3-22-671/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-671

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2021 ettekirjutuse nr

4.1-16/66586-2 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebuse esitaja: X

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 21.02.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11.04.2023.

Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2021 ettekirjutusega nr 4.1-16/66586-2 otsustati: 1) teha

ettekirjutus maksta tagasi vanemahüvitis summas 382,38 eurot; 2) X kannab summa 382,38

eurot hiljemalt ühe kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest Sotsiaalkindlustusameti

arvelduskontole.

2. 20.03.2022 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2021

ettekirjutuse nr 4.1-16/66586-2 tühistamiseks.

3. Kohus võttis kaebuse oma 28.03.2022 määrusega menetlusse. Asjas toimus kohtuistung

21.02.2023, millel mindi menetlusosaliste nõusolekul üle kirjalikule menetlusele ja kohus

määras edasised menetlustähtajad.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebuse esitaja leiab, et 15.11.2021 ettekirjutus nr 4.1-16/66586-2 on tehtud HMS § 3 lg

2, § 4 lg 2, § 6, § 54, 64 lg 3 nõuete rikkumistega, sh kaalutusõiguse osas, mistõttu ettekirjutus

on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja õigusi.

4.2. Vastustaja ei teostanud otsuse tegemisel kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest ja

ebaõigetest kaalutlustest ning jätnud olulised asjaolud tähelepanuta, seega on tegemist olulise

kaalutlusveaga. Ehk kaebuse esitaja on seisukohal, et 15.11.2021 ettekirjutuse tegemisel ei ole

vastustaja piisaval määral teostanud kaalutlusõigust ja jättis arvestama olulised asjaolud ja

kaebuse esitaja põhjendatud huvid ja vajadused.

Riigikohus leidis 02.04.2014.a otsuses nr 3-3-1-72-13, et juhul, kui haldusorgan ei teosta

kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise

asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga (vt RKHK otsused asjades nr 3-

3-1-54-03, p d 38–40, ja nr 3-3-1-81-07, p 16).

Riigikohtu halduskolleegium on 17.10.2007 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-07 (p 9)

märkinud, et „HMS § 54 sätestab ühe haldusakti õiguspärasuse eeldusena selle, et haldusakt

vastaks vorminõuetele. Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti

põhjendamine. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.“

15.11.2021 ettekirjutuse tegemisel ei ole vastustaja sisuliselt kaalunud ega uurinud kõiki asja

puudutavaid asjaolusid. Kaebuse esitaja leiab, et 15.11.2021 ettekirjutuse tegemisel ei ole

Sotsiaalkindlustusamet piisaval määral teostanud kaalutlusõigust ja jättis arvestama olulised

asjaolud ja kaebuse esitaja põhjendatud huvid ja vajadused.

4.3. PHS § 14 lg 1 järgi perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel kohaldatakse

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. SÜS §

31 lg 1 kohaselt hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud

rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused (edaspidi käesolevas

jaos ka alusetult tehtud kulutused) osaliselt või täielikult tagasi:

1) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei olnud tekkinud;

2) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud;

3) muul seaduses sätestatud juhul.

Sotsiaalkindlustusamet pole oma ettekirjutuses välja toonud, mille alusel nõutakse kaebuse

esitajalt 382,38 euro tagasimaksmist. Kui hüvitis oli tasutud alusetult, tuleb ettekirjutuses

arusaadavas inimkeeles selgitada, kuidas see oli võimalik. Samuti pole selge, kas isikul puudus

õigus hüvitisele, kas õigus oli peatunud või lõppenud. Kui Sotsiaalkindlustusamet kasutab SÜS

§ 31 lg 1 p 3, so muul seaduses sätestatud juhul, siis tuleb konkreetselt viidata sellele juhule.

4.4. SÜS § 32 lg 1 kohaselt hüvitise andja otsustab alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise

ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja

initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Ka siin pole selge, mille alusel ülal viidatud

variantidest toimub alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmine ettekirjutusega, sest kaebuse

esitaja ei ole vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse esitanud. Kui

Sotsiaalkindlustusamet on oma initsiatiivil algatanud haldusmenetluse, siis see on toimunud

õigusvastaselt.

Ettekirjutus on haldusakt (HMS § 51 lg 1), millega piiratakse kaebuse esitaja õigusi. Vastavalt

HMS § 60 lg 1 õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt.

Kaebaja leiab, et ettekirjutuse andmise haldusmenetluses on rikutud oluliselt menetlusnorme,

mis muuhulgas mõjutas ka haldusakti enda andmist ja haldusakti sisu. Vastustaja rikkus

ettekirjutuse andmisel olulist haldusmenetluse põhimõtet, jättes kaebaja ära kuulamata rikkudes

sellega HMS § 40 lg 1.

Kaebuse esitajal puudus võimalus esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja

kohta oma arvamus ja vastuväited, mistõttu 15.11.2021 ettekirjutus on kehtetu.

4.5. Seaduses kasutatud mõiste „maksustav tulu“ ei käsitle antud situatsiooni, kuna Eesti

Vabariigis kuuluvad maksustamisele absoluutselt kõik legaalselt saadud ülekanded. See

oluliselt rikub kaebuse esitaja põhiõigusi, sest põhimõtteliselt riik võtab raha topelt nii

tulumaksu, sotsiaalmaksu jne kuid ka hüvitise tagasivõtmise näol. Tegemist on

Sotsiaalkindlustusameti enda eksitusega, mille eest kaebuse esitaja ei pea vastutama.

Sotsiaalkindlustusamet pidi kaaluma ja uurima põhjalikumalt kõiki asjasse puutuvaid

asjaolusid, mitte aga lihtsalt tegema formaalsetel tunnustel ettekirjutuse.

Sotsiaalkindlustusameti tegevuse tõttu on kaebuse esitaja õigused vanemahüvitise saamisele

kunstlikult ja seadusvastaselt piiratud. Kaebaja arvates ei ole ettekirjutuse tegemine

õiguspärane ja on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus.

4.6. Selles olukorras ei ole Sotsiaalkindlustusamet teinud kõike endast olenevat asjaolude

tuvastamiseks ega sh viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset

haldusmenetlust, mistõttu 15.11.2021 ettekirjutus nr 4.1-16/66586-2 on tehtud HMS nõuete

rikkumisega, mistõttu ei ole ettekirjutus õiguspärane ning riivab see oluliselt kaebuse esitaja

õigusi. Kaebaja palub kaebuse rahuldada.

4.7. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde ja esitas täiendavalt edasises menetluses

vaidlusaluse 2020 juulikuu sissetuleku aluseks olnud palgateatise 2730 eurose väljamakse

kohta, millelt nähtuvalt koosnes see põhipalgast summas 1820 ja hüvitisest tervise taastamiseks

910 euro eest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja leiab, et vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane ning põhjendab seda

alljärgnevalt.

5.1. Sotsiaalkindlustusamet peab vanemahüvitise määramisel, maksmisel ja ümberarvutamisel

lähtuma perehüvitiste seaduses (PHS) sätestatust. Selguse mõttes märgib vastustaja, et viited

PHS sätetele on redaktsioonis, mis kehtis ettekirjutuse andmisel.

PHSi kohaselt on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla

kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (PHS § 32). Vanemahüvitise saajal

on lubatud vanemahüvitise saamise ajal töötada ja saada tulu, kuid kui saadud tulu ületab teatud

suuruse kalendrikuus, siis kuulub vanemahüvitis ümberarvutamisele ning vajadusel tagasi

nõudmisele. Seejuures ei ole Sotsiaalkindlustusametile jäetud kaalutlusõigust, vaid seadusandja

on otsustanud, kuidas ja mis tingimustel vanemahüvitise ümberarvestus toimub. Erandid olid

sätestatud PHS § 42 lg-tes 2 ja 3.

Kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksutatavat

tulu, mis on suurem, kui pool hüvitise ülempiirist, on ta kohustatud sellest

Sotsiaalkindlustusametile viivitamata kirjalikult teatama (PHS § 35 lg 1). Kaebaja ei teavitanud

Sotsiaalkindlustusametit tulu saamisest juulikuus 2020, seetõttu sai ka võimalikuks

vanemahüvitise maksmine suuremas summas, kui seadus seda ette näeb.

Kui vanemahüvitise saaja saab sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool

hüvitise ülempiirist, mõnel PHS § 42 lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhul, esitab ta

Sotsiaalkindlustusametile sotsiaalmaksu tõendi tulu saamise kohta, jõustunud kohtuotsuse,

kohtumääruse, töövaidluskomisjoni otsuse või muud asjakohased dokumendid (PHS § 35 lg 2).

Kaebaja ei ole tõendit ega muid dokumente või ka vastavaid väiteid esitanud.

PHS § 42 lg 1 sätestas, et kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul

sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, lahutatakse

hüvitisest poolt hüvitise ülempiiri ületav tuluosa, mis on jagatud kahega.

Aastal 2020 oli pool hüvitise ülempiirist 1774,05 eurot. Kaebaja sai juulikuus 2020 tulu 2730

eurot, mistõttu kuulus tulenevalt PHS § 42 lg-st 1 tema vanemahüvitis ümberarvutamisele.

Vastav arvestus on ettekirjutuses toodud.

5.2. Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise

maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu

möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest (PHS § 46 lg 2). Kui selgub, et vanemahüvitise

arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvatakse hüvitis

ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (PHS § 46 lg 3).

Perehüvitiste tagasinõudmisel kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid,

arvestades PHS-i erisusi (PHS § 14 lg 1). SÜS § 32 lg 1 sätestab, et hüvitise andja otsustab

alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või

tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses.

Sotsiaalkindlustusamet on kaebajat teavitanud menetluse alustamisest 08.09.2020 ja

07.10.2021, saates kaebaja e-posti aadressile vastava teavituse. Kaebaja oma arvamust ega

vastuväiteid ei esitanud.

5.3. Hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt

või täielikult tagasi seaduses sätestatud juhul (SÜS § 31 lg 1 p 3). PHS § 46 lg-d 2 ja 3 näevad

ette vanemahüvitise saaja sotsiaalmaksu andmete kontrollimise, hüvitise ümber arvutamise ja

enam makstud hüvitise tagasi nõudmise. Tulenevalt PHS § 42 lg-st 1 kuulus kaebaja juulikuu

2020 vanemahüvitis ümber arvutamisele. Kuid kuna kaebaja tulu saamisest ei teavitanud, siis

jäi tulu ümber arvutamata, mistõttu maksti kaebajale juulikuu eest suuremat vanemahüvitist,

kui tal oli õigus saada.

Sotsiaalkindlustusamet on kaebajat teavitanud menetlusest ja andnud võimaluse olla ära

kuulatud. Kaebaja on esitanud vaide ning kohtusse kaebuse, kuid ühtegi asjaolu, mis annaks

alust jätta vanemahüvitis ümber arvutamata või tagasi nõudmata, ei ole ta välja toonud.

PHS § 42 lg 1 kohaselt kuulub kaebaja vanemahüvitis ümberarvutamisele ja PHS § 46 lg 3

alusel tagasi nõudmisele. Ettekirjutuses on nendele sätetele tuginetud.

5.4. Sotsiaalkindlustusamet on vanemahüvitise ümberarvutamisel ja tagasi nõudmisel lähtunud

õigusaktides sätestatust ning ühtegi seadusest tulenevat alust vanemahüvitise vähendamata ja

tagasi

nõudmata

jätmiseks

Sotsiaalkindlustusametil

ei

ole.

Samuti

ei

leia

Sotsiaalkindlustusamet, et kaebajat oleks võrreldes teiste vanemahüvitise saajatega ebavõrdselt

koheldud, sest seaduse sätteid kohaldatakse kõigi suhtes ühtemoodi. Kaebajale on antud

võimalus olla ära kuulatud ja vaidemenetluses on ta seda õigust kasutanud.

Lisaks PHS-is sätestatud teatamiskohustusele tulu teenimisest peab isik hüvitise taotlemisel

igakülgselt kaasa aitama eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolud muutumise

korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5 lg 2). Hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik

kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid

ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks (SÜS

§ 21 lg 1 p 1).

Seega ei ole vanemahüvitise saajatel ainult õigused, vaid on ka teatud kohustused.

5.5. Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalike seisukohtade juurde ning palub jätta kaebuse

rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses märgitut, asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut

veenda ega tõendada, et vaidlustatud ettekirjutus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus

seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele.

Vaidlustatud otsuste näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii

vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspäraste haldusaktidega, mis on antud selleks pädeva isiku

poolt ning vastavad HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on

järgitud perehüvitiste seaduses (PHS) ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätestatud

tingimusi.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti,

teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu

õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kohtul kontrollida, kas vaidlustatud otsus vastas selle andmise ajal kehtinud

õiguslikule regulatsioonile.

7. Õiguslik regulatsioon ja tuvastatud faktilised asjaolud

7.1. PHS § 14 lg 1 sätestab, et perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel kohaldatakse

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

7.2. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtis PHS § 42 lg 1 järgmises sõnastuses: Kui

vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat

tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, sealhulgas teisest Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, välja arvatud füüsilisest

isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), lahutatakse hüvitisest poolt hüvitise ülempiiri

ületav tuluosa, mis on jagatud kahega. Hüvitise suurust ei vähendata alla hüvitise määra.

PHS § 46 lg 2 sätestab, et Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid

vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja

kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt

kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on

muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi.

7.3. SÜS § 31 lg 1 p 3 sätestab, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult

makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused (edaspidi

käesolevas jaos ka alusetult tehtud kulutused) osaliselt või täielikult tagasi muul seaduses

sätestatud juhul.

SÜS § 32 lg 1 sätestab, et hüvitise andja otsustab alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise

ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise

andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt antakse ettekirjutuse täitmiseks mõistlik tähtaeg. Kokkuleppel

isikuga või isiku põhjendatud taotluse alusel võib tagasinõutava summa suurust ja isiku

võimalusi arvestades otsustada tagasimaksmise osade kaupa. Kui tagasinõue otsustatakse isiku

vabatahtliku tagasimakse alusel algatatud haldusmenetluses ja isik on tagasinõude täies

ulatuses täitnud, märgitakse ettekirjutuses tagasinõude täitmise ajana vabatahtliku tagasimakse

tegemise aeg.

7.4. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale Xle oli määratud vanemahüvitis ajavahemikuks

01.02.2020 kuni 30.09.2020 (dtl 24)

7.5. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel maksti X tulult juulikuus 2020 sotsiaalmaksu

summas 900,90 eurot. Seega sai X juulikuus 2020 sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 2730

eurot. Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega nimetatud asjaolule ka vastu

vaielnud. Need nähtuvad üheselt ka tema poolt esitatud palgateatiselt.

7.6. 08.09.2020 ja 07.10.2021 saatis Sotsiaalkindlustusamet X e-posti aadressile xxxxxxx

teavituse alusetult makstud vanemahüvitise tagasinõudmise menetluse alustamisest (dtl 25-

27). Nimetatud e-posti aadressi oli kaebaja ise vastustajale suhtlemiseks andnud ja seda oli

varasemalt kasutatud omavahelisel suhtlemisel. Sisulist vaidlust ei ole, et need teavitused

kaebajale vastavatel kuupäevadel e-postiga edastati. Kaebaja ise selgitas kohtuistungil, et ta ei

saanud neid kätte põhjusel, et need läksid ilmselt tema postkastis rämpsposti, kuna ta neid

saabumise ajal ei vaadanud. Kohus märgib, et kaebaja ei vaidlustanud vastustaja väiteid, et

teatised talle e-postiga saadeti ega ole ka tõendanud vastupidist. Kohtuistungil nõustus kaebaja

sellega, et talle on varasemalt saadetud vanemahüvituse määramise kohta teavitus samale e-

posti aadressile ja kaebaja on selle kätte saanud. Samuti selgitas vastustaja, et tavaprotseduur

ongi nii, et ettekirjutuse tegemisel teavitatakse isikuid menetluse alustamisest reeglina e-posti

teel ja ametil puudub ressurss vastuse mittesaamisel isikuid telefoni teel eraldi teavitamiseks.

Lisaks paljudel juhtudel isikud ei vastagi menetluse algatamise teavitusele. Sellisel juhul

saavad nad oma argumendid vajaduse korra esitada vaidemenetluses nagu ka seekord juhtus.

Samuti selgitas vastustaja, et ta ei saanudki kohe arvestada kaebaja reaalseid sissetulekuid ja

nendelt makstava sotsiaalmaksu andmeid, sest need andmed ei jõudnud enne hüvitise

määramist vastustajani ja kaebaja ise sellest vastustajat ei teavitanud.

7.7. 15.11.2021 tegi Sotsiaalkindlustusamet Xle ettekirjutuse nr 4.1-16/66586-2 maksta tagasi

vanemahüvitis summas 382,38 eurot (dtl 28-30).

Ettekirjutuse õiguslike alustena on märgitud PHS § 14 lg 1, § 42 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 3 ja §

32 lg 1 ja 2.

Ettekirjutuses on välja toodud selle tegemise aluseks olevad faktilised asjaolud, mida kaebaja

ei ole ümber lükanud ega tõendanud vastupidist.

Ettekirjutusest nähtub vanemahüvitise ümberarvutamise aluseks olevad asjaolud ja

arvutuskäik. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et vastavad andmed ja arvutuskäik oleks

ebaõiged. Vaidlust ei ole, et kaebaja on ettekirjutuse ka kätte saanud.

7.8. 29.12.2021 esitas X vaide (dtl 31-37) Sotsiaalkindlustusameti ettekirjutusele. Vaidlust ei

ole, et kaebaja on vaidemenetluses ära kuulatud. Sotsiaalkindlustusamet jättis oma 27.01.2022

vaideotsusega nr 5.2-3/6475-1 kaebuse esitaja vaide rahuldamata (dtl 38-41).

8. Kohus arvestades eelpool tuvastatud faktilisi asjaolusid ja õiguslikku regulatsiooni leiab, et

kaebaja kaebus on põhjendamatu. Kaebaja väited ettekirjutuse vastuolust HMS § 3 lg 2, § 4 lg

2, § 6, § 54, 64 lg 3 on alusetud ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Samuti ei ole vastustaja

eksinud kaalutulusreeglite vastu. Arvestades kehtivat õiguslikku regulatsiooni ja asjas

tuvastatud faktilisi asjaolusid puudus vastustajal sisuliselt kaalutlusõigus, vastustaja oli

kohustatud alusetult makstud vanemahüvitise seaduse järgi tagasi nõudma. Kaebajale on olnud

tagatud ka ärakuulamisõigus, kuid kaebaja ei ole seda kasutanud. Ka vaidemenetluses ega

kohtumenetluses ei ole kaebaja toonud välja ühtegi asjaolu, mis oleks võinud tuua kaasa

vastustaja poolt teistsuguse otsuse tegemise (näiteks tõendanud PHS § 42 lg 3 nimetatud

alus(t)e esinemist).

Kokkuvõtvalt ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks otsuste tegemisel teinud kaalutlusvea või

rikkunud mõnda materiaalõiguse normi, mis võiks kaasa tuua kaebuse rahuldamise.

HKMS § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses

esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud

haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda

põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata

põhjendusega nõustumisele.

Kohus nõustub vaidlustatud ettekirjutuses (dtl 28-30) ja selle suhtes tehtud vaideotsuses (dtl

38-41) toodud põhjendustega kui ka konkreetselt vastuseks kaebusele esitatud vastustaja

seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Ühtlasi märgib kohus, et kaebaja väljendas kohtuistungil selget soovi, et tagasimakse tegemine

määrataks talle ositi, sest kogu summa korraga maksmine ei ole talle võimalik. Kohus selgitas

kaebajale, et selline palve tuleb täpsustada vastavas haldusmenetluses ja sama selgitas ka

vastustaja.

9. Eelpooltoodud põhistustel jääb kaebus rahuldamata.

Menetluskulud

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise taotlust esitanud. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik