2-19-8243/80 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. märts 2023

Tsiviilasja number

2-19-8243

Tsiviilasi

R.V. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla ja Tallinna

Vangla

kaudu)

vastu

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

40 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

R.V.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaadi abi Deivi Vaht

Vastustajad (kostjad):

1. Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) (registrikood

70008144), volitatud esindaja Agu Rillo

2. Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu)

(registrikood 70001113), volitatud esindaja Monika

Raiendik

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.V. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 27. oktoobri 2022 otsus

muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud

R.V.

kanda.

Rahaliselt

kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.V. (hageja) esitas 30. mail 2019 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla ja

Viru Vangla kaudu) (kostjad) vastu mittevaralise kahju 40 000 eurot väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal Tallinna Vanglas viibimise ajal 11. detsembril 2006

B- ja C-hepatiit. Kuni hagiavalduse esitamise ajani seda ei ravitud. Kostjad põhjustasid hagejale

kahju, jättes diagnoositud hepatiidi ravimata. C-hepatiidi ravi oli olemas juba 24. mail 2001.

Kostjad on rikkunud ka dokumenteerimiskohustust.

2. Tallinna Vangla vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja

tervisekaardist nähtub, et tal tuvastati B- ja C-hepatiit 28. detsembril 2007. Kinnipeetavate,

vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (vangiregister) järgi viibis

hageja ajavahemikul 28. detsembrist 2007 kuni 18. juunini 2010 peamiselt Tallinna Vanglas,

kahjunõue saab seega selle aja suhtes olla esitatud Tallinna Vangla, seejärel Viru Vangla vastu.

Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja Dagmar Rüütel selgitas, et ajal, mil hagejal

tuvastati hepatiit, ei olnud krooniline hepatiit Eestis ravitav haigus – puudusid viirusele

toimivad ravimid ning ainus pakutav ravi oli n.ö sümptomaatiline – suunatud sümptomite

leevendamisele. Levinud maksafunktsiooni toetavad ravimid olid Essentiale ja Carsil, mida

hageja Tallinna Vanglas viibides ka sai. Hilisemal ajal tulid kroonilise hepatiidi raviks turule

süstitavad inferferoonid (Roferon, Pegasys), mille tõhusus oli suhteliselt madal ja millel olid

olulised kõrvaltoimed. Tervisekaardist nähtuvalt on interferoonravi hagejale kaalutud 19. mail

2015 ja 14. juulil 2015. 19. aprilli 2016. a sissekannetes on märgitud, et kuna hagejal esineb

kaasuvalt krooniline kilpnäärmehaigus, siis on maksaravi vastunäidustatud. Hagejal diagnoositi

25. jaanuaril 2008 kilpnäärme alatalitlus tulenevalt autoimmuunsest türeoidiidist (organismi

endatekkene kilpnäärme põletik), mispuhul ei ole interferoonravi soovitatav. Eeltoodu alusel

on tõendatud, et Tallinna Vangla on osutanud hagejale tema Tallinna Vanglas viibimise ajal

raviteenust, mille kvaliteet on vastav võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 762 sätestatud nõuetele.

Samuti on tervisekaardist nähtuvalt hageja tervise seisundit pidevalt jälgitud, st Tallinna Vangla

on nõuetekohaselt täitnud ka vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 kohustusi. Tallinna Vangla

pakkus hagejale sümptomaatilist ravi, parimat B- ja C-hepatiidi haigetele pakutavat ravi kuni

18. juunini 2010, mil ta viidi üle Viru Vanglasse.

3. Viru Vangla vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, toetades Tallinna Vangla

poolt esitatud seisukohti. Ükski VÕS §-s 127 nimetatud eeldustest ei ole tõendatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus jättis hagi 27. oktoobri 2022. a otsusega rahuldamata ja menetluskulud Eesti

Vabariigi kanda.

Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel

(VangS § 49 lg 1). Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima

neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi

osutaja juurde (VangS § 52 lg 2 ja 53 lg 1). VÕS § 758 lg 1 kohaselt kohustub tervishoiuteenuse

osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele

isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema

tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine

hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud

tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 762 järgi peab tervishoiuteenus

vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada

tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse

osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.

Hageja esitas maakohtule nõude kostja vastu tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisest

tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise

korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised

eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); 2) lepingut

on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); 3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS §

134); 4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS §

127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); 6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena

tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1).

Tõendatud ei ole, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi ning et

hagejal oleks kostja poolse lepingu rikkumise tõttu tekkinud terviserikkeid, mida oleks saanud

teistsuguste otsustega ilmselt vältida. Tõendatud ei ole, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei

vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja et kostja ei osutanud

teenust tavalise oodatava hoolega. Samuti ei ole tõendatud, et vanglate arstide poolt osutatud

ravi ei olnud kvaliteetne või teenuse osutamisel oleks tehtud diagnoosi- või ravivigu.

VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest

või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

Ekspertiisiakti kohaselt olid 11. detsembril 2006 ja 27. detsembril 2007 hagejal positiivse leiuga

viirushepatiit B vastased antikehad antiHBc ja negatiivse leiuga viirushepatiit B antigeenid (ehk

haigustekitajad) HBsAg, mille alusel diagnoositi hagejal viirushepatiit B. Kuna aastate jooksul

viirusmarkerite tulemused ei muutunud, siis oli tegemist läbipõetud viirushepatiit B-ga, mis ei

vaja ravi. Kroonilise C-hepatiidi 2007. a ja 2010. a ravijuhendi alusel on soovituslik C-hepatiidi

raviskeem pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga, kuid viirusevastane ravi nende

ravimitega on vastunäidustatud erinevate terviseseisundite ja haiguste, sh autoimmuunhaiguste

korral. Hagejal on 2008. aastal diagnoositud autoimmuunse tekkega hüpotüreoos

(autoimmuunne türeoidiit), mis on kroonilise C-hepatiidi ravijuhendi järgi vastunäidustuseks

ravile pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga. Seega olid vanglate raviotsused patsiendi ravi

osas vastavuses kroonilise C-hepatiidi 2007. ja 2010. a ravijuhenditega. Hagejale on tehtud

vanglas viibimise ajal regulaarseid kontrolle esinevate krooniliste haiguste (hüpotüreoos ja

krooniline C-hepatiit) jälgimiseks kilpnäärme hormoonide ja maksaensüümide taseme järgi.

Hüpotüreoosi ravi on vastavalt kilpnäärme hormoonide tasemele pidevalt reguleeritud. Hagejal

esinevat kroonilist C-hepatiiti ei ravitud kuni 2019. aastani, kuna 2007. a ja 2010. a

ravijuhendite järgi oli C-hepatiidi ravi hagejal esineva hüpotüreoosi tõttu vastunäidustatud.

2019. aastal tehti kroonilise C-hepatiidi ravi uue ravimi Maviretiga, maksaensüümide taseme

paranemise alusel saab väita, et Maviret-ravil andis hagejale positiivse raviefekti (I kd, tl 135,

107). Hageja C-hepatiidi ravimisel ei saa tuvastada raviviga.

Hageja väitel olid Eestis olemas C-hepatiidi raviks ka ravimid telapreviir ja botsepreviir.

Kohtule esitatud ravijuhendi kohaselt on mõlema nimetatud ravimi kasutamine näidustatud

esimese genotüübi C-hepatiidi korral. Hagejal oli diagnoositud kolmas genotüüp. Ekspert

kinnitas, et telapreviiri ja botsepreviiniga võib katsetada, kuid nende puhul on ravi efektiivsuse

tõenäosus väike, selline ravikatsetamine ei saa olla kohustus, mida iga arst peab tegema ning

selle tegemata jätmine ei ole arstiteaduse seisukohalt raviviga. Viidatud toimeainetega ravimid

INCIVO (toimeaine telapreviir) ja Victrelis (toimeaine botsepriviir) ei ole Ravimiameti poolt

peetava humaanravimite registri andmetel saanud Eestis müügiluba.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata. Viru Vangla

tõendi nr 3187 kohaselt hakkas vangla ravima hagejal C-hepatiiti alles alates 5. septembrist

2019, s.o peale hagiavalduse esitamist. Hageja maksaensüümide tase oli selleks ajaks tõusnud

5 korda, seega pelgalt maksaensüümide taseme jälgimist ei saa pidada hageja ravimiseks. Arst-

toksikoloogiaekspert Mailis Tõnissoni avaldas, et hagejal C-hepatiiti ei ravitud kuni

2019. aastani. Ekspert kinnitas, et vähemalt alates 2015. aastast olid olemas ravimid, millega

hagejat oleks võinud C-hepatiidi vastu ravida ning need ei oleks olnud talle vastunäidustatud.

Seega on maakohtu viited 2007. a ja 2010. a C-hepatiidi ravijuhenditele asjakohatud. Ekspert

tunnistas, et üldjuhul kui C-hepatiiti ravida, siis 90% juhtudel haigus taandub. Haiguse

tagajärjel tõusis hageja maksaensüümide tase normaalse inimese näitajaga võrreldes ligi viis

korda, mis on oht maksatsirroosi ja maksavähi tekkeks. Eksperdi sõnade kohaselt toob see kaasa

sagedased kõhuvalud, väsimuse, hageja maksas on toimunud tsirrootilised muutused.

Kostjad jätsid hageja ilma vajalikust abist ja ravist ning meditsiiniabi mitteandmisega põhjustati

hagejale põhjendamatuid kannatusi, hageja oli pidevalt väsinud, tal tekkis nõrkus, ta magas

palju ja tema kaal tõusis pidevalt. Hagejal on tekkinud maksatalituse puudulikkus ja C-hepatiidi

vastase ravi saamata jäämise tõttu muutus see krooniliseks. Kostjad on tervishoiuteenuse

osutamise lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostjate väited, et hagejal oli

C-hepatiidi ravimine vastunäidustatud, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja tervisekaardis

puuduvad põhjendused, miks soovituslik C-hepatiidi raviskeem pegüleeritud a-interferooni ja

ribaviriiniga oleks hageja tervist kahjustanud.

VÕS § 770 lg 4 kohaselt kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike,

mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel.

Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient. Hageja terviserikkeks on

maksaensüümide taseme 5-kordne tõus ja tsirrootilised muutused maksas, mis on põhjustanud

hagejale tõsiseid tervisehädasid ja väga halba enesetunnet. Hageja kehaline ja vaimne heaolu

on kostjate tegevusetuse tõttu kannatanud.

Kui kohus leiab, et hageja nõutud 40 000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitispüsiva

tervisekahjustuse eest ei vasta kostjate süü suurusele ja ei ole tekkinud kahju tagajärgede

leevendamiseks mõistlik summa, palub hageja mõista kostjatelt hageja kasuks välja

mittevaralise

kahju

hüvitis

kohtu

enda

äranägemisel.

Kahjuhüvitise

suuruse

kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul hagejat tervishoiuteenuse osutaja

rikkumise tõttu ei ravitud. Hageja C-hepatiidi ravimisega alustati alles peale hagiavalduse

kohtusse esitamist. Asjaolu, et hagejat oleks saanud ravida vähemalt alates 2015. aastast, on

kinnitust leidnud.

6. Viru Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebusest saab järeldada, et hagejal ei ole enam

etteheiteid Tallinna Vanglale, sest apellatsioonkaebuses leiab hageja, et tema hepatiidiravi

oleks tulnud alustada hiljemalt 2015. aastal, seega ajal, kui hageja viibis Viru Vanglas.

Viru Vangla ei nõustu hageja väitega, nagu oleks alates 2015. aastast Eestis olemas olnud

üldtunnustatud ja tõenduspõhine C-hepatiidi ravi, mis sobinuks ka hagejale, arvestades tema

kaasunud haigusi ning hepatiidi genotüüpi (kolmas). Samuti on väär seisukoht, et hageja puhul

oleks võinud rääkida 90% eeldusega tulemuslikust ravist. Etteheide, et hageja C-hepatiidi ravi

pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga ei proovitudki, on põhjendamata. Nii ravijuhend kui

ka ekspert tõid välja, et arvestades hageja kaasuvat haigust, mille üle käis vaidlus tsiviilasjas nr

2-18-7422, oli viidatud ravi talle vastunäidustatud. Raviskeemi vastunäidustus tähendab

ilmselgelt põhjendamatut riski, mida tervishoiutöötaja ei ole kohustatud võtma ega sellist

skeemi ka välja pakkuma.

2015. aastal tekkinud ravimeetod põhineb telapreviiri ja botsepreviiri sisaldavatel ravimitel.

Nimetatud

raviskeem

oli

kohane

esimesele

genotüübile

ning

tegu

on

olnud

eksperimentaalraviga. Telapreviiri ega botsepreviiri sisaldavad ravimid ei saanud Eestis

müügiluba ja neid oli võimalik sisse tuua ainult ravimiseaduses sätestatud erand- või

üksikkorras. Tegu oli väga spetsiifiliste ravivõtetega, mis ei olnud nõutavad keskmise tasemega

tervishoiuteenuse osutajalt.

7. Tallinna Vangla ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

9. Hageja on esitanud kostjate vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis tulenes nii

kostjate poolsest mittekohasest tervishoiuteenuse osutamisest kui ka tervishoiuteenuse

osutamata jätmisest.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1)

järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Hagejal

tuleb menetluses tõendada, et kostja keeldus põhjendamatult tervishoiuteenuse osutamisest või

osutas tervishoiuteenust, mis ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762).

10. VÕS § 760 järgi on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud osutama tervishoiuteenust isikule,

kes seda taotleb, kui taotletavad lepingutingimused ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ja

tervishoiuteenuse osutamise lepingu tüüptingimustega. Selle normi eesmärgiks on tagada

tervishoiuteenuse kättesaadavus, mis tähendab üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust ravi

osutamiseks.

Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega.

VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1

kohaselt osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 sätestab, et

arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate

võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti

täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav, kes vajab

ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja

juurde.

11. Hageja väidab apellatsioonkaebuse p-s 13, et kostja jättis tahtlikult hageja ravimata kuni

2015. aastani. Siis said kättesaadavaks ravimid, millega hagejat oleks tema terviseseisundist

nähtuvalt olnud võimalik ravida.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja tuginemine tervishoiuteenuse osutamata jätmisele

vastuoluline. Kui hageja leiab, et ravimid, mis talle sobiksid, olid kättesaadavad alles alates

2015. aastast, ei saa kostjatele ette heita ka tema varasemat ravimata jätmist.

Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates

asunud põhjendatult seisukohale, et kostjal esineva kroonilise C-hepatiidi viirusevastane ravi

oli 2007. a ja 2010. a ravijuhendite raviskeemi järgides kostja suhtes vastunäidustatud tal

diagnoositud autoimmuunhaiguse tõttu. Hageja väide, et tervisekaardis puuduvad põhjendused

miks soovituslik C-hepatiidi raviskeem pegüleeritud a-interferooni ja ribaviriiniga oleks hageja

tervist kahjustanud, on paljasõnaline. Ekspertiisiakti kohaselt olid vanglate raviotsused C-

hepatiidi ravi osas vastavuses otsuse tegemise ajal kehtinud ravijuhenditega (kroonilise C-

hepatiidi 2007. a ja 2010. a ravijuhenditega). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega (otsuse p 16).

Hageja esindaja apellatsioonkaebuses väljendatu, millest võib aru saada nii, et

ravijuhendijärgseid raviskeeme oleks pidanud hageja peal siiski proovima, ei olnud hageja

huvidele vastav ja võis hageja tervist ohustada. Maakohus on kuulanud ära ekspert

M. Tõnissoni (II kd, tl 38 jj). Ekspert leidis, et kui arst loeb ravijuhendist, et patsiendil on

selline haigus, mille puhul on konkreetne ravi vastunäidustatud, ei pea ta seda määrama, isegi

kui patsient seda nõuab (II kd, tl 43 pöördel).

Menetluses on läbi viidud kohtuarstlik komisjoniekspertiis (I kd, tl 128jj). Lähteandmete ja

tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide põhjal on eksperdid leidnud, et kostjale

on teostatud vanglas viibimise ajal regulaarseid kontrolle temal esinevate krooniliste haiguste

(hüpotüreoos ja krooniline C-hepatiit) jälgimiseks kilpnäärme hormoonide ja maksaensüümide

taseme järgi. Hüpotüreoosi ravi on vastavalt kilpnäärme hormoonide tasemele pidevalt

reguleeritud, seega hageja tervist kontrolliti järjepidevalt.

12. Hageja leiab, et Viru Vangla viivitas alates 2015. aastast tema ravimisega. Sellest ajast olid

olemas ravimid millega hagejat oleks võinud C-hepatiidi vastu ravida ning need ei oleks olnud

talle vastunäidustatud. Seega ei ole kostja osutanud hageja arvates tervishoiuteenust

arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762) vastavalt. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei

nõustu.

Ekspertiisiakti kohaselt lisanduvad iga-aastaselt raviskeemidesse uued hepatiidiravimid.

Hagejale 2019. aastal tehtud C-hepatiidi ravi Maviretiga, ravim Maviret (ehk glekapreviir ja

pibrentasviir) ei kajastu „Kroonilise C-hepatiidi ravijuhendis 2010“, ega ka 2015. aasta

Ravimiameti kroonilise C-hepatiidi ravi ravisoovituses. Ekspert M. Tõnisson selgitas

kohtuistungil, et 2015. aastal, kui olid kliinilised uuringud, siis need olid ainult väga kitsale

ringkonnale kättesaadavad, uuringut tehakse ainult teatud grupile inimestele. Need on

kättesaadavad ainult gastroenteroloogidele, kes vaid C-hepatiidiga tegelevadki, Eestis on neid

inimesi vähe. Vangla arst, kes peab tegema raviotsuseid, ei saa seda teavet enne kätte, kui on

ametlikult kuulutatud, et nüüd me hakkame nii tegema (II kd, tl 42).

Ringkonnakohus märgib, et arstiteaduse üldine tase teenuse osutamise ajal ei tähenda, et

patsiendile peab igal juhul olema kättesaadav ravi, mis on alles uurimisjärgus, mille suhtes ei

ole läbi viidud koolitusi ja mille kasutamist ei ole avaldatud laiemalt, kui vaid kitsas erialaringis.

Arst ei pea ravis kasutama meetodeid, mille kasutegur ja riskid ei ole ravimise hetkel

usaldusväärselt kontrollitavad. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval ka

subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi (Riigikohtu 22.

märtsi 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-18182, p 10).

Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise

vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja). Tervishoiutöötaja otsustab mh

ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (Riigikohtu erikogu 19. novembri

2018 määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13). Eksperdi ütluste kohaselt on kostja ka eriarstide

juures käinud (II kd, tl 42 pöördel).

13. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata,

puudub

vajadus

muuta

maakohtu

määratud

menetluskulude

jaotust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Eesti Vabariigil ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkinud. Viru Vanglat esindas

asutuse töötaja ning töötaja kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud (TsMS § 175 lg 2).

Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses. Viru Vangla kinnitas vastuses

apellatsioonkaebusele, et vanglal ei ole apellatsioonimenetluses kulusid tekkinud. Tallinna

Vangla ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Seega rahaliselt kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke