2-18-16237/142 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-16237

Kohtuasi

X hagi Y ja Q vastu ühisvara jagamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. jaanuari 2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (sünniaeg XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja

Danil Lipatov

Kostja I Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Maia Ploom

Kostja II Q (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Mehis Adamson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Q apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tühistada Harju Maakohtu 12. jaanuari 2023 otsus ja saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-18-16237

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 24. oktoobril 2018 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-18-13219 vastuhagi Y ja Q

vastu ühisvara jagamiseks. Tsiviilasjas nr 2-18-13219 seati 29. oktoobri 2018 määrusega X hagi

tagamise abinõudena kinnistusraamatusse kinnistute registriosa nr-tega XXXXX, YYYYY,

KKKKK, WWWWW ja FFFFFF esimesele vabale järjekohale X kasuks keelumärge, millega

keelatakse Y abikaasal Q-l kinnisasja käsutamine ning kinnistute registriosa nr-tega OOOOO,

ÜÜÜÜÜ ja ZZZZZ esimesele vabale järjekohale märkus Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-18-

13219 kohtuvaidluse toimumise kohta kinnistu omandiõiguse ja ühisvara jagamise kohta. Harju

Maakohtu 29. oktoobri 2018 määrusega anti tsiviilasjas nr 2-18-13219 esitatud vastuhagi Harju

Maakohtu kantseleisse üldkorras eraldi hagina ümber jagamiseks, kus tsiviilasjale anti uus

number 2-18-16237.

2. X (hageja) esitatud hagiavalduses, mida on täpsustatud 21. märtsil 2019 tervikhagiavalduses,

Y (kostja I) ja Q (kostja II) vastu, palub hageja jagada kostjate ühisvara järgmiselt:

1) lõpetada kostja I ja kostja II ühisomand järgmiste kinnisasjade osas müümisega avalikul

enampakkumisel: kinnisasi OOO, Tallinn, registriosa nr OOOOO; kinnisasi ÜÜÜ, Tallinn,

registriosa nr ÜÜÜÜÜ; kinnisasi ZZZ, registriosa nr ZZZZZ; kinnisasi TTT, registriosa nr

XXXXX; kinnisasi YYY, registriosa nr YYYYY; kinnisasi KKK, registriosa nr KKKKK;

kinnisasi WWW, registriosa nr WWWWW ja kinnisasi FFF, registriosa nr FFFFFF;

2) jagada kinnisasjade müügist saadud raha kostja I ja kostja II vahel võrdsetes osades ja täita

kostjale II ühisvara jagamisel jäävast rahast hageja nõue täiteasjas nr 027/2018/603.

Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt on 9. jaanuari 2018 Tartu Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-16-

10052 kostjalt II hageja kasuks välja mõistetud põhinõue 430 000 eurot, viivis 52 636,78 eurot

ja edasiulatuv viivis otsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kuivõrd kostja II kohtuotsusest tulenevaid

kohustusi ei täitnud, siis on hageja avalduse alusel algatatud kohtuotsuse täitmiseks

täitemenetlus täiteasjas nr 027/2018/608. Täitemenetluses ei ole õnnestunud hageja nõuet

rahuldada. Kostjatele kui abikaasadele kuulub 18 kinnisasja, mis on kostjate kui abikaasade

ühisomandis. Kostjal II puudub lahusvara, mille arvelt hageja nõuet rahuldada, mistõttu tuleb

hageja nõue täita kostjale II kuuluva ühisvara arvelt, milleks hageja palub jagada kostjate

ühisvara kaheksa kinnisasja osas.

Kostjate vastuväited

4. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejal puudub

mistahes võlaõiguslik nõue, sh täitedokument kostja I osas. Kostja I ei ole andnud nõusolekut

rahuldada hageja nõudeid kostja II vastu ühisvara arvelt. Kostjate abielusuhted lõppesid

1994. aasta augustis, mistõttu on kinnisasjad registriosa nr-tega XXXXX, YYYYY, KKKKK,

WWWWW ja FFFFFF kostja I lahusvara.

2-18-16237

5. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ei ole võimalik

rahuldada mistahes nõudeid kostjate vastu, kuni on lahendamata tsiviilasjas nr 2-18-13219

kostja I hagi hageja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Algatatud täitemenetlus on

kostja II suhtes tsiviilasjas nr 2-18-13219 tehtud kohtumäärusega peatatud. Enne täiteasjas

kostja II lahusvara ulatuse välja selgitamist ei ole võimalik ühisvara jagada. Alles peale

tsiviilasja nr 2-18-13219 lahendamist ja täiteasja uuendamist on võimalik hankida kohtutäituri

teatis, et võlgniku lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks. Tsiviilasi nr 2-18-

13219 on peatatud käesoleva tsiviilasja menetluse ajaks. Kostja II ei ole nõus ühisvara

jagamisega hageja taotletud viisil. Hageja on palunud jagada kostjate ühisvara oluliselt

suuremas ulatuses, kui on hageja nõue. Vara, mida hageja palub ühisvarana jagada, ei ole täies

ulatuses kostjate ühisvaraks.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 12. jaanuari 2023 otsusega hagi osaliselt ja jagas kostja I ning

kostja II ühisvara järgmiselt: tunnistades kostja I lahusvaraks kinnisasja aadressil TTT

(registriosa nr XXXXX); kinnisasja aadressil YYY (registriosa nr YYYYY); kinnisasja

aadressil KKK (registriosa nr KKKKK); kinnisasja kaasomandi aadressil WWW (registriosa nr

WWWWW); kinnisasja FFF (registriosa nr FFFFFF) ja kostja II lahusvaraks kinnisasja

kaasomandi OOO (registriosa nr OOOOO); kinnisasja kaasomandi aadressil ÜÜÜ (registriosa

nr ÜÜÜÜÜ); kinnisasi aadressil ZZZ (registriosa nr ZZZZZ). Maakohus jättis rahuldamata

hageja nõuded lõpetada kostjate ühisomand eelnimetatud kinnisasjade müümisega avalikul

enampakkumisel, jagada kinnisasjade müügist saadud raha kostjate vahel võrdsetes osades ja

täita kostjale II ühisvara jagamisel jäävast rahast hageja nõue täiteasjas nr 027/2018/603.

Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.

7. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

- kostjad olid omavahel abielus 25. septembrist 1993 – 20. märtsini 2021;

- Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-10052 mõisteti kostjalt II hageja

kasuks välja põhinõue 430 000 eurot, viivis 52 636,78 eurot ja edasiulatuv viivis otsuse

tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras;

- hageja avalduse alusel algatati kostja II suhtes täitemenetlus täiteasjas nr 027/2018/603;

- täitemenetluses on arestitud kolm kinnistut registriosa nr-tega OOOOO, ÜÜÜÜÜ ja ZZZZZ,

kus kinnistusraamatusse on kinnistu omanikuna või kaasomanikuna märgitud kostja II.

8. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal kui sissenõudjal õigus esitada selline

ühisvara jagamise hagi, milles nõutakse ühisvarasse kuuluvate esemete või ka ühe eseme, nt

kinnistu, jagamist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda

ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Maakohus leidis, et

ühisvarasse kuuluva eseme jagamise nõude esitamine on vajalik sissenõudja nõude

rahuldamiseks. Kostjal II on hageja ees võlgnevus, mis tuleneb 9. jaanuari 2018 kohtulahendist

tsiviilasjas nr 2-16-10052. Kohustuse täitmiseks on algatatud hageja avalduse alusel kostja II

vastu täitemenetlus nr 027/2018/603. Seega on hagejal kehtiv täitedokument, mis on esitatud

kohtutäiturile täitmiseks. Kohtutäituri Risto Sepa 4. novembri 2019 õiendiga on kinnitatud, et

hageja nõuet kostja II vastu ei ole olnud võimalik rahuldada.

9. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 1. juulit 2010 perekonnaseadus (PKS)1995 ja

pärast seda PKS (PKS § 210 lg 1). Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele

ühisvararežiim (PKS1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldub poolte varasuhtele PKS §-des 25 jj

reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (vt Riigikohtu 25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-

14-18828, p 16). PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1. juulit 2010 omandatud

2-18-16237

ühisvara koosseisu määramisele PKS1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu

määramisele aga PKS (PKS § 210 lg 1). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara

oli üldjuhul ühisvara PKS1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka PKS § 25 järgi. Ühisvara koosseis

määratakse PKS § 37 lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga. See tähendab, et kui üks

või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 1. juulit 2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel,

kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada PKS1995. Kuna ühisvara jagamise hagi

esitati pärast PKS-i jõustumist 1. juulil 2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud

ühisvara jagamisele PKS § 211 lg 1 järgi PKS (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-14-17, p 16).

10. PKS § 27 lg 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei

ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega vara ühisvaralisust eeldatakse

ja tõendamiskoormis asja lahusvaralisuse kohta lasub sellel menetlusosalisel, kes väidab, et

mingi varaese kuulub lahusvarasse.

11. Kostjad olid erineval arvamusel selles osas, millal nendevahelised abielusuhted lõppesid ja

millised varaesemed on ühisvaras või lahusvaras. Kostja I väidete kohaselt lõppesid

abielusuhted 1994. aastal peale ühise tütre eostamist, kostja II väidete kohaselt lõppesid need

2008. aastal, kostja II teise tütre sünni järgselt. Kostjad kinnitasid vande all antud seletustes

oma väiteid abielusuhete lõppemise kohta. Maakohtu hinnangul on kostjate vahelised suhted

olnud aja jooksul muutustes, kuid abieluliste suhete olemasolu või selle puudumist saavad

otseselt tõendada vaid kostjad ise. Olukorras, kus abikaasad elavad erinevates riikides ning

kohtuvad sisuliselt paar korda aastas, on keeruline abielusuhetes olla. Puudub vaidlus selle üle,

et kostjad ei ole kunagi koos elanud. Asjaolu, et kostja I ja kostjate laps veetsid aega Narva-

Jõesuus asuvas suvilas, ei saa kinnitada kostjate vahelist abielusuhete olemasolu, kuivõrd

abielusuhted kui sellised hõlmavad enamaid aspekte kui paar korda aastas kokku saamine ning

erinevates tubades magamine. Abieluliste suhete puudumisele viitab see, et kostjatel puudus

abikaasadena ühine majapidamine ning koos ei korraldatud abieluliste ja perekonna vajaduste

rahuldamisega seonduvat, ei käidud koos ürtustel/reisidel, ühistel väljasõitudel ega arutatud

perekonnasiseseid asju. Kostja I oli küll kostjale II andnud volituse teda esindada, kuid

kostjale II antud volitused anti ajaperioodil, mille kohaselt olid kostjate abielulised suhted juba

mõlema sõnul lõppenud. Isegi kui kostja I volituste andmine kostjale II võib justkui viidata

kostjate vaheliste suhete olemasolule, ei saa kohtu hinnangul ainult volituste andmistega

tõendada asjaolu, et kostjate vahel võisid olla abielulised suhted, mis kestsid kuni abielu

lahutuseni 20. märtsil 2021. Kostja I varasemalt, abielulahutusasjas esitatud väide, et kostjad

elasid koos kuni 2000. aastani, oli kostja I sõnul esitatud selleks, et kostja II saaks Eestis alalise

elamisloa. Maakohtu hinnangul ei viita mitte ükski tuvastatud asjaolu sellele, et kostjad oleksid

tegelikkuses võinud olla abielulistes suhetes kuni 2000. aasta lõpuni. Kostja II elas kuni

2000. aastani Sankt-Peterburgis ning kostja I Tartus. Sel ajal puudusid kostjate vahel ka muud

abielulistele suhtele viitavad aspektid nagu ühine majapidamine, elukorraldus, majanduslikud

perekonnasuhted. Kostja I poolt esitatud väide abielusuhete lõppemise osas 2000. aasta lõpus

on muude esitatud ja tuvastatud asjaoludega kogumis hinnates ebausutav. Kostja II ei ole

tõendanud, et abieluliste suhete lõppemiseks saab pidada aastat 2000. Maakohus tuvastas, et

kostjate abielulised suhted saab lugeda lõppenuks 1994. aastal, pärast kostjate ühise lapse

eostamist.

12. PKS § 210 lg 3 järgi moodustus kostjate ühisvara kuni abielusuhete lõppemiseni, s.o kuni

1994. aastani. Seega on kostja I lahusvaraks järgnevad kostja I soetatud kinnisasjad ja kinnisasja

kaasomand, kuivõrd need on omandatud pärast 1994. aastat: TTT, registriosa nr XXXXX

(soetatud 2008); YYY, registriosa nr YYYYY (soetatud 2008); KKK, registriosa nr KKKKK

(soetatud 1999); WWW, registriosa nr WWWWW (soetatud 1999); FFF, registriosa nr FFFFFF

2-18-16237

(soetatud 2001). Kostja II lahusvaraks on järgnevad kostja II soetatud kinnisasjad ja kinnisasja

kaasomandid, kuivõrd need on omandatud pärast 1994. aastat: OOO, Tallinn, registriosa nr

OOOOO (soetatud 2006); ÜÜÜ, Tallinn, registriosa nr ÜÜÜÜÜ (soetatud 2006); ZZZ,

registriosa nr ZZZZZ (soetatud 2006).

13. Maakohus leidis, et menetluse esemeks olev kostjate ühisvara tuleb jagada selliselt, et

tunnistas kostja I lahusvaraks eelnevas p-s nimetatud kostja I soetatud kinnisasjad ja kinnisasja

kaasomandi ning kostja II lahusvaraks eelnevas p-s nimetatud kosta II soetatud kinnisasjad ja

kinnisasja kaasomandid.

14. Kuna maakohus leidis, et kõik vaidlusalused kinnisasjad kuuluvad kostja I või kostja II

lahusvara hulka, siis ei ole põhjendatud, vajalik ega võimalik neid kinnistuid ühisomandi

lõpetamise eesmärgil müüa ja saadud raha kostjate vahel jagada ning kostja II osa jagamisel

jäävast rahast suunata täitmisele, millises osas jääb hageja nõue rahuldamata.

15. Menetluskulude jaotamisel arvestas maakohus, et tegemist on abielu varavahekorral

põhineva vaidlusega, kus võlausaldaja nõudis abikaasade ühisvara jagamist, et tema nõuet saaks

täitemenetluses täita. Kuna mõlemad abikaasad/kostjad tekitasid hagejale tsiviilasja

menetlemise vajadusega menetluskulusid, siis tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate

kanda.

Apellatsioonkaebus

16. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 12. jaanuari

2023 otsus ja saata asi tagasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks, alternatiivselt palub

kostja II jätta hageja hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja ja kostja I kanda.

17. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, jagades massiivselt kostjate ühisvara ja tuvastas kostja I

lahusvara olemasolu, muu hulgas nimetas maakohus kostja II lahusvara, kuigi sellekohast

taotlust ei ole ükski pool esitanud.

18. Ilma asjakohase täitemenetluse võimatust tõendava dokumendita ei saa TMS § 14 lg 2

alusel nõuda kostjate ühisvara jagamist. Täiteasjas nr 027/2018/603 alles selgub hageja nõude

rahuldamise võimalikkus kostja II lahusvara arvelt, kuid täiteasi on peatatud Harju Maakohtu

määruse alusel tsiviilasjas nr 2-18-13219 (kostja I hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks) ning tsiviilasi nr 2-18-13219 on peatatud käesoleva tsiviilasja lahendamiseni.

Hagejal puudub täitedokument kostja I vastu. Kostja I pole andnud nõusolekut rahuldada

hageja nõudeid kostja II vastu ühisvara arvelt. Alles peale tsiviilasja nr 2-18-13219 lahendamist

ja täiteasja uuendamist on võimalik tuvastada TMS § 14 lg 2 eeldused.

19. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on menetluskulud jätnud solidaarselt kostjate kanda.

Kuna tegemist on TMS § 14 lg 2 alusel hageja õiguste realiseerimisega, siis on ebaõige

menetluskulusid jaotada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel. Maakohus

rahuldas hagi osaliselt ja menetluskuld tuleb jaotada TsMS § 162 alusel vastavalt hagi

rahuldamise tulemusele.

20. Maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ja

jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata, millega on oluliselt rikkunud

menetlusõiguse norme.

2-18-16237

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on tähtaegne ja sellelt on tasuti õiges summas

riigilõiv. Samuti vastab kaebus seaduses sätestatud vorminõuetele. Ringkonnakohus võtab

kaebuse menetlusse. Asi tuleb lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu

otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa

mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme

kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse.

22. Hageja esitas nõude kostjate ühisvara jagamiseks järgmiselt: 1) lõpetada kostja I ja kostja II

ühisomand järgmiste kinnisasjade osas müümisega avalikul enampakkumisel: kinnisasi OOO,

Tallinn, registriosa nr OOOOO; kinnisasi ÜÜÜ, Tallinn, registriosa nr ÜÜÜÜÜ; kinnisasi ZZZ,

registriosa nr ZZZZZ; kinnisasi TTT, registriosa nr XXXXX; kinnisasi YYY, registriosa nr

YYYYY; kinnisasi KKK, registriosa nr KKKKK; kinnisasi WWW, registriosa nr WWWWW

ja kinnisasi FFF, registriosa nr FFFFFF; 2) jagada kinnisasjade müügist saadud raha kostja I ja

kostja II vahel võrdsetes osades ja täita kostjale II ühisvara jagamisel jäävast rahast hageja nõue

täiteasjas nr 027/2018/603.

23. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jagas kostjate ühisvara tunnistades kostja I lahusvaraks

kinnisasjad registriosa nr-tega XXXXX, YYYYY, KKKKK, FFFFFF ja kinnisasja kaasomandi

registriosa nr WWWWW ning kostja II lahusvaraks kinnisasja registriosa nr ZZZZZ ning

kinnisasjade kaasomandid registriosa nr-tega OOOOO ja ÜÜÜÜÜ. Sellisel viisil ühisvara

jagamise nõuet ei olnud hageja esitanud.

24. Maakohus tegi otsuse nõude osas, mida ei ole esitatud, millega rikkus TsMS §-s 439

sätestatud nõuet. Kuivõrd hageja ei palunud ühisvara jagamist viisil, et tunnistada kinnisasjad

kostja I või kostja II lahusvaraks, siis ei saanud maakohus sellist otsust teha. Hageja ei ole

palunud ka jagada kinnisasjade kaasomandite osi kui kostjate ühisvara. TsMS § 4 lg 1 järgi

menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu

avaldus. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest

(TsMS § 5 lg 1). Kohus on seotud hageja nõudega, ega saa resolutsiooniga lahendada nõudeid,

mida esitatud pole. Maakohus võis hageja nõuetest lähtuvalt kas hagi rahuldada või jätta

rahuldamata.

25. Maakohus on jätnud nõuetekohaselt läbi viimata eelmenetluse, rikkudes sellega

TsMS § 392 lg 1 p-des 1–4 sätestatud nõudeid. Asja materjalidest nähtub, et kostja I on

esitanud 9. novembril 2020 vastuhagi ühisvara jagamiseks, milles muu hulgas palus tuvastada

osade kinnisasjade kuuluvust kostja I lahusvara hulka (II kd, tl 20–58). Maakohus on

põhjendamatult käsitanud vastuhagis esitatut vastuväidetena hagile ja jätnud esitatud vastuhagi

nõuetekohaselt menetlemata. TsMS § 373 lg 3 kohaselt kohaldatakse vastuhagi avaldusele

hagiavalduse kohta sätestatut. Kui vastuhagiavaldus ei vastanud vorminõuetele või oli esitatud

muude kõrvaldatavate puudustega, siis oleks maakohus kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1

pidanud määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Asjaolust, et

kostja I oli palunud vastuhagis olevaid väiteid käsitada vastuväidetena hagile puhuks, kui

vastuhagina esitatud hagi ei võeta vastuhagina menetlusse, ei saanud tekkida menetluslikku

olukorda, kus kostja I või kostjate vastuväidetest tulenevalt lahendaks maakohus nõudeid, mida

pole menetlusse võetud. Kohtupraktikas on leitud, et abikaasal, kelle vastu on ühisvara jagamise

hagi esitanud sissenõudja TMS § 14 lg 2 alusel, on õigus esitada vastuhagi sissenõudja vastu

ühisvara tervikuna jagamiseks või jagamiseks teisel viisil (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.5).

2-18-16237

26. Maakohus ei ole selgitamiskohustust täitnud ning on jätnud olulises osas eelmenetluse

ülesanded täitmata. TsMS § 392 lg 1 p-de 1–4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses eelkõige

välja lisaks nõuetele menetlusosaliste seisukohad esitatud nõuete suhtes; menetlusosaliste

taotlused; menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta;

tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 329

lg-st 3 tulenevalt võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt

selgitusi ja neid küsitleda. TsMS § 351 lg 1 alusel arutab kohus menetlusosalistega

vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest.

TsMS § 351 lg 2 järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta

õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Kohus peab selgitama pooltele, milline on hageja ja kostja

tõendamiskoormis esitatud nõuetest ja vastuväidetest tulenevalt, samuti millised on nõude ja

vastuväite kohaldamise eeldused. Maakohus ei ole seda teinud.

27. Otsuse saab kohus teha TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt

ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Asi on lahendi tegemiseks valmis siis, kui kohus

saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on

tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kolleegiumi

hinnangul ei ole maakohus selgitanud välja kõiki vajalikke asjaolusid, et kohtul oleks olnud

võimalik asjas otsust teha.

28. TMS § 14 lg 2 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist

võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 teisest lausest tuleneb sellise hagi esitamise

eeltingimus – täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel peab olema

ebaõnnestunud (vt Riigikohtu 28. detsembri 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-3244, p 14.2).

Hagi esitamiseks TMS § 14 lg 2 alusel peab hagejal olema võlgnikust abikaasa vastu nõue

(täitedokument, millest tulenevat nõuet täitemenetluses täidetakse), võlgnikul on jagatavat

ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja

võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist. Materiaalõiguslikud vaidlused

sundtäidetava nõude olemasolu üle saab lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga. Olukorras, kus sundtäitmist ei ole lubamatuks tunnistatud, saabki hageja sissenõudjana

nõuda kostjate ühisvara jagamist. Hageja esitas täitemenetluse sissenõudjana võlgnikust

kostja II ja tema abikaasa kostja I vastu ühisvara jagamise hagi, sest hagejal ei ole ei võlgnikust

abikaasa nõusolekut sissenõude pööramiseks abikaasade ühisvarale ega mõlemat abikaasat

kohustavat täitedokumenti. Abikaasa nõusoleku olemasolu puhul või võlgniku abikaasat

kohustava täitedokumendi olemasolul ei olekski vaja ühisvara jagada, vaid hageja nõude saaks

täita ühisvara arvel (TMS § 14 lg-d 1 ja 1¹).

29. Kuna ühisvara jagamise hagi on esitatud maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva

perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel

kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu

kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadusest. PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades

abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja

kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus

tsiviilasjas 3-2-1-156-14, p 10). Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab

varasuhte lugeda lõppenuks sellest ajast (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas 3-

2-1-156-14, p 11). Ka solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda

kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (vt Riigikohtu 22. mai 2019 otsus

tsiviilasjas nr 2-16-16114, p 30).

2-18-16237

30. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete

kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-st 2

tuleneb, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi

suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi

ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja

nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning

saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kolleegium märgib, et

AÕS § 77 lg 2 alusel otsustab kohus kaasomandi jagamise viisi üle hageja nõudel. Seega saab

kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või

vastuhagis (vt Riigikohtu 9. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19).

31. Kohtul on ühisvara jagamise menetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus juba

eelmenetluses juhtida poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja

nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi (vt Riigikohtu

otsust asjas nr 3-2-1-74-16, p 22.3). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus otsustama kostja I

9. novembril 2020 esitatud vastuhagi menetlusse võtmise või keeldumise (TsMS §-d 371–372)

ja selgitama kostjale II vastuhagi esitamise võimalust. Samuti peab maakohus selgitama

pooltele, millised asjaolud esitatud nõuetest tulenevalt vajavad tõendamist. Juhul kui selgub, et

asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid on esitamata, peab maakohus

võimaldama pooltel neid asjaolusid ja tõendeid esitada.

32. Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada, et käesolevas asjas on tegemist võlausaldaja

TMS § 14 lg 2 alusel esitatud nõudega täitemenetluses abikaasade ühisvara jagamiseks ning

sissenõude pööramiseks võlgnikeks olevate abikaasade ühisvarale, mistõttu tuleb lähtuda

TsMS §-st 162, mitte §-st 164.

33. Kuivõrd asi saadetakse TsMS § 646 alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes

kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul

kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1). Samuti ei pea

ringkonnakohus analüüsima kaebuse põhjendusi (TsMS § 656 lg 1) (vt Riigikohtu 24. jaanuari

2018 otsust tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). TsMS § 646 alusel asja lahendades ei saa

ringkonnakohus hinnata maakohtu otsuse faktilist ja tõenduslikku külge. Ringkonnakohus

märgib seejuures, et ei saa asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saates ette kirjutada, millisele

järeldusele tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest maakohtule on

kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel

(TsMS § 658 lg 2).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

34. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)