2-19-269/150 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-269

Kohtuasi

Eventus Ehitus OÜ hagi osaühingu Sahkar TT vastu

270 053,07 euro

või

alternatiivselt

kahjuhüvitise

257 647,69 euro ja viivise saamiseks

osaühingu Sahkar TT vastuhagi Eventus Ehitus OÜ

vastu kahjuhüvitise 34 530,95 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. novembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eventus Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

osaühingu Sahkar TT apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Eventus Ehitus OÜ apellatsioonkaebus 188 408,38 eurot

osaühingu Sahkar TT apellatsioonkaebus 280 996,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eventus Ehitus OÜ (registrikood 11179025),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Siilbek

Kostja osaühing Sahkar TT (registrikood 10628225),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. novembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-269 osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata 12 882,38 euro väljamõistmise osas,

mõistis põhinõudelt välja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 17. novembrist 2022 ning jaotas menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista osaühingult Sahkar TT Eventus

Ehitus OÜ kasuks välja 12 882,38 eurot, põhinõudelt 242 576,25 eurot viivis 15%

aastas alates 1. veebruarist 2019 ja põhinõudelt 27 953,82 eurot viivis 15% aastas

alates 13. maist 2019 kuni 20. veebruarini 2020 ning sealt edasi põhinõudelt

236 295,39 eurot viivis 15% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Hagiga seotud

menetluskuludest jätta 13% Eventus Ehitus OÜ kanda ja 87% osaühingu Sahkar

TT kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud jätta osaühingu Sahkar TT

kanda.

3. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni hagi tagamise abinõude jõusse jätmisega.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada Eventus Ehitus OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta osaühingu Sahkar TT apellatsioonkaebus rahuldamata.

6. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

6.1. Rahuldada Eventus Ehitus OÜ hagi osaliselt.

6.2. Jätta osaühingu Sahkar TT vastuhagi rahuldamata.

6.3. Välja mõista osaühingult Sahkar TT Eventus Ehitus OÜ kasuks 236 295,39

eurot ja ringkonnakohtu otsuse kuupäeva (17. märts 2023) seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 150 401,42 eurot ning alates 18. märtsist 2023

põhinõudelt 236 295,39 eurot viivis 15% aastas kuni põhinõude täitmiseni.

6.4. Jätta Harju Maakohtu 10. jaanuari 2019. a määruse ja 12. jaanuari 2021. a

määruse alusel kohaldatud hagi tagamise abinõud (kinnisasjadele seatud

kohtulikud hüpoteegid) jõusse kohtulahendi täitmise tagamiseks.

6.5. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus hagiga seotud menetluskuludest 13%

Eventus Ehitus OÜ kanda ning 87% osaühingu Sahkar TT kanda. Jätta

maakohtus ja ringkonnakohtus vastuhagiga seotud menetluskulud osaühingu

Sahkar TT kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eventus Ehitus OÜ (hageja) esitas 7. jaanuaril 2019 (täpsustused 3. mail 2019, 15. novembril

2021 ja 16. veebruaril 2022) Harju Maakohtule osaühingu Sahkar TT (kostja) vastu hagi, milles

palus kostjalt hageja kasuks välja mõista: 1) garantiilepingu alusel garantiikohustuse täitmata

jätmisest tulenev kahjuhüvitis 257 647,69 eurot ja töövõtulepingu alusel 12 882,38 eurot, 2)

alternatiivselt p-ga 1 töövõtulepingu rikkumisest tulenev kahjuhüvitis 257 647,69 eurot ja

töövõtulepingu alusel 12 882,38 eurot, 3) alternatiivselt p-dega 1 ja 2 kahjuhüvitis 257 647,69

eurot, 4) viivis 15% aastas summalt 242 576,25 eurot alates 1. veebruarist 2019 kuni nõude

täitmiseni ning viivis 15% aastas summalt 27 953,82 eurot alates 13. maist 2019 kuni nõude

täitmiseni, 5) alternatiivselt p-ga 4 seadusjärgses määras viivis kuni nõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26. juunil 2015

töövõtulepingu nr AL 48-03/15 (leping), mille kohaselt pidi kostja rekonstrueerima Pärnu

Rannastaadioni. Kostja teostas ehitustööd ning andis töödele 36-kuuse garantii, s.o kuni

18. augustini 2019. Leping ja selle lisaks olev ehitusprojekt nägid ette, et staadion vastab

Rahvusvahelise

Kergejõustiku

Föderatsiooni

(IAAF)

kategooria

nõuetele

ning

rajakattematerjalil on IAAF sertifikaat. Kostja tarnitud ja paigaldatud rajakattel ilmnes mitmeid

puudusi. See murenes ja lagunes ning tavapärase kasutuse juures eemaldus sellest tükke.

Rajakattel ei olnud nõuetekohast venivust, tõmbetugevust, sammulöögi summutust ega paksust.

Ka esines rajakattel mittenõuetekohane vertikaalne deformatsioon, aluspinna ebatasasus ning

ebapiisav kinnitumine asfaldile. Seega ei vastanud rajakate IAAF p-de 3.1.2 ja 3.2.1.2 nõuetele.

Juulis 2018. a pakkus kostja välja staadioni rajakatte impregneerimise ehk spetsiaalsete

lahustega immutamise. Samas puudusid tõendid, et sellist lahendust oleks varasemalt

kahekihilisel staadionil kasutatud. Seetõttu esitas hageja lepingu p 10.2 alusel kostjale

9. augustil 2018 nõudeavalduse rajakatte garantii korras asendamiseks ning andis kostjale

võimaluse esitada näidistöö. Kostja teatas 14. augusti 2018. a kirjas, et keeldub rajakatte

asendamisest.

Kuivõrd kostja keeldus rajakatte parandamisest, sõlmis hageja puuduste kõrvaldamiseks

lepingu kolmanda isikuga, kes paigaldas uue kahekihilise pritsitava rajakatte. Kostjal tuleb

hagejale hüvitada parandamistööde maksumus 257 647,69 eurot, millele lisandub lepingu p-

st 9.12 tulenev juhtimistasu 12 882,38 eurot. Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kahju

hüvitamist lepingu p 9.12 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 646 lg 5 alusel. Praegusel juhul ei

vastanud rajakatte näitajad kvaliteeditingimustele, kostja mõistliku aja jooksul parandustöid ei

teinud, mistõttu tuli hagejal lasta parandustööd teha kolmandal isikul. Ka on hagejal õigus

nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel.

Lisaks on hagejal õigus kostjalt nõuda VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel viivist. Lepingu p 9.2 järgi on

viivisemääraks 15% aastas. Juhul, kui kohus leiab, et lepingus kokkulepitud viivisemäär ei

kohaldu, nõuab hageja kostjalt seadusjärgses määras viivist. Hagejale menetluse ajal välja

makstud pangagarantii summas 34 234,68 eurot tuleb VÕS § 88 lg 8 alusel lugeda tasutuks

viivise katteks.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole kohustusi rikkunud, kuivõrd kostja ei ole keeldunud rajakatte puuduste

kõrvaldamisest. Kostja pakkus välja tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks, kuid hageja

määratud tähtaeg proovitöö teostamiseks oli ebamõistlikult lühike. Ka takistas hageja ise kostja

ja tema alltöövõtja poolt läbiviidavat proovitöö teostamist. Hageja tegevuse tõttu jõudis OÜ

KULDVILLAK-SPORT teostada rajakatte ühekordse impregneerimise, kuid IAAF-i nõuetele

vastava tulemuse saavutamiseks tuleb rajakatet impregneerida vähemalt kaks korda. Ka peab

impregneerimiskordade vahele jääma piisav kuivamisaeg.

Hageja ei ole tõendanud, et rajakattes olid sedavõrd ulatuslikud puudused, et need tingisid

rajakatte vahetamise vajaduse. Rajakatte terves ulatuses vahetamist ei ole nõudnud ka Pärnu

linn kui peatellija. Kostja hinnangul ei kasutatud staadionit heaperemehelikult ja kooskõlas

rajakatte kasutamise juhendiga. Ka rikuti rajakatet sellega, et sinna ehitati tribüünid ning seda

vigastati jõusaalimasinate transportimisel staadioni ruumidesse.

Kostja on tõendanud, et rajakatte parandamine tootjatehase poolt pakutud lahendusega, s.o

katkiste kohtade asendamise ja ülejäänud osas rajakatte lisaimpregneerimisega, oleks olnud

võimalik puudused rajakattes kõrvaldada. Alles siis, kui parandamine oleks ebaõnnestunud,

tekkinuks kostjal kohustus rajakate asendada. Seega puudus hagejal õigus lepingu p 10.2 alusel

nõuda rajakatte asendamist ja selle asendamise kulude hüvitamist. Samal põhjusel ei tulene ka

lepingu p-st 9.12 hagejale nõudeõigust rajakatte asendamiseks. Hageja nõude eeldused ei ole

täidetud ka VÕS § 115 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks. Olukorras, kus hagejal puudub alus

nõuda kostjalt töö parandamisel või uue töö tegemisel tekkivate kulude hüvitamist, ei ole

hagejal õigust nõuda lepingu p-s 9.12 sätestatud juhtimistasu.

Seega ei olnud hagejal mingit vajadust väidetavate kulutuste kandmiseks, sest kostja oli valmis

staadionikatte parandamise tööd ise ja omal kulul teostama. Isegi, kui hageja nõue oleks

põhjendatud, siis saab hageja nõude ulatus piirduda ainult mõistlike kulutuste hüvitamisega.

OÜ KULDVILLAK-SPORT hinnapakkumisest nähtuvalt on uue rajakatte paigaldamise

maksumuseks 137 000 eurot, koos käibemaksuga 164 400 eurot. Ka tuleb jätta hageja põhinõue

34 234,68 euro ulatuses rahuldamata, kuivõrd hagejale on garantiikirja alusel välja makstud

34 234,68 eurot.

Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 10. märtsil 2020 (täpsustus 12. novembril 2021) Harju Maakohtule hageja vastu

vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahjuhüvitis 34 530,95 eurot ning sellelt

seadusjärgses määras viivis, alternatiivselt viivis määraga 15% aastas, kuid mitte suuremas

summas kui põhinõue. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt on hageja rikkunud poolte vahel 26. juunil 2015 sõlmitud

töövõtulepingut, kuivõrd hageja on nõudnud garantiisumma väljamaksmist olukorras, kus

kostja ei ole garantiikohustusi rikkunud. Väljamakse tegemist taotles hageja ligi aasta pärast

asja menetlemise algust. Kostjal on õigus hagejalt VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel nõuda

kahju hüvitamist. Hageja tegevuse tulemusena on kostjale tekkinud kahju, kuna pank on hageja

taotluse alusel kostja arvelduskonto garantiisumma ulatuses debiteerinud. Hageja vastu esitatud

kahju hüvitamise nõue koosneb garantiisummast 34 234,68 eurot ning selle realiseerimisega

kostjale tekkinud lisakulutustest 296,27 eurot (väljamakse tasu 150 eurot, intress 99,85 eurot ja

viivis 46,42 eurot).

Hageja vastuväited

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Garantii alusel tekkinud suhe, mis tuleneb pangagarantiist hageja, garandi ja kostja vahel, on

iseseisev ja sõltumatu võlasuhe, mis ei ole seotud töövõtulepingust ega poolte vahel sõlmitud

töövõtugarantiist tuleneva suhtega. Seega ei saa samastada garantii alusel tekkinud võlasuhet

hageja ja kostja vahel töövõtulepingust tekkinud võlasuhtega, mida kostja on ekslikult teinud.

Garantiikiri on tagatavast kohustustest sõltumatu (VÕS § 155 lg 2). Seega saaks kostja esitada

üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid, mitte aga töövõtulepingust või töövõtugarantiist

tulenevaid vastuväiteid. Kostja väited garantii kuritarvitamise kohta ei ole tema väite

põhistamiseks sobivad, sest toovad kaasa töövõtulepingulise suhte asjaolude hindamise ja

tuvastamise vajaduse. Isegi, kui eeldada, et töövõtulepingule tuginemine oleks praegusel juhul

võimalik, on kostja ise töövõtulepingulisi kohustusi rikkunud.

Hageja ei ole lepingut rikkunud ning kostjale ei ole kahju tekkinud. Kuivõrd hageja toodud

põhjendustel ei saa kostja esitatud kahju hüvitamise nõuet rahuldada, tuleb jätta rahuldamata

ka kostja viivisenõue.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 17. novembri 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi

ning jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

garantiilepingu alusel 223 413,01 eurot ning sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 17. novembrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidlus lahendada garantiilepingu alusel vastavalt

lepingu p-dele 10.1 ja 10.2, kuivõrd puudused töös ilmnesid garantii kestuse ajal.

Ebaõiged on kostja väited selle kohta, et viimane oli valmis puudused kõrvaldama. Kostja küll

lubas algselt puudused kõrvaldada, kuid hiljem (24. juulil 2017) teatas hagejale, et tema

alltöövõtja on vastanud, et töid ei teostata enne, kui raha on makstud. Lisaks on kostja asunud

oma 1. detsembri 2017. a vastuses seisukohale, et rada ei ole kasutatud ega hooldatud

regulatsioonide kohaselt. Hageja on 9. augusti 2018. a avalduses esitanud kostjale nõude

rajakatte garantii korras täies mahus asendamiseks ning märkinud, et hiljemalt 24. augustiks

2018 peab kostja andma nõusoleku ja sõlmima garantiitööde kokkulepe. Hageja on kostjat

hoiatanud, et kui selleks kuupäevaks ei ole kostja nõusolekut andnud ning kokkulepet sõlminud,

siis tellib hageja sama töö kolmandalt ettevõttelt ning nõuab kahju hüvitamist kostjalt. Tegemist

on selge avaldusega, millisele kostja on konkreetselt vastanud, et ta keeldub selle täitmisest.

Seega andis hageja kostjale tähtaja ning kostja avaldused, mis on tehtud pärast viidatud

tähtaega, ei oma asjas tähtust.

Maakohtu hinnangul on tõendatud, et rajakattel esinesid olulised puudused, mistõttu ei ole

veenvad kostja väited selle kohta, et rajakatte puudusi oli võimalik kõrvaldada lokaalse

parandamise ja lisaimmutuse teel. Rajakatte tootjatehase Interchemol S.A. esindaja on 12. juuni

2018. a arvamuses sedastanud, et mõnedes kohtades on pind kahjustatud ning samuti ei ole kate

asfaldi küljes. Tehas tegi ka kaheksa tüki põhjal katsed, mille tulemused näitasid, et

mehaanilised parameetrid peaksid olema paremad, et olla kooskõlas IAAF-i soovitustega.

Centre for Sports Technology Ltd poolt läbiviidud katse tulemuste kohaselt tundusid proovid

nõrgad ja need oleksid võinud kergesti puruneda. Asjas esitatud tõenditega on tõendatud

puudused ka rajakatte tõmbetugevuse, sammulöögi summutuse, ebatasasuse ja paksuse osas.

Samuti on tõendatud rajakatte ebapiisav kinnitumine asfaldile ning et rajakatte vertikaalse

deformatsiooni näitaja ületas kuues kohas lubatut. Analüüsitud on proovikeha pikenemist

purunemisel ja see ei ulatunud kohati 40%-ni.

Hageja on tõendanud, et sõlmis Osaühinguga SPOLEMAN 23. novembril 2018 töövõtulepingu

nr AL-48-100/2018, mille alusel viimane paigaldas Pärnu Rannastaadionile uue kahekihilise

pritsitava rajakatte. Tööde maksumuseks lepiti kokku 279 186 eurot. Tõendatud on, et hageja

on Osaühingule SPOLEMAN tasunud sõlmitud töövõtulepingu alusel esitatud arvete alusel

kokku 240 085 eurot (käibemaksuta). Lisaks on hageja tõendanud, et vana rajakatte demontaaž

ja utiliseerimine on teostatud Ladomar OÜ poolt, maksumusega 17 874 eurot (käibemaksuta).

Uue rajakatte tööde teostamiseks on hageja rentinud soojaku koos inventari ja käimlaga ning

kandnud sellega seoses kulusid 98,40 eurot, rentinud betoonfreesi maksumusega 438,46 eurot

ja betoonpõranda freesi maksumusega 416 eurot. Samuti on hageja ostnud liiva maksumusega

105,83 eurot ning lasknud parandada ja freesida asfaldi ebatasasused maksumusega 11 560

eurot. Kuivõrd hageja on tõendanud, et kostja keeldus staadioni rajakatte asendamisest ning

nõustus üksnes lokaalse parandamisega, siis on hageja nõue kostjalt kantud kulutuste

sissenõudmiseks põhjendatud. Maakohtu hinnangul on hageja tehtud kulutused mõistlikud ja

vajalikud ning ainuüksi asjaolu, et kostja sellise summa suurusega ei nõustu, ei ole aluseks

nende vähendamiseks või nõude rahuldamata jätmiseks.

Maakohus ei pidanud põhjendatuks lepingu p 9.12 alusel esitatud juhtimistasu nõuet 12 882,38

eurot. Maakohtu hinnangul ei saa erinevate sätete alusel erinevaid sanktsioone rakendada

korraga ja automaatselt. Praegusel juhul on pooltel tekkinud vaidlus puuduste kõrvaldamise üle,

kuna kostja ei ole nõustunud kogu rajakatte väljavahetamisega.

Maakohus pidas põhjendatuks hageja nõuet kostja vastu summas 257 647,69 eurot, millest

tuleb maha arvata garantii alusel hagejale tasutud 34 234,68 eurot. Maakohus ei pidanud

põhjendatuks hageja viivisenõuet lepingujärgse viivisemääraga. Maakohus leidis, et lepingu p-

s 9.2 on lepingu alusel tasumisele kuuluvate summadena mõeldud p-s 3.1 sätestatud lepingu

hinda. Maakohus rahuldas hageja viivise nõude seadusjärgse viivisemääraga ning märkis, et

viivist tuleb kohaldada selle sissenõutavaks muutumisest, s.o alates kohtuotsuse tegemisest

kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja vastuhagi ei pidanud maakohus põhjendatuks, kuivõrd kostja ei ole kohtu ette toonud,

millist lepingulist kohustust on hageja rikkunud. Hageja on esitanud garantiinõude vastavalt

garantiikirjas sätestatule, kuna kostja poolt teostatud töös esinesid puudused, mida kostja

kõrvaldanud ei ole.

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses.

Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et lepingu p-s 9.12 sätestatud juhtimistasu ei ole

võimalik rakendada koos kahju hüvitamise nõudega. Maakohus ei ole selgitanud, millisest

õigusnormist tuleneb kohtu järeldus, et kahjutasu ning sellelt arvestatavat kokkulepitud

juhtimistasu ei saa nõuda üheaegselt. Maakohtu selline seisukoht on üllatuslik, sest kohus ei ole

pooltega arutanud, et kaalub juhtimistasu nõude rahuldamata jätmist põhjusel, et kohtu

hinnangul konkureerib juhtimistasu nõue kahju hüvitamisega selliselt, et need välistavad

teineteist.

Hageja on seisukohal, et lepingu p-s 9.12 on pooled kokku leppinud juhuks, kui kostja tekitab

hagejale kahju, lisaks otsesele kahjuhüvitisele (kolmandate isikute arvetele) sanktsioonis, mis

seisneb hagejale sisuliselt puuduste kõrvaldamise projektijuhtimise eest tasu 5% ulatuses

maksmises. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tegemist on preventiivse sanktsiooniga, mille

eesmärk on tagada, et töös avastatud puudused kõrvaldaks eelkõige töövõtja. Maakohtu järeldus

viib olukorrani, kus kokkulepitud juhtimistasu sissenõudmine ei olekski võimalik. Selline

tõlgendus muudab sätte sisutuks.

Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et viivis muutub sissenõutavaks alles kohtuotsuse

tegemisest. Hageja esitas hagi 9. jaanuaril 2019 ja suurendas nõuet 13. mail 2019. Kohtuotsuse

tegi maakohus alles 17. novembril 2022. Ka on hageja jätkuvalt seisukohal, et praegusel juhul

kohaldub lepingu p-s 9.2 sätestatud viivisemäär 15% aastas.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et menetluse ajal realiseeritud garantii summas 34 234,68

tuleb maha arvestada põhinõudest. Viidatud seisukoht ei ole kooskõlas VÕS § 88 lg-ga 8. AS

SEB Pank maksis garantii hagejale 21. veebruaril 2020, milliseks ajaks oli kostjal tekkinud juba

viivisevõlgnevus summas 41 642,77 eurot.

Vastustaja seisukoht

7. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

rahuldati ning vastuhagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulusid puudutavas osas ning teha

uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et rajakatte terviklik asendamine oli vajalik. Maakohus on

õigesti tuvastanud, et rajakatte tootja tehase Interchemol S.A. esindaja on 12. juunil 2018

esitanud arvamuse rajakatte osas ning et hageja esitas kostjale nõude kohustuse täitmiseks

kooskõlas tootjatehase antud soovitusega. Samas on maakohus jätnud arvestamata, et viidatud

arvamuses leidis tootja, et rajakatte katkiste kohtade asendamise ja ülejäänud osas rajakatte

impregneerimisega on võimalik puudused rajakattes kõrvaldada. Tootjatehas ei teinud ühtegi

viidet sellele, et rajakatte terviklik väljavahetamine oleks vajalik. Seejuures on maakohus jätnud

arvestamata asjatundja KK arvamuse, mille kohaselt konkreetse ehitusnormi puudumisel tuleb

juhinduda tootja juhistest.

Kostja ei ole keeldunud rajakatte terviklikust asendamisest. Kostja selgitas hagejaga 2018. a

suvel peetud kirjavahetuses, et ta soovib rajakatte parandada. Pooltevahelisest lepingust ei

tulene hagejale õigust nõuda rajakatte asendamist olukorras, kus rajakatte parandamine ei ole

ebaõnnestunud. Hagejal puudub õigus nõuda rajakatte asendamist ka VÕS § 646 lg 5 alusel.

Hageja saanuks nõuda uue töö tegemist siis, kui rajakatte parandamine oleks ebaõnnestunud.

Ka ei või tellija parandamise asemel nõuda uue töö tegemist olukorras, kus töö parandamine on

võimalik ja töövõtja on valmis parandamise läbi viima, kusjuures parandamise kulud on

oluliselt madalamad uue töö tegemise kuludes. Maakohus on eelviidatu jätnud hindamata ning

asunud põhjendamatult seisukohale, et kuivõrd kostja on keeldunud rajakatte asendamisest, on

hageja kahjunõue põhjendatud.

Ka on kostja jätkuvalt seisukohal, et rajakatte parandamine impregneerimise teel oleks olnud

võimalik ja oleks olnud tulemuslik. Töövõtja garantiikohustus on kõrvaldada ilmsiks tulnud

vead ja puudused ning kostja on esile toonud ja tõendanud, et staadionikatte parandamine on

võimalik ja kostja kinnitas, et ta kõrvaldab puudused.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja on rikkunud hageja antud tähtaega. Kostja on

selgitanud, et hageja 9. augusti 2018. a kirjas esitatud tähtajad olid ebamõistlikud. Kostja vastas

hageja pöördumisele viivitamata, milles osundas, et proovitöö teostamise vahendid on tehasest

tellitud ja proovitöö teostatakse. Hageja asus aga üllatuslikult proovitöö teostamist takistama.

Kostja ei ole sattunud viivitusse, kuivõrd VÕS § 114 lg 1 kolmas lause sätestab, et kui

võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku

täiendava tähtajani. Maakohus ei ole eelnevat arvesse võtnud.

Kostja hinnangul hindas maakohus rajakatte asendamise maksumust kinnitavaid tõendeid

ebaõigesti. Maakohtul tulnuks arvestada OÜ KULDVILLAK-SPORT hinnapakkumist, mille

kohaselt on rajakatte asendamise maksumus 137 000 eurot (käibemaksuta). Hageja avaldas

alles menetluse kestel, et rajakate on täies ulatuses asendatud. Seega ei olnudki kostjal võimalik

esitada ühtegi varasemat hinnapakkumist.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata vastuhagi. Maakohus on otsuses üllatuslikult märkinud,

et kostja ei ole kohtu ette toonud, mis kohustust on hageja rikkunud. Kostja on selgitanud, et

hagejal puudus garantiisumma sissenõudmiseks lepinguline alus, kuivõrd kostja ei ole rikkunud

garantiiga tagatud kohustust.

Ka on maakohus ebaõigesti jätnud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Maakohus

rahuldas hageja hagi osaliselt, mistõttu tulnuks menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jagada

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele või jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Vastustaja seisukoht

9. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus jättis hagi rahuldamata 12 882,38 euro väljamõistmise osas, mõistis välja

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. novembrist 2022 ja jaotas

menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt

hageja kasuks välja 12 882,38 eurot, põhinõudelt 242 576,25 eurot viivise 15% aastas alates

1. veebruarist 2019 ja põhinõudelt 27 953,82 eurot viivise 15% aastas alates 13. maist 2019

kuni 20. veebruarini 2020 ja sealt edasi põhinõudelt 236 295,39 eurot viivise 15% aastas kuni

põhinõude täitmiseni. Hagiga seotud menetluskuludest jätta 13% hageja kanda ja 87% kostja

kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud jätta kostja kanda. Lisaks sellele tuleb maakohtu

otsuse resolutsiooni täiendada hagi tagamise abinõude jõusse jätmisega. Muus osas jätta

maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata.

Ühtlasi

jaotab

kolleegium

menetluskulud

ringkonnakohtus.

11. Mõlemad pooled on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ning maakohtu

otsus on terves ulatuses vaidlustatud. Kolleegium märgib selguse huvides, et kuigi maakohus

märkis otsuse resolutsioonis, et hagi rahuldatakse, siis otsuse põhjenduste kohaselt oli tegemist

hagi osalise rahuldamisega. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, siis kaasneb sellega ka

nimetatud rikkumise kõrvaldamine.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli nii töövõtulepingust kui ka töövõtugarantiist

tulenev

võlasuhe.

Töövõtulepingu

esemeks

oli

Pärnu

Rannastaadioni

staadioni

rekonstrueerimine. Töövõtulepingu p-s 5.1.3 lepiti kokku, millistele tingimustele peab töö

vastama. Kostja võttis 26. juunil 2015 sõlmitud töövõtulepingu p-s 10 töö suhtes

garantiikohustuse (töövõtugarantii). Seega oli kostja töövõtjana andnud hagejale töö

lepingutingimustele mittevastavuse puhuks täiendavad töövõtugarantiis tulenevad õigused

(VÕS § 650 lg 1).

13. Pooled ei vaidle selle üle, et esines garantiijuhtum, s.o töövõtulepingu esemel ilmnesid

garantiiperioodi jooksul puudused. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas rajakatte

asendamine oli vajalik ning kas hageja kantud kulud peab hüvitama kostja. Seega on pooled

erimeelt selles, kas kostja on töövõtugarantiist tulenevat kohustust rikkunud ja põhjendamatult

keeldunud rajakatte asendamisest. Maakohus leidis, et hageja nõue kostjalt rajakatte

asendamiseks tehtud kulutuste väljamõistmiseks on põhjendatud. Kolleegium nõustub

nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega (vt maakohtu otsuse p-d 16–30) ja neid

TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.

14. Maakohus

rahuldas

hageja

nõude

kostjalt

223 413,01

euro

väljamõistmiseks

garantiilepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena

(lepingu p 10 ja VÕS § 115 lg 1). Garantiilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist

lepingujärgse täitmise nõudega. VÕS § 650 lg 1 esimese lause järgi töövõtja poolt töö suhtes

garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse

ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Garantii sisuks on garantiiandja kohustus

kõrvaldada omal kulul garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud puudused ning sellega antakse

tellijale täiendavad õigused töö lepingutingimustele mittevastavuse korral. Seega tekkib

garantiilepingu alusel võlasuhe, mille sisuks on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja

puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust (vt

Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34). Üldjuhul annab garantii

tellijale võimaluse nõuda töö parandamist või uue töö tegemist, sõltumata VÕS §-s 646

sätestatud piirangutest. Garantii alusel võib garantii andja seega kohustuda tööd parandama või

uue töö tegema ka siis, kui töövõtja seda vastavalt VÕS §‑le 646 tegema ei peaks.

15. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus garantiilepingust tulenevat kohustust. Kolleegium

ei nõustu kostja etteheitega, et maakohtu sellekohase järelduse kujunemine ei ole arusaadav ega

jälgitav. Kostja viitab tõenditele, mis tema hinnangul on maakohtu poolt ebaõigesti hinnatud

või jäetud tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel

menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning tõendeid kogumis hinnates ei anna kostja väited

alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

15.1. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et lepingu p 10.2 järgi (tööde garantii) peeti

„vigade ja puuduste kõrvaldamise“ puhul silmas seda, et töö parandatakse või kui parandamine

pole võimalik, siis peab kostja tegema uue töö. Vastupidine tõlgendus läheks vastuollu garantii

sisuga – kohustus tagada töö vastavus garantiitingimustele. Kui lähtuda kostja poolt lepingu p-

le 10.2 antud tõlgendusest, siis olukorras, kus töö parandamine pole võimalik, ei saaks hageja

kostjalt nõuda kokkulepitud omadustega ja puudusteta tööd.

15.2. Nõustuda ei saa kostja sisukohaga, et antud vaidluses puudub kohaldamisele kuuluv

kvaliteedinõue. Asjaolu, et Eestis pole kehtestatud nõudeid polüuretaanist rajakatte tartaan

parandamise kohta, tõendab kostja hinnangul Interchemol S.A. ja KK arvamused. Kolleegium

kostjaga ei nõustu.

Maakohus on nõuetekohaselt poolte väiteid ja tõendeid hinnanud ning jõudnud põhjendatud

järelduseni, et rajakatte puudusi ei olnud võimalik kõrvaldada lokaalse parandamise ja

lisaimmutuse teel. Praeguses asjas on pooled lepingu p-s 5.1.1 kokku leppinud lepingu esemele

kohalduvates kvaliteedinõuetes, mh millistele tingimustele peab töö vastama. Täpsemalt on

nõuded lahti kirjutatud lepingu p-s 5.1.3. Seega pidi kostja tagama, et ka parandatud töö vastab

lepingus ja selle lisas sätestatud kvaliteedinõuetele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja

tõenditest sellist järeldust teha ei saa (maakohtu otsuse p-d 42–54).

15.3. Pooled ei vaidle selle üle, et tööl ei olnud kokkulepitud omadusi. Hageja on esile toonud

ja tõendanud, et rajakate lagunes, puudused olid tõmbetugevuses, pikenemises purunemisel

(venivuses), sammulöögi summutuses, vertikaalses deformatsioonis, aluspinna tasasuses,

rajakatte paksuses ja selle kinnitumises asfaldile. Maakohus on eeltoodud puudused

nõuetekohaselt tuvastanud ning kolleegium nõustub maakohtuga, et neid ei olnud võimalik

kõrvaldada lokaalse parandamise ega lisaimmutuse teel. Puudused ei tulenenud rajakatte

kasutus- ja hooldusnõuete rikkumisest või selle ebaõigest ekspluateerimisest. Kostja väiteid ei

anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu järeldust tõmbetugevuse puuduse

kõrvaldamise osas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nii tõmbetugevust kui ka teisi

tuvastatud puudusi ei olnud võimalik kõrvaldada lokaalse parandamise ega lisaimmutuse teel.

Kuna hageja peab tõendama garantiiperioodi jooksul ilmnenud puuduse olemasolu, siis ei oma

asja lahendamisel tähtsust, kas rajakate vastas paigalduse järgselt IAAF nõuetele. Puuduse

ilmnemine garantiiperioodi jooksul on garantiijuhtumiks sõltumata sellest, kas puudus või selle

tekkimise põhjus olid asjal juba üleandmise hetkel või tekkisid hiljem.

15.4. Vaidlustatud otsus on põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et kostja keeldus

staadioni rajakatte asendamisest. Kostja tõi apellatsioonkaebuses esile tema poolt esitatud

tõendid, mis tema arvates tõendavad, et ta ei ole keeldunud oma kohustuse täitmisest.

Kolleegium märgib, et TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hindab kohus tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et arutelu paranduste üle vältas mitu aastat (vt

maakohtu otsuse p 36). Esmalt andis hageja kostjale võimaluse puudused parandada, kuid

kostja ei suutnud meetodi sobilikkust ja võimalikkust tõendada (vt maakohtu otsuse p 27).

Maakohus on hinnanud pooltevahelist perioodil 2016 – 2018 toimunud suhtlust ning kostja

väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja hakkas nõudeid esitama

pärast 2017. a hooaega. Hageja andis kostjale 9. augustil 2018 tähtaja näidisimmutustöö

esitamiseks hiljemalt 16. augustiks 2018 (I kd, tl 143–148). Kostja seda võimalust ei kasutanud.

15.5. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja välja pakutud meetod rajakatte parandamiseks

ei oleks taganud töö nõuetele vastavust (vt maakohtu otsuse p 27). Hageja nõue, et kostja

tõendab parandamismeetodi sobilikkust, oli põhjendatud, sest rajakate pidi vastama lepingu p-

s 5.1.3 sätestatud nõuetele (vt ka projekti seletuskirja, mille kohaselt „rajakattel peab olema

Rahvusvahelise Kergejõustiku-liidu IAAF-i sertifikaat“; III kd, tl 62 pöördel). Sertifikaat on

väljastatud Eltan N rajakattematerjalile ning seda täpselt sertifitseerimiseks esitatud kujul.

Immutamine oleks muutnud rajakatte sertifitseerimata uueks tooteks (III kd, tl 119, tõlge tl 120;

tunnistaja MP ütlused). Samuti näitasid 2018. a suvel väljavahetatud rajaosa parandustööd, et

rajakatte ühtlaseid omadusi väljavahetatud tsoonide vahel pole võimalik tagada (vt 10. aprilli

2019. a rajakonditsiooni raport; II kd, tl-d 169–179 , tõlge tl-d 180–190). Asjaolu, et

lisaimpregneerimise töid on teostatud August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi staadionil, ei

tõenda, et vaidlusalusel staadionil oleks impregneerimisega saavutatud IAAF nõuetele

vastavus.

Kostjal oli piisavalt aega proovitöö tegemiseks ning hageja teda selle läbiviimises ei takistanud

(I kd, tl-d 143–148). Hageja esile toodud asjaoludest nähtuvalt palus hageja kostjalt korduvalt

selgitusi ja andmeid immutamise kohta, kuidas seda teostatakse ja mis on selle meetodi

tagajärg. 24. augustil 2018, kui kostja väidetavalt soovis teha proovitööd, olid hageja poolt

antud tähtajad möödunud. Maakohus on seda asjaolu hinnanud otsuse p-des 38–40. Kolleegium

ei nõustu kostjaga ka selles, et hageja 9. augustil 2018 antud tähtajad olid ebamõistlikud. Hageja

on tõendanud, et näidiste saamine oli nelja tööpäevaga võimalik (III kd, tl-d 63–67).

15.6. Nõustuda ei saa kostjaga, et maakohus oleks pidanud vaidluse lahendamisel arvestama

asjaoluga, et hageja, utiliseerides rajakatte, kasutas oma menetlusõigusi pahauskselt.

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendit hävitanud ega käitunud pahauskselt, et see annaks

aluse üldisest tõendamiskoormisest kõrvale kaldumiseks. Kostjale oli teada, et hageja kavatseb

menetluse kestel rajakatte asendada (hageja märkis hagiavalduses, et kavatseb rajakatte

asendada ja vana utiliseerida). Tegemist oli hageja lepingulise kohustuse täitmisega Pärnu linna

kui tellija ees.

15.7. Samuti võimaldas hageja kostjale parandamistöö vastavust tõendada. Kostja pidi esitama

hiljemalt 6. juuliks 2018 omapoolse seisukoha või ettepanekud rajakatte garantiitööde osas (I

kd, tl 127). Kui kostja leidis, et lisaimpregneerimisega on rajakatte parandamine võimalik, oleks

ta saanud avaldada soovi rajakatte säilitamiseks. Samas märgib ringkonnakohus, et asjas on

tuvastamist leidnud, et ka lisaimpregneerimine ei oleks olnud tulemuslik. Kostjale oli teada, et

immutamise tagajärjena tekkiv tootearendus Eltan N rajakattest ei oma sertifikaati (I kd, tl 125;

III kd, tl 151). IAAF poolt sertifitseeritud rajakattematerjalide loend ei sisalda ehitustoodet, mis

oleks saavutatud kattematerjali Eltan N paigaldusjärgse lisaimpregneerimise teel. Sports Labs

Ltd. on selgitanud, et toode muutub, kui lisatakse täiendav kiht, komponent, mida ei ole

kirjeldatud toote spetsifikatsioonis ja ilma milleta on toodet IAAF laboritootena testitud (III kd,

tl 119, tõlge tl 120). Samuti on kostja esitanud kohtule tõendi, millega on tõendatud, et

immutamine ei oma rajakattele üldse mingit efekti ega vii puuduste kõrvaldamiseni (II kd, tl-d

135 ja pöördel, tõlge tl-d 136 ja pöördel).

16. Vaidlustatud otsus on põhjendatud ka osas, milles maakohus leidis, et rajakatte asendamise

kulu 257 647,69 on tõendatud (vt maakohtu otsuse p-d 31–34). Apellatsioonkaebuses väidab

kostja, et maakohus on maksumust kinnitavaid tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kolleegium

kostjaga ei nõustu. Maakohus on kulutuste suuruse määramisel tõendite hindamist

nõuetekohaselt ja piisavalt põhjendanud.

Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks jätnud kostja esitatud hinnapakkumise selle

usaldusväärsuse puudumise tõttu arvestamata (vt maakohtu otsuse p 57). Maakohus on tõendeid

kogumis hinnanud ning leidnud, et hageja võttis hinnapakkumisi kolmelt äriühingult ning

leping sõlmiti turutingimustel. OÜ KULDVILLAK-SPORT hinnapakkumine esitati

kohtumenetluse kestel ja pärast seda, kui hageja oli sõlminud lepingu teise äriühinguga.

Kostjale oli teada, et pärast 9. augustil 2018 antud tähtaja möödumist rajakate asendatakse.

Lisaks sellele teavitas hageja kostjat ka 29. augustil 2018, et hageja pöördub kolmanda isiku

poole, kellele teeb ülesandeks puudused kõrvaldada (I kd, tl-d 159–160). Leping Osaühinguga

SPOLEMAN sõlmiti 23. novembril 2018. Rajakatte asendamine hageja poolt ei saanud kostjale

tulla üllatusena.

17. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldamata.

Vastuhagis nõudis kostja hagejalt garantiisumma sissenõudmisest tekitatud kahju 34 530,95

euro hüvitamist ja sellelt arvestatud viivist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et garantiisumma

sissenõudmise eeldused olid täidetud. Maakohus ei tuvastanud, ning ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et esineks garantii maksmapanekut välistavaid asjaolusid (VÕS § 155 lg-d 3 ja 4).

Lisaks sellele on praeguses asjas tuvastatud, et garantiiga tagatud kohustus on ka tegelikult

olemas.

18. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse. Hageja vaidlustab

maakohtu otsuse ulatuses, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

19. Lisaks töövõtugarantiist tulenevale nõudele nõudis hageja kostjalt lepingu p 9.12 kolmanda

lause alusel kantud kulutustest 5% juhtimistasu, s.o 12 882,38 eurot. Maakohus jättis hageja

nõude rahuldamata, leides, et seda sanktsiooni ei saa rakendada automaatselt ja koos teiste

sanktsioonidega (vt maakohtu otsuse p-d 61–62). Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu

ja leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada.

19.1. Lepingu p-ga 9.12 on kostja võtnud kohustuse, et kui ta rikub töövõtulepingust tulenevat

töö parandamise kohustust, siis võib hageja lasta töö parandada, kuid kostja peab tasuma tehtud

kulutuste summast hagejale 5%. Sisuliselt võib sellist kokkulepet käsitada ka leppetrahvi

kokkuleppena – lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et vaidlusalusest

lepingust ega ka seadusest ei tulene piirangut, miks ei saa hageja kostja vastu sellist nõuet

maksma panna. Tuvastatud asjaoludel saaks hageja kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu

maksma panna ka lepingu p 9.12 alusel, sest selle kohaldamise eeldused. Hageja nõudis

õigustatult rajakatte asendamist, kuid kostja seda ei teinud, mistõttu oli hagejal õigus

VÕS § 646 lg 5 järgi töö lasta parandada ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste

hüvitamist.

19.2. Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks arvestada ka sellele, et uue töö tegemisega ei tohi

põhjustada töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades mh

asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Praegusel juhul tuvastas

maakohus, millega ringkonnakohus nõustub, et töö parandamine oli võimalik üksnes uue

rajakatte paigaldamise teel.

19.3. VÕS § 101 lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral

kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida

saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vaidlusalusest lepingust

ei nähtu, et pooled oleksid õiguskaitsevahendite üheaegselt kasutamist piiranud. Lisaks ei

takista töövõtugarantii olemasolu tellijat kasutamast töövõtulepingust enesest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid (VÕS § 650 lg 1 teise lause viide VÕS § 230 lg-le 5). VÕS § 101 lg 3

kohaldamise eeldusi ringkonnakohus ei tuvasta. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus

hageja nõude kostjalt 12 882,38 euro väljamõistmiseks.

20. Maakohus võttis hageja nõude rahuldamisel arvesse, et hageja on maksma pannud

pangagarantiist tuleneva õiguse ning talle on 21. veebruaril 2020 välja makstud 34 234,68

eurot. Maakohus arvestas selle väljamakstud summa maha põhinõudest. Pooled vaidlevad selle

üle, kas summa tuleb maha arvestada põhi- või viivisenõudest. Kolleegium nõustub maakohtu

lõppjäreldusega, et garantii alusel hagejale tasutud 34 234,68 eurot tuleb arvestada

põhikohustuse katteks (vt maakohtu otsuse p 65). Kuna aga maakohus ei ole oma seisukohta

nõuetekohaselt põhjendanud, tuleb maakohtu otsust selles osas täiendada.

20.1. Hageja on teinud vastastikuste nõuete osas menetluse kestel tasaarvestuse 16. veebruari

2022. a menetlusdokumendi palvepunktis 5 (V kd, tl 185 pöördel). Hageja tugineb VÕS § 88

lg-tele 8 ja 9, leides, et kuna lepinguga ei ole teisiti kokku lepitud, siis tuleb garantiisumma

alusel lugeda täitmine esmalt toimunuks viivise katteks. Kolleegium hagejaga ei nõustu.

20.2. Hageja esitas 13. novembril 2019 pangale nõudekirja garantiisumma väljamaksmiseks

(III kd, tl 165). Nõudekirjas on avaldatud, et kostja on rikkunud lepingust tulenevat

garantiikohustust. Kostja on lepingu p-de 11.1, 11.2 ja 11.3 koosmõjus leidnud, et pangagarantii

tagas vaid põhikohustust. Kolleegiumi hinnangul on kostja selline seisukoht praegusel juhul

põhjendatud ja nii mõistis seda ka hageja. Tõlgendades lepingut koos lepingu teiste sätetega on

kolleegiumi hinnangul võimalik kindlaks teha lepingupoolte ühine tegelik tahe, arvestades selle

väljaselgitamisel VÕS § 29 lg-st 1 ning lg 5 p-dest 1–3 tulenevaga. Hageja ise teatas pangale

esitatud nõudekirjas, et garantiikohustuse rikkumise tagajärjel on talle tekkinud kahju

270 053,07 eurot tööde mittenõuetekohasest teostamisest, soovides realiseerida garantii täies

ulatuses. Ka 7. jaanuari 2019. a hagi tagamise avalduse p-s 4.3 avaldas hageja, et arvestab

„garantiikirja summa oma põhinõude tagatissummast maha“. Alles kohtumenetluses,

16. veebruari 2022. a menetlusdokumendis, muutis hageja oma seisukohta ning tasaarvestas

garantiisumma viivisenõudega. Kolleegiumi arvates ei ole tuvastatud asjaoludel tegemist

VÕS § 88 lg 9 olukorraga, sest hageja on ise määranud, et täitmine toimub esmalt

põhikohustuse katteks. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega on maakohus õigesti

arvestanud 257 647,69 euro suurusest nõudest maha 34 234,68 eurot.

21. Lisaks vaidlustab hageja maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus leidis, et viivist tuleb

arvestada alates kohtuotsuse tegemise ajast ning viivisemääraks on VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määr. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on viivisenõude osalisel

rahuldamisel rikkunud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme ning on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsust ja teeb uue

otsuse, millega mõistab põhinõudelt 242 576,25 eurot viivise määraga 15% aastas välja alates

1. veebruarist 2019 ja põhinõudelt 27 953,82 eurot viivise määraga 15% aastas välja alates

13. maist 2019 kuni 20. veebruarini 2020 ning sealt edasi põhinõudelt 236 295,39 eurot (=

270 530,07 – 34 234,68) viivis määraga 15% aastas kuni põhinõude täitmiseni.

21.1. Viivisenõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1. Viivist võib nõuda

kuni kohustuse täitmiseni (TsMS § 367). Vaidluse korral tõlgendatakse lepingut VÕS §-s 29

sätestatud tõlgendusreeglite kaudu. Tõlgendades lepingut koos lepingu teiste sätetega on

kolleegiumi hinnangul võimalik kindlaks teha lepingupoolte ühine tegelik tahe, arvestades selle

väljaselgitamisel VÕS § 29 lg-st 1 ning lg 5 p-dest 1– 3 tulenevaga. Lepingu p 9.2, mis sätestab

viivisemääraks 15% aastas, kohaldub mõlemale lepingu poolele ega täpsusta ka rahalisi

kohustusi, mille maksmise viivitamisel on poolel õigus sellise määraga viivise tasumist nõuda.

Seega kohaldub see määr kõigile lepingu alusel, sh garantiilepingu kohustuse täitmisest tulenev

nõue, tasumisele kuuluvatele summadele.

21.2. Hageja ei nõudnud viivise väljamõistmist alates kohtuotsuse tegemise päevast. Maakohus

on ebaõigesti leidnud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks kohtuotsuse tegemisest, s.o

17. november 2022. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult

vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta,

viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15).

Hageja nõuab viivist ajast, kui hagiavalduse ja nõude suurendamise avalduse kostja poolt

kättesaamisest on möödunud 7 päeva. Nimetatu läheb kooskõlla VÕS § 82 lg-tega 3 ja 7.

21.3. TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel

sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka

Riigikohtu 3. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420/26, p 14). Säte lähtub põhimõttest,

et otsuse tegemise ajani jooksev viivis on otsuse tegemise ajaks muutunud sissenõutavaks ja

alates otsuse tegemisest jooksma hakkav viivis ei ole veel sissenõutav. Põhinõudeks

TsMS § 367 mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist

hageja taotles. Arvestades, et põhinõude katteks on 21. veebruaril 2020 tasutud 34 234,68 eurot,

on kohtuotsuse tegemise seisuga viivis 150 401,42 eurot (= 38 366,32 + 3260,95 + 108 774,15).

Alates 18. märtsist 2023 tuleb kostjal maksta hagejale põhinõudelt 236 295,39 eurot viivist 15%

aastas kuni põhinõude täitmiseni.

22. TsMS § 445 lg 2 kohaselt jätab kohus hagi rahuldamisel hagi tagamise abinõu jõusse

kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja

pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Maakohus on hagi taganud

10. jaanuari 2019. a määrusega, millega seati kostjale kuuluvatele kinnisasjadele kohtulikud

hüpoteegid ja arestiti rahaline nõue. Harju Maakohtu 12. jaanuari 2021. a määrusega asendati

30. novembri 2020. a määrusega hagi tagamise abinõuna rakendatud arvelduskontode ja

hoiusekontode arest kohtuliku hüpoteegi seadmisega kostja kinnisasjale. Kuna hagi kuulub

suuremas ulatuses rahuldamisele, jäävad hagi tagamise abinõud kehtima.

Menetluskulude jaotus

23. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

24. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi jäi rahuldamata garantiisumma väljamõistmise

osas. Kuna hageja nõue jääb rahuldamata 13% ulatuses, jäävad maa- ja ringkonnakohtus hagiga

seotud kuludest 13% hageja kanda ja 87% kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud

jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

25. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

26. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)