3-22-1383/76 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1383

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.05.2022 otsuse

nr 12203120002-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 09.03.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsus

haldusasjas nr 3-22-1383 muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

3. Tõlkida ringkonnakohtu otsuse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused inglise

keelde.

4. Avaldada üksnes kohtuotsuse sissejuhatus, resolutsioon ja ringkonnakohtu

põhjendused, asendades kaebaja nime, päritoluriigi (XXX), hõimu (YYY), samuti „QQQ“

ja „FFF“ tähemärkidega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või

kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse)

ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena

tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib

seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu

diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või

3-22-1383

2(4)

karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud

loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või

kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist,

või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut

samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1).

Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse

keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati

vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid

eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste

raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

10. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru

pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis

kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema

piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või

karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu

sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava

raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid

füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed

viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt

otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks (VRKS §

4 lg 1) ega vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3).

12. Tagakiusamise kohta dokumentaalsete tõendite esitamine on sageli keeruline või mõnel

juhul suisa võimatu. Seepärast on tagakiusamise kartuse põhjendatuse kindlakstegemisel

oluline kaal taotlejate ütlustel. Riigikohus selgitas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel

kohalduvaid tõendite kogumise ja hindamise reegleid ning taotleja kaasaaitamiskohustust

05.11.2020 otsuses nr 3-19-990 (p-d 16–21; vt ka VRKS § 11 lg 2 ja § 18 lg-d 2, 4 ning direktiivi

2011/95/EL art 4). Halduskohus järgis neid juhiseid ja leidis õigesti, et kaebaja ütlused on

üldsõnalised, vastuolulised ja ajas muutuvad ning seepärast on ka kaebaja üldine

usaldusväärsus madal. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi

(HKMS § 201 lg 4). Kaebaja ei ole andnud apellatsioonimenetluses, sh ringkonnakohtu istungil,

PPA 27.05.2022 otsuses ja halduskohtu otsuses välja toodud puuduste ja vastuolude kohta

mõistlikke selgitusi, vaid on üksnes korranud oma varasemaid üldsõnalisi väiteid, millele

halduskohus on juba vastanud.

13. Kaebaja märkis 12.03.2022 ankeedis (dtl 75 jj) Eestisse saabumise eesmärgina sõprade

külastamise ja õppimisvõimaluste leidmise. Kaebaja ei soovinud XXXsse tagasi pöörduda, sest

seal on sõda. Enne rahvusvahelise kaitse taotleja vestluse toimumist kaalus kaebaja oma

taotluse tagasivõtmist, sest ei soovinud tegelikult Eestis rahvusvahelist kaitset saada, vaid

naasta Slovakkiasse. Kaebaja peamine mure oli vältida enda suhtes sissesõidukeelu

kohaldamist (vt PPA 04.04.2022 õiend, dtl 112). Kaebaja kinnitas ka 18.04.2022 intervjuul

(protokolli p 8, dtl 104 jj), et tema Eestisse saabumise peamine eesmärk oli kohtuda sõpradega

ja uurida õppimisvõimalusi. Alles hiljem selgitas kaebaja, et päritoluriiki tagasisaatmise korral

ähvardab teda seal tagakiusamine QQQ iseseisvuse toetamise tõttu. Ringkonnakohus ei pea

praeguse vaidluse asjaoludel usutavaks, et kui kaebaja oleks tõepoolest kartnud XXXsse tagasi

pöörduda põhjusel, et teda ähvardab seal tagakiusamine QQQ toetamise tõttu või muu tõsine

oht, ei oleks ta seda 12.03.2022 ankeedis märkinud ja oleks pärast rahvusvahelise kaitse

taotlemist kaalunud oma taotluse tagasivõtmist. Halduskohus on kaebaja käitumisest

3-22-1383

3(4)

põhjendatult järeldanud, et kaebaja ei otsinud tegelikult Eesti riigilt kaitset tagakiusamise eest,

vaid püüdis leida võimalust jääda elama Euroopasse.

14. PPA esitas kaebajale 18.04.2022 intervjuu käigus üksikasjalikke küsimusi tema

tagakiusamise asjaolude kohta. Kaebaja vastused olid detailivaesed ja kirjeldasid üldist

olukorda XXXs, mitte kaebajat isiklikult puudutavaid konkreetseid sündmusi, mille tõttu

kaebajal oli hirm oma päritoluriiki naasta. See viitab asjaolule, et kaebajal tõenäoliselt ei

olnudki selliseid isiklikke vahejuhtumeid (nt tapmisähvardusi), millest oleks saanud PPA-le

täpsemalt rääkida. Ka oma pereliikmetest rääkides viitas kaebaja päritoluriigi üldisele halvale

sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale, mitte juhtumitele, millest võiks järeldada, et kaebaja

pereliikmete elu või tervis oli tõsises ohus. Kaebaja 12.05.2022 kirjalikus seisukohas (dtl 133)

on välja toodud uusi põhjendusi (nt päritoluriigi julgeolekuasutuste esindajate ähvardavate

telefonikõnede kohta) ja täiendavaid asjaolusid lisandus ka halduskohtu 16.11.2022 istungil (nt

päritoluriigis QQQ toetavate meeleavalduste organiseerimine ja neil osalemine, kaebaja

päritoluriigist turvalise lahkumise korraldamine, kaebaja vanemate vajadus end varjata jms; dtl

380 jj). Halduskohus on otsuse p-s 10 välja toonud ka mitmeid sisulisi vastuolusid kaebaja

erineval ajal antud seletustes. Kaebaja ei ole esitanud mõjuvat põhjust, miks tema seletused on

ajas muutunud ja kuidas selgitada neis esinevaid vastuolusid. Põhjust on kahelda ka kaebaja

FFF-i liikmelisust kinnitava dokumendi (dtl 136 jj) usaldusväärsuses. Dokument on doc-

formaadis failina ja allkirjastamata. Tõendis väidetakse, et kaebaja on FFF-i aktiivne liige, kuid

ei kirjeldata, milles tema aktiivne tegevus seisneb. Dokumendis on mh väidetud, et kaebaja

lahkus koduriigist tapmisähvarduste tõttu, kuid puudub selgitus, millistele asjaoludele

tuginedes seda väidetakse. Ilmselt on dokument koostatud üksnes kaebaja ütluste alusel Eesti

varjupaigamenetluses esitatud selgitusele kaalu lisamiseks. Kokkuvõttes ei ole eespool toodud

põhjustel usaldusväärsed ka kaebaja väited, mis puudutavad tema ähvardamist või muul viisil

tagakiusamist põhjusel, et ta on FFF-i liige ja aktivist.

15. Kaebajat ei saa tunnustada pagulasena või täiendava kaitse saajana ainuüksi põhjusel, et

ta kuulub YYY hõimu ja toetab QQQ iseseisvust. XXXs elab üle 215 miljoni inimese, kellest

enam kui 40 miljonit kuulub YYY hõimu. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et suurem

osa YYY hõimu liikmeid toetab QQQ iseseisvust. On usutav, et ka kaebaja pooldab QQQ

iseseisvust ja FFF-i eesmärke, kuid kaebaja üldist madalat usaldusväärsust arvestades ei ole

tõenäoline, et ta on osalenud aktiivselt FFF-i tegevuses ja täitnud seal mingit silmapaistvat rolli.

Ringkonnakohus palus 09.03.2023 istungil kaebajal täpsemalt selgitada, millal ta sai FFF-i

liikmeks ja milles konkreetselt on seni seisnenud kaebaja tegevus selle liikmena (helisalvestis

alates 00:20:10). Kaebaja piirdus üldsõnalise vastusega, et osales FFF-i tegevustes juba XXXs

ja täielikuks liikmeks sai 2016. a-l Ukrainas. Kaebaja ei täpsustanud, milles seisnesid

tegevused, milles ta XXXs väidetavalt osales. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et XXX

riigivõim oleks kaebaja vastu mingit huvi tundnud ajal, kui ta elas XXXs. Kaebajat ei ole tema

päritolu või meelsuse tõttu vahistatud ega karistatud. Ukrainas viibitud aja kohta rääkis kaebaja

üldiselt, et liikus tänaval, lehvitas lippu ja tõstis teadlikkust QQQst, samuti tegutses ta online.

Kaebaja madalat usaldusväärsust arvestades pole aga usutav, et ta oleks pärast XXXst

lahkumist QQQ toetajana aktiivselt osalenud sotsiaalmeedias või muudes kanalites, mis oleks

ta teinud eriliselt nähtavaks. PPA kogutud päritoluriigi teave (vt eeskätt 27.05.2022 otsuse

joonealustes märkustes nr 10, 13, 14, 22–24 ja 36 viidatud allikad), millest lähtus ka

halduskohus, ei kinnita, et kaebaja profiiliga isikut ähvardaks XXXsse tagasi pöördudes

tagakiusamine või tõsine oht VRKS § 4 lg-te 1 või 3 tähenduses. Seda ei saa järeldada ka

kaebaja viidatud allikatest (vt PPA 27.05.2022 otsuse p 3 ja kaebaja 03.10.2022 seisukoha lisad,

dtl 225 jj). Kaebaja ei ole välja toonud ja ka ringkonnakohtule ei ole teada infot, mille järgi

oleks olukord XXXs võrreldes halduskohtu otsuse tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et see

mõjutaks kaebaja võimalust pöörduda tagasi oma päritoluriiki.

3-22-1383

4(4)

16. Lahkumisettekirjutuse osas nõustub ringkonnakohus samuti halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

17. Eelnevat arvestades jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

18. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu

tasumiseks ning kohtuistungi ja kohtulahendi tõlkimise kulude kandmiseks, samuti riigi

õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud

jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

19. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb avaldada üksnes kohtuotsuse sissejuhatus,

resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused, asendades tähemärkidega kaebaja nime,

päritoluriigi (XXX), hõimu (YYY), samuti „QQQ“ ja „FFF“ (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)