2-17-16541/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 13.3.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-16541

Kohtuasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.6.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X

Võlausaldaja Julianus Inkasso OÜ, lepinguline esindaja

IM

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.6.2022 määrus osas, millega lõpetati X suhtes

võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja vabastati X usaldusisiku

kohustustest, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta teate avaldamise

osas (resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4). Muus osas jätta kohtumäärus muutmata

(resolutsiooni p 1).

2. Saata asi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks.

3. X määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Avaldada kohtumääruse jõustumisel teade väljaandes Ametlikud Teadaanded

Harju Maakohtu 22.6.2022 määruse osalise tühistamise ja X kohustustest

vabastamise menetluse jätkamise kohta.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

2-17-16541

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22.12.2017 määrusega kuulutati välja X (võlgnik) pankrot. Maakohus

lõpetas 25.6.2018 määrusega võlgniku pankrotimenetluse selle raugemise tõttu pärast pankroti

väljakuulutamist ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, jättis usaldusisiku

määramata ning kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Pankrotimenetluses

jäi rahuldamata Lindorff Eesti Aktsiaseltsi (õigusjärglane Julianus Inkasso OÜ) nõue 68 114,49

eurot.

2. Võlgnik esitas 14.7.2021 maakohtule avalduse kohustustest vabastamise menetluse

ennetähtaegseks lõpetamiseks ning tema kohustustest vabastamiseks.

Avalduse kohaselt on kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud kolm aastat.

Menetluse ajal ei ole võlgnikul olnud ühtegi rikkumist. Võlgnik on teinud pingutusi, et leida

sobiv töökoht, mis võimaldaks tal võlga tasuda, kuid siiani ei ole see õnnestunud. Võlgnik

hooldab oma invaliidist venda, kes ei ole võimeline kõndima ning vajab igapäevastes

toimingutes võlgniku abi. Lisaks sellele raskendab töö leidmist COVID-19 viiruse levimine.

Samuti mängib töö otsimisel rolli võlgniku vanus ja kehv eesti keele oskus. Võlgnikul on ka

alaealine laps (sündinud 3.11.2007), kellele võlgnik peab maksma elatist vastavalt

kohtumäärusele. Lähimatel aastatel on sobiva töö leidmine vähetõenäoline.

3. Julianus Inkasso OÜ (võlausaldaja) palus 27.9.2021 seisukohas jätta võlgniku taotlus

kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse

ajal võlausaldajale väljamakseid teinud ning ei ole ka esitanud tõendeid töö otsimise kohta.

4. Võlgnik selgitas 26.5.2022 maakohtule vande all, et töötab toidukullerina alates 16.2.2021

ning tema töötasu on keskmiselt 255 eurot kuus. Võlgnikul ei ole raha transpordi jaoks, et ta

saaks rohkem tööd teha. Lisaks saab võlgnik 50 eurot kuus venna hooldamise eest. Võlgniku

venna tervislik seisund halveneb iga päevaga ja võlgnik peab tema eest rohkem hoolitsema.

Võlausaldajale maksmiseks ei ole võlgnikul rahalisi vahendeid jagunud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 22.6.2022 määrusega võlgniku taotluse rahuldamata, lõpetas kohtu

algatusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus võlgnikku tema

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Maakohus vabastas võlgniku

usaldusisiku kohustustest ja määras, et võlgniku kohustustest vabastamata jätmise kohta

avaldatakse teade väljaandes Ametlikud Teadaanded.

5.1. Kuivõrd kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud üle kolme aasta,

otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ennetähtaegse

vabastamise üle vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-le 11. Võlgniku kohustustest

ennetähtaegne vabastamine saaks nimetatud sätte kohaselt olla põhjendatud üksnes juhul, kui

võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate

nõudeid arvestatavas ulatuses.

2-17-16541

5.2. Maakohtu 25.6.2018 määruse kohaselt jäi võlausaldaja nõue pankrotimenetluses

rahuldamata 68 114,49 euro ulatuses. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse aja

jooksul võlausaldajale väljamakseid teinud. Seega ei ole täidetud võlgniku ennetähtaegse

vabastamise eeldus, et võlausaldaja nõue on rahuldatud arvestatavas ulatuses. Juba see asjaolu

tingib võlgniku taotluse rahuldamata jätmise.

5.3. PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova

tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et

võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha

vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel

teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohustustest

vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma

kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid

üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi lahendid asjades nr 3-2-1-49-16 (p 15) ja 3-2-1-19-16 (p 14)). Praegusel juhul

ei nähtu võlgniku käitumisest initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest

vabastamise menetlus on kestnud enam kui kolm aastat, kuid võlgnik ei ole selle aja jooksul

teinud võlausaldajale ühtegi väljamakset. Miinimummäärast madalama töötasu teenimist ei saa

pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Võlgnik ei ole tõendanud, et ta oleks pidevalt ja

aktiivselt tööd otsinud või esineksid objektiivsed asjaolud, mis oleksid töö otsimist ja leidmist

takistanud. Võlgniku puudulik keeleoskus võib mõningal määral takistada töö leidmist, ent

kindlasti on võlgnikul ka vähese keeleoskusega võimalik leida töökoht, kus teenistuseks on

enam kui 255 eurot kuus. Põhjendatud ei ole võlgniku väide, et tema vanus takistab tasuvama

töö leidmist. Asjaolu, et võlgniku vend vajab hooldamist, ei vabasta võlgnikku tema enda

kohustuste täitmisest. Teiste lähedaste puudumisel, kes saaksid venna eest hoolitseda, on

võimalik kasutada ka hooldusteenuseid. Eelnevast tulenevalt on võlgnik rikkunud kohustust

tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või vähemalt seda otsida.

5.4. Võlgnik on süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 lg 1 sätestatud kohustusi ja on kahjustanud

sellega võlausaldaja huve, mistõttu esineb PankrS § 175 lg 2 p 2 sätestatud alus keelduda

võlgnikku kohustustest vabastamast. Juhindudes PankrS § 175 lg-st 5 võib kohus otsustada

kohustustest vabastamise keeldumise ka omal algatusel. Pole eluliselt usutav, et võlgnikul ei

olnud võimalik kolme aasta jooksul alates kohustustest vabastamise menetluse algatamisest

leida tööd Harjumaal, kus üldteadaolevalt ei olnud sel perioodil tööpuudust ning suure

tõenäosusega oleks võlgnik leidnud töö, kus ei ole vaja väga head keeleoskust. Võlgnik on oma

kohustusi rikkunud tahtlikult (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5), kantuna soovist mitte

rahuldada võlausaldaja nõuet. Kuivõrd kohus keeldub võlgnikku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamast, tuleb kohustustest vabastamise menetlus lõpetada (PankrS

§ 175 lg 8) ning vabastada võlgnik usaldusisiku kohustuste täitmisest (PankrS § 172 lg 4).

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 22.6.2022 määruse tühistada ning

rahuldada tema taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks.

6.1. Võlgnik elab koos oma täisealise poja ja vennaga viimasele kuuluvas korteris. Tulenevalt

sellest, et pea kogu võlgniku sissetulek kulub alaealisele lapsele kohtulahendiga määratud

elatise tasumiseks (200 eurot kuus), katab võlgniku enda igapäevased kulud valdavalt

täiskohaga tööl käiv poeg. Kohustus hoolitseda oma abivajava venna eest tuleneb võlgnikule

seadusest. Võlgniku vend ei ole avaldanud tahet kasutada kohtu viidatud hooldusteenuseid,

2-17-16541

samuti kaasneksid nendega rahalised kulud, mille tegemiseks puuduvad vahendid.

Hoolduskohustuse tõttu sobib võlgnikule üksnes osalise koormusega töö.

6.2. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et võlgnik on korduvalt üritanud võtta end töötuna

arvele, millest Töötukassa on keeldunud, kuna võlgnik on Y OÜ osanik ja juhatuse liige.

Võlgnik ei saa nimetatud ettevõttest mingisugust tulu.

6.3. Kohus ei ole selgitanud, millist tööd loetakse seaduse mõttes tasuvaks ning kas hinnatakse

üksnes töötasu või arvestatakse ka isiku kulutusi ja kohustusi. Kui võlgnik loobuks venna

hooldamisest, tuleks tal eeldatavasti leida endale eluase, millega kaasneksid kulutused üürile ja

kommunaalmaksetele vähemalt 500 euro ulatuses kuus. Samuti tuleb võlgnikul maksta elatist

oma alaealisele lapsele ning kanda enda igapäevaste vajadustega seotud kulud. Ka juhul, kui

võlgnik teeniks keskmist palka, ei suudaks ta katta kõiki hädavajalikke kulutusi ning teha

makseid võlausaldajale.

6.4. Kohus oleks pidanud kaaluma menetluse pikendamist ja võlgnikule täiendava tähtaja

määramist PankrS § 175 lg 51 alusel.

7. Võlausaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2

alusel tühistada osas, millega lõpetati võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetlus ja

vabastati võlgnik usaldusisiku kohustustest, samuti kohustustest vabastamise menetluse kohta

teate avaldamise osas (määruse resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4). Osas, millega kohus keeldus

kohustustest vabastamise menetlust ennetähtaegselt lõpetamast ja võlgnikku kohustustest

vabastamast (resolutsiooni p 1), jääb maakohtu määrus muutmata. Tsiviilasi tuleb saata tagasi

maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse osaliselt.

10. Alates 1.7.2022 kehtiva füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 68 lg 2 järgi kohaldatakse

enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist esitatud pankrotiavalduste, kohustustest

vabastamise avalduste ja võlgade ümberkujundamise avalduste alusel algatatud menetlustele

pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid

kuni 30.6.2022. Võlgniku avaldus pankroti väljakuulutamiseks ja kohustustest vabastamise

menetluse algatamiseks on esitatud 14.7.2021, mistõttu tuleb praeguses asjas kohaldada kuni

30.6.2022 kehtinud pankrotiseadust.

11. PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 11 järgi võib kohus

oma

kohustusi

nõuetekohaselt

täitnud

võlgniku

asjaolusid

arvestades

vabastada

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse

algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui

võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate

nõudeid arvestatavas ulatuses. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses

2-17-16541

ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku

õigus. PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 on sätestatud absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on

võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.6.2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest

vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt

PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 175

lg 4 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu

määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta.

12. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati Harju Maakohtu 25.6.2018

määrusega. Võlgnik on esitanud kohtule taotluse kohustustest vabastamise menetluse

lõpetamiseks ja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks 14.7.2021.

Seega on võlgniku võlgadest vabastamise menetlus kestnud rohkem kui kolm, kuid vähem kui

viis aastat. Sellisel juhul saab kohus PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõiguse alusel otsustada,

kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi

menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas

ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks

kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest

vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (vt Riigikohtu 4.5.2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-19-16, p 12).

13. Maakohus tuvastas, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse aja jooksul

võlausaldajale väljamakseid teinud. Seega on maakohus õigesti leidnud, et praegusel juhul

puudub PankrS § 175 lg-s 11 sätestatud alus võlgniku kohustusest vabastamiseks, kuna võlgnik

ei ole võlausaldaja nõudeid arvestatavas ulatuses täitnud. Nimetatud obligatoorse eelduse

puudumisel ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust

sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt. Samuti puudub

vajadus tuvastada seda, kas esinevad PankrS § 175 lg-te 2 ja 4 järgsed võlgadest vabastamisest

keeldumise absoluutsed alused (vt Riigikohtu 4.5.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16,

p 13).

14. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks vabastada võlgnik kohustustest PankrS § 175 lg 11

alusel erandlike asjaolude esinemise korral ka juhul, kui võlausaldajate nõudeid ei ole täidetud

arvestatavas ulatuses. Näiteks võib selliseks erandlikuks asjaoluks olla võlgniku püsiv

töövõimetus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.1.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-15-5667, p 12).

Praegusel juhul ei nähtu ringkonnakohtule selliste erandlike asjaolude esinemist.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga põhjendatud lõpetada võlgadest vabastamise

menetlust.

16. PankrS § 175 lg 5 järgi võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku

taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise

menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb sama paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud

alus. Nimetatud sätte rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi

pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud

sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste

täitmise kohta teabe andmisest (PankrS § 175 lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 4). Riigikohus on

selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda

oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade

uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises

2-17-16541

ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise

tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse

võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 4.5.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14;

17.4.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-11, p 12).

17. Süü määratlemisel tuleb lähtuda VÕS §-st 104, mille lõike 2 kohaselt on süü vormid

hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine

(VÕS § 104 lg 3). Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine

(VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel

või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Kohustuse tahtliku rikkumise eeldus on õigusvastase

tagajärje soovimine, kusjuures õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu

õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu 16.9.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11 ja selles

viidatud 17.3.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 14). Võlgniku kohustuste vabastamise

menetluse kontekstis väljendub tahtlus eelkõige võlausaldajate huvide kahjustamise soovis.

18. Maakohus leidis, et võlgnik on süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 lg-st 1 tulenevat kohustust

tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või selle puudumisel tööd otsida. Maakohtu arvates

ei saa töötamist miinimumist väiksema töötasu eest pidada mõistlikult tulutoovaks tegevuseks.

Maakohus ei pidanud usutavaks, et võlgnik ei ole kolme aasta jooksul leidnud Harjumaal

(tasuvamat) tööd, ning asus seisukohale, et võlgnik on rikkunud eelnevalt nimetatud kohustust

tahtlikult, kantuna soovist mitte rahuldada võlausaldaja nõuet. Invaliidist venna hooldamist,

vähest keeleoskust ja võlgniku vanust ei pidanud maakohus sellisteks asjaoludeks, mis oluliselt

takistaks võlgnikul tasuvama töö leidmist.

19. Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas leidnud, et kui võlgnik ei tegele tema isikut,

oskusi, haridust ja võimalusi arvesse võttes mõistlikult tulutoova tegevusega ega ka otsi seda,

siis rikub ta PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust. Kui selle tulemusel jääb võlausaldajatel

olulises osas saamata raha, mida võiks eeldada osana tasust võlgniku töise tegevuse eest, siis

kahjustab võlgniku kohustuse rikkumine võlausaldajate huve. Võlgniku tulutoova tegevuse (või

selle otsimise) mõistlikkuse hindamiseks tuleb kohtul tuvastada asjaolud ja omadused, mis

mõjutavad tulutoova tegevusega tegelemise või selle leidmise võimalusi. Muu hulgas on

nendeks võlgniku varasem tegevus, toimingud pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise

menetluse ajal, tööjõuturu üldine ja võlgniku töökohaks oleva ettevõtte majanduslik olukord

(Tallinna Ringkonnakohtu 15.9.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-11-6039, p-d 15.1 ja 15.2).

19.1. Toimikust nähtub, et võlgnik oli määratud raske liikumispuudega venna (tl 124)

hooldajaks perioodil 1.9.2019–16.10.2022 ning talle maksti hooldajatoetust 50 eurot kuus

(tl 126). Võlgnik on määruskaebuses selgitanud, et ta ei saa venna hooldamise tõttu täiskohaga

tööd teha. Ringkonnakohus märgib, et perekonnaseadusest ega muust seadusest ei tulene isikule

kohustust isiklikult hooldada oma vendi ja õdesid. Sellist kohustust ei ole ka täisealiste

pereliikmete puhul, kelle suhtes on isikul ülalpidamiskohustus (vt Riigikohtu 9.12.2019 otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-18-7, p-d 146–147). See siiski ei välista pereliikme

hooldamise arvestamist selle hindamisel, kas võlgnik on täitnud pankrotiseadusest tulenevaid

kohustusi. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise

menetluse ajal kohustatud töötama täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse

hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega. Nii võib täistööajaga töötamise

kohustuse välistada nt perekondlike kohustuste täitmine (laste kasvatamine, abi vajavate

perekonnaliikmete hooldamine) või seadusest tulenevad piirangud, mis takistavad võlgnikul

töötada (30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 18).

2-17-16541

19.2. Kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras

tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima

tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast

kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui võlgnikul

on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine

võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule

jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures VÕS § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida

samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda

seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks

pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt

asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda,

et võlgnik peab leidma uue töökoha (Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696,

p 19).

19.3. Usaldusisiku aruannetest nähtub, et perioodil 26.6.2018–15.2.2021 võlgnik ei töötanud

ega teeninud töötasu ning alates 16.2.2021 töötab ta Q OÜ-s kullerina töötasuga 255 eurot

(neto) kuus (dtl 91, 98 ja 109). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku vanust

(maakohtu määruse tegemise ajal 48 aastat) ja riigikeele vähest oskust ei saa pidada niivõrd

oluliseks takistuseks tasuvama töö leidmisel. Maakohus ei ole aga analüüsinud, kas paremini

tasustatava töö otsimine oleks võlgniku elukorraldust (sh venna hooldamine ja tema juures

elamine), võimeid jms asjaolusid arvestades mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Samuti ei ole

maakohus tuvastanud, et võlgnik varjab oma sissetulekuid. Toimikust ei nähtu, et võlgnik oleks

enne võlgadest vabastamise menetluse alustamist teeninud viimati teenitud töötasust suuremat

sissetulekut.

19.4. Ringkonnakohus peab usutavaks, et võlgniku praeguse elukorralduse puhul ei pruugi

võlgnikul olla venna hooldamise kõrvalt võimalik täistööajaga tööd teha või vähemalt võib tal

olla keeruline leida kõrgemini tasustatavat paindliku tööajaga tööd. Võlgnik on usaldusisiku

aruannetes märkinud, et vend katab tema igakuised püsikulutused (tl 92, 99 ja 110).

Ka ärakuulamisel ütles võlgnik, et vend peab teda üleval (ärakuulamise protokoll, ajamärk

00:12:54–00:13:17 (tl 148 pöördel)). Maakohus ei ole selle asjaoluga arvestanud ega hinnanud,

kas praeguse elukorralduse muutmist võiks võlgnikult üldse mõistlikult eeldada. Võlgnik on

määruskaebuses märkinud, et tema igapäevased kulud katab põhiliselt täisealine tööl käiv poeg,

kuid on samas selgitanud, et kui ta ei hooldaks oma venda ega elaks tema juures, oleks tema

igakuised püsikulud praegusest oluliselt suuremad. 19.6.2021 aruande kohaselt tasub võlgnik

ka 200 euro suurust elatist oma alaealisele lapsele (tl 109 pöördel), mida kinnitab võlgniku

pangakonto väljavõte (tl 111–112). Ringkonnakohtule ei nähtu, et võlgniku tegevus oleks

kantud soovist hoida kõrvale kohustuste täitmisest.

20. Maakohus märkis, et võlgnik ei tõendanud aktiivset töö otsimist. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole see maakohtu etteheide põhjendatud. Võlausaldaja juhtis 27.9.2021 seisukohas

tähelepanu asjaolule, et võlgnik ei ole esitanud tõendeid tulutoovama töö otsimise kohta.

Sellega seoses esitas võlgnik 26.5.2022 Töötukassa 24.10.2018 otsuse töötuna arvele võtmisest

keeldumise kohta (tl 142) ja Töötukassa 25.10.2018 teate töötutoetuse taotluse läbi vaatamata

jätmise kohta (tl 145). Ringkonnakohus märgib, et üksnes Töötukassas arvele võtmist või selle

taotlemist ei saa pidada piisavaks tegevuseks töö otsimisel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

5.07.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-14-61025, p 18). Samas ei ole Harju Maakohtu 25.6.2018

määruses ega ka hilisemates menetlusdokumentides võlgnikule selgitatud, et ta peab koguma

tõendeid tasuvama töö otsimiseks tehtud jõupingutuste kohta. Maakohus võttis võlgniku

26.5.2022 esitatud tõendid samal päeval toimunud ärakuulamisel toimikusse (ärakuulamise

2-17-16541

protokoll, ajamärk 00:18:43), kuid ei selgitanud seejuures, et nendest tõenditest ei piisa

tulutoovama töö otsimise tõendamiseks.

21. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et maakohtu seisukoht võlgniku kohustuste tahtliku

rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Võlgniku esile toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid

arvestades ei ole alust asuda seisukohale, et võlgnik oleks oma kohustusi süüliselt rikkunud.

Arvestades, et PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 nimetatud aluseid ei esine, ei ole PankrS § 175 lg 5

alusel kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise eeldused täidetud. Kuivõrd kohustustest

vabastamise menetlus jätkub maakohtus, tuleb võlgnikul jätkata usaldusisiku kohustuste

täitmist.

22. Seoses maakohtu määruse osalise tühistamisega tuleb ringkonnakohtu määruse jõustumisel

avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded teade maakohtu määruse osalise tühistamise ja

võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkumise kohta.

23. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses menetluskulude jaotust

märkinud, rikkudes seeläbi TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja lg-t 2. Kuna kohustustest

vabastamise menetlus jätkub maakohtus, st käesolev määrus ei ole menetlust lõpetav lahend

TsMS § 173 lg 1 tähenduses, ei otsusta ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

24. Ringkonnakohus märgib, et võlgnik on määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu

70 eurot (maksekorraldus, tl 156). Vastavalt riigilõivuseaduse § 59 lg-tele 10 ja 15 tuleb

praeguses asjas määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Seega on võlgnik tasunud

riigilõivu 55 eurot nõutavast enam. Võlgnikul on õigus esitada kohtule taotlus riigilõivu

tagastamiseks. TsMS § 150 lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati

oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv

tasuti. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel

selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga

lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu

soovitakse riigilõivu tagastamist.

25. TsMS § 696 lg 1 esimene lause ja PankrS § 5 lg 1 võimaldavad esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Kuni

30.6.2022 kehtinud PankrS § 175 lg 6 teise lause järgi on käesolev määrus kaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)