4-22-3738/30 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-22-3738

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2023, Pärnu kohtumaja

Väärteoasja number

4-22-3738 (2501,22,000064)

Kohtunik

Indrek Nummert

Kohtuistungi sekretär

Katariina Šalda

Väärteoasi

D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Y.G Prüki 31.10.2022 kaebus

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri

kriminaalbüroo kriminaalteabetalituse eriasjade uurija RP

15.10.2022 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr

2501,22,000064 LS § 227 lg 2 järgi

Kohtuistungitel osalenud

isikud:

Kaebuse esitaja

menetlusalune isik D.Z,

lepinguline kaitsja vandeadvokaat Y.G,

kohtuvälise menetleja esindajana uurija E.C

kaebuse esitaja taotlusel tunnistaja G.F

kohtuvälise menetleja taotlusel tunnistajad RP ja G.F-i

D.Z (

Kaitsja

vandeadvokaat Y.G, lepinguline

Kohtuvälise menetleja esindaja

PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna väärtegude

ja varavastaste kuritegude menetlusgrupi uurija E.C

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 2, § 132 p 1, §

133-135, kohus otsustas:

Jätta D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Y.G 31.10.2022 kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Lääne prefektuuri Pärnu kriminaalbüroo kriminaalteabetalituse eriasjade uurija RP

15.10.2022 kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2501,22,000064 LS § 227 lg 2 järgi kogu

ulatuses rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Jätta kaebuse esitaja kanda tema kulud kaitsjale.

Kohtuotsuse lõpposa saata D.Z-ile, kaitsjale ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuurile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 20. veebruaril 2023. a.

1 (14)

4-22-3738

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Pärnu Maakohtule 7 päeva

jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus

tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi.

Kui kohtumenetluse pooled loobusid kassatsiooniõiguse kasutamisest vastavalt VTMS § 135 lg 4

p 2, jõustub otsus selle kuulutamisele järgnevast päevast.

Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus avaldatakse

kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis/e-toimikus tutvumiseks kättesaadavana alates

13.03.2023. a. tööpäeva jooksul.

Väärteo kirjeldus

15.10.2022 kell 21:00 Tori vald, XXX, TALLINN - PÄRNU – IKLA maantee 114. kilomeetril

D.Z juhtis mootorsõidukit kiirusega 121±5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h.

Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

25.10.2022 esitas D.Z kaebuse Lääne prefektuuri 15.10.2022. a kiirmenetluse otsusele

väärteoasjas nr 2501,22,000064, millega karistati D.Z-i LS § 15 lg 1 p 1 rikkumise eest LS § 227

lg 2 alusel rahatrahviga 120 eurot.

31.10.2022. a kõrvaldas D.Z-i 25.10.2022. a kaebuses esinvad puudused tema lepinguline kaitsja

vandeadvokaat Y.G.

Kaebuse sisu

Kohtuvälise menetleja otsusega karistati D.Z-i liiklusseaduse (LS) § 15 lõike 1 punkti 1 nõuete

rikkumise eest. LS § 227 lõike 2 järgi määrati D.Z-ile karistuseks 30 trahviühikut, s.o 120 eurot.

Kohtuväline menetleja heidab D.Z-ile ette, et 15.10.2022 kell 21:00 juhtis D.Z Tallinn-Ikla-

XXX-i 114 kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 121 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel

teelõigul on 90 km/h.

D.Z on seisukohal, et teda on alusetult karistatud. D.Z juhtis sõiduautot . Autos olid kaks

kaassõitjat ja liiguti Pärnu suunas. Kuna eessõitev sõiduauto liikus lubatud 90 km/h alas aeglaselt

ja ebakindlalt ‒ tema sõidukiirus vaheldus 70–75–70 km/h ning ta kõikus veidi sõidurajal ‒,

tekkis autos viibijatega keskustelu, et ees liikuva sõiduki juht võib olla joobes, mistõttu tuleb

temast kui eeldatavalt ohtlikust kaasliiklejast esimesel võimalusel mööduda. Alustati

möödasõitu, kui ees liikuva sõiduauto kiirus oli umbes 70 km/h. Vastu tulevate autode tuled olid

kaugel ja möödasõiduks lubatud sõidukiirusega 90 km/h oli aega piisavalt. Möödasõit hakkas

aga venima, sest sõiduauto, millest mööduti, lisas kiirust ja eelnevalt ohtlikuks hinnatud sõiduk

muutus T viibijate hinnangul veelgi ohtlikumaks. Selleks, et lahendada liiklusohtlik, möödutava

sõiduauto poolt tekitatud olukord, oli D.Z sunnitud lisama sõidukiirust ja lõpetama möödasõidu

lubatust suurema sõidukiirusega. Möödasõidu järel selgus, et ebakindlalt ja ohtlikult liikunud

sõiduk oli eraldusmärkideta politseiauto. Kinnipidamise hetkel tutvustas politsei

mõõtmistulemusi, mille kohaselt D.Z-i juhitud sõiduki kiiruseks oli fikseeritud 121+/-5 km/h,

politseiautol aga 87 km/h. Seega tõstis politseiauto T möödasõidu ajal sõidukiirust umbes 17 km/

2 (14)

4-22-3738

h, takistades möödasõitu lubatud sõidukiirusel 90 km/h. Oleks ees liikuva politseiauto kiirus

olnud algselt 87 km/h, poleks olnud vajadust möödasõitu alustadagi. Kuna D.Z oli politsei

käitumisest ülimalt nördinud, nõudis ta, et mõlemad politseinikud tõendaksid, et nad pole

alkoholi tarvitanud, sest nende liikluskäitumine maanteel jättis ohtliku ja joobes sõidukijuhi

mulje. Mõlemad politseinikud puhusid alkomeetrisse ja ekraanile ilmus „Alkohol puudub“.

Politseinikud tunnistasid, et nende auto sõitis lubatust oluliselt väiksema kiirusega.

Juhul kui kohtueelne menetleja need asjaolud vaidlustab, soovib D.Z neid tõendada kaassõitjate

G.F (isikukood XXX) ja U.Y (isikukood XXX) kui tunnistajate ütlustega, samuti iseenda

ütlustega. Sel juhul palub D.Z tunnistajad istungile kutsuda.

D.Z ise ei fikseerinud, kui suur oli tema juhitud sõiduki kiirus möödasõidul. Ka ei oska ta öelda,

kas politseinike joobeseisundi kontrollimine oli nõuetekohane. D.Z taotleb politsei

mõõtmistulemuste igakülgset kohtulikku kontrolli. Asjaomased konkreetsed taotlused saab

kaitsja esitada pärast seda, kui politsei esitab asja juurde väärteotoimiku.

Isegi kui on tõendatud, et D.Z ületas möödasõidul kiirust, siis oli kiiruseületamine täielikult

politsei poolt provotseeritud. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et riik ei või rikkumist

õhutada. Kui riigi esindaja on kallutanud kodanikku panema toime tegu, mida see muidu poleks

sooritanud ‒ tekitanud varem puudunud tahte ‒, ei ole süüteo subjektiivne koosseis täidetud.

Isegi kui asutakse seisukohale, et süüteokoosseis on täidetud, oli möödasõidul kiiruse ületamine

tingitud soovist kõrvaldada tema ja kaassõitjate elule ja tervisele vahetult ohtlik ja D.Z-ist

mitteolenevatel põhjustel tekkinud liiklusolukord. Seega tegutses D.Z hädaseisundis ning tema

tegu pole õigusvastane (KarS § 27 ja 29). Järelikult ei saa selle eest D.Z-i karistada (KarS § 2 lg

2).

Tulenevalt eeltoodust palume

1. Tühistada kiirmenetluse otsus 10220182552893 ja lõpetada asjas menetlus;

2. Menetluskulud jätta kohtuvälise menetleja kanda.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega ja seda järgmistel põhjustel.

Väärteomenetluse aluseks on läbi viidud haldusmenetluses järelevalvemenetlus, spetsiifiliselt

liiklusjärelevalve LS § 193 lg 1 ja § 195 alusel. Nii kiirusemõõturi kasutamise protokoll kui ka

menetlusaluse isiku ütlused näitavad, et toimus politseiautole tagant läheneva ning möödasõidu

sooritanud sõiduki kiiruse mõõtmine. Liiklusjärelevalve teostamise metoodika ning

liiklusjärelevalves toimuv mõõtmisel järgiti LS § 199 lg 7 nõudeid.

Kaebaja on avaldanud, et pani võimaliku kiiruse ületamise toime hädaseisundis liiklusohtlikus

olukorras mille põhjustas tema ees liikuva sõiduki juht. Kaebusest jääb arusaamatuks, mida

mõeldakse liiklusohtliku olukorra all. LS § 2 p 31 kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib

liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või –kiirust või peatuma. Väärteoasjale

lisatud tõendist (videosalvestis) ei nähtu, et oleks olnud oht ning, et just selle tõttu oleks pidanud

menetlusalune isik midagi tegema. Vastupidi, videosalvestiselt nähtub, et tegemist on tavapärase

möödasõidu olukorraga, kus peale kiirusepiirangu 70 km/h ala tõstetakse patrullsõiduki

sõidukiirust sujuvalt ning hetkel, kui on saavutatud sõidukiirus 87km/h jõuab menetlusalune isik

patrullsõiduki taha ning möödasõidu soovivaldusena hakkab põlema suunatuli. Möödasõit viibib

vastutulevate sõidukite tõttu, mitte selle tõttu, et patrullsõiduk midagi teisiti või ohtlikku teeks.

3 (14)

4-22-3738

Patrull hoiab sõidukiirust ning kui temast möödasõitu sooritatakse isegi tõmbab sõidutee parema

ääre lähedale. Patrulli sõidukiirus on kogu möödasõidu aja stabiilne. Seega oli kaebuses esitatule

vastupidine olukord.

Pigem tekitab kaebuses esitatu küsimuse, kas menetlusalune isik teab liiklusreegleid ning kas ta

oskab tajuda olukordi kohaselt. Hädaseisund eeldab vahetut või vahetult eelseisvat ohtu, kuid

teelõigul mille suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h möödasõit 87 km/h sõidukiirusega sõitvast

sõidukist ei ole hädaseisundi kasutamine vaid tavapärane sõidukiiruse ületamine. Kindlasti pole

mõeldav ohu vältimiseks veel suurema ohu tekitamist, see tähendab, kui leitakse, et eespool

sõitev liikleja käitub liikluses ohtu tekitavalt, siis temast lubatust märkimisväärselt suurema

kiirusega möödumine pole ohutu. Hädaseisund tähendab vajadust ohu kõrvaldamiseks, mistõttu

jääb arusaamatuks, miks menetlusalune näiteks ei helistanud 112 või ei kasutanud peatumise

võimalust. Lisaks sellele, et LS sätestab maksimaalsed kiirused sõiduteel, siis ei anna

Liiklusseadus eraldi luba möödasõiduks ületada sõidukiirust.

Kohtuväline menetleja on kasutanud kergemat karistusliiki so rahatrahvi ning on määranud

karistuse keskmisest madalamas määras. Samas on lubatud sõidukiiruse ületamine liikluses

igapäevaselt üks enim fataalseid tagajärgi põhjustav liiklusalane rikkumine.

Juhindudes eeltoodust ning VTMS § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta kaebus

rahuldamata ja väärteoasjas nr 250122000064 koostatud kiirmenetluse otsus muutmata.

Menetluskulud palub kohtuväline menetleja jätta menetlusaluse isiku kanda.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil

Kohtuistungil kaitsja jäi kohtuvaidluses kokkuvõtvalt seiskohale, et asjas on kaks põhimõttelist

küsimust, mis vajavad lahendamist:

1) esiteks, kas D.Z ületas lubatud sõidukiirust ning

2) kui D.Z lubatud sõidukiirust ületas, siis kas kiiruse ületamine oli asjaolusid arvestades

ebaseaduslik või mitte.

Esimese küsimuse puhul on rõhuasetus mõõtmistulemusel ning kaitsja seisukoht selles osas oli

kokkuvõtlikult, et kuivõrd liiklusradaril märgitud patrullauto sõidukiirus ja patrullauto

spidomeetri näit erinesid, on mõõtetulemus ebausaldusväärne, kuivõrd Stalkeri mõõdetud kiiruse

matemaatilise tehte algandmed on valed.

Teisel juhul on kaitsja poole seisukoht, et juhul, kui mõõtmistulemus oli korrektselt tuvastatud,

oli kiiruseületamine provotseeritud patrullauto poolt ning sisuliselt oli D.Z hädaseisundis. Kaitsja

poole seisukoht on kokkuvõtlikult, et kui patrullsõiduk liikus 90 km/h sõidukiiruse alas

aeglasemalt (keskmiselt 80 km/h), siis politsei kihutab tahtlikult ja eesmärgipäraselt enda taga

liikuvat sõidukit temast mööduma. Lisaks tajus D.Z eessõitjat ohtliku liiklejana, kellest tuli

mööduda ning oli eelneva tõttu hädaseisundis.

Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et väärteo toimepanemine on tõendatud ja kaebus tuleb

jätta rahuldamata. D.Z-i kiiruse ületamise puhul oli tegemist tavapärase möödasõidu olukorraga.

Liiklusseadus sätestab maksimaalsed kiirused sõiduteel ning ei anna eraldi luba möödasõiduks

ületada sõidukiirust. Menetlusaluse isiku teojärgne käitumine näitab, et isik ei mõistnud nende

rikkumist ning ohtu, mida see võis teistele kaasa tuua. Selle asemel asus ta süüdistama politseid

tema rikkumisele provotseerimises. Kogutud tõendid näitavad, et see ei vasta tõele ning

menetlusaluse isiku käitumine oli kantud eesmärgist süüdistada oma rikkumises teisi, et see läbi

ise vabaneda vastutusest.

4 (14)

4-22-3738

Stalkeri küsimuses, mille kohta kaitsja väidab, et kasutusjuhendi järgi, kui patrullaken jälgib

spidomeetrit, siis need ei tohi erineda. See on meelevaldne väide. Kusagil ei ole kirjas, et need ei

tohi erineda, nad peavad jälgima üksteist. Kui üks muutub, siis muutub ka teine Kiirusemõõtur

on taadeldud politseipatrull sõidukil selliseid nõudeid ei ole. Ei ole nõuet, et spidomeeter peaks

olema taadeldud. Eksimuse võimalus plussmiinus 5 kilomeetrit, nagu antud hetkel oli, on juba

sisse arvutatud ja seda menetlusaluse isiku kasuks.

KOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED

VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse

lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.

Kohus, vaadanud läbi kaebuse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära

menetlusosaliste seletused ja tunnistajate ütlused, leidis, et D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Y.G i

kaebus rahuldamisele ei kuulu.

1. Kaitsja vastuväited mõõtmistulemusele

Toimikus sisalduva 15.10.2022. a väärteoprotokolli kohasel on D.Z-ile ette heidetud lubatud

sõidukiirusest suurema kiirusega sõitmine tõendatud mh kiirusmõõturi kasutamise protokolliga

(KVM toimik tl 3). Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt teostas eriasjade uurija RP

riikliku järelevalve korras D.Z-i poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmist

15.10.2022. a kell 21:00 Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 114. kilomeetril, kus suurim lubatud

sõidukiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati protokolli kohaselt

kiirusmõõturit Stalker DSR 2X, viidatud on kiirusmõõturi taatlustunnistusele nr TTRS-22/00066

(tl 32). Protokolli on kantud, et seade oli testitud samal päeval kell 19:05, mil tuvastati selle

töökorras olek, samuti on kinnitatud, et seadme töötemperatuur vastab mõõtevahendi

kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Mõõtmist teostati hea nähtavusega

sademeteta (teekate oli märg), kattega asulavälisel teel pimedal ajal. Tegemist oli kahesuunalise

teega, kus sõiduradu oli 1+1. Mõõtja sõiduk liikus ühel rajal, kiirusmõõtur oli paigutatud

statsionaarselt ning mõõterežiimiks oli samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast

sõidukist, millise kiirus mõõtmise hetkel oli 87 km/h.

D.Z-i juhitud sõiduk liikus teisel sõidurajal vastassuunas, üksinda, kiirendas intensiivselt ning

eemaldus patrullautost, mille tulemusena jõudis ette pärisuunas eesliikuvast sõidukist (sooritas

möödasõitu). D.Z-i juhitud sõiduki mõõdetud kiirus oli 121 km/h, millest on maha arvestatud

laiendmääramatus +/- 5 km/h, saades lõplikuks tulemuseks 116 km/h. Juhile näidati seadme

tabloole fikseeritud lugemit ning D.Z on protokolli allkirjastanud.

Kohus esmalt viitab, et vaidlust ei ole selles, et kiirust mõõdeti taadeldud seadmega –

kiirusmõõturi kasutamise protokollis on viidatud küll taatlustunnistusele, mis oli konkreetse

seadme kohta väljastatud 04.04.2022, kuid kohus võttis kohtuistungil vastu kohtuvälise

menetleja poolt esitatud taatlustunnistuse sama seadme kohta, mis oli väljastatud 20.09.2022 (tl

31), s.o vähem kui kuu aega enne vaidlusaluse kiiruse mõõtmise teostamist, ning milles on

kinnitatud, et mõõtevahend läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele. Taatlustunnistus

kinnitab, et mõõteseade, mida kasutati D.Z-i sõiduki kiiruse mõõtmisel, oli töökorras ja

vastas nõuetele. Ka MõõteS § 2 p 21 reguleerib taatlemise termini, milleks on protseduur, mille

käigus pädev taatluslabor kontrollib mõõtevahendi nõuetele vastavust.

5 (14)

4-22-3738

Mõõtmistulemuse õigsuse kontrolliks taotles kaitsja väärteoasja materjalide juurde mõõtmisel

kasutatud kiirusmõõturi (edaspidi Stalker) kasutusjuhendi lisamist ning kohtuvälise menetleja

esindaja selle ka esitas (tl 33-61).

Kaitsja viitab Stalkeri kasutusjuhendi (tl 33-61) lk 8 olevale patrullakna kirjeldusele tuginedes, et

kasutusjuhend ütleb selgelt, et spidomeetril olev patrullauto kiirus ja Stalkeri ekraanil olev

patrullauto kiirus ei tohi erineda, kuivõrd juhendis on kirjas, et liikumisrežiimis peaks operaator

alati kontrollima, kas patrullaken jälgib patrullsõiduki spidomeetrit.

Kaitsja viitab eelnevale tuginedes, et kuivõrd:

1) politseisõiduki pardakaamera salvestiselt nähtub ajal, mil politseisõiduk on peatunud,

patrullakna parempoolses aknas endiselt patrullauto sõidukiirus 87 km/h, samuti

2) tunnistaja RP ütlustele tuginedes (protokoll lk 18-19) leidis tuvastamist, et patrullauto kiirus

sõiduki spidomeetri järgi oli 90 km/h mõjualas kas 90 km/h või 95 km/h, kuid Stalkeri

patrullaknal oleva näidu kohaselt 87 km/h,

ei ole mõõtmistulemus usaldusväärne.

Kohtu hinnangul on kaitsja selline tõlgendus Stalkeri kasutusjuhendile meelevaldne ning viib

valele järeldusele. Nagu eelnevalt öeldud, siis Stalker, millega mõõtmist teostati, oli taadeldud ja

töökorras mõõtmise hetkel. Kaitsja poolt viidatud juhendi lk-l 8 olev patrullakna lõik ütleb

üheselt, et operaator peaks liikumisrežiimis kontrollima, kas patrullaken jälgib patrullsõiduki

spidomeetrit, mitte seda, kas patrullauto spidomeetri näit ja Stalkeri patrullaknal kuvatav

patrullsõiduki kiirus on võrdsed. Kohus loeb sellest lausest välja, nagu tõi esile ka kohtuvälise

menetleja, et kontrollida tuleb seda, kas sõidukiga kiirendamisel patrullaknal samuti

patrullsõiduki kiirust kuvav näit suureneb, s.o kas spidomeetri ja Stalkeri näit muutuvad

üheaegselt ja sarnaselt vastavalt reaalsele olukorrale.

Samuti ei saa kahtluse alla seada Stalkeri mõõtetulemust seetõttu, et kui patrullsõiduk seisis, s.t

patrullsõiduki kiirus oli 0 km/h, kuvas patrullaken patrullsõiduki kiirusena endiselt 87 km/h.

Selle kohta andis esmalt adekvaatseid ütlusi tunnistaja RP, patrullsõiduki juht, et Stalker

lukustati, mis tähendab, et selle ekraanile jäävad ette kiirused, mis on fikseeritud nupu

vajutamise hetkel (protokoll lk 13). Kaitsja kohtuistungil avaldas, et kuivõrd Stalkeri juhend ei

räägi kusagil patrullsõiduki kiiruse lukustamisest, näitab see üheselt, et mõõtmistulemus ei olnud

korrektne. Kohus seevastu tuvastab, et Stalkeri kasutusjuhendi leheküljel 13 on räägitud

patrullkiiruse lukustamisest, mis tähendab, et seisva patrullsõiduki ekraanil kuvatav näit oli

mõõtmise hetkel patrullsõiduki kiiruse lukustatud näit ning see ei sea mingil viisil

mõõtmistulemust kahtluse alla.

Vaadeldes ka pakendis nr 1 olevale DVD-plaadile salvestatud patrullsõiduki kaamerasalvestist,

mis filmib sõiduki ees toimuvat, ning kust nähtub ka Stalkeri esipaneel, on mõistlikult ja

loogiliselt arusaadav, et patrullauto seisma jäämisel kuvab Stalkeri esipaneel äsjast lukustatud

mõõtmistulemust, s.o D.Z-i sõiduki kiirust ning patrullsõiduki kiirust mõõtmise hetkel. Vastasel

juhul ei oleks patrullpolitseinikul võimalik menetlusalusele isikule fikseeritud kiirust ka

tutvustada, kui Stalker näitusid ei lukustaks.

Kaitsja vastuväide patrullsõiduki spidomeetri kiiruse ja Stalkeri kiiruse erinevusele ei ole samuti

asjakohane, kuivõrd eelnevalt kohus juba selgitas, miks Stalkeri kasutusjuhendist ei tulene nõuet,

et need peavad 100% ühtima, vaid üksteist jälgima, samuti andis tunnistaja RP kohtuistungil

ütlused sellest, kuidas on n-ö üldteada asjaolu, et sõidukite spidomeetrid näitavadki sõidukiirust

tavaliselt natukene suuremana:

6 (14)

4-22-3738

Kaitsja: Te ütlesite seda, et Stalker näitas teie kiiruseks 87 km/h, aga spidomeetri järgi 95 km/h,

kas spidomeeter jääb siia kaamerasse ka?

Tunnistaja: Ei jää, see on lihtsalt, ma olen ise enda jaoks mõõtnud seda, et see Stalker nagu,

vaata kõik räägivad, et sõidan spidomeetri järgi ja see, et see tekib sul see +/- 5 ja spidomeeter

niikuinii reeglina näitab kiirust suuremaks.

Kaitsja: Kas see teis kahtlusi ei tekita, kui spidomeeter näitab üht ja Stalker teist.

Tunnistaja: Sellise vahega küll ei tekita, +/- 5 on jumala okei. See on juba autode tehaste poolt

tehtud, et spidomeeter näitab suuremat numbrit, kui tegelik kiirus on.

Kaitsja: Et teie arvates nad ei pea olema ühesugused?

Tunnistaja: Ei, nad ei saagi olla, väga harval juhul. Mina ei ole sellist asja kohanud, et nad

oleks ühesugused. Kui me räägime siis spidomeetri kiirusest ja siis selle Stalkeri kiirusest.

Mh on kohtu jaoks üldteada asjaolu, et näiteks sõiduki spidomeeter võib näidata reaalsest

sõidukiirusest erinevat kiirust juhul, kui sõidukile on originaalis ette nähtud rehvisuurusest kas

suuremad või väiksemad rehvid paigaldatud. Samuti on ilmselt iga liikluses osaleja täheldanud,

et kui võrrelda tee äärtesse paigaldatud kiirusemõõdikutel nähtuvat kiirust ning sõiduki

spidomeetri kiirust, on sõiduki spidomeetri kiirus tavaliselt suurem, kui kuvatakse

kiirusemõõdikul. Nagu tunnistaja RP välja tõi, on +/- 5 km/h vahe täiesti adekvaatne ning

seetõttu ei sea mõõtmistulemust kahtluse alla asjaolu, et taadeldud ja töökorras Stalkeriga

mõõdetud patrullsõiduki kiirus erines patrullsõiduki spidomeetrinäidust.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et mõõtmistulemus, mis saadi 15.10.2022. a D.Z-i sõiduki

kiirust Stalkeriga mõõtes, oli usaldusväärne ning oli teostatud nõuetele vastava mõõteseadmega.

Mõõtmistulemusega on üheselt leidnud tõendamist, et D.Z-i poolt juhitud sõiduki kiirus oli

15.10.2022 teostatud mõõtmise hetkel 121+/-5 km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus on

90 km/h, mis tähendab, et D.Z ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h (121-5-

90=26).

2. Hädaseisund ja politsei poolne provokatsioon

Eelnevalt on tuvastatud usaldusväärse mõõteseadmega mõõtmise tulemusel, et patrullsõiduki

kiirus D.Z-i kiiruse mõõtmise hetkel oli 87 km/h. Vaidlust ei ole selles, et mõõtmine toimus

teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h, see on tuvastatav nii kiirusmõõturi

kasutamise protokolli kui ka kohtuistungil antud menetlusosaliste ütluste põhjal.

2.1. Provokatsioon

Kohtuistungil kaitsja ja kaebuse esitaja viitasid korduvalt liiklusseaduse regulatsioonile, mille

kohaselt juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid (LS § 50 lg 7 p 1).

Kaitsja esitas kohtuistungil tõendina ka tema koostatud kronoloogia patrullsõiduki sõidukiirusest

videosalvestise põhjal (tl 73-75), millele tuginedes jäid kaitsja ja D.Z seisukohale, et

patrullsõiduki kiirus oli nii 70 km/h kui ka 90 km/h alas põhjendamatult aeglane.

Kaitsja koostatud kiiruse kronoloogiast nähtub, et 50 km/h mõjualas oli patrullsõiduki kiirus

Stalkeri järgi 52 km/h. Kui patrullsõiduk 70 km/h mõjualasse sisenes, oli viie sekundi järgselt

patrullsõiduki kiirus endiselt 52 km/h ning hakkas siis vaikselt kiirust koguma, olles 70 km/h

mõjuala lõppedes saavutanud kiiruseks 80 km/h (70km/h mõjuala lõppedes algas asulaväline tee,

kus suurim lubatud kiirus on 90 km/h). Viidatud 70 km/h mõjualas saavutas patrullsõiduk

maksimaalse lubatud sõidukiiruse 70 km/h 14 sekundiga, hoidis siis seda sisuliselt 90 km/h

alasse sisenemiseni, misjärel kogus kiirust, kuni saavutas 90 km/h mõjualas maksimaalseks

kiiruseks 87 km/h. Tunnistaja RP põhjendas, et ta kiirendas aeglaselt lubatud sõidukiiruseni ning

tema stiil ei olegi selline, et ta kohe kiirusepiirangu mõjuala muutudes gaasi põhja vajutab, et

saavutada lubatud maksimaalne kiirus (protokoll lk 18-19).

7 (14)

4-22-3738

Kaitsja poolt välja toodud kronoloogia patrullsõiduki kiirusest on õige ja ühtib ka patrullsõidukis

olnud eestpoolt olukorda filminud kaamera videosalvestisest (pakend nr 1, salvestis tähisega

„F“). Vaidlus antud provokatsiooni väite puhul seisneb selles, milline oli D.Z-i subjektiivne

hinnang eesoleva sõiduki kiiruse osas ning kas politseipatrull teadlikult ja tahtlikult sõitis

põhjendamatult aeglase kiirusega, kihutades seeläbi D.Z-i möödasõidul kiirust ületama.

Kohtu hinnangul on patrullsõidukit juhtinud tunnistaja RP põhjendused sujuvalt kiiruse

suurendamise osas igati inimlikud, mõistlikud ja loogilised, kuivõrd sujuvas liiklusvoos ei

tähendagi maksimaalne lubatud sõidukiirus seda, et juht kindlasti kohe mõjualas olles vastava

suurima lubatud kiiruse ka saavutama peab või selle lausa ühe piiranguala lõppedes ja uude

sisenedes koheselt - agressiivselt - saavutama peab. Suurim lubatud sõidukiirus ei võrdu

kahtlemata ka kohustusliku sõidukiirusega kiiruspiirangu mõjualas, kaitsja poole selline väide ja

paljud sellisele väitele kui eeldusele viitavad argumendid on täiesti meelevaldsed ning

põhjendamatud. Sealjuures sellega seotud väidete arv, ei muuda neid väiteid põhjendatuks, kui

neil väidetel puuduvad tõesed eeldused.

LS § 50 lg 1 küll annab üldreegli, mille kohaselt juht peab järgima käesoleva seaduse §-s 15

sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust, kuid seejuures lõike 3 kohaselt juht peab kohandama

oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht

peab:

1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose

iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma

jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht

pidi ette aimama;

2) vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti

siis, kui nähtavus on halb;

3) viima kaugtuledelt lähituledele üleminekul sõidukiiruse vastavusse uue nähtavusulatusega;

4) vähendama kiiruse selliseks, mis võimaldaks vältida teist liiklejat kahjustavat vee, pori,

kruusa või muu sellise ülespaiskamist ning vältida või vähendada liikleja ja teega piirneva

elamuala tolmutamist.

Seejuures tuleb arvesse võtta ka kaitsja ja kaebuse esitaja poolt viidatud LS § 50 lg 7 p 1, mille

kohaselt juht ei tohi põhjendamatult aeglase sõiduga takistada teisi sõidukeid. See tähendab, et

sõiduki juhil on kohustus võtta sõidukiiruse valikul arvesse mitmeid objektiivseid kui ka juhist

endast lähtuvaid subjektiivseid asjaolusid. Maanteel ka spidomeetri järgi 3 km/h väiksema

kiirusega sõitmine, kui on lubatud maksimaalne sõidukiirus, ei ole põhjendamatult aeglane ja

liiklust takistav. Põhjendamatult aeglaseks ei saa pidada ka patrullsõiduki liikumiskiirust, millele

viitas kohtus tunnistajana ütlusi andnud patrullpolitseinik G.F-i , kes kõnesoleva juhtumi ajal

RRP koos tööülesandeid täitis. Nimelt viitas ta, et patrullides ei sõidagi patrullsõiduk tavaliselt

päris 90 km/h, vaid natukene aeglasemalt, kui lubatud (kohtuistungi protokoll lk 20-21).

Maksimaalsest sõidukiirust ka natukene aeglasemalt sõitmine võimaldab patrullsõidukist

möödasõitu kiirusel, millega mööduja maksimaalset lubatud kiirust ületama ei pea, seega ei jaga

kohus kaebuse esitaja seisukohta selles, et politsei provotseerib ja kihutab liiklejaid

põhjendamatult aeglase sõiduga kiirust ületama.

Seega kohus ei nõustu asjaolusid kogumis hinnates väitega, et patrullsõiduk põhjendamatult

aeglase sõiduga D.Z-i takistas ning sellega viimase poolt möödasõidu provotseeris. Pigem tundis

süüdistatav end provotseerituna enda sellise liiklemise „õiguse“ osas enda väärarvamuste ja

väärpraktikale tuginedes. Eeltoodu ei ole aga õigusriigis argument. Ei ole ka siis argument, kui

me igapäevaselt tajume, et liikluses ei ole asjad korras ja reegleid liialt sageli ei järgita.

Õiguskorra kohta Eesti kodanike vankumatu tahe on väljendatud Riigikogu poolt vastu võetud

8 (14)

4-22-3738

seadustes ja see on meie riigi üks alustaladest. Eksimusi tuleb seega tunnistada ja end parandada

kehtivale korrale vastavalt.

LS § 50 lg 7 p 1 olukorra esinemist võiks jaatada näiteks juhul, kui patrullsõiduk jääbki asulast

väljudes maanteel 50 km/h sõitma ning seejuures ilmastikuolud võimaldaksid maksimaalse

lubatud sõidukiiruse piires liiklemist. Käesolevalt patrullsõiduk aga kogus mõistlikus tempos

kiirust ning jäi seejärel maanteel liiklema kiirusega 87 km/h, mis ongi sisuliselt pea suurim

lubatud sõidukiirus antud lõigul, kus juhtum aset leidis.

2.2. Hädaseisund

Eelnevatele vastuväidetele lisaks oli kaebuse esitaja ja tema kaitsja positsioon, et D.Z viibis

hädaseisundis, kuivõrd pidas eesolevat eraldusmärkideta patrullsõidukit ohtlikuks ning pidas

vajalikuks temast kiiresti ohu vältimiseks mööduda (kohtuistungi protokoll lk 21-22). Esmalt oli

ka hädaseisundi puhul üheks asjaoluks D.Z-i jaoks see, et patrullsõiduki kiirus oli liiga aeglane,

milline asjaolu eelnevale tuginedes tuvastamist ei leidnud, kui ka asjaolu, et tema tajus

patrullsõidukit ohtlikuna, sest viimane kaldus oma sõidurajal pidevalt põhjendamatult paremale

poole ning jättis kõiki asjaolusid kogumis hinnates mulje, et eesoleva sõiduki juht võib olla

joobes. Täiendavalt, uudse asjaoluna, tõi kaebuse esitaja kohtuistungil välja selle, et Pärnus ootas

teda patsient ning ta valis möödasõidu ees ohtlikult liikuvast sõidukist seetõttu, et tal ei olnud

aega seisma jääda ning oodata.

Kaitsja hinnangul D.Z käitus patrullsõidukist möödudes igati mõistuspäraselt ning proovis

möödasõidu manöövri lõpetada võimalikult kiiresti, mitte jääda ootama, kuna ta vaikselt 92 km/h

möödasõitu sooritades riskib vastutulevate sõidukitega.

Maakohus selliste väidetega ei nõustu uuritud tõendite alusel. Hädaseisundi tuvastamiseks on

vajalik tuvastada, esmalt hädaolukord: 1) oht õigushüvele ja 2) vahetu oht. Selle tuvastamisel

hinnata päästmistoimingut järgmiste kriteeriumite alusel: 1) kas see on vajalik (nii sobiv kui

säästvaim vahend antud olukorras), 2) kas see on proportsionaalne ja 3) kohane. Lisaks peab

esinema ka õigustuse subjektiivne külg.

Maakohus leiab, et tegelikult puudub juba hädaseisundi tuvastamise esimene tunnus, s.o oht

õigushüvele ja rääkimata vahetust ohust. Antud kaasuse asjaolude puhul pea maksimaalselt

lubatud kiirusega sõitev eessõitja ex ante kujutada ohtu taga sõitjale ning puudub ka õigushüve

kaitse seisukohalt igasugune vajadus kiiruseületamise kaudu sellisest eessõitjast möödumiseks.

Seega ei ole tegelikkuses võimalik analüüsida hädaseisundi järgmiseid tunnuseid, kui esmased

eeldusedki puuduvad.

Juba D.Z-i hinnang, et ise vaikselt 92 km/h eesolevast sõidukist möödumine ei ole mõistlik,

viitab sellele, et tegelikult ei pidanud ka D.Z ise patrullsõidukit niivõrd aeglaseks ja liiklust

takistavaks nagu ta kohut veenda proovis.

Eeltoodu viitab sellele, et:

1) kiiruse ületamine oli tahtlik;

2) politsei auto kiirus ei olnud oluliselt väiksem lubatud maksimaalsest kiirusest, ka kaebuse

esitaja võimaliku adekvaatse subjektiivse hinnangu alusel. Põhjendamatult aeglasest ja

liiklust takistavast sõidukist möödumine peaks asjaolusid arvesse võttes olema võimalik

maksimaalse lubatud sõidukiiruse piiresse jäädes, mitte ei ole vajalik möödasõidul

lubatud kiirust oluliselt ületada.

Kohtus andis tunnistusi D.Z-i sõidukis kaasreisijana viibinud G.F, kes haakuvalt D.Z-i ja kaitsja

väidetega kinnitas, et eesolev sõiduk liikles kummaliselt ning kaldus aegajalt paremale, mistõttu

9 (14)

4-22-3738

oli kõigi D.Z-i sõidukis viibinud isikute arvates vajalik ohtlikuks peetud sõidukist sooritada

möödasõit. Seejuures tunnistaja kinnitas, et esimene katse möödasõiduks ebaõnnestus

vastutulevate sõidukite tõttu. Mh avaldas tunnistaja, et eesliikuvat sõidukit peeti liiklusohtlikuks

ka seetõttu, et äsja oldi nähtud rasket liiklusõnnetust Märjamaal ning see oli jätnud D.Z-i

sõidukis viibijatele rusuva mulje (kohtuistungi protokoll, lk 7).

Nii kaebuse esitaja kui tunnistaja G.F ütluste järgi kasutatakse küll sõna „oht“, kuid selle mõiste

kirjeldamiseks toodud asjaolud ei vasta ei eluliselt ega juriidiliselt ohu mõistele ja sellisele

seisukohale ei saa adekvaatselt asjaolusid hinnates ei ex ante ega post ante jõuda.

KarS § 31 kohaselt on võimalik ka iseenesest eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Sellise

aluse olemasolul, peab esinema primaarselt siiski nõue, et isik hindab ka õiguslikult adekvaatselt

oma seisundit.1 Seega n-ö keskmine mõistlik inimene sarnases olukorras ja meie õigusruumis

võib teha just sellise eksliku järelduse. Antud eksimine ei ole aga adekvaatne objektiivsete

asjaolude järgi.

Seejuures, isegi kui esineks eksimus, siis on tegu ikkagi karistatav KarS § 15 lg 3 järgi kui

ettevaatamatu süüteo sätete järgi ja selleks ka antud kiiruseületamine on ning kohtu diskretsiooni

alusel on võimalik kaaluda ka karistuse kergendamist. Samas, kuivõrd puudub adekvaatne ohu

hinnang, ei ole võimalik kohtul ka kaaluda KarS § 31 esinemist.

Seega on tõendatud, et D.Z ja tema elukaaslasest kaasreisijana tunnistusi andmas käinud G.F

oma ütluste järgi väidetavalt tunnetasid, et nende ees on tegemist ohtliku sõidukiga, kuid selline

tunnetuse adekvaatne võimalikkus ei ole kooskõlas tõendatud objektiivsete asjaoludega.

Tegemist on sellise liikluskäitumise õigustamisega, mille järgi ei tolereerita ka mõnevõrra

maksimaalsest lubatud sõidukiirusest alla poole sõitmist.

Kui kaebuse esitaja ees liikus politseiauto 87 km/h (see on Stalkeri näit, mis samuti võib olla

teatud hälbega), ei saa pidada seda liikluse takistamiseks. Maakohtu hinnangul, kui politseiauto

antud asjaoludel oleks sõitnud ka 82 km/h, ei saaks pidada seda oluliseks kiiruse vaheks ja

takistamiseks ning provotseerimiseks. Sõit toimus pimedas. Kiirusemõõtmiseks Stalkeri järgi

olid olud piisavad, kuid juht võib valida pimedas sõites ka mõnevõrra väiksema kiiruse, kui on

maksimaalselt lubatud kiirus ning ka see on mõistlikult põhjendatud.

Lisaks ei toimud ka muudel alustel politseile ette heidetud provokatsioon.

Käesoleval juhul oli D.Z-i ja tunnistaja G.F ütlustele tuginedes ohuks eesliikuv patrullsõiduk,

mille sõidumaneer andis aluse selle sõiduki ohtlikuks pidamiseks.

Tunnistaja RP hinnangul teel vingerdamist ei toimunud ning ta hindas, et politseiauto võis

kalduda kõrvale, kui toimus möödasõit, samuti võib olla paremale kaldumist juhul, kui teel

liigub vastutulev sõiduk, kõik oleneb sellest, kui lai on tee, kui kaugel on vastutulev sõiduk tee

telgjoonest.

Samuti eelnevalt viidatud D.Z-i ja tunnistaja G.F subjektiivsele hinnangule ohuolukorrast, on

olulised objektiivsed tõendid antud asjas ohuolukorra tuvastamiseks patrullsõiduki pardakaamera

salvestised. Kohus, hinnanud nii salvestist kaamerast, mis salvestab politseisõiduki ees kui ka

taga toimuvat, tuvastab, et patrullsõiduk kaldus tõesti pisut paremale olukordades, kus pimedal

ajal sõites tulid vastu sõidukid, samuti ajal, mil D.Z proovis esimest korda patrullsõidukist

mööduda, kui ka D.Z-i poolt möödasõidu sooritamise ajal. Haakuvalt tunnistaja RP ütlustega ei

1 Karistusõigus. Üldosa. (2018) Jaan Sootak, lk 290

10 (14)

4-22-3738

toiminud patrullsõiduki poolt mingisugust teel vingerdamist, millele tuginedes võiks objektiivne

kõrvaltvaataja patrullsõidukit ohtlikuks pidada.

Kaebuse esitaja selline hinnang hälbib täielikult objektiivsetest tõenditest. Nimelt hälbivad

otseselt kaebuse esitaja ja tunnistaja G.F ohtu selgitavad ütlused ka kohtus vaadeldud

videomaterjalidest. Seega kohtul puudub alus ka kahtlustada viimasega haakuvate politseinikest

tunnistajate ütluste paikapidavust.

Ka politsei poolt pimedas sõites oma sõidurajal paremale hoidumine on igati põhjendatud ja

mõistlik, kui

1) ka näiteks ees sõitva sõiduki juht tunnetab, et pimedas tuledega sõidukid tulevad vastu ja

temast mööduvad. See on mõistlik hoida pigem paremale poole pimeduse ja tulede tõttu, et

võimalikke üldteada ohte liikluses seeläbi minimaliseerida;

2) lisaks tema taga olev sõiduk soovib mööduda ning vastutulevaid sõidukeid nähes tee

parempoolsesse äärde liigub, et vastutulevaid sõidukeid ka taga olev möödasõidu võimalust

ootava sõiduki juht näeks. Veelgi enam, LS § 53 lg 2 sätestab, et juht, kelle sõidukist sõidetakse

mööda vasakult, peab liiklusolusid arvestades hoiduma võimalikult paremale ega tohi

möödasõitu takistada sõidukiiruse suurendamisega ega muul viisil. Videosalvestistelt nähtuvalt

tegi RP enda poolt kõik mõistlikult juhilt oodatava, et võimaldada enda taga oleval sõidukil

ohutult möödasõitu teha.

Seega politsei käitumisel (käitumisel kui iga keskmise liikleja käitumisel liikluses) on mõistlikud

seletused, kui vaadata ka antud videot tähelepanelikult ja arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid

kogumis.

Eelnevalt viidatud tõendite ja asjaolude kogumis on tuleb asuda hoopis seisukohale, et D.Z ja

tema kaasreisijast tunnistaja puhul ei ole eluliselt usutav, et nad said ex ante hinnata olukorda

selliseks, et pidada seda ohtlikuks. Pigem asjaolude pinnalt ajas olukord D.Z-i endast välja, sest

ei olnud võimalik liikuda nii kiiresti kui soovis (ise pidas „õigeks“) ja kasvõi täpselt

maksimaalselt lubatud sõidukiirusega. D.Z-i resoluutsetest seisukohtadest võib aru saada

selliselt, et kui 90 km/h on lubatud, siis ka mõnevõrra sellest aeglasemalt sõitmine on juba

oluline takistus tema tõekspidamiste järgi. Kuna seda ei osata kuidagi õiguspäraselt sõnastada,

siis kohtule pakutakse erinevaid versioone ohtlikkusest ja hädaseisundist. Kui mõistevalik

iseenesest sobiks hubaselt karistusest pääsemiseks, siis sellegipoolest ei saa väärata fakti, et igal

õigusmõistel on alati täpne sisu, millele elulised asjaolud ja kontekst peavad ka ilma igasuguste

vastuolude ja keerutamisteta vastama. Õigust ei saa kunstlikult väänata endale sobivaks.

Lisaks tunnistaja G.F pidas vajalikuks ütluste andmise välja tuua eelnevalt X maakonnas nähtud

liiklusavarii sündmuskohta ja seejärel pikka vaikimist autos. Samas ka see kontekst ex ante, et

mõni aeg tagasi nähtud rusuv liikluspilt paneb isiku just kiirust ületama ja valima just kõigist

võimalikest (ohutumatest) alternatiividest just selle, ei ole ka eluliselt loogiline ja adekvaatne

(proportsionaalne).

Maakohus seega kokkuvõtvalt leiab, et ohuolukorrale viitavaid väiteid on sisuliselt püütud igati

välja tuua, loovalt ja mitmekesiselt seinast seina, kuid nendest ükski ei haaku adekvaatselt

objektiivse tõendite kogumiga ega põhista ex ante hädaseisundit. Lisaks, juhul kui juhi ja

kaassõitjate emotsionaalne seisund ei võimalda rahulikult autot juhtida ja olukordi hinnata (rusuv

äsjane mälupilt liiklusavariist), tuleks rahuneda ja igal juhul alati loobuda kärsitust sõidustiilist

ning kriitikast nende aadressil, kes liiklusnõudeid järgivad, et liiklusõnnetustesse mitte sattuda.

11 (14)

4-22-3738

Sellised ennast „õigustavaid“ seisukohti rubriigist varia, mis ei põhine seadusel, peab inimene

püüdma ise muuta, mitte resoluutselt ja kärsitult jääma väärarusaamade ja väärsõidupraktikate

küüsi ning mitte rahunema.

Asjaolu, et kui patrullsõiduk D.Z-i sõiduki peatas, soovis D.Z esmalt, et teda peatanud

politseinikud tõendaksid, et nad on kained, näitab samuti lihtsalt ülemäärast ja mittevajalikku

kärsitust (s.t mitte ex ante võimalikku objektiivset hinnangut) enda ekslike seisukohtade ja

veendumuste osas. Seega ka elukaaslasest tunnistaja püüdis leida täiendavaid (pehmendavaid)

põhjendusi ja tõi välja antud liiklusavarii ja rusuva meelolu tausta kohta autos, mida kaebuses ei

olnud välja toodud. Maakohtule sai selgeks, et kaebuse esitaja ei ole valmis tolereerima ja

rahulikult analüüsima teist vaatenurka, kui see ei lähe tema esmase vaatenurgaga kokku. See

forsseerib, pingestab ja eskaleerib üksnes olukorda, kuid ei muuda seadust omatahtsi kaebuse

esitajale sobivaks. Eksida võib vahel igaüks ja see on väga inimlik, sellesse tuleks aga rahulikult

suhtuda.

Tunnistaja RP lasi pingete alla tõmbamiseks nii kaasas olnud kolleegil indikaatorvahendisse

puhuda kui ka tegi seda ise, viidatud asjaolu on tõendatud ka RP vormikaamera salvestiselt

nähtuvaga, kuivõrd videosalvestis just indikaatorvahendisse puhumisega algab. Seega

arusaadavalt D.Z ja tema kaasreisijana sõidukis olnud tunnistaja patrullsõiduki liikumist

ohtlikuks võisid ka pidada, kuivõrd on üsna ebatavaline, et kinni peetud isik laseb

patrullpolitseinikel enda kainust indikaatorvahendiga tõendada.

Alles istungil justkui esmalt põgusalt viidatud ohuolukorraks ei saa tõendikogumit hinnates

pidada ka D.Z-i poolt viidatud patsienti, kes teda Pärnus ootas. Antud ütluste narratiiv on taas

emotsionaalselt forsseeritud ning katsetav, mis kahjuks pelgalt õigustab kiiruse ületamist

alusetult, kuivõrd kohtule sellise väite selgitamiseks vastates D.Z kinnitas, et tal oli

kohalejõudmiseks piisavalt aega ning ütlustest nähtuvalt ei olnud tegemist ka n-ö kiireloomulise

patsiendiga (protokoll lk 24). Seda kõike hoolimata asjaolust, et esmakordselt patsienti mainides

D.Z avaldas, et tal ei olnud just patsiendi tõttu võimalik tee äärde ohtliku sõiduki eemaldumist

ootama jääda.

Esmalt viitas kaebuse esitaja patsiendile justkui mööda minnes, kuid siis kohtu selgitavatele

küsimustele vastates möönis ka kaebuse esitaja ise, et ta ei pea seda hädaseisundiks. Eeltoodu

näitab, et D.Z peab ise esmalt sisemiselt selgusele jõudma, mis oli tegelikult tema kiiruse

ületamise põhjus ja tema enda vastuoludeta hinnang sellele. Jätkuv uute põhjuste otsimise

valmisolek, selline hõljuv-eksperimenteeriv positsioon aga ei tekita kohtule kuidagi

siseveendumust, et see tegelik põhjus/põhjused kiiruse ületamiseks olid usaldusväärsed, õiged ja

õiguspärased.

Arvestades kaebuse esitaja veel kõigutamata seisukohti, peab kohus vajalikuks mh selgitada ja

viidata, et isegi kui ohuolukord oleks eelnevalt tuvastamist leidnud, on hädaseisundi puhul

vajalik hinnata ka vahendit ja viisi (päästmistoimingut ennast), millega ja kuidas ohtu

kõrvaldama hakatakse. Kahtlemata ei saaks antud olukorras sobivaks viisiks pidada teelõigul

lubatud sõidukiirusest oluliselt suuremal kiirusel möödasõitu ning seda eriti olukorras, kus ees

liikuvat sõidukit „väidetavalt vingerdamise tõttu äärmiselt ohtlikuks peetakse“ – suurel kiirusel

vingerdava sõidukiga kohakuti olles tekitatakse veel suurem ohuolukord. Pidades eesolevat

sõidukit selle sõidustiili tõttu ohtlikuks ja kahtlustades, et juht võib olla joobes, oleks mõistlikult

liiklejalt põhjendatud oodata, et tehakse kõne Häirekeskusesse ja teavitatakse ohtliku

sõidustiiliga juhist, kes võib ohuks olla mh ka ju kõigile teistele liiklejatele. Kaebuse esitaja

soovis jõuda Pärnusse, olles juba Pärnule väga lähedal (ca 15 min kaugusel) ja mõistlik oleks

olnud võtta aeg maha ning ka informeerida isikut, kellega soovis kohtuda, et tekib mõningane

viivitus. Ja autos olnud ülejäänud seltskonda saanuks juba autos teavitada asjaolude järgi, sest

12 (14)

4-22-3738

kaebuse esitaja väidete järgi anti kohtule mõista, et nemad patsiendiga kohtumisse (ravimine) ei

puutunud.

Samuti olnuks reaalse ohuolukorra esinemise korral alati variant enda vahet ees liikuva

sõidukiga vähendada, jäädes mingiks ajaperioodiks seisma, et mitte tema taga ohtlikus olukorras

edasi sõita (sõita n-ö ohust läbi või ohtu sisse). Maakohus selgitab, et isegi kui elus võib ette tulla

hädaolukordi, siis hädaseisundile ei saa tugineda lõpuni - s.t õiguspäraselt - ka siis, kui valitud

päästmistoiming ei ole vajalik, proportsionaalne (tuleb kaaluda kõiki asjasse puutuvate isikute

õigushüvesid) ja kohane. Siinkohal samuti ei tohi segamini ajada hädaseisundit ja

hädakaitseseisundit, viimane eeldab õigusvastast rünnakut, mille puhul kaalumine ajalises-

ruumiseses suhtes on aga väga piiratud, kuid antud kaasuses oli mõistlik ja küllaltki avar

kaalumisvõimalus olemas ning muidugi igasugune vahetu oht või ka rünne puudus.

Kokkuvõtvalt ei ole antud juhtumil tuvastamist leidnud ei politsei poolne provotseerimine

möödasõiduks - kiiruse ületamisele kihutamine ega ka hädaseisundi esinemine, mis oleks

välistanud D.Z-i LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest vastutusest.

Kaebuse esitaja vastupidised seisukohad on ekslikud.

Inkrimineeritud objektiivne koosseis on realiseeritud D.Z-i poolt tahtlikult - kavatsetusega.

Kärsitult möödasõidu võimaluse ootamine/plaanimine mõistliku lubatud kiirusega sõitva auto

taga ja kaebuse esitaja ütlused, et kiirust ületamata ei oleks olnud võimalik sellisest autost

mööduda, kinnitavad antud tahtluse liiki.

Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud ükski D.Z-i poolt kaebuses esitatud vastuväide tema poolt

toime pandud liiklusrikkumise tuvastamises ega ka vastutust välistavates asjaoludes (ei esine

õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid), tuleb D.Z-i kaebus jätta kogu ulatuses

rahuldamata. D.Z-ile ette heidetud LS § 227 lg 2 väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, selle on

toime pannud D.Z, järgitud on väärteomenetlusõigust ning väärteomenetluse lõpetamiseks

puuduvad alused.

3. Karistus

D.Z-ile määrati LS § 15 lg 1 p 1 rikkumise eest LS § 227 lg 2 alusel karistuseks rahatrahv 30

trahviühikut, s.o 120 eurot, milline on rahatrahv alla keskmise karistusmäära, kuivõrd

maksimaalne rahatrahv LS § 227 lg 2 alusel on 100 trahviühikut, s.o 400 eurot.

Kohtu hinnangul mõistetud karistus kooskõlas seadusega, võttes arvesse D.Z-i tahtluse liiki ja

kõigutamata ebaõigeid veendumusi (ennast „õigustavaid“ mitmekesiseid seisukohti liiklemise

osas), mida kinnitavad ka vormikaamera salvestiselt nähtuvat D.Z-i üsna ründavat suhtlemisstiili

patrullpolitseinike suunas. Vaatamata sellele eripreventiivses mõttes positiivsena saab seda

vaadelda asjaolu, et siiski kohtuistungil avaldas D.Z kahetsust selle üle, et tema käitumine ei

olnud päris tasakaalus tookord. Maakohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et D.Z-ile kohtuvälise

menetleja poolt määratud karistus on vastavuses süü suurusega ning proportsionaalne, võttes

arvesse ka seda, et D.Z-i kiiruseületamine jäi alla kvalifikatsiooni keskmise (LS § 227 lg 2 alusel

on karistatav kiiruseületamine 21-40 km/h, D.Z-i puhul tuvastati kiiruseületamine 26 km/h).

4. Menetluskulu

13 (14)

4-22-3738

D.Z-i kaitsja vandeadvokaat Y.G esitas kohtule menetluskulu nimekirja, mille kohaselt oli

kaebuse esitaja kulu kuni kohtuistungi toimumiseni 936 eurot (tunnihinnaga 130 eurot + KM).

Kaitsja taotles kohtuistungil täiendavalt arvestada menetluskulu juurde kohtuistungi ajakulu.

Kuivõrd D.Z-i kaebus kohtuvälise menetleja otsusele väärteoasjas nr 2501,22,000064 jääb kogu

ulatuses rahuldamata, tuleb kohtumenetluses valitud kaitsja menetluskulu jätta D.Z-i kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Nummert

Kohtunik

14 (14)