3-22-2367/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

17. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2367

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pikendada

X kinnipidamiskeskuses kinnipidamist

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 4. jaanuari 2023. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KB

Puudutatud isik – X, esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. jaanuari 2023. a

määrus haldusasjas nr 3-22-2367 muutmata.

3. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Armeenia Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX) saabus 03.11.2022 koos

abikaasaga Venemaalt Eestisse ning taotles samal päeval rahvusvahelist kaitset. Taotluse

kohaselt vajab isik rahvusvahelist kaitset, sest abikaasa tervis on halb. Politsei ja Piirivalveamet

(PPA) pidas isiku kinni ning Tartu Halduskohus andis 05.11.2022 määrusega välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 4 alusel PPA-le loa paigutada isik

kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Tartu Ringkonnakohus jättis

14.12.2022 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 12.01.2013

määrusega X määruskaebuse menetlusse võtmata.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 27.12.2022 taotluse pikendada

VRKS § 361 lg 2 p 4 ja § 362 lg 5 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra.

Jätkuv kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

3-22-2367

2(6)

asjaolude väljaselgitamiseks ning esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 68 p-de 6 ja 9 kohane põgenemisoht. Isiku põhjendused (sh 29.11.2022 intervjuul antud

ütlused) rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta on üldsõnalised ja vajavad täpsustamist. Isiku

sõnul oli tema reisi sihtkohaks Eesti, sest ta on siin varem käinud ja abikaasa on siin saanud

arstiabi. Isiku väitel on abikaasa tervis halb ning abikaasat on Armeenias üritatud mürgitada ja

tulistada. Isik on taotlenud Eestis varem rahvusvahelist kaitset 03.05.2016, kui saabus Eestisse

koos abikaasa ja kahe alaealise lapsega. Perekond pandi elama rahvusvahelise kaitse taotlejate

majutuskeskusesse. PPA lükkas 26.05.2016 otsusega isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi,

misjärel lahkus perekond omavoliliselt Eestist ning nad peeti 22.06.2016 kinni Lätis ja saadeti

tagasi Eestisse. X paigutati Tartu Maakohtu 30.06.2016 määruse nr 2-16-100024 alusel tahtest

olenematule ravile, sest ta lahkus omavoliliselt statsionaarselt ravilt ja keeldus ravist. Isik

vabastati sundravilt 16.08.2016 ning ta loobus 25.08.2016 rahvusvahelise kaitse taotlusest ja

pöördus tagasi Armeeniasse. Kuna isik on juba varasema rahvusvahelise kaitse taotlemise ajal

lahkunud määratud elukohast (VSS § 68 p 9), puudub PPA-l alus arvata, et isik viibiks ka

praeguse menetluse ajal majutuskeskuses ja oleks menetlustoiminguteks kättesaadav.

X puhul esineb ka VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest PPA hinnangul isik teadis, et tal

puudub alus Eestisse sisenemiseks ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Varasemas menetluses toimus suhtlus isikuga peamiselt

vene keeles ja tal ei olnud raskusi vene keelest arusaamisega ning isik suhtles vene keeles ka

praeguse menetluse alguses, kuid asus hiljem väitma, et ei oska vene keelt ja soovib armeenia

keele tõlki. PPA hinnangul on väheusutav, et varasemalt vene keelt osanud isik seda enam ei

valda, eriti kuna ta on viibinud pikemat aega Venemaal. Tegemist on pahatahtliku menetluse

takistamisega ja sellest võib järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Passi andmete

kohaselt on isik püüdnud korduvalt siseneda esinevatesse Euroopa riikidesse, kuid seadusliku

viibimisaluse puudumise tõttu on talle piiril väljastatud sisenemiskeelud (07.07.2015 Poolas,

15.08.2015 Poolas, 04.09.2015 Poolas, 09.09.2015 Poolas, 29.01.2019 Poolas, 09.02.2019

Rumeenias, 2021. a septembris Bulgaarias ja 26.09.2022 Leedus). Isik on enda sõnul taotlenud

varem rahvusvahelist kaitset Valgevenes, Eestis, Lätis ja Moldovas. Seega oli isikule teada, et

rahvusvahelise kaitse taotlemisega saab ta menetluse ajaks riiki siseneda ja ilma selleta oleks

talle piiril väljastatud sisenemiskeeld. Ka isiku ütlustest järeldub, et ta tuli Eestisse abikaasa

ravimise eesmärgil ja taotles rahvusvahelist kaitset lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Isiku

põgenemise ohu ning menetluse pahatahtliku takistamise ja koostöösoovi puudumise tõttu ei

ole VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt kohaldada ning

isiku jätkuv kinnipidamine on proportsionaalne ja kohane abinõu.

3. X ei nõustunud Tallinna Halduskohtu 04.01.2023 istungil osalema, kuna tema esindajat

ei olnud kohal ja lahkus istungilt. Kohus vaatas PPA taotluse läbi puudutatud isiku osavõtuta,

sest tema soovitud advokaat ei ole saadaval enne pikendamise tähtaja saabumist ja kohtuistungi

edasilükkamine kahjustaks ebaproportsionaalselt avalikku huvi.

4. Tallinna Halduskohus pikendas 04.01.2023 määrusega PPA-le antud luba puudutatud

isiku KPK-s kinnipidamiseks mitte kauemaks kui 04.05.2023. Kohus selgitas istungil isikule,

et riigi õigusabi korras määratud advokaadil ei olnud võimalik kohtuistungist osa võtta, kuid

kohtuistungi edasilükkamine ei olnud seaduses sätestatud tähtaegade tõttu võimalik. Isik ei

soovinud sellele vaatamata kohtuistungil selgitusi anda ja lahkus istungilt. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle. KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamine

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on põhjendatud, sest esineb vajadus selgitada välja rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Isikuga on toimunud intervjuu, kuid

tema ütluste üldsõnalisuse tõttu peab PPA neid kontrollima (sh rahvusvahelise kaitse vajadust

ja Eestisse tuleku põhjuseid) ning võrdlema päritolumaa infoga. Isiku taustast ja varasemast

3-22-2367

3(6)

käitumisest on tuletatav tema põgenemise oht vastavalt VSS § 68 p-le 9. Põgenemisohu kindlaks

tegemiseks tuleb vaadelda välismaalasega seotud asjaolusid kogumis ning keelatud ei ole

arvestada isiku minevikusündmusi ja tema varasemat käitumist. VSS § 68 p-st 9 ei nähtu, et see

hõlmaks üksnes käimasolevat menetlust. Isiku põgenemise oht ei ole väike, arvestades tema

omavolilist lahkumist majutuskeskusest 2016. a-l, mis annab aluse arvata, et isik ei pruugi ka

seekord olla PPA-le kättesaadav taotlusega seotud asjaolude selgitamiseks. Samuti võib isik

asuda vältima enda võimalikku hilisemat väljasaatmist juhul, kui tema taotlus jääb rahuldamata.

Omavolilise lahkumise ohule viitavad ka isikule 2016. a-l ravi osutamist kajastavad asjaolud.

Isik on korduvalt taotlenud eri riikides rahvusvahelist kaitset. Asjakohane on PPA põhjendus,

et hinnangut põgenemisohu kohta kinnitab täiendavalt, et isik on takistanud menetlustoimingute

läbiviimist ja ei ole soovinud teha koostööd, mida ilmestab nt vaheldumisi vene ja armeenia

keele tõlgi nõudmine, mille eesmärgiks võib olla menetlust venitada. Koostöötahte puudumist

kinnitab ka isiku kohatu käitumine 04.01.2023 kohtuistungil, kus ta segas korduvalt vahele ja

ei võimaldanud tõlgil lauseid lõpuni tõlkida ning ei vastanud kohtu küsimustele ega soostunud

ilma esindajata kohtuistungil osalemist jätkama, vaatamata selgitusele, et kohus soovib esitada

küsimusi isikule endale. Isiku kinnipidamine on proportsionaalne ja puuduvad leebemad sama

tõhusad alternatiivsed sunnimeetmed. Isik on viibinud KPK-s kaks kuud ja tema kinnipidamine

ei ole kujunenud ebamõistlikult pikaks. Puuduvad andmed, et isiku KPK-s kinnipidamine oleks

vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X palub 20.01.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.01.2023 määrus ning uue

määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st. Isiku jätkuv kinnipidamine

ei ole proportsionaalne ja piisavalt ei ole arvestatud konkreetse juhtumi asjaoludega.

Rahvusvahelise kaitse menetluses on enamus menetlustoiminguid tehtud ning läbi on viimata

üksnes viimane intervjuu ja võimalike täiendavate tõendite kontroll. Põgenemisohu

tuvastamiseks ei ole 2016. a-l toimunu asjakohane, sest sedavõrd ammuste sündmuste põhjal ei

saa enam prognoosida isiku edasisi kavatsusi ja tegutsemist praegusel ajal. Halduskohus ei ole

analüüsinud isiku varasema käitumise motiive ega seda, miks peaks tal olema motivatsioon

praegu Eestist lahkuda. Sisuliselt on varasemat ühekordset käitumist automaatselt laiendatud

kõigile juhtudele, ehkki isiku käitumises ei ole tuvastatud mingisugust mustrit. Isik saabus

Eestisse koos abikaasaga, kelle tervis on halb ja kes vajab arstiabi. Sellel põhjusel soovib isik

saada Eestis rahvusvahelist kaitset. Isiku põgenemise ohtu ei peetud 2016. a-l ka pärast tema

Eestisse tagasi saatmist piisavaks, et paigutada ta KPK-sse, vaid isik majutati koos perega uuesti

majutuskeskusesse. Isikule ei saa heita ette mitmetes riikides korduvalt rahvusvahelise kaitse

taotlemist, kui tema probleeme ei ole suudetud adekvaatselt lahendada. Varasemad taotlused

näitavad pigem isiku ülimat soovi leida kaitset ja eemalduda päritoluriigist.

Isikule ei saa heita ette soovi osaleda menetluses tema emakeelt valdava tõlgi vahendusel ning

keeldumist vastata kohtu küsimustele ilma esindaja juuresolekuta. Tuleb arvestada, et kuna isik

oli juba varem KPK-sse paigutatud, võis inimlik hirm tingida soovi, et teda mõistetaks selgelt

ja kõik toimuks juriidiliselt korrektselt. Pärast tõlgi kaasamist on protsess toimunud tõrgeteta.

Kohtule vahele segamisest ei saa samuti järeldada soovi menetlusest kõrvale hoida, vaid see

ilmestab kultuurilist erinevust või mõnda iseloomuomadust. Isiku põgenemise ohtu ei saanud

tuvastada VSS § 68 p 6 alusel. Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamise soov ei saa

olla isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks (vt Riigikohtu

30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.1). Halduskohus ei ole leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamata jätmist piisavalt põhjendanud. KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamist peavad

õigustama kaalukamad asjaolud ja selle põhjendatust tuleb kontrollida rangemalt kui esmast

3-22-2367

4(6)

KPK-sse paigutamist. Praegu ei esitatud ühtegi uut asjaolu, mis õigustaks isiku kinnipidamise

jätkamist. Isik palub lahendada määruskaebuse kohtuistungil armeenia keele tõlgi osavõtul.

6. Politsei- ja Piirivalveamet palub 08.02.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

X loobus 06.01.2023 rahvusvahelise kaitse taotlemisest ja PPA lõpetas 09.01.2023 otsusega nr

12211030126-1 tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse. Seda otsust ei ole vaidlustatud.

PPA pidas isiku VSS-i alusel kinni ja Tallinna Halduskohus andis 25.01.2023 määrusega nr 3-

23-163 loa paigutada isik KPK-sse. Isik saadeti Armeeniasse tagasi 30.01.2023. Seejuures

üritasid isik ja tema abikaasa enda väljasaatmist igati takistada, sh simuleeris isik terviseriket

ning ründas PPA ametnikke nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Isiku kinnipidamise pikendamine

oli põhjendatud. Isiku põgenemisohu tuvastamisel arvestati kõiki isikuga seotud asjaolusid ning

määruskaebuses ei ole toodud esile ühtegi asjaolu, millega poleks arvestatud. Määruskaebus on

üldsõnaline ja selle väited sisustamata ning viited kohtulahenditele ei seostu määruskaebuse

esitajaga. Esialgsete selgituste kohaselt tuli isik Eestisse, sest abikaasa vajas arstiabi, kuid tema

rahvusvahelise kaitse vajadus jäigi põhjendamata ning lisaks selgus KPK-s, et isikul ega tema

abikaasal ei ole meditsiinilisi probleeme, vaid tegu on manipuleeriva käitumisega. Isik oleks ka

halduskohtu istungil saanud armeenia keele tõlgi vahendusel vastata elulistele küsimustele,

kuid ta ei teinud seda. KPK-s toimus 18.01.2023 intsident, kus isik ja tema abikaasa eirasid

korduvalt ametnike korraldusi ning rikkusid KPK kodukorda. Intsidendid, kus isik ja tema

abikaasa ei täida korraldusi ja käituvad ametnikega verbaalselt agressiivselt, on igapäevased.

Väide, et isikut hoitakse kinni PPA mugavuseks, on meelevaldne ja pahatahtlik. PPA menetleb

300 rahvusvahelise kaitse taotlust ja neist ainult kolmes on isikud kinni peetud. Seega ei taotle

PPA isiku KPK-s kinnipidamist kergekäeliselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus

ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli

halduskohtul korraldada PPA 27.12.2022 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS

§ 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud

määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks selle

läbivaatamiseks korraldada kohtuistung. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu

04.01.2023 istungil, millest võttis osa ka armeenia keele tõlk, kuid ta otsustas sellele vaatamata

mitte osaleda ja lahkus istungilt. Isikut esindab advokaat, kes on saanud määruskaebuses tuua

välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid

on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata ka kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb taotlus

kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

8. Kuigi X loobus 06.01.2023 avaldusega rahvusvahelise kaitse taotlemisest ja tema taotluse

menetlemine lõpetati PPA 09.01.2023 otsusega nr 12211030126-1, samuti on isik PPA

24.01.2023 lahkumisettekirjutuse nr 1052264137 alusel 30.01.2023 saadetud Eestist välja

Armeeniasse, ei takista see määruskaebuse lahendamist ega tingi selle läbi vaatamata jätmist.

Ringkonnakohus hindab, kas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine oli põhjendatud Tallinna

Halduskohtu 04.01.2023 määruse tegemise ajal ja kuni X rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse

lõppemiseni (24.01.2023).

9. PPA 27.12.2022 taotlus tugines VRKS § 361 lg 2 p-le 4 ja § 362 lg-le 5 ning põgenemise

ohu osas VSS § 68 p-dele 6 ja 9. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks VRKS § 361

lg 2 p 4 alusel peab esinema vältimatu vajadus pidada isikut kinni rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sätte eesmärk on tagada, et isik

oleks PPA-le vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav. Seega

3-22-2367

5(6)

esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik

võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018

määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.5). Kinnipidamine ei ole VRKS § 361 lg 1 kohaselt lubatud ka

juhul, kui soovitud eesmärki oleks tõhusalt võimalik saavutada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti olukorras, kus kinnipidamine oleks rahvusvahelise

kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

10. VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna

seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa

Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda

ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus

nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA järeldas põgenemisohtu

puudutatud isiku vastuolulisest käitumisest rahvusvahelise kaitse menetluses (VSS § 68 p 6)

ning 2016. a-l omavoliliselt majutuskeskusest ja sundravilt lahkumisest (VSS § 68 p 9). Samuti

on PPA viidanud puudutatud isiku korduvatele katsetele taotleda rahvusvahelist kaitset ja

siseneda erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

11. PPA on asjakohaselt selgitanud, et kuivõrd puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse

taotluses ja 29.11.2022 intervjuul oma kaitsevajaduse kohta üksnes üldsõnalisi põhjendusi, siis

esines PPA-l vajadus teda täiendavalt küsitleda ja selleks oli tarvis tagada isiku kättesaadavus.

Ringkonnakohus nõustub lisaks hinnanguga, et KPK-s kinnipidamiseta ei oleks puudutatud isik

tõenäoliselt olnud PPA-le kättesaadav, vaid võinuks põgeneda, mistõttu esines kinnipidamiseks

VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus. Põgenemisohu tuvastamisel oli siiski asjakohane üksnes

VSS § 68 p 9, kuid mitte VSS § 68 p 6. Ringkonnakohtu hinnangul ei eelda VSS § 68 p-le 6

(soovimatus täita lahkumiskohustust) tuginemine iseenesest seda, et isikule peab olema tehtud

lahkumisettekirjutus ja ta on peetud kinni lahkumiskohustuse täitmiseks, sest rahvusvahelise

kaitse taotleja kinnipidamine saabki olla põhjendatud üksnes võimaliku lahkumiskohustuse

täitmise tagamiseks (vt ka põhiseaduse § 20 lg 2 p 6). Küll ei saa lahkumiskohustuse täitmise

tagamine olla rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise iseseisvaks aluseks (vt VRKS § 10

lg 2 p 2). Praegusel juhul võis puudutatud isiku käitumine (nt armeenia keele tõlgi nõudmine,

kohtuistungi korra rikkumine) küll viidata vähesele koostöösoovile ning eesmärgile menetlust

takistada või venitada, kuid see jääb VSS § 68 p 6 kohase põgenemisohu tuvastamiseks liialt

kaudseks, sest isiku käitumise ainsaks ega peamiseks põhjuseks ei pruukinud olla soovimatus

täita võimalikku tulevast lahkumiskohustust.

12. Ringkonnakohus märgib siiski, et määruskaebuses toodud põhjendus, et puudutatud isik

võis karta, et teda mõistetakse valesti, on üksnes hüpoteetiline ning ei nähtu ka asjaolusid, mille

põhjal saanuks sellisel kartusel olla mingit ratsionaalset alust. Varasemat KPK-sse paigutamist

ei ole tinginud asjaolu, et isik ei suutnud ennast vene keeles piisavalt väljendada. Isikul ei ole

alust nõuda, et rahvusvahelise kaitse menetlus toimuks tema emakeeles, vaid tema õigused on

piisavalt tagatud olukorras, kus menetlustoimingu käik tõlgitakse keelde, milles välismaalane

suudab ennast suuliselt arusaadavaks teha (vt VRKS § 30 lg 2). Praegusel juhul ei ole kahtlust,

et puudutatud isik valdas menetluses osalemiseks piisaval määral vene keelt.

13. Halduskohus on õigesti leidnud, et 2016. a-l toimunud rahvusvahelise kaitse menetlusega

seotud asjaolude põhjal oli alust järeldada puudutatud isiku põgenemise ohtu VSS § 68 p 9 järgi

(loata lahkumine määratud elukohast). Vaidlust ei ole selles, et 2016. a-l paigutati isik koos

abikaasa ja alaealiste lastega elama rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskusesse. VRKS

§ 34 lg 1 kohaselt on taotleja kohustatud menetluse ajal elama majutuskeskuses, kui PPA ei ole

andnud isikule VRKS § 34 lg 2 alusel luba elada väljaspool majutuskeskust. VSS § 68 p-st 9 ei

3-22-2367

6(6)

tulene piirangut, et isik peab olema määratud elukohast loata lahkunud käimasoleva menetluse

ajal, vaid põgenemise ohu hindamisel saab arvestada ka varasemates menetlustes toimunud

sündmusi. Kuigi 2016. a-l omavolilisest lahkumisest VRKS § 29 lg 1 p 1 alusel määratud

elukohast on praeguseks möödunud küllaltki pikk aeg, ei järeldu isiku hilisemast tegevusest (sh

korduvad püüded seadusliku aluseta siseneda erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse) ega

2022. a-l rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta esitatud üldsõnalistest põhjendustest, et varem

toimunu ei saa enam olla asjakohane. Määratud elukohast loata lahkumist ei välistaks asjaolu,

et isik saabus Eestisse koos abikaasaga, sest abikaasa väidetavalt halb tervislik seisund ei ole

leidnud kinnitust ning 2016. a-l lahkus isik Eestist koos abikaasa ja kahe alaealise lapsega.

Selleks, et hinnata VSS § 68 p-s 9 märgitud põgenemise ohtu reaalseks, ei pea olema tuvastatud

isiku varasemat korduvat loata lahkumist (st käitumismustrit), vaid piisav võib olla ka see, kui

on põhjendatud alus arvata, et varasem käitumine võiks tõenäoliselt korduda. Asjakohane ei ole

viide, et isikut ei peetud ka pärast 2016. a-l Eestisse tagasi saatmist ikkagi vajalikuks paigutada

KPK-sse, sest tuleb arvestada, et tookord viibisid isikuga koos ka tema alaealised lapsed.

14. Iseenesest on õige, et mida pikemaajalisem on kinnipidamine, seda kaalukamad peavad

olema kinnipidamist põhistavad asjaolud ning kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb

PPA-l selgitada, milliseid toiminguid on vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks tehtud

(nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.3). See ei tähenda siiski, et kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks peavad alati esinema sisuliselt uued asjaolud. Praegusel juhul anti luba

isiku KPK-sse paigutamiseks 05.11.2022 ja enne kinnipidamise tähtaja pikendamist on isikuga

toimunud 29.11.2022 intervjuu (VRKS § 18 lg 4), kuid tema rahvusvahelise kaitse taotlusega

seotud asjaolud on jätkuvalt ebaselged. Seega ei ole alust väita, et esmase kinnipidamise ajal

poleks PPA vajalikke toiminguid teinud ja KPK-s kinnipidamise pikendamine tugineb täpselt

samale teabele, mis oli olemas juba isiku KPK-sse paigutamisel. Rahvusvahelise kaitse taotluse

läbivaatamiseks seaduses sätestatud tähtaega (VRKS § 181 lg 1 kohaselt üldjuhul mitte rohkem

kui kuus kuud) arvestades ei saa ka järeldada, et PPA oleks menetlustoimingutega ilmselgelt

viivitanud. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks kinnipidamise

tähtaja VRKS § 362 lg 5 alusel kuni nelja kuu võrra pikendamist hinnata ebaproportsionaalseks

(nt tervise kaitse või turvalisuse kaalutlustel). VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmete

kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid tuvastatud asjaolud (sh

VRKS § 29 lg 1 p-s 1 ettenähtud järelevalvemeetme eiramine 2016. a-l) ei anna sellise usalduse

tekkimiseks alust. Isiku kinnipidamist kokku kuni kuueks kuuks ei saa põgenemisohu esinemist

arvestades pidada ülemäära pikaks ajaks.

15. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.01.2023

määrus muutmata.

16. VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel

asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

17. X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada

ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

(allkirjastatud digitaalselt)