1-19-6226/340 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Kohtuistungi aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

7.märts 2023, Tallinn

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.märts 2023, Tallinn,

Kriminaalasja number

1-19-6226

Kohtukoosseis

Sekretär

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Inna Ombler

Elina Huobolainen

Krimiaalasi

Lembitu Kitt süüdistuses KarS § 255 lg 1, KarS § 214 lg 2 p

1, 2, 4, KarS § 1573 ja KarS § 137 lg 1 järgi, Nikolai Bleskov

süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1, 2, 4 ja KarS § 137 lg 1

järgi, Valentin Uzlov süüdistuses KarS § 255 lg 1 ja KarS §

209 lg 2 p 3, 4 järgi ning Margo Jüris süüdistuses KarS §

209 lg 2 p 3, 4 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 15. detsembri 2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

Janar Pilve

Süüdistatavad

Lembitu Kitt, Nikolai Bleskov, Valentin Uzlov, Margo Jüris

Kaitsjad

Indrek Repnau, adv. Mati Senkel, Aleksei Smelov, adv.

Margo Norman

Prokurör

Janar Pilve

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 15. detsembri 2022 otsus

osaliselt ja nimelt:

Lembitu Kitti suhtes.

1. Lembitu Kitti õigeksmõistmise osas KarS § 214 lg 2

p 4 järgi

2. Lembitu Kitile KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi mõistetud

karistuse osas.

3. Lembitu Kitile KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud

karistuse osas.

4. Lembitu Kitile KarS § 157-3 järgi eraldi karistuse

mõistmise osas.

5. Lembitu Kitile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse

mõistmise osas

6. Lembitu Kiti suhtes KarS § 74 sätete kohaldamise

osas

7. Lembitu Kiti suhtes kohaldatud tõkendi -elukohast

lahkumise keeld – tühistamise aja osas.

8. KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Lembitu

Kitile

lepingulise

kaitsja

tasu

1500

euro

väljamõistmise osas

Nikolai Bleskovi suhtes

1. Nikolai Bleskovi õigeksmõistmises KarS § 214 lg 1

p 1,2,4 järgi.

2. KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt Nikolai

Bleskovi kasuks valitud kaitsjale makstud

õigusabikulude summas 3600 eurot väljamõistmise

osas

3. Määratud kaitsjale makstud tasu summas

10 327,20 eurot jätta riigi kanda jätmise osas.

Valentin Uzlovi suhtes

1. Valentin Uzlovi õigeksmõistmise osas KarS § 255

lg 1 järgi

2. Valentin Uzlovilt väljamõistetud sundraha suuruse

osas.

3. Valentin Uzlovilt määratud kaitsjale makstud tasu

summas 1048 eurot väljamõistmise osas.Valitud

kaitsja tasu summas 8000 eurot Valentin Uzovile

riigi eelarvest hüvitamise osas.

6. KrMS § 313 lg 1 p 7 ja KrMS § 180 lg 3 alusel

menetluskulude

vabatahtlikuks

tasumiseks

ettenähtud 12 (kaheteistkümne) kuu peale jaotuse

osas e igakuisete maksete suuruse osas.

Margo Jürise suhtes

1. Margo

Jürise

poolt

ärakandmisele

kuuluva

liitkaristuse osas

2. Margo Jürisele KarS § 74 lg 3 alusel määratud

katseaja pikkuse osas.

3. Margo Jüriselt sundraha väljamõistmise osas

Teha uus otsus, millega:

1. Tunnistada süüdi Lembitu Kitt KarS § 214 lg 2 p 4

järgi ja lugeda ta seega süüdi mõistetuks KarS § 214

lg 2 p 1,2,4 järgi.

2. Mõista Lembitu Kitile KarS prg 214 lg 2 p 1,2,4 ja prg

157-3 järgi KarS prg 63 lg 1 alusel karistuseks 9

(üheksa) aastat vangistust.

3. Mõista Lembitu Kitile KarS § 255 lg 1 järgi

karistuseks 6 aastat vangistust.

4. KarS § 64 lg 1 alusel suurendada raskeimat

karistust ja mõista liitkaristuseks vangistus 10

(kümme) aastat.

5. Mõistetud karistusest lugeda kantuks vangistuses

viibitud aeg 19.02.2019-09.06.2022 s.o. 3 aastat 3

kuud ja 18 päeva. Ärakandmisele kuulub seega 6

aastat 8 kuud ja 12 päeva.

6. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda Lembitu

Kitti karistuse kandmisele ilmumise aeg pärast

kohtuotsuse jõustumisest.

7. Lembitu Kiti suhtes kohaldatud tõkend elukohast

lahkumise keeld tühistada karistuse kandmisele

ilmumisest pärast kohtuotsuse jõustumist.

8. KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigil hüvitada riigi

tuludest Lembitu Kitile valitud kaitsjale makstud

tasust maakohtu menetluses 1000 eurot.

9. Maakohtu menetluses valitus kaitsjale makstud tasu

summas 19 137,50 jätta Lembitu Kiti kanda.

10. Mõista Eesti Vabariigilt välja Lembitu Kiti

kasuks lepingulise kaitsja Indrek Repnau

apellatsioonimenetluses

tekkinud

kulud

summas

1375

(üks

tuhat

kolmsada

seitsekümmend viis) eurot.

11. Tunnistada süüdi Nikolai Bleskov KarS § 214 lg 2 p

1,2,4 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli)

aastat ja 11 kuud.

12. Jätta KarS § 73 lg 1, 3 alusel mõistetud vangistus

täielikult tingimisi kohaldamata juhul, kui Nikolai

Bleskov ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul

toime uut, tahtlikku kuritegu.

13. Katseaja

alguseks

lugeda

käesoleva

otsuse

kuupäev.

14. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel mõita

Nikolai Bleskovilt välja sundraha 1812,5 eurot.

15. KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti Vabariigil hüvitada riigi

tuludest Nikolai Bleskovile valitud kaitsjale makstud

tasust maakohtu menetluses 720 eurot.

16. 2880

eurot

valitud

kaitsja

tasust

maakohtu

menetluses jätta Nikolai Bleskovi enda kanda.

17. Välja

mõista

Nikolai

Bleskovilt

maakohtu

menetluses

osutatud

õigusabi

eest

kaitsjale

makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 4000

eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30

päeva jooksul. 6327,20 eurot maakohtus tekkinud

õigusabi kuludest jätta riigi kanda.

18. KrMS § 313 lg 1 p 7 ja KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb

menetluskulud summas 5812, 50 eurot tasuda 12

(kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks

selliselt, et esimese 11. kuu jooksul tuleb igakuiselt

tasuda 500 eurot ja viimasel 12. kuul tuleb tasuda

312,50

eurot.

Makseinfo

koos

viitenumbriga

menetluskulude tasumiseks edastatakse Nikolai

Bleskovile eraldi dokumendina

19. Määrata

Mati

Senkel

Advokaadibüroole

apellatsioonimenetluses adv. Mati Senkeli poolt

Nikolai Bleskovile riigi õigusabi osutamise eest

makstavaks tasuks 1098 eurot, mis jääb riigi kanda.

20. Tunnistada Valentin Uzlov süüdi KarS § 255 lg 1

järgi ja mõista talle karistuseks 4 aastat vangistust.

21. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus e KarS

§ 209 lg 2 p 3,4 järgi mõistetud 2 aastane vangistus

kaetuks KarS § 255 lg 1 järgi mõistetud raskema e

4 aastase vangistusega ja mõista liitkaristuseks 4

aastat vangistust.

22. KarS § 65 lg 1 alusel liita käesoleva otsusega

tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud 4

aastane vangistus ja Harju Maakohtu 1.02.2018

otsusega

mõistetud

aastane

vangistus

üksikkaristuse suurendamise teel ja mõista Valentin

Uzlovile liitkaristuseks hiljem tuvastatud kuritegude

kogumi eest 4 (neli) aastat ja 11 kuud vangistust.

23. Liitkaristusest on Valentin Uzlov Harju Maakohtu

1.02.2018 otsusega mõistetud 4 aastase vangistuse

osas lõplikult vabastatud.

24. Liitkaristuse ülejäänud osa 11 kuud vangistust jätta

Valentin Uzlovi suhtes KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel

Edasikaebamise kord:

tingimisi kohaldamata ja määrata katseajaks 5

aastat.

25. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel mõista

Valentin Uzlovilt välja sundraha 562,50 eurot.

26. Mõista välja Valentin Uzlovilt maakohtu menetluses

määratud kaitsja tasu 3144 (kolm tuhat ükssada

nelikümmend neli) eurot riigituludesse.

27. KrMS § 313 lg 1 p 7 ja KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb

menetluskulud summas 3706,50 eurot tasuda 12

(kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks

igakuiselt selliselt, et esimese 11. kuu jooksul tuleb

igakuiselt tasuda 310 eurot ja viimasel 12. kuul tuleb

tasuda 296,50 eurot. Makseinfo koos viitenumbriga

menetluskulude tasumiseks edastatakse Valentin

Uzlovile eraldi dokumendina

28. Lepingulise kaitsja tasu maakohtu menetluses jätta

täielikult Valentin Uzlovi kanda.

29. Mõista Eesti Vabariigilt välja Valentin Uzlovi kasuks

lepingulise

kaitsja

Aleksei

Smelovi

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud 900 eurot.

30. Lugeda Margo Jürisele mõistetud liitkaristuse 1

aasta ja 6 kuud ärakandmata osaks 3 kuud ja 11

päeva.

31. Jätta liitkaristuse ärakandmata osa e 3 kuud ja 11

päeva KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel tingimisi

kohaldamata ja määrata katseajaks 2 aastat.

32. KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõista

Margo Jüriselt välja sundraha 276 (kakssada

seitsekümmend kuus) eurot.

33. Muus osas jätta Harju Maakohtu 15.detsembri 2022

otsus muutmata.

34. Süüdistatava Lembitu Kiti ja tema kaitsja Indrek

Repnau ning süüdistatava Valentin Uzlovi kaitsja

Aleksei Smelovi apellatsioonid jätta rahuldamata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude peale

võib

esitada

määruskaebuse

ringkonnakohtu

kaudu

Riigikohtule

päeva

jooksul

alates

kohtuotsuse

kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 15. detsembri 2022 otsusega mõisteti Lembitu Kitt KarS § 214 lg 2 p 4 ja

KarS § 137 lg 1 järgi õigeks. Sama otsusega tunnistati L. Kitt süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja

talle mõisteti karistuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust, samuti tunnistati ta süüdi KarS § 214

lg 2 p 1, 2 järgi, karistuseks mõisteti 4 aastat ja 11 kuud vangistust, KarS § 1573 järgi ja

karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks

raskeima karistusega L. Kitile mõisteti liitkaristuseks 4 aastat ja 11 kuud vangistust. KarS § 74

lg-te 1 2 alusel määrati, et L. Kitil tuleb koheselt ära kanda 3 aastat, 3 kuud ja 20 päeva. KarS

§ 68 lg 1 alusel arvestati L. Kiti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg (19.02.2019-

09.06.2022) ning loeti tema poolt koheselt ärakandmisele kuuluv karistus kantuks. Allesjäänud

karistuse osa, s.o 1 aasta 7 kuud ja 10 päeva vangistust, jäeti KarS § 74 lg-te 1-3 alusel

täitmisele pööramata, katseajaga 5 aastat, mille kestel kohustub L. Kitt järgima KarS § 75 lg 1

p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Katseaja alguseks oli 15. detsember 2022. KrMS § 180

lg 1 alusel mõisteti L. Kitilt menetluskuluna välja käekirjaekspertiisi tasu 282 eurot ja sundraha

1635 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldas kohus L. Kitil tasuda menetluskulu 12 kuu jooksul

otsuse jõustumisest alates. KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitati L. Kiti valitud kaitsja kulu 1500 euro

ulatuses. Valitud kaitsja makstud tasu summas 18 637,50 eurot jäi L. Kiti enda kanda.

Sama otsusega mõisteti Nikolai Bleskov süüdistustes KarS § 214 lg 2 p 1, 2, 4 ja KarS § 137

lg 1 järgi õigeks. KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitati N. Bleskovi valitud kaitsja kulu summas 3600

eurot. Määratud kaitsja tasu summas 10 327,20 eurot jäeti riigi kanda.

Lisaks tunnistati sama otsusega Margo Jüris süüdi KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi ja talle mõisteti

karistuseks 1 aasta ja 1 kuu vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti MJle

liitkaristus, suurendades Tartu Maakohtu 2. novembri 2017.a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-

9520 mõistetud karistust ning loeti liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1

ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata tingimusel, et M. Jüris ei pane

temale määratud 1 aasta pikkuse katseaja vältel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1

p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Karistuse täitmisele pööramisel kuulub kandmisele see osa,

mis ületab Tartu Maakohtu 2. novembri 2017.a otsusega mõistetud karistust ehk 3 kuud ja 11

päeva vangistust. Katseaja alguseks oli 15. detsember 2022. MJlt mõisteti menetluskuluna

KrMS § 180 lg 1 alusel välja tunnistaja kulu 114,85 eurot ja sundraha 981 eurot, mida tal on

võimalik tasuda 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest. Valitud kaitsjale makstud tasu jäeti

M.Jürise enda kanda.

Lisaks mõisteti sama otsusega Valentin Uzlov õigeks KarS § 255 lg 1 järgi ja tunnistati süüdi

KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti V. Uzlovile liitkaristus suurendades Harju Maakohtu 1. veebruari

2018.a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-10163 mõistetud karistust ning loeti liitkaristuseks 4

aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele

pööramata tingimusel, et V. Uzlov ei pane temale määratud 1 aasta pikkuse katseaja vältel

toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Karistuse

täitmisele pööramisel kuulub kandmisele see osa, mis ületab Harju Maakohtu 01.02.2018.a

otsusega mõistetud karistust ehk 6 (kuus) kuud vangistust. Katseaja alguseks oli 15.

detsember 2022. KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti V. Uzlovilt menetluskuluna välja määratud

kaitsja tasu 1048 eurot ja sundraha 981 eurot, mida on tal võimalik tasuda 12 kuu jooksul

otsuse jõustumisest. Määratud kaitsja tasu summas 2096 eurot jäeti riigi kanda. Valitud kaitsja

tasu hüvitati V. Uzlovile osaliselt, summas 8000 eurot.

Sama otsusega mõisteti VÕS § 1050, ja VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 137 lg 1 alusel MJlt ja V.

Uzlovilt solidaarselt välja 14 210,97 eurot B OÜ kasuks.

L. Kitt mõisteti süüdi KarS § 255 lg 1 järgi selles, et ta kuulus alates 2013 aastast Gennadi

Okunevi juhitud Okunevi nimelisse kuritegelikku ühendusse. Tema hüüdnimi oli „Afghanets“

ehk Afgaan ning ta allus kuritegelikus ühenduses vahetult G. Okunevile. L. Kitt on kuritegeliku

ühenduse hierarhias kõrgel positsioonil, olles üks „vanematest“ ehk „starši“. L. Kiti ülesandeks

kuritegelikus ühenduses on tegeleda kuritegeliku ühenduse huvides rahade väljanõudmisega

võlgnikelt, tehes seda osadel juhtudel vastavalt G. Okunevilt saadud juhtnööridele ning hoida

G. Okunevi kursis, kuidas võlgnikelt või kuritegeliku ühenduse „kaitse“ all olevate

isikute/äriühingute huvides väljanõutavate summadega läheb. Kuivõrd L. Kitt tegutses

omanimelise inkassofirma I OÜ kaudu, oli kuritegelikul ühendusel võimalik enda „kaitse“ all

olevate isikute võlanõudeid esitada L. Kiti kaudu näiliselt legaalsel moel. Võlgade

väljanõudmisel viitas L. Kitt korduvalt oma seotusele „Okunevi“ kuritegeliku ühendusega,

nimetas teisi kuritegeliku ühenduse liikmeid nn „meie omadeks“, kinnitas, et tegutseb „po

ponjatijam“ ehk kuritegelikus maailmas ja „Okunevi“ ühenduses kehtivate kirJ.mata reeglite

alusel, et on „pättidega üks meeskond“ ning et osa nõutavast summast läheb „ühiskassasse“.

Lisaks väljapressimistele pakkus L. Kitt ka võimalust hakata tegelema nö „tünga tegemise/üle

laskmisega“ tingimustel, et väljapetetud summast 50% tuleb maksta L. Kitile, millest tema

omakorda maksab osa „ühiskassasse“. Kuivõrd L. Kiti poolt varaliste nõuete esitamine toimus

vägivalla toel, teostas L. Kitt varalise kasu nõude mõjusama esitamise eesmärgil eraviisilist

jälitust kannatanute kohta andmete kogumise eesmärgil ning kannatanute survestamise

eesmärgil ka ahistava jälitamise.

Samuti oli L. Kiti ülesandeks kuritegelikus ühenduses erinevate probleemide lahendamine ning

osalemine selleks toimunud kohtumistel nii G. Okunevi kui ka teiste ühenduse liikmetega ning

kuritegelikku ühendusse mittekuuluvate isikutega. Vajadusel vahendas L. Kitt ka G. Okunevi

ja kriminaalkorras karistatud kuritegeliku ühenduse liikmete AR ning ST vahelist suhtlust,

kuivõrd G. Okunev soovis konspiratsiooni eesmärgil oma kontakte nimetatud isikutega varjata.

L. Kitt pani kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides

ajavahemikus 2017-2019 nii üksinda kui ka koos ühendusse mittekuuluva N. Bleskoviga

Tallinnas ja Harjumaal toime kuritegusid – 4 väljapressimist ja ahistava jälitamise.

KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi mõisteti L. Kitt süüdi neljas väljapressimise episoodis.

L. Kitt nõudis ajavahemikul jaanuar/veebruar 2017 kuni jaanuar 2019 Tallinnas MNlt alusetult

suures ulatuses varalise kasu üleandmist. 2017 jaanuari lõpus-veebruari alguses võttis ta

MNga telefoni teel ühendust ja andis teada, et on VR esindaja ja soovib MNlt kätte saada võlga

summas 75 000 eurot. L. Kitt hakkas intensiivselt MNle helistama ja telefoni teel sõnumeid

saatma, nõudes MNlt alusetult nimetatud summa tasumist. MN andis L. Kitile teada, et antud

asjas on pooleli kohtuvaidlus, mille peale L.Kitt teatas, et teda ei huvita Eesti Vabariigi kohus,

ta on ise kohus. Samal ajal hakkas L. Kitt, MK esindajana, nõudma MNlt ka 60 000 euro

tasumist. Raha mittemaksmisel lubas L. Kitt tulla Afganistaani poistega MN koju, kus lööb MNt

makku ja näkku ning vajadusel juhtub hullematki. L. Kitt viitas, et on teeninud Afganistaanis

erivägedes ja inimesi tapnud, millega suurendas ähvarduse tõsiseltvõetavust. Samuti lubas L.

Kitt teavitada MN naabreid, et MN on varas ja petis, lubades panna kogu MN kodutänava täis

pilte MNst ja tema naisest kommentaaridega, millised vargad nad on ja milline „kitserajakas“

MN on. Seoses L. Kiti pool varalise kasu üleandmise nõudmisega kohtusid L. Kitt ja MN 2017.

aasta talvel-kevadel korduvalt Tallinnas Kristiine Keskuses asuvates söögikohtades BabyBack

ja DaVinci. Ühel kohtumisel nõudis L. Kitt, et MN allkirjastaks lepingu, millega MN võtaks

kohustuse tasuda VRle 75 000 eurot. Teisel kohtumisel andis L. Kitt MNle tutvumiseks lepingu,

mille kohaselt pidi MN maksma L. Kitile või VRle 75 000 eurot. Kohtumistel andis L. Kitt MNle

korduvalt mõista, et ta ei tegutse üksi ning vajadusel sekkuvad teised isikud. Nii mainis L, Kitt

kohtumisel söögikohas Babyback MNle, et kõrval asuv söögikoht DaVinci on tema poiste

kogunemiskoht ja nad on seal valves. 12. juunil 2017 kohtumisel mainis L. Kitt, et läheb samal

päeval kohtuma G. Okuneviga, andes MNle teada, et temal, VRl ja G. Okunevil on ühised

huvid. MN sai aru, et L. Kitt annab aru G. Okunevile ja kui L. Kitt MNlt raha kätte ei saa, siis

tulevad uued G. Okunevi mehed, kes hakkavad temalt veel karmimatel meetoditel raha

nõudma. Samuti andis L. Kitt MNle teada, et osa nõutavast summast läheb „ühiskassasse“. L.

Kiti poolt MNlt alusetult varalise kasu üleandmise nõudmisel nõutavad summad ajas muutusid,

jäädes vahemikku 5000 kuni 80 000 eurot. Samuti muutus ajas ka n-ö nõude alus. Nimelt

2018. aasta maikuus andis L. Kitt MNle teada, et ei nõua enam VR ja MK võlgade tasumist.

Samas hakkas L. Kitt nõudma MNlt 15 000 euro tasumist seoses sellega, et tema oli oma

poistega teinud kulutusi. 01.06.2018 teatas L. Kitt telefoni teel MNle, et kui viimasel oli varem

võimalus ennast 15 000 euro eest vabaks osta, siis nüüd „po ponjatiem“ peab MN end vabaks

ostma juba 30 000 euro eest.

Lisaks L. Kiti poolt MNlt raha nõudmisel vägivallaga ähvardamisele, kasutas L. Kitt MN suhtes

ühel korral ka füüsilist vägivalda. Nimelt 12.06.2018 Tallinnas Vabaduse väljak 8 asuvas

kohvikus Tuum toimunud kohtumisel, kus osales ka N. Bleskov, nõudis L. Kitt MNlt raha

maksmist ning lükkas MNt, mille tagajärjel MN kukkus. Kukkudes lõi MN ära pea ja selja, mille

tagajärjel tundis füüsilist valu. Samuti pigistas ja küünistas L. Kitt MN käsi, millega tekitas MN

mõlemale käelabale nahamarrastused ning füüsilist valu.

27.08.2018 kohtumisel Kristiine Keskuses nõudis L. Kitt MNlt 30 000 euro tasumist kinnitades,

et selle summa tasumisel MN rohkem enam midagi tasuma ei pea. Kuivõrd MN nõutud summat

ei tasunud, siis nõudis L. Kitt jätkuvalt antud summa tasumist MN poolt. 03.10.2018 kohtumisel

Kristiine Keskuses ütles väga agressiivne L. Kitt MNle, et panevad tema pea vardasse.

Selles väljapressimise episoodis oli kohtu alla antud ka N. Bleskov, keda süüdistati ühiselt L.

Kittiga MNlt raha väljapressimises.

Alates 2018 maikuust kaasas L. Kitt MNlt alusetult varalise kasu üleandmise nõudmisse ka N.

Bleskovi. Viimase roll oli oma kohalolekuga suurendada kannatanus hirmutunnet ja näidata L.

Kiti ähvarduste tõsiseltvõetavust, et tal on tõepoolest nn omad poisid. Korduvalt käis N.

Bleskov koos L. Kitiga MN elukoha XXX, Tallinn juures, kus L. Kitt nõudis MNlt vara

üleandmist.

22. augustil 2018 helistas N. Bleskov MNle ja teatas, et nad ei jäta teda rahule ning MNl tuleb

maksta. 27. augusti 2018 kohtumisel Kristiine Keskuses asuvas DaVinci kohvikus andis N.

Bleskov MNle teada, et teda ei jäeta rahule, kuna ollakse seotud teiste isikutega ja ei saa teiste

ees häbisse jääda. MN sai sellest aru, et neil on mingisugused jõugusuhted/allilmasuhted ja ei

saa teiste jõugu liikmete ees häbisse jääda. Lisaks rääkis N. Bleskov, et nad seotud

„ühiskassaga“ ja seetõttu on neil kohustus MNga tegeleda. Varalise kasu üleandmise

nõudmisel lähtus N. Bleskov L. Kitilt saadud juhistest ja korraldustest. 3. oktoobril 2018

kohtumisel Kristiine Keskuses ütles väga agressiivne L. Kitt MNle, et panevad tema pea

vardasse. Selle peale teatas N. Bleskov, et teeb nii, nagu L. Kitt ütleb. Kõiki L. Kiti ja N. Bleskovi

poolseid väljaütlemisi ja tegevust varalise kasu üleandmise nõudmise käigus tajus MN

ähvardusena kasutada raha tasumata jätmisel tema või tema pereliikmete suhtes vägivalda,

ehk ähvardusena tekitada tervisekahjustus.

L. Kitt, kes on varem toime pannud väljapressimise ja N. Bleskov, kes on varem toime pannud

väljapressimise, nõudsid ühiselt ja kooskõlastatult nõudis alates suvest 2017 kuni kevadeni

2018 Tallinnas RKlt alusetult suures ulatuses varalise kasu üleandmist vägivallaga. 2017.

aasta suvel helistas RKle L. Kitt, kes soovis temaga kohtuda Tallinnas Kristiine Keskuses.

Kohtumisel L. Kitt andis RKle teada, et ON ei ole saanud kätte AÄ võlga summas 60 000 eurot.

Kuna AÄ poolt väljastatud kviitungid on RK poolt allkirjastatud, siis tuleb RKl ONle 60 000 eurot

ära maksta. RK ütles L. Kitile, et ta ei ole antud raha saanud. 2017. aasta sügisel võttis L. Kitt

RKga uuesti ühendust ja tahtis kohtuda. Kohtumine toimus 25.08.2017 XXX, Tallinn asuvas

ON kontoris. Antud kohtumisel osales ON, L. Kitt, N. Bleskov ja RK. Kohtumisel sundis L. Kitt

RK alla kirJ.ma kokkuleppele, millega RK võtaks omaks võla summas 69 000 eurot ning

teostaks ONle esimese makse 10.09.2017. L. Kitt ähvardas RK ja tema lähedaste elu „ära

rikkuda“, kui viimane kokkulepet ei allkirjasta. RK, kartes ähvarduste täideviimist ja tundes

hirmu oma lähedaste pärast, allkirjastas kokkuleppe. Seejärel jätkas L. Kitt antud kokkuleppe

alusel RK käest alusetult varalise kasu üleandmise nõudmist. L. Kitt ähvardas nii telefoni teel

kui ka kohtumistel RK korduvalt vägivallaga, lubades RK lõualuud puruks peksta, samuti lubas

L. Kitt saata RK juurde noored poisid, kes annavad RKle õppetunni, annavad talle peksa.

Ähvarduste käigus viitas L. Kitt endale kui isikule, kes on Afganistani sõjas inimestel kõrisid

läbi lõiganud ja tapnud ning N. Bleskovile kui endisele Permi grupeeringu ühele liidritest.

Samuti andis L. Kitt jutuajamise käigus mõista, et kui RK ei maksa võlga ära, siis tulevad nn

„kolmandad isikud“, kes võivad tema auto ära lõhkuda.

Samas episoodis oli väljapressimise süüdistusega koos L. Kittiga kohtu alla antud ka N.

Bleskov, kes samuti nõudis RKlt alusetult varalise kasu nõudmist. Ta helistas RKle korduvalt

ning andis talle teada, et raha mittetasumisel hakatakse asju teistmoodi ajama, samuti seda,

et võib talle haiget teha, aga ta ei soovi seda, mistõttu oleks RKl mõistlik raha ära maksta.

Samuti viibis RK ja L. Kiti kohtumiste juures alati ka N. Bleskov, kes nõudis koos L. Kitiga RK

poolt raha tasumist. Varalise kasu üleandmise nõudmisel lähtus N. Bleskov L. Kitilt saadud

juhistest ja korraldustest. N. Bleskovi roll oli oma kohalolekuga suurendada kannatanus

hirmutunnet ja näidata L. Kiti poolsete väljaütlemiste tõsiseltvõetavust. Kõiki L. Kiti ja N.

Bleskovi poolseid väljaütlemisi ja tegevust varalise kasu üleandmise nõudmise käigus tajus

RK ähvardusena kasutada raha tasumata jätmisel tema või tema pereliikmete suhtes

vägivalda, ehk ähvardusena tekitada tervisekahjustus.

L. Kitt nõudis alates aprillist 2018 Tallinnas HHlt alusetult suures ulatuses varalise kasu

üleandmist vägivallaga järgmiselt. Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2018 määrusega

lõpetati HH suhtes kuriteokoosseisu puudumisel menetlus kriminaalasjas nr 14221000147.

Antud kriminaalasjas kahtlustati HH kelmuse toimepanemises, kus HHga seotud äriühing L

jättis JTga seotud äriühingule P OÜ-le (endine nimi J OÜ) kauba tarnimata, millega põhjustati

JTga seotud äriühingule varaline kahju summas 274 672,54 eurot. Aprillis 2018 hakkas L. Kitt

järjepidevalt HHle helistama ja nõudma 300 000 euro suuruse võlgnevuse tasumist JTle. HHlt

ütles L. Kitile, et kui tal on pretensioone, siis pöördugu nõudega kohtusse, mille peale L. Kitt

vastas, et tema kohtuga asju ei aja, tal on omad meetodid raha nõudmiseks. Varalise kasu

üleandmise nõudmise käigus ähvardas L. Kitt HH vägivallaga, ähvardades noaga HH sõrmed

maha lõigata, samuti kätte saamisel „lõuga anda“, „ära taguda“. L. Kitt rääkis, et on endine

Afganistani sõja dessantväelane ja on selle käigus omandanud erinevaid oskusi, jättes sellega

kannatanule mulje, et L. Kitt on omandanud erinevaid oskusi, mis on seotud piinamise ja

vägivallaga. L. Kitt püüdis HHga korduvalt kokku saada, käies korduvalt tema töökohas ja kodu

juures, kuid HH vältis kohtumist. Telefoni vestluse ajal HHga on L. Kitt andnud vahepeal

telefoni üle N. Bleskovile, kes on end tutvustanud ja siis andnud telefoni tagasi L. Kitile. Sellega

andis L. Kitt HHle mõista, et ta ei tegutse üksi. Seejuures suheldes HHga nimetas L. Kitt N.

Bleskovi kunagiseks Permi kuritegeliku grupeeringu liidriks.

N. Bleskovi süüdistati samuti HHlt raha väljapressimises ühiselt L. Kittiga. N. Bleskovi roll oli

oma kohalolekuga suurendada kannatanus hirmutunnet ja näidata L. Kiti poolsete

väljaütlemiste tõsiseltvõetavust.

Kõiki L. Kiti ja N. Bleskovi poolseid väljaütlemisi ja tegevust varalise kasu üleandmise

nõudmise käigus tajus HHlt ähvardusena kasutada raha tasumata jätmisel tema või tema

pereliikmete suhtes vägivalda, ehk ähvardusena tekitada tervisekahjustus.

L. Kitt nõudis alates augusti lõpust/septembri algusest 2017 kuni märtsini 2018 AVlt alusetult

suures ulatuses varalise kasu üleandmist vägivallaga. järgmiselt. Detsembris 2016 ST, V.

Uzlovi ja M.Jürise poolt toime pandud kelmusega põhjustati AVga seotud äriühingule B OÜ

varaline kahju summas 95 000 eurot. Seoses antud varalise kahju tekitamisega võttis L. Kitt

AVga juuli lõpus/augusti alguses 2017 telefoni teel ühendust ning soovis temaga kohtuda.

Kohtuti Kristiine Keskuses, kuhu L. Kitt tuli koos STga. Sellel kohtumisel näitas ST valmisolekut

hüvitada B OÜ-le tekitatud varaline kahju. Mõned nädalad hiljem helistas L. Kitt taas AVle ja

soovis uuesti kohtuda. Kohtuti jälle Kristiine Keskuses, kuhu L. Kitt tuli koos STga. Sellel korral

anti AVle teada, et mingit kahju hüvitama ei hakata. L. Kitt ütles AVle, et selline otsus on vastu

võetud ülevalt poolt, millest AV sai aru, et tegemist on kellegi kollektiivse otsusega. 2017. aasta

augusti lõpus/septembri alguses helistas L. Kitt jälle AVle ja soovis uuesti kohtuda. Kohtuti

Kristiine Keskuses asuvas kohvikus DaVinci. L. Kitt teatas AVle, et sai Sankt-Peterburist infot

selle kohta, et AVl on eraisikuna suur võlg. Väidetavalt võlgnes AV ASle 320 000 eurot. AV

selgitas L. Kitile, et temal eraisikuna ei ole mingeid võlgasid, soovides näha dokumente võla

kohta ja kohtuda väidetava laenuandjaga. Samuti pakkus AV pöörduda kohtusse, kui on

olemas reaalsed faktid, mis kinnitavad tema võlga, mille peale L. Kitt andis ärritunult teada, et

AV on petnud lugupeetud inimesi ja see raha saadakse tema käest niikuinii kätte. Seejuures

ütles L. Kitt, et AV võib 320 000 eurost maha arvestada 95 000 eurot. AV selgitas, et 95 000

eurot kuulub äriühingule B OÜ ja see ei ole puutumus sellega, et tema olevat kellelegi eraisiku

võlgu. Selle peale teatas L. Kitiga kaasas olnud meesterahvas, et sa keeldud ilmaaegu, sulle

pakutakse head varianti. Mingid päevad hiljem kohtuti Kristiine Keskuses uuesti ja AV rääkis

L. Kitile taaskord, et ta ei ole kellelegi võlgu. L. Kitt vastas selle peale, et kui vaja, siis nad

võivad sügavamalt kaevata. AV soovitas uuesti, et pöördugu kohtusse. Seejärel võttis L. Kitt

AVga uuesti ühendust ligi pool aastat hiljem. Nimelt 20.03.2018 kella 15.00 paiku läks L. Kitt

AV ja tema pere kasutuses olnud kinnistu territooriumile aadressil XXX ning nõudis AVlt enda

majja sisse laskmist. L. Kitt püüdis majja siseneda ning nõudis AVlt raha üleandmist teatades,

et AV tagastab niikuinii neile 300 000 eurot, nad ei jäta teda rahule. L. Kitt rääkis kannatanuga

suheldes kogu aeg „meie“ vormis ning kuna kannatanu oli saanud aru, et L. Kitt on seotud

„Okunevi“ kuritegeliku ühendusega, kuhu kuulub n-ö „brigadirina“ ka ST, siis suheldes

kannatanuga „meie“ vormis, esindab L. Kitt „Okunevi“ kuritegelikku ühendust. Samuti ütles L.

Kitt AVle, et „sul on nii ilus maja“, mida kannatanu tajus kui ähvardust, et raha mittetasumisel

võib tema majaga midagi juhtuda ning ta võib majast ilma jääda. Lisaks viitas L. Kitt ähvarduste

käigus endale kui isikule, kes on endine dessantväelane ja osalenud Afganistani sõjas. L. Kiti

tegevuse ja väljaütlemiste tagajärjel, samuti saades aru, et L. Kitt esineb oma nõudmistes

„Okunevi“ kuritegeliku ühenduse nimelt, tundis kannatanu AV tõsiseltvõetavat hirmu oma elu

ja tervise, oma vara ning oma perekonnaliikmete julgeoleku pärast.

Maakohus mõistis vaidlustatud kohtuotsusega N. Bleskovi õigeks kõigis kolmes

väljapressimise episoodis, milles oli talle esitatud süüdistus koos L. Kittiga. RK episoodis leidis

kohus, et esitatud tõendite pinnalt ei saa teha järeldust, et N. Bleskov ja L. Kitt tegutsesid RKlt

oletatava võlgnevuse nõudmisel kooskõlastatult ja ühtse teoplaani alusel ning et ka N. Bleskov

valitses tegu ja eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub ka temast. Kannatanu RK on

öelnud, et igal tema kohtumisel N. Bleskov üldse ei viibinudki. N. Bleskov ei ole RK ähvardanud

ja puuduvad tõendid ka selle kohta, et ta olnuks teadlik L. Kitti poolt RK suhtes tehtud

ähvarduste sisust. N. Bleskov ise ei otsustanud midagi, käis L. Kittiga kaasas tema kutsel. L.

Kitt kasutas ära N. Bleskovi tausta (varasem vangistus) ja rääkis omal initsiatiivil, et N. Bleskovi

näol pole tegemist poisikesega, kasutas oma nõudmistel „meie“-vormi. Tõsi, kannatanus võis

hirmu tekitada see, et võlanõudmisel ei viibinud L. Kitt alati üksi ja on ilmne, et L. Kitt lootis

sellega, et temal oli kaasas N. Bleskov, oma tõsiseltvõetavust suurendada. Kuid kohtu

hinnangul ei saa väita, et ka N. Bleskov valitses tegu. Pole ka tõendeid selle kohta, et N.

Bleskov vähemalt möönis, et nõudel pole seaduslikku alust. N. Bleskov ei ole eitanud, et ta

mõnikord võlgnikele ka selgitas, et oma võlad tuleb ära tasuda, võis isegi kõvemat häält teha,

kuid see asjaolu üksi ei tee temast väljapressijat. Igal juhul jääb kohtule kahtlus, et N. Bleskov

ei teadnud võlgnevuse nõudmise alusetusest ja L. Kiti ähvarduste sisust kannatanule või et

need heaks kiitis. Seda veendumust kinnitavad ka teistes väljapressimise episoodides esitatud

tõendid, millistest nähtub, et N. Bleskov käis sageli L.Kitiga erinevatel kohtumistel kaasas, kuid

tema roll oli pigem sündmuste käiku rahustada, mitte eskaleerida ega kannatanuid hirmutada.

Mitmetel kohtumistel ta üldse ei viibinudki, seega ei pruukinud ta viimaste sündmuste

arenguga üldse kursiski olla. Asjaolu, et kannatanu tajus teda tegutsevana koos L.Kitiga, ei

oma tähtsust. Ilmselt oligi see L. Kiti eesmärk, kuid pole tuvastatav, et see olnuks ka N.

Bleskovi eesmärk, et tema juuresolek oleks suurendanud L. Kiti tõsiseltvõetavust. Igal juhul

kinnitab seda, et N. Bleskovil ei olnud L. Kitiga ühtset teoplaani ka see, et kuritegeliku

ühenduse juht G. Okunev oli üsna häiritud sellest, et L. Kitt on oma tegevusse kaasanud N.

Bleskovi, kes ilmselt G. Okunevi arvates pigem takistas L. Kitil tõhusalt võlgu välja nõuda.

Isikut ei saa süüdi tunnistada kaastäideviimises pelgalt selle asjaolu tõttu, et ta on viibinud teo

toimepanijaga koos sündmuskohal samas ruumis. Pole alust ka väita, et N. Bleskov oleks aru

saanud, et nõue ei tugine seaduslikule alusele. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud

põhimõttega in dubio pro reo tuleb kuriteo grupilist toimepanemist puudutavad kahtlused

tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-10-11, p 26).

MN väljapressimises õigeksmõistmist põhjendab maakohus järgnevalt. N. Bleskov mingit

füüsilise ohu tunnet MNs ei tekitanud nagu kannatanu kohtuistungil selgitas, vastupidi, ta

nimetas, et N.Bleskov oli see, kes ta vähemalt ära kuulas ja arutles asjade üle ning

kokkusaamistel pigem rahustas L.Kitti. Kohus leiab, et N.Bleskovi osas ei ole esitatud piisavalt

tõendeid selle kohta, et ta oleks kannatanuid ähvardanud, olnud teadlik L.Kiti ähvardustest või

nendega nõustunud ehk neid heaks kiitnud. Samuti ei ole tõendatud, et L.Kitil ja N.Bleskovil

olnuks ühine teoplaan võlgnevuse kättesaamiseks MNlt, N. Bleskov viibis sageli MNga

kohtumiste juures ja pelgalt seepärast ei saa teda süüdi mõista väljapressimises. Malemäng

MN maja läheduses ei ole ka iseenesest karistatav.Saate Võlakütid tegijad, kes kriminaalasjas

tunnistusi andsid, kasutasid sedasorti malemängu oma saate elavdamiseks, selle kohta on

nad kohtus ütlusi ka andnud. Mitmel korral oli N. Bleskovi ja L. Kiti viibimine erinevates

kohtades seoses MNga tingitud just saate salvestamisest. Prokuratuuri hinnangul oli N.

Bleskovi ülesanne oma kohalolekuga suurendada nõudmisega kaasnenud ähvarduste

tõsiseltvõetavust. Kohus nõustub sellega, et see võis olla L. Kiti soov ja nägemus, kuid see ei

olnud N. Bleskovi enda soov ega nägemus. N. Bleskov on kohtule selgitanud, et tema käis

L.Kitiga kaasas viimase kutsel, et vältida sündmuste eskaleerumist (rünnet L.Kiti vastu näiteks

vms), ta võis võlgnikule kohtumisel ka öelda, et võlad tuleb varem või hiljem ikka ära maksta,

kui võlgu ollakse. Kohtu hinnangul selline käitumine automaatselt väljapressimise koosseisu

ei täida. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et N. Bleskovi teopanus ei ole ka selle episoodi juures

sedavõrd oluline, et täidaks süüteokoosseisu. Kuriteo toimepanemisest isikute grupis jäi kohus

juba eelmise episoodi juures esitatud seisukoha juurde ja see käib ka antud episoodi kohta,

kohus seda korrata ei pidanud vajalikuks.

H episoodi osas leidis kohus, et N.Bleskovi süü ei ole tõendamist leidnud. L.Kitt on rääkinud,

et N.Bleskov on tema vana sõber, kelle ta kutsus kaasa endaga võlgu nõudma erinevatelt

isikutelt kui turvameest. N. Bleskov oli sellega nõus ja käiski temaga sageli koos võlgnikke

otsimas. N. Bleskov on seda kinnitanud. Kuid mitte ühegi tõendiga ei ole kinnitust leidnud, et

N. Bleskov oleks kedagi võlgnikest ähvardanud, seda ei ole muuhulgas kinnitanud ka HH.

Tõendamist ei ole leidnud ka see, et N. Bleskov oleks teadnud, et L. Kitt peale võla nõudmise

võlgnikke ka ähvardab. Oletustele ei saa süüdimõistvat kohtuotsust rajada. Kas N. Bleskov oli

teadlik sellest, et tegelikult ei ole L.Kitil alust võlgnevust nõuda HHlt, sellele küsimusele saab

vastata eitavalt pelgalt objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast. Mida püüdis L. Kitt tegelikult

saavutada sellega, et ta kõikjale võlgnikega kohtumistele N. Bleskovi kaasa kutsus, seda võib

vaid oletada. Võibki olla, et kannatanud tajusid, et võlgu nõutakse grupi poolt ja mitme isiku

kohaolu võis neid hirmutadagi, kuid kohtul ei ole tõendeid selle kohta, et võlgniku hirmutamine

olnuks N. Bleskovi enda soov ja tahe. Asjaolu, et L. Kitt üritas kannatanutele üldiselt sageli

selgitada, et N. Bleskovi tausta kohta võiksid nad huvi tunda, ei tee N. Bleskovist veel süüdlast.

N. Bleskov ise ei ole oma taustinformatsiooniga kellegi ees esinenud. Tähelepanu väärib, et

isegi G. Okunev on ühes oma telefonikõnes sisuliselt öelnud, et pole hea, et L. Kitt N.

Bleskoviga suhtleb, et N. Bleskov „paitab L-l pead“ ja see L-ile meeldib ehk sellest võib välja

lugeda, et N. Bleskov tegelikult segab nii-öelda „korralikku“ võlanõudmist. Mitmed kannatanud

on öelnud, et N. Bleskov oli pigem see, kes olukorda sageli rahustas.

L. Kitt mõisteti süüdi KarS § 1573 järgi järgnevas.

Ajavahemikul 15.04.2017 kuni 22.12.2017 otsis L. Kitt järjepidevalt erinevaid kanaleid pidi

TNga kontakti selleks, et mõJ.da läbi tema MNt L. Kitile raha andma. 15.04.2017 helistas L.

Kitt TN kasutuses olnud abonentnumbrile XXXXXXXX ning andis teada, et kui MN MKle ja

VRle võlga ära ei maksa, siis hakkab ta võlga nõudma TNlt, kuivõrd viimane on käendaja. TN

selgitas L. Kitile, et ta tühistas käenduse, kuivõrd VR ei täitnud enda kohustust kanda üle

10 000 eurot. Pärast seda kõnet TN enam L. Kiti kõnedele ei vastanud, mistõttu hakkas L. Kitt

saatma TNle telefoni teel sõnumeid. Alates 16. aprillist 2017 kuni juuni alguseni 2017 saatis L.

Kitt TNle paarkümmend sõnumit. L. Kitt ähvardas teatada ajakirjandusele ja naabritele, et TN

on pettur ja kaabakas. Seejuures saatis L. Kitt sõnumeid hilistel õhtutundidel, millega oluliselt

häiris kannatanu öörahu. Kuivõrd TNl on südamerütmihäired ja kõrgenenud vererõhk, siis L.

Kiti poolt saadetud sõnumite tagajärjel halvenes kannatanu enesetunne sedavõrd, et ta oli

sunnitud võtma ravimeid ning ei saanud öösel magada.

2017 juunis vahetas TN ära oma abonentnumbri. Pärast seda hakkas L. Kitt käima XXX,

Tallinn kortermajas elava TN trepikoja ukse taga. Kuivõrd kortermaja trepikoja uks oli lukus,

siis helistas L. Kitt TNle läbi fonoluku ja soovis enda majja sisse laskmist. TN L. Kitti majja ei

lasknud. Kui TN enam läbi fonoluku kontakteerumisele ei vastanud, hakkas L. Kitt helistama

läbi fonoluku TN naabritele ja teda laimama. Vältimaks L. Kiti poolt naabrite selliselt tüütamist,

suhtles TN edaspidi L. Kitiga ukse fonoluku kaudu. Kuigi TN L. Kitile maja ust ei avanud,

pääses L. Kitt ometigi majja ja käis korduvalt TN korteri ukse taga. Jätkuvalt soovis L. Kitt läbi

TN mõJ.da MNt varalist nõuet üle andma. Samuti ähvardas L. Kitt pöörduda ajakirjanduse ja

maja elanike poole ning anda teada TN ja MN nn pahategudest. Ajavahemikul juuni 2017 kuni

22. detsember 2017 käis L. Kitt TN elukoha kortermaja ja korteri ukse taga keskmiselt korra

nädalas. Samuti kleepis L. Kitt oktoobris 2017 XXX, Tallinn asuva maja trepikotta A4 formaadis

paberilehti, millele oli trükitud tekst “SAAGE TUTTAVAKS! SIIN KELMID JA VARGAD NNN!

PEAVARAS, MN, TEMALE ALLUVAD NAINE - MN JA M.I EMA - TN. KELM TN ELAB XXX-

XX. EESTI RAHVAS HOIDKE EEMALE NENDEST PETTURITEST!!!!!“ ning pildid MNst ja

MNst. Oma sellise tegevusega otsis L. Kitt järjepidevalt TN tahte vastaselt temaga kontakti

ning tema tegevus hirmutas ja häiris oluliselt TNt.

L. Kitile ja N. Bleskovile oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla ka KarS § 137 lg 1

järgi vastavalt kolmes ja ühes episoodis. L. Kitti süüdistati kahel korral üksi ja ühel korral koos

N. Bleskoviga eraviisilise jälitustegevuse toimepanemises järgnevalt.

L. Kitt, omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS § 1261 lg-s 5

sätestatule, teostas HH suhtes eraviisilist jälitustegevust järgnevalt. 30.06.2018 õhtul

Harjumaal XXX teostas L. Kitt HH ja tema lähedaste elukohtade juures KrMS § 1265 esimeses

lõikes nimetatud jälitustoimingut (varjatud jälgimist) HH suhtes eesmärgiga koguda andmeid

HH elukoha, liikumisteekonna ja sõidukite kohta.

Samuti L. Kitt ja N. Bleskov, omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS

§ 1261 lg-s 5 sätestatule, teostasid HH suhtes eraviisilist jälitustegevust ühiselt ja

kooskõlastatult järgnevalt. 01.07.2018 päevasel ajal Harjumaal XXX teostasid L. Kitt ja N.

Bleskov HH ja tema lähedaste elukohtade juures KrMS § 1265 esimeses lõikes nimetatud

jälitustoimingut (varjatud jälgimist) HH suhtes eesmärgiga koguda andmeid HH elukoha,

liikumisteekonna ja sõidukite kohta. Varjatud jälgimise teostamise ajal kasutasid L. Kitt ja N.

Bleskov HH tegevuse jälgimiseks binoklit.

Samuti L. Kitt, omamata jälitustegevuseks seaduslikku õigust vastavalt KrMS § 1261 lg-s 5

sätestatule, teostas MN suhtes eraviisilist jälitustegevust järgnevalt. L. Kitt teostas 21.08.2018

kella 12.00 ajal Tallinnas XXX tänaval KrMS § 1265 esimeses lõikes nimetatud jälitustoimingut

(varjatud jälgimist) MN suhtes eesmärgiga koguda andmeid MN elukoha, liikumisteekonna,

sõidukite kohta. Varjatud jälgimise teostamise ajal viibis L. Kitt tema kasutuses olevas sõidukis

ja kasutas andmete kogumisel MN tegevuse jälgimiseks binoklit.

Maakohus mõistis L. Kiti ja N. Bleskovi KarS § 137 lg 1 järgi õigeks.

30.06.2018 episood (süüdistus ainult L.Kitil). Kohus leidis, et kõne JRle, mida prokurör peab

oluliseks tõendiks, on tehtud enne süüdistuses näidatud kuupäeva (kõne oli 24.06.2018 ja

süüdistus on esitatud 30.06.2018 episoodi kohta). Teiseks, L. Kitt ei varjagi oma kõnes, et

keegi on maja juures ja jälgib. Kas see ka tegelikult nii oli, selle kohta tõendid puuduvad. Ei

saa välistada, et selline jutt oli üks L.Kiti survestamismeetodeid. JR igatahes tema juttu ei

uskunud, sest tegelikkus sellega kokku ei läinud, mida L. Kitt ütles poisse nägevat. Seda on

kinnitanud ka tunnistaja LN. Jälitusprotokollist nähtub ka see, et L. Kitt ja tema poisid käisid JR

kodu juures jälgimas ja kaardistamas HH tegevust (kõned 25.06.2018.a ja 30.06.2018.a – IM

ja L. Kiti vahel). Kas ja millal selline jälgimine tegelikult aset leidis, selle kohta tõendid

puuduvad. Arvestades L.Kiti puhul temale iseloomulikku harjumust suurustada ja kelkida oma

sidemete ja töövõtetega, ei ole midagi imekspandavat, kui tema jutt oli täielik bluff. Binokkel

küll leiti L.Kiti autost, kuid selle olemasolu sõidukis ei tähenda veel varjatud jälgimist. LN on

kinnitanud, et N. Bleskov ei ole temaga, HHga ega tema lähedastega kontaktis olnud. Kohus

leidis, et kui L. Kitt viibis MN elukohas, siis järelikult elukoha kohta ta andmeid ei kogunud. L.

Kitt viibis oma sõidukis, mille kohta MNl oli piisavalt teadmist, et selline sõiduk on L. Kiti

kasutuses. Seega ei ole alust väita, et ta jälgis MNt varjatult. Seda, et L. Kitt käis korduvalt

kannatanu kodu juures teda jälgimas ja andis sellest kannatanule ka teada, et on tema

tegemistega kursis, saab tõesti möönda, kuid süüdistus on esitatud konkreetselt 21.08.2018

kohta ja seda varjatud jälgimises.

Kohus leidis, et N. Bleskovi ja L. Kiti tegevuses ei esinenud piisavat ulatust ja vaatluse

intensiivsust, et nende tegevus kvalifitseeruks KarS § 137 järgi. Riigikohtu seisukohast (RKKK

3-1-1-93-15 p-d 90 ja 97) võib tuletada üldisema reegli, et mistahes eraviisiline jälitustoimingu

tunnustele vastav tegevus on vaadeldav eraviisilise jälitustegevusena KarS § 137 mõttes ainult

siis, kui see tegevus on piisavalt ulatuslik ja süsteemne ehk võrreldav professionaalse

jälitustööga. Antud juhul see kindlasti professionaalse jälitustööga võrreldav ei olnud. L. Kitt

ja N. Bleskov ei ole sisuliselt varjanud, kus nad on ja mida vaatavad (L. Kitt teavitas sellest ka

IMt, kellega oli plaan koos telesaadet teha võlgnikest). Pelgalt kellegi maja binokliga vaatamise

pinnalt ei saa teha järeldust, et tegemist võiks olla KarS § 137 järgi kvalifitseeritava kuriteoga.

Kohtu hinnangul võiks siin üldiselt kõne alla tulla nii HH kui MN kui kannatanute ahistav

jälitamine koostoimes kriminaalasjas teistes kuriteoepisoodides kogutud tõenditega, kuid

selles ei ole süüdistust esitatud ei L. Kitile ega N. Bleskovile.

V. Uzlov ja M. Jüris mõisteti KarS § 209 lg 2 p 3,4 järgi süüdi selles, et nemad ühiselt ja

kooskülastatult STga panid B OÜ suhtes kelmuse toimepanemises järgnevalt. 2016 oktoobris

mainis B OÜ juhatuse liige AV oma tuttavale V. Uzlovile, et otsib portatiivseid röntgenaparaate.

V. Uzlov ütles, et tal on tuttav, kes tegeleb seadmete tarnimisega ja edastas AVle VN nimelise

isiku telefoninumbri. V. Uzlov iseloomustas VNt kui usaldusväärset ja mitmekülgset

äripartnerit. AV võttis telefoni teel VN nimelise isikuga ühendust ning lepiti kokku kohtumine

Liivalaia 33, Tallinn asuvas hotellis Radisson Blue. Tegelikkuses esines VN nime all ST.

24.10.2016 toimunud kohtumisel tutvustas AV VN nime all esinenud STle oma äriühingut ja

selgitas, milliseid seadmeid soovitakse soetada. ST ütles, et tema äriühing võib mitmeid

soovitud seadmed tarnida. Seadmed pidi tarnima äriühing J OÜ, mille tegevdirektorina ST end

esitles. Detsembris 2016 tekkis AVl vajadus soetada kaks tööstusseadet Eresco 52 MF4-CL

ning AV võttis 19.12.2016 uuesti VN nime all esinenud STga ühendust. AV ja ST leppisid

kokku, et äriühing J OÜ tarnib B OÜ-le kaks tööstusseadet Eresco 52 MF4-CL

kogumaksumusega 100 000 eurot. ST ja V. Uzlov leppisid MJga kokku, et äriühingu B OÜ

poolt kantakse seadmete eest raha M.Jürise kontrolli all oleva äriühingu M OÜ (endine nimi H

OÜ, registrikood XXXXXXXX) pangakontole. Seejärel teatas ST AVle, et B OÜ-le esitab

seadmete eest arve mitte J OÜ, vaid M OÜ (endine nimi H OÜ). Seejärel koostas V. Uzlov

29.12.2016 M OÜ (endine nimi H OÜ) nimelt arve nr 1-291216 viitega lepingule nr RL281216-

1 summas 100 000 eurot ning edastas selle enda poolt varem loodud e-posti aadressilt VVV

VN nimelt AV e-posti aadressile AAA. 29.12.2016 teostas AV esitatud arve alusel B OÜ

pangakontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank M OÜ (endine nimi H OÜ)

pangakontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank ülekande summas 95 000 eurot.

Seejärel, V. Uzlovi ja ST korraldusel, organiseeris M. Jüris M OÜ (endine nimi H OÜ)

pangakontole laekunud rahaliste vahendite sularahas väljavõtmise, kasutades selleks enda

kontrolli all olevaid enda ja teiste isikute pangakontosid. Vastavalt eelnevale kokkuleppele pidi

seadmete müügiga seotud leping nr RL281216-1 allkirjastatama samal päeval pärast B OÜ

poolt seadmete eest arve tasumist. 29.12.2016 leppiski AV telefoni teel STga kokku, et samal

päeval kohtutakse ja allkirjastatakse antud leping, kuid ST kokkulepitud kohtumisele ei

ilmunud, samuti ei olnud AVl enam võimalik temaga telefoni teel ühendust saada.

Oma tegevusega lõid V. Uzlov, ST ja M. Jüris AVle ebaõige ettekujutuse, justkui B OÜ sõlmis

M OÜ-ga (endine nimi H OÜ) lepingu, mille alusel tarnitakse B OÜ-le kaks tööstusseadet

Eresco 52 MF4-CL. Tegelikkuses puudus STl, V. Uzlovil ja MJl tahe ja võimalus B OÜ-le antud

seadmeid tarnida. Isikute eesmärgiks oli saada B OÜ-lt pettuse teel 95 000 eurot, ilma vastu

sooritust tegemata. Oma tegevusega põhjustasid ST, V. Uzlov ja M. Jüris äriühingule B OÜ

varalise kahju summas 95 000 eurot, so suure varalise kahju.

V. Uzlovile oli esitatud süüdistus ka KarS § 255 lg 1 järgi ja nimelt selles, et ta kuulus G.

Okunevi poolt juhitud „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse koosseisu vähemalt 2016. aastast.

Kuritegeliku ühenduse hierarhias allus ta STle. V. Uzlovi ülesandeks oli kuritegelikus

ühenduses narkootiliste ainete käitlemisega seotud ning varavastaste kuritegude

toimepanemine ning vajadusel osalemine erinevate probleemide lahendamiseks toimunud

kokkusaamistel, millest võtsid osa „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liikmed. V. Uzlov allus ST

korraldustele ning osaleb ühenduse liikmena konflikte lahendamisel, võimendades oma

füüsilise kohalolekuga kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu ning selle autoriteeti konfliktis

ühenduse poolt karistatava või survestatava isiku suhtes. V. Uzlov osales koos teiste

ühenduse liikmetega ka äriühingu juhtimisega seonduvate vaidluste lahendamisel, kasutades

oma füüsilise kohalolekuga teise vaidluses osaleva poole esindajate äriühingu ruumidesse

juurdepääsu piiramist ja ettevõtte igapäevatöö häirimist. Nimelt piirasid Tallinnas XXX asuva

toitlustusasutuse „Talleke ja Pullike“ tegutsemisega seonduvate probleemide lahendamisel

2016. aasta alguses ST, VS, V. Uzlov, EL, RD, KH oma füüsilise kohalolekuga nimetatud

toitlustusasutuste omanike ja rentnike tegevust, lubamata neid äriühingu ruumidesse siseneda

ja takistades restorani igapäevast tegutsemist restorani sulgemisega 1-2 nädalaks. Kirjeldatud

survemeetodite kasutamisega saavutasid kuritegeliku ühenduse liikmed kontrolli restorani

opereerimisega tegeleva äriühingu K OÜ üle, mille tulemusena tõrjuti äriühingust eelnevad

juhatuse liikmed, töötajate töölepingud vormistati ümber ja toitlustusasutust hakkas

opereerima KT OÜ, mille üheks juhatuse liikmeks sai toitlustusasutuse hõivamise järgselt ka

ST ning omanikeks läbi J OÜ alates 18.05.2016 ST ja VS.

V. Uzlov pani kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel kuritegeliku ühenduse huvides koos

kuritegeliku ühenduse liikmete VSi ja STga 15.03.2017 Tallinnas toime KarS § 121 lg 1 ja §

136 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, võttes kannatanult GKlt seadusliku aluseta ja

vägivalda kasutades vabaduse. 01.02.2018 Harju Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr

1-17-10163 mõisteti V. Uzlov eelnimetatud kuritegude ning lisaks ka KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ning teda karistati vangistusega 4 aastat

tingimisi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga, kohesele ärakandmisele kuulus karistusest 8

kuud ja 10 päeva. Samuti pani V. Uzlov kuritegelikku ühendusse kuulumise vältel 2016. aastal

kuritegeliku ühenduse huvides koos ST ja kuritegelikku ühendusse mittekuuluva MJga toime

kelmuse suures ulatuses B OÜ suhtes (kahjusumma 95000 eurot), milline tegevus on

kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi

Maakohus mõistis V. Uzlovi kuritegelikku ühendusse kuulumises õigeks ja põhjendas oma

seisukohta järgmiselt. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et V.Uzlov oleks

saanud korraldusi STlt, et ta oleks osalenud niinimetatud „strelkadel“ ehk ühenduse

kokkusaamistel, et ta oleks olnud aruandekohustuslik ST ees. Pole esitatud tõendeid ka selle

kohta, et V.Uzlov oleks toetanud vanglas olevaid ühenduse liikmeid või et teda ennast oleksid

vangistuse ajal toetanud kuritegeliku ühenduse liikmed. Tallinna Vangla vastuskirjast

23.04.2019 nähtuvalt toetas teda vanglas oleku ajal tema isa. Viimane asjaolu küll kuidagi

kuritegelikku ühendusse kuulumist ei kinnita, pigem vastupidi. Mis puutub restorani Talleke ja

Pullike niinimetatud ülevõtmisse, siis ka selle kohta esitatud tõendid ei kinnita väljaspool

mõistlikku kahtlust seda, et V.Uzlov oli kuritegeliku ühenduse liige. Mitte ükski neist ei puuduta

V. Uzlovi. V. Uzlovi seotust XXX äripindadega näitavad küll Äriregistri väljavõtted (16.kd, tl

92 -106) – nähtub, et OÜ B tegutses alates 06.12.2016 (aadressiks märgitud mh ka XXX

alates 06.12.2016), juhatuse liige V. Uzlov. Kuid sellest ei saa kohtu hinnagul järeldada

kuritegelikku ühendusse kuulumist või mittekuulumist. Antud asjaolu võib pigem kinnitada

seda, et V.Uzlov oli ilmselt STle üsna hea tuttav. Lisaks on kohtule esitatud kaitsja poolt

tõendid selle kohta, et V.Uzlov osutas nimetatud aadressiloma firmaga turvateenust.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist L. Kiti õigeksmõistmises KarS §

214 lg 2 p 4 KarS § 137 lg 1 järgi, temale mõistetud üksikkaristuste ja liitkaristuse osas ja

liitkaristuse täitmisele pööramise korra osas e KarS § 74 kohaldamise osas, karistuse

täitmisele pööramata jätmise osas, lisaks osas, millega mõisteti riigilt välja valitud kaitsja tasu

1500 eurot L. Kitti kasuks, ning osas, millega kohus määras tagastada L. Kitile läbiotsimisel

ära võetud binokkel „Pentax“ vutlaris. Samuti taotleb prokurör tühistada otsus N. Bleskovi

õigeksmõistmise osas KarS § 214 lg 2 p 1, 2, 4 ja KarS § 137 lg 1 järgi, osas, millega määrati

riigil hüvitada N. Bleskovi kaitsetasud, osas, millega kohus määras M.Jürise katseaja

pikkuseks 1 aasta, V. Uzlovi õigeksmõistmises KarS § 255 lg 1 järgi, V. Uzlovile mõistetud

karistuse ja menetluskulu osas. Uue otsusega taotleb prokurör tunnistada L. Kitt süüdi mh

KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi karistuseks 10 aastat

vangistust, tunnistada L. Kitt süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 2 aastat

vangistust, karistada L. Kitti KarS § 255 lg 1 alusel 9aastase vangistusega, KarS § 63 lg 2 ning

64 lg 1 alusel suurendada L. Kitile KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel mõistetavat karistust,

st 10 aastat, eraviisilise jälitustegevuse, ahistava jälitamise ning kuritegelikku ühendusse

kuulumise eest mõistetavate karistuste tõttu ning mõista süüdistatavale liitkaristuseks 11

aastat vangistust, KarS § 68 lg 1 arvata L. Kitile mõistetavast karistusest maha tema

eelvangistuses viibitud aeg ning määrata järele jäänud vangistus ärakandmisele, jätta valitud

kaitsja tasu 1500 eurot L. Kiti kanda, konfiskeerida KarS § 83 lg 1 alusel binokkel „Pentax“

vutlaris kui vahend ja määrata see kohtuotsuse jõustumise järel hävitamisele KrMS § 126 lg 3

p 4 alusel, tunnistada KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi süüdi N. Bleskov ja karistada teda

vangistusega 5 aastat. Alternatiivselt palub prokuratuur tunnistada N. Bleskovi süüdi KarS §

214 lg 2 p-de 1 ja 2 ja 22 lg 3 alusel, st L. Kiti väljapressimisele füüsilises, ainelises ning 3

vaimses kaasaaitamises ning mõista talle karistuse vastavalt tema süü suurusele või

kontrollida N. Bleskovi teo vastavust KarS § 120 lg 1 sätestatud kuriteokoosseisule, ta selles

süüdi tunnistada ning teda karistada vastavalt tema süü suurusele. Samuti palub prokuratuur

tunnistada N. Bleskov süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja karistada teda 9 kuu vangistusega, mõista

talle liitkaristus KarS § 63 lg 2 ja 64 lg 1 alusel, lugedes eraviisilise jälitustegevuse eest

mõistetava karistuse kaetuks väljapressimise eest mõistetava karistusega, jättes karistuseks

5 aastat vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel palub prokuratuur jätta nimetatud vangistuse

täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 5 aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja -kohustusi.

Prokuratuur taotleb jätta N. Bleskovi kanda valitud kaitsjale makstud õigusabikulud summas

3600 eurot ning määratud kaitsjale makstud tasu summas 10 327,20 eurot. Samuti palub

prokuratuur määrata M.Jürise katseaja pikkuseks KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel 4 aastat,

tunnistada V. Uzlov süüdi KarS § 255 lg 1 ja karistada teda vangistusega 7 aastat ja 6 kuud,

mõista talle KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi 3 aastat vangistust, moodustada V. Uzlovile

liitkaristuse KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel, arvestades Harju Maakohtu 01.02.2018.a alusel

mõistetud katseaja lõppemist (algus 01.02.2018.a ja lõpp 01.08.2021.a), suurendades

kuritegelikku ühendusse kuulumise eest mõistetavat karistust 8aastase vangistuseni, mõista

V. Uzlovilt välja sundraha esimese astme kuriteo eest (2022.a – 1635 eurot ja 2023 – 1812,5

eurot). Muus osas palub prokuratuur jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri põhistab oma taotlusi apellatsioonis, kuid kohtukolleegium ei pea vajalikuks

kohtuotsuses tsiteerida apellatsioonis esitatud jälitusprotokollides ja kohtuistungi protokollides

tsiteeritud kahekõnesid ning muude tõendite sisu ja esitab prokuröri argumendid mõistlikus

vormis ja ulatuses.

N. Bleskovi õigeksmõistmine väljapressimises ja L. Kiti õigeksmõistmine grupilises

väljapressimises.

Prokurör leiab, et maakohus on käsitlenud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mistõttu on

ekslikult leidnud, et L. Kitt ja N. Bleskov pole väljapressimises kaastäideviijad. Maakohus pole

jälgitavalt ja ammendavalt kummutanud prokuratuuri süüdistuskõnes esitatud seisukohti ega

võtnud arvesse tõendikogumit.

Kannatanu RK episood.

Prokurör ei nõustu maakohtu põhjendustega N. Bleskovi õigeksmõistmise osas. Tuginedes

karistusseadustiku kommentaaridele, väidab ta järgmist. Väljapressimise puhul on ähvardus

kannatanu varakäsutust motiveeriv faktor. Asjaolu, et suulised ähvardused esitab üks

süüdistatav ja teine enamjaolt vaikib, ei välista ähvarduse kaastäideviimist. Teovalitsemise

teooria eeldab kõikide täideviijate ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisust hõlmatud

sündmuste kulgemise kontrollimist. Täideviijate teopanus peab olema oluline. Teopanus on

kohtupraktikas leitu kohaselt ähvarduse koosseisu raames oluline siis, kui üks süüdistatav

võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides

kannatanus hirmu. Nõnda on isiku teopanust peetud ähvarduse kaastäideviimise kontekstis

piisavaks olukorras, milles nn passiivsem toimepanija viibib ähvarduste ja nõudmiste esitamise

ajal nn aktiivsema toimepanijaga koos, olles seetõttu teadlik ähvarduste ja nõudmiste sisust,

kiidab need selliselt vaikides heaks ja võimendab neid oma kohaolekuga. Teopanuse

hindamisel tuleb arvesse võtta teisigi toimepanijaid karakteriseerivaid (näiteks passiivsem

toimepanija kannab aktiivsema toimepanija suuliste ähvarduste esitamise ajal tulirelva jne).

Kanntanu peab tajuma, et tema elu, tervist või vara oleks ohustatud. Ähvardus peab olema

reaalne ka keskmise kõrvalseisja aspektist. Selle tõsiseltvõetavuse aluseks olevad faktilised

asjaolud peab tuvastama välismaailmas objektiivselt avaldanud sündmused.

Järgneb ca 6 leheküljel jälitusprotokollidega tuvastatud vestluste ülekirJ.mine ja kannatanu

kohtuistungil antud ütluste refereering. Seejuures peab apellant oluliseks seda, et maakohus

on lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseteks. Esmalt kinnitavad kannatanu ütlused

eelnevaga kogumis seda, et ta esitas nii L. Kitile kui ka N. Bleskovile vastuväiteid, ent teda ei

kuulatud. Seetõttu saab öelda, et ka N. Bleskov suhtus nõude õigusliku aluse olemasolusse

vähemalt ükskõikselt. Samuti järeldub ka ühine ja kooskõlastatud ähvardamine alusetu

võlanõude esitamisel. Kannatanu koguni avas seda, mis toimus ON kontoris siis, kui L. Kitt ja

N. Bleskov sundisid teda allkirjastama. Selles ei ole alust kahelda, sest seda rõhutas L. Kitt ka

APle. Koostoimes jälitustoimingu protokollidest ilmnevaga, on ka veenvalt usutav kannatanu

vägivallaga ähvardamine füüsilistel kohtumistel. Refereeritud kannatanu ütlustest tulenevalt

on väär maakohtu järeldus nagu kannatanu oleks öelnud, et igal temaga seotud kohtumisel

N.Bleskov üldse ei viibinud. Vastupidiselt oli N.Bleskov üldjuhul L.Kitiga kaasas, puudus vaid

kuni paaril korral. Tulenevalt kannatanu ütlustest ja eelnevalt viidatud jälitustoimingu

protokollidest on ebaõige ka järeldus nagu poleks N. Bleskov üldse kannatanut ähvardanud.

N. Bleskov lubas kannatanule mitte tasumise korral teha koguni kingitusi ja halbade asjade

juhtumist. Samuti on eelnevaga lükatud ümber maakohtu järeldus nagu poleks N. Bleskov

midagi otsustanud. Viimane tegi L.Kitile ettepanekuid kohtumise osas ning manitses L.Kitti ka

vältima sõnapidamatust nende töömeetodite osas. N.Bleskov suhtles ka kannatanuga

iseseisvalt. Erinevalt maakohtust on prokuratuur eeltoodu põhjal seisukohal, et N.Bleskov pidi

vähemalt möönma nõude õigusliku aluse puudumist. Seda veenvust võimendab seegi, kui tihti

ja sisukalt vahetasid L.Kitt ja N.Bleskov jälitustoimingu protokollidest nähtuvalt infot. Pole

eluliselt usutav, et kaks ühes inkassofirmas töötavad isikut omavahel sellist infot ei vaheta.

Ümber on lükatud ka esimese kohtuastme järeldus nagu see poleks olnud N.Bleskovi soov

ega tahe, et L.Kitt kasutab tema kuvandit kannatanu hirmutamiseks. Sellel peatus prokuratuur

eespool. Mõistetamatu on seisukoht nagu poleks tähtsust asjaolul, et kannatanu tajus neid

tegutsemas koos. Seda tajusid juba süüdistatavad ise ning seda kirjeldas ilmekalt ja

emotsiooniga ka G.Okunev. Nagu eelnevalt prokuratuur rõhutas, jättis maakohus G.Okunevi

telefonikõnede hindamisel tagaplaanile selle, mida süüdimõistetud kuritegeliku ühenduse juht

teab nende töödünaamika kohta. Maakohus ei ole veenvalt kummutanud prokuratuuri

sellekohast süüdistuskõnest tulenevat analüüsi. N. Bleskovi antud ütlused on maakohus

vastavas episoodis lugenud põhjendamatult usaldusväärseks.9 Prokuratuuri hinnangul on N.

Bleskov ilmselgelt pisendanud oma ütlusi võrreldes sellega, mida näitavad eelnevalt

refereeritud jälitustoimingute protokollid kogumis kannatanu RK ütlustega. Maakohus ei ole

antud prokuratuuri argumenti, mille viimane esitas repliikide ajal maakohtus, jälgitavalt ega

veenvalt kummutanud.

Kannatanu MN episood

Kannatanu MNt ristküsitleti 15.12.2020 toimunud kohtuistungil. Prokurör refereerib kannatanu

poolt maakohtus antud ütlusi ja rõhutab, et maakohus on lugenud kannatanu ütlused enamjaolt

usaldusväärseteks, kuivõrd need on kooskõlas teiste tõenditega. Prokuratuur ei soostu

kannatanu ütlustest kui tervikust tulenevalt maakohtu seisukohaga nagu poleks kannatanu N.

Bleskovi üldse kartnud. Kannatanu on tema ütlustest kui tervikust nähtuvalt seisukohal, et

N.Bleskov oli üksnes antud grupist vestluseks mõistlikum osapool ja seetõttu oli tal N.Bleskovi

ees hirmutunne väiksem võrreldes L.Kitiga. Selle järelduseni aga kannatanu aja möödudes

kaassüüdistatavate käitumise võrdluse tulemusena. Ta kartis alguses rohkem ka N. Bleskovi,

kuna ei teadnud temast siis veel suurt midagi. Ta kordagi ei öelnud, et ta lõpuks ei kartnud

enam N. Bleskovi. Hirmutunne L. Kiti ja N. Bleskovi kui grupi ees püsis järjepideva füüsilise

vägivallaga ähvardamisega suvestamise tõttu, kannatanu ja tema perekonnaliikmetega

kontakti otsimise (käisid kannatanu ja perekonnaliikmete kodude juures). Asjaolu, et

kannatanu oli nõus L.Kiti ja N.Bleskoviga kohtuma ja kontakteerus nendega ise, ei tähenda

automaatselt hirmutunde puudumist. Ka näiteks selgitas RK tema ütlustest tulenevalt, et ta

astus L.Kiti ja N.Bleskoviga kontakti leevenduse saamiseks psüühilisest survest. Sarnasele

seisukohale on asunud ka MN, kelle jaoks oli lisamotiiv perekonnaliikmetel lasuva surve

vähendamine. Prokuratuur on viidanud süüdistuskõnes ka VO ütlustele, mille kohaselt on

meesterahvale paras väljakutse, kui tema perekonnaliikmeid ähvardatakse. Asjaolu, et

N.Bleskov tõepoolest suhtles kannatanutega mõistlikumalt kui L.Kitt, on tõendatud ka RK

episoodist tulenevaga. See aga ei anna alust eitada vahetult kannatanul lasuvat hirmutunnet.

Ka nn RK episoodis käsitletud tõenditest nähtuvalt viitab taoline asjaajamine pigem tegeliku

töömeetodi varjamisele, sest antud episoodist tulenevalt oli füüsiline ähvardamine ka

N.Bleskovi tahe ja soov. Järgnevalt refereerib prokurör jälitusprotokollide sisu ja väidab, et

maakohus, kes asus seisukohale nagu poleks N.Bleskov kannatanuid ähvardanud ega olnud

teadlik L.Kiti ähvardustest või nendega nõustunud ehk heaks kiitnud, ei arvesta

süüdistuskõnes ega ka apellatsioonis refereeritud tõendikogumit, millest joonistub välja

kaassüüdistatavate modus operandi. Väljaspool mõistlikku kahtlust teadis N.Bleskov L.Kiti

esitatud ähvarduste sisust ja kiitis need heaks. See joonistub välja RK episoodi all refereeritud

tõenditest aga ka MN ütlustest. Nende põhjal käitus N.Bleskov ka vahetult ise ähvardavalt,

kuivõrd esitas kontekstuaalselt füüsilisele vägivallale viitavaid ähvardusi ning käis kannatanu

ning tema perekonnaliikmete kodude juures L. Kitiga. Kõike seda näitlikustab ka jälitustoimingu

protokoll, millest ilmnevalt räägib L. Kitt võlausaldajale, kelle kasuks ta tegutseb, enda

töömeetoditest, mis hõlmab taaskord tema poiste kasutamist, kui kannatanu ei maksa. Üks

nendest poistest on N. Bleskov, kellega käis L. Kitt koguni tsiviilasja kohtuistungil, mille käigus

jõuti järeldusele, et sh MN ei võlgne VRle midagi. Selle on maakohus tuvastanud. Prokuratuur

ei nõustu maakohtu hinnanguga selle kohta nagu oleks olnud N.Bleskovi kaaskäikude

eesmärgiks olukordade rahustamine. Mh RK episoodi all käsitletud jälitustoimingu

protokollidega on tõendatud, et tulenevalt N. Bleskovi vanglakoolist ja kavalusest, oli

rahustamise mõtteks kahandada õiguskaitseorganitele vahele jäämise riski. VR ja L.Kitti

vestlust hõlmav jälitustoimingu protokoll koos maakohtus uuritud ja esitatud tsiviilasja nr 2-16-

18294 kohtuistungi protokolli aga ka antud asja kohtulahendiga kinnitavad, et N.Bleskov oli

L.Kittiga võrdväärselt teadlik nõude õigusliku aluse puudumisest või minimaalselt puudus tal

igasugune alus uskuda selle seaduslikkust. Nimelt, nagu nähtub ka kannatanu MN ütlustest,

käisid N.Bleskov ja L.Kitt koguni kohtuistungil kohal. Antud istungist nad pidid saama

tõsiseltvõetava aimduse, et nõude lubatavus on kahtluse all. Et nõude lubatavus neid

mõlemaid ühiselt ei huvitanud, näitab VRle lubatu panna asi tõsisemalt töösse. Maakohus on

refereerinud ka kannatanu TN ütlusi selle kohta, kuidas 18.08.2018.a ilmus L.Kitt mingi vene

mehega XXX tänavale (MN kodu juurde). Maakohtus esitatud 27.09.2017.a asitõendi

vaatlusprotokollilt nähtuvalt tuvasta MN mobiiltelefonist kokku tema ja L.Kitti vahel 272 sõnumit

ajavahemikul 14.04.2017.a kuni 20.07.2017.a. Nendest sõnumitest nähtuvalt on L.Kitt oma

poistega käinud korduvalt MN kodu juures alusetu võlanõudmise eesmärgil malet mängimas.

Näiteks andis L. Kitt 19.04.2017.a kannatanule teada, et eile nad mängisidki kannatanu kodu

juures malet ning 20.04.2017.a ütles süüdistatav kannatanule, et oleme Sinu maja juures,

malelaud ootab. Viidatud TN ütlused toetavad tõendikogumit osas, mis puudutab N.Bleskovi

ja L.Kitti ähvardavat käitumist MN perekonnaliikmete aadressil. Samuti oli kannatanu ja tema

perekonnaliikmete kodude läheduses malemäng üks survestamise meetoditest. Võttes

arvesse ka 27.09.2017.a asitõendi vaatlusprotokolli, siis jääb mõistetamatuks maakohtu

hinnang sellele, et malemäng kannatanu ja tema lähedaste kodude juures oli pelgalt saate

Võlakütid elavdamiseks. L.Kitt ja N.Bleskov kasutasid malemängu survestamiseks osana

ähvardavast käitumisest juba enne kõnealuse saate tegemist. Seda toetavad mh KL ja IM

ütlused. Järgnevad refereeringud tunnistajate ütlustest ja jälitusprotokollidest. Kokkuvõtlikult

näitavad antud episoodi juures N.Bleskovi ja L.Kitti ühist ja kooskõlastatud tegutsemist

järgnevad asjaolud – koos kohtuistungil käimine ning seeläbi aimduse saamine, et võlanõue

ei pruugi tugineda seaduslikule alusele; MN vastuväidete esitamine mõlemale ja seda

korduvalt; MN ja tema lähedaste kodu juures käimine; malemängimine kui verbaalselt esitatud

ähvarduse intensiivistamine; sea pea panek MN kodu juurde; vägivallale viitavate väljendite

koos esitamine – pole mõtet kohe vastu pead anda või pead lõhki lüüa, muidu raha ei saa;

L.Kitt ei tegutse üksi, vaid koos poistega; kuivõrd L.Kitt andis kannatanule süüdistuskõnes

refereeritust korduvalt märku, et ta tegutseb koos G.Okuneviga ja seda teadis ka N.Bleskov,

siis oli see nende mõlema aktsepteeritud tahe ja meetod kannatanu hirmutamiseks; N.Bleskov

survestas kannatanut ka ise – mõistlikum ära maksta ja nagu nii tuleb keegi, kes selle välja

nõuab; L.Kitt andis VRle ülevaadet võlgnevusega tegemise kohta, jääb kõnede kogumist

mulje, et nad teevad kõike koos. Sh on maakohus lugenud põhjendamatult usaldusväärseks

N.Bleskovi ütlused. Mitte ükski eelkäsitletud tõend ei kinnita seda, et N.Bleskov ei teinud L.

Kittiga süsteemset koostööd. Vastupidiselt tegutses ta L.Kittiga võlgade nõudmisel aktiivselt

koos, olles seetõttu teadlik vähemalt enamus episoodidega seotud detailidest, mida kinnitab

sh modus operandi. Nii isiklikkused tõendid aga ka jälitustoimingu protokollid lükkavad ümber

N.Bleskovi pisendused osas, mis puudutavad töötamist koos L.Kittiga. Vale on N.Bleskovi

väide nagu poleks L.Kitt teda kunagi tutvustanud kui kunagise kuritegeliku ühenduse liiget.

Selle väite ekslikust tõendab RK episoodi raames käsitletud tõendid. Vale on ka N.Bleskovi

väide, et ta ei mõelnud kannatanutele vahetult öelduga midagi ähvardavat. Ka see on

ümberlükatud eelnevalt käsitletuga. Vale on ka N.Bleskovi öeldu, et ta pole kunagi

G.Okuneviga kohtunud. Ta koguni käis L.Kittiga G.Okunevi sünnipäeval. G.Okunev on

põhjalikult iseloomustanud nende töömeetodeid. Samuti oli N.Bleskov tegelikkuses teadlik ka

sellest, et L.Kitt on võlgnikelt võlgade nõudmisel kasutanud enda sõjaväelase tausta, mis tuleb

otseselt välja MN ja RK episoodi puudutavatest tõenditest. Seega jaatas maakohus

põhjendamatult N.Bleskovi ütlused usaldusväärseks.

Kannatanu HH episood

Esmalt täpsustab apellant üle kannatanu HH 14.12.2020.a Harju Maakohtus antud ütlused

osas, mis puudutavad L.Kitti ja N.Bleskovi vahelist koostööd. Seejärel refereerib prokurör

tunnistaja LN 16.09.2021.a kohtumenetluses ja 14.05.2019.a kohtueelses menetluses antud

ütlused ja IM maakohtus 09.09.2021.a ütlusi. Maakohus on lugenud kannatanu ja tunnistajate

ütlused usaldusväärseteks. Need kinnitavad kogumis seda, et L. Kitt püüdis järjekindlalt koos

N.Bleskoviga saada kätte kannatanut. Nad käisid koos kannatanu ning tema lähedaste

elukoha ja töökoha juures. Mh toetavad antud isikulised tõendid juba eelnevalt kirjeldatud

modus operandit L.Kitt ja N.Bleskovi väljapressimiste käekirja osas. Kannatanu ja tunnistaja

LN on kinnitanud, et üks peamisi L.Kitti väljapressimise koosseisust hõlmatud ähvardavatest

loosungitest oli poiste kasutamine, kui kannatanu ei maksa. Väite tõsiseltvõetavuse tõstmiseks

kasutas L.Kitt ka antud episoodis N.Bleskovi, kes oma kohalolekuga suurendas kannatanus

hirmutunnet ja seda ka ise selliselt tajus tulenevalt teistes episoodides käsitletud tõenditest.

Kannatanule mõjus see hirmutavalt. Kannatanu on põhjalikult selgitanud, millele tugines kartus

ähvarduste osas. Need riimuvad tõendikogumiga, mida käsitles prokuratuur mh maakohtus

esitatud süüdistuskõnes. Et N.Bleskov oli eelnevast tõendikogumist nähtuvalt kursis sellega,

kuidas L.Kitt kannatanutelt võlgu nõuab, siis on väljaspool mõistlikku kahtlust tema teadmine

töömeetoditest ka antud episoodis. Ka apellatsioonis refereeritud jälitustoimingu protokoll nr 6

vaid toetab kaassüüdistatavate külg külje kõrval kannatanute survestamist ja selle kulgu.

Eelöeldust tulenevalt palub prokuratuur L.Kitti süüdi tunnistada mh KarS § 214 lg 2 p 4 järgi,

N.Bleskovi aga KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi.

N. Bleskovi teo kvalifitseerimise alternatiivsed võimalused

Tulenevalt KrMS §- dest 268 lg 1, 6 ja 306 lg 1 p 3 oli maakohtul mh ka kohustus kontrollida

juhul, kui ta leidis, et N.Bleskov ja L.Kitt ei tegutsenud KarS § 214 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 mõttes

ühiselt ja kooskõlastatult, N.Bleskovile etteheidetud tegude vastavust KarS § 214 lg 2 p 1, 2 –

22 lg-le 3 aga ka KarS § 120 lg-le 1. Maakohus ei ole seda teinud, mistõttu on ta jätnud täitmata

kohustuse materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu

prokuratuuri käsitlusega ühise ja kooskõlastatud tegevuse osas, palub viimane kontrollida

N.Bleskovile etteheidetud tegude vastavust KarS 22 lg 3 ja 214 lg 1 ja 2 järgi või KarS § 120

lg 1 järgi. Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole

füüsilist, ainelist või vaimset kaasaabi (KarS § 22 lg 3). Maakohus on tõendeid hinnates

jõudnud järeldusele, et L.Kitt pani kannatanute RK, MN ja HH suhtes toime väljapressimise

KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning mõistnud ta selles süüdi. Seega on tuvastatud tahtlik

õigusvastane põhitegu. N.Bleskovi vähemalt kaudne tahtlus katab nii L.Kiti põhiteo KarS § 214

lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes aga ka sellele füüsilise, ainelise ja vaimse kaasabi osutamise. Eelnevalt

käsitletud ja süüdistuskõnes käsitletud tõendikogumist ilmnevalt töötasid N.Bleskov L.Kitt

viimase inkassofirmas ja tegid kõike võlgade nõudmisel koos. Ta käis L.Kitiga kaasas

kannatanutega kohtumas ja neid otsimas erinevatest kohtadest (Kristiine Keskus, kannatanute

ja nende lähedaste kodude aga ka töökohtade juures ning kohtuistungil). Sh nõudis ka

N.Bleskov ise vahetult kannatanutelt võlgasid, andis L.Kitile kasutada enda mobiiltelefoni aga

kasutasid ka N.Bleskovi autot väljapressimisega taotletu saavutamiseks. Modus operandist

tulenevalt on N. Bleskov kursis L. Kiti ähvardavate loosungite kasutamisega – teab, et ta

kasutab kannatanute survestamiseks mõlema kuritegelikku minevikku ning tausta aga ka

seda, et L.Kitt töötas koos G.Okuneviga. N.Bleskov on tõendikogumist järelduvalt kiitnud

heaks L.Kitti ähvarduste kasutamise. N. Bleskov on kontekstuaalsel tasandil ähvardanud

kannatanuid ka ise. Ta toetab L.Kitti tegevust tervikuna selle konspiratiivsuse tagamiseks –

manitseb, et keegi ei pea teadma, kuidas nad asju ajavad. Ühtlasi toetas N.Bleskov selgelt

oma kohalolekuga L.Kitti keskseimat koosseisupärast ähvardust, st tulevad vene poisid, kui

kannatanu ei maksa. Võlanõudeid on nad esitanud kannatanutele nii koos aga ka N.Bleskov

ise. Seejuures ilmneb mitmest episoodist viiteid, et N.Bleskov tahtlus katab ka nõuete õigusliku

aluse puudumise – kannatanute vastuväidete ignoreerimine, tsiviilkohtu istungil käimine,

kannatanu sundimine ähvardustega allkirjastama võlakirja jt tõenditest nähtuvad viited.

Prokuratuur eraldi ähvardust apellatsioonis ei analüüsi, kuivõrd KarS § 120 lg 1

argumentatsioon on eelnevaga hõlmatud.

L. Kitti ja N. Bleskovi õigeksmõistmine KarS § 137 lg 1 järgi

KarS 137 lg-ga 1 kaitstav õigushüve on eneseteostusvabadus ja enesemääramisõigus (PS §

19). Kui inimene teab, et iga tema sammu võidakse jälgida ja talletada, pole ta oma otsustes

vaba. Kuriteoga võidakse ka rikkuda kannatanu teisi põhiseadusega kaitstud hüvesid nagu

perekonna- ja eraelu puutumatus (PS § 26), kodu puutumatus (PS § 33). Riigikohus on

kõnealuse karistusnormi tõlgendamise kohta märkinud järgnevat. Kõnealuse süüteokoosseisu

objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb

tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist

lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Riigikohus on

pidanud KarS § 137 lg 1 formaalseks teodeliktiks, märkides järgnevat. /…/ kui on tuvastatud

kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse

eneseteostusvabaduse

ja

enesemääramisõiguse

riivega,

et

tähendust

ei

oma

süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed: "Selle sättega

kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo

toimepanija jaoks. Seejuures tuleb märkida, et KarS § 137 lg 1 on formaalne delikt, mis ei sea

mingeid eritingimusi saadud teabe kvaliteedi või omaduse osas. Oluline on pelgalt toimepanija

käitumise motiiv

HH episoodid

Jälitustoimingu protokolli nr 6 (13.03.2019.a) tõendab, et 30.06.2018.a kell 17.05.39

kooskõlastavad ja planeerivad L.Kitt ja N.Bleskov varjatud jälgimist HH ning tema lähedaste

elukohtade juures Harjumaal XXX. Vestluse kohaselt on neil plaanis liikuda Tabasallu pärast

seda, kui L.Kitt on kohtunud G.Okuneviga. Nende plaan vastab kokkulepitule – mh plaanitakse

kasutada N.Bleskovi autot. Samal kuupäeval kell 12.37.45 annab L.Kitt IMle ülevaate HH ja

lähedaste elukohta varjatud kaardistamisest. Prokurör analüüsib tunnistaja JR kohtus antud

ütlusi ja tunnistaja LN maakohtus avaldatud 14.05.2019.a kohtueelses menetluses antud

ütlusi. Prokuratuuri hinnangul on maakohus jõudnud prokuratuuri süüdistuskõne põhjal

ekslikule järeldusele. Esiteks tuleb jälitustoimingu protokollist nr 6 (13.03.2019.a) selgelt välja,

et L.Kitt käis XXX varjatult jälgimas HH ja tema lähedaste elukohta ka 30.06.2018.a, st

kuupäeval, mis ühtib süüdistuses märgituga. See tuleneb konkreetselt välja 01.07.2018.a kell

12.37.45 toimunud vestlusest L.Kitti ja IM vahel. Need korrad, millest räägivad LN ja JR, st

bluffimise osa, ei puuduta 30.06 ja 01.07.2018.a teostatud varjatud jälgimist. Seonduvalt

bluffimisega, ei pea prokuratuur silmas üldsegi neid episoode, mis leidsid aset enne

30.06.2018.a, st nt 24.06.2018 jne, milles L.Kitt bluffis JRle. Puuduvad mistahes viited, et L.Kitt

või N.Bleskov oleks kõnealustest episoodidest nende toimumise ajal rääkinud kannatanule või

tema lähedastele. Prokuratuur tõi antud vestlused süüdistuskõnes välja üksnes tahtluse

teoeelse käitumise näitlikustamiseks. Nõnda on prokuratuuri hinnangul tõendatud, et L.Kitt

jälgis varjatult andmete kogumise eesmärgil 30.06.2018.a üksi ning 01.07.2018.a

N.Bleskoviga ühiselt ja kooskõlastatult kannatanu ja tema lähedaste kodu. Viimast eesmärgiga

koguda ja töödelda varjatult andmeid kannatanu liikumistarjektoori, sõidukite jne kohta. Antud

episoodidest ei andnud L.Kitt nende teostamise ajal teada kannatanule või tema lähedastele.

Ta jagas 01.07.2018.a infot IM-ga, kuivõrd sh süüdistuskõnes käsitletud tõendikogumist

järelduvalt tegid viimane ja L.Kitt koostööd saate Võlaküttide jaoks ning seega oli üks andmete

kogumise eesmärkides saada andmeid ka kõnealuse saate jaoks, mille lõppeesmärk oli

survestada kannatanut väljapressimise tõhustamiseks. Antud eesmärgil koostööpartnerile

ülevaate andmine ei muuda eraviisilist jälitustegevust veel varjatuse mõttes olematuks.

Tahtlust viia läbi toiming varjatult, kinnitab mh asjaolu, mille kohaselt kooskõlastasid L.Kitt ja

N.Bleskov põhjalikult ühise teoplaani – kohtumispaik, jälitustoimingu teostamise umbkaudne

aeg, N.Bleskovi viimase auto kasutamine toimingu varjamiseks jne. Maakohus on tuvastanud,

et mõlemal mehel puudus õiguslik alus varjatud jälgimise teostamiseks. Mõlemad episoodid

on käsitletavad lõpuleviidud tegudena – L.Kitt sai süüdistuses nimetatud aegadel üksi ja

N.Bleskoviga grupis vähemalt mingis osas andmed, mille saamise ta eesmärgiks seadis ning

seda antud episoodide osas varjatult andmesubjekti eest (KrMS § 1261 lg 1).

MN episood

Prokurör esitab Jälitustoimingu protokolli nr 2 (13.03.2019.a) sisu. Maakohus on lugenud selle

protokolliga tuvastatud faktilised asjaolud tõendatuks, kui märkis: /…/ Seda, et L.Kitt käis

korduvalt kannatanu kodu juures teda jälgimas ja andis sellest kannatanule ka teada, et on

tema tegemistega kursis, saab tõesti möönda, kuid süüdistus on esitatud konkreetselt

21.08.2018 kohta ja seda varjatud jälgimises. /…/ Kokkuvõtteks märkis maakohus eraviisilise

jälitustegevuse kohta järgnevat. Kohus leiab, et N.Bleskovi ja L.Kitt´i tegevuses ei esinenud

piisavat ulatust ja vaatluse intensiivsust, et nende tegevus kvalifitseeruks KarS § 137 järgi.

Riigikohtu seisukohast (RKKK 3-1-1-93-15 p-d 90 ja 97) võib tuletada üldisema reegli, et

mistahes eraviisiline jälitustoimingu tunnustele vastav tegevus on vaadeldav eraviisilise

jälitustegevusena KarS § 137 mõttes ainult siis, kui see tegevus on piisavalt ulatuslik ja

süsteemne ehk võrreldav professionaalse jälitustööga. Antud juhul see kindlasti

professionaalse jälitustööga võrreldav ei olnud. L.Kitt ja N.Bleskov ei ole sisuliselt varjanud,

kus nad on ja mida vaatavad (L.Kitt teavitas sellest ka IMt, kellega oli plaan koos telesaadet

teha võlgnikest). Pelgalt kellegi maja binokliga vaatamise pinnalt ei saa teha järeldust, et

tegemist võiks olla KarS § 137 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. Maakohtu seisukoht, mille

kohaselt peab jälitustoiming olema professionaalselt teostatud, pole prokuratuuri hinnangul

kooskõlas KarS § 137 lg 1 õigushüvelise kaitsealaga. Midagi sellist Riigikohus pole ka öelnud.

L.Kitt ja N.Bleskov on neile inkrimineeritavate tegudega saavutanud õigushüve riive, mille

ärahoidmiseks on KarS § 137 lg 1 ellu kutsutud.

Prokurör leiab kokkuvõttes, et kannatanud ei olnud oma otsustustes vabad, kuna nad teadsid

ja kartsid, et L.Kitt jälgib igat nende sammu. Nende elurütm oli tugevalt häiritud. Nad olid

sunnitud oma eludes tegema ümberkorraldusi. L.Kitti püüdis igati, üksi ja ka koos

N.Bleskoviga, koguda andmeid varjatult. Sellele viitab esmalt see, et süüdistuses märgitud

toimingute teostamise ajal ei informeerinud nad kannatanuid ja nendega seotud isikuid. Väär

on maakohtu järeldus nagu oleksid süüdistatavad vaadanud binokliga vaid maju. Maakohtus

esitatud tõenditest tuleb selgelt välja, et lisaks elukohale kaardistasid süüdistavad ka

kannatanute kasutuses olevaid sõidukeid ning liikumistarjektoori. MN episoodis toob L.Kitt

konkreetselt välja – tema peatub seal, kus elab tema ema. Seetõttu pidi L.Kitt sõitma

kannatanul järel. L.Kitt peamiselt, kuid ka N.Bleskov, jälgisid HH võimalikku elukohta kokku

intensiivselt kaua. Samuti kasutati ühel korral toimingu salajasuse tagamiseks N.Bleskovi

autot. HH kohta andmete varjatud kogumiseks mindi koguni piiratud piiratud territooriumile.

Seda, et L.Kitt ja N.Bleskov kogusid kannatanute kohta andmeid, tuleb välja ka isikulistest

tõenditest (HH, LN, MN, TN ütlustest). Kannatanud on konkreetselt väljendanud L.Kitti räägitut,

mille kohaselt ta teab, kus nad käivad ja mida nad teevad. Kannatanute ütlusi kinnitavad ka

asitõendite vaatlusprotokollid, millised esitas prokuratuur maakohtus ja analüüsis

süüdistuskõnes (vt 27.09.2017.a asitõendi vaatlusprotokoll – MN osas ning 05.02.2019.a

asitõendi vaatlusprotokoll – HH osas). Prokuratuur viitas süüdistuskõnes ka kohtulikult uuritud

19.02.2019.a läbiotsimise protokollile ja selle lisadele. Sellest nähtuvalt on L.Kitt pannud kirja

lausa MN autonumbri. Seega on täidetud nn intensiivsuse kriteerium, mille maakohus tuletas

Riigikohtu lahendist. Asjaolu, et L.Kitt pärast jälgimist kannatanutele tegi nimetatud asjaolu

teatavaks, ei muuda eraviisilist jälitustegevust olematuks. Ka jälitusasutusel on kohustus

jälitustoimingu loa lõppemise korral teavitada subjekte, kelle eraelu on toiminguga oluliselt

riivatud (KrMS § 12613 lg 1). Kui andmete varjatud kogumine on viidud lõpule, siis on ka

toimingu varjatud eesmärk andmete töötluse näol saavutatud ning jälitaja poolne teavitama ei

oma koosseisu lõpuleviimise seisukohalt enam tähtsust. Tegemist on siiski teodeliktiga, mis

on saavutatud andmete varjatud töötlemise tulemusena sõltumata saadud andmete

kvaliteedist toimepanija jaoks, nagu on märkinud Riigikohus. Kui jaatada maakohtu seisukoha

õigusust materiaalõiguslikus mõttes, võiks jälitusasutus ilma varjatud jälgimise loata panna

kirja isikute autonumbreid, vaadata kuhu nad sõidavad, kaardistada nende trajektoori jne.

Viimast põhjusel, et ka jälitusasutus võib teinekord toimingu varjatuses ebaõnnestuda, kuid

see ei ebaõnnestunud toiming ei välista automaatselt toimingu salajasust. Nõnda ei saa KarS

§ 137 lg 1 täidetuse eelduseks lugeda varjatud toimingu professionaalsust. Prokuratuur palub

ringkonnakohtul antud teema valguses maakohtu seisukohti käsitleda. Eelöeldust tulenevalt

palub prokuratuur L.Kitti ja N.Bleskovi osas tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus ning

mõlemad isikud tunnistada süüdi kõikides neile etteheidetud episoodides KarS § 137 lg 1 järgi.

L. Kiti karistus

Karistuse põhjendamise osas on maakohus rikkunud materiaalõigust KarS § 56 lg 1 mõttes ja

põhjendamiskohustust.

Maakohus

pole

igakülgselt

analüüsinud

ning

kummutanud

prokuratuuri süüdistuskõnes käsitletud seisukohti. Prokuratuur palub ringkonnakohtul

arvestada karistuse mõistmisel ja selle täideviimise korra määramisel prokuratuuri

süüdistuskõnes toodud argumentidega ja mõista talle karistuse vastavalt apellatsioonil

taotletule. Prokuratuur ei vaidlusta maakohtu mõistetud karistust ahistava jälitamise osas. Et

maakohus mõistis L.Kitti õigeks KarS § 137 lg 1 järgi, palub prokuratuur tema

süüditunnistamise korral arvestada süüdistuskõnes toodud põhjendustega karistuse

mõistmise osas. Lisaks märgib prokuratuur maakohtu vastava otsuse põhjenduste kohta

järgnevat. Maakohus on märkinud, et prokuratuuri esile toodud raskendavad asjaolud on

otsitud, kunstlikud ja ei ole asjakohased. Mitte ühtegi vastuargumenti pole kohus aga

süüdistuskõnes toodule esitanud. Prokuratuur on raskendavad asjaolud seostanud süüdistuse

raamides esitatud tõendusteabele tuginedes. Maakohtu põhjendustest ei selgu vähimalgi

määral, miks L. Kitt väärib, arvestades üksikkuritegude mahtu, karistust alla sanktsioonide

keskmise. Eriskummaline on maakohtu arusaam nagu tuleks kuritegelikku ühendusse

kuulumise karistuse mõistmisel arvestada sellega, millised karistused said teised

süüdistatavad kokkuleppemenetluste tulemusena. Maakohus on võrrelnud omavahel

võrdlematuid. L.Kiti süü suurust ei saa võrrelda teiste süüdistatavatega juba seepärast, et tema

panus üksikkuritegude näol kuritegelikku ühendusse on süüdistusest ning seda toetavatest

tõenditest nähtuvalt märkimisväärselt mahukam ja raskem võrreldes teiste süüdistatavate

panustega. Kokkuleppemenetlus ja üldmenetlus on täiesti erinevad menetlusliigid.

Kokkuleppemenetluses kujuneb tõde kohtueelses menetluses kogutud tõendite põhjal, millest

kujuneb ka karistus. Üldmenetluses aga kujuneb tõde, sh arusaam süü suurusele vastavast

karistusest, tõendite põhjaliku uurimise tulemusena maakohtus. Tõendite vahetu ja põhjalik

uurimine võib mõJ.da siseveendumust hoopis teisel tasemel ja ulatuses. Samuti ei ole

välistatud, et üldmenetluse käigus selgub süü suurust mõJ.vaid faktilisi asjaolusid, milliseid ei

kajastu kohtueelses menetluses kogutud tõenditel. Näiteks jääb tunnistajale midagi

meenutama või hoopis meenub. Samuti võib kaitsja esitada ebaprofessionaalsusest tõendi,

mis hoopis suurendab isiku süüd. Prokuratuur palub seega L.Kitti karistada vastavalt

apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule.

L. Kitti puudutavad menetluskulud ning konfiskeerimisküsimus

Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral palub viimane L.Kitilt välja mõista menetluskulud nii

nagu prokuratuur taotles vastavalt süüdistuskõnele. Sarnasel põhjusel palub prokuratuur

konfiskeerida ka kõnealuse binokli kui kuriteo toimepanemise vahendi KarS § 83 lg 1 alusel,

mida L.Kitt kasutas eraviisilise jälitustegevuse toimepanemiseks. Kohtuotsuse jõustumise

korral määrata binokkel hävitamisele.

N. Bleskovi karistus

Kuivõrd N.Bleskovi mõistis maakohus täies ulatuses õigeks, ei pidanudki maakohus hindama

prokuratuuri süüdistuskõnes toodud argumente karistuse osas. Juhul, kui ringkonnakohus

mõistab N.Bleskovi süüdi täielikult või osaliselt, palub prokuratuur ringkonnakohtul hinnata

süüdistuskõnes käsitletud põhjendusi. Prokuratuuri vastavate taotluste rahuldamise korral

palub viimane karistada N.Bleskovi vastavalt apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule.

N. Bleskovi puudutavad menetluskulud

Maakohtu otsuse tühistamise korral palub prokuratuur N.Bleskovilt välja mõista menetluskulud

selliselt nagu märkis prokuratuur süüdistuskõnes. Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral

palub viimane N.Bleskovilt välja mõista menetluskulud nii nagu prokuratuur taotles vastavalt

süüdistuskõnele.

MJ katseaja pikkus

MJ osas vaidlustab prokuratuur vaid katseaja pikkust. MJle mõistis maakohus kelmuse eest

karistuseks 1 aasta ja 1 kuu vangistust. Katseaja pikkuseks määras kohus 1 aasta. Selline

lahend on vastuolus Riigikohtu lahendist tulenevaga, mille kohaselt peab määratud katseaeg

olema

pikem

mõistetavast

karistusest.Prokuratuur

palub

ringkonnakohtul

hinnata

süüdistuskõnes esitatud põhjendusi ning määrata MJle katseaja pikkuseks 4 aastat KarS § 74

lg 3 alusel.

V. Uzlovi õigeksmõistmine KarS § 255 lg 1 järgi

V. Uzlovi puhul on keskseks vaidlusaluseks küsimuseks – kas ta osutas lihtsalt oma

turvafirmaga teenust STle või oli turvafirma kuvand ja ressursid panustas ühenduse

eesmärkide saavutamisse? Prokuratuur hinnangul ei tugine maakohtu järeldused kohtulikult

uuritud tõendikogumile, mida on käsitletud ka süüdistuskõnes. Apellatsioonis refereeritud

tõenditest ning süüdistuskõnest käsitletust joonistub välja sisutihe ajajoon ning lahutamatult

kulgev sündmuskulg, mis viitab sellele, et V.Uzlov kuulus nn Okunevi nimelisse kuritegelikku

ühendusse, alludes selle tahtele panustas ühenduse eesmärkide saavutamisse ning allus

konkreetselt ühenduse vanema positsioonil oleva isiku korraldustele ja juhistele, kelleks oli ST:

1. 2016.a alguses talvel kasutas nn Okunevi kuritegelikku ühendusse kuulumise eest

süüdimõistetud ST jt seotud osapooled V.Uzlovi turvafirma B OÜ abi restorani Tallekese ja

Pullikese ülevõtmiseks selle omanikult. Episoodiga oli ka seotud V.Uzlovi isa VU (maakohus

luges tõendatuks restorani hõivamise Okunevi kuritegeliku ühenduse liikmete poolt).

2. Umbes 2016.a kasutas ST, andes vastavsisulise korralduse, V.Uzlovi ja tema turvafirma B

OÜ abi ning kuvandit Kemerovo grupeeringuga seotud konflikti lahendamiseks Tallekeses ja

Pullikeses.

3. 2016.a suvel, AS karistamisel, kasutas nn Okunevi kuritegeliku ühendusse kuulumise eest

süüdimõistetud RD V.Uzlovile kuuluvat sõidukit. Sündmuse juures viibis mh ST.

4. 2016.a sügisest kuni 2017.a alguseni kavandasid ja viisid lõpule mh V.Uzlov ja ST ühiselt

ja kooskõlastatult kelmuse OÜ B vastu (vaidlusaluse maakohtu otsusega tuvastatud kui

kuritegeliku ühenduse huvides sooritatud kuritegu).

5. Pärast nn kelmuse episoodi toimus 2017.a kohtumine L.Kitti, ST, AV ja IP osavõtul, milles

ST võttis mh V.Uzlovi eest omaks kelmuse toimepanemise, lubas algselt kahju hüvitada,

teatas, et V.Uzlov on vanglas ja tema eest korraldab kõike tema isa (maakohus luges AVi

ütlused usaldusväärseks ning antud episoodist kasvas välja ühenduse huvides toime pandud

väljapressimine).

6. Harju Maakohtu 01.02.2018.a otsus, mille viitas ka maakohus. Selle otsuse kohaselt

mõisteti V.Uzlov süüdi selles, et ta võttis 15.03.2017.a STga vägivalda kasutades vabaduse

GKlt. Otsuse kohaselt peeti V.Uzlov kinni 23.05.2017.a.

7. Tallinna Vangla vastuskirjast ilmnevalt toetas perioodil 23.05.2017.a kuni 23.05.2018.a

V.Uzlovi vangistuse ajal tema isa VU, mis külgneb selle ajaga, kui ST teatas, et kogu V.Uzlovi

elu aitab korraldada tema isa.

Tunnistaja IS ütlustele ja äratundmiseks esitamise protokollile andis maakohus järgneva

hinnangu. Seega teab tunnistaja vaid seda, et V.Uzlov oli konflikti ajal restoranis kohal ja teiste

kaastöötajate jutu järgi oli ta turvafirma omanik. Kõike seda ei ole eitanud ka V.Uzlov ise.

Äratundmiseks esitamise protokoll nimetab tunnistaja äratuntud isikut ühena „noortest“, kuid

see ei kinnita seda, et V.Uzlov tegelikult ka üks kuritegeliku ühenduse „noortest“ tegelikult ka

oli. Mida tunnistaja üldse „noorte“ all mõtles, see jääbki selgusetuks.

Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldustega. Tallekese ja Pullikese episoodi osas märkis

tunnistaja turvafirma B, V. Uzlovi ja ST vaheliste seoste kohta järeldusi tehes, ei ole maakohus

sisuliselt arvestanud tunnistaja ütlustega, milliste kohaselt B, T ja S ei olnud pelgalt kolmekesi,

vaid nendega olid kaasas mingid abilised viis kuni 8 isikut umbes. Kõik olid noored kuni

30aastased. Ilmselt oli tegu uute töötajate füüsilise abiga. Korralduste osas oli järjekindel kett.

Kõik seal olnud noored suhtlesid STga. Nad viibisid restoranis pidevalt, sellest päevast alates

üldse ei lahkunud sealt. Tunnistaja täheldas ka seda, et saalis viibisid kaks turvameest

täisvarustuses, kelle rinnasildil oli kirjas Barbaros. Nad viibisid ruumides ööpäevaringselt.

Nendega suhtlemine oli keelatud. Neil oli ka relvastus ja erivarustus – gaasiballoonid, relv,

käerauad, maskid, kuulivest. Antud olukorda käsitles tunnistaja restorani hõivamisena. Enne

seda, kui T ja S tööle tulid, oli restoranil leping turvafirmaga G4S. G4S keeldus nendega

koostöö jätkamisest, kuna T oli tahtnud muuta lepingutingimusi. G4S ei soovinud neid isikuid

toetada teades, kellega on tegu ja leping lõpetati. Äratundmiseks esitamise käigus tundis

tunnistaja ära Uzlovid, kellest üks oli turvafirma B OÜ esindaja ning teine sama nime kandva

isikuna tema isa (kinnitas vastates kaitsja küsimustele). Tunnistaja EB ütluste osas selgitas

maakohus, et need ei kajasta sõnakestki V.Uzlovi. Prokuratuur antud järeldust ei vaidlusta.

Samas tuleb tõendist kaudseid viiteid V.Uzlovi seotusele Talleke ja Pullikese hõivamisega ning

STga, kes siiski andis suure tõenäosusega kohalolnutele, sh Barbaros turvafirma esindajatele,

korraldusi. Kõnealusel restoranil oli enne ST ja VS tulekut leping turvafirmaga G4S. Kui asuti

restorani hõivama (hõivamise luges maakohus tõendatuks), siis sisuliselt koos ebameeldivate

töötajatega vahetati välja ka turvafirma, milleks sai V.Uzlovi juhitud B OÜ. Turvafirma

esindajad olid vahetult konflikti tipphetke eel, ajal ning järel restoranis. Kohal olid ka V.Uzlov

ja tema isa VU. Turvafirma esindajatel olid kaasas relvad. Turvafirma esindajad suhtlesid

peamiselt ST ja VSga. EB ütlustest tulenevalt said suure tõenäosusega Tlt korraldusi sh

turvafirma esindajad, kellest üheks oli tõenäoliselt ka V.Uzlov. Seda toetavad tunnistajate

ütlused kogumis – DŠ ütlustest tulenevalt oli turvafirma esindaja üks, kes läks koos Tga ukse

peale vastu; EB ütlustest nähtuvalt esindas kogu olukorda T ning andis korraldusi temaga

olnud meestele. Järgnevad tõendid kinnitavad, et V.Uzlovi ja turvafirma seotus STga polnud

ühekordne ning juhuslik, vaid korduv ning süsteemne. Maakohus on märkinud, et prokuratuur

on tuginenud mh jälitustoimingu protokollis 28.03.2017.a kajastuvale, millest nähtub, et RD

kasutas AS niinimetatud karistamise operatsiooni käigus V.Uzlovile kuuluvat sõidukit. Ometi

ei ole maakohus antud tõendit üldse sisuliselt käsitlenud ega andnud sellele hinnangut kui

osale tõendikogumist. Protokollist nähtuvalt olid AS karistamise ajal kohal lisaks VPle ka ST ja

RD. Sealjuures kasutas viimane sõidukit Audi A8 (registreerimismärgiga XXXXXX), mis oli

Liiklusregistri andmetel seisuga 12.07.2016.a V. Uzlovi omandis ning mida kasutasid VU ja

SU. Protokoll kinnitab V.Uzlovi seotust ST ning ka RDega. Ühtlasi on eluliselt veenev see, et

V.Uzlov teadis, mille jaoks ta RDele annab autot kasutada. Seda väidet toetab mh DŠ öeldu,

mille kohaselt oli Tallekese ja Pullikese hõivamise ajal restoranis ka R nimeline noor mees. Et

V.Uzlovi, RD ning ST kontakt on tõendite põhjal märgatav juba enne kõnealust karistamist, siis

prokuratuuri järeldus toetatud tõendikogumi poolt. NA ja EL ütlustega seonduvalt märkis

esimese astme kohus järgnevat. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga selles, et „Pga“ seotud

episoodis ei ole V.Uzlovile mingit süüdistust siin esitatud, tema rolli ja osalemist selles pole

tõendatud. Menetlus toimub süüdistusakti alusel, seal pole V.Uzlovile selles konfliktis

osalemist ette heidetud. Maakohus on prokuratuuri hinnangul asunud ekslikult seisukohale,

mille kohaselt soovinuks prokuratuur NA ja EL ütluste väljatoomisega tõendada V.Uzlovi

osavõttu Plt vabaduse võtmises. Nii see ei ole. Maakohus on põhjendamatult jätnud kõnealuse

episoodi arvestamata osas, mida võimaldab V.Uzlovile esitatud süüdistus. Süüdistuse

kohaselt heidetakse V.Uzlovile ette seda, et ta allus STle ning osales vajadusel erinevate

probleemide lahendamiseks toimunud kokkusaamistel, millest võtsid osa ,,Okunevi’’

kuritegeliku ühenduse liikmed. Samuti ka seda, et ta võimendas oma füüsilise kohalolekuga

kuritegeliku ühenduse mõjuvõimu ja selle autoriteeti. Prokuratuur viitas antud ütlustele

tõendamaks, et V.Uzlov ei osutanud STle pelgalt enda turvafirmaga teenuseid, vaid alludes

viimase korraldustele, kasutas ta turvafirma ressurssi restoranis ,,Talleke ja Pullike’’ nn

,,Okunevi’’ kuritegeliku ühenduse huvides. Kuivõrd V.Uzlovile on antud osas esitatud süüdistus

ning süüdistus hõlmab STle allumist, kohaloleku ja jõu näitamisega kuritegeliku ühenduse

autoriteedi kehtestamist aga ka restorani hõivamist, ei ole tegemist süüdistuse piiridest

väljumisega ning antud ütlustele saab vastavas mahus tugineda. Maakohus rikub nimetatud

mahus ütluste tõendikogumist väljajätmisega kriminaalmenetlusõigust. Tunnistaja EL ütlusi

hinnates märkis maakohus, et tunnistaja ütles varasemate ütluste selgituseks, et tema

konkreetselt nendel (st strelkadel) ei osalenud, see on kuulujuttude järgi, et võttis ta kaasa,

konkreetselt kas on käinud strelkadel, seda ta ei oska öelda. Tunnistaja edastas kohtule

kuulujutu, mitte kindlat teadmist. Kuulujutt ei ole aga kohtu jaoks tõend. Maakohus ei ole üldse

hinnanud prokuratuuri argumentatsioonis esitatud repliike. Prokuratuur märkis kokkuvõtlikult

repliikides järgnevat. Samuti on ELi ja NA esitatud kuuldused kasutatavad tõendina, kuivõrd

need mahutuvad KrMS § 66 lg 21 p 2 ja 3 alla. Seda kinnitab see, et nimetatud isikud olid ise

kuritegeliku ühenduse liikmed, võtsid osa kuritegeliku ühenduse aktsioonidest ja kuulsid

seeläbi vahetult ühenduse liikmetelt süüstavat infot teiste liikmete kohta. Antud asjaolusid nad

on sisuliselt ise ka ristküsitlusel selgitanud. Kokkuvõttes oli restoranis reid – omanikult võeti

restoran ära ja oligi kõik. Kõike kamandas ja korraldas ST. Seda toetas seda, hakkas STga

nendel kohtumistel või ,,strelkadel’’ kaasas käima RD. Tunnistaja teab kuulujuttude järgi, et

kaaskäijaks oli ka V.Uzlov. Strelkad on kokkusaamised probleemide lahendamiseks, et

tunneks ennast mugavalt, et tugevam jõud on kõrval. Eesmärk oli näidata jõudu. Tunnistaja

meelest oli restoranis pärast selle hõivamist nende isikute poolt ööpäevaringne valve. Prokurör

refereerib ka tunnistaja NA ütlusi maakohtus, mis samuti prokuröri hinnangul toetavad

süüdistuse seisukohti V.Uzlovi KTÜ liikmelisuse osas. Nõnda toetavad EL ja NA ütlused

prokuratuuri järeldusi osas, et ST kaasas V.Uzlovi ja tema turvafirma B OÜ mitte pelgalt

turvateenuse pärast, vaid jõu ja autoriteedi demonstreerimiseks probleemide lahendamisel.

Mh kinnitavad viimased väljaspool mõistlikku kahtlust, et V.Uzlov sai STlt turvafirma kuvandi

kasutamise hetkel korraldusi. V.Uzlov allus STle nii Tallekese ja Pullikese hõivamise ajal aga

ka Kemerovo grupeeringuga seotud probleemi lahendamisel. EL ja NA sisuliselt kinnitavad, et

V.Uzlov kuulus grupeeringu liikmete hulka.

Maakohtu hinnangu kohaselt väärib tähelepanu, et anonüümne tunnistaja S tegelikult ei tea,

kas ka V.Uzlov oli ühenduse liige, on kuulnud selle kohta vaid jutte teistelt inimestelt.

Anonüümne tunnistaja on selgitanud, et ta on ise olnud seotud kuritegeliku maailmaga.

Seetõttu on mõistetamatu maakohtu seisukoht, miks taolises ringkonnas tegutsenud inimese

poolt kuuldu ei lähe arvesse antud faktilise asjaolu teadmisena. Tunnistaja on mh kinnitanud,

et ta teab, et ta on olnud selles grupeeringus ning ta pani nendega koos mingeid kuritegusid

toime. NA ja anonüümne tunnistaja SS on sisuliselt selgitanud, et kuritegelikku ühendusse

vastuvõtmine ei ole mingi pidulik tseremoonia, vaid sellest saab aru läbi isikutevahelise

suhtluse aga ka sellest, kui nad panevad koos toime erinevaid kuritegusid. V.Uzlovi ja ST

aktiivne koostegutsemine on tuvastatud vähemalt alates 2016.a algusest kuni 2017.a

keskpaigani. Seetõttu pole alust kõneleda pelgalt turvafirma teenuse osutamisest või mõne

üksikkuriteo toimepanemisest, vaid nendevaheline koostöö ja alluvussuhe oli süsteemne.

Rõhutamist väärib ka asjaolu, et V.Uzlov osales vahetult ise või panustas justnimelt

aktsioonidesse, mille osas oli nii Okunevi grupeeringu liikmete kaasatus kui ka huvi. See kehtib

ka GKilt vägivallaga vabaduse võtmise episoodi kohta, millel peatus prokuratuur

süüdistuskõnes. Maakohus on jätnud V.Uzlovi kuritegeliku ühenduse süüdistuse raames

andmata hinnangu kannatanu AVi ütlustele. Prokuratuur palub ringkonnakohtul hinnata ka

antud tõendit kogumis teistega. Kannatanu selgitas maakohtus V.Uzlovi ja ST vaheliste seoste

kohta. Kannatanu ütlused ning B OÜ episoodis käsitletud tõendipakett kinnitab seda, et ST ja

V.Uzlovi ühine ja kooskõlastatud tegu polnud n-ö ühekordne projekt, vaid koordineeritud ja

kuritegeliku ühenduse valvsa huvi ja silma all sooritatud tegevus. Seda ilmestab eriti see, et

sellest episoodist võrsus välja L.Kitti sooritatud ja maakohtu poolt tuvastatud väljapressimine

AV vastu. Märkimisväärne on esimene kohtumine kannatanu, L.Kitti ja ST vahel. Kannatanu

sõnade põhjal käitus ST V.Uzlovi olukorda selgitas kui eestkostja – võttis ka lausa tema eest

kelmuse omaks ja selgitas, kuidas nüüd asjad hakkavad toimuma. Maakohtu põhjendustest

pole jälgitaval kujul arusaadav, miks ta ei nõustu prokuratuuri seisukoha ja põhjendustega

osas, mis puudutab seda, et V.Uzlovi toetati nn Okunevi kuritegeliku ühenduse liikmete poolt

tema vangistuse ajal läbi tema isa V.Uzlovi. Prokuratuuri hinnangul kinnitavad seda kannatanu

AVi ristküsitluse käigus antud ütlused, mille on maakohus lugenud usaldusväärseks. Et

V.Uzlovi vangistuse ajal tegutses tema asjade eest isa, on ka usutav, kuivõrd IS ja DŠ

ütlustega on tõendatud, et V.Uzlov osutas turvafirma teenuseid koos oma isaga, kes viibis ka

Tallekeses ja Pullikeses perioodiliselt. Mh on EL, anonüümsete tunnistajate SS ning JS

ütlustega leidnud tõendamist, et vanglasse sattunud liikmeid toetati ühenduse poolt mh läbi

vanglasse sattunud isikute perekonnaliikmete. Seda kinnitab ka 13.03.2019.a jälitustoimingu

protokoll nr 4 kajastatud vestlus L. Kitti ja AR vahel, millest selgub, et kui R oli kokku 2 aastat

vanglas, siis selle aja jooksul saatis G. Okunev talle vanglasse R naise kaudu raha. Tallinna

Vangla 23.04.2019.a vastuskirjast ning selle lisadest nähtuvalt toetas V. Uzlovi tema

vangistuse ajal ajavahemikul 23.05.2017.a kuni 23.05.2018.a tema isa VU. Seetõttu on

veenev, et pärast seda, kui V.Uzlovilt võeti Eesti õiguskaitseasutuste poolt vabadus nn

Okunevi kuritegelikku ühendusse kuulumise eest süüdimõistetud VS ja STga ühiselt ja

kooskõlastatult sooritatud kuriteo eest, toetati teda finantsiliselt läbi tema isa. Tallekese ja

Pullikese episoodis käsitletud tõenditest ilmnevalt on väljaspool kahtlust fakt, mille kohaselt oli

sh V.Uzlovi isal kontakt STga. Seda, et V.Uzlovi elu korraldab tema karistuse kandmise ajal

VU, ütles ST ka kannatanule. Seega on prokuratuuri hinnangul esitatud maakohtus piisavalt

tõendeid V.Uzlovi kuuluvuse kohta Okunevi nimelisse kuritegelikku ühendusse. Prokuratuur

on käsitlenud piisavalt seikasid, millest järelduvalt allus V.Uzlov panusega organisatsiooni

tahtele – ta oli seal, sh koos turvafirma B OÜ kuvandiga ning ressurssidega, ja tegi seda, mida

pidas vajalikuks ST kui vanem kuritegeliku ühenduse esindajana. Eelnevast väljajoonistuv

seos V.Uzlovi ja teiste liikmete vahel on seega tihedam, kui pelgalt mõne üksiku kuriteo

toimepanemine. V.Uzlov panus ja ühendusse kuulumise eest süüdimõistetud liikmetega

ühiselt sooritatud kuriteod on seotud spetsiifiliselt ühenduse ning selle eesmärkidega –

varavastased kuriteod ning jõu näitamine probleemide lahendamisel autoriteedi kehtestamise

viisina. Kelmuse ning Tallekese ja Pullikese hõivamise on maakohus lugenud toimepanduks

kuritegeliku ühenduse huvides. Täpselt samast eesmärgist kantuna toimusid ka ülejäänud

V.Uzloviga seostatavad sündmused. Ei ole mingil määral usutav, et V.Uzlovil puudus, omades

nii tihedat seotust just antud episoodidega, teadmine, millise ühenduse huvides antud

aktsioonid ning kuriteod toimusid. Kogu V.Uzlovi käitumisaktide välispilt ei jäta muud

võimalust, kui sedastada kuritegelikku ühendusse kuulumise kavatsetust – ta on järjepidevalt

toetanud ühenduse eesmärkida saavutamist erinevate kuritegude toimepanemisega,

korduvalt kasutanud probleemide lahendamiseks oma turvafirma kuvandit, mis on

võimaldanud demonstreerida ühenduse autoriteeti ja jõudu. Seega palub prokuratuur

ringkonnakohtul V. Uzlov süüdi tunnistada KarS § 255 lg 1 alusel.

V. Uzlovi karistus

Prokuratuur palub V.Uzlovile mõista karistused vastavalt taotluses märgitule ning need

omavahel liita.

Karistusmäärade ja liitmise põhjendatuse osas jääb prokuratuur

süüdistuskõnes esitatu juurde, ega pea neid vajalikuks enam korrata (va osas, mis puudutab

seda, et jõustunud kohtuotsusega määratud katseaeg on maakohtu otsuse tegemise ajaks

möödunud ning seda ei saa seetõttu arvuliselt arvestada). Prokuratuur ei vaidlusta karistuste

liitmisaluseid KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 järgi. KarS § 255 lg 1 mõistetava karistuse hindamisel

palub prokuratuur lähtuda maakohtus esitatud süüdistuskõnest ja hinnata seal esitatud

argumente. Maakohus ei arvestanud sisuliselt ühtegi prokuratuuri argumenti, mis puudutab

V.Uzlovi karistuse määra põhjendamist KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi. Prokuratuur jääb

süüdistuskõnes esitatud põhjenduste juurde, palub ringkonnakohtul neid hinnata ja leida, et

V.Uzlovi tuleb kelmuse eest karistada sanktsiooni keskmääras. Maakohus on eksinud sellegi

vastu, kui mõistis kelmuse eest karistuseks 2 aastat vangistust, kuid määras katseaja

pikkuseks 1 aasta. Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema pikem mõistetud vangistusest.

Selliselt toimides on maakohus prokuratuuri hinnangul rikkunud nii põhistamiskohustust aga

ka materiaalõigust. Kohus pole lähtunud süüdistatava süü suuruse hindamisel KarS §-s 56

sätestatud põhimõtetest, käsitlenud prokuratuuri argumente ega lähtunud katseaja

määramisel kohtupraktikas juurdunud arusaamast. Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral

palub viimane karistada V.Uzlovi vastavalt apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule.

V. Uzlovi menetluskulud

Juhul, kui ringkonnakohus otsustab V.Uzlovi tunnistada süüdi KarS § 255 lg 1 järgi, st esimese

astme kuriteos, palub prokuratuur viimaselt mõista välja sundraha esimese astme kuriteo eest

(KrMS § 179 lg 1 p 1). Kuivõrd uue otsuse tegemisel tuleb juhinduda kehtivast

menetlusseadustikust (KrMS § 3 lg 2), tuleb sundraha arvutamisel lähtuda jooksva aasta

miinimum palgast vastavalt Vabariigi Valitsuse 01.01.2023.a määrusele ,,Töötasu alammäära

kehtestamine’’, mis on 725 eurot ning teeb seega sundraha suuruseks 1812,5 eurot.

Prokuratuuri taotluste rahuldamise korral palub viimane V.Uzlovilt välja mõista menetluskulud

vastavalt apellatsioonis ja süüdistuskõnes toodule.

L. Kitti kaitsja Indrek Repnau taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja

oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivne taotlus on pärast maakohtu otsuse tühistamist

saata kriminaalasi uueks menetlemiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Samuti

taotletakse apellatsioonis hüvitada L. Kitile kriminaalasja menetluses vabaduse võtmisega

tekitatud mittevaraline kahju ja hüvitada L. Kitile tema poolt kantud menetluskulud riigieelarve

vahenditest. Kaitsja seisukohad on järgmised.

Kuritegelikku ühendusse kuulumise osas

Keskkriminaalpolitsei 08.09.2017.a. kriminaalmenetluse 17221000099 alustamise teate

koostamise ajal puudus kriminaalasjas 17221000099 väidetava „Okunevi“ kuritegeliku

ühenduse osas menetluse alustamisel üks KarS § 255 nõutav oluline asjaolu – vähemalt kolme

isiku olemasolu. Kaitsja on viidanud nimetatud asjaolule ka kohtuvaidluste käigus, kuid

maakohtu poolt on nimetatud asjaolu käsitlemata jäetud. Kõige tähtsam asjaolu kuritegeliku

ühenduse määratlemisel on kaitsja hinnangul selle püsivus. Kuritegelik ühendus peab jääma

püsivaks ka olukorras, kui selle mõned või enamus liikmetest vahistatakse, kuritegude

toimepanemises süüdi mõistetakse ning vangistusega karistatakse. Antud juhul on süüdistuse

seisukoht, et süüdistusaktis märgitud isikute kinnipidamise ja vahistamisega lõppes

kuritegeliku ühenduse tegevus. Senise kriminaalmenetluse käigus ei ole esitatud ühtegi

tõendit, millest nähtuks vastupidine s.o. kuritegeliku ühenduse püsivuse jätkumine käesoleva

ajani. Seega puudub kolmest või enamast isikust koosnev püsiv kuritegelik ühendus, millesse

L. Kitt saaks kuuluda. Kuritegelikku ühenduse kolmanda kohustusliku asjaoluna peab

eksisteerima ka isikutevaheline ülesannete jaotus, mis eeldab juhtimise, hierarhia, käsuliini

ning kindlate reeglite olemasolu. Maakohus on otsuses nõustunud prokuröriga selles, et on

tõendatud , et G.Okunev lõi kõigile tunnustele vastava KTÜ. Maakohtu hinnangul on tõendatud

on erinevate tõenditega, et ka L. Kitt kuulus kuritegelikku ühendusse, oli seal „vanema“

staatuses, st allus ainult G.Okunevile. G.Okunevi kuritegeliku ühenduse huvides on ta toime

pannud kuritegusid (väljapressimine, ahistav jälitamine). Kohtueelsel uurimisel ja kohtus on

üle kuulatud mitmed isikud, kes on enda väitel tegutsenud pikalt kuritegelikus maailmas ning

pannud toime kuritegusid, kuid ei maini oma ütlustes kordagi L. Kitti, kes süüdistuse väidete

kohaselt peaks olema kuritegelikus maailmas kõrgel positsioonil. Kedagi L.t on kohtuistungil

ülekuulamisel maininud anonüümne tunnistaja „S“, kes on esmalt enda kohta kohtule

avaldanud, et oli kohtulikult karistatud ja kuritegeliku maailmaga seotud. Edasi on anonüümne

tunnistaja avaldanud, et G. Okunevi kuritegelik ühendus on tegutsenud alates 1990-st

aastatest ning väitnud, et L. on Okunevi kuritegeliku ühenduse liige 2000 aastatest.

Anonüümse tunnistaja ütluste valguses ei ole mitte kuidagi usutav, et Keskkriminaalpolitsei

politseiametnikud, kes tegelevad sisuliselt igapäevaselt kurjategijate ja kuritegeliku maailma

jälgimise, analüüsi ja monitooringuga ei suuda 08.09.2017.a. väidetavalt „Okunevi“ kuritegeliku

ühenduse osas kriminaalmenetlust alustades mainida L. Kitti või üldse kedagi L. nimelist. Seda

hoolimata asjaolust, et kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja, keda on hoiatatud teadvalt

valeütluse andmise eest, väidab kindlalt, et keegi L. on juba üle 10 aasta olnud Okunevi

kuritegeliku ühenduse liige ning süüdistuse kohaselt „vanema“ staatuses. Oluline on märkida,

et kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdimõistetud ning käesolevas kriminaalasjas

tunnistajatena ütlusi andnud EL ja NA kumbki ei nimeta L. Kitti kuritegeliku ühenduse

„vanemana“ või üldse kuritegeliku ühenduse liikmena. Ei ole usutav, et kuritegeliku ühenduse

liikmed ei tea kõrgemal positsioonil olevaid kuritegeliku ühenduse liikmeid. L. Kitt ei ole eitanud

asjaolu, et tunneb G. Okunevi ja on temaga ka suhelnud, kuid mistahes suhtlemine, olgu see

tihe või harv, kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdimõistetud või süüdistatavate isikutega

ei anna veel alust L. Kitile ette heita kuulumist kuritegelikku ühendusse. Menetluses ei ole ka

kogutud ühtegi tõendit selle kohta nagu oleks L. Kitt teostanud mingeid makseid mingisse

„ühiskassasse.“ Maakohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata asjaolu, et G. Okunev oli

suurema summa raha võlgu L. Kitile ning maksis seda jaokaupa tagasi. Nimetatu on leidnud

tuvastamist ka kriminaalasjas teostatud jälitustoimingu käigus. L. Kiti mittekuulumist

süüdistuses mainitud kuritegelikku ühendusse kinnitab ka asjaolu, et kriminaalasjas kogutud

ja uuritud tõendite põhjal oli süüdistuses mainitud kuritegelikus ühenduses kehtis range kord

ning distsipliin kõiges. Maakohus on otsuses viidanud jälitustoimingu protokollile nr 21 (10.kd,

tl 118- 134) millest nähtub, kuidas AP iseloomustab G.Okunevi juhtimisstiili öeldes, et G.

Okunevil on „jube sõjaväekord.“ Mainitud asjaolu kohta on anonüümne tunnistaja „S“ öelnud

kohtuistungil, et G. Okunevi iseloomustas jäik juhtimisstiil. Ta nõudis distsipliini, täpset allumist,

tema alluvuses oli rohkem sportlasi. Anonüümse tunnistaja ütlustest nähtub ka see, et G.

Okunevi kuritegelikus ühenduses suhtuti ühenduse liikmete poolt narkootikumide ja alkoholi

tarvitamisse halvasti, neid võidi karistada. Seega on ilmne, et alkoholijoobes L.Kitt G.Okunevi

juurde ei ilmunudki, jõi kodus ja alkoholist julgust saanuna või reaalsustaju kaotanuna ta oma

niinimetatud

võlgnikke

telefonikõnedega

pommitama

rohkem

hakkaski.

Mitmetelt

kõnesalvestistelt on üheselt aru saada, et võlgade tasumist nõudev, ropendav ja räuskav L.

Kitt on joobes. Ei ole usutav, et ühenduses kus on kehtestatud ranged reeglid ja tauniv

suhtumine alkoholi tarvitamisesse, ei reageerita alkoholi tarvitanud isiku käitumisele isegi mitte

väiksemagi etteheitega. G. Okunev, keda süüdistati käesolevas kriminaalasjas kuritegeliku

ühenduse juhtimises ning pea kõik süüdistatavatest, keda süüdistati kuritegelikku ühendusse

kuulumises läksid karistuse osas prokuratuuriga kokkuleppele. L. Kitt, keda samuti

süüdistatakse samuti kuritegelikku ühendusse kuulumises, seda ei teinud. Ei ole eluliselt

usutav, et isik, kellel on väidetavalt kuritegelikus ühenduses juhist järgmine positsioon, käitub

grupi vaikivale kokkuleppele vastupidiselt. Seda veel olukorras, kus erinevad tunnistajad on

rääkinud, et Okunevi kuritegelikus ühenduses kehtis range kord ja distsipliin. L. Kiti selline

käitumine kinnitab selgelt, et tema ei kuulu mingitesse kuritegelikesse ühendustesse, ei allu

nende tahtele, ei panusta nende tegevusse ega toeta mingil muul moel nende eesmärke.

Eeltoodule tuginedes ei ole võimalik käsitleda L. Kitti kuritegeliku ühenduse liikmena ja ta tuleb

nimetatud süüdistuses õigeks mõista.

Väljapressimise osas.

AV episood

Maakohus on jätnud täielikult hindamata esitatud tõendid. AV kohtuistungil isiklikult kinnitanud,

et tema poolt on kõik lepingud allkirjastanud, seega on ta tunnistanud võlasuhte olemasolu.

Ühelegi lepingule ei ole ta vastuväiteid esitanud. AV on esitanud üksnes paljasõnalise väite,

et tegemist on tema äriühingute kohustustega. Esitatud tõendite hindamata jätmise näol on

tegemist kohtuotsuse põhjendamise kohustuse olulise rikkumisega. Põhjusel, et kohtusse on

esitatud tsiviilsuhteid kinnitavad tõendid ja kohus on hinnanud otsuses võlaõiguslikke suhteid,

pidi maakohus vastavas osas lähtuma ka tsiviilkohtumenetluse ja tsiviilõiguse põhimõtetest.

Maakohus on oluliselt eksinud tõendite hindamisel ja kehtiva õiguse kohaldamises, väites, et

L. Kiti ettevõtte näol ei olnud tegemist krediidiorganisatsiooniga, kellele laenuandja oma õigusi

saanuks loovutada. Maakohus on antud juhul kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, jättes

tähelepanuta võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 sätestatu, mille esimese lõike kohaselt

võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna

või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine

on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi

teisele kui senisele võlausaldajale. Käesoleval juhul ei ole esinenud seadusest tulenevaid

loovutuse piiranguid ja kohus ei ole ühtegi piirangut tuvastanud. Maakohus on samastanud

vaidluse lepingu üle ja lepingus sisalduva nõude loovutamise. Nõude ülemineku teate esitas

AVle L. Kitt ja nimetatud teate esitamist ei saa mingil moel käsitleda väljapressimisena.

Prokuratuur ei ole kriminaalasjas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et toimunud loovutus

oleks näiline või muul põhjusel tühine. Seega on prokuratuuri esitatud väited nõude

loovutamise lubamatuse kohta vastuolus kehtiva materiaalõigusega. Seega on kehtiva

õigusega olulises vastuolus ka maakohtu põhjendus: „Kohus nõustub tätielikult prokuratuuri

seisukohaga selles, et nimetatud laenulepingute puhul ei ole üldse mingitki võimalust, et nende

lepinguliste suhete puhul saaks vaidluse korral kohaldada Eestis kehtivat õigust.” Jättes

esitatud lepingud ja nendest tulenevad kokkulepped alusetult arvesse võtmata ja lepingutes

väljendatud tahte tõlgendamisreegleid järgides välja selgitamata, on maakohus oluliselt

rikkunud tõendite igakülgse hindamise kohustust. Selle kohustuse eiramise tagajärjel on

maakohus teinud ebaõige lahendi. Kohus on jätnud kehtiva õiguse kohaldamata ja on lähtunud

üksnes prokuratuuri paljasõnalisest väitest, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemisele.

Kohus on otsuses väitnud: „Eespool viidatud laenulepingutelt on näha ka tegelik laenu

eesmärk ja ärilised eesmärgid nähtuvad tegelikult ka kassa orderitelt. Kohus ei pea sellel

küsimusel aga vajalikuks pikemalt peatuda, sest L.Kitt´il puudus seaduslik alus AVilt võlga

nõuda nagu kohus eelpool juba märkis. See, milleks raha tegelikult kulutati ja et L.Kitt oli sellest

teadlik, nähtub ka jälitustoimingu porotokollis nr 11 kajastuvast AVi ja L.Kitt´i omavahelisest

vestlusest. Kohus nõustub prokuratuuri seisukohaga, et AVilt kui eraisikult puudunuks igal

juhul õigus võlgnevust nõuda ka siis, kui lepinguga seotud vaidluste lahendamise kord olnuks

teistsugune ehk selline, mis oleks lubanud L.Kitt´il võlgnevust nõuda Eesti seadustest

lähtuvalt. Ühestki kohtu põhjendusest ei leia, mida kohus on iga asjas esitatud lepingu ja ka

kassaorderite osas tuvastanud. Otsusest on nähtav üksnes see, et kohus on hinnanud üksnes

L. Kitt isikut, lugedes kõik tema teod õigusvastaseks, jättes samas tegelikud õigussuhted ja ka

L. Kiti õigused tuvastamata. Maakohus ei ole seejuures kehtivale õigusele viidates

põhjendanud, missuguse õiguse alusel ei olnud võlgnik kohustatud võlga tagastama. Jättes

tõendid nõuetekohaselt hindamata ja alusetult nõustudes prokuratuuri väitega, on maakohus

otsuse tegemisel eiranud kohtuotsuse põhjendatuse ja õiguspärasuse kohustust, mis on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja mis toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise.

Antud juhul on väljapressimine ähvardus sisustatud L. Kiti poolt AVle väljendatud fraasiga “sul

on nii ilus maja.” KarS § 214 sätestab muuhulgas kohustuslike asjaoludena ähvarduse piirata

isiku vabadust, ähvarduse avaldada häbistavaid andmeid või ähvarduse hävitada või rikkuda

vara. L. Kitt ei ole toime pannud ühtegi koosseisulist tegu. L. Kiti poolt väljendatud positiivse

emotsiooni on prokuratuur pööranud ähvarduseks. Maja ilu kiitmine – s.o positiivse esteetilise

emotsiooni väljendamine, ei ole ühegi neutraalse kõrvaltvaataja jaoks seostatav ühegi

ähvardusega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ähvardamine on tulevase kahju tekitamise

sõnaline või konkludentne väljendamine. Kui V väidab, et on olnud alust karta ähvarduse

täideviimist, siis tuleb ka tuvastada, et esinevad objektiivselt avaldunud elulised asjaolud, mida

keskmine mõistlik kõrvaltvaataja hindaks piisava alusena, mis tekitaks põhjuse karta

ähvarduse täideviimist. Eeltoodule on osutanud ka Riigikohus, kes oma otsuses, olles

kõigepealt viidanud kannatanus hirmutunde tekitamisele kui ähvardamise koosseisutunnusele

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.10.2011 otsus nr 3-1-1-59-11, p 9.1), toonitab, et „asjaolud,

millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada.“ Kaitsja on seisukohal, et antud juhul

ei saa L. Kitti KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana ning ta tuleb antud

episoodis õigeks mõista.

MN episood

Maakohus on leidnud, et kannatu ütlustes ei ole üldiselt alust kahelda, sest need on kooskõlas

teiste kohtule esitatud tõenditega. Järgneb jällegi pikalt kohtu seisukoha ülekirJ.mine ja sellele

hinnangu andmine – kohtu seisukoht on kaitsja arvates lühinägelik. Kui isikul on antud volitus

raha vastuvõtmiseks, siis on isikul ka õigus teada saada, millal ka kus tal on võimalik raha

vastu võtta. Ei ole eluliselt usutav, et raha vastuvõtmiseks õigustatud isik on nagu võlgniku

käsualune ning allub võlgniku suvale ja peab olema iga hetk valmis raha vastu võtma, kui

võlgnikul sellekohane mõte tuleb. Selline käsitlus ei haaku tsiviilõiguslike suhete hea tava

põhimõttega. Kohus nõustus prokuratuuriga selles, et nii VR kui NK sõlmisid MNga tehinguid

ajal, mil MNl kui eraisikul oli pankrotist tulenev käsutuskeeld, millest tunnistajad teadlikud olid.

Taolised tehingud on kehtetud tulenevalt PankrS § 36 lg-test 1 ja 6 ning TsÜS §-dest 84 lg-st

1 ja 88 lg-st 1. Maakohus on antud juhul eksinud õiguse tõlgendamisel ja kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust. Tegemist ei ole kehtetute tehingutega, vaid antud tehingud võivad

kaasa tuua tehingu tühisuse. Maakohtu poolt viidatud TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul

ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt

alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul ei ole MN poolt

VRle, MKle või nende poolt juhitavatele ettevõtetele mitte midagi tagastatud. Kohtu viited

PankrS-le ei ole kohaldatavad. Laenu võtmine peale pankroti kuulutamist ei ole keelatud ja

nimetatud ajal võetud laen ei kuulu võlgniku pankrotivara koosseisu. PankrS § 36 lg-tes 1 ja 6

puudutab ainult pankrotivara, kuid ei keela võlgnikul sõlmida laenulepinguid. Seda ei saa

laiendada kõigile lepingutele. PankrS § 35 lg 1 p 1 sätestab pankrotivara mõiste.

Pankrotivaraks on kogu võlgniku vara, mis kuulub võlgnikule pankroti väljakuulutamise ajal.

MN ei ole teinud tehinguid pankrotivaraga. TsÜS §-s 88 sätestatud käsutuskeeld ei laiene, kui

tegemist ei ole pankrotivaraga. Seega ei ole MN poolt peale pankroti väljakuulutamist sõlmitud

laenulepingud tühised ja keelatud ning keegi ei ole ka nimetatud lepingute tühiseks

tunnistamist nõudnud. Ülaltoodud tõendid kinnitavad ka kannatanu ütlusi selle kohta, milliseid

lepinguid, millal ja kelle vahel sõlmiti. MN näol on tegemist isikuga, kes on Tartu Ülikooli

õigusteaduskonna lõpetanud cum laude, seega on MN pädeva pikaaegselt praktiseeriva

juristina väga hästi teadlik tagajärgedest, mida toob kaasa laenude võtmine, erinevate

lepingute sõlmimine ning oma ema TN äriühingute seaduslikuks esindajaks määramine.

Selles, et üks või teine isik oma ärilistes suhetes ei ole suutnud koostada korrektseid lepingud

või muid dokumente, ei saa teha kriminaalõiguslikke ega tsiviilõiguslikke etteheiteid L. Kitile

kui käsunduslepingu alusel antud käsundi täitjale. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei saa

L. Kitti KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana ning ta tuleb antud episoodis

õigeks mõista.

RK episood

Apellant kopeerib kohtuotsusest kohtu seisukoha ning alles seejärel apelleerib maakohtu

otsust märkides, et teovõimelise ja varem kriminaalkorras karistatud isikuna sai RK väga hästi

aru, millised tagajärjed on tema allkirjadel, mis kinnitavad raha vastuvõtmist. RK ei ole kordagi

pöördunud kohtu poole nõudega, et kohtus tuvastatakse tema vastu esitatud nõudel aluse

puudumine. Vastupidiselt, RK on andnud korduvaid lubadusi asuda võlgnevust tasuda. Kaitsja

viitab siinkohal prokuratuuri enda poolt esitatud väitele, mille kohaselt nõude seaduslikkuse

hindamisel

tuleb

juhinduda

tsiviilõiguse

sättetest.

Tsiviilkohtumenetluses

ei

piisa

võlgniku/kostja paljasõnalisest väitest, et tal puudub kohustus võlausaldaja/hageja ees, vaid

menetlusosaline peab oma väiteid tõendama. Käesolevas kriminaalasjas ei ole RK esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et tal ei ole kohustust võlausaldajate ees. Maakohus ei ole suutnud

põhjendada, et tsiviilõiguslikult puudusid RKl võlausaldaja ON ees rahalised kohustused.

Tsiviilkohtumenetluses ei oleks RKl midagi peale hakata tunnistajate ütlustega selle kohta, et

tunnistajad ei mäleta, palju raha RKle üle anti. Tsiviilõiguslikult ei välistaks see RKlt võla

väljamõistmist sissenõudja kasuks, kuna tema on kassa sissetuleku orderite alusel raha vastu

võtnud ja tema kohustus on tsiviilkohtumenetluses tõendada, et ei ole seda raha saanud.

Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei saa L. Kitti KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanijana ning ta tuleb antud episoodis õigeks mõista.

HH episood

Vaidlustamaks maakohtu seisukohti väidab kaitsja, et juriidiline isik kui abstraktsioon ei saa

endale kuuluvalt arvelduskontolt rahalisi vahendeid sularahas välja võtta. Seda saab teha

ainult juriidilise isiku füüsilisest isikust seaduslik esindaja. Antud juhul oli selleks HH. Seega oli

L. Kitil JT poolt antud käsundi täitjana ainus võimalus pöörduda HH kui ettevõtte füüsilisest

isikust seadusliku esindaja poole. ÄS § 187 lg sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi

täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Antud juhul on ilmselge, et HH ei tegutsenud antud juhul

korraliku ettevõtja hooldusega. Ta on ise kinnitanud, et tal puudusid mistahes suhted JTga või

JT ettevõttega. ÄS § 187 lg 2 sätestab, et Juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste

rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest

solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud

korraliku ettevõtja hoolsusega. Antud juhul on üheselt selge, et HH ettevõtte juhatuse liikmena

saab käsitleda füüsilise isikuna vastutavana äriühingule tekitatud kahju eest, kuna JT ettevõtte

poolt kanti raha HH ettevõtte arvele, millelt juhatuse liige HH selle siis sularahas välja võttis,

jättes eelnevalt kontrollimata kõik raha laekumisega seotud olulised asjaolud. Seega pöördus

L. Kitt õigustatult HH kui L seadusliku esindaja poole, millal ettevõte või juhatuse liige

kavatsevad JT ettevõttele alusetult saadud raha tagastada. Maakohus on jätnud tähelepanuta

ja seega käsitlemata heakskiidu volituse jätkumiseks. Heakskiit on alati lubatud ning JT on

kohtuistungil kinnitanud, et volitas L. Kitti võlaküsimusega tegelema ning nõustus sellega ka

peale kirjaliku volituse tähtaja möödumist. Seega on JT ütlustega üheselt kinnitust leidnud, et

tema poolt L. Kitile antud volitus oli kehtiv ka peale 01.09.2016.a. Maakohus on jätnud

tähelepanuta TsÜS § 111 sätestatu mille esimese lõike kohaselt kui tehingu kehtivus sõltub

kolmanda isiku nõusolekust, võib kolmas isik nõusoleku andmise või sellest keeldumise

avaldada tehingu teinud isikule, mitmepoolse tehingu puhul ka tehingupoolele. Nõusolek võib

olla tehingu tegemisele eelnev või antud tagantjärele (heakskiit). Märkida tuleb ka seda, et ka

kuriteoteate politseile esitas JT L. Kiti kaasabil. Seega on alusetu maakohtu väide, et L. Kitt

tegutses antud episoodis JT volituseta. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei saa L. Kitti KarS

§ 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanijana ning ta tuleb antud episoodis õigeks mõista.

Olles kõigis väljapressimise episoodides korranud üle maakohtu seisukohti ja pikkinud sinna

vahele üksikuid enda seisukohti, märgib kaitsja järgmist. Antud süüdistusepisoodide lõpuks on

oluline märkida, et kõikide võlanõuete esitamise ajal eksisteerisid nõuete aluseks olevad

võladokumendid ning volitused nõuete sissenõudmiseks või nõuete loovutuslepingud.

Võlgnevuse sissenõudmise protsessi lõpetamiseks ei piisa võlgnike paljasõnalistest väidetest

võlgnevuse/kohustuse puudumise kohta. Kui võlgnikul puuduvad konkreetsed tõendid (nt

maksekorraldused võlgnevuse tasumise kohta, allkirjastatud kokkulepped võlgnevuse

tasumise kohta) puudub alus inkassomenetluse lõpetamiseks. Võlgnikul õigus esitada

kohtusse tuvastushagi. Ükski antud episoodide kannatanu/võlgnik ei ole tuvastushagi

kohtusse esitanud. Olukorras kui võlgniku ja võlausaldaja vahel on tekkinud materiaalõiguslik

vaidlus, siis selle lahendamine on üksnes kohtu pädevuses kuna õigust mõistab kohus.

Avalduse või hagi saab kohtule esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõJ. võladokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sarnaselt

kohtutäituriga ei olnud L. Kiti pädevuses kontrollida temale esitatud võladokumendi sisu

õiguspärasust. Kaitsja juhtis kohtuvaidlustes maakohtu tähelepanu asjaolule, et MN, RK ja HH

poolt kohtueelses menetluses edastatud salvestised ei ole käesolevas menetluses

usaldusväärsed ja asjakohased, kuna sel ajal toimusid kriminaalasja menetluses kohtu loa

alusel jälitustoimingud. Maakohus on nimetatud kaitseväitele jätnud hinnangu andmata.

Maakohus ei ole ka võtnud seisukohta väite osas, mille kohaselt andis tunnistaja JR

kohtuistungil teadvalt valeütluse väites, et pole toimunud mingit kontaktivõttu PPA peadirektori

EV-ga, kuigi kaitsja on kohtuvaidluste käigus nimetatule tähelepanu juhtinud. Menetluses on

kohtule esitatud tõendid, millest nähtub, et RK ja HH on karistatud mitmete kuritegude toime

panemise eest. MN pankrotimenetluses jäi võlausaldajatel saamata 4950645,24 eurot.

Eluliselt ei ole usutav, et isikud, kes panevad toime suures ulatuses ebaseaduslikke tehinguid,

tunneksid hirmu või ebamugavust inkassomenetluse ees. RK on korduvalt kriminaalkorras

karistatud kelmuste eest. Ka meie kriminaalasjas nähtub, et RK käitub pidevalt sarnase mustri

järgi, ta tegi endale kasutamiseks AÄ e-postiaadressi, mille alt ta saatis kirju välja, andis

menetlejale valeütlusi selle kohta, et ei ole allkirjastanud osasid kassaordereid, kasutas F OÜ

kütusekaarti varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti on korduvalt karistatud HH

kriminaalkorras. HH iseloomustab, ka kohtulahend tsiviilasjas, millest nähtub, et varem

maksupettuses süüdi mõistetud H on MiniCreditiga seotud pankrotiistungitel andnud

vastuolulisi, kohtuniku hinnangul täiesti ebausaldusväärseid ütluseid ja teda on nimetatud

süüdimatu käitumisega isikuks. MN on enda pankrotimenetluse ajal, kui tal oli seadusest

tulenev ettevõtluskeeld, jätkanud ettevõtlusega ja võtnud teadlikult uusi kohustusi nii endale,

kui ettevõtetele, kus oli juhatuse liikmeks MN ema TN. MN on allkirjastanud isikulikult erinevaid

dokumente (laenulepinguid, saldokinnitusi), millega on pankrotimenetluse ajal võtnud uusi

kohustusi. MN suhtes tehti pankrotimenetluse ajal mitmeid kuriteo teateid, kuid mingil põhjusel

prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks neid menetleda. Kannatanud/võlgnikud on käitunud väga

teadlikult ja ennast õigustavalt, vältimaks võlakohustuste tasumist võlausaldajatele. Üldteada

fakt on, et sellist käitumismustrit kasutavadki isikud, kes kelmitavad ja petavad teistelt isikutelt

vara

välja.

Kaitsja

on

juba

kohtuvaidluste

käigus

väljendanud

seisukohta,

et

kannatanute/võlgnike AV, RK, HH ja MN ütlused tõendina ei ole usaldusväärsed. Ka

prokuratuur on viidanud asjaolule, et nõude seaduslikkuse hindamisel tuleb juhinduda

tsiviilõiguse sättetest. Tsiviilkohtumenetluses ei piisa võlgniku/kostja paljasõnalisest väitest, et

tal puudub kohustus võlausaldaja/hageja ees, vaid menetlusosaline peab oma väiteid

tõendama. Käesolevas asjas ei ole ükski kannatanu esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et neil

ei ole kohustust võlausaldajate ees. Seega oli L. Kitil seaduslik nõude esitamise õigus AV, RK,

HH ja MN vastu.

L. Kiti süüditunnistamine KarS § 1573 järgi

Riigikohus on juhtinud korduvalt kohtute tähelepanu asjaolule, et üldmenetluses menetletavas

kriminaalasjas on kohtud seotud prokuratuuri poolt süüdistatavale esitatud süüdistusega ning

sellest väljumine või muutmine ei ole lubatud. Karistusseadustiku § 157-3 sisaldab kahte lõiget.

Lõige 1 näeb ette vastutuse füüsilise isiku teo eest ja lõige 2 sätestab vastutuse juriidilise isiku

teo eest. Antud süüdistusepisoodis on seega juba süüdistusakti koostamise hetkest rikutud L.

Kiti kaitseõigust kuna süüdistusaktist ei ole aru saada, millist karistusseadustiku konkreetses

paragrahvis, lõikes ja punktis sätestatud teo toimepanemist temale ette heidetakse. Samuti on

ka maakohus L. Kiti süüdi mõistnud KarS § 157-3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises

sisuliselt nii füüsilise kui juriidilise isikuna tuginedes prokuratuuri poolt esitatud süüdistusele.

Maakohus oleks antud juhul pidanud L. Kiti õigeks mõistma, kuna juba süüdistusakti pinnalt ei

ole võimalik aru saada, millise konkreetse teo toimepanemist L. Kitile ette heidetakse. Sellega

on rikutud L. Kiti kaitseõigust, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Lisaks väärib äramärkimist asjaolu, et L. Kitt käis aadressil XXX, Tallinn kahel korral MN

isiklikul kutsel s.t. MN ja L. Kiti kohtumine toimus MN initsiatiivil tema ema TN elukohas

aadressil Tallinn, XXX. Kusjuures, L. Kitt ei ole mainitud kahel korral sisenenud TN korterisse,

vaid on viibinud MNga rääkimise ajal trepikojas. L. Kitt võttis kontakti TNga kui ettevõtete

juhatuse liikmega. L. Kitt ei ole sekkunud TN eraellu. Mainitud ettevõtted olid seotud VR ja MK

ettevõtetega. Ettevõtte juhatuse liige vastutab juriidilise isiku tegevuse ja kohustuste eest,

seega oli L. Kitil VR ja MK esindajana täielik õigus kontakteeruda TN kui ettevõtete seadusliku

esindajaga. Antud juhul ei saa L. Kitti käsitleda KarS § 1573 järgi kvalifitseeritava toimepannud

isikuna ning ta tuleb õigeks mõista. Kaitsja on seisukohal, et tuleb anda ka õiguslik hinnang,

kas igasugust kontaktiotsimist, mh ärisuhetes, saab käsitleda ahistava jälitamisena.

Täiendavate tõendite esitamine kohtulikul uurimisel

Kaitsja taotles kohtulikul uurimisel järgmiste täiendavate tõendite kogumist. Esmalt tunnistaja

JT ülekuulamist, mida kaitsja põhjendas asjaoluga, et RK ja prokuratuuri tunnistajad AK ja AÄ

on antud episoodi kohta andnud vastuolulisi ütlusi ning JT viibis kohal kui väidetavalt toimus

RKle raha üleandmine. Lisaks soovis kaitsja esitada materjali juurde L. Kiti poolt JIle tehtud

Facebooki postitust; W äriregistri väljavõtte; äriregistri väljavõtte ettevõtete kohta, mille

juhatuse liikmed on MN ja TN ning ettevõtetel lasuvate võlgnevuste kohta; L. Kiti töötõendi

koopia; L. Kiti fotod, millel on teda jäädvustatud koos Afganistani sõjaväekaaslastega; saate

„Võlakütid“ videomaterjal. Maakohus määras mitte nimetatud tõendeid vastu võtta, kuna need

on esitatud hilinemisega. Kaitsja märgib, et prokuratuuri poolt esitatud täiendavad tõendid võeti

kõik vastu ning maakohtule piisas prokuratuuri põhjendusest, et esitatud tõendeid ei olnud

süüdistusaktis märgitud. KrMS § 286-1 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi

vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendi kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatule, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning

kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem

esitada. Maakohus on kaitsja taotletud tõendite vastuvõtmisest keeldumisel tuginenud KrMS

§ 297 sätestatule. Kaitsja märgib, et ta ei taotlenud ühegi sellise tõendi kogumist, mida tal

koheselt esitada polnud, vaid soovis esitada täiendavad tõendid, mis ta oleks saanud kohtule

viivitamatult üle anda esitades seejuures ka piisavad põhjendused, miks tõendi esitamist

taotletakse just käesoleval hetkel. Järgnevalt osundab apellant Riigikohtu seisukohale

kriminaalasjas 3-1-1-28-14 punktis 18. Kaitsja hinnangul kohaldas maakohus kaitsja poolt

taotletud tõendeid vastu võtmata jättes ebaõigesti materiaalõigust. Samuti kohaldas kohus

ebaõigesti materiaalõigust võttes vastu kõik prokuratuuri poolt esitatud täiendavad tõendid

nõustudes prokuratuuri lakoonilise põhjendusega, et nimetatud tõendeid ei olnud

süüdistusaktis märgitud. Nimetatu valguses esineb seaduslik alus maakohtu otsuse

tühistamiseks vaidlustatud osas ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks

menetlemiseks teises kohtukoosseisus.

Prokuröri volitus

Süüdistusakt on üldkorras maakohtule saadetud riigiprokuröri poolt. Kriminaalasjas esindas

mitmel

kohtuistungil

riiklikku

süüdistust

abiprokurör

Janar

Pilve

ainuisikuliselt.

Prokuratuuriseaduse § 7 lg 1 kohaselt tegutseb abiprokurör riigi peaprokuröri, juhtiva

riigiprokuröri,

juhtivprokuröri,

riigiprokuröri,

vanemprokuröri,

eriasjade

prokuröri

või

ringkonnaprokuröri juhendamisel. Prokuratuuriseaduse § 7 lg 2 kohaselt võib abiprokurör täita

prokurörile pandud ülesandeid üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjade kohtulikus

menetluses ulatuses, milleks on teda konkreetses kriminaalmenetluses volitanud

kõrgemalseisev prokurör. Ei nähtu ühtegi riigiprokuröri volitust, millest nähtuks üheselt, et

abiprokurör on volitatud täitma prokurörile pandud ülesandeid.

Süüdistatav L. Kitt on samuti esitanud apellatsiooni, milles taotleb samuti maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega ta oli süüdi mõistetud ning uue otsusega enda õigeksmõistmist.

Apellatsioonis on suurem osa pühendatud etteheidetele politseile ja prokuratuurile. Samuti

peatud apellant juba jõustunud maakohtu määrustel, mis puudutavad tema vahistamist ja

avaldab rahulolematust maakohtus toimunud menetluse kestuse osas, eriti selles osas, et

kuidagi ei saanud maakohus istungitega alustatud ja tema pidi sel ajal vahi all viibima.

Etteheited, mis puudutavad maakohtu otsust on järgmised.

Maakohus on otsuse lk 109-110 punktis 2.7 “Hinnang jälitustegevuse käigus kogutud

tõenditele” märkinud Jälitustoimingute aluseks olevad kohtu load on käesolevas kriminaalasja

olemas, kriminaalasja menetleva kohtu poolt kontrollitud ning jälitustoiminguid on teostatud

lubades märgitud ajavahemikel ning lubades märgitud ulatuses. Kohus on põhistanud

jälitustoimingute vajalikkust järgides kehtivat seadusandlust ja kohtupraktikat. See tähendab,

et käesoleva apellatsiooni punktides 1-3 mainitud (anonüümsete??) menetluste käigus, kus L.

Kitti kordagi välja ei kutsutud, toimus kõik kohtuniku loal.

Apellant peab oluliseks märkida, et RKl ja HHl on kehtivad kriminaalkaristused. Temal kehtivad

kriminaalkaristused puuduvad. Kaitsja esitas kohtule ka RK ja HH karistusregistri väljavõtted

kehtivate karistuste kohta. Maakohus on kohtuotsuses kirjutanud AVst. AV ei ole süüdistatava

kohta esitanud politseile ühtegi avaldust. Seda märkis AV ka maakohtu istungil antud ütlustes.

Apellant palub ringkonnakohtul tutvuda tema vahistamise määrusega. Vahistamise osas tekib

küsimus, kuna KarS § 255 lg 1 järgi kahtlustuses ei ole ühtegi tunnistajat, isegi mitte

anonüümset, kes sel hetkel oleksid üheselt tõendanud tema seotust organiseeritud

kuritegevusega. MN, RK, HH ja AV võlgnevused on dokumentaalselt tõendatud ja maakohtule

üle antud. Kohtus andsid tunnistusi inimesed, kes läksid prokuratuuriga kokkuleppele ja mitte

keegi neist ei ole temast sõnagi rääkinud, välja arvatud anonüümne tunnistaja “SS” Maakohus

kirjutab kohtuotsuses MN emast TNst, kelle suhtes olevat tema e L.Kitt toime pannud ahistava

jälitamise. See on vale. Sel ajal oli MN ema TN määratud kõikidesse MN äriühingutesse

juhatuse liikmeks, kuna MNl lasus ärikeeld. Tema pöördus inkassofirma töötajana TN kui

ettevõtte juhatuse liikme poole, mitte MN ema poole. Nimetatud asjaolu käsitles kaitsja

põhjalikult maakohtus kohtuvaidluste käigus. TN on kohtus ülekuulamise tunnistanud, et oli

küll oma poja ettevõtetes juhatuse liige ja andis pojale volituse ettevõtte nimel tegutsemiseks.

See ei võta aga TNlt juhatuse liikme staatust ja vastutust ettevõtte tehtud tehingute ja antud

allkirjade eest. Kõik MN poolt sooritatud investeerimiskelmused toimusid TN poolt antud

volitusel ja teadmisel. Maakohtus esitas kohtuistungil pankrotihaldurile küsimuse kui palju

aastaid on MN sooritanud investeerimiskelmusi ja sai vastuseks, et oma 10 aastat. Ja seda

karistamatult, kuna MN õde Jaana N töötab politseisüsteemis juba 1993. aastast.

09.11.2022.a. tegi Kuuuurija võttemeeskond temast saate, kus ta tõi välja kõik faktid,

nägemused, arusaamad ja arvamused tema suhtes käiva pika kriminaalmenetluse kohta. Selle

saate materjalid soovib esitada samuti ringkonnakohtule. Kohus kirjutab otsuse lk 74

Vaatlusprotokollist ja Asitõendi vaatlusprotokollist 27.09.2017 (7.kd, tl 137 - 179). Nende sisu

kohta teatab apellant, et politsei valetab. Põhja prefektuuris on registreeritud MN avaldus, kus

on kirjas MN poolt 12.06.2017.a. ütlused: 12.06.2017.a. kohtus MN L. Kitiga Kristiine

keskuses, kus taaskord pani L. Kitt lauale allkirjastamiseks lepingu ning ähvardas, et kui

kolmapäevaks MN notari aega kinni ei pane, siis kolmapäevane kohtumine on viimane ja L.

Kitt saadab oma Afganistani poisid MNle koju. Ei ole sõnagi kellestki G. Okunevist. 12.06.2017

pole sõnagi mingitest helifailidest ega lindistustest Põhja prefektuuris. 27.09.2017.a. tekivad

Keskkriminaalpolitseis järsku mingid helifailid. Arvutiprogrammi kaudu on erinevatest sõnadest

võimalik lauseid kokku panna. Nii Keskkriminaalpolitsei kui ka Riigiprokuratuur valetavad

täiega ning on oma valedega viinud teadlikult eksitusse ka maakohtu. Keskkriminaalpolitsei

esitas riigiprokuratuurile enda fabritseeritud kõnesalvestise failid ning prokurör Kati Reitsak

kasutas neid lauseid süüdistusakti koostades ning Harju Maakohus omakorda kohtuotsuse

põhjendamisel. Apellant soovib ringkonnakohtule esitada temale Põhja prefektuuri poolt

saadetud kaks teatist kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta. Tal ei olnud võimalik

maakohtus neid esitada, kuna viibis vahi all ning ajaks kui vabanes, oli kohtulik uurimine

lõppenud ning ka prokurör kui ka kaitsjad olid oma kõned pidanud. Kaitsja I. Repnau tegi 15.

aprillil 2019.a. taotluse jälitustoimingutega tutvumiseks ja jälitustoimingute seaduslikkuse

kontrollimiseks. L.Kitt leiab, et temal on õigus tutvuda ka dokumentidega, mis on olnud aluseks

minu suhtes jälitustoimingutega andmete kogumiseks. Pelgalt jälitustoimingutega kogutud

andmete põhjal ei ole võimalik hinnata, kas jälitustoimingutes antud luba on kooskõlas

seadusega.

Temale

ei

ole

neid

lube

tutvustatud.

Prokuratuur

andis

kohtule

eeluurimiskohtunike poolt koostatud load alles 2021. veebruaris. Tekib küsimus, et kui load

anti prokuröri poolt maakohtule üle alles veebruaris 2021, miks kohus neid lube varem ei

nõudnud. Osas antud kriminaalasjas süüdistatavad isikud sõlmisid karistuskokkulepped.

Ilmselt polnud L. Kiti kaitsjale midagi anda, kuna need load tekkisid alles kaks aastat hiljem.

Süüdistatava V. Uzlovi kaitsja Aleksei Smelov taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega mõisteti V. Uzlov süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi, samuti tühistada maakohtu otsus

resolutsiooni punktid 4.3, 4.4, 4.5, 4.6, 4.7, 4.8 ja 5. 2. Teha asjas uus otsus, millega mõista

õigeks V. Uzlov süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi 2.2. ning juhindudes KrMS § 175 lg

1 p 1 ja § 181 lg 1 hüvitada V. Uzlovile menetluskuluna lepingulisele kaitsjale makstud tasu.

Muud menetluskulud jätta riigi kanda. Süüdimõistva otsuse puhul jätta menetluskulud osaliselt

riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

Apellant leiab, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, tunnistades Uzlovi süüdi

KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi. Tõendid kinnitavad V. Uzlovi versiooni toimunust ning, mille

puhul tuleb rakendada süütuse presumptsiooni põhimõtet. Apellatsioonkaebuse on apellant

väidetavalt üles ehitanud selliselt, et esialgu toob apellant esile oma nägemuse tõendi

lubatavuse osas, millele tugines maakohus tunnistades V. Uzlovi süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 ja

4 järgi (I). Seejärel selgitab apellant, miks on V.Uzlov-i suhtes valesti kohaldatud

materiaalõigust ning toob esile põhjusi, milliste tõttu ei saa V. Uzlov vastutada KarS § 209 lg 2

p 3 ja 4 järgi (II).

I. Harju Maakohus võttis vastu ning süü tõendamisel tugines lubamatu tõenditele.

Sidettevõtjalt saadud andmete protokolli 20.02.2016, (3.kd, tl 94 -95 ) 2. Sideettevõtjalt saadud

andmete protokoll 8.05.2017( 3,kd, tl 179-219), 3. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll

09.06.2017(4.kd, tl 1-7), 4. AS Starmani vastus infopäringule (3.kd, tl 76 - 77) 5. Sideettevõtjalt

saadud andmete protokollist 31.01.2017 (3.kd, tl 68-69 ) 6. Tele2 vastus nõudekirjale (3.kd, tl

72 -73) 7. Telia vastus päringule(3.kd, tl 92 ), 8. Google Inc vastusest päringule (3.kd, tl 88-

82). Nimelt leiab apellant, et kohus on vääralt võtnud eeltoodud tõendid vastu ning tugines

nendele V. Uzlovi süü tõendamisel KarS § 209 järgi. Tänapäevaks ei ole kahtlust sellest, et

2017 aastal kehtinud KrMS § 90-1 ja ESS § 111-1 on vastuolus EL-i õigusega ja Eesti Vabariigi

Põhiseadusega, mistõttu tuli ja tuleb jätta sideettevõtjalt saadud andmete protokollid vastu

võtmata ning KrMS § 90-1 lõige 2 ja ESS § 1111 lõige 2 kohaldamata, kuid kohus jättis need

kaitsja seisukohad tähelepanuta. Seejärel osundab kaitsja, et alates 01.01.2022.a. jõustus ka

kehtiv KrMS redaktsioon, mis sätestab et uurimisasutus võib teha prokuratuuri taotlusel ja

eeluurimiskohtuniku loal kohtueelses menetluses või kohtu loal kohtumenetluses päringu

elektroonilise side ettevõtjale ESS § 111-1 lõigetes 2 ja 3 loetletud andmete kohta, mida ei ole

nimetatud käesoleva paragrahvi lõikes. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et tegemist on

lubamatu tõenditega ning seega taotleb kaitsja, jätta ESS § 111-1 lõige 2 ja KrMS § 901 lõige

2 kohaldamata seoses vastuoluga Euroopa Liidu õigusega; Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga

26, ning hetkel kehtiva KrMS § 901 lg 2-ga.

II. V. Uzlov ei saa vastutada KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi kuna tema tegevuses

puudub KarS § 209 kuriteole viitav kuriteokooseis.

Järgnevalt kordab kaitsja apellatsioonis maakohtu otsuses esitatud järeldusi. Apellant ei

nõustu, et V. Uzlov oli kuidagi kallutanud kannatanut tegema tehingut eriti põhjusel, et V. Uzlov

ei osalenud ühelgi kohtumisel, kus arutati tehingu tingimusi ning ei teadnud ka tehingu sisust.

Seda kinnitavad kannatanu ütlused: (09.12.2020) vastas V üheselt arusaadavalt, et Uzlov pole

selle tehingu eest raha saanud, kaupa ise müünud ning polnud teadlik tehingu tingimustest sh.

millist seadet väidetavalt soovis V osta. Järgneb maakohtu istungi protokollist (09.12.2020)

kopeeritud tekst kannatanu ristküsitlemisest ja V.Uzlovi enda küsimusest kannatanule. V.

Uzlov pole ise kellegile midagi „peale surunud“ palunud, või andnud tahte vastaselt, mistõttu

on täiesti jälgimatu kohtu järeldus, et V. Uzlov on kallutanud kannatanut tegema tehingut.

Maakohus leidis, et „/.../Kui 95 000 eurot oli B´i poolt H OÜ kontole kantud, siis M.Jüris selle

firmaga seotuna, võttis vastu pettuse teel saadud vara kooskõlastatult ST ja V.Uzloviga./.../“

Ka eeltoodud väitele vaidleb apellant vastu, sest kohus pole selgitanud, kuidas on tõendatud,

et V.Uzlov oli kooskõlastatult teiste isikutega võtnud vastu 95 000. Küll on kohus oma otsuse

lk-l 24 ekslikult järeldanud, et :“/.../ Seega nähtub tunnistaja (AV-i) ütlustest, et ST kinnitas, et

B´i raha said endale nii tema kui ka V. Uzlov/.../“- Siin osas rõhutab apellant, et ST pole kohtus

ära kuulatud, mistõttu tegi HMK järelduse üksnes AV ütlustest, kes väidetavalt kuulis, et ST on

midagi selles osas kunagi öelnud, kuid tegemist ei saa olla tõendina, sest tegemist on üksnes

kuulujutuga ning kuulujutt ei ole ega saa olla kohtu jaoks tõend. Vastavalt KrMS § 66 lg 2-1.

Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise

isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud juhtudel, mis on kirjeldatud sama paragrafi p-des

1-4. Apellandi hinnangul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis lubaks lugeda tunnistajate ütlusi,

millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks. Apellant leiab, et täiesti

tõendamata on V. Uzlovi kasu saamine ning kasu saamise tahe. Apellant ei nõustu, et V. Uzlov

oleks mingil moel valitsenud tegu ning pannud kelmuse grupis, sest grupp tähendab

kaastäideviimist KarS § 21 lg 2 mõttes, mis oma korda lähtub kaastäideviimise määratlemisel

materiaal-objektiivsest teooriast välja kasvanud teovalitsemise teooriast, mis on leidnud

tunnustamist ka senises kohtupraktikas RKKK 3-1-1-98-97;3-1-1-88-03. Kohtule esitatud

tõenditest ei leidu ühtegi tõendit V. Uzlovi, ST, M.Jürise ja määratlemata teiste isikute mistahes

kokkuleppelise tegevuse kohta. Mõiste ühiselt selgitab kaastäideviimise definitsioonis

kaastäideviimise objektiivseid eelduseid. See tähendab, et iga kaastäideviija süüteopanus

teosse peab koos teiste kaastäideviijate süüteopanustega täitma süüteokooseisu. Seega on

objektiivselt kaastäideviimisega tegemist, siis kui iga kaastäideviija osalus süüteos täiendab

teiste kaastäideviijate tegevust selliselt, et tulemuseks on ühtne tervik. Lisaks sellele peab iga

kaastäideviija panus teosse olema ka oluline. Termin kooskõlastatult hõlmab kaastäideviimise

subjektiivseid eeldusi. Nimelt kaastäideviimise subjektiivseks eelduseks on teatud liiki tahte

formeerumine: kaastäideviimisega ei ole tegemist siis, kui kaastäideviija üksnes teab, et teine

isik osutab talle süüteo toimepanemisel abi. Kaastäideviimisena on vaadeldav üksnes süüteo

selline toimepanemine, mille puhul isikud on süüteo toimepanemisel käsitletavad võrdsete

partneritena. Praktiliselt tähendab see, et mitu isikut on kaastäideviijad vaid siis, kui nad on

võrdsed otsustama, kas ja kuidas tegu toime panna. Käesoleva kriminaalasja raames, et esine

ühtegi tõendit, mis tõendaks, et V.Uzlov teo panus inkrimineeritava süüteosse oleks oluline

või, et see täiendaks süütegu selliselt, et ilma V.Uzlov-i poleks kuritegu toime pandud.

Kohtumenetluses kogutud tõenditega pole tõendatud, et V. Uzlov valitses inkrimineeritava teo

üle. Ehk tegelikult ei mõJ.nud ega ei saanud mõJ.da Valetnin Uzlov ST või M. Jurise tegusid,

mistõttu on apellant seisukohal, et grupiviisiline tegevus antud kriminaalmenetlus V. Uzlov-i

suhtes on samuti tõendamata. Maakohus on leidnud, et V.Uzlovi ja M.Jürise ütlused ütlused

ei ole usaldusväärsed, sest need ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Apellant ei nõustu eeltoodud HMK väitega, sest V.Uzlov-i ütlused riimuvad nii teiste

tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega. Kohus pole viidanud ühelegi tõendile, mis

tõendaks kuriteo ettevalmistamist ning teojärgset käitumist. Samuti pole lahti kirJ.nud milline

teopanus oli V.Uzlov-il ning millal tegelikult algas kelmus pihta, kas sellega, kui V.Uzlov andis

kannatanule telefoni numbri tema palvel, kas ST ja AV kohtumisel ehk siis, kui kannatanu

käitus juhatuse liikmele kehtestatud hoolsuseta, või alles peale seda kui raha oli juba laekunud

kontole ja/või välja võetud? V. Uzlovi tegevuses puuduvad subjektiivsed koosseisu tunnused

KarS § 209 järgi. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude

suhtes. Kaitsja on seisukohal, et kohtumenetluses kogutud tõenditega pole tõendatud, et V.

Uzlov, kui süüdlane oleks loonud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega

tegutsenud vähemalt otsese tahtlusega. V.Uzlov-il puudus igasugune motiiv kelmuse toime

panemiseks. Seda kinnitavad V ütlused, et V ja V. Uzlovi vahel puudusid igasugused konfliktid.

Samuti kinnitavad seda ka kaitse poolt esitatud kirjalikud tõendid, mille pinnalt on selgelt näha,

et Uzlovi käsutuses oli V esindatavate ettevõtete rahavahendid korduvalt suuremas ulatuses,

kui V. Uzlovile inkrimineeritavas episoodis. Kelmuse tõendamisel objektiivse koosseisu

täitmiseks peab Uzlov-i teos olema leitav: 1) petmine ehk tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse ehk eksimus loomine, mille tulemusel: 2) kannatanu teeb varakäsutuse ja 3) saab

kannatanu varalist kahju. Apellant on seisukohal, et V. Uzlovi tegevuses puudub pettus, kui

tegu. Apellant leiab, et pole tõendatud, et V. Uzlov oleks tahtlikult loonud kannatanule ebaõige

ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Kohtule esitatud tõenditest ei leidu ühtegi tõendit V. Uzlovi,

ST, M.Jürise ja määratlemata teiste isikute mistahes kokkuleppelise tegevuse kohta. Vastupidi

on V. Uzlov ning M. Jüris andnud kohtumenetluse ajal ütlusi, et ei tunne ega ei tundnud

üksteist. Sama kinnitas ka H OÜ alates 04.01.2017 juhatuse liikme kohustusi täitnud JI, et ei

tunne V. Uzlovi. Seega on ekslik etteheide, et nagu oleks V. Uzlov tegutsenud kellegiga

kokkuleppel. Peale selle puuduvad igasugused tõendit, et oleks V. Uzlov petnud B OÜ või selle

esindajat. Käesoleva hetkeni on arusaamatu, millist ettekujutust võis luua V. Uzlov AVle, mille

AV ei pidanud üle kontrollima siin kohas peab silmas kaitsja isiku andmeid. Kuna V. Uzlov ei

osalenud AVi ja VNi nime all tegutsenud isikuga kohtumisel seega on ekslik väita, et V. Uzlov

just kui kinnitas, et isik kellega suhtleb AV ehk VN on just VN, sellist kinnitust pole V. Uzlov

andnud ning vastupidine pole tõestatud ühegi tõendiga. Seega leiab kaitsja, et ainu üksi

telefoni numbri jagamine kannatanuga, ei loo ebaõiget ettekujutust, mille järel sattus

kannatanu eksitusse. Vaid vastupidi oli AV kohustus kontrollida tehingu teise osapoole isiku

andmeid, esindusõigust tõendavat dokumenti vastavalt ÄS § 187 lg 1-le. Puuduvad tõendid ka

selle kohta, et V. Uzlovi ja ST korraldusel, organiseeris M. Jüris M OÜ (endine nimi H OÜ)

pangakontole laekunud rahaliste vahendite sularahas väljavõtmise, kasutades selleks enda

kontrolli all olevaid enda ja teiste isikute pangakontosid./.../“ Kohtumenetluses kogutud

tõenditest ei nähtu mistahes kokkuleppelist tegevust V. Uzlovi ja ST ja M.Jürise vahel, mis

tõttu on alusetu etteheide, et just kui V. Uzlov oleks mistahes korraldanud sularaha

väljavõtmise. Samuti ei ole tõendatud, et V. Uzlov oleks saanud või on saanud mingisugust

varalist kasu temale etteheidetava süüteost. Vastupidi on kannatanu V kinnitanud, et V. Uzlov

pole saanud inkrimineeritavas episoodist kirjeldatud tehingu eest vahendustasu. Samuti

kinnitas ülekuulamisel ka M. Jüris, et sularahastatud rahavahendid andis üle täies mahus

kellelegi MSle ning ei ole ühtegi tõendit, et V. Uzlov oleks mingi suguse osa sellest rahast

saanud või selle saamisega seotud. Sellest johtuvalt on ekslik väide, et V. Uzlov tegutses kasu

saamise eesmärgil. Kaitsja on seisukohal, et kelmuse episoodis kirjeldatavas tehingus puudub

objektiivse koosseisu tagajärg ehk kahju tekitamine. Nimelt leiab kaitsja, et B OÜ on saatnud

rahavahendid H OÜ-le küll tühise lepingu alusel aga siiski tsiviilõigusliku lepingu

ärakasutamisel. Siin kohas tuleb arvestada tagasinõuded majandusliku väärtuse ja

realiseeritavusega. Nimelt leiab kaitsja, et antud juhul on kahju välistatud vara väärtust ületava

nõude tõttu, mis on realiseeritav tulevikus ehk tegelikult ei tekkinud B OÜ-l kahju vaid hoopis

nõude õigus H OÜ vastu, mille AV pole teostanud. Siin kohas leiab kaitsja, et AV tegevus

seisneb tegevusetuses. Tegevusetuse all peab kaitsja silmas AV poolt nõudeõiguse

realiseerimata jätmine, lepingu sõlmimata jätmine, esindusõiguse kontrollimata jätmine,

isikusamasuse tuvastamata jätmine on hinnatav kui kaasaitamine kelmuses varakäsutusel B

OÜ suhtes, mistõttu võib vastutada KarS § 209 lg 2 p3 ja 4 järgi just AV. Põhjendab, miks

kannatanu peaks vastutama. Seega leiab kaitsja, et antud olukorras ei omanud V. Uzlovi tegu,

mis seisnes telefoni numbri jagamisel ei mingit olulist tähtsus, mis võis mõJ.da väidetava

süüteo toimepanemist. Seega tuginedes ülal toodule asub kaitsja seisukohale, et V. Uzlovi

tegevuses puuduvad objektiivse koosseisu tunnused KarS § 209 järgi. Järgneb aaakohtu

otsuse ümberkirJ.mine osas, miks maakohus leidis, et V.Uzlovi süü on tõendatud. Eelkõige

leiab kaitsja, et AVi ütlused on ebausaldusväärsed, kannatanu V üritades saavutada oma

eesmärki nimelt saada rahalised vahendid B OÜ kasuks on viinud kohut eksitusse, mistõttu on

süüdistuse tõendamisel ja otsuse tegemisel ebakohane tugineda AV ütlustele. Nimelt on V

andnud ütlusi kannatanuna ning neid eristades leidis kaitsja, et need on: 1) suures osas

vastuolulised ise enda ütlustega 2) vastuolulised teiste tunnistajate ütlustega ja

dokumentaalsete tõenditega Kaitse hinnangul on V püüdnud tekitada muljet, et tehingu

võtmefaktoriks oli tema usaldus V. Uzlovile kirjeldades usalduse tekkimist läbi V. Uzlovi isa

(VUi) tundmise, kellega ta väidetavalt töötas miilitsas Nõukoguliidu ajal. Selle kohta on ta

andnud ütlusi 08.12.2020. Kuid tegelikkuses pole V.Uzlovi isa (VU) kunagi töötanud miilitsas,

politseis ega tundnud Vit nõukogude ajal. V on üritanud luua ettekujutust, et tema praktika

kohaselt on tavapärane lepingute allkirjastamata jätmine. Tegelikult ei olnud Vi ja VUi vahel

usaldusväärseid suhteid, mille pinnalt oleks võimalik teha väärtuslikke tehinguid ilma tähtsate

dokumentide koostamist. Peale selle leiab kaitsja, et V oli vägagi teadlik, kellega on tegemist

kui ta kohtus nö VNga ja seda enam, et VNi nime all tegutsenud isikul puudub igasugune

esindusõigus lepingute sõlmimiseks. Seega teadis V et nende pooltevaheline leping on TsÜS

§ 128 lg 1 järgi tühine. Seda tõendavad Vi järgmised vastused ristküsitluses 08.12.2020. Lisaks

on kaitsja seisukohal, et Vi lepingu allkirjastamise jätmine, teise osapoole esindusõiguse

kontrollimata jätmine, teise osapoole esindaja isiku tuvastamata jätmine või teadlikult tühise

lepingu sõlmimine seoses teadmisega, et teisel osapoolel puudub esindusõigus on hinnatav

kui juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmine korraliku ettevõtja hoolsusega B OÜ ehk

esindatava juriidilise isiku suhtes Äriseadustiku mõttes. Ning sellest johtuvalt ÄS § 187 lg 1

koosmõjus lg 2-ga, mis sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega

tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt tuleb Vil

vastutada B OÜ ees solidaarselt. Enda eelkirjeldatud süüd kinnitas AV ise 08.12.2020 öeldes

ristküsitlusel: (See on minu minetus, tegin vea, kui ma oleks seda kontrollinud, siis poleks kõike

seda olnud.) Lisaks on kaitsja seisukohal, et Vi käitumine, mis seisneb selles, et ta pole kordagi

võtnud ühendust H OÜ-ga kirjalikult vaid on üritanud ainult telefoni teel seda teha ning et

tegelikult temal polnud vahet, kes müüb talle selle väidetava seade ning ka see, kes ja kuidas

tagab seadme garantiid on piisavalt kahtlane ning eluliselt ebausutav, mis viitab sellele, et V

varjab tegelikke asjaolusid jättes rääkimata tõtt KrMS § 66 lg 3 järgi. Sama hüpoteesi

kinnitavad ka V. Uzlovi ütlused, millistes ta väidab et V on pöördunud tema kui Barbaris

Security esindaja poole sarnase tehingu tellimiseks ehk sularahastamiseks ja sularaha

transportimiseks. Teiseks on V üritanud kahjustada V.Uzovi mainet seeläbi, et väidetavalt on

V.Uzlovi kohta rääkinud kolmas isik KR, et V.Uzlov kasutab eritehnikat telefoninumbri ja hääle

muutmiseks. Samuti on V üritanud luua kohtul ettekujutuse, et V.Uzlov tundis seadmete

tarnimise tehingu vastu huvi ning, et V. Uzlov nagu oleks vahendanud VN ja AV vahel

kokkulepitud väidetava seadme tarnimist. Kuna tegelikult polnud V. Uzlov teadlik, millise

väidetava seadmega tuleb tegemist ning pole V. Uzlov saanud ka eelnimetatud tarnimise eest

vahendustasu seega on ekslik väita, et Uzlov oleks vahendanud eelpool kirjeldatud tehingut.

Samuti on V ise kinnitanud 09.12.2020, et ta pole Uzloviga arutanud eelnimetatud tehingu

asjaolusid alates ajast, mil Uzlov edastas Vile telefoni numbri kuni detsembri 2016 ehk

inkrimineeritava episoodini. (09.12.2020; Kaitsja leiab, et kannatanu poolt kirjeldatud põhjused

tühise tehingu tegemiseks on otsitud ning väljamõeldud, sest võtmefaktoriks tühise tehingu

tegemisel, mis tõi kaasa B OÜle kahju on juhatuse liikme AV kohustuste täitmata jätmine

korraliku ettevõtja hoolsusega vaid mitte, et keegi oleks jaganud AVga VN kontakti, või et keegi

oleks kedagi väidetavalt usaldanud. Seega on ekslik süüdistada V. Uzlovi kelmuse

toimepanemises. Juhul, kui siiski tugineda AV ütlustele, siis leiab kaitsja, et AV on ise

kinnitanud, et V. Uzlovi osalus kelmuses on vaid selles, et ta jagas AVle väidetavalt VNi telefoni

numbri. Seega V.Uzlovi tegevuses puudub KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 kuriteole viitav koosseis.

Vastuväited apellatsioonile

Seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitas vastuväite prokuröri apellatsioonile L. Kitt ja V.

Uzlovi kaitsja A. Smelov

Süüdistatav L. Kitt juhib tähelepanu asjaolule, et abiprokuröri apellatsioonist ei nähtu, et

kõrgemalseisev prokurör oleks teda volitanud apellatsiooni esitama. Seetõttu tuleb

prokuratuuri apellatsioon jätta läbi vaatamata. Juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et

apellatsiooni tuleb menetleda, soovib süüdistatav selgitada järgmist. 2020 mais tegi

riigiprokurör E. Rattam ettepaneku, et taotleb tema karistamist 6aastase vangistusega, millest

3 aastat kuulub kandmisele reaalselt ja 3 aastat tingimisi kui ta teeb riigiprokuratuuriga

karistuskokkuleppe. 2022.a taotles abiprokurör J. Pilve temale 11 aasta pikkuse vangistuse

mõistmist, kuna ta ei võtnud varem vastu riigiprokuratuuri pakkumist. Süüdistatav loeb seda

väljapressimiseks. See on samaväärne olukorraga, kus võlgnikult nõutakse lepingujärgse

võlasumma nt 10000 eurot tasumist, kuid võlgnik saadab sissenõudja pikalt. Kui seejärel

nõutakse ainuüksi põhjusel, et võlgnik keeldus 10000 euro tasumisest, võlgnikult 100000 euro

tasumist, siis sellisel juhul on tegemist väljapressimisega. Apellatsiooni punktis 3.11. käsitleb

abiprokurör RK episoodi. Süüdistatav rõhutab, et on kohtule rääkinud, et teab RK aastaid ning

ka selgitanud, millistel asjaoludel teda teab. Seoses RKga on aastaid pöördutud mitmete

inimeste poolt nii tema poole isiklikult, tema ettevõtte poole kui ka ettevõtete poole, kus ta

töötanud on. Maakohtus kuulati RK kambajõmmi MI väljendatud ähvardusi tema tütre

vägistamise kohta ning selle kohta, et tema naine ei jõua koju. Sellest ei räägi abiprokurör

apellatsioonis sõnagi. RK saatis korduvalt kolm oma tuttavat meest temaga kokkusaamisele

ning kes siis tema suhtes tahtsid vägivalda tarvitada. Apellatsiooni leheküljel 4 räägib

abiprokurör jälitustoimingu protokollist. Tema suhtes toimusid 2017. aasta suvest

keskkriminaalpolitsei poolt jälitustoimingud. Kus on foto- ja videomaterjal sellest, et ta on

kedagi jälitanud? Kritiseeb prokuröri poolt apellatsioonis käsitletud jälitusprotokollide sisu.

Rõhutab, et G. Okunev on aastaid väljendanud soovi, et ta võtaks oma ettevõttesse tööle tema

tuttavaid isikuid, kuid ta keeldus neid isikuid tööle võtmast. Märgib, et tema ettevõttes ei ole

töötanud ükski G. Okunevi tuttav või tema poolt soovitatud isik. Sellepärast oli G. Okunev ka

solvunud, et temaga koos töötas N. Bleskov. Ennekõike, et saada tagasi G.Okunevilt oma

raha, mis talle võlgu andis, on olnud sunnitud G. Okuneviga suhtlema. Apellatsiooni leheküljel

8 käsitleb abiprokurör 13.03.2019.a. jälitustoimingu protokolli 5 ning külvab taas lausvalet.

Prokuröri poolt kirjapandust nähtub, et tema pidas RT käitumist õigeks. Tulirelva haaramist

rahvarohkes kohas ei õigust miski, isegi kahe isiku vahel tekkinud sõnelus. Ei oska öelda, miks

RT ei ole prokuratuuri poolt kutsutud kohtusse tunnistajaks. Las abiprokurör vastab sellele

küsimusele otse ringkonnakohtule. Apellatsiooni leheküljel 11 käsitleb abiprokurör episoodi,

mis puudutab MNt, keda omakorda küsitleti maakohtus 15.12.2020.a. toimunud kohtuistungil.

L. Kitt on rääkinud mis asjaoludel ta teab MNt. On ka rääkinud sellest, et MN poolt saadeti talle

kallale JG ja GR, kelle poolt väljendatud ähvardused on maakohtus ette mängitud. Tema

seevastu ei ole mitte kedagi teist saatnud kohtumisele MNga. On temaga kohtunud kas

ainuisikuliselt või koos N. Bleskoviga. N. Bleskoviga peale seda, kui teda ähvardati korduvalt

ja füüsiliselt MN saadetud isikute poolt. Millegipärast ei taha abiprokurör nimetatud asjaolusid

käsitleda. Apellatsiooni leheküljel 16 käsitleb abiprokurör episoodi, mis puudutab HH, keda

omakorda küsitleti maakohtus 14.12.2020.a. toimunud kohtuistungil. Jällegi ei käsitle

abiprokurör sõnagagi asjaolu, kuidas HH ähvardas teda Bakuus elavate aseritega. Nimetatut

abiprokurör ähvarduse ja kuriteona ei käsitle aga kui tema, L. Kitt, küsib oma kliendi esindajana

HHlt, millal ta kavatseb tagastada raha, mille tema klient eksiteele viiduna ja alusetult tema

ettevõtte arvele kandis ning mille HH seejärel sularahas välja võttis ja väidetavalt kellelegi

edasi andis, siis on L. Kitt suur kurjategija. Samuti ei ole abiprokuröri huvitanud HH ülbed

väljaütlemised selle kohta kuidas tema „katuseks“ on JT ja JR, kelle konkreetsel nõudmisel

teda üldse kriminaalasja raames vanglasse pandi. Prokuratuur pole huvi tundnud, kuidas ta

HH saadetud aseritega kohtus ning sellest kuidas HH isiklikult lubas, et tema sõrmed ja pea

lõigatakse ära nüri noaga. On rääkinud, et teab HH juba aastaid ajast kui ta oli seotud

suuremahulise narkoäriga, millesse oli segatud ka VK, kelle hea sõber HH on tänaseni. Mitte

vähem oluline pole asjaolu, et ka VK figureerib episoodis, kus tema kliendi poolt kanti HH

ettevõtte arvele ligi 300000 eurot, mis siis HH poolt sularahas välja võeti ning nelja tuule poole

kadus. Prokuratuur on teadlikult jätnud tähelepanuta nii RK kui MN kohtus fikseeritud käsilaste

poolt tema aadressil esitatud ähvardused. Prokuratuur on unustanud olulise põhimõtte, mille

kohaselt tuleb tsiviilõigusliku võlasuhte esinemisel hinnata võlasuhte olemust ning mõlema

poole käitumist. Prokuratuur on paaniliselt vältinud ühe poole ärakuulamist. Tema sai oma

seisukohad esitada alles maakohtus, olles selleks ajaks viibinud peaaegu kolm aastat

vangistuses. Kohtueelse uurimise organid, politsei ega prokuratuur, ei olnud kumbki tema

selgitustest huvitatud. Sellisest käitumisest nähtub üheselt, et käesoleval juhul on ta oma tööga

seganud mõjuvõimsaid isikuid, millest on peale vanglast vabanemist rääkinud ka „Kuuuurija“

saates. Lõpetuseks märgib, et olukorras, kus prokuratuur saadab kriminaalasja üldkorras

maakohtusse, peab prokuratuur esmalt endale kõik antud kriminaalasja, mille menetlemise üle

ta järelevalvet teostas, asjaolud äärmise põhjalikkusega selgeks tegema. Seda eriti

kriminaalasjas, kus prokuratuur väidab eksisteerivat kuritegeliku ühenduse ning ka kõik

tsiviilõiguslikud asjaolud, kui väidetavat kuritegu heidetakse ette tsiviilõiguslike suhete pinnalt.

Vastasel juhul jääb tekib kohtusse saadetud kriminaalasja pinnalt vägisi kujutluspilt majahoovis

sõda mängivatest lastest, kes üksteise võidu võtavad endale kindrali aukraade.

Prokurör J. Pilve vastuväited süüdistatava L.Kitti ja tema kaitsja I.Repnau

apellatsioonidele.

L. Kiti apellatsioon

L. Kitt taotleb mh 09.11.2022.a Kuuuurija tehtud saatesalvestise ja kahe kriminaalmenetluse

alustamata jätmise teate vastuvõtmist. Viimast põhjendab süüdistatav asjaoluga, et ta viibis

vahi all ning ei saanud esitada. Prokuratuur palub ringkonnakohtul jätta täiendavad tõendid

vastu võtmata. KrMS § 335 lg 1 kohaselt saab ringkonnakohus tugineda täiendavate tõendite

vastu võtmata jätmisel mh KrMS § 2861 lg- tele 1 ja 2. Kuuuurija saatesalvestis on

kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsusetu, kuna see ei tõenda mitte ühtegi fakti, vaid

üksnes saates osalejate, sh ka L. Kitti, isiklikke seisukohti. Teatised tuleb jätta vastu võtmata

põhjusel, et L.Kitt oleks saanud, vaatamata vahistatusele, paluda need esitada oma kaitsjal.

Mitte miski ei takistanud L.Kitti kaitsjal juba neid märkimast ka kaitseaktil ja esitada maakohtus.

Seega ei ole põhjendatud, miks ei esitatud tõendit õigeaegselt (KrMS § 286-1 lg 2 p 2).

Riigiprokuratuur palub jätta nimetatud apellatsiooni täies ulatuses rahuldamata Suur osa L.

Kitti apellatsioonist koosneb põhjendamatutest etteheidetest aga ka sisuliselt laimust

Keskkriminaalpolitsei ja Riigiprokuratuuri aadressil. Ka on apellant laimanud kannatanuid. Ta

ignoreerib apellatsioonil maakohtus uuritud ja esitatud tõendeid, millele rajaneb kohtulahend.

Esmalt on vale süüdistatava väide nagu oleks kannatanu MN investeerimiskelm. Kannatanut

ei ole sellise karistusseadustiku sätte alusel karistatud. Järgnevalt on vale väide, et L. Kitti pole

Keskkriminaalpolitseisse kutsutud andma ütlusi. Selle väite lükkab ümber Riigiprokuratuuri

süüdistusakt aga ka 23.11.2021.a kohtuistungi protokoll, millest nähtuvalt taotles prokuratuur

L. Kitti usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamist ja seda korduvalt. Seejärel on asjakohatu L. Kitti väide nagu poleks nn Okunevi

nimelist kuritegelikku ühendust eksisteerinud enne üksikkuritegude toimepanemist. Maakohus

on otsusel jõudnud vastupidisele järeldusele. Puudub igasugune tähtsus asjaolul, kas vastav

kriminaalasja alustamise teatis kajastas L.Kitti kui potentsiaalset ühenduse liiget või mitte. Et

kohtueelse menetluse eesmärk on materiaalse tõe väljaselgitamine, võivad ühendusse

kuulumise

kahtlusega

indiviidid

selguda

ka

menetluse

kestel

(KrMS

§

211).

Kriminaalmenetluse alustamise teade näitab üksnes kuriteotunnuseid hõlmavat esialgset

hüpoteesi, mida asutakse menetluse käigus põhjalikult kontrollima. Puudutavalt apellandi

väidet selle kohta, et KarS § 157-3 lg 1 pole KarS § 255 lg 1 raames koosseisupärane teise

astme kuritegu, on iseenesest õige. Samas süüdistuses olev lause, et ahistav jälitamine on

sooritatud kuritegeliku ühenduse huvides, kannab nii kuriteo toimepanemise motiivi kui ka

süüteo toimepanemise hõlbustamiseks kui karistust raskendava asjaolu kirjeldamise mõtet.

Motiiv väljendub just selles, et L.Kitt pani mh väljapressimised toime varavastase kuriteona

kuritegeliku ühenduse finantside huvides ning ahistav jälitamine on sellest osa, sest see

võimaldas L. Kitil mõJ.da MN ema alusetult varalise kasu saamiseks. Prokuratuuril on KrMS §

154 järgi kohustus kirjeldada süüdistustekstis mh karistust raskendavaid asjaolusid. Apellandi

etteheited seoses sellega, et L.Kitti ei kaasatud jälitusmenetlustesse, on absurdsed.

Jälitusmenetlus, sh taotluse esitamine, lubamine ning toimingute läbiviimine peabki toimuma

varjatult. Samuti peab kriminaalmenetlus ise olema sellises algstaadiumis varjatud, kuivõrd

muidu võib sattuda ohtu tõe väljaselgitamine kui kohtueelse menetluse eesmärk. Seda, miks

kohtuistunguid ei toimunud aastal 2020.a plaanipäraselt ja L.Kitt pidi olema vahi all, on talle

korduvalt selgitatud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrustel, millistel hinnati tema vahi

all pidamise jätkamise õiguspärasust. Seonduvalt RK ja HH kohta karistusregistri väljavõtete

esitamisega

maakohtule

tahab

süüdistatav

ilmselt

osutada

kannatanute

ütluste

ebausaldusväärsusele. Maakohus on lahendil põhjalikult kõrvutanud ütlusi teiste tõenditega

ning hinnanud need usaldusväärseteks. Konkreetses osas osundas ka Riigiprokuratuur

repliikide ajal maakohtus, et vastavalt kehtivale Riigikohtu praktikale ei too karistatus kuriteo

eest automaatselt kaasa ütluste ebausaldusväärsust. Kriminaalmenetluse alustamise

seisukohalt ei oma tähtsust, kas AV esitas L.Kitti vastu kuriteoavalduse või mitte.

Kriminaalmenetluse ajendiks võib sisuliselt võtta mistahes teabetalletuse, milles sisalduvad

kuriteole viitavad tunnused (KrMS 194 lg 1). Apellant leiab, et kannatanute võlgnevused

tõendatud, esitamata sealjuures ühtegi põhjendust. Maakohus on kõiki võlanõudeid

puudutavaid väiteid analüüsinud tõendikogumi põhjal ning tuvastanud nõuete õigusliku aluse

puudumise, millest oli teadlik ka apellant. Seejärel on apellant nimetanud süüdistusaktil

kirjeldatut valeks. Ütlemaks, et tegu oli valega, oleks apellant pidanud argumenteeritult

lükkama ümber maakohtu põhistused, järeldused ja seisukohad. Kinnitamaks, et süüdistuses

kirjeldatud kuritegelikku ühendusse kuulunud isikud on grupeeringu huvides sooritanud

narkootikumide käitlemisega seotud süütegusid, ei peagi neile eraldi sellealast süüdistust

esitama. Tegemist on KarS § 255 lg 1 koosseisust hõlmatud tunnusega, mille olemasolu võib

toetada mh jõustunud kohtuotsusega narkokuritegu toimepanemise kohta aga ka muude

kriminaalasja kogutud tõenditega, näiteks tunnistajate ütlustega, millised näitavad grupeeringu

huvides sellise kuriteo toimepanemist. On eksitav apellandi jutt selle kohta, et kohtus andsid

tunnistusi prokuratuuriga kokkuleppele läinud inimesed, kes ei rääkinud L. Kittist sõnagi.

Süüdimõistetud ühenduse liikmetest andsid tunnistajatena ütlusi vaid NA ja EL. Teisi

tunnistajad, kes seostasid L. Kitti nn Okunevi grupeeringuga, oli maakohtu otsusest nähtuvalt

omajagu. JT ülekuulamiseks kohtueelses menetluses puudus igasugune vajadus, sest ta juba

andis tunnistajana ütlusi lõpetatud kriminaalasjas. L. Kitt ka kasutas oma õigust kutsuda kaitsja

vahendusel tunnistajaid enda kaitseks kohtusse. Antud tunnistajat ka ristküsitleti. Samuti

ristküsitleti kaitsja taotlusel IMt ja KL. Kaitsja ise loobus AS ristküsitlemisest. Seoses TNga

toob apellant välja seda, mis on talle kasulik, ignoreerides seal juures täielikult maakohtu

arutluskäiku selle kohta, miks oli TNga sellisel viisil ja ulatuses suhtlus ning kontakti otsimine

väärt ahistava jälitamise sätte järgi süüditunnistamist. Seda, kui kaua on MN sooritanud

investeerimiskelmuseid, ei saanud pankrotihaldur öelda ning polegi öelnud. Seda, kas inimene

on süüdi mingis kuriteos, saab otsustada vaid Eesti Vabariigi kohus, mitte L. Kitt ega

pankrotihaldur.

Juhul,

kui

ringkonnakohus

võtab

siiski

vastu

kaks

vaidlusalust

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist, märgib prokuratuur järgnevat. Asjaolu, et MN

kirJ.s 2017.a PPA Põhja Prefektuurile L. Kitti kohta kaks avaldust, milliste puhul koostati kaks

kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist, ei oma antud menetluses mittemingisugust

tähtsust. Olukorras, kus kriminaalmenetlus on jäetud alustamata teatisega, kuid alustatud

uuesti täiendavate asjaolude ilmnemisel, ei rikuta ne bis in idem printsiipi (KrMS § 199 lg 1 p

5, põhiseadus § 22 ls 3). Sellele järelduseni on jõudnud ka Riigikohus. Vaatlusprotokolli ja

asitõendi vaatlusprotokolli 27.09.2017.a on L. Kitt pidanud Keskkriminaalpolitsei valeks.

Viimast selgitusega, et arvutiprogrammi kaudu on võimalik kõiksugu lauseid ja sõnu kokku

panna. L. Kitt ega tema kaitsja pole tõstatanud mõistlikku kahtlust tõendi usaldusväärsuses.

Kontrollimatuid väiteid võib esitada igaüks. Puudutavalt asitõendi vaatlusprotokolli sisu, milles

vaadeldi MN kõnelindistusi ning sõnumeid, on L.Kitt pööranud need kontekstist väljarebimise

järel enda kasuks. Seejärel leiab L.Kitt, et tal on ka õigus tutvuda jälituslubade ja taotluste

aluseks oleva materjaliga. KrMS § 126-14 lg 1 järgi võib tutvuda jälitustoimingu subjekt tema

kohta jälitustoimingu käigus kogutud andmetega, millest on teda teavitatud, st teda

puudutavate taotluste, lubade ning nende alusel kogutud teabega. Igasuguse muu

jälitustoimikus sisalduva teabega tutvumiseks pole selle sätte alusel õigust. Apellandi

etteheited jäävad vastavas osas arusaamatuteks, sest maakohus on kaitsja taotlust

rahuldades tutvunud jälitustoimikutega ning kontrollinud jälitustoimingute seaduslikkust.

Osaliselt, st põhjendatud ulatuses kinnikaetult, on esitatud load ja taotlused tutvumiseks ka

kaitsjale.

L. Kiti kaitsja I. Repnau apellatsioon

Jätta rahuldamata KrMS § 286-1 lg 1 ja lg 2 p 2 ja 4 alusel kaitsja taotlused - JT

ristküsitlemiseks; - kaitsja taotlus järgnevate tõendite vastuvõtmiseks: L. Kiti poolt JIle tehtud

Facebooki postitust; W äriregistri väljavõtte; äriregistri väljavõtte ettevõtete kohta, mille

juhatuse liikmed on MN ja TN ning ettevõtetel lasuvate võlgnevuste kohta; L. Kiti töötõendi

koopia; L. Kiti fotod, millel on teda jäädvustatud koos Afganistani sõjaväekaaslastega; saate

„Võlakütid“ videomaterjal. Seoses L.Kittiga heidab kaitsja maakohtule ette, et viimane lubas

küll prokuratuuril esitada täiendavate tõendite voorus menetlusdokumente ja seda

põhjendusel, et neid ei olnud märgitud süüdistusaktil. Prokuratuur selgitab, et nendeks

dokumentideks olid: L.Kitti kohtueelses menetluses vahi alla võtmise ja selle pikendamise

määrused aga ka suhtluspiiranguid puudutav määrus. Maakohtunike praktika on erinev – osad

tahavad soovivad antud tõendeid toimikusse ja osad ei taha üldse, kuna need on

kättesaadavad KISi vahendusel. Sisuliselt puudus igasugune vajadus nende dokumentide

esitamiseks ja see kuidagi ei pane L.Kitti ega tema kaitsjat ebavõrdsemasse olukorda. Kaitsja

ei olnud sellele ka maakohtus vastu. Edasi on kaitsja leidnud, et abiprokurör Janar Pilvel pole

volitust üldmenetluses esindamiseks. See on vale, sest volituse esitas prokurör juba 2020.a

augustis, mis nähtub KIS-st.

Kaitseargumendid KarS § 255 lg 1 osas

Esmalt teeb kaitse etteheiteid menetleja S.Nazaorvi koostatud kriminaalmenetluse alustamise

teatisele. Prokuratuuri seisukoht kriminaalmenetluse teatise tähenduse osas jääb samaks

eelöelduga. Maakohus ei pidanudki teatist kohtulahendil käsitlema, sest maakohtu lahend võib

tugineda üksnes tõendile (KrMS § 15 lg 1). Teatis ei vasta tõendi mõistele (KrMS § 63 lg 1)

ning sellega ei ole võimalik tõendada ühtegi tõendamiseseme asjaolu (KrMS § 62). Edasi jääb

kaitsja seisukohtadest mulje nagu tähendaks kuritegeliku ühenduse püsivuse kriteerium selle

tõsikindlat lõpmatut eksistentsi ka situatsioonis, kus selle liikmetelt on võetud vabadus. Midagi

sellist ei kinnita Riigikohtu praktika ega õiguskirjandus. Püsivuse rõhuasetus kuritegeliku

grupeeringu elujõulisuse potentsiaalil selleks loodud ülesannete ja eesmärkide täitmisel, mis

ei tähenda seda, et kuritegeliku ühenduse tegevust ei olegi võimalik lõpetada liikmete

kriminaalkorras vastutusele võtmisena kriminaalmenetluse tulemusel. Vastasel juhul ei saaks

karistusõigus ja kriminaalmenetlus täita oma eesmärke, milleks on kahtlemata kuritegude

tõkestamine ehk antud juhul selliste ühenduste tegevuse lõpetamine. Seda, millised tõendid

näitavad nn Okunevi nimelise kuritegeliku ühenduse püsivust, on maakohus otsusel

ammendavalt käsitlenud. Edasi on kaitsja asunud seisukohale, et mitte ükski kohtus üle

kuulatud tunnistaja ei maini L.Kitti kuuluvust kuritegelikku ühendusse ning need pole tõsiselt

võetavad. Et kaitsja väide on eksitav ning vale, siis ei hakka prokuratuur antud asjaolul rohkem

peatuma. Juba kaitsja osundatud anonüümne tunnistaja SS osutas hiljemalt äratundmiseks

esitamise käigus L. Kitile. Kaitsja on osundanud ainult endale sobivale osale tõendikogumist

ega kummuta antud osas maakohtu analüüsi. EL ja NA ei pidanudki L.Kittist rääkima, kuivõrd

nad olid seatud teiste episoodide ja isikutega kõnealusest ühendusest. Kaitsja on refereerinud

L.Kitti ütlusi vaatamata nende ebausaldusväärseks tunnistamisele maakohtu poolt ega pole

põhjendanud, miks need tuleks lugeda usaldusväärseteks. Vale on kaitsja arusaam nagu

poleks

tõendatud

L.Kitti

panustamine

ühiskassasse.

Jälitustoimingu

ja

asitõendi

vaatlusprotokollid, mida on käsitlenud ka maakohus, lükkavad selle väite ümber. Järgnevalt

võib kaitsja argumentidest aru saada nii nagu poleks tõendatud ühenduse hierarhiast tulenev

range distsipliin seetõttu, et L.Kitt nõudis võlgasid ka alkoholijoobes. Kaitsja paljasõnaline

väide ei mõJ. ka siinkohal maakohtu otsuse ning põhistuste kehtivust. Seda, miks L.Kitt oli üks

vähestest, kes ei läinud prokuratuuriga kokkuleppele, on ka maakohus sisuliselt käsitlenud läbi

L.Kitti natuuri iseloomustamise. Kaitsja arvates ei allunud L. Kitt kokkuleppega

mittenõustumise tõttu kuritegeliku ühenduse tahtele ja hierarhiale. Iseäranis on maakohus

käsitlenud mitut jälitustoimingu protokolli, kus L.Kitt kannab Okunevile ette erinevat infot ja

G.Okunev kutsub korrale ka L.Kitti (vt nt 15.05.2019.a jälitustoimingu protokollist nr 13).

Kaitseargumendid KarS § 214 lg 2 p 1 ja 2 järgi AVi episood

Maakohus on hinnanud AVi allkirjastatud lepinguid aga ka kassa väljamineku ordereid ja

sedastanud tõendikogumi põhjal nõude õigusliku aluse puudumist. Vale on väide, et

kannatanu pole esitanud lepingutele vastuväiteid. Kannatanu koguni öelnud, et see nõue oli

suunatud äriühingu, mitte tema kui eraisiku vastu. Väide pole paljasõnaline, vaid tehingu

sisust, eesmärgist, lepingu tõlgendamisest (VÕS § 29) ja poolte esialgsest käitumisest tulenev

sisu. Tehingu tõlgendamise nüanssidel peatus prokuratuur ka süüdistuskõnes. Vale on kaitsja

väide, et kriminaalasja arutav maakohus oleks pidanud kõnealuse suhte hindamisel lähtuma

täies mahus tsiviilkohtumenetluse ja tsiviilõiguse põhimõtetest. Puudutavalt protsessinorme,

siis lähtutakse esmajoones hagi menetlemisel ikkagi KrMS-st (vt KrMS § 381 lg 1 p 1, lg 6)

ning

reguleerimata

küsimustes

tuleb

pöörduda

TsMSi

poole.

Kohtotsuse

põhjendamiskohustuse normid, millele kaitsja viitab TsMSi põhiselt, on sätestatud ka KrMS-s

(§-d 151 lg 1, 3051 , 306, 310, 313 jt). On õige, et tsiviilnõude lubatavuse hindamisel tuleb

lähtuda tsiviil-materiaalõigusest, millest räägib KarS § 214 lg-le 1 tuginev Riigikohtu praktika.

Maakohus on aga ammendavalt selgitanud, miks antud juhul ei saa kohaldada Eesti

materiaalõigust ega poleks üldse võimalik sellistele lepingutele tuginevat hagi vaadata läbi

Eesti kohtutes. Kaitsja väljatoodu eksib nii lepingute sisu kui ka KrMSi kaudu viidatavate TsMS-

s sätestatud hagi menetlustakistuste vastu. Isegi, kui oleks võimalik kohaldada Eesti

materiaalõigust, siis lepingu sisu ega selle eesmärk ei võimalda jaatada laenusuhet nagu

prokuratuur märkis süüdistuskõnes. Kaitsja väidab, et nõude loovutamise piirangud ei erine

Vene Föderatsiooni tsiviilkoodeksist, kuid on samas jätnud selle tõendamata kui aktiivse

kaitseväite kooskõlas REÕS § 2 lg 1, 30 lg 1 ja 38 lg 1. Et aktiivse kaitseväite

kontrollimisvõimaluse loomine või selle tõendamise kohustus lasub süüdistataval ja tema

kaitsjal, ei saa nimetatud REÕSi norme kohaldada kriminaalasja arutavas kohtus täpselt

samamoodi nagu tsiviilkohtus (RKKKo 14.06.2021.a, 1- 19-7945, p 25). Kummaline on kaitsja

arusaam ka selles nagu oleks L.Kitt positiivselt kommenteerinud kannatanu kodu väljendiga

,,sul on ilus maja’’, mis ei ole tõendikogumit arvestades KarS § 214 lg 1 raames

koosseisupärane

ähvardus.

Kaitsja

jätab

tähelepanuta

konteksti

ja

maakohtu

argumentatsiooni tervikuna ähvarduse ning selle tõsiseltvõetavuse kujunemise kohta.

MN episood

Seoses sellega, et MN võttis vastu rahavahendid ajal, millal tal oli pankrotiseadusest ja TsÜS-

st tulenev käsutuskeeld, märkis kaitsja, et tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt

alusetu rikastumise sätetele. Prokuratuuri hinnangul pole leidnud tõendamist, et L.Kitt ka

selliselt oleks nõude esitanud, sest ta tugines eelkõige temale antud lepingutele. L. Kitil pidid

tema ütluste järgi olema lausa teda nõustuvad juristid, kelle nimesid ta ei soostunud maakohtus

kohtulikult uurimisel avaldama. Tõendikogum ikka näitab, et L.Kitt nõue tugines lepingulisele

alusele, mitte lepinguvälisest võlasuhtest tulenevale alusele. Pealegi, MN ei pidanud VRle ja

MKle tagastama midagi, kuivõrd nõude õigusliku aluse puudumine on lükatud ümber ka teiste

argumentidega, mida prokuratuur käsitles süüdistuskõnes ja millega nõustus ka maakohus.

Seda, miks ei saa laenukohutus olla pankrotivara, ei ole kaitsja veenvalt põhjendanud. TsÜS

§ 66 järgi on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguse ja kohustuste kogum. Seega

saab olla laenukohustuse võtmine olla pankrotivaraks selle väljakuulutamise hetkest. Pole

korrektne arusaam nagu korralikult vormistamata jäänud tsiviilsuhted ei saa antud juhul

mõJ.da kriminaalõiguslikku vastutust. Kõnealune episood on ehe näide, kuidas just halvasti

korraldatud tsiviilsuhted seda mõJ.vadki. Seda kinnitab eesotsas asjas esitatud jõustunud

tsiviilkohtu otsus ning antud episoodi võlausaldajate käitumine aga mitte ainult. Ka L.Kitti

asjaajamise viis, mida on põhjalikult analüüsinud maakohus – võlanõude ulatused ja

eesmärgid muutusid vastavalt L.Kitti suvale.

RK episood

Kaitsja ehitab argumentatsiooni nõudeõiguse lubatavusest kaasa väljamineku orderite ümber,

millele on allkirjastanud kannatanu. Vaidlus ei käigi selle üle, kas kannatanu need allkirjastas

või mitte, vaid selle üle, kas orderitel olev info on kooskõlas tegelikkusega. Tõendikogum, mida

on käsitlenud ka maakohus, kummutab vaieldamatult väite, et kannatanu sai antud

dokumentide alusel raha. Kassa väljamineku orderid ei ole absoluutne tõend nagu arvab

kaitsja, vaid ka selle sisu kuulub hindamisele koostoimes ülejäänud tõenditega (vt KrMS § 61).

Kaitsja seisukoht osas, mis puudutab seda, et RK ei ole tõendanud oma vastuväiteid

tsiviilkohtumenetluses, on asjakohatu. RK pöördus oma õiguse kaitseks politseisse ja algatati

kriminaalmenetlus, mistõttu on eelkõige riik see, kes peab tõendama väljapressimise

toimumist kannatanu aadressil. Kui kaitse soovib jätkuvalt tugineda nõude õigusliku aluse

olemasolule, millest juhindus süüdistatav, siis peab kaitse ise seda väidet tõendama.

Tunnistajad ei ole öelnud midagi sellist RKle rahavahendite väljastamise kohta nagu väidab

kaitsja. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend, millele viitab kaitsja, ei toeta esitatud argumenti

koostoimes maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Iseäranis on vale kaitseväide nagu L.Kitt

poleks kellelegi öelnud, et RK võlanõue on alusetu. Seda ta ütles APle ning seda korduvalt.

Kaitsja põhjendus, miks L.Kitt võis nii öelda, ei ole toetatud tõendikogumi poolt ega öeldu

kontekstist järelduvalt usutavad.

HH episood

Kaitsja väited seoses sellega, et nõude õiguslik alus tuleneb justkui juhatuse liikme

vastutusest, jääb tagajärjetuks, sest selle eeldused on täitmata. Üksnes võimalik

hoolsuskohustuse rikkumine ei ole piisav juhatuse liikme vastutuse jaatamiseks. Kaitsja viitab

TsÜS §- le 127, mille alusel oleks volitus vaatamata selle lõppemisele justkui edasi kestnud

ning õigustanud L.Kitti tegevuse jätkumist. Prokuratuur juhib tähelepanu, et TsÜS § 127 räägib

volituse kehtivusest kolmandate isikute suhtes, mitte esindatava ja esindaja vahelisest

sisesuhtest. Kõnealust sätet aga ei saa üldsegi kohaldada ning on asjasse puutumatu. JT ning

L.Kitti vaheline suhe on n-ö sisemine volitus, mis antakse esindatava ning esindaja vahelises

sisesuhtes, mis tuleb näiteks nende vahel sõlmitud käsunduslepingust. Kõnealune säte aga

räägib välisest volitusest, milles esindatav (antud asjas J.T) oleks pidanud teatama kellelegi

kolmandale isikule, et tema esindajal (antud asjas L.Kitt) on volitus kolmanda isikuga teatud

tehingu tegemiseks. Volituskirjas kajastatud volituse edasikehtivus kohaldub üksnes heauskse

kolmanda isiku suhtes. Pahauskse kolmanda isiku suhtes on aga volituse edasikehtivus

välistatud TsÜS § 127 lg 4 järgi.7 JT pole sõnakestki rääkinud kohtuistungil volituse

pikendamisest nagu järeldab kaitsja. Iseäranis on mh 05.02.2019.a vaatlusprotokolliga, milles

on vaadeldud kannatanu telefonist leitud kõnesid L.Kittiga, tõendatud, et L.Kitti tegelikult ei

huvitanud, kas kannatanu maksab raha JTle ära või mitte. See on veel eraldi alus volituse

lõppemiseks (TsÜS § 125 lg 2 p 6), kuivõrd L.Kitti tegelikkuses tema esindatava huvid üldse

ei huvitanud ning see oli tema läbiv muster kõikides episoodides. Kaitsja viide TsÜS § 111 lg-

le 1 on asjakohatu. Kõnealune säte räägib olukordadest, kus lisaks tavapärasele tehinguks

vajalikule mitmepoolsete tahteavaldustele sõltub tehingu kehtivus veel kolmanda isiku

nõusolekust. Jääb arusaamatuks, et kes see kolmas isik siis on, kes peab heaks kiitma JT ja

L.Kitti vahelise tehingu, et L.Kitt oleks õigustatud nõudma väidetavat võlga JT äriühingu

kasuks. Ei oma mingit tähtsust see, kas JT esitas L.Kitti kaasabil kuriteoavalduse või mitte.

See ei tõenda kuidagi esindatava tahet esindusõiguse määramisel ulatuses, mida väidab

kaitsja (TsÜS § 120 lg 2). Lõpuks ei ole kaitsja kummutanud seisukohta nõude aegumise osas.

Inkassofirmat ja kohtutäiturit ei saa võrrelda. Esimese tegevus on käsundsaajana suunatud

käsunduslepingu täitmisele kui protsessile, millel võib olla tulemus aga ka mitte ja teine

täitedokumendi täitmisele. Täitedokument ja käsundisaajale viidud materjal asjaajamiseks ei

ole omavahel võrreldavad õigusjõu poolest. Kui käsunduslepingu korras tegutsev esindaja

tahab nõuet maksma panna, peab ta pöörduma hagiga võlgniku vastu kohtusse, mitte

tegutsema nii nagu seda tegi L.Kitt. Sellest tulenevalt ei saa käsundisaajale kohaldada isegi

formaliseeritusse põhimõtet, sest käsundisaaja hoolsus tuleneb VÕS § -st 620 nagu on

märkinud ka maakohus.

Argumendi katteta on kaitsja väide, mille kohaselt MN, RK ja HH politseile edastatud

salvestised on ebausaldusväärsed põhjusel, et paralleelselt samal ajal toimusid

jälitustoimingud. Väide on katteta, sest: a) kaitsja pole isegi esitanud taotlust selliste

jälitustoiminguga kõnede ja salvestiste olemasolu kontrollimiseks ja b) võrrelnud omavahel

jälitustoimingute teostamise aega kannatanute poolt esitatud salvestiste aegadega. Ka kaitsja

rõhutab kannatanute ütluste ebausaldusväärsust, sest nad on kriminaalkorras karistatud ning

andnud mõnes teises menetluses vastuolulisi ütlusi. Sellele on vastanud prokuratuur

repliikides ja maakohus lahendil tõendikogumi kõrvutamise näol.

Ahistav jälitamine

See, et süüdistusaktis puudub täpne lõige, kuid on olemas konkreetne teokirjeldus, mida on

ilmselgelt võimalik viia kokku, antud juhul KarS § 157-3 lg-ga 1, ei riku süüdistava kaitseõigust.

Kaitsja arvatust võib jääda mulje nagu ei oleks tema klient suuteline eristama, kas ta on

juriidiline isik või füüsiline. Sellise vea põhjal ei oleks pidanud maakohus tegema

õigeksmõistvat otsust. Iseäranis on kaitsja väide ekslik KrMS § 268 sisalduvate põhimõtete

tõttu. Maakohus on ka ammendavalt selgitanud, miks olid kõnealused kontaktiotsingud

häirivad.

Süüdistatava A.Uzlovi katsja A.Smelov leiab, et prokuratuuri apellatsioonkaebus osas, mis

puudutab V. Uzlovi, ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kaitsja selgitab, et V. Uzlovi

kuulumine ühendusse pole tõendatud. Süüdistusest peaks nähtuma, kas ja kuidas sai V. Uzlov

kuritegeliku ühenduse liikmeks, milline oli V. Uzlovi roll, kas ja kuidas sai V. Uzlov teada et ta

on kuritegeliku ühenduse liige, mis ühenduse reegleid täitis V. Uzlov, mis oli ühenduse ühine

tahe, mida V. Uzlov pidi tunnustama ja alluma. Isegi tunnistaja „S“, kes on üsna informeeritud

ja teadlik „Okunevi“ kuritegeliku ühenduse koosseisust vastates küsimustele avaldas, et „Ma

ei tea enam isikuid, kes oleksid STga seotud (seega ei ole ka tunnistaja „S“ Uzlovi kohta midagi

öelnud). Olid küll sellised tunnistajad, kes on midagi ja kelleltki kuulnud (need on anonüümne

tunnistaja „S“, NA ja EL). Kuid nimetatud tunnistajate ütlused V. Uzlovi osas tuleb jätta

tähelepanuta või tuleb sellistele ütlustele suhtuda kõrgendatud skeptitsismiga. Kõik loetletud

tunnistajad vastates küsimustele kust nad teavad, et V. Uzlov oli „Okunevi“ kuritegeliku

ühenduse liige vastasid: „kuulsime inimestelt“. Seega ei tea ning ei saanud need tunnistajad

reaalselt teada V. Uzlovist midagi. Kusjuures EL´i kõike ütlusi tuleb seada kahtluse alla juba

sel põhjusel, et isik oli karistatud valeütluste andmise eest. Tunnistaja „S“ aga ei tunne kaitsja

hinnangul üldse V. Uzlovit, sest vastates küsimustele kuidas V. Uzlov välja näeb ütles: “Tal on

heledat juuksed. Keskmist kasvu umbes 175-180 sm, sportlik. 30-35 aastat vana“ V. Uzlov on

praegu 29 aastat vana ja viimased 15 aastat ei ole tal üldse juukseid. Seega on ilmselge, et

kirjeldades V. Uzlovi rääkis anonüümne tunnistaja teisest inimesest. Prokurör oma kohtukõnes

ise tsiteeris anonüümse tunnistaja ütlusi ja nimelt ütles „S“, et ühenduses kehtivate reeglite

järgi ei saanud kurutegeliku ühenduse liige politseiga koostööd teha. Kaitsja tuletab meelde,

et tol ajal oli V. Uzlov turvateenuste osutava firma omanik ja juhatuse liige. Turvateenuste

osutamiseks oli sellele osaühingule väljastatud tegevusluba politsei poolt, mis juba eeldab

iseenesest koostööde tegemine organitega. Ja see välistab kuritegelikku ühendusse

kuulumist. Järelikult ei saanud V. Uzlov olla kuritegeliku ühenduse liige juba sel põhjusel, et

tema oma ettevõte kaudu tegi politseiga koostööd. Tunnistajate NA, EL ja „S“ ütluste

hindamisel palub võtta arvesse, et vastavalt KrMS § 66 lg 21 Tunnistaja ütlus tõendamiseseme

nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend.

Kaitsja hinnangul ei esine asjaolusid, mis lubaks lugeda tunnistajate ütlusi, millest ta on saanud

teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks.

Restoranis Talleke ja Pullike aadressil XXX Tallinnas 2016 toimunud episoodist. Süüdistaja ei

esitanud tõendeid, et selles restoranis toimunu on toimunud kuritegeliku ühenduse raames

ja/või kuritegeliku ühenduse huvides. Talleke ja Pullike sündustega seonduvalt on tähelepanu

väärt ka see asjaolu, et kaitsja poolt on kohtule esitatud tõendid selle kohta, et 2016. aastal

Tallinnas aadressil XXX asuva toitlustusasutuses „Talleke ja Pullike“ ei täitnud V. Uzlov

„karistatava või survestatava funktsiooni“ ega „lahendanud vaidlusi või probleeme“ kuritegeliku

ühenduse nimel, vaid osutas oma firma B OÜ poolt tavalist turvateenust. Midagi illegaalset

firma töötajate füüsilises kohalolekus olla ei saa. „Muu hulgas raha liikumine „vales“ suunas

demonstreerib, et ei ole täidetud kuritegelikku ühendusse kuulumise objektiivne koosseis.

Vajab rõhutamist, et ka Tartu Ringkonnakohus on oma 2019.a otsuses asjas nr 1-16-9978 (p

205) leidnud, et kedagi ei tohi pidada kuritegeliku ühenduse liikmeks pelgalt seetõttu, et ta

osutab ühendusele teenust ja on huvitatud selle teenuse eest saadavast tasust.

Mis puudutab V. Uzlovi karistust kriminaalasjas 1-17-10163, siis kuritegelikku ühendusse

kuulumise sisustamine läbi jõustunud kohtuotsuse on vastuolus Ne bis in idem-põhimõttega.

Kui aga kohus jõuab järeldusele, et tegemist ei ole antud juhul teistkordse menetlemisega, siis

igal juhul ei ole kriminaalasja nr 1-17-10163 kohtuotsuses loetletud kuritegusid toime pandud

väidetava kuritegeliku ühenduse huvides. Selleks, et tõendada vastupidist tuleb kriminaalasja

nr 1-17-10163 uuesti menetleda ja hinnata, mis on ne bis in idem põhimõtte vastane.

Üksikkuritegude toimepanemisel ei läinud V. Uzlov, ST ja teised isikud tavalisest

koostegutsemisest kaugemale ning ei tegutsenud teadmisega, et panevad süüteod toime nn.

kuritegeliku ühenduse huvides. Vastupidine ei ole tõendatud ning enam tõendatud ei saa olla.

Kohtuotsuse põhiosas (KarS § 184 lg 2 p 1) asjas 1-17-10163 on selgelt märgitud, mis oli

tuvastatud: DM käitles ühiselt ja kooskõlastatult koos V. Uzloviga ebaseaduslikult suures

koguses, so vähemalt 10-le inimesele narkootilise joobe tekitamiseks mõeldud koguses

narkootilist ainet marihuaanat. On oluline, et ei olnud üldse tuvastatud, et selle episoodiga on

kuidagi ST või keegi teine „Okunevi“ kuritegeliku ühendusest seotud. Ei olnud ka tuvastatud,

et episood narkootikumidega on mingi muu kuritegeliku ühendusega seotud. Käesoleva

kriminaalasja raames ei saa me veel kord kuriteo asjaolude väljaselgitamisega tegeleda, sest

tegemist on jõustunud kohtuotsusega ja kui selles kohtuotsuses/kohtuasjas ei olnud

tuvastatud, et kuritegu oli toime pandud kuritegeliku ühenduse raames või selle huvides, siis

ei saa seda tagantjärele tuvastada. Ja veel, mis on süüdistaja versioonis ebaloogiline on see,

et kui selline narkokuritegu on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames või huvides, siis

miks ei ole DM Okunevi“ kuritegeliku ühenduse liige. Kuidas eristab süüdistaja V. Uzlovi

tegevust DM´i tegevusest jääb ebaselgeks. Analoogselt ei olnud krim.asjas nr 1-17-10163

tõendamist leitud, et kuriteod, mis olid kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 ja § 136 lg 1 järgi on

toime pandud kuritegeliku ühenduse raames või huvides ja kuna tegemist on jõustunud

kohtuotsusega, siis ei saa seda tagantjärele tuvastada.

10.06.2022 tegi Riigikohus lahendi asjas nr 1-18-437. Nn. Kemerovo grupeeringu asi.

Tegemist oli riigiprokuröri kassatsioonkaebusega ja selle kaebuse üheks esemeks oligi vaidlus

selle üle kas ja milles osas on varasem kohtuotsus tõendiks käimasolevas menetluses. Punktis

70 märkis Riigikohus „tehtud kohtuotsus on käimasolevas menetluses lubatav tõend, kuid

teises asjas tehtud kohtuotsus saab olla tõend vaid piiratud ulatuses ega saa tõendada selle

otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude esinemist või puudumist. Seega saab kõnealuse

kohtuotsusega käesolevas asjas tõendada asjaolu, et RG tunnistati Harju Maakohtu 7. märtsi

2016. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning et sama

otsusega tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi ka AK, kuid see otsus ei tõenda RG poolt toime

pandud narkokuriteo faktilisi asjaolusid ega ka kuulumist narkokuritegudega tegelevasse

kuritegelikku ühendusse.“ Tuginedes kohtule esitatud tõenditele väidab kaitsja, et tema

kaitsealune ei ole kunagi allunud STle või G. Okunevile, täitnud nende korraldusi või mänginud

rolli ühenduses, mille tegevus oli suunatud kuritegude toimepanemisele. Samuti ei allunud V.

Uzlov ühegi kuritegeliku ühenduse tahtele ega aidanud oma tegevusega kaasa ühegi

kuritegeliku ühenduse eesmärkidele. V. Uzlov ei ole end ka kunagi „Okunevi“ või mõne muu

kuritegeliku ühenduse liikmena identifitseerinud.

Mis puudutab omakasu motiivi, siis lubamatu on selle pidamine õiguslikult raskendavaks

asjaoluks KarS § 255 kontekstis, kuna antud paragrahv iseenesest eeldab varalise kasu

saamise eesmärki – seda näitab selgelt kuni 01.01.2015.a kehtinud redaktsiooni sõnastus.

KarS § 58 p 1 kohaldamine rikuks korduva karistust raskendava asjaolu arvestamise keeldu

kuriteo olemusest tuleneva tunnuse tasemel KarS § 59 mõttes. Kaitsja tuletab ka meelde, et

süüdistatava ütlused on ka tõend KrMS mõttes. Ja selles kontekstis omavad tähtsust V. Uzlovi

kohtuistungil antud ütlused, millistes ta välistas kuritegelikku ühendusse kuulumist. Samas

vastas ta kõikidele küsimustele, mis olid seotud süüdistusega, seletas kuidas sai ta STga

tuttavaks ja mis põhjusel ja kui tihti suhtles temaga. Kaitsja hinnangul ei olnud V. Uzlovi ja ST

vahelistes suhetes midagi ebaseaduslikku ja seda enam ei olnud midagi, mis viitaks

kuritegeliku ühenduse tegevusele. V. Uzlovi ütlused ei olnud kuidagi ümber lükatud ja hoopis

vastupidi tema ütlused on kooskõlas teiste objektiivsete tõenditega. Isegi prokuratuur ei

seadnud oma kohtukõnes V. Uzlovi ütlusi kahtluse alla. Järelikult on tegemist usaldusväärse

tõendiga KrMS-i mõttes.

Prokuröri vastuväited V.Uzlovi kaitsja A.Smelovi apellatsioonile.

Esmalt on kaitsja hinnangul maakohus tuginenud ebaseaduslikele tõenditele, millisteks on

apellatsiooni viiendal leheküljel loetletud tõendid, st peamiselt sideettevõtjalt saadud andmete

2 vaatlusprotokollid aga ka sideettevõtjatelt ja sideteenusepakkujatelt saadud päringute

vastused. Et kõnealused tõendid on kogutud Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevate

õigusnormide alusel, on kaitsja hinnangul antud tõendid automaatselt ebaseaduslikud.

Prokuratuur

on

kõnealusele

seisukohale

juba

ammendavalt

vastanud

maakohtu

kohtuvaidlustes repliikide käigus 09.06.2022.a, mistõttu võtab prokuratuur üksnes antud

seisukohad kokku ning viitab repliikidele. EL õigusega vastuolus oleva liikmesriigi õiguse

alusel kogutud tõendid ei too automaatselt kaasa tõendi lubamatust. Kaitsja on jätnud

tähelepanuta Riigikohtu 18.06.2021.a kohtumäärusel nr 1-16-6179 toodud suunised, mida

tuleb arvestada vaidlusaluste tõendite lubatavuse hindamisel. Et tõendite kogumiseks

väljastati load 2017.a, polnud vaidlusaluste normide rikkumine tahtlik. Samuti on KarS § 209

lg 2 p-d 3 ja 4 näol tegu raske peitkuriteoga. Kõnealune karistusnorm lubab ka mh teha

jälitustoiminguid, mistõttu kuulub kuritegu raskete kuritegude kataloogi. Lisaks karistusnormi

kvalifitseerivate tunnuste olemasolule, muudab antud kuriteo ka raskeks selle seotus

kuritegeliku ühendusega, mis on avalikku julgeolekut ohustav kuritegu. Täiendavalt on

sideettevõtjalt saadud andmete protokollidel oluline kaal kõnealuse peitkuriteo tõendamisel,

kuivõrd need näitavad toimepanija ühist ja kooskõlastatud tegutsemist. Et tegemist on

grupiviisiliselt toimepandud peitkuriteoga, poleks antud asjaolu saanud mõne teise

menetlustoiminguga

tagasiulatuvalt

tõendada.

Nõutud

sideandmete

maht

on

proportsionaalne, kuivõrd see on võimaldanud tuvastada toimepanijate suhtlust ning käitumist

enne ja pärast kelmust. Menetlusosalistel, keda antud tõend puudutab, on olnud küllaldane

võimalus esitada tõendi kohta vastuargumente. Mõistetamatu on kaitsja arvamus nagu oleksid

Euroopa Liidu õiguse valguses problemaatilised ka sideettevõtjalt saadud andmete protokoll

20.02.2016.a, AS Starmani vastus, Tele2 vastus nõudekirjale, Telia vastus ja Google Inc

vastus päringule. Tegemist on selliste päringute alusel kogutud andmetega, millised

puudutavad lõppkasutaja tuvastamist, ega ole seetõttu KrMS § 90-1 lg 2, ESS § 111-1 lg 2 või

lg 3 alusel kogutud andmed.Teisalt on Google Inc-lt saadud andmed kogutud teise riigi

jurisdiktsioonis, mistõttu kohaldatakse KrMS § 65 lg 1. Seega kuna USA-s tegutsev Google

Inc võis menetleja päringule vastata, on tõend ka seaduslik ning lubatav. Kaitsja peab jätkuvalt

kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks ning seda esmalt seetõttu, et need on osaliselt

vastuolus VUi ütlustega. See, kas tunnistaja ja kannatanu esindaja on koos töötanud miilitsas

või mitte, ei saa kummutada kannatanu ütluste usaldusväärsust tervikuna. Esiteks on tegu

süüdistuses kirjeldatud hüpoteeside välise asjaoluga ning ei saa seetõttu midagi ümber lükata.

Teiseks on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, mistõttu polegi võimalik hinnata, kellel

esitatud väide on tõene. Kolmandaks pole ka välistatud, et VU rääkis kohtus seda, mida tal

paluti või mida pidas vajalikuks öelda poja kaitseks. Seda kinnitab kaudselt ka asjaolu, et VU

ja V. Uzlov olid mõlemad STga suhtluses juba alates restorani Tallekese ja Pullikese

hõivamisest. Viimast kinnitavad vastava episoodi tõendid. Sarnasel põhjusel ei kummuta

kannatanu usaldusväärsust ka KR öeldu. Ka on nimetatud tunnistaja ebausaldusväärne, ta

pisendas ristküsitluse käigus oma vastustes prokuratuurile karistatust maksukuriteo eest.

Maksukuriteo tõendava kohtuotsuse esitas prokuratuur ka maakohtule. Maksukuritegu näitab,

et ta on mõistetud süüdi riigile mh tahtlikus ja süsteemses valetamises. Edasi on kaitsja

püüdnud, tuues asjakohtutest kohtadest esile kannatanu ütlusi, näidata vastuolu kannatanu

enda ütlustes. Kannatanu jaoks ei pidanudki puht elulistel kaalutlustel olema oluline, millise

firmaga ta sõlmib lepingu. Oluline oli saada koostööpartneri jaoks vastavad seadmed. Kuna

kannatanule väideti, et seadmed saab sellisele ettevõttele raha kandmise järel, nõustus

kannatanu põhjendatult tegema varakäsutust. Edasi üritab kaitsja toetada mitte millelegi

tuginevat väidet taas irrelevantse osaga kannatanu ütlustest. Ka arve võib tõendada lepingu

sõlmimiseks vajalike mitmepoolsete tahteavalduse vahetamist (TsÜS § 67 lg 2). See, milliselt

olid vormistatud kannatanu tehingud B OÜ-ga, on tähtsusetud. Kannatanu mh selgitanud seda,

miks jäi leping VNiga allkirjastamata, kuigi ta seda soovis. Ei ole arusaadav, kust kaitsja üldse

võtab, et AV teadis lepingueelsete läbirääkimiste ajal, kes oli tegelikut VN. Kaitsja refereeritud

ütlused seda ei kinnita. Peale selle on kaitsja valikuliselt presenteerinud kannatanu ütlustest

endale sobivaid osi konteksti arvestamata. Järgnevalt on kaitsja pannud kannatanule süüks

korraliku ettevõtja hoolsusega tehingupartneri taustakontrolli teostamata jätmist. Juhatuse

liikme hoolsuskohustust on õiguskirjanduses sisustatud ärilise kaalutluse reegliga, mille

komponendid on: juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud; juhatuse liige on

informeeritud määral, mida saab pidada antud asjaoludel pidada otsuse tegemiseks

mõistlikuks; sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda,

et tema otsus on ühingu parimates huvides. Sellesarnasele, kuid üldisemale seisukohale on

asutud ka kohtupraktikas. Kannatanu selgitused kohtule on otsuse tagamaade kohta veenvalt

mõistlikud. Need on kokkuvõtlikult järgnevad: soov täita lepingupartnerite tarne vastavalt ja

võimalikult soodsa hinnaga; tollal hetkel usaldusväärse isiku soovitus V.Uzlovi näol ja sellest

tulenev VNi usaldamine; korduvad kohtumised ja suhtlused VNiga; rahavahendid saava

ettevõtte taustakontroll äriregistrist, sh hiljem registrikaardil oleva isikuga kontakteerumine;

V.Uzlovi abi kasutamine VNi otsimisel. Kuidagi ei muuda kannatanu seadusliku esindaja isikut

hooletuks see, et ta ei eelistanud MJga kontakteerumisel kirjavahetust. Kirjavahetust ja

telefoniside ta pidas põhjendatult nn VNiga ja vajadusel kasutas temani jõudmiseks V.Uzlovi

abi. Ka ei muuda AVi käitumist hooletuks asjaolu, et ta unustas kontrollida VNi esindusõigust

volituse näol. Kannatanu on selgitanud, et kuigi see oli viga, siis ta usaldas VNi pikaaegse

tuttava V.Uzlovi jutu põhjal. Puudutavalt V.Uzlovi vahendustasu ja tehingu asjaoludega kursis

olemise kohta, on kaitsja otsinud, arvestamata konteksti, endale sobivaid kohti kannatanu

esindaja ütlustest, millised ei loo vastuolu ütlustes eneses. Kannatanu selgitas, et avaldas

V.Uzlovile printsiibis, millega tema ettevõte tegeleb ning milliseid seadmed ta põhimõtteliselt

vajab

äritegevuseks.

Kannatanu

ütluste

olulistes

asjaoludes

pole

vasturääkivusi.

Vasturääkivus seadmete massi osas on otsitud. Kannatanu pole kellelegi öelnud, et seade

kaalub 2.4 kg. Ristküsitluse käigus ta mainis, et seadmed kaaluvad mõned kilod ning teisel

päeval siis täpsustas massi. Millised lepingulised suhted ja kui palju neid on olnud V.Uzloviga,

on süüdistuse piirides asja arutamise ja tõendite hindamise seisukohalt tähtsusetud.

Kelmuse tõendatusest ja koosseisu täidetusest

Järgnevalt väidab kaitsja, et maakohus pole selgitanud, kuidas V.Uzlov kallutas AV tegema

pettuslikku tehingut. Maakohus on kõrvutanud kannatanu ütlusi kohtulikult uuritud

dokumentaalsete tõenditega ning leidnud, et AVl oli põhjust V.Uzlovi usaldada, mistõttu

seisnebki kelmuse raskuskese selles, et V.Uzlov rajas usaldussilla AV ja VNna esinenud ST

vahele, öeldes koguni kannatanu esindajale, et viimane on usaldusväärne äripartner. Apellant

ei ole põhjendanud, miks peaks ringkonnakohus usaldama V.Uzlovi ütlusi. Olulistes

asjaoludes ei kinnitada süüdistatava ütluste usaldusväärsust ükski dokumentaalne tõend.

Usaldusväärseks loetud kannatanu ütlustest tegelikult selgub, et V.Uzlov teadis väga hästi,

mida kannatanu printsiibis otsib oma Venemaa äripartneri jaoks ning mis on tema juhitud

ettevõtte ärimudeli sisu. Vastavalt sellele V.Uzlov tõigi kannatanuni VNi. Osad, mida apellant

refereerib kannatanu ütlustest valikuliselt ning kontekstita, ei toeta apellandi seisukohta.

Kannatanu ei pidanudki detailselt V.Uzloviga tehingut arutama – kannatanu jaoks oli oluline,

et keegi tarniks talle vajamineva seadme ning selleks n-ö õige isikuni aitaski kannatanul jõuda

V.Uzlov. Mis puudutab süüdistatavate ja süüdimõistetu ühise ning kooskõlastatud teo

tõendatust, on maakohus antud seisukoha põhistanud lisaks kannatanu ütlustele ka mitmete

teiste tõendiga: sideettevõtjalt saadud andmete vaatlusprotokollid jt telekom ettevõtetelt

saadud päringute vastustega aga ka tõenditega, millised näitavad M.Jürise panuse ajalist

külgnevust teiste süüdistatavate käitumisaktide ajalise külgnevusega. Kannatanu ütlused

osas, milles ta räägib sellest, kuidas kohtumisel L.Kittiga võttis ST omaks kelmuse

toimepanemise koos V.Uzloviga, on erandi alla mahutuv kuuldus KrMS § 66 lg 2-1 p 3 alusel.

Järgnevalt on kaitsja pikalt refereerinud teooriat kaastäideviimise eelduste kohta ning

sedastanud, et kohtuasjas pole esitatud ühtegi tõendit V.Uzlovi teopanus oleks olnud oluline

ning ta oleks tegu ka valitsenud. V.Uzlovi teopanusel on prokuratuur peatunud pikalt

süüdistuskõnes, milles pidas teopanuseks pettuslikku tehingusse kallutamist, sh VNina

esinenud STst usaldusväärse äripartneri ettekujutuse loomist, kes saab kannatanut seadmete

hankimisega aidata, kannatanu kokkuviimist temaga, suhtluse vahendamist ning selle

usaldussuhte hoidmist kuni momendini, millal kannatanu järeldas petmist. Kui V.Uzlov

teopanus võtta sündmuste ahelast välja, poleks kannatanu isegi ST ning varakäsutuseni

jõudnud. Maakohus on selle käsitlusega nõustunud. Saab tõsikindlalt öelda, et kelmuse

ettevalmistav staadium koos tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutusel loomisega

algas vahetult siis, kui V.Uzlov maalis kannatanule VN-st pildi kui õlekõrrest tema

majandustegevuses. Koosseisupärast väärarusaama on võimalik põhjustada ka isiku

identiteedis ja usaldusväärsuses selle kohta, et tegemist on usaldusväärse äripartneriga, kes

on võimeline kannatanut antud tüüpprobleemiga aitama. Viimast enamgi, kui see sillutab tee

varakäsutust põhjustavale pettusele. Edasi on kaitsja teinud maakohtule etteheited seoses

V.Uzlovi ütluste ebausaldusväärseks lugemisega, põhjendamata sealjuures, millised tõendid

V.Uzlovi ütluste usutavust peaksid kinnitama. Maakohus on antud teemat käsitlenud ning

leidnud, et kohtulikult uuritud tõendikogum kinnitavad kannatanu ütlusi, mitte süüdistatava omi.

M.Jürise ja V.Uzlovi väited teineteise mittetundmise kohta pole usutavad. Selle lükkavad

ümber kohtulikult uuritud sideettevõtjalt saadud andmed, milliste kohaselt oli neil mitu ühist

kontakti, kelle läbi ja vahendusel kavandati kelmust. Kaitsja väide, et V.Uzlovi tegu piirdus

ainult telefoninumbri jagamisega, on tõendikogumi põhjal alusetu pisendus. Samuti on AV

selgitanud, et ta kontrollis MJga seotud ettevõtte tausta. Mõistagi ei ole äriregistrist võimalik

saada infot tehinguga volitatud isikute, vaid üksnes seadusjärgset esindusõigust omavate

isikute kohta. Prokuratuuri hinnangul oli kannatanu seaduslik esindaja seetõttu oma käitumises

piisavalt hoolas. Iseäranis on vale kaitsja hinnang osas nagu oleks V.Uzlov pidanud ka vahetult

ise saama kelmuse koosseisu realiseerimise tagajärjel varalist kasu. See pole oluline

koosseisu lõpuleviimise seisukohalt. Varalise kasu saamise eesmärk võib ulatuda ka kellegi

kolmanda kasuks tegutsemiseni, milleks võib olla keegi omakorda kolmas isik või siis ka

näiteks kuritegelik ühendus. Väärad on kaitsja väited varalise kahju puudumise kohta.

Maakohus on analüüsinud pangalt saadud dokumente, kõrvutanud neid kannatanu ütlustega

ja sedastanud korrektselt varalise kahju tekkimist. Kaitsja argumentatsioon selle kohta nagu

välistaks antud juhul varalise kahju tekkimise kannatanu võimalik ja realiseeritav nõue OÜ H

vastu, pole antud juhul asjakohane. Tõsi, sellealane teoreetiline seisukoht on olemas nii

õiguskirjanduses kui ka seal viidatud Riigikohtu praktikas, ent asjaolud antud kaasusega pole

absoluutselt omavahel võrreldavad. Esmalt on nõude aluseks õigusvastane tegu (VÕS §

1043), mis väljendub tuvastatud kelmuse ja seeläbi omandiõiguse kahjustamises (VÕS § 1045

lg 1 p 5) aga ka selles, et pooled ei jõudnudki lepingu allkirjastamiseni. Nagu selgub kannatanu

ütlustest ja esitatud dokumentaalsetest tõenditest, ei saanud kannatanu VNi tehingu

allkirjastamiseks kättegi. Teisalt ei olnud nõude aluseks olevad asjaolud ka tollel hetkel selged,

kuivõrd

võimalikke

vastutusaluseid

ja

solidaarvõlgnikke

alles

selgitati

välja

kriminaalmenetluses. Kolmandaks viitasid kelmusjärgsed asjaolud ka sellele, et nõue oli

mõistlikult realiseerimatu, kuivõrd ST lõpuks keeldus kannatanu esindajaga peetud kohtumisel

hüvitamast kahju. Neljandaks on mõistetamatu, miks peaks antud õigusvastase kahju

tekkimise eest vastutama juriidiline isik. Tegu pole isegi toimepandud konkreetse juriidilise

isiku huvidest kantult ning on leidnud tõendamist, et antud juriidilisel isikul puudus sisuliselt teo

toimepanemise ajal majandustegevus. Kahju tekitajateks on ühiselt ja kooskõlastatult

tegutsenud füüsilised isikud. Seejärel on kaitse seisukohal nagu poleks V.Uzlovi puhul

tõendatud kelmuse subjektiivne koosseis. Prokuratuuri arvates on maakohus antud teemat

käsitlenud erinevate tõendite valguses, millised toetavad kannatanu öeldu usaldusväärsust

aga ka seda, et V.Uzlov oli sh STga suhtluses enne varakäsutust, seda ümbritseva perioodi

ajal aga ka pärast. Sh kasutasid kolm toimepanijad suhtluse vahendajaid, mis järeldub

telefonisidede ajalistest külgnevustest ja kestusest aga ka asukohtadest telefoniside ajal.

Eelnevale veel lisaks näitab subjektiivset külge kannatanu ning ST kokkuviimine, usaldussuhte

vahendamine, võimendamine aga ka kannatanu eksiteele juhtimine ka pärast seda, kui VN-na

esinenud ST kadus ära. Just väline teopilt on see, mis annab maakohtuga nõustuvalt jaatada

teo kavatsetud toimepanemist. Tõendikogumist suurendavad usutavust V.Uzlovi kavatsetuse

osas ka tõendid, millised esitas prokuratuur seoses kuritegelikku ühendusse kuulumise

etteheitega. Need näitavad, et V.Uzlov ja ST olid omavahel seotud juba mitu kuud enne

kelmuse lõpuleviimist ja allus koguni viimase tahtele ja soovidele. Prokuratuur, kooskõlas

apellatsioonis väidetuga ning nõustuvalt maakohtu seisukohaga jääb arvamusele, et kelmuse

toimepanemise motiiviks oli nn ,,Okunevi’’ kuritegeliku ühenduse huvides varavastase

kuritegude toimepanemine, mis täitis sh kuritegeliku grupeeringu kassa finantseerimise

eesmärki. Kaitsja arvamuse kohaselt peab olema kokkuleppeline tegevus justkui tõendatud

dialoogi lindistamise näol, milles kaks toimepanijat avaldavad sõnaselget tahet petta

kannatanut varalise kasu ning kahju põhjustamiseks. Antud arusaam on nii menetlus- kui ka

materiaalõiguslikult väär. Tahtlust aitavad tuvastada nii isiku välismaailmas tajuvad teod,

nende summa aga ka verbaalne väljendus. Siseveendumust tahtluse olemasolust aitab

kujundada mh see, kuidas toimepanija on tervikuna käitunud ettevalmistavas staadiumis, teo

toimepanemise ajal, selle järel, milline on olnud tema suhtlus kannatanu ja teise toimepanijaga

läbivalt, millised teised sündmused on toimunud enne ja pärast kelmust aga ka toimepanija

taust.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone. Süüdistatavad ja ne

dekaitsjad palusid jätta rahuldamata prokuröri apellatsiooni. Prokurör aga palus süüdistatavate

apellatsioonid rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ja

esitatud apellatsioonidega ning neile esitatud vastuväidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele.

Kohtukolleegium peab oluliseks selgitada järgmist. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt

ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus,

vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p

28). Kohtukolleegium peab vajalikuks ära märkida apellatsioonide osas seda, et nii prokuröri

apellatsioonis kui ka kaitsjate apellatsioonides on liiga palju ülekirjutatud tõendeid –

jälitusprotokollid,

istungiprotokollid

jne.

Ka

on

kaitsjad

ebamõistlikult

palju

oma

apellatsioonides kopeerinud maakohtu otsusest maakohtu seisukohti, Riigikohtu lahenditest

Riigikohtu seisukohti. Kaitsjate apellatsioonidest on võimalik järeldada, et olulist rõhku on

pandud apellatsiooni kvantiteedile ja kvaliteeti on ilmselgelt alahinnatud.

Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis

tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni üle kordamist. Esimese astme kohtu otsust

muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis

esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (Riigikohtu otsus nr

1-16-6115/67, p-d 30–31

Kohtupraktikas on valitsev arusaam, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus

kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-

1-1-48-12, p 16.3.2). Inimõiguste kohtu praktika järgi kohustab ka EIÕK art 6 lg 1 kohut esitama

oma lahendis põhjendused, millel see rajaneb. Need põhjendused peavad olema küllaldased.

Kohtuotsuse põhjendamiskohustuse ulatus sõltub otsuse iseloomust ja tuleb kindlaks määrata

kohtuasja asjaoludest lähtudes. Otsuse 3-1-1-44-13 p-s 20 rõhutab Riigikohus, et kohus peab

kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga

käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda

menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti.

Viidates KrMS § 309 lg-le väidab kohtukolleegium, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui

kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud,

et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud.

Süüdistataval ja tema kaitsjal on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone;

see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Kaitsja kaalutlustele ja

tõsiseltvõetavatele argumentidele on maakohus otsuses omapoolse hinnangu andnud. Ka ei

tulene ühestki seadusest nõuet, et kohus peaks analüüsima ja kummutama kõiki, sealhulgas

ka mitte asjakohaseid kaitseargumente. Seadus seab kohtuotsusele oma nõuded ja teatud

mõttes ka piirid ning kohtuotsus ei saa kujuneda võistlevate poolte erinevate ja tihti ka

mitteasjakohaste seisukohtade lahkamise ja kummutamise dokumendiks. Prokurör ja kohus

ei pea kaasa minema kaitsja poolt seatud reeglitega ja asuma analüüsima kaitsja poolt

apellatsioonikohtule väljapakutud asjassepuutumatuid seisukohti.

Veel peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et selline tõendite hindamise metoodika nagu

seda saavad endale lubada kaitsjad oma apellatsioonides, kohus endale seadusest tulenevalt

lubada ei saa. Selleks, et jõuda kohtuotsuses süüküsimuse osas õigetele järeldustele, peab

kohus tõendeid ja kõiki asjaolusid hindama kogumis nii nagu seda nõuab KrMS § 61 lg 2. Igale

üksikule tõendile eraldi hinnangu andmine õigetele järeldustele ei vii. Kolleegiumi hinnangul

on apellatsioonid ainetud ja seda just seetõttu, et maakohtu veenvad argumendid

põrmustavad kaitseversiooni sedavõrd ülekaalukalt, et kohtu konkreetsetele põhjendustele ei

olegi midagi mõistlikku vastu väita ja eesmärgiga „lüüa mahuga“ on kohtule esitatud

apellatsioonides väiteid, mida ei ole apellatsioonikohtul süüdistatavate süü seisukohast

lähtudes tegelikult vajalik ümber lükata. Apellatsioonimenetluse eesmärgi ja menetluseseme

seisukohast need apellatsioonid õiguslikku vaidlust ei tekita.

Nagu apellatsioonide sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et

maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud

süüdistatavatest ja kaitsjast erinevale järeldusele süüdistatavate süü osas, mida kaitsjad

vaidlustavad.

Eelöelduga selgitab kohtukolleegium, et neid kaitseväiteid, millised on saanud vastuse juba

maakohtu otsuses ja mis on maakohtu poolt veenvalt ja ammendavalt kummutatud,

käesolevas otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 sätetest tulenevalt teistkordselt ümberlükkamisele ei

tule.

Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas apellatsioonimenetluses olukord, kus kaitsjate

apellatsioonid nagu juba eelpool öeldud on esiteks kunstlikult venitatud, nendes on enamasti

taasesitatud ja rohkesti ja seda copy paste meetodil, maakohtu otsuse seisukohti, kohtuistungil

toimunud ristküsitluse dialooge, Riigikohtu lahenditest pikki lõike ja apellatsioonide

argumendid on kohati absurdsed, kohati asjassepuutumatud ja kohati sellised, millistele on

maakohus juba vastanud. Väljutakse uhkelt tõendamiseseme asjaoludest ning asutakse

esitama seisukohti, mis ei oma süüküsimuse seisukohast tähtsust. Kohtukolleegiumile jääb

tahtmatult mulje, kas siis kaitsjad, kes paraku antud juhul ei kvalifitseeru advokaatidena, ei

tunne seadust ja kohtupraktikat või teevad nad seda lihtsalt eesmärgiga, et kogu see pikk jutt,

mis apellatsioonides kirjas, neile ka kinni saab makstud e materiaalsetest kaalutlustest.

Ainuüksi selliste apellatsioonide pinnalt saab juba järeldada, et mitte advokatuuri liikmest

kaitsjate lubamine mahukates kriminaalasjades menetlusse kaitsjana toimub kergekäeliselt.

Ringkonnakohus on varasemalt põhjendanud, miks prokuratuur ja maakohus peaks pigem

otsustama siiski advokatuuri liikmetest kaitsjate kasuks (näiteks 11.04.2019 määrus

kriminaalasjas 1-19-2173). Kohtukolleegium julgeb väita, et selliseid apellatsioone nagu on

käesolevas kriminaalasjas esitanud kaitsjad, ringkonnakohtu laual ei oleks. Ainuüksi haridust

tõendav

dokument

ei

saa

olla

määravaks menetleja kaalutlusotsuse

tegemisel.

Kohtukolleegium aktsepteerib menetleja õigust kõrvaldada menetlusest kaitsjad, kes ei ole

Eesti Advokatuuri liikmed ja tänaseks päevaks on avalikult igal konkreetsel juhul avaldatud ka

põhjused, mis eelkõige puudutavad nende isikute kvalifikatsiooni taset, mille advokaadist

kaitsja puhul garanteerib eksam, mis tuleb sooritada, samuti koolitusprogrammid. Ka on

advokaatidest kaitsjate puhul garanteeritud järelevalvet teostava organi järelevalve ja

vajadusel vastutavad nad ka distsiplinaarüleastumiste eest. Oma otsuses 1-19-7827 märkis

kohtukolleegium põhjusena veel sedagi, et kriminaalmenetluslik kogemus lubab ka väita, et

enamasti tegutsevad mitteadvokaadist kaitsjatena kriminaalmenetluses isikud, kes on olnud

kohtumenetluses teises staatuses e süüdistatavatena ja on ka neid kes on süüdi mõistetud

ning asjaolu, et karistus on kustunud ei pühi nende tegevusest seda viha ja isiklikku solvumist

ja kättemaksusoovi, mida uurimis- ja kohtuorganite vastu tuntakse. See on paraku ka nähtav

ja väljaloetav nende kaitsetegevuses, kus enamasti pühendutakse menetlejate tegevuse

omapoolsele meelevaldsele hindamisele, unustades või jättes tahaplaanile õiguslikud

küsimused. Sellele mõttele võib vaid lisada, et ka lõplik õigeksmõistmine ei tee olematuks seda

aega kui kaitsjana tegutsev isik oli kohtu all ning arvata, et see periood ei jäta jälge, ei tekita

emotsionaalset viha või solvumist muuhulgas prokuratuuriorganite vastu, ei ole usutav. See

paistab välja ka praeguses menetluses. Ka apellatsioonis on stiil, mis annab tunnistust sellest,

et olenemata, et konkreetne kaitseväide ei tee au ühelegi juristile, on kindlasti vaja välja

näidata oma negatiivset suhtumist prokuratuuri. Sestap on igati õige see, et suurtes,

mahukates kriminaalasjades osaleksid siiski advokaadid. Kohtukolleegiumi hinnangul oli

kvalifikatsiooni tasede erinevus advokatuuri liikest kaitsja ja mitte advokatuuri liikmest kaitsja

vahel märgatav eriti käesolevas menetluses. Süüdistatavale N.Bleskovile oli ringkonnakohus

kohustatud tegema adviokatuurile ettepaneku e määruse RÕA korras kaitsja määramiseks.

Kaitsjana esines adv. M.Senkel. Kui võrrelda adv.M.Senkeli kohtuvaidlustes esitatud kõne

argumenteeritust ja asjassepuutuvust kahe apellandist kaitsja apellatsioonide argumentidega,

siis ei saa jätta määrkimata, et olenemata sellest, et kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga ja

teeb küll tema kaitsealuse suhtes vastupidise otsuse, olid siiski kaitseteesid asjassepuutuvad,

arusaadavad ja konkreetse vaidluse ese oli täiesti selgelt esitatud. Samas kui me võrdleme

tasusid tehtud töö eest, siis määratud korras kaitsja hinnad jäävad alla mitte advokaatidest

juristide hindadele ja olenemata, et nad erinevalt N.Bleskovi kaitsjast kaitsesid oma

kaitsealuseid ka maakohtus, pidid nad ikka ja jälle taaskord kõige juba varem teatuga tutvuma

jne.

Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada veel ühele probleemile, mis võib öelda taaskerkis

käesolevas kriminaalasjas, milles oli korraldatud suuline kohtuistung. Kohtukolleegium on

korra juba seda probleemi arutanud ja selgitanud, mis on mis ja kuidas toimub vastuväidete

esitamine ja kohtukõne teeside esitamine ning mis on nende mõte. Mitte, et suulises

menetluses ei ole õigust esitada seaduses lubatud vastuväiteid vastaspoole apellatsioonile ja

Riigikohus on lubanud ka kohtukõne teeside esitamise varasemalt ja see annab võimaluse

enam mitte neid pikalt suulisel istungil ette kanda, kui vastaspoolele on kirjalikud kõneteesid

õigeaegselt teatavaks tehtud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus 6.juunist 2022 kriminaalasjas

1-21-360, kus on ka viide vastavale Riigikohtu otsusele 3-1-1-98-15). Praegusel juhul aga

kujunes olukord, kus prokurör esitas apellatsiooni ja seejärel esitas ka kohtukõne teesid, mis

oli pea sama pikk kui apellatsioon ja puudutas ainult prokuratuuri apellatsiooni taasesitamist.

Sellest

teeb kohtukolleegium järelduse, et prokuröri arusaama kohaselt kujutab

apellatsioonikohtu istungil kohtuvaidlustes apellandi kõne oma apellatsiooni täismahus

ettelugemist ja seejuures vastaspoole apellatsioonide tähelepanuta jätmist. Kindlasti ei ole see

suulise menetluse eesmärk e ei pea ükski apellant oma apellatsiooni ringkonnakohtule ette

lugema. Mitte selleks ei korraldanud ringkonnakohus suuluist menetlust, et kontrollida

apellantide lugemisoskust. Suulise menetluse eesmärgiks oli viimaseaja Riigikohtu

seisukohtadest tulenevalt siiski see, et vahetult näha ja kuulda neid süüdistatavaid, kes

maakohtus õigeks mõisteti ja kellele tuleb mõista ka karistus. Praeguses kriminaalasjas tegi

ringkonnakohus omalt poolt kõik, et menetlusosalised ei peaks enda poolt kirjutatud

dokumente kohtuistungil kohtule ette lugema ja et peatutaks vaid vastaspoole argumentide

ümberlükkamisel e et tegeletaks vaidlusega, mida eeldab kohtuvaidlus kui selline. Prokuröri

apellatsioon ja kohtukõne teesid said tõlgitud vene keelde ja õigeaegselt esitatud N..Bleskovile

(käis isiklikul tringkonnakohtus neil järgi) ja igaks juhuks ka V.Uzlovile, kes vasldab küll

täielikult eesti keelt, milles kohtukolleegium istungil veendus. Kõik dokumendid –

apellatsioonid, vastuväited, said tehtud vastaspooltele õigeaegselt nähtavaks e et sisuliselt

puudus igasugune vajadus nende taasesitamiseks vastaspoole jaoks. Süüdistatava

N.Bleskovi kaitsja rõhutas ka kohtuistungil, et tema kaitseväited on kõik N.Bleskoviga läbi

arutatud ja nende sõna-sõnaline tõlkimine kohtuistungil ei ole otstarbekas. N.Bleskovile oli

kindlustatud ka suuline tõlge.

Kohtukolleegium osundab veelkord ka sellele, et apellatsioonimenetluses on prokurör esitanud

eelmenetluses kirjalikud vastuväited apellatsioonidele. Need vastuväited olid esitatud

apellantidele ja nende kaitsealustele. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri vastuväited on väga

põhjalikud, veenvad, asjakohased ja ammendavad. Üks väide, millele sai osundatud juba

kriminaalasja suulisele istungile arutamise määramise määruses ja ka käsitletud suulisel

istungil, on selline, mis põhineb prokuröri poolt apellatsioonist valesti arusaamisel ja seda

kohus ei arvestanud apellatsioonimenetluses ning annab omapoolse hinnangu tegelikule

kaitseväitele, mis sisaldub L.Kitti kaitsja apellatsioonis ja puudutab etteheidet, et maakohus

jättis vastu võtmata tema poolt esitatud täiendavad tõendid. Kohtukolleegium nõustub täielikult

muus osas prokuröri vastuväidetega ja kuna need on täies mahus kohtuotsuse sissejuhatavas

osas esitatud, ei pea kohtukolleegium vajalikuks neid motiveerivas osas üle korrata

kaitseväidete kummutamisel, sest prokuröri vastuväidetes on seda juba tehtud.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole midagi ebaloomulikku ega ebaseaduslikku selles, kui kohtu

seisukohad ühtivad prokuröri seisukohtadega ja seetõttu ongi kohtu seisukoht sarnane või

isegi kattuv prokuröri omaga. Eriti on see nii põhjendatud süüdistuste puhul või

asjassepuutumatute kaitseväidete puhul. Samal seisukohal on ringkonnakohus olnud nt

kohtuotsuses kriminaalasjas 1-18-5772.

Andmaks hinnangut L.Kitti apellatsioonile, siis ka see ei puuduta selliseid asjaolusid, mis on

tõendamiseseme seisukohast määrava tähtsusega. Süüdistatav teeb etteheiteid politseile,

prokuratuurile ja enda õigustuseks süüdistab kõiki – kannatanuid, politseid, prokuratuuri.

Kõigile L.Kitti apellatsioonins esitatud väidetele on prokurör oma vastuväidetes ammendavalt

vastanud ja kohtukolleegium nõustudes nendega täielikult, ei pea vajalikuks hakata neid üle

kordama. Apellatsoonimenetluse esemest on selles kaebuses sujuvalt mööda mindud.

Küll on aga prokuratuuri apellatsiooni väited valdavalt sellised, mille paikapidavuse ja

veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu põhjenduste alusel ning need vajavad ka

õiguslikku käsitlemist otsuses.

Esmalt selgitab kohtukolleegium seda, miks ei ole tõsiseltvõetav süüdistatava L.Kitti kaitsja

I.Repnau alternatiivne taotlus juhuks, kui ringkonnakohus ei mõista L.Kitti õigeks. Nimelt on

kaitsja apellatsioonis kahel korral välja toonud väidetavad rikkumised ja leidnud, et need peaks

kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise ja seejärel kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Süüdistatava L.Kitti kaitsja leiab, et maakohtus esindas

süüdistust prokuröri abi, kellel ametikohast tulenevalt ei ole õigust iseseisvalt üldmenetluse

asjades süüdistust esindada. Ja kaitsja hinnangul on see asjaolu aluseks kriminaalasja

saatmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Esiteks, sellist

rikkumist ei esine ja volitus oli ka kohtu käsutuses ja registreeritud ka kohtu infosüsteemi.

Dokument kannab pealkirja volikiri ja on 5.08.2020 allkirjastatud riigiprokurör Eleliis Rattami

poolt. Volitus on antud riikliku süüdistuse esindamiseks kohtus üldmenetluses konkreetses

kriminaalasjas. Teiseks, tegemist ei oleks olnud ka siis, kui seda volikirja ei oleks olnud, sellise

rikkumisega , mis toonuks kaasa kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks

teises kohtukoosseisus. Põhjalikult on Riigikohus selgitanud oma seisukohta tõstatatud

vaidlusküsimuses mh ka seda, et tegemist ei oleks olnud sellise rikkumisega, mis pole

kõrvaldatav ja tagantjärgi on võimalik ka tõendada, kas ja kelle poolt oli antud suuline volitus.

Nagu kohtukolleegium juba rõhutas, oli praeguses kriminaalasjas vormistatud kirjalik volitus.

Vahemärkusena ja selgituseks märgib kohtukolleegium, et seadus annab aluse maakohtule

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmiseks siis ja ainult siis, kui maakohtu poolt on oluliselt

rikutud kriminaalmenetlusõigust ja KrMS § 339 lg 1 loetletud rikkumised on eos juba olulised

ja igal juhul toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja tagastamise maakohtule.

Ka on võimalik ringkonnakohtul tunnistada oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 alusel muu

rikkumise, kuid sellisel juhul saab tagasi saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks

ainult siis, kui ringkonnakohtus ei ole see rikkumine kõrvaldatav. Ehk siis, ei piisa sellest, et

apellant ütleb lihtsalt, et see asjaolu on aluseks kriminaalasja uueks arutamiseks saatmiseks.

Apellant peab apellatsioonis ära tooma, milles seisneb rikkumine, millise rikkumisena see

kvalifitseerub ja miks ei ole see rikkumine apellatsioonikohtu poolt kõrvaldatav. Kolmandaks,

süüdistatava kaitsja oli mehitatud kujul kogu maakohtu istungi aja saalis ehk siis oli seal ka

pärast seda kui menetlusest lahkus riigiprokurör ning menetlusse jäi üksinda varasemalt koos

riigiprokuröriga kohtuistungil osalenud prokuröri abi. Nagu nähtub kohtuistungi protokollidest

osales kohtuistungitel ka pärast 5.08.2020 volikirja abiprokurör koos riigiprokuröriga ja esimest

korda oli abiprokurör J.Pilve kohtuistungil üksinda 25.05.2021 e siis kui toimus ainut

kriminaalasja arutamise edasilükkamine. Seejärel osales abiprokurör jätkuvalt koos

riigiprokuröriga ning 2022 jaanuari keskel (14.01.2022), teatas riigiprokurör Eleliis Rattam, et

tema läheb pikaaegsele puhkusele ja teda tuleb asendama riigiprokurör V.Verte. Tegelikult

V.Verte ei tulnud menetlusse asendajana vaid jätkas abiprokurör J.Pilve, kellel oli eelnevalt

olemas ka selleks volitus. See oli moment, kus kaitsja võinuks enda küsimusele vastuse

saada. Tahtmatult tekib küsimus, miks kaitsja nö ärkas alles apellatsiooni kirjutades, et

prokuröri abil võimalik, et pole volitustki üldmenetluses süüdistada tema kaitsealust. Miks ei

tõusnud kaitsja maakohtus püsti ja ei küsinud, kas ikka on prokuröril selleks volitused, et

istungil osaleda üksinda. Ehk siis, kohtukolleegium ei pea käsitletud taotlust asjakohaseks ning

koostoimes ka järgmisena esitatud taotluse analüüsiga ning veel vähemalt ühe

apellatsioonikohtu menetluses oleva sama kaitsja apellatsiooniga väidab, et kaitsja ei valda

teemat, millal üldse on võimalik taotleda kriminaalasja tagastamist maakohtule. Kui sellised

taotlused muutuvad juba süsteemiks tekitab see paraku ka kohtus põhjendatud kahtlused, et

kaitsetegevuse eesmärk on pikaaegne ja isegi teistkordne menetlemine ja võimalik, et

materiaalsetel kaalutlustel.

Teiseks taotleb siis kaitsja kriminaalasja tagastamist maakohtule ja jälle ilma seadusele

viitamata jne seetõttu, et kohus ei võtnud vastu tema poolt esitatud tõendeid. Seejuures

kirjutab ta üle lehekülje jagu teksti selle kohta, miks maakohus pidanuks tema poolt esitatud

tõendite paketi vastu võtma. Järgneb aga seisukoht, mis on ilmselge ebaprofessionaalsuse

näide. Kaitsja leiab, et maakohus kaitsja poolt taotletud tõendeid vastu võtmata jättes kohaldas

ebaõigesti materiaalõigust. Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust võttes vastu

kõik prokuratuuri poolt esitatud täiendavad tõendid nõustudes prokuratuuri lakoonilise

põhjendusega, et nimetatud tõendeid ei olnud süüdistusaktis märgitud. Kuna mingile

konkreetsele seadusele ei viidata, siis tekib paratamatult küsimus, millist karistusseadustiku

sätet küll kaitsja silmas pidas sellist juttu kirja pannes. Selge on see, et isegi, kui apellatsioonis

oleks nimetatud asju õigete nimedega e leitud, et see viitab kohtuliku uurimise ühekülgsusele

ja puudulikkusele , siis tegelikult ei ole ka siis seaduslikku alust kriminaalasja tagastada. Kui

kaitsja leiab, et maakohus on jätnud tema poolt esitatud tõendid vastu võtmata ja et tegemist

on asjakohaste tõenditega (apellatsiooni esitatud loetelu ei viita sellele, et need tõendid omaks

tõendamiseseme seisukohalt tõenduslikku väärtust), siis tuleb apellatsioonis taotleda nende

tõendite kriminaaltoimikusse lisamist ringkonnakohtus. Ringkonnakohtus tõendite esitamise

põhjendatuse otsustamiseks on seadus ette näinud oma normid ja lõplikult otsustatakse

tõendite lisamine enamjaolt kohtuistungil, kuid oluline on, et nende tõendite lisamiseks peab

apellatsioonis olema esitatud taotlus. Sellist taotlust apellatsioon ei sisalda ja seega ei ole ka

kaitsja seisukoht asjakohane ega ka tõsiseltvõetav. Ei saa ka väita nagu seda väidab kaitsja,

et maakohus on olnud ühekülgne e et rahuldas ainult prokuröri taotluse tõendite

vastuvõtmiseks. Kohus rahuldas osaliselt ka kaitsja taotluse ja kuulas kohtuistungil L.Kitti

Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine ühtegi seaduslikku alust kriminaalasja tagastamiseks

maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja on pahane, et maakohus ei arvestanud kõiki tema

kaitseväiteid ning ei esitanud nende suhtes oma seisukohta. Leiab, et see on selline oluline

rikkumine, mis annab aluse lugeda kogu kohtuotsus nö tühiseks. Kohtukolleegium juba

selgitas, et kohus peab tegelema vaid asjakohaste kaitseargumentidega, mitte kaasa minema

iga kaitsja mõttega, mis ei oma karistusõigusliku hinnangu andmisel määravat tähtsust.

Ka süüdistatava V.Uzlovi kaitsja teeb maakohtule etteheiteid menetluslike minetuste kohta.

Nimelt leiab kaitsja, et maakohus on vastu võtnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse

lubamatutele tõenditele ja nimelt sideettevõttelt saadud andmete protokollid ja vastustele

päringutele. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus käitunud tõendeid vastu võttes ja

neid lubatavatena kasutades vastuolus Riigikohtu 18.juuni 2021 määrusega 1-16-6179

seisukohtadega. Samuti osundab kohtukolleegium sellele, et käesolevas kriminaalasjas ei ole

see teave saadud sideettevõtjatelt pärast 6.10.2020 aastat. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks

põhjalikumalt peatuda sellesisulistel kaitse argumentidel, sest prokurör on nii maakohtus

kohtuvaidlustes kui ka oma ringkonnakohtule esitatud vastuväidetes esitanud argumendid,

mis lükkavad ümber kaitseväited ja ringkonnakohus neid kordama ei hakka.

Järgnevalt

käsitleb

kohtukolleegium

süüdistatava

V.Uzlovi

kaitsja

väiteid

kriminaalmenetlusõiguse põhimõtete rikkumise kohta, mis puudutab KTÜ küsimust e seda, et

kuritegelikku ühendusse kuulumise sisustamine läbi jõustunud kohtuotsuse on vastuolus Ne

bis in idem-põhimõttega, kuna faktiliselt tegeleb prokuratuur sama teo teistkordse

menetlemisega andes sellele teole uue hinnangu. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on

välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada

sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Kui

aga kohus jõuab järeldusele, et tegemist ei ole antud juhul teistkordse menetlemisega, siis igal

juhul ei ole Kaitsja hinnangul 01.02.2018.a Harju Maakohtu kriminaalasja nr 1-17-10163

kohtuotsuses loetletud kuritegusid toime pandud väidetava kuritegeliku ühenduse huvides.

Selleks et, tõendada vastupidist peame me kriminaalasja nr 1-17-10163 uuesti menetlema ja

hindama, mis on jällegi ne bis in idem põhimõtte vastane.

Kohtukolleegium leiab, et tegemist ei ole teistkordse menetlemise keelu rikkumisega ja

osundatud Riigikohtu lahend ei ole ei ole seetõttu ka asjassepuutuv. Esiteks rõhutab

kohtukolleegium, et samasugune kohtupraktika on juba olemas, see seisukoht on läbinud ka

Riigikohtu loakogu ja on seetõttu ka täiesti viitamiskõlbulik. Kohtukolleegium osundab Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele, mis on tehtud 25.juunil 2021 nö M nimelise kuritegeliku ühenduse

kriminaalasjas 1-18-7086. Kaitsja väide oli selles kriminaalasjas võib öelda üks ühele ja tema

kaitselausele oli esitatud süüdistus vaid KarS § 255 lg 1 järgi kuid süüdistuse kohaselt pani ta

kuritegeliku ühenduse liikmena toime ka narkokuriteo, milles ta oli varem süüdi mõistetud, mis

oli jõustunud ning kus ei olnud sõnagi juttu sellest, et narkokuritegu on toime pandud KTÜ

huvides. Ringkonnakohtu otsuses on selgitatud järgmist: Ka on võimalik, et kohtuotsusega,

millega mõistetakse süüdi isik KTÜ liikmelisuses, tunnistatakse, et tema poolt varasemalt

toimepandud kuriteod on omistatavad KTÜ-le e et ta on need toime pannud KTÜ huvides.

Viimati öeldud põhimõtted puudutavad just vaidlusaluse kohtuotsusega KarS § 255 järgi süüdi

mõistetud Aivar Tartut, kellele mh heidetakse ette, et varasemalt tema poolt toimepandud

narkokuritegu, milles tema süü on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, on toime pandud KTÜ

huvides. Oluline on nende ringkonnakohtu seisukohtade juures, et

-

üksikkuriteod oleks teise astme kuriteod, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär

on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele.

-

et need oleks toime pandud ajal, mil nende toimepanija oli KTÜ liige.

-

et üksikkuritegu, mis on toime pandud KTÜ liikme poolt, on toime pandud KTÜ huvides

ja selle eesmärke silmas pidades.

Kohtukolleegiumi hinnangul vastab AT poolt toime pandud narkokuritegu, milles on tema süü

tuvastatud teise kohtuotsusega, nendele tunnustele.

Kohtukolleegiumi hinnangul on see seisukoht ülekantav ka praegusesse vaidlusesse ning

annab ammendava vastuse ka kaitseargumendile. Oma seisukoha selles, kas KarS § 121 lg

1 kvalifitseerub KTÜ huvides toimepandud kuriteona, võtab kohtukolleegium allpool, käsitledes

V.Uzlovi süüküsimust KTÜ liikmeksolekus. Selge on see, et kaitsja väitel, et tV.Uzlovi puhul

on tema kuritegelikku ühendusse kuulumist sisustatud vaid läbi jõustunud kohtuotsuse on väär

ja süüdistuse tekst on selle tõestuseks. Tegemist ei ole kaugeltki kairstamisega sama teo eest

ja seda ka mitte ühegi kaebuses viidatud Riigikohtu otsuse valguses. Kohtukolleegium ei näe

ka vastuolu Riigikohtu seisukohaga, mis on avaldatud otsuses 1-18-437 p-s 70. Käesolevas

menetluses ei aruta kohus uuesti V.Uzlovi kuritegusid, misllised on tuvastatud eelmise

otsusega, kohus vaid nendib, et kun a käesolev a otsusega on tuvastaud, et V.Uzlov kuulus

nende toimepanemise ajal kuritegelikku ühendusse ning tegemist on KTÜ eelduskuritegudega

ja ka kuritegudega, mis aitavad teenida ka kriminaalitul(narkokuriteost käib jutt), siis hinnates

kõiki asjaolusid kogumis, on alust väita, et ka need kuriteod pani V.Uzlov toime KTÜ liikmena

ja KTÜ huvides.

Süüdistatav L.Kitt esitas koos apellatsiooniga kaks teatist, milles teatatakse temale sellest, et

MN avalduste alusel on 2017 aastal kahel korral jäänud kriminaalmenetlus alustamata.

Kohtukolleegium tagastas need kriminaalasja kuulamisele määramisel süüdistatavale, sest

tegemist ei ole selliste tõenditega, mis omavad tähtsust süüdistatava süüküsimuse

lahendamisel või temale karistuse mõistmisel. Kohtuistungil esitas L.Kitt uuesti nimetatud kaks

teatist. Kohtukolleegium jättis jällegi vastu võtmata tehes selle kohta protokollilise määruse.

Kuna aga protokollilist määrust ei saa edasi kaevata, siis annab kohtukolleegium neile

dokumentidele ka otsuses oma hinnangul. Ja nimelt, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole teatis

kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt on selleks küll tühistamata

kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (3-1-1-41-08) ja uute ilmnenud faktidega, mis

mõjutavad asja lahendamist. Seega on tegeist selliste dokumentidega, mis ei ole

askassepuutuvad käimasoleva menetluse seisukohast.

Et mitte tagasi tulla vaidlustatud üksikkuritegude osas kaitsjate ja süüdistatava

apellatsioonides esitatud üldisemat laadi ja süüküsimuse seisukohast ebaoluliste

kaitseargumentide juurde allpool konkreetsete tõendamiseseme seisukohast olulist tähtsust

omavate asjaolude hindamise juures, märgib kohtukolleegium järgmist.

Esiteks, süüdistatava L.Kitti kaitsja on oma apellatsioonis leidnud, et tema kaitsealune tuleb

õigeks mõista KarS § 157-3 järgi süüdimõistmise osas seetõttu, et kohus ei ole viidanud

kehtiva seaduse vastavale lõikele. Nimelt ei pea kaitsja paljuks teada anda, et antud

süüdistusepisoodis on juba süüdistusakti koostamise hetkest rikutud Lembitu Kiti kaitseõigust

kuna süüdistusaktist ei ole aru saada, millist karistusseadustiku konkreetses paragrahvis,

lõikes ja punktis sätestatud teo toimepanemist temale ette heidetakse. Kohtukolleegium peab

vajalikuks rõhutada ja etteheitvas vormis kaitsjale selgitada, et enne kui hakata õhku loopima

mingeid kaitseväiteid, võiks kasvõi korraks vaadata seaduseraamatusse ja selle pilguga, et

mis võis küll vastaspoolt selliselt tegutsema sundida, et süüdistusaktis ei ole märgitud isegi

mitte kehtivas seaduses eksisteerivat paragrahvi lõiget. Kohtukolleegium selgitab, et

kahelõikeliseks muutus KarS § 157-3 1.juulist 2019. Süüdistusakt oli allkirjastatud küll paar

nädalat hiljem, kuid ei ole palju nõutud kõrgharitud juristilt, kes asub kriminaalmenetluses

kaitset teostama, et ta teaks ühtekoma teist ka karistusõiguse üldpõhimõtetest sh seaduse

ajalisest kehtivusest ja sellekohastest Riigikohtu seisukohtadest. Pareerimaks kaitse

asjakohatut väidet viitab kohtukolleegium Riigikohtu ühele samateemalisele hilisemale

lahendile 1-13-5173 p 16.1 ja väidab, et tegemist on kohtupraktikas omaksvõetud

seisukohaga. Riigikohtu senisest praktikast tuleneb ühene seisukoht, et KarS § 5 lg 2

põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast

seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal

kehtinud seaduse järgi. Seda, et varasemas ilma lõiketa kuriteokoosseisus kirjeldatud tegu on

karistatav ka käesoleval ajal ja seda siis esimese lõike järgi, seda vaidlustatud ei ole.

Veel vastab kohtukolleegium nii kaitsjate kui ka süüdistatava apellatsioonis läbivalt esitatud

süüdistatavate tegevust õigustava faktori – kannatanud on ise kelmid, petised, kes lausa

karistatud jne – osas järgmist. Need väited jäävad ka ringkonnakohtu poolt tähelepanuta.

Kriminaalmenetluslik kogemus lubab tõsikindlalt väita seda, et tegelikkuses ongi nii ja seda

eriti kuritegeliku ühenduse asjades, et ohvreid valitakse – olgu nad siis kelmustes või

väljapressimistes- ja valitakse teadlikult sellised, kellel on endal olnud probleeme

õiguskuulekusega või on nad siis lihtsalt rumalad, kelle usaldust on kerge kuritarvitada.

Sellised kannatanud üldjuhul ei pöördu politseisse ja on heaks sihtgrupiks, keda kasutada raha

välja nõudmisel või välja petmisel. Samas ei oma kannatanu isikut iseloomustavad andmed sh

tema varasem karistatus mingit rolli tema ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel. Seda

seisukohta on toetanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-100-15 selgitades, et arvamus, mille

järgi tuleks isiku ütlused lugeda eelduslikult ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on

varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga.

Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad küll tõstatada kahtlusi tõendiallika

usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste tõendikogumist

kõrvalejätmist.

Enne, kui minna üksikkuritegude juurde, et otsustada apellatsioonide piires, kas maakohus on

põhjendatult mõistnud süüdi L.Kitti kuritegelikku ühendusse kuulumises, väljapressimistes ja

ahistavas jälitamises ning õigeks eraviisilises jälitustegevuses, N.Bleskovi õigeks nii

väljapressimistes kui ka eraviisilises jälitustegevuses ja V.Uzlovi õigeks kuritegelikku

ühendusse kuulumises ja süüdi grupilises kelmuses ning otsustada apellatsioonides taotletud

maakohtu otsusest vastupidiste otsustuste tegemist ja prokuröri taotluses kuigi nende isikute

täielikku süüdimõistmist ja kaitsjate seisukohast nende täielikku õigeksmõistmist, rõhutab

kohtukolleegium järgmist. Nimelt, kohtukolleegium peab vajalikuks osundada ühele järgnevale

tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud

hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav

talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või

vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka

esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Vastasel juhul, nagu on selgitatud Riigikohus, rikub

ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme.

Lembitu Kitti süüdimõistmine KarS § 255 lg 1 järgi.

Kaitsja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole kuulda võtnud tema seisukohta, mis

puudutab seda, et kriminaalmenetlust kuritegeliku ühenduse eksisteerimise kohta alustati

põhjendamatult, sest kriminaalmenetluse 17221000099 alustamise teatest nähtub, et

„Okunevi“ kuritegelikku ühendusse kuuluvad Gennadi Okunev, ST, EŽ ja seni tuvastamata

isikud. Nimetatu näol on tegemist menetleja kategoorilise väitega, mitte kahtlusega. Menetlejal

on nimetatud teate koostamise hetkel kindel teadmine, et „Okunevi“ kuritegelikku ühendusse

kuuluvad kindlalt Gennadi Okunev, ST ja EŽ. Süüdistusaktist ei nähtu süüdistatavate hulgas

EŽ nime. Seega puudus 08.09.2017.a. kriminaalasjas 17221000099 väidetava „Okunevi“

kuritegeliku ühenduse osas menetluse alustamisel üks KarS § 255 nõutav oluline asjaolu –

vähemalt kolme isiku olemasolu. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist asjakohatu ja

kohtuotsuse seaduslikkust absoluutselt mitte mõjutava asjaoluga. Esiteks, kaitsja eksib puht

matemaatilise tehte tegemisel. Ta jätab välja a) tuvastamata isikud, kes ka suurendavad

liikmeskonda b) isegi kui ei oleks ei tuvastamata isikuid, ei EŽ, siis jääb arusaamatuks, miks

ei ole liikmeskonda arvestatud ka G.Okunevi, kes ka teatise teksti lugedes on ju arvestatud

kuritegeliku liikmete hulka. Mitte millegagi ei ole põhjendatud arusaam, et kuritegeliku

ühenduse liikmeid loetledes jäetakse selle juht loetelust välja. Kuritegelik ühendus võib ka

koosneda kolmest liikmest, kellest üks on juht. Kas teatis on kategoorilises vormis või on sellest

väljaloetav, et tegemist on alles kahtlusega, see ei mõjuta kuidagi arusaama, et tegemist on

teatisega ja menetlusstaadium ise annab igale kriminaalmenetlusest aimu omavale

kõrgkvalifitseeritud juristile selguse, et tegemist ei ole veel süüdistusega vaid ongi kahtlustuste

aeg alles.

Kõige tähtsam asjaolu kuritegeliku ühenduse määratlemisel on kaitsja hinnangul selle püsivus.

Kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud võivad vahetuda ning nendevaheline ülesannete

jaotus muutuda, kuid selle käigus peab kuritegelik ühendus püsivaks jääma. Kuritegelik

ühendus peab seega jääma püsivaks ka olukorras, kui selle mõned või enamus liikmetest

vahistatakse, kuritegude toimepanemises süüdi mõistetakse ning vangistusega karistatakse.

Seejärel tuleb kaitsja välja mõttega, et antud juhul on süüdistuse seisukoht, et süüdistusaktis

märgitud isikute kinnipidamise ja vahistamisega lõppes kuritegeliku ühenduse tegevus. Senise

kriminaalmenetluse käigus ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine s.o.

kuritegeliku ühenduse püsivuse jätkumine käesoleva ajani. Seega puudub kolmest või

enamast isikust koosnev püsiv kuritegelik ühendus, millesse Lembitu Kitt saaks kuuluda.

Võib julgelt väita, et tegemist on täielikult absurdse väitega ning selline arusaam ei tekita

enamat kui imestust. Kui KTÜ juht ja enamus liikmeid on võetud vastutusele ja viibivad vahi

all, siis on ilmselge, et KTÜ juht ja liikmed ei tegele enam enda või teiste asemele uute liikmete

värbamisega. Asendusliikmed ei kasva ise endiste kohale, neid värvatakse ja kui enam sellega

ei tegeleta, enamus on vastutusele võetud ja neid kes enda hulgast uue juhi valiksid ei ole ,

ongi nö finito. See aga ei tee olematuks aastaid eksisteerinud kuritegelikku ühendust.

Järgmine uitmõte e mõttepärl kaitsjalt puudutab seda, et teada on, et KTÜ-s oli alkoholi

tarvitamine rangelt keelatud, maakohus aga tuvastas, et L.Kitt tarvitas alkoholi ja joobnuna

nõudis ta võlgade tasumist ja räuskas jne. L.Kitti ei ole G.Oknev ka karistanud alkoholi

tarvitamise eest ja seetõttu on samuti välistatud, et L.Kitt kuulus KTÜ-sse. Sellega, et L.Kitt

tarvitas alkoholi ja tundis endas selles olekus hunti, sellega tuleb nõustuda. See aga ei välista

seda, et ta oli KTÜ liige. See annab alust järeldusteks, et L.Kitt oli Okunevi KTÜ-s kõrgel

positsioonil, alludes ainult juhile e G.Okunevile ja et G.Okunevi jaoks oli L.Kitt oluline lüli oma

nimelises allilma illegaalses organisatsioonis. Ilmselgelt ta seda ka oli ja ilmselgelt L.Kitt seda

ka tunnetas, sest erinevalt paljudest alamalseisvatest liikmetest oli L,Kitil näiteks õigus olla

G.Okuneviga otseühenduses e helistada temale ja ka ka tema abikaasale ning uurida kus on

„meie isake“. L.Kitil oli suur võlgade sissenõudmise kogemus ja seda nii normipäraste kui ka

normipäratute meetoditega. Mis aga kõige olulisem, L.Kitt valdas eesti keelt ning eesti keele

oskusega inimest oli G.Okunevil vaja, sest väidetavate võlgnike valimine ainult keeleoskuse

järgi oleks osutunud raskeks. See andis L.Kitile positsiooni ja ka palju muid eeliseid, mida ta

tunnetas, mida ta igal sammul rõhutas ning mis tegi ta enda silmis veel erilisemaks. Koduseinte

vahel alkoholi tarvitamist ei saa keelata ka kTÜ-s kehtivad reeglid. Nõustuda tuleb

maakohtuga, et ilmselt ei julenud ka L.Kitt G.Okuneviga suhelda kui joonud oli. Nõustuda ei

saa aga sellega, et L.Kitti KTÜ liikmelisus ja tema alkoholilembus on teineteist välistavad

faktorid.

Veel kahtleb kaitsja L.Kiti KTÜ liikmeksolekus põhjusel, et ei ole usutav, et kuritegeliku

ühenduse liikmed ei tea kõrgemal positsioonil olevaid kuritegeliku ühenduse liikmeid.

Kuritegeliku ühenduse näol on tegemist kuritegeliku variorganisatsiooniga, sellest tulenevalt

liigub seal info suuliselt ning see info liikumine peab organisatsiooni olemusest toimuma väga

kiiresti. Antud kriminaalasjas on aga olukord, kus pikalt kuritegelikus maailmas viibinud ja

kuritegusid toime pannud isikud ei tea Lembitu Kitti, kes süüdistuse kohaselt on kuritegelikus

ühenduses kõrgel positsioonil. Kohtukolleegium leiab, et ka see faktor ei mõjuta kindlasti isiku

liikmelisust kuritegelikus ühenduses. Mitte kuskilt ei tulene arusaama, et kuritegelikus

ühenduses tutvustatakse igale liikmele kõiki liikmeid. Vastupidi, kuritegeliku ühenduse olemus

on juba eos selline, et pigem kehtib seal arusaam, et mida vähem tead, seda parem. L.Kitt oli

nö üksiküritaja, ta ei tegutsenud koos teiste KTÜ liikmetega, tal ei olnud alluvaid. Tõsi on see,

et üks KTÜ tunnus on organisatsiooni liikmete omavaheline tihe seos, kuid see ei tähenda

mitte seda, et kindlasti teatakse ja tuntakse üksteist nägupidi või nimepidi ja eriti, et

allpoolseisvad liikmed tunnevad ja teavad kõrgemaid e nö „vanemaid“. Ühenduse omavaheline

tihe seos tähendab üldjuhul ka ühenduse identiteedi olemasolu (n-ö oleme meie ja on nemad),

mis võimaldab neil tunda end ühtse, kokkukuuluva tervikuna. Ja L.Kitt seda tunnetas ning igal

võimalusel seda ka rõhutas. Seda kinnitavad kannatanud ja seda võib lugeda ka

jälitusprotokollidest. Hierarhia KTÜ-s tähendab muuhulgas ka seda, et suheldi põhimõtteliselt

ainult aste kõrgemalseisvaga ja aste allpool olevaga, sest seda vajas nö kuritegelik tegevus e

liikmete mõistes töö. Illustreerivaks näiteks on siin jälitusprotokoll nr 11 13.03.2019, milles

maakohus on kohtuotusse lk 27 esitanud L.Kitti jutuajamisi alates 23.10.2017, kus L.Kitt nö

tööülesannete täitmisel tekkinud probleeme lahkab nii G.Okuneviga kui ka L.Kitiga samal

astmel KTÜ liikega STga ja allub truult G.Okunevi korraldustele.

Kaitsja väidab, et menetluses ei ole ka kogutud ühtegi tõendit selle kohta nagu oleks Lembitu

Kitt teostanud mingeid makseid mingisse „ühiskassasse.“ Maakohus on jätnud tähelepanuta

ja käsitlemata asjaolu, et Gennadi Okunev oli suurema summa raha võlgu Lembitu Kitile ning

maksis seda jaokaupa tagasi. Nimetatu on leidnud tuvastamist ka kriminaalasjas teostatud

jälitustoimingu käigus. Jääb arusaamatuks, milliste tõenditega saab kaitsja arvates tõendada

seda, kas L.Kitt maksis ühiskassasse raha, kuidas ta seda tegi, millal ta seda tegi jne. Tšekke

ei väljastatud, allkirja vastu ka seda ei tehtud. Konspiratiivsus, mis on üks KTÜ oluline

tunnusjoon välistab pigem ka igasugu võimalikud käega katsutavad ja silmaga nähtavad

tõendid. Oluline on, et ka Okunevi KTÜ-s oli obštšak nagu ka igas teises allilmas tegutsevas

ja kohtust läbi käinud KTÜ-s ja L.Kitt seda teadis. See selgib jällegi maakohtu otsusest ja selles

viidatud konkreetsetest tõenditest.

Veel väidab kaitsja, et Gennadi Okunev, keda süüdistati käesolevas kriminaalasjas

kuritegeliku ühenduse juhtimises ning pea kõik süüdistatavatest, keda süüdistati kuritegelikku

ühendusse kuulumises läksid karistuse osas prokuratuuriga kokkuleppele. Lembitu Kitt, keda

samuti süüdistatakse samuti kuritegelikku ühendusse kuulumises, seda ei teinud. Ei ole

eluliselt usutav, et isik, kellel on väidetavalt kuritegelikus ühenduses juhist järgmine positsioon,

käitub grupi vaikivale kokkuleppele vastupidiselt. Lembitu Kiti selline käitumine kinnitab selgelt,

et tema ei kuulu mingitesse kuritegelikesse ühendustesse, ei allu nende tahtele, ei panusta

nende tegevusse ega toeta mingil muul moel nende eesmärke. Kohtukolleegiumi hinnangul ei

saa KTÜ liikmelisust eitada ainuüksi seetõttu, et isik, kes on aastaid oma tegevuses olnud truu

Okunevi KTÜ-le, ülistanud selle juhti ja pannud toime kuritegusid kuritegeliku ühenduse

huvides, sattudes kriminaalmenetluse alla, otsustab erinevalt juhist läbi teha üldmenetluse.

Maakohus on põhjendatult pühendanud paar lauset süüdistatava L.Kiti isiksuse analüüsile ja

kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning on veendunud, et just nartsissistlikule isiksusele

omased iseloomujooned ( ei ole võimeline tundma süü- või häbitunnet. Intellektuaalsetelt

võimetelt on taolised inimesed sageli keskmisest kõrgemalgi tasemel. Iialgi pole nad suutelised

leppima ja tunnistama enda ebaõnnestumisi, nad on täispuhutud käitumisega jne ) ei lubanud

tal minna kokkuleppele prokuratuuriga.

Sellega kaitseväited KarS § 255 lg 1 süüdimõistmise osas lõppevad. Kohtukolleegium rõhutab,

et ükski nendest kaitseväidetest ei lükka ümber maakohtu seisukohta, et Okunevi nimeline

KTÜ eksisteeris ja et selle juht oli G.Okunev ning et L.Kitt oli G.Okunevi nimelise KTÜ liige.

Kaitsja on muuhulgas märkinud, et on kohtuvaidlustes osundanud kriminaalmenetluses

kogutud tõendid ja süüdistuse väited Lembitu Kiti kuulumisest väidetavasse Okunevi

kuritegelikku ühendusse ei ole tõsiseltvõetavad.

Kohtukolleegium teeb apellatsiooni kaitseväidetest järgmised järeldused. Esiteks, need

kattuvad maakohtus kohtuvaidlustes esitatud kaitsekõnega selles osas. Viimane lause on aga

märk sellest, et kaitsja ei vaidlusta mitte maakohtu otsust, vaid süüdistaja seisukohta, mis oli

välja öeldud kohtuvaidlustes enne kohtuotsust. Ei saa jätta rõhutamata, et ainetu on tulla

apellatsioonikohtusse oma kaitsekõnes esitatud väidetega, kui maakohus on neid oma

otsuses loetlenud ning nendele vastuväited esitanud. Apellatsioonis on tsiteeritud maakohtu

seisukohta ja seejärel kaitsekõnes esitatud väiteid. Kohtuvaidluste ja apellatsiooni esitamise

vahelisse aega jääb aga motiveeritud otsuse kuulutamine, kus on kohus oma seisukohad

esitanud ja apellatsioonimenetluse esemeks ei ole ei kriminaalasja alustamise teatis ega

prokuröri süüdistuskõne, apellatsioonis tuleb esitada vastuväited maakohtu seisukohtadele,

sest apellatsioonimenetluse eesmärgiks on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine.

Apellatsioonikohus ei pea hakkama püstitama ise kaitseversioone ja seejärel neid ümber

lükkama. Apellatsioonikohus lihtsalt järeldab sellisel juhul, et kaitsjal ei olegi midagi asjakohast

maakohtu otsuse kohta öelda ja kaevatakse nö kaebamise pärast.

Omalt poolt peab aga kohtukolleegium vajalikuks korrata seda, mida on ka varem selgitanud

kuritegeliku ühendusega seotud süüdimõistvates kohtuotsustes.

Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kuritegelik ühendus on mitteametlik illegaalne

organisatsioon, mistõttu ei ole neil ei põhikirja, liikmete vastuvõtmist ei vormistata juhi

käskkirjaga, millest nähtuks konkreetse isiku töövaldkond jne, ei väljastata töötõendeid, mida

igal konkreetsel juhul enda tutvustamisel ette näidata jne. Üldjuhul ei sarnane ka kuritegelikus

ühenduses valitsev tööjaotus ja hierarhia ametlikele ühendustele. (Riigikohtu nr 3-1-1-57-09,

p-d 13.1.-13.5 ja nr 3-1-1-65-14, p 21). Seega tuleb igal konkreetsel juhul tõendada

kuritegeliku ühenduse ja selle juhi ning liikmete eksisteerimist kohtueelses menetluses ja

kohtus uuritud tõenditega, mis enamasti ongi jälitustoimingute käigus saadud tõendid -

kuritegeliku ühenduse liikmete, sh juhi ja liikmete omavahelised vestlused, vestlused

kannatanute või tunnistajatega ja ka tuttavatega, milliste analüüs ja nende seostamine

konkreetsete kuritegeliku ühenduse tunnustega ja hindamine koos isikuliste tõenditega on

kohtu ülesanne, ja enamasti on see loominguline protsess, mille tulemus peabki viima selleni,

et igale kohtuotsuse lugejale, kes seda tähelepanelikult ja miks mitte ka kannatlikult loeb, tekib

kindel arusaam sellest, et tegemist ei olnud mitte tavalise või hästi organiseeritud grupiga,

vaid kooslusega, milles on äratuntav n-ö maffialik või vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud

kuritegevusele omane iseloom. Apellandid (kaitsjad/süüdistatavad), kes väidavad, et

puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks kuritegeliku ühenduse olemasolu antud juhul, ei

ole arusaadavalt põhjendanud, milliseid tõendeid nemad näha sooviks kuritegeliku ühenduse

eksisteerimist jaatavas kohtuotsuses. Siinkohal osundab kohtukolleegium ka V,Uzlovi kaitsja

poolt prokuri apellatsioonile tehtud vastuväidetes märgitule ja nimelt väidab kaitsja ja seda

alakriipsutatult, et vajab rõhutamist, et ka Tartu Ringkonnakohus on oma 2019.a otsuses asjas

nr 1-16-9978 (p 205) leidnud, et kedagi ei tohi pidada kuritegeliku ühenduse liikmeks pelgalt

seetõttu, et ta osutab ühendusele teenust ja on huvitatud selle teenuse eest saadavast tasust.

Tegemist ei ole sellise seisukohaga, mis saab automaatselt üle kanduda ükskõik, millise KTÜ

suhtes tehtavasse kohtu otsustusesse e sis see viide on kohtukolleegiumi hinnangul

asjassepuutumatu. Kuna tuleb tunnistada, et KTÜ-ga seotud menetlused ei ole olnud viimastel

aastatel harukordsed ja ka kaitsjad ei suuda midagi originaalset välja mõelda

vastuargumentidena ja toovad ikka ühte ja sedasama kohtuotsust näiteks, siis ka

kohtukolleegium kordab oma otsuses 1-18-7086 25.juunist 2021 selgitatut ja nimelt : Siinjuures

märgib kohtukolleegium sedagi, et kaitsjate poolt rohkelt tsiteeritud Tartu Ringkonnakohtu

otsust nn Tartu Milli kaasuses, kohtukolleegium käesoleva kaasuse seisukohast

asjassepuutuvaks ei pea. Jah, on leitud ja ette võetud lahend, kus ringkonnakohus eitas KTÜ

olemasolu ja ütles selles osas välja ka rida adekvaatseid seisukohti, kuid siiski,

kohtukolleegium juhindub Riigikohtu juhistest, mis on välja öeldud otsuses 3-1-1-57-10, kus

Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine

saab toimuda vaid olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele

viidatakse. Muudel juhtudel on sellised viited sisutud. Sama kehtib ka jõustunud

ringkonnakohtu otsuse kohta. Kui selles analüüsitud kuriteo – antud juhul KTÜ - tehiolud on

sedavõrd erinevad, ei ole need seisukohad ka automaatselt asjakohased käimasolevas

menetluses. Peamine erinevus, mis on nii „Tartu Milli“ kui ka nö Tõnusoo KTÜ-de ja OM KTÜ

vahel on see, et nad on üles ehitatud ja seda ka süüdistustest nähtuvalt erinevatel põhimõtetel

ja nendes kehtivad reeglid olid ka erinevad. Sestap ei leidnud kohtud nimetatud jõustunud

lahendis ka KTÜ tunnuseid koostegutsemise vormil. Erinevalt nendest, põhines OM juhitud

kuritegeliku ühenduse toimimine ühenduse liikmete poolt omaks võetud kuritegeliku ühenduse

kirjutamata reeglitel, mis põhinesid vangla subkultuurist tärganud nn ponjatie´del (nn

„arusaamad“), milliseid reegleid järgisid ka teised Eesti Vabariigis tol ajahetkel tegutsenud

kuritegelikud ühendused (nt nn A. Pauluse kuritegelik ühendus, nn H. Dikajevi kuritegelik

ühendus ehk nn tšetšeenide kuritegelik ühendus, nn AK kuritegelik ühendus, mis võimaldasid

vajadusel nn OM kuritegelikul ühendusel ja selle liikmetel lahendada tõusetunud probleeme

teiste kuritegelike ühenduste ja nende liikmetega samade põhimõtete ja reeglite najal, mis

omakorda tagas ühtlasi nn OM kuritegeliku ühenduse tegevuse püsivuse, ent lisaks sellele

tagasid kehtestatud reeglid nn OM kuritegelikus ühenduses alluvussuhted, korra ja ka seeläbi

kuritegeliku ühenduse kestmise. Rõhutada tuleb sedagi, et nimetatud kolme KTÜ eksistents

on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega. Ehk siis, kui üldse tsiteerida Tartu Ringkonnakohtu

otsust arutatava kaasuse valguses, siis asjassepuutuvaks peab kohtukolleegium Tartu

Ringkonnkohtu otsuse 1-16-9978 p-s 201 rõhutatut, mis sealsel juhul eitab, praegusel juhul

aga jaatab kuritegeliku ühenduse eksisteerimist ja nimelt: kuritegeliku ühendusena saab

kvalifitseerida üksnes sellised kuritegude toimepanemisele suunatud isikute ühendused, millel

on n-ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja seisukohast selgelt äratuntav n-ö maffialik või

vähemalt üldarusaadavalt organiseeritud kuritegevusele omane iseloom. OM ühendus seda

oli ja nagu kohtukolleegium juba rõhutas, siis selleks on antud juhul need põhimõtted millele

on OM KTÜ üles ehitatud, selles kehtivad reeglid ja see et ta on ise välja kasvanud „allilmast“

ning oli ka seotud väga tihedalt „allilmaga“. Seal kehtivatest reeglitest kinnipidamine oli

kohustuslik ja seda ka teiste KTÜdega suhtlemisel. Seega selgitab kohtukolleegium, et jätab

tähelepanuta need kaitseargumendid, millised tuginevad nendel kohtulahenditel, kus ei ole

kohtud tuvastanud KTÜ ga seotud kuritegu. Võrreldamatuid kooseksisteerimise vorme

võrrelda ei ole asjakohane. Kohtukolleegiumi hinnang Okunevi nimelisele kuritegelikule

ühendusele on ühene ja see kuulub samasse loetellu, kuhu kuuluvad A. Pauluse kuritegelik

ühendus, nn H. Dikajevi kuritegelik ühendus ehk nn tšetšeenide kuritegelik ühendus, nn AK

kuritegelik ühendus, OM kuritegelik ühendus.

V.Uzlovi õigeksmõistmine KarS § 255 lg 1 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on alusetult mõistnud õigeks Valentin Uzlovi temale KarS

§ 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Kohtukolleegiumi hinnangul oli V.Uzlov G.Okunevi poolt

juhitava kuritegeliku ühenduse liige ja tõendatud on, et sai täieõiguslikuks liikmeks 2016 aastal

ja pigem pärast seda sündmust, mis toimus 2016 aasta alguses e Tallekese ja Pullikese jõuga

ülevõtmist, kus V.Uzlov kohtukolleegiumi hinnangul oli alles KTÜ kandidaadi staatuses ja pidi

sellele kuritegelikule kooslusele tõestama oma lojaalsust aidates aktiivselt kaasa KTÜ

tegevusele. Millised olid need asjaolud, mis sundisid V.Uzlovi siduma ennast Okunevi KTÜ-

ga, on raske tuvastada , kuid analüüsides tema tegevust alates 2016 aastast kuni tema

kinnipidamiseni 23.05.2017 aastal s.o kui ta oli kinni peetud tema suhtes tehtud eelmise

kohtuotsusega tuvastatud kuritegusid menetletavas kriminaalasjas ja asetades V.Uzlovi

tegevus nimetatud ajavahemikul ajateljele, on see, et ta värvati KTÜ liikmeks ning enne seda

korralikult testiti ja seejärel alles usaldati, enam kui läbinähtav. Seda, et prokuratuur ei näe tal

süüd KTÜ liikmelisuses ka pärast vangistusest vabanemist 2018 aasta veebruari algusest

peale, see nähtub eelkõige juba prokuröri poolt maakohtus ja ka apellatsioonis tehtud

karistusettepanekust liitkaristuse moodustamisel lähtuda KarS § 65 lg 1 sätetest, mitte KarS §

65 lg 2 sätetest. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt selgitas ja seda on ka ringkonnakohus

korduvalt samaliigilistes kriminaalasjades välja öeldnud, et KTÜ liikmelisuse tuvastamiseks ei

ole kohtul sellist nö käega katsutavat ja silmaga nähtavat tõendikogumit nagu paljudes

kuriteoliikides kohtule lauale on pandud. Oluline on analüüsida isiku käitumist, tema suhteid ja

sidemeid teiste kurtegeliku ühenduse liikmetega. Sel juhul kui isik ise püüab oma KTÜ

huvidega seostatud tegevust teadlikult kõrvalseisjale nähtamatuks või mitte kõrvalt vaadates

koheselt märgatavaks teha, tuleb analüüsida ka teiste KTÜ liikmete suhtumist temasse ja

eelkõige jälitusprotokollidest vestluste käigus saadud vestluste põhjal.

Kuna ringkonnakohus teeb maakohtu õigeksmõistva otsusega võrreldes V.Uzovi suhtes

vastupidise e süüdimõistva otsuse KarS § 255 lg 1 osas, siis on Riigikohtu seisukohtadest

tulenevalt vajalik ära märkida, millised olid need maakohtu vead, mis viisid maakohtu

ringkonnakohtust erinevate järelduste tegemiseni.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus vägagi kergekäeliselt ja ühepoolselt asunud

jaatama kaitseargumente ning rajanud otsuse just kaitseargumentidele. Iseenesest ei ole

kaugeltki välistatud olukord, kus kohus rajab oma otsuse kaitsja või prokuröri poolt

kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele. Midagi lubamatut pole ka selles, kui kohtuotsuse

põhjendused ühtivad ühe või teise poole poolt kohtuvaidlustes esitatud argumentidega

süüdistatava süü osas. Kindlasti on oluline roll menetluspoolte argumentide kvaliteedil ja kohtu

põhjendus süüküsimuse osas võib mh tugineda ka kaitsja/prokuröri kohtukõne asjakohastel

argumentidel. Kui prokurör või kaitsja on juba esitanud põhjalikud argumendid, on kohtul

üldjuhul raske neile täiendavalt midagi lisada. Teine küsimus on kumma poole argumentidele

tugineda. Kui kohus tugineb kaitsjate poolt esitatud seisukohtadele ja rajab neile

õigeksmõistva otsuse, tuleb veenvalt põhjendada ka seda, miks süüdistuse argumendid ei

päde. Praegusel juhul on maakohus kaitseväidetele tuginedes jätnud arvestamata

kohtukolleegiumi hinnangul ühe väga olulise faktori ja nimelt selle, et kuritegeliku ühenduse

loomine, selle juhtimine ja liikmeksolek on siiski peitkuritegu. Neid kuriteokoosseise on

võimalik realiseerida ka selliselt, kus sisuliselt kannatanuid ei ole, samuti võivad olla ka

ühendusele omistatavad üksikkuriteod ilma kannatanuteta või siis otsistakse nagu juba

märgitud selliseid kannatanuid, kellel on endal probleemid kas õiguskorraga, vaimse tervisega,

mõnuainetega. Ilmselgelt on maakohus V.Uzlovi tegevust hinnates jätnud eelkõige just selle

faktori arvestamata. Kõnealusest minetusest tulenevalt on maakohus hinnanud kõiki tõendeid

ja tuvastatud asjaolusid eraldivõetult e mitte kogumis ning jõudnud sel põhjusel ebaõigetele

järeldustele. Teiseks, nagu kohtukolleegium on rõhutanud, ei ole ja ei saagi olla isiku

liikmelisuse tõendamisel tõendikogumis kirjalikke tõendeid. Kogu illegaalse organisatsiooni

tegevust iseloomustab tugev konspiratiivsus jne. Maakohus, jättes arvestamata eeltoodud

faktorid, on esitanud V.Uzlovi süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära rangeid

nõudeid.

Siinjuures viitab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses 1-20-1301 esitatud

seisukohtadele. Esmalt selgitab Riigikohus, kuidas mõista KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio

pro reo-põhimõtet ja selgitab järgmist: kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses

tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb tõepoolest langetada otsus

süüdistatava kasuks (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2005 otsus asjas nr 3-

1-1-78-05, p 7.2). Kuid oluline on silmas pidada, et põhjendatud kahtluse korral pole

süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel,

mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise

tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on aga kohtuotsuses

pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio

pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi

usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. /…/ Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ja

peab

olema

kooskõlas

üldiste

loogikareeglite

ning

üldjuhul

ka

kriminoloogiliste

seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud

seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad

sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel

moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt Kriminaalmenetluse

seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn:

Juura, 2012, § 61, komm 15; samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017 otsus

nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; 8. detsembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; 23. novembri

2016 otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks

lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid

nõudeid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-64-16, p 9 ja 1-19-7945 p-s

26). Riigikohus asus muuhulgas seisukohale, et ka see asjaolu iseenesest on kohtupraktikas

teatud juhtudel hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Kohtukolleegium tunnistab ka käesolevas menetluses V.Uzlovi suhtes KarS § 255 lg 1 osas

kohtuotsuse tühistamise aluseks maakohtu poolt kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumise

KrMS § 338 p 1 ja § 339 lg 2 alusel, mis seisneb selles, et maakohus on esitanud süüdistatava

süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära ranged nõuded ja jätnud tõendite

hindamisel arvestamata konkreetse kuriteo kui peitkuriteo ja vaga kõrge konspiratiivsusega

kuriteo olemuse. Seetõttu on tõenditele antud hinnang osutunud ühekülgseks.

Nagu öeldud, on kohtukolleegiumi seisukohast tõendatud V.Uzlovi liikmelisus kuritegelikus

ühenduses eelkõige sellega, et ta allus kuritegeliku ühenduse reeglitele ja eelkõige STle, kes

ta KTÜ-sse värbas ning kelle kõrval ja ka kontrolli all tõestas ta oma lojaalsust KTÜ-le ja olles

saavitanud usaldusega täieõigusliku ühenduse liikme staatuse pani toime ka KTÜ huvides

kuritegusid ja eelkõige selliseid, mis tõid KTÜ-le sisse kriminaaltulu – narkokuritegu, kelmus.

Kohtukolleegium on veendunud selles, et narkokuritegu ja kelmus e narkokuritegu, mis on

tuvastatud eelmise e 1.02.2018 otsusega ja ka vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kelmus,

on V.Uzlov pannud toime kuritegeliku ühenduse huvides. Tõsi on see, et kuritegeliku ühenduse

liikmetega koos on võimalik toime panna kuritegusid ka ilma, et selle ühenduse liige olla nagu

seda õigesti märgib maakohus, kuid sellisel juhul isik ei käitu selliselt, et ta kõrvalseisjale ka

selle illegaalse koosluse liikmena näiks. Näiteks N.Bleskov, kes ilmselgelt teadis, et L.Kitt

tegutseb G.Okunevi nö alluvuses ja arutab käsil olevaid väljapressimisi G.Okuneviga jne jne.,

teeb ise kõik selleks, et keegi sh kannatanud ei vaataks teda kui Okunevi ühenduse liiget.

Muuhulgas ei positsioneeri ta ennast ei oma jutu aga ka mitte tegudega kuritegeliku ühenduse

liikmena. V.Uzlovi tegutsemine aga on selline, mis üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka

kriminoloogiliste seaduspäradega aga ka elulise usutavuse faktori põhjal lubab väita, et

kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning

väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu see tuleneb kohtukolleegiumi allolevast

järeldusest. Eelkõige veenab kohut maakohtu otsusest vastupidise otsuse tegemisel V.Uzlovi

käitumist ajateljel uurides teadmine, et sellised asjaolud ei saa olla juhusliku kokkulangemise

tulem, sest neid fakte, mis annavad aluse rääkida V.Uzlovist kui KTÜ liikmest, on liiga palju.

Mis aga puudutad KarS § 121 lg 1 järgi V.Uzlovi süüdimõistmist, siis see kuritegu üksi ei saaks

olla nö KTÜ eelduskuriteoks, kuid kuna tegemist on ühe teoga, mis kvalifitseeritud eraldi kahe

paragrahvi järgi ja KarS § 136 lg 1 järgi toimepandud kuritegu kvalifitseerub oma sanktsioonilt

ka KTÜ eelduskuriteoks, siis kohtukolleegiumi hinnangul on ka see tegu toime pandud

kuritegeliku ühenduse huvides ja selle liikmena.

Kindlasti ei olnud V.Uzlovi saamine KTÜ liikmeks nii kerge nagu see on üldjuhul juba

kriminaalse taustaga isikute puhul, keda juba mineviku pärast usaldatakse. Eelkõige oli selleks

asjaoluks, mis tekitas KTÜ liikmetes kahtlusi ja nõudis suuremat lojaalsuse tõestamist, mitte

ainult V.Uzlovi eelnev õiguskuulekus e puhas karistusregister, vaid just tegutsemine

õiguskorra kaitsjana, abipolitseinukuna, turvatöötajana. Veel aastatel 214-2015 figureeris

V.Uzlov kohtuasjades tunnistajana, sest oli kinni pidanud roolijoodikuid ja poodides

pisivargaid. Vähemalt kuni 2016 suveni oli ta abipolitseinik ja turvamees. Need faktid on

leitavad nii kohtuinfosüsteemist aga ka internetist avaliku infona mh see, et Valentin Uzlov oli

abipolitseinik vähemalt veel 2016 aasta juunis, mil ta saavutas abipolitseinike spordivõistlustel

meeskonnalise esikoha.

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et pigem tõesti ei olnud V.Uzlov veel 2016 aasta

alguse sündmuste ajal KTÜ täieõiguslik liige ja tema roll oli lihtsalt turvateenuse pakkumine

oma turvafirma kaudu. Selles, et tegemist oli „katseajaga“ ja kandidaadi staatusega, kui KTÜ

alles püüdis tema lojaalsuses selgust saada, selles ei ole kohtukolleegiumil kahtlust. Samuti

on kohtukolleegium veendunud, et V.Uzlov oli teadlik sellest, et ta on abiks ja turvab KTÜ

liikmeid. Tegemist oli suhteliselt pikaaegse aktsiooniga ja et omanike vahetus käis

jõumeetoditel ning relvastatud turvatöötajate juuresolekul, see annab piisava aluse

mööndusteks, et tegemist on organiseeritud kuritegeliku kooslusega, kellel on nii inimressurssi

kui rahalisi vahendeid inimeste ja ruumide pidamiseks. Kindlasti võiks vaielda selle üle, kas on

võimalik ette heita karistusõiguslikult sellistes kaasustes isikutele kuriteole kaasaaitamist ja

kas V.Uzlov võis olla KarS § 22 lg 3 mõttes kuritegelikule ühendusele kaasaaitaja. Praegusel

juhul see vaidlus ei aktualiseeru kuna kohtukolleegiumi hinnangul on V.Uzlovi KTÜ

liikmeksolek pärast seda, kui ta oli ennast näidanud lojaalse ja usaldusväärse isikuna e alates

2016 aasta sügisest, tõendamist leidnud.

Lugu, mis baseerub tõesti sündinud faktidele ja seostele V.Uzlovi tegevuses kuritegeliku

ühendusega ja annab lõppkokkuvõttes põhjendatud aluse järeldada, et V.Uzlov oli G.Okunevi

poolt juhitud kuritegeliku ühenduse liige, kes allus STle ja kelle ülesandeks oli KTÜ huvides

kuritegude toimepanemine ning sellega kriminaaltulu teenimine kuritegelikule ühendusele, on

järgmine.

Kohtukolleegium on veendunud, et selleks ajaks, kui V.Uzlov pani toime kõik temale kahe

kohtuotsusega etteheidetavad nö üksikkuriteod, oli ta juba tõestanud oma lojaalsust

kuritegelikule kooslusele, läbinud edukalt nö kandidaadi staatuse, osutades tugevat kaasabi

teistele KTÜ liikmetele nende nö igapäevategemistes e nende poolt KTÜ huvides erinevate nö

operatsioonide läbiviimisel e konkreetselt süüdistuses kirjeldatud Tallekese ja Pullikese

ülevõtmisele nö turvateenuste osutamisel ja teda usaldati juba piisavalt, et anda talle ka

tõsisemaid ülesandeid, kuigi tõsi ta on , et ta oli teiste ja juba mõjukamate allilmategelastega

koostegutsejaks ning mingeid otsustusi talle ei usaldatud e ta oli pigem nö töösipelga

staatuses.

Kuritegeliku ühenduse üks tunnus on kriminaaltulu teenimine ja selleks on kõige tõhusamad

kuriteod narkokuriteod, kus kannatanuid ei ole ja teenitakse narkootikumide levitamisega e

müügiga, varavastased kuriteod e väljapressimised, kelmused, mis on küll kannatanutega

kuriteod, kuid üldjuhul ei ole need kannatanud nö juhuslikud. Neid on otsitud ja iga värske liige,

kes leiab sellise kannatanu, kellele nö „tünga“ teha kelle arvelt kriminaaltulu teenida, võib loota

heakskiidule ja usaldusele ning tunnususele aga ka vangi sattumisel toetusele. 2016 aasta

sügisel, kohtukolleegiumi nägemusel V.Uzlov just sellise ülesande sai – leida kannatanu, kes

tooks sisse ühiskassasse. V.Uzlov leiab sellise isiku oma tutvusringkonnast. Selleks osutub

AV ning lõpeb see korraliku saagiga. Raha välja petmise sündmused kestavad aasta lõpuni

ja AV teeb varakäsutuse ning tema pealt teenitakse kelmuse teel 95000 eurot pluss veel

jätkatakse raha väja pressimist juba järgmise e kõrgema astme kateüülase L.Kiti poolt. Kuidas

V.Uzlov kelmust planeerib ja korraldab, seda käsitleb kohtukolleegium allpool V.Uzlovi

süüküsimuse lahendamisel kelmuse episoodis.

Pärast seda, kui V.Uzlov esitles oma tuttavale ja tulevasele kannatanule AVile

libavahendajana ST ja seda võõra nime all ning AV usaldades kergemeelselt oma ammust

tuttavat väga haledalt õnge otsa sattus, toimus V.Uzlovi sidemete tugevdamine kuritegeliku

ühendusega. Vahemärkusena olgu öeldud, et maakohus on oma otsuses rajanud muuhulgas

järelduse selles, et V.Uzlov osutas vaid turvateenust äriregistri väljavõtetele (16.kd, tl 92 -106)

ja sealt saadud infole, et OÜ B tegutses alates 06.12.2016 (aadressiks märgitud mh ka XXX

alates 06.12.2016), juhatuse liige Valentin Uzlov. Nimelt sellest ei saa kohtu hinnangul

järeldada kuritegelikku ühendusse kuulumist või mittekuulumist. Antud asjaolu võib pigem

kinnitada seda, et V.Uzlov oli ilmselt STle üsna hea tuttav. Lisaks on kohtule esitatud kaitsja

poolt tõendid selle kohta, et V.Uzlov osutas nimetatud aadressil oma firmaga turvateenust.

Kohtukolleegium märgib, et OÜ B ei ole turvateenust osutav firma. Tegelikult nagu näitab

äriregistri väljavõte, kandis OÜ B varasemalt e alates augustist 2013 Valentin Uzlov selle

asutas nime OÜ H ja oli registreeritud viimati aadressil XXX . B OÜ algusaeg jääb tegelikult

augustisse 2013 ja 2016 aasta detsembris ehk sisuliselt pärast seda, kui V.Uzlov oli leidnud

oma tutuvusringkonnast KTÜ eesmärgipäraste kuritegude tarbeks sobiva kannatanu ja ajal kui

ta edukalt viis läbi kelmuse ettevalmistamist, olid tema firma äriregistri kannetes tehtud

muudatused nii nimes kui ka aadressis. Ärinimeks sai OÜ B ja aadressiks on XXX. Ehk siis

V.Uzlovi firma sai registreeritud samale aadressile, kus asub Talleke ja Pullike ja kuhu oli

regsitreeeitud OÜ KT, mille juhatuse liige on ST, kes oli G.Okunevi nimelises KTÜ-s nö

V.Uzlovi järelevaataja. Nagu V.Uzlov ringkonnakohtu istungil nendtis oli põhjus soodsates

rendihindades. Kohtukolleegiumi hinnangul kinnitab ka see fakt, et V.Uzlov nimetab oma firma

ümber inkassofirmaks, mis on KTÜ eesmärgipärasele tegevusele e võlgade välja pressimisele

omasem ja aadressile, kus tegutseb igapäevaselt tema värbaja ja võib öelda järelevaataja.

Avestades seda, kes võivad sattuda inkassofirma klientideks ja millistel asjaoludel, siis on

ühine juriidiline aadress allilmas rohkem tuntud ST kontrolli all oleva firmaga „mainekam“. ST

saab aga näiteks hoida silma peal oma käsualuse postil. Igal juhul on kohtukolleegium

veendunud, et sellised kandemuudatused 2016 aasta detsembris ei olnud juhuslikud ning

need kinnitavad pigem V.Uzlovi väga tihedaid sidemeid kuritegeliku ühendusega.

Turvafirma, mille nime all V.Uzlov osutas turvateenust kuritegeliku ühenduse liikmetele ja mis

oli sel ajal V.Uzlovi kontrolli all, millele maakohus osundab, oli B OÜ, mis oli asutatud

septembris 2014 ja mille juhatuse liige kuni 5.11.2018 V.Uzlov ka oli.

2017 aasta alguses paneb V.Uzlov toime järgmised kuriteod KTÜ huvides. Narkokuritegu ei

ole küll toime pandud KTÜ liikmega, kuid kohtukolleegium on veenunud, et sellise taustada

narkodiiler nagu seda on DM igaühega koos narkodiilerlusega ei tegeleks ja juhututtava autoga

narkootikume ei veaks, isegi kui see kaaslane on nö ametilt turvamees. Selleks peab olema

usaldusväärne ja kontrollitud isik. See, et DMl on sidemeid kuritegeliku allilmaga ja sealhulgas

kuritegelike ühenduste liidritega, selles kohtukolleegium ei kahtle. Eluliselt ei ole usutav, et

selliste isikute nagu V.Uzlov ja DM, eluteed lihtsalt niisama ja juhuslikult ristuvad. Kindlasti ei

oleks DM võtnud enda kaasosaliseks tundmatut abipolitseinikku ja turvameest V.Uzlovi.

Ainuke variant on see, et V.Uzlovi soovitati kui usaldusväärset kuritegeliku ühenduse liiget,

kes selle soovituse ja usalduse tasuks teenib narkodiilerlusega ka KTÜ-le kriminaaltulu.

Isikuvastane kuritegu, mis on tuvastatud eelmise kohtuotsusega, on toime pandud samuti

2017 aasta alguses ja koos STga, kes on kuritegelikus ühenduses kõrgel ja auväärsel

positsioonil ja kelle range pilgu all on toimunud tegelikult V.Uzlovi saamine kuritegeliku

ühenduse liikmeks.

23.mail 2017 peetakse V.Uzlov kinni ja ta vahistatakse ning mõistetakse süüdi isikuvastases

kuriteos ja narkokuriteos ning tal tuleb üle 8 kuu veeta vangistuses.

Järgmine kahtlane ja kindlasti mitte juhuslik fakt on see, et pärast seda, kui vanglast vabanes

2020 aasta juunis teise kuritegeliku ühenduse juht nn narkoparun JM võib öelda, et V.Uzov

ootas teda vangla väravate juures, sest pelgalt 2 kuu möödudes e 2020 aasta augustis

asutavad V.Uzlov ja JM ühiselt S OÜ, mille juriidiline aadress ühtib V.Uzlovi elukoha

aadressiga. Ka see ei ole juhuslik kokkusattumus. V.Uzlov selgitas, et tutvus JMga vanglas ja

et kuna kohtuotsust JM suhtes ei olnud tehtud, ei võtnud ta teda ka kui kurjategijat ja allilma

liidrit e KTÜ juhti. Isegi kui see nii on, et lihtsameelsusest V.Uzlov arvas nii nagu istungil väitis,

kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei saa eitada seda, et V.Uzlovi on JMle soovitatud ja JM ei

seo oma äri lihtsalt vanglakaaslasega. Kohtukolleegium möönab, et JMga ühiset firma

asutamine ei ole kuritegu, kuid olenemata, et see on toimunud mitu aastat pärast seda ega,

mida prokuratuur peab V.Uzlovi liikemlisuse lõppemiseks, iseloomustab see fakt vägagi

V.Uzlovi varasemaid sidemeid allilmas tegutseva kuritegeliku kooslusega ja ka seda, et teda

seal usaldati. Märkimata ei saa jätta ka seda, et V.Uzlov tegtseb ka õigusmaastikul pakkudes

õigusalastes küsimustes teenust OÜ Õ omanikuna, mis on taaskord registreeritud XXX

aadressil. See kinnitab veelkord, et V.Uzlov ei olnud kuritegelikes allilma kooslustes nö

juhututtav vaid ta oli kuritegeliku ühenduse liige.

Valentin Uzlovi süüdimõistmine KarS § 209 lg 2 p 3,4

Kohtukolleegium leiab, et Valentin Uzlovi süüdimõistmine grupilises kelmuses kannatanu AVi

suhtes on põhjendatud. Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega esitanud oma

seisukohad ja kohtuotsuse lugejale on kahtlusteta selge, et tegemist on kelmusega, seejuures

planeeritud kelmusega ja selge on ka see, et kõik kolm selle kelmuse toimepanijat

moodustavad grupi e on kelmuse kaastäideviijad. Maakohus on ka põhjendanud tõendite

eelistust ning kohtukolleegiumi hinnangul on jõudnud põhjendatult järeldusele, et kannatanu

ütlused on usaldusväärsed ning nendele on võimalk rajada süüdimõistev kohtuotsus.

Süüdistatava V.Uzlovi ütlustele aga õigeksmõistvat otsust rajada ei saa, kuigi apellant seda

võimalikuks peab. See tähendaks kõigi teiste tõendite ja kohtu siseveendumuse kõrvale jätmist

ja otsuse rajamist ainult süüdistatava ütlustele, mis ei ole aga võimalik. Apellatsioonis esitatud

kaitseväited on kohtukolleegiumi hinnangul osati meelevaldsed, osati asjassepuutumatud ning

suuresti baseeruvad V.Uzlovi ütlustele, milliseid nagu öeldud tema süüküsimuse otsustamisel

arvestada ei saa. Apellant püüab välja tuua vastuolusid kannatanu ütlustes, et elimineerida

kannatanu ütlused süüstavate tõendite kogumist, kuid need väited ei päde. Prokurör on oma

vastuväidetes sellele väitele piisavalt tähelepanu pööranud ja põhjendanud, miks kannatanu

ütlustes esinevad otsitud vastuolud ei saa mõjutada ütluste usaldusväärsusele antavat lõplikku

hinnangut. Samamoodi jääb edutuks apellandi üritus otsida ja leida kannatanu süüd

põhimõtteliselt selles, et ta sattus kelmuse ohvriks. On selge, et lihtsameelsus, kergekäeline

usaldus ja soov oma koostööpartneritele leida võimalikult soodsa hinnaga seadmed, et ka ise

selle pealt teenida, on need faktorid, mis said saatuslikuks AVile ja mis on üldjuhul

iseloomulikud sellistele kuritegudele, mille sisuks on petmine. Kelmid aga selliseid otsivadki ja

seni kuni selliseid inimesi leidub, nad ka leitakse. Inimene on võimeline oma jutuga võitma

teise inimese usaldust kui ta seda väga tahab või kui temalt seda nõutakse. Kohtukolleegium

on veendunud, et praegusel juhul just V.Uzlovilt, kui värskelt kuritegeliku ühenduse liikmelt ja

nö töösipelgalt, kes pidi oma lojaalsust selle kuritegeliku koosluse ees tõendama oma

tegudega, nõuti, et ta otsiks oma tutvusringkonnast inimesi, kes tegelevad äriga ja kellelt on

võimalik raha välja petta just usaldust kuritarvitades ja näiliselt seaduslike tehingute varjus

kriminaaltulu teenida.

Kaitseväide nagu välistaks V.Uzlovi poolt kelmuse toimepanemise asjaolu, et ei ole tõendatud,

et Valentin Uzlov oleks saanud või on saanud mingisugust varalist kasu temale etteheidetava

süüteost, ei ole asjakohane. Varalise kasu saamine ei ole kelmuse puhul enam oluline. Alates

1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 209 lg 1 redaktsiooni kohaselt on kelmus teisele isikule

varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel

varalise

kasu saamise

eesmärgil.

Sellise

sõnastusega

sätestati kahju

selgelt

koosseisutunnusena ja kasu subjektiivse koosseisu elemendina. Koosseisujärgne tegu on

alates KarS-i esmajõustumisest olnud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine ehk

pettus.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust selles, et kannatanu AVi suhtes on toimepandud

kelmus ja suhteliselt lihtsakoeline kelmus ning et see kuritegu on toime pandud kuritegeliku

ühenduse huvides. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et kuritegelikele ühendustele

on kelmus nö meeliskuritegu, sest on väga kergesti teostatav ja hästi „sisse toov“ kuriteo liik,

kus puudub vägivald ja kus kannatanu teeb vabatahtlikult varakäsutuse ning kus saab alati

hiljem apelleerida väitega, et inimene oli ise loll, et ei kontrollind, et usaldas, et tegemist on

tavalise tsiviilõiguses aktsepteeritud tehinguga jne. Seega need kaitseväited, kus püütakse

kogu süüd omistada kannatanule või pugeda aktsepteeritava tehingu varju, ei päde kuna on

analoogiliste kelmuste loomulikuks faktoriks e ei ole süüdistatava käitumisele karistusõigusliku

hinnangu andmisel süüd välistava tähtsusega ja pigem kinnitavad seda, et kannatanu

usaldust kuritarvitati.

Tuvastatud on, et V.Uzlov ja AV olid 2016 aasta lõpu seisuga juba pikaaegsed tuttavad. AV

teadis V.Uzlovi kui isikut, kes tegeleb erinevate seadmete hankimisega ja turvateenuste

pakkumisega e ta on OÜ B. Muuhulgas tõstis usaldusväärsust ja alandas pettasaamise riski

ka fakt, et V.Uzlov oli abipolitseinik. AV usaldas V.Uzlovi. Samas aga on tõendatud ka fakt, et

V.Uzlov kasutas seda usaldust kuritahtlikult ära. Oluline ei ole, kes kellega kokkusaamist otsis,

kas V.Uzlov AViga, või AV V.Uzloviga ja kas esmakordsel kohtumisel 2016 aasta suvel-sügisel

kui räägiti seadmete tarnetest Venemaale ning kui V. Uzlov ilmutas huvi tarnete vastu, et

komisjonitasu teenida, oli V.Uzlovil juba tahtlus kannatanut petta ja kokkulepe STga edasise

petuskeemi osas või seda veel ei olnud. Fakt on aga see, et kui kuskil 2016.a sügisel sai B

OÜ Venemaa partneritelt tellimuse paljude seadmete kohta, teatas AV sellest ka V.Uzlovile.

Selle peale ütles kannatanu sõnade järgi V.Uzlov, et tal on olemas kindel partner, keda ta

tunneb väga ammu ja soovitab, nimetas ees-ja perekonnanime, telefoninumbri - see oli Viktor

N. V. Uzlov iseloomustas VNt kui ammust tuttavat, keda ta tunneb väga hästi, on töötanud

temaga aastaid ja kuna kõigi tehingute puhul, mis käsitlevad tarnet, on vaja teha ettemaksu,

siis on tegu usaldusväärse tarnijaga. AV helistas V. Uzlovi juuresolekul enda telefonilt VNile

ning leppis temaga kokku kohtumise, misjärel andis toru üle Uzlovile, kes ütles, et tegu on

Aleksandriga, võite kohtuda ja arutada seadme ostu ja selle tarnetingimusi. Pärast seda kohtus

kannatanu Niga 2016.a oktoobris Radisson Blu-s, kus kannatanu rääkis firma tegevusest,

Moskva parteritest, näitas tellitud seadmete nimekirja. VN ütles kannatanule selle peale, et

mõtleb selle üle, võtab ühendust, et mida nad saavad pakkuda ja mis hinnaga. Tegelikult

esines VNni nime all ST. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et AV usaldas V.

Uzlovi kui oma ammust tuttavat ja seda teadis ka V.Uzlov. Vastasel juhul ei oleks ta nii julgelt

nimetanud oma tuttavana väljamõeldud nime. Kui AV ei oleks usaldanud V.Uzlovi, oleks ta

hakanud uurima ja segitama ja võtnud appi interneti ning tal oleks vähemalt tekkinud kahtlus.

Alates sellest hetkest, kui V.Uzlov nimetas usaldusväärse partnerina BN, kes oli väljamõeldud

nii nime kui tegevusala poolest, oli toime pandud ka pettus, mis on kelmuse koosseisuline

tunnus. Kas see oli jube sel hetkel STga kokku lepitud või mitte, see ei oma olulist tähtsust

kuigi kohtukolleegium on veenunud, et juba sel momendil kui V.Uzlov pakkus välja VNi nime,

oli nii temale kui ka STle teada, et selle nime all esineb just ST. Vaidlust ei saa aga olla selles,

et selleks ajaks kui V.T läks AViga kohtuma ja esines ärimees VNina, kellel on võimalus

hankida kannatanule vajalikke seadmeid, oli V.Uzlovil ja STl ühine teoplaan ja ühiselt ning

kooskõlastatult valmistati ette kelmust, mille eesmärk oli, et kannatanu teeks varakäsutuse ja

seejuures teadsid V.Uzlov ja ST, et mingeid seadmeid kannatanu vastu ei saa. Teisiti kui

kokkulepitud plaani alusel seda lavastust etendada ei oleks saanud. Et AVi usaldus ikka edasi

kestaks, püüdis V.Uzlov seda värskena hoida ja lavastas heasoovlikku ja usaldusväärset

vahendajat kui otsis VNit. ST, kes oli oma rolli täitnud ja lavastanud usaldusväärse ärimehe

rolli, enam AViga isiklikult kokku ei saanud ja AV teda telefoni teel kätte ei saanud. Edasi

suheldi V. Uzlovi kaudu, kes helistas Nile ja N helistas tagasi kannatanule. V.Uzlovi kaudu oli

hõlpsam suhelda VNiga. A.Uzlovi sõnade kohaselt ütles VN tagasi helistades, et otsivad

vajalikke seadmeid ja leppisid kokku kohtumise aasta lõpus enne jõule. Ta leidis enda

kinnitusel seadmete tarnijad ning hinnaks lepiti kahe seadme eest kokku 100 000 eurot. VN ka

teatas ka kannatanule, et ta ei tööta enam Js ning otsib seadmeid sõprade ja tuttavate kaudu

ja kui leiab, siis ütleb firma nime, millelt tuleb leping ja arve. Pettus pidi kestma seni kuni

kannatanule makstakse seadmete tarnimiseks Venemaalt raha. 28.12.2016.a maksti

kannatanule Venemaalt seadmete tarnimiseks raha, misjärel teavitas kannatanu sellest VNt,

avaldas valmisolekut lepingu allkirjastamiseks 29.12.2016.a ja ootab arvet. VN lubas saada

kannatanuga lepingu allkirjastamiseks kokku. Kuna kannatanu ei saanud 29.12.2016.a VNt

kätte, toimus suhtlus V. Uzlovi kaudu, kes teatas, et N lendab Prahast Riiga ja võtab ühendust

kohe, kui lennuk maandub. VN teatas, et arve tuleb OÜ-lt H. Pärast seda oli vaikus nii V. Uzlovi

kui ka VN poolt. Kannatanu kirjutas VN e-posti aadressile kirja ning mingi hetk tuli H OÜ-lt

arve. VN ütles kannatanule, et seadmete eest tuleb maksta täissumma, muidu uuel aastal

hinnad muutuvad. Kannatanu kontrollis ka OÜ H tausta äriregistrist. Pärast äriregistrist OÜ H

tausta kontrollimist ning arve laekumist tegi kannatanu rahakande H OÜ arveldusarvele. VN

kinnitas seejärel kannatanule telefoni teel, et raha on käes, lendab õhtul Riiast Tallinnasse ja

on valmis AVga saama Ülemiste keskuses lepingu vormistamiseks kokku. VN ei tulnud

kohtumisele. Lepingut ei saanud allkirjastada, kuna VN oli välismaal. Kuna VN ei vastanud

kannatanu kõnedele, siis pöördus kannatanu V. Uzlovi poole palvega selgitada välja juhtunu.

Ta kohtus ka V. Uzloviga, rääkis talle 95 000 euro kandmisest OÜ-le H ning VN ei tulnud

kokkulepitud kohtumisele. Kuna V.Uzlov väitis, et VN elab XXX tänaval, siis nad läksid

kannatanu soovil kodusele aadressile, kuid Ni autot ei olnud seal. V. Uzlov lubas VN saatuse

ja ilmumata jätmise põhjuse välja selgitada. V. Uzlov rahustas kohtumisel kannatanut, kuna ta

oli mures võimaliku pettuse tõttu. Uzlov kinnitas, et VN on kindel partner ning tõenäosus

petmiseks on väga väike. 31.12.2016.a teatas V. Uzlov, et infot ei ole, kuid tuttavate kaudu

selgitas väidetavalt välja, et viimast korda oli temaga olnud side Läti piiril ja siis lülitus telefon

välja. Ka 2017.a alguses kinnitas V. Uzlov, et otsib Viktorit oma tuttavate kaudu. V. Uzlov andis

kannatanule Nga ühendust saamiseks erinevaid kontakte, kuid see ei õnnestunud. Samas

suhtles V.Uzlov STga edasi ja seda kinnitab ka fakt, et 15.03.2017 panid nad koos toime

iskuvastase kuriteo. Kogu seda sündmuste käiku hinnates ei saa tekkida kahtlusi selles, et

tegemist oli hästi planeeritud kelmuse ettevalmistamisega, milles osalesid V.Uzlov ja ST

võrdsete nö partneritena ja andsid ka mõlemad olulise teopanuse kannatanus usalduse

tekitamiseks ja kannatanu petmiseks. Kaitsja küsib oma apellatsioonis, et millisest momendist

algas kelmus. Kelmus algas momendist, kui kannatanule esitati arve H OÜ-lt. Arve

esitamisega ühines juba olemasolevasse kaastäideviijate gruppi ka M.Jüris. Tema firma nimelt

esitati fiktiivne arve ja temafirma kontole laekus ka kannatanu poolt tehtud varaksutuse

tagajärjel kannatault välja petetud raha.

V.Uzlov ja ST koos lõid kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ja

nimelt sellest, et kannatanul on võimalik nende kaudu hankida endale vajalikke seadmeid ja

seejuures kasutati aktiivset pettust, millest tekkis kannatanul eksimus. Tegelikeks asjaoludeks,

millest ebaõige ettekujutus loodi on ka kohustuse võtmine, mis loob teisele lepingupoolele

ettekujutuse, et isik on valmis võetud kohustuse täitma ehk lepingu sõlmimisel on kohustuse

võtjal kohustus seadmete üleandmiseks. Arve esitamisega moonutati tegelikke asjaolusid,

sest tegelikult ei olnud ei arve välja andjal ega ka V.Uzlovil ja STl kavatsustki sõlmitud

lepinguga võetud kohustust täita. Kannatanu tegi varaksutuse olles viidud eksimusse

pettuslike tegudega ja neid esemeid, mille eest kannatanu maksis, ta tegelikult ei saanud.

Sellega oli ka kannatanule kahju tekkinud ning kelmus lõpule viidud. Kõik see, mis toimus

pärast kuriteo lõpuleviimist ei mõjuta enam karistusõigusliku hinnangu andmist, kuid võib olla

arvestatav tahtluse tuvastamisel.

Kaitsja apellatsioonis esitatud väidetest lähtuvalt peab kohtukolleegium vajalikuks esitada

olulised seisukohad, mis on asjakohased just materiaalõiguslikust seisukohast ja mis

puudutavad nii kelmuse koosseisu kui ka kaastäideviimist.

Pettus e kõige olulisem ja ka kõige problemaatilisem kelmuse tunnus võib olla võib esineda nii

väljenduslikus kui ka tähenduslikus teos. Kohtukolleegiumi seisukohast esineb arutatavas

kaasuses nii ühte kui teist. Süüdistatav on esitanud kannatanule piisavalt valeväiteid ja seda

nii verbaalselt kui ka kirjalikult. Lisaks juba eelkirjeldatud lavastusele saadeti kannatanule

elektronkirju spetsiaalselt petmiseks loodud meieliaadressilt jne. Tähendusliku teoga e

konkludentse teoga petmine oli aga arve esitamine, millega loodu kannatanule ettekujutus, et

arve esitaja on võimeline tarnima arvel näidatud seadmeid.

Väljenduslikus teos avaldunud pettus jäi tõesti kelmuse ettevalmistavasse staadiumi ja kui

kannatanule ei oleks tema suulise tellimuse peale arvet esitatud, ei oleks see tegevus olnud

ka karistatav. Praegusel juhul võib aga ettevalmistavas staadiumis V.Uzlovi tegevus olla

abistavaks faktoriks tahtluse tuvastamisel. V.Uzlovi käitumine, mida kohtukolleegium eelneval

kirjeldas annab põhjendatud aluse väiteks, et tal oli kavatsus petta kannatanut ja tema

käitumine oli eesmärgipärane e ta tegutses varalise kasu eesmärgil ja tegutses grupis koos

ST ja MJga. Kelmuse objektiivse koosseisu täitmiseks ei pea süüdlane vara vahetult endale

võtma ja järelikult võib see minna ka kolmanda isiku vara hulka, kuid nimetatud juhul peab

kolmanda isiku varaline seis süüdlase teo tulemusel ka paranema.

Et kindlaks teha, mis momendist lõppes kelmuse ettevalmistamine ja algas kelmus, siis on

oluline märkida, et otsuses 3-1-1-124-00 punktis 6.2. on Riigikohus rõhutanud: „Piiritlemaks

tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt tuleb silmas pidada,

et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga.

Oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Süüdlasel peab

olema kuritegelik tahtlus enne lepingu sõlmimist. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba

enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi

kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist

kelmusega. See aga tähendab, et on oluline kindlaks teha, millal siis leping sõlmituks lugeda.

Kohtukolleegiumi seisukoht on järgmine. Kannatanu avaldas oma ostusoovi tellimuse

esitamisega. Kas ta tegi seda suuliselt, mida ta tuvastatud tehiolude pinnalt tegi või kirjalikult,

mida ta on väljendanud meilivahetusest, see ei oma tähtsust. Müügisoovi tellitud kaubale ja

kohustuse võtmist selle üleandmiseks avaldas nö müüjapool arve esitamisega. Sellega oli ka

ostu-müügileping sõlmitud.

Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks

ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et

iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse.

Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust.

Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks

toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo

kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel

toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8).

Teopanuse olulisus ei seisne automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse

realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas

staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise

kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt

RKKKo nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks

täideviijate grupi raames (3-1-1-43-06). Ehk siis, kaastäideviimisena on kvalifitseeritav ka

selline süüteo toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteo koosseisule vastava teo

pani toime üks täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud.

Ettevalmistamise staadiumis peavad olema ka nende isikute teopanused keda lugeda

kaastäideviijateks olulised. Ettevalmistamise staadiumis osutatud ebaolulised süüteopanused

kaastäideviimist ei moodusta. Praegusel juhul hindas kohtukolleegium juba eelnevalt V.Uzlovi

teopanust ettevalmistavas staadiumis ja pidas seda oluliseks.

Mis puudutab aga kaitseväiteid selle kuriteoepisoodi osas, siis kohtukolleegiumi hinnangul ei

ole need tõsiseltvõetavad. Esiteks, juba ainuüksi fakt, et kelmuse süüdistus on paigutatud

poolele leheküljele ja kaitsja on esitanud apellatsiooni, mis ületa 20 lehekülge, lubab juba väita,

et suur osa seal kirjapandust ei ole asjassepuutuv. Kohus ei saa rajada oma otsust sellele

nagu tahab kaitsja e et V.Uzlov andis kannatanule ainult VNi telefoninumbri ja sel ajal ei olnud

veel kelmuse toimepanemine alanund ja mingit eesmärki ei olnud sel ajal ja üldse, et V.Uzlov

isegi ei teadnud, et sellel telefoninumbril vastab tegeliklt valenime alla esinev ST ja et V.Uzlov

ei ole saanud kasu. Kahtlust ei ole selles, et sellistele väidetele ülesehitatud õigeksmõistev

kohtuotsus ei ole juba eos määratud jõustuma. Üks asi on ilmselge õigusteoreetiliste teadmiste

puudumine ja kohtupraktika ebapiisav tundmine, kuid teine probleem on see, et ei saa rajada

kohtuotsust kohtus usaldusväärsust mitte tekitava süüdistatava ütlustele ja veel enam üksikute

asjaolude eraldi hindamisele. Kannatanu AVni jutt ja käitumine on omavahel kooskõlas, tema

ütlused on igati loogilised, iga väite juurde on ka asjakohane selgitus olemas. Kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole jäänud ühtegi kõrvaldamata kahtlust selles, et V.Uzlov pani toime grupis STga

kelmuse ja suures ulatuses.

Lembitu Kiti süüdimõistmine neljas väljapressimistes.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et L.Kitt on toime

pannud temale süüdistuses etteheidetud väljapressimised.

Mis puudutab kaitsja apellatsiooni väljapressimiste episoodide osas, siis enamus sellest on

pühendatud tsiviilõiguslikele vaidlusmomentidele, millised suures osas ei oma mingitki tähtsust

süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Mitte ükski apellatsioonides

esitatud väide maakohtu põhjendatud järeldusi ei kummuta. Veel enam, maakohtu otsuse

põhjendustega on täielikult ümber lükatud apellatsiooni kaitseväited, mis vähegi puudutavad

L.Kiti tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmist ja millised olid maakohtule juba esitatud.

Kohtukolleegium rõhutab ka, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev

kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo

põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus

süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav

(RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonis esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatava

ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval,

millised koostoimes moodustavadki süüdistatavaid süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla

õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid

süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud asjakohased tõendid.

Kohtukolleegium rõhutab, et nõustub kõigi maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, mis

puudutavad L.Kiti käitumisele antud juriidilist hinnangut ja maakohtu põhjendusi üle ei korda.

Prokurör on ka oma vastuväidetes ümber lükanud kaitseargumendid ja põhjendanud, miks

kõik

neli

väidetava

võla

nõudmise

episoodi

kvalifitseeruvad

väljapressimisena.

Kohtukolleegium nõustub nii maakohtuga kui ka prokuröriga ja ei hakka üle kordama kõiki

kaitseväiteid kummutavaid seisukohti, sest leiab, et nendega on apellatsiooniväited tegelikult

ka ümber lükatud.

Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium järgmist.

Kohtukolleegium möönab, et konkreetsete süüdistuse episoodide puhul on tegemist selliste

väljapressimistega, milliseid iseloomustab just kannatanu isik. Otsitakse spetsiaalselt

kannatanuid, kes on kuskil ja kellelgi võlgu või on olnud võlgu ja asutakse psühholoogiliselt

neid nö kiusama, neile sisendama, et tuleb maksta rohkem kui võlgu ollakse ja isikutele, kes

tegelikult võlaga puutumuses ei ole jne. Kindlasti on neid isikuid, kes pigem maksavad ära

sellise psühholoogilise pressingu survel ja eesmärgiga vabaneda võlaküttidest ja võimalik, et

sellistes nõuetes, mis ei ületa mõistlikkuse piiri. Kui aga satub olema kannatanu, kes on nö

pujään, siis normipiiridesse jääv survestamine kasvab kergelt ja võib öelda kontrollimatult üle

karistatavaks

psühholoogiliseks

vägivallaks.

Tegemist

ei

ole

millegi

erakordsega

kohtupraktikas ja võib öelda vastupidi, pärast omavoli dekriminaliseerimist, on sellised

kaasused pigem igapäevased. Samas ei kinnita valitsev kohtupraktika seda, et isikud, kes

nimetavad ennast inkasseerijateks, võla ülevõtjateks jne, et see seisund päästaks neid

väljapressimise süüdistusest. Karistusõigusliku hinnangu andmisel ei oma nimetatud faktor

süüd välistavat jõudu. Vastupidi, Riigikohus ei aktsepteeri seda, kui kohtud väga kergekäeliselt

ja viitega nõude seaduslikkusele loobuvad selliste nö võlanõudjate käitumist kvalifitseerimast

väljapressimisena. Selles osas on asjassepuutuvaks ja võib öelda, et suunda näitavaks

lahendiks Riigikohtu otsus 1-19-7945. Kuigi sealne vaidlus puudutas nö kaastäideviijaid e siis

praeguse kaasuse puhul süüdistuse järgi N.Bleskovi, on selles otsuses ka piisvalt seisukohti,

mis on kohaldatavad siis praeguse kriminaalasja valguses kohtuotsuse järgi üksiktäideviija e

vahetu nö võlanõudja e L.Kiti tegevusele juriidilise hinnangu andmisel.

Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et maakohtu otsuses on viidatud kohtuotsust piisavalt

lahatud, jah, ilma sellekohase viiteta ja viited on vaid selles Riigikohtu otsuses viidatud

otsustele, kuid see annab piisavalt märku otsuse lugejale, et kohtupraktika tunnistab L.Kiti

süüdistuses kirjeldatud raha nõudmise episoodid väljapressimisteks. Maakohtu otsuse

lugejale on otsus selles osas jälgitav ning maakohtu seisukohad veenvad. Oluline on rõhutada

Riigikohtu seisukohta, et prokuratuur ei pea suutma alati tõendada, et iga toimepanija

teadmiste kohaselt väljapressimist toime pannes (st nt ähvardades või vägivalla kasutamisel)

ei olnud esitatud nõudel õiguslikku alust. Tegemist on nn negatiivse asjaoluga, mille

tõendamist üldjuhul kohtumenetluse poolelt selle ebaproportsionaalsuse või võimatuse tõttu

nõuda ei saa.

Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli

mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta

tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks.

Kui tutvuda kõigi nelja väljapressimise episoodi tehioludega ja kujutada ennast ette objektiivse

kõrvalseisjana seda just ex ante hindamise alusel e kasutades nn objektiivse kõrvaltvaataja

mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada

konkreetses sündmuses osalejal, siis on kohtukolleegiumi hinnangul selge, et L.Kitil puudus

usutav alus arusaamaks, et ta tegutseb olemasoleva aga ka õiguskorra poolt tunnustatava

nõude maksmapanekuks. Kohus peab väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku

aluse olemasolust või puudumisest hindama lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti

arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt.

Maakohus on kõigis väljapressimise episoodides tulnud põhjendatult järeldusele a) L.Kiti

nõuded kannatanutele ei tuginenud seaduslikule alusele ja seejuures on olulist rõhku asetatud

just subjektiivsele teokoosseisule tõendamaks seda, et L.Kitt sai aru, et tal seaduslik alus

nõueteks puudub b) raha nõudmisel kasutas L.Kitt vägivalda ja peamiselt seisnes see hirmu

tekitamises kannatanutes, et kui nad ei maksa võlga ära, korraldab L.Kitt nii, et tullakse ja

sisuliselt pekstakse kannatud läbi või võib toimuda midagi nende varaga jne. Igal konkreetsel

juhul on maakohus ka selgitanud, milles seisnes vägivald. Tsiteeritud on ähvardava sisuga

lauseid nii jälitusprotokollidest kui ka kannatanute ütluste läbi ning kohtukolleegiumil ei ole

tekkinud kahtlust, et L.Kiti eesmärk oli ähvarduste kaudu luua kannatanutes ettekujutus

võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine)

tekkimisest ja sellega tekitada nendes hirmutunne, mis omakorda sunniks kannatanuid temale

raha maksma. Füüsilise vägivallaga hirmutas L.Kitt kannatanuid kahel erineval viisil. Üks

variant oli, et ta ise lööb nö makku ja näkku ning teine variant oli enamlevinud ja nimelt, et kui

ei maksa tulevad poisid ja korraldavad. Seejuures ei pidanud L.Kitt paljuks hirmutada

kannatanuid ka N.Bleskovi isikuga. KarS prg. 214 näeb ette kriminaalvastutuse muuhulgas

varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on kasutatud vägivalda. Karistusseadustikus on

mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. Ehk siis, vägivald võib

seisneda seega ka ähvardamises (KarS § 120). Ähvardamisega (KarS § 120) rünnatakse teise

inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses

kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm,

tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas

hirmutunde tekitamine. Ähvardamisega on tegemist vaid siis, kui ähvardaja loob kahjuliku

tagajärje saabumisest mulje, kui millestki tema tahtest sõltuvast asjaolust, seega peab ta jätma

endast mulje kui toimuva valitsejast. Seejuures ei oma tähendust, kas selline loodud mulje on

tegelikkuses ka reaalne või pelgalt näiline. Toimuva valitsemisega nimetatud tähenduses on

tegemist mitte ainult siis, kui isik loob ettekujutuse temast endast lähtuvast ohust (st endast

kui ähvarduse realiseerijast), vaid ka siis, kui ähvardatakse kahju tekitamisega kellegi

kolmanda kaudu või kaasabil, jättes mulje, et tal on selle kolmanda (või kolmandate) tahte üle

teatav mõju. L.Kiti käitumises ja tema ähvardustes on läbivaks jooneks esiteks temast endast

hirmuvalitseja figuuri loomine. Ta räägib endast kui Afganistani sõja läbi teinud mehest, kes

on võimeline ka tapma. Teda ei huvita miski, ei kannatanute jutt, ei kohus oma otsustustega.

Teiseks, ta hirmutab ka Okuneviga, samuti omade poistega, kes vaata, et on juba teel

kannatanute juurde ja ei halasta. Maakohus on sellised ähvardused kõik välja toonud oma

otsuses ja kohtukolleegiumis ei teki hetkekski kahtlust, et kõigi kannatanute suhtes ütles L.Kitt

välja ähvardava sisuga lauseid korduvalt ja ajas muutusid nad pigem hirmutavamateks, sest

L.Kitt sai ka ise aru igal järgmisel korral konkreetse kannatanuga suheldes, et vaja on

tõsisemalt rünnata.

Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu

hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse

täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimati märgitu

tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule

kõrvalseisjale. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus seda nõuet järginud. L.Kitt kasutas

enda minevikku ja enda tutvusi N.Bleskovi, G.Okuneviga ära just selleks, et kannatanutes luua

ettekujutus, kui ohtlik on neile endile mitte alluda tema nõudmistele. Ka objektiivse kõrvalseisja

hinnangul on põhjust kannatanutel tekkinud hirmutunnet jaatada.

Mis puudutab kaitseväidet AVi episoodis, kus kaitsja leiab, et inimene, kes võtab lauset „sul

on ilus kodu“ ähvardusena, peab olema väga musta minevikuga ise, siis ka sellega nõustuda

ei saa. Esiteks, maakohtu otsusega tuvastatud tehiolude pinnalt võib väita, et konkreetselt AVi

suhtes ei olnud see ainuke lause, mida L.Kitt kannatanule ütles ähvarduse vormis. Tegemist

on kontekstist välja rebitud väljendiga, sest AVi suhtes kõlas ka teisi ähvardusi, mis

kvalifitseeruvad KarS § 120 koosseisu alla ja on seega väljapressimise koosseisuliseks

tunnuseks. Teiseks, vale on arusaam, et ähvardus peab olema ilmtingimata räiges või ülbes

vormis. Ähvardus võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine

vaadeldav ähvardusena kui see kannatanule kogu sündmuste ahelas just sellena tundub. See,

et L.Kitt teatud alltekstiga oma hingu kannatanu kodule andis e et andis mõista, et ka varaga

võib midagi juhtuda, see on kogu tema objektiivse käitumise pinnalt tehtud põhjendatud

järeldus.

Kohtukolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsuses L.Kiti süü osas väljapressimise

episoodides kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele

süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused

kinnitavad kuriteo toimepanemist konkreetse süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on

põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei

ole alust kahelda kannatanute ütlustes, sest kannatanud, kes ei olnud omavahel tuttavad, on

rääkinud üldjoontes L.Kiti käitumisest ja ähvardustest vägagi sarnaselt. Ringkonnakohus

nõustub selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt

esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud

nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte.

Põhjendatud on ka seisukoht, et kõik väljapressimised pani L.Kitt toime kuritegeliku ühenduse

huvides. Ta oli KTÜ liige ja see, et ta viis ellu KTÜ tahet ning tegutses ka KTÜ huvides, see on

eelkõige tõendatud tema enda väljaütlemistega kannatanutele ja seda nii telefonitsi kui

kohtumistel aga ka tema suhtlemises teiste KTÜ liikmetega konkreetsete väljapressimise

episoodide toimepanemise käigus. Maakohus on oma otsuses väga pikalt ja põhjalikult seda

ka analüüsinud ja oma seiskoha selles osas kujundanud. See millega kaitsja püüab apelleerida

seisukohta, et väljapressimised on toime pandud KTÜ huvides on arusaamatu ja pigem

absurdne. Nii kirjutab kaitsja oma apellatsioonis, et samuti on väga oluline märkida, et

maakohus on jätnud täielikult käsitlemata küsimuse, millised on võlausaldajate JT, ON, MK,

VR ja AS seosed mingite kuritegelike ühendustega. Ühelegi eelnimetatud isikutest ei ole

käesolevas kriminaalasja esitatud süüdistust KarS § 255 või § 256 sätestatud kuriteo

toimepanemises, rääkimata süüdimõistvast kohtuotsusest. Samas on riigiprokuratuur

süüdistusaktis seisukohal, et Lembitu Kitt pani temale etteheidetavad väljapressimised toime

kuritegeliku ühenduse huvides. Ka maakohus leiab samuti nagu prokuratuurgi, et antud

kuriteoepisoodi puhul on olemas küllaldaselt tõendeid selle kohta, et L.Kitt tegutses

võlgnevuse nõudmisel kuritegeliku ühenduse huvides. Nimetatud küsimusele vastamata jättes

on maakohtus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei pidanudki

kohtukolleegiumi hinnangul sellele küsimusele vastama. Kohus e pea harima kaitsjaid, kes ise

ei saa või ei taha endale selgeks teha, mis on mis ja kes on kes piltlikult öeldes. Isegi, kui

kannatanud on võlgnikud ning kaitsja poolt nimetatud isikud on võlausaldajad, kelle tellimust

võla sissenõudmiseks võimalik, et ka KTÜ liige raha välja pressides nõuab ja kes on ka

võimalik, et nõus selle eest nö inkassaatorile maksma, siis ka sel juhul ei muutu need isikud

automaatselt KTÜ liikmeteks. Esiteks, KTÜ liikmeks ei saa automaatselt lülituda. Isik peab ikka

ise selleks piisavat tahet üles näitama. Mitte et ta peaks kohtueelses või kohtumenetluses

jaatama täiel rinnal, et jaa, ma olin selle KTÜ liige. Seda eeldada on naiivne. Kuid

kriminaalmenetluses kogutud tõendite pinnalt peab kohus veenduma selles, et selle isiku

tegevus lubab jaatada tema soovi olla allilmas tegija, kes allub illegaalse organisatsiooni

reeglitele, kes on nõus selle nimel, et teenida KTÜ-le kuritegelikku raha, panema toime

kuritegusid ja kes positsioneerib ennast ka verbaaselt või muul arusaadaval ja jälgitaval viisil

ning miks mitte ka uhkusega selle kuritegeliku organisatsiooni liikmena e annab signaali

sellest, et ta on nö üks sellest ühisest „meie“.

Veel selgitab kohtukolleegium, et isegi sellisel juhul, kui poleks leidnud tõendamist, et

vaidlusaluste episoodide puhul on tegemist väljapressimisega e et näiteks, kui L.Kitt oleks

kannatanuid mõjutanud küll nende vaimset tervist rikkudes ja pidevalt peale käies tasuma

võlgu, millel seaduslik alus puudub, kuid ilma sellise psüühilise vägivalla kasutamiseta mis

kvalifitseeruks KarS § 120 mõttes ähvardamisena ja seega ei täidaks see käitumine ka

väljapressimise koosseisu, ei oleks alust kohtukolleegiumi hinnangul tema õigeks mõistmiseks

nendes tegudes. Kohtukolleegiumi hinnangul on tõendatud, et need teod olid toime pandud

KTÜ huvides ja mitte ainult L.Kitt ei oleks sellest kasu teeninud vaid oma osa sai KTÜ e

obštšak. Et asjad just sedamoodi üldjuhul käisid ja karistatav psüühiline vägivald võeti

tarvitusele selliste jäärapäiste pujäänide osas nagu seda olid neljas väljapressimise episoodis

kannatanud, seda tõendavad ka maakohtu otsuses analüüsitud tunnistajate JI, AS, VA, VL.

Ringkonnakohus on eelnevalt oma kahes kuritegeliku ühendusega seotud otsuses asunud

samuti seisukohale, et ka pealtnäha legaalne tegevus võib olla hinnatav kuritegeliku ühenduse

huvides toimepanduna kui on tuvastatud, et selle eesmärgiks oli kriminaaltulu teenimine ja

sellega KTÜ ühiskassa suurendamine.

Nii on ringkonnakohus otsuses 1-16-2411 selgitanud, et nimelt oleks nende käitumine hinnatav

kuritegeliku ühenduse huvides kriminaaltulu teenimisega. Kriminaaltulu teenimise viisideks

võivad olla ka sellised tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased. Samas on

kohtukolleegiumi hinnangul tegemist neil juhtudel, kus tegemist ei olnud üksikkuritegudega

kasu saamisega, siiski ka kriminaaltuluga, sest see toimub kuritegeliku ühenduse tegevuse

raamides.

Kohtukolleegium leiab, et AK poolt juhitud kuritegelikku ühendust võib iseloomustada

järgmiselt. Selles ühenduses ei olnud kannatanute suhtes füüsilise vägivalla kasutamine

teretulnud ja ilmselgelt püüti kasutada ühendusele varalise kasu teenimisel pigem

psühholoogilist survestamist ja manipuleerimist, mis ei osutu alati aga piisavaks rahasüsti

kättesaamiseks. Tunda on, et AK poolt juhitavas kuritegelikus ühenduses tuntakse väga hästi

kohtupraktikat, teatakse seadusemuudatusi jne ja püüti ilmselgelt jääda tänaseks päevaks

dekriminaliseeritud omavoli kuriteokoosseisu piiridesse, ja nendesse piiridesse püüti suruda

ka kannatanud, kuid eelkõige püüti neile sisendada teadmist, et nad on võlgu ja võlad tuleb

tasuda. Kannatanutena eelistati sellist sihtgruppi, kellel endal olid probleemid – õiguskorraga,

vaimse tervisega, alkoholiga, ja keda kasutati ära, neile loodi väärettekujutusi sellest, et neil

tuleb maksta mingeid olematuid võlgu, et parem on heaga ära anda raha just nö AK

ühendusele, sest teised kuritegelikud ühendused on hullemad ja maksta tuleb rohkem ja

suhtumine on karmim jne. Inimeste usaldust võideti hirmu külvamisega. Ehk siis sisuliselt

tegutseti kelmuse ja väljapressimise piiril. Raha püüti kätte saada sellise hirmutamisega, mis

ei kvalifitseeru veel vägivallana e välistab väljapressimise koosseisu, küll võib aga korraliku

süüdistuse konstruktsiooni korral kvalifitseeruda kelmusena. Päris vägivalla (psüühiline

vägivald) kasutamine tuli kõne alla viimase võimalusena ja füüsiline vägivald oli juba kellegi

suur „apsakas“. Kriminaaltulu teenimise viisideks olid ka sellised tegevused, mis pealtnäha ei

ole õigusvastased – anti sularahas laenu ja nõuti neid tagasi läbi teiste isikute pangakontode,

pokkerimäng, kasiinos mängimine, kus panustati kriminaaltulu ja võidud laekusid GA

pangakontole.

Ka teises otsuses kriminaalasjas 1-18-7086 selgitas ringkonnakohus, et isegi sel juhul, kui

eeltoodud ringkonnakohtu põhjendused ei päde ning Riigikohus leiab et OMle ja AKle esitatud

süüdistus ei anna alust neile KarS §-s 375 ettenähtud kuritegu ette heita, siis ringkonnakohtu

arvates see tooks kaasa küll maakohtu otsuse tühistamise nende süüdimõistmises ja

karistamises KarS § 375 lg 1 järgi, kuid ei too kaasa nende õigeksmõistmist neile

etteheidetavas tegevuses. Nimelt oleks nende käitumine hinnatav kuritegeliku ühenduse

huvides kriminaaltulu teenimisega. Kriminaaltulu teenimise viisideks võivad olla ka sellised

tegevused, mis pealtnäha ei ole õigusvastased.

Nii, et kohtupraktikas ei ole L.Kiti poolt toimepandud väljapressimised ja seda KTÜ huvides

kaugeltki ainulaadsed ja sellise süüdistuse apelleerimine väidetega, et kannatanud on pätid ja

kaabakad ja seejuures püütakse maskeeruda seaduslike tehingute taha, ei ole päästerõngas.

Kohtukolleegiumi hinnangul on L.Kitt toime pannud KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritavad

väljapressimisteod ning see, kas ta tuleb ka süüdi mõista sama paragrahvi ja lõike 4nda punkti

järgi sõltub sellest, kas N.Bleskov on süüdi L.Kittiga koos toime pandud temale süüdistuses

etteheidetud kolmes väljapressimise faktis.

Nikolai Bleskovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi

Andmaks hinnangut N.Bleskovi rollile temale etteheidetud väljapressimise episoodides, siis

ilmselgelt on tema roll tagasihoidlikum võrreldes L.Kitiga. Kui L.Kitt räuskas, sõimas ja

ähvardas kannatanuid nende suhtes toimepandud pikaaegse ja ilmselgelt kannatanute

igapäeva elu häiriva vaimse terrori käigus ka nö silmaga nähtavalt füüsilise vägivallaga, siis

N.Bleskov tegutses pigem vastupidiselt. N.Bleskovi käitumismaneerid on ilmselgelt

kalkuleeritud arvestusega, et mitte minna seadusega vastuollu e vältida selliseid ähvardusi,

mis kvalifitseeruks ähvardusena karistusõiguslikus mõttes. Ta püüdis kannatanute ees

ohjeldada ka L.Kitti, jättes kannatanutele mulje nagu oleks ta pigem lepitaja, mitte kuritegelike

meetoditega raha väljapressija e L.Kiti mõttekaaslane e tema meetodite toetaja. Ei pea küll

omama eriti pikka elu – ja kriminaalmenetluslikku kogemust ega pikalt lugema süüdistuse sisu

ja kannatanute ütlusi, et jõuda järeldusele, millega on tegelikult tegu. Kohtukolleegiumi

hinnangul on tegu hästi lavastatud „halva võmmi ja hea politseiniku“ mänguga. Nagu

politseifilmides, kus kahtlusaluseid töötleb esmalt halb võmm, ja kui olukord näib lootusetu,

astub mängu hea politseinik, kes paljalt parema suhtumisega saavutab vajaliku. Pärast L.Kiti

sõimu ja räigeid ähvardusi tundub iga N.Bleskovi lause magus nagu mesi, olgu või selles nii

palju läbinähtavat toetust L.Kiti tegudele kui võimalik. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolude

pinnalt võib julgelt väita ka seda, et L.Kitt tõesti ärples kannatanute ees sellega, et Nikolai

Bleskov on tema koostööpartner, sõber jne. Ei jätnud ka viitamata Nikolai Bleskovi

varasematele sidemetele allilmaga ja allilma liidri rollile minevikus, maailmameistri tiitlile

võitluskunstides. Kui ta siis koos N.Bleskoviga kannatanute ette ilmub, siis kannatanutes on

juba tekkinud hirm, et sellise taustaga N.Bleskov on selleks, et neid füüsiliselt mõjutada.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlust selles, et kannatud kartsid ka N.Bleskovi ja teades

tema tausta ning nähes kõrvuti L.Kitiga tundsid nad suuremat ohtu eelkõige, et neile võidakse

tekitada tervisekahjustusi. N.Bleskovi roll väljapressimistes oli stsenaariumi järgi lavastatud ja

see mõjus kannatanutele nagu nende ütlustest nähtub ka ühesuguselt- esmalt väga

hirmutavalt, seejärel kui N.Bleskov suu avas ja nendega rääkis, siis pigem rahustavalt, kuid

siiski nagu kannatanud on kirjeldanud olukorda, oli N.Bleskov küll võrreldes L.Kittiga tunduvalt

vähema agressiivne ja ähvardava olekuga, kuid tema kohalolek suurendas nendes hirmu.

Kohtukolleegium leiab, et see on ka eluliselt usutav, sest arvuline ülekaal juba iseenesest loob

ettekujutuse sellest, et sa võid peksa saada, kuid kui tegemist on inimesega, keda on sulle

kirjeldatud

kui

pikaaegselt

vangis

istunud

endist

allilmaliidrit

ja

võitluskunstide

maailmavalitsejat, siis hirmutunne on määratud süvenema.

Kui seadus tunnistaks väljapressimiseks varalise kasu üleandmise nõudmise igasuguse

psühhoterrori abil, siis ei oleks vaidlust selles, et L.Kitt ja N.Bleskov tegutsesid grupis ja

kooskõlastatult ja kandsid teineteisele ette, mida kannatanuga räägiti jne. e et survestades

vaimselt kannatanuid ja seda pikema aja jooksul, nõudsid võlgade tasumist ning ka eesmärk

oli neil ühine e varalise kasu saamine, olgu ta siis kas võlausaldajatelt lubatud või muud.

Paraku seadus aga ei tunnista väljapressimiseks kaugeltki mitte igasugust survestamist ja

varalise kasu nõudmist. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt L.Kiti süüküsimuse juures

rõhutas on Karistusseadustikus mõistega vägivald hõlmatud nii füüsiline kui ka psüühiline

vägivald. Ehk siis, vägivald võib seisneda seega ka ähvardamises (KarS § 120).

Ähvardamisega KarS § 120 mõttes on tegemist siis, kui ähvardatakse tapmisega,

tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega.

Loomulikult ei pea selline ähvardus olema nö üheselt mõistetav e „ma löön su maha“, „ma

virutan sulle näkku ja makku“, „ma panen su maja põlema“ või „põletan maja maha“. Ähvardus

võib olla välja öeldud ka kujundlikus vormis või siis möödaminnes kontekstis midagi muidu

täiesti tavapärasena või isegi komplimendina öelduna. Nagu L.Kitt AVile ütles „sul on ilus

maja“. Selline kujundliku teksti kasutamine rahulikul toonil oli N.Bleskovile omane. Veel on

N.Bleskovi käitumisele juriidilise hinnangu andmisel asjassepuutuvateks Riigikohtu

seisukohad, mis on välja öeldud järgmistes lahendites.

Esiteks, kuna süüdistuse järgi ilmus N.Bleskov mitmel juhul L.Kitiga kannatanute ette pärast

seda, kui L.Kitt oli vägivalla ähvardusel juba varalise kasu üleandmist nõudnud, siis peab

kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu otsuses III-1/1-79/95 selgitatule: Riigikohtu

kriminaalkolleegium nendib, et väljapressimine kuriteo põhiliigina, mis on sätestatud KrK §-s

142 lg 1, on lõpule viidud momendist, kui ähvardusega nõudmine sai kannatanule teatavaks.

Antud juhul on ähvardus käsitatav vahendina kindla eesmärgi - võõra vara, varalise õiguse

või

muu

varalise

kasu

kättesaamiseks.

Kuigi

väljapressimine

on

lõpule

viidud

nõudmisähvardusega, sõltumata sellest, kas võõras vara, varaline õigus või muu varaline kasu

üle anti, võib kuritegelik rünne aga faktiliselt jätkuda ka pärast väljapressimise juriidilist

lõppemist tegevuse näol, mille tagajärjel võõras vara tegelikult üle antakse. Ka see faktiliselt

jätkuv rünne on hõlmatud väljapressimisest ega vaja täiendavat kvalifitseerimist

kriminaalkoodeksi eriosa muude paragrahvide järgi. Kuni ründe faktilise lõppemiseni on

võimalik ka osavõtt väljapressimisest. Kui järgnev tegevus sisaldab endas sama kuriteo

põhiliigi või enamohtliku liigi tunnuseid ja on suunatud ühe ja sama objekti vastu, kusjuures

tegutsetakse ühtse tahtlusega ja eesmärk on sama - saavutada võõra vara, varalise õiguse

või muu varalise kasu üleandmine, - on tegemist jätkuva väljapressimisega. Jätkuva kuriteo

alguseks on esimene tegu ühtsest jätkuvat kuritegu moodustavast mitmest samasugusest

teost, lõpuks aga viimase teo toimepanemine. Seega saab jätkuva kuriteo puhul osa võtta kas

kõigist kuriteoepisoodidest või vähemalt kahest, nendest, mis on üksteisest lühema

ajavahemikuga lahutatud ja sama kuriteokoosseisu tunnustega teost.

Oma otsuses 3-1-1-23-01 on Riigikohus muuhulgas selgitanud, et tuvastatud on, et

süüdistatavad viibisid vahetult sündmuskohal, olid teadlikud KrK §-s 142 kirjeldatud

kuriteokoosseisu realiseerimiseks esitatud nõudmise ja ähvarduste sisust, võimendasid oma

kohalolekuga kaaskohtualuse sõnade paikapidavust ja aktiviseerisid kannatanute hirmu. Kuna

kannatanud tajusid nende aadressil väljaöeldud ähvarduste taga kõikide kohalviibinud isikute

võimalikku käitumist nende keeldumise korral, otsustasidki nad nõudmise täita. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nentis, et käesolevas kriminaalasjas toimus teovalitsemine kõigi

sündmuskohal viibinud kohtualuste ühise, vaikides kooskõlastatud käitumisega. See, et

praegusel juhul e arutatavas kriminaalasjas kannatanud ei täitnud nõudmisi, ei tähenda, ei

muuda viidatud otsust asjassepuutumatuks. Oluline on, et Riigikohus leidis, et olulise

panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks

süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu,

aktiviseerides kannatanus hirmu. Selline roll oli just N.Bleskovil, kuid ka tema eksis ja ütles

välja ähvardusi, mis on hinnatavad kogu sündmuste kontekstis füüsilise vägivallaga

ähvardamisena.

Selleks, et karistusõiguslikult omistada N.Bleskovile süüdistuses kirjeldatud väljapressimisi on

konkreetselt arutatava kriminaalasja tehioludest tulenevalt vajalik N.Bleskovi kaastäitdeviijaks

tunnistamiseks tõendada, et - a) kas ta ise ähvardas kannatanuid verbaalselt b) oli L.Kiti

nende ähvarduste tegemise juures, mis nagu öeldud kvalifitseeruvad väljapressimisena c)

teadis, et L.Kitt on eelnevalt juba kannatanut ähvardanud füüsilise vägivallaga ja et tema roll

on süvendada hirmutunnet d) teadis seda, et võlanõudel ei ole seaduslikku alust.

Nagu L.Kitti tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel, nii ka N.Bleskovi puhul ei ole

alust kannatanute ütlustes kahelda. Liiga sarnaselt kirjeldavad nad nende suhtes toimepandud

pikaajalist ja jätkuvat väljapressimist, kusjuures selliseid puutepunktenende vahel, et nad

saanuks omavahel kokku leppida, tuvastatud ei ole.

Ajaliselt on N.Bleskovile etteheidetud väljapressimise süüdistuse episoodidest esimene RK

episood. See, et L.Kitt ähvardas RK füüsilise vägivallaga, see on kohtukolleegiumi hinnangul

tõendatud ja see oli ka oluline L.Kiti süüküsimuse otsustamisel KarS § 214 lg 2 p 1,2 järgi. Ehk

siis, vaidlust ei ole, et L.Kitt on pannud toime RK suhtes väljapressimise. Tuvastatud on ka

fakt, et N.Bleskov käis enamus kordadel L.Kitiga kaasas RKga kohtumas, et ta suhtles isiklikult

telefonitsi RKga ja et L.Kitt kandis talle ka ette, mida hirmutavat on ta N.Bleskovist RKle

rääkinud. Maakohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta nagu oleksid N.Bleskov ja L.Kitt

tegutsenud RKlt võlgade nõudmisel kooskõlastatult ja ühtse teoplaani alusel ning esimene

valitses tegu ja eeldas, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub ka temast. Kannatanu ütles

kohtu hinnangul ristküsitlusel, et N.Bleskov ei viibinud igal kohtumisel, süüdistatav pole

kannatanut ähvardanud, pole tõendeid nagu viimane oleks olnud teadlik L.Kiti ähvarduste

sisust kannatanu aadressil. N.Bleskov käis lihtsalt L.Kitiga kaasas viimase kutsel. Pole

tõendeid nagu oleks N.Bleskov möönnud võlanõuete ebaseaduslikkust. Kohtu hinnangul

seisneb N.Bleskovi tegude käekiri, koostoimes teiste episoodidega, pelgalt L.Kittiga

kaasaskäimises, rahustada sündmuste käiku, mitte eksaleerida neid ja kannatanuid

hirmutada. N.Bleskov ei tajunud oma kohaolu väärtust selliselt nagu L.Kitt seda pidas silmas,

st suurendada oma kohalolekuga hirmutunnet.

Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu. Esiteks, N,Bleskov viibis koos L.Kitiga mitte ainult

juures, vaid nad sundisid RK alla kirjutama võlakirjale, millega ta tunnistas võla olemasolu

summas 60000 eurot.

Tuvastatud on, et N.Bleskov oli juba 27.08.2017 Masina tänaval, kus viibis ka L.Kitt aga ka

kannatanu RK. L.Kiti süüdimõistmisel on maakohus kõrvuti L.Kiti suust erinevate füüsilist

vägivalda lubavate ähvarduste kõrval lugenud tõendatuks ka selle asjaolu, et selline võlakiri

eksisteeris, võlakirjale sunniti kannatanut alla kirjutama ja olematut võlga tunnistama. Seda, et

teda sunniti võlakirjale alla kirjutama ja et see võlakiri ei vasta tegelikkusele, seda väidab

kannatanu, kelle ütlustes ei olnud ka maakohtul alust kahelda ning seda on jutuajamises

kannatanuga tunnistanud ka L.Kitt. Jälitustoimingu protokoll nr 1 13.03.2019 (9.kd, tl 38 -

146 ) – nähtub, et pealt on kuulatud L.Kiti telefonikõnesid. Protokollist nähtub, et 01.12.2017

helistab L.Kitt RKle. Selgitab, et RK kirjutas võlapaberitele alla, ähvardab, et võib „siukest sitta

elus keerama hakata…sa lihtsalt poed peitu, kui tahad veel elada…ma rikun su äri, kõik su

tegevused rikun ära….“. RK vastuväiteid ta ei kuula.

19.01.2018 helistab L.Kitt uuesti mitmeid kordi. RK küsib, kas L.Kitt nõuab temalt raha „selle

Olegi võltspaberi alusel“. RK selgitab, et temal on mingi paber A-lt, L.Kitt ütleb, et teda see ei

huvita. RK teatab, et ta ei lase mingit võõrast võlga enda kraesse keerata. L.Kitt viitab

võlakirjale, kus on all RK allkiri, N.Bleskovi allkiri ja Olegi allkiri. L.Kitt teatab lõpuks, et ta on

Afgaanis dušmane tapnud. RK ütleb, et raha ta ei maksa, mille peale L.Kitt lubab asja

venelaste kätte anda. Ütleb:“Pane oma sitane mulk kinni, esmaspäevaks 10 tonni, ma raisk

tõmban su ribadeks…“, „ma niuksutan sulle nii, et sa hakkad niuksuma mul…“. RK saadab

mitmeid sõnumeid, aga L.Kitt teatab, et need sõnumid teda ei huvita. Kui RK ütleb, et ta ei

maksa midagi, siis L.Kitt lubab anda talle lõuga ja lõualuud puruks peksta, samas ütleb, et „ sa

oled ju rumal inimene ju, sa kirjutad valmis võlakirja, kus sa oled nõus, et sa maksad ära

varastatud raha 60 tuhat euri, sinu kirjutatud paber ju“ .

Telefonivestluses APga 30.07.2018 ütleb L.Kitt, et „Tegelikult R ei ole mitte midagi võlgu raisk,

me lihtsalt sundisime tal sinna paberitele alla kirjutama“ ja „meie, meie panime ta alla kirjutama,

mina ja kuradi see Kolja“ ja järgmises vestluses samal päeval kinnitab, et R ei ole üldse milleski

süüdi, mingit raha ta ei ole saanud, paber on allkirjastatud nende nõudmisel ja K võttis selle

võlanõude enda peale, kui nemad Koljaga istusid laua taga ja panid ta paberitele alla kirjutama,

paberil on tema, Kolja ja Olegi allkirjad ka. Summa oli 60 000 eurot.

Seega kinnitab L.Kitt, et RK tegelikult ei olegi midagi võlgu ja võlakirjale sunniti RK alla

kirjutama ja seda N.Bleskovi juuresolekul ning võlakirjal on ka N.Bleskovi allkiri. Seega oli

N.Bleskov vägagi hästi teadlik sellest, et RKl mingit võlga ei ole, võlga on RK tunnistanud ilma

õigusliku aluseta ja raha temalt nõuda alust ei ole. Isegi, kui N.Bleskov isiklikult ei ähvardanud

RK võlakirja allakirjutamisel, oli ta juures ja et R.Kitt oleks enda peale võtnud 60000 eurose

võla ilma, et teda oleks ähvardatud füüsilise vägivallaga, see ei ole lihtsalt eluliselt usutav. Ja

isegi, kui need ähvardused ei olnud nö räiged, oli RKl juba hirm nende inimeste ees, sest nad

olid arvulises ülekaalus, kriminaalse taustaga jne. Teades, et RKlt raha nõudmisel puudub

igasugune seaduslik alus, jätkas N.Bleskov pea aasta kestel veel koos LKitiga RK

survestamist ja raha nõudmist ja seda teadmisega, et RK neid kardab ja võimalik, et hirmus

oma elu ja tervise pärast ka raha maksab. N. Bleskov tegi kannatanule ka isiklikult selgeks, et

kui kannatanu ei maksa, siis juhtuvad halvad asjad, saadetakse keegi külla mulle jne.

Seega

on

kohtukolleegiumi

hinnangul

RK

episoodis

N.Bleskovi

süü

grupilises

väljapressimises, suures ulatuses, tõendatud.

MN suhtes algas varalise kasu väljapressimine L.Kiti poolt 2017 alguses ja L.Kitt nõudis MNlt

võlakohustust tunnistava lepingu alla kirjutamist, raha maksmist summades, mis pidevalt

suurenesid. MN keeldumise peale ähvardas ta MNt füüsilise vägivallaga. L.Kitti süü MN suhtes

väljapressimise toimepanemises on tõendatud ja selles kohtukolleegiumil kahtlusi ei tekkinud.

Maakohus leidis N.Bleskovi rollile hinnangut andes, et N.Bleskov mingit füüsilise ohu tunnet

kannatanu MNs ei tekitanud nagu kannatanu kohtuistungil selgitas, vastupidi, ta nimetas, et

N.Bleskov oli see, kes ta vähemalt ära kuulas ja arutles asjade üle ning kokkusaamistel pigem

rahustas L.Kitti. Kohus leidis, et N.Bleskovi osas ei ole esitatud piisavalt tõendeid selle kohta,

et ta oleks kannatanuid ähvardanud, olnud teadlik L.Kiti ähvardustest või nendega nõustunud

ehk neid heaks kiitnud. Samuti ei ole tõendatud, et L.Kitt´il ja N.Bleskovil olnuks ühine teoplaan

võlgnevuse kättesaamiseks MNlt, N.Bleskov viibis sageli MNga kohtumiste juures ja pelgalt

seepärast ei saa teda süüdi mõista väljapressimises. Malemäng MN maja läheduses ei ole ka

iseenesest karistatav, saate Võlakütid tegijad, kes antud kriminaalasjas tunnistusi andsid,

kasutasid sedasorti malemängu oma saate elavdamiseks, selle kohta on nad kohtus ütlusi ka

andnud. Mitmel korral oli N.Bleskovi ja L.Kitti viibimine erinevates kohtades seoses MNga

tingitud just saate salvestamisest.

Prokuratuuri hinnagul oli N.Bleskovi ülesanne oma kohalolekuga suurendada nõudmisega

kaasnenud ähvarduste tõsiseltvõetavust. Kohus nõustub sellega, et see võis olla L.Kiti soov

ja nägemus, kuid see ei olnud N.Bleskovi enda soov ega nägemus. N.Bleskov on kohtule

selgitanud, et tema käis L.Kitt´iga kaasas viimase kutsel, et vältida sündmuste eskaleerumist

(rünnet L.Kitt´i vastu näiteks vms), ta võis võlgnikule kohtumisel ka öelda, et võlad tuleb varem

või hiljem ikka ära maksta, kui võlgu ollakse. Kohtu hinnagul selline käitumine automaatselt

väljapressimise koosseisu ei täida.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et N.Bleskovi teopanus ei ole ka selle episoodi juures sedavõrd

oluline, et täidaks süüteokoosseisu. Kuriteo toimepanemisest isikute grupis rääkis kohus juba

eelmise episoodi juures ja see käib ka antud episoodi kohta, kohus seda korrata ei pea

vajalikuks.

Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga. Esiteks, kohtukolleegiumi hinnangul ei ole

kahtlust selles, et N.Bleskov teadis, et MNlt nõutakse nn võla tasumist ilma igasuguse

seadusliku aluseta. N.Bleskov käis koos L.Kitiga maakohtu istungil tsiviilasjas, milles kohus

tegi otsuse, 23.02.2018 selle kohta, et et hagejal puuduvad mistahes alusel nõuded MN vastu.

Seega ei saa hageja esitada VÕS § 145 järgi käenduslepingu alusel nõuet kostja vastu.

Maakohus rõhutas, et hiljemalt 23.02.2018 otsuse jõustumisest ei olnud enam mingit alust

MNlt nende lepingute alusel raha nõuda. Kohtuistungil käis N.Bleskov L.Kitiga MN tsiviilasjas

juba 2017 a. Eluliselt on usutav, et N.Bleskov, kes väidetavalt töötas koos L.Kitiga

inkassofirmas oli kindlasti kursis tsiviilasja menetluse käiguga ja selle lõpptulemusega.

Mis puudutab aga seda, kas on piisavalt alust süüdistada N.Bleskovi ka kannatanu suhtes

vägivalla kasutamises, siis ka selles osas nõustub kohtukolleegium prokuröriga. Esiteks,

N,Bleskov töötas koos L.Kitiga. Seeda, et ta teadis L.Kiti töömeetoditest, selles kahtlust ei ole.

Süüdistuse järgi lülitus N.Bleskov MNlt raha väljanõudmise protsessi L.Kitiga 2018 mai kuus.

Selleks ajaks oli ta vähemat juba näinud seda, kuidas L.Kitt tegutses RKlt raha nõudes. MNlt

raha nõudmise käigus näga ta L.Kiti käitumist kõrvalt ka panga ees MNga kohtudes ja

Vabaduse väljaku kohvikus filmivõtetel. MNlt raha nõudmise alusetus oli talle teada. Miks

peaks aga vabatahtlikult maksma suuri summasid olukorras, kus ta tegelikult võlgu ei ole ja

seda on ka kohus oma otsusega tunnistanud, sellele küsimusel vastamiseks ei pea olema eriti

terav pliiats. Selleks saab sundida hirm. Hirm oma elu, tervise, vara jne pärast. Ja selle hirmu

tekitamise nimel „töötas“ N.Bleskov koos L.Kitiga. Ta käis kaasas ja püüdis olukorras, kus

teadis, et ka kannatanu tema tausta teab, küll rahulikumalt kui L.Kitt, kuid siiski piisavalt selgelt

ja võib öelda nõudlikult kannatanut mõjutada raha ära maksma. Kohtukolleegium leiab, et

keskmisel kõrvalseisjal e inimesel, kes just sel momendil kui näeb ja kuuleb kõrvalt kohtumisi

MN ja L.Kiti ning N.Bleskovi vahel, ei teki kahtlusi, et N.Bleskov tegutseb koos L.Kitiga ja et

MN kardab mõlemaid. MN on ka ise selgitanud, et N.Bleskov, kes ei olnud küll nii ründav kui

seda oli L.Kitt, mõjus koos L.Kitiga hirmutavalt. Kui sinna juurde lisada veel kannatanu

teadmine, milline on N.Bleskovi taust, millega L.Kitt pidevalt hooples ja seejuures ka ähvardas,

et tulevad poisid, kellega ta Afganistanis teenis, siis on kohtukolleegiumi hinnangul tõendatud

see, et L.Kitt koos N.Bleskoviga tegutsesid ühiselt ja koos lõid kannatanus mulje, et kui ta ei

maksa raha, on tal piisavalt alust karta oma elu ja tervise pärast. Tuvastatud tehiolude pinnalt

on tõendatud N.Bleskovi süü ka MNlt raha väljapressimise episoodis kaastäideviimises e

selles, et ta ühielt ja kooskõlastatult L.Kitiga nõudis MNlt varalist kasu ähvardades MNt

füüsilise vägivallaga. Tema osa oli oma kohalolekuga võimendada kannatanus hirmu tekkimist

e L.Kiti ähvarduste hirmutavat mõju ja luua kannatanule piisavalt tõepärane ettekujutus sellest,

et raha tuleb maksta, sest vastasel korral võidakse minimaalselt kannatanu tervist kahjustada.

HHlt raha väljapressimist e siis varalise kasu nõudmist ja seejuures räiges vormis füüsilise

vägivallaga ähvardamist alustas süüdistuse järgi L.Kitt. N.Bleskov ühines temaga siis, kui

L.Kitile oli selge, et tema ähvardused vilja ei kanna. Kannatanu ütluste käisid L.Kitt ja

N.Bleskov koos, L.Kitt ähvardas, et tulevad poisid ja tegelevad temaga füüsiliselt jne.

N.Bleskoviga suhtles ainult telefoni teel, N.Bleskov helistas ja selgitas, et raha tuleb ära

maksta. Kannatanu selgitas, et ta reaalselt kartis neid kahte, sest sai aru, et võidakse tulla ja

nö teda füüsiliselt noomida ning püüdis igati nendega kokkusaamisi vältida, muutis marsruuti

jne.

Võttes kokku kõik kolm N.Bleskovile etteheidetud väljapressimise episoodi, siis esimese

asjana hakkab silma musterkäitumine. Kohtukolleegiumil ei ole tekkinud kahtlusi, et N.Bleskov

teadis igal konkreetsel juhul nii nõude ebaseaduslikkusest aga ka seda, et L.Kitt on oma

tegevuses agressiivne ja ähvardab kannatanuid füüsilise vägivallaga. N.Bleskovi roll oli

süvendada oma kohalolekuga kannatanutes hirmu, et füüsiline vägivald tunduks neile enam

reaalsena. Hirmutamine ei tähenda seda, et N.Bleskov on hernehirmutis nagu ta maakohtus

retooriliselt küsimuse püstitas. Teada on, et näiteks HH ei kohtunud isegi N.Bleskoviga

kordagi. Seega küsimus, kas N.Bleskov oma „hernehirmutise“ välimusega kannatanutes hirmu

tekitas, ei ole asjassepuutuv. Peamine oli siiski tema taust, mille tutvustamisega üldjuhul

tegeles L.Kitt. N.Bleskov teadis väga hästi, et L,Kitt on eelnevalt kannatanutele tema tausta

tutvustanud e kannatanuid juba sellega hirmutanud. Nagu nähtub L.Kiti kõnest N.Bleskovile

21.04.2018, kui L.Kitt helistab N.Bleskovile ja räägib , mida ta tema kohta RKle rääkis. Seega

kohtukolleegiumi hinnangul on N.Bleskovi roll oma kohalolekuga kannatanutega kohtumisel

või telefoni teel raha nõudmisel kinnitada L.Kiti ähvardusi ja anda neile sõnum, et ta on

reaalselt olemas, et ta töötab L.Kitiga koos, toetab L.Kiti nõudmisi ja soovitab kannatanutel

käituda nii nagu seda nõuab L.Kitt muidu võib neil kehvasti minna.

Eelnevaga on N.Bleskovi süü selles, et ta pani L.Kittiga koos toime väljapressimisega RK. MN

ja HH suhtes ning ta tuleb mõista süüdi KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi.

Maakohtu järeldus N.Bleskovi süü osas on aga vastupidine ringkonnakohtu järeldusest

seetõttu, et maakohus on oma seisiukohta rajanud N.Bleskovi ütlustele ja on kannatanute

ütlusi oma järelduste tegemisel kasutanud nö valikuliselt. Ehk siis, maakohtu poolne tõenditele

antud hinnang on puudulik ja ühekülgne. Ka ei ole N.Bleskovi rolli hindamisel arvestatud

Riigikohtu seisukohtadega ja see on viinud ebaõige karistusõigusliku hinnanguni kaastäideviija

teopanuse olulisuse hindamisel.

See,

et

käesoleva

kohtuotsusega

tuvastatud

käitumisega

realiseeris

N.Bleskov

väljapressimise koosseisu ja vastutab kaastäideviijana e tema panus ähvarduse täideviimisel

on oluline, tuleneb üheselt Riigikohtu seisukohast kriminaalasjas 3-1-1-118-13, mis on

asjakohane ka N.Bleskovi süüküsimuse lahendamisel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud ja

sellele osundas kohtukolleegium ka juba eelpool, et olulise panusena ähvarduse täideviimisel

on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma

kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus

hirmu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01,

p 8). Seega ei ole oluline, et kriminaalasjas puuduvad tõendid S. Kudrovi poolt kannatanu

suulisest ähvardamisest. Kohtud on tuvastanud, et S. Kudrov viibis süüdistuses kajastatud

kuupäevadel koos A. Netšeporukiga sündmuskohal, oli teadlik viimase poolt avaldatud

ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiitis need vaikides heaks ning võimendas neid oma

kohalolekuga. S. Kudrovi teopanuse hindamisel on maakohus võtnud arvesse ka asjaolu, et

süüdistatav kandis kohtumisel relva, ning leidnud, et just relva nägemine võis panna

kannatanut süüdistatavate ähvardusi tõsiselt võtma. Eeltoodust tulenevalt on S. Kudrovi

teopanus tõendatud. Asjaolu, et N.Bleskovil kohtumistel kuskilt relva ei paistnud, ei muuda

tema rolli vähem oluliseks. N.Bleskovi puhul ei ole tähtis, et tal relv oleks kuskilt kogemata

nähtav, tema puhul on relva asendajaks hirmu tekitamisel tema võitluskunstide tiitel, tema

allilmaga seotud kriminaalne minevik jne, mida kannatanutele L.Kitt igal võimalikul hetkel ka

tutvustas. Vahe on selles, et relva nähes tekib kannatanutel suurem hirm ka oma elu pärast.

Ähvarduseks KarS § 120 mõttes aga piisab, kui hirmutunne on seotud tervise kahjustamisega.

N.Bleskovi lisandumine kaastäideviijana L.Kitti tegudele, toob kaasa ka L.Kitti süüdimõistmise

KarS § 214 lg 1 p 4 järgi e grupis toimepandud väljapressimises.

L.Kitti ja N.Bleskovi süüdistus KarS § 137 lg 1 järgi.

KarS § 137 ("Eraviisiline jälitustegevus") lg 1 tunnistab karistatavaks jälitustegevuseks

seadusliku õiguseta isiku poolt teise isiku jälgimise tema kohta andmete kogumise eesmärgil.

Riigikohus asus juba aastal 2004 seisukohale, et kuigi KarS § 137 dispositsioonis räägitakse

vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb kõnealuse paragrahvi pealkirjast, aga ka selles

paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise pinnalt asuda seisukohale, et KarS §-s 137

ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte

jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese

suhtes

jälitustegevuseks

seadusliku

õiguseta

isiku

poolt

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-124-04, p 10). Eraviisilise

jälitustegevuse subjektiivne koosseis eeldab ka kannatanu kohta andmete kogumise

eesmärki. Andmetena käsitletakse isikuandmeid, mis iseloomustavad inimese perekonda,

päritolu, sidemeid, harjumusi jne.

Lembitu Kitti süüdistatakse kolmes episoodis. Kahel korral üksi ja ühel korral koos Nikolai

Bleskoviga eraviisilise jälitustegevuse toimepanemises.

Selles, et L.Kitil ja N.Bleskovil ei olnud seaduslikku õigust jälitustegevuseks, selles vaidlust ei

ole. Maakohus on leidnud, et objektiivselt ei vastanud süüdistatavatele süüdistuses

etteheidetud kolmel konkreetsel kuupäeval kannatanute jälgimine nende elukoha juures KarS

§ 137 järgi karistatavat jälitustegevust.

Teise inimese jälgimine KarS § 137 hõlmab tema korduvat või pikemaajalist visuaalset

vaatlemist kas vahetult või tehniliste seadmete abil.

Kohtukolleegiumi hinnangul on tuvastatud, et süüdistatavad on tõesti mingil ajavahemikul

istunud nii HH ja tema lähedaste elukohtade juures ja vaadanud kas ilma binoklita või läbi

binokli, kas HH seal liigub. Jälitusprotokollidest nähtub, et nendeks kuupäevadeks olid ka

30.06 ja 1.07.2018 e kaks järjestikust päeva. HH ültustest järeldub, et ka L.Kitt ja N.Bleskov ei

varjanud seda, et nad nö luuravad tema järgi. Et passivad ta kodu juures, et käivad ta tööjuures

jne. Teda on isegi nende poolt sellega hirmutatud, et teavad ta iga sammu. Sestap tuleb

nõustuda maakohtuga, et tegemist ei olnud eriti varjatud tegevsega ja veel enam seda tõesti

kasutati pigem kannatanu psühholoogiliseks ahistamiseks ja kannatanu survestamiseks, et ta

olukorra lõpetamise nimel nõustuks ära maksma nõutavat rahasummat. Konkreetsetel

kuupäevadel, mis olid puhkepäevad e inimest kodunt tabada tõenäolisem, ei kogunud

süüdistatavad mingeid andmeid kannatanu kohta, et neid siis kuskile talletada vaid neil oli

eesmärk HHga kohtuda nö ta kätte saada, et raha väljapressimist jätkata, selleks oli loogiliselt

vaja aga teada, millisesse autosse konkreetselt istub konkreetne inimene. Ajaliselt toimus

süüdistatavatele etteheidetav tegevus neile etteheidetava väljapressimise käigus ja ka

eesmärk oli sama. Sisuliselt kinnitab ka jälitusprotokoll nr 6, mida prokurör apellatsioonis

tsiteerib seda, et eesmärk oli HH nö kinni püüda. Prokuröri poolt apellatsioonis allakriipsutatud

e nö rõhutatud asjaolud, et süüdistatavatele oli oluline teada, millist kolmest hoovi peal seisvast

autost kannatanu kasutab ja et neil oli ka binokkel olemas, ei muuda nende tegevust veel KrS

§ 137 koosseisupäraseks tegevuseks. Binokkel aitab näha kaugel olevaid objekte suuremana

ja binokli kasutamine ei muuda tavalist vaatamist veel varjatud jälgimiseks. Binokkel on

mõeldud selleks, et paremini näha. Kui tegemist on eramaaga ja lähemale minna ei saanud,

siis kasutasidki süüdistatavad binoklit oma kuritegelike eesmärkide saavutamise nimel e ikka

ja jälle selleks, et lõppkokkuvõttes varalist kasu saada.

L.Kitt on süüdistuse järgi ühel päeval ja konkreetsel kellaajal e 21.08.2018 kella 12 ajal

vadanud binokliga ka MN elukohas nö õue peale kaugemalt ja binokliga. See fakt on tõendatud

21.08.2018.a kell 12.13.02 helistab L.Kitt N.Bleskovile: /…/ Pärast trenni tulin N juurde/…/.

Läksin mööda…Vaatan: N tuleb välja…Sinna. Vaatan, et mingi ,,Opel’’ seisab seal, kus tema

punane auto seisis kogu aeg. /…/ Mina võtsin binokli, vaatasin. /…/ Väljub, istub sellesse

autosse…./…/. Mina panin ju jälituse, kurat, ja tema peatub seal, kus tema ema elab/…/.

Numbri kohta on mul kõik olemas ,,Opel Insignia’’ on temal. /…/ Ta võib-olla rendib autot/…/.

Edasisest nähtuvalt lepivad pooled kokku, et tunni pärast kohtutakse L.Kitti kontoris ning L.Kitt

jätab oma auto kontorisse, kuna kannatanu teab seda autot.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei realiseeri selline ühekordne tegu KarS § 137 objektiivset

teokoosseisu. Kas ka pärast kohtumist edasi MNt jälgiti, selle kohta tõendid puuduvad. Ja kuna

N.Bleskovile ei ole MNga seonduvalt ebaseaduslikku jälitustegevust ette heidetud, siis

järeliseklt puuduvad ka tõendid, et pärast kohtumist nad kahekesi veel MN elukoha juures

passisid. Eesmärgi osas aga on kohtukolleegium samal seisukohal nagu ka HH episoodide

puhul e kogu see tegevus, mis puudutab kannatanute jälgimist on esiteks eesmärgipärane ja

süüdistatavatele omane hirmutamistegevus e vaimne terror ja teiseks ühtib eesmärk

väljapressimise eesmärgiga e varalise kasu saamine – vaja on ssaada kontakti, vaja on silmast

silma hirmutada ja vaja on raha nõuda.

Prokuröri apellatsiooni läbiv mõte, et seda, millisesse autosse istub kannatanu, ei vaadata

palja silmaga või läbi prillide vaid kasutatakse binoklit ja et auto numbrit ei jäeta meelde vaid

kirjutatakse paberile, ei muuda konkreetset tegevust veel ebaseaduslikuks jälitustegevuseks.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tegelikult annavad kannatanute ütlused

alust järeldada, et nende hirmutamise eesmärgil jälgiti nende tegevust perioodiliselt – vahel

tehti seda maja ees istudes ja kabetades, teine kord, kui otseselt süüdistatavaid märgata

polnud, anti ka kannatanutele sellest teada, et hirmutunnet süvendada ja selleks kirjeldati nt

kannatanu tegevust reaalajas jne jne.- ning selline käitumine kvalifitseerub pigem süsteemse

ahistava jälitamisena.

Kuna süüdistatavatele süüdistustes KarS § 137 lg 1 järgi etteheidetud tegevus on siiski

toimepandud väljapressimise käigus e need teod on ajaliselt seosutud väljapressimisena

kvalifitseeritud tegudega ühe ja sama kannatanu suhtes ja kantud on ka ühisest tahtlusest,

selles kohtukolleegiumi hinnangul vaidlust ei ole, siis kohtukolleegiumi seisukohast oleks ka

süüdimõistmise korral tegemist kuritegude ideaalkogumiga, mitte reaalkogumiga nagu seda

oma apellatsioonis karistusotsustust taotledes prokurör väidab. Kas tegemist on teoühtsusega

või teopaljususega, on oluline pöörata tähelepanu järgmistele kohtupraktikas omaksvõetud

seisukohtadele. Tegude piiritlemisel vaadatakse loomulikku elukäsitlust, mille all mõistetakse

elulist arusaama konkreetsest eluliselt määratlevast teost. Selleks tuleb esmajoones

tähelepanu pöörata teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist

siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-

ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale

isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus

mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad

endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprill 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-08).

(Riigikohtu otsus 3-1-1-7-11 p 14).

Seega, kohtukolleegium küll nõustub maakohtuga selles, et süüdistatavate poolt kannatanute

binokliga või ilma binoklita vaatamine kannatanute või nende lähedaste kodude juures ja

selgitamie, millise konkreetse autoga üks või teine kannatanu sõidab, ei ole kvaliftseeritav

kuriteona, kuid samas leiab, et need käitumisaktid kui sellised, kuuluvad konkreetse kannatanu

suhtes toimepandud jätkuva väljapressimise faktikogumisse. Samas ei ole kohtukolleegiumi

hinnangul aga binokkel kuriteo toimepanemise vahend, mida peaks seetõttu konfiskeerima.

L.Kiti süüdimõistmine KarS § 157-3 järgi.

L.Kitile on ette heidetud seda, et ta ta pani ajavahemikul ajavahemikul 15.04.2017 kuni

22.12.2017 TN suhtes ahistava jälitamise. Veel on süüdistuses kuriteo toimepanemise aega

määratledes viidatud kuupäevadele. 15.04.2017 helistas Lembitu Kitt TN kasutuses olnud

abonentnumbrile XXXXXXXX ning andis teada, et kui MN MKle ja VRle võlga ära ei maksa,

siis hakkab ta võlga nõudma TNlt, kuivõrd viimane on käendaja. Alates 16. aprillist 2017 kuni

juuni alguseni 2017 saatis Lembitu Kitt TNle paarkümmend sõnumit. Lembitu Kitt ähvardas

teatada ajakirjandusele ja naabritele, et TN on pettur ja kaabakas. 2017. aasta juunis vahetas

TN ära oma abonentnumbri. Pärast seda hakkas Lembitu Kitt käima XXX, Tallinn kortermajas

elava TN trepikoja ukse taga. Ajavahemikul juuni 2017 kuni 22. detsember 2017 käis

Lembitu Kitt TN elukoha kortermaja ja korteri ukse taga keskmiselt korra nädalas. Samuti

kleepis Lembitu Kitt oktoobris 2017 XXX, Tallinn asuva maja trepikotta A4 formaadis

paberilehti, millele oli trükitud tekst “SAAGE TUTTAVAKS! SIIN KELMID JA VARGAD NNN!

PEAVARAS, MN, TEMALE ALLUVAD NAINE - MN JA M EMA - TN. KELM TN ELAB XXX-

XX. EESTI RAHVAS HOIDKE EEMALE NENDEST PETTURITEST!!!!!“ ning pildid MNst ja

MNst. Oma sellise tegevusega otsis Lembitu Kitt järjepidevalt TN tahte vastaselt temaga

kontakti ning tema tegevus hirmutas ja häiris oluliselt TNt.

Kohtukolleegium vähendab selle süüdistuse mahtu ja leiab, et süüdistatava kätumisele

karistusõigusliku hinnagu andmisel on võimalik hinnata tema käitumist alates 2018 augusti

kuust kuni 22.12.2018. KarS § 157-3 kriminaliseeriti alates 6.juulist 2017 ja kuna konkreetseid

kuupäevi juuli kohta süüdistus ei sisalda, tuleb see tõlgendada süüdistatava kasuks.

Süüdistatava süü selles, et ta alates 2018 augustist sisuliselt 5 kuu jooksul käis iga nädal

kannatanu TN ukse taga ja siis oktoobris kleepis häiriva, laimava ja halvustava tektsiga

paberlehe, see on tõendamist leidnud. Kaitsja leiab apellatsiooni, et tuleks anda õiguslik

hinnang sellele, kas igasugust kontaktiotsimist, muuhulgas ärisuhetes, saab käsitleda ahistava

jälitamisena.

Vastamaks kaitsja küsimusele, on oluline viidata seaduse sõnastusele ja see määrab ka ära,

millised kontaktid on hinnatavad ahistava jälitamisena. Seadus määrab, et oluline on, et need

kontaktiotsingud oleks korduvad või järjepidevad, et need kontaktiotsingud oleks nö

vastaspoole tahte vastased, et nendega sekkutaks teise inimese eraellu ja kontaktide otsimise

eesmärk või tagajärg e et eesmärk ei olegi oluline, kui on tagajärg saabunud ja see eesmärk

või tagajärg on siis teise inimese hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine,

kui puudub käesoleva seadustiku §-s 137 sätestatud süüteokoosseis.

Kohtukolleegium leiab, et L.Kitti süüdimõistmine on põhjendatud ja tõendatud on tema poolt

TN ahistav jälitamne ajavahemikul 2018 aasta augustist kuni 22.detsembrini 2018. Kannatanu

ütlustes selles osas, et L.Kitt ahistas teda kontakte otsides kogu süüdistuses märgitud

ajavahemikul sh ka kuriteona etteheidetaval ajahamikul, alust kahelda ei ole. Arvestades L.Kiti

musterkäitumist kannatanute suhtes toimepandud väljapressimiste käigus ja nende

hirmutamise eesmärgil, ei ole eluliselt usutav et TN on kõik välja mõelnud. Pealegi on kinnitust

leidnud nii lendlehtede olemasolu, sõnumid jne.

Samas leiab kohtukolleegium ja seda sarnaset juba eelnevalt esitatud põhjendustega, et

L.Kitile etteheidetud käitumine KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 ja KarS § 157-3 järgi moodustavad

teoühtsuse seisukohast ühe teo ning karistus tuleb mõista ideaalkogumis. Asjaolu, et

kuritegudel on erinevad kannatanud ei oma kohtukolleegiui arvates määravat tähtsust. TN on

MN ema ja teda ahistavalt jälitades püüdis L.Kitt tegelikult survestada ikka ja jälle MNt

väljapressitavat summat tasuma.

Karistused

1) Nikolai Bleskov

Nikolai Bleskov on maakohthu poolt täielikult õigeks mõistetud ja ringkonnakohus mõistab talle

käesoleva otsusega seega karistuse esmakordselt. Olenemata sellest, et maakohtus ei ole

karistuse mõistmisel kohus seotud prokuröri poolt taotletava karistusega, on ringkonnakohus

sarnases situatsioonis olles aga seotud prokuröri apellatsiooni piiridega ja ei saa mõista

rangemat karistust kui seda on taotlenud prokurör. Prokurör on taotlenud N.Bleskovile tingimisi

vangistust. KarS § 214 lg 2 p 1,2,4 järgi taotleb prokurör 5 aastase vangistuse mõistmist

tingimisi 5 aastase katseajaga. Vaidlust ei ole selles, et N.Bleskovile ei saa käesoleva

otsusega mõista reaalset vangistust. Mis puudutab väljapressimiste eest mõistetavat karistust,

siis kohtukolleegiumi hinnangul ei saa see olla KarS § 214 lg 2 alammääras juba seetõttu, et

karistus tuleb mõista kolme väljapressimise episoodi eest ja episoodide arv mõjutab ka süü

suurust. Samuti on kohtupraktikas omaks võetud, et süü suurust mõjutab kvalifitseerivate

asjaolude arv. Kuna katseaja maksimaalne pikkus on 5 aastat, siis ei saa vangistuse määr

kindlasti 5 aastat ületada ja karistustaotluse juures on prokurör sellest ka ilmselgelt lähtunud.

Samas leiab kohtukolleegium ja seda Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, et katseaja pikkus

ei saa olla ka võrdne mõistetud vangistuse määraga. Riigikohus on oma sellekohaste

seisukohtade väljaütlemisel olnud küll vastuoluline ja raske on üheselt mõista, kas toetatakse

seisukohta, et katseaeg peab olema pikem mõistetud vangistusest, mis tähendab, et ei saa ka

võrdne olla või toetatakse seisukohta, et katseaeg ei saa olla lühem mõistetud

vangistusmäärast, mis jaatab võimalust, et need määärad on võrdsed. Riigikohtu praktikas on

otsuseid selliste seisukohtadega palju, kuid kohtukolleegium viitab ühele värskeimale neist e

12.02.2021 tehtud otsusele 1-20-1301, kus Riigikohus siis selgitab, et nimelt peab

kohtupraktikas maksvusele pääsenud põhimõtte järgi olema tingimisi vabastatu katseaeg

mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi

karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis

aastat. Sellise seisukoha kohta võib julgelt öelda, et saad sa siis aru, kuidas on õige. Üks

lause selgitab, et peab olema vangistusest pikem e siis võrdne e 5 aastane vangistus ei saa

olla, teine lause aga kinnitab, et ka 5 aastat vangistust on sobiv, et vabastada isikut tingimisi 5

aastase katseajaga ja katseaeg ei ole sobiv neile, kelle vangistus ületab 5 aastat. Kuid samas

tuleb tunnistada, et Riigikohus ise arvestab karistuse mõistmisel e siis, kui mõistab oma

otsusega uue karistuse, seisukohta, et katseaeg peab olema pikem vangistuse määrast.

Riigikohus on näiteks oma otsusega 1-20-6745 mõistnud süüdistatavale uue karistuse ja seda

tingimisi maksimaalse katseajaga ning seetõttu just mõistnud uue karistuse, mis jäi alla 5 aasta

e mõistnud karistuseks 4 aastat ja 11 kuud. Kandmata karistuseks luges Riigikohus oma

otsusega mõistetud karistusest 2 aastat 10 kuud 18 päeva vangistust. Teadmata, et selline

üks kuu alla 5 aastase vangistuse mõistmine tuleneb just eelviidatud Riigikohtu

seisukohtadest, võib otsuse lugejale tunduda selline e 1 kuu alla viie aasta karistus, muidu

kummastav/kunstlik. Seetõttu mõistab kohtukolleegium N.Bleskovile KarS § 214 lg 2 p 1,2,4

järgi karistuseks 4 aastat ja 11 kuud ning katseajaks 5 aastat. Kohtukolleegiumi hinnangul võib

katseaeg olla N.Bleskovile määratud KarS § 73 alusel e ilma kriminaalhoolduseta. Uute

kuritegude toimepanemise risk on maandatud kohtukolleegiumi arvates ka sellega, et

sarnaselt KarS § 74 alusel määratud katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisega kaasneb

ka KarS § 73 puhul uue karistuse ja käesoleva otsusega mõistetud ja täielikult ärakandmata

karistuste täielik liitmine KarS § 65 lg 2 alusel ning see liidetav osa võrdub N.Bleskovi puhul

mõistetud karistusega. Prokurör taotleb apellatsioonis jätta KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel mõistetud

vangistuse täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdistatav ei pane 5 aasta pikkuse

katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid

ja -kohustusi. KarS § 75 lg 1 kontrollnõuded ja kohustused on antud juhul üleliigsed, sest

N.Bleskov on pensionär, kellel ei ole isegi mitte töötamise kohustust, rääkimata selle

vahetamisest teatamise kohustusest. Alkoholi tarvitamisega ei ole probleeme, pigem võib

öelda, et ei tarvita. Tsiviilhagi ei ole. Elukoht on N.Bleskovil olemas ja ei ole ta lahkunud

elukohast ega ka riigist ajal, mil tal üldse piiranguid e tõkendit ei olnud e alates 15.12.2022.

Arvestades, et tal elab Eestis ka eakas ema ja et tal on määratlemata kodakondsus, on see

võimalus, et ta lahkub minimaalne.

2) Valentin Uzlov

Kuna ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega V.Uzlovi süüdi ka KarS § 255 lg 1 järgi,

tuleb eelkõige mõista talle selle kuriteo eest üksikkaristus. Prokurör taotleb V.Uzlovi karistamist

nimetatud paragrahvi järgi 7 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Kohtukolleegium leiab, et selline

karistus ei vasta V.Uzlovi isikule ja tema poolt toimepandule. Tegemist on KarS § 255 lg 1

aritmeetilise keskmisega ja kohtukolleegiumi arvates ei ole selliselt karistuse välja arvutamine

asjakohane mitte iga kuriteo puhul.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-91-07 öelnud järgmist: Kohus peab karistuse mõistmisel

juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid

sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem

siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus ei ole karistuse

küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle

küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohus on kohtumenetluse

poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu.(Riigikohtu otsus nr.3-

1-1-91-07).

Kohtukolleegium märgib, et tegelikult sõltub süüdistatavale mõistetav karistus alati suuremal

või vähemal määral kohtuniku äranägemisest. Karistuse mõistmine on peaaegu alati teatud

valimine erinevate õiguslike variantide vahel või kõigi vajalike õiguslike tingimuste

arvestamine, kus kohtunikul jääb alati teatud otsustamisvabadus, mis ei allu õiguslikule

regulatsioonile. Karistuse mõistmine on selles mõttes ka õiguslikult reguleerimata ja

teaduslikult tuvastamatu suhteakt kohtuniku ja süüdistatava vahel sõltudes mitte ainult

süüdistatava, vaid ka kohtuniku isikust.

On õige, et Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-77-11 väljendanud nõustumist

kohtupraktikaga, kus karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsioonivahemiku

keskmine määr. Kohtukolleegium leiab, et see Riigikohtu seisukoht ei ole siiski automaatselt

kohaldatav igal konkreetsel juhul karistuse mõistmisel. Riigikohtu seisukoht on välja öeldud

lahendis, kus isikut süüdistati KarS prg. 113 ettenähtud kuriteos e. kuriteos, mis seaduses

väljendub ühes süüteokoosseisus, milline ei näe ette ka kvalifitseerivaid asjaolusid. Kui

rääkida KarS prg.-st 255 lg 1 , siis selle koosseisu puhul on võimalikud väga suured erinevused

just konkreetsetele isikutele etteheidetavate kuritegude tehioludes – esmalt isiku positsioon

kuritegelikus ühenduse hierarhias, teiseks ajavahemik, mil isik tegutses kuritegeliku ühenduse

liikmena, milliseid kuritegusid, ja just kuritegeliku ühenduse eelduskuritegusid ta toime on

pannud ja kui palju ning milline on üldse konkreetse kuritegeliku ühenduse olemus. Teatavasti

võivad samasse sanktsiooni vahemikku nö kuuluda isikud, kes olid aastakümneid liikmeks

rahvusvahelise mastaapsusega kuriteglikus ühenduses, kus kaubeldi relvadega, tegeleti

inimkaubandusega,

suures

ulatuses

rahvusvahelise

narkoäriga

jne.

Seega

on

kohtukolleegiumi seisukohast eriti oluline arvestada karistuse mõistmisel konkreetseid kuriteo

tehiolusid ning mitte piirduda pelgalt aritmeetilise keskmise välja arvutamisega. Veel leiab

kohtukolleegium, et oluline on arvestada ka kohtupraktikaga e et enam-vähem sarnaste

tehioludega kuritegude eest mõistetakse enam-vähem sarnaste iseloomustustega isikutele

enam-vähem sarnased karistused. Kui võrrelda V.Uzlovile prokuröri poolt taotletavat karistust

kuritegeliku ühenduse liikmeksoleku eest e 7 aastat 6 kuud, siis võib panna kõrvale AK KTÜ-

st näiteks UV, kes oli nimetatud KTÜs tunduvalt kõrgemal positsioonil ja võib öelda juhtis ühte

KTÜ haru. Ükiskkuritegudest oli talle omistatud väljapressimine ja rida varguseid. Karistus- 8

aastat. Teine liige AV oli sarnasel positsioonil V.Uzloviga, kuid karistuseks KTÜ liikmeksoleku

eest oli 4 aastat ja 5 kuud. Selle karistuse sisse mahtus suur arv üksikkuritegusid, sest kõik

nende eest mõistetud karistused loeti kaetuks raskeimaga. MK, kes oli selles KTÜ-s juhi

parem käsi, karistati KTÜ liikmeksoleku eest 7 aastase vangistusega ja väljapressimise eest 6

aastase vangistusega, mis loeti kaetuks raskema karistusega. OM nimelisest KTÜ-st pärit

liikmetele mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Kohtukolleegiumi arvates võiks siiski ka

prokurörid pisut tutvuda karistuspraktikaga sarnastes asjades ja et mitte hälbida

kohtupraktikast ning seda ebaühtlustada, juhinduda ka karistusettepanekute tegemisel

karistuspraktikaga. Kohtukolleegium arvestab seda, et V.Uzlov ei olnud kuritegeliku ühenduse

liige pikka aega, et ta pani KTÜ huvides toime kolm kuritegu, et ta oli ühenduses kõige

madalamal positsioonil e nö käsutäitja. Õiglaseks karistuseks peab kohtukolleegium selle eest

4 aastat vangistust. Kelmuse eest mõistis maakohus V.Uzlovile 2 aastat ja prokurör taotleb

apellatsioonis 3 aastase vangistuse mõistmist. Siinkohal viitab kohtukolleegium Riigikohtu

otsuses 1-19-4150 avaldatud seisukohale ja nimelt, kuna kohus otsustab karistuse seadusele

ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses

kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on

tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on

olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo

raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse

kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire

arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva

otsustamise

küsimus

(viimati

Riigikohtu

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kolleegiumi

7. septembri 2020. a otsus nr 5-20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud

kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel

kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse

ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist

reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib

seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata

jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu

arvestamata jätmises. Kohtukolleegium selliseid vigu maakohtu poolt karistuse mõistmisel

V.Uzlovile KarS § 209 lg 2 p 3,4 järgi ei tuvastanud. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri

seisukohaga, et kelmuse puhul on karistust raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p 9 loetetud

raskendav asjalu e kelmuse toimepanemine kuritegeliku ühenduse liikmeksoleku

hõlbustamiseks. Kindlasti võib öelda, et kelmus oli toime pandud kuritegeliku ühenduse

huvides, huvi on nö materiaalne e kriminaaltulu teenimine, kuid et see tegi kuidagi lihtsamaks

ja kergemaks kuritegeliku ühenduse liikmeks olemise, seda seisukohta kohus ei jaga.

Kokkuvõtvalt on väga raske põhjendada mõistlikult mh ka maakohtule , et sellises olukorras

nagu praegu, on 2 aastat vähe ja 3 aastat just õige karistus. Arusaadavam on see, et 4 aastat

11 kuud tingimsi vangistust võib olla on vähe ja 11 aastat on õige. Üksikute tihide ära andmine

ei ole kindlasti prokuratuurile häbiasi aga ajakulu hoiab kokku.

Järgnevalt osundab kohtukolleegium prokuröri poolt nii maakohtus taotletud liitkaristuse kui ka

apellatsioonis taotletud liitkaristuse juures põhimõttelisele puudusele, mis sisuliselt kujutab

endast materiaalõiguse rikkumist, kuid mis ei võta kohtult võimalust sellest kõrvale kalduda e

mõista liitkaristused nii nagu seda nõuab seadus. Oluline on mitte ületada prokuröri poolt

taotletud lõplikku karistusmäära. Prokuröri sõnastus on siis selline:

Tunnistada süüdi Valetin Uzlov KarS § 255 lg 1 ja karistada teda vangistusega 7 aastat ja 6

kuud.

Mõista Valetin Uzlovile KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise

eest karistuseks 3 aastat vangistust.

Moodustada Valetin Uzlovile liitkaristust KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel, arvestades Harju

Maakohtu 01.02.2018.a alusel mõistetud katseaja lõppemist (algus 01.02.2018.a ja lõpp

01.08.2021.a), suurendades kuritegelikku ühendusse kuulumise eest mõistetavat karistust 8

aastase vangistuseni.

Kohtukolleegium selgitab, kuidas tegelikult käib liitkaristuse mõistmine. Esiteks, kui isik

mõistetakse ühe otsusega süüdi mitmes karistusseadustiku eriosa järgi kvalifitseeritavas

kuriteos, siis tuleb esmalt mõista selle otsusega tuvastatud eriliigiste kuritegude eest KarS §

63 lg 2 ja 64 järgi liitkaristus. Seda prokurör oma taotluses teinud ei ole. Praeguse kohtuotsuse

kontekstis tähendab see esmalt liitkaristus vaidlustatud kohtuotsega tuvastatud eriliigiliste

kuritegude üksikkaristuste kogumi eest e KarS § 255 lg 1 ja KarS § 209 lg 2 p 3,4 eest.

Liidetavateks on siis ükiskkaristused e 4 aastat ja 2 aastat. KarS § 64 lg 1 lubab samaliigiliste

põhikaristuste korral liitkaristuse mõistmist üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või

kergema karistuse kaetuks lugemise teel raskema karistusega. Oluline on ära märkida, et just

see liitkaristus saab olema üheks liidetavaks KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel,

mistõttu ei ole võimalik jätta see moodustamata. Teiseks liidetavaks on KarS § 65 lg 1 puhul

eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus. Mõiste „mõistetud karistus“ tähendab ära kantud

karistuse ja kandmata karistuse summat e praegusel juhul on selleks V.Uzlovile 1.02.2018

otsusega mõistetud 4 aastane vangistus. Järgmise sammuna tulebV.Uzlovile mõista

liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi nagu öeldud eelmise otsusega mõistetud ja käesoleva otsusega

tuvastatud kuritegude kogumi eest mõistetud karistuste põhjal. Kuna KarS § 65 lg 1 alusel

mõistetakse liitkaristus samade põhimõtete alusel nagu ka KarS § 64 alusel (vt KarS § 65 lg 1

tehtud viidet KarS § 64-le), siis on ka hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest võimalik mõista

liitkaristus samaliigiliste karistuse korral nii mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise

teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kohtukolleegium leiab, et

käesoleva otsusega tuvastatud kuritegude eest e KarS § 255 lg 1 ja KarS § 209 lg 2 p 3,4

järgi mõistetud karistuste kogumi eest on võimalik mõista V.Uzlovile liitkaristus KarS § 64 lg 1

alusel lähtudes absorptsiooniprintsiibist ja edasi KarS § 65 lg 1 järgi e kahe kohtuotsusega

tuvastaud kuritegude kogumi eest liitkaristuse mõistmisel kumulatsiooniprintsiipi kohaldades.

Sellega on täidetud ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-20-16 juhis, et liitkaristuse mõistmisel mõne

kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda

absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud

üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. (p 16).

Selgituseks rõhutab kohtukolleegium, et KarS § 65 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmisega

kohtuotsuste kogumi eest luuakse olukord, mis olnuks võimalik ka siis, kui kõiki neid

kuritegusid, mis praegusel juhul on tuvastatud kahe otsusega, oleks arutatud koos, tuvastatud

ühe otsusega ja mõistetud üks liitkaristus. Ehk siis lõplikult ton V.Uzlovile mõistetud karistus

nende kuritegude eest, mis võinuks olla arutusel koos ja milliste eest oleks saanud mõista

liitkaristuse ühe otsusega vastavuses Riigikohtu otsuse 3-1-1-20-16 p-s 16 öelduga.

KarS § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristusest tuleb maha arvata täielikult ära kantud karistus.

See tuleneb arusaamast, et kaks korda ei pea kandma ühte ja sama karistust. V.Uzlov kandis

reaalselt ära temale eelmise otsusega mõistetud 4 aastasest vangistusest 8 kuud ja 10 päeva,

ülejäänud vangistus 3 aastat 3 kuud ja 20 päeva jäi tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta ja

6 kuulise katseajaga. Katseaja läbis V.Uzlov edukalt ja see lõppes 1.08.2021.

Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-10 p.11.6 selgitanud, et kui eelmise kohtuotsusega

määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole

põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel

võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe

kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb

nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud

põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis

ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Ehk siis V.Uzlovi puhul tähendab see

seda, et kanda jääb tal karistuse osa, mis ületab 4 aastast vangistust. Veel on Riigikohus

viidatud otsuses selgitanud, et katseaegade liitmist või kaetuks lugemist kehtiv seadus ette ei

näe. Punktis 11.6 kirjeldatud tehete tulemusena saadud liitkaristusest vabastamisel ja SN-le

uue katseaja määramisel tuleb lähtuda katseaja kohaldamise üldistest alustest. Uue katseaja

algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Kolleegium

siiski ei välista võimalust, et eripreventiivsel eemärgil võetakse SN liitkaristusest tingimusliku

vabastamise järel uue katseaja määramisel arvesse, et isik on juba ühe mõistetava

liitkaristusega seotud katseaja edukalt läbinud, näidates valmisolekut elada õiguskuulekalt.

Nendest Riigikohtu seisukohtadest tuleb välja lugeda seda, et käesoleva otsusega tuleb ära

näidata see osa karistusest, mis jääb täitmisele pööramata tingimisi ja selleks saab olla vaid

see osa, mida on võimalik tulevikust vajaduse e näiteks uute kuritegude toimepanemisel

katseajal, ka täitmisele pöörata ja see on karistuse osa, mis ületab 4 aastat e eelmist karistust.

Ülejäänud karistust ei saa enam ei reaalselt ega tingimisi mõista (see puudutab küll ainult

hijem tuvastatud kuritegude konkurents, mitte KarS § 65 lg 2 alusel liitmist). Sellise lahenduse

kinnituseks on samas kriminaalasjas, milles on tehtud ka viidatud Riigikohtu otsus 3-1-1-66-

10, järgmine otsus e 3-1-1-24-11, mille p-s 6 on tsiteeritud Tartu Ringkonnakohtu otsuse

resolutiivosa, mis on tehtud pärast seda, kui Riigikohus oli samas asjas tühistanud eelmise

ringkonnakohtu otsuse ja andnud juhised liitkaristuse mõistmiseks. Sellisena see liitkaristuse

mõistmine ka Riigikohtu otsusega jõustus. Ka maakohus on oma otsuses tsiteerinud Riigikohtu

otsuses 3-1-1-66-10 väljendatud seisukohta ja on ka resolutiivosas välja toonud selle karistuse

osa, mis ületab eemise otsusega mõistetud ka ärakantud karistust ja sellelks osaks on

maakohtu otsuse järgi 6 kuud vangistust. Arvestades viidatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-24-11

lahendatud kaasuses lõplikult jõustunud liitkaristuse mõistmise metoodikat, on õige mitte

pöörata täitmisele ja määrata katseaeg just sellele osale, mis ületab eelmise otsusega

mõistetud ja lõplikult ära kantud karistust ja seda on sisuliselt maakohus ka teinud, kui

määranud katseaja, mis jääb alla küll mõistetud liitkaristusele, kuid ületab selle karistuse osa,

mis nö ärakandmisele kuulub. Kohtukolleegium leiab, et pelgalt viitega Riigikohtu otsusele 3-

1-1-24-11 liitkaristuse mõistmist ei põhjenda. Veel tuleks vastata küsimusele, kas pärast

1.01.2015 kui hakkas kehtima KarS § 65 lg 3 redaktsioon on veel alust viidata Riigikohtu

seiskohale 2010 aastast. Kohtukolleegiumi vastab sellele küsimusele jaatavalt. KarS § 65 lg 3

sätestab, et kui mõni KarS § 65 lõike 1 alusel kogumit moodustav karistus on asendatud või

süüdlane sellest tingimisi vabastatud, määrab kohus pärast liitkaristuse moodustamist uuesti

selle täideviimise korra kas seda asendades, süüdlast sellest tingimisi vabastades või

liitkaristust täitmisele pöörates, järgides käesoleva seadustiku §-s 56 sätestatut. Kui üks

kogumit moodustavatest karistustest on ärakandmata reaalne vangistus, mõistetakse

liitkaristuseks reaalne vangistus. Kohtukolleegium leiab, et see sõnastus võib küll olla üritus

reguleerida liitkaristuse mõistmist olukorras, kui eelmise otsusega on süüdlane karistusest

tingimisi vabastatud ja katseag veel kulgeb uue otsuse tegemise ajal. Siis määratakse, kas

uus põhikaristus tuleb täitmisele pöörata või määratakse uus katseag ja sellisel juhul on

võimalik ka määrata uuesti selle täideviimise korra mh ka katseaja pikkus, kohustused jne. Kui

aga katseaeg on läbitud edukalt, millega on loetud kohtu poolt mõistetud karistus kantuks e

karistuse täideviimine enam ei kesta, sest kohtuotsus on täidetud, siis ei saa tagasi pöörduda

juba täidetud karistuse korra ümberkorraldamise juurde. Kuna KarS § 65 lg 1 lubab liitkaristust

moodustada ka kumulatsioonipõhimõttel e et liitkaristus on kahe kohtuotsusega mõistetud

karistuste summa, siis selleks, et viia ellu tahe, et isik kannaks reaalselt ära kogu uue otsusega

tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistuse või oleks kogu sellest mõistetud karistusest

vabastatud tingimisi või oleks see asendatud, on alati kohtul võimalik kohaldada nö karistuste

täielikku liitmist ja siis karistuste summast maha arvata eelmise otsusega mõistetud karistus,

mis oli kas reaalselt ära kantud või millest oli isik tingimuslikult vabastatud ja katseaja edukalt

läbinud. Seejärel siis otsustada, kas see allesjäänud e uue otsusega tuvastaud kuriteo eest

mõistetud karistus kuulub reaalselt ärakandmisele, asendamisele või vabastatakse isik sellest

tingimisi. Ühelt poolt oleks see igati õiglane ja loogiline ja teiselt poolt tagaks ka olukorra, kus

näitejks hiljem tuvastatud kuritegu on sedavõrd raske kuritegu, et selle eest mõistetud karistus

saab kuuluda vaid reaalselt ärakandmisele. Kohtukolleegiumi arvates on Riigikohtu otsus 3-1-

1-66-10 seisukohad just sellised ja vägagi loogilised ning keegi ei jää karistamata aga kedagi

ei kohelda ka ebaõiglaselt. Ei tundu seaduse seisukohast adekvaatne, et isikul, kes on ära

kandnud reaalselt vanglas 8 kuud ja seejärel olnud kriminaalhooldusel ligi kolm aastat e täidab

talle seadusega pandud kontrollnõudeid, ei pane toime uusi kuritegusid katseajal ja seejuures

on talle kohtuotsusega antud edasi seaduseandja sõnum, et sellisel juhul ei pöörata täitmisele

tingimisi mõistetud karistust, läbib edukalt katseaja, nullitakse see lihtsalt ära e määratakse

uus täitmise kord tal tuleb kanda see reaaselt kandmata osa ikka vanglas või viibida test korda

kriminaalhooldusel. Tõsi on see , et ta on süüdi ka uue otsusega tuvastatud kuritegudes, kuid

ta ei ole süüdi selles, et tema kuritegusid arutati eraldi, sest nii on riigil mugavam ja et

kohtuotsused nendes eraldi, arutatud kriminaalasjades olid tehtud sedavõrd suure ajavahega.

Oluline on siinjuures rõhutada seda, et ärakandmisele kuuluva karistuse osas e selles, et

tegelikult jääks V.Uzlovil karistuse täitmisele pööramise korral kanda vaid 6 kuud kogu

müistetud liitkaristusest ei ole prokurör ka oma apellatsioonis eraldi välja toonud kui maakohtu

ekslikku seisukohta.

Kohtukolleegium leiab, et V.Uzlovi suhtes on võimalik jätta temal ärakandmisele kuuluv

karistus tingimisi kohaldamata ning kohaldada KarS § 74 sätteid.

Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest

tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi

vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo

eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on

peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise

aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või

koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Riigikohtu otsuses 3-1-99-06 pidas kolleegiumi täiskogu põhjendatuks KarS §-de 73 ja 74

esimese lõike sellist tõlgendamist, mille kohaselt ei pea süüdistatava karistusest tingimuslikuks

vabastamiseks mõlemad nendes sätetes nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise

asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. See tähendab, et

süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui

kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase

isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole V.Uzlovi poolt toimepandud kuritegudes mingeid selliseid

märkimisväärseid erisusi, mis mis annaks aluse karistuse tingimisi täitmisele pööramata

jätmiseks. Küll aga tekitab süüdlase isik kohtus usaldust , et võimaldada tal tõestada ka

jätkuvalt, et ta on võimeline ka edaspidi hoiduma kuritegudest olles ühiskonnast isoleerimata.

V.Uzlov vabanes vanglast 5 aastat tagasi, olles seal kandnud osaliselt talle mõistetud

vangistusest. Seejärel suutis ta ilma probleemideta läbida veel alles jäänud katseaja, mis oli

ligi 3 aastat. 1,6 aastat on möödunud ka katseaja lõpust. Kohtukolleegiumi hinnangul on

V.Uzlov suutnud sellega tõestada, et ta saab hoiduda kuritegudest vabaduses olles. V.Uzlov

omab töökohta ja elukohta ning selliseid takistusi, mis segaks kriminaalhoolduse kohaldamist

ei ole. Seega, olles küll toime pannud raske esimese astme kuriteo, mis iseenesest ei ole

takistuseks tingimisi karistuse täitmisele pööramata jätmiseks, on tema isik kohtukolleegiumi

hinnangul märkimisväärsete erisustega KarS § 74 mõttes. 6 aastat tagasi aastat tagasi

kuritegusid toime pannud ja edaspidi seaduskuulekalt käitunud isiku karistamisel võivad nii

üld- kui eripreventiivsed eesmärgid olla oluliselt teistsugused võrreldes olukorraga, kui

arutatakse lähemas minevikus toimepandud tegu. Seega võib pikk ajavahemik teo ja karistuse

mõistmise vahel olla hinnangul selliseks erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab karistuse

individualiseerimisel teatud juhtudel selle täitmisele pööramata jätmiseks. Mis puudutab

katseaja pikkust, siis kohtukolleegium möönab, et sellistel juhtudel, kui isik on juba temale

mõistetava liitkaristuse kogumisse kuuluvate kuritegude eest läbinud edukalt 3 ja poole

aastase katseaja ja sejuures kui ta oleks olnud süüdi mõistetud ühe otsusega, ei oleks saanud

katseaja pikkus ületada 5 aastat, on võimalik ka lühema katseaja määramine kui seda on

mõistetud vangistuse määr ja seda on just maakohus ka otsustanud, kuid kohtukolleegium

peab siiski vajalikuks määrata katseag maksimaalmääras e pikema kui mõistetud liitkaristus.

Isiku jaoks, kes on otsustanud edaspidise elu olla õiguskuulekas ning mitte sattuda uuestu

kuritegelikuule teele, kes töötab, kellel on elukoht, ei ole määrav katseaja pikkus ja sellega

kaasnev kohustus ennast kriminaalhooldaja juures registreerida.

3) Margo Jüris

Margo Jürisele mõistis maakohus vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest

karistuseks 1 (üks) aasta ja 1 (üks) kuu vangistust. Kuna vaidlustatud kohtuotsusega

tuvastatud kuritegu on toime pandud enne eelmist Margo Jürise suhtes tehtud kohtuotsust e

enne 2.11.2017, siis on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude kogumiga ja seetõttu on

maakohus põhjendatult mõistnud liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel. Liitkaristuse mõistmisel

hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest kuuluvad kogumisse karistused, mis on mõistetud

kahe kohtuotsusega ja nimelt eelmise kohtuotsusega e antud juhul 2.11.2017 mõistetud

karistus – 1 aasta 2 kuud ja 19 päeva vangistust ning vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud

kuriteo eest mõistetud karistus e 1 aasta ja 1 kuu vangistust. Liitkaristuseks mõistis maakohus

MJle 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Karistus mõisteti KarS § 74 alusel tingimisi katseajaga 1

aasta. Prokurör vaidlustab makohtu otsust ainult katseaja pikkuse osas.

Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada, et ka M.Jürise puhul esinevad sisuliselt

needsamad asjaolud, mis olid käsitletud ka V.Uzlovile mõistetava karistuse põhjendamisel.

M.Jüris on eelmise otsusega mõistetud 1 aasta 2 kuu ja 19 päeva pikkusest vangistusest üle

poole e 8 kuud ja 22 päeva kandnud ära reaalselt. Üejäänud osas e 5 kuud ja 27 päeva

pikkusest vangitusest vabastati M.Jüris tingimisi ennetähtaegselt. Kohtumäärusega määratud

katseaja läbis M.Jüris edukalt e ilma igasuguste rikkumisteta. Vaidlust ei ole selles, et M.Jürise

osalus AV suhtes kelmuse toimepanemises oli uurimisorganitele teada juba enne kui

kriminaalasi, milles tehti otsus 2.11.2017 oli saadetud kohtusse ja isegi enne kui M.Jüris pani

toime nimetatud otsusega tuvastatud kuriteo e 1 episoodi teise isiku kehalise väärkohtlemise.

Kõik seaduslikud alused tema kuriteoepisoodide e kelmuse ja kehalise väärkohtlemise ühiseks

menetlemiseks olid olemas. Riigikohus on oma ootsuses 3-1-1-24-11 p 10.2 juhtinud

tähelepanu samale probleemile ja öenud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 216 lg 1 p 2

sätestab, et ühiseks menetluseks võib ühendada mitu kriminaalasja, kui isikut kahtlustatakse

või süüdistatakse mitme kuriteo toimepanemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse,

et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või

põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele

menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü

suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks (Riigikohtu 18. aprilli

2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11). Ringkonnakohus ei saa jätta taaskord

rõhutamata, et et olukorras, kus analoogsed kaasused ei ole enam üksikud ja kus ikka ja jälle

menetletakse ühe isiku suhtes samaaegselt kriminaalasju erinevates kuriteoepisoodides eraldi

menetlustes ning tuleb tõdeda, et leitakse ka üha enam ja enam uusi ning sisult absurdseid

põhjendusi kriminaalasjade eraldi menetlemiseks, on eriti oluline viia eeltsiteeritud otsuses 3-

1-1-24-11 p-s 10.2 väljendatud Riigikohtu seisukoht nö massidesse, et prokurörid oskaksid

oma karistustaotlustes sellele kohtu tähelepanu juhtida ja maakohtud ka seda otsustes

märkida. Kui õiglane ja adekvaatse lõpliku karistuse mõistmiseks ei taheta minna seda teed

pidi, mis on lihtsam, selgem, arusaadavam, läbipaistvam jne ja mis nö automaatselt tagab ka

selle tingimuse, et isikuid, kes on mitmete kuriteoepisoodidega kohtu all, koheldakse ka

võrdselt ning selle asemel otsitakse kilplaslikult keerulisemaid teid, mis nõuavad hilisemas e

nö viimase kohtuotsuse tegemisel lausa ebamõistlikke vangerdusi, siis tuleb ka kindlustada,

et ei tekiks olukorda, kus erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse moodustamata

jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka KarS §

64 lg-s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära ületamiseni, rääkimata aga prokuröri

jaoks ebamõistlikult leebe karistuse kohaldamiseni. See on eelkõige sõnum prokuratuurile,

sest fakt on see, et enamus juhtudel on prokurörile teada, et samal ajal kui kohtu all oleva isiku

suhtes on veel kohtuotsus tegemata, on sama isiku suhtes menetluses veel kriminaalasju.

Praegusel juhul puudutab see seisukoht nii M.Jürist kui ka V.Uzlovi.

Kohtukolleegium juhindub samadest asjaoludest ja seisukohtadest, mis olid analüüsitud ja

esitatud eenelvalt V.Uzlovile liitkaristuse mõistmisel ja leiab, et kuna eelmise kohtuotsusega

on M.Jüris osa karistusest reaalselt ära kandnud ja teist osa, millest ta oli vabastatud ei saa

enam täitmisele pöörata kuna vabastamisel määratud katseaeg on edukalt läbinud, siis

maakohtu poolt mõistetud liitkaristusest 1 aasta ja 6 kuud tuleb MJl kanda juhul kui ta paneb

toime katseajal uue kuriteo 3 kuud ja 11 päeva (18 kuud miinus 14 kuud ja 19 päeva) e see,

mis ületab eelmise otsusega mõistetud karistusmäära ja just selle osa saab ka tingimisi

täitmisele pööramata jätta ja M.Jüris kriminaalhooldusele määrata. Kuigi kohtukolleegium

leiab, et põhimõtteliselt on ka maakohtu poolt määratud katseaja pikkus antud juhul sobiv, sest

muuhulgas võib kohus katseja pikkuse määramisel sellistel juhtudel arvestada ka juba edukalt

katseaja pikkust ja selline olukord on erandiks kohtupraktikas omaksvõetud reeglile, et

katseaeg peab ületama vangistuse pikkuse, siis praegusel juhul nõustub kohtukolleegium

prokuröriga selles, et maakohtu poolt on määratud ebamõistlikult lühike katseag MJle.

Kindlasti ei pea see olema kohtukolleegiumi hinnangul 4 aastat nagu taotleb prokurör, kuid

olema siiski pikem kui mõistetud mõistetud liitkaristus. Kandmata karistuse pikkusest ca 15

korda pikema katseaja määramiseks kohtukolleegium mõistlikku põhjust ei leia. Samas aga

arvestades seda, et katseaeg hakkab kulgema maakohtu otsuse kuulutamisest e 15.12.22,

siis ei ole ka mõistlik määrata kriminaalhooldusega katseaega sellises pikkuses, mis möödub

suures osas edasikaebemenetluses ja pärast otsuse jõustumist jääb selle reaalne osa veel

lühemaks kui üldse ei kao.

4) Lembitu Kitt

Kohtukolleegium leiab, et Lembitu Kitile maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta tema süüle

ega ka isikule, et sellise karistuse mõistmisega nagu seda on mõistnud maakohus Lembitu

Kitile raskete esimese astme kuritegude eest üksikkaristustena ja sellest tulenevalt ka

liitkarustuse pikkus aga ka maakohtu poolt kohaldatud osaliselt vangistuse täitmisele

pööramata jätmine, kujutavad endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist eelkõige aga ka

ebamõistlikult leebe karistuse mõistmiseks arvestavate põhjenduste puudumise tõttu

kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist. Maakohtu poolt tehtud vigu on võimalik

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Apellatsioonikohtule on antud õigus maakohtu otsuse

tühistamiseks karistuse osas vaid siis, kui maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo

raskusele ja süüdimõistetu isikule (KrMS prg. 338 p.4).

Kuigi kohtukolleegiumi seisukohast tuleb L.Kitile mõista nii kuritegelikku ühendusse kuulumise

eest kui ka väljapressimiste eest tunduvalt pikemad vangistusmäärad ja kindlasti välistab

sellisel juhul liitkaristus üldse selle tingimisi täitmisele pööramata jätmise, ei saa mööda minna

nendest vigadest, mis on maakohtu poolt tehtud just liitkaristuse täitmise korra osas.

Maakohus on Lembitu Kitile liitkaristuseks 4 (neli) aastat ja 11 (üksteist) kuud vangistust. KarS

§ 74 lg 1 ja lg 2 alusel Lembitu Kitile mõistetud vangistusest (4 aastat ja 11 kuud) tuleb

maakohtu otsuse koheselt ära kanda 3 (kolm) aastat, 3 (kolm) kuud ja 20 (kakskümmend)

päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada Lembitu Kiti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud

aeg (19.02.2019-09.06.2022) ning lugeda tema poolt koheselt ärakandmisele kuuluv karistus

kantuks. KarS § 74 lg 1-3 alusel Lembitu Kitile mõistetud vangistusest (4 aastat ja 11 kuud) ei

pöörata osaliselt täitmisele vangistus 1 (üks) aasta, 7 (seitse) kuud ja 10 (kümme) päeva, kui

Lembitu Kitt ei pane 5 (viie) aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75

lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.

Esimene küsimus, mis sellise karistuse puhul tekib on küsimus „mis asi see on?“. Justkui oleks

maakohus otsustanud kohaldada Lembitu Kitti suhtes šokivangistust, kuid tegelikult selline

karistus ei kvalifitseeru kuidagi šokivangistusena. Tegemist on nö kunstliku šokivangistusega

ja sisuliselt tähendab see karistus seda, et Lembitu Kiti osas on maakohus jätnud temale

mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata ning mõistetud vangistusest on ära kantud

3 aastat 3 kuud ja 20 päeva e selles osas ei saa kohtuotsust enam tulevikust täitmisele

pöörata.

Sisuliselt ei oma tähtsust, millise täitmise korra määrab kohus KarS § 74 puhul, sest oluline on

see, et karistuse täitmisele pööramata jätmine olenemata kas täielikult või osaliselt, toimub

ühe ja sama paragrahvi alusel e selles määratud eelduste olemasolul. Kohtukolleegium

tsiteeris juba eelnevalt V.Uzlovi karistuse põhjendamise käigus aga peab olemuliseks veelkord

rõhutada, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja

karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi

vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo

eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on

peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise

aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või

koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Ehk siis, kui juba tehakse

viide KarS § 73 või 74, siis peavad need eeldused ka esinema. Etteruttavalt võib väita, et ei

L.Kiti poolt toimepandud kuritegude asjaolud ega ka tema isik, ei anna alust isegi mitte kaaluda

tema suhtes mõistetud vangistuse täitmisele pööramata jätmist. Isikust kui sellisest ei käi jutt

mitte selles valguses, et L.Kitil puuduvad kehtivad kriminaalkaristused, vaid millisena joonistub

välja L.Kiti isik just vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude tehiolude pinnalt.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata

jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui

kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid

asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning

3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Seda, et selliselt nagu maakohus kohaldas sisuliselt šokivangistust,

ei ole võimalik karistust mõista, ka seda on Riigikohus ammu öelnud, ja nimelt oma otsuses 3-

1-1-99-06 p-s 21, et kuigi KarS §-des 73 ja 74 sätestatu kohaselt võib karistuse kandmisest

tingimuslikult vabastada kas täielikult või osaliselt, ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

arvates karistusseadustiku mõttest tulenevalt õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest

vabastamise viise võrdsete ja kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena.

Kriminaalkolleegium leiab jätkuvalt, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval

osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat

karistust käsitada lühiajalise, s. o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn

šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast

seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks,

leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike

vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga

isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat.

Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb L.Kiti poolt toimepandud kuritegude – kuritegeliku ühenduse

liikmeksolek, väljapressimised – tehiolusid arvestada temale konkreetsete karistusmäärade

valikul e süü suuruse hindamisel. L.Kiti isik aga annab põhjendatud aluse väiteks et tema

suhtes tingimuslik vangistuse kohaldamine on välistatud, sest isik on selline, mis ei tekita

kohtus usaldust, et ta vabaduses ja ainult kriminaalhoolduse järelevalve all suudaks hoiduda

kuritegudest. L.Kiti käitumine, jätkuv eneseõigustamine, menetlejate alavääristamine ja

mõnitamine, enda isiku ületähtsustamine jne näitavad üheselt, et ta on saanud maakohtu nö

leebest otsusest vaid õigustust oma tegevusele, mis on ta nö elutöö ja elatusallikas olnud

aastakümneid ning et võlgade väljapressimisest ei hoia teda eemale ka juba vanglas kogetu.

Õiguskuulekus ja L.Kitt ei käi kohtukolleegiumi arvates kokku ja ta jääb ka edaspidiselt otsima

võimalusi, kuidas õigusnormipärase ja õigusnormipäratu käitumise piiril laveerides inimesi

vaimselt survestades panna nad maksma väidetavaid võlgasid. Tegelikult ei tõusetu

kohtuolleegiumi hinnangul kohtu ees L.Kiti suhtes mõistetud vangistuse täitmisele pööramata

jätmise küsimus, sest tema poolt toime pandud kuritegude raskus ja tema süü suurus

välistavad temale karistuse mõistmise sellises määras, mis paneks kohtu üldse kaaluma selle

täitmisele pööramata jätmiseks. L.Kiti poolt toimepandud kuritegude tehiolud on sellised, mis

mõjutavad oluliselt L.Kiti süü suurust ning seda ilmselgelt süü suurenemise suunas ja annavad

aluse pigem pikaajalise vangistuse mõistmiseks. Põhjalikumalt esitab kohtukollegium oma

seisukohad allpool üksikkaristuste põhjendamisel. Maakohus on muuhulgas kohtuotsuses

põhjendanud L.Kitile tingimusliku karistuse mõistmist sellega, et näiteks ST, kes oli samuti

G.Okunevi kurietgelikus ühenduses „vanema“ positsioonil, mõisteti süüdi KarS § 255 lg 1 järgi

ja karistati vangistusega 5 aastat ja 6 ´kuud, millest kuulus ärakandmisele koheselt 3 aastat ja

4 kuud vangistust (08.10.2020 Harju MK otsus). VS, kes oli samuti G.Okunevi kuritegelikus

ühenduses „vanem“, mõisteti süüdi 29.05.2020 Harju MK otsusega ja karistati vangistusega 6

aastat ja 6 kuud, millest koheselt kuulus kandmisele vangistus 1 aasta ja 6 kuud ülejäänud

määras jäid karistused tingimisi täitmisele pööramata.

Kohtukolleegium rõhutab sellist praktikat lugedes, et kohus ei saa võtta suuniseid ja hakata

ühtlustama karistuspraktikat selliste kohtulahendite alusel, mis on ilmselges vastuolus

valitseva ja kestva kohtupraktikaga, mis eiravad kõiki Riigikohtu seisukohti sarnastes

vaidlustes. Selliste otsuste järgi kohtupraktika ühtlustamine kahjustab lõppkokkuvõttes kohtu

mainet. Jääb tõesti üle vaid imestada, kuidas on võimalik, et prokurör saab sõlmida

kokkuleppeid, mis on vastuolus Riigikohtu poolt sisuliselt seaduse tõlgendamisele antud

seisukohtadega ja et leidub kohtunikke, kes selliseid kokkuleppeid ka kinnitavad. Tõsi on see,

et 8.oktoobril 2020 otsusega 1-20-6901 kinnitas maakohus kokkuleppe, kus mõistis ST-le

liitkaristuse KarS § 65 lg 1 järgi 6 aastat ja kuus kuud ja jättis KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel

mõistetud karistus osaliselt täitmisele pööramata: koheselt tuleb ST-l ära kanda 3 (kolm) aastat

ja 4 (neli) kuud vangistust ning ülejäänud osa karistusest - vangistust 3 aastat 2 kuud ei pöörata

täitmisele, kui ST ei pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS

§ 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid. Selles otsuse resolutsioonis, mis vastab üks ühele

kokkuleppes kokku lepituga, on sisuliselt kolmes lauses kolm põhimõttelist viga, mis viitab vaid

sellele, et osa prokuröre ja kohtunikke ei ole üldse kursis valitseva karistuspraktikaga ja seda

suunavate Riigikohtu juhistega. Paratamatult tekib küsimus, kellele Riigikohus oma seisukohti

avaldab ja neid pidevalt kordab. Esimene viga on see, et KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse

moodustamisel, mis toimub KarS § 64 sätete alusel, on liidetavateks kahe kohtuotsuse järgi

mõistetud karistused, mitte selle ärakandmata osad. Sellele küsimusele on kohtukolleegium

käesolevas otsuses eelnevalt ruumi pühendanud. Samamoodi juba eelnevalt on käsitletud

küsimust selles, et olgugi on Riiikohtul endal erinevaid lahendeid küsimuses kas katseag võib

olla ka võrdne mõistetud vangistusmääraga, kuid see, et katseaeg ei tohi olla lühem just

mõistetud karistusest ja ei piisa, et see on pikem ärakandmata karistsuest, see on fakt.

Sisuliselt sama viga tingimisi karistuse mõistmisel esineb ka maakohtu poolt viidatud S.Si

suhtes tehtud otsuses kokkuleppemenetluses kriminaalasjas 1-20-2726. Arvestades

Riigikohtu seisukohti, millele kohtukolleegium käesolevas otsuses juba on viidanud, ei ole

need otsused ja kokkulepped nende adressaatide suhtes tehtud lõplike otsustuste osas

viitamist väärt ning nende põhjal teiste isikute karistuse üle otsustada ei saa. Kui üldse mingit

võrdlust kasutada ST suhtes tehtud viidatud otsusega L.Kiti suhtes tehtud maakohtu otsusega,

siis seda, et STle on mõistetud 4 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus grupilise väljapressimise

eest e esines üks kvalifitseeriv asjaolu V.Kiti kolme vastu, mis toime pandud samuti jätkuva

väljapressimisena pikema aja vältel, tõsi küll ühel korral kasutati kannatanu suhtes ka füüsilist

vägivalda, kuid otsus on siiski tehtud kokkuleppementluses, kus teatud järeleandmised on ka

lubatud ja L.Kiti karistus 4 episoodi eest on 4 aastat ja 11 kuud. Teistpidi „karjuv“ on lugeda

L.Kitile etteheidetud väljapressimiste tehiolusid ja võrrelda neid näiteks ühe hiljutise

väljapressimise kaasusega ( 1-22-3402) ning seal süüdlastele mõistetud karistustega.

Kuriteoepisoodide arv on 1:4 e Kitt pani toime 4 väljapressimist nendest 3 grupilist, sealses

asjas 1 grupiline. Väljapressimise episood oli seal ühekordne ja ajaliselt mahtus poole tunni

sisse, löök ja mindi pangaautomaati. Kannatanutele võib sealses asjas ette heita seda, et nad

ise soostusid minema võõraste inimestega võõrasse korterisse ja seda alkoholi tarvitamise

eesmärgil ja raha nõue tekkis ühise alkoholi tarvitamise käigus, spontaanselt ja rahasumma

oli 100 eurot. L.Kitt nõudis kannatanutelt, kes olid spetsiaalselt välja valitud ja kellele ei saa

kuidagi ette heita seda, et nad olnuks huvitatud L.Kitiga kohtumisest ja temaga koosolemisest,

mis ületasid seda summat tuhandeid kordi. L.Kitt terroriseeris neid vaimselt ja seda aastates

mõõdetava aja jooksul. Kannatanud elasid L.Kiti vaimse terrori all ja reguleerisid oma

igapäevategemise ja väljakujunenud marsruute ka selle järgi, et mitte kohtuda L.Kitiga. Vähe

sellest, et L.Kitt tekitas vaimseid üleelamisi spetsiaalselt välja valitud kannatanutele, tema

ähvarduste objektideks olid ka kannatanute pereliikmed - ühel juhul kannatanu ema (MN ema),

keda ta ahistavalt jälitas ja teisel juhul kannatanu laps (HH), kellele lubas lasteaias karuselli

teha andes kannatanule mõista, et talle on teada lasteaed, kus laps käib. Just nii ta HH

ähvardas). Kannatanu RK vaimne tervis ei pidanud vastu L.Kiti räigele psühhoterroorile. Kõige

selle kõrvale käisid ka ähvardused füüsilise vägivallaga, pidev enda isiku esitõstmine

rõhutades, et ta on sõdinud ja tapnud jne.jne., räuskamine ja ropendamine. Maakohus on

nentinud L.Kitile karistust põhjendades samuti, et L.Kiti ähvardused olid hirmutavad, küünilised

ja räiged ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast vaadatuna. Ähvardused olid pikaajalised,

kuid sisuliselt ei ole neid asjaolusid arvestatud karistusmäära valikul. KarS § 214 lg 2

sanktsiooni alammäär on 4 aastat ja seda saab mõista näiteks ühe grupilise väljapressimise

eest e sellise nagu eelnevalt kirjeldati. L.Kiti karistus nelja väga pikaajalise, pideva hirmutamise

tähe all kulgevate väljapressimiste eest, mis on toime pandud 3 kvalifitseeriva tunnusega,

mõistetakse 4 aastat ja 11 kuud, siis puhtaritmeetiliselt tähendab see seda, et iga kannatanu

suhtes toimepandu eest on mõistetud 1 aasta ja kolm kuud. Maakohus arvestas veel

alammäärale ligilähedase karistuse mõistmisel kannatanute endi käitumist. Näiteks on nii HH,

RK kui MN puhul täheldatav see, et oma äriasju ajasid nad hooletult, tegid õiguslikust

seisukohast vaadatuna kahtlasi tehinguid, ei vormistanud oma lepingulisi suhteid piisava

hoolsusega ja läbipaistvalt. MN tõi oma segastesse ärisuhetesse sisse ka oma lähedased (sh

kannatanu TN), kes mingil määral ka tänu tema enda tegevusele sattusid L.Kiti ohvriteks.

Kohtukolleegium leiab, et tuvastatud väljapressimiste juures ei ole kannatanute endi käitumine

sedavõrd süüd vähendavaks faktoriks, mis annaks aluse ebaõiglalselt leebe karistuse

mõistmiseks. See kohtu motiiv ei ole tõsiseltvõetav. Kannatanud ei ole oma käitumisega

provotseerinud L.Kitti nende suhtes kuritegu toime panema nagu see võib olla isikuvastastes

kuritegudes jne. Maakohus on põhjendanud L.Kitile nelja väljapressimise eest sanktsiooni

alammäärale ligilähedase karistuse mõistmst ka sellega, et KarS § 214 karistuse karistuse

skaala e 4-12 aastat, on ette nähtud ka sel juhul, kui väljapressimisega tekitatakse raske

tervisekhajustus, see on seotud isikult vabaduse võtmisega või vara rikkumise või

hävitamisega. Selles L.Kitti ei ole süüdistatud, kuid see annab aimu sellest, et väljapressimine

võib olla oma olemuselt ka oluliselt raskemat laadi, kui see oli antud kriminaalasjas esitatud

süüdistuse põhjal. Seetõttu leiab kohus, et L.Kitt´ile tuleb karistusraame määrates seda ka

arvestada. Karistusraame tuleb vaadelda ka kvantitatiivse suurusena ja teatud astmestikuna,

millel liikudes kohus võrdleb konkreetse teo raskust sankstsiooniraami mõtteliste

raskusastmetega (vt Kiris/Pikamäe/Sootak, IV vnr 79-80 (J.Sootak)). Selle väitega on

kohtukolleegium küll põhimõtteliselt nõus, kuid see paraku ei kaalu üles neid faktoreid, mis

samuti süüd suurendavad ja see on kuriteoepisoodide arv, kvalifitseerivate asjaolude arv,

väljapressimiste kestus ja muud tehiolud e eelkõige see vaimne terror, mida kasutas L.Kitt

kõrvuti ähvardustega füüsilise vägivalla kasutamiseks. Kohtukolleegium leiab, et praegusel

juhul tuvastatud vaimne terror, selle intensiivsus, pikaajalisus ja olemus ei ole selline, mille

kohta saaks kohus öelda, et tegemist on siiski ävardamisega, mitte reaalse vägivallaga.

Inimese vaimne tervis on samuti üks tervise osa kõrvuti füüsilise tervisega ning inimese vaimne

terroriseerimine mõjutab ilmselgelt tema igapeävaelu laastavamalt kui seda on näiteks üks-

kaks rusikalööki. Mitte, et kohtukolleegium kuidagi õigustaks füüsilist vägivalda, kuid pigem on

maakohus ilmselgelt alahinnanud psüühhilise vägivalla mõju Maakohtu poolt mõistetud

karistusmäär pädeks ehk olukorras kui maakohus põhjendaks sarnast karistusmäära ühe

kuriteoepisoodi eest isiku süüdimõistmisel sarnastel asjaoludel toimepandud väljapressimises.

Arvestades eeltoodut peab kohtukolleegium põhjendatuks mõista L.Kitile KarS § 214 lg 2 p

1,2,4 järgi karistus, mis ületab sanktsiooni keskmäära e 8 aastat. Seejuures arvestab

kohtukolleegium seda, et karistus väljapressimiste ja ahistava jälitamise eest tuleb mõista

ideaalkogumist. Kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11 selgitas Riigikohus, et kohus peab ka kuritegude

ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul

väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust. KarS §

255 lg 1 järgi karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige seda, et L. Kitt oli kuritegelikus

ühenduses kõrgel positsioonil e allus otse G.Okunevile. L.Kitt ei jätnud üksikkuritegusid

kuritegeliku ühenduse huvides toime pannes kordagi ka märkimata oma positsiooni

ühenduses e tutvusi G.Okuneviga ja G.Okunevi toetust tema tegevusele. L.Kitt oli kuritegeliku

ühenduse liige pikka aega. Talle on ette heidetud nelja esimese astme kuriteo toimepanemist

kuritegeliku ühenduse huvides. Kohtukolleegiumi hinnangul peab L.Kitti karistus kuritegelikku

ühendusse kuulumise eest kindlasti ületama V.Uzlovile mõistetud karistuse ja olema võrreldav

STle ja VSle sama paragrahvi järgi mõistetud karistustega. Liitkaristuse mõistmisel arvestab

kohtukolleegium üksikkuritegude arvu ja raskust ja leiab, et liitkaristuse mõistmisel tuleb

kohaldada kumulatsioonipõhimõtet e nö karistused osaliselt liita.

Arvestades, et maakohus on oma otsuses kaistuse mõistmise juures võrrelnud karisusi, mis

on on mõistetud teistele KTÕ liikmetele kokkuleppemenetluses ja ka L.Kitt ise ei väsi

kordamast seda, millist karistust prokuratuur pakkus temale kokkuleppemenetluses ja millist

taotleb üldmenetluses, siis on kohtukolleegimi hinnangul vajalik veel selgitada järgmist. Nimelt

on maakohus selgitanud, et kohtu hinnagul tuleb arvestada ka seda, missuguseid karistusi

mõisteti teistele kuritegeliku ühenduse liikmetele, kes nõustusid kokkuleppemenetlusega.

Kohus on seisukohal, et menetlusliigi valik on süüdistatava õigus ja kui isik on valinud

üldmenetluse, siis ei saa teda selle õiguse kasutamise eest rangemalt karistada. Karistus peab

vastama süü suurusele ja täitma karistuse eesmärgid.

Kohtukolleegium selgitab. Kokkuleppemenetluses mõistetud väiksem karistus ei saa olla n-ö

„preemiaks“ üldmenetlusest loobumise eest. KrMS § 238 lg 2 järgi on karistust võimalik

vähendada kohtul vaid lühimenetluses, mistõttu peaks üld- ja kokkuleppemenetluses

karistuses olema võrreldavad. Inimõiguste konventsiooni artikkel 6 kohaselt on igaühel oma

tsiviilõiguste ja kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus

õiglasele ja avalikule asja arutamisele. Isikute erinev kohtlemine pelgalt erineva menetlusliigi

valiku tõttu poleks koosõlas ka konventsioonis märgitud ausa ja õiglase menetluse

põhimõttega. Vahemärkusena olgu öeldud, et vähemalt VS ja ST kokkulepped ja nende põhjal

tehtud otsused, millistega kohtukolleegium tutvus seetõttu, et maakohus olli otsesõnu nendele

viidanud kui L.Kiti karistust oluliselt mõjutavatele suunanäitajatele, annavad signaali sellest, et

nad said selle eest, et nõustusid kokkuleppele minema, preemiat e nad vabastati vangistusest

ja loeti vahi all viibitud ajaga kantuks nö kunstlik šokivangistus ning neile määrati katseag

arvestades ärakandmata karistuse pikkust e tegelikult tehti otsused, mis hälbivad oluliselt

karistuspraktikas omaksvõetud ja Riigikohtu poolt antud seaduse tõlgendusest.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole L.Kitile tunduvalt raskema karistuse mõistmisega

üldmenetluses tegemist võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, sest maakohus võrdleb

mitte võrdses olukorras isikute karistusi ja tegelikult ka ise seda jaatades.

Ei saa eitada, et selliste väidetega tullakse apellatsioonikohtusse tihti ja ringkonnakohus on ka

korduvalt oma seisukoha selles küsimuses oma otsustes välja öelnud. Sestap viitabki

kohtukolleegium juba varem öeldud seisukohale ja seda siis AK kuritegeliku ühenduse osas

tehtud ringkonnakohtu otsusele 1-16-2411. Kohtukolleegium selgitas toona ja jääb ka praegu

selle juurde : Erinevus AP ja AK karistusmäärades on tingitud just sellest, et kohtuotsused,

millega karistused mõisteti, on tehtud erinevates menetlusliikides. Esmalt rõhutab

kohtukolleegium, et ka AKle pakuti kokkuleppemenetlusega nõustumisel samasugust e

7aastast karistust, nagu ta ise väidab. Teiseks, jah, Riigikohus on oma määruses 3-1-1-96-09

selgitanud, et pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub

kokkuleppemenetlusega, ei pea tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi

kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava

loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Samas

määruses on aga ka jaatatud seda, et on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse

olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt

teatavad

järeleandmised

nii

kindlakstehtud

faktiliste

asjaolude

karistusnormi

alla

subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses

märkis kriminaalkolleegium sedagi, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav

karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo

asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et selles

kriminaalasjas, milles eeltsiteeritud seisukoht oli välja öeldud, oli tegemist 9-kuulise vahega

kokkuleppemenetluses pakutud ja apellatsioonis taotletud karistuse vahel, kuid tegemist oli

süüdistusest ja tehioludest lähtuvalt ka sellise kriminaalasjaga, milles ei olnud ka suurt vahet

menetlusökonoomia, aja – ja inimressurssi seisukohast, millises menetluses kohtus asi

lahendatakse. Praeguses kriminaalasjas ei ole aga ei ajakulu, menetluskulu ega ka

inimressurss võrreldavad. Kohtukolleegium leiab, et AK-le üldmenetluses mõistetud 10 aastat

vangistust ja temale väidetavalt kokkuleppemenetluse korral pakutud 7 aastat on

proportsioonis võimaliku kokkuleppemenetluses kohtumenetluse ja toimunud kohtumenetluse

erinevustega.

Mis puudutab võrdlust G.Okuneviga, kes samuti mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses. Tema

karistuseks jäi kuritegeliku ühenduse juhtimise eest 6 aastat vangistust. Mööda ei saa aga

minna tõsisasjast, et V.Okunevilt konfiskeertiti vara, mille nimekiri kohtuotsuses moodustab 25

lehekülge ja konfiskeeritud vara väärtus ületab pool miljonit eurot. Selle kohta on

kohtukolleegium varasemalt samuti oma seisukoha juba välja öelnud ja seda kaitseväitele,

millega viidati kokkeleppemeneltuses tehtud otsusele K asjas. Nimelt, kriminaalasjas 1-19-

5544 rõhutas kohtukolleegium järgmist. Kohtukolleegium ei pea ka asjakohaseks kaitsja

apellatsioonis esitatud arutlusi teemal, mis puudutab süüdistatavale mõistetud karistuse

võrdlust kokkuleppemenetluses mõistetud karistustega. Esiteks rõhutab kohtukolleegium, et

isikule, kes ise oma kuriteod hukka mõistab ja neid kahetseb, on riigipoolne hukkamõist

väiksem e selline isik saab loota karistuse kergendamisele. Selle väite ehedaks näiteks on

kaitsja poolt apellatsioonis võrdlusena toodud kokkuleppemenetluses tehtud otsus Kärbergide

kriminaalasjas.

On

mõistetav

ja

kooskõlas

kokkuleppemenetluse

olemusega,

et

kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad

järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui

ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Võrreldavad ei ole ka nendes kahes asjas e

Kärbergide ja R. Kalashnikovi kriminaalasjades tehtud konfiskeerimisotsustused. Karistuse

mõistmisel tuleb arvestada ka muid mõjutusvahendeid, sealhulgas vara laiendatud

konfiskeerimist, kuivõrd need omavad mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku

suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele.

Kokkuvõtteks mürgib kohtukolleegium, et rahuldab osaliselt prorkuröri apellatsiooni L.Kitile

mõistetud karistsuse osas ja mõistab L.Kitile pikema vangistusmäära ning see kuulub reaalselt

ärakandmisele arvestusega, et osa karistusest on L.Kitil kantud.

Menetluskulud maakohtus

1. L.Kiti osas on maakohus otsustanud muuhulgas, et KrMS § 181 lg 1 alusel Eesti

Vabariigil hüvitada riigi tuludest Lembitu Kitile valitud kaitsjale makstud tasust 1500

eurot. Maakohus põhjendas otsustust sellega, et kuna L.Kitt on osaliselt õigeks

mõistetud, siis tuleb riigil temale hüvitada lepingulisele kaitsjale makstud tasu osaliselt.

L.Kitt on õigeks mõistetud ühes väljapressimise punktis ning eraviislises jälituses, mis

moodustavad esitatud süüdistusest väikese ja mitte ajamahuka osa, seega on kohtu

hinnagul mõistlik hüvitada L.Kitile kaitsekuludest 1500 eurot. Kuna kohtukolleegium

mõistis L.Kitti süüdi ka grupilises väljapressimises ja tühistas maakohtu otsuse selles

osas L.Kitti õigeksmõistmises, siis vähendab kohtukolleegium riigi poolt L.Kitile

hüvitatamisele kuuluta kaitsjatasu osa ja mõistab oma otsusega Eesti Vabariigilt L.Kitti

kasuks välja 1000 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus L.Kitti menetluskulude osas

muutmata.

2. N.Bleskovi mõistis ringkonnakohus oma otsusega erinevalt maakohtust süüdi, mis

tähendab esiteks seda, et temalt tuleb välja mõista ka sundraha, mis on esimese astme

kuriteos süüdimõistmisel 1812,50 eurot. Kuna palga alammäär ja selle muutmine

peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku

väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse

stabiilsena. Kui maakohus teeb alusetult õigeksmõistva otsuse ja seetõttu

tunnistatakse isik süüdi alles ringkonnakohtus pärast palga alammäära suurenemist,

suureneb küll isikult väljamõistetava sundraha nominaalväärtus, ent mitte reaalväärtus.

Järelikult puudub põhjus, miks peaks ringkonnakohus esmakordselt süüdimõistvat

kohtuotsust tehes aluseks võtma maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud palga

alammäära (3-1-1-46-08). Maakohus otsustas, et N.Bleskovi valitud kaitsjale makstud

tasu tuleb riigil hüvitada N.Bleskovile, kuna N.Bleskov on mõistetud õigeks kõikides

süüdistuse punktides. Kaitsjatasu summas 3600 eurot on maakohtu hinnagul mõistliku

suurusega, arvestade N.Bleskovile esitatud süüdistuse mahtu. Määratud kaitsja tasu,

mis on 10327,20 eurot tuleb maakohtu otsuse kohaselt jätta riigi kanda. Käesoleva

otsusega mõistab kohtukolleegium N.Bleskovi süüdi kolmes temale süüdistuses

etteheidetud episoodis neljast. Ilmselgelt on KarS § 137 järgi esitatud süüdistus

väljapressimise episoodidega tunduvalt väiksemamahulisem ning ning kaitsegevuse

toimingutele kulunud aeg lühem. Samas arvestab kohtukolleegium ka seda, et enamus

määratud kaitsja tasust tekkis maakohtus just kohtuistungitel tema määratud kaitsja,

tol ajal adv. R.Sarve ja tema asenduskaitsjja adv. J.Urrese osalemise tõttu.

Kohtuistungeid oli maakohtus väga palju, kuid suur osa nendest kulus ka kuritegeliku

ühendusega ja kelmusega seotud tunnistajate/kannatanu ülekuulamisele, millel

N.Bleskovil seost ei olnud. Kõiki neid asjaolusid arvestades jätab kohtukolleegium

maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasust e 10 327,20 eurost 6327,20 eurot riigi

kanda ja mõistab N.Bleskovilt välja 4000 eurot maakohtu menetluses määratud kaitsja

tasust. Lepingulise kaitsja õigusabi kuludest tuleb N.Bleskovile hüvitada riigi poolt 720

eurot. Ülejäänud jääb tema enda kanda.

3. V.Uzlovi osas tühistab kohtukolleegium maakohtu otstuse menetluskulude osas selles,

et Eesti Vabariigil tuleb hüvitada Valentin Uzlovile riigi eelarvest valitud kaitsjale

makstud tasu osaliselt, s.o summas 8000 eurot. Kuna V.Uzlovi mõistab

ringkonnakohus käesoleva otsusega süüdi ka osas, millega maakohus ta õigeks

mõistis, siis jääb valitud kaitsjale makstud õigusabi kulu täies ulatusestema enda

kanda. V.Uzlovi kaitses ka määratud korras kaitsja V.Radzwill, kellele õigusabi

kuludest jättis maakohus riigi kanda 2096 eurot. Kuna kohtukolleegium mõistab

V.Uzlovi süüdi ka teise temale esitatud süüdistuse järgi, siis tuleb kogu kaitsjatasi e

3144 eurot välja mõista V.Uzlovilt. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb

tühistada M.Jüriselt ja V.Uzlovilt sundraha väljamõistmise osas ja välja mõista

sundraha summas, mis on praeguse ja eelmiste otsuste tegemise ajal kehtinud vahe.

Nii M.Jürise suhtes tehtud maakohtu otsuse tegemise ajal kui ka V.Uzlovi suhtes

käesoleva otsuse tegemise ajal kehtinud sundraha määrad on võrreldes eelmiste

otsuste ajal kehtinutega muutunud suuremaks. Ette saab heita riigile seda, et nende

süüdistatavate poolt toime pandud kuritegusid ei menetletud koos, kuid ei saa nõuda,

et kõik need pidanuks olema eraldatud käesolevast menetlusest ja otsus pidanuks

olema tehtud varem. Pigem vastupidi, etteheide on selles, et need kuriteo pidanuks

olema arutusel koos praeguses menetluses. M.Jüriselt on eelmise otsusega välja

mõistetud 705 eurot, V.Uzlovilt 1250 eurot. Eelmise aasta 15.12.2022 otsusega e

vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti välja sundraha 981 eurot. Seega käesoleva

otsusega mõistab ringkonnakohus välja sundraha MJlt 276 eurot. Kuritegude

raskusastmed on samad. Käesoleval ajal on 1 astme kuriteo eest väljamõistetav

sundraha 1812,50 eurot. V.Uzlovi sundraha summaks, mis käesoleva otsusega tuleb

välja mõista on (1812,50- 1250) 562,50 eurot. Prokurör on oma süüdistuskõnes

maakohtus pööranud küll tähelepanu asjaolule, et M.Jüriselt on hiljem tuvastatud

kuritegude kogumisse kuuluva otsusega juba sundraha välja mõistetud, kuid on

esitanud oma nägemuse sellest, miks tuleb see teistkordselt välja mõista ja nimelt,

prokuröri arvates ei saanud arutada kriminaalasju M.Jürise suhtes ühises menetluses.

Nagu juba eelnevalt rõhutatud, siis KarS §. 65 lg 1 kohaldamine on sisuliselt selliseks

sätteks, mis teebki kaks kohtuotsust üheks ja loob (taastab) olukorra, mis oleks võrdne

olukorrale, kui kõiki kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteoepisoode oleks arutatud

ühel istungil ja tehtud üks kohtuotsus. Ainult sellisel juhul on tagatud isikute võrdne

kohtlemine (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-2-02). See puudutab ka sundraha

väljamõistmist selle kohtuotsusega, millisega tuvastatud kuritegu on toime pandud

enne eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Kui oleks arutatud kahe kohtuotsusega

tuvastatud kuritegusid koos, oleks sundraha välja mõistetud ühel korral. Tegelikult ei

ole see alati nii ning sõltub see mitmetest asjaoludest. Riigikohus on oma otsuses 3-1-

1-24-11 p 10 ja selle kolmes alapunktis pikalt ning arusaadavalt selgitanud, miks

erinevalt karistuste liitmisest ei pea alati taastama olukorda, mis oleks samane sellega,

kui kuritegusid oleks koos arutatud ja ühe otsusega isik süüdi mõistetud kõigis hiljem

tuvastatud kuritegude konkurentsi kuuluvates kuritegudes ja millest sõltub sundraha

väljamõistmine juhtudel, kui karistus mõistetakse KarS § 65 lg 1 alusel e kui on tegemist

kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga. Sundraha küsimuse otsustamiseks

kriminaalasjas, milles mõistetakse karistus KarS § 65 lg 1 alusel kuritegude hiljem

tuvastatud kogumi eest, ei ole seadusandja eriregulatsiooni kehtestanud, mistõttu ei

ole välistatud, et katmaks kriminaalasjade menetlemisega kaasnevaid üldisi

menetluskulusid, mõistetakse süüdistatavalt sundraha välja nii varasema kui ka

hilisema kohtuotsusega. Seetõttu kriminaalasjades, milles mõistetakse karistus

kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, tuleb sundraha väljamõistmise küsimuse

lahendamisel

lähtuda

alati

konkreetsest

kriminaalmenetlusest.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kriminaalasjad tuleb

üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia

süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui

sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Riigikohtu seisukohast ei

ole neil juhtudel, kui menetleja on jätnud alusetult kasutamata KrMS § 216 lg 1 p-st 2

tuleneva võimaluse ühendada kriminaalasjad üheks menetluseks eesmärgiga tagada

isikule kõiki karistuse mõistmise asjaolusid arvestava liitkaristuse mõistmise ühes

kriminaalmenetluses ja sellega seonduvalt sundraha ühekordse väljamõistmise KrMS

§ 179 sätteid arvestades, kahel korral sundraha väljamõistmine õigustatud. Sellest

tulenevalt on aga sellistel juhtudel, kui esinevad objektiivsed asjaolud, miks ei saanud

kriminaalasju ühendada üheks menetluseks, topelt sundraha väljamõistmine

õigustatud. Tallinna Ringkonnakohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud

seda, et objektiivseks asjaoluks, miks ühe isiku poolt toime pandud kuritegusid ei saa

arutada ühises menetluses on kõrvuti KrMS § 216 lg 4 ja 5 sätestatud asjaoludele ka

olukord, kui isik, kes paneb uue kuriteo toime ajal, kui esimene kriminaalasi on juba

saadetud kohtusse, isik on antud kohtu alla, käib kohtumenetlus jne. Selliseid olukordi

on ringkonnakohus lahanud oma otsustes 1-22-1346 ja 1-19-3352 ning leidnud, et on

põhjendatud teistkordselt sundraha välja mõista. Nii on ka Riigikohus oma otsuses 3-

1-1-43-10 möönnud, et teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama

süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul,

kui isiku ühe teo osas on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo

osas on menetlus veel algstaadiumis. Pregusel juhul selliseid asjaolusid V.Uzlovi ja

M.Jürise puhul ei esine. Ehk siis , kokkuvõtvalt nendib kohtukolleegium, et need

põhjused, miks kriminaalasju ühe isiku poolt toimepandud kuritegudes ei menetleta

ühises menetluses vaid eraldi, ei ole alati tingitud süüdlase käitumisest, vaid ka

riigivõimu tegevusest või tegevusetusest kriminaalmenetluses. Viimaste alla

kvalifitseeruvad ka need juhused, kui menetlejal on lihtsalt mugavam menetleda

kriminaalasju eraldi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kuidagi aktsepteeritav see, et

prokuratuur nõustub kokkuleppemenetlusega ka siis, kui osades kuritegudes, milliseid

tuleks menetleda koos teistega, isik seda soovib. Asjaolu, et kuritegusid lahendatatkse

erinevates menetlustes ei ole kriminaalasja eraldamise auseks ja prokuratuuri teha on,

et toimuks ühine menetlus, et karistus mõistetaks ühe otsusega jne. Eelnevalt on

kohtukolleegium jube käesolevas otsuses lahanud seda teemat liitkaristuse mõistmise

juures.

Apellatsioonimenetluse kulud.

Apellatsioonimenetluse kuludeks on kaitsjatasud. Vaidlust ei ole selles, et kõigi süüdistatavate

osas on prokuratuur esitanud apellatsiooni ning seetõttu ei pea süüdistatavad ise kandma

apelatsioonimenetluse kulusid. Need jäävad riigi kanda N.Bleskovi puhul, keda kaitses

määratud korras kaitsjale mõistetakse riigilt välja mõistlik tasu tehtud töö eest. Mõistik

kaitsjatasu tuleb riigil hüvitada nendele süüdistatavatele, keda kaitsesid lepingulised kaitsjad.

See tuleneb KrMS § 185 lg 2 viimasest lausest.

Apellatsioonimenetluses RÕA korras süüdistatavat kaitsnud advokaadi (N.Bleskovi kaitsja

adv. M.Senkel) poolt esitatud taotluse õigsuse ja põhjendatuse kontrollimise kohustus lasub

ringkonnakohtul ning ringkonnakohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi

osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud

toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud

tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Süüdistatava

N.Bleskovi kaitsja adv. M.Senkel on esitanud taotluse hüvitada tema õigusabi kulud summas

1098 eurot. Kaitsja on esitanud loetelu tehtud toimingutest ja kohtukolleegiumin hinnangul on

need olnud vajalikud toimingud ning nendele kulunud ajakulu on mõistlik. Eelkõige arvestab

kohtukolleegium just seda, et kaitsja lülitus alles apellatsioonimenetlusse ja tal tuli teha selle

võrra kindlasti rohkem tööd kui nendel kaitsjatel, kes osalesid ka juba maakohtu menetluses.

Süüdistatava Margo Jürise kaitsja adv. Margo Norman õigusabi kulude hüvitamise taotlust

apellatsioonimenetluses ei esitanud.

Lepingulistest kaitsjatest on esitanud taotluse õigusabi kulude hüvitamiseks süüdistatava

Lembitu Kitti kaitsja Indrek Repnau ja süüdistatava Valentin Uzlovi kaitsja Aleksei Smelov.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt leidnud, et valitud kaitsjale makstav tasu on

käsitatav menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1) üksnes osas, milles see tasu on mõistliku

suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei

saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. Kohtupraktikas omaksvõetud

seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust

hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud, missugune

on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14.detsembri 2017 määrus asjas 1-17-7077 ja 19. juuni 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-58-15). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda

kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 185 lg 1 lauses märgitud

juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on

vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on

õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna

põhjendatusele.

Kohtukolleegium märgib, et loomulikult võivad klient ja teenuse osutaja omavahel kokku

leppida ükskõik millistes summades tasu, kuid nagu öeldud, menetluskuluks tunnistab kohus

vaid mõistlikus suuruses tasu. Kohtukolleegiumi hinnangul on muidugi tehtud töö kirjeldus

muljetavaldav, kuid tulemuses see ei kajastu. Pigem jääb kohtule mulje, kas tegelikult ei ole

kaitsja kohtupraktikaga tutvumisel lugenud otsuseid või ei ole neist õigesti aru saanud.

Seadusandlusega tutvumine on samuti vahele jäänud Tegemist on kohtukolleegiumi hinnangul

argumenteerimata apellatsioonidega, mis sisaldavad suureh hulgal kopeeritud tektsti ning ka

viited Riigikohtu lahenditele ei ole asjassepuutuvad jne.

Süüdistatava V.Uzlovi kaitsja on oma taotluses näidanud kaitsetoimingud ja nendele kulunud

ajakulu järgmiselt. Maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamis epeale kulutas

kaitsja 10 tundi. Prokuröri apellatsiooniga tutvumise ja vastuväidete esitamise peale 5 tundi,

ringkonnakohtu istungil osales kaitsja 2 tundi. Kokku kulutas kaitsja taotluse kohaselt

apellatsioonimenetlusele 17 tundi ja tunni hind on 100 eurot. Ehk siis kokku taotleb kaitsja

kaitsealusele hüvitada 1700 eurot. Sellega, et kohtuistungi aeg on 2 tundi sellega

kohtukolleegium nõustub. Ka on loetletud kaitsetoimingud vajalikud ja ning tunnihind mõistlik.

Küll aga ei nõustu kohtukolleegium selle ajakuluga, mis on näidatud maakohtu otsuse

lugemiseks, apellatsiooni koostamiseks, prokuröri apellatsiooni lugemiseks ja vastuväidete

esitamiseks. V.Uzlovi osas tegi maakohus otsuse kahes epsoodis – kelmuses mõistis süüdi ja

kuritegeliku ühenduse liikmelisuses mõistis õigeks. Kokku puudutab maakohtu otsusest

V.Uzlovi ca 20 lehekülge. Kaitsja, osales kogu maakohtu menetluses kogu selle menetluse

kestel ja oli väga hästi teadlik nii süüdistusest, prokuröri seisukohtadest, mis olid esitatud

maakohtus kohtuvaidlustes ning valmistus ka ette maakohtu vaidlusteks, esitades kelmuse

osas kirjalikult kaitsekõne 15 leheküljel ja kuritegeliku ühenduse osas 10 leheküljel pluss 1

lehekülg karistuse osas. Kohtukolleegium ei näe suurt vahet maakohtu kaitsekõnel ja

apellatsioonimenetluses

koostatud

dokumentidel.

Apellatsiooni

argumente

pidas

kohtukolleegium põhjendamatuteks ninng apellatsioon jäi rahuldamata. Kohtukolleegium peab

mõistlikuks ajakuluks maakohtu otsusega tutumisele ja apellatsioonkaebuse koostamisele 4

tundi, prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja vastuväidete esitamisele 3 tundi ja kohtuistungil

osalemisele 2 tundi e kokku 9 tundi e hüvitamisele kuulub 900 eurot.

Süüdistatava Lembitu Kiti kaitsja Indrek Repnau on esitanud tasutaotluse, milles taotleb

Lembitu Kiti kaitsmiseks ringkonnakohtus tunnistada mõistlikuks ajakuluks 22 tundi ja 15

minutit ning hüvitada süüdistatavale arvestusega, et tunnihind on 125 eurot 2781, 25 eurot.

Kaitsetoimingud ja nendele kulunud aeg on taotluse kohaselt järgmine.

1)06.01.2023 kohtuotsusega tutvumine 2 tundi, maksumus 250 eurot; 2) 09.01.2023

konsultatsioon 1 tund, maksumus 125 eurot; 3) 18.01.2023 apellatsiooni koostamine 2 tundi,

maksumus 250 eurot; 4) 19.01.2023 apellatsiooni koostamine 5 tundi, maksumus 725 eurot;

5) 20.01.2023 apellatsiooni koostamine 5 tundi, maksumus 725 eurot; 6) 27.01.2023 prokuröri

apellatsiooniga tutvumine 1 tund, maksumus 125 eurot; 7) 27.01.2023 konsultatsioon 30

minutit, maksumus 62,50 eurot; 8) 27.02.2023 prokuröri apellatsioonikõnega tutvumine 30

minutit, maksumus 62,50 eurot; 9) 06.03.2023 konsultatsioon 30 minutit, maksumus 62,50

eurot; 10) 06.03.2023 ettevalmistus kohtuistungiks 1 tund, maksumus 125 eurot; 11)

06.03.2023 teeside koostamine 2 tundi, maksumus 250 eurot; 12) 07.03.2023 menetluskulude

nimekirja koostamine 15 minutit, maksumus 31,25 eurot; 13) 07.03.2023 osalemine

kohtuistungil 1 tund ja 30 minutit, maksumus 187,50 eurot; kokku 22 tundi ja 15 minutit,

maksumus 2 781,25 eurot

Kohtuotsusega tutvumisele kulunud aeg e 2 tundi on mõistlik aeg. Konsultatsioon

kaitsealusega pärast maakohtu otsusega tutvumist ja pärast prokuröri apellatsiooniga

tutvumist kokku 1 h ja 30 minutit on vajalik kaitsetegevus ja mõistlik aeg. Küll ei pea uuesti

süüdistatavaga konsulteerima pärast prokuröri poolt esitatud kohtukõne teesidega tutvumist,

sest see on lihtsalt apellatsiooni kordus. Apellatsiooni koostamisele kulutas kaitsja väidetavalt

12 tundi, mis on kohtukolleegiumi hinnangul ilmselgelt ülepaisutatud. Tõsi on see, et

apellatsioon on paigutatud 23-le leheküljele, kuid argumenteerituselt on see olematu. Suurem

osa e enamus on lihtsalt kopeeritud tekst – erinevad sealhulgas asjassepuutumatud Riigikohtu

lahendid, maakohtu otsusest kopeeritud maakohtu seisukohad, kaitsekõne kordus jms. Sellise

apellatsiooni koostamise eest ei pea kohtukolleegium võimalikuks ajakulu rohkem kui 3 tundi.

Prokuröri apellatsiooniga tutvumine 1 tund on mõistlik aeg, samuti võib nõustuda, et kaitsjal

tuli kasvõi silmadega üle lasta prokuröri kõne teesid, mis olid sisuliselt apellatsiooni

seisukohtade korduseks, kuid sellele ei kulu üle 15 minuti. Teeside koostamiseks, mis on

esitatud ringkonnakohtule on mõistlik aeg 1 tund. Selle ajakulu sisse arvestab kohtukolleegium

ka ajakulu, mis taotluses on näidatud ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks, sest ei näe

vahet nende kahe kaitsetoimingu vahel. Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud 15

minutit on põhjendatud ja kohtuistungi ajaks loeb kohtukolleegium 2 tundi nagu seda näitab

kohtuistungi protokoll. Seega peab kohtukolleegium põhjendatud ajakuluks vajalikele

kaitsetoimingutele 11 tundi, mis teeb rahalises vääringus arvestusega, et müistlik tunnitasu on

125 eurot – 1375 eurot. Kohtukolleegium arvestab ajakulu hindamisel eelkõige apellatsiooni

argumenteeritust, samuti seda, et kaitsja on osalenud maakohtu menetluses ja midagi uut ja

üllatavat tema jaoks prokuröri poolt koostatud apellatsioonis ei olnud. Samuti ei pidanud ta ise

uuesti vaeva nägema kaitseteeside väljatöötamisel, sest oli koostanud ka kirjaliku kaitseküne

maakohtus, mis on suuresti kattuv pluss kopeeris juurde juba teiste poolt nö koostatud tekste.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 2,4; § 338 p-st 2;§ 339 lg 2; § 340 lg 4 p

2,3,4,5 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse 15.detsembrist 2022 ja teeb

tühistatud osas uue otsuse.

/ allkirjastatud digitaalselt/