1-22-5456/109 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-22-5456

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2023. a, Tartu kohtumaja

Kriminaalasja number

1-22-5456 (21922900035)

Kohtunik

Marek Vahing

Kohtuistungi sekretär

Jana Kaaver

Kriminaalasi

Vjatšeslav Koguti süüdistuses KarS § 121 lg 2, p 3, § 120 lg 1

järgi üldmenetluses

Prokurör

Ringkonnaprokurör Gerd Raudsepp

Süüdistatav

VJATŠESLAV KOGUT

Isikukood 38108070285; elukoht: XXX; viibimiskoht: XXX

Vangla; kodakondsus: XXX kodanik; emakeel: XXX; haridus:

XXX; töökoht: XXX;

Tõkend: vahistamine alates 29.08.2022. a

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Aivar Kello

Kohtuistungi toimumise aeg 1., 2., 19. detsember 2022. a ning 12. jaanuar 2023. a.

RESOLUTSIOON

1. Süüdi tunnistada Vjatšeslav Kogut KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõista karistuseks 2

(kaks) aastat vangistust.

2. Õigeks mõista Vjatšeslav Kogut KarS § 120 lg 1 järgi.

3. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning hakata

karistuse kandmise aega lugema alates Vjatšeslav Koguti vahistamisest, s.o alates

29.08.2022. a.

4. Tõkend – vahistamine – kaotab kehtivuse kohtuotsuse jõustumisel või otsuses

ettenähtud vangistuse lõpptähtaja saabumisel, sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg saabub

varem.

5. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista Vjatšeslav Kogutilt riigituludesse

menetluskuludena sundraha 1087 eurot ja 50 senti, ekspertiisitasu summas 61 eurot,

kaitsjatasu summas 1442 eurot ja 70 senti.

6. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud

kogusummas 2591 eurot ja 20 senti tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB

Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300

(Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on 99923700006036.

Selgitusse tuleb märkida „1-22-5456, menetluskulud, Vjatšeslav Kogut“.

7. Maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja

suunatakse kogu nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras.

8. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimiku juurde DVD-R plaadid.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioon

esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või

määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtule 15

päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Süüdistuse sisu

1. Vjatšeslav Kogutit süüdistatakse selles, et tema

- XXX kella 14:30 paiku kasutas XXX Vangla eeluuritavate eluhoone jalutusaedikus

kaaskinnipeetav M.-A. S. suhtes füüsilist vägivalda. Tekkinud sõneluse käigus lõi Vjatšeslav

Kogut kannatanule ühel korral parema jalaga vastu vasakut põlve. Löögi tagajärjel kukkus

kannatanu maha. Seejärel otsis süüdistatav taas kannatanuga kontakti ning tekkinud sõneluse

käigus lõi ühel korral parema käega suu piirkonda ning seejärel käte seerialöökidega ühel

korral näkku ning ühel korral pähe. Kirjeldatud teoga põhjustas Vjatšeslav Kogut kannatanule

füüsilist valu ning tervisekahjustused, s.o alahuule sisekülje pindmise marrastuse ja vasaku

põlveõndla marrastuse;

- XXX ajavahemikul kell 14:50-15:15 kasutas XXX Vangla eeluuritavate eluhoone 9.

üksuse kambris nr 3006 kaaskinnipeetava A. D. suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda

tuvastamata viisil vähemalt kolmel korral näkku ja pähe. Kirjeldatud teoga põhjustas Vjatšeslav

Kogut kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustused, s.o hulgivigastused näopiirkonnas,

hematoomi parema silma piirkonnas, turse ja punetuse ninajuurel, pindmised vigastused ja

punetuse otsmikupiirkonnas, hematoomi, verevilli ja turse alahuulel ning pindmise marrastuse

kuklapiirkonnas;

- XXX kella 15:59 paiku kasutas XXX Vangla eeluuritavate eluhoone 10. eluosakonna kambris

nr 3070 kaaskinnipeetav M. S. suhtes füüsilist vägivalda, väänates tema mõlemat kätt.

Kirjeldatud teoga põhjustas Vjatšeslav Kogut kannatanule füüsilist valu.

Vjatšeslav Kogutit on varem KarS § 121 lg 2 p-s 3 kvalifitseeritud kuriteo eest Harju Maakohtu

Tallinna kohtumaja 02.12.2020 otsusega nr 1-20-6472 karistatud ja seega pani ta toime KarS §

121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese valu ja tervisekahjustusi tekitava

kehalise väärkohtlemise, korduvalt.

Veel süüdistatakse Vjatšeslav Kogutit selles, et tema, olles kinnipeetav XXX asuvas XXX

Vanglas, ähvardas XXX ajavahemikul kell 15:14-15:33 XXX Vangla eeluuritavate eluhoone 6.

eluosakonna kambri nr 2056 juures koridoris kaaskinnipeetav J. U. tervisekahjustuste

tekitamise ja tapmisega. Vjatšeslav Kogut ütles kambris nr 2056 viibinud J. U.: „Kui kambriuks

lahti tehakse, siis ma peksan su läbi ja tapan su ära.“

Kannatanu võttis V. Koguti ähvardust reaalsena. Sellega pani Vjatšeslav Kogut toime KarS §

120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega

ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. II Kohtu seisukoht

Vägivald M.-A. S. suhtes

2. Kannatanu M.-A. S. andis kohtus ütlusi ning kirjeldas ristküsitlusel, kuidas ta XXX. a.

vangla jalutusboksis solvas kaaskinnipeetava Vjatšeslav Koguti XXX ja pärast seda lõi

viimane teda näkku ja jalgadesse, täpsemalt tabas löök tema vasakut jalga. Kümneviieteist

minuti möödudes toimus nende vahel taaskord sõnavahetus ja seepeale lõi süüdistatav

uuesti kannatanut – kaks-kolm korda rusikas kätega, löögid tabasid kannatanut näkku ja pea

piirkonda, tekitades vigastustena verise huule ja muhu kuklas. Löökide tagajärjel tundis

kannatanu valu ja hirmu. Pärast löömisi käis kannatanu vangla arsti juures, kus tal fikseeriti

verine huul.

3. Kannatanu ja ka süüdistatava vigastused fikseeris meditsiinitöötaja T. N., kes käis kohtus

ka tunnistusi andmas. Tunnistaja kinnitas, et kahe kinnipeetava läbivaatus toimus XXX. a.

ning läbivaatuse põhjuseks oli tüli ja füüsiline konflikt kahe kinnipeetava vahel. Vjatšeslav

Kogutil fikseeris T. N. parema käe neljanda nuki piirkonnas marrastuse. M.-A. S. fikseeris

ta huule siseosas pindmise marrastuse, põlvel punetuse ja marrastuse. T. N. fotografeeris

kinnipeetavaid, prokurör esitas need fotod tõendina ning neist nähtub, et kannatanu on

alahuul punane ja marraskil ning tema vasakul jalal põlveõndlas on marrastus. Seega saab

lugeda tuvastatuks, et kannatanul olid süüdistuses nimetatud ajal süüdistuses nimetatud

tervisekahjustused.

4. Kohtus andsid tunnistusi ka süüdistatava ja kannatanuga samal ajal jalutusboksis viibinud

kinnipeetavad M. K. ja V. M.. Mõlemad kinnitasid seda, et süüdistatav lõi kannatanut, sest

viimane solvas süüdistatava XXX. V. M. kirjeldas, kuidas pärast solvamist läks süüdistatav

jooksuga ja lõi kannatanut rusikaga näkku ja kannatanu hakkas nutma. M. K. kirjaldas

sündmust mõnevõrra detailsemalt ja selgitas, et lööke oli kaks, esmalt jalgadesse ja siis

mõne aja möödudes näo piirkonda.

5. Sündmusele vahetult reageerinud vangivalvur V. S. mäletas kohtus, et sündmus toimus

aasta aega tagasi, kevadel või suvel vangimaja korpuse kõrval asuvas jalutusaedikus.

Sündmusest sai tunnistaja teada pärast jalutuskäiku kui M.-A. S. olid jalutuskäigult

saabudes pisarad silmis.

6. Vjatšeslav Kogut tunnistas ennast kuriteo toimepanemises süüdi ja ristküsitlusel selgitas

toimunut sarnaselt kannatanu ja tunnistajatega - konflikt eskaleerus vägivallaks solvangu

tõttu. Vjatšeslav Kogut tunnistas, et lõi kannatanut jalaga jala pihta, kannatanu kukkus ja

hiljem lõi ta kannatanut näkku. Löökide arvu Vjatšeslav Kogut täpselt ei mäletanud, aga

kuskil kaks korda – vasaku ja parema käega, üks löök huulde ja teine pähe. Vjatšeslav Kogut

rõhutas samas, et kannatanu provotseeris teda.

7. Kohtuvaidlustes leidis prokurör, et Vjatšeslav Koguti ütlused osas, mis puudutavad M.-A.

S. episoodi, on usaldusväärsed, sest need haakuvad ka muude selle episoodi kohta uuritud

tõenditega. Küll aga pidas prokurör oluliseks märkida, et vaatamata sellele, et Vjatšeslav

Kogut süüd tunnistab, on ta jätkuvalt ennastõigustaval ja enda süüd pisendaval seisukohal -

nii iseloomustas süüdistatav kannatanut kui provokaatorit ning õigustas füüsilise vägivalla

kasutamist kannatanu enda tegevusega.

8. Võimaliku provokatsiooni ja selle tagajärgede osas märgib kohus järgmist (tuginedes

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2021. a otsusele asjas nr 1-20-3046/33, p-d

3138).

9. Üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale

üksiksündmusele, praegusel juhul löömistele, kuid sellele vaatamata ei saa asja

lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Ehk siis ei ole süüdistatava tegu

tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute

omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist (selliselt nt KarS § 120 puhul Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2020. a otsus asjas nr 1-19-1849/43, p 25).

10. Asjassepuutuvaks võib osutuda nn teoprovokatsiooni instituut, mille all peetakse silmas

olukordi, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (nn

tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe lihtsalt

õigusvastase

ja/või

sotsiaaleetiliselt

hukkamõistetava

käitumisega

(nn

süüline

provokatsioon) (täpsemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2021. a otsus asjas

nr 1-20-3535/52 p-d 16-17). Praktikas on rõhutatud sedagi, et provokatsioon võib avalduda

ka pikaajalises ning süstemaatilises käitumises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.

veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1) ning on eraldi toonitatud tarvidust anda

vajadusel

hinnang

ka

kannatanu

enda

rollile

sündmustikus

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p 10).

11. Teisalt on Riigikohus korduvalt märkinud, et tagajärje omistamise teo toimepanijale võib

välistada kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk

(teadlik) eneseohustamine. Viimast on praktikas kohaldatud nt vastastikuse kakluse

olukorras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-34-08 ja

22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10), liiklusrikkumiste puhul (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-79-06; 21. mai 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-23-13 ja 2. novembri 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15) ning juhtudel, kui

isik mõistab talle tekitatud vigastuse ohtlikkust ning loobub vabatahtlikult abist, võttes

seekaudu riski n-ö üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr

3-1-1-102-16).

12. Ehk siis enda individuaalsete õigushüvede (teadlik) ohtu asetamine vastutusvõimelise isiku

poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud

kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele. Teadlik eneseohustamine hõlmab kindlasti

ka tahtlikku provokatsiooni, s.o sisuliselt ründe väljameelitamise olukordi. Samuti on

Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et vähemalt juhtudel, kui isiku käitumist

iseloomustab teadlik tegutsemine (ulatumata siiski ründe meelega esilekutsumiseni), on

alust rääkida teadlikust eneseohustamisest ka süülise teoprovokatsiooni korral (nt teis(t)e

isiku(te) teadlik õrritamine ja ärritamine, seda ka pikema aja vältel). Teisisõnu ei ole alust

teoga põhjustatud tagajärge isikule omistada olukorras, kus kannatanust lähtuvale

(teadlikule) provokatsioonile reageeritakse viisil, mis on provokatsiooni olemust ja

kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ja adekvaatne. Rõhutada on siiski vaja,

et selle provotseeriva (nn vallandava) teo ja provotseeritud isiku reageeringu vahel peab

esinema tihe ajaline ning üldjuhul ka ruumiline seos, eristamaks seda nt hilisemast

kättemaksust.

13. Vjatšeslav Kogut rõhutas terve kohtumenetluse kestel, et kannatanu M.-A. S. provotseeris

teda. Provokatsiooni kinnitasid ka samal ajal jalutusboksis olnud kaaskinnipeetavad ja V.

M.. Tunnistaja M. K. tõi välja isegi selle, et kui inimene on venelane ja teine inimene räägib

pahasti tema pere kohta, hakkab iga venelane oma pere au kaitsma. Kui suuliselt ei saa, siis

füüsiliselt. Provotseerimist tunnistas tegelikult kannatanu M.-A. S. isegi – alguses solvas

Vjatšeslav Koguti XXX ja hiljem „torkisid üksteist“ edasi.

14. Vaatamata sellele on kohus veendunud, et kannatanu M.-A. S. ei provotseerinud

süüdistatavat eesmärgiga välja meelitada kaklus. Ta küll provotseeris verbaalselt, kuid ei

arvanud, et Vjatšeslav Kogut reageerib sellele füüsiliselt. Teisisõnu leiab kohus, et

provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades ei olnud löömine

oodatav ja adekvaatne vastureaktsioon. Ennekõike rajaneb kohtu seisukoht asjaolul, et

kannatanu puhkes pärast süüdistatava lööke nutma. Seda kinnitas kaaskinnipeetav ja

sündmust pealt näinud V. M. ja sündmusele vahetult reageerinud vangivalvur V, S.. Kohtu

jaoks ei ole usutav, et inimene, kes meelitab teiselt mingil põhjusel kakluse välja puhkeb

pärast seda nutma. Ilmselgelt olid löögid kannatanu jaoks ootamatud, ehk siis ta ei

arvestanud sündmuste sellise eskalatsiooniga ja oli sellest ehmunud ning hirmul.

15. Ülaltoodut arvesse võttes on kohtumenetluses uuritud tõenditega tuvastatud, et Vjatšeslav

Kogut ja M.-A. S. viibisid süüdistuses märgitud ajal jalutusaedikus, nende vahel tekkis

verbaalne konflikt, mis arenes edasi füüsiliseks ning mille raames lõi Vjatšeslav Kogut

esmalt kannatanut enda jalaga vastu kannatanu jalga ja kannatanu kukkus. Mõne aja pärast

lõi Vjatšeslav Kogut uuesti kannatanut rusikatega peapiirkonda – näkku ja pähe. Samuti on

tuvastatud ning eluliselt usutav, et löögi tagajärjel tundis kannatanu valu ning tal tekkisid

tervisekahjustused, millised fikseeriti meditsiiniosakonnas. Kuriteo toimepanemisel

tegutses Vjatšeslav Kogut kavatsetult. Kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmine oli

seatud tema eesmärgiks - olles sõnavahetuses kannatanuga, otsustas ta sellele reageerida

füüsilise vägivallaga ning seadis enda eesmärgiks kannatanu kehalise väärkohtlemise ning

temale valu ja tervisekahjustuse tekitamise. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei

esine.

Vägivald A. D. suhtes

16. Esmalt peatub kohus tõendikogumil, ehk et määratleb ära, millisest tõendikogumist kohus

asja lahendamisel lähtub. Nimelt tekkis kohtumenetluse käigus vaidlus sellest, kas XXX

Vangla teabe- ja uurimisosakonna töötaja K. K. saab olla tunnistajaks tõendamisasjaolude

osas KrMS § 62 mõttes või mitte. Kohtuistungil oli kohus seisukohal, et tunnistaja puhul

on tegemist uurimisasutuse ametnikuga, kes ei saa olla tunnistajaks tõendamiseseme

asjaolude kohta ning teda saab kasutada vaid tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kohtu

hinnangul on tegemist sellise uurimisasutuse ametnikuga, kes täitis oma tööülesannet, ta

kutsus kannatanu välja, vestles temaga. Kokkuvõttes ei nõustunud kohus prokuröri

seisukohaga, et K. K. saab olla vahetuks tunnistajaks nii seetõttu, et kannatanu talle vahetult

pärast sündmust, olles toimunu mõju all, teavet avaldas kui ka põhjusel, et kannatanu A. D.

ei olnud kohtumenetluses võimalik vahetult üle kuulata.

17. Prokurör leidis kohtuvaidlustes, et tunnistaja K. K. saab olla tunnistajaks ka

tõendamiseseme asjaolude kohta ja seda järgnevatel põhjustel. Esiteks, tunnistaja kinnitas,

ning mis nähtub ka kohtule esitatud tõenditest, et ühtegi menetlustoimingut ta selle

kriminaalasja raames läbi ei viinud, seega ei olnud tegemist kriminaalasja menetleva

uurimisasutuse ametnikuga. Teiseks, tunnistaja ütluste kohaselt toimus vestlus kannatanuga

XXX. a hommikul. Seega ei olnud hetkel, mil kannatanu ja tunnistaja omavahel vestlesid,

kriminaalmenetlust veel alustatud ega menetlustoiminguid läbi viidud. Kannatanu

ülekuulamine algas XXX. a kell 14:28. Kolmandaks ei osalenud tunnistaja A.

D. ülekuulamisel, protokolli kohaselt on selle menetlustoimingu läbi viinud teine ametnik,

samuti ei ole teda märgitud selles toimingus osalejana, ta ei ole allkirjastanud protokolli ega

viibinud ka selle menetlustoimingu juures. Ristküsitlusel selgitas tunnistaja, et tema

tööülesanneteks on mh operatiivselt potentsiaalsete õigusrikkumistega ja ennetamisega

tegeleda ning selline vestlusvorm on standardprotseduur, selle kohta võeti kinnipeetavatelt ka

kirjalik seletus. KrMS § 66 lg 1 ütleb, et tunnistaja on füüsiline isik, kes võib teada

tõendamiseseme asjaolusid. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei või tunnistajana kriminaalmenetluses

osaleda uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi olnud. Seega on prokuröri

hinnangul võtmeküsimuseks justnimelt see, kas see kriminaalasi oli tunnistaja menetluses või

mitte. Ristküsitlusel vastas tunnistaja sellisele küsimusele eitavalt. Sellist seisukohta on

väljendanud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-91-16 p-s 9. Seal on käsitletud olukorda, kus

tunnistajana on kohtus üle kuulatud politseiametnik, kes toimetas süüdistatava kainenema ja

selles menetluses tekkis vaidlus, kas seeläbi osales isik kriminaalmenetluses läbi viidud

menetlustoimingus. Lahendis selgitas kolleegium, et kriminaalasja menetlevaks ametnikuks

saab

olla

uurimisasutuse

ametnik,

kes

teeb

kriminaalmenetluse

läbiviimiseks

kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt

ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses

menetlustoiminguid

teinud.

Konkreetses

Riigikohtu

poolt

lahendatavas

kaasuses

joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav uurimisasutuse poolt

kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku järelevalve

käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduses. Kohus

leidis, et kuna tunnistaja kriminaalasjas uurimis- ega muudes menetlustoimingutes ei osalenud,

ei ole ta ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Tartu Vangla põhimääruse § 9 sätestab, et

teabe- ja uurimisosakonna põhiülesanded on ennetada ja avastada vanglas kinni peetavate

isikute õigusrikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja jälitustegevust. Seega ei piirdu

osakonna tööülesanded pelgalt ja vaid kriminaalmenetluste läbiviimisega ning ei saa väita, et

iga osakonna töötaja menetleb ka kriminaalmenetlusi. Avalikult on kättesaadav ka osakonna

põhimäärus, milles on üksuse tööülesanded sätestatud. Konkreetsemalt on iga ametniku

ametijuhendis täpselt kirjeldatud see, millised on tema tööülesanded. Seejuures tuleb selgelt

eristada seda, millised tööülesanded viiakse läbi Tartu Vangla reeglite kohaselt ja millised

menetlustoimingud kriminaalmenetluse seadustiku alusel. Prokurör leiab, et praegusel hetkel

on analoogne olukord sellega, millist lahendas Riigikohus. Isikutega toimuvad esmased

vestlused, sündmuste asjaolude väljaselgitamine allub esmajoones XXX Vangla reeglistikule,

kui selle raames selgub, et on vaja alustada kriminaalmenetlust, muutub ka reeglistik. Kui

sellises olukorras sama isik on seotud ka kriminaalmenetlusega, siis on välistatud tema

võimalus tunnistajana ütlusi anda. Juhul, kui ta ei ole isik, kes kriminaalmenetluses

menetlustoiminguid läbi viib, ei ole prokuröri hinnangul tegemist KrMS § 66 lg-s 2 nimetatud

keeluga. Sellise käsitluse kohaselt ei oleks ühelgi patrullpolitseinikul võimalik anda ütlusi

näiteks olukorras, kus nad saabusid väljakutse peale mingile sündmusele ja selle raames avaldas

isik neile mingisugust teavet või nad tuvastasid mingisuguseid asjaolusid. Praktikas on väga

tavapärane olukord, kus kahest inimesest koosnev patrull saabub sündmuskohale, juhul kui

alustatakse menetlust, saab üks patrullpolitseinik, kes ei ole asja menetleja, olla ka tunnistajaks.

Seda nii väärteo- kui ka kriminaalmenetluses. Või teisalt olukord, kus patrull reageerib näiteks

koduvägivalla juhtumile, kuivõrd tavapäraselt just sellistes olukordades tekibki võimalus

vahetute tunnistajate ütlusi kohtus kasutada. Seega on prokurör seisukohal, et käesolev olukord

on analoogne Riigikohtu poolt lahendatud olukorraga ning K. K., mitte omades kokkupuudet

selle konkreetse kriminaalasja menetlemisega, saab olla tunnistajaks ka tõendamiseseme

asjaolude kohta.

18. Kohus jääb kohtuistungil võetud seisukoha juurde ja selgitab järgmist. Riigikohtu üldkogu

on oma 19. juuni 2012. aasta lahendi 3-3-1-75-11 p-des 15-16 järelevalvemenetluse ja

väärteomenetluse kontekstis selgitanud, et haldus- ja süüteomenetlus võivad kulgeda ning

sageli kulgevadki samal ajal, nende toiminguid võib teha üks ja sama ametnik ning

menetluses tehtavate toimingute piiritlemine konkreetselt ühe menetluse toiminguna on

seetõttu oluliselt raskendatud. Riigikohtu üldkogu seisukohtadest tulenevalt saab sedastada,

et menetlustoimingute kvalifitseerimisel haldus- või süütemenetluse toiminguteks saab

juhinduda menetlustoimingu eesmärgist. Samas, kui pelgalt eesmärgi kategooria

arvestamine on ebapiisav, sest üks ja sama toiming võib teenida erinevaid õiguspäraseid

eesmärke ning kohalduda nii haldus- kui ka süüteomenetluses, tuleb lähtuda ka sellest,

milline on menetleja tegelik tahe ja kuidas see avaldub.

19. XXX Vangla teabe- ja uurimisosakonna põhimääruse § 2 kohaselt on teabe- ja

uurimisosakonna eesmärgiks koguda ja uurida teavet selleks, et ennetada ja avastada

kinnipeetavate ja vahistatute õiguserikkumisi ning korraldada vanglas uurimist ja

jälitustegevust. Sama määruse § 4 lg 1 kohaselt on teabe- ja uurimisosakonna põhiülesanded

ennetada ja avastada kinnipeetavate ja vahistatute õiguserikkumisi ning korraldada vanglas

uurimist ja jälitustegevust ning lg 3 p-de 1 ja 2 alusel osakond jälgib ja fikseerib

operatiivolukorda vanglas süütegude ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks, töötleb

vastavat teavet, koostab selle põhjal analüüse ning vastavalt seadusest tulenevatele

volitustele alustab ja viib läbi kuriteo tunnuste olemasolul kriminaalmenetlusi ning edastab

vangla menetluspädevuse mittekuuluvad materjalid pädevale menetlusasutusele.

20. Vaidlust ei ole selles, et K. K. on XXX Vangla teabe- ja uurimisosakonna ametnik ja ta

täidab viidatud põhimäärusest tulenevaid ülesandeid. Kohtus ristküsitluse käigus vastas ta

prokuröri küsimustele ning selgitas, et tema tööülesanneteks on tegeleda vanglas viibivate

kinnipeetavatega, nende õigusrikkumiste ennetamise, tõkestamise ja avastamisega. Lisaks

sellele selgitas ta, kuidas ta oma tööülesandeid täpsemalt täidab. Selgus, et üldjuhul toimub

see niimoodi, et kui valvur tuvastab kinnipeetava rikkumise, teavitab valvur

peavalvekeskust, peavalvekeskus teavitab uurimisosakonda. Kui on tuvastatud kannatanu,

kutsutakse ta teabe- ja uurimisosakonda ja uuritakse, mis on toimunud.

21. Prokuröri täpsustavate küsimuste ja antud vastuste pinnalt selgus, et XXX. aastal teavitati

K. K. peavalvekeskusest, et XXX vangla eelvangistuse hoone 9. osakonnas avastati

kinnipeetaval kehavigastused. Kinnipeetavaks oli A. D.. Pärast kehavigastuste kontrolli

toodigi kannatanu teabe- ja uurimisosakonda ja K. K. hakkas teda küsitlema, et välja

selgitada põhjused, miks kinnipeetaval on näos selgelt esinevad näovigastused. Huuled olid

tursunud, ninajuurel oli selgelt nähtav vigastus, silmaalused, oli näha marrastused, kuklas

oli marrastus. K. K. sõnul oli kannatu esialgu napisõnaline, et ei räägi midagi, midagi polegi

juhtunud, et ise kambris kukkus vastu radiaatorit. Kui aga K. K. hakkas täpsustavaid

küsimusi esitama, et kuidas on võimalik kukkuda, et nii otsmikul, ninal, põsesarnal on

vigastused, ei osanud kannatanu seda kirjeldada. K. K. sõnul oli näha, et kinnipeetav ei taha

anda tõeseid ütlusi, mispeale üritas ametnik kogu aeg esitada küsimusi, kas tal

kaaskinnipeetavatega on probleeme. A. D. ei tahtnud sellest rääkida, sest ta nagunii

kirjalikult midagi ei tunnista, ta varsti vabaneb, läheb koju, ei taha endale lisaprobleeme. Et

ta ei taha kedagi süüdlaseks teha. Lõpuks jõudsid ametnik ja A. D. vestlusega nii kaugele,

et viimane ütles, et olid kaaskinnipeetavaga probleemid, nime ei ütle, kirjalikke selgitusi

anda ei soovi, et vaadake ise eilset päeva (kohtu märkus: vangla valvekaamera

videosalvestist), mis juhtus kella kolme ajal. K. K. jättis kinnipeetava ooteruumi, läks

videoid vaatama, kust tuvastas, et kella poole kolmest poole neljani käisid tema kambris S.

T. ja Vjatšeslav Kogut. A. D. viibis sel hetkel kambris number 3006. Pärast seda läks K. K.

uuesti A. D. vestlema. Ta avaldas viimasele, et kambris käis kaks inimest ja küsis, kuidas

on läbisaamine kambrikaaslase T., mille paele A. D. vastas, et temaga on kõik hästi, temaga

pole probleeme ega konflikte. K. K. küsimusele, et kas Kogutiga on probleeme, siis selle

peale A. D. ennast sõnaliselt ei väljendanud, aga noogutas. „Siis läksin oma küsitlusega

edasi, et kas kehavigastused tekitas tema. Ma üritasin välja selgitada põhjused, miks ta

sinna kambrisse tuli ja miks vigastused tekitas. Siis ta noogutas, andis mõista, et see oli

Kogut, aga ta ütles, et ta ei soovi Koguti vastu mingeid ütlusi anda.“ Lõpuks rääkis

kannatanu K. K. sõnul talle nii palju, et ta ei saanudki aru, mis konflikti põhjuseks oli. K.

K. küsimusele, et kas Kogut tuli lihtsalt sinu kambrisse ja hakkas peksma, siis kannatanu

jälle noogutas ja ütles, et midagi sellist jah.

22. Eeltoodu pinnalt on kohtu arvates selge, et K. K. eesmärgiks tema tööülesannetest lähtuvalt

oli avastada kuritegu. Selle eesmärgi saavutamisele oli suunatud tema tahe ja see tahe

avaldus sellisena, nagu ta seda ise ka kohtuistungil kirjeldas, läbi kannatanu küsitlemise. K.

K. ametnikuna ise selgelt väljendas ennast, et ta hakkas küsitlema ja veendus, et kannatanu

ei anna tõeseid ütlusi. Kohtu arvates alustas K. K. sisuliselt esimese uurimistoiminguga

kriminaalmenetlust KrMS § 193 lg 1 mõttes ning viis läbi kannatanu ülekuulamist ja seega

saab teda sisuliselt pidada asja menetlevaks ametnikuks ja teda ei saa tunnistaja üle kuulata,

nii nagu peab seda keeluna silmas KrMS § 66 lg 2.

23. Kohtu arvates tuleb KrMS § 66 lg 2 toodud keelu eesmärki tõlgendada selliselt, et välistatud

oleks olukord, kus menetleja ise on tõendi looja. 29. oktoobri 1996. aasta lahendis 3-1-1-

11396 rõhutas Riigikohtu kriminaalkolleegium, et menetleja saab olla tõendite koguja,

kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja.

Seega on seadusandja ka väga konkreetselt piiritlenud juhu, mil saab menetlejat üle kuulata,

ehk siis, kui on tarvis realiseerida konfrontatsiooniõigust ja rakendub KrMS § 66 lg 2 teine

lause. Ehk siis, uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses kriminaalasi on olnud, võib olla

kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks. Vaid sellisena saab

ka praeguses asjas K. K. ütlusi kasutada. Riigikohtu lahendid, millele prokurör viitab,

avavad kohtu arvates KrMS § 66 lg 2 sisustades ukse vaid tõlgendusele, et menetluse

asjaolude selgitamise eesmärgil võib neid tunnistajatena üle kuulata, isegi kui nad on

uurimisasutuse ametnikud. Ehk siis sellisel lähenemisel on kindel eesmärk – püütakse täita

lünka, et menetlejad saaksid oma menetluse kohta selgitus anda, vaatamata seaduses toodud

sõnaselgele keelule. Kuidagi ei saa siit teha järeldust, et nad võiksid anda selgitusi

tõendamiseseme asjaolude kohta, mis on neile saanud teatavaks menetlejana.

24. Kohus rõhutab, et andis hinnangu vaid konkreetsele juhtumile ning välistatud ei ole, et

mingitel juhtudel saab menetleja tunnistusi, kes on oma tööülesandeid täites saanud teavet,

ka KrMS § 66 lg 21 p-de 1-3 alusel kasutada. Näiteks võiks kasutada menetleja ütlusi

olukorras, kus kinnipeetav ise on palunud ametnikuga kohtumist põhjusel, et soovib talle

vabatahtlikult avaldada enda suhtes toime pandud kuriteo asjaolusid. Sealjuures saab

arvesse võtta keskkonda, kus selline avaldamine toimuks, ehk siis vanglat. Arusaadavalt

võib juhtuda, et vanglas on kinnipeetava jaoks ainukeseks usaldusväärseks inimeseks,

kellele ta soovib oma jutu ära rääkida, vanglaametnik, isegi teabe- ja uurimisosakonna

ametnik, kelle tööülesanneteks on mh kuritegude avastamine. Ja kui vanglaametnik vaid

kuulab inimest, ega hakka teda küsitlema ja suunab koheselt kannatanu teise ametniku

juurde menetlustoiminguteks, võib tõusetuda võimalus vanglaametniku tunnistuste

kasutamiseks tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks (näiteks vt otsuse p 50). Ilmselt

oleks selline olukord siiski erandlik, sest nii nagu märgib oma kohtuvaidluste kõnes ka

tabavalt õigesti prokurör, saavad praktikas sellised asjaolud teatavaks reeglina läbi selle, et

keegi lähedal seisev inimene tunneb muret ja seeläbi hakkab küsima, mille peale teine

inimene avaneb ning räägib.

25. Seega jätab kohus K. K. ütlused tõendamiseeseme asjaolude tõendamiseks tõendikogumist

välja, küll aga kasutab neid kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks.

26. Kannatanu kutsuti kohtusse ütlusi andma 01.12.2022. a. Kohtusaali kannatanut kohale ei

toodud, ta osales kohtuistungil virtuaalselt XXX Vanglast, kuid ristküsitleda teda võimalik

ei olnud. Nii nagu märkis õigesti oma süüdistuskõnes prokurör, oli kannatanu äärmiselt

pinges, kohati isegi hüsteeriline, mis päädis kohtu poolse korrale kutsumisega. Kuivõrd

kannatanu ei olnud nõus ütlusi andma, taotles prokurör kannatanu kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamist. Nende kohaselt läks kannatanu XXX. a pärast õhtust loendust duši

alla, sealt väljudes tahtis panna käteräti radiaatori peale kuivama, kuid libastus ja kukkus

näoga vastu radiaatorit.

27. Prokurör leiab, et kannatanu valetab ja ei soovi anda ütlusi Vjatšeslav Koguti vastu.

Arvestades seda, kuidas käitus kannatanu kohtusaalis enne ristküsitlust ja K. K. ütlusi,

kuidas kannatanu ei soovinud ütlusi anda ega avaldada, kes teda ründas, on prokuratuuri

seisukoht veenev ja kohus nõustub selle seisukohaga. Seda enam, et kannatanu ütlustes

esineb selge vastuolu asjas teostatud ekspertiisiga.

28. Kronoloogilises järjekorras tõendeid analüüsides tuleb esmalt peatuda XXX Vangla

videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-9 eluosakonna valvekaamera nr E9-3 37

XXX videokaamera salvestisel ja selle kohta koostatud vaatlusprotokollil. Selle kohaselt

siseneb kambrisse nr 3006 siseneb kell 14:47 esmalt S. T. ja seejärel A.

D.. Kohtuistungi käigus vaadeldud salvestiselt ei ole A. D. näost võimalik tuvastada vigastusi.

29. Kell 14:49 möödub kambrist Vjatšeslav Kogut, kes hoiab käes kindaid ning vaatab hetkeks

kambrisse nr 3006 ning 14:50 siseneb ka süüdistatav kambrisse. 2 minutit hiljem, s.o 14:52

väljub kambrist S. T., kes tõmbab kambri ukse enda järel koomale. 14:56 tõmmatakse

kambri uks täiesti kinni. Kell 14:58 siseneb kambrisse uuesti S. T., kes viibib seal vähem

kui minut aega, seejärel lahkub ja lükkab kambri ukse kinni ning vaatab hetkeks kambri

vaateavast sisse. Kell 15:09 naaseb ta kambrisse ja lahkub sealt 15:13. Kell 15:14 siseneb

ta taas kambrisse ning 15:16 lahkuvad S. T. ja Vjatšeslav Kogut omavahel vesteldes

kambrist ja liiguvad koridoris ja jäävad selle lõppu seisma. A. D. kambrist ei välju.

30. 25.10.2021. a koostatud XXX Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-9

eluosakonna

valvekaamera

nr

E9-3

videosalvestise

vaatlusprotokollist

ja

videosalvestisest endast nähtub, et XXX kell 05:35 väljub A. D. enda kambrist ning

kaamerapildist on näha, et tema näos ja kuklapiirkonnas on punetavad laigud ja

marrastused.

31. XXX Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluhoone E-9 eluosakonna valvekaamera nr

E9-3 37 videokaamera salvestise järgi avab valvur K. K. XXX. a kell 07:21 kambri ukse,

mille juurde ilmub S. T. ning seejärel A. D., kes oma pead kätega kinni hoiab. Samuti

nähtuvad kaamerasalvestiselt ka kannatanu näos olevad tumedamad laigud.

32. Valvur K. K. kohtus antud ütluste kohaselt toimus kannatanu A. D. üks intsident XXX.

aastal. Tunnistaja läks ühe teise kinnipeetava vihje peale A. D. kontrollima. Selgus, et

kinnipeetaval oli mask ees, tunnistaja palus selle ära võtta. Tunnistaja mäletas, kuidas

kinnipeetav hoidis maski eriti hoolsalt ees ning ei soovinud seda eest ära võtta. Pärast maski

eemaldamist tuvastas tunnistaja kinnipeetaval mitmes kohas vigastused, sh huuled olid

paistes, verised, kukla, kaela pealt oli katki, marraskil.

Küsimusele, et mis juhtus, vastas kinnipeetav, et ta kukkus või midagi sellist. Seepeale viisid

valvurid A. D. ja viimase kambrikaaslase S. T. ükshaaval arsti juurde. S. T. ja A. D. omavahelist

läbisaamist kirjeldas tunnistaja kui head ning mingeid konflikte tunnistaja ei märganud.

33. Kohtus käis tunnistajana ütlusi andmas XXX Vangla meditsiinitöötaja T. N., kes fikseeris

ja tuvastas A. D. vigastused. Tunnistaja sõnul oli kannatanu nina korralikult turses ning

kannatanu ise naeris, et kukkus vannitoas. Lisaks tuvastas tunnistaja kannatanul

hulgivigastused näos, huul oli turses, otsmikul marrastused ning kukla piirkonnas oli

kummaline punetus. Tunnistaja sõnul ei viidanud kannatanul tuvastatud vigastused sellele,

et tegemist oleks vanade vigastustega. Tunnistaja tegi läbivaatuse käigus ka fotosid

kannatanust, prokurör esitas need kohtule ja koostoimes tunnistaja ütlustega on võimalik

tuvastada, et kannatanul esinesid XXX. a läbivaatusel süüdistuses märgitud

tervisekahjustused.

34. Kannatanu vigastusi paluti uurida ka eksperdil. 04.04.2022. a allkirjastatud ekspertiisiaktiga

nr 22E-LÕI0012. Ekspertiisiaktiga tuvastati, et A. D. esinesid XXX. a vigastused, s.o

süüdistuses märgitud tervisekahjustused. Eksperdi hinnangul võivad vigastused olla

tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal, s.o XXX. a. Tervisekahjustused on tekitatud

kokkupuutel tömbi eseme või pinnaga, võimalik, et löökidest rusikatega. Ekspert on kindel,

et vigastuste saamine ei ole tõenäoline kukkumisel vastu tömpi eset, nt radiaatorit või

samasugust eset. Küll aga ei olnud võimalik täpselt määrata, mitme löögiga need vigastused

tekitati, arvestades vigastuste paiknemist erinevates näopiirkondades ja kuklas, saab öelda,

et löökide arv oli vähemalt 3-4.

35. Seega saab ekspertiisiakti, tunnistajate T. N. ja K. K. ning videosalvestiste pinnalt lugeda

tuvastatuks, et kannatanul A. D. olid tervisekahjustused, need tekkisid ajavahemikul XXX

kell 14:47 kuni XXX kell 05:35 ning et need kahjustused ei saanud tekkida kukkumisest

radiaatori vastu, nagu seda väidab olevat juhtunud kannatanu. Järelikult kannatanu valetab

ja püüab igati tegelikult juhtunut varjata.

36. Välistades kannatanu versiooni juhtunust, tuleb küsida, kas menetluses on esitatud teisi

versioone mida kontrollida. Sellele küsimusele saab vastata eitavalt. Tõsi, asjas on püüdnud

süüdistatav ja tunnistaja S. T. selgitada põhjuseid, miks süüdistatav viibis XXX mõnda aega

kannatanuga ühes koos kambris 3006, kuid vigastuste tekkemehhanism on nii kannatanul

kui süüdistatavat toetaval tunnistajal kokkulangevalt üks – kannatanu väidab, et kukkus duši

all ja tunnistaja sõnul olevat kannatanu kukkunud duši all. Kuivõrd kohus tuvastas, et

selliselt vigastused tekkida ei saanud, on kannatanu vigastuse tekkelugu süüdistataval,

tunnistajal ja kannatanul välja mõeldud. Kohus ei suuda tuvastada, kes selle loo välja võis

mõelda ja oletada kohus ka ei tohi.

37. A. D. kambrikaaslase S. T. versioon juhtunust selgus kohtus tema küsitlemise käigus.

Esmalt tuleb nõustuvalt prokuröriga ära märkida, et tunnistaja saabumisel kohtusaali oli

kohe ilmne süüdistatava ja tunnistaja hea läbisaamine. Kohus kutsus tunnistajat korrale,

palus olla kohtusaalis viisakas, mitte suhelda süüdistatavaga ja itsitada. Seega tajus kohus,

nii nagu ka prokurör, kohe alguses, et tunnistaja on süüdistatava poole kaldu ning ei pruugi

anda tõeseid ütlusi.

38. Tunnistaja selgitas, et vigastused tekkisid A. D. duši all - tunnistaja kuulis pauke või

plaksatamisi, mis olid sarnased löökidega. Duši alt välja tulles nägi ta tema näos

peksmisjälgi, huul oli katki, silme all oli sinikas ja nina oli punane. Ehk siis, nii nagu öeldud,

esitas tunnistaja versiooni, mille esitas ka kannatanu ja mida kohus ei usu.

39. Lisaks sellele selgitas tunnistaja, et A. D. tekitas talle ja Vjatšeslav Kogutile XXX toimunud

poksitrenni ajal vigastusi. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tal huul katki ning kaks sinikat

õlgade peal. Tõsi, asja materjalidest nähtuvalt toodi XXX läbivaatusele T. N. juurde ka S.

T. (pärast seda, kui valvur K. K. oli käinud vihje peale A. D. kontrollimas ja pärast seda kui

T. N. oli kontrollinud viimase kehavigastusi ja neid fotografeerinud). Küll aga ei saanud S.

T. vigastused olla tekkinud poksitrennist, sest kohtus antud ütluste kohaselt tuvastas T. N.

õlal rahvakeeli päevinäinud sinika, mis oli juba rohetavate servadega, millest T. N.

arvamuse kohaselt võis oletada, et see oli nädal aega seal olnud. Seega, kui peab valima, et

kas uskuda S. T. või vangla meditsiinitöötajat T. N., kaldub kohus viimase poole ja loeb S.

T. ütlused seetõttu ebausaldusväärseks. Ehk siis S. T. valetab kui ütleb, et A. D. talle

kehavigastusi XXX tekitas.

40. Samuti ütles S. T. kohtus, et A. D. olid vigastused ka juba sel ajal, kui neil oli poksitrenn,

ehk siis XXX enne kella 14:50, mil kambrisse sisenes

Vjatšeslav Kogut. Samas on üheselt videokaamera salvestiselt näha, et XXX. a, mil A. D.

siseneb kambrisse, tema näos vigastusi ei ole. Nõustuda tuleb prokuröri süüdistuskõnes

väidetuga, et tõele ei vasta ka tunnistaja väide, et Vjatšeslav Kogut viibis kambris sama kaua

kui tema ning kambrist lahkusid nad koos. Salvestiselt on tuvastatav, et

S. T. viibis süüdistuses nimetatud perioodil kambris väga väikse perioodi jooksul ning esines

pikk ajaperiood, mil kambris viibisid vaid A. D. ja Vjatšeslav Kogut.

41. Seega on tunnistaja S. T. ütlused seoses XXX. a toimunu kohta valed ning ei riimu teiste

kohtumenetluses uuritud tõenditega, va süüdistatava ütlustega. Selline riimumine on kohtu

arvates taotluslik, ehk siis on kohtu arvates ütlused kooskõlastatud süüdistatava kasuks.

42. Ehk siis ka Vjatšeslav Kogut selgitas kohtus kokkulangevalt S. T., et XXX. a sisenes ta

kambrisse nr 3006, et tegeleda kolmekesi spordiga, sparringuga. „Jah, ma sisenesin

kambrisse 3006, sest kavatsesime kõik kolmekesi spordiga tegelema hakata – poksiga

nimelt. Sellepärast me regulaarselt kohtusime kambris 3006 või 3012, kus mina olin. Seal

ühel päeval nimetatud kellaajal alustasime soojendusega. Mõne aja pärast tulid T. ja D..

Nad pidid olema sparringupartnerid. Mina seisin ukse juures, nemad hakkasid treenima.

Ja siis mingi aja pärast mingil põhjusel muutus D. väga närviliseks ja hakkas tõsiselt T.

lööma. Sattusid löögid nii näkku kui kehasse. Mina otsustasin sekkuda, selleks, et neid

üksteisest eemale saada. Ja siis ma sellega proovisin kuidagi nende kahe vahele saada ja

siis D. löök sattus ka minu pihta, paremasse näo poolde. Me lükkasime tema kuidagi endast

eemale ja väljusime ruttu kambrist. Ma siis küsisin T. käest, mis D. juhtus. T. ütles, et D. oli

kohus, tema oleks pidanud ennetähtaegselt väljuma, ta loobus antidepressantide

kasutamisest, mis talle välja kirjutatakse. Siis olid tal veel mingid probleemid. Siin me

nägime videos, kui D. andis ütlusi, milline emotsionaalne ta võib olla. Pärast seda me

läksime minu kambrisse spordiga edasi tegelema.“ Kust A. D. vigastused sai, süüdistatav

ei tea: „Ma ei tea, kust ta need sai. See oli ka minule üllatuseks. Ma ei saa kommenteerida,

kust ta need sai.“

43. XXX. a viidi Vjatšeslav Kogut vangla valvemeediku L. R. juurde, kes fikseeris vigastused.

L. R. ristküsitlusel kohtus selgus, et läbivaatusel tuvastati kinnipeetaval parema silma all

hematoom, mis tundus mitte värske, vaid paari päeva vanune. See oli piiritletud tumedam

ala, kollakas piir tumeda ala juures, milline tekib 2-3 päeva pärast.

Tunnistaja tegi läbivaatuse käigus Vjatšeslav Kogutist ka foto, mille prokurör esitas kohtule ja

kust on kirjeldatud hematoom silma all ka näha. Seega saab ka Vjatšeslav Koguti ütlusi

pidada valeks, sest värskeid vigastusi temal ei tuvastatud.

44. Kuivõrd kohus otsuse punktis 34 tuvastas, et kannatanul A. D. tekkisid ajavahemikul XXX

kell 14:47 kuni XXX kell 05:35 tervisekahjustused ning et need kahjustused ei saanud

tekkida õnnetuse tagajärjel, saab otsuse punktide 28-34 ja 36-43 pinnalt jõuda järeldusele,

et need vigastused tekitas kannatanule süüdistatav Vjatšeslav Kogut. Süüdistatav viibis

14.50 kuni 15.16 kannatanuga kahekesi kambris 3006 ja tekitas kannatanule valu ja

tervisekahjustused. Kannatanu tundis hirmu Vjatšeslav Koguti ees, mida kirjeldas tunnistaja

K. K.. Kannatanu eitas kohtueelses menetluses, et keegi oleks teda löönud ja valetas, et

kukkus ise vastu radiaatorit. Kohtumenetluses keeldus ta ütluste andmisest. Tunnistaja S.

T. ütlused on kokkulangevad kannatanu valega ja süüdistatava Vjatšeslav Koguti ütlustega

poksitrenni osas. Seega on püütud selgelt ühte inimest säästa ja selleks on suure

tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust Vjatšeslav Kogut.

45. Kohus nõustub prokuröriga, et asjakohane on praegusel juhul viidata Riigikohtu lahendile

nr 1-20-1301/35, milles kohus on leidnud, et kohtu siseveendumuse kujundamise mõistet ei

tule mõista selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning

väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll

tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglitega ning üldjuhul ka

kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu

jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse

esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku

kahtlust just sel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõenditest või tõendikogumist.

46. Subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav kavatsetult. Kannatanul tuvastatud vigastuste

tekitamisega peab olema süüteokoosseis seatud eesmärgiks – valu ja tervisekahjustuste

tekitamine selles olukorras on möödapääsmatu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid

asjaolusid ei esine.

Vägivald M. S. suhtes.

47. M. S. käis kohtus tunnistusi andmas ja selgitas, et XXX. a E-10 sektoris väänas Vjatšeslav

Kogut tema käsi ja ta tundis valu. Käte väänamine toimus A. P. kambris, kuhu viimane oli

kannatanu mõni aeg varem kutsunud. Kui kannatanu oli mingi aeg kambris olnud, tuli sinna

ka Vjatšeslav Kogut, kes hakkas tema käsi väänama, kuid põhjust kannatanu öelda ei

osanud. Seejuures väänas Vjatšeslav Kogut mõlemat kannatanu kätt – alguses esimest kätt

ja pärast teist kätt. Väänamise tagajärjel valutasid tema käed pool tundi. Kannatanu

demonstreeris kohtusaalis ka seda, kuidas tema käsi väänati – süüdistatav võttis kannatanu

käe ja suunas seda randme poole. Kambris viibinud A. P. midagi ei öelnud ning suhtlust

Vjatšeslav Kogutiga aset ei leidnud. Pärast käte väänamist Vjatšeslav Kogut lahkus

kambrist. Lisaks valule tundis kannatanu ka hirmu.

48. Kohtus uuriti XXX Vangla videovalvesüsteemi valvekaamera K36 E10-4 videosalvestist ja

selle alusel koostatud vaatlusprotokolli. Kuivõrd keegi vaatlusprotokollis toodud väiteid, et

videosalvestisel on just need inimesed, kes on kantud vaatlusprotokolli ja et inimesed

sisenevad just nendesse kambritesse, mis on märgitud vaatlusprotokolli, on

vaatlusprotokolli ja videosalvestise pinnalt võimalik tuvastada, et XXX. a kell 15:51 kõnnib

E-10 eluosakonna koridoris kinnipeetav A. P.. Jõudes kambrini nr 3072, millesse on

paigutatud kannatanu M. S., siseneb ta kambrisse. Samal ajal väljub enda kambrist nr 3058

Vjatšeslav Kogut, vaatab A. P. suunas ja siseneb kambrisse nr 3076. 15:53 väljuvad A. P.

ja M. S. kambrist 3072 ning liiguvad koos kambrisse nr 3070, millesse sisenedes sulgevad

enda järelt ukse. 15:58 väljub Vjatšeslav Kogut kambrist nr 3076 ning siseneb kambrisse nr

3070. 15:59, s.o minut aega hiljem, väljuvad kambrist Vjatšeslav Kogut, A. P. ja M. S..

Seejärel läheb M. S. enda kambrisse nr 3072. Seega saab lugeda tuvastatuks, et süüdistatav

tõepoolest viibis süüdistuses kirjeldatud ajal kambris nr 3070, kus muuhulgas viibis ka

kannatanu, ehk siis kannatanu ütlused selles osas on leidnud kinnitust.

49. Kohus nõustub prokuröriga, et kannatanu ütlusi saab pidada usaldusväärseteks ka ülejäänud

osas, kuivõrd kohtumenetluses ei tekkinud tema ütluste andmisel kahtlusi, et ta ei räägi tõtt.

Kohtu arvates on tihtipeale vaja ennekõike hinnata seda, kuidas inimene ütlusi annab, mitte

niivõrd seda, mida ta räägib. Nii nagu märkis prokurör oma süüdistuskõnes, on tegemist

vaoshoitud ja tagasihoidliku inimesega, kes suure tõenäosusega ise ei otsi ega põhjusta

konflikte. Kohtumenetluse käigus ei ilmnenud asjaolusid, mille tõttu peaks kannatanu

valetama ja soovima Vjatšeslav Kogutile halba.

50. Lisaks sellele, et kannatanu ütlusi kinnitab videosalvestiselt nähtu, kinnitavad tema ütlusi

ka valvur M. P. ütlustega, kellele kannatanu vahetult pärast sündmust oma emotsioone jagas

ja kelle ütlusi saab KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel arvesse võtta. Tunnistaja rääkis, et sündmus

toimus IV üksuses 10. eluosakonnas, kus tunnistaja teostas järelevalvet. Ta märkas M. S.,

kes seisis trellukse juures ja kelle kehahoiakust ja silmadest oli näha, et ta otsib või tahab

midagi rääkida. Tunnistaja pöördus kannatanu poole ja küsis milles on probleem. Seepeale

ütles kannatanu, et A. P. ja Vjatšeslav Kogut ahistavad teda. Seda, milles see täpsemalt

seisneb, puudus tunnistajal pädevus uurida – tema kohustus oli see ettekandena fikseerida

ning edastada teave vastavatele isikutele. Tunnistaja suunas kannatanu teabe- ja

uurimisosakonda.

51. Kaitsja tunnistajana andis kohtus ütlusi A. P., kes oli kohtu arvates selgelt kannatanu ja

terve XXX Vangla administratsiooni peale vaenulikult meelestatud. Seega, taaskord tuleb

arvestada muu hulgas seda, kuidas inimene ütlusi annab ja anda seeläbi hinnang tema ütluste

usaldusväärsusele. Nii tuleb arvestada seda, et prokuröri küsimusele: „Mida oskate öelda

XXX kell 15.52 ajal XXX vangla E10 eluosakonna kambris number 3070 toimunud M. S. ja

Vjatšeslav Koguti konflikti kohta?“ vastas tunnistaja emotsionaalselt ja M. S. halvustavalt,

et mingit konflikti ei olnud. Samas aga kinnitas ta ühemõtteliselt nii kannatanu sõnu kui ka

videosalvestiselt nähtut, et nad kolmekesi, st tunnistaja, kannatanu ja Vjatšeslav Kogut ühes

kambris koos mingi aja olid ja et selle kohtumise käigus toimus kannatanu noomimine.

Arvestades asjas kogutud tõendeid Vjatšeslav Koguti konfliktsituatsioonide lahendamise

oskuse ja meetodite kohta (vägivald M.-A. S. ja A. D. suhtes, tunnistaja E. S. selgitused, et

Vjatšeslav Kogut on kergesti ärrituv ja vägivaldne, Koguti karistusregister, vangla

iseloomustus), on eluliselt igati usutav, et Vjatšeslav Kogut ei piirdunud vaid suusõnalise

hoiatusega, vaid tegi kannatanule tahtlikult haiget, sest nii nagu iseloomustas tunnistaja M.

K. vangla elu, et kui sõnadest au kaitsmisel ei piisa, tuleb seda füüsiliselt teha.

52. Kohtus ristküsitleti ka kaitsja ja süüdistatava tunnistajat K. H., kuid tõendamiseseme

asjaolude kohta tema midagi ei teadnud. Küll aga selgitas ta kannatanu M. S.

usaldusväärsuse kontrolli tarbeks seda, et kinnipeetaval on olnud probleeme teiste

kinnipeetavatega, eelkõige seetõttu, et talle ei sobi tema kambrikaaslane või ei sobi tema

töökoht. Samas möönis tunnistaja, et ei ole kinnipeetavaid, kellel ei ole kellegagi konflikte.

Sellega kohus nõustub ja selle asjaolu pinnalt ei saa M. S. kui kannatanu usaldusväärsuse

kohta öelda ei midagi toetavat ega ka laitvat.

53. Seega loeb kohus tuvastatuks, et süüdistuses kirjeldatud kohas ja ajal leidis aset sündmus,

mille raames väänas Vjatšeslav Kogut M. S. mõlemat kätt ja põhjustas sellega kannatanule

valu, sest kohus usub kannatanut.

54. Prokurör leidis kohtuvaidlustes, et teo toimepanemisel tegutses Vjatšeslav Kogut

kavatsetult - kambrisse sisenedes oli ta teadlik sellest, et seal viibis ka kannatanu, ning ta

seadis enda tegevuse eesmärgiks kannatanu kehalise väärkohtlemise, s.o käte väänamise

ning sellega kannatanule valu tekitamise. Selle seisukohaga saab nõustuda. Tuvastatud on,

et A. P. kutsus M. S. kambrisse 3070 just põhjusel, et Vjatšeslav Kogut saaks teda noomida.

Sellest saab teha omakorda järelduse, et Vjatšeslav Kogut kavatses kannatanule valu

tekitada. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

J. U. ähvardamine

55. Kohtus algas J. U. ähvardamisega seotud tõendite uurimine vangivalvurist tunnistaja

ristküsitlemisega. Vangivalvur E. S. mäletas öelda, et XXX. aasta detsembris leidis aset üks

juhtum seoses J. U.. Tunnistaja sõnul helistas J. U. valveruumi (kuigi täpselt seda ei küsitud

ega ka vastatud, siis kohus saab aru, et ruumi, kus valvurid on ajal, mil nad sektoris, ehk siis

kambrite juures ei viibi ja kus on läbi valvekaamerate videopildi näha, mis sektoris toimub).

Kinnipeetav oli tunnistaja sõnul ehmunud, ärritunud ning ütles, et Vjatšeslav Kogut koos S.

T. olid tema ukse luugi lusikaga lahti teinud ja visanud mingisugust vedelikku. J. U. helistas

valveruumi ka teisel korral. Tunnistaja ei suutnud päris täpselt öelda, et millise kõne ajal

täpselt, aga J. U. avaldas, et talle öeldi, et järgmisel korral teevad isikud kambri ukse lahti

ja annavad talle peksa. Tunnistaja läks seda infot kontrollima ja J. U. kambri juurde jõudes

nägi, et läbipaistev vedelik koos tükkidega oli põrandal. Koha peale jõudes oli J. U. kambri

juures ka Vjatšeslav Kogut, kes narrivalt, provotseerivalt ja naeratades ütles „Kas sõid sitta

või?“ ja „kitusid?“.

56. Kannatanu J. U. selgitas kohtus, et konflikt tema ja Vjatšeslav Koguti vahel sai alguse

sellest, kui ta palus Vjatšeslav Kogutil anda endale ajaleht. Ajaleht rippus ukselingi küljes

väljaspool. Tavaliselt tehakse nii, et kui kinnipeetav läheb mööda, siis ajaleht pistetakse

uksepraost sisse. Kuna venekeelseid kinnipeetavaid on sektoris vähe, siis ta ütles Vjatšeslav

Kogutile, et tema annaks selle ajalehe. Vjatšeslav Kogut hakkas teda solvama, kannatanu

vastas talle samade sõnadega. Vjatšeslav Kogut hakkas karjuma, et kannatanu on piider ja

hakkas ukse pihta lööma. J. U. sõnul tekkis Vjatšeslav Kogutil mingi arusaamatu psühhoos,

hullumeelsus, mille peale vastas ta samade sõnadega, et Vjatšeslav Kogut ise on piider ja et

ta on hullumeelne. Pärast seda tegid Vjatšeslav Kogut, S. T. ja M. K. metalllusikaga

kuidagimoodi lahti J. U. kambri toiduluugi ja Vjatšeslav Kogut viskas sealt midagi sisse,

nimelt mustuse. Pärast seda, kui ta sisse viskas selle mustuse, hakkas Vjatšeslav Kogut

kannatanu sõnul seletama, et ta ongi selline äge ja tal on kama kõik, et J. U. ei austa teda

piisvalt ja pärast järgnesidki ähvardused, et kui J. U. kambriuks lahti tehakse, siis ta peksab

ta läbi ja tapab. Kannatanu võttis ähvardust reaalsena, sest teab, et Vjatšeslav Kogut on

selline ärritunud, ta püüab kogu aeg lüüa kedagi, tal on kaklused, ta püüab lüüa alati

esimesena. Ta pidevalt toonitab, et kui talle midagi vastu üteldakse, on tal ükskõik, mis

temaga juhtub, palju ta karistust juurde saab. Kannatanu tundis pärast ähvardusi hirmu ja

rahutust. Kartis, et administratsioon võib ignoreerida neid ähvardusi. Rõhutas sedagi, et

seda konflikti ei ole talle vaja tema olukorras.

57. Süüdistatava Vjatšeslav Koguti selgitused suures plaanis ei erine kannatanu selgitustest –

konflikt sai alguse ajalehe küsimisest. Erinevus ütlustes seisneb sellest, et Vjatšeslav Koguti

selgituste kohaselt oli just kannatanu see, kes ärritus, kuna Vjatšeslav Kogut ütles talle, et

kannatanu selle ajalehega veidi ootaks, sest ta oli hõivatud. J. U. olla muutunud kohe

agressiivseks, ütles, et kas sul on raske anda, miks sa käitud nagu ment. Ja algas

sõnavahetus. „Me solvasime teineteist“, ütles kohtus süüdistatav. Kannatanu ütles

süüdistatavale, et kui ta vaba on, ta lõikab tal kõri läbi, ehk et ähvardas tapmisega. Edasi

otsustas süüdistatav kannatanut karistada. Vjatšeslav Kogut tahtis näidata, et J. U. on

allalastud inimene. Selleks ta läks ja võttis kopsiku, täitis selle ekskrementidega ja kui S. T.

ja M. K. tegid toiduluugi lahti ja J. U. ilmus luugi juurde, viskas Vjatšeslav Kogut

ekskremendid luugist sisse. „Ma karistasin teda teisiti, kallasin tema peale ekskremente,

talle sattus seda nii suhu, silma, näkku. See on piisav karistus, leian nii.“

58. Kohtus uuriti XXX Vangla videovalvesüsteemi valvekaamera K20 E6-4 videosalvestist ja

selle alusel 22.04.2022 koostatud vaatlusprotokolli. Vaatlusprotokolli pinnalt on võimalik

tuvastada, et XXX ajavahemikul 15:14 – 15:33 lõi Vjatšeslav Kogut U. kambri ust ja viskas

sinna midagi sisse.

59. Kohtus ristküsitleti selle juhtumiga seoses veel kaaskinnipeetavaid M. K. ja S. T., kes

kinnitasid süüdistatava versiooni, et J. U. ähvardas hoopis Vjatšeslav Kogutit, mitte

vastupidi. Nõustuvalt prokuröriga saab jõuda veendumusele, et M. K. ütlusi ei saa selles

osas uskuda, sest ta on selgelt vaenulikult meelestatud J. U. suhtes. Nii nagu märgib

asjakohaselt oma süüdistuskõnes prokurör, andis M. K. mõista, et J. U. on kannatanu ka

tema kriminaalasjas ja nende läbisaamine ei ole hea. Siinkohal leiab kohus, et kui M. K.

arvab, et J. U. süüdistab teda teises asjas alusetult, mõjutab see asjaolu oluliselt tunnistaja

objektiivsust ja tõe rääkimise motivatsiooni ka selles kohtumenetluses ütluste andmisel. M.

K. tunnistas sedagi, et kaitsja kaudu on Vjatšeslav Kogutile edastatud kriminaalasja toimik,

milles olid olemas kõigi isikute ütlused ning temale on rääkinud sellest teised kinnipeetavad.

Seega teadis ta, kes mida rääkinud on ja võib seetõttu oma ütlusi seeläbi Vjatšeslav Kogutit

toetavaks kujundada. Kohtuistungil ilmnes selgelt seegi, kui head sõbrad on Vjatšeslav

Kogut ja M. K..

60. Ka S. T. ei ole kohtu jaoks usaldusväärne. Nii nagu ei uskunud kohus S. T. versiooni sellest,

mis juhtus kannatanu A. D., ei usu ka kohus J. U. ähvardamist analüüsides, et S. T. kohtus

tõtt rääkis. S. T. rääkis kohtus sama versiooni, mida Vjatšeslav Kogut ja M. K., et hoopis J.

U. ähvardas Vjatšeslav Kogutit. Kohtusaalis tajus kohus selgelt, kuidas Vjatšeslav Kogut ja

S. T. saavad hästi läbi. Kohus ei usu sinisilmselt ka seda, et kinnipeetavad hoolivad kohtu

palvest rääkida kohtusaalis tõtt. Tunda oli, et hirmu valeütluste eest karistada saada

kinnipeetavad ei tunne ja see karistamatuse tunne lubab neil nii kohtueelses menetluses kui

ka kohtumenetluses rääkida mistahes juttu nad vajalikuks rääkida peavad. Kinnipeetavate

jaoks on oluline, et autoriteetse kaaskinnipeetava vastu ütlusi ei anta, sest pealekaebaja ei

taha selles kinnises keskkonnas keegi olla.

61. Kokkuvõttes on kohus loetletud tõendeid hinnates veendumusel, et J. U. kasutas Vjatšeslav

Koguti iseloomujooni ära ja eskaleeris teadlikult konfliktsituatsiooni. Kohtus jättis

kannatanu endast väga rahuliku ja kalkuleeriva inimese mulje, sarnaselt kirjeldas teda

valvur E. S.. Süüdistatav seevastu on, nii nagu tajus teda kohtusaalis kohus ja nii nagu on

teda kirjeldanud kannatanud ja tunnistajad, impulsiivne. Vangla iseloomustuse kohaselt on

Vjatšeslav Kogut iseloomult labiilne, kaldub kergesti ärrituma ega suuda alati oma negatiivsete

emotsioonidega toime tulla. Puudulik empaatiavõime, võib reageerida teiste sõnadele või

tegudele agressiivselt. Konfliktide tekkepõhjuseid omistab pigem teistele kui endale. Aja

jooksul on isikul välja kujunenud kuritegelikud hoiakud. Ka kannatanud M.-A. S. ja M. S. on

kirjeldanud, et Vjatšeslav Kogut on konfliktne ja agressiivne. Selliselt kirjeldas süüdistatavat

ka valvur E. S.. Kohtuliku uurimise käigus on kohus jõudnud veendumusele ka selles, et seda

asjaolu, milline Vjatšeslav Kogut on, teadsid vanglas paljud ja see oli ka Vjatšeslav Koguti

eesmärk, et näidata ennast tegijana ja saavutada seeläbi teatud autoriteeti. Teada oli, et

Vjatšeslav Kogut ei lase ennast solvata ja kasutab vajadusel oma tahmise saamiseks vägivalda.

62. J. U. ristküsitluse tulemusel, seda ristküsitlust vahetult saalis tajudes ja hiljem

nõupidamistoas istungiprotokolli lugedes on kohus veendunud selleski, et viimane teadis,

et Vjatšeslav Kogut on kergesti ärrituv, konfliktne. J. U. sõnul teab ta Vjatšeslav Kogutit

2008. aastast, 2008. a olid nad ühe nädala jooksul kambrikaaslased. „Ta käitub

väljakutsuvalt. On olemas ainult tema arvamus, kui talle midagi ei meeldi, muutub kohe

agressiivseks.“

63. J. U. seoses tuleb ära märkida sedagi, et ta kardab konflikte vangla ametnikega, kardab

mistahes rikkumisi toime panna. Kohtuistungil selgitas ta: „Justiitsminister andis mulle

vastuse, et kui mul ei saa olema rikkumisi ja kriminaalasju, edastatakse mu dokumendid

XXX. Sellepärast ma ei ähvarda ja mul pole konflikti administratsiooniga. Konfliktide

korral hoian distantsi kinnipeetavatega.“ „…mul ei tohi olla distsiplinaarasja, hoidun ma

eemale, hoian distantsi kinnipeetavatest ja ei ole konflikti vanglatöötajatega.“ Nende ja ka

teiste kohtuistungil kõlanud vastuste pinnalt on kohtule selge, et J. U. kalkuleerib igal

ajahetkel, mida ta teha tohib ja mida mitte. Siit omakorda saab teha järelduse, et ta ei pane

õigusrikkumisi mitte toime seepärast, et ta ei taha neid toime panna, vaid seepärast, et ta

tahab minna karistust kandma XXX. Siit omakorda järeldub kohtu jaoks see, et

konfliktolukorras, nii nagu seda juhtus ka Vjatšeslav Kogutiga, on J. U. selge motivatsioon

jõuda esimesena kaebusega Vangla ametnike juurde ja saada seeläbi edasiseks parem

positsioon. Üldteada on, et kes ees see mees ja et parim kaitse on rünnak. Kohus usub, et

nii käitus J. U. ka pärast seda, kui ta oli kergesti ärritunud Vjatšeslav Koguti välja vihastanud

ja temalt ilmselt ka mõned ähvardused välja meelitanud. Kriminaalmenetlus aga ei saa olla

vahendiks, millega kaaskinnipeetavale koht kätte näidata.

64. Kohus ei pea eelnevale tuginedes J. U. ja Vjatšeslav Koguti vahelist konflikti enamaks, kui

nende kahe vaheliseks ebatsensuurseks verbaalseks jõukatsumiseks. Ilmselgelt püüti

üksteist üle trumbata, st seda, et vaadati, kumb neis teise kohta enam halvustavaid sõnu

suudab välja mõelda. Küllap mängis rolli seegi, et mõlemale oli teada, et J. U. istub

lukustatud kambris XXX isolatsioonis ning seepärast olid mõlemad ka julgemad oma

väljaütlemistes. Võib üsna veendunult väita, et ilma lukustatud kambriukseta ei oleks

konflikti üldse tekkinudki (vt ka p 66 J. U. ütlust). Kokkuvõttes oli tegemist lapsikusega. U.

ja Vjatšeslav Kogut olid vastastikku ülimalt rumalad ja lapsikud. Muud moodi ei oska seda

olukorda kirjeldadagi.

65. Ka edasiste sündmuste eskalatsiooni kohta ei ole häid sõnu. Vaid väga lapsikult käituv

inimene võtab uriini või siis muud väljaheited ja viskab need teise vangi karistamiseks ja

ühtlasi seeläbi teiste kaasvangide poolehoiu saamiseks kaasvangile näkku. Ilmselt lisas

asjale põnevust see, et seda sai teha muidu lukustatud kambris istuvale kinnipeetavale läbi

ebaseaduslikult avatud toiduluugi.

66. Seega leiab kohus, et mingit ähvardamist ei olnud ja kui Vjatšeslav Kogut ka ütles midagi

ähvardavat, ei usu kohus, et J. U. seda muudmoodi võttis, kui tavalist praalimist. J. U.

kirjeldas kohtus Vjatšeslav Kogutit suhteliselt üleolevalt ja kohus nõustub süüdistatav

sõnadega, et J. U. peab ennast temast ja ilmselt ka teistest kinnipeetavatest paremaks. Kohus

on veendunud, et Vjatšeslav Kogut ei ole J. U. jaoks tõsiseltvõetav ja kui selline inimene

midagi ütleb, et saa seda ka tõsiselt võtta. Eriti ilmekalt väljendus see siis, kui prokurör

küsis J. U., et kas lisaks süüdistuses kirjeldatud konfliktile on veel olnud konflikte (märkus

selguse huvides: konflikte Kogutiga) ja J. U. vastas: „Ei ole olnud konflikte, aga lasin

administratsioonil ta sellest sekorist ära viia, sest ta on väga raske inimene. Temaga on

väga raske suhelda, ta pidevalt tahab pähe istuda. Konflikte ei juhtunud sellepärast, et ma

ei viinud asja konfliktini.“ Prokurör küsis kohe pärast sellise vastuse saamist J. U., et kuidas

te end tundsite, kui Vjatšeslav Kogut teile need laused, sõnad ütles (kohtu märkus: prokurör

pidas silmas Vjatšeslav Koguti ähvardusi). J. U. vastas: „See oli reaalne ähvardus, ta

hakkas jalaga vastu ust peksma, käituma demonstratiivselt. Ma tean, et varem olid tal

konfliktid teiste kinnipeetavatega, ja kaklus“. Kohtu jaoks ei olnud see vastus kohtusaalis

usutav ega ole ka praegu nõupidamistoas otsust kirjutades. Kohus usub ka seda, et selline

verbaalne jõukatsumine, nagu seda kirjeldas kohus otsuse punktis 64, ei näiks ka keskmisele

kaaskinnipeetavale reaalse ähvardusena.

67. Seega mõistab kohus Vjatšeslav Koguti KarS § 120 lg 1 süüdistuses õigeks.

68. Kuivõrd kohus leidis, et Vjatšeslav Kogut on KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavad

teod toime pannud, siis tuleb teda nende tegude eest karistada.

69. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistatakse isikut rahalise karistuse või kuni viieaastase

vangistusega.

70. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

71. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal

saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 9.) Andes hinnangu süü suurusele, tuleb

esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks

tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Lisaks isiku

süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise

huvisid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nr 03.04.2020. a otsus 1-18-2232, p 71).

72. KarS § 121 lg 2 p 3 keskmine sanktsioonimäär on kaks aastat ja kuus kuud.

73. M.-A. S. episoodis on Vjatšeslav Koguti süü keskmisest väiksem. Löögid ei olnud väga

tugevad ja arvestada tuleb kannatanu enda käitumist. Nii nagu kohus tuvastas, provotseeris

kannatanu kergesti ärrituvat Vjatšeslav Kogutit ja kutsus mõneti ise süüdistatava reaktsiooni

esile. Samas nõustub kohus prokuröriga, et hoolimata sellest, et süüdistatav on kannatanu

osas toime pandud tegu tunnistanud, ei saa rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Kahetsev

inimene väljendab seda selgelt kohe ja avalikult, sh vabandab kohe ka kannatanu ees.

Asja materjalidest sellist käitumist Vjatšeslav Koguti osas kohus ei tuvastanud. Süü A. D.

episoodis on keskmises määras. Lööke oli vähemalt kolm kuni neli, need pidid olema jõulised,

et said tekitada kannatanule süüdistuses märgitud ja ekspertiisiaktiga kinnitust leidnud

hulgivigastused. M. S. episoodis on süüdistatava süü väike, valu ta küll tekitas, kuid

minimaalselt, sest mingeid tervisekahjustusi käte väänamise tagajärjel kannatanul ei tekkinud.

74. Kokkuvõttes saab Vjatšeslav Koguti süüd pidada keskmisest väiksemaks ja teda tuleb

karistada kahe aastase vangistusega. Preventsioonide osas saab prokuröriga üldjoontes

nõustuda ja jõuda järeldusele, et Vjatšeslav Kogutile peab mõistma taaskord reaalse

vangistuse. Vjatšeslav Kogutil on kolm kehtivat kriminaalkaristust, sh röövimise, kehalise

väärkohtlemise, vägivallaga toime pandud avaliku korra raske rikkumise ja vägistamise

katse eest. Uued kuriteod pani ta toime karistuse kandmise ajal. Seega peab tõdema, et vaid

vanglakaristus on see, mis ehk suudab Vjatšeslav Kogutile reaalset mõju avaldada või siis

vähemalt isoleerib ta mõneks ajaks ühiskonnast. Vangistuse mõistmine on vajalik ka

üldpreventatiivsetest kaalutlustest – selleks on saata ühiskonnale sõnum, et vanglas toime

pandud kuritegudele reageeritakse, ning vastavalt selle raskusele. Selliselt ei ole muu

karistusliigi või selle asendamise läbi võimalik tagada ühiskonna turvalisust.

75. Kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kaitsjale makstud tasu

summas 1923,60 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt riiklikul ekspertiisiasutusel seoses

ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud summas 61 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 1087,50 eurot. Kokku on menetluskulud

3072,10 eurot.

76. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu. Kuivõrd kohus mõistab Vjatšeslav Koguti Ustimenko ähvardamises õigeks,

vähendab kohus Vjatšeslav Kogutilt välja mõistetavat kaitsjatasu neljandiku võrra (neli

süüdistusepisoodi kokku, neljandas õigeks, ekspertiisitasu puudutas teist episoodi). Seega

tuleb Vjatšeslav Kogutilt välja mõista 2591,20 eurot.

77. Kriminaalasjas on asitõendid, DVD-R plaadid, mis jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel

kriminaalasja juurde. /allkirjastatud digitaalselt/

Marek Vahing

Kohtunik