2-20-19262/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

10. märts 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-19262

Tsiviilasi

K.K DIAMOND GROUP OÜ hagi X vastu

käenduslepingutest tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 24. märtsi 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

K.K DIAMOND GROUP OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

28 945,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): K.K DIAMOND GROUP OÜ

(registrikood 11444579), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Marko Pikani

Kostja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Sven Veltmann

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Jätta rahuldamata kostja 31. jaanuari 2023 taotlus kaasata menetlusse

kolmanda isikuna kostja poolel Grid Group OÜ (registrikood 12571570).

I.2. Jätta rahuldamata kostja 31. jaanuari 2023 taotlused võtta vastu täiendavad

dokumentaalsed tõendid (Grid Group OÜ majandusaasta aruanded aastate

2019 ja 2020 kohta ning täiendava likvideerimise kande ja 19. jaanuari 2023

teadaande väljatrükid). Samuti jätta toimikusse võtmata Grid Group OÜ

19. veebruari 2023 seisukoha lisad.

I.3. Harju Maakohtu 24. märtsi 2022 otsus tühistada osas, milles hagi jäi

rahuldamata põhivõlast 22 668 euro ja sellelt arvutatud viivise saamiseks.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi nimetatud osas rahuldada.

Tühistada sama otsus osas, milles maakohtu menetluskuludest jäi rohkem kui

7,4% hageja kanda ja jätta uue otsusega 92,6% maakohtu menetluskuludest

kostja kanda. Ühtlasi tühistada sama otsus menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

I.4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.5. Menetluskuludest ringkonnakohtus jätta 7,4% hageja kanda ja 92,6% kostja

kanda.

2 (9)

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

II.2. Mõista kostjalt X-lt hageja K.K DIAMOND GROUP OÜ kasuks välja

põhivõlg 22 668 eurot, viivis 9067,20 eurot ja alates 11. märtsist 2023 viivis

põhivõla tasumata summalt määraga 0,05% päevas.

II.3. Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 7,4% hageja kanda ja 92,6%

kostja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. K.K DIAMOND GROUP OÜ (hageja) esitas 31. detsembril 2020 Harju Maakohtule hagi

X (kostja) vastu 24 468 euro ja viivise (0,05% päevas alates hagi esitamisest) nõudes.

Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

-

hageja ja Grid Group OÜ (edaspidi: põhivõlgnik) sõlmisid 1. novembril 2015

laenulepingu (edaspidi: laenuleping I), mille alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu

120 000 eurot. Laen pidi tagasi makstud olema 2018. aasta lõpuks. Ühtegi

tagasimakset põhivõlgnik laenulepingu I alusel ei teinud;

-

ühes laenulepinguga I sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu (edaspidi:

käendusleping I), millega kostja võttis kohustuse tagada käendajana kõiki

põhivõlgniku rahalisi kohustusi ja nende täitmist, mis tulenevad laenulepingust I.

Kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti 22 668 eurot;

-

hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 15. septembril 2016 laenulepingu (edaspidi: laenu-

leping II), mille alusel andis hageja põhivõlgnikule täiendava laenu 10 000 eurot. Laen

tuli tagasi maksta 1. juuniks 2017, aga ka seda laenu põhivõlgnik tagasi ei maksnud;

-

ühes laenulepinguga II sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu (edaspidi:

käendusleping II), millega kostja võttis kohustuse tagada käendajana kõiki põhi-

võlgniku rahalisi kohustusi ja nende täitmist, mis tulenevad laenulepingust II. Kostja

rahalise vastutuse maksimumsummaks tulenevalt laenulepingust II on 1800 eurot;

-

käenduslepingute järgi vastutab kostja vastutuse maksimumsumma ulatuses kõigi

laenulepingutest tulenevate olemasolevate ja tulevikus tekkivate nõuete eest, samuti

lepingute muudatustest tulenevate kohustuste täitmise eest. Juhul, kui põhivõlgnik on

jätnud laenulepingutest tulenevad kohustused täitmata, pidi kostja täitma rahalised

kohustused 10 päeva jooksul arvates sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest;

3 (9)

-

laenulepingutes toodud laen kokku 130 000 eurot on põhivõlgnikule välja makstud

järgmistel kuupäevadel: 19. novembri 2014 makse 4000 eurot; 2. juuli 2015 makse

7000 eurot; 5. augusti 2015 makse 5000 eurot; 4. septembri 2015 makse 15 000 eurot;

28. jaanuari 2016 maksed 65 000 eurot ja 23 000 eurot ning 19. september 2017 makse

4500 eurot, ülejäänud osas täitis hageja eest kohustuse muu isik;

-

hageja on korduvalt nõudnud kostjalt käendatud kohustuse täitmist, kuid tulutult.

Kostjale 19. detsembril 2020 saadetud e-kirjas nõudis hageja käendatava kohustuse

(kokku 24 468 eurot (= 22 668 + 1800)) täitmist hiljemalt 29. detsembril 2020, seega

muutus nõue kostja vastu sissenõutavaks 30. detsembril 2020;

-

laenulepingutest I ja II tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmiti veel teisigi käendus-

lepinguid, sest kostjaga sõlmitud käenduslepingud ei katnud tervet laenusummat. Üks

käendajatest on tema käendatud kohustuse tervikuna täitnud ja veel üks käendaja on

andnud võlatunnistuse;

-

vastavalt käenduslepingutele on hagejal õigus nõuda viivist 0,05% päevas sisse-

nõutavaks muutunud ja tasumata nõudelt.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja on allkirjastanud käenduslepingu I ja ühepoolselt käenduslepingu II kavandi,

kuid need on õiguslikult tagajärjetud. Kostja nõustas tol hetkel põhivõlgnikku ja talle

lubati selles osalust, kuid selles osas teda peteti;

-

kostjale teadaolevalt ei ole laenulepinguid sõlmitud viisil, et nende alusel oleks laenu

antud ja see välja makstud. Laenulepingute sõlmimist tõendavaid allkirjastatud

dokumente ja laenulepingutele vastavaid laenuandmist kinnitavaid asjakohaseid ja

lepingutele vastavaid maksekorraldusi ei esitatud. Seega ei ole tõendatud laenu-

lepingute sõlmimine ja nende alusel laenu väljamaksmine;

-

maksekorralduste summad ei kattu laenulepingutes kirjeldatud summadega. Kogu

laenu maht pidi olema laenulepingu I alusel 120 000 eurot ja laenulepingu II alusel

10 000 eurot. Maksete summa kokku on 123 500 eurot ning need jaotuvad aastatele

2014 – 2017. See aga ei ühti laenulepingute kavanditega;

-

laenulepingutes on ette nähtud, et laen tuli väljastada seitsme päeva jooksul alates

lepingu sõlmisest ja laen oli sihtotstarbeline (olemasolevate kohustuste ja tulevase

majandustegevuse rahastamine) – need tingimused pole täidetud;

-

laenuleping I

ei kajastu põhivõlgniku 2015. aasta majandusaasta aruandes.

Põhivõlgniku 2018. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt on ta saanud hagejalt

2017. aastal laenu 5250 eurot intressiga 3% aastas ja tähtajaga 31. detsember 2022. See

ei saa olla laenulepingutest I ja II tulenev laen. Hageja ja põhivõlgnik on omavahel

seotud isikud, seega peavad kõik kahe äriühingu vahelised laenutehingud olema

kajastatud majandusaasta aruandes, mis käsitleb tehinguid seotud osapoolte vahel;

-

hageja nõue on aegunud;

-

kostjal on õigus esitada tasaarvestuse avaldus, kuigi käenduslepingute p-s 2.6 sisaldub

tasaarvestamise piirang. See tingimus on tühine võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 6 või

§ 42 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel. Kuna leping sõlmitakse reeglina võlausaldaja ja käendaja

vahel, siis on olulised just andmed põhivõlgniku varalise seisundi ning käendatavate

kohustuste sisu ja ulatuse kohta. Hageja ei analüüsinud põhivõlgniku võimet laenu

teenindada ja tagasi maksta. Kostja ei oleks sellistel asjaoludel käenduslepingut

sõlminud, kui ta oleks teadnud, et põhivõlgnikul esineb probleeme oma laenukohustuse

teenindamisega. Hageja on oma kohustusi rikkunud ning VÕS § 14 lg 2 esimese lause

ja § 115 lg 1 alusel on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue vähemalt haginõude

ulatuses.

4 (9)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus jättis hagi 24. märtsi 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetlus-

kulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda

ja määras need kindlaks rahaliselt.

3.1. Esmalt võttis maakohus seisukoha aegumise vastuväite osas. Laenulepingute p 1.3.1 järgi

tuli laenud tagastada osamaksetena, seega on tegemist korduvate kohustustega tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 154 tähenduses. Aegumistähtaeg laenulepingu I alusel nõutava

summa osas hakkab kulgema 2017. aasta maksete puhul 1. jaanuarist 2018 ning 2018. aasta

maksete puhul 1. jaanuarist 2019. Aegumistähtaeg laenulepingu II puhul hakkab kulgema

1. jaanuarist 2018. TsÜS § 146 lg 1 järgi ei aegunud hageja nõuded laenusaaja vastu enne

1. jaanuari 2021. Hagiavaldus esitati 31. detsembril 2020, seega pöördus hageja kohtusse

seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja nõue ei ole mingis osas aegunud.

3.2. Edasi analüüsis maakohus laenulepingute sõlmimise ja kehtivuse asjaolusid. Maakohus

kohaldas VÕS § 9 lg 1, § 11 lg-d 2 ja 4 ning leidis laenulepingute p-le 3.1 tuginedes, et lepingu-

poolte tahe oli sõlmida lepingud kirjalikus vormis.

3.2.1. Laenulepinguga I ei saa seostada 19. novembri 2014 ega 2. juuli, 5. augusti ja

4. septembri 2015 maksekorraldusi, sest need maksed teostati enne lepingu sõlmimist. Lepingu

tingimustest ei tulene poolte kokkulepet arvestada lepingu sõlmimisel varasemalt sooritatud

ülekandeid. Laenulepingu I alusel on välja makstud 28. jaanuari 2016 maksekorraldustest

nähtuvad summad 65 000 eurot ja 23 000 eurot – kokku 88 000 eurot. Põhivõlgniku juhatuse

liikme 4. novembri 2020 allkirjastatud kinnituskirja kohaselt võttis põhivõlgnik hilinemisega

sooritatud laenumaksed vastu, jättes kasutamata laenulepingu rikkumisest tulenevad

õiguskaitsevahendid. Seega on põhivõlgnikul kohustust tagastada laenulepingu I alusel saadud

summa 88 000 eurot.

3.2.2. Laenulepingu II p 1.3.1 kohaselt tuli laen tagastada 1. juuniks 2017, mistõttu ei saa

19. septembril 2017 üle kantud 4500 eurot olla makstud selle lepingu alusel. Laenulepingu

p 1.2.1 kohaselt pidi hageja maksma laenu laenusaaja arvelduskontole hiljemalt seitsme

kalendripäeva jooksul lepingu sõlmimisest. Lisaks saabus laenu tagastamise tähtaeg 3,5 kuud

enne hageja väidetava laenusumma väljamaksmist. Maksekorraldusel ei ole viidet kõnealusele

lepingule. Seetõttu pole 4500 euro suurune summa seostatav laenulepinguga II.

3.3. Järgmisena analüüsis maakohus ainult käenduslepingu I asjaolusid, sest käendus-

lepingust II tuleneva nõude jättis kohus laenu väljamakse tõendamatuse tõttu rahuldamata.

3.3.1. Käenduslepingu I allkirjastas kostja 3. novembril 2015 ja hageja 4 novembril 2015.

Käenduslepingust I ei nähtu, et käenduse eeltingimus oli kostja osaluse saamine põhivõlgnikus.

Kostja ei tõendanud, et käendusleping I sõlmiti kostja tahtliku eksimusse viimise või eksimuses

hoidmisega temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut

tegema (TsÜS § 94). Seetõttu ei tuvastanud kohus käenduslepingu sõlmimist pettuse teel.

3.3.2. Samuti ei esitanud kostja TsÜS § 86 kohaldamist võimaldavaid eelduseid, mille alusel

saaks lugeda käenduslepingu I tühiseks. Kostja esitatust ei nähtu, milles seisnes kostja eriline

vajadus või sundolukord.

3.3.3. Tõendatud on, et laenulepingu I alusel kandis hageja põhivõlgnikule üle 88 000 eurot

ja vastavas ulatuses on hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult laenu tagasi maksmist.

Käenduslepingu I kohaselt vastutab kostja laenulepingust I tuleneva põhivõlgniku kohustuse

täitmise eest 22 668 euro ulatuses. Seega on hagejal kostja vastu käenduslepingu I alusel nõue.

Maakohus ei jaganud kostja arusaama tehingute näilikkuse kohta (TsÜS § 89 lg 1). Samuti ei

ole tuvastanud kohus hageja käitumises õiguste kuritarvitamine (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2) ega

ka hea usu põhimõtte rikkumist (VÕS § 6 lg-d 1 ja 2) laenulepingu I täitmisel 88 000 euro osas.

Käendusleping I on kehtiv tarbijakäendusleping.

5 (9)

3.3.4. Hageja ei rikkunud VÕS § 146 lg 1 järgset teabe andmise kohustust ja kostjale oli

tagatud VÕS § 149 lg-s 1 ette nähtud õiguste teostamine. Põhivõlgniku kinnituse kohaselt

nõudis hageja põhivõlgnikult laenulepingu I täitmist. Hageja 8. septembri 2020 nõudekirjast

nähtub selgelt, millisest võlasuhtest tulenevalt kostja vastu nõue esitati, samuti nõudesumma.

Hageja vastas kostja 11. septembri 2020 teabenõudele ja märkis selgituseks, et põhivõlgnik ei

ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud.

3.4. Lõpuks analüüsis maakohus, kas kostja vastutab käendajana solidaar- või osavõlgnikuna.

3.4.1. Maakohus tuvastas, et laenulepingu I tagamiseks sõlmiti järgmised käenduslepingud:

kostja käendus 22 668 eurot, KLP käendus 22 668 eurot, JK käendus 24 468 eurot, TT käendus

9600 eurot. KLP ja JK on käenduslepingutest tuleneva kohustuse täitnud.

3.4.2. Maakohus tugines Riigikohtu 13. aprilli 2010 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10 (p 13)

ning asjaolule, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga ja käendajad on käendanud sama

kohustust ja valdavalt ühesuguses piirmääras, ning leidis, et tegemist solidaarkohustusega

VÕS § 150 alusel. Kuna kaaskäendaja on hageja nõude täitnud, on kostjal õigus tema vastu

esitatud nõude ulatuses käenduskohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 65 lg 2, § 153 lg 1 p 1).

3.5. Kostja õigusabikulu on põhjendatud 21 t ulatuses hinnaga 110 eurot/t (lisandub käibe-

maks). Hagejal tuleb kostjale hüvitada menetluskuluna 2772 eurot (= 21 ×110 + 20%) ja sellelt

summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja kaebuse väited on

kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Esiteks jõudis maakohus ebaõige järelduseni, et hagi on laenulepingu II osas tõendamata.

4.1.1. Maakohus ei arvestanud laenulepingu II dokumenti, põhivõlgniku 4. novembri ja

11. detsembri 2020 kinnitusi, maksekorraldusi ega käenduslepingu II preambulas antud kostja

kinnitust, millest nähtub, et laenuleping II on kehtivalt sõlmitud ja selle alusel on laenusummad

põhivõlgnikule välja makstud. Maakohus ei põhjendanud, miks nendega ei tule arvestada.

4.1.2. Laenulepingu II sõlmimise fakti (või selle kehtivust) ei väära asjaolu, et selles toodud

laen maksti põhivõlgnikule välja ositi või lepingus kokku lepitust hiljem. Sisuliselt on oluline

on, et laen maksti välja. Laenu väljamakse pärast lepingu tähtaja möödumist ei ole võlasuhte

lõppemise alus VÕS § 186 tähenduses Põhivõlgnik ei ole laenulepingut vaidlustanud, esitanud

taganemisavaldust ega kasutanud muid õiguskaitsevahendeid, mis annaks alust väita, et

võlasuhe lõppes. Vastupidi, põhivõlgniku juhatuse liige kinnitas laenulepingu II sõlmimist ja

raha laekumist. Samuti kinnitas laenulepingu II kehtivust kostja käenduslepingu II preambulas.

4.2. Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 150, § 65 lg 2, § 153 lg 1 p 1 ja tegi vale

järelduse, et kuna kaaskäendaja täitis hageja nõude laenulepingu I tagamiseks antud käendus-

lepingu alusel, on kostjal õigus keelduda oma käenduskohustuse täitmisest.

4.2.1. Käenduslepingu I p 1.4 kohaselt on käenduslepingu eesmärk võimaldada hagejal

esitada nõue iga käendaja vastu eraldi vastavalt konkreetse käendaja suhtes kehtiva vastutuse

maksimumsumma ulatuses. Lepingu p-s 4.1.1 kinnitas kostja, et ta on tähelepanelikult tutvunud

laenulepingu ja käenduslepingu tingimustega ning käendusleping on talle üheselt arusaadav, st

sellest tekkivad õiguslikud kohustused on talle mõistetavad ning vastavad tema tahtele. Seega

kinnitas kostja mh ka teadmist, et vastutab põhivõlgnevuse täitmise eest käenduslepingus

toodud maksimaalmääras osavõlgnikuna. Hagejal on võimalik pöörata kostja vastu nõue

eraldiseisvalt, st ka juhul kui teiste käenduslepingute alusel on mõni käendaja oma osasumma

juba tasunud.

6 (9)

4.2.2. Kostja käenduskohustust ei mõjuta, et mõni käendaja on oma osakohustuse täitnud.

Kaaskäendaja sooritus täitis talle langenud osakohustuse, mitte teise käendaja kohustuse.

Solidaarkohustus on käendaja ja põhivõlgniku vahel, mitte erinevate käendajate vahel.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja hinnangul tuleks jätta kaebus läbi

vaatamata, sest see esitati hilinenult. Lisaks ei nõustunud kostja maakohtu järeldustega laenu-

ja käenduslepingute kehtivuse ning ka 88 000 euro osas maksete nendega sidumise kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse osaliselt ning teeb hageja nõuete lahendamise

ja menetluskulude jaotuse kohta uued otsustused (TsMS § 657 lg 1 p 2). Erinevalt maakohtust

leiab ringkonnakohus, et hageja põhinõue laenulepingu I ja käenduslepingu I alusel on

põhjendatud summas 22 668 eurot ning sellelt summalt tuleb kostjal maksta ka viivist.

Menetluskulud tuleb jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ja kulude jaotuse muutumise

tõttu kuulub tühistamisele maakohtu otsustatud kulude rahaline kindlaksmääramine. Ülejäänud

osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja

menetluskulud ringkonnakohtus jaotuvad samuti vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

7. Kostja esitas 31. jaanuaril 2023 taotluse kaasata põhivõlgnik menetlusse kolmanda isikuna

kostja poolel. Hageja vaidles taotlusele vastu, põhivõlgnik jättis taotluse lahenduse kohtu

otsustada. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. TsMS § 216 lg 1¹ esimene lause

sätestab, et pärast eelmenetluse lõppemist võib esitada avalduse kolmanda isiku menetlusse

kaasamiseks üksnes teiste menetlusosaliste või kohtu nõusolekul. Hageja ei andnud

kaasamiseks nõusolekut. Sama sätte teise lause kohaselt nõustub kohus kolmanda isiku

hilisema kaasamisega üksnes juhul, kui avalduse õigeaegselt esitamata jätmiseks oli mõjuv

põhjus ja kolmanda isiku kaasamine on kohtu arvates asja lahendamise huvides. Käesoleval

juhul ei ole teine neist tingimustest täidetud, sest põhivõlgniku menetlusse kaasamine ei mõjuta

hageja nõude lahendamist kostja kui käendaja vastu. Kuivõrd mõlemad tingimused peavad

olema täidetud korraga, siis ei saa kostja taotlust rahuldada.

8. Lisaks esitas kostja 31. jaanuaril 2023 neli täiendavat dokumentaalset tõendit: põhi-

võlgniku aruanded aastate 2019 ja 2020 kohta ning täiendava likvideerimise kande ja teadaande

väljatrükid. Need taotlused jäävad TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 ning § 238 lg 1 esimese lause alusel

rahuldamata. Aruanded sai kostja esitada maakohtu menetluses, aga andmed likvideerimise

kohta ei oma eelmises p-s 7 märgitud kaalutlustel asja lahendamisel tähtsust. Samadel

kaalutlustel pole vaja võtta toimikusse kolmanda isiku 19. veebruari 2023 seisukoha lisasid.

9. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kaebus esitati hilinenult. Kohtute infosüsteemi

andmetel toimetati maakohtu otsus hageja lepingulisele esindajale kätte 29. märtsil 2022.

Maakohus järgis TsMS § 321 lg 1 esimest lauset ega pidanud vajalikuks otsuse saatmist lisaks

hagejale isiklikult, st kättetoimetamist seadusliku esindaja kaudu. Vähemalt üldjuhul hakkab

kaebetähtaeg kulgema lahendi lepingulisele esindajale kättetoimetamisest (vrd nt Riigikohtu

18. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-16390, p 10 teine lõik). Käesoleval juhul ei esine

erandlikke asjaolusid, st 28. aprillil 2022 esitatud kaebus on tähtaegne.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastanud asjaoludest lepingute sõlmimise ja põhivõlgnikule väljamaksete

tegemise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ilma põhjendusi kordamata, et vaidlus-

alused laenu- ja käenduslepingud on kehtivad ning neist tuleneb kostjale kooskõlas VÕS § 142

lg-ga 1 kohustus vastutada põhivõlgniku täitmata rahaliste kohustuste eest, mis on kirjeldatud

kummagi käenduse esemena. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega laenu-

lepingutes I ja II kajastatud hageja põhikohustuse (laenu väljamaksmine, VÕS § 396 lg 1)

täitmise kohta. Vaidlust pole, et põhivõlgnik saadud laenu tagasi ei maksnud. Samuti on õiged

maakohtu põhjendused aegumise osas, st hageja rahalised nõuded pole aegunud. Kirjeldatud

osas märgib ringkonnakohus vastuseks poolte seisukohtadele täiendavalt järgmist.

7 (9)

10.1. Erinevalt hagejast leiab ringkonnakohus, et tähtajaline laenuleping lõpeb laenu

tagastamise tähtaja möödumisel, kui laenusumma on selleks ajaks laenusaajale välja maksmata.

VÕS § 186 p 9 sätestab, et võlasuhe lõpeb ka muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul.

Õiguskirjanduses on peetud võimalikuks, et nimetatud alusel saab võlasuhe lõppeda tähtaja

möödumise tõttu (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016,

§ 186 p 9 alapunkt a). Kuigi laenulepingu tähtaja möödumine ei lõpeta juba välja makstud laenu

tagastamise kohtustust, ei saa sellest järeldada, et kokku lepitud laenu tagastamise tähtpäevaks

veel välja maksmata laenusumma saaks muutuda sama lepingu esemeks. Eelkõige oleks

laenusaajal sel viisil võimatu oma põhikohustust kohaselt täita. Hageja ei väida ja puudub ka

alus järeldada laenulepingu osapoolte tahet, muuta laenuleping II tähtajatuks lepinguks.

10.2. Lisaks lõppes laenulepingu II osas kostja käenduskohustus VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi, sest

käenduslepingu II (I kd tl 14–15) preambula p B järgi tuli käendatav tagasimaksekohustus täita

2017. aasta esimese kuue kuu jooksul, iga kuu 1. päeval. Samast lepingust ei tulene, et käendaja

soovis vastutada pärast 1. juunit 2017 tekkiva uue kohustuse eest. Kirjeldatud tähenduses saab

lugeda käenduslepingu II tähtajaliseks, st kui põhivõlgnikul ei tekkinud raha tagastamise

kohustust hiljemalt 1. juuniks 2017, siis ei vastuta käendaja viidatud lepingu alusel.

10.3. Seetõttu ei oma laenulepingu II ja käenduslepingu II alusel hageja nõude lahendamisel

tähtsust, kas pärast nende lõppemist tegi hageja põhivõlgnikule veel ülekandeid ja kas

põhivõlgnik kinnitas laenulepingu II kehtivust. Hageja ei väida, et laenulepingu II pooled oleks

käendajale siduval viisil lepingu tähtaega pikendanud. Neil kaalutlustel pole kaebuse esimene

väide põhjendatud, laenulepingul II ja käenduslepingul II rajanev nõue jäi maakohtus õigesti

rahuldamata ning nende lepingutega seonduvaid muid väiteid pole vaja käsitleda.

10.4. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laenulepingu I alusel võlgnetavat summat pidi

hageja põhivõlgnikult veel täiendavalt nõudma. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõudis

enne täitmist põhivõlgnikult ja alles seejärel käendajatelt. Seega ei ole kostja vastu esitatud

nõude rahuldamine välistatud käenduslepingu I p 2.1 alusel.

10.5. Samuti pole põhjendatud kostja vastuväide laenulepingu I alusel laenu väljamaksmise

hilinemise kohta. Erinevalt eespool p-des 10.1–10.3 käsitletud olukorrast, maksti osasumma

88 000 eurot laenulepingu I alusel välja 28. jaanuaril 2016, st enne tagasimaksete (alates

1. jaanuarist 2017) kohustuse tekkimist. Käendaja õigusi ja kohustusi hageja hilinemine laenu

väljamaksmisel ei mõjutanud. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et põhivõlgnik

hageja hilinemisele ei tuginenud, mh ei kasutanud ta laenulepingu I p-s 3.2 kokku lepitud

taganemisõigust. Käesolevas asjas nõuab hageja üksnes põhivõlana laenu tagastamist, st laenu

hilisem väljamaksmine ei oma tähtsust ka intressi arvutuse vaatekohast.

10.6. Kostja ei vabane käenduskohustuse täitmisest põhjusel, et laenulepingu I kirjalikul

dokumendil ei ole põhivõlgniku kui laenusaaja allkirja. Põhivõlgnik on kinnitanud oma tahet

olla laenulepinguga I seotud (I kd tl 21). VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt,

kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku

vormi. Seadus ei näe ette laenulepingule kohustuslikku vorminõuet. Seetõttu võisid hageja ja

põhivõlgnik sõlmida laenulepingu I ka suuliselt. Lepingut täitma asudes kinnitasid samad

osapooled, et kirjaliku nõude järgimine ei ole laenulepingu I kehtimiseks vajalik. Kui ka

laenulepingu I dokumenti poleks üldse koostatud, ei mõjutaks see hageja nõudeõigust

laenusaaja ega käendaja vastu, arvestades, et laenusummast on 88 000 eurot välja makstud ja

seda ei ole tagastatud (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2022 otsus sarnastel asjaoludel

TT vastu esitatud nõudes tsiviilasjas nr 2-20-16898, p 52).

10.7. Tähtsust ei oma kostja väited laenu kajastamise või kajastamata jätmise kohta

põhivõlgniku majandusaasta aruannetes. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja

õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja

rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta

8 (9)

aruanne esitada äriregistrile, see ei ole mõeldud kolmandatele isikutele (nt osaühingu

lepingupartnerile). Seetõttu ei saa põhivõlgniku majandusaasta aruande sisu luua ega välistada

tsiviilõigussuhteid (vrd Riigikohtu 16. veebruari 2022 otsused tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 19

esimene lõik, samuti tsiviilasjas nr 2-18-8695, p 21 esimene lõik, aga ka nt 21. aprilli 2021

otsus tsiviilasjas nr 2-17-3478, p 14,2 esimene lõik).

11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga laenulepingust I tulenevate põhivõlgniku

rahaliste kohustuste tagamiseks antud käenduste omavahelise suhte kohta. Maakohus leidis, et

käendajad andsid ühise käenduse, aga ringkonnakohtu hinnangul anti osakäendused. See toob

kaasa vaidlustatud otsuse osalise muutmise ja hagi osalise rahuldamise järgmistel põhjustel.

11.1. Pooled ei vaidle, et peale kostja käendasid laenulepingust I tulenevate põhivõlgniku

kohustuste täitmist KLP, JK ja TT. Otsustamaks, kas kostja ja teised käendajad on osavõlgnikud

või solidaarvõlgnikud tuleb lepingut VÕS §-s 29 sätestatud reegleid kasutades tõlgendada.

VÕS § 150 järgi on kaaskäendajate vastutus solidaarne ka siis, kui nad ei andnud käendust

ühiselt, kuid pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et

käendajad on osavõlgnikud. Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes

lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa

järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui mitu isikut

kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis VÕS § 65 lg 4 järgi eeldatakse, et nad on

solidaarvõlgnikud (Riigikohtu 22. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 22).

11.2. Eespool p-s 10.6 viidatud sarnases vaidluses leidis ringkonnakohus, et käendajad on

osavõlgnikud (vt viidatud otsuse p 55). Ringkonnakohus põhjendas, et laenulepingu I summa

on käendajate vahel ära jaotatud, kusjuures ka kõigi käenduste summad kokku ei kata kogu

laenusummat. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et käenduste summa laenulepingu I osas on

79 404 eurot (=2 × 22 668 + 24 468 + 9600) ja seda pooled ei vaidlustanud. Nii viidatud asjas

analüüsitud lepingu kui ka kostja allkirjastatud käenduslepingu I p-s 1.4 on selgelt välja toodud,

et käenduslepingu sõlmimise eesmärk on võimaldada hagejal esitada nõue iga käendaja vastu

eraldi vastavalt konkreetse käendaja suhtes kehtiva vastutuse maksimumsumma ulatuses.

Sellest järeldas ringkonnakohus, et iga käendaja vastutab oma käendussumma ulatuses.

11.3. Ringkonnakohus järgib käesolevas asjas samu põhjendusi. Pooltega sarnane mõistlik isik

saab käenduslepingu p-st 1.4 samuti aru nii, et hageja võib nõuda igalt käendajalt temaga kokku

lepitud maksimumsumma tasumist olenemata sellest, kas teised käendajad on oma osa-

kohustuse täitnud. Sama punkti sõnastusest nähtub eesmärk, et hagejale oleks tagatud

põhivõlgniku rahalise kohustuse täitmine suuremas ulatuses kui ainult käenduslepingutes

kajastatud maksimumsummadest suurim. Neil kaalutlustel tuleb VÕS § 29 lg 4 ja lg 5 p 4 järgi

käenduslepingut I tõlgendada nii, et käendajad vastutavad hageja ees osavõlgnikena.

11.4. Eelnevas tuvastatud asjaoludel ei kohaldu VÕS § 65 lg 4 ja § 150 eeldus, vaid hageja ja

kostja on käenduslepingu p-s 1.4 kokku leppinud osavastutusel põhineva käenduse. Seetõttu ei

mõjuta hageja nõuet kostja vastu tõsiasi, et osaliselt on teised käendajad oma kohustusi täitnud.

Maakohtu tuvastatud asjaoludel jääb kõigi käenduste summa ikkagi alla 88 000 euro, st hageja

saab VÕS § 108 lg 1 ja § 142 lg 1 alusel kostjalt nõuda tasumist käenduslepingu I p-s 1.2

märgitud summas 22 668 eurot.

12. Kostja menetluslik tasaarvestus ei ole edukas.

12.1. Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis

saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist,

kui hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest.

Nimetatud alusel kahju tekkimist väitev käendaja peab tooma esile ja tõendama, millistest

asjaoludest jäi ta teavitamata, samuti seda, et neist asjaoludest teades oleks ta jätnud

käenduslepingu sõlmimata (Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 53

esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika).

9 (9)

12.2. Kostja tugineb esiteks sellele, et põhivõlgnik ei tarvitsenud olla võimeline laenu

tagastamise kohustust täitma. Peamiselt heidab kostja kõnealuses osas hagejale ette

põhivõlgniku laenuvõime analüüsimata jätmist. Sellekohaseid tõendeid kostja siiski ei esitanud.

Hageja ja põhivõlgniku vahelisele laenusuhtele ei kohaldunud vastustundliku laenamise

põhimõte, sest hageja pole krediidiasutus ja põhivõlgnik pole tarbija. Põhivõlgniku 2015. aasta

majandusaasta aruande järgi oli tema müügitulu sel aastal 279 2019 eurot, mistõttu ei ole talle

laenulepingu I mahus laenu ilmselges vastuolus majandusliku olukorraga.

12.3. Kostja enda väidetest nähtuvalt oli ta piisavalt kursis põhivõlgniku tegevusega. Nii

tugines kostja hagivastuse p-s 3.12 mh asjaoludele, et ta on põhivõlgnikku nõustanud ja

panustanud intellektuaalselt äriühingu arengusse. Juba 2013. aastal vormistati osaluse jagamise

lihtkirjalik dokument, millest kostja järeldas oma võimalikku õigust saada osanikuks. Lisaks

väitis kostja, et Ken Koort avaldas kostjale enne käenduslepingute sõlmimist teavet 2016. aasta

võimaliku likviidsusprobleemi kohta.

12.4. Teiseks väidab kostja, et hageja rikkus VÕS § 146 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust.

See väide pole põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja vastas kostja teabenõuetele

2020. aastal. Lisaks nähtub hageja 11. juuli 2017 e-kirjast (I kd tl 50), et ta teatas juba siis

kostjale põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisest. Seadusest ei tulene, et võlausaldaja peab

käendajat korduvalt teavitama. Pealegi pole kostja toonud esile ega tõendanud tal kahju

tekkimist just teavitamiskohustuse rikkumise tõttu.

12.5. Eelmistes alapunktide põhjendustel puuduvad nii hageja rikkumine kui ka kostja kahjule

viitavad asjaolud. Seetõttu pole tal ka nõuet, mida kasutada tasaarvestuseks. Käenduslepingu I

p 2.6 kehtivust käsitlevaid väiteid pole järelikult vaja hinnata.

13. Põhinõude osalise põhjendatuse tõttu tuleb samas proportsioonis rahuldada ka viivise nõue.

Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 esimene lause. Hageja nõuab viivist alates hagi

esitamisest, st 31. detsembrist 2020. Viivise arvutamise algusajale ei esitanud kostja

vastuväiteid. Viivise määr on hageja nõudes 0,05%, mis tuleneb käenduslepingu I p-st 2.4. Ka

selle üle pooled ei vaidle. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on hagiavalduse esitamisest

möödunud 800 päeva, st põhinõudelt 22 668 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis

9067,20 eurot (=22 668 × 800 × 0,05%). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Edasiulatuva viivise saab kohus TsMS § 367 teise lause alusel mõista välja protsendina

põhinõudest.

14. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jaotuvad TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele, kusjuures kohane on lähtuda põhinõude rahuldamise määrast. Hageja

nõudis põhivõlana 24 468 euro maksmist, millest kostjalt mõistetakse välja 22 668 eurot, st

92,6% (≈ 22 668 : 24 468). Vastavalt kannab kostja ka 92,6% menetluskuludest ja hageja kanda

jääb 7,4%. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud vajalikus osas

rahaliselt uuesti kindlaks maakohus (Riigikohtu 2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

14924, p 21 esimene lõik). Menetluskulude kindlaksmääramisel saab kohus lahendada hageja

7. märtsi 2023 taotluse kostja kuludele esitatud vastuväidetega koos esitatud lisa toimikusse

võtmiseks.

15. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

(allkirjastatud digitaalselt)