 1;

Riigikohtu 10.03.2023 määrus nr 3-22-500, p-d 9–10). Halduskohus ei ole HKMS § 4 lg-st 1

tulenevalt pädev hindama, kas JM on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö raames

jätnud tegemata mingid õigusaktidega nõutud toimingud (nt kas JM pidanuks tegelema muu

hulgas tsiviilhagi täitmise küsimusega või andma Venemaa kohtu nõutud garantii). Kuivõrd

kaebus tulnuks tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu,

siis on kaebus perspektiivitu ning menetlusabi taotluse rahuldamiseks ei ole alust.

11. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et halduskohus ja JM on kaebajale õigesti selgitanud, et

tal tuleks oma tegeliku eesmärgi (s.o Pihkva oblastikohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-

XXXX mõistetud karistuse kandmise jätkamiseks Eestisse ületoomise) saavutamiseks esitada

taotlus Pihkva oblastikohtu XX.XX.XXXX otsuse nr X-XX-XXXX Eestis tunnustamiseks ja

täitmiseks ka tsiviilhagi puudutavas osas. See taotlus tuleb Eesti ja Venemaa õigusabilepingu

art 50 esimese lõigu ja art 51 p 2 järgi esitada asjas otsuse teinud Venemaa kohtule (st Pihkva

oblastikohtule), kes edastab taotluse Venemaa justiitsministeeriumi ja JM vahendusel (vt

3-22-1064

6(6)

õigusabilepingu art 4) lahendamiseks pädevale Eesti kohtule. Kuigi taotluse läbivaatamine

kuuluks õigusabilepingu art 51 p 1 kohaselt Eesti kohtu pädevusse, ei saa asjaomast otsustust

teha ilma Venemaa kohtu taotluseta. Seega ei saa kaebaja ega JM algatada XX.XX.XXXX

otsuse tsiviilhagi puudutavas osas tunnustamise ja täitmise menetlust iseseisvalt.

12. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.09.2022

määruse resolutsiooni p 1 muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

13. Kuna halduskohus andis 15.09.2022 määrusega kaebajale menetlusabi mh asjas tehtavate

kohtulahendite tõlkimiseks, tuleb käesolev määrus tõlkida vene keelde (HKMS § 114 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)