2-21-19957/26 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Otsuse avaldamise aeg ja koht

16. märts 2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-19957

Tsiviilasi

H T hagi Worldlife Estonia OÜ vastu võlgnevuse ja

viivise nõudes

Tsiviilasja hind

6897.80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: H T (isikukood xxx, elukoht xxx), seaduslik

esindaja I T, lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert

Sprengk (e-post xxx)

Kostja: Worldlife Estonia OÜ (registrikood 12178803,

asukoht Maakri 19/1, 10145 Tallinn e-post xxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel (e-post

menetlus@sirel.com)

Kohtuistung

01.detsember 2022

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert

Sprengk

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Kohtuotsuse resolutsioon

1. Rahuldada hageja H T hagi kostja Worldlife Estonia OÜ vastu võlgnevuse ja viivise nõudes.

2. Välja mõista kostjalt Worldlife Estonia OÜ hageja H T kasuks võlgnevus 6000 eurot, intress

750 eurot ja alates 22.12.2021 kuni kohase täitmiseni viivis põhisummalt määras 0,2%

kalendrikuus.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva

kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud

korras.

Kohtuotsuse peale edasikaebe kord ja tähtajad

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui

apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib

apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Hageja nõue ja asjaolud

1. 21.12.2021 esitatud hagiavalduse kohaselt H T, keda esindas seaduslik esindaja I T, ja

Worldlife Estonia OÜ sõlmisid 07.02.2017 investeerimislepingu nr xxx – HM- 2, mille kohaselt

hageja laenas kostjale 6000 eurot. Hageja tegi kostjale laenulepingu kohase makse 07.02.2017.

Laenuleping punkti 2.3. kohaselt kohustus kostja tagastama laenusumma 2 aasta pärast arvates

laensumma saamisest ning laenu tagastamise kaheaastane tähtaeg pikenes automaatselt aasta

võrra, kui hageja ei avalda 3 kuud enne laenulepingu lõppemist soovi laenu tagastamiseks. Hageja

ei ole avaldanud laenulepingu punkti 2.3. kohast soovi laenu tagastamiseks ning laenu tagastamise

tähtaeg on seega pikenenud. Laenulepingu punkti 2.4. kohaselt on kostja kohustatud tasuma

hagejale intressi 12,5% aastas. Kostja on tasunud hagejale intressi 09.02.2018, 08.02.2019 ja

10.02.2020, kuid 2021 aastal kostja hagejale intressi ei tasunud. Hageja esitas 15.11.2021 kostjale

nõude intressi tasumiseks ja andis selleks täiendava 10-päevase tähtaja. Hageja avaldas, et juhul,

kui kostja intressi hiljemalt 26.11.2021 ei tasu, ütleb ta laenulepingu üles ja laenuleping on sellisel

juhul lõppenud ülesütlemisega alates 27.11.2021. Kostja ei ole hagejale hiljemalt 26.11.2021

intressi tasunud. Laenuleping lõppes seega ülesütlemisega alates 27.11.2021 ja kostja on

kohustatud laenusumma tagastama. Kostja ei ole laensummat tagastanud, kohustus muutus

sissenõutavaks alates 27.11.2021. Kui asuda alternatiivselt seisukohale, et laenu tagastamise

tähtaeg pikenes laenulepingu punkti 2.3. kohaselt ainult ühe korra, so perioodi 09.02.2019 kuni

09.02.2020 osas, siis pidi kostja tagastama laensumma hiljemalt 10.02.2020. Kostjal on nii

laenulepingu ülesütlemisega lõppemisel, kui laenulepingu korralisel lõppemisel tähtaja saabumise

tõttu, kohustus tagastada laensumma 6000 eurot ning kohustus nimetatud summa tasuda on

muutunud mõlema käsitluse korral muutunud sissenõutavaks. Kostja pole tasunud intressi 12,5%

aastas 2020 aasta eest, intressi summa on 750 eurot. Kostja on kohustatud tasuma laenulepingu

punkti 2.5. kohaselt viiviseid tasumata summalt 0,2 % kalendrikuus, ehk 0,006 % päevas.

2. Hageja on seisukohal, et investeerimislepingu nr xxx – HM- 2 puhul on tegemist

laenulepinguga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt on laenusaaja kohustatud saadud laensumma tagasi

maksma. Kostja sai laenu summas 6000 eurot, kuid pole saadud laenu tagasi maksnud. VÕS §

399 lg 1 punkt 2 kohaselt võib laenulepingu üles öelda, kui laenusaaja ei tasu intressi. Hageja

andis intressi tasumiseks täiendava tähtaja ja teatas, et täiendava tähtaja jooksul intressi tasumata

jätmisel ütleb laenulepingu üles. Laenuleping lõppes alates 27.11.2021. VÕS § 397 lg 1 kohaselt

on laenusaaja kohustatud maksma intressi, kui selles on kokku lepitud. Laenulepingus on kokku

lepitud intressis 12,5% aastas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab viivise tasumist määras 0,006

% päevas alates 22.12.2021. TsMS § § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest

kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja taotleb, et kohus

mõistaks viivise välja kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub

kostjalt välja mõista hageja kasuks laenuvõlgnevuse 6000 eurot, intressi 750 eurot ja

viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest määras 0,2 % kuus alates

22.12.2021 kuni kohase täitmiseni.

Kostja vastuväited

3. Kostja hagiga ei nõustu. Hageja nõue põhineb väitel, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping,

mille kohaselt laenas hageja kostjale 6000 eurot. Samuti väidab hageja, et laenuleping on

lõppenud, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt laenu tagastamist koos intressi ja viivistega.

Hageja on tõlgendanud laenulepingu kehtivust ebaõigesti. Nimelt näeb laenulepingu p 2.3 teine

lause ette, et kaheaastane tagastamise tähtaeg pikeneb automaatselt 1 aasta võrra, kui hageja ei

avalda soovi laenu tagastamiseks kolm kalendrikuud enne laenulepingu lõppemist. Kuna hageja

ei avaldanud laenulepingu lõpetamise soovi 2020. aasta lõpus, siis pikenes leping veel üheks

aastaks, st kuni 09.02.2022. Seega ei olnud hagi esitamise ajaks veel hageja nõue 6000 euro

tagastamiseks sissenõutavaks muutunud. Samuti ei saa hageja tugineda laenulepingu p-le 2.4,

mille kohaselt kohustus kostja tasuma 12,5% aastas laenusummalt hagejale intressi. Lepingus ei

ole sätestatud tähtaega, milleks kostja intressi hagejale välja maksma peab. Hageja ei ole

tõendanud, et kostjal lasus kohustus tasuda intressi 2020. aasta eest hiljemalt 15.11.2021, mil

hageja kostjale nõudekirja esitas. Seega ei ole kostja lepingut rikkunud ning seetõttu on kostja ka

seisukohal, et hageja ülesütlemisavaldus intressi tasumata jätmise tõttu on tühine. Hageja intressi

nõue ei olnud hagi esitamise ajaks summas 750 eurot sissenõutavaks muutunud. Kuna hagejal

puudub põhinõue, siis ei saa hageja nõuda ka viivist.

4. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et tal oleks kostja vastu sissenõutavaks

muutunud nõue. Nimetatud nõude sissenõutavaks muutumine on hageja tõendamiskoormis.

Kostjal puudub huvi pidada pikka kohtuvaidlust ning arvestades kohtumenetlusega seotud ajalist

ja rahalist kulu, peab kostja võimalikuks lahendada asi kompromissiga. Kostja teeb hagejale

ettepaneku sõlmida kompromiss järgnevatel tingimustel: 1) Kostja kohustub kompromissi korras

tasuma hagejale 6000 eurot maksegraafiku alusel. 2) Maksegraafik sõlmitakse 20 (kahekümneks)

kuuks. Maksegraafik koosneb 20 eraldiseisvast ja igakuisest maksest summas 300 eurot. Esimese

osamakse kohustub kostja tasuma hagejale 3 tööpäeva jooksul kompromissi kinnitava

kohtumääruse jõustumisest. Järgnevad osamaksed kohustub kostja tegema hiljemalt iga kuu 10.

kuupäevaks. Kostja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil.

Kohtu põhjendused

5. Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid

kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada.

6. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

7. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel

esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste

asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Kohus saab lähtuda hagi piiridest

ja nõudest tulenevalt TsMS § 5 ja 363 lg 1 p 1 ja 2. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire

TsMS § 438 lg1 kohaselt ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

8. VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk

võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta

see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS

§ 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 1 lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole

vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute

kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada

lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on

samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele

tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.

9. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3

järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule

õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Kohus võttis hagi menetlusesse 12.01.2022 määrusega. Kohus jättis 17.03.2022 määrusega

rahuldamata kostja taotluse menetluskulude tagatise määramiseks.

10. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle ning kohus saab asja lahendamisel sellest

lähtuda, et pooled sõlmisid 07.02.2017 vaidlusaluse investeerimislepingu ning laenusumma 6000

eurot kanti 09.02.2017 hageja poolt kostja arvelduskontole. Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas

kostja kohustub tasuma intressi. Kostja on tasunud intressi 09.02.2018, 08.02.2019 ja 10.02.2020.

Hageja esitas lepingu ülesütlemise teate 15.11.2021 nõudega tasuda intress hiljemalt 26.11.2021,

selle mittetasumisel loeb lepingu ülesöelduks 26.11.2021.

11. Kostja väitel näeb laenulepingu p 2.3 teine lause ette, et kaheaastane tagastamise tähtaeg

pikeneb automaatselt ühe aasta võrra, kui hageja ei avalda soovi laenu tagastamiseks kolm

kalendrikuud enne laenulepingu lõppemist. Kuna hageja ei avaldanud laenulepingu lõpetamise

soovi 2020. aasta lõpus, siis pikenes leping veel üheks aastaks, st kuni 09.02.2022. Seega ei olnud

hagi esitamise ajaks veel hageja nõue 6000 euro tagastamiseks sissenõutavaks muutunud. Samuti

ei saa hageja tugineda laenulepingu p-le 2.4, mille kohaselt kohustus kostja tasuma 12,5% aastas

laenusummalt hagejale intressi. Kohus leiab, et lepingust nähtuvalt sõlmiti see 07.02.2017, hageja

väidetel ei avaldanud ta soovi lepingusumma tagastamiseks ja seega pikenes leping ühe aasta

võrra. Lepingu punkt 2.3 kohaselt sellisel juhul toimub intresside maksmine vastavalt punktile

2.4. Investeeringusaajal on õigus investeeritud summa ennetähtaegselt tagastada, mida

käesolevalt tehtud ei ole. Asja läbivaatamisel on tuvastamist leidnud, et lepingu punkt 2.4 kohaselt

oli kaheaastaseks tähtajaks kuni 09.02.2019, mis pikenes ühe aasta võrra kuni 09.02.2020.

Kuivõrd hageja kostjat ei teavitanud lepingu tähtaja mittepikenemisest ning ka laenu ei tagastatud,

pikenes leping kuni 09.02.2021. Ka seejärel ei vahetatud tähtaja osas tahteavaldusi, kuni hageja

esitas ülesütlemiseavalduse 26.11.2021. Kohtuistungil väitis kostja, et ta ei nõustu hagejaga

intressi nõudega, kuivõrd selle perioodi eest saabus tähtaeg 2021 aasta lõpus, seega ülesütlemiseks

alus puudus.

12. Kohus nõustub hagejaga, et kostja kohustus maksma intressi iga aasta eest, selline kokkulepe

tuleneb lepingu punktis 2.4 ja seda kinnitab VÕS § 397 lg 3. Kohus loeb tuvastatuks, et

laenusummat kostja poolt ei ole käesolevaks ajaks tagastatud, samuti ei ole tasutud 2020 aasta

eest intressi, arvestades lepingulise suhte lõppemise aega 26.11.2021, seega kuulub hagi

rahuldamisele. Kolleegium on 29. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17

selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka

laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud

kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud

ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat

laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh

seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega

viivitamise eest).

13. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS §

367 kohaselt võib ajaks viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse

tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Investeeringusaaja on lepingu punkt 2.5 kohaselt

tasuma hagejale viivist tähtajaks tasumata laenult ja tähtajaks maksmata intressilt 0,2%

kalendrikuus. Hageja taotleb välja mõista viivis põhivõlgnevuselt määras 0,2% kalendrikuus

kindla summana kohtuotsuse tegemiseni ja VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse

tegemisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja ei ole esile toonud väljamõistetavat

viivisesummat. Arvestades, et hagi on esitatud 22.12.2021 ning asjaolu, et hageja taotleb hagi

esitamisest viivist, kuulub viivise nõue seoses põhinõude väljamõistmisega rahuldamisele.

Menetluskulud

14. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus rahuldab hagi, siis jäävad tsiviilasja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.

15. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas

määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on

menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

16. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik