2-20-4490/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-4490

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. märts 2023

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Annelii

Ehte

hagi

Hannu

Kuke

vastu

omandiõiguse rikkumise lõpetamiseks ning

rikkumisest hoidumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Hannu Kuke apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

14. veebruar 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja)

Annelii

Ehte

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat

Aivar Pilv

Kostja

(apellant)

Hannu

Kukk

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi

Päivi Margna

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2022. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes Annelii Ehte kanda.

2(13)

5. Tühistada otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 9. juuni 2022. a määrusega

käesolevas asjas rakendatud hagi tagamise abinõu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Annelii Ehte (hageja) esitas 23. märtsil 2020 Tartu Maakohtule hagi Hannu Kuke

(kostja) vastu, mida on menetluse käigus muutnud ja täpsustanud. Lõplikult formuleeritud

nõuete kohaselt palus hageja keelata:

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXXXX külas asuval XXXXXX kinnistul

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX; XXXXXX kinnistu) viibimine ja

tegutsemine ilma kinkija Sirje Kuke kohalolekuta;

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistul viibimine ja seal

tegutsemine ilma hageja kooskõlastuse ja nõusolekuta, kui kostja ei ole eelnevalt

tõendanud 1. augusti 2017. a kinkelepingu p-dest 4.1 ja 4.2 tulenevate õiguste

teostamist S. Kuke huvides ja vajadusteks;

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistul asuva vanema elumaja ja

vanema kõrvalhoone kasutamine ilma S. Kuke kohalolekuta;

▪ kostja poolt hagejale sissepääsu takistamine ja piiramine vanemasse elumajja ja

vanemasse kõrvalhoonesse ning kohustada teda tagama sissepääs nimetatud

hoonetesse;

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistult S. Kukele küttepuude

hankimine 1. augustil 2017 sõlmitud kinkelepingu p 4.2. alusel ilma hageja poolt

selleks vastava metsaala kindlaksmääramiseta ning vajalike tööde teostamiseks aja

kooskõlastamiseta.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. 9. juuni 2022. a määrusega rahuldas kohus hageja taotluse hagi tagamiseks ja keelas

hagi tagamise abinõuna kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistul viibimise

ja seal tegutsemise ilma hageja kooskõlastuse ja nõusolekuta, kui kostja ei ole eelnevalt

tõendanud S. Kuke ja hageja vahel 1. augustil 2017 sõlmitud kinkelepingu punktidest 4.1

ja 4.2 tulenevate õiguste teostamist S. Kuke huvides ja vajadusteks.

3. Hagiavalduste kohaselt omandas hageja XXXXXX kinnistu oma emalt S. Kukelt 1.

augustil 2017 sõlmitud kinkelepinguga (kinkeleping). Kinkelepingu p-s 4.1. lepiti kokku,

et kinkijal S. Kukel on õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult XXXXXX kinnistul

asuvat vanemat elumaja koos vanema kõrvalhoone kasutamise õigusega ning kinkelepingu

3(13)

punktis 4.2. lepiti kokku, et kinkijal on õigus saada kinnistult küttepuid omaks otstarbeks

kasutamiseks.

Kinkelepingu sõlmimise järgselt on tekkinud olukord, kus samaaegselt hageja kui

omanikuga on hageja vend H. Kukk (kostja) asunud XXXXXX kinnistut kasutama justkui

iseenda oma. Elamu hõivatakse kostja poolt suvalistel hetkedel teadmata ajaks ning seda

kasutatakse kui iseenda vara. Muu hulgas langetab kostja metsast puid ning kinnistul

käivad sageli kostja külalised, kes ka kohapeal ööbivad. Selle tulemusel on hageja

omanikuõigused oluliselt määral riivatud, kuivõrd tal puudub talle kuuluva kinnistu vaba

kasutamise võimalus.

Kinkeleping, mille alusel hageja XXXXXX kinnistu omandas, on kehtiv. Kinkija S. Kukk

pöördus küll kohtu poole hagiga kinnistu omandi üleandmiseks, tuginedes kinkelepingust

taganemisele jämeda tänamatuse tõttu kingisaaja poolt, kuid Tartu Ringkonnakohtu 18.

oktoobri 2021. a otsusega tsiviilasjas nr 2-20-8075 jäeti S. Kuke hagi hageja vastu

rahuldamata (kohtuotsus on jõustunud). Tulenevalt kinkelepingu punktidest 4.1 ja 4.2 on

S. Kukel küll õigus kasutada elamiseks kinnistul asuvat vanemat elumaja koos vanema

kõrvalhoone kasutamise õigusega ja saada kinnistult küttepuid omaks otstarbeks

kasutamiseks. Samas ei ole hageja nõus, et kostja (kui S. Kuke poja) viibimine ja tegevus

XXXXXX kinnistul on olnud seotud ema eest hoolitsemisega. Kostja kasutab kinnistut

talle sobival ajal lihtsalt enda suvilana. Tuvastada saab vaid kaks korda (22. juunil 2019 ja

28. juulil 2019), mil kinnistul lisaks kostjale viibis ka kostja ema (kellel kinnistu

kasutamise õigus on). Ülejäänud aja viibis kostja kinnistul üksinda või koos enda pere ja

külalistega.

Kostja on rajanud kinnistule põllumaa, kus kasvatatakse aedvilju. Lisaks sellele korjab

kostja koos enda perega aiast marju, peetakse mesilasi, võõrustatakse tähtpäevadel külalisi

ning ujutakse kinnistul asuvas tiigis. Kinnistule saabub kostja endale sobival ajal ja viibib

seal päevade, isegi nädalate kaupa. Sellisel kasutusel puudub ühisosa ema väidetava

hooldamisega. Samuti tegeleb kostja nii kinnistul asuvast metsast puude langetamisega

ning nende küttepuudeks tegemisega. Küttepuude tegemine on küll kinkelepinguga emale

ette nähtud, kuid seni on kostja tegutsenud hagejale kuuluvas metsas omavoliliselt,

langetades endale sobival ajal ja kohas endale sobivaid puid. Kõik küttepuud on aga kostja

XXXXXX kinnistult ära vedanud, mistõttu on ilmne, et need ei ole läinud ainult S. Kuke

tarbeks vaid ka kostja isiklikuks tarbeks. Kõik kostja elektritarbimisega seotud arved on

tasunud hageja abikaasa.

Kostja takistab hagejal sissepääsu ka kinnistul asuvasse vanemasse kõrvalhoonesse, kuna

ei tee kättesaadavaks hoone võtmeid (paigutades need hagejale teadmata asukohta).

Sagedased ja pikaaegsed kohapeal viibimised, millega kaasnevad metsatööd ning külaliste

kutsumine, ei ole õigustatud ning hagejal ei ole omanikuna kohustust neid taluda.

Kostjapoolne kinnistu kasutamine ei ole seotud poolte ema külastamisega ning see ületab

oluliselt tavapärast talumismäära. Selle tagajärjel on hagejal takistatud oma vara st kinnistu

vaba kasutamine, mille tõttu on hageja omanikuõigused olulisel määral riivatud. 4. aprillil

2019 saatis hageja kostjale kirja, milles palus tal kinnisasja õigusvastane kasutamine

lõpetada. Kostja vastas samal päeval, et ta hoolitseb kinnistu eest S. Kuke palvel. Kuna on

ilmne, et kostja jätkab kinnistu omatahtsi kasutamist ka tulevikus, on hageja sunnitud oma

õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole.

3. Kostja hagi ei tunnista.

Kostja ei ole kunagi eitanud hageja kui omaniku õigusi XXXXXX kinnistu suhtes. Hageja

omandiõigust ei ole rikutud. Hageja vastupidised väited on alusetud ja tõendamata. Kostja

abistab üksnes oma ema S. Kukke vana elumaja ja kõrvalhoone kasutamisel. Seda võiks ja

4(13)

saaks teha ka hageja ise, kuid hageja praegu seda paraku ei tee. Samas on selge, et

kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimiseks vajab S. Kukk igakülgset abi. S. Kukk

on vanaduspensionär, kes vajab abi oma igapäevatoimetustes. Kostja on määratud S. Kuke

hooldajaks ning on ainuke isik, kes S. Kukke igapäevaselt abistab. Kinnistul oleva vana

elumaja kütmiseks on vaja aga teha küttepuid, mis vastavalt kinkelepingu p-le 4.2 on

lubatud. Ei ole mõeldav, et S. Kukk ise teeks küttepuid ja niidaks muru, samuti ei ole seda

teinud hageja. Kostja soovib oma ema abistada ka tulevikus. Arvestades asjaolusid, on

kostjal õigus kinnistut kasutada, ema seal külastada ja abistada ning hageja ei saa seda

keelata.

Hageja ei ole tõendanud väidet, et kostja käiks XXXXXX kinnistul külalisi vastu võtmas.

Hageja on esitanud tõendina hulgaliselt kuvatõmmiseid turvakaamera vaadetest, kuid

ühelgi neist ei ole näha kostja sõpru või külaliste seltskondi. Kostjaga on mõnel korral

olnud kaasas tema enda perekond, kes siis samuti kinnisasjal viibivad, kuid nende tegevust

ei saa pidada hageja omandiõiguse selliseks riiveks, mis annaks aluse hagiavalduse

rahuldamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2022. a otsusega hagi. Kohus keelas otsusega:

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistul viibimise ja tegutsemise

ilma kinkija S. Kuke kohalolekuta (otsuse resolutsiooni p 2 (a));

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistul viibimise ja seal

tegutsemise ilma hageja kooskõlastuse ja nõusolekuta, kui kostja ei ole eelnevalt

tõendanud kinkelepingu p-dest 4.1 ja 4.2 tulenevate õiguste teostamist S. Kuke

huvides ja vajadusteks (otsuse resolutsiooni p 2 (b));

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistul asuva vanema elumaja ja

vanema kõrvalhoone kasutamise ilma S. Kuke kohalolekuta (otsuse resolutsiooni

p 2 (c));

▪ kostjal sissepääsu takistamise ja piiramise XXXXXX kinnistu vanemasse elumajja

ja vanemasse kõrvalhoonesse; kohus kohustas kostjat tagama sissepääs nimetatud

hoonetesse (otsuse resolutsiooni p 2 (d));

▪ kostjal (ja temaga seotud isikutel) XXXXXX kinnistult S. Kukele küttepuude

hankimise kinkelepingu p 4.2. alusel ilma hageja poolt selleks vastava metsaala

kindlaksmääramiseta ning vajalike tööde teostamise aja kooskõlastamiseta (otsuse

resolutsiooni p 2 (e)).

Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning määras kindlaks hageja menetluskulud

summas 5440 eurot 40 senti, sh hagilt tasutud riigilõiv 300 eurot ja hageja lepinguliste

esindajate tasu koos käibemaksuga 5140 eurot 40 senti, ning mõistis selle summa kostjalt

hageja kasuks välja. Kohus märkis, et kostjal tuleb temalt hageja kasuks välja mõistetud

menetluskuludelt

tasuda

viivist

alates

otsuse

jõustumisest

kuni

täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

▪ augustil 2017 sõlmisid hageja ja S. Kukk kinkelepingu, millega S. Kukk kinkis

XXXXXX kinnistu hagejale;

▪ 10. augustil 2017 kanti hageja XXXXXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse

ja hageja on jätkuvalt XXXXXX kinnistu omanik;

▪ augustil 2017 sõlmitud kinkelepingu p-s 4.1 leppisid hageja kingisaajana ja S.

Kukk kinkijana kokku, et kinkijal on õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult

kinnistul asuvat vanemat elumaja koos vanema kõrvalhoone kasutamise õigusega;

5(13)

kinkelepingu punktis 4.2. lepiti kokku, et kinkijal on õigus saada kinnistult

küttepuid omaks otstarbeks kasutamiseks.

▪ kinkija S. Kukk on hageja ja kostja ema.

▪ Tartu Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2021. a otsusega jäeti rahuldamata S. Kuke

poolt hageja vastu esitatud hagi XXXXXX kinnistu omandi üleandmiseks

kohustamiseks. Ringkonnakohtu otsus jõustus 14. veebruaril 2022.

Hageja nõue on kvalifitseeritav asjaõigusliku omandiõiguse kaitse nõudena, mis on

suunatud omandiõiguse, sh valduse rikkumise lõpetamisele ja rikkumisest hoidumisele.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 näeb ette, et omanikul on õigus nõuda omandiõiguse

igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega.

Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest

hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma. Omandiõiguse

rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks on esmalt asjaolu, et kostja rikub

hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda.

Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht,

et rikkumine võib korduda (vt Riigikohus 17. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

104-12, p 10).

Seega peab hageja hagi rahuldamise eeldusena tõendama (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 230 lg 1), et kostja rikub tema omandiõigust ja esineb oht, et

rikkumine võib korduda. Kostja peab tõendama hageja talumiskohustuse olemasolu. Asja

omaniku talumiskohustus saab tekkida tehingu või seaduse alusel. Vastava tehingu

olemasolu või asjaolu esinemist, millest tuleneb hageja talumiskohustus seaduse alusel,

tõendamiskoormis on kostjal.

Asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kostja on viibinud hageja XXXXXX kinnistul

ja kasutanud kinnistul asuvat vanemat elumaja ning kõrvalhoonet, samuti teinud hageja

kinnistult metsa. Hageja on esitanud kronoloogilise kokkuvõtte kostja poolt kinnistul

viibimise ja kinnistu kasutamise kohta enne hagi esitamist, ajavahemikul 22. aprillist 2018

kuni 11. märtsini 2020. Hageja kokkuvõtte kohaselt on kostja sel perioodil korduvalt üksi

või koos oma pereliikmete või külalistega käinud hageja kinnistul, viibinud seal pikemalt

päevade või nädalate kaupa, vedanud sealt ära küttepuid. Tõendamaks kostja poolt kinnistu

kasutamist kokkuvõttes toodud aegadel ja viisil on hageja esitanud turvakaamera

salvestiste väljavõtted/fotod. Lisaks on hageja esitanud Eesti Energia AS-i arved

XXXXXX kinnistul elektritarbimise kohta. Arvetest nähtuvalt on kostja kinnistul

viibimise ajal olnud elektritarbimine tavapärasest tarbimisest suurem.

Samuti on hageja esitanud kronoloogilise kokkuvõtte kostja poolt kinnistul viibimise ja

kinnistu kasutamise kohta pärast hagi esitamist ajavahemikul 5. jaanuaril 2021 kuni

22. maini 2022. Kokkuvõtte kohaselt on kostja ka sel perioodil korduvalt kas üksi või

kõrvaliste isikutega käinud ja viibinud hageja kinnistul, langetanud seal puid ning

teostanud puude äravedu.

Kostja ei ole vaidlustanud hageja kronoloogistes kokkuvõtetes toodud aegadel hageja

kinnistul viibimist, seal asuva vanema elumaja ja kõrvalhoone kasutamist ning kinnistult

küttepuude tegemist. Sisuliselt on kostja need faktilised asjaolud õigeks võtnud.

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oleks mingi tehingust tulenev õigus hageja

kinnistut kasutada. Oma vastuväidetes tugineb kostja sellele, et ta viibib ja tegutseb hageja

kinnistul seoses S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimisega.

Arvestades asjaolusid leidis kohus, et hagejal on kohustus taluda kostja kinnistul viibimist

ja kinnistu kasutamist S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimise eesmärgil.

Hageja sellise talumiskohustuse aluseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138

6(13)

lg 1, mis näeb ette, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.

S. Kukk vajab abi kinkelepingu punktidest 4.1. ja 4.2. tulenevate õiguste realiseerimisel,

sh XXXXXX kinnistul asuva vanema elumaja ja kõrvalhoone kasutamisel ning oma

tarbeks kinnistult küttepuude tegemisel ja äraveol. Kostja on S. Kuke poeg ja määratud

tema hooldajaks.

Samuti tunnistab hageja oma talumiskohustust kostja poolt XXXXXX kinnistul viibimise

ja kinnistu kasutamise osas, mis on seotud S. Kuke abistamisega kinkelepingust tulenevate

õiguste realiseerimisel. Hageja on nõus lubama kostja viibida kinnistul koos S. Kukega ja

kinkelepingu punktidest 4.1 ja 4.2 tulenevate S. Kuke õiguste teostamise huvides ning

vajadusteks.

Kostja ei olnud kohtu hinnangul esitanud asjaolusid, mis annaksid alust jätta hagi

rahuldamata. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole tõendanud, et kõik need korrad, kui

ta hageja kinnistul on viibinud, on olnud seotud S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste

realiseerimisega. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjal ei ole tehingust ega seadusest tulenevat

õigust hageja kinnistut kasutada. Kinnistu kasutamise õigus on kinkelepingu alusel kinkijal

S. Kukel. Vaidlust ei ole, et S. Kuke kasuks ei ole seatud AÕS § 227 lg 1 mõttes isiklikku

kasutusõigust kinnistul asuva elamu kasutamiseks, mis AÕS § 227 lg 2 kohaselt võiks anda

õiguse majutada elamusse oma perekonnaliikmeid. Hageja ei ole andnud kostjale

nõusolekut kinnistul viibimiseks ja kinnistu kasutamiseks muul eesmärgil, kui S. Kuke

kinkelepingust tulenevate õiguste teostamiseks.

Kostja ei ole ka vaidlustanud hageja väidet selle kohta, et ta on võtnud enda valdusesse

kinnistul asuva vanema kõrvalhoone võtme, mis takistab hagejal kui omanikul hoonesse

pääsemist ja selle kasutamist. Neid asjaolusid arvestades võib järeldada, et kostja on hageja

omandiõigust rikkunud. Kostja on hageja nõusolekuta viibinud kinnistul ja kasutanud

kinnistut, omata selleks õigust. Kohus leiab, et kuna kostja rikkumist ei tunnista ja on

jätkanud hageja nõusolekuta kinnistu kasutamist ka pärast hagi esitamist, siis esineb oht,

et kostja rikkumine võib korduda.

Kohus märkis, et kuna kohus hagi rahuldab, jääb 9. juuni 2022. a määrusega kohaldatud

hagi tagamine kehtima.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg-s 5

sätestatud nõuetele. Otsuse resolutsiooni punkti 2 (b) formuleering viitab täiendava

tõendamise vajadusele ning on sellisena iseenesest vastuolus TsMS § 442 lg-ga 5 ning ei

arvesta täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõttega. Liiatigi ei selgu otsusest

(vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1, 442 lg-tega 5 ja 8), kelle ees ja kuidas toimub kostjapoolne

tõendamiskohustuse täitmine. Kuna resolutsioonist ei ilmne kinkelepingu punktide 4.1

ja 4.2 sisu, ei ole resolutsiooni punkt 2 (b) ilma otsuse muu tekstita ka täidetav.

Resolutsiooni punktid 2 (a) ja 2 (b) on omavahel loogilises vastuolus. Punkti 2 (a) järgi ei

tohi kostja viibida ega tegutseda kinnistul ilma kinkija kohalolekuta. Punkt 2 (b) aga lubab

viibimist kinnistul ilma kinkija osavõtuta, kui kostja on täitnud tõendamiskohustust.

7(13)

Resolutsiooni p 2 (c) näeb vastuoluliselt ette elumaja ja vanema kõrvalhoone kasutamise

keelu ilma S. Kuke kohalolekuta ning punktis pole tõendamiskohustuse reservatsiooni.

Seega on elukohas viibimise keeld karmim, kui kogu kinnistul viibimise keeld, mida ei

leevenda isegi "tõendamiskohustuse" täitmine. Selliselt pole otsuse resolutsioon üheselt

mõistetav.

Otsuse resolutsiooni punkt 2 (d) on samuti ebaselge, kuna jääb arusaamatuks, kelle

juurdepääsu ei tohi kostja takistada. S. Kukk pole kohtusse pöördunud ega kostjapoolseid

juurdepääsutakistusi kurtnud. Hagejal pole seevastu juurdepääsuõigust, kuna tegemist on

kohtu poolt tuvastatud kinkelepingu kohaselt S. Kuke elukohaga. Mõistetamatu on ka

kostja kohustamine tagada juurdepääs elumajja. Kohus eitas kostja viibimisõigust kinnistul

ilma kinkija sealviibimiseta. Kuidas saab kostja eraldiseisvalt sellist kohustust täita, on

selgusetu. Liiatigi jääb arusaamatuks, kelle juurdepääsu peab kostja tagama. Hageja

juurdepääsu tagamine kujutaks kinkija kodu puutumatuse rikkumistele kaasaaitamist.

Tõendite hindamisel on maakohus eksinud TsMS § 436 lg 1 p-des 1 ja 2, § 438 lg-s 1 ja

§ 442 lg-s 8 sätestatu vastu ning tuvastanud seetõttu otsuse tegemisel asjaolusid valesti ja

see on viinud ebaõige lahendini.

Maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja on korduvalt käinud XXXXXX kinnistul üksi

või koos oma pereliikmete või külalistega, viibinud seal pikemalt päevade või nädalate

kaupa ning vedanud kinnistul ära küttepuid. Kohus on tuginenud hageja enda poolt

koostatud kokkuvõttele ning hageja poolt esitatud turvakaamera salvestustele ajavahemiku

22. aprill 2018 kuni 22. märts 2020 kohta. Viidatud hageja kokkuvõte pole hagimenetluses

tõend (TsMS § 229 lg 2). Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all

antud. Samuti pole otsuses TsMS § 436 lg 1 p-de 1 ja 2, § 438 lg 1 ning § 442 lg 8 nõudeid

rikkudes kajastatud, kirjeldatud ega analüüsitud ühtegi tõendit, mis annaks tunnistust

sellest, et kostja oleks viibinud hageja kinnistul nädalate kaupa. Kostja on menetluses

korduvalt vastu vaielnud asjaolule, nagu oleks kostja käinud hageja kinnistul külalistega

või muul eesmärgil kui kinkelepingu punktide 4.1 ja 4.2 eesmärkide tagamiseks. TsMS

§ 230 lg 1 alusel lasus oma väidete tõendamise koormis hagejal. Kohus pidanuks

tuvastama asjaolud konkreetsete tõendite alusel ning neid otsuses analüüsima.

Ebaõiged on kohtu järeldused, nagu ei oleks kostja vaidlustanud seda, et ta on viibinud

kinnistul koos oma pereliikmete ja kolmandate isikutega ning võtnud enda valdusesse

kinnistul asuva vanema kõrvalhoone võtme. Kostja on need asjaolud menetluses korduvalt

vaidlustanud.

Maakohus on otsuses ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oleks

mingi tehingust tulenev õigus hageja kinnistut kasutada. Kostja on korduvalt rõhutanud, et

tema õigus hageja kinnisasjal viibida tuleb hageja ja S. Kuke vahel sõlmitud

kinkelepingust, seega tehingust tulenevast hageja talumiskohustusest. Ka hageja ise on

menetluses jaatanud kostja õigust viibida kinnisajal, kui see viibimine on seotud

kinkelepingu punktidega 4.1 ja 4.2. Eelnevast tulenevalt jääb kostjale arusaamatuks,

kuidas on maakohus tuvastanud, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud tema õigust

kinnistut kasutada. Otsus on ka vastuoluline, kuna kohus osaliselt tunnistab kostja õigust

kinnistul viibimiseks.

Otsuse resolutsiooni punktid 2 (d) ja (e) on vastuolus asjas esitatud ja kogutud tõenditega

ning ka seadusega. Kinkelepingu p-des 4.1 ja 4.2 on kokku lepitud, et S. Kukk võib

elamiseks tasuta ja tähtajatult kasutada kinnistul asuvat vanemat eluhoonet. Kuna kohus

tuvastas, et kinkelepingus märgitud hooneid võib kasutada kinkija eluruumina, siis ei

tohiks hagejal olla ligipääsu võõrasse eluruumi. Selline ligipääs oleks S. Kuke kodu

puutumatuse rikkumine (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-d 26 ja 33). Otsuse

8(13)

resolutsiooni kohaselt sõltub kostja kinnistul viibimise lubatavus ilma kinkija vahetu

kohaloluta sisuliselt hageja suvast.

Resolutsiooni p 2 (e) ei ole täidetav. See resolutsiooni punkt viitab kinkelepingu p-le 4.2,

mille sisu ei ole kohtutäitur pädev hindama. Otsus peab olema täidetav ka lepingu

esitamiseta. Lisaks on resolutsiooni p 2 (e) vastuolus küttepuude varumisõigust ettenägeva

lepingupunktiga. Kinkelepingust ei tulene, et küttepuude hankimine sõltub sellekohastest

kingisaaja nõusolekutest. Kostja möönab, et küttepuude tegemine peab lähtuma

mõistlikkuse põhimõttest, kuid hageja pole ka tõendanud kostja poolt piiramatus mahus

raie tegemist.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 89. Kohus tuvastas küll õigesti kinkelepingu

kehtivuse ja selle, et hagejal on talumiskohustus, kuid otsuse liiga piiratud resolutsioon ei

taga eesmärgipärast eluruumi kasutust, sest kostjal võib olla vajadus kinnistul viibida ilma,

et kinkija seal viibiks. Eluruumi kasutamine ei hõlma ainult seal ööbimist või söömist, vaid

ka külaliste kutsumist, pereliikmete vastuvõtmist jms. Kuna kohus tuvastas hageja

talumiskohustuse, oleks kohus pidanud põhjalikumalt analüüsima, mida selline

talumiskohustus endas hõlmab, võttes arvesse nii poolte poolt vaidluses esitatud seisukohti

kui ka kinkelepingu p-de 4.1 ja 4.2 sisu.

Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada, kuna kohus on otsuse tegemisel rikkunud

nii materiaal- kui ka menetlusõiguse sätteid.

Isegi kui maakohtu otsus oleks kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega sätetega

(millega kostja ei nõustu), siis polnud põhjendatud jätta hageja menetluskulusid kostja

kanda, kui hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks viibinud kinnistul muudel eesmärkidel,

kui kinkelepingu p-de 4.1 ja 4.2 täitmise tagamiseks.

6. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Kaevatava otsuse resolutsioon on selge, ühemõtteline ja täidetav. Resolutsiooni mõistaks

mõistlik isik nii, et kostjal on ilma S. Kuke kohalolekuta (üldreeglina) keelatud XXXXXX

kinnistul viibimine, kui selleks pole kinnistu omaniku nõusolekut (p 2 (a)). Koos

S. Kukega on kostjal XXXXXX kinnistul viibimine lubatud ka ilma resolutsiooni p-s 2 (b)

sätestatud tõendamiskohustust täitmata. Erandlikult on XXXXXX kinnistul viibimine ilma

S. Kuke kohalolekuta lubatud juhul, kui kostja saab selleks hagejalt nõusoleku ja

kooskõlastuse või kui kostja tõendab eelnevalt kinkelepingu p-dest 4.1 ja 4.2 tulenevate

õiguste teostamist S. Kuke huvides ja vajadusteks (p 2 (b)). Kostja poolt

apellatsioonkaebuses esmakordselt ja uudsena esitatud väited viitavad vaid soovile

kohtuotsuse mõtet võimalikult palju moonutada. Menetluse käigus toimunud poolte

läbirääkimiste käigus ei avaldanud kostja kordagi, et hageja poolt esitatud nõuded ja ka

nende alusel esitatud kompromissi tingimused on talle arusaamatud, vasturääkivad või

täpsustamist vajavad.

Kinkelepingu p 4.1 kujutab endast sisuliselt koormist (kohustust) VÕS § 265 lg 1

tähenduses, millest tulenevalt jäi XXXXXX kinnistul asuva vanema elumaja ja

kõrvalhoone kasutamise õigus S. Kukele. Samas on XXXXXX kinnistu ainuomanik

hageja, mistõttu on tal õigus asja terviklikult vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda

kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede

kõrvaldamist (AÕS § 68 lg 1). Võttes arvesse seda, et kohtulahendiga saab kohustusi

reeglina seada vaid menetlusosalistele, tuleb kaevatava otsuse resolutsiooni punkti 2 (d)

tõlgendada seega nii, et kostjal on keelatud takistada ja piirata hageja sissepääsu XXXXXX

kinnistu vanemasse elumajja ja kõrvalhoonesse ning kostja on kohustatud tagama hagejale

sissepääsu nimetatud hoonetesse.

9(13)

Kohus ei ole kaevatavat otsust tehes ega menetlust juhtides rikkunud menetlusõiguse

norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Kohus on otsuses (p-s 4.3) viidanud küll hageja koostatud kronoloogilisele kokkuvõttele,

kuid samas selgitanud, et see kinnitab hageja poolt teistes tõendites kajastatud fakte. Seega

on tegemist teistes tõendites kajastatud faktide kokkuvõttega. Seetõttu on põhjendamatu

kostja käsitlus sellest seletusest kui tõendist. Kohus on tuginenud tõendite kogumile –

turvakaamera salvestiste materjalidele ning Eesti Energia AS-i arvetele. Kostja ei ole

menetluses varem enda ega kõrvaliste isikute XXXXXX kinnistul viibimist ka

vaidlustanud, vaid leidnud, et tal ja teistel isikutel on õiguslik alus kinnistul viibimiseks.

Maakohtu järeldused on õiged ja kooskõlas nii kostja enda seisukohtade kui ka hageja

poolt esitatud tõenditega.

Seonduvalt otsuse resolutsiooni p-ga 2 (d) esitab kostja menetluse seisukohalt uue väite,

mille kohaselt kujutab hageja poolt XXXXXX kinnistu kõrvalhoonetesse sisenemine

endast kodu puutumatuse rikkumist (PS § 26 ja 33). Tegemist on täiesti uue seisukohaga,

mida pole eelnevas menetluses käsitletud ja see tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks on kohus

asja menetlemisel mõlema poole seisukohti nii hageja omandiõiguse kui ka kinkija

kinkelepingust tulenevate õiguste alusel analüüsinud ja hinnanud ning esitanud oma

õiguslikud järeldused teadaolevatest asjaoludest lähtuvalt.

Otsuse resolutsiooni p-s 2 (e) ei ole selliseid viiteid, mis nõuaksid täitmismenetluses

tutvumist täiendavate dokumentidega. Muudele dokumentidele viitamine kohtulahendi

resolutsioonis ei muuda seda tingimata ebaselgeks ja mittetäidetavaks. Samuti ei sea see

resolutsiooni punkt küttepuude hankimist sõltuvusse hageja suvast. Hageja on kohustatud

kohtuotsust täitma kooskõlas kinkelepingu ja hea usu põhimõttega ning kinkija peab tööde

teostamiseks arvestama kinnistu omaniku õiguste ja huvidega.

Apellatsioonkaebuses väljendab kostja esmakordselt seisukohta, et kaevatav otsus ei

võimalda S. Kukel kasutada XXXXXX kinnistul asuvat vanemat eluhoonet "elamiseks",

mille all peab kostja silmas mh töövõtjate ja külaliste kinnistule kutsumist ning kostja ja

kolmandate isikute kinnistul viibimist. Hageja sellega ei nõustu. Kostja ei saa kinkelepingu

p-de 4.1 ja 4.2 alusel asuda kutsuma kinnistule külalisi ilma S. Kuke kohalolekuta ning

põhjendada seda kinkija kinkelepingust tuleneva õiguse teostamisega. Samuti ei tulene

kinkelepingust kinkija ega ka apellandi õigust asuda hageja kui omaniku kinnistul teostama

eluhoone remonditöid jms.

Kostja väited menetluskulude jaotamise osas on samuti põhjendamatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p-st 2 lähtudes tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Maakohus luges tuvastatuks järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:

• 1. augustil 2017 sõlmisid hageja ja S. Kukk notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja

asjaõiguslepingu, millega S. Kukk kinkis hagejale XXXXXX kinnistu.

• 10. augustil 2017 kanti hageja kinnistusraamatusse XXXXXX kinnistu omanikuna

ja hageja on jätkuvalt XXXXXX kinnistu omanik.

• 1. augustil 2017 sõlmitud kinkelepingu p-s 4.1 leppisid hageja kingisaajana ja

S. Kukk kinkijana kokku, et kinkijal on õigus kasutada elamiseks tasuta ja

tähtajatult kinnistul asuvat vanemat elumaja koos vanema kõrvalhoone kasutamise

10(13)

õigusega. Kinkelepingu punktis 4.2 lepiti kokku, et kinkijal on õigus saada

kinnistult küttepuid omaks otstarbeks kasutamiseks.

• Kinkija S. Kukk on hageja ja kostja ema.

• S. Kukk esitas 3. juunil 2020 kohtusse hagiavalduse hageja (A. Ehte) vastu

XXXXXX kinnistu omandi üleandmiseks kohustamiseks. Tartu Ringkonnakohtu

18. oktoobri 2021. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Nende asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab

need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ning

lahendamisel.

8. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõue on kvalifitseeritav asjaõigusliku

omandiõiguse kaitse nõudena, mis on suunatud omandiõiguse, sh valduse rikkumise

lõpetamisele ja rikkumisest hoidumisele. Omandiõigus on AÕS §-de 80 ja 89 kaudu (sätete

koostoimes) kaitstud nii valduse kaotusega seotud rikkumiste kui ka mis tahes muude

omandiõiguse rikkumiste eest. Viidatud normide kaudu on omanikul õigus nõuda

omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse

kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik nõuda

rikkumisest hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud rikkumist taluma.

Omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks on esmalt asjaolu, et

kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist

taluda. Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda

eeldusena oht, et rikkumine võib korduda. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu

otsuses märgituga, et TsMS 230 lg 1 järgi peab hageja hagi rahuldamise eeldusena

tõendama, et kostja rikub tema omandiõigust ja esineb oht, et rikkumine võib korduda.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas ei ole poolte vahel vaidlust

selles, et kostja on viibinud hageja XXXXXX kinnistul, kasutanud kinnistul asuvat

vanemat elumaja ning kõrvalhoonet, samuti teinud hageja kinnistult metsa.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nende asjaolude tuvastamisel eksinud. Kostja

kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et ta on kinnistul viibinud, ainult et hageja koostatud

kronoloogiates märgitud täpseid kuupäevi on tal keeruline meenutada (II kd, tl 125

pöördel).

10. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et tal oleks

mingi tehingust tulenev õigus hageja kinnistut kasutada. Ringkonnakohus selle järeldusega

ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et põhjendamatu on maakohtu otsuses esitatud

seisukoht, nagu peaks kostja tõendama, et ta ei ole rikkunud kinkelepingust tulenevaid

õigusi ja kohustusi. Asjaolude osas, et kostja on oma tegevusega väljunud kinkelepinguga

seotud õiguste piiridest, lasub tõendamiskoormis hagejal. Maakohus märgib iseenesest

õigesti, et hagile vastu väites on kostja tuginenud sellele, et ta viibib ja tegutseb hageja

kinnistul seoses S. Kuke kinkelepingust tulenevate õiguste realiseerimisega. Samas on

poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu

ülesanne, mille juures ei ole kohus seotud poolte antava õigusliku hinnanguga

(TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

11. Hageja talumiskohustus võiks poolte esitatud asjaoludel ringkonnakohtu arvates

tuleneda 1. augustil 2017 hageja ja S. Kuke vahel sõlmitud kinkelepingust (I kd, tl-d 3–5).

Kinkelepingu p-s 4.1 leppisid hageja kingisaajana ja S. Kukk kinkijana kokku, et kinkijal

on õigus kasutada elamiseks tasuta ja tähtajatult kinnistul asuvat vanemat elumaja koos

vanema kõrvalhoone kasutamise õigusega. Kinkelepingu punktis 4.2 lepiti kokku, et

kinkijal on õigus saada kinnistult küttepuid omaks otstarbeks kasutamiseks.

Talumiskohustuse olemasolu ja ulatuse tuvastamiseks tuleb kinkelepingut tõlgendada.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest

11(13)

lähtudes ning juhul kui seda ei õnnestu kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 kohaselt

lähtuda sellest, kuidas mõistlik isik samadel asjaoludel oleks lepingut mõistnud, arvestades

mh lepingueelsetel läbirääkimistel lubatut, lepingu olemust ja eesmärki, lepingupoolte

käitumist ning tavasid ja pooltevahelist praktikat.

11.1. Kinkelepingu poolte ühist tegelikku tahet ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik

asjas esitatud tõendite põhjal kindlaks teha. Mõistliku isiku positsioonilt lähtudes on

kingisaaja ringkonnakohtu hinnangul sisuliselt kokku leppinud kinkija isiklikus

kasutusõiguses osadele XXXXXX kinnistul asuvatele hoonetele selliselt, nagu seda on

kirjeldatud AÕS §-s 227. Seda kinnitavad kokkulepete sisu kõrval ka kinkelepingu

sõlmimise asjaolud – S. Kukk on soovinud jätta XXXXXX kinnistu oma tütrele (hagejale),

kuid teisalt tahtnud säilitada õiguse osasid kinnistul asuvaid hooneid oma surmani

kasutada. Kinkelepingusse märgitud notari selgitustest nähtub küll, et notari selgitustele

vaatamata ei soovi pooled kinnistut koormata isikliku kasutusõigusega (kinnistul asuvas

vanemas elumajas elamiseks), kuid ringkonnakohtu arvates käib eelmärgitu vastava

asjaõiguse kinnistamise kohta – isiklik kasutusõigus piiratud asjaõigusena tekiks

AÕS § 641 järgi asjaõiguslepingu sõlmimise ja kinnistusraamatu kande tegemise kaudu.

Kõnealustes notari selgitustes märgitu ei välista ringkonnakohtu hinnangul AÕS § 227

kasutamist kinkelepingu p-de 4.1 ja 4.2 tõlgendamisel.

11.2. AÕS § 227 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus elamule kinnisasja selliselt, et

isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut

või selle osa. Tegu on teisi välistava õigusega, st õigustatud isiku õigus välistab vastava

elamuosa või elamuosade kasutamise kinnisasja omaniku poolt (AÕS-KommII/Paal

(2014), § 227, lk 59). Seega on väär hageja lähtekoht, nagu võiks ta ka ise kasutada

kinkelepingus märgitud vanemat elumaja ja vanemat kõrvalhoonet. Samuti on eelmärgitut

arvestades asjakohatu hageja väide, et kostja on võtnud enda valdusesse kinnistul asuva

vanema kõrvalhoone võtme.

11.3. AÕS § 227 lg 2 järgi võib isik, kellel on sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud õigus,

elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest

hoolitsemiseks. Pooltel puudub vaidlus ning ka asja materjalidest nähtub, et kostja on

S. Kuke perekonnaliige (II kd, tl 125 pöördel), lisaks on kostja määratud ajaperioodiks

1. mai 2022 – 30. aprill 2025 S. Kuke hooldajaks (II kd, tl 34). Seega võib S. Kukk oma

eluajal majutada elamusse ka kostjat ning ei vaja selleks hageja eraldi luba.

11.4. S. Kuke allkirjastatud selgitusest nähtub, et kostja on XXXXXX kinnistul viibinud

S. Kuke palvel ja tahte kohaselt (I kd, tl 31). Ringkonnakohtu arvates võib kostja kui

S. Kuke pereliige viibida kinnistul ka ajal, kui S. Kukk ise kinnistul ei viibi. Lähtudes

analoogia põhjal isikliku kasutusõiguse kohta AÕS §-s 228 sätestatust, saab isiklikule

kasutusõigusele, kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldada mh

kasutusvalduse vastavaid sätteid. Kasutusvaldust reguleeriva AÕS § 215 kohaselt ei ole

kasutusvaldus küll üleantav, kuid kasutusvaldusest tulenevaid õigusi ja kohustusi võib

teostada teine isik, kui kasutusvalduse tekkimise aluseks oleva seaduse või tehinguga ei

ole sätestatud teisiti. Kinkelepingust ei tulene ringkonnakohtu hinnangul keeldu, et

S. Kuke lepingust tulenevaid õigusi ei võiks teostada mõni teine isik.

11.5. Kostja kinnistul viibimise põhjusel ja eesmärgil ei ole ülalmärgitut arvestades

iseseisvat tähtsust, oluline on see, et kasutus jääks kinkelepingu p-dega 4.1 ja 4.2

määratletud piiridesse. Tõenditest ei nähtu, et neid piire oleks praegusel juhul ületatud.

Kinkelepingu p 4.1 järgi on õigus kasutada kinnistul asuvat vanemat elumaja elamiseks.

Seega on lepingu järgi võimalik ka alaline elamine selles hoones. Elamu kasutamise õigus

hõlmab AÕS § 227 lg 2 mõttest lähtudes ka elamu teenindamiseks vajalikku maad. Seega

on ringkonnakohtu arvates mõistlikus ulatuses aedviljade kasvatamine kinnistul, samuti

marjade korjamine ja mesilaste pidamine S. Kuke ning tema perekonnaliikmete poolt

12(13)

lubatud, seda saab käsitleda enda elamisvajaduste rahuldamisena. Puuduvad tõendid, et

nende tegevustega oleks kinnistul tegeletud ebamõistlikus mahus.

11.6. Omaks otstarbeks küttepuude tegemine on lubatud kinkelepingu p 4.2 järgi,

konkreetsemaid mahulisi piiranguid leping ette ei näe. Asjaolu, et kostja on kinnistult

küttepuid teinud, ei ole vaidluse all. Asjas ei ole samas esitatud tõendeid selle kohta,

millises mahus on kostja (S. Kuke soovil) kinnistult puid teinud. Seetõttu ei saa lugeda

tõendatuks hageja väidet, et kostja on teinud kinnistult küttepuid sellises (kontrollimatus)

mahus, mis võiks ületada kinkelepinguga S. Kukele antud kasutusõiguse ulatust.

11.7. Samuti ei ole S. Kukel vaja eraldi luba perekonda ajutiselt külastavate inimeste

(külaliste) majutamiseks, kuna seda saab käsitleda enda elamisvajaduste rahuldamisena

(AÕS-KommII/Paal (2014), § 227, lk 59). Toimikus olevatelt turvakaamera tehtud fotodelt

(I kd, tl- d 7–20, 40–132) ega muudest tõenditest ei saa ringkonnakohtu hinnangul

järeldada, et kinnistul oleks majutatud kostja enda külalisi. Kostja selgitas ringkonnakohtu

istungil, et kinnistul on käinud tema isa (kes on kohtu ette toodud asjaoludel seega ka

hageja isa) vend ning lisaks üks sõber (II kd, tl 126).

12. Eelmärgitu kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostjal (S. Kuke perekonnaliikmena)

on kinkelepingu p-st 4.1 tuletatav õigus kasutada XXXXXX kinnistul asuvat vanemat

elumaja ja vanemat kõrvalhoonet koos nende teenindamiseks vajaliku maaga. Samuti ei

ole tõendatud, et kinnistult oleks tehtud küttepuid rohkem kui see on kinkelepingu p 4.2

järgi lubatud. Lähtudes hagi aluseks olevatest asjaoludest, ei ole kostja kasutanud

XXXXXX kinnistut viisil või ulatuses, mida hageja kinkelepingust tulenevalt ei pea

taluma. Samuti ei ole tuvastatu põhjal järeldatav rikkumise oht tulevikus, seega ei ole alust

ka rikkumisest hoidumise nõude rahuldamiseks. Maakohtu otsus tuleb tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Ülaltoodust lähtudes ei ole ringkonnakohtu hinnangul vajalik tuletada hageja

talumiskohustust hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg 1), nagu seda on teinud maakohus.

13. Seonduvalt kinkelepingu p-s 4.1 märgitud elumaja ja kõrvalhoone kasutamise

kuludega (kommunaalkulud ja kasutatud teenused jms) märgib ringkonnakohus, et need

tuleb tasuda lepingu järgi õigustatud isikul, st S. Kukel (AÕS § 219 lg 1 ja § 228 nende

koosmõjus). Samas ei ole selliste kulude hüvitamise nõue käesoleva vaidluse esemeks.

14. Samuti märgib ringkonnakohus, et iseenesest on põhjendatud kostja väide, et hageja

enda poolt turvakaamera salvestustele tuginedes koostatud kronoloogiad (I kd, tl 39; II kd,

tl 18) ei saa olla hagimenetluses tõenditeks (TsMS § 229 lg 2 esimene lause). Samas on

maakohus käsitlenud neid seostatuna kaamera salvestustega, mis on menetluses tõendid.

15. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei vasta ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

muudele väidetele, sh väidetele maakohtu lahendi resolutsiooni vastavusest TsMS § 442

lg 5 nõuetele.

16. Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud

mõlemas kohtuastmes TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

17. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja menetluskulude suurust kindlaks

määranud, mistõttu ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes ka ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse lahendamisel. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse jõustumisest.

18. Hagi rahuldamata jätmise korral tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 järgi kohtuotsusega

hagi tagamise. Kohus saab tagamise tühistada ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine

kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb otsuse

13(13)

jõustumisel tühistada maakohtu 9. juuni 2022. a määrusega rakendatud hagi tagamise

abinõu.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja

Margit Vutt

Indrek Parrest