2-18-15885/57 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Liis Arrak

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-15885

Kohtuasi

HLÜ Geldex Eesti hagi Renovum OÜ (endise

ärinimega Rävala Õigusbüroo OÜ) vastu HLÜ Geldex

Eesti nõude tunnustamiseks X (X) (pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

HLÜ Geldex Eesti apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) HLÜ Geldex Eesti (registrikood

14103465), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Kostja (vastustaja) Renovum OÜ (endise ärinimega

Rävala Õigusbüroo OÜ) (registrikood 14042462),

lepinguline esindaja Alar Liivamägi

Menetluse liik

Kohtuistungil 23. veebruaril 2023

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-15885 osas,

millega maakohus jättis rahuldamata HLÜ Geldex Eesti hagi Renovum OÜ vastu

HLÜ Geldex Eesti nõude tunnustamiseks X (pankrotis) pankrotimenetluses 3688,62

euro ulatuses, ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega tunnustada HLÜ Geldex Eesti nõuet X pankrotimenetluses lisaks maakohtu

otsuse resolutsiooni p-s 2 märgitule täiendavalt 3688,62 euro ulatuses ning jaotada

menetluskulud vastavalt praeguse otsuse resolutsiooni p-s 4 sätestatule.

2. Jätta maakohtu otsuse resolutsioon muus osas muutmata, täiendades osaliselt

kohtuotsuse põhjendusi.

3. HLÜ Geldex Eesti apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 70,3% ulatuses HLÜ Geldex Eesti

kanda ja 29,7% ulatuses Renovum OÜ kanda.

2-18-15885

2 (21)

5. Harju Maakohtu 2. juuni 2022. a otsus on jõustunud osas, millega X (pankrotis)

pankrotimenetluses tunnustati HLÜ Geldex Eesti nõuet täiendavalt summas

3949,41 eurot ehk kokku koos nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõudega

13 949,41 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena.

6. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:

6.1. Hagi rahuldada osaliselt.

6.2. Tunnustada X (pankrotis) pankrotimenetluses HLÜ Geldex Eesti nõuet

täiendavalt summas 7638,03 eurot ehk kokku tunnustada HLÜ Geldex Eesti

nõuet X (pankrotis) pankrotimenetluses koos nõuete kaitsmise koosolekul

tunnustatud nõudega 17 638,03 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena.

6.3. Jätta rahuldamata HLÜ Geldex Eesti hagi Renovum OÜ vastu HLÜ Geldex

Eesti nõude tunnustamiseks X (pankrotis) pankrotimenetluses summas

18 055,17 eurot.

6.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 70,3% ulatuses HLÜ Geldex

Eesti kanda ja 29,7% ulatuses Renovum OÜ kanda

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses oli HLÜ Geldex Eesti (hageja) hagi Renovum OÜ (endise

ärinimega Rävala Õigusbüroo OÜ) (kostja) vastu hageja nõude tunnustamiseks X (pankrotis)

(edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses summas 25 693,20 eurot esimese järgu nõudena. Hageja

palus tunnustada, et tema esimese järgu nõue võlgniku pankrotimenetluses on kokku 35 693,20

eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt avaldas Harju Maakohus 8. juunil 2018 Ametlikes Teadaannetes

võlgniku pankroti väljakuulutamise teate. 24. septembril 2018 toimus võlgniku võlausaldajate

nõuete kaitsmise koosolek. Koosolekule esitati nõudeid kokku 45 049,27 eurot, millest hageja

nõue oli 35 693,20 eurot. Hageja nõue oli ainus pandiga (hüpoteegiga) tagatud nõue. Hageja

kasuks seatud hüpoteek loeti kaitsmisele esitamata tunnustatuks. Hageja nõuet tunnustati vaid

10 000 euro ulatuses, sest hageja nõudele esitas 25 693,20 euro ulatuses vastuväite kostja.

Kostja vastuväide on alusetu, sisustamata ja põhistamata.

1.2. Hageja selgitas oma nõude kujunemist. Hageja ja võlgnik sõlmisid 22. novembril 2016

laenulepingu nr L61122-2 (laenuleping või 22. novembri 2016. a laenuleping), mille kohaselt

hageja andis võlgnikule 10 000 eurot laenu kinnisvara tagatisel. Võlgnik taotles 28. novembril

2016 täiendavat laenu ning vormistati laenulepingu lisad 2 ja 3, mille kohaselt andis hageja

2-18-15885

3 (21)

võlgnikule laenu 5500 eurot. Võlgnik taotles 1. detsembril 2016 täiendavat laenu ning

vormistati laenulepingu lisad 4 ja 5, mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenu 2500 eurot.

Võlgnik taotles 13. jaanuaril 2017 täiendavat laenu ning vormistati laenulepingu lisad 6 ja 7,

mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenu 2200 eurot.

1.3. Hageja põhi- ja kõrvalnõuete arvestuse alused on kajastatud 22. novembri 2016. a

laenulepingus. Võlgniku võlgnevus seisuga 8. juuni 2018 oli 35 693,20 eurot, millest 1086 eurot

olid võla sissenõudmisega seotud kulud laenulepingu p 7.8 järgi; 19 867,76 eurot tagastamata

laenusumma (võlgnik tagastas kokku põhivõlgnevust 332,24 eurot); 1904,84 eurot sissenõutav

intress ajavahemiku 5. juuni 2017 kuni 22. november 2017 eest; 912,35 eurot kahjuhüvitis

laenuintressi tasumata jätmise eest vastavalt laenulepingu p-le 7.5; 1007,23 eurot kahjuhüvitis

lepingu ülesütlemise eest vastavalt laenulepingu p-le 9.3; 153,14 eurot viivis lepingu

ülesütlemiseni vastavalt laenulepingu p-le 3.6; 993,39 eurot hüvitis kindlustuskohustuse

täitmata jätmise eest vastavalt laenulepingu p-le 6.7; 42,96 eurot kindlustusmakse vastavalt

laenulepingu p-le 6.6; 40 eurot kirjalikud teated, s.o nõudekirjad ja meeldetuletused vastavalt

laenulepingu p-le 7.7 ning 9685,53 eurot viivis lepingu ülesütlemise päevast kuni 8. juunini

2018 vastavalt laenulepingu p-le 3.6.

1.4. Hageja nõue on tagatud võlgnikule kuuluvale korteriomandi mõttelisele osale seatud

hüpoteegiga summaga 40 000 eurot.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Ebaõige on hageja väide, et nõuete kaitsmise koosolekul esitatud vastuväide pidi olema

sisuline ja põhistatud. Piisas üksnes vastuväite esitamisest.

2.2. Hagis esile toodud võlaarvestus on ebaselge, ei tulene vähemalt osaliselt seadusest ega

lepingust ning on osaliselt seadusega vastuolus ja seega tühine. Esitatud on vaid loetelu

summadest, mille tunnustamist hageja nõuab.

2.3. Hageja nõude aluseks olev laenuleping on tarbijakrediidileping. Hageja andis võlgnikule

laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkudes. Hageja sõlmis laenulepingu

krediidivõimetu isikuga ning andis äärmiselt lühikeste ajavahemike – kohati lausa üksikute

päevade – järel korduvalt ja põhjendamatult täiendavalt laenu. Selline korduv laenuandmine ei

olnud mõistlik ega eesmärgipärane, kui arvestada esimeses laenutaotluses ja laenulepingus

näidatud eesmärki kohustusi tasuda ja ettevõtet arendada. Võlgnik ei andnud endale aru, mis

kohustusi ta võtab ning millised tagajärjed see kaasa toob. Hageja kasutas avanenud võimalust

küüniliselt ära, lootes laenud koos suure tuluga laene taganud kinnisvara arvelt tagasi saada.

2.4. Hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist võlgnikule. Tegelikult välja makstud

laenusummast sõltub intressi, viivise, leppetrahvi jm arvestus, mistõttu vaidlustas kostja ka

need.

2.5. Hageja ei ole hagis esitanud ühegi nõude arvutuskäiku. Hageja peab esitama detailsed

andmed, millal ja mis summades on talle kohustuste täitmiseks makseid tehtud ja mis liiki

kohustuste täitmiseks on need maksed arvestatud, pidades silmas võlaõigusseaduse (VÕS) §

415 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Juhul, kui laenuleping osutub tühiseks või laenulepingu

intressimääraks loetakse 0%, tuleb kõik laekumised hagejale lugeda põhivõla tagastuseks. Neid

tegelikult välja makstud laenusummast maha arvestades selgub ka tegelik põhivõla jääk. Isegi

2-18-15885

4 (21)

kui kehtima jääb laenuvõtja lepingust tulenev kohustus tasuda hagejale intressi, ei saa hagis

esitatud põhivõla nõue olla õiges suuruses.

2.6. Laenuleping ei sisalda kõiki VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud tarbijakrediidilepingus

kohustuslikke andmeid. Laenulepingus ei ole märgitud krediidi kulukuse määra ega krediidi

kulukuse esialgset määra. Kuna krediidi kulukuse määr lepingus puudub, tuleb juhul, kui kohus

ei tuvasta laenulepingu tühisust tervikuna, kohaldada VÕS § 408 lg-s 4 sätestatut ehk lugeda

laenulepingust tulenevaks intressikohustuseks intress VÕS §-s 94 sätestatud määras, s.o kogu

laenulepingu kehtivuse ajal 0%.

2.7. Kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, on selle tagajärjeks

VÕS §-st 4034 tulenevalt intressikohustuse vähenemine VÕS §-s 94 sätestatud määrani ehk

vaidlusaluse laenulepingu kontekstis 0-ni ning muude tasude osas kohustuste äralangemine.

2.8. Juhul kui laenulepingust tulenev intressikohustus jääb kehtima, vaidleb kostja vastu ka

nõutud intressisumma arvestamisele. Hageja ei ole esitanud intressivõla kohta mingeid

arvestusi. Seega on intressinõue arusaamatu. Lisaks ei ole laenulepingu maksegraafikutes

sätestatud kuumaksete intressiosa kooskõlas lepingus kokkulepitud intressimääraga. Kõigi

maksete intressiosa on kirjutatud kokkulepitust 1,55 korda suuremaks. Neljas maksegraafikus

esinevad vead intressi arvestamisel ei ole selgitatavad eksimusega. Seetõttu on sõlmitud

lepingud ainuüksi laenuvõtjalt intressi väljapetmise eesmärgist tulenevalt heade kommetega

vastuolus olevad tehingud ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühised.

2.9. Laenulepingu vastuolu heade kommetega kinnitab ka see, ei intressisummad ei ole ainsad

elemendid, millega hageja on üritanud lepingut oma kasuks pöörata. Nii on ka lepingu p-s 1.9

väljendatud intressi päeva- ja kuumäär ümardatud laenuvõtja kahjuks ülespoole. Samuti on

laenulepingu p-s 3.6 kokkulepitud viivisemäär 0,25% päevas ülikõrge ja tühine ainuüksi oma

ebamõistliku suuruse tõttu. Laenulepingu heade kommete vastasusele viitab ka lepingu p-s 1.11

sisalduv kokkulepe, mille kohaselt tuleb tasuda lepingutasu 3% laenusummast, kui võlgnik

lepingust vähem kui 6 kuu jooksul taganeb. Selline kokkulepe on sõlmitud, et takistada

võlgnikul oma õiguste teostamist.

2.10. Hageja viivisenõude kujunemine on ebaselge. Kui kohus peab võimalikuks hageja kasuks

viivise välja mõista, taotles kostja viivise vähendamist. Võlgnik on pankrotis. Hageja on

majanduslikult tugev professionaalne laenuandja. Laenusaaja huvides on võlga maksimaalselt

vähendada, et kõigi oma pankrotivõlausaldajate ees võimalikult suures ulatuses kohustusi täita.

Kui kohus tuvastab laenulepingu tühisuse või hagi jääb muul alusel olulises ulatuses

rahuldamata, vähenevad võlgniku kohustused tõenäoliselt sellisel määral, et võlgniku varast

saavad rahuldatud kõigi võlausaldajate nõuded.

2.11. Hagejale pole kahju tekkinud, mistõttu tuleb hageja kahju hüvitamise nõuded jätta

rahuldamata. Kostja ei tunnista hagi ka tasutud kindlustusmakse osas. Kostja ei nõustu ka

sissenõudmisega seotud kulude nõudega, kuna hagejal ei ole selliseid kulusid tekkinud. Hagist

nähtuvalt on võlgnikule saadetud valdavalt e-kirju, mis ei tekitanud hagejale mingeid kulusid.

Kirjade koostamine on professionaalsest krediidiandjast hageja igapäevase majandustegevuse

osa, mis ei saa tekitada talle kulusid, igatahes mitte hageja nõutud määras. Hageja nõue

meeldetuletuskirjade eest tasu saamiseks on vastuolus VÕS § 1132 nõuetega, mh kuna hageja

ei ole tõendanud, et ta oleks eelnevalt saatnud tasuta meeldetuletusi. Samuti pole selge, millise

kirja eest kui palju hageja nõuab.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

2-18-15885

5 (21)

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas võlgniku pankrotimenetluses hageja nõuet

täiendavalt summas 3949,41 eurot ehk kokku 13 949,41 euro ulatuses esimese rahuldamisjärgu

nõudena. Kohus jättis hagi rahuldamata nõude tunnustamiseks summas 21 743,79 eurot. Kohus

jättis menetluskuludest 85,2% hageja ja 14,8% kostja kanda.

3.1. Maakohus lähtus asja lahendamisel hagiavalduse esitamise ajal kehtinud pankrotiseaduse

(PankrS) § 193 lg-st 1. 10. juunist 2018 kuni 28. veebruarini 2019 kehtinud PankrS § 106 lg 1

redaktsioon sätestas, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet

tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja

hagi alusel kohus. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude

või pandiõiguse tunnustamata. 24. septembril 2018 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek,

kus tunnustati hageja nõuet summas 10 000 eurot. Hageja esitas hagiavalduse 22. oktoobril

2018. Seega on hagi esitatud tähtaegselt.

3.2. Puudub vaidlus, et:

• Harju Maakohtu 8. juuni 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-7626 on välja kuulutatud

võlgniku pankrot ja nimetatud pankrotihalduriks Peeter Sepper;

• 24. septembril 2018 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek, kus esitati nõudeid

kokku summas 45 049,27 eurot, millest hageja nõue moodustas 35 693,20 eurot;

• kostja vaidles hageja nõudele 25 693,20 euro ulatuses vastu. Seega tunnustati

koosolekul hageja nõuet summas 10 000 eurot. Hageja nõude tunnustamisel

pankrotimenetluses ei selgitatud välja, millistest nõuetest koosnes hageja tunnustatud

nõue summas 10 000 eurot;

• laenulepingust tulenev nõue on hüpoteegiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõue.

Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja pandiõigust.

3.3. Kuna 24. septembril 2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul ei määratletud ega lepitud

kokku, milliste nõuete osas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 10 000 eurot

tunnustati, siis analüüsis kohus hageja nõude kujunemist 35 693,20 euro ulatuses, mitte üksnes

tunnustamata nõude, s.o 25 693,20 euro ulatuses.

3.4. Kostja õigus esitada võlgniku pankrotimenetluses vastuväide hageja nõudele tulenes

nõuete kaitsmise koosoleku ajal kehtinud PankrS § 103 regulatsioonist. Kostja õigust nõudele

vastuväiteid esitada ei saa piirata põhjendusega, et võlgnik ja pankrotihaldur ei vaidlustanud

hageja ja võlgniku vahel sõlmitud lepinguid. PankrS-st ei tulene, et teatud liiki vastuväidete

esitamise õigus on üksnes võlgnikul.

3.5. Kohus leidis tõendeid kogumis hinnates, et hageja ja võlgnik olid sõlminud

tarbijakrediidilepingu.

3.5.1. 22. novembri 2016. a laenulepingu p 1.3 järgi oli laenu eesmärk kohustuste tasumine ja

oma ettevõtte arendamine. Kuivõrd laenulepingu sõlmisid professionaalne krediidiandja ja

füüsiline isik ning laen anti mh kohustuste tasumiseks, on laen vähemalt osaliselt antud

iseseisva majandus- või kutsetegevusega mitteseotud eesmärgil. Kuna laenuleping on vähemalt

osaliselt sõlmitud iseseisva majandus- või kutsetegevusega mitteseotud eesmärgil, siis on see

käsitatav tarbijakrediidilepinguna. Ka laenu sihtotstarbe teine osa „oma ettevõtte arendamine“

ei ole seotud iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Laenutaotluses ja laenulepingus ei ole

viidatud, et tegemist oleks ettevõtjaga, ega viidatud ettevõttele, mille arendamiseks laenu

2-18-15885

6 (21)

kasutatakse. Samuti võib oma firma arendamise soovi puhul olla tegemist investeerimisega,

mida ei saa üheselt käsitada majandustegevusena.

3.5.2. Hageja ja võlgnik allkirjastasid 21. novembril 2016 Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe, milles olid välja toodud laenu põhitingimused ja käsitatud lepingut

tarbijakrediidilepinguna. Ka hageja ise põhjendab 12. veebruari 2021. a menetlusdokumendis

oma nõuet tarbijakrediidi sätete valguses, selgitades, et hageja on tarbijakrediidi nõudeid

täitnud.

3.5.3. Võlgniku 19. detsembri 2016. a e-kiri, milles võlgnik selgitab hagejale, et tal on vaja

laenu enda Norras tegutseva ettevõtte jaoks, võlgniku hagejale edastatud fotod laevast, millega

ta Norras tegutses, ja kolimisteade, mille võlgnik esitas Norras, tõendavad, et võlgnikul oli

Norras ettevõte EZO & GUL AS. Samas ei võimalda need asjaolud järeldada, et vaidlusalune

laenuleping ei ole tarbijakrediidileping. See, et tarbijale kuuluvad väidetavalt äriühing ja

mootorpaat, ei tõenda, et ta võttis kõnealuse laenu majandustegevuse raames. Isegi kui isik

võtab edaspidi täiendavat laenu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevusega, tuleks

see laenulepingus fikseerida, mida praegusel juhul ei tehtud. Kui hageja oleks soovinud laenuga

ettevõtlust rahastada, oleks ta saanud sõlmida laenulepingu ka äriühingu nimel, ta ei pidanud

seda tegema füüsilise isikuna.

3.6. Hageja rikkus laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel ning laenu andmisel võlgniku suhtes

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole hinnanud ega analüüsinud laenusaaja

krediidivõimet. Hageja ei ole tõendanud, et kohtule esitatud dokument võlgniku

krediidivõimelisuse hindamise kohta koostati enne laenulepingu või selle muutmiskokkulepete

sõlmimist.

3.6.1. Hageja esitas kohtule võlgniku konto väljavõtte ajavahemiku 1. mai 2016 kuni

13. november 2016 kohta, millest nähtuvalt on enamus sissetulekuid saadud sularaha

sissemaksetena. M OÜ maksis võlgnikule 19. septembril 2016 välja lõpparve. Seega lõppes

võlgniku töösuhe kaks kuud enne hagejaga laenulepingu sõlmimist. Võlgniku teine tööandja S

AS maksis võlgnikule 2016. a septembris 289,16 eurot, oktoobris 215,41 eurot ja novembris

318,83 eurot. Võlgniku uus tööandja F OÜ maksis talle 2016. a oktoobris 420,66 eurot ja

novembrist 925,44 eurot. Kohtu hinnangul ei saanud F OÜ makseid arvestada võlgniku püsiva

sissetulekuna, kuna tegemist oli alles alanud töösuhtega, st võlgnik oli katseajal. Konto

väljavõttelt nähtub ka kiirlaenude võtmine: Bondora AS-lt 16. juunil 2016 4000 euro ja 27.

septembril 2016 2000 euro saamine, IPF Digital Estonia OÜ-lt 17. augustil 2016 1500 euro

saamine, Placet Group OÜ-lt 6. augustil 2016 1000 euro saamine, Creditstar Estonia AS-lt 22.

augustil 2016 1000 euro saamine, samuti maksed Moneyzen OÜ-le 10. oktoobril 2016. Konto

väljavõttelt nähtuvad maksed eelnimetatud lepingute alusel, millest ühegi suhtes pole võimalik

teha järeldust, et võlg oleks tasutud ja leping lõpetatud. Bondoraga sõlmitud leping oli 9.

novembril 2016 inkassofirmale Castovanni OÜ tehtud makse selgitusest nähtuvalt jõudnud

inkassomenetlusse. Seega oli vahetult enne laenulepingu sõlmimist nähtav võlgniku võimalik

finantsprobleem. Samuti on konto väljavõttelt näha, et võlgnik oli saanud laenu ja tegi makseid

ka muudele krediidiandjatele peale kiirlaenuandjate. Kuivõrd võlgniku saldo oli pidevalt nullis,

ei jätkunud vajalikus summas raha ka krediitkaardimakseteks, mistõttu pank debiteeris

krediitkaardimakseid korduvalt.

3.6.2. Võlgniku 1. juuni 2016 kuni 13. jaanuari 2017. a konto väljavõttest nähtuvad uued võetud

kiirlaenud: 14. novembril 2016 Express Credit AS-lt 900 euro saamine, 5. detsembril 2016

Placet Group OÜ-lt 1000 euro saamine, 7. detsembril 2016 Creditstar Estonia AS-lt 710 euro

saamine, 13. detsembril 2016 Creditstar Estonia AS-lt 1500 euro saamine (kontole laekus

2-18-15885

7 (21)

sellest 790 eurot), 14. detsembril 2016 Ferratum Estonia OÜ-lt 700 euro saamine,

16. detsembril 2016 Placet Group OÜ-lt 1000 euro saamine, 21. detsembril 2016 I-makse OÜ-lt

(BB Finance OÜ laen) 500 euro saamine, 21. detsembril 2016 I-makse OÜ-lt (BB Finance OÜ

laen) 300 euro saamine, lisaks 21. detsembril 2016 Y-lt 90 euro saamine.

3.6.3. Hageja väide, et lisalaenude andmisel 28. novembril 2016 ja 1. detsembril 2016 oli

eelmisest krediidivõime kontrollimisest möödunud nii vähe aega, et uus kontroll ei olnud

vajalik, ei õigusta seadusest tuleneva vastutustundliku laenamise kohustuse täitmata jätmist.

Seadus nõuab vastava kohustuse täitmist iga kord, kui sõlmitakse tarbijakrediidileping (VÕS §

4034 lg-d 1 ja 6). Lisalaenu andmine on samuti tarbijakrediidilepingu sõlmimine VÕS § 401 lg

1 ja § 402 lg 1 tähenduses.

3.6.4. Kuna hageja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust esialgse laenulepingu

sõlmimisel, siis on ta seda rikkunud ka kõigi järgnevate lisade sõlmimisel. Hagejat ei takistanud

16. jaanuaril 2017 vastutustundetult lisalaenu andmast ka see, et juba esimese

maksegraafikujärgse makse 295 eurot tähtpäevaga 22. detsember 2016 tasus võlgnik

viivitusega 5. jaanuaril 2017.

3.6.5. Võlgnik esitas laenulepingu sõlmimisel hagejale andmed, millest hageja oleks võinud

järeldada, et võlgniku majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. Hageja ei

ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist.

3.7. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuli VÕS § 4034 järgi

lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr ehk praegusel juhul 0%. Muid tasusid

võlgnik hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu ei võlgne.

3.8. Kohus analüüsis järgnevalt hageja põhinõude suurust.

3.8.1. Tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja võlgnik 22. novembril 2016 laenulepingu,

millega hageja andis võlgnikule laenu 10 000 eurot. 28. novembril 2016 andis hageja

võlgnikule täiendava laenu 5500 eurot, 1. detsembril 2016 täiendava laenu 2500 eurot ja

16. jaanuaril 2017 täiendava laenu 2200 eurot. Laenulepingu 16. jaanuaril 2017 sõlmitud lisa

p-st 1 nähtuvalt oli laenusumma 16. jaanuari 2017. a seisuga 20 144,68 eurot.

3.8.2. Hageja on tõendanud 22. novembri 2016. a laenulepingu alusel laenu andmist ja

väljamaksmist võlgnikule summas 9121,13 eurot; laenulepingu 28. novembri 2016. a lisade 2

ja 3 alusel täiendava laenu andmist ja väljamaksmist võlgnikule summas 5500 eurot;

laenulepingu 1. detsembri 2016. a lisade 4 ja 5 alusel täiendava laenu andmist ja väljamaksmist

võlgnikule summas 2000 eurot; laenulepingu 16. jaanuari 2017. a lisade 4 ja 5 alusel täiendava

laenu andmist ja väljamaksmist võlgnikule summas 1840 eurot.

3.8.3. Eelnevast tulenevalt on hageja tõendanud, et võlgnikule anti laenu kokku 20 200 eurot

(10 000 + 5500 + 2500 + 2200). Põhisumma laenulepingust ja selle lisadest tulenevalt

moodustas kokku 20 144,68 eurot. Võlgnikule kanti reaalselt üle 18 461,13 eurot (9121,13 +

5500 + 2000 + 1840).

3.8.4. Hageja ei ole tõendanud, millises ulatuses on võlgnik teinud hagejale tagasimakseid.

Hageja väide, et võlgnik on maksnud tagasi 332,24 eurot, on tõendamata. Kohus lähtus hageja

enda võla arvestusest ja luges, et võlgnik on hagejale tagasi maksnud 4511,72 eurot.

3.8.5. Seega ei saa hageja nõue võlgniku vastu kokku ületada 13 949,41 eurot (18 461,13 –

4511,72), millest 10 000 eurot on pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud.

2-18-15885

8 (21)

3.9. Kuna hageja rikkus tarbijakrediidilepingu puhul vastutustundliku laenamise põhimõtteid,

siis ei analüüsinud kohus kõrvalnõudeid, kuna kõik võlgniku tasutud maksed tuleb põhivõlast

maha arvestada.

3.10. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses lisaks varem tunnustatud 10 000 eurole täiendavalt summas 3949,41 euro

ulatuses, s.o kokku 13 949,41 eurot esimese rahuldamisjärgu nõudena. Kohus jättis hagi

ülejäänud osas, s.o 21 743,79 euro (25 693,20 - 3949,41) osas rahuldamata.

3.11. Hagi osalise rahuldamise tõttu jaotas kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes need 14,8%

ulatuses kostja kanda ja 85,2% ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

jäeti rahuldamata, ja teha uus otsus, millega tunnustada hageja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses täiendavalt 21 743,79 euro ulatuses, s.o kokku 35 693,20 euro ulatuses,

esimese rahuldamisjärgu nõudena. Alternatiivselt palub hageja saata asi vaidlustatud ulatuses

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Kohus leidis ekslikult, et pidi analüüsima hageja nõude kujunemist 35 693,20 euro

ulatuses. Hageja ei ole palunud kohtul tunnustada nõuet summas 35 693,20 eurot. Kohus ületas

selles osas hagiavalduse piire.

4.2. Kostja ei ole pankrotimenetluses ega ka praeguses menetluses suutnud selgelt välja tuua,

milliseid hageja nõudeid summas 10 000 eurot ta tunnustas ja milliseid nõudeid summas

25 693,20 eurot mitte. Hageja ei pidanud ise ära arvama, milliste summadega kostja ei nõustu.

Kostja ülesanne oli menetluses välja tuua ja selgitada, mida sisaldab vaidlustatud

25 693,20 eurot. Kostja seda ei teinud. Seetõttu oleks hagi tulnud rahuldada. Sisuliselt võttis

kohus endale kostja rolli ja hakkas kostja eest tema vastuväiteid sisustama. Sellega rikkus kohus

poolte võrdsuse printsiipi.

4.3. Hageja tõi korduvalt välja, et tal on keeruline kostja vastuväidetele vastata, kuna need on

sisustamata. Kuna kohus sisustas need alles kohtuotsuses, võttis kohus hagejalt võimaluse neile

maakohtu menetluses vastu vaielda. Kohus tegi üllatusliku otsuse, kuna maakohtu menetluse

käigus ei olnud sellised vastuväited hageja nõuete liikide kohta hagejale teada.

4.4. Kohtu tuginemine PankrS § 103 lg 2 kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud redaktsioonile ei

olnud motiveeritud.

4.5. Arusaamatu on kohtu järeldus, et võlausaldaja saab esitada ükskõik milliseid vastuväiteid.

Kostja esitas võlgniku, mitte enda vastuväiteid. Võlgniku esindajaks on pankrotihaldur, kes ei

ole hageja nõudele vastuväiteid esitanud. Arvestades kostja vastuväidete olemust, pidi kohus

vaid kontrollima, kas hageja on esitanud nõude tõendamiseks vastavad lepingud ja nende lisad

ning kas esineb vigu arvestuses. Kohus ei või põhjendada kohtuotsust vastuväidetega, mis on

omased vaid võlgnikule, kes ei ole pankrotihalduri kaudu hageja nõudele vastuväiteid esitanud.

Seejuures jättis kohus uurimata võlgniku arvamuse vastuväidete osas.

4.6. Kohus leidis põhjendamatult, et hageja tugines hilinenult sellele, et tegemist oli ärilaenuga.

Kohus ei analüüsinud hageja sellekohast väidet ja järeldas ekslikult, et vaidlusalune leping on

tarbijakrediidileping. Kohtu käsitlus on vastuolus nii lepingu kui ka laenu faktilise kasutamise

2-18-15885

9 (21)

eesmärkidega. Hageja esitas tõendid, millest nähtub, et võlgnik tegeles äriga ja vajas laenu oma

äri arendamiseks. Asjaolu, et hageja ja võlgnik allkirjastasid 21. novembril 2016 Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, ei välista laenu käsitamist ärilaenuna. Mõlema poole tahe

oli suunatud ärilaenu andmisele. Kohtu seisukoht, et võlgnikule kuuluvad äriühing ja

mootorpaat ei tõenda, et ta võttis hageja nõude aluseks oleva laenu majandustegevuse raames

tegutseva isikuna, on ekslik. Kuna võlgnik ise põhjendas hagejalt laenu saamise vajadust äriliste

eesmärkidega ja esitas laenu saamiseks dokumente, mille alusel oli võimalik määratleda, et

võlgnik vajas laenu ärilistel eesmärkidel, siis oli hagejal õigus sellest laenu andmisel lähtuda.

4.7. Kohtu järeldus, et hageja oleks pidanud keelduma võlgnikuga laenulepingu ja selle lisade

sõlmimisest, sest võlgnikule polnud laenukohustuste täitmine jõukohane, on põhjendamata ja

ekslik. Kohtu selgitus, et võlgnikul puudusid laenulepingu sõlmimise ajal sellised vahendid,

mille arvelt ta saanuks oma kohustusi täita, ei ole seostatud asja materjalidega. Kohus tõi ise

esile, et hageja tegi vajalikud toimingud võlgniku maksevõime kindlakstegemiseks. Hageja ei

vastuta võlgniku esitatud andmete eest. Kohus ei põhjendanud iga laenu kohta eraldi, miks

hageja pidi võlgnikule laenu andmisest keelduma, rikkudes sellega menetlusnormi.

4.8. Kohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud, et kohtule esitatud dokument võlgniku

krediidivõimelisuse hindamise kohta koostati enne laenulepingu või selle muutmiskokkulepete

sõlmimist, on asjakohatu. Kohus ei viidanud tõendile, mis lükkaks ümber hageja selgituse, et

kõnealune dokument koostati enne laenulepingu ja selle muutmiskokkulepete sõlmimist.

Üksnes kuupäeva puudumine dokumendil ei tähenda, et seda polnud koostatud enne

laenulepingu sõlmimist.

4.9. Kohtu järeldus, et krediidivõime analüüs enne viimase lisalaenu andmist on tõendamata, ei

seostu asja materjalidega. Kohus pole viidanud ühelegi tõendile. Kohtule on esitatud tõendid,

mis kinnitavad, et võlgniku krediidivõimet hinnati nõuetekohaselt.

4.10. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus ebaõigesti, et intressimääraks tuleb lugeda VÕS §-s 94

sätestatud määr ehk praegusel juhul 0% ning et muid tasusid võlgnik hagejale ei võlgne.

4.11. Asjaolu, et võlgnikule kanti üle 18 461,13 eurot, ei tähenda, et võlgnik ei saanud laenu

20 144,68 eurot. Võlgnikul oli õigus anda käsundeid saadud laenu kasutamiseks.

Kohus leidis ebaõigesti, et võlgnik sai 22. novembri 2016. a laenulepingu alusel laenu 9121,13

eurot. Kohus tõi ise esile, et hageja oli kandnud notari deposiiti võlgniku kasuks 10 000 eurot.

Hageja ei vastuta selle eest, kuidas võlgnik notarile kantud rahadega ümber käib ja milliseid

käsundeid tema huvides hoiustatud rahaga seoses annab. Hagejale ei ole 878,87 eurot

tagastatud.

Kohus leidis ebaõigesti, et hageja on tõendanud laenulepingu 1. detsembri 2016. a lisade 4 ja 5

alusel täiendava laenu andmist ja väljamaksmist võlgnikule vaid 2000 euro ulatuses. Võlgnik

sai hagejalt täiendavat laenu 2500 eurot.

Kohus leidis ebaõigesti, et hageja on tõendanud laenulepingu 1. detsembri 2016. a lisade 6 ja 7

alusel täiendava laenu andmist ja väljamaksmist võlgnikule vaid 1840 euro ulatuses. Võlgnik

sai hagejalt täiendavat laenu 2200 eurot.

4.12. Kohus märkis ekslikult, et hageja on kinnitanud, et on saanud võlgnikult võlgnevuste

katteks kokku 4511,72 eurot. Tõenäoliselt võttis kohus selle järelduse tegemisel aluseks

võlgniku võlgnevuste tabeli, kuid tegemist oli graafikujärgse võlgnevusega. Kuna kohus eksis

2-18-15885

10 (21)

tabelis oleva informatsiooni hindamisel, esitas hageja koos apellatsioonkaebusega selgitava

tabeli.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

millega maakohus jättis rahuldamata hagi hageja nõude tunnustamiseks võlgniku

pankrotimenetluses 3688,62 euro ulatuses, ja menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas

tuleb teha uus otsus, millega tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses lisaks

maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 märgitule täiendavalt 3688,62 euro ulatuses ja jaotada

menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi

jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse

põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jaotab ka

apellatsioonimenetluse kulud.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Praegusel juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses võrreldes nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatuga (10 000 eurot)

täiendavalt 3949,41 euro ulatuses ning jaotas menetluskulud. Maakohtu otsuse vaidlustas

hageja osas, millega maakohus jättis hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses

rahuldamata 21 743,79 euro osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus

hagi rahuldas, ei ole otsust vaidlustatud. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses

tunnustati täiendavalt 3949,41 euro ulatuses, s.o koos nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud

osaga kokku 13 949,41 eurot.

8. Apellatsioonkaebuse lahendamisel hindab ringkonnakohus esmalt hageja väiteid seoses hagi

piiridest väljumise, poolte võrdsuse põhimõtte rikkumise, kohalduva PankrS redaktsiooniga ja

kostja kui võlausaldaja võimalusega esitada võlgniku pankrotimenetluses hageja nõudele

vastuväiteid (I). Seejärel käsitleb kolleegium kaebuse väiteid selle kohta, kas hageja ja võlgniku

vahel sõlmitud laenuleping ja selle lisad on käsitatavad tarbijakrediidilepinguna (II) ning kas

hageja rikkus võlgnikule laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet (III). Pärast seda

käsitleb kolleegium hageja nõudeid võlgniku vastu (IV) ning lõpetuseks teeb menetluskulude

jaotust puudutavad otsustused.

I

9. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus ületas hagi piire, kui analüüsis hageja nõude

kujunemist kogu nõude, s.o 35 693,20 euro ulatuses. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt arvestas

maakohus sellega, et hageja nõue oli 10 000 euro ulatuses tunnustatud, mistõttu hageja taotles

selle täiendavalt tunnustamist vaid 25 693,20 euro ulatuses. Maakohus ei ole hageja nõude

lahendamisel selle piiridest väljunud. Kuna aga hageja nõude kaitsmisele panemisel ei olnud

selle osi (sh põhinõue, intressid, viivised, nõutavad hüvitised jms) eristatud ja kostja ei olnud

täpsustanud, millises osas ta hageja nõudele vastuväite esitab (vt 24. septembri 2018. a nõuete

2-18-15885

11 (21)

kaitsmise koosoleku protokoll ja tunnustatud nõuete nimekiri (I kd, tl-d 7–8)), tuli kohtul

käsitleda hageja poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõuet tervikuna ja hinnata, kas ja

kui suures ulatuses on see nõue lisaks tunnustatud 10 000 eurole põhjendatud. Seejuures ei

olnud kostjal hageja nõudele vastuväidet esitades kohustust täpsustada, millises osas ja miks ta

hageja nõudele vastu vaidleb. Praeguses menetluses tuli hagejal tõendada, et tal on võlgniku

pankrotimenetluses nõue, mis on suurem kui 10 000 eurot. Seejuures ei oleks maakohus saanud

teha asjas lahendit, millega hageja nõuet oleks võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud kokku

väiksemas ulatuses kui 10 000 eurot.

10. Põhjendatud ei ole ka hageja etteheide, et maakohus asus otsuses ise sisustama vastuväiteid

hageja nõudele ja ei võimaldanud hagejal neile vastu vaielda, rikkudes sellega poolte võrdsuse

põhimõtet. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus hinnanud selles kostja poolt praeguses

menetluses esitatud vastuväiteid hageja nõudele, millele hagejal oli võimalik menetluses

vastata. Seetõttu ei ole alust pidada maakohtu otsust üllatuslikuks. Hageja ei ole esitatud

apellatsioonkaebuses ka täpsustanud, millised konkreetsed vastuväited on kohus hageja

hinnangul otsuses omal algatusel esitanud ja millistele asjaoludele tuginemine muudab

maakohtu otsuse üllatuslikuks. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuses tehtud üldise

etteheitega, et maakohus ei kohelnud pooli võrdselt, vaid eelistas menetluses kostja huve.

Selliseks järelduseks ei anna asja materjalid alust.

11. Ehkki hageja väitel ei ole põhjendatud maakohtu tuginemine PankrS § 103 lg 2

redaktsioonile, mis kehtis kuni 31. jaanuarini 2021, ei selgu apellatsioonkaebusest, miks hageja

sellega ei nõustu. Arvestades, et praegusel juhul oli pankrotiavaldus menetlusse võetud enne

2021. aasta 1. veebruari, oli kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 103 lg-st 2 lähtumine

kooskõlas PankrS § 193 lg-s 5 ettenähtud rakendussättega.

12. Kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 103 lg 2 kohaselt loetakse nõue ja nõude

rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise

koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud

võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise koosolekul vastuväitest loobub. Kui selleks on alust,

on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaidlema.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et nimetatud säte ei seadnud piiranguid sellele, milliseid

vastuväiteid võlausaldaja võis teise võlausaldaja nõudele esitada. Samuti ei tulenenud sellest,

et mingid vastuväited on omased vaid võlgnikule või neid saab esitada üksnes juhul, kui seda

teeb ka pankrotihaldur. Seega on õige maakohtu seisukoht, et kostjal oli õigus esitada hageja

poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudele vastuväide 10 000 eurot ületavas osas,

tuginedes mh vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele võlgnikuga krediidilepingute

sõlmimisel. Seejuures ei olnud kostjal kohustust oma vastuväidet teise võlausaldaja nõudele

põhjendada. Hageja seisukoht, et maakohus oleks saanud praegusel juhul kontrollida vaid seda,

kas hageja on esitanud nõude aluseks olevad lepingud ja kas nõuete arvestus on korrektne, ei

põhine seadusel. Samuti ei tulenenud seadusest kohtule kohustust kaasata võlgnik praegusesse

menetlusse või selgitada välja tema arvamus kostja esitatud vastuväidete kohta.

II

13. Ekslik on hageja seisukoht, et maakohus heitis hagejale ette, et ta tugines hilinenult sellele,

et tegemist oli ärilaenuga, mitte tarbijakrediidiga. Maakohus on vaidlustatud otsuse lk-l 17

refereerinud kostja sellekohaseid etteheiteid ja viidanud TsMS § 329 lg-le 1 ja § 200 lg-le 1,

kuid ei ole lugenud hageja väiteid hilinenuks ning on asunud seisukohale, et vaidluse

lahendamisel on oluline anda õiguslik hinnang lepingu olemusele. Kolleegium selgitab, et see,

kas leping on kvalifitseeritav tarbijakrediidilepinguna või mitte, on õiguse kohaldamise

2-18-15885

12 (21)

küsimus, mis on kohtu ülesanne. Seejuures tuleb kohtul asja lahendamisel lähtuda poolte esile

toodud asjaoludest ja tõenditest. Praegusel juhul on maakohus neid asjaolusid ja tõendeid

hinnanud ning asunud seisukohale, et hageja ja võlgniku vahel oli tarbijakrediidileping.

14. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingule ja

selle lisadele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, kuid täiendab osaliselt maakohtu

otsuse põhjendusi.

14.1. Tarbijakrediidilepinguid puudutavad normid sisalduvad VÕS 22. ptk 2. jaos. VÕS § 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5

kohaselt on tarbija selle seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu

iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

14.2. Maakohus lähtus laenulepingut tarbijakrediidilepinguks lugedes peamiselt laenulepingu

p-st 1.3 nähtuvast laenu eesmärgist („kohustuste tasumine ja oma ettevõtte arendamine“ (I kd,

tl 9)), leides, et kuna laenu võeti kohustuste tasumiseks, oli see vähemalt osaliselt võetud

eesmärgil, mis ei seondu iseseisva majandus- ja kutsetegevusega. Samuti ei saa „oma ettevõtte

arendamist“ pidada üheselt maandustegevuseks, kuna tegemist võib olla ka investeerimisega.

Seejuures võttis maakohus arvesse, et laenutaotluses (I kd, tl-d 16 – 16 pöördel) ega ka

laenulepingus ei ole viidatud, et võlgniku näol oleks olnud tegemist ettevõtjaga, ning puudusid

viited ettevõttele, mille arendamiseks laenu kasutatakse. Maakohus võttis arvesse ka asjaolu, et

hageja ja võlgnik allkirjastasid enne laenulepingu sõlmimist, 21. novembril 2016 Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, milles oli käsitatud laenu tarbijakrediidina (I kd, tl-d 150

– 150 pöördel). Samuti põhjendas hageja esialgu (12. veebruari 2021. a menetlusdokumendis)

ka ise oma nõuet tarbijakrediidi sätete valguses, selgitades tarbijakrediidi nõuete täitmist, mis

viitab, et hageja käsitas lepingut tarbijakrediidina.

14.3. Kolleegium nõustub maakohtuga ja leiab, et nendel asjaoludel saab pidada laenulepingut

tarbijakrediidilepinguks. Seejuures nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kui laenu

võeti vähemalt osaliselt eesmärgil, mis ei seondu iseseisva majandus- ja kutsetegevusega, tuleb

lepingut lugeda tarbijakrediidilepinguks. Praegusel juhul ei ole ka alust arvata, et „kohustuste

tasumine“ oleks olnud laenu võtmisel marginaalse tähtsusega eesmärk. Esitatud tõenditest

nähtuvalt on võlgnik 22. novembril 2016 saadud laenu arvelt tasunud 22. ja 23. novembril 2016

mh kohustusi Bondora AS ees (315 eurot), K/U XXX ees (308,42 eurot), Creditstar Estonia AS

ees (267,06 eurot), Tele2 Eesti AS ees (219,20 eurot), Neste Eesti AS ees (196,38 eurot),

Krediidipank Finants AS ees (118,02 eurot) ja Creditstar Estonia AS ees (825,57 eurot) (I kd,

tl-d 163 pöördel – 164). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kuna täiendavad laenud

(28. novembril 2016, 1. detsembril 2016 ja 16. jaanuaril 2017) olid andnud algse laenusuhte

raames, tuleb ka neid käsitada tarbijakrediidina. Hageja väited, et Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabeleht allkirjastati võlgnikuga vaid igaks juhuks ning laenulepingusse jäi

tarbijakrediidile viitav teave, kuna tegemist oli laenuandja tüüpvormiga (vt 23. veebruari 2023.

a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:22:39 ja 00:24:21), ei ole veenvad. Kui lepingupooled

sõlmivad krediidilepingu ärilistel eesmärkidel laenu andmiseks, ei näeks nad vaeva

tarbijakrediidi puhuks kehtestatud nõuete täitmisega.

14.4. Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et maakohus ei ole hinnanud tema väiteid, et tegemist

oli ärilaenuga. Hageja on laenu ärilise eesmärgi tõendamisel tuginenud 22. novembri 2016. a

laenulepingu p-s 1.3 toodud laenu sihtotstarbele („kohustuste tasumine ja oma ettevõtte

arendamine“) ja laenulepingu 16. jaanuaril 2017 sõlmitud lisa 6 aluseks olevas 13. jaanuari

2017. a laenutaotluses toodud raha kasutamise otstarbele („ärilaen“) (I kd, tl 33), samuti

2-18-15885

13 (21)

võlgniku 19. detsembri 2016. a e-kirjale hagejale (II kd, tl-d 11–12, tõlge tl-d 18–19) ja sellele

lisatud fotodele laevast (II kd, tl-d 13–15) ning kolimisteatele (II kd, tl-d 17 – 17 pöördel).

Maakohus on neid väiteid ja tõendeid vaidlustatud otsuses hinnanud. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et sellest, et võlgnikule võisid kuuluda äriühing ja mootorpaat, ei saa järeldada, et

ta võttis laenu majandustegevuse raames. Hageja esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et

laenulepingu sõlmimise ajal tegeles võlgnik mingi äritegevusega ja võttis laenu selle äri

arendamiseks. Hageja ei ole suutnud menetluses isegi täpsustada, mis laadi äritegevusega

võlgnik täpsemalt tegeles (ringkonnakohtu 23. veebruari 2023. a kohtuistungil oskas hageja

esindaja öelda vaid üldiselt, et tegemist oli laevadega seotud äriga, kalapüügi või laeva

väljarentimisega, vt protokoll, ajamärk 00:27:26). Asjaolu, et võlgnik töötas laenu taotlemise

ajal Eestis kahel töökohal (nii 22. novembri 2016. a laenutaotluse kui ka 13. jaanuari 2017. a

laenutaotluse kohaselt olid võlgniku tööandjad F OÜ ja S AS (I kd, tl-d 16 ja 33)), viitab pigem

sellele, et võlgnik ei tegelenud iseseisva majandus- ja kutsetegevusega.

14.5. Samuti ei ole põhjendatud hageja väide, et tal oli õigus lähtuda laenude väljastamisel

võlgniku esitatud dokumenditest. Võlgnik on saatnud hagejale 19. detsembri 2016. a e-kirja

alles pärast 22. novembri 2016. a laenulepingu ja selle kahe lisa (28. novembril 2016 ja 1.

detsembril 2016) sõlmimist. Seega ei saanud hageja laenulepingu sõlmimisel selle teabega

arvestada, mistõttu see teave ei kinnita, et lepingupoolte tahe oleks olnud sõlmida laenuleping

võlgnikule äritegevusega seonduva laenu andmiseks. Apellatsioonkaebuses (p 2.7) esitatud

väidet, et võlgnik oli esitanud hagejale tõendid oma äri ja äriplaanide kohta, ei ole hageja

maakohtu menetluses esitanud ega tõendanud.

14.6. Ringkonnakohus lisab, et isegi kui võlgnik võttis laenu selleks, et valmistada ette

majandustegevust Norras, ei välistaks see praegusel juhul tarbijakrediidi sätete kohaldamist.

Selles osas täiendab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi.

14.6.1. VÕS § 403 lg 2 kohaselt kohaldatakse 22. ptk 2. jaos sätestatut ka füüsilise isiku poolt

sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks,

mille puhul kasutusse võetav krediit või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei

ületa 50 000 eurole vastavat summat. Seega kohalduvad tarbijakrediidilepingu kohta

kehtestatud normid teatud juhtudel ka äritegevuse alustamiseks võetava laenu korral.

14.6.2. Oma 19. detsembri 2016. a e-kirjas annab võlgnik hagejale teada, et „ma laenasin, et

alustatud äri Norras lõpuni viia (dokumentide väljaandmise lõpp) […] Kui lõpuni mitte viia,

laeva pannakse enampakkumisele […] minu laev koos kvootidega maksab 2500000 nok. Aga

kui protsessi mitte lõpetada, siis seda pannakse enampakkumisele. Seetõttu ma väga närveerin

ma investeerisin ärisse 180000 eurot, mul on vaja vaid maksta maksu lõplikku osa. Palun Teid

teha positiivset otsust, minu jaoks on see väga oluline ma püüdlesin selle poole 3 aastat“ (II kd,

tl-d 11–12, tõlge tl-d 18–19). Kolleegiumi hinnangul saab sellest kirjast järeldada, et võlgnik

võis olla teinud investeeringuid Norras asuvasse laeva ja mingi äritegevusega (eelduslikult

kalapüük) seotud eelduste täitmisesse, sh dokumentide vormistamisesse. Samas nähtub kirjast,

et võlgnik oli alles äritegevuse ettevalmistamise staadiumis, mh ei olnud talle tegevuseks

vajalikke dokumente välja antud. Ka võlgniku pangakonto väljavõtetelt nähtuvate Qle tehtud

ülekannete selgitused ei võimalda järeldada, et võlgnikul oleks olnud Norras juba toimiv

majandustegevus (vt hageja sellekohane väide 23. veebruari 2023. a kohtuistungil, protokolli

ajamärk 00:57:02), vaid ka nt 24. veebruari 2016. a ülekande selgitus „Certification boat and

license IMO“ (I kd, tl 164) võib viidata pigem mingit majandustegevust ettevalmistavatele

tegevustele.

2-18-15885

14 (21)

14.6.3. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et isegi kui võlgnik võttis hagejalt laenu selleks,

et investeerida Norras asuvasse laeva ja sellega seotud äritegevusse, oleks tegemist iseseisva

majandus- või kutsetegevuse alustamiseks võetud krediidiga VÕS § 403 lg 2 tähenduses. Kuna

võetav krediit ei ületanud 50 000 eurot, kohalduksid ka sel juhul laenulepingule ja selle lisadele

tarbijakrediidilepingut reguleerivad normid.

III

15. Järgmisena hindab kolleegium apellatsioonkaebuse väiteid vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta.

15.1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 ja

tarbijakrediidi puhul alates 21. märtsist 2016 kehtiv VÕS § 4034.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja seoses tarbijakrediidiga kohustatud järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi 2. lõikest

tulenevalt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate

rahaliste

kohustuste

võimaliku

suurenemise

mõju,

määrates

vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Nimetatud kohustuse

täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 2 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese

lause kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi 13. lõikest tuleneb, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab vaidluse

korral tõendama krediidiandja.

15.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asjas esitatud tõenditest kogumis põhjendatult

järeldanud, et hageja on jätnud kogumata võlgniku krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ning nõuetekohaselt hindamata võlgniku krediidivõimelisuse.

15.2.1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tema esitatud tabel

võlgniku krediidivõimelisuse hindamiseks (I kd, tl 151) on koostatud enne laenulepingu või

selle lisade sõlmimist, mh kuna dokument ei sisalda analüüsi tegemise kuupäeva. Põhjendatud

ei ole hageja etteheide, et kohus ei viidanud tõendile, mis oleks lükanud ümber hageja väite, et

dokument koostati enne laenulepingu sõlmimist. VÕS § 4034 lg-st 13 tulenevalt oli

vastutustundliku

laenamise

põhimõtte

järgimiseks

vajalike

kohustuste

täitmise

tõendamiskoormus hagejal. Ka hageja 14. aprillil 2021 esitatud dokumendi „taotluse analüüs“

(II kd, tl-d 33–35) puhul ei ole võimalik piisava kindlusega järeldada, et see on koostatud

dokumendis märgitud kuupäeval (16. november 2016). Lisaks nähtub sellest dokumendist

2-18-15885

15 (21)

üksnes võlgniku pangakonto väljavõtte analüüs, kusjuures keskendutud on tema tuludele ja

krediidiandjatele tehtavatele maksetele. Dokumendist ei nähtu, et oleks arvesse võetud

võlgniku muid kulusid (sh eluasemekulud ja toit) ja nende mõju võlgniku võimele täita

laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega järeldas maakohus kokkuvõttes põhjendatult, et

hageja ei ole tõendanud, et ta oleks võlgniku krediidivõimet nõuetekohaselt hinnanud.

15.2.2. Maakohus leidis põhjendatult ka seda, et praegusel juhul oleks hageja pidanud võlgniku

krediidivõimelisuse hindamiseks selgitama välja, kust pärinevad suured summad sularaha,

mida võlgnik iga kuu pangakontole sisse maksis, ja miks teeb võlgnik suurtes summades

ülekandeid Q-le. Viimane oleks olnud vajalik mh selleks, et hinnata, kas maksete aluseks on

mingi kohustus Q ees ja kuidas see mõjutab võlgniku võimet täita hagejaga sõlmitud

laenulepingust tulenevaid kohustusi. Hageja ei ole esitanud tõendeid ega ka konkreetselt

väitnud, et ta oleks sularahasissemaksete ja Q-le tehtud ülekannete kohta võlgnikult küsinud.

Seda ei saa järeldada üksnes hageja lepingulise esindaja vastusest ringkonnakohtu küsimusele,

et sellest kindlasti räägiti ja vastus oli laenuandjale arusaadav (vt 23. veebruari 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:38:57). Lisaks märgib kolleegium, et 22. novembri 2016. a

laenutaotluses esitatud teave võlgniku kohustuste kohta krediidiasutuste (Creditstar Estonia AS,

Placet Group OÜ ja OÜ Kiirlaenuraha) ees (vt I kd, tl 16 pöördel) ei lähe kokku võlgniku

pangakonto väljavõttelt nähtuvaga, mille kohaselt oli võlgnikul kohustusi rohkemate

laenuandjate ees. Seejuures nähtub võlgniku pangakonto väljavõttest, et 22. novembril 2016

saadud laenuga tasuti kohustusi ka Bondora AS ees ja Krediidipank Finants AS ees ning

Creditstar Estonia AS-le tehtud maksed ületasid laenutaotluses nimetatud laenujääki 800 eurot

(vt praeguse otsuse p 14.3). Ka 22. novembri 2016. a laenutaotluses märgitud muud

väljaminekud (kommunaalkulud 120 eurot, toit 100 eurot ja telefon 6 eurot) on ebaharilikult

väiksed. Neid asjaolusid oleks hagejal tulnud enne võlgnikule laenu andmist täpsustada.

15.2.3. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et võlgniku pangakonto väljavõttelt

ajavahemiku 1. mai 2016 – 13. november 2016 kohta (I kd, tl-d 138 – 149 pöördel) nähtuva

teabe põhjal oleks hageja pidanud järeldama, et võlgnik ei ole krediidivõimeline. Maakohus

tuvastas, et kontoväljavõttelt nähtus arvukate kiirlaenude võtmine erinevatelt äriühingutelt

(Bondora AS, IPF Digital Estonia OÜ, Placet Group OÜ, Creditstar Estonia AS, Moneyzen

OÜ) ja ka muude laenude võtmine, sh maksed krediidiandjatele (Mogo OÜ, Krediidipank

Finants AS, Y), kusjuures üks Bondora AS-lt võetud kiirlaen oli 9. novembril 2016

inkassofirmale Castovanni OÜ tehtud makse selgitusest nähtuvalt jõudnud inkassomenetlusse.

Sellest järeldas maakohus põhjendatult, et vahetult enne laenulepingu sõlmimist oli võlgnikul

võimalik finantsprobleem. Samuti viitas arvukate kiir- ja muude laenude võtmine kolleegiumi

hinnangul sellele, et võlgnik ei suutnud oma kohustusi täita püsiva sissetuleku (sh väidetava

üüritulu) arvelt ja pidi selleks võtma uusi laene. Maakohus leidis põhjendatult, et võlgniku

võimalikud rahalised raskused nähtusid ka sellest, et pangakonto väljavõtte kohaselt pidi SEB

pank krediitkaardimakseid korduvalt debiteerima, sest konto oli pidevalt tühi, ja võttis

korduvalt tasu võlgnevusi puudutavate teadete edastamise ja pangakaardi kuuhooldustasu võla

eest. Hageja ei ole neid maakohtu tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

15.2.4. Võlgniku pangakonto väljavõtte põhjal ajavahemiku 1. juuni 2016 – 13. jaanuar 2017

kohta tuvastas maakohus, et alates 14. novembrist 2016 oli võlgnik võtnud juurde veel kaheksa

kiirlaenu ja saanud Y-lt 90 eurot. Ka see asjaolu, mida hageja ei ole apellatsioonkaebuses

vaidlustanud, kinnitab kolleegiumi hinnangul, et võlgnik oli kohustuste täitmisega raskustes ja

talle ei piisanud nende täitmiseks oma püsivast sissetulekust ka ajal, mil ta sõlmis hagejaga

vaidlusaluse laenulepingu ja selle lisad, s.o novembrist 2016 kuni jaanuarini 2017. Sellele viitas

ka maakohtu tuvastatud asjaolu, et viimase lisalaenu saamisel hagejalt 16. jaanuaril 2017 oli

2-18-15885

16 (21)

võlgnik juba jäänud oma esimese graafikujärgse maksega (295 eurot) viivitusse, tasudes selle

22. detsembri 2016 asemel 5. jaanuaril 2017.

15.2.5. Suuri sularahasissemakseid, mille päritolu ei olnud teada, ei saanud hageja arvestada

võlgniku püsiva sissetuleku hulka, mille arvelt võlgnik saaks krediiti tagasi maksta. Ehkki

võlgnikule kuulus laenude taotlemise ajal korteriomandi kaasomandiosa (I kd, tl-d 15 – 15

pöördel), ei olnud hagejal alust arvata, et tegemist ei ole tema elukohaga või muu eluks vajaliku

varaga (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710, p 25.3).

15.3. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et hageja ei ole nõuetekohaselt täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Jättes laenutaotluses esitatud

andmed kontrollimata ning vajalikud selgitused ja täpsustused küsimata, ei ole hageja

omandanud võlgniku krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet. Kui hageja oleks

võtnud arvesse võlgniku pangakonto väljavõtetelt nähtuvat teavet võlgniku kohustuste ja

maksekäitumise kohta, ei oleks hageja saanud järeldada, et võlgnik on krediidivõimeline ja

suudab hagejaga sõlmitud krediidilepingust tulenevad kohustused probleemideta täita.

Järelikult ei oleks hageja VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud võlgnikuga praeguse vaidluse

esemeks olevat laenulepingut ja selle lisasid sõlmida.

15.4. Seejuures ei ole põhjendatud hageja etteheide, et maakohus ei ole põhjendanud iga

(lisa)laenu kohta eraldi, miks hageja oleks pidanud keelduma selle andmisest. Hageja ei ole

toonud esile ja tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt ta oleks laenulepingu lisade sõlmimisel

rakendanud täiendavaid meetmeid võlgniku krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

väljaselgitamiseks ja selle põhjal võlgniku krediidivõimelisuse hindamiseks. Samuti ei nähtu

asja materjalidest, et võlgniku majanduslik seisund oleks 22. novembri 2016 ja lisalaenude

andmise vahel oluliselt muutunud (v.a täiendavate kiirlaenude võtmine).

15.5. Eeltoodud järeldusi ei mõjuta hageja väide, et ta ei vastuta võlgniku esitatud andmete ja

teabe eest.

15.5.1. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et

laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31. jaanuari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13,

p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud

informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise

põhimõte oma eesmärke.

15.5.2. Ehkki laenutaotlejal on kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja

krediidiandja võib neist lähtuda, ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta

täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).

Krediidiandja kohustus teha mõistlikke pingutusi tarbija esitatud teabe kontrollimiseks, sh

tarbija esitatud teabe tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuleneb otsesõnu KAVS § 50 lg-

test 3 ja 4 koosmõjus VÕS § 4034 lg 4 teise lausega. Praegusel juhul ei ole hageja väitnud ega

maakohus tuvastanud, et võlgnik oleks esitanud laenutaotluses oma sissetulekute või

kohustustega seoses valeandmeid. Ehkki võlgnik oli märkinud ebatäpselt oma kohustused teiste

krediidiandjate ees ja kajastanud oma muid väljaminekuid ebatavaliselt väiksena, oli võlgnik

2-18-15885

17 (21)

esitanud koos laenutaotlusega ka oma pangakonto väljavõtte, mille põhjal hagejal oleks olnud

võimalik ebatäpsused avastada ja nende kohta võlgnikult selgitusi küsida. Vastutustundliku

laenuandjana ei saanud hageja tugineda üksnes võlgniku esitatud laenutaotlustes märgitud

teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata võlgniku esitatud pangakonto

väljavõtetelt nähtuva teabega.

IV

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 4034 lg 7 kolmandast lausest tulenevalt peab krediidiandja

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

16.1. Eelnevast tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt oli

võlgnikul kohustus tagastada laenu põhiosa, ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras

intressi, mis Eesti Panga veebilehel avaldatud andmete kohaselt oli asjassepuutuval

ajavahemikul 0%.

16.2. Kolleegium leiab, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole hageja väitnud,

et võlgnikule oleks uus tagasimaksegraafik teatatud enne seda, kui tema pankrot välja kuulutati

(vt PankrS § 35 lg 1 p 6), mistõttu võlgnik ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda.

16.3. Muid tasusid võlgnik laenuandjale ei võlgne. See tähendab, et hagejal ei ole alust nõuda

võlgnikult hagis nõutud (kahju)hüvitisi (võla sissenõudmisega seotud kulud vastavalt

laenulepingu p-dele 7.8 ja 7.6, kahjuhüvitis laenuintressi tasumata jätmise eest vastavalt

laenulepingu p-le 7.5, kahjuhüvitis lepingu ülesütlemise eest vastavalt laenulepingu p-le 9.3,

hüvitis kindlustuskohustuse mittetäitmise eest vastavalt laenulepingu p-le 6.7, tasu

nõudekirjade ja meeldetuletuste eest vastavalt laenulepingu p-le 7.7). Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses ka väitnud, et neid hüvitisi oleks tal olnud õigus võlgnikult nõuda

sõltumata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Eelnevat arvestades ei ole

praegusel juhul vajalik hinnata kõnealuste laenulepingus ette nähtud hüvitiste õiguspärasust, sh

kooskõla tüüptingimuste ja tarbijakrediidilepingu regulatsiooniga.

16.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole õigust nõuda võlgnikult ka

kindlustusmakse 42,96 euro hüvitamist vastavalt laenulepingu p-le 6.6. Ühelt poolt on ka see

makse käsitatav laenulepingust tuleneva tasuna laenuandjale. Lisaks aga nähtub hageja esitatud

kindlustuspoliisist, et kindlustusperiood, mille eest makse tehti, oli 28. detsember 2017 – 27.

detsember 2018, s.o pärast laenulepingu ülesütlemist 22. novembril 2017 (I kd, tl 42). Sel ajal

ei tulenenud võlgnikule laenulepingust (selle p-dest 6.1–6.3) tagatisvara kindlustamise

kohustust ning hagejale õigust tagatisvara ise kindlustada ja nõuda võlgnikult sellega seotud

kulusid (p 6.6). Seega ei oleks hagejal laenulepingu järgi õigust seda summat võlgnikult nõuda.

17. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled ka selle üle, kui suur on laenu põhiosa, mis

võlgnikul tuli hagejale tagastada sõltumata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest.

Kolleegium nõustub hagejaga selles, et maakohus on osaliselt teinud laenu põhisummast

põhjendamatuid mahaarvamisi.

2-18-15885

18 (21)

17.1. Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingu ja selle lisade alusel andis hageja võlgnikule

laenu kokku 22 200 eurot (10 000 + 5500 + 2500 + 2200), kuid reaalselt kanti võlgniku kontole

18 461,13 eurot (9121,13 + 5500 + 2000 + 1840) (vt 23. veebruari 2023. a kohtuistungi

protokoll, ajamärk 00:45:03). Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et laenu põhisumma suuruse

kindlakstegemisel saab lähtuda üksnes sellest, millised summad kanti võlgniku pangakontole,

kuna võlgnik võis laenu saamisel ka määrata, et mingi osa saadud laenust kantakse mõnele

teisele isikule, nt võlgniku kohustuste täitmiseks.

17.2. 22. novembril 2016 saadud laenust 10 000 eurot jäi võlgniku kontole kandmata 878,87

eurot järgmiselt (vt võlgniku ja hageja vahel 22. novembril 2016 sõlmitud hüpoteegi seadmise

lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.3 (I kd, tl-d 17 – 19 pöördel)):

-

506 eurot tasuti hageja kontole selgitusega „X – osamaks ja sisseastumismaks“;

-

200 eurot tasuti Tark Laen OÜ kontole selgitusega „X – teenustasu“;

-

ülejäänu, s.o 172,87 eurot tasuti hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega seotud

riigilõivuna Rahandusministeeriumi kontole ja notari tasuna notar Kaata Kartau

ametialasele kontole.

Kolleegium leiab, et need summad tuleb arvestada saadud laenu põhisumma sisse ning nende

maksete tegemist tuleb käsitada võlgniku otsustusena saadud laenu kasutamise kohta.

Hagejale sisseastumismaksu ja osamaksu tasumine kokku 506 eurot oli eelduslikult vajalik

selleks, et võlgnik saaks astuda hageja liikmeks ja saada hagejalt laenu (vt võlgniku liikmeks

astumise avaldus (II kd, tl 16); hoiu-laenuühistu seaduse (HLÜS) § 28 lg 9). Eluliselt ei ole

usutav kostja seisukoht, et tegemist võiks olla laenu tagastamiseks makstud osamaksega (vt

23. veebruari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:50:25), kuna ei ole mõistlikku põhjust,

miks laenusaaja peaks tegema esimese osamakse samal ajal laenu saamisega; selle asemel saaks

vähendada antava laenu summat. Kui võlgnik ei oleks tasunud neid summasid saadud laenu

arvelt, oleks tal tulnud tasuda need muu vara arvelt. Seejuures on liikmel hoiu-laenuühistust

väljaastumisel või väljaarvamisel õigus saada tasutud osamaks tulundusühistuseaduses

sätestatud korras tagasi (vt HLÜS § 19 lg 2), mistõttu ei ole tegemist ka võlgnikule tekkinud

kahjuga.

Tark Raha OÜ-le tasutud 200 euro osas ei võimalda asjas esitatud tõendid järeldada, et tegemist

oleks olnud varjatud lepingutasu või mõne muu tasuga, mida hageja ei oleks tohtinud

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu võlgnikult nõuda. Seega ei ole alust seda

summat saadud laenust maha arvata.

Hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisega seotud riigilõiv ja notari tasu ei ole samuti käsitatavad

hagejale makstava tasuna, vaid nende maksetega täitis võlgnik saadud laenu arvelt oma

kohustusi. Tegemist võib olla vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel

võlgnikule tekkinud kahjuga, kuna kui laenulepingut ei oleks sõlmitud, ei oleks võlgnikul neid

kohustusi tekkinud. Praegusel juhul ei ole aga võlgnik esitanud hageja vastu kahju hüvitamise

nõuet ega tasaarvestanud oma võimalikku nõuet hageja nõudega laenusumma tagastamiseks.

Seega sai võlgnik 22. novembri 2016. a laenulepingu alusel tegelikult laenu 10 000 eurot.

17.3. 28. novembril 2016 saadud laen 5500 eurot kanti täies ulatuses võlgniku kontole, mille

üle ei ole asjas vaidlust (see nähtub ka hageja kontoväljavõttest (I kd, tl 174)).

2-18-15885

19 (21)

17.4. 1. detsembril 2016 saadud laenust 2500 eurot jäi võlgniku kontole kandmata 500 eurot

järgmiselt: 400 eurot peeti laenusummast kinni osamaksuna ja 100 eurot lepingutasuna

(vt laenulepingu 1. detsembri 2016. a lisa 4 p 3 (I kd, tl 27); hageja kontoväljavõttest nähtuvad

1. detsembri 2016. a ülekannete kirjeldused (I kd, tl 175)).

Kolleegium leiab, et hagejale tasutud osamaks 400 eurot tuleb arvestada laenu põhisumma sisse

ja selle maksmist hagejale tuleb käsitada võlgniku otsustusena saadud laenu kasutamise kohta.

Osamaksu tasumine oli eelduslikult vajalik selleks, et võlgnik saaks hagejalt laenu, ning kui

võlgnik ei oleks tasunud seda saadud laenusumma arvelt, oleks see tulnud tasuda muude

vahendite arvelt. Seda summat ei saa käsitada ka võlgnikule tekkinud kahjuna, kuna HLÜS §

19 lg 2 järgi on võlgnikul hagejast väljaastumise või väljaarvamise korral õigus osamaks tagasi

saada.

Lepingutasu 100 euro näol on aga tegemist tasuga laenuandjale, mida hageja ei oleks tohtinud

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu võtta. Seega ei saa seda summat lugeda

võlgnikule antud laenu põhisumma hulka. Alternatiivselt, isegi kui arvestada see summa laenu

põhiosa hulka, tuleks lugeda, et selle summa ulatuses on võlgnik laenu tagasi maksnud, mis

viiks kokkuvõttes sama tulemuseni.

Seega sai võlgnik laenulepingu 1. detsembri 2016. a lisa alusel tegelikult laenu 2400 eurot.

17.5. 16. jaanuaril 2017 saadud laenust 2200 jäi võlgniku kontole kandmata 360 eurot

järgmiselt: 110 eurot peeti laenusummast kinni osamaksuna ja 250 eurot lepingutasuna

(vt laenulepingu 16. jaanuari 2017. a lisa 6 p 6 (I kd, tl 30); hageja kontoväljavõttest nähtuvad

16. jaanuari 2017. a ülekannete kirjeldused (I kd, tl-d 176–177)).

Vastavalt eelmises punktis esitatud põhjendustele leiab kolleegium ka nende summade osas, et

hagejale tasutud osamaks 110 eurot tuleb arvestada saadud laenu põhisumma sisse, kuid

lepingutasu 250 euro näol on tegemist tasuga laenuandjale, mida ei saa lugeda võlgnikule antud

laenu põhisumma hulka. Alternatiivselt tuleks lugeda, et hagejale tasutud lepingutasu ulatuses

on võlgnik laenu tagasi maksnud.

Seega sai võlgnik laenulepingu 16. jaanuari 2017. a lisa alusel tegelikult laenu 1950 eurot.

17.6. Eelnevat arvestades tuleb hagejalt võlgnikule antud laenu summaks, mis võlgnikul tuleb

hagejale tagastada vaatamata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, lugeda 19 850

eurot (10 000 + 5500 + 2400 + 1950).

18. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses ka selle üle, kui palju on võlgnik teinud hagejale

laenulepingu ja selle lisade alusel makseid. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on

nende maksete kogusumma tuvastamisel eksinud.

18.1. Maakohus lähtus tagasimaksete suuruse hindamisel hageja 12. veebruaril 2021 esitatud

nõude arvestuse tabelist (I kd, tl 277), leides, et sellest nähtuvad laekumised kokku 4511,72

eurot. Maakohus luges selle summa võlgniku poolt hagejale tehtud tagasimaksete suuruseks.

Hageja väidab apellatsioonkaebuses põhjendatult, et maakohus on tabelit valesti mõistnud.

Hageja esitatud tabelist nähtuvalt on osade summade juures, mille maakohus luges tehtud

tagasimakseteks, märgitud, et nende „tasumise / arvestuse kuupäev“ on 22. november 2017,

mis oli päev, mil hageja ütles võlgnikuga sõlmitud laenulepingu üles (I kd, tl 35). Seega on

usutav hageja väide, et tabel sisaldas ka graafikujärgset võlgnevust, s.o eeldatavaid, aga

võlgniku poolt tegemata makseid, mitte üksnes tegelikult laekunud summasid (vt 23. veebruari

2-18-15885

20 (21)

2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:01:43 ja 01:02:18). Hageja ei ole maakohtu

menetluses ka sõnaselgelt ja TsMS § 231 lg 2 tingimustele vastaval viisil omaks võtnud, et ta

oleks saanud võlgnikult laenulepingu ja selle lisade alusel 4511,72 euro ulatuses makseid.

18.2. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja sama tabeli koos selgitustega, millest nähtuvalt

on hageja saanud võlgnikult laenulepingu alusel makseid kokku 2211,97 eurot. Selle summa

saamist kinnitas hageja ka ringkonnakohtus 23. veebruaril 2023 toimunud kohtuistungil. Asjas

on esitatud maksekorraldused, millest nähtub võlgniku poolt hagejale vähemalt 1726,97 euro

maksmine (I kd, tl-d 278–285). Kostja ei ole tõendanud ega ka väitnud, et võlgnik oleks teinud

hagejale makseid rohkem kui 2211,97 eurot.

18.3. Eelneva põhjal saab lugeda tõendatuks, et võlgnik on tasunud laenulepingu ja selle lisade

alusel hagejale kokku 2211,97 eurot. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral ei võlgne tarbija VÕS § 4034 lg 7 teise lause kohaselt krediidiandjale muid

tasusid peale laenu põhisumma ja VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi, mis oli asjassepuutuval

ajavahemikul 0%, tuleb kõik võlgniku tehtud maksed lugeda laenu põhisumma tagastamiseks.

19. VÕS § 4034 lg 7 neljanda lause kohaselt ei kohaldata nimetatud lõikes sätestatut, kui tarbija

on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul on võlgnik esitanud hagejale laenutaotlustes

osaliselt ebatäpset teavet oma kohustuste kohta. Samas oli võlgnik esitanud hagejale ka oma

pangakonto väljavõtte, kust nähtusid tema tegelikud väljaminekud. Seega ei olnud võlgnik

jätnud teavet esitamata, vaid oli esitanud osaliselt vastuolulist teavet, mida laenuandja oleks

pidanud kontrollima ja vajadusel võlgnikult selgitusi küsima. Krediidiandja ei saa

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisel tugineda üksnes tarbija poolt laenutaotluses

avaldatud teabele, vaid peab tarbijalt saadud teavet arvestama kogumis ja seda teavet ka

mõistlikult kontrollima. Antud juhul oli võlgniku krediidivõimelisuse valesti hindamine

tingitud sellest, et laenuandja ei kontrollinud mõistlikult võlgniku esitatud teavet, sh ei küsinud

temalt täpsemat teavet või selgitusi, ega arvestanud pangakonto väljavõtetelt nähtuva infoga

võlgniku finantskohustuste kohta. Seega ei välista VÕS § 4034 lg 7 neljas lause praegusel juhul

sama lõike esimeses kuni kolmandas lauses sätestatud tagajärgede kohaldamist.

20. Eelnevat arvestades on hagejal võlgniku vastu nõue laenu põhisumma tagastamiseks

17 638,03 eurot (19 850 - 2211,97). Arvestades, et võlgniku pankrotimenetluses on hageja

nõuet tunnustatud 10 000 euro ulatuses, tuleb seda seega täiendavalt tunnustada 7638,03 euro

ulatuses ehk kokku tuleb hageja nõuet tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 17 638,03 eurot

esimese rahuldamisjärgu nõudena. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus

jättis hageja nõude tunnustamata 3688,62 euro (7638,03 - 3949,41) ulatuses ning selles summas

tuleb hageja nõuet võrreldes maakohtu otsusega täiendavalt tunnustada. Hageja

apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

21. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja on rikkunud võlgnikule laenu

andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille üheks tagajärjeks on see, et

intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, ei hinda kolleegium

menetlusökonoomia kaalutlustel poolte väiteid selle kohta, kas laenulepingu ja selle lisade

puhul oli rikutud ka krediidi kulukuse määra esitamise kohustust, millega kaasneksid

VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud tagajärjed. Arvestades, et võlgniku kohustus laenu põhisumma

tagastada ei olnud muutunud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist sissenõutavaks ja hageja

ei saa seetõttu nõuda võlgnikult viivist, ei hinda kolleegium poolte väiteid ka laenulepingus

kokku lepitud viivisemäära seaduslikkuse ja sellekohase kokkuleppe kehtivuse kohta.

2-18-15885

21 (21)

Menetluskulude jaotus

22. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb

TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades hagi

rahuldamise ulatust (ca 29,7%) ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, jäävad

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi 70,3% ulatuses

hageja kanda ja 20,7% ulatuses kostja kanda.

23. Arvestades, et maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist

suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-st 2 lähtudes kindaks asja lahendanud

maakohus mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

24. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Liis Arrak