3-21-2476/174 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja

Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2476

Haldusasi

Q.A , J.J-i ja O.M-i kaebused distantsõppele

suunavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks

ja Tallinna linna keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I Q.A , esindaja P.E

Kaebaja IV J.J , esindaja S.V

Kaebaja V O.M , esindaja W.R

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Terje Krais

Kaasatud

haldusorgan

I

Haridus-

ja

Teadusministeerium, esindaja Indrek Kilk

Kaasatud haldusorgan II Terviseamet, esindaja Agne

Ojassaar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde Tallinna linna apellatsioonkaebuse lisa 1 ning Haridus-

ja Teadusministeeriumi 20.04.2022 vastuse lisa.

2. Rahuldada Tallinna linna apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.01.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-

2476 osas, milles halduskohus rahuldas Q.A , J.J-i ja O.M-i keelamisnõuded,

samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Q.A , J.J-i ja O.M-i kaebused

keelamisnõuete osas rahuldamata. Ülejäänud (s.o resolutsiooni p-de 4.1, 4.2 ja 4.4) osas

jätta halduskohtu otsus muutmata.

4. Mõista Tallinna linnalt välja kaebajate esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud järgmiselt: Q.A kasuks 17,78 eurot, J.J-i kasuks 7,78 eurot ja

O.M-i kasuks 17,78 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

3-21-2476

5. Kohtuotsuse avaldamisel asendada Q.A , C. P, M. S, D. E, J.J-i ja O.M-i

ning nende esindajate nimed, kaebuse esitanud isikute koolide nimetused ja

klassid ning käskkirjade numbrid tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.04.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna munitsipaalkoolide juhid andsid käskkirjad, millega saadeti COVID-19 haigust

põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil 4.–8. klassid distantsõppele ajavahemikul

01.–05.11.2021 ja 08.–12.11.2021. XXX (XXX) korraldati õppetöö distantsõppe vormis

direktori 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 03.11.2021 käskkirja nr Y-Y/Y p 1, YYY

(YYY) direktori 29.10.2021 käskkirja nr X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr C p 1, QQQ

(QQQ) direktori 29.10.2021 käskkirja nr Z p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr F p 1 ning

WWW (WWW) direktori 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr

Y-Y/Y p 1 alusel.

Ajavahemikku 01.–05.11.2021 puudutavate käskkirjade lisades 1 toodud põhjenduste

kohaselt tuleneb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 44 lg-st 1 koolile kohustus

tagada õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse.

PGS § 44 lg 3 sätestab mh, et õpilaste ja koolitöötajate tervise kaitseks abinõude

rakendamiseks kooli kodukorras sätestatu kohaselt loob võimalused kooli pidaja ning selle

korraldab direktor. Seadusandja on jätnud koolile võimaluse määrata õppe toimumise viis

(loeng, e-õpe või õppekäik – vt PGS § 24 lg 5 ls 1). Kõrge nakatumisohu korral võib

korraldada õppetöö selliselt, et osa õpilasi on distants- ehk e-õppel. Kuigi Terviseametil on

epideemia korral õigus otsustada mh kooli sulgemise üle (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje

seaduse (NETS) § 28 lg 2 p 1), ei piira see PGS-s sätestatud kooli kohustusi. Kool tööandjana

peab looma töötajatele võimalikult ohutud töötingimused (NETS § 24 p 1). Terviseameti ja

Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) andmetel on nakatamiskordaja R püsinud viimase kuu

jooksul 1,2 juures, mis näitab, et COVID-19 haigust põhjustava viiruse levik on kiire ja

laialdane. Eriti kiiresti on haigestunute arv kasvanud 5–14-aastaste vanusegrupis.

2(17)

3-21-2476

Haigestumised on suurenenud ka õpetajate hulgas. Suureneb haiglaravi vajavate inimeste arv

ja haiglad on ülekoormatud. Seega on oluline kaitsta nii õpilasi kui ka õpetajaid. Tallinna

linnas ja koolides on kõige enam kasvanud 10–14-aastaste õpilaste nakatumine. Viimase

kuuga on koolides nakkuskollete arv kahekordistunud. Prognoos näitab nakatumiste arvu

kasvu. Seetõttu on vaja koolis minna üle osaliselt distantsõppele. Kuna viiruse laialdase

leviku põhjuseks on inimeste vahelised kontaktid, ei välista distantsõppe kasutamist asjaolu,

et paljud inimesed on vaktsineeritud. Lapsi saab vaktsineerida alles alates 12. eluaastast ning

13–14-aastaste seas on vaktsineerituid vähe. Paljud õpetajad on vaktsineeritud AstraZeneca

vaktsiiniga, mille toime on vähenenud. Kontaktõpe ohustab seega nii õpilaste kui ka õpetajate

tervist. Distantsõppele minnakse üheks nädalaks ja see ei mõjuta õpilaste hariduse

kättesaadavust. Õpetamise alused ja kvaliteet jääb samaks.

Ajavahemikku 08.–12.11.2021 puudutavate käskkirjade lisades 1 toodud põhjendused

sarnanesid eespool toodud põhjendustega. Täiendavalt on märgitud, et 25.–29.10.2021 oli

koolivaheaeg, mille järel nakatamiskordaja R tõenäoliselt suureneb. Haiglad on jätkuvalt

ülekoormatud. Suurenenud on COVID-19 haigusest põhjustatud surmade arv. Terviseameti

andmetel on koolide nakkuskolletes 12% õpilasi ja 88% õpetajaid. Enamik kolletest on Põhja-

Eestis. Tallinna koolides on nakatumine ühe nädalaga tõusnud 20 uue juhtumi võrra. Seega on

nakatamisahelate katkestamine Tallinnas eriti oluline. Õppetöö jätkumiseks on oluline

vähendada õpetajate nakatumise riski, sest haigestumise korral peavad nad õppetööst

eemalduma ja seeläbi võib õppetöö kvaliteet halveneda. Nakkuse levikut vähendab vaid

kontaktide vähendamine ja distantsi hoidmine. E-õpet on korraldatud juba kaks aastat ja

paljud esialgsed probleemid on lahendatud. Kool tagab vajadusel õppetööks arvuti.

2. YYY X klassi õpilane Q.A , QQQ X klassi õpilane C. P ja X klassi õpilane J.J , XXX X

klassi õpilased M. S ja D. E ning WWW X klassi õpilane O.M esitasid Tallinna

Halduskohtule kaebused, mille lõplikuks nõudeks jäi tuvastada asjaomaste käskkirjade p 1

õigusvastasus ning keelata kaebajate koolidel tulenevalt koroonaviiruse COVID-19 levikust

kaebajate klasside distantsõppele suunamine. Tallinna Halduskohus liitis 19.11.2021

määrusega kaebused ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-21-2476.

3. Q.A leidis kokkuvõtlikult, et vaidlusalused käskkirjad on nõuetekohaselt motiveerimata ja

kaalutlusvigadega. Distantsõppe korraldamiseks ei olnud Terviseameti hinnangut

epidemioloogilisele olukorrale. Arvesse ei võetud Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM)

suuniseid. Arvestatud ei ole konkreetse kooli ja klassi eripäradega. Käskkirjad riivavad

ebaproportsionaalselt kaebaja õigust haridusele, sest distantsõppe vormis korraldatud õppetöö

ei võimalda hariduse omandamist võrdväärselt koolimajas toimuva kontaktõppega. Kaalutud

ei ole distantsõppe negatiivseid mõjusid õpilastele ja nende peredele. Kaebaja käib algklassis,

mille õppekorraldus erineb põhikooli õppekorraldusest. Senine kogemus näitab, et

distantsõppe puhul on YYY-s vähem kontakttunde ja rohkem iseseisvat tööd. Samal ajal

mõjub distantsõpe halvasti 10-aastase lapse vaimsele tervisele ja õpiharjumustele, kaebaja

füüsilise liikumise ja sotsiaalse suhtlemise võimalused on piiratumad. YYY-s ei ole

nakatunute arv väga suur ja märkimisväärne osa (sh kaebaja) on COVID-19 haiguse juba läbi

põdenud. Q.A klass oli 08.–18.10.2021 samuti täielikul distantsõppel. Käskkirjadega ei

saanud kehtestada liikumispiirangut, kuid kaebajale ja tema vanematele jäeti mulje, et

õpilased ei ole distantsõppe ajal koolimajja oodatud. Kaebaja tuleb saata viivitamatult tagasi

kontaktõppele.

4. J.J ja O.M leidsid samuti, et vaidlusalused käskkirjad on nõuetekohaselt motiveerimata ja

kaalutlusvigadega ning riivavad ebaproportsionaalselt kaebajate õigust haridusele.

Distantsõpe tekitab kaebajatele õpiraskusi, stressi ja heaolu langust. Kaebajad tuginesid

õiguskantsleri 28.10.2021 vastuses nr 7-5/212031/2107349 avaldatud seisukohtadele. O.M

3(17)

3-21-2476

taotles, et vastustaja tõendaks oma väiteid seoses vaidlustatud käskkirjas nimetatud

epidemioloogilise olukorraga. Kaebajad soovisid, et nad viidaks tagasi kontaktõppele.

5. Tallinna linn palus jätta kaebused rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide

põhjenduste juurde. Koolide direktorid tegid otsused iseseisvalt, kuigi käskkirjade projektid

valmistas ette linnavalitsuse õigusteenistus, sest koolides ei tööta juriste. Distantsõppe

korraldamisel oli määrav koroonaviiruse levik ja arvestati kõigi käskkirjade andmise ajal

teadaolevate andmetega. Vastustajale oli meedia vahendusel teada Terviseameti seisukoht, et

epidemioloogilistel põhjustel on distantsõppe korraldamine põhjendatud, mistõttu puudus

vajadus seda üle küsida. Terviseamet ei kogu nakatunute andmeid koolide ja klasside kaupa.

HTM-ga ei konsulteeritud, kuid tema kirjalik juhis oli vastustajale teada. Vastustaja ei

kaalunud alternatiivseid meetmeid (nt kiirtestimine, tõhustusdoosid õpetajatele). Kiirtestimine

algas koolides alles 01.11.2021 ja tekitas palju segadust. Koolil puudusid andmed, kes

õpilastest oli vaktsineeritud või lähikontaktne. Õpetajate vaktsineerimine on vabatahtlik ja

tõhustusdoosi mõju ei ilmne kohe. Seega oli distantsõpe viiruse leviku piiramiseks kõige

tõhusam meede. Teistes Tallinna linna asutustes rakendati samal ajavahemikul nakkusohu

vähendamiseks ka muid meetmeid (käivitus n-ö kollane stsenaarium). Distantsõppe ajal ei

olnud õpilastel keelatud koolis viibimine.

Tuvastamisnõue ei ole HKMS § 45 lg 2 järgi lubatav. Kohus on võtnud menetlusse ka

tõhusama keelamisnõude, mis sisaldab tuvastamisnõuet. Keelamisnõue on liiga üldine – see

saaks puudutada vaid konkreetseid kaebajaid. Kohus ei tohi piirata distantsõppe korraldamist

mistahes COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikust tuleneval põhjusel. Pole alust arvata,

et just kaebajate klassid suunatakse tulevikus uuesti distantsõppele.

6. Terviseamet selgitas, et vastustaja ei küsinud enne vaidlustatud käskkirjade andmist

epidemioloogilist hinnangut, kuid Terviseamet oleks soovitanud jätkata kontaktõppega, sest

nakatunute lisandumine oli viimase kahe nädala jooksul vähenenud. Nt Tallinna Reaalkool

küsis Terviseameti arvamust ja Terviseamet ei näinud epidemioloogilist põhjust minna

vaidlusalustel ajavahemikel üle distantsõppele. Terviseamet esitas kohtule nakatunute ja

vaktsineeritute andmed kaebajate koolide kohta.

7. HTM selgitas PGS §-de 22 ja 24 sisu ja eesmärke. Distantsõpe on õppekorralduslik, mitte

tervisekaitse meede, kuigi õigusaktid ei ole selles osas selged. Samuti pole distantsõpe kooli

õppehoones viibimise keelamise meede. HTM saatis 18.10.2021 koolidele infokirja, milles oli

mh selgitatud, et viiruse leviku ennetamise ja tõkestamise meetmed (kiirtestimine,

vaktsineerimata lähikontaktsete õpilaste PCR-testimisele suunamine, tõhustusdoosid

õpetajatele) ei aita siis, kui konkreetses koolis või klassis on juba tekkinud suurem

nakkuskolle. Sel juhul võib olla vaja korraldada distantsõpe klassides, kus nakatunute arv on

suur. Iga kooli direktor pidi hindama oma kooli olukorda. Kuna praegusel juhul tuli

distantsõppe korraldamise algatus Tallinna Linnavalitsuselt, ei olnud koolijuhtidel võimalust

arvestada oma kooli eripäradega. Distantsõppe korraldamise õiguslik regulatsioon on lünklik

ja PGS-i muutmise seaduse eelnõu on koostamisel.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.01.2022 otsusega kaebused (resolutsiooni p 3) ning

tuvastas YYY 29.10.2021 käskkirja nr X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr C p 1 (resolutsiooni p

4.1); QQQ 29.10.2021 käskkirja nr Z p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr F p 1 (resolutsiooni p

4.2); XXX 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 03.11.2021 käskkirja nr Y-Y/Y p 1

(resolutsiooni p 4.3) ning WWW 29.10.2021 käskkirja nr X-X/X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja

nr Y-Y/Y p 1 (resolutsiooni p 4.4) õigusvastasuse. Halduskohus keelas Tallinna linnal, s.o ka

koolidel distantsõppe rakendamise COVID-19 nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil,

järgimata Terviseameti epidemioloogilisi hinnanguid või põhjendamata, miks Terviseameti

epidemioloogilist või muud sarnast hinnangut ei järgita; kaalumata alternatiivseid piiranguid

4(17)

3-21-2476

ja meetmeid, sh Tallinna linna tasandil ja kooli tasandil; kaalumata õpilastele ja nende

peredele tekkivaid tagajärgi ja võimalikke leevendusmeetmeid; jättes teavitamata, et

distantsõpe ei ole iseseisvalt liikumis- või koolihoones viibimiskeeld, või kaudselt või

konkludentselt keelates või takistades koolihoones viibimist (resolutsiooni p 5). Halduskohus

mõistis Tallinna linnalt iga kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot ja jättis muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (teist korda resolutsiooni p 5).

Tuvastamis- ja keelamisnõue ei välista üksteist. Kaebajatel oli alus minna tühistamisnõudelt

üle tuvastamisnõudele, sest vaidlustatud käskkirjade kehtivus lõppes. Kaebajad soovivad

tuvastamisnõudega näidata, et vastustaja tegevus 2021. a oktoobris ja novembris oli

õigusvastane. Keelamisnõude eesmärk on välistada samasugune tegevus tulevikus ja seda

hinnatakse kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kuna käskkirjad on antud lühikeseks ajaks, on

kaebajatel praktiliselt võimatu muul viisil oma õigusi tõhusalt kaitsta.

Vaidlustatud käskkirjad allkirjastasid koolide direktorid PGS § 44 lg 3 alusel. Faktiliselt

panustas aga Tallinna Linnavalitsus oluliselt otsuste tegemisse. Tõendid kinnitavad, et HTM,

Vabariigi Valitsus ja Terviseamet ei rakendanud riigi tasandil COVID-19 haigust põhjustava

viiruse leviku tõkestamiseks selliseid meetmeid, nagu linnavalitsuse arvates olnuks vajalik.

Seetõttu otsustas linnavalitsus rakendada Tallinna munitsipaalkoolides distantsõpet. See ei too

kaasa koolide direktorite käskkirjade tühistamist, kuid seda tuleb arvestada kaalutlusreeglite

järgimise kontrollimisel. Tallinna Linnavalitsuse kommunikatsioon, et tegelikuks otsuse

tegijaks on koolide direktorid, on vastuolus hea halduse tavaga.

PGS-s ega muudes õigusaktides ei kasutata mõisteid distants- ja kontaktõpe. Distantsõpe on

õppevorm, kus õpetaja ja õpilane ei viibi õppetöö ajal samas kohas ning nende suhtlus toimub

elektroonilise sidevõrgu teel. See loob erineva õpikeskkonna, võrreldes kontaktõppega, mis

toimub samas ruumis viibides. Mõlemad õppevormid on juhendatud õpe (PGS § 24 lg 5) ja

mõlema puhul peab kooli juhendatud tegevusel olema suurem osakaal kui iseseisval õppel

(PGS § 22 lg 2). Kontaktõpe on esmane põhihariduse omandamise õppeviis (Vabariigi

Valitsuse 06.01.2011 määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ § 6). Distantsõpe on

juhendatud õppe jätkamise võimalus mh olukorras, kui koolis on kehtestatud Vabariigi

Valitsuse või Terviseameti korraldusega viibimiskeeld nakkushaiguse leviku tõkestamiseks,

nagu 2020. ja 2021. a kevadel (NETS § 28 lg 2 p 1 ning lg-d 5 ja 6). Kuigi koolil on

distantsõppe korraldamisel avar kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda, ei ole see

üksnes otstarbekuse küsimus, sest kvaliteetne haridus on põhiseaduslik väärtus. Distantsõpe

on üksnes otsustus õppevormi üle, mitte liikumis- või viibimispiirang, ning ei tohi kaasa tuua

otsest või kaudset keeldu tulla koolimajja ja viibida seal õppe ajal. Koolipäeva jooksul tuleb

õpilasele tunniplaanis ettenähtud õppe ajal tagada ka õppeks vajalikud vahendid (nt arvuti),

toitlustamine (PGS § 42 lg 1), juurdepääs raamatukogule ja tervishoiuteenusele (PGS §-d 41

ja 43) ning tugiteenused (PGS § 37 lg 2). Distantsõpe ei tähenda iseseisvalt keeldu kasutada

õppekavavälises tegevuses tasuta oma kooli ruume või vahendeid kooli kodukorras sätestatud

korras (PGS § 40 lg 2). Seega on õpilastel ka distantsõppe ajal õigus tulla koolimajja, viibida

seal üksi või grupiviisiliselt ning osaleda seal kooli pakutavas distantsõppes (erinevate e-õppe

võimaluste või virtuaalsete rakenduste kaudu). Eeltoodu seab kahtluse alla distantsõppe kui

viirustõrje meetme tervikuna.

Kuigi vaidlustatud käskkirjadega ei kehtestatud liikumisvabaduse piirangut, tajusid kaebajad,

et käskkirjadel on selline õiguslik mõju. Vabariigi Valitsus ega Terviseamet ei olnud aga

praegusel juhul andnud õigusakti, millega kehtestatakse liikumispiirang, sest ei pidanud

distantsõpet põhjendatuks. PGS § 44 sätestab koolile (sh nii direktorile või kooli pidajale)

kohustuse tagada õpilase vaimne ja füüsiline turvalisus koolis. Selle osaks võib olla ka tervise

kaitse nakkushaiguse eest, s.o koolipere liikmelt nakkuse saamise hirmu vähendamine. PGS §

44 on siiski suunatud turvalisuse tagamisele koolihoones ning tervise kaitse on üksnes selle

5(17)

3-21-2476

tagajärg. PGS §-s 44 ei ole antud volitust meetmete rakendamiseks mh nakkushaiguste

levikust põhjustatud ohu korral. Kui kooli pidajale või direktorile on selline volitus vajalik,

tuleb see seaduses sätestada, sest tegemist on põhiõiguste olulise riivega.

Vaidlustatud käskkirjad on kaalutlusõiguse alusel antavad üldkorraldused. Kuigi koolil on

õigus otsustada distantsõppe kui õppevormi üle, ei ole koolil õigust teha suvaotsust

pikaajaliseks distantsõppele üleminekuks. Eesti kultuuriruumile ja hariduskorraldusele on

omane kontaktõpe. Seni teadaolevalt ei ole distantsõpe samaväärsete õpitulemustega kui

kontaktõpe. Distantsõppel on kitsaskohti ja see võib vaikimisi minna üle iseseisvaks õppeks.

Samuti kaasneb sellega sotsiaalse isolatsiooni ja õpilünkade risk. Seega kaasneb distantsõppe

korraldamisega vähemalt hariduspõhiõiguse riive, mistõttu peab seda otsust igakülgselt

kaaluma (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4). Kohaldatav meede peab olema

proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Vaidlustatud käskkirjade andmisel tehti

kaalumisvigu.

On kaheldav, kas distantsõppe kui õppevormi peamiseks eesmärgiks saab olla võitlus

nakkushaiguse leviku vastu. NETS ei sätesta distantsõpet liikumis- või viibimiskeelu

meetmete hulgas. Nagu märgitud, et tähenda distantsõpe iseenesest koolis viibimise ja

liikumise keeldu. Seega sisuliselt saavutati vastustaja soovitud eesmärk n-ö juhuslikult, sest

osale õpilastest oli mugavam osaleda õppetöös kodust ning vastustaja kommunikatsioon oli

eksitav, nt teavitati, et koolis toitlustamise asemel jagatakse toidupakke, ning ei selgitatud, et

puudus keeld viibida koolimajas. Avalikkuses valitses tol hetkel arusaam, et distantsõppe

korral tuleb õpilastel jääda koju.

HTM pakkus alates 01.11.2021 koolides kiirtestimise võimalust, mis võimaldas välja

selgitada nakatunud ja jätkata kontaktõppega. Vaidlustatud käskkirjades puuduvad

põhjendused, miks kiirtestimine ei ole vähemalt sama efektiivne meede. Asjakohane ei ole

vastustaja selgitus, et mõni laps või tema vanem võib testimisest keelduda ja jätkata

kontaktõppes. Sama laps võib ka distantsõppe ajal viibida kooli ruumides ja saada

klassikaaslastega kokku, sest distantsõpe eraldi võetuna seda ei keela. Kohtumenetluses

toodud põhjendused kiirtestimise kohta ei saanud olla olemas juba distantsõppele ülemineku

otsustamise ajal.

Nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle otsustab Terviseamet

epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete alusel (NETS § 28 lg 1). Terviseamet

võib nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ajutiselt sulgeda koole või piirata

nende tegevust (NETS § 28 lg 2 p 1). Pole tõendatud, et Terviseamet toetas vaidlusalusel

perioodil koolide distantsõppele saatmist epidemioloogilisest olukorrast tingituna. Vastustaja

ei küsinud enne otsuste vastuvõtmist Terviseameti seisukohta ega kooskõlastanud oma

tegevust. Terviseamet selgitas kohtule, et kui nende arvamust oleks küsitud, oleks

Terviseamet vastanud, et kontaktõppega tuleb jätkata 1.–4. klassis ning kuna nakatunute

lisandumine on 18.–31.10.2021 aeglustunud, siis ka 5.–9. klassis. Käskkirjades puuduvad

põhjendused, millised erakorralised asjaolud tingisid olulise kõrvalekaldumise Terviseameti

seisukohtadest olukorras, kus Harjumaa nakatumisnäidud oli Eesti keskmisest madalamad.

Kõigi Tallinna munitsipaalkoolide kohta koostati ühesuguse sisuga käskkirjad, v.a Tallinna

Reaalkool ja Tallinna Prantsuse Lütseum, mis ei läinud üle distantsõppele. Seega ei lähtutud

Tallinna konkreetse piirkonna või kooli epidemioloogilisest olukorrast. Tallinna

Linnavalitsuse liikme selgituse kohaselt mööndi, et distantsõpe võib mõjutada hariduse

kvaliteeti, kuid samas välditi teadlikult piirkondade või koolide kaupa distantsõppe vajaduse

hindamist. Pole arusaadav, kuidas on hariduse kvaliteedi jaoks parem, kui distantsõppele

läheb rohkem koole, võrreldes olukorraga, kus mõnda üksikut kooli võib olla vaja hiljem

järele aidata. Vaidlusalustes koolides tuvastati enne käskkirjade andmist COVID-19

6(17)

3-21-2476

haigusesse nakatanud õpilased viimati 08.10.2021 (QQQ), 18.10.2021 (WWW) ja 22.10.2021

(XXX, YYY). Terviseameti esitatud andmete kohaselt oli viimasel kahel nädalal enne

distantsõppe rakendamist uute nakatanute arv vähenenud (14.12.2021 menetlusdokumendi

lisa 1). Lisaks jäeti arvestamata koolide, õppeastmete, klasside ja õpetajate vaktsineeritus, mis

vähendas sel ajal levinud delta-tüve puhul oluliselt nakatumist, võrreldes vaktsineerimata

inimesega, ning hoidis nakatumise korral ära raske haigestumise ja surma.

Vastustaja selgituse kohaselt käivitati linna asutustes vaidlusalusel ajal n-ö kollane

stsenaarium. Puudub aga mõistlik selgitus, miks 4.–8. klasside õpilased suunati kohustusliku

põhihariduse omandamiseks distantsõppele, kuid samas jätkati nii ülelinnaliselt kui ka

konkreetse kooli tasandil huvikoolide ja trennidega teistele kooliastmetele. Kaalutud pole

muid võimalikke meetmeid, mida on nimetatud HTM-i suunistes (nt hajutatus või töö

„mullides“, kus klasside vahel liiguvad üksnes õpetajad). Vaktsineerimisega seoses ei ole

kaalutud, miks eelistatakse riivata õpilaste põhiõigust haridusele eesmärgiga kaitsta end

vaktsineerida mittesoovivaid õpetajaid, kellel pole vaktsineerimata jätmiseks vastunäidustusi.

Vastustaja seisukohad on vastuolulised küsimuses, miks ei saanud kontaktõppes jätkata

õpilased, kes olid haigestumata või vaktsineeritud (n-ö hübriidõpe).

Käskkirjades toodud järeldus, et distantsõppele üleminek ei mõjuta õpilaste õigust hariduse

kättesaadavusele ning koolid tagavad distantsõppe puhul kvaliteetse õppetöö jätkumise,

lähtudes samadest õpetamise alustest, on vastuolus muude andmetega. Kool ei ole üksnes

kontaktõppe toimumise ruum, vaid seal on tagatud õppevahendid, õppimiseks sobiv

keskkond, järelevalve- ja kasvatusfunktsioon, koolilõuna, koolitervishoid ning lastele

ülioluline omavanustega suhtlemise võimalus. Ei saa mõistlikult eeldada, et iga kodu on

distantsõppeks sobiv keskkond ning vanemate töö tõttu päev läbi üksi kodus viibiva lapse

vajadused on rahuldatud samal tasemel kui koolis. Vastustaja ei andnud käskkirjades ega

muus kommunikatsioonis suunist, et kui kodu ei ole parim õppekeskkond, võib õpilane tulla

koolimajja. Kaebajate I ja III selgituste kohaselt ei olnud distantsõppe õppemaht samasugune

kui kontaktõppes (nt moodustasid videotunnid vaid 40% korralisest kontaktõppest). Pole alust

kahelda, et see kehtib ka teiste kaebajate puhul. Distantsõppe uuringu vahearuande järgi anti

lastele distantsõppe puhul rohkem iseseisvaid ülesandeid ja suurem osa õpetajatest ei

kasutatud koostööd eeldavaid ülesandeid. Eeltoodu mõjutab õppe tõhusust. Vahearuande järgi

hindas kolmandik õpetajaid distantsõppe puhul õppetegevuse sama tõhusaks kui kontaktõppel

ning ligikaudu pooled õpetajate pidasid distantsõpet vähem efektiivseks. Ainuüksi digioskuste

omandamine ei saa olla peamine distantsõppest saadav kasu, mis kaalub üles kõik muud õppe

kvaliteeti mõjutavad tegurid. Vastustaja pole ära näidanud, et vahearuande järeldused on

asjakohatud ja seal välja toodud puudused on kõrvaldatud. Vahearuandest saab järeldada, et

distantsõppega seoses tõusis ka vanemate koormus laste toetamisel ja juhendamisel. Kuigi

vastustaja korraldas distantsõpet nädalate kaupa, ei ole hinnatud distantsõppe kumulatiivset

mõju.

Seega kokkuvõttes hindas vastustaja ainult üldist epidemioloogilist olukorda ja jättis muud

asjaolud nõuetekohaselt kaalumata. Seetõttu on käskkirjad kui üldkorraldused õigusvastased

tervikuna, s.o kõigi adressaatide, mitte üksnes kaebajate suhtes.

Kaebajad on esitanud ka keelamisnõude, mis tuleb samuti rahuldada. Nõustuda ei saa Tallinna

Ringkonnakohtu 08.12.2021 esialgse õiguskaitse määruses märgituga, et tõenäosus kaebajate

uuesti distantsõppele saatmiseks ei ole väga suur. Puudub kindlus, et epidemioloogiline

olukord ei muutu halvemaks. Vastustaja seisukohti arvestades võidakse sel juhul sama meedet

rakendada ka edaspidi. Kuna distantsõppele saatmine otsustatakse viimasel hetkel ja nädala

kaupa, on õpilasel õiguskaitse saamine sisuliselt võimatu või vähemalt väga keeruline. Kuna

keelamiskaebus on kohustamiskaebuse alaliik, on kohaldatavad Riigikohtu 27.05.2015

otsuses nr 3-3-1-14-15 toodud seisukohad, et jõustunud kohtulahend võib erandjuhul tingida

7(17)

3-21-2476

haldusorgani kaalutlusõiguse redutseerumise nullini ning haldusorganile on kohustuslikud ka

kohtuotsuse põhjendustes toodud seisukohad. Keelamisnõue on vastustajale praeguses asjas

kohustuslik, v.a kui haldusorgan tuvastab pärast kohtuotsuse jõustumist, et faktilised asjaolud

on muutunud ning seetõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega (vt ka

Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 30 ja 24.04.2018 määrus nr 3-17-725, p 17).

Keelamisnõude eeldused peavad olema täidetud kohtuotsuse tegemise ajal (vrd Riigikohtu

28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18). Need eeldused on praegusel juhul täidetud. Vastustaja

võib korrata oma õigusvastast tegevust kaebajate suhtes. Seaduseelnõudel ei ole õiguslikku

tähendust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus

otsus, millega jätta kaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

Halduskohus leidis ekslikult, et distantsõppele suunamise otsustas tegelikult Tallinna

Linnavalitsus, mitte vaidlustatud käskkirjad allkirjastanud koolidirektorid. See viis kohtu

ekslikule seisukohale, et tegemist on kõigi koolide kohta antud üldkorraldustega, ning

mõjutas kohtu lõppjäreldust. Kohtu seisukoht rikub linnavalitsuse mainet.

Halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Kaebajad esitasid esialgu käskkirjade

tühistamise nõuded, kuid kohtu suuniste alusel muutsid nõudeid. Halduskohus ei järginud

HKMS § 45 lg-s 2 ja § 49 lg-s 1 sätestatut, kui võttis menetlusse eraldi tuvastamisnõuded,

kuigi pidas sel ajal võimalikuks ka eesmärgipärasemat keelamisnõuet, mis juba sisaldab

õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Kaebajad ei ole ise preventiivset huvi välja toonud, vaid

kohus on selle nende eest välja mõelnud. Kaebajad ei ole põhistanud, et nende õigusi asutakse

rikkuma viisil, et rikkumise kõrvaldamine või heastamine on võimatu või ebamõistlikult

keeruline.

Halduskohus leidis, et vaidlustatud käskkirjad on üldkorraldused, kuid kontrollis nende

õiguspärasust proportsionaalsuse testi abil, mis on omane õigustloova akti põhiseaduspärasuse

hindamisele. Vale meetodi kasutamine viis halduskohtu väärale järeldusele, et käskkirjad on

õigusvastased.

Keelamisnõude puhul jääb ebaselgeks, kelle suhtes keeld kehtestati ja kes peab lahendit

täitma (kas see on kohustuslik ka koolidele, kes ei olnud menetlusosalisteks). Seega pole

resolutsioon täidetav. Samas võidakse vastustajat trahvida, kui ta ei täida kohtuotsust.

Halduskohus on asunud kaitsma kõigi munitsipaalkoolide õpilaste, mitte üksnes kaebajate

õigusi. Sel juhul tulnuks nad kõik ka kolmandate isikutena menetlusse kaasata. Kuna

suuremat osa õpilastest ei kaasatud menetlusse, pole alust väita, et ka teised õpilased peale

kaebajate olid distantsõppele suunamise vastu (ilmselt oleks selle poolt nt õpilased, kes

viibisid parasjagu haigena kodus). Kokkuvõttes ei saa kohtulahend kehtida menetlusse

kaasamata isikute suhtes.

Halduskohus leidis vastuoluliselt, et vastustajal on põhimõtteliselt võimalik rakendada

distantsõpet koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, kuid ta ei tohi seejuures kohtuotsuse

resolutsiooni p 5 kohaselt piirata õpilaste koolis viibimist. Jääb selgusetuks, mis oleks sel

juhul distantsõppe eesmärk ning kuidas aitaks viirust tõkestada või õppe kvaliteeti paremini

tagada olukord, kui kõik õpilased on koolis, kuid õpetaja distantsil. Samuti on selgusetu, miks

peaks sellisel juhul järgima Terviseameti epidemioloogilisi hinnanguid. Kohtuotsus on

vastuolus ringkonnakohtu 08.12.2021 määruses (p 26) märgituga, et Terviseametil ei ole

seadusest tulenevat pädevust anda vastustajale „nõusolekut“ distantsõppe rakendamiseks. Jääb

selgusetuks, kas halduskohus on resolutsioonis mõelnud NETS §-st 28 tulenevat

ohuhinnangut või midagi muud ning mis on see „muu“ ohuhinnang, mida vastustaja peaks

8(17)

3-21-2476

järgima ja kes sellise hinnangu annab. Kui õigusaktid ei kohusta vastustajat Terviseameti

hinnanguga arvestama, ei saa ka kohtuotsusega talle sellist kohustust kehtestada.

Halduskohus leidis vääralt, et vastustajal puudub õigus piirata õpilaste koolis viibimist viiruse

leviku tõkestamise eesmärgil. Kui vastustaja ei tohi piirata koolis viibimist, jääb selgusetuks

resolutsiooni p-s 5 nimetatud tingimus, et kaaluda tuleks õpilastele ja peredele tekkivaid

tagajärgi ning asjakohaseid leevendusmeetmeid. Halduskohus leidis ka vääralt, et käskkirjade

adressaatideks olid õpilased, sest see oli suunatud mh õpetajatele. Õpetajate nakatumine oli

kõnealusel perioodil õpilaste nakatumisest kaks korda kõrgem ja tekkis oht, et juhendatud

õppe pakkumine ei olegi mingil hetkel enam võimalik. Koolides puudub praegu tõhusa

hübriidõppe võimalus. Vastustaja eesmärk ei olnud kaitsta vaktsineerimata õpetajaid, vaid

õpetajate massilise nakatumise tingis nende vaktsineerimisel kasutatud vaktsiini vähene

tõhusus.

Koolidirektoritel oli vaidlustatud käskkirjade kui üldkorralduste vastuvõtmisel ulatuslik

kaalutlusruum, mida halduskohus on keelamisnõude rahuldamisega meelevaldselt piiranud.

Isegi kui vaidlustatud käskkirjad on mingis osas õigusvastased, ei ole alust rahuldada

keelamiskaebust nii konkreetsete piirangutega, nagu on märgitud kohtuotsuse resolutsiooni p-

s 5. See rikub vastustaja enesekorraldusõigust ja võimude lahususe põhimõtet.

Halduskohus kohaldas valesti PGS § 22 lg-t 2 ja § 44 lg-t 1. PGS järgi jaguneb õpe

statsionaarseks ja mittestatsionaarseks. Distantsõpe ei ole eraldiseisev õppevorm.

Statsionaarne õpe on koolikohustuslike isikute jaoks ainuke võimalik õppevorm ning selle

läbiviimisel peab olema kooli juhendatud tegevuste osakaal olema suurem kui iseseisval

õppimisel. Halduskohus leidis õpilaste distantsõppele saatmisel olulisi rikkumisi, kuid jättis

kontrollimata, kas rikuti juhendatud õppe suurema osakaalu nõuet. Sellist rikkumist tegelikult

ei esinenud. PGS § 44 lg 1 hõlmab kooli õigust suunata õpilased viiruse leviku tõkestamiseks

distantsõppele, keelates või piirates seejuures viibimist kooli hoones. See norm on suunatud

turvalisuse tagamisele koolihoones. Õpilastele ei saa panna seadusega koolikohustust,

tagamata seejuures nende tervise kaitset. Kui koolil ei oleks õigust nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks piirata õpilase viibimist koolimajas, ei oleks koolil ka õigust viirusega

nakatunud õpilast koolist ära saata.

10. M. S ja D. E esitasid 25.02.2022 kaebusest loobumise avalduse. Tallinna

Ringkonnakohus võttis 21.03.2022 määrusega avalduse vastu ja lõpetas nende kaebajate osas

haldusasja menetluse ning tühistas halduskohtu otsuse.

11. C. P esitas 10.10.2022 kaebusest loobumise avalduse. Tallinna Ringkonnakohus võttis

24.02.2023 määrusega avalduse vastu ja lõpetas C. P osas haldusasja menetluse ning tühistas

halduskohtu otsuse.

12. Q.A palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustus halduskohtu otsusega ja jäi

varasemate seisukohtade juurde. Vaidlustatud käskkirjad on vastuolus hea halduse tavaga.

Lapsevanemate jaoks muudeti distantsõpe väga keeruliseks (haldusakti ei tehtud

nõuetekohaselt teatavaks, piirangud kehtestati järjestikusteks lühikesteks perioodideks,

piirangutest anti teada e-kirja teel selliselt, et neid ei olnud võimalik kohtus vaidlustada).

Kooli suunistest võis välja lugeda, et lapsed ei ole kooli oodatud, s.o rakendati

liikumispiirangut, kuid seda ei oleks tohtinud rakendada Terviseameti nõusolekuta.

Terviseameti kiire kaasamine oleks olnud praktikas võimalik. Arvestamata jäi asjaolu, et

YYY X klassi õpilased olid 2021. a oktoobris olnud ligikaudu kaks nädalat distantsõppel laste

COVID-19 haiguse tõttu ning suurem osa klassi lastest oli haiguse enne distantsõppele

saatmist juba läbi põdenud. Arvesse ei võetud viiruse levikut ja läbipõdenute arvu konkreetses

koolis või selle piirkonnas.

9(17)

3-21-2476

13. O.M ja J.J palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustusid halduskohtu

otsusega ja jäid varasemate seisukohtade juurde.

14. Terviseamet selgitas, et annab iga nädal hinnangu koroonaviiruse leviku ja sellest

tuleneva ohu kohta ning need ülevaated on Terviseameti veebilehel kõigile, sh koolidele,

vabalt kättesaadavad. Vajadusel saab Terviseamet anda ohuhinnangu ka konkreetse kooli või

klassi kohta, kuigi see on raskendatud, sest omikron-tüve laialdase leviku, testimisstrateegia

muudatuste ja lähikontaktsete mittekaardistamise tõttu ei ole Terviseametil enam ülevaadet

koolides nakatunud õpilaste ja õpetajate kohta. Terviseametil on õigus sulgeda ajutiselt kool

või piirata selle tegevust (NETS § 28 lg 2 p 1), kuid Terviseametil ei ole pädevust otsustada,

kas koolis on vaja korraldada distantsõpet. Seda saab otsustada kool Terviseameti (üldise või

konkreetse) ohuhinnangu alusel. Terviseamet saab otsustada kooli sulgemise üksnes siis, kui

sellega saab ennetada või pidurdada nakkushaiguse levikut. Vaidlustatud käskkirjade andmise

ajal ei kehtinud Vabariigi Valitsuse korraldust, mis piiras õpilaste viibimist kooli ruumides,

kuid kehtis karantiinikohustus COVID-19 haigusesse haigestunutele ja nende

lähikontaktsetele, kes polnud vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud. Nende isikute

isoleerimine on üldjuhul piisav meede koolides koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning

kogu kriisi ajal ei olnud Terviseametil vajadust otsustada ühegi kooli sulgemist. Kui see

meede ei olnud piisav, soovitas Terviseamet konkreetsel koolil rakendada ajutiselt

distantsõpet, et pidurdada nakkuse levikut. Ka siis, kui suurem osa õpilasi ja õpetajaid olid

haiged või lähikontaktsed, ei olnud Terviseametil alust kooli sulgeda, sest neile kehtis nagunii

karantiinikohustus, s.o nakkusohtlikud inimesed olid juba isoleeritud. Sellises olukorras sai

kool otsustada, kas otstarbekas oli jätkata õppetööd kontakt- või distantsõppes.

15. HTM hinnangul leidis halduskohus õigesti, et käskkirjad on formaalselt andnud

koolidirektorid, kuid sisulises mõttes on tegemist kooli pidaja tehtud otsusega, mille juurde on

kaasatud ka koolijuhid. Tuvastamisnõude eraldi menetlemiseks ei olnud alust, sest kohus

võttis menetlusse keelamisnõude. Kohus ei oleks tohtinud keelata distantsõppe rakendamist

nende isikute suhtes, kes ei ole kohtusse kaebust esitanud. HTM ei nõustu vastustaja

väidetega, mis puudutavad kohtuotsuse resolutsiooni p-i 5. Kogu kriisi aja on HTM puutunud

kokku sellega, et samastatakse distantsõpe ja liikumispiirangud. Distantsõpe kui

õppekorralduslik meede saab olla liikumispiirangu tulemus, kuid mitte meede kellegi

liikumise või viibimise piiramiseks. Kui liikumispiirangut ei ole kehtestatud (nt Vabariigi

Valitsuse korraldusega), ei ole õpilastel keelatud tulla koolimajja ja seal viibida. Distantsõppe

puhul ei ole ette kirjutatud, kus õpilane peab õppetegevusest osavõtmiseks viibima. Oma

elukohas viibimise kohustus on karantiini korral. Samas ei saa distantsõppe korraldamist

välistada ka siis, kui liikumis- ja viibimispiirangud puuduvad, sest Vabariigi Valitsus ei

kehtesta üldjuhul piirkondlikke (sh konkreetsete koolidega seotud) piiranguid. 2020. ja 2021.

a-tel ei otsustanud ka Terviseamet oma haldusaktiga ühegi kooli sulgemist. Teisalt on

Terviseamet teatud juhtudel pidanud vajalikuks koolides viiruse nakkusahelate katkestamist

ning selleks on vaja saata koju terve klass või kooliaste. Sellisel juhul tuleb korraldada ka

distantsõpe, et õpilased saaks õppe- ja kasvatustegevustest osa võtta. NETS § 28 lg 4 alusel

võib kooli pidaja Terviseametiga kooskõlastatult kooli sulgeda. Sel juhul tuleb distantsõpet

läbi viia kõigi õpilaste suhtes. Praktikas ei ole see enamasti proportsionaalne, vaid

nakkusahela katkestamiseks piisab mõne klassi või kooliastme distantsõppele viimisest.

Sellises olukorras saab kool pöörduda Terviseameti poole, kes saab anda hinnangu

nakkushaiguse epidemioloogilisest levikust tuleneva ohu kohta. Selle ohuhinnangu alusel

otsustab kool õpilaste viimise distantsõppele. Praegusel juhul ei eelnenud 4.–8. klassi õpilaste

distantsõppele suunamisele Terviseameti poolset ohuhinnangut. Praktikas on distantsõpet seni

rakendatud kahes olukorras: 1) pärast Vabariigi Valitsuse korraldusega kehtestatud kooli

õppehoones liikumise ja viibimise piiranguid, kus õppetegevuse läbiviimiseks polegi muud

varianti; 2) kooli enda algatusel pärast Terviseametiga konsulteerimist, kui koolis on

10(17)

3-21-2476

tuvastatud nakatumiskollete olemasolu. Koolil ei ole õigust seada õpilastele

liikumispiiranguid, v.a kui seadus selgelt sätestab sellise pädevuse (vrd PGS § 44 lg 7).

Vastustaja ajab segi õpilase õiguse ja kohustuse koolis viibida. Halduskohus kohaldas õigesti

PGS § 22 lg-t 2 ja §-i 44.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud käskkirjade

õigusvastasuse tuvastamise nõuded on lubatavad ning halduskohus leidis õigesti, et

käskkirjad on kaalumisvigade tõttu õigusvastased. Keelamisnõude rahuldamiseks ei

olnud alust.

I (tõendid)

17. Ringkonnakohus võtab HKMS § 198 lg 3 alusel asja õigemaks lahendamiseks

vastu uued tõendid: 1) apellatsioonkaebuse lisa 1 – Terviseameti 10.02.2022 e-kiri,

milles selgitatakse, et Terviseametil ei ole COVID-19 haigust põhjustava viirusega

nakatanute andmeid konkreetsete koolide kaupa, ning tehakse ettepanek kaaluda

ajavahemikul 14.–25.02.2022 distantsõpet piirkondades, kus nakatumisnäidud on

kõrgemad; 2) HTM-i 20.04.2022 vastuse lisa – Tallinna Haridusameti 27.10.2022 kiri,

milles teavitatakse, et 26.10.2022 toimunud koosolekul, kus osalesid mh Tallinna

linnapea, abilinnapea ja koolide juhid, otsustati saata Tallinna munitsipaalkoolid pärast

koolivaheaega osaliselt distantsõppele.

II (kaebeõigus)

18. Halduskohus selgitas oma otsuse p-s 11, et menetleb järgmisi nõudeid:

1) tunnistada õigusvastaseks YYY 29.10.2021 käskkirja nr X p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr C

p 1, millega YYY 4.–8. klassi õpilased suunati distantsõppele, ning keelata YYY-l COVID-19

haigust põhjustava viiruse levikust tulenevalt X klassi distantsõppele suunamine (Q.A );

2) tunnistada õigusvastaseks QQQ 29.10.2021 käskkirja nr F p 1 ja 04.11.2021 käskkirja nr F

p 1, millega QQQ-i 4.–8. klassi õpilased suunati distantsõppele, ning keelata QQQ-l COVID-

19 haigust põhjustava viiruse levikust tulenevalt X klassi distantsõppele suunamine (J.J;

ringkonnakohus märgib, et J.J õppis kaebuse esitamise ajal tegelikult QQQ X klassis, vt dtl

78);

3) tunnistada õigusvastaseks WWW 29.10.2021 käskkirja nr 1- 3/1 p 1 ja 04.11.2021

käskkirja nr 1-3/2 p 1, millega WWW 4.–8. klassi õpilased suunati distantsõppele, ning

keelata WWW-l COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikust tulenevalt 5.d klassi

distantsõppele suunamine (O.M ).

19. Vastustaja seab apellatsioonkaebuses jätkuvalt kahtluse alla, kas Q.A-l, J.J-il ja

O.M-il oli õigus esitada eraldi nõuded neid puudutavate käskkirjade õigusvastasuse

tuvastamiseks. Vastustaja hinnangul välistab selle HKMS § 45 lg-s 2 toodud piirang,

sest kaebajatel oli võimalik esitada oma õiguste kaitseks tõhusam keelamisnõue, mis

sisaldab õigusvastasuse tuvastamise nõuet (apellatsioonkaebuse p-d 7–17).

20. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga.

21. Asja materjalide järgi esitasid kaebajad esialgu nõuded tühistada käskkirjad,

millega nad saadeti distantsõppele, ning kohustada vastustajat võimaldama kaebajatele

kontaktõpet. Käskkirjade kehtivuse lõppemise ja kaebajate kontaktõppele naasmise

tõttu läksid kaebajad kohtu ettepanekul üle käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise

11(17)

3-21-2476

nõuetele preventiivsel eesmärgil ning esitasid kohustamisnõude asemel keelamisnõude

(vt halduskohtu 19.11.2021 ja 28.12.2021 määrused).

22. Kohtupraktikas on leitud, et HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel saab menetluse

lõpetada mh juhul, kui kehtivusaja möödumise tõttu on haldusaktil kadunud igasugune

mõju ja praktiline tähendus (nt Riigikohtu 03.12.2021 määrus nr 3-14-50421, p 21;

28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 11). HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus

menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti

õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja

seda taotleb. Nn jätkutuvastuskaebusele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel on abiks

mh sellisele kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal kohase

õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud

asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. HKMS § 152 lg 2 alusel

tuvastamiskaebusele üleminekul ei ole kohus seotud HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud

tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega. Siiski peab tuvastamiskaebuse menetlemine

olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Tuvastamisnõudele üleminekut on lubatud nt

juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusakti või toiminguga tekitatud

kahju hüvitamise nõuet või kui tuvastamisnõue aitab tal muul moel tulevikus oma

õigusi kaitsta (nt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12).

23. Praeguses asjas olid HKMS § 152 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Iga

kaebaja esitas esialgu teda puudutavate distantsõppele suunamise käskkirjade

tühistamise nõuded. Käskkirjad kehtisid vähem kui nädal aega ning pärast käskkirjade

kehtivuse lõppemist ei olnud tühistamisnõuded enam asjakohased. Kaebajate huvi

kohtusse pöördumisel oli suunatud sellele, et neile võimaldatakse viivitamatult

kontaktõpet ning vastustaja ei saadaks neid ka edaspidi COVID-19 haigust põhjustava

viiruse leviku takistamiseks distantsõppele, sest kaebajate hinnangul riivas see

ebaproportsionaalselt mh kaebajate õigust haridusele. Selline distantsõppele saatmise

oht ei olnud välistatud (vt halduskohtu otsuse p 8 ja seal viidatud allikad).

Jätkutuvastuskaebusele üleminekut ei välistanud asjaolu, et kaebajad esitasid pärast

vaidlustatud käskkirjade kehtivuse lõppemist halduskohtu soovitusel ka

keelamisnõuded. Need nõuded põhinevad erinevatel alustel: tuvastamisnõuete puhul

hindab kohus tagantjärele vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust nende andmise aja

seisuga, kuid keelamisnõuded on suunatud vastustaja tulevikus antavate distantsõpet

puudutavate haldusaktide ärahoidmisele (HMS § 54, riigivastutuse seaduse (RVastS) §

5 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 3, § 45 lg 1, § 158 lg 2). Seega halduskohus ei eksinud, kui

menetles ka eraldi tuvastamisnõudeid.

24. Kuna vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud kaebajate

õigust esitada keelamisnõue, siis sellel ringkonnakohus kaebeõigusega seonduvalt

pikemalt ei peatu, vaid nõustub halduskohtuga, et kaebeõigus oli olemas (HKMS §

201 lg 4).

III (tuvastamisnõuded)

25. Halduskohus leidis, et YYY, QQQ ja WWW tegid käskkirjade andmisel

kaalutlusvigu ning tuvastas käskkirjade õigusvastasuse. Ringkonnakohus nõustub

tuvastamisnõuete osas halduskohtu otsuse lõppjäreldusega ja osaliselt ka kohtuotsuse

põhjendustega.

26. PGS § 22 lg 1 kohaselt võib koolis toimuda statsionaarne või mittestatsionaarne

õpe või mõlemad. PGS § 22 lg 2 järgi on statsionaarne õpe koolikohustuslikele

isikutele või õpilastele, kelle jaoks õppimine on põhitegevus, suunatud õpe, kus kooli

poolt juhendatud tegevusel on suurem osakaal kui iseseisval õppimisel. Pole vaidlust,

12(17)

3-21-2476

et mittestatsionaarse õppe korraldamine, kus õppetundide kõrval on võrreldes

statsionaarse õppega suurem osakaal iseseisval õppimisel, ei olnud kaebajate puhul

lubatud (vt PGS § 22 lg-d 3 ja 4). PGS § 24 lg 5 sätestab, et õppetund on kooli

päevakavas või õpilasele koostatud individuaalses õppekavas juhendatud õppeks

ettenähtud ajavahemik. Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks

loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste

ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui

ka õpetaja. PGS-s ei ole kasutatud mõistet „distantsõpe“, kuid sisuliselt on tegemist

PGS § 24 lg-s 5 nimetatud e-õppe vormiga, nagu on märgitud ka vaidlustatud

käskkirjades. Nimetatud õppevormi eripära seisneb selles, et õpetaja ja õpilane ei viibi

õppetöö ajal samas kohas, vaid suhtlevad elektroonilise sidevõrgu teel. Kooli poolt

juhendatava tegevuse osakaalule ei ole aga distantsõppe puhul erisusi ette nähtud.

27. PGS §-d 22 ja 24 ei reguleeri seda, kellel ja millistel tingimustel on lubatud

viibida distantsõppe ajal kooli ruumides. Ka nt YYY direktori 06.10.2021 käskkirjaga

nr 1.1-6/30 kinnitatud distantsõppe juhendi (dtl 443 jj) p 2 kohaselt võib distantsõpe

toimuda väljaspool koolihoonet osaliselt või täielikult ning määrav on see, et õpetaja ja

õpilased suhtlevad elektroonilise sidevõrgu vahendusel. Seega on distantsõpe üks

õppetöö korraldamise vorme, mis oma olemuselt ei hõlma kooli ruumides viibimise

või liikumise piirangut.

28. PGS § 44 lg 1 sätestab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse

ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. PGS § 44 lg 3 näeb ette, et õpilaste ja

koolitöötajate vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitseks ning vaimse ja füüsilise

vägivalla ennetamise abinõude rakendamiseks kooli kodukorras sätestatu kohaselt loob

võimalused kooli pidaja ning selle korraldab direktor. Seega paneb PGS koolile üldise

kohustuse kaitsta õpilaste ja õpetajate tervist, arvestades mh kooli kodukorda.

Põhimõtteliselt on tervisekaitse meetmena lubatav ka distantsõpe, kui see on

kodukorras ette nähtud. See ei anna aga kooli direktorile pädevust ja volitusi võtta

koolipere tervise kaitseks mistahes meetmeid või kehtestada mistahes piiranguid.

Koolil tuleb arvestada teiste õigusaktidega reguleeritud pädevusi ja volitusi,

nakkushaiguste puhul eeskätt NETS-s sätestatut (vt 4. ja 5. ptk).

29. Asja materjalide põhjal ei ole kahtlust, et kaebajate koolides oli tavapärane

õppekorraldus kontaktõpe, mitte e-õpe (sh distantsõpe). Seega ei saanud YYY, QQQ

ja WWW muuta tavapärast õppekorraldust viitega koolipere tervise kaitsmise

vajadusele, ilma et seda oleks nõudnud epidemioloogiline olukord konkreetses koolis.

NETS § 28 lg 1 järgi otsustab nakkushaiguste epideemilisest levikust tuleneva ohu üle

Terviseamet talle laekuvate epidemioloogiliste, laboratoorsete ja kliiniliste andmete

alusel. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks või piiramiseks vajalikud meetmed

otsustavad NETS § 28 lg-te 2–5 alusel Terviseamet või Vabariigi Valitsus. Muu

hulgas võib Terviseamet või Vabariigi Valitsus nakkushaiguse epideemilise leviku

tõkestamiseks ajutiselt sulgeda koole või piirata nende tegevust (NETS § 28 lg 2 p 1 ja

lg 6) ning eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada vältimatu

vajaduse korral ajutiselt liikumisvabaduse piiranguid (NETS § 28 lg 5 p 3 ja lg 6).

Terviseametil ja Vabariigi Valitsusel ei ole samas pädevust otsustada konkreetse kooli

õppekorralduse, sh distantsõppele ülemineku üle. Kui Vabariigi Valitsus või

Terviseamet on piiranud koolimajas liikumist, tuleb koolil otsustada õppekorralduse

muutmine, sh vajadusel korraldada õppetegevus distantsõppena. Puudub vaidlus, et

Vabariigi Valitsus ega Terviseamet ei olnud seadnud ajavahemikul 01.–05.11.2021 ja

08.–12.11.2021 koroonaviiruse leviku tõttu piiranguid üldhariduskoolide

õppehoonetes viibimisele ja seal toimuvale kontaktõppele, sh kaebajate koolides (vrd

13(17)

3-21-2476

varasema perioodi kohta nt Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korraldus nr 282, mida

täiendati Vabariigi Valitsuse 19.02.2021 korralduse nr 82 p-s 11 üldhariduskoolide

õppehoonetes viibimise piirangutega; vt ka halduskohtu otsuse p 60). HTM-i

28.10.2021 infokirjas, millest vastustaja ja koolide direktorid olid teadlikud, peeti

oluliseks säilitada üldhariduskoolides kontaktõpet ning rakendada distantsõpet vaid

äärmise vajaduse korral (vt ka halduskohtu otsuse p 72). Seega pidid YYY, QQQ ja

WWW direktorid oma käskkirjades põhjendama, miks nad leidsid, et distantsõpe oli

nende koolis konkreetsetes klassides COVID-19 haigust põhjustava viiruse tõrjeks

kohane, vajalik ja proportsionaalne meede (HMS § 3 lg 2).

30. Nõustuda ei saa halduskohtu otsuse p-s 68 toodud arutlusega, et distantsõpe ei

ole nakkushaiguse leviku tõkestamiseks üldse eesmärgipärane meede, sest see ei

sisalda liikumispiirangut. Kuigi distantsõpe kui õppevorm tõepoolest ei tähenda

õpilaste keeldu tulla koolimajja või koguneda muul viisil gruppidesse, võib eeldada, et

suurem osa õpilasi valib distantsõppes osalemiseks siiski muu koha kui koolimaja ning

gruppidesse ei kogune korraga terve klass. Kokkuvõttes vähendab see omakorda

õpilaste omavaheliste kontaktide arvu ja viiruse levikut ning sellist prognoosil

põhinevat tulemust ei ole alust pidada „juhuslikuks“.

31. Halduskohus leidis aga õigesti, et YYY, QQQ ja WWW käskkirjades arvestati

teatud määral üldise epidemioloogilise olukorraga terves riigis ja Tallinna linnas, kuid

ei hinnatud üldse olukorda konkreetsetes koolides ja kaebajate klassides. Samuti ei ole

vaidlustatud käskkirjades nõuetekohaselt kaalutud vähem piiravamaid meetmeid ning

distantsõppe mõjusid konkreetse kooli õpilastele ja nende peredele. Ringkonnakohus

nõustub selles osas halduskohtu otsuse p-des 69–73 toodud põhjendustega ega korda

neid (HKMS § 201 lg 4).

32. Praeguse vaidluse lahendamisel ei ole asjassepuutuv halduskohtu otsuse p-s 57

toodud arutlus, et Tallinna linn kui kooli pidaja rikkus distantsõppe kohta avalikkusele

selgituste jagamisel hea halduse tava, sest sisuliselt otsustas vastustaja distantsõppe

rakendamise üle kõigis munitsipaalkoolides, kuid püüdis avalikkusele jätta mulje, et

otsuse tegid koolid ise. Kaebuste esemeks ei ole Tallinna linna toimingud

distantsõppest teavitamisel. Eeltoodu ei too aga kaasa halduskohtu otsuse tühistamist,

nagu leiab vastustaja. Vaidlustatud käskkirjade õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ja

millisel määral osales käskkirjade ettevalmistamisel Tallinna linn kui kooli pidaja, sest

haldusakti õiguspärasuse eest vastutab selle andnud haldusorgan, s.o praegusel juhul

YYY, QQQ ja WWW. Ka halduskohus kontrollis vaidlustatud käskkirjade

õiguspärasust kokkuvõttes lähtuvalt eeldusest, et nende andjateks on kaebajate koolide

direktorid, mitte kooli pidaja. Kooli pidaja roll näitab siiski, et kuna suunis

distantsõppe korraldamiseks tuli kooli pidajalt, kes valmistas kõigi munitsipaalkoolide

jaoks ette ühesuguse käskkirja ja seletuskirja projekti, ei kaalutud vaidlustatud

käskkirjades tegelikult konkreetseid koole puudutavaid asjaolusid. Seda asjaolu ei ole

vastustaja ümber lükanud.

33. Halduskohus ei pidanud tuvastama, kas ajavahemikul 01.–05.11.2021 ja 08.–

12.11.2021 rikuti kaebajate puhul PGS § 22 lg-s 2 sätestatud juhendatud õppe nõuet.

See ei mõjuta vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust nende andmise ajal (HMS § 54),

sest puudutab haldusaktide täitmist. Ligikaudu kahe nädala põhjal ei saaks ka teha

järeldust, kas kaebajate koolides täidetakse juhendatud õppe nõuet, sest seda tuleks

hinnata pikema perioodi (õppeaasta või vähemalt õppeveerandi) põhjal. Samas on

halduskohus õigesti märkinud, et käskkirjades märgitu kohaselt lähtuvad koolid

distantsõppe puhul samadest õpetamise alustest kui kontaktõppe puhul ja tagavad

kvaliteetse õppetöö. Kaebajad vaidlesid sellele seisukohale vastu. O.M ja J.J on

14(17)

3-21-2476

kaebustes märkinud, et nende koolides ei ole distantsõpe samaväärne kontaktõppega.

Q.A on esitanud selle kohta detailsemad põhjendused ja tõendid (04.11.2021 seisukoht

ja lisad, dtl 248 jj; 31.12.2021 seisukoht ja lisad, dtl 831 jj). Halduskohtu otsuse p-s 73

viidatud distantsõppe uuringu järeldused viitavad sellele, et distantsõppe puhul ei ole

juhendatud õppe osakaal sama suur kui kontaktõppes ning paljud õpetajad hindavad

oma aines distantsõpet kui õppevormi üldiselt vähem efektiivseks võrreldes tavapärase

õppekorraldusega (vt ka HTM-i 08.11.2021 seisukoht, dtl 499 jj, ja 02.12.2021

seisukoht, dtl 776 jj). Eeltoodu ei tähenda, et kaebajate koolides rikuti PGS § 22 lg-t 2,

kuid juhendatud õppe osakaalu oluline vähenemine distantsõppe ajal võis mõjutada

õpilaste õiguste riive intensiivust ja otsustamisel neile antavat kaalu. Näiteks Q.A

kaebuses on väidetud, et tema klass oli distantsõppel juba 08.– 18.10.2021, millele

järgnes 25.–29.10.2021 koolivaheaeg ning pärast koolivaheaega jätkus distantsõpe

uuesti kuni 12.11.2021. Algklassi õpilase jaoks on see kumulatiivselt üsna pikk aeg,

kui eeldada, et sel ajal oli juhendatud õppe osakaal kontaktõppest oluliselt väiksem.

Seega oleks vastustaja pidanud ära näitama, et YYY, QQQ ja WWW puhul ei ole

kaebajate väidetel alust. Vastustaja ei ole seda teinud.

34. Halduskohtu otsuses välja toodud kaalutlusvead olid piisavad, et tuvastada

vaidlustatud käskkirjade õigusvastasus. Seepärast puudus halduskohtul vajadus

analüüsida põhjalikumalt neid kaalutlusargumente, mis olid distantsõppe korraldamisel

iseenesest asjakohased (nt vajadus kaitsta ka õpetajate tervist).

35. Seega kokkuvõttes on YYY, QQQ ja WWW käskkirjad õigusvastased ning

halduskohus on selles osas kaebused õigesti rahuldanud.

IV (keelamisnõuded)

36. Halduskohus keelas vastustajal (sh koolidel) distantsõppe rakendamise

COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil, kui seejuures ei

arvestata kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5 loetletud tingimusi. Ringkonnakohus nõustub

vastustaja etteheitega, et halduskohus on teinud resolutsiooni p-s 5 liialt abstraktse ja

ajaliselt piiritlemata ettekirjutuse, mis ühtlasi väljub vaidluse eseme piiridest.

37. Keelamiskaebuse saab rahuldada siis, kui on täidetud RVastS § 5 lg-s 1

sätestatud eeldused, s.o kui tulevikus antav haldusakt rikuks kaebaja õigusi ning tooks

tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti hilisemal

vaidlustamisel (Riigikohtu 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 25). Keelamiskaebus

tuleb kohtul (sh ringkonnakohtul) lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS

§ 158 lg 2 esimene lause).

38. Halduskohus on sisuliselt keelanud vastustajal määramata ajaks distantsõppe

rakendamise COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise eesmärgil, kui

vastustaja ei järgi kaalutlusreegleid ega põhjenda oma otsust nõuetekohaselt.

Halduskohus ei ole leidnud, et distantsõppe rakendamine on igal juhul ja alati

välistatud, vaid möönis, et see võib teatud tingimustel olla ka õiguspärane. Üldine

kohustus järgida oma tegevuses õigusaktides sätestatut tuleneb igale haldusorganile

juba põhiseaduse §-st 3. Puudub alus arvata, et vastustaja ei arvesta oma edasises

tegevuses praeguses asjas tehtud kohtuotsuses distantsõppe korraldamise kohta antud

kohtu selgitustega ning annab tulevikus kaebajate distantsõppele saatmise kohta

õigusvastase haldusakti.

39. Kooli direktoril on PGS järgi pädevus korraldada õppetegevust PGS-ga lubatud

vormides, arvestades kooli kodukorras sätestatut. Distantsõpe on võimalik mh

koolipere tervise kaitsmiseks, kui see on kooli kodukorras ette nähtud. Distantsõppe

üle otsustamisel on kooli direktoril samas väga avar kaalutlusruum. Distantsõppe

15(17)

3-21-2476

korraldamise õiguspärasus sõltub konkreetse juhtumi faktilistest asjaoludest, mis

muutuvad aja jooksul. Nii näiteks võivad muutuda COVID-19 haigust põhjustava

viiruse levik, nakatumisnäitajad, koroonaviiruse tõttu haiglaravi vajavate inimeste

hulk, vaktsineeritute hulk jne. Juba praegu on olukord selline, et NETS-i alusel

Vabariigi Valitsuse korraldustega COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud

meetmed ja piirangud on tunnistatud kehtetuks.1 E-õppe osatähtsus ja kvaliteet võivad

ajas muutuda. Kaebajad saavad vanemaks ja lõpetavad kooli ning nende õiguste

kaitseks ei ole distantsõppe kohaldamise keeld enam vajalik. Halduskohus ei ole

otsuse resolutsioonis ega põhjendustes välja toonud mingeid konkreetsemaid faktilisi

asjaolusid, mis aitaks keelamisnõuet selgemalt piiritleda. Selliseid asjaolusid ei ole

välja toonud ka kaebajad.

40. Õige on ka vastustaja seisukoht, et halduskohtu rahuldatud keelamisnõue

puudutab üldiselt kõiki Tallinna munitsipaalkoole, mitte üksnes kaebajate koole, ja

väljub seega vaidluse eseme piiridest (vt ka HKMS §-d 41 ja 177).

41. Eeltoodud põhjustel oli keelamisnõude rahuldamine praeguse vaidluse

asjaoludel alusetu sõltumata sellest, kas kaebajatel oleks võimalik saada tulevikus

nende distantsõppele saatmise kohta tehtud otsuste vastu efektiivset õiguskaitset.

V (menetluslikud otsustused ja menetluskulud)

42. Eelneva põhjal tuleb vastustaja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

43. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse Q.A, O.M-i ja J.J-i

keelamisnõudeid puudutavas osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab

keelamisnõuete osas kaebused rahuldamata. Q.A, O.M-i ja J.J-i tuvastamisnõuete

rahuldamise osas (s.o halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 4.1, 4.2 ja 4.44) jääb

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märgib, et M. S, D. E ja C. P

puudutavas osas on juba varem menetlus lõpetatud ja halduskohtu otsus täies ulatuses

tühistatud (vt käesoleva otsuse p-d 10 ja 11).

44. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg 1).

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks

on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Välja

mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

45. Kaebajad tasusid halduskohtus riigilõivu järgmiselt: Q.A ja O.M kumbki 30 eurot ning

J.J 15 eurot. Kaebajad ei ole kummaski kohtuastmes esitanud taotlusi muude menetluskulude

vastustajalt väljamõistmiseks. Vastustaja tasus apellatsioonimenetluses riigilõivu 20 eurot ega

ole samuti taotlenud kaebajatelt muude menetluskulude väljamõistmist.

46. Kulu riigilõivule on kõigi menetlusosaliste puhul vajalik. Ringkonnakohus rahuldab

vastustajate apellatsioonkaebuse ja kaebajate kaebused osaliselt, s.o menetluskulude

jaotamisel tuleb arvestada rahuldamise proportsiooni. Praeguses asjas käis põhiline vaidlus

distantsõppele saatmise käskkirjade õiguspärasuse üle. Seetõttu loeb kohus kaebuste

rahuldamise proportsiooniks 2/3 ning vastustajalt tuleb välja mõista 20 eurot Q.A, 20 eurot

O.M-i ja 10 eurot J.J-i esimese kohtuastme menetluskulude katteks. Ringkonnakohus

rahuldas apellatsioonkaebuse keelamisnõuete osas ning tuvastamisnõuete osas jättis

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Seega on apellatsioonkaebus rahuldatud 1/3 ulatuses.

Kaebajate kanda jääb seega vastustaja lõivukulu 6,66 euro ulatuses, mis teeb iga kaebaja

kohta 2,22 eurot. Seega tuleb vastustajalt kokkuvõttes välja mõista 10–2,2=7,78 eurot J.J-i

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/314042022001

16(17)

3-21-2476

kasuks ning 20–2,2=17,78 eurot Q.A ja O.M-i kasuks. Ülejäänud menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda.

47. Kaebuse esitanud isikute (vt käesoleva otsuse p 2) õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse

avaldamisel asendada tähemärkidega kaebuse esitanud isikute ja nende esindajate nimed,

koolid ja klassid ning käskkirjade numbrid (HKMS § 175 lg 3).

(digitaalselt allkirjastatud)

17(17)